Käisin
teisipäeval Teatriteaduse Üliõpilaste Looži vestlusringis, kus Tartu Ülikooli
teatriteaduse professor Anneli Saro ja Tartu Suveteatri Seltsi asutaja ning
näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov arutlesid 1990ndate suveteatribuumi
üle. Mulle jäi sealt kõlama mõte, et Dvinjaninov käis 90ndate alguses Soomes
suveteatrit tegemas ja vaatamas ning otsustas hiljem sama ka Eestis tegema
hakata. See viis mind mõttele, et tänapäeval on asjad ikka palju lihtsamaks
tehtud ja igasuguseid uusi ideid saab ammutada nii internetiavarustest kui ka
välismaalt, sest piirid on lahti ja teatritegijad käivad üksteise tegemisi
ohtralt vaatamas. Ja see avardab nii palju nii teatritegijate kui ka –vaatajate
maailmapilti ning meie kultuuriruumi üleüldiselt. Praeguses pandeemia olukorras
on piiride ülene läbikäimine küll veidi raskendatud, aga kes väga tahab, siis
võimalusi ikka leiab.
Näiteks
algab nüüd kohe oktoobri alguses Eestis Vene teatri paremaid lavastusi
tutvustav festival Kuldne Mask Eestis. Eelmisel aastal jäi festival pandeemia
tõttu ära ja seega on sellel aastal harukordne võimalus Eestis näha tippude
tipplavastusi, sest festivalile on oodata Vene teatri kahe viimase aasta parimaid
lavastusi. Mängitakse lavastusi 5.–26. oktoobrini nii Tallinnas, Narvas kui ka
Kohtla-Järvel. Nende asukohtade järgi võiks mõelda, et festival on eelkõige
suunatud venekeelsele elanikkonnale, kuid nii see kohe kindlasti ei ole. Kõik
teatrihuvilised hoolimata soost, rahvusest, vanusest ja emakeelest on
festivalile oodatud.
Jah,
kõik lavastused on vene keeles, kuid festivalile oodatakse siiski ka eesti
keelt rääkivaid teatrisõpru ja kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge
eesti keelde. Seega ei pea keegi muretsema, et puuduliku vene keele oskuse
tõttu jääb teatrielamus saamata. Kõik need inimesed, kes on minu blogi lugenud,
peaksid minu teatrimaitset juba tundma. Kui te jagate minuga sarnast
teatrimaitset, siis võin käe südamele panna ja öelda, et festival Kuldne Mask
Eestis on midagi ka teie teatrimaitsele. Jah, piletihinnad võivad tunduda pigem
kallimapoolsed, kuid selle eest saate te kustumatuid elamusi väga pikaks ajaks.
Eestis tuleks ilmselt sama kustumatute elamuste saamiseks võrdväärset lavastust
tikutulega taga otsida. Seni jõuate te oma raha mitme teise lavastuse pileti
peale ära raisata ja lõppkokkuvõtteks olete ikkagi sama summa teatripiletitele
ära kulutanud. Ühesõnaga mina julgustan krõbedast piletihinnast hoolimata
festivalile pileteid ostma.
Minul
oli võimalus esimest korda Kuldse Maski festivalil osaleda 2019. aastal, kui ma
nägin Dmitri Krõmovi lavastatud „Serjožat“. Olgugi, et sellest
teatrikülastusest on kaks aastat möödas, mäletan ma nähtud etendust sama
selgelt nagu see oleks olnud eile. Ja need emotsioonid… Ma olen küll Eestis
viimasel ajal päris palju head teatrit näinud ja saanud vägevaid emotsioone (nt
Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“), kuid „Serjožaga“ ei anna neid emotsioone
võrrelda. Ma isegi ei oska ette kujutada kui ülevad emotsioonid mind veel siis
oleksid vallanud, kui ma vabalt vene keelt valdaksin, sest paratamatult läks
mul mõni nüanss ikkagi tõlkes kaduma.
Aga
võib öelda, et sellega minu armastus Vene teatri vastu alles algas. Kahjuks
Vene Draamateatrisse Tallinnas pole ma ikka veel jõudnud (aga ma loodan selle
vea parandada), kuid selle aasta kevadel oli mul võimalus osaleda veebis peetud
Russian Case teatrifestivalil. Sellest, mida ma festivalist ja nähtud
lavastustest arvasin, kirjutasin kevadel ka oma blogis pikemalt. Nagu ma
kevadel blogipostituses kirjutasin, siis lootsin väga, et nii mõnigi veebis
nähtud lavastustest ka kunagi Eestisse jõuab, et ma saaksin seda päris
teatrilaval näha. Võib öelda, et kõrgemal pool on minu soove kuulda võetud.
Nimelt
on sel aastal võimalus festivalil näha Moskva Rahvaste Teatri lavastust „Gorbatšov“,
mis mulle veebis vaadates väga meeldis. Lavastajaks lätlane Alvis Hermanis, kes
on oma headuses kindlasti väga paljudele eesti teatrisõpradele juba tuttav.
Vähem tuttavad on ilmselt näitlejad - Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov, kes on
Venemaal vägagi tunnustatud ja kõrgelt hinnatud. Ja see, mida nad kahekesi
laval teevad, on tõeline nauding. Ma võin küll praegu natukene valesti
mäletada, aga minu meelest olid mõlemad näitlejad kogu etenduse aja laval ja
kogu kostüümide vahetus ja grimmi tegemine toimub laval publiku silme all.
Saavad teatrivaatajad ka veidi aimu sellest, kuidas näitlejast saab keegi
teine. Kindlasti pakub eestlastele (ja kõikidele endise NSV Liidu elanikele)
elamuse oma riigipea nägemine hoopis inimlikumast vaatenurgast, kui seda
ilmselt ollakse harjunud tegema.
Ühesõnaga
oli mul suursugune plaan, et kui „Gorbatšov“ Kuldse Maski festivalil
Tallinnasse tuleb, siis mina lähen vaatama. Ja selle plaaniga elasin ma kuni
praeguse hetkeni. Nüüd hakkasin mõtlema, et miks ma teistele lavastustele
võimalust ei anna. Ise kiidan kui hea on Vene teater ja siis jätan võimaluse
kasutamata. Seega, võib juhtuda, et muudan oma plaane ja avardan veelgi oma
silmaringi Vene teatri paremiku osas. Sest kui võimalus on antud ja suurelt
Venemaalt teater meile koju kätte tuuakse, siis tuleb ometigi seda võimalust
kasutada.
Miks
üldse vaadata sõnateatrit, kus tõlkes võib midagi kaduma minna? Festivalil on
võimalus vaadata ka tantsulavastust. Belgia koreograaf Jeroen Verbruggen pani
kokku teatri Moskva Ballett klassikalise ja kaasaegse tantsu trupid. Sellise
huvitava koosluse esituses saab näha lavastust „Tantsupõrand“, mis räägib
Ameerika tantsumaratonidest Suure Depressiooni ajal. Mulle on alati tundunud,
et Venemaal on väga kõva balletti tase, seega võiks ju end ka selles osas
harida. Kuigi ma pole eriline tantsulavastuste armastaja, siis ilmselt oleks
see elamus omaette.
Veel
osalevad festivalil Teater Sovremennik lavastusega „Kogutud teosed“, Rahvaste
Teater lisaks „Gorbatšovile“ ka lavastusega „Iraani konverents“ ja Satirikoni
Teater lavastustega „Naljamehed“ ning „Konstantin Raikin. Oma häälega“. Ja nagu
tuntud telereklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik. Nimelt on selle
aastasel festivalil olemas ka eraldi noorele vaatajale mõeldud nädalalõpu
programm. 22. – 24. oktoobrini mängib Teater Karlsson Haus lastele kolme
erinevat lavastust – „Lugu ausõnast“, „Tibuke“ ja „Vahtramäe Emil“. Siiski
tasub silmas pidada seda, et noorele vaatajale mõeldud programmi lavastustel
puudub sünkroontõlge eesti keelde ja seega tasub seda vaatama minna lastega,
kes vene keelest aru saavad.
Ja
tegelikult pole ka see veel kõik. Nagu ühele õigele festivalile kohane, on
festivalil olemas ka off-programm mille üritused on tasuta ja sinna on oodatud
kõik teatrihuvilised. Off-programmiga saab täpsemalt tutvuda SIIN.
Festivali
pileteid saab osta Piletilevist SIIN
Festivali kohta saab rohkem lugeda nende koduleheküljelt goldenmask.ee
0 kommentaari:
Postita kommentaar