Põlenud mägi

23.jaanuaril 2018 Sadamateatris

Pilt: Andres Keil

Kuigi tegemist on juba poolteist aastat Vanemuise mängukavas olnud etendusega, jõudsin mina alles nüüd seda vaatama. Mis on iseenesest veidi kummaline, kuna mulle meeldib raamatuid lugeda ja teatris käia. Teatrilavastus „Põlenud mägi“ aga just raamatute lugemisest räägibki. Seega on kaks minu lemmikut ühendatud, mistõttu võiks eeldada, et ma jooksin kohe teatrisse kui lavastust mängima hakati. Üritasin nüüd mõelda, et miks ma seda lavastust siis varem vaatama pole läinud. Ja ma ei suutnudki välja mõelda.

Lisaks mind kütkestavale teemale, tõmbas mind selle lavastuse poole ka palju kiidetud Ester Kuntu. Sel ajal kui lavastus esietendus, olin ma Ester Kuntust väga vähe kuulnud ja pigem ei meelitanud tema nimi mind teatrisse (mitte, et see oleks põhjus olnud, miks ma tol ajal lavastust vaatama ei läinud, ma lihtsalt ei osanud arvata, et tema annab ekstra põhjuse teatrisse minna). Nüüd olen järjest rohkem näinud arvamusi ja arvustusi, kus Ester Kuntut kiidetakse. Ja kui Ester Kuntu tuleb minu kodulinna, siis tuleb ju teatrisse teda vaatama minna. Igatahes nüüd ma tahan kindlasti seda Eesti Draamateatri palju kiidetud „Sarabandi“ ka vaadata, kus Ester Kuntu mängib.

Tulles nüüd aga konkreetse etenduse juurde tagasi, siis algus oli paljulubav. Eriti saali kujundus. Suurema osa saalist moodustasidki raamatud. Lisaks lavakujundusele leidus raamatuid ka igal publikutoolil. Nii olid inimesed sunnitud raamatu istumise ajaks sülle võtma või kui kõrval juhtus olema tühi tool, siis sellele tõstma. Aga raamatu puudutamisest ei pääsenud keegi. Paljud inimesed isegi sirvisid enne etendust raamatut. Minu meelest on see väga hea meetod inimesi lugema panna. Või vähemalt luua kontakt inimese ja raamatu vahel. Ka kavalehel oli kirjas, et kui etendus huvi ei paku, saab raamatu kätte võtta ja seda lehitseda (mis pimeda saali tõttu on ilmselt üsna mõttetu tegevus). Lavakujundus nägi välja nagu ühe raamatufänni unistuste tuba. Isegi voodi all, peal ja kõrval olid raamatud. Jäi mulje nagu voodi oleks üks veidi suurem riiul raamaturiiulis.

Kui nüüd lavastuse sisu juurde jõuda, siis lugu räägib loomaarst Marist, kes pärast vanaonu surma tuleb tema korterisse ühte raamatut otsima. Nimelt oli vanaonu palunud Maril leida üles oma põlenud mägi. Mari kohtub vanaonu korteris igasuguste inimestega ning talle saab selgeks, et oma põlenud mäe leidmiseks peab ta selle põlenud mäe vanaonu raamatutest üles leidma. Häda on aga selles, et vanaonul on umbes 10 000 raamatut, mille koju viimise vastu on Mari mees Indrek. Indrek arvutab välja, et kui Mari loeks üksinda kõik need raamatud läbi, kuluks tal selleks umbes 36 aastat. See on aga maha visatud aeg, kui see raamatute lugemisele kulutada. Indrek on moodne inimene, selline kelle sõrmed ei oska enam raamatulehekülgi pöörata, vaid ekraani vajutada. Indreku meelest võiks need raamatud kohe otse prügimäele saata, aga Mari soovib neid ikkagi lugeeda. Et lugemisega kiiremini ühele poole saada, organiseerib Indrek lugemisklubi, kus inimesed loevad raamatuid ja annavad päeva lõpuks Indrekule aru, kes mitu lehekülge luges ja kas seal räägiti midagi põlenud mäest.

Lugema tuleb väga erinevaid inimesi ja etenduse jooksul õpime me neid kõiki veidi tundma. Seal on professor (Aivar Tommingas), kes on palju lugenud ja kellel on samuti kodus samasugune raamatukogu nagu Mari vanaonul. Vahemärkusena olgu öeldud, et sellised raamatukogud on ilmselt paljudel kodus või vanemate (vanavanemate) juures olemas. Professor on harjunud lugema ja talle see tegevus meeldib. Samuti oskab just tema teistele lugejatele (miks mitte ka teatrivaatajatele) nende soovide kohaselt sobivaid raamatuid pakkuda või mõne huvitava loo rääkida mõnest raamatust. Tundub, et professor on kõik maailma raamatud läbi lugenud. Järgmisena ühineb lugemisklubiga endine kapten (Riho Kütsar), kes on erru läinud ja otsib nüüd endale tegevust. Ta pole kunagi varem lugemisega tegelenud, kuid nüüd soovib ta lugeda. Siiski ei saa ta sageli aru, miks raamatutes on asjad ühte moodi kirjas, kui päris elus käivad asjad hoopis teisiti. Nii peab ta pidevalt oma arvamust kõval häälel avaldama. Kapten on täpselt see inimene, kes hakkab just siis rääkima, kui teine inimene on mõnusasti raamatu lugemisse süvenenud. See olukord on ilmselt kõikidele tuttav, kes vähegi on raamatuid lugenud.

Veel liituvad lugemisklubiga Isabella (Kärt Tammjärv) ja Flavio (Reimo Sagor), kes igatsevad teineteist kui nad lahus on ja kui kokku saavad, hakkavad kohe tülitsema. Nemad on kaks noort inimest, kes armastavad lugeda (sellele vihjavad prillid, mida mõlemad kannavad) ja nii nad tülitsevad teineteisega tsiteerides erinevate raamatute tekste. Nemad on ka need, kes käivad Mari vanaonu kodus peitust mängimas, sest Isabella käis Mari vanaonule raamatuid ette lugemas ja nii on tal vanaonu korteri võti. Veel on lugemisklubis üks vana mees (Raivo Adlas), aga kuna tema ei räägi, vaid ainult istub ja loeb, siis ei oska ma tema kohta midagi öelda. 

Etenduse algus oli minu meelest huvitavam, kui lõpp. Ma ei suuda hetkel isegi enam meenutada, kas Mari leidis lõpuks oma põlenud mäe üles. Vist mitte. Või kui leidis, siis ei tehtud sellest nii suurt numbrit kui selle põlenud mäe otsimisest. Tegelikult on mul tunne, et ta ei leidnud oma põlenud mäge üles, aga ta tegi selle lugemisprojekti lõpuks mingi muu  olulise järelduse oma elu kohta (aga mis see oli, seda ma väga kahjuks enam ei mäleta). Mul vist on tõesti keskendumisraskused, kui mul on etenduse lõpp meelest ära läinud. Või oli see lõpp tõesti nii kehva, et ma ei süvenenud. Eriti meeldis mulle etenduse alguses see vastasseis Mari ja Indreku vahel. Kuidas Indrek tahtis kohe raamatutest vabaneda, sest põlenud mäe otsimine on ainult tänase päeva projekt ja rohkem neil selle projektiga tegelemiseks aega ei ole. Mari oli valmis kõik need 10 000 raamatut endale koju võtma, sest Mari oli kunagi vanaonuga koos lugema õppinud ja tema pidas raamatutest lugu. Kohati oli see nagu vana ja uue põrkumine, sest vanasti lugesid inimesed ajaviiteks raamatuid, nüüd sõrmitsetakse ajaviiteks telefoni. Kuna ma olen ise selle muutuse läbi teinud, et raamatute lugemisest saab telefoni sõrmitsemine, siis oli seda kõrval veidi kole vaadata. Nagu istuksid mingis teraapias ja näeksid end kõrvalt.

Siiski mingil hetkel tundus mulle, et etendus „vajus ära“. Kohati oli Flavio ja Isabella omavahelisi dialooge raske jälgida. Ilmselt olen ma veel vähe raamatuid lugenud, sest ma ei suutnud kõiki raamatuid ära tuvastada, mida nad tsiteerisid. Üks tsiteerib ühte ja teine teist raamatut. Kohati oli selliselt üles ehitatud teksti veidi keeruline jälgida. Eriti kuna ma ei saanud süsteemile pihta, et nad kasutavad tuntud raamatute tekste. Lisaks oli Isabella ja Flavio tekst vahel nii emotsioonidest tulvil, et sõnadest oli raske aru saada. Kui ülejäänud tegelased olid oma olekult üsna „maised“, siis Flavio ja Isabella mängisid mingisugust peitusemängu, tsiteerisid raamatuid ja ka nende riided meenutasid veidi muinasjuttu. Flavio näiteks kandis punaseid tenniseid, purpurpunaseid sametist põlvpükse ja puhvis varrukatega valget pluusi, ning nii meenutas ta mulle lastelavastustest tuttavaid printse (tõsi küll, printsid ei kanna teniseid). Mind see liigne muinasjutulikkus häiris.

Kõige rohkem meeldis mulle ikkagi professor, kes rääkis raamatuinimestest igasuguseid lugusid. Kuidas üks mees alati palgapäeval raamatupoodi läks ja kogu palga raamatute peale raiskas. Täpselt nagu mina. Ainult, et ma ostan lisaks raamatutele ka teatripileteid. Või kuidas vanemad pärandasid ühele pojale maja ja teine sai viis köidet Lenini õpetusi, mis pidi varandust väärt olema. Poeg oli vanemate peale nii vihane, et ei tundnud raamatute vastu 20 aastat huvi. 20 aasta pärast avastas ta, et raamatud olid seest tühjad ja sinna oli peidetud suures koguses vene rublasid, mis kunagi olid väärt terve varanduse. 20 aasta pärast oli see aga peenraha. Eks need lood olid päris elust võetud. Ma kujutan ette, et raamatukoguhoidjad oskaksid väga palju põnevaid lugusid rääkida sarnastel teemadel.

Näitlejatest meeldisid mulle kõige rohkem Ester Kuntu, Jaanus Tepomees ja Aivar Tommingas. Jaanus Tepomees on minu meelest hea karakternäitleja. Umbes nagu Aivar Tommingas. Nad annavad oma kehakeele ja miimikaga rollile nii palju juurde, et toimugu laval mis tahes, siis neid on alati huvitav jälgida. Lisaks on nad minu meelest mõlemad väga hea diktsiooniga. Saalist vaadates tundub mulle, et nad on ka sellised näitlejad, kes oskavad partneriga laval arvestada ja nad ei mängi partnerit üle, nagu vahel mõni teine näitleja seda tegema kipub. Ester Kuntut oli huvitav jälgida, sest ma polnud teda varem näinud ja nii tundus kõik, mida ta tegi väga huvitavana. Minu meelest oli tema Mari väga loomulik.  Eriti meeldis mulle see, kuidas Mari kogu aeg laval naeris. Ma ei saanudki aru, kas Aivar Tommingas ja Riho Kütsar ajasid teda meelega naerma, et näha kuidas ta reageerib, või oli see ikkagi etendusse sisse kirjutatud. Näitlejaid vaadates jäi küll mulje, et see oli spontaanne naer, mida seal olema poleks pidanud, sest kõik asjapooled olid väga muigavate nägudega ja jäi mulje nagu neil oleks raske naeru tagasi hoida. Igatahes oli seda väga huvitav vaadata. Siiski tahaksin ma Ester Kuntut ka teistes rollides näha, et teda teisest küljest ka näha. Loodetavasti ma kohtun temaga teatris veel.

Ma arvan, et „Põlenud mägi“ on kõikidele raamatusõpradele kohustuslik teatrilavastus. Kindlasti leiavad kõik raamatusõbrad end mõttelt, et laval nagu räägitakse minust. Mina igatahes soovitan kõigile soojalt. Äkki saab mõni lugemist mitte armastav inimene professorit vaadates ja vaheajal raamatut puudutades ka endale lugemispisiku külge. Tasub proovida.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg

Videokunstnik: Janek Savolainen

Valguskunstnik: Andres Sarv

Mängisid:

Kärt Tammjärv - Isabella

Ester Kuntu - Mari

Aivar Tommingas - Professor

Riho Kütsar - Kapten

Reimo Sagor - Flavio

Jaanus Tepomees - Indrek

Raivo Adlas - Vana mees

Rohkem infot saab lavastuse kohta Vanemuise koduleheküljelt SIIN