esmaspäev, 5. märts 2018

Saraband

3.märtsil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis



Sel korral jõudsin teatrisse läbi mitme juhuse. Esiteks seetõttu, et Eestis leidub teatrihuvilisi inimesi, kes enda mõtteid ja arvamusi nähtud lavastustest kirja panevad. Eks paljud on nii mõnelgi korral läinud ainult sel põhjusel teatrisse, et mõni tuttav (või ka mõni meediakanal) mõnda lavastust kiitis.
Konkreetselt „Sarabandi“ vaatamise mõte hakkas mul peas idanema, kui ma Danzumehe blogist lugesin kui hea rolli Ester Kuntu „Sarabandis“ teeb. Aga see jäi ainult mõtteks. Kuni detsembris kirjutas mulle üks blogilugeja ja soovitas mul samuti „Sarabandi“ vaatama minna. Kasvõi Ester Kuntu pärast. Nägin Ester Kuntut Vanemuise lavastuses "Põlenud mägi" ja ta tegi seal ka väga hea rolli ja siis tuli mul see Danzumehe  ja blogilugeja "Sarabandi" kiitmine meelde. Kirsiks tordil sai aga Draamateatri sõbrapäeva kampaania milles sai „Sarabandi“ lavastuse veebruari ja märtsi lavastustele osta kaks piletit poole hinnaga. Nii saigi piletid ära ostetud ja elevusega 3.märtsi etendust ootama hakatud.
Elevus kasvas muidugi hoobilt veelgi suuremaks kui 1.märtsil selgusid Eesti teatri aastaauhindade nominendid. Nimelt on lavastuses mängivast viiest inimesest lausa kolm (Martin Veinmann, Ester Kuntu ja Jaan Rekkor) inimest 2018 aastal teatri aastaauhindadele nomineeritud. Kui lavastus on teatrimaailmas sellisel moel äramärkimist väärinud, siis järelikult peab tegemist olema hea lavastusega. Siiski mu elevus vähenes veidi peale seda, kui see sama inimene, kes mul soovitas seda lavastust vaatama minna ütles, et mul ei tasuks ootusi väga üles kerida, sest inimeste maitsed on ikkagi erinevad. Mis seal salata, ootusi võttis veidi vähemaks ka „Pärast proovi“ etenduse nägemine, mis on samuti Ingmar Bergmani kirjutatud. Jõudsin juba mõtlema hakata, et Bergman on minu jaoks liiga raske sisuga ja pole vist päris minu autor ja äkki jääb „Saraband“ ka mulle liiga raskesti mõistetavaks.
Nii ma siis võtsingi veidi kahetiste tunnetega laupäeva õhtul Draamateatri väikeses saalis istet. Taskurätt igaks juhuks peos, sest see inimene, kes soovitas mulle seda lavastust soovitas igaks juhuks taskurätt ka ligi võtta. (Issand, ma tundun endale praegu nii  kergeusklikuna. Et kõike mida soovitatakse, seda ma kohe ka teen). Nüüd kui ma olen lavastust näinud, siis võin öelda, et minul taskurätti vaja ei läinud. Siiski mu sõbranna ütles, et tema oli  küll siin-seal veidi kahtlast prillide kohendamist märganud. Ehk siiski võib mõningatel inimestel taskurätti vaja minna, kuid mina sel korral nende inimeste hulka ei kuulunud. Kahetised tunded kadusid vist umbes esimese kümne minutiga. Ma arvan, et muidu oleksid nad kiiremini kadunud, aga kuna etendus algas tantsunumbriga, siis see hoidis mind veidi pikemalt kõhkleval seisukohal. Kohe kui lisaks laval istuvale Martin Veinmannile ka Kersti Kreismann lavale tuli ja rääkima hakkas, olid minu kahtlused nagu peoga pühitud.
Eriti meeldiski mulle see, et Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli see, kes lavastuse nö sisse juhatas ja selgitas, mis varasemalt on juhtunud ja miks praegu ollakse sellises punktis, kus nad hetkel on. Samuti võttis Marianne lavastuse lõpus kogu loo kokku ja rääkis, mis tegelastest edasi sai. Mulle oleks isegi meeldinud, kui lavastus olekski alanud selle stseeniga kus Marianne lavale tuli. Mind lihtsalt see tantsija seal alguses ja kogu etenduse jooksul häiris mingil määral. Tegelikult on häiris vale sõna. Mulle lihtsalt tundus, et tantsija ei sobinud kogu lavastuse kontseptsiooni. Kohati jäi minu jaoks mulje nagu tegemist oleks kahe erineva lavastusega ja minu silmis ei andnud need tantsunumbrid lavastusele kui tervikule midagi olulist juurde. Me jõudsime sõbrannaga  küll järeldusele, et äkki tantsija viitas kuidagi kadunud Annale, kuid minu meelest oleks näiteks Anna pilt (millest lavastuses korduvalt räägitakse) palju paremini sobinud, kui praegune lahendus. Mulle isiklikult tundus, et tantsija pigem purustas kui liitis lavastuse tervikuks. Aga see on puhtalt minu arvamus.
Kuigi tantsuline osa mulle ei meeldinud, ei  jätnud see kogu lavastusest mulle halba maiku. Veidi sünge taustaga perekonnadraamad on mulle alati meeldinud. Kuid olgu sisu kui hea tahes, siis ilma heade osatäitmisteta ei pääse ka kõige parem sisu mõjule. Ja osatäitmised olid sel korral suurepärased. Eriti meeldis mulle Martin Veinmann Johani rollis. Kohati kapriisne ja kiuslik, kuid samas ka hell ja armastav ning tähelepanu sooviv vanamees. Ma ei tea, kas see oli minu professionaalne kretinism või miski muu, aga eriti meeldis mulle see kuidas Veinmann suutis väga tõetruult rägiseda, hingeldada ja köhida. Täpselt need pisinüansid, mida kõik vanad inimesed teevad. Veel meeldis mulle, kuidas Johan väljendas poja Henriku vastu vihkamist, seal samas võis ta näidata üles heldimust või isegi armastust oma kunagise naise Marianne või surnud pojanaise Anna vastu. Ja siis veel need emotsioonid, millega ta oma pojatütresse Karinisse suhtus. Ära ei saa ka unustada hirmu, eelkõike hirmu üksinduse ja surma ees. Kõikide nende emotsioonidega sai Martin Veinmann suurepäraselt hakkama. Ma tahaks küll, et ta Johani rolli eest teatriauhinna saaks.
Kuigi Kersti Kreismann on neljast näitlejast ainus, kes pole teatri aastaauhindadele nomineeritud, tegi ka tema suurepärase rolli. Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli minu teine lemmiktegelane selles loos. Mulle meeldis see soe ja sõbralik vastuvõtt, millega ta kõikidesse osapooltesse suhtus ja kuigi ta teadis erinevate osapoolte mõtteid ja arvamusi, suutis ta kõiki mõista ja toetada. Ma arvan, et sellist inimest tahaks igaüks enda kõrvale. Kedagi, kes sind kõigest hoolimata ära kuulab, sind toetab ja sulle head nõu annab. Ilma Marianne mõistuse hääleta poleks etendus pooltki nii nauditav olnud, sest siis oleks suure tõenäosusega laval valitsenud kaos, kus kõik valimatult üksteist sõimavad või kiruvad ja ei mõista. Seega oli Marianne just see inimene, kes aitas kogu seda hullu perekonnalugu koos hoida ja kontrolli alt väljumast takistada, et tekiks nauditav perekonnadraama, mitte üks suur puder ja kapsad. Lisaks sellele, et Marianne publiku jaoks loo paremini seeditavaks tegi, aitas ta nii Johanil, Henrikul kui ka Karinil oma tunnetes selgusele saada ning teisi veidi paremini mõistma panna. Samuti tulid nii mitmedki olulised sisupöörded teatavaks tänu Mariannele. Ja selle keerulise rolliga sai Kersti Kreismann suurepäraselt hakkama.
Kui ma olin kogu aeg veendumusel, et ma lähen „Sarabandi“ just Ester Kuntu pärast vaatama, siis tema ei suutnud mulle nii suurt muljet jätta, kui Martin Veinmann ja Kersti Kreismann. Ehk seetõttu, et ma olin just näinud Draamateatri „Kriidiaeda“, kus Ester Kuntul oli üsna sarnane roll ja seega polnud tema võimed mulle enam nii suureks üllatuseks. Samas, kui arvestada seda kui noor näitleja ta veel on, siis on ta ikka paganama andekas. Lihtsalt ma olin seda sama rolli vähem kui kuu tagasi näinud ja selle võrra oli üllatusmoment väiksem. Siiski ma usun, et ta võib Karini rolli eest auhinna saada. Kui minu teha oleks, siis mina küll annaks. Sest nagu ma ütlesin, siis nii noort ja nii andekat näitlejat pole ma veel näinudki, kes sellistele vanadele proffidele  nagu Martin Veinmann, Jaan Rekkor ja Kersti Kreismann samaväärselt (või paiguti isegi paremini) suudab vastu mängida. Sest erinevaid registreid hääles ja nüansse Karini emotsioonide, mõtete, tunnete väljendamiseks suutis Ester Kuntu esmaklassiliselt edasi anda. Annaks lavastajad talle ainult võimaluse väga eriilmelisi rolle teha, et ta end veelgi rohkem tõestada suudaks.
Kui tantsija välja jätta, siis meeldis mulle laval olnutest Jaan Rekkor kõige vähem. Minu jaoks jäi tema kehastatud Henrik kuidagi igavaks teiste kõrval. Kuidagi ei haaranud Jaan Rekkori mäng mind endaga kaasa. Korraks mõtlesin, et äkki oli Henrik lihtsalt nii ühekülgne, kuid tegelikult ta seda ei olnud. Ja Jaan Rekkor mängis kõik need vihkamised ja meeleheitlikud armastamised väga hästi välja, kuid minu jaoks jäi midagi puudu. Ma ei tea, äkki see oli siiski tingitud sellest, et Henrik on kogu loo kõige vastikum tegelane ja seetõttu meeldis ta mulle kõige vähem. Ma tõesti ei tea. Aga kui targad kriitikud on Jaan Rekkori selle rolli eest nomineerinud teatriauhinnale, siis pidi ta ju hea rolli tegema. Lihtsalt minu jaoks ei jõudnud see headus kohale, või oli see siis nii hea, et ma ise ei saanud arugi kui hea see on ja ma seepärast seda rolli ei nautinud.
Kohati jäi mulle mulje, et kuna Jaan Rekkori kehastatud Henrik oli kõige ebasümpaatsem tegelane, siis üritati seda ka igati rõhutada. Näiteks jäi mulle mulje, et tema valdavalt sinistes toonides riietus eristus kõige rohkem ka teiste riietusest. Kuigi Johan oli valdavalt pruunidesse toonidesse riietatud, siis tema pruunid toonid sulasid paremini Karini heledat ja halli tooni riietega ning Marianne valdavalt heledat tooni riietega paremini kokku kui Henriku riietus. See on lihtsalt minu ideevälgatus ja ma ei tea, mis mõtted tegelikult kunstnik Lilja Bulmenfeldil olid. Aga kui minu tõlgendus kasvõi murdosagi kunstniku ideega kokku läheb, siis on see minu meelest igati suurepärane lahendus kogu lavastuse tervikut silmas pidades. Veel meeldis mulle heledatest laudadest loodud lavakujundus. See andis kogu sellele süngele perekonnaloole helgust juurde. Muusikalise kujunduse kohta ei oska ma midagi kiituseks ega laituseks öelda. Ainus mõte, mis mul seoses muusikalise kujundusega tekkis oli see, et lavakujunduses oleks võinud tšellomuusikat rohkem esile tuua. Ma olin jumala kindel, et kuigi pidevalt räägiti tšellodest, siis tšellot me ei kuulnudki. Vaatasin nüüd kavalehelt, et tegelikult oli muusikakujunduses kasutatud küll sarabandi Bachi tšellosüidist nr 5. Seda oleks võinud kuidagi rohkem rõhutada, et minusugused muusikavõhikud ka tšellot kuuleksid. Kohati kuulsin ma rohkem suures saalis toimunud etenduse muusikalist kujundust kui seda muusikalist kujundust, mis minuga samas ruumis kõlas.
Kokkuvõttes ei saa ma „Sarabandi“ kohta mitte midagi halba öelda. Kindlasti oli tegemist parema lavastusega, kui ma oodata ja loota julgesin. Perekonnalugu, mille keskmes isa-poja teineteise vihkamine, armukesed, surm, armastus ja viited ka intsestile ei pruugi just kõige meeldivamalt kõlada, kuid hoolimata pigem süngest alltekstist sain mina isegi mõnes kohas naerda. No ja need suurepärased näitlejad. Juba ainuüksi nende pärast tasub teatrisse minna. Kindlasti on tegemist ühe lavastusega, mida ma viimasel ajal olen nautinud kui tervikut. Kus nii tekst, osatäitjad kui kunstnikutöö toetavad tugevalt teineteist. Ka näitlejate vahel valitseb mingi sõnulseletamatu sünergia, mida on raske seletada ja mida ma pole pikka aega laval näinud. Etendus pole küll kõige pikem (kestab 2h ja 50min),  läks minu jaoks aeg siiski lennates. Tundus, et vaheaeg tuli liiga kiiresti ja etenduse lõpp tuli veel kiiremini kui vaheaeg. Igati nauditav vaatemäng.
Julgen lavastust soovitada siiski ehk veidi tõsisemale teatripublikule, kes ei pelga ka psühholoogilist realismi. Teistel võib igav hakata, kuna otseselt nalja ei tehta ja väga palju ajast istuvad tegelased erinevate esemete otsas ning suurem rõhk on sõnal ja ridade vahelt lugemisel. See tähendab seda, et peab lavastusse sisse elama ja kaasa mõtlema, mida paljud inimesed teatris teha ei soovi.

Autor: Ingmar Bergman
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Koreograaf: Rene Nõmmik
Mängisid:
Ester Kuntu – Karin
Kersti Kreismann – Marianne
Martin Veinmann – Johan
Jaan Rekkor – Henrik
Tiina Ollesk – Naine

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar