reede, 20. aprill 2018

Jaanipäev Siberi eestlaste moodi keset Tallinna kesklinna

17.aprillil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis




Draamateatri võrdlemisi uut lavastust (esietendus oli 29.märtsil) võib just täpselt nii kirjeldada. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi poolt kirjutatud ja Tõnn Lambi lavastatud „Jaanipäev“ räägib loo kaugel Siberis Ülem-Suetuki külas elavatest eestlastest ja nende kõige olulisemast pühast – jaanipäevast. Loo teeb erilisemaks see, et lugu on kirja pandud päris Siberis elavate päris eestlastega valminud intervjuudest. Ma tean, et see sissejuhatus ei pruugi kõige huvipakkuvam olla, kuid ma panen käe südamele ja ütlen, et Draamateatri lavastus „Jaanipäev“ on hetkel minu selle aasta parim nähtud etendus. See tegi isegi pika puuga minu lemmiklavastusele „Grace ja Glorie“-le silmad ette. Kes minu kiindumust „Grace ja Glorie“-sse teab, siis see oskab veidi juba ette kujutada kui hea lavastus peab „Jaanipäev“ olema.
Ma poleks midagi sellist oodata osanud. Läksin teatrisse eelkõige seepärast, et vaba õhtu oli ja mul tuli lihtsalt isu teatrisse minna. Ja kuna Draamateatris oli sel õhtul ainult „Jaanipäev“ mängukavas, siis muud valikut väga ei olnudki. Ma olin küll kursis, et selline lavastus on neil mängukavas, kuid varasemalt mul selle lavastuse vastu sügavam huvi puudus. Ega ma veel enne etenduse algust ka väga suurt elamust ei lootnud. Lootsin lihtsalt seda, et ma ei pea etenduses väga sügavalt pettuma, aga mitte seda, et ma saan endale uue lemmiklavastuse.
Eteendus hakkas tegelikult pihta juba enne väikesesse saali sisenemist kui Markus Luik kehastades Pärandi-Jürit publiku saali lasi ja kõiki saali sisenejaid tervitas. Peale väikest tervitamist hakkas ta rääkima erinevaid lugusid, miks inimesi siia Siberisse saadeti või kuidas inimesed üldse siia sattusid. Samas etendus sel ajal veel ei käinud. Need inimesed, kes hiljem tulid, olid ikka päris ehmunud kui nad saali sisenesid ja keegi neile lavalt „Tervist“ hõikas ja siis juttu edasi rääkis. Ma olen kindel, et enamik inimestest mõtles, et nad on keset etendust saali tulnud. Samas see siin olekus rääkimine tekitaski tunde, et publik istub Siberis, kuigi publikule avanes vaade täiesti tühjale lavale ja mustadele seintele. Siberi tunne süvenes veelgi rohkem kui etendus pihta hakkas ja Martin Veinmanni tegelane Jaan lavale tuli ning pöördus publiku poole ja uuris, et mida me siin teeme ja miks me jälle nende vastu huvi tunneme. Tegelikkuses oli see tegelane nende intervjueerijate vastu tõre ja talle ei meeldinud üldse see, et keegi tahab nende elust teatrilavastust teha. Sel hetkel sain ma aru, et kogu lavastus põhinebki tõestisündinud lugudel ja intervjuudel. Ma ikka olin selle hetkeni arvanud, et intervjuudest saadi lihtsalt materjali ja nende põhjal kirjutati lavastus kokku, mitte et lavastus ongi erinevate inimeste intervjuude lavale panek.
Samas olid need intervjuud nii tõetruud ja huvitavad. Just see mulle meeldiski, et kogu etenduse jooksul oligi tunne, et ma viibin seal Ülem-Suetuki külas ja need inimesed räägivad mulle oma lugusid. Kuidas nad Siberisse said ja kuidas nad vahepeal on Eestis elanud ja siis tagasi Siberisse kolinud. See võib meile nii võõras tunduda, sest kes ikka vabatahtlikult sinna Siberisse läheb. Aga nende inimeste elu, traditsioonid ja kodu ongi Siberis. Nad lihtsalt ei saa selle eluga siin tänapäevases Eestis hakkama. Ma näiteks tean ka inimesi, kelle vanemad on Siberis elanud ja siis lapsed on Eestisse elama tulnud. Kusjuures nad tulid koos oma loomadega, sest kuidas sa need loomad Siberisse jätad. Ja te siis kujutage ette mis näoga eestlased neid Siberi-eestlasi vaatavad kui nad tulevad kortermajja elama koos lehma ja kanadega. Tundub ju meie jaoks täiesti vastuvõetamatu. Aga Siberis on vastuvõetamatu see, et sul loomi ja põllumaad ei ole. Nii polegi midagi imestada, et inimesed kolivad tagasi Siberisse, kohta mille eluoluga nad harjunud on. Võib-olla just seetõttu oligi mul etendust nii huvitav jälgida, et ma sain neid laval nähtud inimesi kohe seostada nende inimestega, keda mina teadsin olevat Siberist tulnud ja sinna tagasi läinud. Vaheajal kaks naist rääkisid, et seda etendust peab vaatama avatud meeltega ja endale pidevalt kordama, et see on nende inimeste elu ja mõtted seal kaugel Siberis. Et siis saab lavastust ja nende inimeste mõtteid paremini mõista. Minu meelest on see igati loogiline ja ma ei ütleks, et selle etenduse vaatamine minult mingisugust erilist enesesisendust nõudnud oleks.
Lisaks sellele, et kõik tegelased rääkisid oma lugusid sellest, kuidas nad Siberisse sattusid ja kes kui palju Eestis on käinud või ei ole käinud, rääkisid nad palju ka oma kommetest ja tõekspidamistest. Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis kõige rohkem räägiti jaanipäevast, mida peavad Siberi-eestlased 6.juulil ja mis on nende kõige olulisem püha. Vana kalendri järgi peavad nad jaanipäeva eelkõige sel põhjusel, et selleks ajaks saavad neil lihtsalt tööd tehtud. 23.juuniks ei jõuaks nad kõiki töid tehtud, et siis jaanipäeva pidada. Ja nii nagu meilgi, tähendab jaanipäev kaugel Siberis lõket ja šašlõkki ning laulu ja tantsu. Kuna jaanipäevaks tulevad külasse kokku ka need inimesed, kes sealt pärit on ja mujale kolima on asunud, siis räägitakse palju ka oma elust-olust ja maailmavaadetest. Näiteks sellest, kas sa oled eestlane või venelane kui sa elad keset laia Venemaad ja põhiliselt suhtled ikkagi vene keeles. Või mis vahe on elul Siberis ja Õismäel? Tuleb välja, et Õismäel on rohkem venelasi kui Siberis.
Ma ei taha kõiki teemasid päris üksipulgi välja tuua, kuid ütleme nii, et mõtlemisainet leiab sellest lavastusest igaüks. Kui ma näiteks oleksin kirjandusõpetaja, siis ma viiksin oma õpilased kindlasti seda lavastust vaatama ja pärast laseksin sel teemal kirjandi kirjutada. Tegelikult ei keskendu lavastus ainult Siberi-eestlastele, vaid eestlaseks olemisele laiemalt ja vahel oli saalis ikka väga piinlik istuda, kui Siberi-eestlased rääkisid nendest eestlastest, kes Eestis elavad. Samas ei saa selle lavastuse iseloomustamiseks öelda, et eestlase toit on teine eestlane. Pigem on see valus kõrvalpilk, kuidas teised meid näevad ja kõige kurvem ongi asja juures see, et need ei ole kuuevarbalised lätlased või põtradest soomlased, kes meist nii arvavad, vaid meie endi rahvuskaaslased – eestlased. Ma arvan, et „Jaanipäev“ on üks nendest lavastustest, mida iga endast lugupidav eestlane võiks näha. Kasvõi seetõttu, et iseennast ja oma maailmavaadet veidi kriitilisemalt vaatama hakata ning hinnata, mis tegelikult meie jaoks elus oluline on.
Kui ma peaksin aga nüüd midagi konkreetset välja tooma, mis mulle nähtud etenduse juures kõige rohkem meeldis, siis selleks oli kindlasti jaanipäeva pidamine. Näiteks selles stseenis kus tegelased peoks ettevalmistusi tegid ja naised pika laua taga kartulisalatit lõikusid ja lauda katsid. Ma oleksin sel hetkel ühe kartulisalati eest olnud valmis kõik andma. Vaheajal muidugi oli võimalus kartulisalatit osta (ja Draamateatris pakutav kartulisalat on väga hea), aga see polnud ikkagi see päris kodune salat, mille järgi mul neelud käima hakkasid. Ja kui siis karmoška välja toodi ja selle saatel tegelased laval laulma ning tantsima hakkasid, olin ma müüdud. Need laulud olid ka sellised, mida tänapäeval Eestis enam ei laulda. Ma oleks kasvõi kohe tahtnud ise ka minna lavale tantsima. Ja ma ei olnud ainus. Mu kõrval istuvad naised sosistasid ka üksteisele, et peaks ikka ühe korraliku süldipeo maha pidama. Võib-olla ongi kogu etenduse sümpaatia põhjus selles, et need inimesed näitavad kuidas on võimalik elada ja õnnelik olla ilma kiire elutempo, nutiseadmete ja mugavuseta. Kuigi nutiseadmed ja mugavus on toredad asjad, siis ma olen üsna kindel, et meie elutempo on liiga kiireks läinud ja tegelikult tahaksime me tempo maha võtta ja lihtsalt kulgeda. Siberis on see võimalik. Tööd peab seal muidugi ka tegema, aga kuna elukeskkond on rahulikum, siis on ka töö tegemine rahulikum ja tekitab vähem stressi.
Minu meelest on lavastaja Tõnn Lamp, kellele „Jaanipäev“ on esimene suurem töö lavastajana, väga suurepärast tööd teinud. Olgugi, et sulle vaatavad lavalt vastu Laine Mägi, Martin Veinmann, Ester Pajusoo jt, siis sa kuuled ainult nende häält, kuid tegelikkuses räägivad sinuga Liina, Liine ja Jaan. Kui ma näitlejatest juba rääkima hakkasin, siis mulle meeldis ka see kuidas nad kõik vene keeles rääkisid. Eriti hämmastas mind Karmo Nigula vene keel, sest enamasti noored ei räägi vene keelt. Tema aga rääkis ilma igasuguse Eesti aktsendita. Samuti hämmastas mind etenduse lõputseenis Magdaleena Maasik, kes rääkis ilusas eesti keeles, kuid selles keeles oli tunda Vene aktsenti. Kuna mul pole aimugi, kes Magdaleena Maasik on ja mis tema emakeel on, siis ma nime järgi eeldan, et tegemist on eestlasega ja see õrnalt aimatav Vene aktsent oli märk heast näitlejameisterlikkusest. Vanemate näitlejate vene keele oskuses ma üllatunud ei ole, aga boonuspunktid lähevad just „õige“ vene keele rääkimise eest, sest mina ei tajunud seal küll mingit Eesti aktsenti. Lavastajale kiitus ka selle eest, et ta enda meeskonda suurepärased kunstnikud (Martin Mikson ja kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt) valis. Etenduse alguses tundus veidi kummaline vaadata täiesti musta lava, kus puudusid igasugused dekoratsioonid, aga see kuidas näitlejad paari puukasti ja seinavaibaga Ülem-Suetuki küla atmosfääri luua suutsid, oli peaaegu ime. Eriline kiitus tossava lõkke ja šašlõkiahju eest.
Sel korral ei oska ma midagi negatiivset välja tuua. Minu meelest olid näitlejad, lavastaja, kunstnikud ja näidendi autorid teinud suurepärast tööd. Suurpärasest tööst räägib ka ühtne tervik, mida publikule laval näidatakse. Mina tundsin küll, et ma olen seal samas Ülem-Suetuki külas nende inimeste keskel, mitte keset Tallinna linna Eesti Draamateatris. Eks seda tunnet aitas süvendada ka see, et tegelased rääkisidki vahel segamini nii eesti kui vene keeles ja küsisid üksteiselt kuidas mingi sõna eesti keeles on. Aga need, kes vene keelt ei valda, ei pea üldse muretsema. Enamasti tõlgivad tegelased üksteise vene keelse jutu eesti keelde ümber ja nii on kõigest aru saada. Minus tekitas vähemalt selline keelekasutus autentsuse tunnet. Äkki on keegi, kes vene keelt ei armasta, siis neile selline lähenemine ei pruugi meeldida ja selleks tasub valmis olla. Nähtud etendus tekitas minu huvi Siberi-eestlaste vastu ja ma loen kindlasti kava läbi, sest kava on nagu raamat, mis annab väikese sissejuhatuse Siberi-eestlaste ellu. Ma olin ka veel järgmisel hommikul nähtud etendusest nii lummatud, et ma kõrvetasin oma hommikuse pudru korralikult poti põhja ja sellist asja pole varem juhtunud. Mis seal salata, mul tekkis ka tahtmine Siberisse reisida ja oma silmaga neid tuttavaid inimesi kohata. Seda kõike ainult seepärast, et laval nähtu tundus nii autentne ja nende inimeste lood nii inspireerivad ja huvitavad. Ma leian, et meil on Siberi-eestlastelt palju õppida. Kui me nende juurde Siberisse ei saa minna, siis tasub kasutada võimalust nendega teatri vahendusel kohtuda.

Igatahes kui keegi tahab nüüd saada soovitust hea etenduse osas, siis mina julgen küll Eesti Draamateatri lavastust „Jaanipäev“ soovitada. Kui keegi minu soovitustele tahab vastu vaielda, siis võib seda kommentaarides julgelt teha.

Autorid: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik
Lavastaja: Tõnn Lamp
Kunstnik: Martin Mikson
Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Pärt
Muusikaline kujundaja: Riina Roose
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Näitlejad:
Ester Pajusoo – Linda; Naine 2
Laine Mägi – Liine; Naine 3
Martin Veinmann – Jaan; Mees 2
Markus Luik – Pärimuse-Jüri; Kostja; Mees 3
Magdaleena Maasik – Liina; Naine 1
Karmo Nigula – Asif; Mees 1

Rohkem infot lavastuse mänguaegade jms kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisefoto on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar