26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja
Foto: Siim VahurTavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja
tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et
ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda
teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse
kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis
mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid
haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.
Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad,
on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi-
ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater,
siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei
ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad
krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis
tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe
kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest
ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks
Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga
praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole
Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks
harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha
Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee
Kellerteatrisse üles.
Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele,
satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku
teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale
piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et
Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes
majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar
võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud
(Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii
saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri
on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu
krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad
ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi
lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.
Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma
siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki
kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et
lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti
varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada.
Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem
kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul
plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen
septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei
suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks.
Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte
ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks
ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni
näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on
ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus
on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav,
siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.
Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti
nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest
lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides
kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse
ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda
nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe
hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi
teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane
kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal
võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli
ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks
värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind
kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.
Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide
kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et
lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese
konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude
ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi
ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine
laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks
tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi
veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli.
Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas
suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei
ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse
keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri
kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks
põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul
piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi
põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see
minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see
avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba
tume ja sobiva õhustikuga).
Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam
silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud
Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde
kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav
naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase
kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja
kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda.
Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi
kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised
näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski
tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida
ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud
tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige
selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja
seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.
Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks
panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll
vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet
polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga
seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam
osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma
ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast
hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures
YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et
interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see
lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.
Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle
oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem
oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle
eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil
lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta
meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris
hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses
peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas
on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju
tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan
antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt
elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi
nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks
kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia
teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on
üsna krõbeda hinnaga.
Autor: Agatha Christie
Tõlkija,
lavastaja ja helikujundaja -
Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater
"Endla")
Heli- ja
valgustehnikud - Anselm
Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab
- Mollie Ralston
Pääru Oja
- Giles Ralston
Hans Kristian
Õis - Christopher Wren
Elina Reinold
- proua Boyle
Andrus Eelmäe
- major Metcalf
Kaisa Selde
- preili Casewell
Riho Rosberg
- härra Paravicini
Rauno
Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled
Vahur Keller ja Andres Roosileht
Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri
koduleheküljelt.
