teisipäev, 12. aprill 2016

Võtame hetke: Karmen Puis ja Külliki Saldre

09. aprillil 2016 Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis

Vanemuise kontsertmeister Ele Sonn, ooperilaulja Karmen Puis, draamanäitleja Külliki Saldre ja ooperilaulja Reigo Tamm
Laupäeval toimus Vanemuise teatris järjekorde kohtumisõhtu "Võtame hetke". Seekordseteks külalisteks olid ooperilaulja Karmen Puis ja draamanäitleja Külliki Saldre. Vestlusringi juhtis nagu ikka ooperilaulja Reigo Tamm. Järjekorranumbrilt oli tegemist kolmanda kohtumisõhtuga, kuid minu jaoks oli tegu teise kohtumisõhtuga. Ma lihtsalt teisele kohtumisõhtule ei jõudnud, kuigi ilmselt oleks huvitav olnud. Sest Merca (Merle Jääger) on lihtsalt nii huvitav inimene minu meelest. No ja Merle Jalakas on samuti üks mu lemmikutest Vanemuises. Aga mis parata, seekord läks nii. 
Tegelikult tahtsin ikka rääkida viimasest kohtumisõhtust, kus külalisteks olid Külliki Saldre ja Karmen Puis. Paljudele pole ilmselt üllatuseks, et Külliki Saldre on pikka aega olnud minu lemmik. Õigemini oli ta vist mu esimene Vanemuise lemmiknäitleja. Nüüdseks on neid lemmikuid muidugi rohkem tekkinud. Karmen Puis on samuti üks nendest mitmetest lemmikutest. Ooperilauljatest on Karmen Puis just minu kõige lemmikum. Kahjuks pole ma viimasel ajal teda laval väga vaatama jõudnud. Tulevikus kavatsen selle vea muidugi parandada.
Nii kui ma kuulsin, et minu lemmikutega tuleb kohtumisõhtu, olin kindel, et seekord olen ma platsis. Kuigi enesetunne ei olnud laupäeval kõige parem ja mõte sellest, et ma kolmandat päeva järjest teatrimajja lähen, ei olnud ka kõigee ahvatlevam, sättisin ma end siiski kohale. Tavaliselt oleks see ainult heaks unistuseks, et kolm päeva järjest teatrimajas käia, kuid kuna olin just kolmapäeva õhtul välislähetusest tlunud ja neljapäeval koolis käinud, siis koolist otse teatrisse läinud. Reede hommikul tööle ja töölt otse teatrisse, siis tundus laupäeval teatrisse minek mitte just hea mõttena. Samas oli uudishimu ka, et tahaks oma lemmikute kohta rohkem teada saada. No ja ehk midagi ka ise küsida.
Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas asi oli selles, et ma ikkagi olin väsinud ja seepärast ei tundunud seekordne vestlusring nii huvitav. Või oli asi selles, et näiteks Külliki Saldre kohta teadsin ma juba seda kõike ja rohkemgi veel, millest räägiti. Samas Karmen Puisist ei teadnud ma eriti midagi ja tema kohta oli väga tore kuulda. 
Ilmselt põhjus, miks mulle kõige esimene kohtumine kõige enam meeldis oligi see, et tookordsetest külalistest ei teadnud ma suurt midagi ja seega oli huvitav. Kui tookord olid publikuks valdavalt noored, siis seekord oli tore näha rohkem vanemas eas inimesi. Järelikult on info kohtumisõhtutest ka laiema publikuni jõudnud. Mina sain kohtumisõhtutest teadlikuks näiteks läbi Vanemuise teatri Facebooki konto. Ma tahaks loota, et see blogi siin aitab ka veidi maailmale kuulutada et Vanemuises sellised toredad kohtumisõhtud toimuvad. Minu meelest võiks kõikides Eesti teatrites sarnaseid kohtumisõhtuid korraldada. Kas just selles formaadis, et üks küsib ja teine vastab, kuid kasvõi mingid loengud või seminarid, kus nö teatripublik saaks siis lemmikartistidega lavalt eluliste probleemide või jumal teab mille üle veel arutleda. 
Minu meelest on sellised koosviibimised täiesti tänuväärsed. Esiteks, sa saad oma lemmikutest rohkem teada ja nad saavad seeläbi sulle veelgi lähedasemateks, sest sul on see tunne, et te olete koos midagi läbi teinud. Teiseks on näitlejatega see probleem, et nad suudavad laval kõiki teisi peale iseenda näha, seega saad sa sellisel kohtumisel teada, milline inimene su lemmiknäitleja tegelikult on. Kolmandaks hea emotsioon on alati garanteeritud. Neljandaks, tavaliselt saab Vanemuise kohtumisõhtutelt teada ka näiteks häid teatrisoovitusi, mida osalejad ise soovitavad. Ilmselt võiks ma neid põhjuseid siin lõpmatuseni jätkata.
Aga kokkuvõtteks tahaksin tänada Vanemuise teatrit ja Reigo Tamme, et nad sellised kohtumisõhtud teoks tegid. Eriliselt suured tänud Küllikile ja Karmenile, et nad mõlemad nii toredad ja südamlikud inimesed on (vaadake kasvõi üleval olevat pilti ja öelge, et ma eksin). Igal kohtumisõhtul on komme, et külalised nö esinevad ka millegagi. Seekord luges Külliki Saldre ette ühe katkendi oma lemmikraamatust. Ma polnud teda laval veel sellisena näinud. Selle paari lehekülje jooksul, mida ta luges tuli välja päris mitu erineva karkateriga tegelast. Ning selle mõne minuti jooksul sain ma südamest naerma turtsatada ning silma märjaks. Karmen Puis tõestas aga seda, et ka ooperilauljad oskavad laulda täiesti normaalsete inimeste kombel ja ei pea koguaeg aariaid laulma ega kriiskama. Seda tegelikult ei ole võimalik kirjeldada, mis emotsioone nad tekitasid, sest selleks pidi ise kohal olema. Igatahes mõlemad naised on tegijad ja mul on hea meel, et ma sain nendega 2 tundi koos samas ruumis viibida ja sama õhku hingata :)  Nüüd on nad veel rohkem mu lemmikud kui varem. 

PS! Vestlusringist tuli välja ka see, et Vanemuise teatrisse on võimalik töövarjuks minna. Mina julgeksin küll soovitada nii Karmeni kui Külliki töövarjuks minna. 

Järgmine kohtumisõhtu toimub Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis juba 30. aprillil kell 16.00 ja siis tulevad külla Hannes Kaljujärv ja Simo Breede.

0 kommentaari:

Postita kommentaar