 |
| Foto Delfist. Autor: Meisi Volt |
Lavastaja: Karl Kermes
Peaosas: Jan Uuspõld - dr. Viljar Post
Seekord sattusin teatrisse jälle kuidagi pooljuhuslikult. Sõbranna jagas facebookis, et selline etendus on ja Monoteater loosib kõikide osalejate vahel välja tasuta pileteid. Ja tasuta teatri vastu pole mul kunagi midagi. Jagasin siis ka. Kuid ma ei võitnud pileteid. Sõbranna lihtsalt hakkas sellest etendusest rääkima ja ütles, et tema läheks vaatama, kui pileteid on, kas ma ei tahaks ka kaasa minna. Vaatasin, et Tartu etendusele oli päris palju pileteid ja uurisin, millest etenduses juttu. Uuspõllu "Isa" jättis mu külmaks, seega olin antud etenduse suhtes ka skeptiline. Etenduse tutvustust lugedes tundus etendus paljutõotav olevat. Seda enam, et laibad haakuvad ka minu igapäevase töövaldkonnaga (meditsiin).
Päeval mainisin töö juures ka, et lähen seda etendust vaatama ja üks töökaaslane ütles, et tema on seda näinud ja temale ei meeldinud. Üritasin sellest endale mitte mingit eelarvamust tekitada ja läksin teatrisse. Saali jõudes võttis mind vastu äärmiselt ebamugav sinine valgus (see sama, mis osades avalikes tualettruumides on, et narkomaanid oma veene ei näeks), mis tavaliselt mul korraliku peavalu esile suudab kutsuda. Lootsin, et etenduse algades valgus muutub. Kahjuks mu lootus ei täitunud, kuigi valgus muutus veidi mahedamaks. Minu silmis aga ei muutnud see midagi. Etendus jäi küllaltki kesiseks. Ei istunud mulle kohe kuidagi. Ma pole ka seda tüüpi, kes etendustel peale vaheaega ära läheks, kui etendus ei meeldi. Sellel etendusel muidugi vaheaega polnudki, seega pidin ilusasti lõpuni saalis istuma. Vahel küll lasin silma looja, kuid naeru kihistavas saalis ei ole uni just kõige parem tulema. Samas ei saanud silmi kaua kinni hoida ka seepärast, et äkki just sel hetkel ikkagi toimub miskit naljakat. Aga ei juhtunud midagi. Mina isiklikult ei saanud kogu 1h ja 15minuti jooksul, mis etendus kestis kordagi naerda. Ainult kahel korral kiskus suu veidi muigele. See oli ka kõik. Mine sa tea, äkki on tõesti minu huumorisoonega midagi lahti ja etendus oligi nii naljakas, et oleksin pidanud samuti naerust ägisema nagu ülejäänud saal.
Lugu ise räägib doktor Viljar Postist, kes on kohtumeditsiini laboris patoloog (või noh mina tõlgendan seda nii) ehk siis lihtsamas keeles laibalahkaja. Ta pigem eelistab veeta aega keldrikorrusel asuvas külmkambris ja vesteldes seal oma laipadega, kui reaalses maailmas töökaaslastega suhelda. Kogu etendus keerlebki selle ümber, kuidas dr Post järjekordset laipa, kel nimeks Markus, lahkab. Küll ta räägib eelmisest patoloogist dr Poola-st ja järgmisel hetkel peab ta Markusele loengu teemal, millised on Markuse siseorganid. Ses suhtes oli sisu hea, et lahangu ajal tutvustas dr Post Markusele tema siseelundite funktsiooni, mida oleks näiteks algajal meditsiinihuvilisel põnev kuulata. Minu teadmist mööda päris puusse ei pandudki. Organite funktsioonid olid õiged ja lahkamistehnika paistis ka üldjoontes klappivat. Muus osas jäi tekst nõrgaks. Palju oli kulunud nalju. Võibolla polnud etendus minu jaoks naljakas ka seepärast, et olen pidevalt sellise teemaga seotud. Mitte küll otseselt lahkamiste ja surnutega, aga siiski ei olnud naljakas vaadata, kuidas dr Post oma lõunasöögi vabasse külmkambrisse hoiule pani. Häirima jäi ka doktori suur kummikinnaste raiskamine. Samas pean mainima, et lavakujundus oli väga suurepärane. Need surnukambri uksed olid ikka väga reaalsed ja samuti lahkamislaud. Markusest rääkimata (nukk, mis on spetsiaalselt selle etenduse jaoks tehtud, ja mis meenutab vägagi päris surnut). Mul oli isegi kahju, et nii palju vaeva on lavakujundusele nähtud ja tekst on suhteliselt kesine. Oleks tekst parem, oleks olnud suurepärane etendus.
Kui dr Post kriminaaluurijaga telefonis tülitses ja ütles lause, et ma panen end siia luku taha ja te ei saa mind siit kätte. Tekkis mul paratamatult tahtmine, et hoolimata monotükist võiks keegi sinna külmkambri ukse taha ukselingiga logistama tulla. Ja tuligi. See oli positiivne. Absoluutselt ei meeldinud mulle etenduse lõpus vilkuv valgus ja muusika oli ka väga õudne. Ma saan aru, et seda oli vaja selleks et Uuspõld saaks lavalt lahkuda ja samas tekitatakse sellega vaatajatesse parajal määral dramaatilisust. Minule see muusika ei istunud. Valgus pani jälle pea valutama ja muusika pani südame puperdama ning teatrist välja minnes oli mul ikka päris halb olla. Ilmselt ei tohiks sellised sandid nagu mina vist üldse teatris käia. Kui hoolega järele mõelda, siis etenduse lõpplahendus oli isegi päris hea. Kartuses et reaalsed inimesed tulevad dr Postiga rääkima, ronis dr Post ühte õhukindlasse külmkambrisse ja sulges end sinna. Kuna lahanguruumi uks oli väga vastupidavast rauast, siis kulus ukse avamiseks kaks päeva. Igaüks võib ise arvata, mis selle ajaga doktor Postist seal külmkambris sai. Minu arvates olid viimased 30 sekundit selle etenduse kõige parem osa ja panid mõtlema. Aga üldiselt polnud etendus minu maitsele.
Eks igaüks vaatab ise, mis talle meeldib ja mis mitte.
Varsti on sügis käes ja loodan rohkem teatrisse saada ja siia ka rohkem kirjutada.
0 kommentaari:
Postita kommentaar