 |
| Foto autor: Tõnis Järs. Foto pärit Vanemuise koduleheküljelt |
Lavastaja: Ain Mäeots
Mängisid:
Jaanika Arum - Thomasina Coverly
Priit Strandberg - Septimus Hodge (Thomasina koduõpetaja)
Raivo Adlas - Jellaby (ülemteener)
Sten Karpov - Ezra Chater (poeet)
Jüri Lumiste - Richard Noakes (maastikuarhitekt)
Ragne Pekarev - Leedi Croom (Thomasina ema)
Margus Jaanovits - kapten Brice (Leedi Croom´i vend)
Piret Laurimaa - Hannah Jarvis (kirjanik)
Marian Heinat - Cloe Coverly
Karol Kuntsel - Bernard Nightingale (õppejõud)
Tanel Jonas - Valentine Coverly
Markus Dvinjaninov - Gus Coverly ja Augustus Coverly
Kuna ma pole aastal 2016 veel Vanemuisesse jõudnud, siis otsustasin eile selle vea parandada. Nii saigi äsja esietendunud lavastust "Arkaadia" vaatamas käidud. Ega ma päris juhuslikult ka ei läinud. Mingil põhjusel oli see lavastus minu nägemist ootavate lavastuste nimekirjas. Ilmselt oli üks põhjustest, autor. Ma olen kuulnud maailmakuulsast Briti näitekirjanikust Tom Stoppardist, kuid pole siiani ühtegi tema poolt kirjutatud teost näinud. Teine põhjus oli kindlasti see, et tegemist on draamaga ja mina olen väga draama inimene. Eks see sisututvustus mängis ka oma rolli, sest ega ma päris kõiki draamasid ka vaatama ei lähe. Kui ikka lavastuse sisututvustuses on kirjas, et tegemist on ühe tänapäeva näitekirjanduse tippteosega, siis tuleb see lavastus kindlasti ka ära vaadata.
Nii ma siis eile paar tundi enne etenduse algust otsustasingi, et võiks teatrisse minna. No nii sõbrapäeva puhul võib ju lubada. Piletilevi andmetel oli rõdule päris palju kohti ja nii ma siis oma sammud Vanemuisesse seadsingi. Kassas ootas üks mees, kes pakkus mulle piletit parterisse viiendasse ritta. Õnneks ei olnud mul sularaha kaasas. Õnneks sellepärast, et härra oleks kindlasti pileti eest rohkem raha tahtnud, kui Vanemuise kassa. Ma nimelt kasutan oma üliõpilase staatust täiega ära ja ostan võimalusel endale kassast tund enne pileti, millega saab megasoodsalt teatris käia. Eilne etendus läks mul maksma 8 euri (täispilet samas kohas oleks olnud 17 euri ja sooduspilet 13,60 euri). Muidugi kõikide etendustega päris nii hästi ei lähe, aga vahepeal õnnestub. Eriti kui üksi teatris käia, siis üksiku koha ikka leiab. Seda enam, et Arkaadia oli alles eelmisel õhtul esietendunud.
Aga tuleme nüüd siis lavastuse juurde. Lavastus räägib meile paralleelselt loo 19.sajandist ja tänapäevast. 19.sajandi osa keskendub ühele erakordselt taibukale 13-aastasele mõisapreilile Thomasina Coverly´le (Jaanika Arum) ja tema koduõpetajale Septimus Hodge´le (Priit Strandberg). Tänapäevane tegevus toimub sealsamas mõisas 200 aastat hiljem, kuid peategelasteks on akadeemik Bernhard Nightingale (Karol Kuntsel) ja kirjanik Hannah Jarvis (Piret Laurimaa), kes on oma teadustööde jaoks materjali tulnud koguma. Selle sisututvustuse puhul võib eeldada, et tegemist on päris toreda ja vaheldusrikka tükiga. Erinevad ajastud vahetuvad ning seeläbi on võimalik näha laval erinevaid kostüüme, soenguid ja inimesi. Samas näidatakse publikule suures osas omavahelisi suhteid: armastus, kättemaks, konkureerimine, vihkamine jne. Hoolimata sellest, et 200 aasta jooksul inimesed ja tehnika muutuvad, siis suhted on ikka samasugused. Tegelikult olekski võinud tegemist olla suhtedraamaga, sest kui lavastuse šüžee veidi teistmoodi üles ehitada ja rõhk mujale panna, oleks saanud mängida väga erinevate suhete peale. Kasvõi näiteks mõisapreili ja tema koduõpetaja omavahelised suhted. Kuidas mõisapreili oma koduõpetajat armastas, kui koduõpetaja samal ajal mõisapreili ema armastas ja ema armastas hoopis koduõpetaja sõpra jne. Ka tänapäevases osas oli palju armastust. Näiteks peretütar Chloe armastas professor Nightingale ning Vennad Coverly´d armastasid mõlemad kirjanik Hannah´t. Või millised suhted valitsesid vendade vahel, kes samaaegselt ühte naist armastasid. Või kuidas oleks Thomasina reageerinud, kui oleks teadnud, et tema koduõpetaja tema ema armastab? Suhteid oli seal palju ja neile suuremat rõhku pöörates oleks hoopis teistsuguse lavastuse saanud. Paljud võivad väita, et armastusest räägitakse niigi igal pool ja sellist seebiooperit näeb igal õhtul televiisorist. Jah näebki, ja see läheb ikka inimestele peale.
