reede, 13. mai 2016

all tomorrow´s parties

11.mai 2016 Sõltumatu Tantsu Laval

Foto autor: Laura Arum-Lääts
Autor/muusika: Hendrik Kaljujärv
Autor/esitaja: Inga Salurand
Lava/valgus: Oliver Kulpsoo
Video: Emer Värk

Seekord kirjutan väga teistmoodi teatrist. Nimelt kutsus Sõltumatu Tantsu Lava mind vaatama nende uut lavastust "all tomorrow´s parties". Ma ei pidanud isegi väga pikalt mõtlema, kas ma tahan seda vaatama minna või mitte. Kuna ma viimasel ajal olen seda meelt, et uusi asju katsetada on tore, siis oli üsna pea selge, et kutse tuleb vastu võtta. Siiski tekkis mul vahetult enne kohale minekut väike kahtlus, et mida ma lõpuks ikkagi vaatama lähen. Kuna lavastus toimus Sõltumatu Tantsu Laval, siis ma olin kindel, et tegemist on mingi tantsuetendusega. Ja ma ei ole ühtegi tantsuetendust varem näinud (kui ballett välja jätta). Ning ma olen rohkem sõnateatri inimene, kui kaasaegse tantsuteatri inimene. Ma pean tunnistama, et etenduse sisututvustus mind ka palju targemaks ei teinud. Siiski otsustasin ma kohale minna ja vaadata, mis saab. Päris toreda õhtu sain endale.
Minu jaoks oli see täiesti esimene kord külastada Telliskivi loomelinnakut ja kogu see õhustik, mis seal valitses andis palju juurde. Sinna peab teinekordki tagasi minema, et seal lihtsalt istuda ja hea seltskonna ning mõnusate söökide-jookidega sumedat suveõhtut nautida. Õnneks jõudsin ma piisavalt vara kohale ja jõudsin Telliskivi loomelinnakus veidi ringi uidata, et õige koht üles leida. Nimelt asub Sõltumatu Tantsu Lava loomelinnaku teises otsas ja kui sa oled esimest korda seal linnakus võtab õige koha otsimine aega. Kohale ma ikkagi jõudsin ja ei jäänudki hiljaks.
Kuigi esietendusele oleks võinud vabalt hiljaks ka jääda. Ma nüüd ei oska öelda, kas see oli taotluslik või oli seal mingi tehniline viperus vms, kuid etendus hakkas pihta 10 minutilise hilinemisega. Õigemini lasti meid siis alles saali sisse. Mina oleks eeldanud, et saali minnes hakkab lavastus kohe pihta. Tegelikult hakkaski, aga esimesed 5 minutit või nii vaatas publik mingit põrisevat aparaati laval, kus peal oli mullakott ja mis siis selle aparaadi peal värises. Minu jaoks hakkab etendus ikka siis pihta, kui seal mingi tegevus ka toimub. Ilmselt väriseva mullakoti vaatamine minu jaoks piisav tegevus ei olnud. Mis seal salata, ma olin juba sellest ukse taga seismisest ka parajalt ärritatud, sest mul oli tagasisõidu pilet Tartusse ostetud kella 21.00 bussile. Nimelt olin ma selle teadmisega, et  etendus kestab tunni ja ma jõuan siis ilusti Telliskivist bussijaama jalutada, et tagasi Tartusse sõita. Ja nii ma siis vaatasin seal pidevalt kella ja mõtlesin, et palun alustage juba pihta. Lõpuks ilmus ka Inga Salurand lavale ja ma juba hakkasin põnevusega ootama, et mis nüüd toimuma hakkab. Kuna mina ootasin tantuslavastust, siis olin ma veidi pettunud kui ma mikrofoni nägin ja sain aru, et mingil määral on tegemist ikkagi sõnalavastusega. Lavastuse põhi on loodud vene juurtega prantsuse eksperimenteeriva romaanikirjaniku Natalie Sarraute'i esikteos "Tropismid" põhjal. Siiski oli seda sõnalist osa seal üsna minimaalselt ja rohkem mängiti valguse ja heliga. 
Ma leian, et lavastust ennast on üsna raske sellisel moel kirjeldada, nagu ma tavalisi teatrilavastusi olen kirjeldanud. Põhimõtteliselt oli terve selle tunni laval Inga Salurand, kes vahel rääkis, vahel istus toolil, vahel mässis pea suure voodilina sisse, vahel ronis mööda plaaditud seina üles jne. Kõikidele nendele tegevustele olid siis taustaks erinevad videolahendused, valgus ja muusika. Ma olen üsna kindel, et seda lavastust ei saagi teisiti kirjeldada. Sest ilmselt see pilt, mis seal lavalt avanes oligi selline, nagu ma kirjeldasin, kuid need sündmused, mis inimesteni jõudsid olid hoopis teistsugused. Sest lihtsalt see tegevus/tegevusetus, mis laval toimus koos selle valguse, heli, video ja vaataja enda mõtete ja elukogemusega muutuski just selleks pildiks, mida lavastuse autorid tahtsid. Autorid on ise ka öelnud, et tegemist on tugevalt tunnetusliku lavastusega ja nimetavad seda lavastust mõtete lugemise aparaadiks. Mina, kui igapäevaselt meditsiinivaldkonnas töötav inimene, kes puutub kokku ka aju-uuringutega (eelkõige aju elektrilise aktiivsuse uurimine), leidsin lavastusest nii mõnegi paralleeli oma tööga. Näiteks oli mingil hetkel videograafikaga loodud lavale kollakas taust, millel virvendasid mustad sakid. Umbes samasuguseid musti sakke näen mina oma igapäevatöös aju elektrilist aktiivsust uurides. Ja kuigi meie ütleme patsientidele, et meie aparaat nende mõtteid ei loe, siis kes saab mulle kindlalt väita, et sellist samasugust mõtete lugemise aparaati pole olemas?
Kuna mina siiski sattusin etenduse ajal korduvalt sellele mõttele, et huvitav palju kell on ja kas ma ikka jõuan bussile, siis ma kindlasti ei saanud 100% etendusest kätte. Millest on mul muidugi sügavalt kahju. Sest tegelikult vahepeal ongi vaja just sellist kohta ja lavastust, kus sa ei pea pingsalt kaasa mõtlema tekstile, vaid saadki täiesti rahus lihtsalt istuda ja vaadata ning näha midagi enneolematut. Kusjuures ma siiski olen veendumusel, et tegemist oli millegi enneolematuga, vähemalt minu jaoks. Esiteks ei ole ma varem kunagi sellist nö eksperimentaalteatrit näinud, teiseks ei hakanud mul selle heli ja valguse peale sugugi mitte paha (ma olen korduvalt teatrisaalist peale etendust lahkunud äärmiselt halva enesetundega, mis on põhjustatud just vilkuvast või sinisest valgusest ja äärmiselt intensiivsest muusikast). Järelikult oli mu hingele just sel hetkel just sedalaadi lavastust vaja. 
Kuigi kirjutise algusest võib lugeda välja minu negatiivsust kõnealuse lavastuse kohta, ja ma ehk olingi alguses veidi skeptiline, siis Sõltumatu Tantsu Lavalt lahkusin ma ära positiivsete emotsioonidega. Isegi mul kaasas olnud äärmiselt teatrivõõras inimene, ei nurisenud peale etendust, et mis mõttetut jama ma teda vaatama vedasin. Jah, talle ei meeldinud etendus küll nii palju kui mulle, kuid tundus et päris vastumeelne see talle ka ei olnud. Mina ilmselt üritan kuu lõpus Tartus uuesti seda sama lavastust vaatama minna, et lihtsalt saalis istuda ja lasta end laval toimuval kaasa haarata. Ja minu puhul on see juba üsna suur tunnustus lavastusele, kui ma seda uuesti näha tahan. Seega: AITÄH Sõltumatu Tantsu Lavale, et nad mind teatrisse kutsusid ja ma tänu neile sain järjekordse teatrikogemuse võrra rikkamaks. Ma pean tunnistama, et ma ilmselt iseenda algatusel päris sellist teatrit poleks muidu kunagi julgenud vaatama minna. Siit loo moraal: alati tuleb uusi asju katsetada, sest muidu sa ei teagi, mis sulle meeldib.

Rohkem informatsiooni Sõltumatu Tantsu Lava tegemiste ja etenduse kohta leiab nende koduleheküljelt SIIN
Järgmised etendused toimuvad 18., 20., 24., 25. mail Sõltumatu Tantsu Laval Tallinnas ja 27.mail Tartu Uues Teatris.

Ja lõpetuseks mõned pildid ka etendusest, et te lihtsalt saaksite aimu sellest visuaalsest poolest. Kõik pildid on pärit Sõltumatu Tantsu Lava Facebookist. Kõikide fotode autor on Laura Arum-Lääts.

0 kommentaari:

Postita kommentaar