Suvekomöödia LAHVKA

24.juuli 2015 Maarjalille talus Pääsna külas Põlvamaal

Pilt pärit Suvekomöödia Lahvka Facebooki lehelt

Lavastaja: Tarmo Tagamets

Mängisid*:

Väino Puura - Lahvkajuht Ülo

Helje Põvvat - Hilda

Elina Apsalon - Anneli

Maive Käos

Agu Trolla

Tõnu Zernask

Vello Oper

Tiia Kokmann-Konsap

Tambet Krasnov

Siim Sareal - kriminaaluurija Juninen

Ülo Kivisild

Juulia Paulson

Lenna Võikar

Merlin Mahlakas

Maarja-Lill Mahlakas

Hanna Mathiesen

Robin-Sulev Mahlakas

Tormi Trumsi

Olar Tuuling

Seekordne etenduse külastus oli samuti ette planeeritud. Lihtsalt kui ma kunagi ammu otsisin, et mis etendusi suvel mängitakse, siis tundus, et Lahvka on ka midagi väga toredat, mida vaadata. Seda enam, et endal on mul seoseid lahvkal käimisega päris mitmeid ja need on igati positiivsed olnud. Ja kuna Rummu Jüri eteendus rääkis ka Nõukogude ajast ja mulle väga meeldis, siis oli südames väike lootus, et ka see etendus on sama tore. Sest mul viimasel ajal on Nõukogude aja vastu nõrkus. Boonuseks tuli veel see, et etenduse mõlemad mängupaigad on üsna kodu lähedal. See aga ei tähendaks seda, et inimesed kaugemalt ei tohi teatrisse tulla. Kuigi Maarjalille talu võib üsna keeruline olla üles leida, siis igal pool on teeservas suured sildid, mis tulijad igast suunast õigesse kohta juhatavad. Seda pean küll ütlema, et kohale tasub minna aegsasti, sest paljuski tuleb sõita mööda mitte kõige paremat kruusateed. Mina näiteks sain oma autole enda hooletuse tõttu kena lõhe esistangele, mis mu tuju ära rikkus. Seega võib-olla on alljärgnev postitus veidi kallutatud minu negatiivsest emotsioonist enne etendust.

Selline nägi teeviit välja:

Etenduse kohta ei oska ma kahjuks väga palju kirjutada, kuna peale selle, et tegevus käis lahvka ümber, ma öelda ei oska. Etenduse alguses olid noored saunast tulnud ja tegelesid oma nutitelefonidega. Vaadati mingeid laike ja jagamisi, siiski millest täpsemalt jutt käis jäi arusaamatuks. Ühel hetkel kukkus kott õlledega katuselt alla. Siis oli alkoholi vaja ja otsustati spetsiaalse äpiga joogid kohale tellida. Edasi läks tegevus lahti aga Nõukogude ajal ja hakati lahvkat ootama. Mina näiteks ei saanudki aru, milleks seda tänapäeva sinna algusesse vaja oli, või mis seos kahe stseeni vahel oli. Lisaks ei saanud ma kogu etenduse ajal aru, millest täpsemalt siis etendus räägib ja mis seos erinevate stseenide vahel on. Ma ei tea, kas ma olin etenduse jaoks liiga noor (pole elanud Nõukogude korra ajal) või milles asi oli, aga mulle ei jõudnud ka need naljad kohale. Või õigem oleks öelda, et ma ei saanud arugi, et etenduses mingi nalja koht oli, aga huvitaval kombel ülejäänud publik naeris nii, et teevad või püksi. Ma pean tunnistama, et kohati oli mul tekstist aru saamisega samuti probleeme (mitte Võro murraku tõttu), vaid ma lihtsalt ei saanud sellest sõnamulinast konkreetseid sõnu eristatud. Eriti siis, kui mitu tegelast korraga kõva häälega rääkisid. Lisaks ei saanud ma ausalt paljude tegelaste vajalikkusest aru. Näiteks olid seal mingisugused kaks pikkade habemetega meest, kes lahvkat ootasid. Muidugi lahvkat nad kunagi ei näinud. Aga ma ei saanud päriselt aru, kas nad olid mõned külajoodikud või kes iganes. Ülejäänud külarahvaga neid kunagi koos ei näinud. Siis ei saanud ma aru Maive Käose tegelaskujust, kes lihtsalt käis aegajalt lahvkajuhilt konjakit küsimas. Ja lõpuks tuli välja, et tema unistus on printsess olla. Ning tema käes oli mingi suur kohver rahaga. Mis selle rahaga siis oli? Kas see oligi kriminaalne raha? Kust üldse see kriminaalne tegevus tuli? Ma ei saanud mitte midagi aru. Eks ma olen ilmselt liiga kriitiline või mingite imelikult kõrgete nõudmistega.

Esimese vaatuse ajal toimus kogu tegevus ainult lahvka ümber. Näidati seda, kuidas erinevad inimesed lahvkat ootasid ja mida nad sealt siis ostsid. Järgmisel hetkel oli lahvka juba uue ringiga tagasi tulnud, ehk võis eeldada, et nüüd on nädal möödunud, sest lahvkal oli uut kaupa. Näiteks arbuuse. Vahel esines tuumen bänd ehk siis lahvkajuht Ülo (Väino Puura) ja teda lahvkal abistanud poiss, kes akordioni mängis. Teine vaatus oli minu jaoks tunduvalt huvitavam, kuna seal oli palju rohkem sündmusi. Näiteks oli võim vahetunud ja kaupa sai osta juba kroonide eest. Mulle kindlasti meeldis teises vaatuses ka see, et seal sai veidi rohkem tegelaste kohta teada. Kellel millised unistused on ja milline on kellegi elu siiani olnud. Ma olen see inimene, keda huvitab sügavam mõte ja seega mulle meeldis, kui tegelased veidi end rohkem avasid. Ja ma sain teise vaatuse ajal päris mitu korda naerda.

Ma arvan, et sellest vingumisest, mis mulle ei meeldinud nüüdseks aitab. Võiks vahelduseks rääkida sellest, mis meeldis. Vaieldamatu lemmik oli see lahvka ise. Ma vaatan, et viimasel ajal on suur trend vabaõhuetendustel mingi masinaga sõita. Samas ma saan sellest ka aru, sest publik alati rõkkab sel hetkel, kui masin sõidab. Eriti kui sõidab mingi vanaaegne masin, mida igapäevases tänavapildis ei näe. Siin etenduses oli tegelikult kolm erinevat masinat. Mõlema vaatuse alguses sõitis publiku eest võrr (vabandan, kui väga puusse panen, aga ma ausalt ei tee vahet, kust läheb piir rolleri, võrri, mopeedi või mootorratta vahel) mööda, juhtides niimoodi publiku tähelepanu sellele, et kohe kohe algab vaatus pihta. Siis tuli esimese vaatuse üsnagi alguses suure suitsupilve saatel vana roostetanud lahvka (täpselt see sama, mis kuulutuses näha). Teise vaatuse lõpus sõitis see sama lahvka publiku eest minema. Aga see polnud veel kõik. Lisaks oli teise vaatuse lõpus võimalik näha ühte tänapäevast autot, millega Väino Puura Unesco kaitse all olevat suitsusauna taga otsis. Ja kui juba on Väino Puura külalisnäitlejaks, siis oleks ju imelik, kui ta ei laulaks. Seega laulu oli etenduses päris palju. Lisaks Puurale laulsid ka mitmed teised näitlejad. Siiski minu vaieldamatult lemmik stseen etendusest oli see, kui Hilda matuseid peeti. Ma vist olen veidi morbiidne inimene, et mulle sellised asjad meeldivad. Või tegelikult näitab see seda, et mulle ikka meeldivad need dramaatilised hetked. Aga see oli nii tore, et Hilda soovis kunagi lahvkajuhi käest paati ja selle ta saigi enda matusteks. Nimelt pandi Hilda matusteks paati, millel oli kiri: "HILDA LINE". Kõnekas oli ka see, kuidas Hilda teise vaatuse viimaste stseenide ajal kõrgelt katuselt alla vaatas, mis tema kodukülas toimub. Kiitma peab ka lihtsalt lavakujundust, mis oli efektne. Ja need kaks tüdrukut, kes allumiiniumist plekk-kaussi lõid, andmaks märku sellest, et kohe hakkab etendus. Vägagi loominguline ja lihtne lahendus. Sobis igatahes kordades paremini õhustikuga kokku, kui näiteks mingi kellukesega tilistamine või muusikaga märku andmine.

Lõpetaksin ühe huvitava mõttega etendusest. Seal oli üks tore valge habemega mees, keda väiksed tüdrukud etenduse alguses näärivanaks kutsusid. Igatahes rääkis see mees etenduses, et raha on püsiv. Tema sai Nõukogude ajal palka 225 rubla. Krooni ajal sai pensionit 225 krooni. Nüüd kui saabus euro, saab ta ikka 225 eurot pensionit. Lõpuks tehti järeldus, et ta saab 156 korda paremat pensionit, kui oli tema palk. Ja see on jumala tõsi. Selline statistika riigile meeldiks. Aga milline statistika meeldiks meile?

Kuna Piletilevi andmetel on tänane etendus välja müüdud, siis nendele, kes tahavad ikkagi etendust vaatama minna, annan vihje: Kohale minnes saavad kõik etendust vaadata. Tasub lihtsalt varakult kohal olla, et parem istekoht saada. Aga soovitan kõigil etendus ise üle vaadata, sest siin kajastatud on ainult minu tagasihoidlik arvamus. Arvamused on ju alati erinevad. Pealegi Väino Puurat päris iga päev nii lähedalt ei näe ka :) Nendele, kes linnas elavad soovitan seepärast minna, et ilusat Võhandu jõge ja selle ümbrust nautida.

Rohkem pilte ja infot Suvekomöödia Lahvka Facebookist (LINK)

*Kuna etendusel kavaleht puudus ja mul ei ole nii hea mälu, et kõikide tegelaste nimed kirja panna, siis tegelastel nimed puuduvad. Nii palju kui etendusest tegelaste nimesid kuulsin ja need näitlejatega kokku suutsin panna, panin kirja.