Praegune Arkaadia jäi minu (ja ma usun, et paljude teiste külastajate jaoks samuti) liiga raskeks, pikaks ja arusaamatuks. Esiteks kestis etendus kokku 3 tundi ja 35 minutit ja selle aja sees oli ainult üks vaheaeg. Esimene vaatus kestis näiteks tund ja nelikümmend viis minutit. Üsna pikk aeg. Seda enam, et ka tekst oli üsna keeruline ja seda pidi pingsalt jälgima, et üldse aru saada, mis toimub. Nii muutus see saalis istumine vahepeal päris omaette katsumuseks. Ma saan aru, et tegemist on välismaise tekstiga ja seepärast on nimed välismaised, kuid nende nimede jälgimine oli üsna keeruline. Olgu tegelaste nimesid sai kavalehelt jälgida ja nendega mul probleemi ei olnud, aga lisaks mainiti etenduses väga palju erinevaid nimesid, mida oli keeruline jälgida. Etenduse tegi keeruliseks ka liigselt akadeemiline keel. Ma saan ise ka aaru, et akadeemiline keel pole päris õige väljend, aga mul ei tule hetkel ühtegi paremat väljendust pähe. Näiteks oli etenduses kesksel kohal Fermat´ teoreem. Ma pean tunnistama, et hoolimata sellest, et mulle matemaatika meeldib ja ma vahel enda lõbuks erinevaid võrrandeid lahendan, ei saanud suuremast osast jutust aru. Sest üsna keeruline oli jälgida, erinevate paraboolide, x-de, y-te ja muude matemaatiliste muutujatega teksti. Lisaks matemaatikale tuli üsna palju sisse Newtonit ja soojusjuhtivust jms. Ühesõnaga ma leian, et teatris võiks veidi kergemat meelelahutust pakkuda. Mul jäi ilmselt pool tekstist arusaamatuks ka seetõttu, et ma hakkasin etenduse ajal muid mõtteid mõtlema. Sest kaua sa ikka sellisele keerulisele tekstile jõuad kogu oma tähelepanu suunata. Ilmselt polnud ma ainus, sest minu ümber ajasid inimesed päris sageli omavahel juttu ja teemaks ei olnud etendus. Ning peale kauaoodatud vaheaega oli saal märksa tühjem, kui enne.
Mulle oleks meeldinud, kui tänapäeva maailmas toimunud tegevuse käigus oleks mõni 19.sajandi saladus päevavalgele tulnud, aga seda ei juhtunud. Siiski mõned vihjed tulid. Näiteks see, et mõisapreili ära põleb, kuid huvitav oleks olnud teada, mis teistest tegelastest edasi saab. Küll aga sai vaataja ise päris palju kaasa mõelda, et mis seal siis juhtuda võis. Osad vastused anti ette, aga mitte päris kõiki. Seega, kes suudab süveneda ja kaasa mõelda, sellel on kindlasti huvitavam jälgida. Mulle oleks isiklikult meeldinud, kui oleks mõni side ka välja tulnud praeguse aja ja 200 aasta taguse aja vahel. Sest nagu nimest näha, siis elas praegusel ajal sama suguvõsa seal majas edasi, kuid huvitav oleks teada olnud kui kaugelt praegune perekond Coverly omaaegse mõisapreili Coverlyga sugulased olid. Näiteks oli perepoeg Gus üks kummaline noormees, kes rääkis ainult esiemsed 5 eluaastat ja peale seda oli vaikinud, kuid nagu selgus peeti teda imelapseks. Näiteks aitas ta oma emal aias leida üles täpselt õige koha, kust arheoloogilisi kaevamisi teostada, et üles leida 200 aasta tagune aiakujundus. Või tõi ta Hannah´le kätte Septimuse portree, mida Hannah oli otsinud. Minu peast käis läbi mõte, et äkki Gus´il on mingi side näiteks Augustusega (Thomasina vend) ja ta seetõttu ongi vaikima hakanud, et teised teda hulluks ei peaks. Sest kuidas muidu seletada seda, et ta teadis rohkem kui välja näitas ning neid kahte tegelaskuju mängis ka üks ja sama näitleja (Markus Dvinjaninov). Seega oleks selline saladuse ilmsikstulek olnud päris hea lõpp etendusele. Aga see on minu fantaasia.
Kui ma tavaliselt suudan näitlejate kallal vinguda, siis seekord oli ainsaks vingumiseks see, et mõnes kohas kippus näitlejatel tekst segamini minema. Aga see on ilmselt alguse asi, eks iga järgmise etendusega muutub asi paremaks. Kuna siin etenduses mängis suurel hulgal näitlejaid, keda ma pole väga palju teatrilaval näinud (Jaanika Arum, Marian Heinat, Markus Dvinjaninov, Sten Karpov, Piret Laurimaa), siis ei tekkinud mul ka seda tunnet, et kõik poosid ja kõnemaneerid on tuttavad. Seega, kui teksti ei jõudnud enam jälgida, siis oli lihtsalt niisama huvitav jälgida, mida näitlejad laval teevad. Kui mulle tavaliselt Margus Jaanovits meeldib, siis seekord mind kohati häiris tema tegelaskuju kõnemaneer. See maneer oli ikka selline tüüpilise totukese maneer, kuid samas oli tegemist väärika laevakapteniga. Minu jaoks lihtsalt see kõnemaneer ja kapteni amet ja olek olid omavahelises vastuolus. Ma tahaks siiski loota, et Margus Jaanovits reaalselt ei räägi sellise häälega ja ta on suuteline ka normaalseid inimesi mängima. Teiste näitlejate kohta ei oska ma midagi ei head ega halba öelda. Ma pole päris kindel, kas see on tingitud sellest, et nad mängisidki nii keskpäraselt või on see tingitud sellest, et ma mingitel hetkedel lihtsalt ei kuulanud ja süvenenud etendusse, seega ei oska ka näitlejate kohta midagi öelda. Tegelikult pikema mõtlemise peale saan ma väita, et keskpäraselt ei mänginud mitte kõik näitlejad. Näiteks Jaanika Arum mängis minu meelest väga hästi uudishimulikku mõisapreilit. Ja Marian Heinati mängitud Chloe oli 19.sajandi mõisapreili täielik vastand, kuigi nad vanuse poolest oleksid võinud samasse ikka kuuluda. Mängust oli kohe näha, milline protsess on vahepealse 200 aasta jooksul inimkonnas toimunud ja kuidas suhtlevad tänapäeva inimesed omavahel. Siis tahaksin ma veel ära mainida Raivo Adlase. Tal ei olnud küll eriliselt suurt sõnalist rolli, kuid tema mängitud ülemteenrit oli väga tore vaadata. Kogu see kehahoiak oli täpselt ülemteenrile omane ja minu meelest nii hästi tabatud. Kõikidele näitlejatele pean küll kiitust avaldama, et nad selle keerulise teksti pähe suutsid jätta. Ma isegi ei kujuta ette, kui keeruline oli nende kõiksuguste teaduslike lausete ja võõrsõnade pähe õppimine, rääkimata sellest, et seda teksti tuleb esitada professionaalselt. Professionaalselt just eelkõige selles mõttes, et näitleja peab suutma seda keerulist teksti edasi anda nii, nagu see oleks tema igapäevane kõnepruuk ja ta tunnekski end koduselt matemaatika ja füüsika valdkonnas. Müts maha näitlejate ees!
Lõppkokkuvõtteks ütlen, et kes otsib teatris pigem kergemat meelelahutust ja komöödiat, siis need inimesed võiksid sellest lavastusest kaarega mööda käia. Mis sest, et lavastuse tutvustuses lubatakse komöödiat (jah, selle pika etenduse jooksul saab umbes 5-6 korda naerma turtsatada), siis sellele lootma ei tasuks jääda. Küll aga kõik need, kes otsivad teatrist sügavamõttelist kunsti ja teemakäsitlust, siis teile on see õige etendus. Lisaboonusena saab kaasa hulgaliselt kirge, traagikat ja saladusi. Mina igatahes esmavalikus seda etendust oma tuttavatele ei soovitaks. Aga nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid maitseid ja ilmselt leidub hulgaliselt neid, kes selle etendusega äärmiselt rahule jäid.
Kui keegi tahab etendust vaatama minna, siis järgmised etendused toimuvad Vanemuise suures majas 6. ja 16. märtsil ning 2. ja 23. aprillil.
Etenduse kohta rohkem infot leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIT
0 kommentaari:
Postita kommentaar