teisipäev, 20. august 2019

Toomas Nipernaadi

16. augustil 2019 Linnamehe puhekeskuse tiigi kaldal Pärnumaal



Ma arvan, et Eestis on mõned üksikud inimesed kes pole mitte midagi kuulnud Toomas Nipernaadist. Kes teab Nipernaadit tänu August Gailiti novellidele, kes tänu Tõnu Kargu rollile Kaljo Kiisa mängufilmis, kes tänu erinevatele teatrilavastustele. Kuna Nipernaadi on meile kõigile oma ja teada-tuntud, siis on paratamatult kõigil ka omad seosed ja ootused.
Minu teadmised Toomas Nipernaadist pärinevad just Kaljo Kiisa 1983. aastal valminud filmist ja nii seostub minu alateadvuses Nipernaadiga Tõnu Kark, maalilised loodusvaated ja Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”. See viimane võtab minu jaoks kokku kogu Nipernaadi olemuse.
Mistõttu on täiesti aru saadav, et mul olid omad ettekujutused, milline võiks olla Peep Maasiku diplomilavastus Toomas Nipernaadist. Kuna lavastust mängitakse sel suvel juba teist aastat järjest, siis olin eelmise suve kohta ainult kiidusõnu kuulnud. Lavastust tutvustavaid pilte vaadates pidin ka tõdema, et minu romantiline ettekujutus Toomas Nipernaadist ühtib vist lavastaja visiooniga. Piltidel lihtsalt mõjus Linnamehe puhkekeskus koos kostüümeeritud näitlejatega romantiliselt. Kui mu hea sõbranna ka veel etendust kiitis, siis oli kindel, et ma tahan ka näha mis imeasja seal Pärnumaal siis tehakse.
Kohale jõudes sain küll tiigi vaadet nautida, kuid pidin kahjuks tõdema, et piltidel oli mängukeskkond veidi romantilisem tundunud. Ega midagi, pidi ootama millal lavastus pihta hakkab, et romantikat näha. Esimesed minutid on lavastust mängitud ja juba jahutati mu elevus nii maha, et ma vist võdistasin end külmavärinate tõttu (kusjuures õhtu oli sel päeval väga soe). Siis mul tuli meelde küll, et filmis oli Milla see, kes parajasti alasti ujumast tuli kui Nipernaadi teda kohtas. Lavastuses kedagi alasti ujumas ei näe, aga tiigist on paljud näitlejad sunnitud läbi käima küll. Suplusi oli lausa nii palju, et sõbranna viskas nalja, et äkki peab lõpus publik ka tiigist läbi minema, et koju saada.
Kuna ma juba suurema osa põnevusest ära rääkisin, oleks vist sobilik lühidalt Toomas Nipernaadi lugu kokku võtta. Juhuks kui ikkgi leidub mõni inimene, kes pole sellisest mehest midagi kuulnud. Nipernaadi puhul on tegu ühe vabadust otsiva abielumehega, kes lume sulades läheb laia ilma rändama ning naaseb koju alles siis kui maa on valge. Oma rännakutel kohtab ta mitmeid tütarlapsi, kelle pea ta oma muinasjuttude rääkimisega segi ajab. Sageli räägib ta muinasjutte ka teistele, sest pikkade rännakute jooksul on ikka öökorterit, söögipoolist või tööd vaja. Rändamine kestab seni kuni Nipernaadi abikaasa ta üles leiab ja talle tema kohustusi pere ees meelde tuletab.
Iseenesest lugu on suvelavastuseks igati sobilik. Eriti nendesse ilusate päikeseloojangutega õhtutesse. Ka koht on lavastuse jaoks hästi valitud. Kuigi kogu kujundus (heinarõngud, kaev, väravad jne) on spetsiaalselt lavastuse jaoks loodud, jääb siiski mulje nagu istuks publik mõne puu otsas metsas ja vaataks Nipernaadi rännakuid suveõhtuselt lõhnavatel külateedel ja taluõuedes. Seda tunnet ei tekkinud mul ainult perekond Vaa stseeni ajal, kus tegevus oleks pidanud toimuma juba lumises mererannas. Kasutatud kalavõrgud ei loonud mulle mereranna ettekujutust. Veel vähem siis lumise mereranna illusiooni. Kõik muu aga toimis. Toimis lausa nii hästi, et ma olin valmis metsas pärdikut nägema, kuid pärdikut metsas taga aeti. Eks see pärdiku nägemine oli ka meeldejäävaks tehtud. Mul pole vähemalt varem olnud au näha kuidas lavastuse ajal metsa maha võetakse.
Sõbranna, kellega ma koos teatris käisin ütles, et tema jaoks on ikka Tõnu Kark õige Nipernaadi. Esimestel hetkedel olin ma ka seda meelt. Aga mida rohkem ma loosse süvenesin, seda enam mulle Pääru Oja Nipernaadina sümpatiseeris. Ma olen Pääru Oja kahel korral Eesti Draamateatri lavastuses näinud, kuid ma pole varem tähelegi pannud kui sarnane on ta hääl isa Tõnu Oja häälele. Minu õnneks ei rääkinud Pääru Oja kogu aeg oma isa häälega. Vastasel korral oleks see mind häirima hakanud. Sel korral häiris mind hoopis Oja hääle liigne kähedus. Kohati jäi mulje, justkui üritaks ta Tõnu Kargu tämbrit järele aimata. Või nagu mu sõbranna ütles, nagu oleks ta oma hääle kähedaks joonud. Kuna ma pole Gailiti raamatut lugenud, siis ma ei tea, äkki on Gailit juba kirjutanud, et Nipernaadi on käheda häälega. Aga Pääru Ojast õhkus seda Nipernaadile omast romantilisust. Ja kui ta juuksed nii pikad ei oleks ja hääl nii kähe, siis oleks ta oma imetabaste muinasjuttudega võinud isegi mind ära võluda. Samas pikemad juuksed ja veidi metsikum välimus teebki Ojast just selle õige Nipernaadi. Kui Nipernaadi ikka kuude viisi ringi rändab, siis mingi silutud ilueedi välimusega näitleja ei sobiks sellesse rolli kohe kuidagi. Oja puhul on plussiks veel kitarrimänguoskus. Ma arvan, et sellega võitis ta vähemalt poolte naisvaatajate südamed.
Üldiselt mulle sel korral meeldis trupi harmoonia. Kuigi ma peaaegu pooltest osatäitjatest polnud varem midagi kuulnud. Siis olid mõned nimed, kellest olen kuulnud, kuid keda laval pole veel kordagi näha õnnestunud. Äkki see oligi minu jaoks hea trupi võti, et ma pole neist kedagi väga palju laval näinud. Samas tajusin ma kogu trupi sünergiat. Minu meelest sünergia tulebki sageli projektiteatrite juures paremini välja, sest siis on reeglina kokku kutsutud näitlejad konkreetselt selle lavastuse jaoks ja nad sobivad rollidesse. Vähemalt ma siiani ei tea väga neid juhtumeid kus ühte projekti oleksid sattunud need inimesed kes kohe kategooriliselt teineteist ei salli ja sellega kogu trupi harmoonia ära rikuksid. Eks neid võib ikka olla, aga reeglina mulle tundub, et projektilavastused siiski on harmoonilisema trupiga kui repertuaariteatrite trupid kus sageli lavastuse trupp pannakse kokku ainult nendest keda enda teatrist võtta on.
Seega ma sel korral trupist kedagi eraldi välja tuua ei oska, kes midagi halvasti või hästi tegi. Eks teist suve mängimine juba on mingisuguse vilumuse ka juba tekitanud. Ja aedadest kepsutasid ka kõik sama elegantse hüppega üle. Teksti osas keegi ei koperdanud, kõikide tekst oli selge ja kõlava häälega öeldud ning kellegi osatäitmises ei olnud märki kunstlikust punnitamisest.
Kujundusest ma enne põgusalt mainisin, et see oli hästi loomulik ja esimese hooga arvasin ma, et see pole mingi kujundus, vaid see tiigi ümbrus ongi selline. Ma vist polnud päris ainus, kes nii arvas, sest kui etenduse alguses Pääru Oja kaevust välja tuli, siis mu kõrval üks naine imestas, et kuidas ta suutis 15 minutit (sest istekohtadele lasti 18.45 ja vahetult enne seda läksid näitlejad oma kohtadele) niimoodi kaevus olla, et vette ei kukkunud. Mina vähemalt sain mõne hetke pärast aru, et tegu polnud päris kaevuga. Ma loodan, et see naine ka seda taipas. Aga kirjutan sellest ainult seepärast, et te aru saaksite kui tõetruu kujundus oli. Au ja kiitus kunstnik Jaanus Laagriküllile.
Kõige rohkem meeldis mulle lavastuse lõpustseen kus üle tiigi asuvad väravad avati ja värviline valgus läks põlema ning Toomas ja Inriid Nipernaadi teistest eraldusid. Seda valgusemängu tekitatud emotsiooni on raske kirjeldada või kuidagi lühidalt kokku võtta. Mind tabas sel hetkel mingi teadmine, et kõik on hästi ja maailm on ilus paik. Ma võtaksin selle hetke kokku sõnaga “armastus”.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on igati toreda värskeõhulavastusega (nagu tegijad ise seda nimetavad). Kuigi sel korral kui mina teatris käisin, oli tuul välikäimlate poolt ja värskest õhust oli asi natukene kaugel (ja ma olen töö tõttu päris tolerantne igasuguste ebameeldivate lõhnade osas). Ma vist olen lihtsalt liiga palju teatris käinud ja seetõttu on mind raske teatris ahhetama panna. Seega mu esimene mõte teatrist ära tulles oli, et mis selles lavastuses nii erilist oli, et sõbranna seda kiitis. Jah, minu jaoks polnud seal midagi erilist, aga kui ma nüüd igasuguste ringi reisivate odava populaarsusega lavastustega võrdlen, siis on “Toomas Nipernaadi” ikka kõrgem tase. Üldmulje on minul pigem helge. Nüüd nähtud etendusele tagasi mõeldes, tekib soe tunne südamesse. Ainult sellest on natukene kahju, et lavastuses „Rändaja õhtulaulu“ ei olnud.
Kahjuks saavad etendused kohe läbi, seega teil vist erilist võimalust seda enam näha pole. Aga mul on siiski hea meel, et ma seda lavastust nägin. Ma arvan, et “Toomas Nipernaadi” ongi Gailitil nii kirjutatud, et sellest saab ideaalse suvelavastuse. Sel korral ilmselt mängis oma osa ka Ott Kiluski dramatiseering. Aga üldiselt ma ei kujuta väga ette, et Nipernaadi rännakuid kinnises teatrisaalis vaadata. Nipernaadiga käivad ikka kaasas loodusvaated ja -hääled, seiklused ning kaunid tüdrukud. Kõike seda ja rohkemgi veel pakub TeMuFi lavastus “Toomas Nipernaadi” publikule rohkesti.
Teatrist kodu poole sõites valdas mind tunne, et maailm on üks muinasjutuline paik. Isegi auto ette jooksnud metssiga ei suutnud mu tuju rikkuda. Õnneks jäi nähtud etendus ikkagi suuremaks emotsiooniks, kui minu auto ja metssea kokkupuude.

Autor: August Gailit
Dramatiseerija: Ott Kilusk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundus: Jaan Sööt
Koreograaf: Evelyn Piirak
Visuaalkunstnik: Carmen Seljamaa
Mängisid:
Pääru Oja – Toomas Nipernaadi
Kärt Tammjärv – Milla
Martin Aulis – Janka; Sulane
Silver Kaljula – Peetrus; Sulane; Jaanus Roog
Tanel Ting – Paulus; Kirikhärra; Madis; Kõrtsmik
Jan-Erik Sarv – Joonatan; Sulane
Jaune Kimmel – Tralla
Andri Arula – Peremees; Siimon Vaa
Tiina Laugus – Perenaine
Maarja Tammemägi – Ello
Ursula Ratasepp – Kati
Jüri Vlassov – Jaak Lõoke
Karolin Jürise – Maret Vaa
Kaili Viidas – Inriid Nipernaadi

* – Päisepildi autor on Kevin Kohjus (pilt pärit TeMuFi kodulehelt)

0 kommentaari:

Postita kommentaar