suvelavastus "Odysseia"

14.augustil 2015 Tartu Uues Teatris

Pildi autor Triinu Kurvits

Lavastaja ja autor: Ivar Põllu
Mängisid: 
Maarja Jakobson - Penelope
Helgur Rosenthal - Odysseus
Janek Joost - Achilleus
Katrin Pärn - Kirke
Piret Simson - Kalypso
Siim Angerpikk - Naabrimees
Eevald Aavik - Homeros
Episoodides:
Elerin Keerus, Elisabeth Rebane, Jaanika Martins, Kaari Reimand, Katriin Sepma, Kristiina Eliisa Adson, Laura Annast, Leesi Peedumäe, Liis Tammjärv, Maarja Johanna Mägi, Marie Reemann, Marit Oja, Meriliis Kasemets, Rutt Vare, Saskia Reintam

Alustuseks mainin et esialgne postitus etendusest sai siia blogisse üles pandud 15.augusti hommikul. Aga kuna mu postitus oli ja on väga pildirohke, siis Tartu Uue Teatri soovil sai postitus kuni viimaste etendusteni maha võetud. Lihtsalt selleks et mitte ära rikkuda teatrikülastajate üllatusmomenti. Sest tegelikult on etendus suuresti üllatustele üles ehitatud. Nüüd siis postitus sellisel kujul nagu ta algselt oli.

Selleks korraks ongi kõik soovitud suveetendused nähtud. Eile käisin jälle üle pika aja (see paar nädalat tundus ikka jube pikk aeg) teatris. Ma päris täpselt ei mäletagi, miks ma selle etenduse oma suvelavastuste nimekirja panin. Ehk just sellepärast, et see on midagi teistsugust, midagi sellist mida me ei ole harjunud klassikalises teatris nägema. Nüüd, peale etendust võib öelda, et see oli ikka nii teistsugune teater, et ma ei osanud sellist asja oodatagi. Teistmoodi teater ei olnud üldse halb, ma lihtsalt pean veidi mõtlema, kuidas kõiki neid emotsioone edasi anda veidigi tõetruult. Etteruttavalt võin öelda, et tegemist oli SUUREPÄRASE etendusega ja seega ideaalse algusega minu puhkusele tööst.

Siinkohal on paslik teha ülestunnistus, et etenduse sisu kohta ma suurt rääkida ei oska. Lihtsalt kogu see ümbritsev keskkond oli niivõrd kaasahaarav, et etenduse sisu tabamine jäi kohati raskeks. Aga kas etendusel oligi üldse mingi sügavam sisu? No sellest sain ma ikka aru, et etendus räägib Odysseuse sõjarännakust ja tema pikast teekonnast koju. Kõik etenduse külastajad olid Odysseuse kaasvõitlejad, kes temaga seda teekonda koos läbisid. Etenduse flaieril on sisu kohta järgmine tekst: "Põllumees Odysseus läheb teistega kaasa Trooja kriisi lahendama. See võtab kauem aega, kui plaanitud. 20 aasta pärast tagasi jõudes on tema kodusaar Trooja sõja põgenikke täis. Odysseus puhastab oma kodu, kuid maailm turvaliste seinte taga on pöördumatult muutunud."

Ma leian, et kõige parem on üritada emotsioone edasi anda pildi ja sõna kombinatsioonis. Seega lisan alljärgnevalt mõningaid pilte etendusest ja lühidalt kirjutan juurde, mis seal stseenis toimus. Aga ma teen seda väga lühidalt, sest muidu pole neil, kes etendust vaatama veel lähevad üldse nii põnev. Igatahes etendus algas Lai tn 37 saalis. Saali oli kaetud suured pidulauad ja uksel tervitasid kõiki külalisi peo peremees ja -naine Odysseus ja Penelope ning seejärel juhatasid nende orjad kõik külalised lauda. Laual oli sööki ja jooki, mida võisid süüa nii palju kui tahtsid. Söögist oli laual oliivid, tomatid, suitsulatikad, suitsuräimed, ahjukanad, viinamarjad, ploomid, virsikud, kuklid. Ilmselt oli veel midagi, aga kuna mina tegin selle vea, et enne etendusele minekut kõhu korralikult täis sõin, siis ma seal laual oleva toidu vastu väga suurt huvi ei tundnud. Joogist pakuti punast veini ja vett. Seega soovitan auto koju jätta :) Nagu peoperenaine kinnitas, siis suitsulatikas pidi väga hea olema, ja tõesti oli, kahju ainult, et mul kõht nii täis oli. Ja kes muretseb, et kuidas ta teatris rasvast kana või suitsukala sööb, siis laual olid ka väikesed kausikesed veega, mis spetsiaalselt mõeldud käte pesemiseks.

Nii me seal siis pidutsesime, kuni Achilleus, Kirke ja Kalypso arvasid, et Odysseuse peaks sõtta võtma. Enne sõtta minekut sai veel ühiselt üks nö "sõjahümn" lauldud ja teekond Odysseuse radadel võiski alata. Kõik peokülalised jagati kahte gruppi ja edasi toimus liikumine bussis.

Kummalgi bussil oli oma giid, kes lühidalt rääkis, et me suundume Trooja linna sõjas hukkunud sõjameeste mälestustseremooniale.

Ka Trooja linnas liikudes tutvustasid giidid linna ja rääkisid loo sellest, kuidas Odysseus ja Achilleus lahku lähevad, kuna Achilleus sai sõjas surma. Alloleval pildil näete hästi lahedaid kõlareid (see, mis meenutab reisikohvrit). Need olid igal pool kaasas ja nii saime ükskõik kus olles heliefekkte nautida.

Peale Achilleusega hüvastijättu liikusime Trooja linna turvaväravate poole, kus sai oma grupiga üks ühispilt tehtud. Kui seda blogipostitust peaks juhtuma lugema keegi, kes samuti käis 14. augusti etendusel ja kuulus kollasesse gruppi, ning grupist pilti tegi, siis ma oleksin väga tänulik, kui Te oma grupipildi mulle emailile saadate või Facebooki sõnumina (kasutades selleks Facebooki ikooni mu blogis). Igatahes minu grupipilt on selline:

Edasine teekond möödus ühes bussis, kuna etendus toimus ka bussis. Seda, mis bussis täpsemalt toimus, saate teada siis, kui ise vaatama lähete. Igatahes meie tiirutasime Raadi autokeskuses ja lennuväljal kuni jõudsime Penelope maja juurde, kus toimus järjekordne kosilaste austamise pidu. See oli ausalt selline tore pidu, kus kõik said end vabalt tunda ja isegi mina, kes ma väga ei tantsi, õõtsusin muusikarütmis kaasa. Ja süüa-juua sai ka jälle. Nagu ühele õigele peole kohane.

Igatahes peale Penelope juurest peolt lahkumist toimus meil pidu edasi. Suundusime oma nö "diskobussi", millega siis Raadilt Annelinna sõitsime. Ma polnudki varem diskobussi külastanud, nüüd saab jälle ühe linnukese kirja panna. Nendele, kes ei tea, mis diskobuss on, siis meil oli selleks tavaline SEBE punane linnaliinibuss, kus laes rippus värviline diskokera ja kus muusika mängis. Kui seal oleks veidi vähem rahavst olnud, oleks isegi tantsida saanud. Tegelikult mõned ikka tantsisid ka.

 Ühel hetkel avanes bussiaknast selline vaade. Aga seda, miks Achilleus ja Odysseus meil ruuporitega kõrval sõitsid ja mida nad rääkisid, saate jällegi teada siis, kui ise vaatama lähete.

Peale bussisõitu jõudsime Annelinna, kus veidi aega Penelopet kuulasime. Edasi jagati meid jälle kahte bussi ja teekond võis jätkuda. Ütleme nii, et kui bussid kohakuti sõidavad, siis tasub vaadata sealt aknast välja, kuhu poole teine buss jääb. Kui bussid üksteise järel sõidavad, siis eesmise bussi reisijad võiksid vaadata tagumise akna poole ja tagumise bussi reisijad eesmise akna poole. Aga reis lõppes Homeruse juures botaanikaaias, kus saime ilusat linnulaulu kuulda ja pidime hüvasti jätma oma ustavate teejuhtide Kirke ja Kalypsoga.

Edasi oli meie teejuhiks Homeros, kes meid läbi pimeda aia juhatas ja viis meid Penelope ja Odysseuse kodu juurde tagasi. Seal nägime stseeni sellest, kuidas Penelope ja Odysseuse juures oli Odysseuse koju saabumise puhul pidu ning kuidas need kaks jälle kokku said.

Ja lõpuks oli aeg tagasi sisse minna, ning lõpustseen ära vaadata. Mulle igatahes jäi mulje et Odysseus ja Penelope said hoolimata pikast lahusolekust jälle kokku ja suikusid koos igavesse unne. Mulle vähemalt meeldib nii mõelda, sest siis ma saaksin oma häppi endingu kätte :)

Vot nii lühidalt või pikalt siis etendusest. Kuna siin ei olnud näitlejatel selliseid klassikalisi rolle, siis ma ei suuda seekord mingit eriti põhjalikku sisuanalüüsi teha. Tegemist oli ikkagi osalusteatriga ja teegelikult kõik külastajad olid mingit moodi ka näitlejad, seega ma elasin asjasse niimoodi sisse, et polnud nagu võimalust kedagi analüüsida. Aga mõne meeldiva üllatuse ma ikkagi sain. Need, kes on varem mu blogi lugenud teavad, et mul on enamuste näitlejate suhtes mingi eelarvamus või ma ei tea mis, mille järgi nad mulle kas meeldivad või ei meeldi. No selline neutraalne grupp on ikka ka, kelle suhtes mul arvamus puudub. Igatahes Katrin Pärn mulle siiani pole eriti sümpatiseerinud. Ma ei tea ise ka miks, ma pole teda vist isegi mitte väga palju kusagil etendustes ja TV-s näinud. Aga siin oli ta super, ausalt ka ma pidevalt jälgisin, et mida ta teeb, sest seda oli väga huvitav vaadata. Minu meelest palju emotsionaalsem ja miimilisem kui Piret Simson. Ja ma olen siiralt õnnelik, et ma sain sellesse gruppi, kelle teejuhiks oli Kirke ehk Katrin Pärn. Janek Joostist ma ka väga palju varem midagi ei teadnud, kuid tema meeldis mulle ka. Esiteks see hääl, mis sõjakoosolekul mikrofoni rääkis, oli nii võimas ja Achilleuse teispoolsusesse kõndimine ja üleüldse see tegelaskuju tuli tal nii hästi välja, et tore oli vaadata. Seega ma suht pidevalt vaatasingi mida Kirke ja Achilleus teevad, seega äkki on põhjus teada, miks ma etenduse sisust suurt ei tea.

Lõpetuseks võib öelda, et kuigi ma enne etendust leidsin end mõttelt et ehk poleks pidanud neid pileteid ostma, siis pärast etendust ma nii ei mõtle. Tuleb vist järjest rohkem lahtiste silmadega ringi vaadata ning selliseid uudseid asju otsida. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et see oli mu suve võimsaim teatrielamus. Lihtsalt see oli nii teistmoodi sellest, mida ma olen harjunud teatriks pidama ja see haaras mind nii endasse, et mul keerles õhtul väga pikalt etendus ja emotsioonid peas ringi. Kui alguses võib 3 tundi hirmutav tunduda, siis minul tekkis mingi hetk mõte, et miks ei võiks veel pikemalt olla, sest kuidagi kahju oli, et kogu see hea fiiling nii kiiresti otsa saab. Ainuke asi, mille kallal ma norida tahaksin, on see, et mina poleks lõpustseeni nii pikaks venitanud. See valgusmäng muutus kohati minu jaoks igavaks. Aga see on ka ainus miinus minu silmis.

Selleks aastaks on etendused läbi, kuid äkki tuleb uuel aastal veel lisa, siis saavad ka need etendust vaadata, kes sel aastal ei jõudnud kuid ikkagi tahaksid etenduse ära näha. Nendele, kes etendust on näinud, oli loodetavasti käesolev postitus heaks mäluvärskenduseks ja ehk tulid ka head emotsioonid uuesti meelde. Minul igatahes tulid.

Aga rohkem infot etenduse kohta teatri kodulehelt