Carmen

5.jaanuaril 2018 Vanemuise suures majas

Foto: Are Tralla. Foto pärit Vanemuise kodulehelt

Vaatasin just, et olin 24. august 2016 teinud postituse lavastustest, mida ma näha tahaks. Nende hulgas oli ka Vanemuise ooper „Carmen“. Ma mäletan, et sel ajal olin ma veel paari aasta tagusest Vanemuise lavastusest „Õhtu Kalmaniga“ lummatud ja mõtlesin, et oleks huvitav päris korralikku ooperit vaadata. Ja kuna üks mu kolleeg oli käinud just „Carmenit“ vaatamas ja kiitis seda taevani, siis oligi otsus sündinud.

Siiski läks päris palju aega mööda, enne kui ma „Carmenit“ vaatama juhtusin. Ma pole kindel, kas ma sel korralgi oleks seda vaatama jõudnud, kui ma poleks sügiseselt Vanemuise hooaja avaürituselt endale just nimelt „Carmeni“ etendusele tasuta piletit loosiga saanud. Niisiis olin ma septembris väga õnnelik, et nüüd on lõpuks põhjus „Carmenit“ vaatama minna ja ega see ka paha üllatus ei olnud, et ma sain seda täiesti tasuta teha.

Olles kolleegi kiituses kinni (tegemist on kolleegiga, kes minu teada teatris väga palju ei käi ja seega arvasin, et kui talle juba ooper nii palju meeldis, et ju siis oli tegemist suurepärase ooperiga), ei hakanud ma väga pikka eeltööd tegema. Täieliku ooperivõhikuna läksin niimoodi teatrisse, et ma isegi ei teadnud seda, millest „Carmen“ räägib. Mõni tund enne teatrisse minekut viskasin Vanemuise kodulehel „Carmeni“ lehele pilgu peale ja lugesin sealseid kiiduavaldusi. Seega olid mu ootused põhjendatult üsna kõrgele seatud.

Kahjuks kukkusid minu õhulossid teatris kolinal kokku. Ma olin siiani kogu aeg olnud arvamusel, et selline klassikaline ooper on igati minu rida. Kuigi kui aus olla, siis sellist nö „klassikalist ooperit“ olen ma varem ainult ühel korral näinud. See oli ka umbes kümme aastat tagasi, kui me klassiga Estonias käisime (ma isegi ei mäleta enam mis ooperiga tegemist oli). Niipalju ma siiski mäletan et tookordne külastus mingit halba emotsiooni minus ei tekitanud. Aga olles Vanemuises erinevaid tänapäevaseid oopereid näinud, olin ma igati arvamusel, et klassikaline ooper (nagu ka klassikaline muusika õiges esituses ja kontekstis) on  aegumatu ja sobib mulle. Seega ma nüüd pärast „Carmeni“ nägemist ei oskagi seisukohta võtta, kas oli Vanemuise lavastus tegelikult lahja ja ma jäin seetõttu suurest elamusest ilma. Või pole minus ikka seda ooperi armastust nii palju olemas, kui ma ise arvasin ja seetõttu ei jätnud lavastus mulle kustumatut mälestust.

Vanemuise kodulehel oli keegi välja toonud, et laval nähtav on nii võimas, et emotsiooni saamiseks pole isegi heli vaja. Ma vist olen sel juhul küll täiesti pime. Mulle meeldis alguses stseen kus Tartu poistekoori poisid ja Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased laulsid ja tantsisid. Ma isegi ei oska öelda, kas ma nautisin seda, et nii väikesed lapsed prantsuse keeles laulavad ja samal ajal tantsivad (nii noored ja nii andekad) või oli asi selles, et sel hetkel oli lihtsalt korraga palju inimesi laval ja mulle tundus, et laval oli elu. Teine stseen, mis mulle muljet avaldas, oli toreadooriga stseen, kus näidati härjavõitlust Sevillas. Seal stseenis oli samuti palju rahvast korraga laval ja seepärast ma kardangi, et mulle meeldib kui ooperites on laval  palju elu ja lõbu (mis mingil põhjusel seostub mul suurema rahvahulgaga). Samas ma tean väga hästi, et ooper võib ka kurva sisuga olla ja siis oleks veidi kummaline kui seal on terve lavatäis tantsivaid ja lõbusaid inimesi. Aga ülejäänud stseenid jäid minu jaoks veidi lahjaks. Kohati tundus mulle, et laval puudus elu. Mulle jäi mulje nagu laval oleksid lihtsalt lauljad, kes üritavad oma aariad ära laulda. Jah, ma tean et samal ajal laulda ja tantsida ja ringi liikuda on äärmiselt raske. Siiski oleksin ma tahtnud veidi rohkem liikumist ja näitlemist näha. Kasvõi rohkem emotsioone ooperisolistide näkku.

Eriti oleks mulle meeldinud kui Carmen oleks don Joséle tantsinud kui nad kohtusid peale don José vanglast vabanemist. Sest Carmen laulis sellest kuidas ta Joséle tantsib, kuid tegelikkuses tegi Alexandra Kovalevich, kes Carmenit kehastas sel ajal laval ainult mõned üksikud sammud. See oli minu jaoks paras pettumus. Mõni üksik flamenkoliigutus oleks sellele stseenile juba väga palju juurde andnud. Neid sarnaseid stseene oli veel, kus mulle tundus, et laulusõnadele tuginedes oleks võinud laval rohkem liikumist olla. Ometigi olid põhirollidesse toodud solistid välismaalt ja ka lavastaja oli välismaalt, mis võiks ju eeldada, et kandvate rollide jaoks on välja valitud parimad solistid.

Ma tahaksin aga peaosalise Alexandra Kovalevich´i sobivuse küsimärgi alla seada. Nimelt on Carmen mustlasneiu, kes peaks olema temperamentne ja kellesse kõik mehed silmapilkselt kohe armuvad. Vähemalt mina eeldan, et üks korralik mustlasneiu on teistest tumedaverelisem ja jääb kohe silma. Praegu olid aga nii mitmedki ooperikoori lauljad mustade parukatega kordades silmatorkavamad kui peaosalist Carmenit kehastav Alexandra Kovalevich, kes oli minu meelest rohkem hall hiireke kui mehi võrgutav mustlasneiu. Ma isegi ei tea, kas sellist loomuliku mustlasvälimusega sobivat ooperisolisti on kusagil maailmas olemas, aga paruka,  kostüümi ja meigiga oleks nii mõndagi teha saanud. Lisaks välimusele jäi Carmeni olemus ka kuidagi halliks ja tavaliseks. Laulusõnade puhul oleksin ma palju rohkem koketeerivat ja flirtivat osatäitmist oodanud Alexandra Kovalevichilt. Kohati tundus mulle, et meie oma Karmen Puis oli ehtsam mustlasneiu ja oleks palju parem Carmen olnud. Vähemalt füüsilise poole pealt. Kindlasti mängivad hääleulatused ka rollide jagamisel suurt osa, kuid sellest ei tea ma kahjuks midagi.

Kindlasti on oma osa minu rahulolematusel ka selles, et ooper oli prantsuse keeles ja selleks, et ma midagi aru saaksin pidin subtiitreid lugema. Samas pole ma mitme asja korraga tegemises nii osav, et suudaksin korraga subtiitreid lugeda ja samal näha iga detaili, mis laval toimub. Võib-olla jäi mul subtiitrite lugemise tõttu midagi kahe silma vahele, kuid nii palju kui mulle tundus siis oleksin ma võinud rahus subtiitreid lugeda, sest ega seal laval väga palju midagi huvitavat ei toimunud. Kui keegi oleks laval veidi dramaatilisema ohke teinud, küll ma siis oleksin oma pilgu subtiitritelt väga kiiresti lavalaudadele pööranud. Ehk olekski ainult teksti lugedes ma endale sobivama versiooni saanud ette kujutada. Näiteks sellise kus saatuslik naine Carmen ilmub lavale veripunases kleidis. Ma ei oska ise ka seletada miks, kuid veripunasest kleidist tundsin ma Carmeni juures kõige rohkem puudust. Ehk seepärast, et minu vaimusilmas käib punane kleit kokku meeste võrgutamise, sensuaalsuse ja mustlannadega.

Näiteks olid lavastuse lõpus kõigil (nii solistide, tantsijatel kui kooril) seljas väga uhked trihidega kleidid. Kuid mingil põhjusel oli kunstnik otsustanud need erinevates varjundites sinistena teha. Need oleks kõik võinud punased olla. Või siis oleks ainult Carmen punases olnud. Ta oleks siis nii hästi teistest eristunud. Ja see oleks minu meelest väga efektne olnud, kui Carmen  oleks surnud punases kleidis. Aga eks kunstnik ja lavastaja otsustasid sel korral nii. Üldiselt mulle lavakujundus meeldis. Eriti meeldis mulle see trepi laadne moodustis (nähtav postituse päisepildil), mis mõnes mõttes meenutas mulle kunagist amfiteatrit. Polnud midagi üle mõistuse uhket ja keerulist ning samas sai sellega näidata nii mägesid kui ka härjavõitlusareeni. Ja kui pöördlava teisipidi keerata, siis sellest nö amfiteatri trepist sai paraja põrandaaluse illegaalide kogunemispaiga teha.

Pean suure häbiga tunnistama, et ka muusikalises mõttes ootasin ma „Carmenilt“ veidi suuremat emotsiooni. Hetkeseisuga meeldis mulle ainult toreadoori laul ja see nö avamäng, sest see oli tuttav. Kui ma nüüd aga Youtubest otsisin toreadoori laulu, siis leidsin mitu erinevat täispikka versiooni „Carmenist“ ja ma pean ütlema, et mul on kiusatus neid vaatama hakata. Nii mitmedki laulud olid nendes videodes nii kaasakutsuvad, et lausa panid end kuulama. Nüüd ei saa ma ainult sellest aru, miks eile Vanemuise ooper seda teha ei suutnud. Ometigi olin ma vaimult valmis ooperisse minema ja ootasin „Carmenit“ pikisilmi. Kas tõesti oli Vanemuise lavastus minu jaoks liiga nõrk? Või olen ma ooperimaailmas täielik võhik ja ei oska suurepärast lavastust ära tunda?

Autor: Georges Bizet´

Lavastaja-koreograaf: Giorgio Madia

Muusikajuht ja dirigent: Paul Mägi

Kunstnik: Maarja Meeru

Videokunstnik: Mikk- Mait Kivi

Osades:

Alexandra Kovalevich – Carmen

Boldizsár László – Don José

Janis Apeinis – Escamillo

Diana Higbee – Micaëla

Märt Jakobson – Zuniga

Sigrid Mutso – Frasquita

Karmen Puis – Mercédés

Taavi Tampu – Moralés

Simo Breede – Dancairo

Rasmus Kull – Remendado

Jaan Willem Sibul – Lillas Pastia

Dina Sõritsa – Flamenkosolist

Aivar Kallaste – Escamillo assistent

Vanemuise sümfooniaorkester

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise balletitrupp

Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased

Tartu Poistekoor

Rohkem infot lavastuse kohta saab lugeda ja pileteid osta Vanemuise kodulehelt SIIN