reede, 25. november 2016

Perekond Linden

28.Oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas
kerged-failid_perekond-linden_fotod-alan-proosa_vanemuine_september-2016-19
Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Alan Proosa
Endalgi on lausa uskumatu mõelda, et ma käisin viimati Vanemuise lavastust vaatamas aprillis. Ma olen küll vahepealsel ajal korduvalt Vanemuise väikeses majas käinud, kuid Vanemuise lavastuste nägemises on pikk paus tekkinud. Samas teadsin ma ka seda, et oktoober on selline kuu, kus ma Tallinnasse teatrisse ei lähe ja küll mul on kiirete toimetuste kõrvalt aega Vanemuises mõnda lavastust näha. Nüüdseks on kuu kohe läbi ja on viimane aeg oma viga parandada. Asjale aitas kaasa millalgi oktoobri alguses postkasti ilmunud Vanemuise kiri, et järgneva 30 tunni jooksul on kõikide oktoobri kuu lavastuste piletid -30% odavamad. “Perekond Linden” oli mu vaatamist ootavate lavastuste nimekirjas, õhtu oli töölt vaba, vabu kohti teatrisse oli ja nii ta läkski.
Pean tunnistama, et ootused lavastusele olid mul suured. Lihtsalt seetõttu, et lavastust tutvustati kui Ameerika perekonnadraamat. Mulle need perekonnadraamad väga meeldivad. Siiani on väga hästi meeles Vanemuise “Maetud laps” ja Draamateatri “Augustikuu“. Mõlemad rääkisid perekonnadraamadest ja meeldisid mulle väga. Seega olid lootused ka sel korral väga kõrged. Ja kui on kirjas, et lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi, siis võib ju eeldada, et ees on ootamas kolm tundi kvaliteetaega. Eriti ootan ma kvaliteetaega siis, kui ma olen terve nädala pidanud tegema tööd, mida ma igapäevaselt pole harjunud tegema ja mis mulle niipalju ei meeldi, kui ma igapäevane töö.
Ja seda kvaliteetaega ma ka sain. Küll kahjuks mitte päris kolme tundi, aga midagi siiski. Etendus nii hea ei olnud, nagu ma lootsin. Ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, mis mind häirima jäi, aga midagi oleksin ma natuke rohkem tahtnud etendusest saada. Võib-olla oli põhjuseks see, et tegemist ei olnud otseselt tänapäevase looga, vaid tegevus leidis aset eelmise sajandi keskpaigas. Samas probleemid olid olemas ja samasugused nagu tänapäevalgi. Nii ongi ülikooliprofessoril 65. sünnipäev ja selleks puhuks tuleb kogu pere kokku. Kui ma aru sain, et terve pere tuleb kokku, siis oli juba teada, et seal see perekonnadraama peidus ongi. Kohale tulid professori kolm vanemat last, kes omavahel pealtnäha kõige paremini läbi ei saanud. Eriti kippusid omavahel tülitsema vanemad õed, kellel olid erinevad maailmavaated. Küll üritas õdesid lahutada vend, küll noorem õde. Samas kippusid ka vanemad õed ja vend omavahel tülitsema. Samuti kritiseerisid lapsed vanemate elu. See siiski polnud veel see kõige suurem draama perekonnas. Kõige suurem draama oli see, et emal oli seal väikelinnas elamisest isu täis ja nii oligi ta kahe lapsega pidanud plaani nö uue elu alustamiseks. Selleks, et sealt linnast minema saada palus proua Linden isegi ülikooli sekretäri, et see aitaks kaasa tema abikaasa ülikoolist minema ajamiseks. Lihtsalt selleks, et siis ei hoiaks neid seal väikelinnas enam midagi kinni. Probleem on aga selles, et professor ei taha kuuldagi ülikooli tööst loobumisest ja kolimisest. Nii otsustabki proua Linden koos lastega ära sõita ja elada poja juures. Väikelinnas lagunevasse majja jäävadki nii elama noorim tütar Dinah, professor Linden ja majapidajanna. Proua Linden on kindel, et professor saab varsti oma veast aru ja sõidab noorima tütrega talle järele. Kas see ka nii läheb, seda saab igaüks ise mõelda, sest sellist lõppu lavastus meile ei näita. Lavastus lõpeb aga isa-tütre armastushetkega, kus tütar palub isal endale isa poolt alustatud ajalooraamatut ette lugeda ja lugemise ajal jääb tütar isa kõrvale magama. Minu meelest oli selline lõpp parim, sest nii sai igaüks ise edasi mõelda, mis perekond Lindenist sai. Kas professor sai aru, et ta tegi vea ja sõidab koos noorima tütrega abikaasale järgi ja nad elavad kuni praeguseni õnnelikult. Või said professor ja Dinah kahekesi nii hästi hakkama, et jäidki kahekesi lagunevasse majja õnnelikult elama ja sellega purunes ka pere.
Mulle see lugu meeldiski selle tõttu, et tänapäeval on peredes samad probleemid. Ilmselt on vähe neid peresid, kus õed-vennad kogu aeg hästi läbi saavad. Siiski enamasti tülitsetakse nooruses ja täiskasvanuks saades ka omavahelised suhted paranevad. Vähemalt nii on minu tutvusringkondades kombeks. Kindlasti leidub ka neid peresid, kus lapsed kaklevad väikestena ja jäävad kaklema ka täiskasvanuna. Ja kindlasti on igas peres keegi, kes üritab tülitsejaid lepitada. Samuti on tavaline see, et tekivad nö omad väikesed grupid, kes kellega paremini läbi saab. Või on lapsed täiskasvanuks saades saanud paremale elujärjele, kui nende vanemad omal ajal olid ja seega tundub neile, et nende vanemad elavad nii nagu ei tohiks keegi elada. Teate ju küll seda tunnet, et vanemate või vanavanemate juures on kõik nii must, määrdunud ja vanaaegne ja söök pole ka päris see, mida väga hea meelega sööks. Olgu-olgu, võib-olla kõik ei tea seda tunnet. Ma üritasin veidi üldistada, sest mina otseselt pole sellist tunnet tundnud. Seega oli minu jaoks veidi arusaamatu, kui Marion vanematele külla minnes pirtsutas, et toolid on nii mustad ja Rex mainis, et kook on nagu saepurust tehtud. Ilmselt meil kõigil on oma kiiksud ja on midagi, millega me oma elus oleme harjunud ja siis tundubki vanemate juurde minnes, et kõik pole nii hästi kui võiks. Asi on lihtsalt selles, millega keegi harjunud on. Hoopis iseasi on aga see, kas kõike tasub kõva häälega välja öelda. See sama harjumus oli ka põhjuseks, miks professor Linden ei tahtnud oma tööst ülikoolis loobuda. Professor on terve elu seda tööd teinud ja lapsed suureks kasvatanud. Kui ta ühel päeval loobuks tööst ja ei peaks ülikooli minema, siis oleks tema päevad tühjad ja ta ei oskaks midagi oma eluga ette võtta. See muudaks teda veelgi kiiremini vanemaks, kui ta praegu on. Ma arvan, et soov noorena püsida ja mitte oma elu surelikkusele mõelda oli ka üks põhjuseid, miks professor enda kodus kahte üliõpilast lisaks õpetas. Ja miks ta oma noorima tütrega nii hästi läbi sai. Professoril oli vaja enda ümber noori inimesi, et end noorena tunda, sest kes siis poleks mõelnud seda, et nooruses oli elu parem ja ilusam. Ja nii ongi hea end noorena tunda, et oma elusügisel saabuvad mured ära unustada ja loota, et elu on ka 65.aastaselt sama ilus, kui oli 20.aastaselt.
Kui ma vahepeal olen Vanemuise näitlejaid kritiseerinud, siis sel korral oli mul nende mängu jälle huvitav vaadata. Võib-olla peangi tegema pikemaid pause, et näitlejad jälle huvitavad tunduksid. Eriti meeldis mulle Hannes Kaljujärv professor Lindeni rollis. Kaljujärv tegi nii mitmeski kohas head nalja nii, et terve saal naeris. Minu meelest on Kaljujärv selline näitleja, kes ei peagi midagi naljakat ütlema, vaid piisab ühest väikesest näoilmest ja muidu kurb ja dramaatiline tegelane muutub hoobilt naljakaks ja terve saal saab korraks murekoorma õlult visata ning südamest naerda. Samas oskab Kaljujärv hoobilt ka väga tõsine olla. Minu meelest on tema üks nendest näitlejatest, kes ongi suurepärane tõsiselt ja on suurepärane koomik. Teine tegelane, kes alati saali naerma ajas oli Merle Jäägeri kehastatud majapidajanna proua Cotton. Selline tüüpiline sõjast tingituna nupust veidi nikastanud jutuga torisev majapidajanna ajas vist praktiliselt iga oma lausega publiku naerma. Rääkimata siis veel laua all jalgade kõlgutamisest või grimassidest. Muidugi ei saa ma üle ega ümber oma lemmikust Külliki Saldrest, kes kehastas proua Lindenit. Mingil hetkel Vanemuise lavastusi vaadates tundus mulle, et Saldrel on kõik tegelaskujud kuidagi sarnased ja tema liigutused ja miimika on nii ettearvatavad. Nii ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ta enam ei meeldigi mulle nii palju kui alguses. Nüüd proua Lindenit vaadates tuli mulle aga jälle meelde, miks mulle Külliki Saldre meeldib. Proua Lindeni rollis oli Saldre tõeliselt suursugune ja graatsiline. Näha sai nii suurt armastust kui ka vihkamist oma armastatu vastu. Kõik tema liigutused olid minu meelest väga täpselt sätitud ja andsid etendusele omanäolise nüansi. Kui ma kohe etenduse alguses proua Lindenit nägin, jäi mulle mulje, et tegemist on suursuguse krahvinna või madaamiga. Seda arusaamatum oli mulle majapidajanna jutt sissevarisenud elutoa laest. Ei saa ju olla, et selline proua elab sellises lobudikus, mille elutoa lagi sisse kukub. Vot nii hästi oli Külliki Saldre roll mängitud. Üleüldse arvan ma, et Saldrele võikski rohkem anda väärikate naiste rolle. Lisaks meeldis mulle väga Linda Kolde kehastatud Dinah. Ma pole tükk aega näinud, et keegi suudaks nii hästi lapselikku elevust ja siirust kehastada. Selleks peab inimeses endas seda lapsemeelsust piisavalt alles olema. Piret Laurimaa kehastatud Marion oli ka väga täpselt mängitud ja huvitav oli vaadata, kuidas üks inimene saab oma vanemate ja perekonna suhtes nii kõrk ja üleolev olla. Marika Barabanštšikova doktor Jean Lindeni rollis jäi kuidagi tuimaks. Ma saan aru, et Jeaan oligi oma olemuselt teadust armastav ja seega teistest pereliikmetest tõsisem. Lisaks armuprobleemid, kuid ma oleks in mingisugust energiat tahtnud temas näha. Nii tuim ei saa üks inimene olla. Ma nüüd ei saagi aru, kas Marika Barabanštšikova mängis rolli nii täpselt, et tema mängu oli igav vaadata, või oligi tema mäng veidi tuim ja igav. Karol Kuntselit oleksin ma nagu ka sarnases rollis kusagil näinud. Aga mitte ei tule meelde, mis lavastus see olla võis, kus ta mitte just kõige ausamat tegelast kehastas. Kui ma nüüd aus olen, siis mulle tundus, et kõik perekond Lindenit mängivad näitlejad said oma rollidega väga hästi hakkama ja seda perekonda oli laval huvitav jälgida. Paljuski oli nende mõtteid ja arvamusi võimalik nende olekust välja lugeda. Lavastaja on ilmselgelt teinud õiged valikud ja pannud õiged inimesed õigetesse rollidesse. Väljaspool perekonda oli ülikooli sekretär, keda kehastas Jüri Lumiste. Minu meelest oli sekretäri roll Lumistele täiesti tavaline sutsakas laval. Tuleb ülikonnas lavale, räägib härrasmehe kombel paar lauset ja ongi kõik. Mulle tundub, et Lumistel on enamus rolle sellised. Teda ma vaataksin heameelega teistsugustes rollides ka vahelduseks. Üliõpilasi kehastanud Marian Heinat ja Karl Laumets said samuti oma rollidega väga hästi hakkama. Nende mängu oli minu jaoks huvitav vaadata, sest ma pole neid väga palju laval näinud (Laumetsa pole ma üldse varem laval mängimas näinud). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks mulle Linda Kolde Dinah rollis meeldis. Kolde, Heinat ja Laumets on noored näitlejad ja ma pole neid veel tüütamiseni palju laval näinud. Mul lihtsalt puudub võrdlusmoment ja mulle ei tule näitlejat nähes kohe tema stampliigutused ja kõnemaneerid meelde.
Mulle tundub, et nüüd on see postitus küll kuidagi eriti pikaks ja lohisevaks veninud ja oleks aeg vist lõpetada. Igatahes ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene suuremat draamat lavastusest. Et ikka oleks rohkem kisa ja kära ja vihkamist ja leppimist jne. Siin käis kõik kuidagi liiga rahulikult ja ilma pisarateta. Ei saa lihtsalt olla, et naine armastab oma meest, kellega ta on 37 aastat abielus olnud ja siis ta’a lihtsalt kõnnib ilma igasuguste suurte emotsioonideta mehe juurest minema. Ma küsiksin, et kuhu jäid emotsioonid? Ma oleksin emotsioonide kohalt tahtnud veidi kasvõi ülepaisutatust näha nagu seebikates. Et oleks dramaatilisem. No mina ikka kahes kohas sain silma niiskeks. Aga draamat oli ikka omajagu ja asi päris seebikaks ka kätte ei kiskunud. Merca ja Hannes Kaljujärv tegid nalja ka. Seega sobib lavastus ka rohkem naljaarmastavale publikule. Siiski nendele, kelle jaoks kolm tundi teatris tundub palju, ma lavastust ei soovita. Mu meelest esimene vaatus kippus venima ja seal oleks võinud rohkem draamat olla või siis rohkem nalja. Samas teine vaatus läks väga kiiresti. Igatahes nendele, kes arvavad, et Vanemuise lavastused on jamad ja igavad, ma soovitan, sest minu meelest oli see üle keskmise parem lavastus, kui Vanemuise mängukavas olevad paljud teised lavastused. Igati hea viis, kuidas külma, pimedat ja vihmast sügisõhtut mööda saata.
Autor: John B. Priestley
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Mängisid: 
Hannes Kaljujärv – professor Robert Linden
Külliki Saldre – Isabel Linden (professori abikaasa)
Karol Kuntsel – Rex Linden (Isabeli ja Roberti poeg)
Marika Barabanštšikova – dr Jean Linden (Isabeli ja Roberti vanim tütar)
Piret Laurimaa – Marion de Saint Vaury (Isabeli ja Roberti keskmine tütar)
Linda Kolde – Dinah Linden (Isabeli ja Roberti noorim tütar)
Jüri Lumiste – Alfred Lockhart (ülikooli sekretär)
Merle Jääger – pr Cotton (Lindenite majapidajanna)
Marian Heinat – Edith Westmore (professor Lindeni üliõpilane)
Karl Laumets – Bernard Fawcett (professor Lindeni üliõpilane)
Rohkem informatsiooni saab Vanemuise koduleheküljelt (SIIN)

0 kommentaari:

Postita kommentaar