esmaspäev, 4. september 2017

Hedda Gabler

2.septembril Vanemuise väikeses majas
Pilt: Tõnis Järs
Kõik, kõik on uus septembrikuus. Nii algas 2.septembril ka Vanemuise teatri uus hooaeg, mis kannab juba järjekorranumbrit 148. Hooaja avaürituseks oli valitud lavastus "Hedda Gabler". Kuigi lavastuse esietendus oli juba mais, siis on siiski tegemist võrdlemisi uue lavastusega. Mina igatahes mais teatrisse seda vaatama ei jõudnud ja nii oligi eile suurepärane võimalus kaua oodatud etendust näha ja ühtlasi saada aimu sellest, mis uuel hooajal teatrisõpru Vanemuises ees ootamas on. Igati tore õhtu oli. Samuti võin öelda, et Vanemuise uus hooaeg tuleb põnev, vähemalt sõnalavastuste osas.
Kuna kevadel olin ma oma magistriõpingute lõpetamisega nii hõivatud, siis ma konkreetset põhjust ei mäletagi, miks antud lavastus mulle huvipakkuvaks osutus. Küll aga teadsin ma uue hooaja mängukava nähes kohe, et just "Hedda Gabler" on üks nendest Vanemuise lavastustest, mida ma näha tahan. Sisututvustust üle lugedes ei tundnud ma aga mingit ohhoo momenti, mida ma tavaliselt olen tundnud nende lavastuse korral, mis mulle tohutult meeldinud on (nt "Augustikuu", "Grace ja Glorie", "Magamistubades", "Obinitsa" jne). Nii ma siis mõtlesin, et kui kevadel oli suur soov teatrisse minna seda lavastust vaatama, et ju mulle siis midagi ikka huvi pakkus. Sest seda ma mäletasin, et see tunne, mis mind teatrisse käskis minna, oli see sama tunne, mis mind on mu seniseid lemmiklavastusi käskinud vaatama minna. Lisaks sai minu jaoks määravaks näitlejate ansambel ning mulle piisas täielikult sellest kuklas olevast tundest, et ma lihtsalt tahan seda lavastust näha.
Hoolimata sellest, et Henrik Ibsen on "Hedda Gableri" kirjutanud 1890. aastal, on lavastuses käsitletavad teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Mõni teema on lihtsalt aegumatu. Usutavasti kirjutas Henrik Ibsen "Hedda Gableri" lakkamatust huvist naise hingeelu vastu. Mulle tundus, et lavastaja Mehis Pihla on oma lavastuses Ibseni huvi naise vastu veel eriti püüdnud rõhutada, sest paratamatult olid naiste rollid huvitavamalt lahendatud, kui meeste rollid. Muidugi ei saa jõulist naispeaosa ainult lavastaja teeneks pidada, kuid sobivate näitlejate ja misantseenide jms leidmine on ikkagi ainult lavastaja töö. Olgu kuidas on, aga nii mitmekihilist naistegelast pole ma üsna pikka aega üheski lavastuses kohanud. Kohati oli Hedda tegelaskuju nii huvitav, et teisi tegelasi poleks vaja olnudki. Ma olen üsna kindel, et kui tegemist oleks monolavastusega, oleks saanud selle loo samamoodi jutustada, kuid siis oleks lihtsalt näitlejal keerulisem ülesanne olnud Heddat kehastada. Ja lavastus oleks siis pidanud lühem olema. Kui ma nüüd selle mõttega fantaseerin, et Hedda Gablerit monolavastusena teha, siis päris huvitav oleks Piret Laurimaad näha sellises rollis. Kuna tegemist oleks aga väga mahuka ja kohati keerulise lavastusega (et kõike need suhete keerdkäigud üksinda edasi anda), siis ma pole kindel, et keegi oleks nõus psühholoogiliselt nii rasket teemat üksinda mängima. Lisaks tuleks teksti oluliselt kärpida ja sellisel juhul võib halva dramaturgia puhul lavastuse idee ja sügavam sisu kaotsi minna.
Ma ei taha küll väga palju sisu reeta, sest minu meelest on see täpselt üks nendest lavastustest, mida on huvitav vaadata kui sa ette ei tea, mis täpselt toimuma hakkab. Laias laastus on lavastuse keskmeks üks vägagi võimukas naine, kelle tahtmise järgi kõik teised tegelased siis vähemal või suuremal määral tegutsevad. Läbivateks teemadeks on ka armukolmnurgad, peresuhted, ja naiste soovid ning unelmad. Lisaks võib leida mõningaid viiteid ka koolivägivallale, mis on tänapäeval järjest suuremat kõlapinda leidev teema. Kohati tundus mulle, et lavastuse keskmeks on üks ära hellitatud 21. sajandi moodne naine, kes istub kodus ja tellib endale IKEA-st Skandinaavia mööblit ning nõuab mehelt aina rohkem raha, et endale järjest kulukamaid hobisid otsida ning järjest moodsamalt kodu sisustada. Vähemalt selline võiks olla 21.sajandi Hedda Gabler minu silmis. Sellest võiks nüüd ka päris hea uuslavastuse saada (ma ei saa aru, mis putukas mind hammustanud on, et nii palju erinevaid fantaasiaid ühe lavastuse dramatiseerimiseks ja lavastamiseks tekib). Siiski kes tahab täpsemalt teada, millest lavastus räägib, neile kopeerin siia Vanemuise kodulehel oleva lavastuse sisutuvustuse: 
"Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…". 
Ma arvan, et see info on piisav, et otsustada, kas minna teatrisse või mitte. Kuigi sisututvustuse viimane lause juba reedab rohkem kui küll lavastuse huvitava sisu kohta.
Siiski ei saa ma enda arvamust kirjutamata jätta. Nagu ma juba eespool mainisin, siis mingi "vägi" lihtsalt sundis mind seda lavastust vaatama minema. Kohest "vau-efekti" ei olnud. Mingil hetkel hakkasin isegi mõtlema, et ma vist pole ikka päris maailmaklassika tüüpi inimene ja kuidagi raskeks jäävad need lavastused minu jaoks. Näiteks Vanemuise "Arkaadia" oli minu jaoks veidi igav. Mitte et ma end nüüd mingiks suureks teatriasjatundjaks peaksin, kuid siiani olen siiski arvanud, et minu teatri eelistus on veidi kõrgemal tasemel kui sigina-saginaga komöödiad, mida paljud lihtsa meelelahutuse otsijad armastavad vaadata. Sel korral ei jäänud tekst raskeks, ega sisu keeruliseks, kuid alguses lihtsalt tundus et no pole ikka minu jaoks see lavastus. Alguses tundusid näitlejad veidi igavad ja mulle tundus, et mingit korralikku lugu ka laval ei räägita, mida vaadata. Siiski, mida edasi aeg läks, seda rohkem ma etenduse lummuses olin ja 2h ning 45 minutit möödus nagu linnulennul. Ma lohutan end mõttega, et äkki ei saanud näitlejad alguses lihtsalt hoogu üles ja seepärast tundus asi igava võitu. Või ei olnud Ibsenil lugu kirjutades veel päris kõik ideed lõpuni selged ja seetõttu on algus veidi igavam. Või siis ei olnud mina ikkagi lavastuse alguseks päris 100% kohal veel. Kindlasti mängis olulist rolli ka see, et ma istusin parteri eelviimases reas ja sealt polnud vaade just kõige parem. Kõik võib olla, aga mida edasi aeg (ja etendus) läks, seda rohkem hakkas mulle laval toimuv meeldima.
Mida rohkem ma etendusse süvenesin, seda rohkem hakkas meeldima tekst. Ma pole kindel, kas see tekst, mis lavale jõudis on originaaltekst või on seda lisaks eesti keelde tõlkimisele ka lavastaja või dramaturgi poolt veidi kaasajastatud. See mõte tekkis eelkõige teksti aktuaalsuse tõttu. Natuke kummastav on mõelda, et juba 1890. aastatel olid naistel samad probleemid, mis aastal 2017. Tekst ei olnud selles osas huvitav, et mingeid tsitaate või käibefraase ma sealt ei saanud. See on minu kiiks, et ma pean näiteks raamatut lugedes ka tsitaate välja kirjutama ja nii üritan ma ka teatris käies häid lauseid meelde jätta või vaheajal lausa üles kirjutada. Vaid mingil hetkel hakkasin ma lihtsalt huviga kuulama, mida tegelased räägivad ja leidsin end juba kaasa mõtlemast, ning päris mitmel korral tundsin end nagu selgeltnägija, kes juba aimas kohe ette, mida tegelased järgmiseks ütlevad. Eelkõige Hedda. Eks kõik naised suutsid end mingis aspektis Heddaga samastada ja seega polnud ime, et ma teksti aimasin. Kohati tekkis mul mõte, et sama hästi võiksin mina see teistega manipuleeriv naine olla.
Mis seal salata, kõige rohkem üllatas mind ikkagi peaosalist Hedda Gablerit kehastanud Piret Laurimaa. Ma olen teda nüüd järjest rohkem Vanemuise lavastustes näinud ja järjest rohkem hakkab ta mulle meeldima. Terve etenduse aja sellise kõrgi ja üleoleva näoga ringi käia pole ilmselt kõige lihtsam. Peale etenduse lõppu kuulsin lausa mitut inimest rääkimas, et neile see Piret Laurimaa kohe üldse ei meeldi, sest ta on nii kõrgi olekuga ja naise kohta kamandab liiga palju. Ma küll teda isiklikult ei tea, kuid minu meelest oli see ikkagi roll, mitte Piret Laurimaa ise. Kohati meenutas Hedda mulle omaaegse kultusfilmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" ülbet raadiosekretäri, kes ei oska munagi praadida ja kes endale rikast meest tahab (keda samuti kehastas Piret Laurimaa). Ma tean, et need rollid pole võrreldavad, kuid mingi sarnane joon nendes kahes naises olemas oli. Siiski oli väga huvitav ja nauditav vaadata, kuidas ühel hetkel oli laval kõrk ja nipsakas daam, kes kohtles halvasti nii enda mehe tädi kui teenijat ning teisel hetkel oli laval naine, kes oma armastavalt palus oma meest, et see talle viimase peo detaile räägiks. Salakavalast meeste ja naiste enda ümber sõrme keeravast naisest ma parem ei räägigi. Esmapilgul poleks ma osanud oodatagi, et Hedda Gableris on nii palju üllatusi ja erinevaid tahke peidus. Lausa lust oli vaadata, kuidas Piret Laurimaa selle keerulise ja nõudliku rolliga hakkama sai, sest tegelane laval vaheldus praktiliselt sama kiiresti kui vahelduvad naiste tujud (mis teadupärast vahelduvad väga kiiresti). Ma vist olen endale jälle ühe uue näitlejanna leidnud, kelle rolle on nauditav vaadata.
Kui ma kirjutasin, et üheks teatrisse mineku põhjuseks olid näitlejad, siis ma tõesti lootsin pigem laval nautida selliseid näitlejaid nagu Jüri Lumiste, Karol Kuntsel, Külliki Saldre, Maria Annus ja Ene Järvis. Seega oli mul kerge pettumus, et eelmainitud näitlejate rollid ei erinenud väga palju nende varasematest rollidest. Ene Järvis oli ainus, keda ma nägin sel korral tõsisemas rollis, sest siiani olen teda ainult erinevates komöödiates näinud. Siiski teenijanna roll pole päris see roll, mida ma oodanud oleksin. Ärge nüüd arvake, et ma lootsin Ene Järvist peaosas näha, kuid ma ikka lootsin mingit veidi sügavamat rolli. Ma olen üsna kindel, et lihtsa teenija rolli stiilis: "Härra, teile on kiri", annab ka huvitavalt lahendada. Ma ei taha kellelegi ülekohut teha, kuid minu meelest (vähemalt nendes lavastustes, mida mina näinud olen) mängib Jüri Lumiste iga kord mingit härrasmeest või naistemeest ja seda on veidi igav juba vaadata. Samuti on minu meelest Külliki Saldre rollid üsna samasugused. Võib-olla on tõesti asi selles, et nende vanuses juba saabki ainult härrasmehi ja daame mängida, kuid mina tahaks ikkagi midagi huvitavamat vaadata. Näiteks meeldis Külliki Saldre meeletult mulle "Maetud laps" lavastuses, kus ta veidi napsitavat ameerika sünge saladusega pereema mängis või "Gorgo kingitus", kus ta vaheldumisi kehastas noort üliõpilast ja äsja oma mehe kaotanud naist. Need olid huvitavad rollid ja seal sai Külliki Saldre end erinevast küljest näidata. Samamoodi meeldis Jüri Lumistee mulle kõige rohkem "Paplid tuules", kus ta kehastas ühte vanadekodu elanikku, kes küll oli ka mingil määral härrasmees (kui teistega võrrelda), kuid siiski polnud tegemist nö klassikalise härrasmehe rolliga ja seal oli tal rohkem mänguruumi ja võimalust end näidata.
Karol Kuntsel ja Maria Annus mängisid minu meelest täpselt nii hästi, nagu nad alati mängivad. Ma ei pidanud nende mängus pettuma, kuid samas ei suutnud nad mind otseselt millegagi üllatada ka. Ilmselt on selles osalt süüdi ka see, et ma olen neid (ja tegelikult ka Jüri Lumistet ja Külliki Saldret) näinud, et nad ei suuda mind väga millegagi üllatada. Eks rohkem ikka üllatavad need, keda pole nii palju laval näinud, või kes pannakse mõnda täiesti ootamatusse rolli. Näiteks Margus Prangelit pole ma varem mitte kordagi laval näinud (vähemalt mul ei tule hetkel küll meelde, et ma oleksin näinud) ja tema lavale tulekut ootasin ma huviga. Lihtsalt seepärast, et pole teda kunagi näinud ja oleks huvitav näha, mida ta siis teatris suudab. Siiski ei pakkunud ta mulle mingit elamust. Korraks, kui ta purjus inimest mängis oli naljakas, aga see oli vist rohkem selline refleksist tulnud naer. Teate küll, see naer, mis tuleb siis kui sa midagi ootamatut näed. Kuigi mulle tundus küll, et see purjus inimese mängimine ei tulnud Prangelil väga hästi välja. Alguses oli nagu purjus, siis kui pikemat teksti oli vaja öelda, siis tuli tekst täitsa kaine inimese moodi välja. Tundus, et ta sai ise ka aru, et peaks vist rohkem purjus inimese moodi olema ja siis natukene nagu tuli juba sellist pehme keelega rääkimist, aga see vajus jälle üsna kiiresti ära. Muus osas ei tekkinud mul tema näitlemist vaadates mingeid emotsioone. Tegelikult olen ma üsna kindel, et ma olin lihtsalt Piret Laurimaa rollist nii lummatud, et tema kõrval tundusid teised näitlejad üleliigsed. Mis teha, kui lavastuse kõige mitmetahulisem tegelane teised enda varju jätab. Ja üleüldse olid naiste rollid paremad ja andsid veidi rohkem võimalusi näitlejatel end näidata. Eriti Thea Elvstedi ja Hedda Gableri roll. Piret Laurimaa ees tahaks küll mütsi maha võtta ja talle annaks ma Hedda Gableri eest aasta naispeaosa tiitli. 
Lava- ja valguskujunduse kohta ei oska ma sel korral midagi öelda. Kindlasti oli hea, et osa lavast oli nö klaasist seina taga, sest siis nägi paralleelselt, mida tegelased eestoas ja samal ajal mujal tegid. Samas mingit erilist emotsiooni lavakujundus ei tekitanud. Kõige rohkem meeldis mulle see dramaatiline hetk kui lava oli pime ja ainsaks valgusallikaks olid laual põlevad küünlad. Taustaks veidi dramaatilisust lisavat muusikat ja ma juba mõtlesin, et ma võiks ilma näitlejateta (või vähemalt ilma sõnadeta) teatrit ka vaadata. Kui nüüd üks negatiivne asi ka välja tuua, siis pürotehnikaga eriefekte oleks võinud rohkem olla. Nimelt on Vanemuise kodulehel välja toodud, et pürotehniliste lahenduste eest hoolitseb Tulekild Ilutulestikud OÜ. Ma pole varem väga märganud, et sellised märkused eraldi välja on toodud, kui lavastuses veidi rohkem pauku või suitsu on kasutatud. Seega ma lootsin, et tuleb ikka mingi suurem pürotehnika kasutamine, mitte kaks püssipauku. Kuigi need mõlemad paugud olid päris efektsed ja tulid ootamatult.


Kogu eelneva jutu kokkuvõtteks soovitan kindlasti kõigil neil teaatrisse minna, kellele Piret Laurimaa meeldib. Samas ka need, kellele ta ei meeldi võivad minna ja äkki hakkab peale seda rolli ta teile meeldima. Siiski soovitan rohkem seda lavastust keskmisest veidi suuremale teatrihuvilisele. Nendele, kes kord aastas tahavad teatrist meelelahutust saada, võib käesolev lavastus igava maailmaklassikana mõjuda. Aga eks igaüks otsustab ise. Mina jäin rahule ja tegemist on järjekordselt minu selle aasta nähtud etenduste esikolmikus oleva lavastusega.

Autor: Henrik Ibsen
Tõlkija: Krista Kaer
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Lavastaja: Mehis Pihla
Mängisid: 
Piret Laurimaa - Hedda Gabler
Karol Kuntsel - Jörgen Tesman (Hedda abikaasa, kultuuriajaloo doktor)
Margus Prangel - Eilert Lövborg (kirjanik ja sotsioloog)
Külliki Saldre - Juliana Tesman (Jörgeni tädi)
Maria Annus - Thea Elvsted (rahukohtuniku naine)
Jüri Lumiste - Assessor Brack
Ene Järvis - Berthe (Tesmanite teenijanna)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar