kolmapäev, 22. märts 2017

Mis toimub?

Pilt internetist

Ausalt ka, ma ei saa aru mis toimub. Miks kõik head ja tunnustatud näitlejad riburada pidi meie seast lahkuvad? Jah, ma töötan haiglas õena ja ma tean, et me kõik sureme kunagi. Ometigi on mul tunne, et on inimesi, kes ei tohiks kunagi surra. Nagu näiteks Kalju Komissarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak. Olgu, neid nimesid võiksin ma siia veel terve hulga loetleda, kuid need on viimase aja näited. Samas ei taha ma elavate kirjas olevaid nimesid siia igaks juhuks üles loetleda. Ma loodan, et Surm jätab meid nüüd mõneks ajaks rahule.
Ma pean tunnistama, et kui ma kuulsin Koma surmast, olin ma veidi ehmunud. Jah, ma teadsin, et ta oli haige ja mis seal salata, olin teda korduvalt ka haiglas jalutamas näinud. Just nimelt jalutamas. Minu jaoks on vastuvõetamatu kui oma jalal liikuvad inimesed surevad. Ma olen ka sellest täiesti teadlik, et siiski võivad ka täiesti näiliselt terved inimesed ühel hetkel ära surra. Kuid mingi imeliku tunde tekitas see uudis ikkagi. Veidi kurb tunne, et ma ühtegi tema lavastust näinud pole ja nüüd pole enam võimalust näha kah. Siiski suutsin ma end lohutada sellega, et ju siis oli tema aeg käes ja haigus tegi oma töö. No ja siis läheb mõni päev mööda ja ma loen et Tõnu Mikiver on surnud. Teate, mis mu esimene mõte oli seda uudist lugedes? Ma ausalt mõtlesin, et kes järgmine on? No ja siis teatab täna mu kolleeg, et Lembit Ulfsak on surnud. Ei ole võimalik. Ma reaalselt ei uskunud seda seni kuni kõik lehed sellest kirjutasid. Tegelikult ei usu ma seda siiani. Kuidas saab nii olla, et alles vabariigi aastapäeval sai Ulfsak presidendilt tunnustuse ja kultuuri elutööpreemia ja nüüd teda enam ei ole? Ega see elutöö preemia saamine ei tähendanud seda, et nüüd on kõik, et võib meie seast lahkuda. Ausalt ka, ma oleks uskunud, et ükskõik kes teine võib surra, aga mitte Lembit Ulfsak. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel lihtsalt oli tema surm see, mis mulle kunagi pähe pole tulnud. Ehk seepärast, et ma siiski mäletan teda noore ja krtuskeid täid Rebase-Reinuna.
Kindlasti on neid, kes mõtlevad, et miks ma võõraste inimeste surma nii südamesse võtan. No näed, midagi teha pole kui sellise hella hingega olen. Ma arvan, et oma roll on ka selles, et ma ikkagi mingil määral olen nende kolme mehega seotud olnud. Mitte otseselt, aga siiski. Näiteks Mikiveri hääl on minu jaoks vaieldamatu "Kodus ja võõrsil" hääl. Lisaks mängis ta ka minu lapsepõlve lemmikseriaalis "V.E.R.I." ja oli juba lapsena mu lemmiknäitleja just oma hääle poolest. Ulfsak mängis selles samas seriaalis. No ja kui sa oled kedagi juba umbes 5. eluaastast austanud, siis paratamatult mõjutab nende surm ka sind. Lembit Ulfsakit nägin kahjuks laval reaalselt oma silmaga alles paar aastat tagasi Draamateatri lavastuses "Augustikuu". See oli mu lemmiklavastus üle pika aja ja kuidagi kurb oli vaadata kuidas kogu situatsioon keerles pereisa (Lembit Ulfsak) surma ümber. Ma olin kindel, et ma lähen seda lavastust veel kord vaatama. Nüüd vist jääb ära, sest ma ilmselt vaataksin seda täiesti teises valguses. Ma ei kujuta ettegi, kuidas teised näitlejad seda lavastust mängida suudavad. Samas nemad ehk teadsid Lembitu haigusest. Minule oli see täna paras shokk. Mul ei tule väga meelde, et Draamateater oleks etendusi väga palju näitleja haigestumise tõttu ära jätnud. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis paar teadet nagu tuleb hilisemast ajast meelde. Ma isegi võrdlesin neid etendusi, et kes seal mängivad, et kes haige võiks olla. Siiski ei mäleta ma, kas Lembit Ulfsak nendes lavastustes mängis või mitte. Ja kui mängis, siis kohe kindlasti ei olnud tema nimi see, kes mulle pähe oleks karanud. Mingil seletamatul põhjusel on tema minu jaoks kindla ja rahuliku kaljuna tundunud. Umbes nagu Mandariinide või Vehkleja filmis, kus ta kõikide katsumuste kiuste rahulikult ja kaalutletult toimetas ning ikka ellu jäi. Nüüd lugesin Rein Oja intervjuud Ringvaatele ja tuleb välja, et Ulfsak pole juba aasta Draamateatris laval käinud. See seletab nii mõndagi. Nagu ma eespool mainisin, siis Koma olen korduvalt haiglas ringi liiklemas näinud ja see on ikka vedi ehmatav, et näed ringi jalutamas ja varsti tuleb selline uudis. Ikka paneb mõtlema. Päris kõvasti paneb mõtlema. Uskuge mind, ma mõtlen sellele teemale ilmselt sisimas rohkem, kui ma siin sõnades suudan väljendada. Kui ma ei mõtleks, siis poleks ma vajalikuks pidanud seda postitust ka teha. Nagu Rein Oja oma intervjuus mainis, siis mõni näitleja lihtsalt leiab tee rahva südamesse ja rahvas hakkab teda armastama, teised jätavad inimesed ükskõikseks. Nii palju kui ma täna inimestega suhelnud olen, on kõik Lembit Ulfsaki surmast šokeeritud. Järelikult temas oli see x-faktor olemas. Ma vist ei pea mainima, et minu jaoks oli kõigi kolme (Komissarov, Mikiver ja Ulfsak) puhul see x-faktor olemas. Kellel suurem, kellel väiksem, kuid olemas ta oli.
Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma olen alati mingil kummalisel põhjusel vanemaid inimesi pooldanud. Nii ka teatris. Mu lemmikud kuuluvad ikka sinna vanemasse põlvkonda reeglina ja natukene kurb on mõelda, et mu lemmikuid ei pruugi enam varsti meie hulgas olla. Ilmselt on tõesti aeg põlvkondade vahetuseks, kuid andke inimestele aega. Mina ei ei ole selleks veel valmis ja ma usun, et selliseid inimesi on veel teisigi. Äkki saaks kuidagi nii, et kõik andekad inimesed ei lahku korraga meie seast. Veel enam tahaksin ma küsida, et miks kutsub kõige võimsam taevaisa teatri suurkujusid enda juurde just teatrikuul? Kas ta tõesti tahab seal vikerkaarel istudes teatrikuud tähistada? Tal niigi Voldemar Panso, Ants Eskola, Urmas Kibuspuu, Jüri Kriukov, Herta Elviste, Helend Peep jt väga auväärt ja suurepärased teatritegelased seal olemas. Ma küsiks veel kord, et miks peab ta kõik korraga enda juurde kutsuma? Ja miks just nüüd? Ma tahan lihtsalt öelda, et mitmetele teatri- ja kultuuriinimestele on see märts 2017 olnud äärmiselt kurb kuu. Ma lähedastest ja peredest parem ei räägigi.

Jääge jumalaga teatrilegendid! Meie siin jääme Teid igatsema ja mäletama.

neljapäev, 9. märts 2017

Suvelavastused 2017

Minu meelest läheb iga aastaga Eestis suvelavastuste pilt järjest kirjumaks. Või on asi selles, et ma muutun ise järjest teadlikumaks teatri suhtes ja pööran rohkem tähelepanu erinevatele suvelavastustele. Igatahes tundub mulle, et neid lavastusi on nii palju, et lausa raske on orienteeruda. Nii ma siis otsustasin teha ühe kokkuvõtliku postituse, kuhu koondan kõik suvelavastused kokku, mida ma vähegi leida suudan. Selles suhtes pole see klassikaline suvelavastuste postitus, et siit leiab ka repertuaariteatrite lavastusi, mida mängitakse suvekuudel (nt Ugala "Gogoli disko") teatrimajas ja mida (vähemalt minu andmetel) pole ekstra teatri suvelavastuseks tituleeritud. Nimekirjast leiab nii lastelavastusi kui ka mitte kutseliste teatrite lavastusi. Seega peaksid kõik eestlased Vastseliinast Paldiskini ja igas vanuses endale midagi sobivat leidma. Kindlasti pole nimekiri lõplik ja täieneb pidevalt.

Viiuldaja katusel (Rahvusooper Estonia). Mängitakse 15. - 31.august 2017 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn).
Kõrboja perenaine (Ugala teater). Mängitakse 10. - 26.august 2017 A.H.Tammsaare muuseumis Vargamäel (Vetepere küla, Albu vald, Järvamaa). 
Julie ja tähed (Vanemuine). Mängitakse 11. - 19.august 2017 Tartus vana tähetorni õuel (Lossi 40, Tartu). 
Aleksei Karenin (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 11.juuli - 2.august 2017 Tapa Raudteejaamas (Jaama pst 12, Tapa). 
Roosi nimi (Vanemuine). Mängitakse 13. - 23.juuli 2017 Tartu toomkiriku varemetes (Lossi 25, Tartu). 
Grace ja Glorie (Sundown Entertainment). Mängitakse Rehe Küünis (Üksnurme küla, Saku vald). Täpset mänguaega pole hetkel veel teada, kuid kohe kui infot saan, panen selle ka siia üles.
Tom Sawyeri seiklused (MTÜ Temufi). Mängitakse  10. - 27.august 2017 Tartu Seikluspargis (Narva mnt 126D, Tartu)
Viimane võllamees (Rakvere Teater). Mängitakse 15. juuni - 9.juuli 2017 Loodi kuivatis (Loobu küla, Lääne-Virumaal
Kellavärgiga apelsin (Rakvere Teater). Mängitakse 8. juuni - 2.juuli 2017 Nortsu tee tööstuslinnakus Rakveres
SÄÄRANE MULK ehk Sada vakka tangusoola (Endla Teater). Mängitakse 30.juuni - 30.augustini Pärnus Koidula muuseumi aias (Jannseni 37, Pärnu).
Kadunud Jõmmu (MTÜ Teatribuss). Mängitakse 10.juunist - 28.juulini Tartus Lodjakojas (Ujula 98, Tartu)
Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater). Mängitakse 27. maist - 20.juunini Tallinna Linnateatri Lavaaugus (Lai 23, Tallinn).
Pettsoni ja Finduse rebasejaht (MTÜ Teatribuss). Mängitakse 3. – 18. august 2017 Teatri Kodu sisehoovis (Lutsu 2, Tartu)
Becket ehk Jumala au (Eesti Draamateater). Mängitakse 7. – 18. juuni ja 15. – 30. august Katariina kirikus (Vene tn 12/14, Tallinn)
Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater). Mängitakse 24. mai – 21. juuni ja 2. – 26. august Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5, Tallinn)
Aadama õunad (Kinoteater). Mängitakse Naissaarel Omari küünis 6. – 23. juuli.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka… (Luke mõis). Mängitakse 26. juuli – 3. august Luke mõisas (Nõu vald, Tartumaa).
Gogoli disko (Ugala teater). Mängitakse 2. – 21. juuni Ugala teatri suures saalis (Vaksali 7, Viljandi)
Kardemoni linna rahvas ja röövlid (Alle-Saija Teatristuudi). Mängitakse 8.-16. juuli Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Viikingitütar Ragna (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 22.juulist kuni 13.augustini Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Minu kohus (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 20.augustil 2017  Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Mees, kes ei teinud mitte midagi (NUKU teater). Mängitakse 2.juulist kuni 30.augustini NUKU teatri Ferdinandi saalis (Lai tn 1, Tallinn)
Surnud hinged (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 28.juulist kuni 19.augustini Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa).

Vanapagan (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 17.-25. juulini Kernu mõisa küünis (Kernu mõis, Harjumaa)
Praegu pole aeg armastuseks (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 5. – 15.juulini Kolga mõisas (Kuusalu vald, Harjumaa)

Hullumeelse päevik (MTÜ R.A.A.A.M). Mängitakse 4., 7. ja 8. mail Köismäe tornis (Tallinnas), 9.mail ERM-i Hurda saalis (Tartus) ja 10.mail Kostivere kultuurimõisas
Üle linna Vinski (Emajõe Suveteater). Mängitakse 12. – 20. augustini Tartu Laulupeomuuseumi siseõues (Jaama 14, Tartu).

PERPLEX (Polygon teater). Mängitakse 27. – 29. aprill, 3., 4., 20. mai ja 6.-8. ja 20.-21. juuni Noblessneri kvartalis Polygoni Teatrisadamas (Tööstuse 34/Peetri 12 Tallinn).
Kraaniga hunt Bangkokist (Küla Villa OÜ). Mängitakse 4. ja 18. juuni ning 9. ja 16.juuli Küla Villas (Kajamaa küla, Saku vald, Harjumaa).

neljapäev, 2. märts 2017

Kratt

Eesti Rahvusballeti külalisetendus Vanemuises 1.märtsil 2017

Pilt pärit Rahvusooper Estonia kodulehelt
Autor: Eduard Tubin
Dirigent: Kaspar Mänd
Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Tantsijad:
Oliver Jahelka - Peremees
Jevgeni Grib - Kurat
John Rhys Halliwell - Kratt
Sergei Upkin - Sulane
Marta Navasardyan - peretütar
Oksana Saar, Alexandre Konarev, Nanae Maruyama, Zachary Rogers, Elisabetta Formento, Aili Urata - kuradi käsilased
Heidi Kopti, Svetlana Danilova, Carlos Garcia, Adaam Ashcroft - Sulase sõbrad
Lisaks Eesti Rahvusballett ja Rahvusooper Estonia naiskoor

Uskumatu, et ma pole lausa kaks kuud teatrisse saanud. Ilmselt seepärast ma pileteid pikalt ette ei ostagi, sest ma ei tea miselu toob ja kas ma saan/tahan teatrisse minna. Samas ilmselt kui piletid oleksid olemas, oleks ma võib-olla ka teatrisse läinud. Hoolimata sellest, et mul on detsembri lõpust kaaslaseks olnud piinav köha, kurguvalu ja aeg-ajalt tekkiv palavik. Päris terve pole ma siiani, aga kuna ma enam nii kõvasti ei köhi, kui alguses ja mu köha ei ole nakkav, siis otsustasin, et tuleb see teatripaast lõpetada. Haiguslehe lõpetasin ka ära ja nüüd võib teatrisse minna. Siiski pean tunnistama, et see kahe tunnine teatrisaalis istumine väsitas mu korralikult ära. Ometigi käisin päevasel etendusel. Lootus oli, et õhtuks on blogipostitus valmis. Aga tegelikkus oli see, et tulin koju, valutasin veidi oma luid ja pead, võtsin paratsetamooli sisse ja üritasin kirjutada seni kuni silmad arvutiekraani ei suutnud enam vaadata ja peavalu väljakannatamatuks muutus. Selle ajaga olin suutnud täpselt postituse pealkirja ja tegelaste nimed ära kirjutada. Tundub, et pole see olek midagi niihea, kui ma ise arvata tahan.  Aga see selleks.
Eilsega algas ikkagi teatrikuu ka ja nii tuli see teatripaast lõpetada. Mida muud teatrikuu alguse ja teatripaastu lõpetamise puhul ikka vaadata, kui balletti. Ma pole nii ammu enam ühtegi balletti vaadanud, et natukene õudne on isegi. Aususe pärast peaks üles tunnistama, et ma olen oma elus vist tegelikult üldse ainult kahte balletti varem näinud. Üks neist oli „Pähklipureja“ ja teine „Casanova“. Ja mõlemat balletti kutsusid mind vaatama sõbrannad, seega ei tulnud algatus minult. Tegelikult ma olen vist ikka veidi rohkem sõna(muusika)teatri inimene, kui tantsuteatri inimene. Lihtsalt olen Krati kohta nii palju kiidusõnu kuulnud, et juba pikemat aega on soov seda näha. Kõige esimest korda lugesin Krati kohta Jete-Maria blogist (SIIN). Kuna Jete-Maria kiitis taevani, siis tekkis endal ka tahtmine see imeasi ära vaadata. Siiski pean tunnistama, et niigi palju olin balleti suhtes skeptiline, et Tallinnasse Rahvusooperisse kohe piletit ostma ei tormanud. Ei tundnud tookord vajadust balleti pärast Tallinnasse sõita. Ootamine tasus end ära. Nüüd toodi Kratt lausa koju kätte. No ja kui Kratt lausa koju kätte tuuakse, siis võib ju väikese palaviku, köha ja nõrkusega ikka teatrisse minna.
Kuna ma tean balletist praktiliselt mitte midagi (mitte, et ma teatrist üldiselt rohkem teaksin), siis ma sel korral ei oska isegi midagi analüüsida. Et kas tantsijatel tulid kõik liigutused perfektselt välja või mitte ja kas nad tantsisid muusikasse või mitte. Ma lihtsalt istusin Vanemuise rõdul ja vaatasin silmad pärani seda, mis laval toimus. Vaheaja saabudes ehmusin, et issand kui kiiresti aeg läinud on. Teine vaatus läks veel kiiremini. Seal nii palju ennast unustada ei saanud, sest vahepeal käis üks kõva pauk, mis mind balleti lummusest välja kiskus. Ma poleks eluski uskunud, et mina suudan ühte balleti nii ammulisui vaadata. Ja vaadata oli seal palju. Esiteks ilusad lihastes tantsijad. Ausalt ka ma tavaliselt ei vaata inimesi selle pilguga, aga kunagi üks sõbranna mainis, et balletiartistidel on nii võimsad lihased. Nii ma siis nüüd vahtisin ka neid lihaseid. Niipalju, kui neid kostüümist näha oli. Kostüümid ise olid muidugi ka vaatamist väärt. Kui enamasti kangastub inimestele balletiartisti kostüümina mehed sukkpükstes ja naised tutudes (balletiseelikutes), siis sel korral olid kostüümid hoopis teistsugused. Mehed olid ikka linastes talupojariietes ja naised kandsid ilusaid triibulisi rahvariideseelikuid. Kostüümikunstnik Gerly Tinn sooviski teha võimalikult autentseid kostüüme, kuid selliseid, milles siiski balletiartistidel oleks võimalik ka tantsida. Minu meelest on tulemus suurepärane. Mina vähemalt vaatasin neid rahvariideid väikese kadedusega. Endalgi võiks selline triibuline seelik olla, mis ei ole päris villasest riidest, vaid on mõnusalt õhuline ja kerge. Lisaks Kuradi ja tema käsilaste kostüümid olid ka väga efektsed. Lisaks kostüümidele oli ka lavakujundus väga efektne. Ma küll ei saanud päris hästi aru, miks vahepeal laest mingid puu siluetid alla rippusid, kuid see selleks. Tegelikult pole ma üldse kindel, kas need olid puud. Korraks tabasin end mõttelt, et need kujutised meenutavad seda uut eesti brändi „rändrahn“. Aga Estonia lavastus on enne esietendunud kui see rändrahnu asi välja tuli, seega ilmselt polnud tegu ikka brändinguga. Tagalaval olnud suur ja abstraktne kujutis oli minu meelest äge. Ma küll ei oska teda muudmoodi nimetada kui abstraktne kujutis, kuid see oli nii lahe, kuidas Kratt sealt seest ilmus ja kuidas Kuradi käsilased seal vahel tantsisid. Kõige ägedam oli lavastuse juures videokujundus. Küll põlesid taga taustal korralikud leegid, küll oli seal ilus pilvine taevas, millest paistis päikeseloojangu kuma jne. Kui taustaks oli sinakas kuma, mille ees rahvariietes tantsiti, siis mulle kangastus kohe pilt mere ääres toimuvast korralikust Eesti jaanitulest. Inimesed tantsivad tuljakut ja kaerajaani kuni koiduni välja. Vot selline Eesti teemaline ballett oli.
Eestlasele südamelähedaseks tegi lisaks kaerajaani ja tuljaku liigutustele, rahvariietele ka sauna stseen. Lavale toodigi päris saunalava, kus mehed end vihtlesid ja kerisele vett visates tekkis korralik aurupilv. Täpselt nii nagu päris saunas. Veidi häirisid mind meestel käes olevad klaasist õllepudelid. Mitte, et ma nüüd otseselt alkoholitarbimise vastane oleksin, aga mu meelest need klaaspudelid ei sobinud sinna. Pigem oleks võinud olla näiteks puust õllekapad. Kuigi ma saan aru, et lavastaja keskendus ikkagi rohkem tänapäevasele inimesele. Kuidas muidu seletada kasiinot. Ja mingis stseenis tundus mulle, et peremehel oli käes nutitelefon. Aga samas võis see olla minu enda fantaasia. Siiski jäi mind veidi häirima, et miks ei oleks võinud tantsijad siis kanda nö tänapäevaseid riideid. Minu jaoks lõid paratamatult rahvariided ja videotaust ettekujutuse, et tegemist on sajandi algusaastatega. Kui isegi mitte veel varasema ajaga. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et ma viimasel ajal olen sattunud jälle lugema raamatuid Eesti talupoegadest ja see tekitas sellise ettekujutuse. Ilmselt seepärast mind ka need klaasist õllepudelid häirisid. Samas tänapäeval on täiesti tavaline, et minnakse õllepudeliga sauna. Natukene häiris mind ka naiskoori kasutamine. Ma ausalt ei saanud jälle sõnagi aru, mida nad laulsid. Ja üleüldse tundus kuidagi kohatu see laulmine seal. Aga noh, see on minu probleem ilmselt. Samas oli see ka üks üllatusmomentidest. Laval tantsitakse ja järsku hakkab keegi laulma ja siis järgneb solistile veel terve koor.
Rohkem ei oska ma millegi kallal norida. Võib-olla ongi nii nagu Jete-Maria oma blogis kirjutas, et tegemist on koduse balletiga ja seepärast see meeldibki meile, eestlastele. Sest saalist lahkudes kuulsin ma teistelt külastajatelt ainult kiidusõnu. Muidugi need kaks bussitäit põhikooliõpilasi välja arvatud. Nende hulgas oli kuulda rohkem pahameelt, et miks orkester vahepeal kõvemini mängis ja miks vahepeal paugud käisid, et need äratasid nad üles. Mina igatahes olen siiralt üllatunud, et ma käisin balletti vaatamas täiesti enda soovil ja nii, et ma isegi ootasin balleti nägemist. Veelgi üllatavam oli minu jaoks see, et ma vaatasin seda ennastunustavalt ja pärani suurte silmadega. Seega julgen kõikidele soovitada, kes vähegi eestluse vastu huvi tunnevad. Uskuge mind, mingisugust suurt balletiarmastust pole selle balleti vaatamiseks vaja. Siiski päris väikesed lapsed võib koju jätta, sest neid võib-olla tõesti ehmatavad need paugud.
Ma avastasin alles nüüd postituse lõpus, et ma olen terve postituse ainult kiidulaulu kirjutanud ja mitte sõnagi sellest, millest ballett räägib. Laias laastus on balletil kaks sisuliini. Peamine sisuliin räägibki peremehest, kes pole oma firmaga rahul ja nii ta palub Kuradilt endale Kratti. Kratt hakkab peremehele raha tootma ja selle rahaga on nii nagu ikka. Raha on alati vähe, olgu seda kui palju tahes. See saabki peremehele saatuslikuks. Teine sisuliin räägib peretütre ja sulase (kellel veel tänapäeval sulased on?) vahelisest armastusest. Seega hallile argipäevale ja raha teenimisele vahele ka ilus armastuslugu. Mulle tundub, et armastuslugu on balleti kohustuslik element. Seda armastusloo liini vaadates tekkis mul paaril korral tunne, et balletis on armastuslood alati kuidagi dramaatilisemad ja efektsemad. Et miks ei võiks draamatükis näitlejad nii dramaatilisi liigutusi teha. Mu meelest oleks üldse huvitav kui keegi teeks ballettdraama. Et tantsitakse balletti ja samas on seal ka rekvisiidid, mida kasutatakse ja sõnaline osa. Samas pole seda vist võimalik teha, sest draamanäitlejaid balletti tantsima ilmselt ei õpeta ja balletiartistid jälle ei saaks ilmselt selle sõnalise poolega hakkama. Aga minu meelest oleks see nii huvitav vaadata.

Igatahes ma soovitan kõikidel, kellel vähegi võimalust on, minna Kratti vaatama. Kasvõi Tallinnasse. Ma usun, et te ei kahetse. 
Pildi autor: Reet Sau
Sellised nägid välja Kurat ja tema käsilased

Pildi autor: Reet Sau
See on see tagalaval olnud abstraktne kujutis. Suudab keegi seda kuidagi paremini nimetada?

Pildi autor: Reet Sau
Need on need ilusad seelikud, mis mulle meeldisid. Pildi põhjal küll ei ütleks, et tegemist on balletiga.

Pildi autor: Reet Sau
Üleval on näha need puusiluetid, mis mulle rändrahnu meenutavad. Jällegi pilt, mida vaadates ei ütles, et tegu on balletiga.


Rohkem infot balleti kohta saab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt SIIN

laupäev, 31. detsember 2016

Kurbus ja rõõm teatriblogija aastas 2016

Pole vist mingi üllatus, et kõik inimesed teevad aasta lõpus möödunud aastast kokkuvõtteid. Need kes peavad blogi, teevad seda sageli oma blogis. Nii ka mina. Siiski ei hakka ma päris kogu oma möödunud aastat siin lahkama. Panen kirja ainult olulisemad sündmused teatri või selle blogiga seonduvalt. 
Möödunud aastal vaatasin 26 erinevat lavastust. Aastal 2015 vaatasin 25 erinevat lavastust ja mõnda lavastust mitu korda ning lisaks mõned harrastusteatrite lavastused. Seega kokkuvõttes olen aastal 2016 käinud teatris vähem kui aastal 2015. Nõnda jäi 2015 aasta lõpus avaldatud lootus, et järgmine aasta on edukam püstitamata. Kui ma aga mõtlen laiemalt, siis eelkõige selel blogi mõttes on aasta 2016 olnud vägagi edukas. Siiski olen suutnud seda joont järgida, et vähemalt kord kuus käin teatris. Jah, mul on möödunud aasta jooksul olnud korduvalt identiteedikriise. Vahepeal kolisin blogi aadressi mujale, kuid ma nägin, et selle paari kuu jooksul ei leidnud inimesed mind üles. Seega kolisin blogi vanale aadressile tagasi. Lisaks muutsin mitmeidkordi blogi kujundust, sest ükski kujundus ei tundudnud piisavalt hea. Praeguseks olen käesoleva kujundusega rahul. Peast käis läbi ka mõte blogi üldse kinni panna. Nüüd aastale 2016 tagasi mõeldes, on mul hea meel, et ma seda siiski ei teinud.
Aasta kokkuvõtet on sobilik alustada aasta 2016 jooksul nähtud lavastuste järjestamisega. Meeldimise järgi on teatrikülastused alljärgnevad:
10.              Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus
11.              Täiesti salajane
12.              Reigi õpetaja
13.              Armastus ei hüüa tulles 
14.              Erakordselt heatahtlik mees
15.              Inemise igä
16.              Ooperifantoom 
17.              Valgustaja
18.              all tomorrow´s parties
19.              BASKIN ehk Nalja põhivormid
21.              Ma olen Ivo Linna
22.              Gunn, Gunn,vana...
23.              Romeo vs Julia
24.              Arkaadia
25.              5 grammi sisemist rahu
26.              Ürgmees
Positiivsena tooksin möödunud aastast välja selle, et teatrid on mind märganud. Pean tunnistama, et tõesti pole ma veel saanud kutset Vanemuisest, Eesti Draamateatrist, Tallinna Linnateatrist vms, kuid see polegi tähtis. Ma olen õnnelik selle üle, et mind on teatrisse kutsunud just väiksemad ja võib-olla üldsusele tundmatumad teatrid (projektiteatrid). Nii näiteks sain ma aastal 2016 käia teatris ilma piletiraha maksmata lausa neljal korral. Tegelikult oli pakkumisi veelgi, aga kõikjale ma oma põhitöö kõrvalt lihtsalt ei jõudnud. Jah, ma olin alguses skeptiline kui mulle mais esimesena Sõltumatu Tantsu Lava kirjutas ja uuris, et kas ma oleksin huvitatud nende lavastuse „all tomorrow´s parties“ vaatamisest ja oma blogis kajastamisest. Esiteks kartsin ma seda, et äkki pole seda sorti lavastus üldse minu maitse ja kuidas ma seda siis oma blogis maha teen, kui mind kutsuti seda vaatama. Võtsin julguse kokku ja läksin ikkagi vaatama. Ja ma ei kahetse. Kahetsen ainult seda, et ma kõiki pakkumisi vastu ei võtnud, sest äkki jäin nüüd mõnest ägedast kogemusest ilma. Ma olen siiralt õnnelik, et mul on selline blogi ja mulle pakutakse seetõttu võimalust külastada erinevaid etendusi. Näiteks ilma selle blogita poleks ma kohe kuidagi sattunud Raadi lennuangaari „Südamepeitjate planeet“i vaatama, mis oli vaieldamatult mu eelmise aasta nr 1 teatriemotsioon. Jah, nimekirjas on ta küll teisel kohal,kuid tegelikult meeldis ta mulle sel aastal rohkem kui „Grace ja Glorie“. Grace ja Glorie said esikoha endale suuresti positiivsete emotsioonide pärast, mida nad mulle eelmisel aastal pakkusid. Mitte, et sel aastal oleks etendus kehvem olnud, seda mitte. Lihtsalt eelmisel aastal oli kogu päev täis häid emotsioone, kuid sel korral eelnesid positiivsele teatrikülastusele mõned negatiivsed seigad. See selleks. Mu loo mõte on ikkagi selles, et ma olen tänulik oma blogile ja eelkõige iseendale, et ma selle blogi tegin ja käima lükkasin.
Jah, enamuste inimeste jaoks on ehk Malluka või Marimelli blogi huvitavama lugeda, sest nad ei postita paar korda kuus (nagu mina), vaid tihedamini. Ausalt öeldes ei võrdlegi ma end nendega või üldse teiste blogijatega, sest minu lugejaskond on ikka üsna väike. Olgu, ta väike või mitte, aga ma tean, et keegi vähemalt tunneb mu tegemiste ja arvamuste vastu huvi. Ma arvan, et mu blogi on just aasta 2016 jooksul endale veel rohkem lugejaid juurde saanud, sest viimase aasta jooksul on blogi külastatud 30 000 korda. Ma tean, et see on megaväike number ja ma ei peaks selle üle ilmselt uhkust tundma. Siiski olen ma selel numbri üle uhke. Esiteks seepärast, et mu blogi on loodud aastal 2013 ja kuni aastani 2016 oli seda vaadatud vaid umbes 10 000 korda. Ja nüüd on aastaga see number kolmekordistunud. Päris hea tulemus minu meelest, kui arvestada seda, et ma postitan vahel kord kuus, vahel paar korda kuus ja mu postituste sisuks on teater, mis paljudele huvi ei paku. Samas ei ole mu meel seepärast üldse kurb, et mind ei jälgi tuhandeid inimesi ja mu terve aasta külastatavus on sama suur, kui mõnel ühe päeva külastatus. Eelkõige pean ma blogi endale, et hiljem oma teatris saadud emotsioone meenutada. See on lihtsalt lisaboonus, kui keegi teine saab/tahab mu arvamust lugeda. Äärmiselt positiivne blogi juures on see, et kui keegi kuuleb, et ma teatris käisin ja tahab teada, kuidas teater oli, siis ma ei pea pikalt rääkima, vaid annan blogi lingi  ja ongi kõik. Samas näen ma ka seda, et blogisse satub järjest rohkem inimesi Google otsingumootori kaudu. Aastal 2016 sattuti mu blogisse kõige rohkem järgmiste otsingusõnade järgi:
  • etendus üks mees kaks bossi
  • augustikuu
  • üks mees kaks bossi
  • erakordselt heatahtlik
  • mamma mia
  • mamma mia muusikal
  • kahe isanda teener
  • ingrid isotamm
Positiivse asjana pean kindlasti tooma välja ka Eesti Blogiauhindade esikoha saavutamise kultuuriblogide kategoorias. Ma ausalt olin esialgu ikka siiralt hämmeldunud ja kodus auhindade jagamiselt ülekannet vaadates võttis ikka jala värisema. Aastal 2017 tuleb kindlasti jälle kandideerida, sest oma tiitlit tuleb ju kaitsta. Sel korral olen targem ja võtan töölt selleks ajaks vabaks ja laekun auhindade jagamisele ka kohale. Auhinna saamine polnud 100% meeldiv. Kuna auhindadest kirjutati ka ajalehtedes, siis oli Perekooli foorumisse ka sellekohane teema tehtud. See on vist esimene kord, kui mind blogijana on Perekoolis sõimatud, et ma ei tea asjast midagi. Ma ei teagi teatrist midagi. Ma pole mingiteatrikriitik. Blogi ongi puhtalt minu arvamus ja minu  mõtted, mitte minu teatrikriitiku karjäär.
Minu blogiauhindade tänukiri. Veel toredam oleks, kui minu blogi nimi ka peal kirjas oleks. 
Vaatasin just, et mida ma aastal 2015 kokkuvõtteks kirjutasin. Seal oli mõttena kirjas see, et teatriinimestega oli väljaspool teatrit tore suhelda. Seda joont olen ma ka sel aastal hoidnud. Ma olen lausa paaril korral kuulnud sellist lauset: „Väga hea, et sa kirjutasid, millest sa aru ei saanud. Me proovime seda kohta järgmisel korral muuta, et etendus kõigile arusaadav oleks.“ Vot, kui keegi sulle nii ütleb/kirjutab, siis tekib küll korraks tunne, nagu ma oleks mingi suuremat sorti tegija selles teatrivaldkonnas. See viimane lause oli naljaga pooleks. Pole ma  mingi suur tegija ja tänaval saan ka õnneks rahus liikuda. Kuigi peab tunnistama, et olen endale ka paar fänni saanud, kes Facebookis mind sõbraks lisada tahavad ja siis mulle nii Facebookis kui ka meilile kirju saadavad. Ma pole nende kirjade peale üldse pahane, olgugi et enamus kirju on sisuga, et ma kirja saatjale mõne näitleja autogrammi saadaksin. Jah, mul on küll enda pubeka ajast kodus väike autogrammikollektsioon olemas, kuid see on ka kõik.
Lisaks sellele, et mina olen kirju saanud, olen ma ise ka päris mitu kirja laiali saatnud. Näiteks oli mul vahepeal idee teha siia blogisse küsimuste rubriik, kus iga kuu postitaksin ühe näitleja vastused minu poolt esitatud kümnele küsimusele. Seda rubriiki pole te aga blogist leidnud, sest enamus minu poolt saadetud kirju jäid vastuseta või need, kes kirjale vastasid ja lubasid küsimustele vastata, pole mulle oma vastuseid saatnud. Päris aus  olles, siis tuli mul see idee üsna äkki ja kuna tööl olid ka kiired ajad, siis ei jõudnud ma 100% sellesse ideesse panustada ja ehk see on ka üks põhjus, miks see idee teoks ei saanud. Ehk kunagi saab see idee või selle idee edasiarendus ka teoks. Aga need kirjad ei olnud ainsad, mille ma laiali saatsin. Nimelt otsustasin ma juulis, et teen Ülle Kaljustele ja Hilje Murelile „Grace ja Glorie“ etenduseks kingitused. Lihtsalt hommikul tuli idee, et tegemist on nii hea etendusega, et kui õhtul teatrisse lähen, võiks väikese kingituse teha. Ma pean tunnistama, et mul on mingi kiiks juures. Kui teised inimesed viivad näitlejatele lilli, siis mina seda ei tee. Ma tegin ikka korralikud kingitused. Tegin mõlemale näitlejannale etenduse teemalised käevõrud ja kuna käevõru tundus natukene liiga väike kingitus olevat, tuli sinna juurde umbes liitrine purk, mis oli erinevate pähklite ja kuivatatud puuviljadega täidetud. Lisaks siis väike tänukiri ka. Minu meelest täiesti tavaline kingitus, mida näitlejatele teha J. Peale etendust tagasi Tartu poole sõites sain ma ise sama hea üllatuse osaliseks. Ühel hetkel nägin, et mulle on messengeris kiri. Kirjutajaks ei keegi muukui Ülle Kaljuste. Ülle kiri oli selline: „Tänan südamest selle imeilusa kingituse eest..võttis pisara silma.https://www.facebook.com/images/emoji.php/v6/f57/1/16/1f609.png😉Ohh,milline närv oli täna sees..ei mäletagi sellist tunnet.Soovin ilusat suve jätku ja uusi,meeldivaid teatri elamusi!Head!Üllehttps://www.facebook.com/images/emoji.php/v6/f7f/1/16/1f60a.png.““ Vahel on selliseid pisiasju vaja, et tuju heaks teha. Mul onjälle siiralt hea meel selle üle, et ma seda seika meenutama hakkasin aasta lõpus, sest see tegi tuju jälle heaks. Teistel on ilmselt täiesti ükskõik sellest kirjutisest, aga mulle tuleb esiteks meelde see etendus ja teiseks see emotsioon, mis mind seda kirja lugedes valdas.
Ma sain just aru, et teatrist ma palju ei olegi kirjutanud. Mõneti üllatav oli vaadata, et ma möödunud aastal nii vähe Vanemuise lavastusi vaatasin. Koduteater ikkagi ju. Aga ma arvan et aastal 2017 on Vanemuise külastamist jälle rohkem. Vähemalt aasta esimesel poole, kui ma peaksin oma magistritöö kirjutamisega tegelema ja siis pole nii palju aega mööda Eestit ringi rännata. Jah, ma kasutan sõna rändama koos sõnaga teater. Paljude jaoks on see kummaline, et teatri pärast teise Eesti otsa sõidetakse. Ilmselt oleks see minu jaoks ka kummaline, kui mulle teater nii palju ei meeldiks. Või kui 100% aus olla, siis kui mul seda blogi ei oleks. Eks mugav on ikka ainult enda kodukandis üritustel käia. Samas saan ma aru, et ehk on Eestis teisi inimesi ka, kellel võivad minuga sarnased huvid olla. Nii ma olengi selle blogi tõttu proovinud veidi  kaugemal ka teatris käia, et siia satuksid lugema ka näiteks Põhja-Eestis elavad inimesed. Lisaks teatris käimisele saan samas mina ise samal ajal ka mööda Eestit ringi rännata. Igati kasulik ettevõtmine mu meelest.
See blogi on siin ikkagi mu hobi ja ei too mulle raha sisse (need mõned kutsed terve aasta peale on praktiliselt olematu kokkuhoid). Kuid ma olen õnnelik selle üle, et mul on selline hobi, mis sunnib mind aeg-ajalt end pingutama. Esiteks on mul vahel need mõtted, et ma ei viitsi/ei taha teatrisse minna. Just nendel hetkedel on blogi see, mis mind sunnib seda tegema. Ma tunnen, et mul on mingi kohustus vähemalt kord kuus teatris käia. Samas saan ma väga hästi aru, et keegi ei sunni mind reaalselt teatrisse minema ja blogi ei pea ma ka kirjutama. Tavaliselt on mul peale teatrit aga kordades parem enesetunne ja ma saan teatris kasvõi paariks tunniks oma argimured unustada. Seega pean ma olema blogile tänulik, et ta mind sunnib vähemalt kord kuus lõõgastuma. Teine suur pluss sellel blogil on see, et ma mõtlen natuke rohkem sellele mida ja kuidas kirjutada. Ühel heal päeval ehk on mu kirjutisi juba päris mõnus lugeda.

Lühidalt võtan ma oma teatriblogiga seotud aasta 2016 kokku järgmiselt: igati edukas ja positiivne aasta oli.

Aasta lõpuks ongi üks teatriblogija selles seisus, et peab teatritrepil nukra näoga annetusi koguma :)


HEAD VANA AASTA LÕPPU JA EDUKAT UUT AASTAT!

kolmapäev, 21. detsember 2016

Kes on Zarah Leander?

20.detsembril 2016 Karlova teatris

Foto: Tiina Viirelaid

Ma arvan, et enamustel inimestel ei tekigi seda küsimust, et kes see Zarah Leander on. Nooremad inimesed ilmselt ei ole temast midagi kuulnud. Ja need, kes on temast kuulnud, ilmselt teavad kes on Zarah Leander. Mina pean käsi südamel tunnistama, et umbes kuu tagasi polnud mina sellisest inimesest mitte midagi kuulnud. Siis aga hakkasin ma ühel hetkel nägema igal pool reklaame, et Karlova Teatris etendub "Zarah Leander. Ühe legendi meloodiad ja mälestused". Ega ma siis ka veel väga huvi ei tundund, et kellega tegemist on. Lihtsalt kusagilt reklaamist oli silma jäänud, et tegemist on Rootsi päritolu laulja ja näitlejaga, kes pikalt elanud ja töötanud ka Saksamaal ning suuresti seal tuntuks saanud. Mina siiski seda temaatikat enda jaoks nii huvitavaks ei pidanud, et kohe kiirustada teatrisse piletit ostma. Nagu öeldakse, siis tark ei torma. Nii kirjutatigi mulle mõned päevad tagasi Karlova Teatrist ja uuriti kas ma oleksin huvitatud etenduse vaatamisest. Tavaliselt ma väga pikalt ei mõtle enne, kui ma "jah" ütlen, sest enamasti kutsutaksegi mind just nendele etendustele, mis on ehk veidi teistmoodi ja kuhu ma niisama ei läheks. Siiani olen aga nendest etendustest väga positiivse üllatuse saanud. Näiteks minu 2016 aasta teatrikülastuste topis on SÜDAMEPEITJATE PLANEET, mis on just üks nendest lavastustest, millest ma enne kuulnudki ei olnud, kui lavastuse produtsent mind seda vaatama kutsus. Samas sain ma sellest lavastusest väga hea emotsiooni ja tunne oli peale teatrit väga hea. Seega võiksin ma juba õppida, et teatrikülastustega võib ka veidi eksperimenteerida. Alati ei pea draamat või komöödiat vaatama kusagil suures teatrimajas. Sel korral ma aga mõtlesin paar tundi enne, kui vastasin. Esiteks tundus mulle, et teema ei paku mulle absoluutselt huvi ja teiseks tundus, et mul on ikka nii kiire ja väga palju teisi asju veel vaja ära teha (tüüpiline aastalõpp). Lõpuks ma ikkagi otsustasin, et tuleb aeg maha võtta ja pakkumine vastu võtta ning teatrisse minna. Seega minu suurim tänu Karlova Teatrile, et te mind endale külla kutsusite ja sellega mu maailma veidi avardasite.
Ma pean tunnistama, et ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline, kuna ma pole Ingrid Isotamme teatris näinud ja mingisuguste filmide ja seriaalide põhjal ta mulle väga meeldinud ei ole. Nõnda olin ma ka tema lauluoskuse suhtes veidi skeptiline. Samas ma teadsin, et lavastuses on palju laulmist. Lisaks ei tundunud kuigi ahvatlev terve etenduse aja ainult kahte näitlejat laval vaadata. Nii ma siis suhteliselt ilma igasuguste suuremate lootuste ja ootusteta teatrisse sisenesin. Ütlen kohe üsna alguses ära, et teatrist väljusin ma hoopis suuremate emotsioonidega. Pole mingeid eelarvamusi vaja. Enamasti need eelarvamused kipuvad meile väga vale pildi asjadest looma.
Kõige suurem üllatus kõnealuse lavastuse puhul minu jaoks oli see, et Ingrid Isotamm nii hästi laulab. Mul ilmselt oli mingi eelarvamus, et sellise käreda häälega ei saa hästi laulda. Ma eeldasin, et ma kuulen etenduses ainult mingit kriiskavat ja viisi mitte pidavat häält. Praegu on see koht, kus ma pean piinlikkust tundes tunnistama, et rohkem puusse annab panna. Kõige parem näide selle puusse paneku kohta on see, et etenduse ajal leidsin end mitmel korral mõttelt, et Ingrid Isotamm võiks oma plaadi välja anda. Kasvõi  Zarah Leanderi lauludega. Ma tahaksin kohe selle plaadi omanikuks saada. Kas on veel paremat näidet vaja selle kohta kui valele teele eelarvamused meid viia võivad? Nüüd ma saan aru, et Zarah Leander oli kontra-alt ja seega tema rolli sobis Ingrid Isotamme veidi käredam hääl nagu valatult. Kuna lavastuses oli laulmist palju, siis vahel oligi tunne, et ma istun kusagil hubases lounge´s ja kuulan mõnusat muusikat. Või istun ma mõnusas jazz-klubis ja kuulan head muusikat. Ma arvan, et Karlova Teatri väike ja mõnus atmosfäär andis etendusele nii palju juurde. Näiteks Vanemuise suures saalis poleks etendus pooltki nii hubasena tundunud. Või vaatan revüüteatrit. Teate, ma pole mitte kunagi oma elus revüüteatrit näinud oma silmaga. Kuni eilseni. See revüüteatri  koht oli vist üks mu lemmikutest. Sest nii tore on oma silmaga näha kuidas uhketes riietes inimesed laval laulavad ja tantsivad. Kes ei tea, mida see revüüteater endast kujutab, siis guugeldage. Mulle meenutas see natukene nagu viisakat kabareed. Viisakat selles mõttes, et kostüümid ei olnud nii paljastavad. Mulle on alati kabaree stiilis etteasted meeldinud, seega pole midagi imestada, et mulle see väike tantsu- ja laulunumber nii hirmsasti meeldis. Teine mu lemmik stseen oli Waldemardi laul, sest minu meelest oli see kõige võimsam laul kogu lavastuses. Kahju, et see eesti keeles oli. Minu meelest kõlavad laulud saksa keeles paremini kui eesti keeles, olgu siis mis laulud iganes. Siiski pean ma siinkohal tõdema, et ma olen liiga noor ja polnud  ühtegi lavastuses kõlanud laulu veel  varem kuulnud. Vähemalt nii lavastust reklaamiti, et kõlavad nii vähemtuntud kui ka tuntud laulud. Minu jaoks polnud ühtegi tuttavat laulu ega meloodiat. Nii ma siis arvangi, et ma olen nende laulude jaoks lihtsalt liiga noor. Eesti keeles kõlasid aga laulud minu jaoks kuidagi mahedamalt või mitte nii võimsalt. Saksa keeles oleks laulud minu jaoks võimsamad olnud ja Ingrid Isotamm oleks saanud veidi rohkem oma häält käristada. Aga see on juba minu viga, et mulle meeldivad võimsad laulud ja saksa keelsetes lauludes võiks rohkem dramaatilisust olla. Tegelikult oli laule ka niisama nauditav kuulata. Kuigi ma pean tõdema, et esimesed kaks laulu ma küll sõnadest aru ei saanud, kuigi laulud olid täitsa eesti  keeles.
Rohkem ma vist etenduse kallal nuriseda ei oskagi. Ma ausalt olin etenduse ajal juba lummatud. Olgugi, et laval olid Jaanus Teppomees ja Ingrid Isotamm kahekesi, siis põhiroll oli ikkagi Isotammel ja vabalt oleks võinud Zarah Leanderi lugu ka tema monoetendus olla. Jah, Jaanus Tepomees oli laval vajalik, et meeste rolle täita, kuid täiesti vabalt oleks Isotamm nendega ise ka hakkama saanud. Sest suurema osa ajast mängis ta mitut rolli korraga. Mulle meeldis just see, et selleks, et mängida mitut erinevat inimest ei olnud vaja meeletut kostüümide vahetamist või parukate või ma ei tea mille kasutamist. Piisas veidi hääle muutmisest ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval teine tegelane. Näiteks päris etenduse lõpus rääkis keskealine Zarah oma elust ja järgmisel hetkel oli Zarah veidi küüru jäänud ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval 70 aastane Zarah. Ma ei teagi, kas Isotamm on nii andekas seetõttu, et ta on nukunäitleja olnud ja sealt on arenenud oskus väikese vaevaga erinevaid tegelasi mängida või milles asi on. Piisas väikesest puusanõksust või kergest miimika muutusest ja kohe oli laval teine inimene. Ma olen lausa lummatud. Ausalt ka. Samas pean ma ka Jaanus Tepomeest kiitma, sest tema rollid vaheldusid ka üsna kiiresti. Kuna tal oli nö abistaja roll, siis tema oli laval vähem ja ei pidanud  nii palju erinevaid rolle mängima. Mingil hetkel tuli mulle tema nägu väga tuttav ette, aga ma ei suutnud välja mõelda, kust ma seda nägu tean. Suutsin ainult välja mõelda, et see oli mingi koomiline roll.  Sel korral olid tal tõsisemad rollid, kuid see-eest oli neid nauditav vaadata. Võib-olla mõningaid teatrikülastajaid Hitleri roll natukene häiris, kuid minul ei olnud selle rolli vastu midagi. Ega me siis ajalugu muuta ei saa, kui Hitler on osa ajaloost ja ta Zarah Leanderiga kokku puutus omal ajal. 
Lisaks äärmiselt andekatele näitlejatele oli ka lavakujundus hästi lahendatud. Põhimõtteliselt oli ühes lava nurgas Zarah garderoob ja teises nurgas väike diivan ja laud, mis kujutasid Zarah erinevaid kodusid ja ka teiste inimeste kodusid. Lisaks oli lava tagaosas stange kostüümidega, mida Ingrid Isotamm laval vahetas. Kogu kostüümivahetus oligi etendusse sisse kirjutatud ja sel ajal kui näitleja kostüüme vahetas, andis ta ka teksti edasi. Tavaliselt olen ma näinud lavastusi, kus näitlejad laval kostüüme vahetavad, kuid samal ajal on taustaks muusika või räägib keegi teine. Ühesõnaga juhitakse tähelepanu kostüümi vahetavalt näitlejalt eemale, et jumala eest keegi ei näeks,kuidas näitleja kostüümi  vahetab. Seega oli vahelduseks päris tore vaadata, kuidas kostüümivahetusi ei varjata ja need on oskuslikult lavastuse osaks kujundatud. Siinkohal au ja kiitus lavastaja Andres Dvinjaninovile. Lisaks äärmiselt toredale lavakujundusele olid ka Zarah Leanderi kostüümid säravad ja võimsad. Nii nagu ühele õigele diivale kohane. Kindlasti andsid kostüümid ka seda ajastu hõngu edasi. Mulle on koguaeg tundunud, et hoolimata sellest et oli sõda, olidinimesed sel ajal lõbusamad ja kandsid uhkeid  kostüüme. Tänapäeval me naljalt selliseid uhkeid kostüüme lavalaudadel ei näe ja sellist lõbutsemist. 
Ilmselt sobib lavastust vaadata nii nendel inimestel, kes on kunagi Zarah Leanderi muusika austajad olnud, kui ka noorematel. Näiteks mina võtsin lavastust kui head lugu sellest kuhu on võimalik välja jõuda, kui sa midagi väga tahad. Kuidas püüelda oma unistuste poole ka siis, kui isegi sinu enda lähedased sinusse ei usu. Kes meist siis ei oleks kunagi tahtnud kuulsaks näitlejaks või lauljaks saada? Ma vist ei pea sellele küsimusele vastama, sest miks ma muidu seda blogi pean. Selles osas oli lugu väga mõtlemapanev. Teisest küljest ei olnud tegemist aga mingi väga keerulise ja sügavamõttelise lavastusega vaid piisavalt kerge ja vaimuka lavastusega, mis sobis suurepäraselt lõõgastumiseks. Mina soovitan soojalt kõigil vaatama minna, sest nagu minu näitest näha, siis mina jäin etendusega väga rahule. Jäin lausa nii rahule, et soovitan etenduse pileteid jõulukingituseks osta. Kindlasti tärkas minus ka huvi Zarah Leanderi enda kohta ja ma panin tema elust rääkiva raamatu enda lugemisloendisse. Loeks juba jõulude ajal, kui ma ei peaks oma magistritööga tegelema. Igatahes ühel heal päeval ma selle raamatu ära loen. Kõik, kes nüüd lavastuse vastu huvi hakkasid tundma, peavad kiirustama, sest etendused toimuvad ainult detsembris ja järgi on jäänud ainult üksikud etendused 22., 23., 28. ja 29. detsembril algusega kell 19.00 Karlova Teatris. 

Veel kord suured tänud Karlova Teatrile, kes mind külla kutsus ja mulle sellise positiivse üllatuse valmistas!

PS! Kõik need, kes tahtsid teada, kes see Zarah Leander selline on, peavad küsimusele vastuse saamiseks teatrisse minema.

Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Dvinjaninov
Kunstnik: Triinu Pungits
Muusikaline kujundus: Sven Kullerkupp ja Indrek Kalda
Koreograaf: Marika Aidla
Mängisid:
Ingrid Isotamm
Jaanus Tepomees
Klaveril saatis: Taaniel Pogga

Rohkem infot saab Karlova teatri kodulehelt SIIN

reede, 9. detsember 2016

Pildilt kukkujad

07. detsembril 2016 Sadamateatris

Foto: Tõnis Järs

Ma kardan, et see on sel aastal viimane postitus, mis räägib konkreetselt ühest lavastusest. Olgugi, et käes on alles detsembri algus. Detsember kipub olema aasta kõige kiirem kuu, sest enne aasta lõppu on vaja igasuguseid asju veel teha ja lõpetada. Seega otsustasin, et teen sel kuul teatrikülastuse parem varakult ära. Nimelt olen ma iseendaga teinud vaikiva kokkuleppe, et käin vähemalt kord kuus teatris. Ja mul tekib kohe mingisugune äng sisse, kui ma vaatan, et pool kuud on juba möödas ja ma pole veel teatrisse läinud. Nagu keegi sunniks mind sinna minema. Kuna mul on vaja enne jõule veel ka oma magistritöö enam-vähem valmis saada, siis pole sel aastal detsembris enam väga vaba aega alles jäänud. Igatahes enamasti on see teatriskäik meeldiv ja see on nö minu aeg iseendaga kuna reeglina käin ma üksinda teatris (sest minu tutvusringkonnas pole nii palju inimesi, kes minuga iga kuu teatris kaasas tahaksid käia). Sageli ei jõuagi keegi nii kiiresti teatrisse kaasa tulekuks plaane seada, kui kiiresti tuleb mul isu teatrisse minna.
Igatahes on mul juba pikalt olnud soov näha Vanemuise lavastust "Pildilt kukkujad", mis praeguseks on laval olnud juba üle aasta. Näha tahtsin teda esiteks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on draamaga ja ma olen avastanud, et mida suurem ja traagilisem draama, seda paremini lugu mulle meeldib. Teiseks tundus mulle mingi aeg Vanemuise kodulehel ringi surfates lavastuse tutvustust lugedes, et see lavastus on täpselt minust. Kodulehel olev tekst on järgmine: "See on lugu, mis toimus või toimub siinsamas Eestis, ükskõik kelle sõprade, naabrite või iseenda peres. Meie kõigi elud koosnevad põhjuste ja tagajärgede katkematust reast, millel on tervikule määrav mõju: elukutse valik, elukaaslase valik, töökoha valik, julgus oma elus midagi muuta, hirm ebaõnnestumise ja üksijäämise ees… Kui kõik on läinud absoluutselt teisiti kui lootsid, kust võtta siis usku ja jõudu edasi minemiseks?"
Kui alguses olid kõnealusele lavastusele pea kõikide etenduste piletid välja müüdud, siis nüüd oli mul lausa võimalus kohapeal endale pilet osta. Tuli tuju teatrisse minna, mängukavas oli meelepärane lavastus ja pileteid ka oli. Nii ma teatris käingi. Üsna spontaanselt, sest minul kui Vähil on see halb iseloomuomadus, et ma kipun miljon korda meelt muutma. Siiski kui on hea lavastus, mida ma väga-väga näha tahan, siis ma ikkagi ostan selle pileti kasvõi pool aastat varem valmis ja ootan kannatlikult. Aga enamasti käib kõik ikka hetkeemotsiooni ajel.
Praegusest lavastusest sattusin veelgi rohkem elevile, kui ma Sadamateatri nö saali sisenesin ja publikuteeenindaja soovitas ülemistesse ridadesse istuda, kuna tegevus toimub kõrgel. Siis ma panin alles tähele, et lava ei ole mitte põrandale kujundatud, vaid kusagil kõrgustes (umbes 160cm põrandast) kõigub üks kastilaadne nukumaja. Selline ilusa lillelise tapeediga kaetud seintega nukumaja. Lavakujunduse eest annaks hindeks 5+. Esimene mõte oli mul tõesti, nagu vaataks nukumaja. Kui oleks saanud veel kõrgemalt vaadata, et see nö nukumaja oleks publikust veidi allapoole jäänud. Siis oleks täpselt selline tunne olnud nagu vaataks kuidas väikesed nukud oma majas askeldavad. Korraks meenutas lavakujundus mulle ka TV-d. Et inimesed on väikese kasti sees ja mina siis vaatan kuidas nad seal kasti sees oma igapäevaelu elavad. Päris mehhiko seebikaks seda nimetada ei saa, aga selline korralik Eesti „Suletud uste taga“ tunne tekkis küll. Eriti kui ma teemasse süvenesin.
Lugu põhiliselt räägib ühest perest, kellel on omad probleemid, nii nagu meil kõigil. Mis juhtub siis, kui lapsed arvavad, et emal on tõsine tervisehäire, kuna ta on loobunud maalimast, mis talle kunagi nii palju tähendas? Millised ootused olid peres lastele? Või mis juhtub siis kui sa üritad iga hinna eest oma perekonda koos hoida, kuid kogu perekonnal on saladusi, mida keegi teine ei tea? Kas kõike on vaja teineteise eest varjata? Ma ei tahaks nendele küsimustele siin vastuseid anda, sest muidu pole teil huvitav etendust vaadates. Igatahes on „Pildilt kukkujad“ läbilõige klassikalisest Eesti perest. Eestlased on ju teadupärast kinnised ja ega kõiki enda muresid ei räägita ka pereringis. See võib omakorda aga viia järgmiste sekelduste ja probleemideni. Seni kuni üks pereliikmetest otsustab ette võtta lausa nii traagilise sammu nagu ise pommi meisterdamine, et oma rivaal õhku lasta. Miks me ei võiks osata nautida elus selliseid pisikesi asju nagu sõbra tehtud maitsev kohv, ratastega mere äärde sõitmine, perega ühise laua taga koogi söömine? Miks me peame sageli ühised koosviibimised perega lõpetama üksteise peale karjudes või tülitsedes? Igatahes need küsimused annavad ilmselt nii mõnegi vihje sellest, millistele teemadele lavastus keskendub. Eelkõige räägib lugu aga Eesti enda inimestest, keda võib leida kõikjalt meie ümber. Nendest inimestest, kes on olnud pildil, kuid piisab ühest valikust ja nad võivad pildilt kukkuda.
Mul on ainult kahju sellest, et ma sattusin teatrisse koos klassitäie põhikooliõpilastega, keda jätkus nii minu ette, taha kui ka küljele. Enne etendust käis igatahes väga suur kisa ja itsitamine saalis. Etenduse ajal õnneks see kisa ja itsitamine kadus, kuid see asendus minu ees olevate helkivate telefoniekraanide, telefonide kolinal maha kukkumise ja taga närviliselt nihelevate jalgade sebimisega. Ma ei taha nüüd öelda, et lapsi teatrisse ei tohi tuua, kuid kindlasti oleks ma saanud paremini keskenduda, kui mu toolil oleks puudunud jalaväristamisest tingitud vibratsioon. Või kui mu pilk poleks lavalt rännanud ees järsku helkima hakanud telefoniekraanile. Ilmselt oli lugu laste jaoks liiga raske, kuid kindlasti tulevikuks vajalik, et nad oma elus samasid vigasid ei teeks.
Näitlejad mängisid minu meelest väga hästi. Eriti meeldisid mulle Maria Annus ja Helgur Rosenthal, kes mängisid lapsi. Nende emotsioonid olid ehedad ja kui Annus karjus, siis kajas vist terve Sadamateater. See ei olnud mängitud viha ja raev, vaid see oligi õe ja venna vahel valitsev viha, mida ma laval nägin. Mul näiteks tekkis tunne, et läheks virutaks neile mõlemale ühe tou kirja, sest mida nad kaklevad niimoodi. Merle Jääger ema Emmyna jäi minu jaoks aga vahepeal veidi lahjaks. Mulle tundus, et alguses ei saanud ta end käima ja Emmy oli kuidagi väga koba ja pingutatud. Lisaks ei saanud ma vahel tekstist aru. Ilmselt see teki all öeldud tekst nõudis suuremat tähelepanu, mis mul oli minu taga olevate närviliste jalgade tõttu veidi häiritud. Lõpuks, kui lugu arenema hakkas, muutus ja Emmy veidi loomulikumaks ja seal oli samuti võimalik näha erinevaid emotsioone ja tundevarjundeid, mitte ei olnud laval ainult üks kähisev Merle Jääger. Aivar Tommingase igati positiivne Bruno oli hästi mängitud. Siiski minule tundus kummaline, et üks inimene nii positiivne, abivalmis ja allaheitlik saab olla. Samas oleksin ma tahtnud peale jalgrattaõnnetust rohkem tema süümepiinu näha. Kohati jättis ta mulle mulje, nagu oleks Bruno kogu peree poolt välja mõeldud hea nähtamatu sõber, kes alati kohal on, kui teda vaja on.

Lavakujundus mulle meeldis, nagu ma juba eespool kirjutasin. Selline armas lilleline iga tüdruku unistuste nukutuba. Kohati oli see isegi utoopiline, et nii keerulisi probleeme lahendatakse sellises lillelises toakeses. Lõpus, kui kõikidel tegelastel selle sama tapeedi mustriga riided seljas olid, läks asi veelgi utoopilisemaks. Vähemalt minu jaoks. Samas lõppes lugu nii, et need lillelised riided sümboliseerisid seda õnne ja vabanemist, mis tegelasi lõpuks valdas. On ju lilled alati olnud hea tuju ja vabaduse sümboliks olnud. Ehk see lilleline tuba ongi meie kõigi jõud ja usk edasi minemiseks…

Autor: Tiina Laanem
Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valguskujundaja: Andres Noormets
Valguskujundaja: Jaanus Moor
Mängisid:
Merle Jääger - Emmy
Maria Annus - Ines (Emmy tütar)
Helgur Rosenthal - Paul (Emmy poeg)
Aivar Tommingas - Bruno

Rohkem infot saab Vanemuise koduleheküljelt SIIT