17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas
Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult
oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe
tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja
öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka
millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse
sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud
12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et
kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
Autor: Hella
Wuolijoki
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
* – päisefoto autor Heikki Leis
0 kommentaari:
Postita kommentaar