Metsa forte

29.mail 2018 Eesti Draamateatri suures saalis

Olen viimastel nädalatel järjest rohkem pannud tähele meedias ilmunud artikleid Eesti metsanduse kohta. Umbes samal ajal jõudis mulle kohale, et Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali koostöös sündinud lavastus „Metsa forte“ räägib sellel samal teemal. Kuigi esimest korda (see oli äkki märtsis) „Metsa forte“ kohta lugedes, ei teekitanud see minus miingeid emotsioone. Kui siis ainult selle mõtte, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Ka esimese proovinädala lõpus tehtud video, milles osalised räägivad lavastusest, ainult kinnitas mu arvamust igavast lavastusest. Siiski viimaste nädalatega hakkas lavastuse vastu huvi kasvama. Pean siiski ausalt tunnistama, et ega see huvi väga suureks ei kasvanud ja nii läksin ma teatrisse üsna eelarvamuste vabalt. Tegelikult meelitas mind vist teatrisse rohkem lavakujundus (millest olin Instagramis pilte näinud), kui sisuline pool. Olin üsna kindel, et sellise lavakujundusega (postituse päisepildilt saate lavakujundusest veidi aimu) peab tulema huvitav lavastus. Ja veel oli võimalus esimest korda palju kiidetud Nargenfestivaliga tutvust teha.

Enne teatrisse minekut ootasingi vist kõige rohkem seda lavakujundust. Et kas see näeb reaalselt ka nii äge välja, kui piltidel. Võib öelda, et nägi küll. Vahepeal tekkis täiesti tunne nagu oleks metsas. Lisaks ootasin ma seda, kuidas on Nargenfestivali orkester ja koor Draamateatri lavale paigutatud. Minu meelest on Draamateatri lava võrdlemisi väike ja seal puudub orkestri jaoks spetsiaalne orkestriauk. Seega tundus üsna põnev, et kuidas orkester paigutatud on.

Pean tõdema, et sellist orkestri paigutust ma oodata poleks osanud. Nimelt oli orkester paigutatud tagalavale tekitatud kõrgendusele ja publik nägi orkestrit ning koori ainult läbi võrkseina. Kuna enamuse ajast olid võrkseinale loodud puude kujutised, siis polnud orkestrit praktiliselt nähagi. Dirigent Tõnu Kaljustet suutsin mina näiteks näha alles kummardamise ajal, kui seinalt kujundus ära kadus ja lavale rohkem valgust peale pandi. Ma täitsa imestan, kuidas lauljad niimoodi laulda said kui dirigent nende selja taga oli. Ilmselt olid ekraanid siis nii hästi ära peidetud, millelt nad dirigenti näha said, sest ma ei tuvastanud ühtegi ekraani ka, mis dirigenti näidanud oleks. Või siis polnudki lauljatel sel korral dirigenti vaja, sest laule oli tegelikult võrdlemisi vähe.

Kui nüüd lõpuks näidendi sisuni jõuda, siis näidend räägib ühest perekonnast, kes tulevad vabariigi aastapäeva tähistamiseks kokku. Nagu Eesti perele kohane, on laud kaetud ja üheskoos vaadatakse aastapäeva kontserti. Kuni jõutakse kogemata välja selleni, et rase lapselaps Liisa plaanib metsas lageraiet tegema hakata. See mets on aga vanaema Helgi vanaisa poolt isiklikult istutatud ja nii pole vanaema sugugi nõus, et lapselaps nende metsa maha võtab. Lapselaps leiab aga, et ta ei taha enam oma eluga lihtsalt hakkama saada, vaid tahab elada ja kuna ta on viimast kuud lapseootel, siis on neil tulevikus seda metsast saadavat raha väga vaja. Sellest kasvavad omakorda välja tülid, kuna praktiliselt igal inimesel on metsa ja selle raiumise kohta oma arvamus, mida on vaja välja öelda. Lisaks perekonnale avaldavad oma arvamust Eesti metsanduse teemal ka mitmed oma ala spetsialistid.

Ma pean tunnistama, et lõpuks ma ei saanudki aru, kas lapselaps ja vanaema jäidki metsa pärast tülli või ütles Liisa ikkagi lõpuks, et ta ei tee metsas lageraiet. Mulle tundus, et ma nagu kuulsin teda ütlemas, et ta ei võta metsa maha. Samas vaadates, kuidas vanaema ja vanaisa selle lause peale lavalt ära kadusid tundus mulle, et äkki ta ikka ei öelnud nii ja see vanavanemate ära kadumine lavalt näitaski seda, et perekond oli lõhutud. Või surid vanavanemad üldse ära nagu Liisa soovis? Igatahes mina lõpust aru ei saanud. Ma saan aru, et kõik need episoodilised puukallistajad, ametnikud, ökoloogid jne, keda laval näha oli, lihtsalt esindasid neid seisukohti, millega üks või teine pool perekonnast üritas oma arvamust metsa kohta avaldada. Siiski jäi selline käsitlus minu jaoks veidi segaseks. Ma oleks kas veidi rohkem rõhku tahtnud perekonnaloole ja seeläbi jutustatud erinevatele vaadetele metsa osas, või siis ainult debatti erinevate metsandusaktivistide vahel. Praegune lahendus jäi minu jaoks veidi killustunuks ja mulle tundus, et see ei kandnud tervikut välja.

Seetõttu peangi tunnistama, et see on vist sel aastal minu kõige kehvem elamus Eesti Draamateatrist. Samas teised inimesed mu selja taga ikka naersid päris korralikult ja kõvasti. Mul oli paaril korral juba tahtmine enda selja taga istuvale mehele öelda, et ta on teatris mitte metsas ja viisakas oleks veidi vaiksemalt naerda, mitte üle saali möirata. Ilmselgelt oli minu jaoks asi igavam, sest ma pole väga suur teleri vaataja ja nii ei tundnud ma neid prodeeritavaid metsanduseksperte ära. Võib-olla kui ma oleksin nad ära tundnud, oleks mul ka naljakam olnud. Näiteks kollases jopes Tartu linnapea ilmumine ajas mind küll muigama. Sest Tartu linnapea Urmas Klaas on reformierakondlane ja ma olen teda üsna sageli selle erakonna kollase jopega esinemas näinud. Puukallistajad oma hõlstides olid ka tuttavad, sest ma olen Delfist paari klippi näinud, kuidas nad Haaberstis seda hõberemmelgat kaitsesid.

Seega võib-olla kui ma oleksin ka neid teisi tegelasi tundnud, oleks ma osanud ka näitlejate parodeerimise kohta midagi öelda. Praegu jäi minu jaoks kõik veidi segaseks. Osaliselt ka seetõttu, et mitmed osapooled rääkisid läbisegi (mis on debattide puhul tavaline), kuid seetõttu jäi mulle tekst arusaamatuks. Iseasi, kas ma sellest tekstist pidingi aru saama. Sest see oli ju teada, et ühed on metsa kasvama jäämise ja teised selle maha võtmise poolt. Polegi neid detaile vaja teada. Kui ma peaksin lemmiku valima, siis sel korral meeldis mulle Kersti Heinloo kõige rohkem. Kuigi ta tegi ainult episoodilisi rolle, jäid tema ruuporiga protestijad mulle kõige rohkem meelde. Äkki just selle ruupori tõttu, sest tänu sellele oli tema häält kõige rohkem kuulda. 

Kui mõelda sellele, et sisututvustuses kasutati lavastuse kohta ka väljendit tõsine operett, siis ma eeldasin veidi rohkem laulu ja muusikat. Eriti kui põhirollides olid kunagised Estonia solistid. Kõige rohkem lauliski Voldemar Kuslap, kuid paaris üksikus kohas ei saanud ma ka tema sõnadest aru. Siiski tema hääletämber oli parajalt meeldiv ja laulmise osas meeldis tema mulle kõige rohkem. Teised vist ei olekski meeldida saanud, sest Hans Miilberg ja Helgi Sallo praktiliselt ei saanudki laulmiseks suud lahti teha. Helgi Sallo sai vähemalt sõnaliselt rohkem rääkida, kuid Hans Miilberg istus enamuse ajast lihtsalt laua taga ja oli vait. Helgi Sallo kiituseks peab tema krapsakat olekut mainima. Kui ma peaksin valima laval olnud kõige energilisemat inimest, siis see oleks kindlasti Helgi Sallo. Üleüldse oleks mulle meeldinud, kui laule oleks rohkem olnud ja lavastusse oleks võinud sisse põimida ka mõne rahva seas tuntud metsateemalise laulu (nt „Mets mühiseb“, „Metsa seenele“ jne). 

Siiski ühe laulu ma leidsin, mis mulle meeldis. See oli praktiliselt etenduse lõpulaul kus kõik tegelased olid järsku laval valgete kohtunikuparukatega. Aga selles laulus oli mingi energia, mis naelutas pilgu lavale, ja millist energiat polnud ma kogu lavastuse jooksul laval varem tundnud. Võib-olla see, et seda laulu laulis ka koor kaasa, tegigi sellest hoogsama ja veidi meeldejäävama laulu. Kuigi sõnad mulle otseselt meelde ei jäänud, sest laulu sisuks oli vanaema ja lapselapse vaheline tüli. Kohati öeldi laulus üksteisele ikka väga inetuid asju. Aga ehk see oligi nii mõeldud, et laul veidi ilustab neid koledaid sõnu. Tegelikult oli see laul vist esimene kord ka kui koor lavale ilmus. Minu jaoks oli see ka veidi kummaline, et koor tuleb ainult mõne üksiku laulu jaoks lavale.

Samas oli lavastus nii lühike (1h ja 15 min), et selle aja jooksul ei jõudnudki väga palju laule esitada ja iga laulu puhul polnud koori vaja. Ilmselt oli asi selles, et mind need paroodia etteasted väga ei kõnetanud ja nii tundus mulle kohati, et see tund ja 15 minutit oli pigem nagu kolm tundi. Tagumine osa kippus istumisest valusaks jääma ja mõte tahtis ka rändama minna. Positiivne on siiski see, et kui ka mõte rändama läks, siis püsis ta ikkagi metsanduse juures. Nii näiteks kerkisid mulle silme ette need metsatukad, kus ma kunagi teadsin metsa olevat ja kus nüüd on lageraiet teostatud. Või siis mõtlesin ma sellest, et jumal tänatud, et mul metsa pole. Vähemalt ei saa ma selle pärast oma sugulastega tülitsema hakata. 

Kui nüüd midagi eriliselt kiita, siis ma tahaksin kunstnikku kiita. Esiteks lavakujundus oli äge. Ma parem ei taha teada, kui vaevarikas selle saepuru kokku koristamine kunagi on, aga lavastusliku elemendina mulle see saepuru meeldis. Eks veidi oli kummaline, et metsas puude all ei ole mitte sammal, vaid on saepuru. Samas, kui metsades tehakse pidevalt lageraiet või hooldusraiet, siis võivadki meie metsaalused ühel päeval sambla asemel saepuruga kaetud olla. Erilised plusspunktid annan aga kostüümide eest. Kohe kui ilmuvad laigulistes ja neoonoranžides kostüümides mehed, on teada, et tegemist on kas jahi- või metsameestega. Ja seda kollast Tartu linnapea jopet ma juba mainisin. Eriline kirss tordil oleks muidugi sinine Reformierakonna logo seal jopel olnud. Ja kõik need kummikud, vihmajoped, saunamütsid jne. Kõik see on just see, mis mulle sümboliseerib eestlaseks olemist ja mõnusat vaba elu maal. Et päeval paned oma kummikud jalga ja lähed metsa seenele või niisama jalutama. Ja õhtul naudid oma keset metsa asuvas saunas ainult käterätiku väel külma õlut ja metsast kostuvat linnulaulu. Muidugi päris kaskedest tehtud saunaviht käib ka selle idüllilise maaelu juurde. 

Lõpetuseks pean ütlema, et kuigi mulle tavaliselt Draamateatri lavastused meeldivad, siis sel korral olin veidi pettunud. Oleksin vist pidanud oma esialgset vaistu kuulama ja seda lavastust ignoreerima. Lavastuses käsitletav teema on muidugi oluline ja seepärast ma seda ka vaatama läksin. Ma leian, et iga õige eestlane võiks veidi oma metsa peale mõelda ja kui muidu seda ei suuda, siis kasvõi väikese teatripoolse abiga. Ma olen kindel, et peale eilset teatriskäiku mõtlen ma metsale ja vaatan metsa peale hoopis teise pilguga, kui varem. Aga lavastusliku poole pealt jäi lugu minu jaoks lahtiseks. Ma saan aru, et keegi ei taha metsa tuleviku osas ühte kindlat seisukohta võtta, kuid mingi konkreetsus oleks võinud lavastuse lõpus ikkagi tulla. Teater oleks võinud selle vastutuse enda kanda võtta ja oma arvamuse välja öelda.

Autor: Mehis Pihla

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste

Muusika ning seaded: Tõnu ja Tõnis Kõrvits

Kunstnik: Kristjan Suits

Mängisid:

Helgi Sallo – Helgi

Voldemar Kuslap – Voldemar

Hans Miilberg – Hans

Liisa Saaremäel – Liisa

Jüri Tiidus – Jüri; lisaks episoodilised rollid

Uku Uusberg – Uku

Kersti Heinloo – episoodilised rollid

Markus Luik – Markus; lisaks episoodilised rollid

Hendrik Toompere jr – episoodilistes rollides

Mehis Pihla – Lendorav; episoodilised rollid

Nargenfestivali koor ja orkester

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

* - postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt