Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Macbeth

 25. jaanuaril 2025 Estonia kontserdisaalis

Foto: Eesti Draamateater

Elu oskab vahel tõeliselt üllatada. Ja minu jaoks on alati meeldiv üllatus, kui mul õnnestub teatripileteid võita (kahjuks juhtub seda väga harva). Vahel on meeldivad üllatused lausa nii ootamatud, et tunduvad uskumatud. Ma isegi ei mäletanud enam, et ma Instagramis ühe mehe loosimängus osalesin, seni kuni ta mulle kirjutas ja teatas, et ma olen selle sama loosimängu võitnud ja ta tahaks nüüd mu meiliaadressi teada, et võidetud piletid mulle meilile saata. Kuna võit tundus ebareaalne, sest näiliselt polnud tegemist tuntud inimesega, loosis osalejaid oli vähe ja võit väga magus, olin muidugi kahtleval seiuskohal. Piletite saabudes olin kindel, et tegemist on pettusega ja nii lasin Piletimaailmal üle kontrollida, et tegemist on ehtsate piletitega. Piletite ehtsus kinnitatud, jäi ikka kahtluseuss närima, et äkki on neid samu pileteid teistele veel jagatud ja ma ei pääse nendega saali. Postituse pealkiri muidugi reedab, mis lavastuse piletid ma võitsin ja miks ma ehk nii kahtlustav olin.

See tundus lihtsalt liiga uskumatu, et ma võitsin suvalisest ja mitte eriti populaarsest (see ilmselt oligi minu võidu saladus) loosimängust KAKS piletit „Macbeth´i“ etendusele. Ma julgen väita, et Eesti Draamateatri ja ERSO koostöölavastus „Macbeth“ on üks populaarsemaid lavastusi, millele on raske pileteid saada ja kui need piletid saada õnnestub, siis on nendega väga hea võimalus äri teha, sest nende järgi on suur nõudlus. Seega tundus see liiga hea, et ma võitsin täiesti tasuta kaks piletit sellele etendusele. Ma usun, et kõik teised oleksid ka minu asemel sama kahtlevad olnud. Õnneks läks kõik suurepäraselt ja piletitega mingit pettust ei olnud. Kuigi eks minu jaoks oli pisikeseks pettumuseks see, et kohad asusid 20. reas, mis tähendas, et me olime peaaegu saali kõige tagumises nurgas. Õnneks saali jõudes selgus, et esialgne pettumus asendus üsna kiiresti võidujoovastusega. Nimelt ei toimu tegevus laval, sest seal on orkester, vaid publikutoolide kohale ehitatud platvormidel. Et paremini aimu anda sellest platvormist, siis kujutaga ette moelavasid, mille ääres publik istub. Tegemist oli umbes millegi sarnasega ja meie istekohad olid täpselt selle keskele ehitatud poodiumi ääres. Hea tahtmise korral oleksin ma saanud käe välja sirutada ja näitlejaid puudutada.

Et asi veelgi märgilisema tähendusega oleks, siis võidetud piletitel ei saanud võitja ise endale sobivat kuupäeva valida, vaid kuupäev oli juba ettemääratud. Etenduse kuupäevaks oli 25. jaanuar 2025. Miks see kuupäev siis märgiline oli? Nimelt tähistatakse Šotimaal 25. jaanuaril Robert Burnsi päeva ja Macbethi tegevus toimub Šotimaal. Robert Burns oli Šoti rahvuspoeet ja ühtlasi on ta ilmselt tänapäevani kõige tuntum Šoti luuletaja. Burnsi päeva tähistatakse tema sünnipäeva järgi (Burns sündis 25. jaanuaril 1759).

Kuna tegemist on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusega, mis on 2024. aastal võinud Eesti Teatriauhinna lavastaja auhinna, siis on juba ette teada, et sellest tuleb teistsugune teatrielamus kui ehk klassikaline lugu jutustav teatrietendus, millega enamus inimesi harjunud on. Minu hinnangul lihtsalt on Ojasoo ja Semperi lavastajakäekiri nii teistsugune, et igaüks seda ei naudi ja ei mõista. Kuigi mul on bakalaureusekraad teatriteaduses, siis ma ei hinda end eriti suureks teatrieksperdiks ja eks ma etenduse jooksul ja ka pärast etendust pidin tõdema, et ma pole piisavalt haritud või laia silmaringiga, et kõigest laval toimuvast aru saada. Siiski ei vähendanud see minu jaoks etendusest saadud emotsiooni. Ühelt poolt on Lepo Sumera muusika iseenesest juba nii võimas, et pakub elamuse, mida on raske unustada. Teisalt on Ojasoo ja Semper valinud lavastusse näitlejad, kes nende stiiliga sobituvad ja mängivad kõik väiksemadki nüansid perfektselt välja. Eriti tahaksin sel korral välja tuua leedi Macbethi kehastanud Mirtel Pohla, kes võttis rolli üle emapuhkusele suundunud Helena Lotmanilt. Toon Pohla siin just seetõttu välja, et tal pole olnud võimalust kogu trupiga ühiselt pikas prooviprotsessis osaleda ja seega on tema truppi sulandumine ja võimas rollisooritus seda enam tähelepanuväärsed, sest need on saavutatud lühikese aja jooksul.

Macbethi lugu vist ümber jutustada pole vaja, sest ilmselt kõik suuremad teatrihuvilised on sellega kursis ja ehk isegi mõnda teist Macbethi lavastust Eesti teatri lavalaudadel näinud. Iseenesest on hea, et lugu tuttav on, sest mulle meeldib loo kõikidest nüanssidest aru saada ja ilma tausta teadmata oleks mul veidi keeruline olnud laval toimuvat jälgida, sest kogu Macbethi sündmustik antakse edasi vägagi kunstilises võtmes ja üsna suuresti jutustavas stiilis. Jah, mõned näitlejad küll vahetavad laval rolle või maske ja mõned tegevusi kujutavad stseenid laval siiski toimuvad, kuid seda on vähe ja minu hinnangul pigem tegelased räägivad sellest, mis toimus kui tegevust välja näitavad. Kõige rohkem saabki laval toimuvast aimu kaamerate vahendusel, sest näitlejad ja operaatorid liiguvad nendel poodiumitel nii, et vahel on näitleja seljaga publikusse ja publik näeb teda ainult kaamera vahendusel suures plaanis ekraanilt. Ühelt poolt on selline ekraanide kasutamise lahendus hea, sest siis näevad ka tagumised read näitlejate näoilmeid paremini, kuid teisalt hakkab see lahendus mind isiklikult ära tüütama, sest seda on viimasel ajal teatris liiga palju ja tahaks juba midagi uudset näha.

Kostüüme iseloomustasid šoti ruudulised kangad. Lisaks oli väga šotilik see, et mehed kandsid ruudulisest kangast tehtud seelikuid (ma ei saa neid päris klitideks nimetada, sest need olid ikkagi ainult šotiruudulisest kangast seelikud, mitte šoti kildid). Pigem olid kostüümid tumedates toonides ja sageli kanti lisaks ruudulisele musta ning paljud tegelased liikusid laval ringi pikkades keepides. Kuigi pean tunnistam, et ma sel korral väga palju kostüümide jälgimisega ei tegelenud. Seelikud jäid ainult seetõttu silma, et näitlejad möödusid kõrgel poodiumil minust nii lähedalt, et pilku tõstes nägin seelikute alla. Seega üritasin rohkem hoida pilgu operaatoritel ja kaamerapildil.

Kui asi lühidalt kokku võtta, siis üldiselt mulle lavastus meeldis, kuigi enda hinnangul pole ma päris seda tüüpi teatri austaja. Suuresti päästiski minu jaoks etenduse võimas Lepo Sumera muusika, mida oleks juba ilma etenduseta niisama olnud nauditav kuulata. Mõtlesin, et peaksin hakkama rohkem sümfooniaorkestri kontserditel käima, et selles valdkonnas end ka veidi rohkem harida. Teiseks meeldisid mulle absoluutselt kõik näitlejad. Minu meelest oli näitlejate mäng lihtsalt nauditav ja tegelikult läheksin näitlejate pärast juba ainuüksi veel sama lavastust vaatama, kui pileteid õnnestuks saada. Eriti meeldis mulle Priit Võigemast nõia rollis, sest punase peast-maani keebi tõttu ei olnud näitlejat üldse näha ja kogu rolli andis Võigemast edasi ainult oma liigutuste ja häälega. Et sellise kostüümi all nii head rolli teha, peab lihtsalt suurepärane näitleja olema.

Kõige vähem meeldis mulle lavastuse lõpp, millest ma ühtlasi ka kõige vähem aru sain. Nimelt sai Macbethi lugu justkui läbi ja näitlejad hakkasid laval kostüüme eemaldama. Ühelt poolt tundus ka see alguses äge, et näidatakse näitlejat kostüümi all ja see muutis näitlejad minu silmis kuidagi haavatavamaks. Mingil hetkel sain aru, et see pole lihtsalt näitlejate haavatavuse näitamine, vaid näitlejad võtavad laval sisse erinevaid poose. Selline pooside näitamine kestis ikka väga kaua ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ma peaksin ilmselt need poosid ära tundma ja siis läks veel veidi aega mööda kuni ma sain aru, et need vist on mingid kuulsad maalide poosid. Mis maalidest poosid pärit on ja miks need lavastuse lõpus olema pidid, jäi mulle aga lõpuni arusaamatuks. Kuna see arusaamatus kestis minu jaoks päris kaua (arvan, et vähemalt 15 minutit, kui mitte kauem), siis see lõpp tõmbas minu jaoks varasemat positiivset emotsiooni alla ja kuna etendus oli niisama ka üsna pikk, siis tekkis mingi tülgastus. Aga muidu soovitan vaatama minna, kui õnnestub piletid saada.

 

Autor: William Shakespeare
Tõlkijad: Jaan Kross ja Kulno Süvalep
Helilooja: Lepo Sumera
Nõia tekstid: Hasso Krull
Lavastajad, video- ja lavakujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe
Video live-mix: Elisa Avik
Helirežissöör: Raido Linkmann
Osades:
Mait Malmsten – Macbeth
Mirtel Pohla – leedi Macbeth
Priit Võigemast – Nõid
Gert Raudsep – kuningas Duncan; I mõrvar
Ursel Tilk – Malcolm (kuningas Duncani poeg)
Rasmus Kaljujärv – Macduff
Hanna Jaanovits – leedi Macduff
Tobias Kaljujärv – väike Macduff
Tambet Tuisk – Banquo; III mõrvar
Hugo Leo Toom – Fleance (Banquo poeg)
Jaak Prints – Ross; II mõrvar
Kaie Mihkelson – Aadlidaam
Triin Brigitta Heidov – Nõid
Elss Raidmets – Nõid
Oliver-Marcus Reimann – Nõid
Robi Varul – Charon
 

ERSO

I viiul: Triin Ruubel, Dalia Dedinskaite, Marge Uus, Kristiina Aimla, Fred Heinoja, Kätlin Ivask, Nina Kawaguchi, Kirti-Kai Loorand, Astrid Muhel, Hanna-Liis Nahkur, Tõnis Pajupuu, Piret Sandberg, Danae Taamal, Kaiu Talve, Andrus Tork, Tarmo Truuväärt, Liis-Helena Väljamäe, Triin Veissmann

II viiul: Kaido Välja, Kadi Vilu, Toomas Hendrik Ellervee, Kristel Kiik, Triin Krigul, Miina Laanesaar, Egert Leinsaar, Maiu Mägi, Kristjan Nõlvak, Mari-Katrina Suss, Marlis Timpmann, Maaren Vihermäe, AnnelizeVlasenko, Madleen Kristen Alasi, Triin Alender

Vioola: Rain Vilu, Liina Sakkos, Helena Altmanis, Mall Help, Kaja Kiho, Sandra Klimaité, Mairit Mitt-Bronikowska, Martti Mägi, Juhan Palm-Peipman, Liisi Rusnak, Jūlia Širokova, Kristiina Välja, Karin Sarv

Tšello: Theodor Sink, Indrek Leivategija, Seulki Lee, Riina Erin, Tõnu Jõesaar, Levi-Danel Mägila, Katrin Oja, Lauri Toom, Margus Uus, Maris Vallsalu, Villu Vihermäe

Kontrabass: Regina Udod, Mati Lukk, Janel Alroff, Imre Eenma, Madis Jürgens, Xiaonan Nie, Indrek Pajus, Ants Õnnis, Mika Sameli Nikkanen

Harf: Sara Siria D´Amico, Eda Peäske

Flööt: Mihkel Peäske, Mari-Liis Vind, Linda Vood, Janika Lentsius

Oboe: Guido Gualandi, Aleksander Hännikaäinen, Heli Ernits, Tõnis Traksmann

Klarnet: Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro, Meelis Vind

Fagott: Peeter Sarapuu, Jakob Peäske, Kristjan Kungla, Francesco Pio Russo, Kaido Suss

Metsasarv: Ye Pan, Mattias Vihmann, Zhaohang Hu, Kalle Koppel, Nikita Matsuk, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni

Trompet: Indrek Vau, Laur Keller, Mart Kivi, Erki Möller, Ivar Tillemann

Tromboon: Andres Kontus, Peeter Margus, Väino Põllu, Johannes Kiik

Tuuba: Madis Vilgats

Timpanid: Maarja Nuut, Adam Jeffrey

Löökpillid: Kaspar Eisel, Vambola Krigul, Lauri Metsvahi, Terje Terasmaa

Tšelesta: Kärt Ruubel, Marrit Gerretz-Traksmann

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi