laupäev, 16. juuli 2016

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...


15.juulil 2016 Luke Mõisapargis Tartumaal

Lavastaja: Tanel Jonas
Mängisid:
Tanel Jonas
Ele Sonn
Priit Strandberg
Maria Soomets


Juba kolmandat (vähemat minu teada) suve teeb sama trupp Tartumaal Luke mõisapargis suvelavastust. Eks ikka seepärast, et suvelavastus on väljaspool riigiteatrit hea viis hästi teenida. Vähemalt nii väidavad osalised ise lavastuses.Selle aastase lavastuse põhiteemaks ongi töö. 
Varasemalt olin antud trupi lavastuste suhtes skeptiline. Ma isegi ei oska konkreetset põhjust välja tuua. Minu jaoks tundus lihtsalt kummaline, et kusagil lageda taeva all suudavad kolm näitlejat ja üks muusik midagi head teha. Ehk seepärast, et lavastust tutvustati kui sketside tegemist ja ma pole kunagi eriline sketside austaja olnud. Mulle teadupärast meeldivad ühtsed ja sügavamõttelised draamad. Juhtusin aga siit-sealt kuulma eemisel aastal nende poolt tehtud lavastuse kohta kiidusõnu ja otsustasin, et kui nad sel suvel jälle mängivad, siis mina lähen vaatama. Tuli välja, et mängivad küll, aga hoopis teist asja. Ja ainult neli korda. Vaatasin Facebookis, et ka seda lavastust kiidetakse ja nii saigi otsus vastu võetud, et tuleb vaatama minna.
Korraldajad kirjutavad ise etenduse kohta nii: "Kontsert-lavastus „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…“ räägib tööst. Eestlasi on alati peetud töökaks rahvaks. Juba Kalevipoeg oli töökas mees, Vargamäe Andresest rääkimata. Töö tegemist on läbi aegade saatnud mingi kummaline pühaduseoreool, mis muudab selle olulisemaks kui mistahes teise tegevuse. Vanasõnad nagu „Tänasida toimetusi ära viska homse varna“ ja „Enne töö ja siis lõbu“ on iga eestlase teadvuses nii kõvasti kinni, et ilma tööd tegemata nagu enam ei saagi. Või ei tahagi? Või äkki hoopis ei oskagi? Kas selle põhjuseks on rasked elutingimused või luterlik soov saada õndsaks läbi vaevade? Võimalik. Või teeme me tööd teadmata õieti isegi, miks me seda teeme, põhjenduseks vaid kulunud tõdemus „sest nii on alati olnud“? Mis on üldse õige töö? Kas loomeinimestel on õigust oma töö eest palka saada või peaks see käima hobi korras, pärast seda kui õiged tööd on lõpetatud? Mis saab siis, kui selgub, et tegelikult ei ole meil vaja üldse nii palju tööd teha? Kas oskame puhata ja niisama olla? Või tekitab selline olukord nii suure stressi, et tuleb uuesti hakata tööd tegema, lihtsalt selleks, et normaalselt elada?"
Seda kirjeldust lugedes tekkis mul idee, et äkki tehaksegi sketse Kalevipojast ja Vargamäe Pearust ja Andresest ja teistest meie kirjanduskangelastest. Aga nii see ei olnud. Sketside tegelasteks olid meie tänapäevased inimesed oma igapäevaste murede ja rõõmudega. Näiteks näitlejad, kes lähevad kasiino suvepäevadele ja neilt tellitakse 10 sketsi. Täitsa vabalt võivad ise valida mida teevad, ainsaks tingimuseks on see, et nad peavad enne sketse olema tund aega vee all ja nende sketsid võiksid haakuda puurist vabanenud pantriga. Kõige selle ettevalmistamiseks on nädal. Lisaks sellele ei taha tellija ka neile väga töö eest maksta. Lõpuks on suvepäevad käes, näitlejad on tund aega vee all olnud, kuid kasiino suvepäevi pole kusagil. Vahepeal on suvepäevad Luke asemel Klaipedasse üle kolitud. Nii jäävad näitlejad pika ninaga ning sullerist ärikas on neilt viimasegi näitlejatöö isu ära võtnud. Aga mida siis edasi teha? Niikuinii ei pea paljud inimesed näitleja ametit päris õigeks tööks, sest sellel pole käega katsutavat tulemust. Nii otsustabki Tanel laevakapteniks hakata ja Maria tahab avada omaenda pagaritöökoda. Lihtsalt seepärast, et nad on nendest ametitest lapsest saadik unistanud. 
Omad unistused on ka koristusfirmatöötajatel, kes alluvad ülemusele ja saavad oma töö eest praktiliselt olematut palka. Palka, mille eest pank laenu ei anna ja nii ongi üks tööline sunnitud elama perega ämma juures ühes toas. Teisel töölisel pole aga piisavalt raha, et maalikursustele minna, kuigi just maalida on ta lapsest saadik tahtnud. Või näiteks betoonivalaja, kelle tööpäev on 8-17 aga reaalsus on selline, et päev algab kell 7 ja lõpeb kell 5 hommikul. Või õpetaja, kelle närvid on läbi, sest õpilastelt nõutakse järjest rohkem ja see paneb ka õpetajad pinge alla. Siis oli seal üks 6-aastane poiss, kes tahtis looduses rännata, mitte kooli minnes mõelda majanduskallakule. Või üks vana abielupaar, kes teatrisse tuli ja kes olid terve elu teinud lihttöid ja siiani olid õnnelikult koos. Isegi lapse olid saanud, hoolimata sellest et kohtusid ainult siis kui üks töölt tuli ja teine tööle läks. See on isegi nagu natukene Eesti rahva paradoks, et me rügame koguaeg kõigest väest tööd teha, et siis pole ka ime, et meil iive negatiivne on. 
Minule etendus meeldis just seetõttu, et ma olen ise end mitmel korral leidnud sellest olukorrast, kus ma tunnen, et mu praegune töö pole üldse see, mida ma teha tahan ja kõik teised ametid tunduvad hulga parematena. Et mis probleemid on näiteks kirjakandjal. Lihtsalt pane kirjad ja ajalehed õigesse postkasti ja kõik. Pole nagu mingit vastutust ega midagi. Või miks ma ei võiks ka lihtsalt töölt ära tulla ja minna mere äärde elama ning tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Seda sama mõtet lahatigi etenduses ka, et miks me ei tee seda, millest me päikeseloojangut vaadates unistame. Aga ehk me ainult arvame, et laevakapteniks olemine või pagaritöökoja avamine ongi see, mida me teha tahame. Sageli siiski me teeme tegelikult seda, mis meile meeldib, kuid me vajame lihtsalt selle taipamiseks uut vaatenurka. Sest suurem osa meist siiski on valinud endale ameti või elukutse, mis meile meeldib. Ja nii ongi, et sa teed koguaeg tööd ja näed vaeva ja siis tuleb ka armastus, nagu Tammsaare ütles. Iseasi on juba see, kas me selle armastuse ära ka tunneme, või kas meile see armastus ka meeldib, mille me alateadlikult oleme teinud. Või ei ole me oma elus piisavalt vaeva näinud ja teinud (või kartnud teha) õigeid valikuid, et saada õnnelikuks. 
Mulle ausalt meeldis etenduse esimene vaatus kordades rohkem, kui teine vaatus. Peale vaheaega vajus minu jaoks midagi ära. Võib-olla oli asi selles, et teises vaatuses figureeris Priit Strandbergi kehastatud Marco (ärikas, kes etenduse alguses näitlejatel naha üle kõrvade tõmbas). Alguses oli Marco lihtsalt naljakas, kuid lõpuks muutus ta mulle vastumeelseks. Ta oli lihtsalt minu jaoks täiesti vastumeelne inimene. Täpselt selline macho mees, kes on kogemata mingi kauni tibiga lapse saanud ja nüüd peab seda last kasvatama. Kõik see oleks ja kõnemaneer hakkas mulle lõpuks lihtsalt vastu. Ja see vanapaari osa hakkas ka minu jaoks venima. Mina näiteks oleksin etenduse sellega ära lõpetanud, kui vanamees läks kella küsima, et teada millal etendus hakkab. Kuna mehel oli kell jälle seisma jäänud. Nimelt oli mehel vana-aasta õhtul ka kell seisma jäänud ja nii nad uue aasta tuleku maha magasidki. Mulle lihtsalt tuli selline mõte, et mees läheb nüüd seest kella küsima ja siis tuleb tagasi ja teatab naisele, et kell on 22.10 ja mulle öeldi seest, et etendus sai just läbi. Praegune lõpp jäi minu silmis venima.
Algus oli see-eest väga hoogne ja naljakas. Ka lauluvalik oli väga hea. Mina leidsin end mitmel korral kaasa õõtsumast või isegi kaasa laulmast. See on ime, sest mul kummitab alates teisipäevast ikka veel kõrvus Amazing Grace laul. Ka näitlejad olid väga head. Kui mulle siiani Priit Strandberg väga meeldinud ei ole (ja mulle ei meeldinud ka tema praegune Marco tegelaskuju), siis tegelikult mängis ta kõik karakterid väga hästi välja. Marco ei meeldinud mulle ka seepärast, et karakter oli liiga hästi välja mängitud ja mulle lihtsalt seda tüüpi mehed on vastukarva. Tanel Jonase karakteritest meeldis mulle kõige enam väike Benedict Lembit ja Maria Soomets oli kõige parem iseenda ehk näitleja Maria rollis. Veel meeldis mulle Maria Soomets trimmerdajana, sest seal kasutas ta oma vanu häid töömehe tunkesid, kuhu peale oli Tutt kirjutatud. Need tõid mulle meelde aga mu kunagise teatrielamuse "Muna EÜE" lavastusest, kus ta neid pükse kandis. Ja ma ei teadnud ausalt, et Maria Soomets, Tanel Jonas ja Priit Strandberg nii hästi laulda oskavad ja kitarre ning trumme mängida. Ilmselt oli ka see üks põhjus, miks ma skeptiline lavastuse suhtes olin. Aga nüüd olen ma tõsiselt üllatunud. 
Ma arvan, et iga eestlane leiab sellest lavastusest endale samastumishetki ja kohati tekibki tunne, et kuidas nad minu mõtteid teavad. No mina pole küll näitleja ega muusik, kuid peale head (ja tegelikult ka halba) etendust ei saa ka mina pikalt uinuda, sest mul on vaja etendus läbi mõelda. Mida ma seal nägin, mis tundeid see minus tekitas jne. See on ka üks põhjus, miks ma teatrist blogima hakkasin, et oma mõtteid natuke koondaja ja ehk seeläbi oma mõtetes selgust saada. Mina igatahes soovitan kõigil seda lavastust vaatama minna. Kui enda elust paralleele ei leia (mis on praktiliselt võimatu), siis äkki hakkate te paremini mõistma kassapidajat ja kojameest, kes teile võib-olla teinekord halvasti ütlevad. 

Lõpetaksin mõttega, et Eesti on väike, aga okei. See lavastus on ka väike, kuid see-eest väga okei. Lausa paremgi kui okei. Minu teatrikülastustes kuulub ta igatahes lavastuste paremikku.

Viimane võimalus seda lavastust sel aastal näha on 17. juulil kell 20.00 Luke mõisapargis. 

0 kommentaari:

Postita kommentaar