Rohelised kassid

Pilt: Forum Cinemas

Sel korral kirjutan jälle kinost. Nagu pealkirjast aru saada, vaatasin ära järgmise Eesti filmi. Kui "Pilvede all. Neljas õde" kohta olin enne kinno minekut juba arvamusi lugenud, siis selle filmi kohta ma nii palju ei teadnud. Teadsin seda, et osad filmikriitikud on seda filmi samuti igavaks pidanud. Natuke teadsin sisu ka.

Sisu poolest teadsin ainult nii palju, et filmi peategelasteks on kaks vanglast vabanenud eakamat meest. Ühes Kanal 2 saates "Roaldi nädal" näitas natukene selle filmi tegemist ja nii ma teadsin, et seal on mustanahalistega ka stseene. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nendel mustanahalistel on suurem või kandvam roll filmis täita. Ilmselt jäi selle Kanal 2 saate põhjal selline mulje. Sellest võiks nüüd järeldada, et mõne sekundilise stseeni põhjal ei saa filmi kohta kuigi palju üldistusi teha. Kuigi ega see sisu polnud üldse peamine põhjus, miks ma kinno läksin. Peamine põhjus oli ikkagi vaadata, kuidas vanameister Tõnu Kark mängib. Ma pole 100% kindel, aga ma vist ei olegi teda suurel kinoekraanil näinud (kõik filmid olen kodus TV-st näinud). Või kui olen, siis ma lihtsalt ei mäleta seda.

Ega minu ootused väga kõrged ei olnud. Esiteks "Pilvede all" oli üsna suur pettumus minu jaoks (kuigi ma seda ka ei läinud ootustega vaatama) ja Eesti filmidest on üldse vähesed suutnud mulle emotsiooni pakkuda. Seega olin valmis selliseks tüüpiliseks Eesti keskmiseks filmiks, kus nagu midagi toimub, aga samas ei toimu ka ja siis lõppeb film liiga järsku poole tegevuse pealt ära. Kui ma nüüd võrdlen "Pilvede all" ja "Rohelised kassid", siis teine film meeldis mulle kordades rohkem. Saalis istuva publiku järgi võib kahjuks aga ristivastupidise järelduse teha. Nimelt "Pilvede all" filmi saalid on täis ja paljudes kohtades lausa väljagi müüdud. "Rohelised kassid" film äratas teisipäeval 23.01.2018 Tartus huvi ainult kaheksas inimeses (kellest üks olin mina). 

Minu silmis pole tegemist kindlasti mitte väärtfilmiga, kuid mõtlemisainet peaks filmist küll leidma. Näiteks sel teemal, kuidas me vanglas olevatesse või sealt vabanenud inimestesse suhtume. Paratamatult me eeldame, et vanglas on ainult pätid ja kaabakad (ja enamasti ongi), kuid sageli ei näe me nende kuriteo taga inimlikku motiivi (mida seal alati ei pruugigi olla). Kes igatseb oma kunagise armastatu juurde ja ei suuda leppida mõttega, et tema armastatu on surnud ja kes igatseb oma tütre ja tütrepoja juurde kuid kes ei ole nende juurde oodatud. Samuti oli minu jaoks mõttekoht tõsiasi, et kui sa arvad, et sind oodatakse ja sul on koht kuhu minna, siis tegelikult ei oota sind keegi ja sa leiad end tänavalt. Samas kui sul pole kohta kuhu minna ja pead sotsiaalmajaga leppima, siis nagu iseenesest asjad laabuvad. Filmi lõpp on muidugi kurb. Mõlemad peategelased saavad surma, millest oli mul ikka veidi kahju. Hoolimata sellest, et tegemist oli vangidega, olid nad minu jaoks sümpaatsed. 

Või on näitlejad lihtsalt sellise sarmiga, et nad ei suuda enda tegelaskuju vastikuks mängida. Kuigi kohati nägi Tõnu Kark filmi algusstseenis ikka päris paras rets välja. Ja see kuratlik naeratus koos kavala sädemega tema silmis oli nii nauditav. Mul on hea meel, et meil Eestis veel selliseid näitlejaid on, keda kaamera niimoodi armastab. Juba puhtalt Tõnu Kark´i pärast tasub filmi vaatama minna. Muidugi meeldisid mulle ka Vene näitlejad Sergei Makovetskiy ja Kirill Käro, eriti Sergei Makovetskiy. Siiski oli teda vaadates minu läbivaks mõtteks, et miks nii heasüdamliku inimese välimusega mees valiti vangi mängima? See polnud eriti usutav. Ja see pani mind veel rohkem tema tegelaskujule Eduardile kaasa elama. Peale nende nagu teistele näitlejatele pilk pidama ei jäänudki. Kuigi filmis tegi kaasa terve hulk tuntud Eesti näitlejaid: Mait Malmsten, Harriet Toompere, Eduard Toman, Ülle Kaljuste, Anti Reinthal, Egon Nuter jne. Mind tabas aga täieliku reaalsuskontrollina Ülle Kaljuste nägu suures plaanis. Millal ta nii vanaks on jäänud? Ja Kaljuste hääl oli samuti väga võõras (ehk mingi Cinamoni helisüsteemi trikk?). 

Kui nüüd aga filmi sisu juurde tagasi tulla, siis väga paljud asjad jäid minu jaoks kas lahtiseks või lausa seosetuks. Näiteks, kas Tõnu Kark´i kehastatud Markus oli kunagi hullumajas olnud? Kui jah, siis kas peale oma poksijakarjääri lõpetamist või lõpetaski ta hoopis seetõttu oma poksija karjääri, et sattus hullumajja? Või on hoopis kolmas variant õige? Kas Eduard oli dementne? Kui jah, siis see seletaks miks ta oma armastatut Mariat käis hooldekodus mitu korda otsimas. Kuid kui ta mõistus ja mälu olid korras, siis miks ta käis mitu korda hooldekodus Maria järele küsimas? Siis lisaks veel need poestseenid. Kuidas keegi aru ei saanud ega kahtlustanud midagi kui need vanamehed täiesti süüdimatult avalikult poodidest asju varastasid? Kas see Ülle Kaljuste kehastatud poemüüja Marta töötas varem psühhiaatriahaiglas? Ma alguses arvasin, et nad lähevad kedagi külastama, aga järgmises stseenis jõid (Marta ja Markus) nad koos personaliga kohvi. Ühesõnaga, neid segaseid episoode seal ikka jagus, aga ma rohkem ei esita siin oma küsimusi. Muidu need, kes filmi pole näinud saavad siit liiga palju infot filmi kohta. 

Ma ei teagi, kas see on selle filmi pluss või miinus, aga mõned stseenid olid seal väga reaalsete sündmuste sarnased. Näiteks stseen, kus üks Eesti poiste kamp sõimab vene keelset noormeest sibulaks ja nad selle mehe tema väikese poja silme all läbi peksavad. Või siis stseen, kus ühe erakonna esimees tulihingeliselt mustanahaliste sõjapõgenike vastu võitleb. Kui ma neid stseene kinolinal nägin, siis oli mu ainus mõte, et sellisest situatsioonist oleksin ma nagu juba kuulnud. Huvitav oleks nüüd teada, kas need stseenid filmiti enne kui reaalses elus need sündmused toimusid ja tegemist on autori fantaasiaga või on autor tõsielusündmustest inspiratsiooni allutanud?

Olgu kuidas on, mina igatahes ei kahetse, et ma kinno läksin. Minu meelest on tegemist igati huvitava filmiga. Kui tegelased lõpus surid (või kas ikka surid?), siis oli tahtmine üks väike pisar poetada. Ja kui osad filmikriitikud kurtsid, et neil oli filmi ajal igav, siis minul polnud kordagi igav. Minu meelest sai film lausa liigagi kiiresti otsa. Kui nüüd väga aus olla, siis on tegemist sellise tüüpilise "Eesti asjaga", mis alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.