Kolm talve

26.novembril 2017 Eesti Draamateatris

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Novembri alguses toimus Eesti Draamateatris järjekordne piletidraama. Viimasel ajal pole ma piletidraama ajal pileteid ostnud. Esiteks on mul alati tunne, et aega veel on ja küll ma homme ostan piletid ja siis avastan, et piletidraama on läbi ja piletid jäid ikka ostmata. Teiseks ei suuda ma kunagi ära otsustada, mis lavastus(t)ele ma pileteid tahan. Sel korral jäid valikusse neli lavastust, millele said piletid soetatud. Seega saate nüüd lähikuudel siit blogist lugeda vahelduseks Vanemuise lavastustele ka Eesti Draamateatri lavastustest. 

Siiani olin Tena Štivićić´i lavastuse kohta kuulnud ainult kiidusõnu. Nüüd tegin kiire otsingu (tavaliselt ma enne blogimist ei otsi teiste arvamusi, sest muidu võin ma enda arvamust ka kallutada), et vaadata kes mida kirjutanud on. Pean tunnistama, et leidsin ainult kaks arvamust (kultuuritarbija60+ blogist ja Madis Järvekülg´i arvustuse err-i kultuuriportaalist). Kultuuritarbija kiitis ja Madis Järvekülg nii väga kiitev ei olnud. Ma nüüd ei tea, kust ma need mitu positiivset arvustust välja olin lugenud enne teatrisse minekut. Või olin ma enda peas loonud pettekujutelma, et tegemist on hea lavastusega kuna Priit Pedajas lavastab ja tugevad näitlejad mängivad?

Lõppkokkuvõttes ei ole tegelikult väga vahet, millele tuginedes ma otsustasin, et tegemist on hea lavastusega ja ma tahan seda näha. Nüüd on käidud ja nähtud ja on aeg oma arvamus kirja panna. Eks igaüks teeb ise järeldused, kas talle "Kolm talve" meeldib võ mitte.

Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis minu lootused olid kõrged. Sest esiteks on Priit Pedajas lavastaja, kelle töid ma huviga jälgin ja olles tema lavastajakäekirja kohta veidi uurinud, siis on ta täpselt minu masti lavastaja. Teiseks lavastuses mänginud 13-st näitlejast suurem enamus kuuluvad minu lemmikute hulka või hakkavad mulle järjest enam huvi pakkuma. Kolmanda põhjusena võib välja tuua huvitava ja sisutiheda perekonnaloo, mis avab meile nii Horvaatia kui ühe perekonna ajalugu ja väga erinevate inimeste maailmavaadet ning maailmavaate muutumist erinevate põlvkondade vahel. Ja viimasena tasub ära mainida tõsiasi, et ma pole pikka aega Eesti Draamateatrisse sattunud.

Kõige paremini sai täidetud minu ootus/lootus laval suurepäraseid näitlejaid näha. Siin seal ikka aeg-ajalt kirjutatakse, kuidas Draamateater kiidab, et neil on Eesti kõige paremad näitlejad. Ja see on täiesti tõsi, ning neil on põhjust uhke olla. Mitte ühelgi teisel teatril ei ole oma Ita Everit või Maria Klenskajat. Käesolevas lavastuses olid mõlemad laval ja neid on laval nii hea jälgida. Kuigi Maria Klenskaja Monika roll ei olnud kõige suurem, oli tema vaieldamatult kõige tähtsam, sest temast sai kogu lugu alguse. Kogu etenduse aja nägin ma Monikast peegeldumas ületatud eluraskusi ja kuidas ta hoolimata enda raskustest alati teisi aidata tahtis ning proovis. Kõik need tunded ja Monika siseheitlused, kas tõtata kunagisele perenaisele (Ita Ever) appi või vihata teda selle eest, et perenaine teenijanna Monika omal ajal kahepäevase tütre Rose´ga tänavale viskas? Kuigi Monika näitas kõigi suhtes välja emalikku hoolitsust, oli tema olekus ja ilmes midagi sellist, mis reetis kurbust ja vihkamist. Vot see on ühe suure näitleja tunnus, kui ma suudan lisaks tema sõnadele ja tegudele näha laval ka tegelase hinge. Muidugi võis see peegelduv kurbus olla tingitud Aarne Üksküla hiljutisest lahkumisest. Või oli see kurbus minu pettekujutelm. Aga see ei vähenda tõsiasja, et Maria Klenskaja on suurepärane näitleja, kelle sarnast teist Eestis naljalt ei leia. Igatahes Klenskaja hakkab mulle järjest rohkem meeldima ja mul on häbi, et ma teda varem pole teatrilaval avastanud. Kahjuks pole ma teda väga palju ka filmides ja seriaalides kaasa tegemas näinud. 
Ilmselt ei vaja pikemat põhjendamist see, miks Ita Ever üks Eesti Draamateatri kroonijuveelidest on. Ma olen kindel, et pole olemas ühtegi teatrihuvilist, kellele Ita Ever laval midagi pakkuda ei suuda. Poole aasta pärast oma 87-sünnipäeva tähistav näitlejanna on laval krapsakam kui nii mõnigi temast aastakümneid noorem kolleeg ja pakub teatripublikule jätkuvalt teatrielamusi. Kuna suurema osa ajast on Karolinat kehastav Ita Ever ratastoolis, siis jäi publikule mulje, et Everi tervis on kehvaks jäänud ja ta on seetõttu ratastoolis. Kui Ever veidi noorema Karolinana sirge seljaga lavale kõndis, ohkas nii mõnigi teatrikülastaja kergendatult. Kohati oli mul isegi tunne, et teatud osa publikust oleks kõndiva Ita Everi peale aplodeerida tahtnud. Muidugi ei saa mainimata jätta Ita Everi lavašarmi, mis naelutas kogu publiku pilgud temale. Minule näiteks meeldis sel korral kõige enam Ita Everi aristrokraatlik hoiak. Mina olen Ita Everit teatrilaval kahjuks liiga vähe näinud, kuid siiani on kõik rollid olnud koomilised, mida ma näinud olen. Seetõttu on mul eriti hea meel, et mul oli võimalus näha Ita Everit ka teistsuguses rollis ja veendud järjekordselt kui hea näitleja ta on. Minu meelest on Ita Ever täpselt selline näitleja, et kõik kiidavad teda ja kõik on selle kiitusega nõus, aga kui sa teda oma ihusilmaga teatrilaval näed, siis saad aru, et see kiitus on täiesti asjakohane ja Ita Ever ongi veel parem kui räägitakse. Seda peab lihtsalt ise nägema.

Kui ma nüüd kõigi ülejäänud 11 näitleja kohta ka sama pika arvamuse välja tooks, nagu Maria Klenskaja ja Ita Everi kohta tõin, siis läheks see postitus ilmatuma pikaks. Seega ütlen lühidalt, et kõik näitlejad olid täpselt nii head või paremad veel (Ever ja Klenskaja) kui ma lootsin. Küll aga pean eraldi ära märkima veel Guido Kanguri kehastatud papa Aleksandari pika monoloogi oma valgest märast Dolly´st. See oli vist kogu kolme tunnise etenduse jooksul ainus pisarakiskuja (ma lootsin rohkem pisarakiskujaid). Monoloog oli nii elav, et ma nägin silme ees seda pilti, kuidas valge mära on puu külge seotud ja kuidas ta on puukoort närides oma suu veriseks kraapinud ja kuidas Dolly  rõõmustab Aleksandarit nähes ja kuidas Aleksandar temast siis lihtsalt mööda kõnnib. Hoolimata sellest, et see oli ääretult kurb monoloog, oli see stseen, mis monoloogi ajal minu silme ette kerkis kordades ilusam sellest stseenist, kus Liisa Saaremäel uhkes pruutkleidis laval ringi lehvis (tõin pruutkleidi võrdluseks ainult seetõttu, et valget kohevat pruutkleiti peetakse ilusaks, aga stseen valge märaga on sellest ilusam). Ma annaks ainuüksi selle monoloogi eest Guido Kangurile auhinna. Ma ei suuda seda monoloogi ilu sõnadesse panna ja selleks, et seda emotsiooni tajuda, peab seda ise kogema.

Kuigi ma just eelmises lõigus kirjutasin, et kõik näitlejad vastasid minu ootustele, siis jäi mind painama Tõnu Oja Vlado kehastamine. Iseenesest mõngib Tõnu Oja hästi ja tema kohta pole midagi halba öelda. Ma lihtsalt lugesin hiljuti Danzumehe blogi, kus ta avaldas arvamust et Tõnu Oja mängib sageli saamatuid mehi. See mõte painas mind terve etenduse aja, sest ka selles lavastuses on Tõnu Ojal see sama saamatu või tuhvlialuse pereisa roll. Kuna see mõte mul peas kogu aeg ketras, siis jäi see mind häirima ja ma ei saanud Tõnu Oja mängu nautida. (Vabandan ette, kui ma oma kirjutistega nüüd kellelegi samasuguseid mõtteid pähe panen). Tõnu Ojaga seostub ilmselt ka lavastuse kõige koomilisem stseen. Nimelt see stseen, kus abielupaar Maša (Ülle Kaljuste) ja Vlado (Tõnu Oja) on voodis. Iseenesest ei olnud voodistseenis kui sellises midagi naljakat, aga publikule tegi meeletut nalja bokserite ja maika väel laval ringi toimetav Tõnu Oja. Tegelikult oli see voodistseen niisama ka naljakas, sest muidu nii võimukas  naine Maša näitas ka veidi enda leebemat poolt ja avaldas soovi, et Vlado võiks välja näidata, et ta Mašat ikka armastab. Ülle Kaljuste on mulle alati meeldinud (võin end vist fänniks nimetada), kuid Maša rollis meeldis ta mulle just kõige rohkem selles samas lembestseenis.

Nagu öeldud, ootasin lavastust seetõttu, et Priit Pedajase lavastused on mulle alati meeldinud (nii vähe kui ma neid näinud olen). Kahjuks pean sel korral Madis Järvekülg´ga nõustuma, et midagi oli/on selles lavastuses puudu, et vaimustavat lõpplahendust saada. Näidend on suurepärase tekstiga, milles on kaasamõtlema panevaid tõsiasju, huvitavaid fakte kui ka piisavas koguses huumorit. Ma üritasin sealt mitut väga head tsitaati meelde jätta, kuid ei jäänud midagi. Nüüd on järgmiseks missiooniks endale näidendi tekst hankida ja see siis läbi lugeda ning tsitaadid välja kirjutada. (Jah, ma kogun ka näidenditest tsitaate. Mul on päris mitme nähtud lavastuse tekstid kas  raamatu kujul paberil või tekstifailina arvutis olemas.) Lisaks on Pille Jänes teinud lavastusele väga hea lavakujunduse, mis annab suurepäraselt edasi ühe sajandeid vana maja ja selles elava perekonna murede raskust. Lisaks sobisid kostüümid väga hästi kokku nii lavakujunduse kui  ka  tekstiga. On näha, et Pille Jänes ja Priit Pedajas on pikalt koostööd teinud ning oskavad üksteisega arvestada. Sellistel tingimustel peaks tekkima suurepärane kooslus. Näiteks tumedates toonides ühe pere elamut kujutav lavakujundus on ühelt poolt piisavalt minimalistlik, kuid samas piisavalt mitmekülgne, et näidata kui eluliselt Pedajas oma lavastusi lavastab. Eriti meeldisid mulle 1945. aasta kostüümid ja Lucija pruutkleit. Ma julgen öelda, et iga tüdruku unistus oleks sellist pruutkleiti kanda. Kui Madis Järvekülg arvas, et ehk on tervikust puudu vähene mängukordade arv, siis selleks hetkeks kui mina lavastust nägin, on mängukordi juba piisavalt olnud, et näitlejad oleksid end rollidesse sisse saanud elada (mida oli ka näha).

Ma  ei teagi,  mis lavastusest minu  jaoks puudu jäi, et sellest oleks kujunenud minu teatriaasta lemmiklavastus (nagu ma lootsin). Üksikult vaadates olid nagu  kõik detailid paigas, kuid tervikuna ei olnud lavastus minu jaoks kandev. Võib-olla olen ma sellise temaatika jaoks liiga noor (sündinud 1989, lavastuse tegevus  toimub aastatel 1945, 1990 ja 2011) ja seetõttu ei suutnud end samastada selle perekonnaga ja nende läbielamistega. Äkki just see enda kogemus sellest ajaperioodist ongi see oluline lüli, mis kõnealuse lavastuse nauditavaks teeb? Sest siis tulevad äkki enda emotsioonid meelde, kuidas sai TV-st ärevusega uudiseid vaadatud, kas Eesti saab vabaks või mitte. Või tuleb meelde, kuidas käisid tulised vaidlused ja korraldati referendume Euroopa Liiduga liitumiseks. Ma ei garanteeri, et enda kogemused sarnaste teemade läbi elamisest on võluvõtmeks ideaalse lavastuseni, kuid selle proovimine tükki küljest ära ka ei võta. Sest kui te olete ka minusugused ja ühtset tervikut sealt ei leia, siis lugu ise, kunstnikutöö ja näitlejad eraldi on juba piisavalt nauditav vaatepilt. Või ongi asi lihtsalt selles, et üksikult vaadates on kõik lavastuse osad suurepärased, kuid head asjad kokku pannes ei anna alati head lõpptulemust.

Siiski negatiivse poole pealt tuleb lisaks ühtse terviku puudumisele välja tuua ka lavastuse pikkus. Nimelt kestab lavastus kolm tundi ja on ühe vaheajaga. See teeb siis esimese vaatuse pikkuseks umbes poolteist tundi ja teine vaatus on veidi üle tunni. Nendele, kes pole päris draamalavastuste austajad ja ei kannata pikalt istuda, annan soovituse heaga mõni teine lavastus valida. Isegi minul tekkis mingi aeg teise vaatuse jooksul motoorne rahutus peale, kuigi ma üritasin ikkagi kaasa mõelda ja laval toimuvasse sisse elada. Tavaliselt tekib mul motoorne rahutus väsimuse korral või kui mul on teatris väga igav (sel korral igavkohe kindlasti ei olnud). Minu kõrval istujad nihelesid samuti ja nii mitmedki külastajad küsisid publikuteenindajatelt korduvalt üle kui pikalt lavastus kestab ja mitu vaheaega on. Isegi minu kõrval istuv proua küsis minult mitu korda üle, et kas ma olen ikka kindel, et etendus on ühe vaheajaga kui see nii pikalt kestab.

Hoolimata sellest, et etendus kestab kolm tundi, on ühe vaheajaga, vahepeal kipub mõte uitama minema ja kogu etenduse aja on tunne justkui oleks midagi puudu, ei kahetse mina seda kolme teatris veedetud tundi põrmugi. Kuigi ma ei saanud kõikidest sõjalistest konfliktidest aru, mida lavastuses mainiti, sain ma aru kõige olulisemast. Sellest kui hea on olla naine ja kuidas naised iga põlvkonnaga ainult vägevamaks ja eneseteadlikumaks muutuvad. Eriti meeldis mulle Maša mõte, et tema elu läks Vladoga abielludes keerulisemaks, samal ajal kui Vlado ütles, et tema elu pole kunagi varem nii hea olnud kui nüüd. Ja vot see teadmine annab mulle südamerahu ja paneb mind naeratama. Kui minu ema ja vanaema (ja kõik teised naised maailmas) on siiani hakkama saanud, siis saan mina ka ja veel paremini. Sest minu elu ei ole nii keeruline kui Monika, Rose, Maša, Dunja, Alisa ja Lucija elu. Ja nemad said hakkama. Selle mõtte söövitan ma endale mällu ja madalseisus olles tuletan seda endale jälle meelde. Soovitan seda ka kõikidel teistel meeles pidada. Ka meestel, sest naised saavad suurepäraselt ilma meesteta hakkama. Mehed võiksid sellele vahel mõelda, eriti sellest aspektist, et kui nende elu muutus peale naise võtmist kergemaks, kas ka nemad oma naiste elu kergemaks teevad.

Selles positiivses valguses tahaksin lõpetada. Enne aga veel üks uitmõte. Kuna Tena Štivićić on selle näidendi kirjutanud suuresti oma pere loole tuginedes, siis on see näidend eriti menukas Horvaatias. Nimelt tahaks ma seda lavastust originaalis näha Horvaatia teatris, et näha kuidas sealne publik sellele reageerib, sest on ju käsitletavad teemad otseselt nende rahvuse ja ajalooga seotud. See on nüüd täiesti esimene kord, kus ma tahaks lavastust näha originaalkeeles (kuigi see lavastus ongi kakskeelne ja ka inglise keel on lavastuse originaalkeel) ja tema kodumaal. Ilmselt ma ei saa ise veel aru, kui hea lavastusega tegemist on kui lavastus mulle sellised uitmõtted pähe paneb.

Viimaks oleks aeg hästi lühike sisututvustus ära teha. Lavastus räägib ühe Horvaatia pere loo, kus perekonnas sünnivad ainult naised. Lugu saab alguse Monikast, kes on ühe rikka pere teenijanna, kuid kui Monika saab lapse, lüüakse ta vallasemana lapsega majast välja. 1945.aastal on sõja ajal Monika tütrel Rose´l võimalik endale maja valida ja ta valib selle sama maja, kus tema ema kunagi töötas, enda perele uueks elupaigaks. Sellest majast saab perekond Kos´de elamine sajaks aastaks. Kõigest sellest, mis saja aasta jooksul toimunud on, lugu räägibki. Lisaks sellest, mida arvavad horvaadid ise Euroopa Liiduga liitumisest, sõjast, partisanidest, välismaale emigreerumisest jne. Ja kõige selle juures ei saa me rääkimata jätta naiste rollist selle kõige juures.

Autor: Tena Štivićić

Lavastaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Pille Jänes

Mängisid:

Ülle Kaljuste - Maša Kos (Alisa ja Lucija ema)

Ita Ever - Karolina Amruš  (Koside maja algne omanik)

Kersti Heinloo - Rose King (Maša ja Dunja ema)

Liisa Saaremäel - Lucija Kos (Maša ja Vlado noorem tütar)

Tõnu Oja - Vlado (Vladimir) Kos (Maša abikaasa)

Laine Mägi - Dunja King (Maša õde)

Tiit Sukk - Karl Dolinar (Dunja abikaasa)

Taavi Teplenkov - Igor Maljevic (Koside perekonnasõber)

Guido Kangur - Aleksandar King (Maša ja Dunja isa)

Maria Klenskaja - Monika Zima (Rose´i ema, kunagine Amrušide perekonna teenijanna)

Britta Soll - Alisa Kos (Maša ja Vlado vanem tütar)

Viire Valdma - Marinka (kommunistist ametnik)

Christopher Rajaveer - Marko Horvat  (Koside ülemine naaber)

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN