pühapäev, 21. jaanuar 2018

Praktiline Eesti ajalugu

17.jaanuaril 2018 Tartu Uues Teatris

Pilt pärit Tartu Uue Teatri kodulehelt
Ma pole eriti usin Tartu Uue Teatri fänn. Eelkõige selles mõttes, et ma ei jookse esimese asjana nende mängukava vaatama, kui mul teatriisu peale tuleb. Kuigi kõik nende etendused, mida ma näinud olen, on mulle meeldinud ja iga kord olen ma endale lubanud, et ma külastan neid rohkem. Siiski on paljud inimesed minust tublimad ja ostavad aegsasti piletid Tartu Uue Teatri etendustele ära. Nii juhtuski, et kui mina peaaegu aasta tagasi tahtsin „Praktiline Eesti ajalugu“ vaatama minna olid kõik piletid välja müüdud. Nii ma selle etenduse vaikselt ära unustasin.
Kuni ühel päeval üks kolleeg uuris, kas ma olen seda etendust näinud. Pidin tunnistama, et ei ole, kuid oli plaanis minna aga pileteid ma ka veel ära ostnud ei ole. Nii möödusid jälle kuud kuni teine kolleeg mainis, et see esimene kolleeg oli talle ka seda etendust soovitanud ja me võiksime teatrisse minna. Jaanuariks pidi pileteid  veel saada olema. Ka see jäi tol korral ainult mõtteks. Kuni käes oli detsember ja oli viimane aeg jõulukingitusi osta. Ma veel imestasin, et detsembri keskpaigas oli jaanuari etendustele pileteid saada. Nii ma siis suhteliselt viimasel minutil oma kolleegist sõbranna kingituse sisse need teatripiletid pistsin. Loomulikult võttis ta viisaka inimesena mind endaga kaasa.
Mis seal salata, lootused olid mul teatrisse minnes suured. Esiteks on Tartu Uus Teater mind siiani üllatada suutnud ja alati on  huvitav mõelda, et mille huvitavaga nad nüüd lagedale tulevad. Kindlasti mängis suurt rolli ka teadmine, et etenduses kasutatakse Kukerpillide muusikat, mis mulle meeldib (kuigi ma ilmselt olen veidi liiga noor, et sellise lausega avalikkuse ette tulla) ja minu arvates tuju alati heaks teeb. Vähem tähtsam ei olnud ka minu kolleegi kiitus antud lavastuse kohta, kuna seniste kogemuste põhjal on meil üsna sarnaneteatrimaitse. Ootusärevus kasvas aga õige suureks siis kui ma etenduspäeva hommikul jaanuarikuisest „Teater.Muusika.Kino“ ajakirjast lugesin, et mitu teatrikriitikut ka soovitavad seda lavastust.
Kõike eelnevat arvesse võttes on täiesti mõistetav, miks mu ootused üsna kõrgele olid kruvitud. Tegelikult pole need ootused vist enam tükk aega nii kõrgele kruvitud olnudki. Ma ausalt öeldes lootsin sellest etendusest sajandi teatrisündmust. Kahjuks nii palju Tartu Uus Teater mind siiski rabada ei suutnud ja seega on sajandi teatrisündmuse koht minu südames hetkel veel vaba. Küll aga meeldis etendus minu sõbrannale väga ja ta arvas, et ma lihtsalt olen veel veidi noor selle lavastuse jaoks. Tema sõnade kohaselt oli ridade vahel päris head teksti, mis käsitles kunagist nõukogude aega. Sellest ajast ei tea ma tõesti väga midagi, sündisin ma ju siis kui see impeerium lagunemas oli. Eks ma üht-teist sellest impeeriumist ja tema eripäradest ikka tean ka, kuid kuna ma läksin teatrisse otse töölt, siis oli juba väike väsimus sees ja nii ma kaotasin oma viimsegi ridade vahelt lugemise oskuse.
Teatrisse minnes arvasin ma, et lavastus räägib loo Eesti ajaloost viimase saja aasta jooksul, ehk siis alates Eesti iseseisvumisest. Nii ei kujutanud ma väga hästi ette kuidas need Kukerpillide laulud sinna konteksti sobituvad. Toidu osas oli mul aga hoopis kindlam visioon – nimelt arvasin ma, et kokk Ann Ideon teeb igale ajastule kohaseid toite. Või õigemini ka kujutasin ette, et ta serveerib lihtsalt neid toite laval. Sest pole ju mõeldav, et peaaegu kahe tunni jooksul keegi laval päris toitu hakkab ahjus või pliidil valmistama. Tegelikkuses oli kõik aga hoopis teistmoodi.
Ajalootund oli praktiline ja algas ikka aegade algusest, ehk siis sellest kui kogu maailma kattis ainult vesi. Sealt siis liikus ajalugu edasi kuni tänapäeva. Alguses olid vees ainult kalad, kuid veidi hiljem hakkasid tekkima olendid, kes liikusid maismaal ja mõne aja pärast olid juba tekkinud imetajad jne, Kogu seda protsessi ilmestasid Kukerpillide laulud, mis olid väga oskuslikult lavastusse põimitud ja mõnel hetkel oli tunne, et laval kasutataksegi ainult Kukerpillide laulusõnu. Siiski oli seal muud teksti ka vahel ja ainult laulusõnades terve etenduse jooksul ei räägitud. Toidud, mida Ann Ideon laval valmistas iseloomustasid seda aega, millest parasjagu räägiti (nagu ma eeldasin), kuid kogu see toitude esitlemine toimus Tartu Uuele Teatrile omases kastmes. Selles mõttes oli tõesti tegemist praktilise ajalooga, et lisaks sündmuste kajastamisele sai praktiliselt näha ka erinevate ajastute eluolu, toitu ja inimeste mõtteid.
Nagu ma juba eespool kirjutasin, vaheldus tekst laulusõnadega. Kõiki laule laulsid näitlejad ise. Saatepille mängisid samuti näitlejad ise. Enamasti mängisid näitlejad ukulelet, kuid vahel ka klaverit. Erandina tuleb välja tuua Maarja Mitt, kes mängis viiulit (muuseas mitte üldsegi halvasti) ja Robert Annus, kes mängis akordionit (mis polnud minu jaoks üllatus). Vahepeal tagusid Robert Annus ja Tambet Seling ka trummi. Neid toetasid pillimehed Rando Kruus ja Oliver Vare bändist Odd Hugo, kes mängisid kontrabassi, klaverit, suupilli, ukulelet jne. Kõige rohkem üllatas mind aga teatri kunstnik-rekvisiitor Epp Peedumäe, kes mängis väga hästi viiulit. Teistele ei jäänud alla ka viis teatri vabatahtlikku noort (ma tegelikult ei ole enam kindel, kas nad on vvabatahtlikud või nüüd juba päris teatri töötajad, aga kooliõpilased on nad vist küll veel kõik), kes moodustasid ukulele orkestri.
Kõige rohkem üllatas mind aga Ann Ideon. Jah, ma polnud temast varem kuulnud ja seega on mind lihtne üllatada. Ma eeldasin (Ma olen juba ammu aru saanud, et ma peaks vähem eeldama. „Eeldused on kõigi p****eminekute alus“, nagu ütleb minu vend.) et kokk on laval lihtsalt selleks, et seal söögiga tegeleda. Aga seda, et kokk kogu etenduse kandev roll, poleks ma osanud küll ette kujutada. Veel vähem oleks ma osanud ette kujutada, et üks kokk nii hästi laulab ja nii hästi karakterrolli teeb. On see kindel, et Ann Ideon on ikka ainult kokk, mitte näitleja? Mul ei andnud see küsimus rahu ja tegin väikese otsingu, millest sain teada, et Ann Ideon on terve elu laulnud ja geograafi haridusega. Multitalent ühesõnaga. Igatahes minu täielik lemmik selles etenduses.
Veel meeldis mulle Tambet Seling, sest temast ma ka ei teadnud varem suurt midagi. Olin küll kuulnud sellisest näitlejast, kuid teatris näinud ei olnud. Seega oli teda laval huvitav vaadata. Eriti meeldis mulle tema kehastatud Lembitu. Kui ma juba meeldimistest räägin, siis Robert Annus meeldis mulle ka. See on veidi huvitav, sest mingil Vanemuise ajal ei sümpatiseerinud ta mulle üldse. Olen teda Draamateatris paaril korral laval näinud ja nüüd siis Tartu Uues Teatris ning tegemist on hoopis teise näitlejaga. Ma ei tea, kas tema enda elus on midagi muutunud, et ta teeb huvitavamaid osalahendusi või on ta sattunud nüüd paremate lavastajate käe alla, kes oskavad tema huvitavaid tahkusid ära kasutada.
Üleüldse leidsin ma end teatris mõttelt, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu suudavad lisaks igasuguste uute nüansside lavale toomisele ka näitlejad panna ennast ületama ja end uuest küljest näitama. Võib-olla see ongi see, mis mulle selle teatri juures meeldib, et sa kunagi ei tea mida lavastuselt ja näitlejatelt oodata. Sel korral oligi minu jaoks üllatusmomendiks laulvad ja pilli mängivad näitlejad. Loomulikult kogu toidukunst ka. Ma poleks iialgi osanud arvata, et ma kunagi teatrisaalis näen kuidas ehtsast taignast kukleid laval otse publiku silme all küpsetatakse. Või liha praetakse. Ja vahvlite küpsetamisest ma parem ei räägi. Igatahes soovitan ma enne teatrisse minekut kõht korralikult täis süüa, sest muidu võtab see värskelt ahjust tulnud kuklite, praetud liha ja küpsetatud vahvlite lõhn teil lihtsalt igasuguse keskendumisvõime ära ja te ei saa etendusest midagi aru.
Võib-olla see ongi üks põhjus, miks ma etendusest nii suuresti vaimustatud ei olnud, nagu ma lootsin. Mul oli kõht veidi tühi ja nende toitude nägemine ja lõhna tundmine viis lihtsalt fookuse paigast. Mis seal salata, kuna Ann Ideon tundus minu jaoks kõige huvitavam tegelane laval, siis ma jälgisin teda ka kõige rohkem. Laval toimus aga kogu aeg igas nurgas nii palju tegevusi, et ma lihtsalt ei suutnud kõike korraga jälgida. Ehk seepärast läks mul ka osa teksti ridade vahelt kaduma. Kuigi mulle oleks meeldinud, kui laval oleks korraga veidi vähem toimunud ja inimene oleks saanud rahulikult süveneda. Kohati jättis see liigne tegevus minu jaoks etendust hakitud mulje ja minu jaoks eo tekkinud kõikide ajastute või üleminekute vahel tervikut. Minu jaoks keskenduti liiga palju tegevusele ja liiga vähe sõnale. Kogu sõnaline osa käis pidevalt tegevuse (mida oli liiga palju korraga, nagu juba öeldud) ja pillimängu saatel, mistõttu läksid minul vahepeal need vähesedki sõnad kaotsi. Laulud olid toredad ja kaasakiskuvad ning hästi etendusse seatud, kuid kohati tundus mulle, et isegi muusikalides ja operettides on rohkem sõnalist osa, kui käesolevas lavastuses.  
Võib-olla see ongi põhjus, miks ma lavastuses pettusin. Ma olen ikka arvanud, et mulle meeldivad muusikalid ja operetid, sest seal on kaasahaaravat muusikat ja pole ohtu liigselt venivate dialoogide tekkimiseks. Kui mulle nüüd aga anti teatris palju muusikat, laulu ja tegevust ning vähe dialoogi, siis olen ma pettunud. Ma vist ootan teatrilt seda tasakaalu muusika ja sõna vahel. Tartu Uus Teater oli minu jaoks seda kaalukaussi liigselt muusika poole kallutanud. Aga see on ainult minu arvamus. Minu kolleegidele ja mitmetele kriitikutele ju meeldis väga. Ma pole lihtsalt nii parktiline inimene ja oleksin veidi rohkem teoreetilist ajalugu oodanud. Aga inimesed ja nende maitsed ongi erinevad. Küll aga hoiatan ma selle eest, et laulud võivad kummitama jääda. Hetkel on pühapäev ja ma käisin teatris neljapäeva õhtul, aga Kukerpillide „Oi külad, oi kõrtsid“ kõlab konstantselt minu peas. Siiki mitte Kukerpillide, vaid Tambet Selingu ja Robert Annuse esituses.
Päris maha visatud aeg see siiski ei olnud. Sest nagu ma juba ütlesin, siis Kukerpillide laulud teevad minu meelest tuju alati heaks. Ja minusugune andetu kokk õppis nüüd ka ära kuidas on õige liha praadida. Tegelikult sai ikka nalja ja naerda ka ning imestada kui andekas oskab üks lavastaja olla, et näitlejatelt kõik need oskused välja pigistab. Oleks lavastuse pealkiri olnud „Praktiline Eesti toiduajalugu“, oleksin ma väga rahul ja kiidaksin taevani. Pealkirja järgi ma eeldasin rohkem ajaloo (eelkõige lähiajaloo) sündmuste rääkimist. Tegelikult oli etenduses isegi Balti kett ja nii saksa kui vene võimu all olek välja toodud, kuid ma mingil põhjusel arvasin, et nendest räägitakse pikemalt. Samas eks nendest sündmustest teame me kõik.
Kes aga tahab praktilist Eesti ajalugu näha läbi praktilise toiduvalmistamise õpetuse, siis märtsi lõpust on ajalootund Tartu Uue Teatri tunniplaanis jälle olemas.

Autor-lavastaja: Ivar Põllu
Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare
Toidukunstnik: Ann Ideon
Laval olid:
Ann Ideon
Maarja Mitt
Maarja Jakobson
Robert Annus
Tambet Seling
Rando Kruus
Oliver Vare
Epp Peedumäe
Uue Teatri ukuleleorkester

Keda huvitab, siis lavastuse kohta saab rohkem informatsiooni teatri kodulehelt SIIN. Hetkel küll polnud aprilli mängukava väljas, aga märtsi lõpus, aprilli alguses tulevad uued etendused.

0 kommentaari:

Postita kommentaar