Priit Pius ja Kait Kall stand-up komöödias "Midagi ikka"

 15. oktoobril 2021 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Lavastuse reklaamplakat

Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Priit Piusi ja Kait Kalli stand-up komöödia “Midagi ikka” on päris esimene stand-up, mida ma näinud olen. Eks ma Youtube´is olen mõnda Eesti kuulsate stand-up koomikute klippe ikka näinud, aga niimoodi täispikal etendusel viibida, oli esimene kord. Seega pole ma mingi selle žanri ekspert ja jagan lihtsalt enda emotsioone. Puhtalt ajaloolistel eesmärkidel, et mul tulevikus oleks endal hea lugeda ja meenutada, mida ma vaatamas käisin ja mis muljed tekkisid. Ärge siis siit mingit analüüsi oodake.

Tuleb arvestada sellega, et tegemist ongi puhtalt meelelahutusega ja ilmselt lähevad paljud teatriteadlased selle žanri puhul vaidlema, kas tegemist on teatrilavastusega või pigem kultuurietendusega. Mina isiklikult nimetaksin Kalli ja Piusi stand-up´i pigem ikkagi teatrilavastuseks, kuna mulle tundub, et tavaliselt on stand-up´is veidi rohkem improvisatsiooni ja päevakajalistel teemadel nalju. Jah, Kait Kall ja Priit Pius rääkisid väga palju poliitikast ja valimistest, kuid mulle tundus, et seoses valimistega toimub iga päev poliitikas nii palju sündmusi, mille üle saaks nalja teha. Praegu visati nalja pigem selliste sündmuste üle, mis on juba paar kuud vanad. Näiteks Jüri Ratas palke vedamas. See tekitas minus tunde, et naljad on varem valmis mõeldud ja neid väga ei uuendata, sest muidu oleks olnud väga kerge mõni eelmise päeva poliitilistest sündmustest sisse tuua. Samas, üritasid nii Kall kui ka Pius publikut kaasa haarata ja improviseerisid lähtuvalt publiku vastustest. Aga üldmulje oli minu jaoks ikkagi see, et tegemist on hoolikalt välja mõeldud ja proovides läbi harjutatud show-ga, kus kõik juhuslikuna näivad naljad ja tegevused on väga täpselt välja mõeldud ja planeeritud.

Show oli ilma vaheajata, kuid jagunes kaheks osaks. Esimeses osas oli laval Kait Kall ja teises osas Priit Pius. Kall rääkis lihtsalt erinevaid lugusid, lisaks poliitikale ka näiteks sellest, kuidas tema näitlejaampluaa on joodikute ja tolade mängimine. Teadupärast saab nooremaid inimesi (ja ehk ka teatud määral vanemaid inimesi) kõige kergemini naerma ajada igasuguste seksi naljadega. Ja seda teed otsustas ka Kall minna ning kui valimiste osa oli ammendunud, hakkas ta rääkima erinevatest poosidest ja lõpetas oma esinemise võrukeelse lauluga voodirõõmudest. Ma tahaks ainult seda teada, kas see laul on igal etendusel võrukeelne, või muutub murre vastavalt piirkonnale, kus nad parajasti esinevad. Sest Põlvas on loogiline, et inimesed saavad võru keelest aru, aga kas seda saavad aru ka inimesed Tallinnas, ma ei tea. Samas on Kall Võrumaalt pärit ja ehk rõhutabki oma päritolu just võrukeelse lauluga. Ma lihtsalt jäin mõtlema, et võru keele oskajad jah saavad laulu sõnadest aru ja see ajab neid naerma, kuid need, kes sõnakestki võru keelest aru ei saa, ei pruugi laulu kuuldes naljast ka aru saada. Igatahes minu jaoks jäi Kalli osa lavastusest veidi igavaks.

Oma etteastes rääkis Kall ka erinevatest teatrirollidest ja mainis, et sageli juhtub nii, et lavastus pole väga sisukas. Hetkel jäi mulle tunne, et Kalli enda etteaste oli praegu üsna samasugune sisutühi ülesastumine. Aga see on ainult minu arvamus. Ma usun, et kui näitlejad hakkavad ise stand-up´i tegema, siis järelikult on neile seda sel hetkel vaja ja neil on klassikalistest teatrirollidest kõrini. Peamine on see, et näitlejad ise saavad nautida ja oli näha, et Kall hakkas ise enda naljade peale veel rohkem naerma, kui publik saalis. Seega sai ta ise vähemalt nautida. Nagu ma slguses ütlesin, siis ma võin püstijalakomöödia osas veidi kriitiline olla, sest tegemist on minu jaoks harjumatu žanriga. Ühesõnaga ei ole minu arvmus puhas kuld, sest publik naeris päris korralikult saalis ja järelikult neile see meeldis.

Seevastu tegi Priit Pius sellist püstijalakomöödiat, mis ka minu maitsele nalja pakkus. Tema rakendas enda parodeerimise annet ja nii sai tema esituses kohtuda Jüri Ratase, Ott Kiivikase, Peeter Oja, Andrus Vaariku ja Arnold Rüütliga. Lisaks veel “Kevade” filmist tuntud Jorh Aadniel Kiir ja apteeker. Üldse pani Pius laval mängu kogu oma näitlejameisterlikkuse, sest tema kehastatud tegelased, mitte ainult ei seisnud ja rääkinud, vaid ka liikusid laval. Vaieldamatult jääb meelde Kiir, kes liikus nagu autotulede valgusesse eksinud metskits. Nagu sellest veel vähe oleks, tegi Pius paljudele esitatud stseenidele ka helikujunduse. Näiteks tuule vihisemine, Raudmehe filmist tuttavad heliefektid ja “Kevade” filmist tuntud kandlehelid.

Eks sellist tüüpi esinemine on raskem, sest lisaks lihtsalt naljade rääkimisele tuleb sul samal ajal laval liikuda ja oma häält ka rohkem pingutada, et eri tegelasi edasi anda. Aga publikule on need pingutused ka nauditavamad vaadata ja veidi kriitilisemal teatrivaatajal ei teki seda tunnet, et tegemist on järjekordse etteastega, mis on tehtud ainuüksi raha teenimise eesmärgil. Sest olgem ausad, kui tekib kuulutus, et kaks tuntud näitlejat (ma usun, et suur osa inimestest igas Eestimaa nurgas teab Kait Kalli ja Priit Piusi tänu telerile) teevad ringreisil mööda Eestit komöödiat, siis tulevad saalid üsna kergesti täis. Juba ainuüksi need nimed müüvad ja ma usun, et seda teavad näitlejad ka ise. Seega on eriti kiiduväärt, et Pius pakub publikule piletiraha eest lisaks lihtsalt naerule ka näitlejameisterlikku vaatemängu.

Kuigi ma läksin nüüd jälle veidi kriitiliseks, siis reedeõhtuseks meelelahutuseks oli stand-up igati sobilik viis. Ma usun, et Kalli ja Piusi koostöös leidsid erineva kultuurimaitsega ning erinevas eas inimesed midagi, mis neile huvi pakkus. Ja kui välja oli kuulutatud, et naerda saab, siis nii ka tõesti oli. Kuigi ma pean tunnistama, et ma siiski nii palju naerda ei saanud, et naerupisarad oleksid silmist voolanud ja kõht naermisest krampi kisuks. Aga ma nägin saalis väga mitmeid inimesi, kes naerupisaraid ära pühkisid, ning üksikutel vaikusehetkedel oli ikka saalist mõnda naerukrambi küüsi sattunud inimest ka kuulda. Järelikult on minul midagi viga, et ma nii palju ei naernud.

Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis minu jaoks isiklikult päästis selle õhtu Pius. Ärge saage valesti aru, ega Kallil ka midagi viga ei olnud, aga ainult tema etteaste üksinda oleks minu jaoks veidi lahjaks jäänud. Ja stand-up´i pealkiri “Midagi ikka” viib mind paratamatult mõttele, et ehk oligi tegijatel teadlik plaan, et igaüks midagi ikka sellest õhtust enda jaoks sobivat leiab. Ja nii see kindlasti oli. Kes nautis soojendusesinejat Kait Kalli ja kes peaesineja Priit Piusi, aga igaüks leidis oma ja sai naerda.