Pilt: Eesti Draamateater |
Mäletan, et Vanemuise lavastus „Paplid
tuules“ (minu arvamust nähtud etenduse kohta saab lugeda SIIT) oli pikka aega
üks minu lemmiklavastustest. Kindlasti nii näitlejatööde kui ka sisu poolest.
Vanemuise lavastuse peategelasteks olid kolm meest, kes on vanadekodus. Mingi
aeg nägin, et Eesti Draamateatris mängitakse lavastust „Viimasel minutil“,
mille peategelasteks on kolm 80. eluaastates naist. Naised küll ei elanud
vanadekodus, kuid miski minu sees ütles, et tegemist on lavastuse „Paplid
tuules“ naiste versiooniga.
Vaatasin just järgi, et kahe etenduse
vahe on peaaegu viis aastat. Seega mingit võrdlust kahe etenduse vahel ei tule.
Tuleb välja, et viis aastat on piisavalt pikk aeg, sest isegi teatris istudes
ei hakanud mul peas paralleelid jooksma. Või on tegemist nii erinevate
lavastustega, et neid ei saagi võrrelda. Üks oli draama, milles ma sain naerda
rohkem kui komöödias. Teine oli kirjade järgi komöödia, kuid sisulise poole pealt meenutas rohkem draamat. Siiski oli mõlema
lavastuse puhul ühine teema eakate inimeste probleemid. Kuna see haakub minu
igapäevase tööga, siis olen ma üsna kindel, et ma sain seetõttu mõlema etenduse
puhul naerda sellistes kohtades, kus keegi teine ei naernud. Mu kolleegid
oleksid kindlasti ka naernud, kui nad oleksid minuga koos teatris olnud.
Näiteks postitasin vaheajal oma facebooki ühe dialoogi, mille peale mina
naerust vappusin (ülejäänud saal seda naljakaks ei pidanud) ja juba mu kolleeg
uuris, et mis lavastusega tegu on, et temal tekkis huvi.
Kui ma juba paralleelidest rääkisin,
siis kõige enam tekitaski „Viimasel minutil“ minu peas paralleele oma
igapäevase tööga. Kohati jäi mulle mulje nagu ma vaataksin kuidas minu
patsiendid väljaspool haiglat elavad. Eriti meeldis mulle Marianne mõte, et ta paneb ööseks ukse lukku seepärast, et ta ise öösel ära kaduda ei saaks. Paratamatult vedasin paralleele ka „Grace
ja Glorie“ lavastusega, kus Ülle Kaljuste mängis vana ja haiget Grace´i, kes ei
tahtnud Glorie abi vastu võtta, kuid hiljem said kahest naisest head sõbrad. „Viimasel
minutil“ lavastuses mängib Ülle Kaljuste Mariannet, kes on küll Grace´st umbes
kümme aastat noorem, kuid täpselt sama jäärapäine oma abistajate suhtes. Lisaks
meenutas Marianne salatikauss mulle supitirinat, mida Glorie Grace´i jaoks
siibrina kasutas.
Aga aitab seostest ja paralleelidest.
Nagu ma juba eespool mainisin, siis lugu räägib kolmest eakast naisest. Üks
neist on oma mehe 20 aastat tagasi maha matnud, teine on vanatüdruk ja kolmas
elab oma abikaasaga koos, kuid tunneb, et abikaasa piirab tema vabadust. Daamid
mängivad igal esmaspäeval bridži, joovad punaveini, söövat lõunat ja neil on kombeks kutsuda üllatuskülalisi.
Ühel esmaspäeval satub nende juurde üllatuskülaliseks Annlouise´i (Maria
Klenskaja) nõbu Per (Raimo Pass), kes on pool aastat tagasi leseks jäänud.
Vanatüdruk Solveig (Kaie Mihkelson) näeb selles oma võimalust ja hakkab juba
planeerima oma edasist vanaduspõlve koos Per´ga. Lõpuks selgub, et Per´il on
hoopis üllatavamad plaanid ja tunded. Esmaspäevased lõunad ja bridži mängimine toimuvad
Marianne (Ülle Kaljuste) juures, kes on kolmest daamist kõige põduram. Marianne
abikaasa suri 20 aastat tagasi ja sellest ajast saadik on Marianne üksinda
suures keskklassi korteris elanud. Marianne koduabiline proua Alm on oma
töösuhte lõpetanud ja mehega Hispaaniasse kolinud vanduspõlve nautima. Nii
peavad sõbrannad Mariannele süüa tooma, sest Marianne tehtud toit ei kõlba enam
süüa. Lisaks võtab külalisi alati vastu segamini kodu, kus vedelevad prügikotid
ja punaveini ning šerri pudelid ning diivanit või selle patju kõvemini
puudutades täidab ruumi suur tolmupilv.
Ühel päeval satub Marianne juurde
meistrimees Staffan (Markus Luik), kelle Marianne esialgu välja viskab, sest
tema on iseseisev ja ei vaja, et keegi tema eest hoolitseks. Staffani tehtud
turvakontrollist selgub, et Marianne kodu on eakale daamile väga ohtlik ja nii
leiab Staffan end järjest tihedamini Marianne juurest. Esialgu tuleb Staffan küll Mariannele vastumeelselt, kuid loo arenedes leiab Marianne järjest rohkem põhjuseid Staffanile helistada. Marianne ütleb isegi
välja, et Staffan on ainus sõber, kes tal olnud on. Vahepeal käib Marianne
juurest läbi ka tema tütar Kristina (Harriet Toompere), kes üritab ema maksmata
arveid tasuda ning emale selgeks teha, et tal pole üksinda nii suures korteris
mõistlik elada. Korteri mure saab aga etenduse lõpuks lahenduse, kui Solveig ja
Annlouise Marianne juurde elama tulevad ning Marianne teine tütar Sara (keda
kehastab samuti Harriet Toompere) on samuti ajutiselt ema juurde elama tulnud.
Etenduse lõpuks istuvadki kolm pada viimasel minutil Marianne juures ja teevad,
mida ise tahavad. Sest nemad on nii vanad, et võivad teha viimasel minutil seda mida ise tahavad.
Kuigi näidendi peategelasteks olid kolm
pada (nagu nad ise end kutsusid), oli minu meelest Ülle Kaljuste see, kes sai
kõige rohkem laval olla. Samuti oli Ülle Kaljustel kõige rohkem dialooge, tema
vist oli ainus tegelane, kes kõigi ülejäänutega sai kahekesi laval olla. Siiski
ei saa ma Mariannet Ülle Kaljuste parimaks rolliks nimetada, mida ma näinud
olen. Mul on tema Grace liiga hästi veel silme ees. Ülle Kaljuste kehastatud
Marianne oli natukene liiga krapsakas ühe 80-aastase vanaproua kohta, kes
unustab asju ja ei korista kodu. Jutu järgi oli Marianne üsna hädine, kuid tema
liigutustes ei reetnud seda mitte miski. Natukene küürakas olek ja ühe jala
lonkamine ei andnud seda olemust edasi. Ma tean väga hästi, et mõni 80-aastane
võibki nooruslikum olla, aga siis on kogu tema olemus nooruslikum. Praegu oli
minu jaoks Mariannes liiga palju Ülle Kaljustet (ma isegi ütleksin, et liiga palju nooruslikku Ülle Kaljustet, sest Ülle Kaljuste on minu silmis nooruslikum kui mõni teine tema eakaaslane), millest on mul ülimalt kahju. Ma oleks tahtnud nii väga näha hädist ja ehk vanema hoiakuga Mariannet. Kõige rohkem meeldis mulle naistest Maria Klenskaja. Tema Annlouise oli oma
vanuse kohta parajalt hakkaja, kuid samas oli tema olekus olemas see vanusele
omane hoiak, mis Mariannest puudus. Ta ei kiirustanud, vaid liikus mõõdetud sammul, nagu eakad liiguvad. Tema hääl oli tasakaalukas ja sealt kumas läbi elutarkust ja nooruse igatsust. Lisaks on Maria Klenskaja väga hea
karakternäitleja ja Annlouise oli vist üks nendest, kes publikut kõige rohkem
naerutas just eelkõige oma žestide ja olemusega. Kõige rohkem meeldis mulle aga
Raimo Pass, kes kehastas Per´i. Eriti huvitav oli näha tema muutumist
korralikust ja tagasihoidlikust soliidses eas härrasmehest nooruslikuks gay
meheks. Ja see armunud inimese naeratus. Selle eest saab Raimo Pass minult veel
boonuspunktid. Kaie Mihkelson, Markus Luik ja Harriet Toompere oma
osatäitmistega mind ei üllatanud. Minu jaoks jäid nad kogu aeg teiste varju. Markus
Luik paistis silma ühes stseenis kus ta Marianne riideid imetledes tantsis.
Kõige suurem reaktsioon, mille ma Kaie Mihkelsoni vaadates sain, oli üsna lavastuse
lõpus kui ta ilmus lavale lillas kostüümis ja lillades saabastes ning võttis
diivanil lamades väljakutsuva poosi sisse. Muus osas mul nende kolme näitlejaga
emotsioonid puuduvad.
Sisulise poole pealt meeldis mulle
esimene vaatus veidi rohkem. Aga see vist on tingitud temaatikast, sest seal
kasutati rohkesti selliseid väljendeid nagu afaasia, dementsus, neurokirurg,
palpeerima, insult jne, mis on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Seega
pakkus nende sõnade kuulmine mulle erilist naeru, sest ma teadsin, mida need
sõnad tähendavad ja nägin seda konteksti, milles neid laval kasutati. Enamasti kasutati neid sõnu kontekstiväliselt, mis muutiski situatsiooni minu jaoks naljakaks. Esimene
vaatus oli ka seetõttu huvitavam, et seal põrkus eaka Marianne maailm rohkem teiste
maailmadega, mida oli huvitav jälgida. Eriti huvitav oli vaadata kuidas
Marianne Per´i vastu sõdis. Mulle see kooslus, sõjakas naine ja vagur mees
sobis. Samas, ega teises vaatuses midagi halvasti ei olnud ja see läks liiga kiirelt. Ilmselt häiris
mind teises vaatuses see, et Marianne oli oma saatusega leppinud ja ei sõdinud
enam kõigele vastu. Siiski oli teine vaatus minu meelest komöödiale rohkem
omane. Näiteks see Per´i uus armastus. Või täitsa lõpus punase poisipea
parukaga lavale ilmunud Maria Klenskaja (kusjuures parukas oli pähe tõmmatud
nagu müts ja Klenskaja enda hallid juuksed paistsid sealt alt täiesti
ilusasti). Teises vaatuses oli võimalik näha ka klassikalist üksteise vääriti mõistmist, mis on igas komöödias kohustuslik naljaelement. Üleni valgesse riietatud Per oli ka vaatamisväärsus omaette. Ja kui
ma juba riietusest räägin, siis esimese vaatuse lõpu poole ajas Marianne endale
pruuni karusnahast kasuka selga ja musta kübara pähe ning läks linna. Ilmselt on
viga minus, aga halli parukaga Ülle Kaljuste nägi selles kostüümis välja Ita
Everi täpne koopia „Igihaljas vaatemäng“ sellest sketšist kus Ita Everi kehastatud
ema oma pojale linna külla sõidab.
Olen ma ainus, kes sarnasust märkab? Ma ikka olen seda meelt, et Ülle Kaljuste on uus Ita Ever |
Lavakujunduses meeldisid mulle lisaks
nendele mainitud kostüümidele veel mõned pisidetailid. Näiteks Marianne
sinisevalgekirju lillevaas ja salatikauss, koridoris rippuv lühter, kommikauss.
Kusjuures eriti tore oli see nüansse, et tütar Kristina võttis emal külas käies
kausist kommi. Ma teen vanaema pool käies alati seda sama, isegi siis kui
kausis on kommid, mis mulle väga ei meeldi. See vist on ka üks eakatele iseloomulik omadus, et kui neil midagi muud süüa ei ole, siis kommikauss on neil alati kommi täis. Lisaks panin ma tähele, et Marianne
pakkus mingeid rohelise paberiga komme. Minu vaimusilmas olid need kohe
piparmündikaramellid, sest minu 80-aastane vanaema sööb ainult
piparmündikaramelle. Tegelikult olen ma tööl ka päris palju eakaid inimesi
kohanud, kellele meeldivad piparmündikaramellid. Seega plusspunktid lavastajale
või kunstnikule detailide eest (lootuses, et need ikka olid piparmündikommid). Kõige suurem kiitus nendele tolmupilvedele, mis diivanit patsutades või patju kloppides lava täitsid. Tõeline üllatusmoment (mille ma nüüd kindlasti paljude jaoks ära rikkusin).
Üldiselt ma komöödiate peale väga naerma
ei hakka, sest enamasti on komöödiad üks suur äparduste või sekelduste jada.
See komöödia oli aga selline, et saalis istudes polnud ma enam üldse kindel, et
tegemist on komöödia, mitte draamaga. Ja kui välja jätta need naeruturtsatused,
mida ma tegin enda vaatenurgast lähtuvalt (neuroloogiaga seotud terminite
kasutamine), sain ma väga palju naerda ka. Paaril korral oli mul isegi piinlik,
et ma naersin vist liiga kõvasti. Samas ei olnud ma ainus. Päris kõhulihaseid
valusaks naerda ei saanud, aga hea tuju oli garanteeritud küll.
Mul oli ainult sellest kahju, et minu
taga istusid mingid naised, kes pidasid vajalikuks üksteisele kõva häälega
laval toimuvat kommenteerida. Nagu üks neist oleks pime, et teine peab kogu
aeg talle ütlema, mis kellegil seljas või käes on. Veel häirisid mind mingid
vene rahvusest inimesed, kes istusid minu ees, kõrval ja taga. Ma pole kindel, kas nad ei saanud
etenduse tekstist aru või milles asi oli, aga nii mõnigi neist istus keset
etendust telefoniga messengeris ja kirjutas kirju. Pole üldse välistatud, et
nad kirjutasid üksteisele. Või kui nad ei kirjutanud, siis toetusid nad oma
küünarnukkidega eesistuja tooli seljatoele, et eesistujatel ikka võimalikult
ebamugav istuda oleks. Minu õnneks oli neid peale vaheaega saalis vähemaks
jäänud. Ma oleks täiskasvanud inimestelt veidi rohkem viisakust eeldanud.
Õnneks oli laval toimuv minu jaoks nii
huvitav, et mõned ebaviisakad teatrikülastajad ei suutnud minu elamust rikkuda.
Kui ma nüüd oma selle kuu tearikülastusi võrdlen, siis on tegemist nähtud
neljast lavastusest parima lavastusega. Ma isegi mõtlesin korraks oma
kolleegidele ühiskülastuse korraldada sellele lavastusele. Kuna inimeste
maitse on väga erinev, siis see et ma tahan ühiskülastust korraldada, näitab,
et minu silmis on tegemist väärt lavastusega, mida ma julgen teistele ka
soovitada. Aga probleemiks saab ilmselt Tallinnasse sõitmine, seega ühiskülastus sellele lavastusele jääb ära. Etenduse pikkust ei ole ka vaja karta. Need peaaegu kolm tundi
mööduvad kui linnutiivul. Ilmselt päris lastega ei soovitaks siis teatrisse minna, sest neil võib selle kolme tunni jooksul natukene igav hakata. Teistele on aga mõnusat huumorit täis õhtu garanteeritud.
Autor: Carin Mannheimer
Lavastaja: Aleksander
Eelmaa
Kunstnik: Krista
Tool
Valguskunstnik: Priidu
Adlas
Muusikaline kujundaja: Lauri-Dag Tüür
Mängisid:
Kaie Mihkelson - Solveig
Maria Klenskaja - Annlouise
Ülle Kaljuste - Marianne
Markus Luik - Staffan
Raimo Pass - Per
Harriet Toompere - Kristina;
Sara
0 kommentaari:
Postita kommentaar