2018 loetud raamatud

Ma olen alati suur lugemishuviline olnud. Mäletan, et koolivaheaegadel veetsin kõik vabad hetked raamatute taga. Eriti piin oli see aeg, kui kohalik raamatukogu suvel kinni oli, sest raamatukoguhoidjal oli puhkus. Ma küll vedasin endale korraliku hunniku raamatuid koju, kuid alati olid raamatud vähemalt nädal enne raamatukogu avamist loetud. Kõrgkooli ajal jäi raamatute lugemine tahaplaanile, kuigi suvel ma ikka lugesin. Aga kindlasti mitte nii palju kui varem.

Igatahes otsustasin juba 2017. aasta suvel, et on aeg jälle lugema hakata. Sest magistriõpingud said läbi ja sellega seoses vähenes kohustuste hulk märgatavalt. Mõningaid ettekandeid ja artikleid jms oli vaja koostada, kuid mingit pidevat õppimist ja tööde tegemist enam ei olnud. Siis nägin aasta lõpus oma kursuseõe postitust Facebooki seinal, et tema luges 2017 aastal 64 raamatut läbi ja eesmärgiks oli tal 52 raamatut aastaga lugeda. Sel hetkel läbistas mind väikene kadeduseuss, et miks mina nii vähe lugenud olen. Ja eestlane on juba selline, et tema ei saa ju naabrist kehvem olla. Niisiis otsustasin, et loen 2018. aastal ka vähemalt 52 raamatut läbi. Aga, et ma ei oska lihtsalt niisama tuima nimekirja teha, siis sai iga loetud raamatu taha väikene arvamus ka kirjutatud. 

Alljärgnev postitus ongi minu 2018 lugemisaasta kokkuvõte. Siiski 52 raamatut kokku ei tulnud, sest ma ei osanud ootamatult sülle kukkunud aega niisama lugemiseks ära kasutada ja läksin uuesti kooli (aga see on juba uus postitus, millest saab ilmselt varsti lugeda).

1. Rait Avestik (koostaja) "Aarne Üksküla" - Minu jaoks oli kohati liiga palju lavastuste kirjeldusi ja liiga vähe infot Üksküla kui inimese kohta. Samas tekkis lavastuste kirjeldusi lugedes kurb hetk, et mul pole enam võimalusi neid lavastusi teatrilaval selles esituses näha. Minu silmis keskendus raamat Aarne Ükskülale kui näitlejale, võib-olla oleks võinud rohkem isiklikust elust ka kirjutada. Samas ma saan aru, et Üksküla ei tahtnud väga oma eraelu avalikkusega jagada ja eks seda soovi austasid ka teised. Ehk ongi parem, sest siis saavad kõik lugejad mäletada Aarne Üksküla kui suurepärast näitlejat. Tegelikult see raamat peaks vist pooleldi minema eelmisesse aastasse, sest lugemisega alustasin 26.detsember 2017. Aga suurema osa lugesin ikkagi aastal 2018.

2. Mart Kadastik "Kevad saabub sügisel" - Suvaline raamat, mille Rimist kaasa haarasin, kuna sellel oli soodushind (ma ei suuda raamatuletist nii mööda minna, et ma sealt midagi kaasa ei ostaks, eriti kui tegemist on odava raamatuga). Tagakaanel olev sisututvustus tundus ainult seetõttu huvitav, et lubas muuhulgas ühe arsti keskeakriisist rääkida. Ja kõik, mis puudutab tervishoiutöötajate elu, on mulle meelt mööda. Tegelikkuses olin meeldivalt üllatunud, millised seosed nelja peategelase vahel valitsesid ja et raamat ei keskendunudki ainult ühele arstile. Lõpus tuli nii mõngi ootamatu seos või kokkusattumus välja. Lisaboonus selle eest, et raamatus oli hästi kirjeldatud insuldi sümptomeid ja trombolüüsi ehk trombi lõhustamise protseduuri (mis on minu nö teemavaldkond tööl). Ahjaa, Mart Kadastik on ühe mu kolleegi isa, seega ta peabki sellest meditsiinist natukene teadma. Tekkis tahtmine teised Kadastiku raamatud ka ära lugeda (käesolev raamat on Kadastiku debüütromaan).

3. Kulle Raig "Saaremaa valss. Georg Otsa elu" - Tegemist on Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" ühe raamatuga. Mina arvasin naiivselt, et tegemist on Georg Otsa elulooga. Päris elulooga siiski tegemist ei ole. Kohati jutustab raamat liiga palju sellest ajastust üldiselt. Minu jaoks on teksti raske jälgida, kuna autor hüppab vahel ajas edasi ja siis jälle tagasi. Lisaks on kuidagi raske eristada kas kirja on pandud  autori enda tekst või Georg Otsaga kokku puutunud inimeste mõtted. Ühesõnaga, ma oleksin tahtnud ühte korralikku Georg Otsa elulugu tegelikult lugeda.

4. Aili Tervonen "Vitamiinijoogid"  - Tegemist on retseptiraamatuga. Poes sirvides tundus, et tegemist on toreda raamatuga, kust võib huvitavaid smuutide retsepte saada. Kodus lugesin raamatu (ehk siis kõik retseptid) kohe algusest lõpuni läbi. Mõni retsept oli huvitav ja tekkis kohe tahtmine katsetada, kuid mõni tekitas sellise tunde, et seda retsepti ei proovi ma kunagi. Üldiselt veidi metsa läinud ost. Aga esialgu jääb raamat minu raamaturiiulisse, sest äkki ma ikka tahan mõnda retsepti proovida. Retseptiraamatu lisamine siia läbi loetud raamatute nimekirja vist ei ole tegelikult päris õige, aga see on ainus retseptiraamat, mille ma olen kaanest kaaneni järjest läbi lugenud.

5. Mart Kadastik "Eluaegne" - ostsin raamatu, kuna mulle eelmine loetud Mart Kadastiku romaan meeldis. See raamat oli ka huvitav, kuid minu jaoks olid teemad kohati liiga ulmelised. Ma ikka tahan uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Samas päris sellist tunnet ka ei tekkinud, et paneks raamatu käest ja jätaks üldse pooleli. Viimastel lehekülgedel oli juba lõpp etteaimatav. Oleks mingisugust üllatavamat lõppu eeldanud.

6. Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus" - Kuna mulle Tammsaare "Tõde ja õigus" meeldib, siis mõtlesin mõne teise raamatu ka läbi lugeda. Raamatut peetakse lisaks mehe-naise suhete igakülgsele analüüsimisele ka ühiskonnakriitiliseks raamatuks. Päris huvitav on lugeda 1930ndate aastate elust ja olust Eestis. Siiski venis selle raamatu lugemine minu jaoks ikka päris pikalt. Ju pole see ühiskond ja aeg ikka päris minu maitsele.

7. Mihkel Raud "Eestlase käsiraamat" - Ma lootsin sellest raamatust ikka kordades rohkem. Mihkel Raud inimesena mulle väga ei meeldi, aga tema "Musta pori näkku" oli minu meelest hea raamat. Nii lootsin ka sellest raamatust head lugemist. Umbes midagi sellist, mis näitaks õiget eestlast. Mingis mõttes  seda see raamat ka tegi. Mulle ei meeldinud ainult see, et 100 asja, mida eestlane teeb, olid eraldi välja toodud ja meenutasid mingit anekdooti. Kuidagi liiga hakitud mulje jättis raamat mulle. Ma oleks ühtset tervikut tahtnud.

8. Anneli Saro "101 Eesti teatrisündmust" - Kuna ma olen TÜ-s ühe teatriteaduste eriala aine läbinud, siis paljud sündmused, millest raamatus juttu oli, olid mulle tuttavad. Ja kuna ma olen ühte keskkooli teatriõpikut (Teatrilugu) ja mõnda näitlejate elulooraamatut ka lugenud, siis sellest raamatust väga palju uut infot ma ei saanud. Küll aga hakkas mulle meeldima mõte, kunagi oma 100 (või ka 101) teatrisündmust nimekiri koostada. Selle raamatu häda ilmselt ongi selles, et kõik, kes teatri vastu rohkem huvi tunnevad, on juba nende sündmustega kursis ja siit raamatust midagi uut enda jaoks ei leia. Ja nende jaoks, keda teater ei huvita, ei paku ka see raamat huvi.

9. Reet Made "Lapsepõlve radadel. 32 tähendusrikast kasvamise lugu" - Päris huvitav oli lugeda, milline oli tuntud Eesti inimeste lapsepõlv. Lisaks hakkasid mulle silma mõned sarnasused. Näiteks olid paljud praeguseks tuntuks saanud inimestest tegelenud lapsena palju lugemisega ja valdavalt ise üles kasvanud ilma vanematepoolse sundimiseta. See pani kohe enda fantaasia tööle, et kas tõesti ongi mingid sarnased eeldused olemas, et tuntuks saada.

10. Liane Moriarty "Väikesed suured valed" - See on peale Aarne Üksküla raamatu kõige põnevam raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Neelasin need 495 lehekülge endale  pooleteise päevaga sisse. Nii huvitav oli, et pidin end öösel sundima raamatu käest panema, et magama minna. Selle kohta on seriaal ka tehtud, aga kuna mina seda näinud ei olnud, siis oli huvitav lugeda. Eks ma kujutasin teiste Ameerika seriaalide (nt Meeleheitel koduperenaised) põhjal endale üsna elava pildi raamatus toimuvast. Parajalt lihtne lugemine. Puudusid pikad kirjeldused keskkonnast või inimestest ja koguaeg toimus midagi. Esimestel lehekülgedel mind küll veidi häiris, et lisaks jutule olid seal ka mingid tsitaadid osaliste poolt, mis mõnes osas kattusid jutustaja tekstiga, aga osaliselt mitte. Raamatu keskel see enam ei häirinud ja raamatu lõpp tõi sellisele lahendusele ka seletuse. Kindlasti oli see nö tavaline öökapiraamat, millest erilisi tarkusi ei omasta, aga vahelduseks oli väga nauditav lugemine. Soovitan kõikidele naistele, sest see on minu meelest ehtne naistekas.

11. Christel ja Isabell Zachert "Kohtumiseni minu paradiisis" - Tegelikult sain selle raamatu soovituse ühest teisest raamatust. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis raamatust. Igatahes oli tegemist väga kurva raamatuga. Või on siis minul silmad lihtsalt liiga märja koha peal. Ei soovita raamatut avalikus kohas lugeda. Ma lugesin bussis ja seal oli väga raske oma pisaraid tagasi hoida. See on täiesti tõsieluline raamat ühest 15-aastasest tüdrukust, kellel avastatakse vähk. Sealt leiab nii tema ema poolt kirja pandud kirjeldusi kui ka tüdruku enda kirju ja päeviku sissekandeid. Mulle kui meditsiini valdkonnas töötavale inimesele oli lugemine huvitav. Olgugi, et raamatu tegevus toimub aastatel 1981-1982. Kellele see teema huvi pakub, siis soovitan kindlasti lugeda.

12. Tiina Laanem "Pildilt kukkujad" - Raamatut tahtsin ainult seetõttu lugeda, kuna olen samanimelist lavastust Vanemuises näinud. Kuigi peab tunnistama, et lavastus mulle väga suurt muljet ei jätnud. Siiski ma tean, et enamasti on raamatud paremad kui film või lavastus. Seega otsustasin raamatu läbi lugeda. Esimesed mõnikümmend lehekülge tundus raamat veelgi igavam kui nähtud lavastus. Lõpuks hakkas ka raamat edenema ja saan julgelt öelda, et raamat oli parem kui lavastus. Raamat jutustab loo ühest Eesti perekonnast ja nende saatusest. Ehtne läbilõige Eesti ühiskonnast. Nõukogudevastase tegevuse eest vangi panek, 90ndatel Lollidemaal äri tegemine, alkoholism, vanema kaotus jne. Ilmselt kõik need teemad on vähemal või suuremal määral paljudele Eestlastele tuttavad ja see on ehk ka põhjus, miks raamatu lugemine (peale neid esimest paarikümment igavat lehekülge) väga jõudsalt edenes.

13. David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" - See raamat on poelettidel juba mõnda aega olnud, kuid mina jõudsin lugemiseni alles nüüd. Kuigi raamatu poole olen pilke juba tema poelettidele saabumisest alates visanud. Põhjus lihtsalt selles, et ma olen Millenniumi sarja varasemad neli raamatut ka läbi lugenud ja mulle see sari jubedalt meeldib. Soovitan kõikidele. Need raamatud on minu meelest paras kombinatsioon armastusromaanist, kriminullist ja fantaasiast. Ainus mis mind veidi häirib on rootsi pärased kohanimed. Kohati on neid liiga palju ja need nimed on liiga pikad, mis tähendab, et ma pean vahel ühte sama nime korduvalt veerima, et sealt nimi kokku lugeda. Nagu alati, jäi ka sel korral lõpp lahtiseks ja nii ma juba ootan sarja järgmist raamatut.

14. Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus" - Ma pean ütlema, et midagi nii jaburat pole ma tükk aega lugenud. Siiski heas mõttes jaburat. Esimesed leheküljed ei olnud tegelikult üldse mitte jaburad. Siiski mida lehekülg edasi, seda jaburamaks sisu läks. Mind see siiski ei härinud. Raamat oli minu jaoks väga kaasahaaravalt ja hoogsalt kirjutatud. Kui raamatu kätte võtsin, siis kohe aeg lendas. Nüüd ma igatahes otsin, kas Jonas Jonasson on veel mingeid raamatuid kirjutanud, sest mulle tundub, et tema kirjutamise stiil sobib mulle. Tuhat tänu mu tädi mehele, kes sellest raamatust märtsis rääkis ja tekitas minus huvi selle raamatu vastu. Soovitan soojalt, kõikidel lugeda. Sellest pidi film ka olema ja film pidi ka hea olema.

15. Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed" - Minu esimene kokkupuude Tõnu Õnnepaluga. Kardetavasti ka viimane. Raamatu sain ainult seetõttu, et unustasin õigel ajal oma Rahva Raamatu raamatuklubi kuu raamatu tellimuse tühistada. Ja kui mul raamat juba olema oli, tuli see hitt-raamat läbi lugeda. Minu jaoks on sisu liiga keeruline. Kuigi autor räägib sisuliselt enda elust, aga seal on liiga palju kirjeldusi, ajaloolisi fakte ja filosofeerimist. Kõige enam häiriski mind filosofeerimine ja raamatu alguses eriti tugevalt tuntav autori negatiivne hoiak. Tekkis tahtmine raamatu lugemine pooleli jätta (tegelikult jätsingi ja lugesin siin nimekirjas olevad eelmised kaks raamatut läbi). Lõpuks otsustasin, et äkki läheb edaspidi raamat paremaks ja lugesin lõpuni. Kuigi lõpp läks küll nii, et ma konkreetselt lugesin lehekülgi, palju raamatu lõpuni veel jäänud on. Täpselt nii nagu kunagi koolis sai igavat kohustuslikku kirjandust loetud. See raamat aitas mul vähemalt jõuda tõdemuseni, et kui sa satud mõne igava raamatu otsa, siis tasub teistele raamatutele ikka ka võimalus anda. Sest üks sulle mittesobiv raamat ei pruugi tähendada, et kogu kirjandus sulle ei sobi.

16. Margus Mikomägi "Kaksteist armastavat naist" - Raamat jäi mulle raamatupoes täiesti juhuslikult silma. Ja kuna raamatus on üksteist intervjuud naisnäitlejatega, kellest paljud on ka minu lemmikud (Mari Lill, Ülle Kaljuste, Marika Vaarik, Ita Ever), siis oli ilmselge, et ma pidin selle raamatu poest endaga koju kaasa tooma. Juba esimese intervjuu lugemine Ita Everiga tekitas minus hästi sooja tunde ja tahtmise kohe teatrisse minna. Eks see ole teatriarmastaja probleem. Samas selle raamatu lugemine tekitas ka palju teistsuguseid mõtteid teatri ja ka selle blogiga seoses. Näiteks mõte, et panen selle blogi kinni või kirjutan ainult hästi lühidalt kas mulle nähtud etendus meeldis või mitte. Näitlejatest ei räägiks ma siis midagi, et mitte kellegi tundeid riivata. Samas ma lohutan end mõttega, et ega need näitlejad mu blogisse ilmselt väga sageli ei satu. Või kui satuvad, siis ma pole mingi teatrikriitik, kelle sõnu peaks keegi tõsiselt võtma. Kindlasti panevad igasugused teatriraamatud mind aga teatrit teistmoodi nägema. Ja see on väga tänuväärne.

17. Maia Sepp "Migreenimaffia" - Nägin raamatut täiesti juhuslikult Apollo raamatupoes uute raamatute letil. Ja kuna ma ise tegelesin mingi aeg peavaludega süvendatult, siis sõna migreen püüdis mu tähelepanu. Mul on komme esimese asjana huvipakkuva raamatu puhul tagakaanelt sisututvustust lugeda. Sel korral nägin seal oma kolleegi soovitust ja nii see raamat minuga koju kaasa rändaski. Olles ise elus mõnda migreeni kogenud (mitte küll nii tõsisel kujul, nagu raamatu peategelane Viive), siis oli nii mõndagi raamatu sisust ka mulle tuttav. Olgugi, et raamat on puhtalt ilukirjanduslik teos. Samas leian ma, et migreeni diagnoosiga inimestele võib see mingil määral ikkagi abi pakkuda. Eelkõige see teadmine, et kui üks ravim ei aita, siis tuleb julgeda proovida uusi ravimeid ja muuta oma elustiili. Töötades ise tervishoiu valdkonnas ja nähes väga palju migreeni all kannatavaid inimesi, tean, et see iseendaga tegelemine on kõige raskem. Kindlasti on kogu Eesti süsteemil sellest raamatust midagi õppida. Kasvõi seda, et meil võiks samuti migreenikutele olla tugigrupid olemas. Minu meelest igati väärt idee. Kindlasti soovitan raamatut lugeda ka nendel inimestel, kes pole elus kunagi peavalu käes vaevelnud. Äkki hakkavad need inimesed siis mõistma, mida see tähendab, kui keegi ütleb, et tal pea valutab ja ta tõesti ei suuda seda valu tavalise valuvaigistiga ohjata, et näiteks sõpradega välja minna. Igatahes mõtlemapanev raamat kõikidele. Endine peavaluõde soovitab :)

18. Claudette Joannis "Sarah Bernhardt" - Haarasin raamatu raamatukogust kaasa, kuna planeerin minna vaatama suvelavastust mis räägib Sarah Bernhardt´ist. Mõtlesin, et oleks tore enne teatrisse minekut end veidi kurssi viia, mis inimesega tegu on. Äkki aitab lavastusest paremini aru saada. Pean siiski tunnistama, et mulle jättis raamat referaadi mulje ja mind häiris, et sündmused ei olnud kronoloogilises järjekorras kirjutatud. Samas läks raamatu lugemine kiiresti, sest mõnel leheküljel oli pool lehekülge seletusi kirjas, mida ma lugeda ei viitsinud. Ma lootsin, et tegu on biograafiaga, kuid biograafiast oli asi kaugel. Aga mingisuguse ettekujutuse ma Sarah Bernhardt´st sain. Pigem oli see ikkagi igava võitu lugemine.

19. Mart Kadastik "Luikede järv" - Viimasel ajal satuvad Kadastiku raamatud mulle järjest rohkem pihku. Alguses kogemata, aga peale esimese raamatu lugemist sain aru, et tema stiil mulle meeldib ja nii olen teisigi tema raamatuid lugenud. Selle raamatu võtsin seepärast kätte, et mu vanatädi oli vanaemale öelnud, et tema loeb seda raamatut ja siin räägitakse arstide ja õdede suhetest ja mulle võiks see raamat meeldida. No ma siis pidin ju raamatu läbi lugema. Ootasin juba esimestel lehtedel, et millal arstid ja õed mängu tulevad. Küll olid tegelasteks ajakirjanikud ja taksojuhid ja advokaadid, üks arst oli ka, aga tema oli surnud. Õdedest polnud mingit juttu. Siiski lugesin lõpuni, sest huvitav raamat oli. Aga ma poleks oodanud, et need arstide ja õdede suhted nii seksuaalsest nurgast kirja on pandud. Ikka korralik romaan. Selline mõnus lihtne lugemine. Ilmselt eelkõige naistekas. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu püant. Nagu novellides, kus on humoorikas ja kohati üllatav lõpp. Soovitan lugeda.

20. Justin Petrone "Peegelmees" - Raamat, mida sattusin lugema raamatukoguhoidja soovitusel. See on vist mul teine Justin Petrone poolt kirjutatud raamat lugemiseks. Parajalt humoorikas ja vähemalt mind pani nii mõnelegi asjale teistsuguse pilguga vaatama. Näiteks minu toidulauale. Lisaks sain tõestust ka sellele, et raamatuid lugedes võib uut infot saada. Mina näiteks ei teadnud, et lisaks inimorjadele on olemas ka ahvorjad. Näiteks kasutatakse ahvidest orjasid kookospähklite korjamiseks. Järjekordne hea ajaviite lugemine. Vihmase päevaga kulus mul raamatu läbi lugemiseks mõni tund.

21. Viola Kaasik "Prostituut" - Võtsin raamatu raamatukogust ainult seepärast kaasa, et esikaanel lubati elulist lugu 1990. aastate Eestist. Kes siis ei oleks kuulnud sel ajal tegutsenud allilmategelastest ja ärikatest. Ma salamisi lootsin, et raamat avab veidi ka seda maailma. Siiski oli tegemist ainult ühe prostituudi looga. Samas oli huvitav teada saada mis põhjustel erinevad naised seda maailma vanimat ametit peavad ja mis emotsioonid neid seda tööd tehes valdavad. Mu ema luges raamatu enne mind läbi ja ütles, et raamat oli lihtsasti jälgitav ja hea ajaviite lugemine. Kindlasti peab meeles pidama, et see on tõestisündinud lugu ja seega puuduvad siit raamatust kirjanduslikud liialdused. Minu jaoks oli tegemist pigem sellise raamatuga, mille loed läbi, aga hiljem unustad. Ei tekitanud erilist emotsiooni

