laupäev, 17. märts 2018

Öökuninganna Vana Baskini Teatris

16.märtsil 2018 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses



Ma mäletan, et umbes kümme aastat tagasi olin ma üsna suur Vana Baskini Teatri austaja. Lihtsalt sel põhjusel, et nad käisid oma etendustega mööda Eestit ringi ja nii õnnestus mul Eesti kagunurgas nii mitutki nende lavastust näha. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Ilmselt seetõttu, et ma polnud väga palju rohkem teiste teatritega kokku puutunud.
Nüüdseks olen teiste teatritega väga palju kokku puutunud ja oskan juba öelda mis lavastused ja mis teatrid mulle rohkem meeldida võiksid. Päris aus olles Vana Baskini Teater enam nende lemmikute hulka ei kuulu. Siiski olen vahel mõelnud nende erinevate lavastuste peale, enamasti just eelkõige näitlejate tõttu. Sel korral sattusin Vana Baskini Teatri lavastust vaatama lavastuse enda tõttu. Ja natukene ka Helgi Sallo tõttu.
Olin novembris näinud Karlova Teatri lavastust „Öökuninganna“ (SIIT saab arvamust lugeda) ja kohe kui ma nägin, et Vana Baskini Teater toob selle sama lavastuse välja, teadsin, et ma pean teise versiooni ka ära nägema, et siis näha kuidas erinevad teatrid sama lavastust tõlgendavad. Olgem ausad, ma arvasin, et Liina Tennosaar on Elli Heidelbergi rolli jaoks veidi noor. Helgi Sallo on selle rolli jaoks aga täpselt õiges vanuses. Lisaks on Helgi Sallo peaaegu 50 aastat osalenud erinevates muusikalides, ooperites ja operettides, seega oleks Elli Heidelbergi roll täpselt nagu talle loodud. Just seetõttu olingi ma üsna positiivselt meelestatud, et Vana Baskini Teater teeb „Öökuningannaga“ Karlova Teatrile pika puuga ära. Seda enam, et meedia lubas, et Helgi Sallot kuuleb üle 20 aasta jälle laval laulmas. No kui sellised ilusad lubadused ajalehtedes ilmuvad, siis tekib ju tahtmine teatrisse minna.
Ma vist teen Vana Baskini Teatrile, lavastaja Eero Spriidile ja näitlejatele liiga, kui ma ütlen, et ma pettusin juba esimestel minutitel. Tegelikult esimesed minutid midagi väga laval ei toimunudki ja siis ma vist ikkagi lootsin, et kui Helgi Sallo rääkima hakkab, siis läheb asi kohe paremaks. Aga kahjuks ei läinud. Vähemalt mitte minu jaoks. Võib-olla kui ma poleks Karlova Teatri versiooni läinud, oleksin ma seda versiooni ka rohkem nautinud. Sest tegelikult ülejäänud saal naeris päris palju ja mu kõrval istunud mees pidi vahepeal oma naeru kätte ära lämbuma. Ja kui vaadata, millise aplausi ja vilekooriga publik etenduse lõppedes näitlejaid ja eelkõige Helgi Sallot vastu võttis, siis teistele vist meeldis. Ma isegi mõtlesin, et äkki neile meeldis seepärast, et nad pole paremat teatrit näinudki, vaid nad võrdlevadki neid rändtruppe, kes igas väiksemas rahvamajas etendusi andmas käivad. Või oli siis asi  selles, et ma ei olnud sihtgrupp, sest valdav osa saalis istujatest olid hallipäised. Kõige tõenäolisem on aga siiski see, et mul oli võrdlusmoment ja paratamatult tuli mul iga stseeniga meelde see mida Liina Tennosaar ja Martin Tikk Karlova Teatri lavastuses tegid.
Karlova Teatri lavastus meeldis mulle seepärast rohkem, et seal olid tegelased veidi huvitavamalt välja toodud. Liina Tennosaare Elli oli üsna järsu ütlemisega ja veidi karmima olekuga samal ajal kui Helgi Sallo kehastatud Elli oli tunduvalt pehmema oleku ja leebema keelekasutusega. Mulle isiklikult meeldis see järsem Elli tunduvalt rohkem, sest selle Elliga läks tema jutt mehele insuliini üledoosi süstimisest ja karmist minevikust paremini kokku. Samuti läks pidev alkoholi tarvitamine ja suitsetamine paremini kokku karmima olekuga Elliga. Kuigi tekst oli sama, siis mulle tundus, et Karlova Teatri lavastuses juhtus palju rohkem, kui Vana Baskini Teatri lavastuses, sest siin jäi näitlejate jutt monotoonseks ja nii tundus mulle kohati, et näitlejad lihtsalt istuvad ja lihtsalt on laval. Sel korral polnud aga seda lihtsalt laval olekut mitte kuigi huvitav jälgida. Samas Roland Laose kehastatud sotsiaaltöötaja Jakob meeldis mulle grammikese rohkem kui Martin Tiku kehastatu Jakob. Jällegi sel põhjusel, et Rolandi kehastatud Jakob oli veidi tigedam ja rohkem turris olekuga. Kuigi Martini ja Liina vahel oli rohkem seda salapärast miskit, mis Elli ja Jakobi omavahelise suhtluse särisema pani, kui seda oli Rolandi ja Helgi vahel.
Vana Baskini lavastusest poleks ma üldse aru saanud, et tegelikult Elli ja Jakobi vahel oli mingi sõnulseletamatu särin ja see kuidas nad teineteist vajasid, ei tulnud loost üldse välja. Nii oli Helgi Sallo ja Roland Laose suudlusstseen vägagi kummaline ja ei sobinud üldse konteksti. Samas kui Liina Tennosaare ja Martin Tiku puhul ei tulnud suudlusstseen üldse ootamatult ja pigem oli juba seal varem õhus seda keemiat tunda, mis selle suudluseni viib. Üldse tundus mulle, et Eero Spriit oli lavastusest veel nii mõndagi välja jätnud (või oli Andres Dvinjaninov enda lavastusse teksti lisanud). Nii näiteks pahandas Karlova-Elli sotsiaaltöötajaga pidevalt, et jalanõud tuleb tuppa tulles jalast võtta, samal ajal kui Baskini-Elli ei öelnud sõnagi, aga Jakob muudkui võttis jalanõusid jalast ära. Samuti jäi Baskini versioonis segaseks ka see, kas Jakob sai peale Elli surma endale väljateenitud raha või mitte. Karlova versioonis kirjutas Elli küll kogu varanduse organisatsiooni nimele, kuid Jakobile jättis ta välja teenitud palga. Baskini versioonis ei öeldud Jakobi palgast midagi, kuid jakob otsis ise endale peeglilaua sahtlist raha, kuid selle võttis ka minu mäletamist mööda Meemees temalt ära.
Kui ma juba kritiseerima asusin, siis minu jaoks jäi Meemehe roll täielikuks müstikaks. Olgu, Karlova versioonis tundsin ma etenduse lõpus eraldi näitlejast puudust, kes Meemehe rolli mängiks, kuid sellisena ma seda rolli ette ei kujutanud, nagu Eero Spriit rolli lahendanud oli. Minu jaoks oli see Meemees etenduse sees täiesti ebavajalik (välja arvatud ehk ainult see kord, kus ta käis piiritust ja sidet toomas). Aga mille jaoks need muud käimised vajalikud olid? Pigem jättis mulle Raivo Mets inspitsiendi mulje – ilmus lavale, sättis veidi asju ja lahkus lavalt. Ja miks ta selle musta kangaga seal tooli kohal lehvitama pidi? Täielik müstika minu jaoks. Ma veel vaatasin enne etendust kavast, et minu etenduses mängib Meemeest Raivo Mets, et tema on hea näitleja ja saan rolli nautida. Aga roll oli nii imelikult üles ehitatud, et seal polnud midagi nautida. Lõpus oli mul ka tunne, et Meemees on rohkem saadetud selleks lavale, et ta peeglilaualt asju kokku korjaks, et pärast kiiremini saaks asjad kokku pakkida ja ära sõita, kui selleks, et teksti esitada. Ühesõnaga täielik ämber lavastaja poolt, vähemalt minu meelest.
Ainus asi, millega ma rahul olen on see, et kui lavastaja pani Elli ossa Helgi Sallo, et ta suutis Sallo ka laval laulma panna. Ma ootasin terve esimese vaatuse, et millal see laulu koht tuleb. Sest mul oli meelde jäänud, et Liina Tennosaar laulis päris mitmes kohas, aga võib-olla ma mäletan ka valesti. Igatahes see laulmise koht oli küll selline, et minul tulid külmavärinad peale. Ma oleks kohe sel hetkel tahtnud püsti tõusta ja aplodeerida. Kahju ainult, et Helgi Sallo rohkem ei laulnud seda aariat, oleks kasvõi ühe salmi võinud laulda. Ta oleks sellega suurepäraselt hakkama saanud. Aga hea, et ma seda natukestki lauluhäält kuulda sain.
Kui Vana Baskini Teatrit veel millegi eest kiita, siis selleks on kindlasti kostüümid. Eelkõige Elli kostüümid, mis olid vahel vägagi uhked ja sätendavad. Just nagu ühele kunagisele ooperiprimadonnale kohane. Eriti kui arvestada seda, kui tähtsaks Elli end ise pidas. Eriti uhke oli muidugi Elli viimane kostüüm, milles Helgi Sallo ka oma Öökuninganna aariat laulis. Eks see oligi kulminatsiooniks mõeldud. Mu ema kiitis ka üldist lavakujundust, et seal oli piisavalt palju, mida vaadata kui etendus ise peaks igav olema. Mulle isiklikult meeldis lavakujundusest ainult seinal olnud Helgi Sallo nooruspõlve foto. Ülejäänud lavakujundus jäi minu jaoks kuidagi võltsiks. Siin tuleb jällegi mängu Karlova Teater, kelle väikene ja hubane teatrimaja lubaski teatri välisust kasutada Elli koduuksena ja nii jäi publikule mulje justkui viibiks ta kärbsena Elli kodu seinal. Vana Baskini Teatri etendus mõjus aga täpselt vastupidiselt. Distants publiku ja näitlejate vahel oli täiesti arvestatav ja kohati tundsin ma end nagu mingi jumalana, kes kusagilt kõrgustest vaatab, mida inimesed maamunal teevad. Mulle isiklikult sobis see intiimsem variant rohkem. Aga nagu Helgi Sallo ühes intervjuus ütles, siis nii palju kui on erinevaid inimesi saalis, siis nii palju sünnib sel õhtul ka erinevaid etendusi. Seepärast olen ma üsna kindel, et osadele inimestele meeldib Vana Baskini Teatri etendus ja osadele Karlova Teatri etendus rohkem. Mina isiklikult soovitan praegusel hetkel Karlova Teatri lavastust rohkem, aga Vana Baskini Teatri lavastust tasub puhtalt Helgi Sallo pärast vaatama minna.
Kuigi ma kritiseerisin etendust korralikult, siis ma ei kahetse, et ma seda vaatamas käisin. Kui Draamateatris on Ita Ever, keda vaadata tasub, siis tasub ka Helgi Sallot vaatama minna. Minu jaoks jääb ikkagi müstikaks, kuidas sellises eas näitlejannad suudavad laval nii energilised olla. Mu ema jaoks on müsteerium see, kuidas sellises vanuses näitlejatele sellises koguses tekst nii perfektselt meelde jääb. Igatahes sügav kummardus, kniks ja kraaps Helgi Sallole, et ta ikka jaksab sellises vanuses mööda Eestit ringi reisida ja publikut rõõmustada. Isegi kui etendus on igav, siis Helgi Sallo pärast tasub ikka teatrisse minna. Olgu lõpetuseks veel ära öeldud, et ma pole ilmselgelt sel korral objektiivne, sest novembris nähtud Karlova Teatri etendus  mõjutab mind liiga palju, selleks, et praegu nähtud lavastust objektiivselt hinnata. Seega, kes tunneb, et talle meeldiks just leebem Elli, siis nende jaoks on Vana Baskini Teatri lavastus kindlasti õigem valik. Ja nende jaoks ka, kes ei kannata laval liigset joomist ja suitsetamist, sest Karlova Teatri lavastuses on seda suitsetamist ja joomist ikka veidi liiga palju.

Autor: Piret Jaaks
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Mängisid: 
Helgi Sallo - Elli Heidelberg
Roland Laos - Jakob Tiitus
Raivo Mets – Meemees

Etenduse toimumisaegu ja -kohti saab vaadata SIIT

* - Postituse päisepilt on pärit Vana Baskini Teatri kodulehelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar