pühapäev, 13. detsember 2015

Komöödia "Naeru akadeemia"

10.detsembril 2015 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt. Foto autor Aldo Luud
Lavastaja: Aare Toikka (VAT teater)
Mängisid:
Hannes Kaljujärv - Sakisaka Mutsuo (Tokyo politseijaoskonna julgeoleku osakonna tsensor)
Riho Kütsar - Tsubaki Hajime (teatritrupi Naeru Akadeemia näitekirjanik)
Tanel Pärn - politseinik
Jüri Urbel - politseinik 


Nii nüüd ma julgen ja saan öelda, et see aasta on väga edukas olnud. Edukas just selles mõttes, et olen terve aasta jooksul vähemalt korra kuus teatrisse saanud. Detsember on aasta lõpp ja teadupärast on aasta lõpp kõikidele üsna kiire ja sageli ka pingeline aeg. Nii ka minul. Seepärast otsustasin, et võiks argimured peast eemale peletada ühe hea komöödiaga. Pealkiri ja etenduse sisututvustus tundusid paljulubavad. Ja no ega näitlejate kohta ka midagi halba öelda pole. 
Etendus räägib meile loo sõjaaegsest Tokyost, kus komöödiateatri "Naeru Akadeemia" näitekirjanik ja lavastaja tuleb tsensorilt uue näidendi jaoks esinemisluba saama. Selline loa küsimine on tavaline rutiin ja tavaliselt tsensorid sellele suurt tähelepanu ei pööra.  Paraku on ametisse tulnud just uus tsensor, kellel puudub igasugune huumorisoon ja kes pole oma elus kordagi naernud. Kuna uuele tsensorile meeldib pigem kättemaks, kui naer, siis laseb ta komöödiakirjanikul näidendit ümber kirjutada ja kirjutada ja kirjutada ja nii päris mitu korda. Aga kuna kirjanikul on kahe nädala pärast esietendus plaanis ja trupp ootab luba, et proovidega alustada, siis on ta nõus tsensori kohati lausa jaburana tundvaid soove täitma ja oma komöödiat ümber kirjutama. Niimoodi käib kirjanik 8 päeva tsensori juures ja nii nad seal kahekesi arutavad ja mängivad seda etendust läbi. Lõpuks juhtub nii, et algsest etendusest ei jää praktiliselt midagi alles. Rohkem ma sisust ei räägi, sest paljud nüansid on etenduse juures sellised, et kui need siia avalikult üles laduda, pole publikul nii üllatav ja mõned naerukohad võivad seetõttu olemata jääda.
Vanemuine reklaamib etendust kui pööraselt vaimukat duelli. Sellisel juhul peaks neid naerukohti ja üllatusmomente päris palju olema. Duell oli, kuid pööraselt vaimukas küll mitte. Või on minu huumorisoon täiesti rikkis, sest mina sain kogu 2 tunni jooksul ainult mõned üksikud korrad naerda. Siis oli ka tegemist rohkem muigamise, kui südamest naermisega. No kuidas sa siis ei naera, kui prožektor on põhimõtteliselt otse sulle näkku suunatud ja näitlejad laval räägivad, et vaata, kuidas publik naerust rõkkab. Sellises olukorras ei jää muud üle, kui veidi naerda. Üldiselt ma olen aru saanud, et komöödiad polegi päris minu rida, kuid kui tavaliselt naeravad komöödiate ajal teised saalisolijad ja mina olen vait, siis seekord oli saalis üleüldiselt pigem vaikus. Võib-olla juhtus saali terve saalitäis draama armastajaid? Või ei ole eestalsed jaapani komöödiatega harjunud. Vaheajal kuulsin paljusid omavahel arutamas, et kui näitlejad nii head ei oleks, siis poleks etendus niigi naljakas, nagu ta praegu on. Samuti jäid paljud kohad saalis peale vaheaega tühjaks. Ma siiski seda ka ei poolda, et etenduse poole pealt ära minna. Ma vist pole veel nii halba etendust näinud, kus tasuks tõesti peale vaheaega mitte tagasi tulla. Võib-olla inimesed ootasid etendusest sellist kerget komöödiat, kus saabki ainult kaks tundi järjest naerda, nii et püksid märjad ja kõht krampis ja olid seepärast pettunud. Kui ma nüüd veidi järele olen mõelnud, siis etendus oli küll selles osas kehva, et tegemist ei olnud pööraselt naljaka komöödiaga (jah ma tõesti lootsin, et ma näen pööraselt naljakat komöödiat ja ehk saan ma jälle oma usu komöödiatesse tagasi), kuid kui ma unustasin selle fakti ära, siis oli tegemist väga sügavamõttelise etendusega. 
Näiteks meeldis mulle see, kuidas alguses oli kahe mehe vahel täiesti tuntav vastasseis või isegi kerge vaen tunda. Nagu duellile kohane. Ja mis sellest kõigest lõpuks välja kujunes. Tegelikult juhtub seda ka elus, et sageli me hakkame kellestki hoolima ja ma ei taha seda endale tunnistada, rääkimata siis sellele inimesele endale selle tunnistamisest. Kuid mida me siis teeme, kui see inimene, kellest me tegelikult salaja hoolima oleme hakanud, teatab ühel päeval, et ta läheb sõtta keisri eest surema? Me ei taha, et ta läheks, aga samas seda otse öelda ka ei saa, sest siis saab see inimene teada, kui palju me temast hoolime. Igatahes minu kõige lemmikum koht oligi etenduse lõpp. Kui sa ei ütle seda välja, mida sa tegelikult mõtled, siis võidki üksi jääda. Pürotehnika oli ka omal kohal. Ma lausa võpatasin toolilt püsti. Väga dramaatiline. Kohe kindlasti mitte komöödiale sobilik. Komöödiaelementidest meeldis mulle kõige rohkem teise vaatuse algus. See on klassikaline nali, kui mehed on naiste riietes. Ja see oli vist terve etenduse jooksul ainus kord kui saalist naerupahvakas läbi käis. Te kujutage nüüd ise Hannes Kaljujärve ja Riho Kütsarit geishadena ette. Vanemuise kodulehel on küll sellest pilt ka, aga see pole pooltki nii naljakas, kui etenduses. 
Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis tegelikult kõik mind veidi rohkem naermaajavad stseenid olid seotud just näitlejameisterlikkusega. Selles suhtes näitlejameisterlikkusega, et rohkem naersin ma näitlejate kehakeele ja kehahoiaku peale, kui teksti peale. Ja enamasti Hannes Kaljujärvega. Ilmselgelt oli see ka taotluslik. Siiski jäi mulle alguses tunne, et Kaljujärv oleks tsensorit suutnud paremini mängida. Kuidagi liiga ükskõikne tundus see tsensor minu jaoks. Ma oleks eelistanud, et tsensor näitab rohkem vastikust kirjaniku vastu üles, sest tekstist jäi küll selline mulje, et ega sellele tsensorile see kirjanik ei meeldinud. Aga kui selle näidendi läbimängimiseks läks, siis oli vana hea Kaljujärv tagasi. Ma kujutan ette, et kui keegi teine oleks seda sama rolli mänginud, siis ei oleks need liigutused pooltki nii naljakad olnud. Ma ei tea, kas see on nüüd kiitus Kaljujärvele, et ta oskab nii hästi mängida, või on see pigem tema kahjuks, sest paratamatult olen ma teda praktiliselt igas rollis näinud sarnaseid liigutusi tegemas. Riho Kütsar mängis seekord vist isegi paremini kui Kaljujärv. Või on asi selles, et ma pole Kütsarit nii palju laval näinud ja teda on veidi huvitavam vaadata seetõttu. Igatahes ma polnud teda veel sellises vagura inimese rollis näinud ja päris tore oli vaadata. Mõnes kohas tuli mul kohe meelde tema ise roll Vanemuise etenduses "Üks mees, kaks bossi". Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis ma etenduse ajal ei olnudki väga süüvinud sellesse,  mida ja kuidas näitlejad laval teevad. Ma küll vaatasin etendust ja mõtlesin kaasa, kuid sellist mõtet ei tekkinud, et oh küll see näitleja on andekas ja teeb seda nii hästi või et oh seda kohta võik paremini teha. Järelikult korralik näitlejatöö, kuid mitte midagi erilist. Samas tahaks ma sisimas iga kord teatrisse minnes midagi erilist näha. Sest tegelikult on meil nii palju erinevaid näitlejaid ja iga etendus on erinev, seega peaks ma iga kord mõne üllatuse osaliseks saama. Siiski siiani päris iga kord pole õnneks läinud.
Nüüd tuli mulle etendusest veel üks häiriv detail meelde. Nimelt ei saanud ma aru nendest stseenidest, kus Kütsari tegelaskuju tsensori ees kummardas. Ma ei tea, kas ainult mina nägin seal mingisugust seksuaalset alatooni või oligi see nii üles ehitatud, et viidata homodele, et see publiku naerma ajaks. Igatahes minu jaoks olid need lähenemise ja kummardamise stseenid kahtlased. Mitte, et ma mingi homofoob oleksin, aga mina tundisn end saalis sel hetkel kummaliselt ja naerma ei ajanud need kohad mind küll kuidagi.
Kokkuvõtteks pean ma tunnistama, et ma olen veidi Vanemuises pettunud. Ma tõsimeeli lootsin, et ma näen ühte korralikku komöödiat ja saan oma argimured ära unustada ja istuda ning naerda. Ma kahtlustan, et sellised mõtted olid paljudel peas. Etenduseski oli sarnane repliik sees, kus tsensor teatas, et tal oli eile õhtul töölt vaba õhtu ja tööd polnud teha ning mõtles, et läheb komöödiat vaatama, et argimuredest lahti lasta. Et mida ta muud ikka teeb. Ja nii ta siis otsustas elus esimest korda teatrisse minna, selle näitekirjaniku ühte teist etendust minna vaatama. Ma tundsin sel hetkel, et jutt käib täpselt minust. Ainult, et tsensor sai teatrist positiivse elamuse ja lubas edaspidigi teatrisse minna. Mina nii positiivset kogemust ei saanud, kuid ega ma siis seepärast teatris käimisest ei loobu.
Jama lugu minuga. Muudkui ainult vingun, et see etendus pole hea ja see näitleja ei mängi hästi ja üleüldse võiks kõik parem olla. Igatahes kui nüüd keegi tunneb, et see etendus võiks talle meeldida, või arvab et viga on minus ja teegemist siiski on pööraselt naljaka komöödiaga, siis minge aga vaatama. Kõikidele nendele, kes tahaksid aga head teatrielamust saada, või otsivad kellelegi kingituseks teatripileteid, siis Teile ma seda etendust ei soovita. Pigem ostke Vanemuise suvelavastusele "Obinitsa" piletid. 
Naeru akadeemia kohta näeb pilte ja saab pileteid osta Vanemuise kodulehelt (LINK)

Järgmised etendused 15. ja 29. detsembril, 12. ja 26. jaanuaril, 03. veebruaril, 20. märtsil, 08. ja 17. aprillil.

0 kommentaari:

Postita kommentaar