22. Marko Matvere "Meri ja kuked" - Järjekordselt üks nendest raamatutest, mis mulle lihtsalt raamatukogus riiulite vahel jalutades näppu jäi. Ma arvan, et eelkõige püüdis mu pilku Marko Matvere nimi. Ja kuna mulle ka natukene meri meeldib, siis tundus huvitav nende kunagisest ümbermaailma reisist lugeda. Ma ei teagi kas huvitavamad olid ilusad värvilised pildid või tekst. Igatahes tekkis mul väga mitmes kohas raamatut lugedes, vastupandamatu kihk laevaga ümbermaailma reisile minna. Teades, milline jänespüks ma olen, siis ilmselt sellest reisist asja ei saa. Aga raamatut lugedes sain mingis mõttes ikkagi ka mina ümber maailma ära reisida. Natukene tegi lugemist raskemaks spetsiifiline terminoloogia, millest ma mitte midagi ei tea. Aga nagu pealkirigi ütleb, siis raamatust saabki palju lugeda merest ja kukkedest. Meri mulle meeldib, kuked mitte nii palju. Siiski juba ilusate piltide pärast ei kahetse ma lugemist. Tekitas vähemalt isu fotokaamera kaasa haarata ja mõned pildid ka teha. Ja ma ei teadnud, et Matvere oskab lisaks laulmisele ja näitlemisele ka veel joonistada ja nii häid pilte teha. See lugemine ikka avardab tõeliselt silmaringi.

23. Mart Kadastik "Suvi sulab talvel" - Mind veidi hirmutas teadmine, et selle raamatu puhul on tegemist mõttelise järjega Mart Kadastiku raamatule "Kevad saabub sügisel". Ma olin küll seda nö esimest raamatut lugenud, kuid jaanuaris ja nii ei mäletanud ma täpselt kes oli kes. Samas öeldakse raamatu sisututvustuses, et kaks raamatut pole omavahel sõltuvuses ja nii ongi. Siin raamatus on eelmise raamatu olulisemad sündmused uuesti lahti kirjutatud, et lugeja mõistaks mis seosed tegelaste vahel on. Raamatu algus oli minu jaoks üsna igav, kuidagi ei tekkinud lugemishuvi. Samas kusagil keskel hakkasin ma juba mõtlema, et ilukirjandusest on asi kaugel ja pigem on tegemist puhtalt erootilise romaaniga. Raamatu peategelane on endine ajakirjanik, kes otsustab hakata romaanikirjanikuks ja kirjutab üsna erootilise sisuga romaani, mis tugineb päris paljuski tõsielulistele sündmustele. Need, kes erootilisi kirjeldusi ei kannata, siis nendele vast väga nauditav lugemine pole.

24. Ken Kalling "Eesti meditsiini 100 aastat" - Ostsin raamatu lugemiseks ainult seetõttu, et ma ise selles valdkonnas töötan. Lootsin mingit huvitavat infot saada, kuidas Eesti haiglates on 100 aasta jooksul areng toimunud. Tegelikkuses rääkis raamat rohkem tervishoiupoliitikast. Kohati oli raamat päris igav lugeda. Midagi huvitavat meelde ei jäänudki. Lugesin ainult seepärast lõpuni, kuna olin endale lubanud, et ma ei jäta ühtegi raamatut pooleli. Lõpus läks küll asi põnevamaks, aga kohati jäi mulje, et autor hüppas liiga kiiresti ühelt teemalt teisele.

25. Leelo Tungal "Seltsimees laps" - Minu loetud raamat sisaldas kõiki Seltsimees lapse triloogia kolme raamatut. Olles eelnevalt filmi ka näinud, oli raamatu lugemine puhas nauding. Eks ma isa Feliksit kujutasin ka lugedes Tambet Tuisuna ette, nii nagu filmis. See tegi lugemise minu meelest kergemaks. Samas oskab Leelo Tungal nii hästi kirjutada, et ka ilma filmi nägemata oleks raamat mulle kindlasti meeldinud. Võib öelda, et võrreldes eelmise raamatuga Eesti meditsiinist möödus kordades paksema „Seltsimees lapse“ lugemine nagu lennates. Ja ma vist ei ole ühestki raamatust nii palju oma tuttavatele rääkinud, kui sellest raamatust. Ja kõik, kes arvavad, et nad on filmi näinud ja mida nad sellest raamatust ikka loevad, siis lugege ikka. Raamatud on teadupärast alati palju huvitavamad, sest seal on palju rohkem tegevusi sees, kui ühte filmi ära mahub. Mõnus suvelugemine, mis avardas silmaringi nii kunagise eluolu kui ka väikese lapse maailma tunnetamise küsimustes.

26. Voldemar Panso "Portreed minus ja minu ümber" - Näitleja tudengitele minu meelest on selle raamatu lugemine kohustuslik. Aga ma võin ka eksida. Lugesin seda raamatut ainult seepärast, et "Voldemar Panso päevaraamatus" oli palju viiteid sellele raamatule. Ja kuna päevaraamat oli huvitav, siis lootsin, et ka see on huvitav. Jah, ma olin küll enamustest teatri legendidest kuulnud, kellest Panso kirjutas, kuid mind see raamat ei kõnetanud. Mõned head teatri teemalised tsitaadid siiski sain, aga kohati mu aju lihtsalt luges sõnu, kuid ei fikseerinud ära, mida ma lugesin. Seega ma isegi ei tea, kui palju loetust mulle ajukurdude vahele jäi, et ma saaks öelda, et ma oma silmaringi avardasin. Tänasin ainult jumalat, et ma näitlejaks ei õpi ja seda raamatut kohustuslikus korras lugema ei pea.

27. Jodi Picoult "Jutuvestja" - Võin vist julgelt väita, et tegemist on ühe minu lemmikkirjanikuga. Esimene tema raamat, mis mulle kätte sattus oli "Oma õe hoidja" ja sealt peale olen kõik tema Eesti keeles ilmunud raamatud ära lugenud. "Jutuvestja" tundus alguses täiesti tavalise romaanina. Siiski mida edasi ma lugesin, seda raskem oli raamatut käest ära panna. Muidugi läksid ka teemad järjest jubedamaks. Raamat annab päris hea ülevaate juutidest ja holokaustist. Siiski ei tasu ära unustada, et tegemist on ilukirjandusega. Ja nagu romaanides alati, on ka väike armulugu õhus. Mind häiris ainult veidi see, et koonduslaagri ohvitseride ametinimetused olid saksa keeles. Need olid niigi pikad nimed ja neid saksa keeles lugeda mulle ei meeldinud. Lõpuks jätsin kõik saksa keelsete sõnade lugemise vahele. Veel oleks mulle meeldinud, kui raamatus oleksid Sage ja Leo ikkagi kokku jäänud. Praegu jäi lõpp üsna lahtiseks ja see, mis Leost ja Sagest edasi sai, on iga lugeja enda peas.

28. Lydia Koidula "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola" - Nagu mu sõbranna ütles, siis tegu on Eesti teatri tüvitekstiga. Kui aus olla, siis ega ma seda päris vabatahtlikult ei lugenud. Koolis oli vaja kohustuslikus korras see läbi lugeda. Olen seda ka varem paar korda lugema pidanud (kõik ikka kooliga seoses), aga sel korral teadsin natukene rohkem kogu näidendi taustalugu ja see muutis lugemise päris huvitavaks. Eks mul jooksis paralleelselt ka mingi ERR arhiivi salvestus aju sügavustest silme ees. Päris niisama vist seda raamatut siiski lugema ei hakkaks.

29. Friedrich Robert Faehlmann "Müütilised muistendid" - ametlikult on tegemist raamatuga, olgugi et seal on sees ainult 12 lehekülge. Ja ma lugesin ta läbi. Sest koolis oli vaja lugeda. Kunagi varem olen ka seda raamatut vist põhikoolis pidanud lugema, aga siis kindlasti mitte sellise pilguga. Kuigi ma pean tunnistama, et ega ma praegu lugedes ka kogu raamatut sellise pilguga ei osanud vaadata, nagu seda õppejõud käsitles. Näiteks on selles raamatus kirjas Eesti kunsti sündimine. Või te arvate, et sealsed nimed nagu Endla, Vanemuine, Ilmarine, mis on tuntud teatrite nimed, on praegusel ajal juhuslikult teatrite nimedeks saanud? Ühesõnaga päris hariv lugemine oli. Soovitan teistel ka väga raamist välja mõtlemisega seda raamatut lugeda ja fantaasia lendu lasta. Sest muudmoodi seda raamatut mu meelest lugeda pole võimalik. Vähemalt nii, et raamat huvi tekitaks.

30. Oskar Luts "Kapsapää" - Olen seda vist kunagi varem ka lugenud, aga siis ei mäleta, et see oleks selliseid tundeid tekitanud. Kui ikka on kirjas, et tegemist on naljaga ühes vaatuses, siis tuleb näidendist nalja otsida. Päris kõht kõveras naerda ei saanud, aga mõned sellised kohad olid küll, mida teatris vaadates võiks väga naljakaks pidada.

31. Karl Ernst von Baer "Eestlaste endeemilistest haigustest" - võib tunduda kummaline raamat, mida lugeda, kuid tegemist on täiesti kohustusliku koolikirjandusega. Ma pean tunnistama, et ma olin küll lugema asudes veidi skeptiline, kuid väga põnev lugemine oli. Haigustest kui sellistest väga pikalt ei kirjutata, vaid pigem sellest, mis 18.-19. sajandil neid haigusi eestlaste hulgas põhjustas. Kirjeldatud on nii eluolu kui kliimat. Isegi tuulesuundade mõju haigustele on ära seletatud. Ma küll ei tea, kas need tõed tänapäeval enam kehtivad (ilmselt mitte), aga ikkagi oli väga huvitav teada mis vahe on põhja- ja lõuna tuulel erinevate haiguste mõistes.

32. Eduard Vilde "Tabamata ime" - jälle kooliga seotud lugemine. Ei tekitanud väga mingeid erilisi emotsioone. Kohati oli minu jaoks isegi igav lugemine.

33. Eduard Vilde "Pisuhänd" - kes meist siis ei teaks Tiit Piibelehte, Ludvig Sanderit või vana Vestmanni? Ma arvan, et kui näidendit pole keegi lugema juhtunud, siis telelavastust, milles mängivad Aarne Üksküla, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu, on küll kõik näinud. Nii olidki mul näidendit lugedes silme ees legendaarsed telenäod (sellele aitas muidugi kaasa ka raamatu kaanepilt, mis oligi telelavastuse järgi kujundatud) ja tundus, nagu vaataksin ma hoopis telelavastust, mitte ei loeks raamatut. Jällegi, oli tegemist kohustusliku kirjandusega ja niisama ajaviiteks oleksin kindlasti lugenud mõnda sellist raamatut, mida pole juba varasemalt lugema pidanud.

34. August Kitzberg "Libahunt" - jälle varasemalt loetud raamat, mida tuli nüüd seoses kooliga uuesti lugeda. Samas olin ma vist viimati seda raamatut lugedes liiga noor ja pidasin seda väga igavaks kohustuslikuks kirjanduseks. Sest praegu tundus "Libahunt" küll huvitava lugemismaterjalina. Ma suutsin selle raamatu põhjal eksamil isegi tänapäevase ühiskonnaga paralleele tuua. Seega pani raamat mõtlemis- ja analüüsivõime ikka korralikult tööle.

35. Jakob Pärn "Oma tuba, oma luba" - selles osas on kool tore, et ma saan teadlikuks selliste raamatute olemasolust, millest mul varem aimugi ei olnud. Ja kuna see raamat rääkis ka 19.sajandi  talupoegade elust, siis muidugi meeldis see raamat mulle. Vahelduseks oli hea lugeda ka sellest, kuidas talupojad hakkasid oma suitsutarede asemele korralikke majasid ehitama. Kuna raamat on parajalt õhuke, siis sobib ka nendele lugemiseks, kes selle ajastu vastu huvi tunnevad, aga väga pakse raamatuid lugeda ei taha.

Ja selline see 2018. aastal loetud raamatute nimekiri saigi. Ma olen natukene pettunud, et päris 52 raamatut täis ei tulnud, nagu mu salajane eesmärk oli. Samas ma lohutan end sellega, et kui käia täiskohaga päevases õppes koolis ja sisuliselt kahes kohas tööl, siis vist väga ei saagi lugemiseks aega jääda. No ja lugesin ma tegelikult natukene rohkem, kui siin kirjas on. Siia läksid ainult need raamatud kirja, mille ma kaanest kaaneni läbi lugesin. Neid raamatuid, millest ma mõned kümned (kohustuslikud) leheküljed/peatükid/jutud läbi lugesin, on veel. Ja mul on õhkõrn mälestus, et nii mõnegi nähtud lavastuse kohta sai ka näidendiraamat läbi loetud (nt Eesti Draamateatri "Isamaa pääsukesed"), aga kuna ma pole seda õigel ajal siia kirja pannud, siis las ta sel korral jääda. Pole küll minu lugemise tippsaavutus, kus ma oleks selle sama raamatute hulga ehk ainult kolme suvekuuga läbi lugenud, aga algus siiski. Siit edasi saab lugemus ainult suuremaks minna.