kolmapäev, 14. november 2018

Südames sündinud

7.novembril 2018 Võru Kultuurimajas Kannel



Sel korral tahan natukene tõsisemal teemal kirjutada. Nimelt lapsendamisest. Aga ikka teatri võtmes. Nimelt käisin ma vaatamas Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaania raames tehtud dokumentaallavastust „Südames sündinud“. Kui keegi nüüd kardab, et tegemist on propagandaga (sest tegemist on kampaaniaga), siis seda ei pea kartma. Ainus, mis natukene propagandat meenutas, olid mõned üksikud lapsendamise ja perepõhise hoolduse teemalised infovoldikud, mida sai enne saali sisenemist kavaga koos tasuta lugemiseks võtta. Muus osas oli tegemist ikka täiesti klassikalise dokumentaallavastusega.
Mina tundsin lavastuse vastu huvi eelkõige seetõttu, et psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Natukene küll tegi sõna „dokumentaallavastus“ mind ettevaatlikuks, sest ma olen see inimene, kes kipub arvama, et ilma kunstilise liialduseta puhas dokumentaal on natukene liiga igav. Samas pole ma ise varem mitte ühtegi dokumentaallavastust näinud. Küll aga olen kahetsenud, et sel ajal kui Merle Karusoo oma ajaloolisi dokumentaallavastusi tegi, polnud mind veel olemaski. Sest need tundusid küll põnevad lavastused olema. Sel korral sai lavastuse aluseks olnud lugu minust võitu ja huvi oli suur. Eelkõige seetõttu, et inimeste mõtted ja tunded on mind alati huvitanud. Eriti teatris. Väga põnev on vaadata, kuidas näitlejad nende tunnete ja mõtete usutava edastamisega hakkama saavad.
Võib nii öelda, et ma olen selle lapsendamise/lastekodude teemaga päris lähedalt seotud olnud. Ilmselt oli ka see üks põhjustest, miks ma ikkagi just seda lavastust näha tahtsin.  Kunagi töötas mu ema lastekodus ja nii ma olen seda lastekodu elu päris palju kõrvalt näinud. Sealt kaudu tean ka nii mõndagi last, kes on lapsendatud. Samas nende laste ega neid lapsendanud vanemate isiklikest lugudest ei tea ma midagi. Seega oli kõnealune lavastus väga hea sisevaade sellesse, mida mõlemad osapooled – nii vanemad, kes lapsendavad, kui lapsed, keda lapsendatud on, tunnevad ja mõtlevad. Seega motivatsiooni teatrisse minna oli kuhjaga. Ja kui päris aus olla, siis lavastuse reklaamklipp puges mulle ka südamesse. Etteruttavalt võin öelda, et mul oli isegi kahju, et seda reklaamklipis olnud stseeni lavastuses sees ei olnud.
Näidendi autoriks on Andra Teede, kes minule seostub praktiliselt ikkagi Õnne 13-ga. Kui ma ei eks, olen vist varasemalt mingeid tema poolt kirjutatud näidendite põhjal valminud lavastusi vaatamas käinud, kuid erilist muljet need mulle jätnud pole. Seega olin ka sel korral natukene autori osas skeptiline. Aga nagu juba mainitud, siis loo isiklik seos sai sel korral määravaks. Ja mis seal salata, ma ikka lootsin, et lavastus heidab natukene valgust kogu lapsendamise maailmale. Mine sa tea, millal endal neid teadmisi vaja võib minna.
Kui nüüd konkreetsemalt lavastuse juurde minna, siis on lavastus just ringreisiks loodud. Mingit suurt lavakujundust lavastaja Maria Peterson koos kunstnik Laura Pählapuuga teinud ei olnud. Keset lava olid kolm tooli ja lava tagaseinas suur valge ekraan, millel jooksid videod. Seega ei saa sel korral väga suurest lavalisest tegevusest rääkida. Enamasti tulid näitlejad (Külli Teetamm, Hele Kõrve ja Tõnn Lamp) ükshaaval lavale, vaatasid natukene ekraanil olnud videopilti ja kas istusid toolile või seisid tooli ligiduses ja hakkasid rääkima lugu sellest miks ja kuidas nad lapsendasid. Selleks, et näitlejate poolt räägitud juttu ka teisest vaatevinklist ilmestada, sai iga loo keskel ja lõpus ka lastekodust pärit laste mõtteid oma bioloogiliste vanemate, lapsendamise ja lastekodu elu kohta kuulda. Kusjuures välja oli toodud see, et laste lood ei ole seotud näitlejate poolt räägitud lugudega. Kuigi teksti oli niimoodi sätitud ja lõigatud, et ilma seda klauslit teadmata oleks võinud küll arvata, et sellest samast loost pärit laps räägibki oma kogemusest.
Sel korral oligi lavastuse keskne tegur sõna. Just sõnad on need, mille abil luuakse meile pilt nendest lastest ning sellest keskkonnast kust nad tulid ja ka sellest, kuhu nad sattusid. Ma isiklikult arvan, et kui laval oleks samal ajal väga palju tegevust toimunud, oleks sõnade väärtus kahanenud ja kõikide sõnade mõte poleks inimestele kohale jõudnud. Aga, et kogu lavastus siiski väga steriilse ja igava monoloogina ei tunduks, näidati lava tagaseinas oleval ekraanil erinevaid klippe kodusest elust. Küll näidati seal oranži kassi või elutuba või kööki. Samas tekitas selline lahendus visuaalselt tunde nagu inimene, kes hetkel oma lugu räägib, viibiks omaenda köögis või elutoas. See andis kogu lavastusele intiimsust ja ühtekuuluvuse tunnet juurde, sest näiliselt olime me kõik selles samas elutoas või köögis koos.
Ja oi kuidas see intiimne pihtimus ja sõna jõud mõjus. Ma ei hakka salgama, et see oli selle kalendriaasta jooksul vaieldamatult number üks lavastus, kui pisarate arvu järgi vaadata. Ma olin siiski nii tubli, et päris nutma ei hakanud, aga pisarad vist voolasid suurema osa etenduse ajast. Kui tavaliselt tulevad mul pisarad üsna kergesti välja, siis sel korral polnud ma ainus. Uskuge või mitte, aga ma lugesin ära, et mu ees istuval naisel kulus kogu etenduse jooksul täpselt viis taskurätti. Ka mitut meest nägin salamisi taskurätiga silmanurka pühkimas. Seeg, kes planeerivad seda lavastust vaatama minna, siis pange ikka rohkem kui üks taskurätt enda ridiküli või pintsakutaskusse.
See võib küll kummalisena tunduda, kuid mul on hea meel, et rahvas nuttis. See näitab, et eestlane tegelikult ei ole nii õel ja kuri, nagu me arvame. Tegelikult on meil süda õige koha peal ja inimestele pakuvad sotsiaalsed teemad huvi. Ma loodan, et lavastuse sotsiaalne kampaania avaldas samuti mõju ja ehk leiab nii mõnigi laps, kes muidu oleks lastekodusse jäänud, endale armastava perekonna. Või vähemalt mõne tugiisiku, kelle poole ta saab pöörduda. Veelgi rohkem loodan ma aga seda, et käesolev lavastus avas lisaks meie südametele ka meie silmad ja me näeme neid abivajavaid lapsi, kes küll elavad oma bioloogiliste vanemate juures, kuid neil ei ole seal kindlasti mitte kõige turvalisem elada. Ja et me julgeme sekkuda ja nendele lastele oma abikätt pakkuda.
Kui lavastuse juurde tagasi tulla, siis näitlejatest meeldis mulle sel korral Hele Kõrve kõige rohkem. Ma ei teagi, kas tema räägitud lood olid kõige südamlikumalt kirja pandud, või esitas ta neid lihtsalt nii südantlõhestavalt, aga tema lugude ajal ma ainult nutsin. Viimase loo rääkimise ajal võttis Hele Kõrve ka ise laval endale taskuräti ligi. Kas see oli taotluslik või mitte, seda ma ei tea, aga väga kõnekas oli see küll. Ka näitleja on inimene ja näha oli, et see teema puudutas teda isiklikult. Tõnn Lampi ma vist ei olnud varem laval näinud ja seetõttu oli ta mulle üllatav. Eriti meeldis mulle tema entusiasm ja sära silmis, kui ta oma esimest lugu rääkis. Üleüldse oli väga tore näha, et ka mehed on oma lugusid julgenud rääkida, sest lapsendamine pole ainult naiste teema. Ja Tõnn Lamp sai meesenergia sisse toomisega väga hästi hakkama. Kui Hele Kõrve oli pigem nn „pisarakiskuja“, siis Tõnn Lamp oli see, kelle jutu peale sai jälle kõige rohkem naerda. Külli Teetamm meeldis mulle sel korral neist kolmest kõige vähem. Aga seda ainult seetõttu, et ta tuli algselt lavale üsna karmi hoiakuga õppealajuhatajana. Minu isiklik arvamus on see, et selline karm tüpaaž pole Külli Teetammele sobilik ja seega tekkis mul mingi blokk ka tema järgmiste tegelaskujude ees. Samas sai tema tegelaskujude laval viibimise ajal samuti päris palju naerda.
Kuna valdavalt on lavastus siiski nukra ja võib isegi öelda, kurva tooniga, kulus üllatav ja positiivne lõpp igati ära. Lavastuse lõpus näidatakse meile videoekraanilt ühte laulvat vanaprouat, kes peab oma 100-juubelit. Ühtlasi on see märgiline, sest peab ju ka Eesti riik praegu seda sama sünnipäeva. Samas oli selle naise rõõmus naer ja jutt kaasahaaravalt naljakas. Minule (ja äkki ka mõnele teisele teatriaustajale) tekitas eriti sooja tunde see laul, mida vanaproua laulis. Seda sama laulu on kõik teatrihuvilised kuulnud kunagises Ugala lavastuses „Armastus kolme apelsini vastu“ kus prints laulis hällist, mille ema kesa peale viis ja mida siis suvilind kiigutama hakkas. Tuleb tuttav ette? Kui ei tule, siis äkki sõnad alleaa ja alleaa kõlavad tuttavamalt? Minul igatahes tuli kohe silme ette segu kunagisest Andres Noormetsa kehastatud printsist ja sellest ekraanil olevast vanaprouast. Ja järsku olin ma mingi positiivse energiaga laetud ja ma tundsin, et mu süda on suurem. Tegelikult oleksin ma seda positiivsust tundnud ka ilma lauluseoseta, kuid see pani kõik naljakad seosed peas ringi liikuma, mis mul tekivad, kui miski mulle "Armastus kolme apelsini vastu" lavastust meenutab. Justkui oleksin ma ise sel hetkel südames sündinud.
Igatahes läks teatriõhtu sel korral täie rahaga asja ette. Sai nii naerda kui nutta (seda viimast küll proportsionaalselt kordades rohkem), kuid samas need erinevad emotsioonid aitasid vähemalt minul paremini enda sisse vaadata. Kui varasemalt olen ma valdavalt selle lastekodulaste negatiivsema poolega (vägivald, teistega mitte arvestamine, pahanduste tegemine jne) kokku puutunud, siis nüüd nägin ma ka medali teist poolt ja hakkasin neid lapsi ja nende negatiivset käitumist mõistma. Eelkõige avas lavastus mu silmad selles osas, kuidas headus võib maailma päästa. Ja ma ei mõtle mitte ainult lapsendades, vaid üleüldse. Kui me kõik vaataksime oma südamega ja laseksime headusel oma südames sündida, oleks see maailma kordades parem paik. Ma tean, et muutused on rasked tulema ja ka mina ei muutu peale ühte teatriõhtut paremaks inimeseks, aga juba mõte paremaks inimeseks muutumisest pani mind maailma palju natukene helgemates toonides nägema. 

Dramaturg: Andra Teede
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Laura Pählapuu
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Markus Robam
Mängisid:
Hele Kõrve
Külli Teetamm
Tõnn Lamp

Rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki leheküljelt SIIN

Postituse päisepilt on pärit ürituse Facebooki lehelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar