pühapäev, 5. juuni 2016

muusikal "Viiuldaja katusel"

05. juunil 2016 Rahvusooperis Estonia

Pilt pärit Rahvusooper Estonia koduleheküljelt
Lavastaja: Georg Malvius
Dirigent: Jüri Alperten
Mängisid:
Mait Malmsten - Tevye (piimamees)
Evelin Võigemast - Golde (Tevye naine)
Helgi Sallo - Yente (küla kosjamoor)
Rene Soom - Lazar Wolf (rikas lihunik)
Mati Vaikmaa - Avram (raamatukaupmees)
Kadri Kipper - Tzeitel (Tevye ja Golde tütar)
Anett Schneider - Hodel (Tevye ja Golde tütar)
Kaia Oidekivi - Chava (Tevye ja Golde tütar)
Reigo Tamm - Motel Kamzoil (rätsep)
Norman Salumäe - Perchik (üliõpilane ja bolševikust revolutsionäär)
Karl-Erik Tamme - Fedka (noor kristlane)
Georg Gurjev - Rabi
Jaak Jõekallas - Mendel (rabi poeg)
Mart Madiste - Mordcha (kõrtsmik)
Mart Laur - Urjadnik
Pille-Riin Rajavee - Shandel (Moteli ema)
Loviise Võigemast - Shprintze (Tevye ja Golde tütar)
Mirel Sissel Kolk - Bielke (Tevye ja Golde tütar)
Lembit Tolga - Nachum (kerjus)
Airike Kolk - Vanaema Tzeitel (Golde surnud vanaema vaim)

Vjacheslav Rezhichenko - Fruma-Sarah (Lazar Wolfi surnud naise vaim); I venelane
Aare Kodasma - Yussel (mütsitegija)
Oleksandr Bražnik - Saša (Yusseli sõber)
Henno Soode - Viiuldaja katusel
Evert Rästas - Väike külapoiss
Kari Rästas - Väike külapoiss
Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester
Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Andres Kask, Henri Liiv
Tantsijad: Ivar Eensoo, Sergei Kondrašev, Simo Kruusement, Kardo Kukk, Sergei Kuznetsov, Argo Liik, Paul Reinolt, Endro Roosimäe, Johhan Rosenberg, Mehis Saaber, Ilja Simpson, Pavel Vjunenko

Nii, nüüd on see siis lõpuks tehtud. "Viiuldaja katusel" on nähtud. Järjekordselt. Ei, ma ei ole 27 aastat tagasi Rahvusooper Estonias etendunud muusikali näinud. Ma olen hoopis näinud Vanemuise versiooni. Kahjuks ei suutnud ma Vanemuise koduleheküljelt nii vana lavastuse kohta infot leida. Aga aasta siis oli umbes 2003 või 2004. Ma isegi ei mäleta, kes tookord mängisid. Ehk olid seal Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre? Ma nagu suudaks neid kuidagi ähmaselt mäletada. Igatahes me käisime seda lavastust tookord klassiga vaatamas ja ma võin öelda, et sellest Vanemuise külastusest, tekkiski minu suurem huvi teatri vastu. Seega võin ma öelda, et praegune Estonia "Viiuldaja katusel" oli minu jaoks märgilise tähendusega. Nii, kui ma kuulsin, et Estonia teeb suvelavastust ning selleks on "Viiuldaja katusel", oli kindel, et seda ma lihtsalt pean nägema. Nii saigi pilet vist juba novembris valmis ostetud. Siis tundus küll see 5. juuni 2016 nii kaugel olevat, aga ära ma ta jõudsin oodata. Läbi ta ongi.
Ma pean siiski tunnistama, et minu ootused olid järjekordselt kõrgemad, kui reaalsus. Võib-olla oli asi selles, et inimese mälu kipub asju paremini mäletama, kui sündmused tegelikult olid. Sest kui ma loogiliselt mõtlen, siis ei saanud tolleaegne Vanemuise "Viiuldaja katusel" parem olla. Rahvusooper on ikkagi rahvusooper ja siinsed näitlejad, lauljad ja ooperisolistid ongi harjunud tegema oopereid, operette ja muusikale, mis minu jaoks lubab eeldada, et Tallinnas on tase parem. Vabandust, kui see tundub kuidagi klišeena. Igal inimesel on oma arvamus ja see on minu arvamus. Seega ma arvan, et täna nähtu oli kordades parem, kui see mida ma mitmed-mitmed aastad tagasi Vanemuises nägin. Lihtsalt tol ajal mul puudus võrdlusmoment ja ma olin lihtsalt eufoorias kui tore asi on teater. Ja olgem ausad, maatüdrukuna oli minu jaoks juba Vanemuisesse teatrisse minek suur sündmus. Ja kuna ma tookord sain supertoreda kogemuse, siis ilmselt lisasin oma mälusopis olevale kogemusele veel natuke eufooriat ja roosamannat juurde ning sain ulmelise kompositsiooni, mida ootasin ka täna. 
Ulmelist kompositsiooni ma täna küll ei saanud, kuid see ei tähenda, et ma poleks etendusega rahule jäänud. Enne kui ma oma arvamusest räägin, teen lühidalt ülevaate sellest, millest lavastus räägib. 
Lavastuse keskmeks on vana piimamees Tevye, kes elab väikeses Anatevka külas koos oma naise ja viie tütrega. Anatevka on juudi küla, kus on omad traditsioonid, millest peetakse kinni ja keegi pole tulnud mõttelegi, neid traditsioone muuta. Nii näiteks on kombeks, et noorele tüdrukule otsib peigmehe kosjamoor. Sageli juhtuvad tulevased peigmehed aga pruutidest kordades vanemad olema. Peaasi, et kasuliku partii saaks teha. Sama lugu on ka Tevye peres, kelle vanimale tütrele on kosjamoor kaasaks valinud rikka lihuniku. Sellise väimehega on rahul nii Golde, kui ka Tevye. Tzeitel aga armastab vaest rätseppa. Kuna Tevye on väga heasüdamlik ja tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud, annab ta tütre soovile järgi. Varsti on ka vanuselt järgmine tütar kodust läinud, kui tema armsam, vaene üliõpilane on Kiievis vangi pandud. Ka kolmas tütar ei lähe mehele kosjamoori poolt valitud mehele, vaid valest usust külapoisile. Nii ütleb Tevye oma ühest tütrest üldse lahti. Hoolimata sellest, et Anatevka külas on traditsioonid kõrgel au sees ja Tevye pere on mitmeidki traditsioone murdnud,austatakse teda külas ikkagi. Nii saab ta läbi kohaliku Vene sõjaväelasega, kes teda Vene võimude eest hoiatab. Lõpuks käseb Vene võim kogu külal Anatevkast kolme päeva jooksul lahkuda. See, kuhu nad lähevad, või mida edasi teevad ei huvita mitte kedagi. Külarahvas lubab küll sõjaväele vastu hakata, kuid lõpuks siiski pakitakse oma kompsud kokku ja asutakse minekule. Igaüks läheb täpselt nii kaugele, kui palju neil raha on või kus sugulasi on. Pered lüüakse lahku ja üldse on igasugust õudust. Selle õudusega tegelikult lugu lõpebki. Nende sündmustee vahele jääb veel ohtralt vähem dramaatilisi sündmuseid.
Sattusin etenduse vaheajal kavalehte lugema ja seal meenutas Helgi Sallo 27 aasta taguseid prooviaegasid. Kuidas inimesed ei suutnud peaproovis olla, sest see oli täpselt märtsiküüditamise aastapäev ja inimestel oli kogu see märtsiküüditamine liiga selgelt meeles. Täna kuulsin aga publiku hulgast sellist mõttetera, et mida need juudid üldse hädaldasid. Neile anti kolm päeva aega asju kokku pakkida ja külast lahkuda. Said ise koha valida, kuhu elama asuda. Vot kus meil ikka omal ajal oli raske, paari tunniga pidi kraam koos olema ja keegi ei andnud valida. Kõik läksid vagunitesse ja Siberisse. Minu meelest päris nii ka ei saa mõelda. Aga see on tüüpiline eestlane, temal peab alati kõik kõige halvem olema, kui vingumiseks juba läks. Või kui kiitlemiseks läks, siis on eestlane ikka see kõige targem, kavalam ja parem. Mina leian, et Eesti ajalugu on selline, et kõik, kes saalis viibisid, tundsid mingit seost. Olgu, võib-olla need väikesed lapsed, kes on alla 15-aasta vanad ja väga Eesti ajaloost midagi ei tea, ei näinud seost, aga teised küll. Samasugust seost oleksid kindlasti näinud ka lätlased, leedukad, juudid, ukrainlased ja mitmed rahvad veel, kes kunagi on Nõukogude võimu tunda saanud. Või mõnda teist võõrvõimu. Sest tegelikult pole vahet, mis rahvusest olen mina või sina. Me kõik oleme inimesed. Samas arvavad ühed inimesed, et nemad on tähtsamad ja võimsamad, ning võivad teisi oma võimu alla allutada ning sundida sind tegema seda, mida tema tahab. Mu jutu mõte on see, et kindlasti kõnetas "Viiuldaja katusel" eestlasi väga tugevalt 27 aastat tagasi, kõnetab aastal 2016 ja kõnetab ka 27 aasta pärast. Jah, siis ei ole võib-olla piimamees see, keda need probleemid vaevavad. Võib-olla on see mõni IT-mees, aga fakt on see, et probleemid ja suhted on inimestel ikkagi ajast aega samasugused. Ning ilmselt see ongi põhjus, miks mõnda lavastust saab mängida sajandeid ja seda tuleb publik ikka vaatama, samas kui mõnda lavastust käiakse vaatamas ja võib-olla juba mõne minuti pärast enam ei mäletatagi, mida parasjagu vaadatakse.
Et see jutt siin nüüd väga süngeks ja morbiidseks ei läheks, kirjutan natuke positiivsemas võtmes edasi. Kuigi eelmisestest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist on ühe perekonnatragöödiaga ja miks peaksid inimesed seda vaatama, siis päris nii see ei ole. Tevye on igati lõbus tegelane, kelle ütlemiste üle saab korralikult naerda. Samas on lavastuses ka üsna palju tänapäevast situatsioonikomöödiat ning kohati tundub, et tegelaste dialoogid on siit samast meie kõrvalt tänavalt üles korjatud. Seega ajatu lugu igas mõttes. Kui selline termin nagu komöödiamuusikal olemas on, siis ma nimetaksin "Viiuldaja katusel" selle nimega. Või siis muusikaline komöödia. Sest naerda sai ikka väga palju. Olgu siin kohal öeldud, et ma sain nutta ka päris palju. Aga see on minu viga. Lisaks humoorikatele dialoogidele, oli lavastuses palju selliseid efekte, mis pakkusid igas mõttes positiviseid emotsioone. Näiteks meeldis mulle väga see viiuldaja katusel, kes reaalselt istuski katusel lava kohal. Ma mäletan ähmaselt, et Vanemuise lavastuses istus viiuldaja ühe maja katusel, mis oli lavale ehitatud. Siin oligi ainult katus, mis rippus lava kohal trosside najal ja seal siis see viiuldaja istus ja mängis. Siis oli vanaema Tzeiteli vaim, kes tärkas nagu lava seest ja hõljus siis samuti lava kohal. Selles hõljumises pole midagi uut ja huvitavat, aga see valge kleit seal üleval lava kohal hõljumas, oli lihtsalt liiga efektne. Mitme meetri kõrgusest Fruma-Sarah vaimust ma ei hakka rääkimagi. Ja siis need tantsijad, kes seda ehtsat (vähemalt minu võhiku silmale tundus see ehtne) vene rahvatantsu tantsisid. Mulle lihtsalt meeldib see temperamentne tants, ükskõik kus ma seda ka ei näeks. Need samad tantsijad tegelikult tantsisid veel ühe tantsu nii, et neil olid pudelid peas. Ma alguses mõtlesin, et pudelid on kübara külge liimitud, sest muidu pole võimalik nii tantsida. Aga siis tuli tantsijaid juurde ja ma nägin, kuidas nad neid pudeleid kaabude peale panid. Aeg-ajalt ikka mõni pudel kukkus ära ka. Sellest hoolimata, oli elamus äge. 
Ja siis on need näitlejad. Ma ikka aeg-ajalt üllatun, milleks Eesti näitlejad võimelised on. Okei, ma tean jah, et Mait Malmsten oskab laulda. Mingit moodi. Siiski pean tunnistama, et ma olin veidi skeptiline, kui kuulsin et tema peaosalist mängib. Skeptiline olin ma veel tänase etenduse esimestel minutitelgi. Siis kui Tevye oma piimavankrit vedas ja om kurba elu kurtis, tekkis mul aga järsku meelemuutus. Ühel hetkel tuli selle vankriga Mait Malmsten, aga järgmisel hetkel oli seal samas kohas piimamees Tevye rollis ei keegi muu kui Jüri Krjukov isiklikult. Ma olen nii noor inimene, et mina pole oma ihusilmaga Jüri Krjukovit laval näinud. Küll aga mitmeid videosid ja telelavastusi, kus ta mänginud on. Ja siis oli ta minu ees, Estonia laval. Jüri Krjukov isiklikult. Mängimas seda sama rolli, mida ta 27 aastat tagasi mängis. Te arvate nüüd, et ma olen hulluks läinud. Ma võin kinnitada, et ei ole. Aga see muutumine, mis Mait Malmstenis toimus, oli minu meelest imeline. Ja seda Jüri Krjukovit oli laval kuni etenduse lõpuni. Ma pole vist ühtegi Malmsteni rolli varem nii palju nautinud kui seekord. Evelin Võigemasti olen Vanemuise "Evita"-s näinud, kuid neid rolle ei anna võrrelda. Minu meelest igati hea roll. Mul vist oli täna mingisugune deja-vu päev, sest kohati nägin ma ka Goldena Helgi Sallot, mitte Evelin Võigemasti. Siiski oli Võigemasti rohkem. Ilmselt oli see tingitud sellest, et Sallo oli Yentena pidevalt olemas. Võib-olla oleks lavastaja võinud Goldeks mõne natukene vanema näitleja võtta, sest kohati mind jäi häirima Golde ja tema tütarde vaheline olematu vanusevahe. Ma saan aru, et tol ajal saadigi lapsi noorelt, aga mitte päris nii noorelt, et ema ja tütred üheealised oleksid. Mulle isiklikult oleks meeldinud kui juudi pereema oleks ka natukene suurema kondiga olnud. Lihtsalt selleks, et ta jõuaks ikka maatööd teha. No ja siis oli laval veel kuulus ja armastatud Helgi Sallo. Mul käis ausalt mingi soe jutt seest läbi, kui Helgi Sallot laval nägin. Jah, ma olen siiani elanud nii, et pole teda laval näinud. Minu jaoks on ta siiani igal laupäevaõhtul Alma Peterson teleseriaalist "Õnne 13". Nüüd enam mitte. Tegelikult ma tundisn, kuidas tervest saalist mingi laine üle käis, kui Sallo lavale tuli. Kui Draamateatri grand old lady on Ita Ever, siis ma julgen väita, et Helgi Sallo on Rahvusooper Estonia grand old lady. Keda rahvas lihtsalt alati armastab. Ma siiski kahtlustan, et enamik on teda ka varem laval näinud ja lihtsalt teavad kui suurepärane laulja ta on. Ma tean ka, et ta on suurepärane laulja, kuid niimoodi otse teda laulmas oma ihusilmaga ma polnud näinud. Aga ikkagi Sallot laval laulmas näha ja kuulda oli minu jaoks elamus omaette. Peale tänast on mul lausa tunne, nagu ma oleks lisaks kosjamoor Yentele näinud laval ka omaaegset Pipi Pikksukka. Lausa lust oli vaadata, kuidas üks inimene nii särasilmil oma tööd teeb ja naudib. Kohati tundus, et ta oli oma rolli veidi üle võlli keeranud, aga see oligi see Pipi moodi väike vigur. Sallo osatäitmist vaadates tuli mul kohe meelde sügisene Estonia hooaja avaüritus, kus tehti "Savoy balli" näidisproovi ja seal oli Sallo nö lavastajana. Nüüd jooksis mul kohe paralleel selle vahel, mida Sallo tookord näitlejatele ütles ja mida ta nüüd ise laval tegi. Ma olen siiralt õnnelik, et mul õnnestus seda kõike täna laval näha ja kogeda. Ilmselt olid ka teised saalisviibijad sama õnnelikud, sest Helgi Sallo sai etenduse lõppedes tormilise aplausi osaks. Minugi poolt suur kummardus ja kniks talle.
Nagu ma alguses ütlesin, siis ma nii head elamust ei saanud, kui ma lootsin. Ma pean siiski tunnistama, et ma ei tea ise ka mida ma siis lõpuks ootasin. Sest tegelikult oli etendus SUUREPÄRANE. Näitlejad olid tasemel, lavakujundus oli vinge, oli nii tantsu, laulu, nalja ja naeru. Nagu ma varasemalt olen öelnud, siis kui minul silm märjaks läheb, siis on asi hea. Ma võin liialdamata öelda, et ma pole kunagi varem nii märgade ja punaste silmadega teatrisaalis istunud. Õnneks on saalis pime. Ja ma olin täiesti erapooletu. Kui Kiievi teema välja jätta. Ses suhtes, et lavastuses oli Kiiev üsna läbiv teema. Ka minul on oma teema Kiieviga, mis isegi mingis mõttes sarnaneb Perchiku olukorraga. Ma siiski vangi minekust pääsesin. Kuigi ega vist palju puudu ei jäänud. Aga mitte see ei ajanud mind nutma, see pigem tegi nalja. Lihtsalt seepärast, et mul tekkisid omad seosed ja mälestused. Ja ka see on minu puhul hea lavastuse tunnuseks, kui ma leian lavastusest midagi, mida oma isikliku eluga seostada. Seega kui on seosed oma eluga või silmad märjad, siis on tegemist hea etendusega. Seekord olid lausa mõlemad esindatud. Lisaks need flashback hetked aegadesse, kus mind ei olnud olemaski veel. Ja siis need külmavärinad, mis tekkisid siis kui koor esimest korda laulma hakkas. Järelikult oli tegemist väga väärt asjaga ja mul on tõsiselt hea meel, et ma tookord hetke emotsiooni ajel endale selle pileti hankisin. Ja et ma praktiliselt poole aastaga ära ei unustanud, et ma teatrisse pean minema ja piletit ära ei kaotanud jne. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Rahvusooperist Estonia saab kõrgetasemelisi elamusi, mida mujalt ei saa. Ilmselt on juba maja aura selline. Ahjaa, see tore teatritunne oli ka täna olemas. See tunne, kus tahaks ise selles majas olla ja töötada. Kasvõi saaliteenindajana. Kuigi laval oleks toredam olla. Aga kuna mulle on elevant mõlema kõrva peale astunud ja jalgade asemel on mul kaks puust karku, siis ilmselgelt Estonia lavale mul asja pole. Kuigi jah, saaliteenindaja saab ju ka laval käia lilli viimas :)

Vot selliste mõtete ja emotsioonidega ma seekord lõpetan. Soovitan kõikidel, kellel veel pileteid pole Rahvusooper Estoniasse minna. Juuni etenduste piletid on küll välja müüdud, aga Augustis toimuvatele lisaetendustele on veel pileteid saada.
Rohkem infot leiab ikka Rahvusooper Estonia kodulehelt

SUVISEID TEATRIELAMUSI!

0 kommentaari:

Postita kommentaar