pühapäev, 22. aprill 2018

Mees, kes teadis ussisõnu

21.aprillil 2018 Vanemuise väikeses majas



Ma ei tea, palju on neid inimesi kes pole Andrus Kivirähki raamatust „Mees, kes teadis ussisõnu“ mitte midagi kuulnud. Ma enam ei mäleta, kas see raamat oli meil gümnaasiumis juba kohustusliku kirjanduse nimekirjas või lugesin ma selle lihtsalt suurest huvist läbi, kuid mulle see raamat meeldis. Nii pole midagi imestada, et kohe kui ma nägin, et Vanemuises esietendub samanimeline lavastus, pidin ma sinna pileti muretsema. Ma avastasin alles nüüd, et samanimeline lavastus on juba 2011 aastal Pärnu Endlas esietendunud. Ma arvan, et Endla lavastus oleks mulle rohkem meeldinud, kui praegune Vanemuise lavastus.
Nimelt on käesoleva Vanemuise lavastuse lavastajaks Saša Pepeljajev, kes on Venemaalt pärit tantsuteatri lavastaja. Pepeljajevit tuntaksegi peamiselt tema tantsulis-visuaalsete lavastuste pärast ning enamasti lavastab ta kirjandusklassikat. Kuna mina olen rohkem nö „klassikalise teatri“ austaja, siis seepärast ma arvangi, et mulle oleks Endla „Mees, kes teadis ussisõnu“ rohkem meeldinud. Samas oli mul huvi ka Saša Pepeljajevi loomingut näha. Ega teda ilmaaegu ei kiideta, midagi erilist peab tema loomingus ikkagi olema. Jah, ma pean tunnistama, et ma pole sellise lähenemisega klassikale harjunud ja seega oli laval toimuv minu jaoks võõrastav. Seega ei tasu minu mõtteid ja kriitikat ehk päris tõsiselt võtta.
Näiteks kuulsin ma enda taga istuvatelt tütarlastelt, et see lavastus on Pepeljajevil parem kui tema varasemad lavastused, sest sellel lavastusel on mõte ja sisu olemas. Seda ma kommenteerida ei oska millised need tema varasemad lavastused olnud on, sest ma ei ole ühtegi näinud. Mis aga käesoleva lavastuse sisusse puutub, siis sündmused jooksid jah loogilises järjestuses ja tegelaste jutul ning liikumisel oli mõte. Enamasti. Sündmused, mida lavastus käsitleb on küll kõike muud kui loogilised, kuid kes raamatut on lugenud, teab seda isegi. Aga vähemalt on need fantaasiaküllased lood loogilises järjekorras. Mõnes mõttes ehk sobiski tantsuline ja kohati minimalistlik lähenemine utoopilisele tekstile väga hästi. Sest kui mingit klassikalist sõnalavastust hakata moderntantsu võtmes lavastama, siis see võib inimestele veelgi häirivamalt mõjuda, kuna aastate jooksul ollakse harjunud juba tüüpilise lahendusega. Minu jaoks oli sel korral lavastus veidi liiga palju üle võlli keeratud. Sündmused ja tegelased on Kivirähkil kummalised ja siis moderntantsu võtmes seda lavale tuua oli minu aju vastuvõtuvõime jaoks liig. Ma rõhutan, et see on ainult minu isiklik arvamus, kuid minu jaoks olid tegelased piisavalt utoopilised ja kogu loo jutustamine tantsides ja visuaalseid lahendusi kasutades läks minu jaoks juba liiga ulmeliseks. Õnneks ei olnud ma ainus, kes nii tundis. Sest peale vaheaega oli saal (mis etenduse alguseks oli praktiliselt välja müüdud) palju-palju hõredam. Ma vist ei olegi varem näinud, et vaheajal nii palju inimesi teatrist lahkunud oleks.
Veel jäi minu jaoks segaseks videopildi kasutamine. Nimelt näidati kogu etenduse vältel väikeselt ekraanilt stseene nö tänapäevasest maailmast. Iga videoklipp oli täiesti erinev ja ainus, mis klippe omavahel ühendas, olid näitlejad. Lavastuse sisututvustuses on küll kirjas, et tegemist on elavate piltidega unes ja ilmsi. Et see, mis laval toimub on unes ja see, mida videopildis näidatakse on ilmsi? Või vastupidi? Ma saaksin aru, kui videol nähtud stseenid oleksid kuidagi peegeldanud just laval näidatud (või tulevat) stseeni ja ka videoklipid oleksid ühtse terviku moodustanud. Hetkel jäi mulle mulje, et kõik klipid olid täiesti erinevad ja neil puudus igasugune omavaheline seos. Ilmselt olen mina liiga rumal sellisel tasemel kunsti jaoks ja lihtsalt ei mõista seda seost näha. Vähemalt mulle meeldis, et näitlejad tulid lõpus lavale kummardama nö igapäevastes riietes, mis neil videoklippides seljas olid. See lõi minu jaoks vähemalt mingisuguse silla laval toimuva ja videoklippide vahel.
Et ma nüüd ainult negatiivsusest ei pajataks toon mõned positiivsed asjad ka välja. Muidugi ei saa ma liikumist mainimata jätta. Kuigi jah, minu jaoks pole tantsulavastused (eriti moderntantsu lavastused) kunagi esmavalik, siis ma ikkagi alati imetlen neid tantsijaid laval. Minu meelest on see lausa hämmastav mis imevigureid nad oma kehaga teha suudavad. Eriti minu jaoks, kellel puudub igasugune rütmitunnetus ja muusikaline kuulmine. Aga sel korral oli minu hämmastus selle võrra suurem, et laval ei tantsinud kutselised tantsijad, vaid näitlejad. Tõele au andes, oli trupis ka kolm balletitantsijat (Rita Dolgihh, Aivar Kallaste ja Janek Savolainen). Eriti imestunud olin ma stseenis kus Leemet (Veiko Porkanen) ja Magdaleena (Linda Kolde) kahekesi tantsisid. Need kukerpallid ja üksteise tõstmised ja rippumised olid vahel küll sellised, et mul vajus suu lahti. Selliseid liikumisi ootaksin ma tantsijatelt, kes on väikesest peale pidevalt tantsuga tegelenud. Kohe näha, et Pepeljajev on suur tantsumeister, kui ta suudab näitlejad võrdlemisi lühikese ajaga nii plastiliselt liikuma panna. Samuti näitab see meie noort näitlejate andekust, et nad suudavad nii kiirelt sellise liikumise omandada. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on need näitlejad kõik väiksest peale tantsimisega tegelenud ja seepärast nad tantimises ka nii andekad on.
Kui nüüd need videoklipid välja jätta, siis ülejäänud visuaalsed lahendused mulle meeldisid. Näiteks need graafilised kujutised kuidas paljad naised end puude latvades vihtlevad või kuidas hundid tulid jne. Kohati oli selline tunne, nagu vaataks eraldi multikat. Eriti äge oli see, kuidas põhiliselt kasutati lavastuselementidena valgeid plastämbreid ja musti suuri ehitusämbreid ning erinevaid voolikuid ja torusid. Näiteks kujutasid mitu kokku pandud valget plastämbrit hobuste kapjasid. Väikesed mustad ämbrid pandi pähe ja nii olidki hundid sündinud. Kõige raskem on voolikute kasutamist kirjeldada, kuid ma pean ütlema, et lavastaja oli väga loominguline olnud. Neid torusid kasutati nii kostüümide osana kui ka osaliselt erinevate eriefektide loomiseks.  Nii sündis vahepeal heli ainult voolikute erinevast liigutamisest. Kostüümikunstnik oli samuti väga head tööd teinud. Esimese tantsu ajal ei saanud ma üldse aru, kes on kes, sest kõikidel olid samasugused valged kostüümid seljas. Mehed suutsin siiski tänu habemete olemasolule naistest eristada. Kahjuks pole neid valgeid liibuvaid kostüüme päisepildil näha. Siiski etenduse edenedes oli juba võimalik detailide järgi tegelasi eristada. Kuid kõik tegelased kandsid siiski kogu etenduse jooksul ainult valget, olenemata lisatud detailidest. Kuna tegevus toimub valdavalt metsas, oleksin mina oodanud rohelisi või pruune toone ja kohati on valgete toonide kasutamine üllatuslik. Kui mõelda aga unenäo paralleelile, siis sinna sobivad valged kostüümid ja need kohati müstilised heliefektid suurepäraselt.
Kuna kõik tegelased olid välimuselt üsna sarnased ja neid eristada oli raske (vähemalt minu istekohalt), siis sel korral ühtegi konkreetset näitlejat silma ei jäänud. Kui ma enne mainisin, et näitlejad tantsisid hästi, siis pean mainima, et balletitantsijad jäid draamanäitlejatele teksti andmises alla. Milles pole tegelikult midagi ka imestada, sest tegemist on ikkagi tantsijatega. Kuna visuaali ja liikumist oli lavastuses palju, siis mina kui sõnalavastuste austaja pöörasin tekstile erilist tähelepanu. Nii meeldisidki mulle teatud näitlejad mõningates üksikutes stseenides. Näiteks Mõmmit kehastanud Reimo Sagor meeldis mulle nendes stseenides kus ta Hiiet hõikas. Tegelikult Mõmmi on vist üks ainus tegelane, kes mulle läbi etenduse meeldis. Just oma tämbri poolest. Veel meeldis mulle Jaanus Tepomees Magdaleena isa Johannesena. Jälle kõnemaneeri poolest. Kuna eile oli esietendus, siis ilmselt on see üsna arusaadav, et näitlejad ajasid aegajalt teksti segamini. Seega ma usun, et tulevikus võib lisaks visuaalsele vaatemängule ka sõnaline osa lavastuses paremat emotsiooni tekitada.
Üldiselt kui ma hindan nähtud etendust tervikuna, siis mulle see tervik mõju ei avaldanud. Selline stiil pole lihtsalt minu maitse ja minu jaoks oli tegemist liiga utoopilise lavastusega. Kui aga hinnata nii visuaali, heli, liikumist, sõnalist osa eraldi, siis eraldiseisvatena meeldisid mulle kõik osad. Ma võiks vaadata sama lavastust ainult visuaalse, sõna- või tantsulavastusena, kuid tervikuna jäi mul elamus saamata. Eks need, kes on Saša Pepeljajevi stiili austajad said täiel rinnal lavastust nautida. Ma võin selliseid lavastusi enda harimiseks vaadata, kuid ma tean juba ette, et need ei jäta minusse väga sügavat emotsiooni ja pigem maanduvad minu nähtud etenduste pingereas tagumisse ossa. Siiski pean tunnistama, et vahelduseks on hea ka silmaringi avaldada ja nii hull etendus ei olnud, et poole pealt ära oleks tahtnud minna. Siiski peab sellega arvestama, et etendus on päris pikk, esimene vaatus kestis peaaegu 2h ja kui pole harjunud sellist asja teatris vaatama, siis igavus on kiire tulema ja tagumik väsib ka istumisest ära. Vähemalt on mul nüüd süda rahul, sest ma olen Saša Pepeljajevi lavastuse ära näinud ja võin julgelt öelda, et ma ikka ei tea tõeliselt heast teatrist midagi. Sest Saša Pepeljajevi lavastusi on nimetatud suurteks teatrisündmusteks ja ilmselt nimetatakse ka seda lavastust nii. 

Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja ja kunstnik: Saša Pepeljajev
Kostüümikunstnik: Kaia Tungal
Helilooja: Helena Tulve
Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike
Näitlejad:
Marian Heinat – Salme (Leemeti õde)
Kärt Tammjärv – Hiie
Linda Kolde – Magdaleena; Mall (Hiie ema)
Reimo Sagor – Mõmmi; Andreas
Veiko Porkanen – Leemet
Jaanus Tepomees – Vootele (Leemeti onu); Tambet (Hiie isa); Johannes (Magdaleena isa); Jakop; Meigas
Janek Savolainen – Leemeti isa; Meeme; Nigul; Peetrus
Aivar Kallaste – Ülgas
Rita Dolgihh – Linda (Leemeti ema)
Janika Suurmets – Ints
Alo Kurvits – Tölp (Leemeti vanaisa); Toomas; Siil; Munk

Rohkem infot lavastuse mänguaegade jms kohta saab Vanemuise kodulehelt SIIN

*- Päisefoto on pärit Vanemuise kodulehelt ja selle autor on Maris Savik

0 kommentaari:

Postita kommentaar