teisipäev, 11. veebruar 2020

Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis


Mina: "Neuroloogia osakond, tere."
Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."
Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)
Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.
Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.
Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.
Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.
Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.
Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.
Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.
Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.
Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.
Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.
Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.
Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.
Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.
Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.
Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.
Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.
Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi
Lavastaja: Ingmar Jõela
Kunstnik: Nele Sooväli
Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja
Mängisid:
Steffi Pähn - Emili Kraepelin
Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus
Johan Elm - Dr. Diving
Markus Truup - Joonatan Diving
Jane Napp - uuem uurija
Jaanus Nuutre - vanem uurija
Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli

0 kommentaari:

Postita kommentaar