reede, 14. oktoober 2016

Erakordselt heatahtlik mees

10.oktoobril 2016 Ugala külalisetendus Võru kultuurimajas "Kannel"

Pilt pärit Ugala teatri koduleheküljelt
Autor: Sirkku Peltola
Lavastaja: Tanel Ingi
Mängisid:
Egon Nuter - Raine (erakordselt heatahtlik 60-aastane mees)
Aarne Soro - Petteri (Raine 40-aastane poeg)
Andres Tabun - Kalevi (Raine uue korteri üürileandja)
Kata-Riina Luide - Iiris (Petteri abikaasa)
Klaudia Tiitsmaa - Kaisa (Petteri ja Iirise 15-aastane tütar)
Kiiri Tamm - Paula (Raine eksabikaasa)
Tarvo Vridolin - Jimi (Elektroonikafirma müügiagentide värbaja)
Triinu Meriste - Jannica (Elektroonikafirma omanik)
Luule Komissarov - Annu (Vaimsete probleemidega töötu, kellele Raine robottolmuimejat müümas käib)

Kunagi sügise alguses avastasin, et Ugala tuleb Võrru külalisetendust andma, kuid ega ma siis kohe piletit ära ei ostnud. Esmaspäev oli töölt vaba ja mõtlesin, et kunagi oli plaan 10.oktoober teatrisse minna. Vaatasin, et Vanemuises oli Rakvere teatri "3 õde" (mis on ka minu tahan vaadata lavastuste nimekirjas) ja Ugala teatri "Meeste kodu". Kuidagi tuli meelde, et äkki oli Võrus või Põlvas ka midagi. Ja oligi Võrus Ugala külalisetendus "Erakordselt heatahtlik mees". Ma ei pidanud enam pikalt mõtlema ja nii ma paar tundi enne etenduse algust piletid ostsingi. Kuna emal oli töölt vaba õhtu, võtsin temagi kaasa. Äkki saab ka veel teatripisiku külge.
Teatrisse läksin ma täiesti ilma igasuguste ootusteta. Tegelikult seda ikka lootsin, et hea lavastus on, sest noh teadlikult ma jama vaatama ei lähe (isegi ka siis mitte, kui mõni teater mulle tasuta piletit pakub). Sisututvustuse põhjal tundus mulle, et tegemist on hea lavastusega ja tundus, et sellist temaatikat võiksin ma vaadata küll. Ugala tutvustab oma koduleheküljel lavastust alljärgnevalt: "Loo keskmes on Raine - hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. "Annab kasvõi viimase särgi seljast," öeldakse selliste inimeste kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber... Oleme me neile vähemalt tänulikud?" Kohe kui ma seda sisututvustust lugesin, tundus mulle et tegemist on väga paljulubava lavastusega ja ma saan pärast oma peas palju filosofeerida elu üle. Päris nii see siiski ei olnud. 
Lavastuse algus mulle väga ei meeldinud. Põhjuseks see, et mina lootsingi väga sügavamõttelist lavastust. Tegelikkuses oli algus või koguni terve esimene vaatus üsnagi koomiline. Kõige koomilisem vist oligi Raine korteriomaniku tegelaskuju, keda kehastas Andres Tabun. Minu arvates oli korteriomanik väga tüütu ja no nii heatahtlik ei saa ükski inimene olla, et laseb oma korteriomanikul (või ükskõik kellel) vabalt oma korteris toimetada. Küll see korteriomanik käis sõi ja jõi Raine elamises, oli Raine juures, kui Petteri külla tuli ja ei lasknud isal-pojal omavahel rahus rääkida ning kõige tipuks läks korteriomanik ka Rainega tema poja pere poole jõuluõhtule kaasa. Lisaks oli korteriomanik Kalevi üleüldse selline muidumees, kes jõi ainult õlut ja rääkis oma lõputuid jutte. Selline täiesti tüüpiline koomiline kuju. Ja kuna mina ootasin väga sügavamõttelist lugu, siis mind ajas eriti vihale, et selline tegelane lavastuses sees on ja mulle esimene vaatus seetõttu väga pinget ei pakkunud. Küll aga ütles mu ema, et talle etendus meeldis ja eriti meeldis talle esimene vaatus just seetõttu, et seal sai nalja ja et see korteriomanik oli väga huvitav tegelane. Samuti mu emale ei meeldinud teine vaatus, kuna siis läks teema veidi tõsisemaks ja polnud enam nii palju nalja. Mulle jälle meeldis teine vaatus rohkem just sel samal põhjusel, et seal oli veidi mõtlemisainet ja tegelased olid tõsisemad. Seega ma julgen väita, et tegemist on sellise lavastusega, millest leiavad nii komöödia armastajad kui ka veidi tõsisemate teemade armastajad endale midagi. Samuti peaksid lavastusest äratundmisrõõmu tundma nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad.
Lavastus keerlebki ümber 60-aastase Raine, kes on naisest lahutanud ja kes otsustab kolida teise linna, et olla lähemal oma poja perele, kellega ta pole pikalt suhelnud. Nii saab Raine tööle elektroonikafirmasse, kus tema ülesandeks on robottolmuimeja "Red Devil" müümine ja kolib väikesesse üürikorterisse. Oma heatahtlikkuses aitab Raine paljusid, kuid kasu asemel toob see talle ainult kahju. Nii juhtubki, et teiste abistamise tulemusel lastakse Raine töölt lahti ja Raine on sunnitud kolima oma poja pere juurde. Ka seal põhjustab Raine heatahtlikkus paksu verd. Lavastuse lõpp on aga üsna ootamatu. Nimelt lõpeb lavastus sellega, et Raine sureb infarkti tagajärjel ja me näeme tema matuseid. Matuste osa oli vist minu jaoks lavastuse kõige sügavamaid punkte ja minul võttis silma märjaks. Mu ainus mõte oli, et nüüd võiks midagi veel juhtuda, sest kui praegu saal valgeks läheb, siis olen ma sunnitud punaste ja märgade silmadega saalist väljuma. Õnneks läks lavastus veel veidi edasi ja ma sain normaalse inimesena saalist väljuda.
Kui ma eespool mainisin, et korteriomanik oli minu jaoks veidi kummaline kuju, siis tegelikult tundus mulle, et paljud tegelased olid üle võlli keeratud. Eriti üle võlli oli keeratud Raine tegelaskuju. Olgugi, et ta oli heatahtlik mees, siis mina ei usu, et nii heatahtlikke mehi või üldse inimesi olemas on. Või olen siis mina liiga kibestunud, et uskuda selliste inimeste olemasolusse. Kas tõesti ei saanud Raine oma korteriomanikku mitte Petteri poole kaasa võtta? Või miks Petteri üldse selle korteriomaniku enda juurde jõuludeks vastu võttis? Mina küll ei tahaks, et jõuluõhtul keegi võõras minu perega koos on. Või kas tõesti on mõni töötaja nii heatahtlik, et maksab oma ülemuse hasartmängusõltuvusest tekkinud paarituhande euro suuruseid võlgasid? Ja laseb end pärast veel töölt lahti ka lasta sellepärast? Või mõni müügimees, kes satub töötu ja kergelt kummalise välimuse ja olekuga naisterahva juurde tolmuimejat esitlema hakkab selle naise elektriarveid maksma? Või kas üldse nii heatahtlik inimene saab müügimees olla? Või ongi Sirkka Peltola kirjutanud näidendi kerge irooniaga? Minu meelest on tänapäeval järjest rohkem müügimehi ja ma pole veel ühtegi heatahtlikku müügimeest näinud. Enamasti on nad üsna agressiivsed ja soovivad iga hinna eest oma kaupa kas tutvustada või peale suruda. Seda, kas ja kui edukad nad on, ma ei tea. Küll aga oli lavastuses erakordselt heatahtlik müügimees oma firmas ka üks edukamaid müügimehi. Äkki on see mõtlemise koht? Võib-olla peaksidki müügimehed oma erakordse agressiivsuse asemel proovima erakordselt heatahtlikku lähenemist oma müügitöös. Samuti oli minu jaoks veidi irooniline see, et Raine oli oma töö kaotanud just valdade ühinemise tõttu. Ka see on hetkel Eestis akutaalne probleem ja paljud inimesed kardavad just eelkõige seda, et kui vallad ühinevad, siis nende töökohad koondatakse. Kas ehk mõni nendest koondatavatest ametnikest aga nii heasüdamlik oleks, seda ma ei usu. Ehk peaks kõik riigiametnikud seda lavastust vaatama saatma. Et kui neid kunagi koondatakse, siis nad teavad kuidas oma eluga edasi minna. Äkki muutuks elu Eestis ka paremaks kui meil oleks mitu erakordselt heatahtlikku inimest, kes teisi aitavad?
Aga aitab nüüd fantaseerimisest. Kuigi kohati tundus süžee minu jaoks fantaasiarohke, siis üldkokkuvõttes mulle lavastuse sisu ja ülesehitus meeldis. Võib-olla oleks esimeses vaatuses võinud natukene rohkem juhtuda. Mulle tundus, et esimene vaatus keskendus väga pikalt sellele kuidas Raine uude linna kolis, seal tööle asus ja korteri üüris. Teises vaatuseses toimus tegevus suuremate vahedega ja jõuti näidata rohkem sündmusi. Samuti meeldis mulle lavakujundus. Alguses, kui ma saali läksin tundus mulle, et laval polegi mingisugust kujundust. Et ongi lihtsalt tühi lava ja paar tooli. Kui etendus peale hakkas ja valgus sisse lülitati, siis vaatasin küll, et väga efektne lavakujundus. Põhiliselt oligi laval seinad koos paari akna ja valgustiga. Lisaks veel 3 lauda ja mõned toolid. Laudu ja toole tõstsid näitlejad ise lavastuse käigus vastavalt stseenile ümber. Koos mõningate lisadetailidega loodi lavale ilma igasuguse suure ümberpaigutusteta eduka elektroonikafirma kontor, hubane üürikorter, ilma elektrita korter, pubi jne. Kindlasti aitasid meeleolu loomisel palju kaasa ka näitlejatööd.
Ma pean tunnistama, et ma pole väga paljusid Ugala lavastusi näinud ja nende näitlejatega pole ma ka väga kursis. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole neid näitlejaid väga telerist näinud ja pole ka teisi rolle näinud ja siis ei oska millegagi võrrelda. Mulle igatahes tervikuna näitlejatöö meeldis, kuid praktiliselt igaühe juures oli mõni asi, mis mind häiris või tekkis mul mõni muu seos. Egon Nuteriga tuli mul esimeses vaatuses paratamatult meelde kunagine Komöödiateatri suvelavastus "Ei või olla", kus Nuter koos Andrus Vaarikuga põhiliselt rahvast naerutasid. Midagi tolleaegsest komöödiast oli ka selles etenduses olemas. Ma ei tea, mis see oli (võib-olla ainult see, et Nuter mängis mõlemas lavastuses), aga minu jaoks oli seal midagi olemas ja nii kui ma Nuterit selle mantliga laval nägin tuli mulle silme ette "Ei või olla" etendus. Raine kasutas ka väga tihti sõnadepaari "Tore on". Enamasti kasutas ta seda siis, kui keegi teine oma elust midagi rääkis. Selle sõnade paari välja ütlemisel meenus mulle kohe Nuteri kehastatud Lennart Meri. Mulle kuidagi tundus et sellise tooni ja olekuga rääkis ka Nuteri kehastatud Lennart Meri. Enamasti oli Raine tegelaskuju ikka täiesti omamoodi, aga just see konkreetne sõnaühend lõi minule silme ette pildi Lennart Merist Egon Nuteri kehastuses. Aju teeb lihtsalt kummalisi vingerpusse. Luule Komissarov on kindlasti ka näitleja, keda kogu Eesti teab kui Õnne tänava Lainet. Ma kartsin korraks ka, et äkki näen ma laval ainult Lainet. Ei näinudki. Täisa Annu oli laval ja mul on tõsiselt kahju, et seda Annut nii vähe rahvale näidati. Ma oleks rohkem tahtnud Annu veidrustest teada saada. Luule Komissarov on suurepärane näitleja ja mul on tegelikult nii kahju, et ma teda nii vähe laval näinud olen. Ilmselt pole mina ainus ja ma kahtlustan, et Eestis on veel väga palju neid inimesi, kes teavadki teda eelkõige Lainena. Kõige siiramad tegelased olidki minu meelest Annu, Raine, Kalevi ja Kaisa. Mul oli tunne, et need ei ole mängitud tegelased, vaid need ongi päris inimesed seal laval. Siiski Kalevi mingil hetkel meenutas oma kummalise olekuga hambaarst Andrei Ortot "Doktor Silvast". Mingil hetkel sattusin ma TV3-st vaatama seriaali "Üheotsapilet", kus peaosalist kehastas Klaudia Tiitsmaa. Sealt tekkis mul tema vastu suurem huvi, kuid teatris olen ma teda ikkagi liiga vähe näinud. Peaks rohkem lavastusi vaatama, kus tema mängib, sest mulle tundub, et ta suudab ka oma tegelaskujud usutavalt luua ning tema mängu laval on huvitav vaadata. Kahjuks oli seekord ka veidike näitlejatööd, mis mind häirisid. Näiteks Kiiri Tamm oli oma eksabikaasa rollis kuidagi liiga jäik ja tema mäng jättis mulle väga pingutatud mulje. Võib-olla on põhjuseks see, et enamasti tegutseb ta Ugalas inspitsiendi, mitte näitlejana, kuigi minu teada on ta siiski diplomeeritud näitleja. Ilmselt oleks tal vaja lihtsalt rohkem mängida ja siis poleks ka roll nii ülepingutatud. Samuti tundus mulle, et Kata-Riina Luide ei suutnud pereema Iirist väga veenvalt mängida. Ma saan aru, et tegelaskuju pidigi olema tülpinud ja mitte väga rahulolev oma äia ja võib-olla üldse kogu pere suhtes, aga mulle jäi kohati mulje nagu Luide oleks lihtsalt lavale tulnud ja oma teksti lihtsalt esitanud. Kuidagi tuim ja monotoonne oli Iirise tekst ja ma lausa ootasin, et millal ta lavalt ära läheb. Triinu Meriste kohta ei saa ma otseselt midagi halba öelda, aga kiitma ma teda ka ei hakka. Lihtsalt ma ei tea, kas see oli tema tegelaskuju või tema näitlemisoskus või hoopis midagi muud, aga mulle lihtsalt hakkas tema tegelaskuju Jannica laval vastu. Selline alateadlik mittemeeldimine, millele ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust tuua. Sama lugu on Aarne Soroga. Ma ei tea miks see nii on, aga lihtsalt vahel on nii, et osad meeldivad väga ja siis on osad, kes ei meeldi üldse ja siis on mingi osa neid tegelasi või näitlejaid, kes nagu otseselt ei kuulu kumbagi gruppi, aga ikkagi on midagi, mis mind häirib. Tarvo Viroldini kohta ei oska ma öelda seda, kas tema mäng mulle meeldis või mitte, sest ma nägin laval ainult pritsumees priidikut teleseriaalist "Doktor Silva". Ma kusjuures pole selle seriaali eriline austaja ega midagi, kuid lihtsalt see pritsumees on sealt nii eredalt meelde jäänud. Mul oli kogu etenduse aja tunne, et laval on pritsumees, kes lihtsalt üritab kedagi teist mängida. 
Mulle jõudis just kohale, et ma olen üsna palju kirjutanud lihtsalt niisama mingit juttu, aga etendusest endast otseselt ei kirjutagi. Esiteks olen ma aru saanud, et kui ma kõik lahti kirjutaksin, siis ei oleks inimestel üldse huvitav teatrisse minna, kuna nad juba teavad mis ja millal juhtub. Niisiis ma üritasin natukene kirjutada sellest, mis toimub, kuid mitte kõike lahti kirjutada. Võib-olla on süüdi ka aeg. Teatris käisin ma esmaspäeval, aga täna on reede ja vahepeal on mul üsna palju tegemist olnud ja ehk on mõned asjad juba ununenud. Siiski olulisemad märksõnad panin kirja ja nendele tuginedes nüüd see postitus valmiski. Ehk need, kes tahavad antud lavastust vaatama minna leiavad siit otsuse tegemiseks piisavalt infot. Minul igatahes tuleb küll lugedes etendus ja sealsed stseenid silme ette. Näiteks see pilt, mille ma siia illustratsiooniks juurde panin. See on üks minu lemmikstseene sellest lavastusest. Just see, et muidu nii mässumeelne pubekas avab end vanaisale ja selle tõttu oli vanaisa ainus inimene, kes teadis mida see tütarlaps tegelikult läbi elab ja mis probleemidega ta silmitsi seisab. Mul oli nii kahju Kaisast, et ta leidis lõpuks endale kõrvale inimese, kes teda kuulas ja ei hakanud temaga moraalitsema nagu täiskasvanud tavaliselt teevad ja üsna pea kaotas Kaisa ka selle inimese enda kõrvalt. See vist oligi tegelikult esimene stseen, kus mul silm märjaks läks. Ja siis see matusestseen. Kuigi matused on juba vist iseenesest sellised asjad, et ajavad kõik nutma. Olgu nad siis teatris või päris elus. Etenduse lõpuks tekkis mu emal mõte, et kas on vaja nii hea inimene olla, kui ikka nii vara ära sured. Ma hakkasin nüüd mõtlema sellele, et äkki head inimesed surevad seetõttu varem ära, et nad on rohkem vastuvõtlikumad kõigele halvale, kuna kõik hea annavad nad endast ju ära. 
Igatahes neile, kes päris komöödiat ei taha vaadata, kuid samas peavad ka sügavamõttelist draamat raskeks, soovitan seda lavastust. Tegelikult soovitan kõigile. Sest iial ei tea, mis kellelegi meeldib. Öeldakse ju et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Minge teatrisse ja pärast öelge mulle, et kuule jumala hea etendus oli. Sest ma ise natuke kahtlen selles, kui hea lavastusega tegemist on.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt (SIIN)

0 kommentaari:

Postita kommentaar