pühapäev, 4. november 2018

Öö lõpp

31.oktoobril 2018 Vaba Laval



Kuigi käes on juba november, pole ma veel oma viimast oktoobrikuist teatrikülastust kirja pannud. Juhtus see täitsa viimasel oktoobrikuu päeval, siis kui teised inimesed Halloweeni tähistasid. See teatrikülastus tuli vägagi ootamatult, sest Vaba Lava kutsus mind nende kuraatorprogrammi kuuluvat Rainer Sarneti lavastust „Öö lõpp“ vaatama. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et mind vahel kutsutakse vaatama neid lavastusi, mida ma muidu ise vaatama ei läheks. Ma nimelt olen natukene arg selles osas, et igasuguseid uusi teatrielamusi katsetada. Ikka suured riigiteatrid on kindla peale minek. Kuigi seal olen ma juba praktiliselt kõikide näitlejate žestide ja kõnemaneeride ja tüpaažidega nii ära harjunud, et vahel on teatris lausa igav olla. Iga kord kui ma satun midagi uut ja huvitavat vaatama, olen ma positiivselt üllatunud, kuid siiski nii julge ma veel pole, et näiteks visuaal-, tehnoloogilist- või füüsilist teatrit pidevalt vaatama läheksin. Samas luban ma endale iga kord, et järgmisel korral kui teatrikülastust planeerin, vaatan ka neid minu jaoks alternatiivseid lavastusi pakkuvaid teatreid. Ometigi ei saa see lubadus väga tihti tõeks.
Selle uue teatri suuna (kui sellised teatripraktikad on levinud Eestis alates 1990ndatest, siis vist ei saa rääkida uuest suunast?) nimeks on postdramaatiline teater ja tähendabki see seda, et lisaks draamatekstile on lavastuses järjest olulisemad ka valgus- ja helikujundus ning liikumine. Mina olen pärit aga kiviajast ja armastan eelkõige draamat, kus sõna mõjule pääseb. Ometigi sain sel korral jälle tõestust, et teistsugune teater ei ole tingimata halb. Kuigi ma kõhklesin enne pakkumise vastu võtmist ikka korralikult. Mul on lihtsalt selline eelarvamus, et Vaba Laval tehakse eksperimentaalteatrit (palun vabandust, kui ma selle väljendiga kedagi solvan, see on lihtsalt minu tühine arusaam) ja igasugune eksperimenteerimine pole väga minu meele järgi. Tahaks ikka klassikalist teatrisaali, kus on lava, uhked lavadekoratsioonid, kostüümid ja jäljendatakse reaalset elu, mitte et ma pean mustas saalis lihtsalt näitlejate teksti põhjal kogu seda keskkonda ise endale ette kujutama. Aga vahel on hea oma harjumuste rutiini murda ja avastada, et see uus ja tundmatu polegi nii hirmutav ja võib vägagi nauditav olla.
Sel korral võtsin ma pakkumise vastu peamiselt seetõttu, et enamus näitlejatest (Linda Kolde, Maria Peterson ja Karl Robert Saaremäe) olid minu jaoks tuttavad nimed. Kui juba näitlejad on tuttavad, siis see annab mingi kindlustunde (vähemalt mulle). Veel mõjus mulle lavastust tutvustav tekst, mis on järgmine: „Nobeli preemia laureaat François Mauriac kirjutas romaani “Öö lõpp” 1935. aastal. Väljend Post-Truth polnud veel käibele tulnud, kuid ka Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Kas on võimalik tabada tõde, rääkida tõde? Thérèse Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes. Kaunis mürgitaja Thérèse Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Thérèsest endast? Esiteks sain ma selle teksti põhjal aru, et tegemist on ilmselgelt psühholoogiliste sugemetega lavastusega ja seda arvamust aitasid kinnitada ka lavastuse kohta ilmunud kajastused. Nendest kajastustest sain aru, et tegelased ikkagi räägivad laval, seega ei tundunud lavastus pooltki nii hirmutav, kui ma alguses ette kujutasin. Mul on mingi foobia ilma sõnadeta lavastuste suhtes, sest mulle meeldib, kui tegelased räägivad ja annavad oma jutuga mulle mingisuguse juhtlõnga kätte, kuidas ma peaksin laval näidatavasse suhtuma.


Igatahes oli see minu kolmas lavastus, mida ma olen Telliskivi loomelinnakus vaatamas käinud. Kuid esimene lavastus Vaba Laval. Seega eelnes etendusele uue koha ootusärevus. Ja ma olin positiivselt üllatunud. Eriti meeldis mulle teatrikeskuse koridoris olev KÄRBES KITCHEN&BAR restoran. Lihtsalt vahepalaks olgu öeldud, et sealne juustukook oli parim, mida ma viimasel ajal söönud olen. Vaba Lavale teatrisse minnes tasub aega varuda, et restorani atmosfääri nautida. Ja seal on mida nautida. Vähemalt minusugusele maakale, kes Tartust Telliskivisse eriti sageli ei satu. See eriline emotsioon annab ka vaadatavale etendusele omamoodi emotsiooni juurde ja muudab kogu nähtud etenduse tõlgendamist.
Kui meid lõpuks saali lasti, siis nägin ukse vahel suitsu. Esimene mõte oli, et kas ma pean tõesti 1,5h suitsuses ruumis viibima. Sellisel juhul ei suudaks ma ilma köhimata olla. Kuigi lavastuse kodulehel mainitakse ära, et etenduses kasutatakse suitsu, siis mina seda tähele ei pannud. Minu astma ka mitte, seega ilmselt suitsu ruumis ikkagi väga palju polnud. Küll aga tundus saal pimedam, kui ma tavaliselt harjunud olen. Igas neljas nurgas olid toolid ja keset ruumi oli umbes 2,5x2,5m mõõtudega ruudukujuline poodium, mille keskel ringikujuline süvend. Seda nn lava on natukene ka postituse päisepildilt näha. Ma panen postituse lõppu lavastust tutvustava video ka, sealt on seda lava ülesehitust natukene paremini näha. Eeskätt on sealt aga valguskujundusest natukene parem aru saada.
Sel korral meeldiski mulle kõige rohkem just valgus- ja heli. Kui ma kirjutasin, et lava oli neljakandiline, siis igas selle nö lava ääres olid lambid, mis põlema süttides moodustasid nn valgusseinad lava ümber. Muidugi tehti valgusega ka muid trikke. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Maria Petersoni kehastatud Thérése oli lava keskel olevas süvendis ja mõni teine tegelane oli üleval lava äärel ja Thérése teisi tegelasi läbi peegli valgustas. Sisuliselt näidati tegelasele valgust peegliga peegeldamise abil. See väike kirjeldus võiks teile aimu anda, kuidas saab valgust ära kasutada huvitava etenduse loomiseks.  Kõik meist teavad, et peegli või klaasiga saab valgust peegeldada, aga kui paljud meist on selle peale tulnud, et seda näiteks teatrilavastuses valguskujundusena kasutada. Ilmselt mitte väga paljud. Heliefektidest meeldis mulle kõige rohkem näitlejate hääle moonutamine. Esialgu ei saanud ma aru, et miks nii väikeses ruumis näitlejad mikrofone kasutavad. Aga ilma mikrofonita oleks nende häält olnud võimatu moonutada. Tegelikult on moonutamine vale sõna, sest hääled olid ikka täiesti äratuntavad. Lihtsalt vahel pandi häälele natukene dramaatilisust või kaja või värinat juurde. Minu puhul selline võte töötas. Palju huvitavam oli näitlejaid kuulata.
Kuna ma siiski olen „sõna-inimene“, siis konkreetselt selle lavastuse puhul jäi see sama sõnaline pool mind kõige rohkem häirima. Paaris üksikus kohas näitlejad koperdasid tekstiga, kuid see mind ei häirinud. Pigem mind häiris just see, et sõnad ei pääsenud mõjule ja kohati oli kogu selle valgus- ja heliefektide maailmas teksti väga raske jälgida. Kindlasti ei teinud minu jaoks asja lihtsamaks ka etendusele eelnenud magamata öö ja koolipäev. Keskendumisvõime kindlasti oligi madalam, kui tavaliselt. Aga ka täiesti puhanuna teatrisse minnes oleksin ma end korralikult pingutama pidanud, et aru saada milles see tegelaste põhiprobleem siis ikkagi seisneb. Võib-olla kui tegu oleks olnud klassikalise draamalavastusega, kus tegelased toimetavadki reaalses maailmas ringi ja suurem rõhk on sõnal, siis oleks ka tekst paremini mõjule pääsenud. Hetkel oli sõnaline pool kindlasti kogu lavastuse kõige nõrgem lüli. Vähemalt minu jaoks. Ja ma ometigi lootsin sealt saada kuhjaga ainest psühholoogilisteks mõtisklusteks. Ma tulin teatrist sama tühjana välja, kui enne, sest mitte millegi üle polnud juurelda. Psühholoogilisest aspektist vaadatuna. Teisest küljest olin ma täis emotsioone ja vau-efekti, mida võib liikumise, heli ja valgusega korda saata.
Lihtsalt heli, valgus ja liikumine (peamiselt ikkagi valgus) hakkisid teksti nii tükkideks, et terviku tunnetus teksti osas kadus. Kui ma peaksin lühidalt ümber jutustama, millest lavastus räägib, siis ma jääksin sellega suuresti hätta. Oskaksin ainult seda öelda, et loo keskmes on ema ja tütar, kes lõpuks armuvad ühte ja samasse noormehesse. Õigemini tütar on sellesse noormehesse armunud, kuid tunneb et tema ja selle noormehe õnne vahel seisab tema ema. Tuleb välja, et minevikus on ema nii mõnedki koletud teod teinud ja seetõttu on ta kõrgseltskonnast välja visatud. Siis tuleb vahel tükk tühja maad sellest osast, millest ma suurt midagi aru ei saanud. Ehk kas see ema siis päriselt armus tütre noormehesse või ta ainult lollitas poisiga? Kuidas poisi sõber asjasse segatud oli? Kas ema siis tegelikult ka mürgitas selle poisi? Lõpus tõi tütar ema ikkagi enda juurde elama, sest ta pidas ema raskelt haigeks. Minu meelest polnud see ema nii haige midagi, lihtsalt tütar ei tahtnud uskuda, et ema jutud politseist ja ülestunnistusest on tõsi, ja arvas, et ema sonib. Just täpselt nii segaselt ma sellest sündmustikust seal aru saingi. Või õigem oleks vist öelda, et aru ei saanud. Seepärast ma kujutan ette, et tavalise draamalavastusena pakuks see materjal mulle rohkem pinget, sest tegelikult on seal süžeeliine küll, millega mängida ja mis publikut mõtlema saaks panna.
Praegu jäi tekst, ja sellega seoses ka tegevuse järjepidevus katkendlikuks, kuna tegelased ilmusid järsku ja pimedusest ning iga uue tegelase ilmumisega alustati teksti uuelt kohalt. Sageli ei viidud ka eelmise stseeni mõtet lõpuni, seega kõik oligi raskesti arusaadav. Vähemalt minu jaoks. Ehk need, kes rohkem seda sorti teatrit on vaatamas käinud, olid sellise ülesehitusega väga rahul. Minu jaoks aga tapsid liikumine, heli ja valgus sõna täielikult. Pigem oleks siis võinud jutt juba täielikult lindilt tulla ja näitlejad lihtsalt vaikida. Sest nii oleks ka tegelaste tekst olnud osa helikujundusest. 
Veel jäid mind natukene häirima naistegelaste pikad kleidid, millel olid pikad salli moodi ribad küljes. Natukene meenutasid need kleidid mulle kreeklaste toogasid. Ja selle kujutluspildi tõttu ei sobinud minu vaimusilmas need kleidid kõrgete kontsadega eriti kokku. Üleüldse tundub minu jaoks, miks sellise liikumist võimaldava lavastuse jaoks kunstnik nii pikad kleidid otsustas valida. Kleidid olid küll üsnagi ligi ja lasid naiste keha võludel mõjuda (kuigi ma pole kindel, kas see oli eesmärk omaette), kuid liikumis stseenides jäid pikad liibuvad kleidid mind häirima. Ma oleksin pigem pükskostüüme eelistanud. Ja näiteks ühes tonaalsuses. Kui poiste riided olid pruunides toonides ja ema Thérése teenijanna Anna (Linda Kolde) oli mustas kleidis, siis Thérése kandis rohelist kleiti ja tema tütar Marie beeži kleiti, mis minu jaoks mõjusid üsna kontrastsetena kogu selles pimedas saalis. Samas, äkki see oligi kunstniku idee, et ema ja tütart ülejäänud seltskonnale vastandada. Tekstist ma sellele ideele aga kinnitust ei saanud. Pigem oleksin ma ema kõikidele teistele vastandanud. Eriti hästi oleks minu meelest emale hoopis punane kleit sobinud. Aga äkki oleks selline nö klassikaline lähenemine jälle liiga igav olnud. Kui kostüüme hinnata, siis mulle meeldis kõige rohkem Sander Roosimägi kehastatud salapärane mees mustas. Selle eest tulevad boonuspunktid.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin end alateadlikult ette valmistanud teistsuguseks teatriks, või milles, aga ma oleks valmis ainult selle valguskujunduse pärast tagasi minema. Lisaks valgusele ja helile meeldis mulle ka liikumine. Kõik detailideni läbi mõeldud poosid ja liigutused olid väga huvitavad vaadata. Näitlejatele see-eest aga kordades raskemad mängida, kui tavaline normaalne liikumine lava. Eriti meeldis mulle natukene pantomiimi poole kalduv tegevus, kus ema võttis juukseharja ja kammis tütre juukseid, ilma neid puudutamata. See, aga on ainult üks väike osa nendest pantomiimi meenutavatest liigutustest. Enamus liigutusi ja stseene toimusid ilma teist näitlejat puudutamata.
Ühesõnaga on mul natukene kahju, et teised lavastuse dimensioonid sõna ära varjutasid, sest ma olen ikkagi sõnateatri inimene. Ja ma lootsin tekstist väga psühholoogilist lavastust. Kui sõnaline pool välja jätta, oli kunstiline pool ilusa tervikuna lavastatud. Selliseid valguse- ja helilahendusi juba igapäevaselt teatris ei näe. Samas annavad need aimu sellest, kui palju on võimalik valguse ja heliga lavastuses ära teha. Nendele, kelle jaoks pikad dialoogid tunduvad väga igavad ja tüütud, võib selline teater heaks alternatiiviks olla. Sest igav ei hakka seda lavastust vaadates küll mitte kellelgi. Isegi mul, kes ma saan tavaliselt vilkuva valguse peale kenakese migreenihoo, ei hakanud halb, sest ma olin süvenenud. Ja see on väga hea näitaja, kui ma peale öövalvet ja koolipäeva olen õhtul suuteline teatrile keskenduma, mitte ei nihele rahutult istmel.


Autor: François Mauriac
Lavastaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Ann Reimann
Liikumisjuht: Tiina Mölder
Osades:
Maria Peterson - Thérése Desqueyroux
Maria Koff - Marie Desqueyroux
Karl Robert Saaremäe - Georg
Linda Kolde
Sander Roosimägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vaba Lava kodulehelt SIIN

* – Postituse päisefoto autor on Gabriela Liivamägi.

PS! Kes arvab, et ta tahaks ka teistmoodi lavastust näha, siis järgmine (ja ilmselt ka viimane) võimalus selleks on 9.novembril.

0 kommentaari:

Postita kommentaar