Raamatud 2023: mai

Teen traditsioonilise kuu kokkuvõtte loetud raamatutest, kuigi mais sai häbiväärselt vähe raamatuid loetud, sest kooliasjad võtsid enamuse vabast ajast. Seega on raamatud ka pigem veidi hariva sisuga (pole küll kooliga seotud, aga niimoodi tekitasin endale vähemalt illusiooni, et ma ei raiska oma väärtuslikku aega ajaviitekirjandusele) ja õhemad. Sisuliselt ei kulunud ühegi raamatu lugemisele rohkem kui mõni tund. Kuigi need mõned tunnid on kuu peale laiali jagatud. Loodetavasti on suvel rohkem aega lugeda ja teatris käia ning teatrist kirjutada.

1. Liis Puis "Meditsiinimüüdid ja nende teaduslikud seletused" - See raamat tuli mulle Varraku raamatuklubi kaudu. Kui päris aus olla, siis ma lootsin, et raamat on veidi paksem ja sisaldab rohkem müüte. Kuigi ma ise töötan meditsiinis ja mõningaid müüte olen ise ka kuulnud, siis meditsiinilisi seletusi oli ikkagi huvitav lugeda. Kõike ma muidugi ei teadnud ka, seega oli huvitav lugeda. Samas oli mul tunne, et ma olen palju rohkem kuulnud selliseid müüte, mida raamatus kajastatud ei olnud ja seega oleks võinud raamat paksem olla. Kindlasti soovitan lugeda kõigil, kes vahel pahased on, et miks arst neid näiteks antibiootikumidega ei ravi. Ehk aitab raamat mõnest asjast paremini aru saada. Kuigi ilmselt on palju neid inimesi, kes seda raamatut ka arstide ringkaitseks või mingiks vandenõu teeoriaks peavad. Kes ikka arstidest ja tervishoiusüsteemist halvasti arvavad, nende silmi see raamat ilmselt avada ei suuda ja pole mõtet enda aega selle raamatu lugemisele kulutada

2. Manona Paris "Meie taluköök" - Kui kusagil on kirjas sõnad "köök", "talu" või "maa", siis suure tõenäosusega läheb see raamat mulle peale. See raamat pole siiski ainult köögist. Kuigi jah, päris mitmeid toiduretsepte raamatust siiski leiab. Lisaks retseptidele leiab raamatust ühe perekonna maale elama (või suvitama) asumise loo. Aga kõige rohkem on see siiski aus lugu inimpsüühikast ja selle toimimisest ning raamatu autor Manona Paris räägib päris ausalt kaaluprobleemidest ja söömishäiretest. Seda siiski taluköögi ja puhta toidu vaatest. Seega igaüks võiks midagi endale huvipakkuvat leida. Raamat on värviliste piltidega ning parajalt õhuke, et saab mõne tunniga läbi loetud. 

3. Epp Petrone ja Väike Myy "Meie maaelu" - Seda raamatut hakkasin lugema samal põhjusel, mis eelmist raamatut. Lootsin natukene rohkem maaelu kohta nippe ja õpetussõnu teada saada. Eks ma midagi sain ka, aga see pole päris see minu maaelu. Näiteks räägiti päris palju loomakasvatusest. Mõned nipid olid muust elust ka, aga pigem lootsin ma neid raamatust rohkem leida. Selles mõttes on raamat hästi üles ehitatud, et see koosneb Epp Petrone ja Väikese Myy (kodanikunimega Ülle Solovjova) kirjavahetusest. Kohati tundus mulle, et Epp Petrone on enda tõekspidamistes maaelu osas liiga kardinaalsete tõekspidamistega ja päris maaelu puhtalt tema keskkonna- ja maa säästmise printsiibil toimida ei saa. Õnneks Väike Myy tasakaalustas seda enda ratsionaalsusega. Tundub, et ma ikka nii suur maakas pole, nagu ma siiani arvasin, sest raamat mulle nii suurt lugemisnaudingut ei pakkunud nagu ma lootsin. Näiteks see eelmine taluköögi raamat oli kordades parem.