Seda võib tänapäeval olla imelik kuulda, kuid narkootikumide teema on minust kuidagi mööda läinud. Ma mäletan, et kui ma Tartusse elama tulin ja mu kursuseõde rääkis, kuidas tal kodulähedases pargis narkomaanid kokku saavad, siis mina mõtlesin, et tahaks ka sinna parki jõuda, sest narkomaani oleks huvitav näha. Kusjuures sinna parki pole ma tänaseni jõudnud. Ja korralikult uimas narkomaani ma ka näinud ei ole. Siiski peab tunnistama, et mõnda inimest, kes narkootikume proovinud on ja neid ka aeg-ajalt tarvitab, olen näinud küll. Ega peale vaadates ei saaks arugi, et nii korralik inimene narkootikume tarbib.
Eks tänapäeval on noorte seas see narkootikumide tarvitamine populaarsem, kui minu nooruses. Seega on väga tänuväärne, et teatrid sellel teemal lavastusi teevad ja hiljem ka vestlusringe korraldavad, et noorte silmaringi avardada. Lisaks praegusele Ugala lavastusele “Kuidas minust sai HARKOMAH”, olen näinud ka Musta Kasti lavastust “5 grammi sisemist rahu”. Minu meelest olid mõlemad lavastused sisu mõttes veidi sarnased, kuid kuna ma pole sihtgrupp, siis võib see tunne petlik olla. Ugala lavastus oli muidugi suurejoonelisem, sest seal oli näitlejaid ja möllu veidi rohkem. Musta Kasti lavastust mängiti reeglina üsna väikesele saalile ja see tegi loo võib-olla intiimsemaks. Ja seal ikkagi räägiti ühe narkomaani lugu. Ugala “Kuidas minust sai HARKOMAH” keskendub rohkem erinevate inimeste lugudele.
Kuigi mulle tundus, et ma pole otseselt lavastuse sihtgrupp, siis igav mul selle pooleteise tunni jooksul ei hakanud ja vaadata oli huvitav. Peale etendust keerlesid mõtted peas ringi ja ega midagi nähtud etenduse kohta kohe nagu öelda ei osanudki. Natukene tundsin end saalis üleliigsena enne etenduse algust. Nimelt eelnes etendusele intro, kus näitlejad liiguvad nii saalis publiku vahel ringi, kui ka tantsivad laval korraliku klubimuusika taustal. Siis oli mul küll saalis istudes tunne nagu ühel ehtsal peopiduril, kes tuimalt ühel kohal istub, samal ajal kui teised lõbutsevad ja tantsivad. Samas mulle see intro iseenesest meeldis. Aitas olukorda paremini sisse elada. Kindlasti aitas see ka saalis viibivatel noortel end näitlejatega rohkem samastada. Nimelt käisid noored näitlejad ka saalis ringi jooke pakkumas ning publikuga rääkimas samal ajal. Minu meelest lõi see tunde, et saalis viibiv publik ja laval viibivad näitlejad on justkui üks ja puudus nn „neljas sein“ lava ja publiku vahel. Kui mõelda, et lavastus peaks olema õpetliku sisuga ja noori narkootikumide üle mõtlema panema, siis on neljanda seina puudumine hädavajalik.
Tundus, et noortele lavastus sobis. Suurem osa publikust olid kooliõpilased. Ja kui tavaliselt juhtub ikka, et klassiga teatrisse tulnud lastel hakkab keset etendust igav, ja nad võtavad telefoni välja või hakkavad niisama sosistama ja kihelema, siis sel korral oli saal täiesti vaikne. Paaril korral oli kuulda mõnda üksikut naeruturtsatust, kuid see oli ka kõik. Lõpus oli isegi tunnustavat vilistamist kuulda. Järelikult sihtgrupile lavastus meeldis. Ka etendusele järgnenud vestlusringiks jäi saali väga palju noori ja nii mõnigi neist kasutas juhust ja julges saalist otse küsimusi esitada. See näitab ka, et sellised lavastused ja vestlusringid on noortele vajalikud ja nende vastu tuntakse tegelikult huvi.
Ma ei oskagi välja tuua ühtegi põhjust, miks mulle poleks lavastus meeldima pidanud. Nagu ma juba ütlesin, siis mõtted pani nähtu peas keerlema küll. Ja kui näitlejad ei distantseeri end publikust, vaid vastupidi, käivad publikus ringi ja ütlevad et neil on meeldiv inimesi kohata ning neile jooke pakuvad, siis luuakse automaatselt kontakt saali ja lava vahel. Eks paljud õpilased ole koolis kuulnud neid ekspertide loenguid sellest kui kahjulikud ja halvad on narkootikumid. Just täpselt seda sama ekspertide loengut tehakse ka lavastuse alguses maha. See aitab noortel veelgi rohkem näitlejaid ja nende juttu usaldada, sest nad ei räägi ju seda sama juttu, mida koolides räägitakse, ja seega peaks neil justkui õigus olema.
Ometigi ei pea keegi nüüd kartma, et lavastus narkootikume ja nende tarbimist propageeriks. Ma ise ei ole küll nihilist.fm postitusi lugenud, millel “Kuidas minust sai HARKOMAH” raamat põhineb (ja millel omakorda põhineb antud lavastus), ja seega ei oska ma öelda kui täpselt lugusid edasi antakse. Kursuseõde, kellega ma koos teatris käisin, ütles, et lood oli raamatust ja nihilist.fm-st otse võetud, ainult kompaktsemaks muudetud. Aga põhiliselt räägitakse ikkagi reaalsete inimeste lugusid. Eks see on ka üks põhjustest, miks lavastus ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Need inimesed ja nende lood on meie kõigi ümber.
Mind pani eriti mõtlema lavastuse lõpus olnud intervjuu endise narkomaaniga, kes ütles, et tegelikult võib meie kõrval saalis istuv korralik teatrikülastaja ka narkomaan olla. Just nagu ma postituse alguses mainisin, et mõndadest minu tuttavatest ei oskaks peale vaadates öeldagi, et nad on narkootikume teinud, või teevad aegajalt mõnedel üritustel regulaarselt narkootikume. Eks enamasti seostub meile narkomaaniga elu hammasrataste vahele jäänud poolkodutu ja eemalepeletava välimusega inimene. Aga, et edukas ja korralikult riides olev inimene, kellel on hea töökoht või kes omandab ülikoolis korralikku haridust, võib samuti narkomaan olla, tundub meile tihti utoopilise mõttena. Nii näiteks on ka lavastuses võimalik näha, kuidas narkootikumide küüsi langevad ka lisaks meie ettekujutuses narkootikume tarbivatele Kopli ja Lasnamäe noortele ka eduka infotehnoloogia ettevõtte töötaja ning ülikoolis õppiv tudeng.
Eriti meeldis mulle lavastuse juures see, et narkootikume ja nende tarbimist näidati igast küljest. Näidati nii levinud müüte ja seda, kuidas narkootikumid elu muudavad. Etappide kaupa toodigi välja kogu muutumise protsess. Mis tunne on alguses narkootikume tarbima hakates ja kuidas esialgne meeldiv tunne asendub tungi ja vajadusega ning miks inimesed ikkagi ei suuda narkootikumide tarvitamisest loobuda. Kuigi mulle kohati tundus, et kogu temaatika oli võrdlemisi turvaliseks tehtud, et noori mitte väga ära hirmutada. Räägiti küll mida narkootikumid inimestega teevad, kuid kuidagi jäi ikkagi domineerima see, et kuidagi on võimalik sellest kõigest välja tulla. Eks see mõnes mõttes ongi kasulikum, et inimestele anda lootust ja usku. Sest igasuguse sõltuvuse puhul ongi lootus, usk ja kaaslaste toetus suuresti see, mis inimesed välja aitab.
Samas ei olnud kogu lavastust ikkagi väga ilustatud. Nii näidati päris mitme tegelase üledoosist tingitud surma või sekeldusi politseiga. Mulle isiklikult tundub, et nendele teemadele oleks ehk võinud veidi rohkem siiski tähelepanu pöörata. Praegu oli surma konstanteerimine ainult üks mööda minnes tehtud tegevus. Samas, eks narkomaanide jaoks ongi see üks väga väike killuke ja korraks võib küll halb tunne olla, kui kaaslane üledoosi tõttu sureb, kuid peagi saab vajadus uue doosi järgi kõige tähtsamaks osaks narkomaani elust.
Kuigi seda kõige mustemat stsenaariumi näidati põgusalt, lahkusin ma teatrist ikkagi üsna negatiivsete emotsioonidega. Seepärast ma ehk midagi väga öelda ka ei oska. Teema lihtsalt on nii rõhuv. Lavastus ise oli suurepäraselt tehtud. Kui tavaliselt tekitab vilkuv valgus minus peavalu, siis sel korral ei pannud ma seda vilkuvat valgust väga tähelegi. Ometigi on lavastuse kodulehel vastavasisuline hoiatus olemas. Ja kuigi ma natukene olin skeptiline sells osas, et kui hästi suudavad alles koolis näitlejaks õppivad noored reaalselt laval toime tulla, siis kedagi teist ma lavastuses mängimas ette ei kujutaks. Ma usun, et praegu mõjuski lavastus nii tõetruu ja loomulikuna just verinoorte näitlejate tõttu, kellega oli lihtne temaatikat samastada. Kuigi narkomaane võib ju igas vanuses olla, siis laval juba teatud- tuntud näitlejat narkomaani mängimas näha oleks ikkagi kunstlikult mõjunud.
Eks suuremat rõhku oligi pööratud sõnumi edasi andmisele ja seetõttu olid ka kostüümid ja lavakujundus võrdlemisi tagasihoidlikud. Nagu sellest tekstist siin juba aru saada on, siis sõnum jõudis väga hästi kohale. Kuigi ma olin teatrisse minnes väsinud ja väga ei viitsinud teatrisse minna, siis ei läinud mu mõte kogu etenduse ajal mitte kordagi rändama. Tavaliselt on see märk kaasahaaravast ja heast lavastusest. Mis sest, et ma polnud otseselt sihtgrupp, siis nagu näha, mõtteid tekkis ohtramalt. Ilmselt pole ma veel praeguseks kõiki emotsioone ja mõtteid täielikult suutnud läbi analüüsida, mis mind tabasid. Igatahes ma loodan, et noortele mõjus nähtud etendus samuti.
Seda, et huvi lavastuse vastu on, näitab juba see, et suuresti kõik etendused on välja müüdud. Kui keegi veel piletit ei oma, siis soovitan Ugala mängukaval pilk peal hoida ja võimalusel endale pilet soetada. Ilmselt on tegemist rohkem noortele suunatud lavastusega, aga kõik teised, kes narkootikumide temaatikast huvitatud on, saavad ka kindlasti hea elamuse. Kui te aga otsite lavastust, mida hea tuju tekitamiseks teatrisse vaatama minna, siis võite küll mõne teise lavastuse välja valida. „Kuidas minust sai HARKOMAH“ on minu meelest väga suurepäraselt tehtud lavastus, ja ta tekitab palju mõtlemisainet (mida üks korralik lavastus tegema peakski), kuid valdavalt on need mõtted ikkagi süngemad ning seepärast lõbusaks meelelahutuseks antud lavastust ei soovita.
Dramaturg: Jim Ashilevi
Lavastaja: Vallo Kirs
Kunstnik: Nele Sooväli
Mängisid TÜ VKA teatrikunsti 13 lennu tudengid:
Rainer Elhi - HARKOMAH
Mihkel Kuusk - Erik, Rodik, Pauli töökaaslane, Pauli klassivend, Vadimi sõber, mees bussipeatuses
Ruuben-Joosua Palu - Paul, Vadim, Gennadi, Sanja
Miika Pihlak - Risto, kiirabiarst, Pauli töökaaslane, autoomanik, Vadimi sõber, Sergei, politseinik
Karmel Naudre - Oksana, peotšikk, Anja, Pauli töökaaslane, klient, klassikaaslane
Maria Paiste - Sõle tšikk, Annika, kiirabiarst, grupijuht, klient, politseinik
Marion Tammet - Sõle tšikk, peotšikk, Sveta, Pauli töökaaslane, registratuuritöötaja, klient, klassiõde
Rohem infot leiab lavastuse kohta Ugala koduleheküljelt SIIN
* - Päisefoto autor on Maris Savik
0 kommentaari:
Postita kommentaar