teisipäev, 3. september 2019

Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel

10. mai 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.


Postitus ilmus Kultuur.info blogis (LINK). Aga kuna mõned minu lugejad ei pruugi Kultuur.info blogi lugeda, siis kopeerin oma postituse ka blogisse. Lisaks on mul siis endal tulevikus lihtsam oma arvamused üles leida, kui kõik ühes blogis koos on.

Astun üle pika aja Eesti Draamateatri suurde saali. Sel korral köidab minu tähelepanu sildlava, mis kulgeb lavalt üle pingiridade saali lõppu välja. Esimese hooga oli selline vaatepilt veidi jahmatav. Enda teada tulin ma teatrisse, mitte Tallinn Fashion Week´le.
Viimase moe järgi riietatud neidude asemel kõnnivad Priit Pedajase lavastuses sildlaval hoopiski 1914. aasta külamoe järgi riietatud mehed ja naised. Lavastuse pealkiri “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” reedab tegevuse toimumisaja ja -koha. Kuigi etendus kestab peaaegu kolm tundi, ei pea teatrikülastaja kartma, et kogu selle aja jooksul ainult ilmast räägitakse.
Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse kahasse kirjutatud näidend keskendub hoopis ühe perekonna loole ajal, mil Eestimaa kohal lasub I Maailmasõja aimdus. Põlvamaal on pikemat aega kestnud põud ja kohaliku pagari pere elu sõltub põuast ja vihmast. Kui põud jätkub, kaotavad nad viljasaaki ning peavad seetõttu oma pagaritöökoja sulgema. Ootamatult, kuid samas kõigi poolt oodatuna, justkui vihm keset põuda, saabub järsku Pihkvast koju pere vanim poeg Verdi (Mait Malmsten). Juba levivad kuuldused sõja algusest, mis põuases suves kiirelt lõkkele löövad. Ka pere siseringis võib näha õdede-vendade vahel sisepingete kasvamist mis iga hetk ähvardavad sõjaks puhkeda. On näha, et iga pereliige peidab põues oma isiklikku põuda. Kuid seda, kas peres jääb kestma põud, või kistakse nende kuumimad saladused värskendava äikesevihmana maapinnale, näitab aeg.
Kohati hõljub perekonna saladuste kohal mingi müstiline, Kõivule iseloomulik saladusteloor. Aeg-ajalt seda saladusteloori küll kergitatakse, kuid palju jääb ka iga teatrivaataja enda mõtestada. Kõivule omaselt käsitletakse selliseid eksistentsiaalseid probleeme nagu eestlaseks olemine, inimese mälu ja selle heitlikkus ning sõja mõju eestlastele. Tegemist oli minu teise nähtud Kõivu lavastusega ja mul püsivad jätkuvalt Kõivu osas kahetised tunded. Esiteks mulle eksistentsiaalsed probleemid meeldivad ja seetõttu ka Kõivu teemad püstitus. Samas on tema lavastused sageli minu jaoks liialt müstilised ja kogu eksistentsiaalsus läheb keerukate sümbolite ja aeg-ruumi kasutamisega kaduma. Et Kõivu eksistentsiaalsus paremini esile tuleks, on lavastaja Priit Pedajas koos kunstnik Pille Jänesega näinud suurt vaeva.
Kogu puhkeva sõja ja eestlaseks olemise traagikat annavad edasi valdavalt hallides toonides lihtne lavakujundus, mille heaks on tööle pandud nii pöördlava, tõstukid, ujukid kui ka kogu parter. Halli argipäeva toob veidi kollakat suvepäikese soojust sisse akna tagant tuppa kajav ehtne viiulimäng Tiit Kikase esituses või suur ühine rehepeksmine, mis laulu saatel möödub. Kuigi muusikat oleksin ma isiklikult veidi rohkem soovinud. Samas kui sõjaoht pea kohal ripub, siis on ilmselt keeruline muusikat nautida. Seega on ka siin esindatud Pedajasele iseloomulikud kollane valgus ning muusika, mis muudavad muidu tõsistel teemadel rääkiva lavastuse veidi pehmemaks. Kuigi minu jaoks jäi sel korral pehmusest vajaka ja domineerima jäi siiski Pedajase-Jänese tiimitööna valminud hall lavakujundus, mis mulle Kõivu ängistust veelgi süvendas.
Pedajase lavastustele iseloomulikuks jooneks on äärmiselt tugevalt esile tõusvad naisrollid. Nii ka sel korral. Väga hea rolli teeb Mamma osas Kaie Mihkelson. Esimeses stseenis olin ma Mihkelsoni osas veidi kahtlev, sest mulle tundus, et võro keel polnud talle veel väga suupäraseks saanud. Aga muidu just sellisena ma neid 20. sajandi taluperenaisi umbes ette kujutangi. Viire Valdma kehastatud Juhani Liisa on vaieldamatult üks koomilisemaid naisi laval, kellelt on raske pilku pöörata. Eriti humoorikas on Juhani Liisa ja Peldamäe Helmi (Laine Mägi) vaheline tülinormise stseen. Võib öelda, et minu jaoks oli see lausa etenduse kõrghetk. Nauditavat vaatemängu pakub ka õdede Elli (Hilje Murel) ja Oti (Teele Pärn) ning perepoeg Arnoldi silmarõõmude Kroonbergi Meeta (Marta Laan) ja Porila Tiiu (Amanda Hermiine Künnapas) omavaheline vägikaikavedu. Ka meestelt on häid rolliesitusi, kuid kogu lugu on siiski üles ehitatud naistele.
Üleüldse tundus mulle, et Kõiv on juba näidendit kirjutades teinud naistest kangelased. On just Elli see, kes muretseb Pekri talu igapäevase toimimise eest. Jääb mulje justkui oleksid mehed kogu loos ainult abikonstruktsioonid samal ajal kui tugisammasteks on ikkagi naised. Ehk on Kõivu mõjutanud isa lahkumine sõja ajal ja nii ongi ta näinud oma varajases nooruses tugevat emakuju. Seega pole midagi imestama panevat, et lavastusest jäävad eelkõige meelde naised. Kindlasti pakub see teadmine lohutust kõikidele naisvaatajatele. Teadmine, et meie, naised saame alati kõigega hakkama ükskõik mis ka ei juhtuks.
Siiski ei pea muretsema, et kogu lavastus nii filosoofiline on. Jah, kindlasti ei soovita ma seda nendele inimestele, kes ainult naerda tahavad ja loosse süveneda ei armasta. Kuid keskmisele teatriarmastajale peaks lavastus küll sobima. Ja äratundmisrõõmu leiab ka nüüd, 100 aastat hiljem. Ja nagu ma ütlesin, siis naerda saab ka. Mina isegi leidsin paar kohta, kus sai nutta.
Kuid mulle kui põlisele põlvakale jättis siiski kõige sügavama emotsiooni oma lapsepõlveradadele tagasi rändamine. Tänu tuttavatele kohanimedele ja kodusele keelele, tundsin saalis istudes, justkui oleksin mina samuti otse sündmuste keskel. Väga hea oli ette kujutada kuidas Verni tuli Võrust Tilsi mõisa juurde (ma nimelt käin sama teed pidi Võrru) ja liikus sealt siis edasi koju Kähri. Kuigi laval näidatud sündmused juhtusid enam kui sada aastat tagasi, on teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Kuidas jääda eestlaseks ja rääkida oma keelt selles globaliseeruvas maailmas? Kuidas mõjutab alkohol meie igapäevaelu? Kui olulised on toetavad peresuhted? Just nendele ja paljudele teistele tänapäeval olulistele teemadele juhitaksegi lavastuses tähelepanu. Peab tunnistama, et Kõivu on raske lavastada ja mõista, kuid mulle kooslus Kõiv-Lõhmus-Pedajas-Jänes sel korral meeldis. Kindlasti kohustuslik vaatamine kõikidele Vana-Võrumaa piirkonna elanikele.

Autor: Madis Kõiv, Aivo Lõhmus
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valgus- ja videokujundaja: Kristjan Suits
Mängisid:
Martin Veinmann – Papa
Kaie Mihkelson – Mamma
Mait Malmsten – Friedrich (Verdi)
Tiit Sukk – Arnold
Karmo Nigula – Riks
Teele Pärn – Ottilie (Oti)
Hilje Murel – Elli
Pääru Oja – Piiri Leo
Marta Laan – Kroonbergi Meeta
Amanda Hermiine Künnapas – Porila Tiiu
Taavi Teplenkov – Peetso Saamo
Tõnu Oja – Miita Peeter
Viire Valdma – Juhani Liisa
Laine Mägi – Peldamäe Helmi
Tiit Kikas - Juhan


* – päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt


1 kommentaar: