1. detsembril 2021 Sadamateatris
Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega
just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba
oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja
ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma
hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna.
Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd
ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito
„Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt
oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle
hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja
sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas
ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks
siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.
Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust,
mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik
saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või
mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma
lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul
tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu
teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka
lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine
dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased
sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud,
siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega
õige ajastus on ülioluline.
Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik
ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem
positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi
kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult
lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle
maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd
õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus
süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need
süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju,
sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või
mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise
ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan
kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja
seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas
selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa
minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju
huvitavamaks.
Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel.
Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng
päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui
kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin
kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole
näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris
mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused
süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud
ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole
ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust
ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises
parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas
see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku
keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei
häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see,
kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna
häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt
samuti olukorrale reageeritud.
Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu
ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad.
Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu
edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo
Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille
tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi
süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole
põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja
eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000
inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas
staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib
otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma
võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele
kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et
selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui
empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse
suhtuvad.
Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne
rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on
ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte
ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis
emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt
seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes
emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja
leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust
üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks
tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin
ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista.
Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav
süüdi mõistetakse.
Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva
omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil
on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on
tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata.
Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku.
Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge
lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning
keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu
meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus
ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi
lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid
süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud
vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht
pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed
pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii
õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber
toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.
Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige
rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja,
mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt
sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem
elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik
tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade
algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga
leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud
välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi,
et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma
aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja
seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha.
Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta
tahtnud kusagil mujal olla.
Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits).
Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada
ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris
kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin
sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi
rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on
ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul.
Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud
prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka
etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada
ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul
tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses
on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse
kontrollimises.
Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena
Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli
lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad
tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need
hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus.
Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud
abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga
täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian
Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu
jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam
vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade
alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt.
Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta.
Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion
oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd
lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud
inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud.
Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli
teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.
Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse
kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval
seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda
olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see
põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli
asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid
minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma
siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli
alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada.
Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu
moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas
õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell
juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja,
-sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.
Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse
ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris
kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja
eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei
saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda,
et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt
publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate
siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei
hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju
üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust
vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et
kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks
publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.
Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene
teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti
midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu
kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi
uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja
mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.
Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja
Viiding
Valguskunstnik: Imbi
Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär
Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.
0 kommentaari:
Postita kommentaar