Eestlased peksavad mõisatallis ärkamisaja laulude taustal

26.märts 2019 Genialistide klubis

Eelmisel aastal räägiti väga palju eesti-ainelistest lavastustest. Eks ikka seoses EV 100 juubeliga. Tegelikult räägiti neist juba üle-eelmisel aastal, kui esimesed sellele teemale pühendatud lavastused etendusid. Nii esietendus 2017.aasta 24. veebruaril ka teater Musta Kasti lavastus "Peks mõisatallis". Kui lavastuse sisututvustust lugeda, siis peaks tegemist olema humoorika lavastusega, mis räägib eestlaste kannatustest. Seega tundub, et igati rahvuslik lavastus, mida peaksid kõik eestlased nägema. Kahe aasta jooksul, mil Must Kast on üksteist mõisatallis peksnud, on nende tegevus nii teatrivaatajatelt kui ka kriitikutelt palju kiita saanud. Mõned kriitikud on laitnud ka.

Meie käisime seda teatrikriitika praktikumi raames koos õppejõududega vaatamas ja kui ma õigesti aru sain, siis väga raputavalt positiivset elamust ei saanud meist keegi. Mina olin lausa see, kes julges välja öelda, et mulle lavastus pigem ei meeldinud. Õnneks jagas ka üks õppejõududest minu arvamust (või siis jagasin mina tema arvamust). Ja hiljem teiste õppejõududega rääkides, siis ega nemad ka väga vaimustuses nähtust ei olnud. Ehk me olime sihtgrupist väljas? Sest mulle tundus, et lavastus meeldis pigem 20ndate eluaastate alguses olevatele inimestele (ja siis vanematele teatrikritiikutele).

Teatrisse läksin väga hea emotsiooniga ja ootused olid kõrged. Kui igal pool kõik ainult kiidavad, siis peab ju tegemist olema hea lavastusega. Algus oli selles suhtes tõesti paljulubav, et saali lubati inimesi jao kaupa. Näitlejad juhatasid publiku kättpidi ise kohale. Ma arvan, et see oli mõeldud ühtsuse ja suure “meie tuned” loomiseks. Umbes, et kõnnime kõik üksteisel käest kinni hoides koos istuma ja hiljem istume nende samade inimestega külg-külje kõrval 75 minutit. Aga see võte ei töötanud, sest inimesed ikkagi jooksid kõrvalt ja näitlejad ei öelnud väga kõva häälega seda, et kõik peaksid üksteisel käest kinni võtma.

Saali jõudes oli kohe näha, et publik on paigutatud nelinurkselt igasse seina ja keset saali oli siis üks umbes 9m² suurune turbaga täidetud kast. Lavakujunduse eest võib kunstnik Illimar Vihmarile igati plusspunktid anda, sest kuigi pealtnäha oli tegemist ühe suure turbakastiga, siis tegelikult oli see "kast" vägagi funktsionaalne. Seal tehti nii kujundujumist, ehitati kalmuküngast ja muidugi peksti. Peksti nii käte kui ka keppidega, mis samuti olid turba sisse ära paigutatud. Ühesõnaga väljaspool turbakasti midagi ei toimunudki. Ka näitlejate tumedad kostüümid sobitusid pruuni turbaga väga hästi kokku. Suured laiad pluusid meenutasid vähemalt minu vaimusilmas olevaid kunagisi eestlase linasest riidest talurõivaid. Ilmselt nii tumedat ja musta elu elasidki meie esivanemad veel mõnisada aastat tagasi. Turba sees püherdamine muutis näitlejate riided ja keha määrdunuks, mida sai tõlgendada kui tahma, millega veel paarsada aastat tagasi madalates rehielamutes elavad eestlased koos olid. Selles osas on kujundus naelapea pihta tabanud. Minul tekkis küll saalis olles tunne, et nüüd siis hakkamegi eestlaste pidevat kannatuste rada vaatama.

Minu kahjuks pidin ma üsna kiiresti pettuma. Üldmulje etendusest on minu jaoks pigem kehva. Stseenide vahetus käis küll väga kiirelt, kuid mõned stseenid jäid venima. Näiteks stseen, kus Jaanika Tammaru üheksa korda järjest last sünnitab. Esimest korda oli seda tõesti üllatav vaadata, kuidas ta Kaarel Targo ja Kristjan Lüüsi sülle haaras ja neid siis "sünnitama hakkas", ise samal ajal poisse enda süles sünnitusasendisse visates. Aga kui sa pead seda stseeni korduvalt ja korduvalt vaatama, siis tahaks juba midagi muud vaadata. Mu kursusekaaslased pakkusid, et stseen oli nii pikk seepärast, et Jaanika Tammaru päriselt nõrkemiseni ära väsiks nendest sünnitustest kuni ta siis sureb. Isegi kui see nii oli, siis minu silmis ei olnud sellel motiivil sellisel kujul jõudu. Ma oleksin sellest ka siis aru saanud, et naised on sünnitusmasinad kui ta oleks sünnitanud 3-4 korda.

Veel jäi mulle eriliselt meelde ka Balti keti stseen, kus üks naljamees (Kaarel Targo) pidevalt allapoole vööd nalju tegi. Kahjuks jäi ka see stseen minu jaoks meelde just negatiivses võtmes. Kohati ei tundunud need naljad täiskasvanutele üldse sobilikena ja pigem jäi mulje et need naljad on sisse pandud, et ka lastel lõbus oleks. Samas on lavastus alla 16-aastastele keelatud. Täiskasvanud oleksid ehk veidi tõsisemat huumorit oodanud, kui mingisugused kakanaljad. Kõige kummalisem stseen oli aga see kui näitlejad rääkisid lavastuse valmimisest. A´la stiilis lavastaja on loll ja nende kostüümid on koledad ja üleüldse kui halvasti kõik selle konkreetse lavastusega on. See ei haakunud üldise teemaga kohe kuidagi. Ma ei tea, kas see pidi publikule kuidagi uudselt mõjuma, et nüüd näitlejad kogemata räägivad suuri saladusi ja omi mõtteid välja. Ma ei usu, et keegi sellisele mõttele üldse tuli ja inimesed ikka said aru, et tegemist on sisse kirjutatud tekstiga. Ainus idee, mis mul pähe tuli, oli see, et stseen pidi näitama kuidas eestlane koguaeg igal pool ainult kannatab ja vingub. Kui see nii mõeldud oli, siis see ei tulnud küll väga hästi välja. Ehk oleks selle stseeni mote paremini välja tulnud siis kui ta oleks kogu ülejäänud tervikuga seotud olnud.

Kui lavastuse pealkiri on "Peks mõisatallis", siis ma esiteks ootangi lavastusest ka peksmist mõisatallis. Üksteist küll peksti, kuid mõisatalli ei mainitud ja seda sai igaüks oma fantaasias lähtuvalt lavastuse pealkirjast ise juurde mõelda. Teine variant on see, et peks mõisatallis viitab meie ajaloo sellele tumedamale orjapõlvele, kuid siis ei ole loogiline telefonide kasutamine, skype ja e-valimiste ega "Õnne 13" mainimine. Midagi nagu on tervikus paigast ära.

Üleüldiselt ei tekitanud ka näitlejatöö minus mingeid emotsioone. Osad mu kursusekaaslased ütlesid lausa, et neile jäi mulje nagu tegemist oleks olnud kooliteatriga. Kooliteatriga just selles mõttes, et kasutati kõige üldlevinumaid stampvljendeid huumori tekitamiseks. Ma sellega päris ei nõustu, aga tõesti kutselistelt näitlejatelt tahaks veidi huvitavamaid rollisooritusi. Kui midagi positiivset näitlejatega seoses välja tuua, siis nende füüsiline vorm. Selle eest tasub neid tunnustada. Ma olin juba mitmel korral valmis neile esmaabi minema osutama, sest tundus et nad minestavad iga hetk kurnatusest ära. Ja see ei olnud osav näitlemine. Lihtsalt lavastus ongi nii füüsiline ja paneb näitlejate taluvuse proovile. Ehk see liigne väsimus oligi põhjus, miks üleüldine näitlejatöö kannatas.

Kui ma pärast etendust vaatasin tagasisidet lavastusele, siis jäi silma üks raadiosaade, milles muusikalise vahepalana kasutati lavastuses olevat räpipala "Poisid tulge ehale" Jaanika Tammaru esituses. Tundus, et tegijad ise on selle loo üle väga uhked, et seda niimoodi promotakse. Ma ei saanud saalis istudes küll aru, et tegemist oleks räpiga olnud. Pigem tundus mulle, et tegemist on mingi tavalise rääkimisega. Oleks siis kasvõi veidi rohkem räpilikku tümpsu taga olnud. Minu meelest taheti muusikaga väga palju eestlusele ja eestlaste olemusele rõhutada, aga praegune muusikavalik jäi veidi lahjaks.

Kui muusikalises kujunduses kasutada isamaalisi laule, siis see on minu meelest lihtsalt laiskus. Kuidas rõhutada eestlust, ah paneme "Eesti muld ja eesti süda" laulu mängima ja kõigil juba pisarad jooksevad ja kõik tunnevad end ühe suure ühise rahvana. Ma tahaks natukene uudsemaid lahendusi. Näiteks oli Tartu Uue Teatri lavastus "Praktiline Eesti ajalugu" just selles osas huvitav, et ajalugu räägiti läbi Kukerpillide laulude. Neid laule pole me harjunud ajaloonarratiivi kujutamisel kuulma, vaid pigem seostuvad need lõbusate pidudega. Midagi sarnaselt üllatavat oleksin ma ka Mustalt Kastilt oodanud. Lauludest ehk kõige efektsem oli Kaarel Targo lauldud "Kas tead" ja seda ka ainult sel põhjusel, et sel ajal kui tema ilusat armastuslaulu laulis, peksis Jaanika Tammaru Kristjan Lüüsi ning see tekitas mingi mõnusalt humoorika võõritusefekti. Muusikalisest kujundusest meeldis mulle kõige rohkem lõpus olnud laulude popurrii. Kuigi need laulud ei sobitunud jälle üldisesse konteksti kohe kuidagi, siis tõid need 90ndate hitid mulle minu noorusaja meelde. Samas nooremad inimesed jälle seda arvamust ei jaga.

Kui kogu lavastus kokku võtta, siis mulle tundus, et tegelikult tahtis trupp head lavastust teha, kuid neile sai saatuslikuks piiratud mõttemaailm. Nad üritasid nalja teha nende asjade üle, mille üle eestlased niigi iga päev nalja teevad ja osad naljadest olid väga halvasti välja kukkunud. Näiteks dopingu mainimine. Selle oleks saanud välja jätta. Võiks juba midagi uut välja mõelda, et mille kaudu eestlast identifitseerida. Skype ja e-riik on juba ära leierdatud mantra. Nagu üks mu õppejõududest ütles, et neil oli laval pruun Eesti turvas (mida võib kujutada ka musta Eesti mullana) ja nad tegelikult ei olnud seda üldse lavastuse tekstis ära kasutanud. Kasvõi see sama "Eesti muld ja eesti süda" räägib meie mustast mullast, mis tegelikult on meile rahvana oma olnud ja seda ei saa meilt keegi võtta. Aga sellest ei räägitud üldse. Ometigi oleks saanud just selle turba kaudu anda lavastusele laiema konteksti. Ehk oleks oma maa mullast rääkimine ka noorema publiku pannud mõtlema sellele, kuidas oma maad rohkem hoida (just keskkonnasäästlikkuse seisukohast), et must muld jääks meie omaks ka tulevikus.

Nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks päästsid etenduse just lõpulaulud. Kuigi paljude jaoks olid need üsna kehva lavastuse kõige kehvem osa. Kui päris aus olles, siis teatrist väljudes olin ma isegi positiivselt meelestatud ja mõtlesin, et võiks uuesti seda lavastust vaatama minna (eelkõige just lõpu pärast). Ja saunastseen meeldis mulle ka, sest see oli ainus koht, millega ma samastuda suutsin. Öeldakse et eestlane on saunarahvas ja siis sa lihtsalt pead saunas käima ja et teistele mitte alla jääda oled laval seni kuni ära minestama hakkad. Samas teiste kogemusest sain aru, et teistkordselt vaadatuna on lavastus palju igavam, sest kõik üllatused on juba teada. Ja nii kadus ka soov lavastust teistkordselt vaatama minna.

Ma kohe kindlasti ei saa öelda, et ärge jumala eest seda lavastust vaatama minge. Kuigi kui lavastuse fragmente eraldi vaadata, siis mõni detail on väga äge ja vaatamist väärt. Kindlasti leiab iga eestlane mõne situatsiooni, millega samastuda. Aga päris sellisel tasemel musta komöödiat ma ei tajunud, nagu Must Kast ise oma lavastust reklaamib. Kutselistelt näitlejatelt siiski ootaks rohkem uudsust ja mõtlemist. Hetkel jäi mulle mulje, et oli lihtsama vastupanuteed mindud ja selleks, et igas vanuses inimestele meeldida oli lavastusse igas vanuses inimestele meeldivaid detaile põimitud. Kahjuks jäid osad detailid omavahel sobimatuks ja ei hakanud lavastuse heaks koos tööle. 

Võib-olla pole ma ka päris õige inimene seda lavastust hindama, sest ma lihtsalt pole komöödia inimene. Kuigi mõned üksiku korra sain ka mina selle 75 minuti jooksul naerda. Sellist suurt ja pidevat naerupahvakat, et keegi kogu etenduse aja naernud oleks, ma meie nähtud etendusel küll ei täheldanud. Ju siis oli sel korral saalis rohkem komöödiat mitte armastavat publikut. Kindel on aga see, et lavastuse käigus saate te ülevaate kõikidest eestlase kannatustest (naisepeksmine, sooline diskrimineerimine, oma nokia puudumine jne).

Rohkem pilte ja lavastuse mänguaegasid saab vaadata Musta Kasti koduleheküljelt SIIN

* – postituse päisepilt on pärit Musta Kasti koduleheküljelt ja foto autoriks on Maris Savik