teisipäev, 21. november 2017

Öökuninganna

17. novembril 2017 Karlova Teatris
Pilt pärit Karlova Teatri kodulehelt

Mõni aeg tagasi nägin, et Karlova Teatris on tulekul uus lavastus – „Öökuninganna“. Juba pealkiri tundus mulle huviäratav. Ilmselt samanimelise lille järgi, mis mõningate legendide järgi õitseb ainult ühel ööl aastas. Kui juba lill nii palju elevust tekitab, siis on lootust ka teatrist vähemalt sama palju emotsiooni leida. Nii ma end reede õhtul Karlova Teatrist leidsingi.
Etteruttavalt võin öelda, et oli üllatusi täis õhtu. Esiteks oli saal ringi tõstetud. Seal, kus vanasti oli lava, istusid sel korral pealtvaatajad ja endiste pingiridade asemele oli tekkinud lava. Ma pole päris kindel, kas tegemist on püsiva muudatusega või ainult selle lavastuse tarbeks tehtud ümberkorraldusega. Igatahes laval istudes oli palju parem tegevust jälgida, kuna pingiread ei olnud kõik samal tasapinnal nagu varem ja nii nägi ka tagumistest ridadest mida näitlejad parasjagu tegid. Alguses olin ma veidi üllatunud ka pehmete toolide üle, mida minu meelest seal varasemalt ei olnud. Siiski selgus, et need pehmed toolid olid saalis kasutusel juba eelmise aasta detsembris. Minu mitte mäletamise põhjuseks olid ilmselt minu kõrval istuvad daamid, kes imestasid et kõvad puupingid on kadunud. Seega, kõik kes puupinke vältisid või planeerivad Karlova Teatrisse minnes oma  padja istumisaluseks kaasa võtta (jah, inimesed teevad seda ka), siis pole vaja. Tegemist pole küll mingi suure muudatusega, aga sageli on just pisiasjad need, mis õige meeleolu loovad. Mina olen vägagi seda meelt, et teatrisse minnes on õige meeleolu juba pool võitu.
Siiski pean tunnistama, et mingit ohhooo efekti ma sel korral teatrist ei saanud,  küll aga emotsioone. Esiteks juba see lavakujundus, mis lõi tõetruu pildi nö „laval toimunust“. Kui tegelastel oli vaja uksest tuppa tulla, siis reaalselt tuldigi teatrimaja uksest sisse. Lisaks oli kasutusel päris pliit, vesi ja elekter. Nii näiteks keedeti tee jaoks vett õige veekeetjaga ja kuigi meile pliiti ei näidatud, siis oli kuulda kuidas induktsioonpliit tööle ja pärast kinni pannakse. Eks pliidilt tulevad toidulõhnad tekitasid ka emotsiooni. Enamasti teatris lavakujunduses lõhna ei kasutata ning ka toit on sageli butafoorne, seega on reaalsete toiduainete kasutamine alati emotsioone tekitav. Ja muidugi suitsulõhn. Kuigi suitsetatakse paljudes lavastustes, siis pole ma varem märganud, et sigaretisuits nii halvasti lõhnab/haiseb. Sel korral tõmbas see suitsulõhn  mul lõõrid korralikult kinni ja mattis hinge. Ma ei kujuta ette, milles viga võis olla, kuid see suitsuhais on tõesti kogu lavastuse kõige negatiivsem asi. MUUDATUS: Lavastuse produtsent kirjutas, et tegemist on spetsiaalsete lavasigarettidega, millel on pigem viiruki- kuisuitsulõhn. See muidugi seletab seda, miks see "sigaretisuits" mul hinge mattis. Ma pole viirukilõhna kunagi talunud. Vaheajal kuuldud kommentaaride põhjal ei olnud ma ainus. Sellest on muidugi kahju, sest mina isiklikult mõtlesin küll iga kord kui Liina Tennosaar sigareti kätte võttis, et ära nüüd palun seda põlema pane. Selliste mõtete mõtlemine aga segas etendusele keskendumist.
Lavastus ise räägib 72-aastasest Ellist, kes on nooruses Berliinis tuntud ooperilaulja olnud. Praegu elab Elli aga Eestis ühes äärelinnas ja otsib endale hoolekandjat. Elli kuulutusele reageerib noor 20-ndates Jakob, kes on sotsiaaltöötaja ja seni ongi hooldanud surevaid eakaid. Esialgu tundub, et kogu sündmustik keerlebki ühe vana ratastoolis oleva naise ümber, keda noormees hooldama tuleb. Ka noormees on ilmselgelt arvamusel, et tema ülesandeks on eakat daami igapäevatoimingutes (pesemine, riietumine jne) abistada, nagu ta seda siiani teiste eakate abistamiseks teinud on. Siiski saab üsna pea selgeks, et Ellil on oma hoolekandjale hoopis teistsugused ja võib-olla isegi üllatavad ülesanded varuks. Peagi hakkavad publiku ees lahti hargnema lisaks põlvkondade vahelistele erinevustele ka keerdkäigud kahe peategelase elus ning päevavalgele tuuakse ka pikka aega kapis peidus olnud luukered. Muidugi ei puudu lavastusest ka erinevad tunded. Ma pean tunnistama, et sellist sündmuste käiku, mis laval aset leidis, ma poleks vist unes ka oodata osanud. Seetõttu ma siia midagi detailsemat ei kirjuta, et need kes teatrisse läheksid, samasuguse üllatuse saaksid.
Nüüd, tagantjärele mõeldes on Piret Jaaksi „Öökuninganna“ oma sisult sarnane Tom Ziegleri „Grace ja Glorie“-ga. Mõlema näidendi keskmes on eakas naine, kellele tuleb appi temast tunduvalt noorem hooldaja. Kuigi alguses on  põlvkondade vahel arusaamatusi ja usaldamatust, siis lõpuks ei kujuta kummagi põlvkonna esindaja oma elu ilma teiseta ette ja me näeme laval armastust, rõõmu, kurbust ja muret. Just siis kui sa arvad, et oled juba mõlemat tegelast tundma õppinud, sureb eakam ära ja lavastus ongi läbi. Lisaks sisulisele sarnasusele oli Helen Rekkori lavastatud „Öökuninganna“ sarnane Vilja Nyholm-Palmi lavastatud „Grace ja Glorie“-ga, sest mõlemad lavastused keskendusid reaalsetele tegevustele ja kasutasid võimalikult palju ära reaalset keskkonda, kus etendust mängiti. Näiteks Palmi lavastuses keedeti pliidil muna, Rekkori lavastuses tehti pannil kanapada jne. Ainus erinevus oli see, et „Grace ja Glorie“ puhul olid mõlemad tegelased naised, kuid „Öökuninganna“-s oli hooldajaks noormees ja seal tekkis lisaks juurde armastuse liin.
Lisaks sisulisele ja lavastuslikule sarnasusele „Öökuninganna“ ja „Grace ja Glorie“ vahel, oli sarnasuseks ka nauditav näitlejatöö. Kui „Grace ja Glorie“ puhul teadsin ma juba enne etenduse nägemist, et Ülle Kaljuste on suurepärane näitleja ja Hilje Murel tõusis veelgi enam minu lemmikute hulka, siis „Öökuninganna“ näitlejatest olin ma Liina Tennosaare nime kuulnud ja teda mõnes lavastuses ka näinud, kuid pigem mul tema suhtes mingeid ootusi ei olnud. Martin Tikk oli minu jaoks aga täiesti tundmatu nimi, seega ei osanud ma ka temast midagi oodata.
Guugeldades avastasin, et ma olen isegi Martin Tikku näinud suvelavastuses „Inemise igä“. Lugesin nüüd selle postituse üle, et vaadata, mida ma temast tol korral arvasin. Selgub, et väga midagi ei arvanud, seepärast ta mul ilmselt meeles ei olnudki. Ma pean tunnistama, et ka praegu jäi Jakob öökuninganna Elli kõrval kahvatuks. Lisaks tundus mulle, et Martin Tikk oli laval kohmetu ja ei tundnud end seal hästi. Tegelikult ma arvan, et Martin Tikk tabas Jakobi rolli suurepäraselt ära ja see oli Jakob, kelle ebamugavust ja kohmetust ma laval nägin, mitte Martin. Ega Elli suguse daami kõrval pole väga kerge ülesanne end vabalt ja mugavalt tunda. Selles suhtes plusspunktid Martinile, kuid mind ikkagi jäi veidi painama, et äkki ei olnud tegemist rolliga. Käisin ma ju teatris reedel ja esietendus oli neljapäeval, seega on täiesti võimalik, et Jakob ei olnud Martinile veel päris omaseks saanud. See võibki olla ainult minu tunne, aga mingi sisetunne ütles mulle, et Jakobi roll on veel pooleli ja kuidagi rabe.
Küll aga oli Elli omaseks saanud Liina Tennosaarele. Elli on parajalt riukaid täis ja minu meelest suutis Liina Tennosaar kõik Elli pahed ja voorused nähtavale tuua. Lugesin hiljuti Leida Rammo raamatut „Värvilised maailmad“, kus Leida Rammo rõhutab, et näitleja peab mõtlema nagu tema tegelaskuju ja see tagabki suurepärase rolli. Mulle tundub, et Liina Tennosaar mõtles nagu Elli ja seepärast tuli tal see roll suurepäraselt välja. Kõik need karjatused, grimassid, žestid jm olid nagu rusikas silmaauku. Ma ei oska mitte ühtegi negatiivset asja välja tuua Tennosaare rolli kehastamises. Küll aga nägin ma Liina Tennosaart korduvalt laval muigamas ja mind jäi see painama. Mulle tundus nagu oleks Tennosaar noort kaasnäitlejat proovile pannud ja seetõttu nii salakavalalt muianud. Minu silmis ei tundunud need muiged kuigi Ellilikud. Ehk need muiged olidki põhjuseks, miks Martin Tikk mulle laval nii kohmetu tundis. Seda ma võingi ainult oletama jääda.
Ma mõtlesin päris mitmel korral, et miks Liina Tennosaar pole mulle varem näitlejana silma jäänud, ometigi olen ma teda mitmes lavastuses näinud. Sel hetkel kui lavastuse sisu mulle väga palju pakkuda ei suutnud, vaatasin ma laval olevat Liina Tennosaart ja mõtlesin, et tasus teatrisse tulla, sest ma sain sellise elamuse, mida ma pole pikka aega saanud. Mul pole päris pikalt olnud ühtegi näitlejat laval nii huvitav jälgida olnud, kui sel korral. Kindlasti hoian ma nüüd rohkem nendel lavastustel silma peal kus Liina Tennosaart mängimas võib näha, sest ma tahan veenduda, kas ta ongi nii hea, või oli see ühekordne väga õnnestunud roll.
Professionaalse kretinismi vahemärkusena võin öelda, et Liina Tennosaar on vist esimene näitleja, keda ma olen teatrilaval näinud sidemerulli õiget pidi käes hoidmas (ja ausalt ka, seal on tegelikult päris suur vahe kumba pidi sidemerulli käes hoida). Ja selle eest annan ma alati väikese boonuspunkti. Kuigi sel korral ei läinud seda boonuspunkti üldse mitte vaja. Aga see ei puutu tegelikult üldse asjasse. Lisaks ei saa ma aru, miks pannud lavastaja Tennosaart laulma. Ma ei taha hästi uskuda, et üks kunagine ooperilaulja ei hakka oma unistuste aariat kuuldes kaasa laulma. Korduvalt rõhutati küll seda, et Ellil pole enam lauluhäält, aga omaette joriseda oleks ta ikka võinud. Seda enam, et Liina Tennosaar oskab laulda. Ma ei olekski päris aariat kuulda tahtnud, aga mingit jorinat oleks küll kuulata tahtnud.
Kuigi ma pean tunnistama, et sisututvustust lugedes ootasin ma veidi rohkem ooperimaailma tungivat lavastust, mitte niivõrd seebiseriaali süžeed meenutavat lavastust, on tegemist täiesti hea lavastusega. Esialgu panin lavastuse oma sel aastal nähtud lavastuste järjekorras enam-vähem keskele, kuid praegu seda postitust lõpetades on mul tunne, et tegelikult on „Öökuninganna“ veidi kõrgemat kohta väärt. Ma küll ei mäleta, et ma väga palju naerda oleksin saanud, kuid teised saalis naersid. Järelikult saab nalja ka ja päris morbiidse lavastusega tegemist ei ole. Kuna ma juba eespool võrdlesin „Öökuningannat“ ja „Grace ja Gloriet“, siis võtan endale julguse öelda, et „Öökuninganna“ on vaese mehe „Grace ja Glorie“. Ja kuna „Grace ja Gloriet“ hetkel ei mängita, siis asenduseks sobib „Öökuninganna“ suurepäraselt. Kellele need põhjused ei sobi, siis juba ainuüksi Liina Tennosaare pärast tasub teatrisse minna. Ma usun, et keegi ei kahetse. Kui ma siiani olen nähtud lavastuste edetabelit teinud, siis peaks vist hakkama näitlejate edetabelit ka tegema. Igatahes Liina Tennosaar juhib praegu seda tabelit sel aastal nähtud rollide põhjal.
Kuigi sarnasusi oli palju, siis minu jaoks jäi „Öökuninganna“ oma sisu poolest nõrgemaks kui seda on „Grace ja Glorie“. Võib-olla on asi selles, et „Öökuninganna“ tundus mulle isiklikult veidi liiga üle paisutatud ja kohati ebausutava süžeega. Kindlasti ongi olemas selliseid inimesi, kellega on elu jooksul nii palju uskumatuid sündmusi toimunud, kuid seda on veidi kummaline uskuda. Ometigi on see Eesti autori kirjutatud ja peaks mulle kui eestlasele seetõttu rohkem sobima. Siiski seal oli midagi, mis ei haaranud mind nii jäägitult endasse nagu seda suutsid Grace ja Glorie mitu aastat tagasi teha.

Lõpetuseks lisan siia Youtube lingi öökuninganna aariaga ooperist „Võluflööt“


Autor: Piret Jaaks
Lavastaja: Helen Rekkor
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helilooja: Ardo Ran Varres
Mängisid:
Liina Tennosaar - Elli
Martin Tikk - Jakob


Rohkem infot piletite ja lavastuse kohta Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar