pühapäev, 23. august 2015

"Laul, mis jääb" Eest Draamateatris

22. augustil 2015 Draamateatri suures saalis

Foto autor: Siim Vahur. Foto pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Autorid: 
Merle Karusoo
Liis Aedmaa
Jan Rahman
Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Merle Karusoo
Mängisid:
Märt Avandi - Raimond Valgre
Jaan Ulst - Heino Kimmel
Pääru Oja - Valdur Varem
Juss Haasma - Oskar Mets
Mihkel Roolaid - Bruno Mooste
Andreas Altmäe - Voldemar Kilu
Laine Mägi - Raimondi ema
Piret Krumm - Tylo
Harriet Toompere - Alice; Niina
Robert Annus - Jaak Peterson
Guido Kangur - Rahamees; Vassili
Jüri Tiidus - Volli
Tiit Sukk - Pinna
Mait Malmsten - Goldman; Ernst Miil
Raimo Pass - Jaan Kurgo; Tuvike
Taavi Teplenkov - Anton Õige
Oskar Punga - Hävituspataljoni poiss
Indrek Sammul - Mihkel
Ain Lutsepp - Augas
Ülle Kaljuste - Baba; Elviira
Tatjana Kosmõnina - Nataša
Karin Undrits - Veera
Mari Lill - Nadežda
Marta Laan - Ljubov
Kersti Õilsalu - Tamara
Mihkel Roolaid - Poiss
Episoodides:
Ester Pajusoo, Marit Pruul, Johannes Tammsalu, Jüri Antsmaa, Jan Kärema, Erki Jesmin, Märt Päev, Silver Kaljula, Anne-Mai Agukas, Kelly Liis, Aare Luhaäär, Tiina Luhaäär, Eve maide, Eliise-Anette Muuga, Jan-Rasmus Muuga, Grete Olev, Kadri Pajula, Silvia Pajula, Ester Purje, Maie Sulbi, Karl-Egert Sulbi, Marje Särme, Carl-Joosep Žuranjuk, Christofer Žuranjuk, Maire Žurnajuk, Eve Tanner, Reet Teplenkov
"Draamakeldri" ansambel:
Linda-Anette Suss - viiul
Jandra Puusepp - saksofon
Aivi Tilk - akordion
Diana Liiv - klaver
Liina Amon - löökpillid

Peale seda pikka tegelaste loetelu, võiks vist veidi kirjutada ka sellest, kuidas mulle etendus meeldis. Kui lühidalt öelda, siis meeldis, aga selle teadmisega pole midagi peale hakata. Seega tuleb pikem jutt. Ma alustaksin sellest, et miks ma üldse seda etendust vaatama läksin. Tegelikult mingisugust eriti head põhjust polegi. Lihtsalt mõtlesin, et juulis sai võrdlemisi palju teatris käidud ja august kuidagi kahvatub selle kõrval. Siis hakkas Eesti Draamateater facebookis jagamismängu korraldama ja ma mõtlesin, et proovin ka. Kes ei tahaks tasuta teatrisse minna :) Seekord ei õnnestunud kahjuks tasuta pileteid võita ja nii ma siis endale pileti ostsin. Kuna pileti ostsin üsnagi viimasel minutil, siis valida oli esimese ja kolmeteistkümnenda rea vahel. Mina lühinägelik, valisin loomulikult esirea. Ja ma ei kahetse absoluutselt.
Nagu ma eespool mainisin, siis mulle etendus meeldis. Hoolimata sellest, et ma pole vist päris Valgre laulude sihtgrupp ja ma olin enam-vähem üks noorematest inimestest saalis (suurem osa publikust olid eakad daamid). Kui Te viitsisite kogu selle osalejate nimekirja läbi vaadata, siis pole ka midagi imestada, et hea etendus oli. Minu meelest seal ainult head näitlejad mängisidki ja Merle Karusoo on minu meelest üks Eesti kõige paremaid lavastajaid. Minu jaoks oli täiesti üllatav, et lavastaja oli kõik näitlejad niimoodi mängima suutnud panna, et isegi need näitlejad, kes mulle siiani pole eriti meeldinud, olid lihtsalt suurepärased. Teine uskumatu asi minu jaoks oli see, et praktiliselt kõik näitlejad, kes laval veidi suurema rolli tegid ka laulsid ja uskumatult paljud mängisid ka pilli.
Alustades siiski päris algusest, siis sel suvel on suurem osa etendustest, mida ma näinud olen, väga kaasahaaravad ja tekitavad sinus tunde, et sa viibid ise täpselt nende sündmuste keskel ja just selles ajas. Nii ka selle etenduse puhul. Teatrimajja sisse astuda üritades, oli päris hirmutav, et peauksed olid kinni. Mismoodi saavad uksed kinni olla, kui 30 min pärast hakkab etendus? Õnneks oli selliseid segaduses inimesi teisigi ja nii me siis ukselt sildid avastasimegi, mis suunasid meid piletikassa poolse ukse juurde. Uksest sisse astudes sattusime otse Draamakeldrisse, kus mängis elav muusika. Vahemärkusena ütlen, et Draamakelder asus teatri keldrikorrusel garderoobis ja kujutas endast kvartetti. Ah, et miks garderoobis? Nimelt oli kuni aastani 1955 Eesti Draamateatri (kunagine Saksa Teater) keldrikorrusel kuulus lokaal "Draamakelder". Omal ajal sai seal süüa-juua ning sai kuulata elavat muusikat (näiteks Raimond Valgret) 1955. aastal koliti kultuuriinimeste ja ka tavaliste linlaste seas populaarne koht Vabaduse väljakule ja seda tuntakse praeguseks "KuKu" klubina. Ühesõnaga see sama uks, millest meid seekord teatrisse lasti ongi see sama uks, millest möödunud sajandi alguses astusid kuulsad kunstiinimesed Draamakeldrisse. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui seal Draamakeldris oleks veidi rohkem lauldud. Ma saan aru, et enne etendust ilmselgelt ei ole ükski näitleja vaimustatud sellest mõttest, et publikule veel laulda. Niigi on ju väike esinemissabin sees. Oleks siis võinud lisaks kvartetti võtta ühe inimese, kes olekski seal keldris laulnud ja nii poleks näitlejad pidanud vaheaegadel seal laulmas käima. Aga ma olen rohkem laulu- kui instrumentaalpalade inimene. Etendusest üle hüpates, peab siiski mainima, et ma olin positiivselt üllatanud, kui avastasin, et esimesel vaheajal astuvad Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste lauludega üles. Üllatunud olin seepärast, et ma polnud neid varem eriti laulmas kuulnud. Ja teisel vaheajal laulis Piret Krumm. Igatahes pole tegelikult vahet, kas mängis ainult elav muusika, või oli seal laul ka juures. Mina igatahes käisin seal õõtsudes ringi ja kohe vägisi kiskus tantsima. Ausalt ka, selline tunne oli, et kui nüüd ainult tuleks keegi ja kutsuks mind jalga keerutama.
Tulles nüüd siiski lõpuks ka etenduse juurde. Etendus ise rääkis Raimond Valgre elust. Väga huvitav oli vaadata, kuidas ta koguaeg armunult ringi käis ja kui palju ta oma ema armastas. See emaarmastus oli ehk kohati liiast. Eks sõbrad teda ka seepärast parasjagu norisid. Aga kuidagi lihtsameelne ja hellakene tundus minule see Raimond, kes pidi pidevalt emale oma käikudest rääkima või kes igasse kaunimasse neiusse ära armus. Mitte, et armumine kedagi nõrgukeseks teeks, aga kuidagi jäi selline mulje. Laulude kirjutamisest ma parem ei räägigi, sest kes meist siis ei teaks vähemalt ühte Raimond Valgre laulu. Võtame näiteks "Muinaslugu muusikas" või "Saaremaa valss". Just seepärast oligi huvitav vaadata, kuidas need laulud sündisid ning millised olid näiteks "Saaremaa valsi" esialgsed sõnad. Muidugi ei saanud lugu üle ega ümber sõjast. Minul tekkisid sõjastseenide ajal paratamatult paralleelid filmiga "1944". Võib-olla oli oma osa ka selles, et paljud näitlejad mängisid ka filmis, kuid kuidagi see viinaviskamine ja lahinguväljalt punkrisse jooksmine olid nii sarnased. Eks nii see elu tol ajal käiski ja kuidas sa teisiti ikka seda sõda kujutad.
Lisaks Valgrele nägime üsna tihti laval ka Tylot (Piret Krumm), kes oli räpakas ja poisilik tegelane, kohati nagu muinasjutus. Tema oli see, kes käis Raimondi esinemisi salaja vaatamas ja teeadis kõiki tema laule, isegi siis kui need olid alles Raimondi peas. Kohati selle tegelase olemasolust ei saanud ma aru. Ma ei tahaks uskuda, et reaalselt oli Valgrel keegi selline naine, kes salaja tal kontserditel käis ja tema laule nii hästi laulda oskas. Eks etenduses oli ka killuke fantaasiat. Minu jaoks oli kõige üllatavam aga lõpp. Ilmselt oli selles omajagu süüdi ka see, et ega ma Valgre elust midagi ei teadnud. Teadsingi lihtsalt seda, et ta on kunagine laululooja, kes on "Muinaslugu muusikas" ja "Saaremaa valsi" autor. Kõik, sellega minu teadmised piirdusid. Seepärast oli lausa kohati ehmatav teada saada, et Valgre jõi end peale sõda surnuks. Ning temast ei jäänud maha ei naist ega lapsi. Ja nagu selgus, siis ei jäänud temast järele ka ühtegi helilinti, sest kuigi ta oli oma surma ajaks kirjutanud 25 laulu, ei olnud ühtegi neist lindile võetud. Ometigi oli Raimondi üks suurimaid soove luua lõpuks laul, mis jääks. Kuid kui me nüüd veidi mõtleme, siis see soov on täitunud. Sest lisaks teab väga suur hulk rahvast kindlasti ka sellist laulu nagu "Tartu marss". Ehk, et neid laule, mis jäid, on rohkem kui üks ja Raimond Valgre peaks selle üle uhke olema. Kui ma juba "Tartu marsi" jutuks võtsin, siis minu üks lemmik stseenidest oli see, kui sõdurimundris näitlejad lavalt "Tartu marsi" saatel ära marssisid. Kuna selel muusika saatel olen ise kõrgkooli lõpetades saali ja saalist välja marssinud, siis olid emotsioonid sel hetkel laes.
Kuna laval oli seekord nii palju näitlejaid ja muusikuid, siis ma ei suuda kõiki eraldi välja tuua. Kedagi sellist ei olnudki, kes mulle ei meeldinud. Lihtsalt paar korda ei saanud ma tekstist aru. Võib-olla oli asi selles, et näitlejad andsid osa tekstist võõrkeeles (saksa, inglise ja vene) ja tekst ei olnud võõrkeeles nii selge, kui emakeeles. Arusaamine ei jäänud mul jälle keelebarjääri taha (vähemalt ma ise tahan nii mõelda), vaid ma lihtsalt ei suutnud sõnu üksteisest eristada. Aga õnneks juhtus seda ainult paaril korral ja väga etenduse alguses. Aga edasi tuleb järjekordne kiidulaul. Huvitav, kas need Draamateatri näitlejad ongi nii head, või ma lihtsalt pole neid nii palju teatrilaval veel näinud, et nad mulle alati nii suurepärased, andekad ilusad ja toredad tunduvad?
Alustame Märt Avandist, kellel oli peaosa. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Avandi oskab laulda ja kitarri mängida. Minule oli see üllatus, et ta lisaks ka akordionit mängida oskab. Tavaliselt oleme teda harjunud koomikuna nägema, aga ma pean mainima, et mu meelest on ta draamanäitlejana veel parem kui koomikuna. Ilmselt mängis oma rolli ka see, et ma olin Tallinna poole sõites bussis "Vehklejat" vaadanud, kus samuti Avandil peaosa oli. Igatahes võiks teda rahvale rohkem draamanäitlejana tutvustada. Kõige lemmikumad olid need stseenid, kus ta koos oma emaga (Laine Mägi) tantsis. Kohe näha, et kaks inimest on ka reaalses elus lähedased, sest seda soojust oli lausa nauditav nende pilkudest vaadata ja seda õhkus ka saali. Vähemalt minuni esiritta küll :)
Positiivse üllatuse sain Robert Annuse mängust, keda ma olen Vanemuises korduvalt laval näinud. Siiani ta mulle ei sümpatiseerinud. Vanemuises ei olnud tal rollid kuidagi minu maitsele. Aga oleks ma teadnud, et ta nii hästi laulda ja klaverit mängida oskab. Ma pidin kohe mitu korda kavast vaatama, et kas see ikka on Robert Annus või mitte, sest nii hästi oli mängitud see Jaak Petersoni roll. Eriti head olid muidugi laulustseenid ja kohati meeldis mulle Annuse laulmist kuulata rohkem kui Avandi laulmist, sest Annus laulis veidi jõulisemalt. Igatahes tundub, et Draamateater teeb imesid ;)
Piret Krummi polnud ma varem laval näinud ja sellest hoolimata oli mul tema vastu mingi tõrge. Aga Tylo roll murdis jää meie vahel. Sellist poisilikku ja räpakat tüdrukut mängis ta nii hästi, et lausa jube hakkas. Kohe kindlasti tahan ma tulevikus teda veel laval näha, et teada mida ta suudab. Õnneks on ta alles oma näitlejakarjääri alustanud, seega on mul üsna palju lootust teda tulevikus teatrilavadel näha.
Tore oli ka Ain Lutseppa laval näha sõdurikostüümis. Eks suurem osa eestlastest teab teda vaikse ja tasase Albertina seriaalist "Pilvede all". Aga sõjaväemunder ja see karm olek sobis talle nii hästi. Või oli see nüüd see, et munder teeb mehed ilusamaks? Ma loodan, et ta ka poliitikas olles sellist karmi ja ranget joont suudab ajada. Igatahes väga tore vaheldus oli mulle, kui tavalisele inimesele, kes harjunud Lutseppa kolmapäeva õhtuti telerist nägema.
Ja siis ei saa ma kuidagi üle ega ümber Ülle Kaljustest. Jah, ma ei tee sellest saladust, et ta on hetkel üks mu vaieldamatu lemmik, aga see on ka igati põhjendatud. Ma pole teda vist kunagi varem laulmas kuulnud ja see oli tõesti üllatus, et ta Draamakeldris üles astus. Siis ma ei saanud kahjuks osadest laulusõnadest aru, kuid kodus plaadilt kuulates on ikka päris hea. Eriti see hääletämber. Kindlasti jääb mulle pikaks ajaks meelde ka stseen, kus ta sõjaväemundris laval tantsu vihub. Teate küll sellist klassikalist vene meeste tantsu, kus nad oma kandu käega katsuvad. Ja siis nüüd kujutage ette seelikus ja sõjaväemundris Ülle Kaljustet niimoodi tantsimas. Sel hetkel oli mul peas ainult üks mõte: See naine on tõesti järgmine eesti teatri Grand Old Lady. Kuigi sinna Grand Old Ladyni läheb ikka aastate poolest kõvasti aega. Siis oli tal Elviira roll, kus ta nii toredasti vene aktsendiga eesti keeles saaremaa valssi laulis. Kogu publik lihtsalt naeris ja põhjusega. Ja ma ei näinud seekord mitte ühtegi Kaljustele iseloomulikku poosi või kõnemaneeri, mida ma varem olen täheldanud. Seega see naine on minu jaoks täis üllatusi, mida avastada.
Siis meeldis mulle veel Ester Pajusoo. Tal küll ei olnud otseselt mingit konkreetset rolli, vaid ta oli Draamakeldri külastaja, kes otse minu nina ees tantsis. Ester Pajusoo on lihtsalt minu meelest nii armas oma välimuselt, et teda on nii hea lihtsalt niisama ka vaadata. Kuna ta tuli üsna esimesena lavale, siis oli minu jaoks juba etendus hästi alanud. Vahel piisab lihtsalt ühe inimese olemasolust, et mul tuju heaks teha.
Ja siis olid seal veel Juss Haasma, kes mind oma trummimänguga üllatas. Seda, et ta laulda oskab teadsin ma juba Vanemuise suvelavastusest "Peko". Laulvad Tiit Sukk ja Mait Malmsten olid samuti üllatuseks. Kuigi kui ma mõtlen, siis Malmsten laulis neid samu keerulisi Valgre laule ka filmis "Kuldrannake". Seega ei oleks tohtinud midagi üllatuslikku olla. Olgem ausad, neid näitlejaid oli seal laval nii palju, et tegelikult üllatasid kõik mind millegagi, kuid kõik lihtsalt ei jää meelde.
Selel pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga hea etendusega, millega ma väga rahule jäin. Kuna tegemist on suveetendusega, mis esietendus eelmisel aastal ja täna on selle suve viimane etendus, siis ma pole kindel, kas järgmisel aastal õnnestub seda uuesti näha. Kui etendus siiski peaks ka järgmisel suvel mängukavas olema, siis soovitan kõikidel vaatama minna. Saatee vähemalt ühe hea kontserdielamuse 30-40ndatest aastatest. Laval olid säravad seinad ja pillid ning lisask valgetes ülikondades meestele laval, leiab saalist nii mõnegi uhke ajastutruu daami.
Etenduse kohta saab rohkem infot Eesti Draamateatri kodulehelt
Tegemist polnud küll mu selle suve parima teatrikogemusega, kuid ma olen siiralt õnnelik, et ma seda etendust vaatama otsustasin minna. 

0 kommentaari:

Postita kommentaar