pühapäev, 3. detsember 2017

Lapsepõlvebänd

1.detsembril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt: Maris Savik
Veebruaris 2017 esietendus Vanemuise teatris uus lastelavastus „Lapsepõlvebänd“, mis on kokku pandud näitlejate endi lugudest ja kombineeritud erinevate lauludega. Enamasti on tegemist lastelauludega („Põdra maja“, „Konna kosjad“ jne) kuid lastelaulule omased sõnad on saanud ka mitmed maailma rokiklassikasse kuuluvad laulud (nt „We will rock you“ kannab nüüd pealkirja „Tordisööja“). Juba veebruaris oli mul tahtmine seda lavastust näha. Seda enam, et Vanemuise Facebooki lehele ilmusid peale esietendust järjest kiitvad kommentaarid, mis ainult suurendasid isu teatrisse minna. Nüüd on siis käidud ja nähtud.
Kuna tegemist on ikkagi lastelavastusega, siis kahjuks pole mul ühegi lapse arvamust lavastuse kohta võtta, sest ma käisin üksinda lastelavastust vaatamas. Siiski tundus mulle, et saalis istuvatele lastele lavastus meeldis, sest esiteks oli kogu aeg nende naermist kuulda. Ja teiseks kui enne etendust ja etenduse vaheajal oli saalis hirmus kisa ja kära, siis etenduse ajal valitses saalis haudvaikus (välja arvatud need hetked kui saal naerust rõkkas) ja laulude ajal plaksutasid lapsed tublisti kaasa. Nii saangi jagada ainult täiskasvanu arvamust lavastusele. Ehk julgustab see arvamus rohkem vanemaid oma lapsi teatrisse viima, sest lastelavastused ei ole ilmtingimata vanematele igavad vaadata (nagu kahjuks sageli arvatakse).
Lavastus ise räägib Mariast (Maria Annus), kelle ema on stjuuardess ja isa piloot ning kes elab koos vanaisaga (Aivar Tommingas). Maria käib muusikakoolis ja etenduse päeval on tema sünnipäev, kuhu tulevad kõik tema muusikakooli sõbrad. Lisaks tordi söömisele otsustavad lapsed hakata bändi tegema. Sisuliselt kogu etenduse jooksul tutvustavad lapsed üksteisele erinevaid pille ja kuna kõik lapsed käivad muusikakoolis, siis tuleb neil kõikide pillide mängimine ka hästi välja. Kasutusele võetakse klaver, trummid, kitarr, basskitarr, plokkflööt, ukulele, kontrabass ja mitmed teised pillid (nii eksootilisemad kui ka need, mida võib üsna tihti kasutuses näha). Muidugi ei puudu ühelt õigelt sünnipäevalt ka laul ja tants.
Muidugi meeldisid mulle näitlejad. Kõik nad on ju varem lastelavastustes kaasa teinud ja oskavad lastele mängida. Lisaks suur au ja kiitus suurepärase lauluoskuse eest. Laval olevast kooslusest oleks väga hea a capella bändi saanud. Veel suurem kummardus näitlejatele pillimängu eest. Ainus pill, mida ma kunagi klimberdanud olen, on klaver ja seega pole ma ehk õige inimene seda hindama, aga ma usun et trummide või plokkflöödi mängimine pole kõige kergem ülesanne. Ometigi said kõik näitlejad sellega suurepäraselt hakkama. Ainus, kes lastelavastustes pole minu teada varem mänginud on Ele Sonn, kes tegelikult on Vanemuise kontsertmeister. Kahjuks jäi tema roll ka kõige nõrgemaks ja mulle tundus, et tal ei olnud seal laval üldse mugav olla. Ometigi draamakogemust tal juba on. Võib-olla oli Ele Sonni ebakindluse põhjuseks just see, et ta pole varem lastele mänginud. Ja minu arvates oleks kostüümikunstnik võinud Elele natukene teistsugusema lõikega kleidi teha. Või siis sellised sukkpüksid jalga anda nagu Lindal olid. Natukene kole oli nii lühikese kleidiga Elet laval näha, sest see kleit ei kaunistanud teda üldse ning esimestest ridadest oli praktiliselt kogu aeg võimalik Ele kleidisaba alla vaadata, mis ei olnud ka kuigi meeldiv. Ehk tundis Ele ise ka end selle kleidiga ebamugavalt, sest kohati tundus tema liikumine veidi kohmetu. Võib-olla lapsed ei pööranud sellele tähelepanu, aga mind see kleit (õigemini kleidi pikkus) häiris.
Muidu kõik muu oli super. Maria Annust vaadates tuli mul meelde enda lapsepõlv ja see, kuidas sai televiisorist „Buratino tegutseb jälle“ seriaali vaadatud. Ilusad lapsepõlvemälestused. Ja sellisest roosast tüllseelikust ning printsessikroonist sünnipäeval on ilmselt iga tütarlaps unistanud. Veel tahaksin eraldi välja tuua Linda Kolde ja Jaanus Tepomehe, kelle tantsunumbrid olid lausa fantastilised. Sel hetkel mõtlesin ma korduvalt, et Lindale ja Jaanusele võiks rohkem karakterrolle anda mängida, sest minu meelest on nad selleks justkui loodud. Nende tantsunumbrites oli lihtsalt nii palju karakterit ja energiat. Kohati tundusid nende tantsunumbrid lausa üle võlli keeratud olevat. Kohe oleks tahtnud ise ka minna niimoodi lavale karglema ja hüplema minna. Aivar Tommingas on minu meelest alati laval nauditav, aga kui ta laulma hakkab, siis see on juba sündmus omaette. Nii tabasin ma end korduvalt mõttelt, et miks ei võiks Aivar Tommingas oma bossanoova stiilis plaati välja anda. Ma olen kindel, et see kaoks poelettidelt kiiremini kui mõne „päris“ laulja plaat.
Ühesõnaga mulle tundus, et näitlejad naudivad lastele mängimist, sest niimoodi säramas polnud ma vist mitte ühtegi näitlejat (peale Aivar Tommingase, keda ma nägin samamoodi säramas lavastuses „Moonlight Express“) varem näinud. Ja mis seal tunnistada, ka mina nautisin seda lastelavastust täiel rinnal. Nüüd unistan ma juba mitmendat päeva kodusest kartulisalatist koos kotlettide või „lõbusate viinerinotsudega“ ja küpsisetordist. Lisaks olen ma reedest alates oma kolleegidele ja sõbrannadele etendust tsiteerinud. Ja see, et mina etendust tsiteerin pidevalt, näitab ainult seda, et mulle etendus meeldis. Kuigi pean tunnistama, et esimene vaatus oli kordades parem kui teine. Minu jaoks vajus teine vaatus kuidagi ära ja polnud enam nii kaasahaarav.
Aga kõik kes pole oma laste või lastelastega kaua teatris käinud, siis võtke minu soovitust kuulda ja minge vaadake „Lapsepõlvebändi“. Ma luban teile, et korralik kõhulihaste treening naeru kujul on garanteeritud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Lisaks on lavastus heaks motivatsioonivahendiks lastele, kui tore on muusikakoolis käia, sest siis saavad nemad ka sama moodi erinevaid pille mängida. Boonusena on videokujundus hästi äge, millele lapsed kindlasti kaasa elavad, sest tantsivad tikrid seinal meeldisid minuga koos olnud lastele küll nii väga, et kohati unustasid nad ära, et nad on teatris, mitte ei vaata tantsivatest tikritest multikaid. Seepärast julgen ma soovitada, et tänapäeva lastele, kes pidevalt erinevate ekraanide taga istuvad oleks suurepärane jõulukingitus näiteks teatrielamus  kus neil on võimalik muusikapisik külge saada. Võib juhtuda, et peale teatrikülastust tuleb veel mõni lisaväljaminek teha ja lapsele mõni pill osta, sest laps tahab kasõpradega bändi tegema hakata.
Lõpetuseks tahaksin soovitada kõikidele täiskasvanutele, et ärge kartke lastelavastusi. Reeglina ei ole need nii surmigavad, et te teatrisaalis igavusest ära surete. Võib-olla saate hoopis mõne uue vaatenurga, millega mõningatele asjadele läheneda ja minu meelest on kõikide lastelavastuste puhul korralik kõhutäis naeru samuti garanteeritud.

Dramaturg, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Muusikajuht: Ele Sonn
Videokunstnik: Taavi Varm
Valguskunstnik: Karmen  Tellisaar
Mängisid:
Maria Annus - Maria
Ele Sonn - Ele
Linda Kolde - Linda
Jaanus Tepomees - Jaanus
Priit Strandberg - Priit
Tanel Jonas - Tanel
Aivar Tommingas - Vanaisa

Rohkem infot lavastuse kohta Vanemuise kodulehelt SIIN

0 kommentaari:

Postita kommentaar