Serafima+Bogdan

 27. augustil 2021 Peipsiveerel Kolkjas

Foto: Gabriela Urm

Selle suve jooksul (ja tegelikult juba kevadel) on minu käest kõige rohkem küsitud, mida ma arvan Tartu Uue Teatri lavastusest „Serafima+Bogdan“ ja kas seda tasub vaatama minna või mitte. Nüüd, kui selle suve viimane etendus on ära olnud, pean kõikide nende inimestega ühinema, kes on lavastust kiitnud, ja võin öelda, et tasub küll vaatama minna. Jääb ainult üle loota, et järgmine suvi mängitakse lavastust veel, juhul kui praegune kirjatükk peaks tekitama soovi lavastust vaatama minna.

Üks asi on lavastus ise oma headuses, aga enamasti ei saa suvelavastuste puhul rääkida ainult lavastusest, vaid tuleb vaadata lavastust koos mängupaigana tervikuna. Ja kuna Vahur Afanasjevi raamatu “Serafima ja Bogdan” tegevus toimub Peipsiveerel, siis mängib Kolkja küla oma teeäärsete sibulamüüjate, samovaritee, koha supi, sibulapirukate ja ehtsa vene külaga kogu lavastuse tajumises väga suurt rolli. Ma olin küll teiste inimeste soovitusi näinud, et teatrisse tasuks varem kohale minna, kuid olles ise seda õhustikku kogenud, võin kinnitada, et see pole lihtsalt sõnakõlks. Eriti efektselt mõjus juba pimedaks kiskuval vaheajal Tädi Šura kohvik oma tulukeste ja äärmiselt sõbraliku pererahvaga. Imemaitsvast, ja külmal suveõhtul lausa päästvalt kuumast koha supist ma parem ei räägigi. Muidugi annab paljuemotsioone juurde ka pikk jalutuskäik läbi Kolkja küla, et mängupaika jõuda. Ühesõnaga kogu Sibulatee avastamiseks tasub tõesti juba hommikul Peipsiveerde suund võtta, et õhtuks teatrisse jõuda. Meie läksime õhtuks teatrisse ja nüüd peame plaani mõnel päeval eraldi Peipsiveert avastama minna.

Siinkohal oleks vist aus tunnistada, et mulle Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ raamatuna väga ei meeldinud. Kusjuures raamatu algus oli minu meelest isegi väga paljulubav, aga mida edasi ma raamatut lugesin, seda vähem see mulle meeldis. Kohati olid sündmused väga masendavad ja kaldusid minu jaoks pigem liiga palju fantaasiamaailma. Mulle meeldivad realistlikumad lood rohkem. Seega olin ma veidi skeptiline ka lavastuse osas (ja see on ka põhjus, miks ma läbi juhuse viimast etendust vaatama sattusin). Samas püsis minus ikkagi lootus, et äkki aitab lavastus mul raamatut paremini mõista, sest mulle tundus, et ma ei saanud lugedes päris hästi aru, mida Afanasjev selle raamatuga tegelikult öelda tahab. Kusjuures ega mulle lavastuse juures ka kõik nüansid päris hästi arusaadavad ei olnud ja paljuski jäi ikka õhku küsimus, et mis kogu selle loo mõte on. Alles praegu seda käesolevat kirjatükki kirjutades, hakkasid mõned mõtted mu peas liikuma. Ehk oli see tingitud sellest, et mulle tundus justkui oleks Ivar Põllu lavastuses veidi rohkem avanud Bogdani ja tema elu, mida raamatus nii põhjalikult polnud kirja pandud. Igatahes tekkis mul tahtmine raamat uuesti käsile võtta ja vaadata, äkki ma sel korral saan aru, miks kõik inimesed raamatut nii tulihingeliselt kiidavad ja miks mina raamatu fenomenist aru ei saa. Tulles tagasi selle juurde, et raamat mulle ei meeldinud, siis lavastusele olid mul ikkagi suured ootused. Eelkõige just mängukoha autentsuse tõttu ning mis seal salata, Tartu Uue Teatri lavastused on lihtsalt sellised, et kui sa ühte neist oled näinud, siis iga uuslavastuse puhul mõtled, et seda tahan ma näha juba ainult seepärast, et vaadata, mida nad sel korral on välja mõelnud. Ja pettuma pole kunagi pidanud.

Minu meelest annab lavastuse pealkiri äärmiselt hästi edasi seda, kuidas Ivar Põllu on Afanasjevi romaani dramatiseerinud. Kui Afanasjev kirjutas Serafima JA Bogdani loo, siis Põllu räägib esmalt Serafima loo ja seejärel Bogdani loo, või siis vastupidi, olenevalt sellest millisesse sektorisse istuma satutakse. Mina alustasin S sektoris, mis tähendaski seda, et mina nägin emsalt Serafima lugu ja siis teises vaatuses Bogdani lugu. Tegelikult on lugu ju üks, aga lihtsalt üks sektor näeb lugu läbi Serafima vaatenurga ja teine sektor läbi Bogdani vaatenurga ning vaheajal toimub sektorite vahetus. Kusjuures esimene vaatus mängiti kronoloogilises mõttes tagurpidi, hilisematest sündmustest varasemateni. Teises vaatuses algas Bogdani lugu sealt samast kus Serafima lugu publiku jaoks lõppes (ehk siis tegelikult algusest) ja liikus siis kronoloogiliselt lõpuni välja. Nüüd oleks väga huvitav lavastust ka teisest perspektiivist vaadata, alustades B sektorist Bogdani looga ja siis liikudes edasi Serafima loo juurde. Praegu jäi minu jaoks Serafima vaatenurk domineerima kuid see oli ilmselt tingitud just sellest, et ma nägin esimesena sündmusi tema vaatenurgast ning see vaatenurk mõjutas minu Bogdani vaatenurga vastuvõttu.

Praegu tundus mulle, et loogilisem oligi alustada Serafima loost, sest Serafima on minu meelest olulisem, kui Bogdan. Viitab sellele kaudselt ka lavastuse pealkiri „Serafima+Bogdan“, et Serafima lugu on põhiline ja boonusena saame teada ka Bogdani loo. Ühelt poolt näitab Serafima naiste uskumatut tahet ja jõudu, tulla toime igasuguste eluraskustega ning hoolimata teel ette tulevatest takistustest liikuda vääramatu jõuga selles suunas, mis nende meelest on õige. Vahendeid valimata. Serafima puhul oli tema elu eesmärgiks tappa oma abikaasa Raimond, sest oli just Raimond see, kes tappis Serafima jaoks kõige olulisemad inimesed – tema pere. Ühelt poolt on see ühe õe ja venna ellujäämise lugu, kuid laiemalt on tegemist siiski ühe väikese rahva (kui nii võib Peipsiveerel elavaid vanausulisi nimetada) ellujäämise looga. Serafima+Bogdan on justkui vanausuliste appikarje, et säiliks nende vabadus elada enda kultuuri ja tavasid järgides. Kõige suurem kujund, mis rääkis vabaduse võtmisest, oli Serafima kaelas olnud roostetanud kett, millega ta end ise maasse aheldas. Kett ilmus Serafima kaela pärast eestlasest miilitsaülem Raimond Uuskülaga abiellumist. Oli just Raimond see, kes kohalikke Nõukogude aja alguses vagunitesse toppis ning igal muul moel oma võimu abil kohalikku elu hävitas ja seeläbi võttis Serafima (ning tegelikult ka Bogdani) vabaduse.

Vastasseisu eestlaste ja vanausuliste vahel ning vabaduse ihalust rõhutavad eriti tugevalt lavastuse kostüümid. Kõik Peipsiveere kohalikud elanikud kannavad lavastuses sinetamistehnikaga värvitud kostüüme, millest mõned on rohkem inspireeritud sunnitööliste rõivastest, kuid teised on äratuntavalt vene rahvarõivaste moodi. Just sinetamistehnika on iseloomulik olnud Peipsiveere piirkonnas ja seega on selle tehnika kasutamine kostüümide värvimiseks, äärmiselt märgilise tähendusega. Samas on helesinine teada-tuntud vabaduse süboliks, sümboliseerides samal ajal ka lojaalsust, tarkust, stabiilsust jne. Seega antakse meile juba kostüümide abil teada, et loos vastanduvad kaks erinevat poolt. Ühelt poolt kokkuhoidev ja teineteist usaldav vanausuliste kogukond ja teiselt poolt kogukonda sisserännanud eestlased. Praegu siis on sissetungijaks kahkivärvi mundris Raimond. Ka Raimondi ja Serafima pojad Sulev ja Kalev on rohkem isa moodi ja ei sulandu kohalikega ning Serafima peab neid lausa nõrkadeks ja rumalateks. Seda iseloomustavad ka nende kahkitooni dressid, kus on näha ainult mõned üksikud sinised värvilaigud. Ilmselt on ka liigne sarnasus isaga põhjus, miks Serafima oma pojad tapab ning otsustab, et kättemaksuks on kõige parem moodus puhas vereliin. Seda saab ta ainult siis, kui tema lapse, kes on nende rahva päästja, isaks saab Serafima vend Bogdan. Poeg kannab nime Mstislav ning temas on koos nii Serafima kangus kui Bogdani tarkus. Erinevalt teistest, ilustavad tema sinist kostüümi punased triibud külgedel, olles justkui märk verisest kättemaksust, mis tema käe läbi peab teoks saama.

Just selliste raskete teemade, nagu vägivald, kättemaks, verepilastus ja ilmselt ka ohtrate roppuste tõttu, ongi lavastus (ja oli ka raamat) äärmiselt rusuv. Ometigi ei mõju lavastus pooltki nii rusuvana, kui seda oli raamat. Rasked teemad tuuakse vaatajate ette väga erinevate kujundite kaudu. Näiteks kõik tapmised toimuvad suurte kaltsunukkude peal, kelle seest kistakse valget vatiini välja. Samuti toimuvad kõik jõhkrad peksmised nende samade nukkude peal. Või siis kujutatakse veriseid inimesi, mässides nende ümber punaste plekkidega valgeid linu. See kõik aitab veidi vägivalda konkreetsetest tegelastest distantseerida ja mõjub eraldi nauditava vaatemänguna (nii palju kui vägivald saab üldse nauditav vaatemäng olla). Vaatemängule aitab kaasa ka heli, mis sel korral ei kostu publikuni lavalt, vaid otse kõrvaklappidest. Nii tekib tunne, et Raimond sosistab oma sajatusi otse sulle kõrva, samal ajal kui teiselt poolt võpsikut on kuulda hoopis teistsuguseid helisid, mis Raimondi roppuste ja sajatustega kohe kuidagi ei haaku. Kui kõrvaklapid on korralikult pähe pandud, ei sega sind ka sinu kõrval istuvad inimesed ja sa saadki keskenduda ainult nendele häätele, mis kostuvad sulle kõrva ja sellele vaatepildile, mis sinu ees parajasti lahti rullub. Kusjuures sellise lahendusega ei lähe ükski nüanss häälest kaduma ja see muudab teatrielamuse kordades unikaalsemaks.

Kohati tundus mulle, et näitlejad räägivad väga sosinal, sest neil pole vaja pingutada, et kõik neid kuuleksid. Samas, oli ikka päris sageli neid kohti, kus klappidest kuuled enda sektori tegelaste juttu ja siis saad aru, et väljastpoolt on läbi võsa teisel pool räägitavat kuulda. Et siis nad ikka väga sosinal ei rääkinudki. Kuigi ma tegelikult kahtlustan, et need mõned kohad olidki lavastatud nii, et teisele poole kuulda oleks. Vähemalt teises vaatuses aitas see mul orientiiri hoida, et kui kaugel nüüd lugu on, kui läbi võsa juba tuttavad stseenide katkendid kostusid.

Mida ma just praegu mõtlema hakkasin on see, et kui lugu algas lõpust, kui tegelased olid vanad, jõudis nende noorusesse välja ja siis pärast vaheaega tagasi noorusest lõppu liikus, siis alguses oli küll tegelaste juustes halli, kuid kas ka lõpus need hallid karvad juustesse tekkisid, seda ma tähele ei pannudki. Lihtsalt selle nelja tunni lõpuks olin ma nii küllastunud, et sellised detailid ei olnud enam olulised. Üldse oli lõpus tuletõrjevoolikuga ringi jooksmine minu jaoks veidi arusaamatu. Raamatust mäletan veidi ähmaselt, et vist mingi tulekahju oli kusagil. Aga minu jaoks ei haakunud praegu see jooksmine kohe kuidagi lõpuga, sest see ei pannud minu jaoks loole punkti. Sama stseen (aga siis teisest vaatenurgast vaadatuna) oli ka etenduse alguses ja siis olin ma kindel, et tegemist on sunnitöölistega, kes kusagil Siberi vangilaagris kurnatuna ringi jooksevad. Ühesõnaga lõpp vajus minu jaoks kuidagi ära. Samas kokkuvõttes möödus 4 tundi nagu linnulennul ja igav ei hakanud kordagi. Hoolimata rasketest teemadest, sai mõned korrad isegi naerda.

Ilmaga ka vedas, sest vihma sain ainult mõned piisad. Kuigi kaugemale vaadates tundus, et tegelikult sadas päris korralikult. Aga ma ei saanudki aru, kas siis oli mingi väike katus kusagil peakohal, et meieni ainult mõni piisk jõudis, või oli etendus nii huvitav, et vihm ei saanud piisavalt tähelepanu ja taandus. Ma ise usun seda viimast varianti. Kogu võsa vahele üles ehitatud lava oli kindlasti juba piisavalt ainulaadne kogemus, kuid sel korral nautisin ma tõeliselt näitlejatööd. Üheks põhjuseks kindlasti see, et kogu heli tuli kõrvaklappidest ja nii sai absoluutselt iga väikseimatki piiksu hoopis teisiti tajutud ja see mõjutas ka näitlejatöö tajumist tervikuna. Samas oli näitlejatel oma rollidega aega tegeleda väga pikalt, sest esialgsete plaanide kohaselt pidi lavastus etenduma juba 2020 suvel. Seega olid näitlejad suutnud vahepealse ajaga oma rollid filigraanseks lihvida.

Ma olen vist kõiki näitlejaid laval varem näinud, kuid ma tunnistan ausalt, et mul oli tõsiseid probleeme, et näitlejaid laval ära tunda ja ma olin sellest äärmiselt häiritud. Mõned kujud olid laval küll välimuse poolest tuttavad, kuid ma ei näinud laval ühtegi tuttavat näitlejat. Sest neid lihtsalt ei olnud seal. Kui tavaliselt on ikkagi võimalik mingi tuttav liigutus või hääletoon ära tabada, siis sel korral sellist luksust ei olnud. Puude vahel tegutsesidki tegelased Afanasjevi raamatust, päris ehtsad lihast ja luust inimesed enda liigutuste ja hääle eripäradega. Eriti suurepärane oli muidugi Serafimat kehastanud Ilo-Ann Saarepera. Ma lihtsalt vaatasin teda terve see neli tundi ammulisui. See, kuidas tema hääl ja näoilmed muutusid, on midagi sellist, et seda ei saa sõnades kirjeldada. Eriti efektselt mõjus algus, kus Serafima veidi hullumeelse pilguga ringi liikus (kusjuures kõnnak oli ka veidi loomalik ja kurjast vaimust vaevatud inimesele omane) ja end ketiga maasse aheldas. Just nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Teine minu lemmik sel korral oli Raimondit kehastanud Priit Loog. Laval oligi ainult piirkonnavolinik Raimond Uusküla, mitte näitleja Priit Loog, kes kehastab Raimondit. Ja kuidas Raimondi roppused veel edasi olid antud. Isegi tema hellitused ei kõlanud ilma roppusteta. Sa saad aru, et roll on nii suurepäraselt tehtud, et näitleja on iga oma keharakuga rollis sees ja sa ei näe mitte grammigi näitlejat laval. Kuid siis jalutab Raimond vaatajate ees ringi ja loeb vagunites olevaid inimesi, ning sa saad aru, et tegelikult on Loog selles hetkes siin täielikult kohal ja tajub ka publikut iga oma keharakuga. Sest ühel hetkel jalutab ta publikust mööda ja ütleb „Ilus tass“, nähes esireas ühe pealtvaataja käes termostassi. Vot selliste rollis püsimiste ja hetkes olemiste nimel tasub teatris käia. Muidugi mängib ka ülejäänud trupp lausa suurepäraselt, kuid sel korral jäid mulle Saarepera ja Loog kõige rohkem silma ja kui neid parajasti minu vaateväljas ei olnud, siis ma ootasin, et millal nad jälle tulevad.

Siiski poleks ka Loog ja Saarepera üksinda suutnud midagi nii kaasahaaravat luua. Kogu trupp oli lausa imeline ja särasid terve aja nagu tähistaevas. Lihtsalt Loog ja Saarepera olid nagu kaks põhjanaela, mis säravad veidi eredamalt. Muidui kogu esialgne lugu, dramatiseering, mängupaik, kunstnikutöö, helikujundus, asukoht ja ka ilm tegid lavastusest terviku, mitte ainult suurepärased näitlejatööd. Just sellist tervikut oligi mul suve lõppu vaja, et panna suvelavastustele sama vägev punkt nagu seda oli hooaja algus. Kui keegi juhtub seda postitust lugema ja mõtleb, et tahaks ka seda lavastust näha, siis ma usun, et järgmisel suvel on jälle see võimalus olemas. Uskuge mind, isegi siis kui teile raamat ei meeldinud ja te kahtlete, siis tasub teatrisse ikkagi minna, sest see on hoopis teise tundega lugu, kui see mis raamatus kirjas on. Tuleb õnnelik olla, et meil on Tartu Uus Teater, kes julgeb võtta riske ja teha selliseid mammutlavastusi, mis kestavad 4 tundi ja pakuvad sellest neljast tunnist igaks sekundiks täielikku naudingut.

 

Autor: Vahur Afanasjev
Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Grimmikunstnik: Kersti Niglas
Originaalmuusika: Eeter
Laval:
Ilo-Ann Saarepera – Serafima
Andres Mähar – Bogdan
Priit Loog – Raimond
Kristel Leesmend
Renate Keerd
Elise Metsanurk
Martin Kork
Ekke Hekles
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN