„UniVerse: A Dark Crystal Odyssey“

 30. Novembril 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rünno Lahesoo

Enamasti ollakse arvamusel, et kõik väikelinnad on depressiivsed ja seal pole absoluutselt mitte midagi head. Eks nii mõneski mõttes olen ma sellega nõus, kuid eks palju oleneb ka sellest, mis inimesed seal depressiivses väikelinnas elavad ja mida nad seal korraldavad. Nii olen korduvalt kuulnud, et Põlvas ei toimu mitte midagi ja see on üks kõige hullem pommiauk kogu Eestimaal. Jah, ka mina pole rahul paljude otsustega, mis linnas vastu on võetud ja tõesti suurt kaubanduskeskust linnas pole ning samuti puuduvad seal ka mitmed teised olulised teenused. Aga kultuurielu on Põlvas selle-eest vägev. Julgen väita, et vähemalt kord kuus toimub seal teatrietendus ja ka kontserdeid leidub seal ka rohkesti. Kusjuures kontserdid on ikka päris maailmatasemel. Seega ei saa öelda, et Põlva täielik pommiauk on ja ilmselt sama kehtib ka teiste depressiivseteks väikelinnadeks nimetatute kohta.

Sel korral sai Põlvas näha Wayne MacGregori balletti “A Dark Crystal Odyssey", mida esitati koostöös The Royal Ballet´ga. Ehk siis ühte väikest osakest Inglismaa kõige kuulsamast ja olulisemast balletitrupist oli võimalik väikeses Põlvas näha. Jah, ma olen aus, neid oli võimalik näha ka Rahvusooper Estonia laval, aga Põlvasse tulid nad esimesena ja kui kogu Eestis oligi ainult kaks etendust, siis on see päris kõva sõna, et üks etendus Põlvas toimus. Ma ei hakka salgamagi, et kuigi ma pole eriti suur balletihuviline, siis võimalus seda etendust näha, oli ikka midagi erakordset. Sest see lihtsalt on üks nendest hetkedest, mida õnnestubki ainult kord elus kogeda. 

Kahjuks oli minu istekoht rea otsas ja seetõttu jäi mul osa etendusest piiratud nähtavuse tõttu nägemata, sest kõik see, mis toimus lava külgedel jäi minu vaateväljast välja. Kuigi pean tunnistama, et ega ma tegelikult midagi väga nähtu kohta kirjutada ei oskagi. Esiteks pole ma kunagi eriti suur balletihuviline olnud ja seetõttu ei oska ma laval nähtut väga tõlgendada. Jah, ma ostsin kava, sest tavaliselt kava just selleks ongi, et ära kirjeldada, millest lavastus räägib, aga ka kavalehe abiga jäid paljud kujundid mulle arusaamatuks. Teiseks olin ma lavastuse visuaalsesse poolde nii süvenenud, et lülitasin aju täiesti välja ja ei mõelnud etenduse ajal mitte millelegi. 

Kuigi ma tantsijaid vahepeal üldse ei näinud, sest nad tantsisid just selles lava ääres, mida mina ei näinud, jätkus mul vaatamist ikkagi. Nimelt toimus kogu etendus õhulise eesriide taga ja sinna eesriidele kuvati kogu aeg erinevaid mustreid, mis tekitasid vägagi vastandlikke tundeid. Samas olid mustrid visuaalselt nauditavad ja neid vaadates sai mõtte vabaks lasta ja lihtsalt olla ja kulgeda muusika ja visuaali taktis. Just see on see, mida ma peamiselt vaatasin ja lasin oma mõttel uitama minna. Järgmisel hetkel tuli muidugi meelde, et ma vaatan baletti ja peaks tantsijaid ka vaatama. Eks kohati oli harjumatu ka see, et tegemist oli kaasaegse balletiga kus tantsijad olid laval paljajalu ja lõpuks peaaegu ilma riieteta. Minu jaoks see veidi võttis seda balleti suursugusut veidi vähemaks.

Igatahes nagu lavastuse tutvustus ütleb, siis Wayne McGregori ballett A Dark Crystal Odyssey on inspiratsiooni saanud Jim Hensoni 1982. aasta kultusfilmist The Dark Crystal. Ma kahjuks pole sellest filmist varem midagi kuulnud ega seda näinud, seega polnud mulle sellest teadmisest erilist kasu ja see ei aidanud mul kuidagi paremini mõista mis laval toimub. Ajalugu on tugevalt seotud The Dark Crystal universumiga, kus peegelduvad vastandlikud jõud – hea ja kurja võitlus, valguse ja pimeduse tasakaal. Lisaks sain tutvustusest veel teada, et ballett uurib needuse, vägivalla ja looduslike jõudude teemasid, esitades neid läbi liikumise ja kujundite. Tantsijad esindavad erinevaid tegelasi ja maailma osi, olles tugevalt seotud graafilise ja visuaalse esteetikaga, millel on oma roll stseeni kujunduses.

Nüüd guugeldasin veidi seda filmi ka, mille põhjal ballett loodud on ja julgen väita, et McGregori tõlgendus jääb truuks filmi tumedale ja salapärasele atmosfäärile, pakkudes vaatajale sensoorset ja intellektuaalset kogemust, mis ühendab tantsu, visuaali ja muusika. Ballett on intrigeeriv segu psühholoogilisest ja spirituaalsest uurimusest, olles teatud mõttes poeetiline mõtisklus valguse ja pimeduse vahelise tasakaalu leidmisest. Ja kuigi ma ei saanud detailselt kõikidest nüanssidest aru, mida ballett öelda tahtis, olen ma sellega nõus, et igati sensoorse kogemuse see elamus mulle pakkus. Ja eks see teadmine, et asjaga on seotud The Royal Ballet, muutis asja veel eriti eriliseks ja intellektuaalseks. Ja kui ma veel kõik need mõtted ja kujutluspildid siia välja tooksin, mida laval nähtud liikumine, valgus, heli ja installatsioonid tekitasid, siis saab öelda küll, et tegemist oli spirituaalse kogemusega, mida ongi raske sõnadesse panna. Selleks, et seda mõista, tuleb seda ise kogeda.

Selle lühikese postitusega tahan lihtsalt seda öelda, et alati ei tasu väikelinnasid kritiseerida ja tasub ka nende kultuurielul silma peal hoida. Iial ei tea milliseid suurepäraseid kultuurielamusi ootamatust kohast leida võib. Ühtlasi kasutan võimalust ja toon selle välja, et Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses saab juba 7. aprillil 2025 näha Eesti Balletiagentuuri produtseeritud balletti „Tuhkatriinu“, milles lisaks Eesti Rahvusballeti tantsijatele teevad kaasa solistid Hispaania Rahvusballetist ja Soome Rahvusballetist.