Rakvere Teatrist olen ma häbiväärselt vähe
kirjutanud. Ometigi käivad nad üsna sageli Tartus külalisetendusi andmas, aga
siiani pole ma nende lavastusi vaatama trehvanud. „Täismäng“ oli esimene nende
lavastus, mida ma nägin ja ühtlasi ka viimane. Seega olin ma päris elevil, et
saan Rakvere Teatrisse minna. Enne teatrisse minekut polnud ma mitte mingit
eeltööd teinud ja ei teadnud lavastusest mitte midagi. Kava ostes tekkis
eelarvamus, et tegemist on ühiskondliku lavastusega, mis käsitleb
liigtarbimist. On ju tänapäeval kõik asjad Made in China ja
inimesed soovivad neid järjest odavamalt ja suuremates kogustes endale saada.
Selliste ootustega asusin ma etendust
vaatama. Seega olin ma veidi üllatunud, kui esimesena saabus lavale Jumal ja
hakkas tikkudega mängima. Siis tuli jutustaja rollis Imre Õunapuu ja hakkas
rääkima kuidas Jumal maailma lõi. Samal ajal tekkisid lavale mammut, põõsas ja
lind, mis tähistasid maailma tekkimist. Edasi läks kõik nii nagu me Piiblist
lugenud oleme. Ainult inimesed, kelle Jumal lõi kandsid Aadama ja Eeva asemel
nimesid Joosep ja Maarja. Kuigi mõned sündmused olid Piiblist inspireeritud,
läks siit alates ka lavastaja ja dramaturgi Urmas Lennuki fantaasia liikvele.
Nii näiteks hakkas Joosep palju tööl käima,
et Maarja saaks endale korteri kus on palju ruumi, palju taimi ja kiire
internet. Kuna Maarja pidi palju üksinda kodus viibima, hakkas naabrimees Jumal
tal külas käima. Nii juhtuski, et Maarja jäi Jumalast rasedaks ja sündis poeg.
Kuigi poisslapse ühe nimevalikuna kaaluti ka Jeesuse nime, otsustati lapsele
lõpuks nimeks panna Paulo. Edasi nägime üsna tavalist tänapäevast pereelu. Isa
läheb hommikul tööle, ema jääb lapsega koju ja istub telefonis. Või käib tal
naabrimees külas. Isa on peale tööpäeva väsinud ja läheb sõpradega pubisse, mis
naisele muidugi ei meeldi. Nii hakkavad tülid tulema. Joosep ei saanud aru,
milleg Maarja rahul ei ole, sest oli ju Maarja soov suurem kodu, kiire internet
ja palju taimi. Selle kõige saamiseks pidi Joosep palju töötama. Kui Maarja
soovid kasvasid, pidi Joosep veel rohkem töötama.
Siia oleks saanud selle liigtarbimise väga
kenasti sisse põimida. Näiteks, et Maarja tahabki järjest rohkem asju ja
muudkui tellib internetist ja Joosep peab veel rohkem tööl käima, et kõik see
kinni maksta, mis põhjustab selle, et Maarja tellib endale lohutuseks veel
rohkem asju jne. Kuid mida ei tulnud, oligi liigtarbimine. Selles osas jäi
mulle veidi arusaamatuks, miks lavastusel selline pealkiri ja kavaleht oli.
Pigem rääkis lavastus headusest ja sellest kui oluline on teisi armastada, kui
Hiinas toodetud asjadest (millele lavastuse pealkiri ju otseselt viitab).
Äärmisel juhul näen ma siin seda seost, et need kõik asjad on Hiinas toodetud
ebainimlikes tingimustes ja ehk peaksime me Hiina töölistele rohkem armastust
ja tähelepanu pöörama. Aga see on ka ainus ja väga otsitud seos. Armastuse
teema on samuti väga oluline, kuid sellele ei viidanud lihtsalt mitte miski ja
selleks ei olnud ma eelnevalt häälestatud. Kui lavastuse kavaleht on nagu üks
suur poodide soodustusi sisaldav reklaam, siis on ju üsna loogiline eeldada, et
räägitakse liigtarbimisest. Ja ma ei olnud ainus, kes nii eeldas. Ja seega ei
olnud ma ka ainus, kes pettuma pidi.
Eks natukene oli ikka viiteid Hiina
toodangule ka. Näiteks kui etenduse alguses tuli Surm Jumalat enda juurde
kutsuma, siis kandis Surm musta pikka tepitud sulemantlit, mille seljale oli
kirjutatud Adibas. See on ehtne vihje Hiinas toodetud võltsingutele, aga selle
ühe Adibas sulemantliga see teema ka piirdus. Sulejopede kaudu viidati ka
hiljem Hiinale. Nimelt käisid laval aeg-ajalt jumalad Zeus, Odin ja Hera, kes
kandsid samuti pikki sulemantleid. Heral oli veel lisaks mantlile ka sarnase
tegumoega suur poekott, kuhu ta aeg-ajalt midagi sisse pistis, sest äkki kunagi
läheb vaja. Muud seost Hiina masstoodanguga ma ei leidnudki. Ja minu jaoks
isiklikult seostuvad need suured sulejoped ja mantlid ka pigem Venemaa kui
Hiinaga. Kuigi see kiri „Adibas“ mantli peal kohe etenduse esimestel minutitel
lõi mu fantaasia ka tööle, aga rohkem midagi sarnast ei näidatudki.
Tegelikult lavakujundusest leidsin ma ka
mõned väikesed viited Hiina toodangule. See oli vist siis, kui Paulo sündi või
sünnipäeva tähistati ja lava tagumises osas olevatel kunstkuuskedel pandi jõulutulukesed
põlema. Neid puid oli palju ja tulukesi oli palju ja siis käis mul korraks ka
mõte peast läbi, et kas nii palju tulukesi oli vaja. Samas kui tänapäeval veidi
linnades ringi vaadata, siis on inimesed detsembrid oma majad ja korterid ikka
väga ohtrate jõulutulukestega kaunistanud. Kust mujalt, kui Hiinast need
tulukesed tulevad. Ja eks neid seepärast ostetakse, et need pole väga kallid.
Mida rohkem vilkumist ja värve, seda uhkem on.
Samas, mis seal salata. Tegelikult oli see
kuuskedel tulede süütamine väga maagiline hetk. Kuna ma käisin teatris Novembri
lõpus, siis tekitas see hetk juba mõnusa jõulumeeleolu. Mul ei olnud sel aastal
ka jõulude ajal nii mõnusat jõulumeeleolu ja -tunnet, kui tol korral teatris. Teine
ilus hetk oli see, kui tähistaevast näidati. Ma nüüd enam ei mäleta, kas see
oli koos nende kuuskedega, või oli see veel eraldi. Aga igatahes tekkis eht
muinasjutumaal viibimise tunne. Üldse jättis lavakujundus minu jaoks väga helge
mulje ja tekitas minus mingi hooliva tunde. Ilmselt oli see tingitusd sellest,
et lava ei olnud rekvisiitidega üle kuhjatud ja ma sain keskenduda näitlejatele
ja nende tekstile ning sellega endale hoopis uue maailma luua. Oma väikese
võlumaailma.
Rakvere Teatri väikesesse saali oli põrandale
pandud umbes 4-5m diameetriga ringikujuline poodium, mille peal oli üks tool.
Poodiumi ees paremas nurgas (publiku poolt vaadates) oli üks puupakk, millel
Paulo jutustaja ametit pidades alguses istus. Ning poodiumi taga olid juba
eelnevalt mainitud kuused. Maailma loomise ajal toodi lavale ka mõned kalad,
linnud ja põõsad, mis poodiumi servale asetati. Mingi hetk tekkis sinna
poodiumi servale ka prügikast, kuid sellele ei pööratud erilist tähelepanu. See
võis viidata nii sellele, kuidas meie esivanemad välja on surnud ja piltlikult
öeldes on nad prügikasti sattunud. Või siis oli see väga pisikene vihje ületarbimisele,
mille kajastamist ma nii palju ootasin. Siiski jättis lavakujundus publikule
väga suure fantaseerimisvabaduse. Nii pidi publik endale ise Joosepi ja Maarja
suurt kodu ette kujutama või linnatänavat, kus Paulo ringi jalutas.
Nagu ma ütlesin, lasi see rohkem näitlejatele
keskenduda. Selle lavastuse truppi kuulunud näitlejatest olin varem näinud
ainult Margus Grosnõid ja see oli vist ka kümme aastat tagasi. Seega ei tundnud
ma teda esimese hooga üldse ära. TV vahendusel olen näinud Liisa Aibelit ja
Peeter Rästast, kuid teaduspärast on teater ja TV täiesti erinevad asjad. Just
seetõttu, et ma polnud nende näitlejatega varem kokku puutunud, meeldis mulle,
et laval nii vähe rekvisiite oli. Siis sain ma keskenduda rohkem näitlejatele
ja ka näitlejad pidid ise rohkem pingutama, et soovitud keskkonda publiku jaoks
oma tegude ja sõnadega luua. Olnud ju rekvisiite, millele toetuda. Seda pole
kaua aega juhtunud, et peaaegu kõik näitlejad olid minu jaoks huvitavad ja
tegid oma osa hästi.
Kõige rohkem meeldis mulle Anneli Rahkema
Odini rollis. Eks see oli veidi kummaline vaadata, kuidas naine sõjajumalat
kehastab, aga Odini sõjakus tuli sealt kenasti välja. Igatahes Odin oli kolmest
jumalast minu lemmik ja mul on kahju, et Odinit nii vähe laval näha sai. Ma
nüüd ei ole kindel, kas Odin meeldis mulle seetõttu kõige rohkem, et meis on
teatud sarnasust, või mitte. Igatahes olen ma kindel, et Anneli Rahkema pani
Odinisse kõige rohkem värvi, mille poolest Odin Herast ja Zeusist eristus.
Kõige huvitavam oli minu jaoks siiski Margus
Grosnõi Joosepina. Iga kord, kui ta lavale tuli, jäin ma vaatama, mis toimub.
Kui Anneli Rahkema ja Peeter Rästas näiteks kahekesi laval olid, siis tundus
mulle, justkui laval ei oleks energiat või elu. Tundus justkui laval oleks kaks
halli hiirekest. Nii kui Grosnõi tuli, tekkis lavale elu. Tuli kass, kes hakkas
halle hiirekesi taga ajama. Eks see tunne tekkis ka sellest, et paljuski anti
süžeepööretest just Grosnõi kehastatud Joosepi kaudu teada. Nii sai Grosnõi kõige
rohkem erinevaid emotsioone väljendada ja see tegi ta minu jaoks huvitavaks.
Kaua sa ikka kogu aeg samasuguse emotsioonidega ja jutuga tegelast vaatad?
Kõige vähem meeldis mulle Liisa Aibel. Tema
kehastatud Vanamutt ja juhuslik möödakäija olid väga juhuslikud rollid ja
nendes ei olnud midagi huvitavat vaadata. Tema kehastatud Hera ja Magdaleena
jätsid mulle ka väga üheplaanilise ja igava mulje. Neid tegelasi vaadates ei
saanud ma aru, mis nende funktsioon on ja mida nad publikule pakkuma peaksid.
Okei, Magdaleena justkui oleks toonud mõne huvitava nüansi tegevusse, kuid minu
jaoks jäi Magdaleena laval nõrgaks. Pigem meenutas Aibeli kehastatud Magdaleena
vingus näoga virisevat vanamutti, kui rõõmsat ja riukaid täis noort tüdrukut
(keda ta tegelikult kujutama pidi). Ilmselt oli Lennukil idee suurem, kuid
reaalses situatsioonis see idee ei mänginud lihtsalt välja. Muidu ma arvaksin,
et äkki said näitlejad veidi valed valitud, kuid vestlusest Lennukiga, sain ma
aru, et tekst sündis koos näitlejatega, seega peaks ikka tõenäolisem olema, et
tekst aitab näitlejaid ja nad täiendavad teineteist.
Nagu ma ütlesin, siis suures plaanis oli
lavastust ikkagi huvitav vaadata, sest näitlejate liigutused, hääl ja miimika ei
olnud mulle tuttavad. See ja võrdlemisi rekvisiidivaene lava panigi rohkem
näitlejatööle keskenduma. Ma ei teadnud laval konkreetset näitlejat nähes,
oodata, mida ta järgmiseks öelda või teha võib. Vanemuises suudan ma mõningate
näitlejate puhul juba üsna täpselt ennustada, kes kuidas mõnes situatsioonis
käitub. Ehk ma seepärast märkasingi, et mingi pinge on näitlejates siiski puudu,
kuna ma keskendusin näitlejale. Või olin ma siis kogu lavastuse ülesehituse
osas veidi pettunud ja elasin selle näitlejate peale välja. Üks on kindel, kui
keegi saab lavastuses kreemitordiga näkku, siis see on minu jaoks juba ohumärk.
Tänapäeval ei saa selline asi enam naljakas olla. Ja kui lavastaja Urmas Lennuk
veel väitis, et Peeter Rästas ise tahtis selle tordiga näkku saada, siis ma
olin veel rohkem pettunud. Eks publik saalis naeris selle koha üle küll, aga
minu jaoks on see nii kulunud ja labane nali, et ma lihtsalt vaatasin ammulisui
ja mõtlesin, et mis see nüüd siis oli. Kuni selle hetkeni meeldis nähtud etendus
mulle väga. Peale tordistseeni muutusin ma skeptiliseks.
Aga üks mu tuttav, kes on vist kõik Rakvere
Teatri lavastusi korduvalt näinud, ütles, et see ongi klassikaline Urmas
Lennuk. Seega, kellele Lennuki käekiri meeldib, siis teile ilmselt meeldib ka
see lavastus. Tegelikult mulle ju ka meeldis. Ma lihtsalt hakkasin liiga palju
lootma ja pidin pettuma ja fiktsionaalne maailm ei suutnud mind jäägitult
endasse tõmmata. Või vajuski etendus teises vaatuses lihtsalt ära. See on ka
muidugi võmalik, sest mulle hakkas lõpuks tunduma, et lavastuses on kõike liiga
palju. Küll oli seal Piibli teema, siis linnumunast maailma loomise müüt, ületöötamine,
seksuaalvägivald, liigne sotsiaalmeedia kasutamine, liigtarbimine jne. Kõigest
oli midagi natukene sisse põimitud, kuid kõik teemad jäid lahtiseks ja
poolikuks. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui valitakse üks-kaks põhisuunda ja
keskendutakse neile põhjalikumalt.
Kuigi ma kirusin päris korralikult, siis
tegelikult ma vist ikkagi julgeksin soovitada seda lavastust. Jah, ise ma enam
teist korda vaatama ei läheks, aga samas olen ma selle aasta jooksul palju
hullemaid ja sisutühjemaid lavastusi näinud. „Made in China“ natukene ikka
paneb mõtlema teatriväliste probleemide peale, aga samas näitab ka
teatrimaagiat. Eriti soovitaksin kõikidele neile, kes jõulutunnet saada
tahavad. Jaanuaris, veebruaris ja märtsis antakse veel mitmeid etendusi. Kuna
lavastuses on ikkagi päris palju jõuluhõngu ja tegemist oligi 2019. aasta
jõululavastusega Rakvere Teatris, siis kevadel võib lihtsalt veidi kummaline
tunne olla kogu seda jõulumeeleolu lavalt vaadata.
Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Kristel Maamägi
Valguskujundaja: Roomet Villau
Mängisid:
Peeter Rästas - Jumal
Margus Grosnõi - Surm; Zeus; Joosep
Liisa Aibel - Hera; Juhuslik
möödakäija; Vanamutt; Magdaleena
Anneli Rahkema - Odin; Maarja
Imre Õunapuu - Paulo
Rohkem infot lavastuse kohta saab Rakvere
Teatri koduleheküljelt SIIN.
* – Päisefoto on pärit Rakvere Teatri koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar