reede, 12. august 2016

Suvelavastus "Inemise igä"

11.augustil Piusa liivakarjääris Põlvamaal

Pilt pärit internetist
Autor: Kristiina Jalasto
Lavastaja: Helena Kesonen
Mängisid:
Eduard Tee - Jaaska
Martin Tikk - Juss
Tanel Ting - Võõras
Karl Robert Saaremäe - Henno
Jekaterina Burdjugova - Leevi
Getter Meresmaa - Angelika
Elar Vahter - Ordi


Minu blogipostitustes on praktiliselt kuu aega pausi olnud. Ma tõesti ei ole teatrisse vahepeal sattunud, et lavastustest kirjutada. Samas on mul mitu teist teatriga seotud teemat käsil, mis kõik mustandite kaustas oma järge ootavad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Nimelt sattusin ma jälle üle pika aja teatrisse ja saan ühe lavastuse kohta oma arvamust avaldada. Ma pole kindel, kas ma oleksin eile teatrisse jõudnud, kui Taarka Pärimusteater poleks mind enda suvelavastust vaatama kutsunud. Jah, ma olin nende suvelavastusest "Inemise igä" ka ise kuulnud ja mõtlesin seda vaatama minna, kuid viimasel ajal on kõik muu elu kuidagi kuhjunud, nii et mul pole eriti soovi enam teatris käia. Võib-olla oli ka see üks põhjus, miks siin nii pikalt vaikus on olnud. Mul olid lausa sellised mõtted peas, et paneks selle blogi kinni, sest noh kes seda siin ikka loeb ja kellele seda teatriteemal soigumist ikka vaja on (ma tegelikult pole nendest mõtetest veel täielikult vabanenud). Aga kuna mind ikkagi kutsuti teatrisse, siis oleks ebaviisakas ka lihtsalt minemata jätta. Ma igaks juhuks mainin, et hoolimata oma kahetistest tunnetest selle blogi osas, läksin ma eile teatrisse ikkagi hea meelega ja kirjutan nähtust täpselt nii, nagu ma tundsin ja arvan. Lihtsalt, et keegi ei arvaks, et mind sunniti teatrisse minema ja seda postitust kirjutama.
Tulles nüüd lavastuse juurde, siis lavastus põhineb seto pärimustekstidel ja räägib ühest külakogukonnast, kes elutseb keset liiva. Lugu algab noorte pulmaga, mis jääb aga katki, kuna pruut otsustab keset pulmatseremooniat ära joosta. Tema ei taha veel abielluda ja tahaks ehk oma külastki kaugemale vaadata ja võõrastega tutvuda. Tema õnneks või kahjuks tulebki külla üsna lühikese vaheajaga kaks võõrast meest, kellega Angelikal tekivad suhted. Võõrastel on küll Angelikaga suhte loomisel täiesti erinevad eesmärgid, kuid millised, seda saate teada siis kui lavastust vaatama lähete. Eks alati on noortel soov keelatut proovida ja oma kodust võimalikult kiiresti kaugele minna, et iseseisvaks saada. Kas alati on aga inimesed need, kellena nad esmapilgul tunduvad ning kas igal pool mujal on parem, kui oma kodukülas? Lisaks on veel noore inimese meelehärmiks külas oma tark, kes ütleb kogu külale, mida nad teha tohivad ja kuidas nad teha tohivad. Isegi tuld ei tohi teha enne kui külavanem pole oma võlusõnu tule tegemiseks lausunud. Ja siis ilmuvad järsku kaks võõrast, kes hakkavad külatarga õpetussõnadele ristivastupidiselt tegutsema.
Ma ei tea, kui huvitav teile see sisu tundub, kuid mind huvitas see kohe, kui ma plakatit nägin. Nii kui ma näen, et tegemist on seto pärimusega, siis mind hakkab asi kohe huvitama. Ma ei oska ise ka seletada, miks, aga mind on alati setod huvitanud. Selles mõttes, et nende kultuur ja keel ja kõik muu. Ma mingi aeg tahtsin näiteks endale meest, kes oleks seto, sest siis saaksin ma ka osa seto kultuurist. Seega mulle teema istus ja mul ei olnud väga probleeme ka etendusest aru saamisega, kuigi etendus toimus seto keeles. Samuti olen ma ilma igasuguse vaevata ära vaadanud Vanemuise suvelavastused "Peko" ja "Obinitsa", mis on ka ainult seto keeles. Pole probleemi. Vähemalt ma ise arvan, et ma sain kõigest aru. Siiski nendele, kes seto keelt ei valda, on kavalehel lühitutvustus olemas. Ma korraks küll olin veidi skeptiline, et kuidas need noored näitlejad selle seto keele selgeks saavad, kuid väga hästi tuli neil välja. Paaris kohas mul korraks tekkis tunne, et tuli mõni üksik eesti keelne sõna sisse, aga ma võisin ka eksida, sest ma ei ole mingi seto keele ekspert. Etenduse alguses tundus mulle, et Jekaterina Burdjugova kehastatud külatark Leevi, rääkis liigse vene aktsendiga ja kuidagi liiga kangelt seto keelt. Aga see tunne oli mul ainult esimesed paar minutit. Ma sain üsna pea aru, et see kange keel ongi külatargale iseloomulik ja nii peabki üks tark rääkima. Leevi kujunes üsna kiirelt minu lemmiktegelaseks ning mul on kahju, et ta nii suure osa etendusest peidus pidi olema. Kuna mul on see kiiks, et ma sageli mõtlen kes mingis rollis veel näitlejatest mängida võiks, siis Leevi rolli suutsin ma ainult Marje Metsurit kujutada. Mitte, et Jekaterina Burdjugova kuidagi halvasti oma rolliga hakkama oleks saanud, aga ütleme, et kui keegi teine tahaks seda lavastust teha, siis külatarga rolli sobiks just vanem näitleja. Samuti suutsin ma mingil hetkel oma vaimusilmas Angelika rolli Harriet Toompere ette kujutada. Mingil hetkel lihtsalt hakkas Getter Meresmaa roll mul Harriet Toomperet meenutama ja nii jäigi. Ma ei tea, kas see on minu fantaasia või mitte, aga Angelika välimus ja hääl ja olek lihtsalt meenutasid mulle Harriet Toomperet. Ma pean igaks juhuks ütlema, et mul on vahepeal päris elav fantaasia. Seega ma saan aru, kui keegi teine minu tähelepanekutega ei nõustu. Aga nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.
Kui ma nüüd mõtlen aga konkreetse lavastuse peale Piusa liivakarjääris, siis ma leian, et noored näitlejad olid ainuõige valik. Esiteks on noortel rohkem võhma ja parem füüsis (kuigi mitte alati) ja just häid füüsilisi võimeid oli selle lavastuse puhul vaja. Ei ole just eriti lihtne liivast mäge mööda üles joosta ja samal ajal kusagilt kõrgelt ja kaugelt teksti edasi anda. Ilmselt on enamus inimesi suvel mõnusas rannaliivas sumanud. Nüüd mõelge sellele rannaliivale veel lisaks üks Toomemäe või Toompea tõus juurde ja kujutage, et te peate selles liivas mitu korda joostes seda tõusu võtma. Ei ole vist väga kerge? Teiseks sobivad noored oma parema tervise poolest ka siia lavastusse paremini. Kuna lavastuse põhielemendiks on liiv, siis on näitlejad koguaeg liivaga koos. Praegused augustiõhtud on juba üsna jahedad ja sügisesed, seega on ka liiv jahe ja külm. Ja nüüd kujutage ette, et te olete paljajalu selles külmas liivas ja te roomate, veeretate, hüppate ja matate end selle liiva alla. Mul hakkab küll külm sellele mõeldes ja varbad hakkavad külmetama. Seepärast peavadki näitlejad olema noored ja tugeva tervisega, et õhtust õhtusse seda külma liiva ja liivast tõusu trotsida. Lisaks külmale ja märjale liivale veel teine lavastuse põhielement - vesi. Kui sa oled poolteist tundi liivas püherdanud, siis ei tundu mõte külma veega enda märjaks kastmisest just kõige ahvatlevam. Eriti kui väljas on ka piisavalt külm. Ütleme nii, et kui etenduse alguses oli põhielemendiks liiv, siis tänu ühele võõrale, kes külla ilmus muutus lavastuse lõpuks põhielemendiks vesi. Ilmselt kõik need, kes lavastust ise vaatama lähevad või on käinud, saavad väga hästi aru, miks need seitse noort näitlejat on eriti tublid, et nad seda lavastust teevad. Lavastaja muidugi ka. Sest palju lihtsam on võtta rekvisiit ja sellega mängida, aga üsna keeruline on lavastust läbi viia kasutades ainult liiva ja vett ja mõnda puujuppi ma mõnda üksikut roostetanud metallijuppi.
Tavaliselt on mul kombeks ka kõikide näitlejate kohta midagi arvata. Ma kahjuks poiste rollide kohta ei oska midagi väga tabavat öelda. Minu jaoks jäid nende rollid poolikuks. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et need on ikka täiesti lapsed, mitte külamehed, kes siin minu ees seisavad. Võib-olla sobiski oma rolli kõige paremini Martin Tikk, kes mängid hüljatud peigmeest Jussi. Tema suured traksidega üleval püsivad püksid ja tema noor välimus mängisid väga hästi välja selle, miks Angelika teda ei tahtnud. Angelika küll ütles, et tema (Angelika) on liiga noor ja Jussil on liiga suured kõrvad, aga tegelikult oli ka Juss liiga noor abiellumiseks. Samas ei mänginud teised poisid minu meelest oma rolle välja. Mulle tundus, et nad lihtsalt olid seal ja tegid midagi. Eduard Tee mängitud Jaaska oli Jeesus, kes külarahva ristiusku pööras ja usu põhimõtteid levitas. Ma tean jah, et Jeesus (Jaaska oli lavastuses Jeesuse võrdkuju või lausa Jeesus ise) oli ka noor, kui ta risti löödi, aga mind jäi visuaalselt häirima, et nii noor mees ja räägib nii tarka juttu. Samas järgmisel hetkel hullas ta Angelikaga liivas ja sinna rolli noor ja vallatu mees sobis. Minu jaoks kõige nõrgema rolli tegi Tanel Ting, kes kehastas võõrast meest. Ma isegi ei usu, et see oli näitlejast tingitud nõrk roll. Minu jaoks lihtsalt ei paku pinget sellised rollid, kus keegi ilmub ei tea kust, kõnnib, siis seisab dramaatiliselt ja kui teda märgatakse, liigub edasi. Olgugi, et tal oli pärast ka sõnaline roll, aga ma oleks mingit kurjust või mingit emotsiooni tahtnud selles tegelaskujus näha. Kurjust just seetõttu, et tema kehastas kurja tegelast, samal ajal kui Jaaska oli üdini positiivne ja hea tegelane. Seda enam oleks ma võõra mehe rollis mingit huvitavat nüanssi tahtnud näha, et tema rääkis oma laused eesti keeles. Ei olnud tal vaja seto keeles pingutada ega midagi. Oleks siis võinud sinna rolli mingi muu nüansi sisse toonud. Karl Robert Saaremäe ja Elar Vahteri rollide kohta ei oska ma midagi öelda. Ei tekitanud minus mingeid küsimusi, ega mõtteid. Ju siis olid täitsa hästi mängitud. Sest kui ei oleks hästi mängitud, oleks mul ikka millegi kallal norida. Tüdrukutest ma eespool veidi juba rääkisin. Jekaterina meeldis mulle veidi rohkem, kui Getter, aga lihtsalt sel põhjusel, et tema külatarga roll oli kuidagi salapärasem ja nüansirikkam. Võib-olla ka seepärast, et meil tänapäeval ei ole väga palju enam selliseid tarkasid inimesi külades, kelle sõna järgi toimetatakse ja kelle arvamust austatakse. Et siis oli see roll huvitavam kuidagi. Aga selliseid noori tütarlapsi, kes on ühel hetkel ühe noormehega ja järgmisel hetkel järgmisega, on meil tänapäeval päris palju. Vähemalt mina olen üsna palju selliseid lugusid kuulnud ja näinud. Siiski pean Getteri plussiks tooma lavastuse lõpulaulu, kus Angelika Jaaskat nuttes leinab. Nii kui ma laulu kuulsin, tuli mul kohe meelde Vanemuise "Peko" lavastusest see laul, kus Mardsjo (Merle Jääger) oma meest Mikot (Raivo E.Tamm) taga nutab. Too laul on "Pekos" minu lemmikkoht ja nii pole ime, et selles lavastuses mulle ka see nutulaul või itk meeldis. Päris pisarat silmanurka ei võtnud, aga valusalt ilus oli ikka. Selle eest saab Getteri Angelika mitu plusspunkti. Üldiselt mulle tundub, et tüdrukud olid kuidagi mitmekülgsemad, kuid ma ei tea kas see oli lavastaja töö. Või oli lavastuse tekst selline, et lasigi tüdrukutel õitseda. Või siis kehtib ka siin see ütlus, et tüdrukud saavad varem küpseks ja poisid polnud veel päris valmis saanud oma rollidega. 
Kui ma peaksin nüüd selle jutu lühidalt kokku võtma ja ütlema, et miks kindlasti peaks või ei peaks seda lavastust vaatama minema, siis ma arvan, et pigem tasuks minna. Esiteks maaliline Piusa loodus (seepärast ma selle pildi postituse juurde paningi, et te ikka näeksite millises kohas etendused toimuvad). Teiseks on teil võimalus saada osa seto kultuurist ja kusjuures seda ilma uhkete seto rahvariieteta. Kolmandaks on teil võimalus vaadata noorte ja tublide (sest tegelikult on nad kõik väga tublid hoolimata sellest, et mulle kõik suurepärast muljet ei jätnud) näitlejate tööd. Ma hakkasin just mõtlema, et ma olen korduvalt leidnud, et mõni näitleja ei oska üldse mängida ja tundub kuidagi pingutatud see teksti esitamine, siis siin ei näinud ma sellist asja. Ja ometigi nad alles õpivad näitlejateks. Ma võiksin ilmselt tuua veel mitu head põhjust, kuid ma ütlen hoopis nii: "Taarka Pärismuteatri suvelavastus "Inemise igä" teeb iga kell silmad ette nii mõnelegi kutselise teatri pika staažiga näitlejate lavastustele." Seda ütlesin lihtsalt selleks, et murda inimeste arvamust sellest, et häid lavastusi suudavad teha ainult suured ja nimekad repertuaariteatrid.

Nendele, kes etendusi külastada kavatsevad tahaksin aga südamele panna, et olge Piusa külastuskeskuse ees umbes 20min varem kohal, sest etendus toimub Piusa karjääris ja sinna tuleb veel veidi maad kõndida. Kui te tulete mõni minut enne kella 19, siis te ei jõua õigeks ajaks kohale ja teised peavad teie järgi ootama. Lisaks tasub kaasa võtta soojad riided, sest augustiõhtud lähevad üsna kiiresti külmaks ning igaks juhuks ei tee paha ka sääsetõrjevahend (sest tegu on ikkagi Eesti loodusega). Naistel tasuks kindlasti kontsakingad koju jätta, sest ka publikul tuleb veidi liivas kõndida ja ehk isegi mõni mägi ületada.

Järgmised etendused toimuvad 18., 19., ja 20. augustil kell 19 ja 13. ja 20. augustil kell 13 ikka Piusa liivakarjääris.
Rohkem infot lavastuse kohta saab Taarka Pärimusteatrist.

0 kommentaari:

Postita kommentaar