laupäev, 11. august 2018

Sajandi lugu: Isamaa pääsukesed

9.augustil 2018 Omari küünis Naissaarel



Üle pika aja ootasin ma sel korral teatrisse minekut kannatamatult. Kui nägin, et Eesti Draamateater koos Nargenfestivaliga hakkavad lavastama näidendit nimega „Isamaa pääsukesed“, ütles mu sisetunne kohe, et sellest tuleb hea lavastus. Üldiselt kui Andrus Kivirähk kirjutab näidendi ja Priit Pedajas lavastab, siis minu meelest ei saagi sealt midagi halba tulla. Vähemalt minu arvates. Ja mis seal salata, kui on võimalus lavastust Naissaarel vaadata, siis see teeb kogu asja veelgi erilisemaks.
Võib-olla mõne inimese jaoks on kogu see mööda Eestit ringi reisimine ja väikestel saartel teatris käimine väga tavaline. Mul oli küll järgmisel päeval tunne, et kas kogu Naissaarel käimine ja „Isamaa pääsukeste“ vaatamine oli ikka päris või toimus kõik unes. Rohkem tundus see unenäona. Ägeda unenäona. Ja tegelikult oligi emotsioon see, mille pärast ma olin valmis kallimad teatripiletid ostma ja Keila kultuurikeskuse asemel Naissaarele teatrisse minema. Seda enam, et minu ainsaks mureks oli õigeks ajaks Lennusadamasse jõuda ja sealt edasine oli juba korraldajate poolt ära organiseeritud. Umbes tund aega kestnud meresõit aurikul Katharina, edasi transport veoauto kastis sadamast Omari küüni ja peale etendust samade masinatega tagasi mandrile. Lisaks jäi enne etendust veel veidi aega ka Naissaarega tutvuda. Igati ideaalne, esmakohtumiseks Naissaarega. Võib öelda, et kindlasti ei jää see kohtumine Naissaarega minu viimaseks. Ja kõik saarega ja sinna kohale jõudmisega seotud emotsioonid mängivad olulist rolli ka etenduse tõlgendamisel.
Tulen nüüd siiski tagasi lavastuse juurde. Need, kes on lavastust näinud või planeerivad seda alles vaatama minna, on ilmselt kursis, millega täpsemalt tegemist on. Teistele võin väikese lühiülevaate teha. Tegemist on teatrisarja „Sajandi lugu“ kuuluva Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühislavastusega, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja mis käsitleb 2010.ndaid aastaid. Lavastus käsitleb ühe väikese maakoha näiteringi „Virmaline“ tegevust, kui näitering otsustab Eesti Vabariigi sünnipäevaks välja tuua Vabadussõjast rääkiva muusikali. Nii nagu igal pool väikestes kogukondades, on siin just naised need, kelle najal kogu kohalik elu püsti püsib ja nii peavad ka sel korral naised ohjad haarama. See tähendab aga seda, et nii keskealised kui ka juba pensionieas naised peavad hakkama muusikalis mängima Vabadussõtta läinud noori koolipoisse. Lisaks tuleb neil samal ajal ka oma isikliku eluga toime tulla. Ja maal pole kellelgi lihtne elada. Kelle poeg on joodik, kes elab üksinda oma kurba pensionäri elu, kellel pole mehega millestki rääkida jne. Lisaks on maal kogu muu elu hääbumas.
Mu teatrikaaslasele oli alguses päris hirmutav see, et etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 50 minutit. Mind see tegelikult ei kõigutanud üldse. Ja tegelikult läks see aeg (kusjuures vaheaeg oli 20 minutit) nii kiiresti mööda, et mina oleksin võinud vabalt ka 3 tundi ja 50 minutit etendust vaadata ja ma olen kindel, et ka minu teatrikaaslane oleks selle 3 tundi ja 50 minutit ilma nurinata ära vaadanud. Lihtsalt kogu lavastus on minu meelest nii hästi üles ehitatud, et seal ei saanud igav hakata. Seega, kui keegi veidi muretseb selle pikkuse pärast, siis võin etteruttavalt öelda, et lavastus on lii lõbus ja kaasahaarav, et vaheajal on kahju saalist väljuda ja ka etenduse lõpus tahaks muudkui veel ja veel kogu seda lugu edasi jälgida.
Kõik, nii mehed kui naised, leiavad kindlasti laval olevates tegelaskujudes kas nii enda või mõne oma sugulase/tuttava/töökaaslase identse koopia. Mina ja mu teatrikaaslane suutsime vähemalt iga tegelaskuju kohta oma elust mõne näite tuua. Ja eks nii mõnegi tegelase maailmavaatest saab enda maailmavaate ära tunda. Ja eks see teeb ikka rahvale nalja, kui sa näed mõnes tegelaskujus oma tuttavat ja nii see publik aina naeris ja naeris. Vahel tulid tegelaste repliikide peale vaheaplausid ja braavo hüüded ka lisaks. Mis seal salata, isegi mina plaksutasin ühel korral keset etendust ja tahtmine oli juba keset etendust püsti tõusta ja oma tunnustust avaldada. Kui ma ei eksi, siis see oli peale esimest laulu, sest see laul tundus lihtsalt piisavalt üllatuslik ja võimas. Hiljem ma juba teadsin, et need laulud on toredad ja teises vaatuses laulud enam mulle nii ekstaatiliselt ei mõjunud.
Kindlasti poleks lavastus ilma nende näitlejateta olnud pooltki nii huvitav kui ta seda hetkel oli. Lisaks olen ma üsna kindel, et Andrus Kivirähk pidas näidendit kirjutades konkreetseid näitlejaid silmas. Vähemalt mulle tundus, et nii mõnedki repliigid oleksid nagu näitlejate endi elust välja võetud. Aga samas võis see lihtsalt minu elava fantaasia vili olla. Tegelikult pole vahet, kas pidas Kivirähk konkreetseid näitlejaid oma tegelaste jaoks silmas või mitte, aga fakt on see, et kõik sobisid oma rollidesse suurepäraselt. Ma veendusin järjekordselt, et Eesti Draamateatris on kõik superhead näitlejad. Sel korral muidugi jäid naised rohkem silma, sest nende käes olid kandvad rollid. Kui ma nüüd oma varasemate Priit Pedajase lavastatud näidendite kogemuse peale mõtlen, siis on ka seal valdavalt naised säranud. Eelkõige tulevad mul meelde „Augustikuu“ ja „Aiamajas“.
See on täpselt see, mille kohta mu onunaine ütleb: „Oi mulle need Draamateatri mutid meeldivad. Nad on nii kihvtid.“ Ja see „mutid“ pole üldse halvustav. Aga nad ongi vinged. Ma tahaks sel korral neid kõiki kiita – Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Marta Laan ja lisaks Teele Pärn, tegid kõik S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D rollid. Võib-olla teistest natukene enam tõusis esile kultuurimaja perenaist Merikest mänginud Marta Laan. Nagu ma ütlesin, siis olid kõik naised väga head ja Marta meeldis mulle grammi võrra rohkem ainult seepärast, et ma polnud teda varem sellises rollis näinud. Enamasti olen ma teda näinud ikkagi ainult noori tütarlapsi kehastamas ja nii oli seekordne keskealise naise roll minu jaoks üllatus. Samas ei jäänud Marta oma mänguga mitte grammigi teistele naistele alla ja oli Ülle Kaljustele, Ester Pajusoole, Viire Valdmale ja Maria Klenskajale võrdne keskealine naine. Võiks isegi öelda, et kõik naised mängisid oma tuntud headuses, aga veelgi paremini.
Meeste rollid jäid sel korral naistele alla, sest neid ei lastud väga lavale. Kõige rohkem sai „lavaaega“ Christopher Rajaveeri kehastatud arvutisõltlane Jaagup. Kuigi Jaagup ütles kogu lavastuse jooksul ainult mõned üksikud sõnad, oli tema kehakeel ja üldine hoiak see, mis tema karakteri elama panid. Ja ma olen kindel, et selliseid noori mehi on iga teatrikülastaja näinud. Nii nagu nad on näinud ka Tiit Suka kehastatud joodikut, Taavi Teplenkovi kehastatud töömeest, Tõnu Oja kehastatud riigikorra vihkajat, Karmo Nigula kehastatud Soome ehitajat ja Tõnu Kargu kehastatud omakasupüüdlikku vallavanemat. Seega mehed tegid küll lühikesed kui see-eest otse naelapea pihta tabavad rollid. Nii nagu naistegi puhul, tegid ka kõik mehed head rollid, aga kuna neid lasti võrdlemisi vähe lavale, siis sel korral olid nemad ainult kõrvaltegelased ja kogu õhtu staarid olid ikkagi naised.
Kogu etenduse peale oskan ma ainult mõned üksikud stseenid välja tuua, mis mulle eriliselt meeldisid. Esiteks esimese vaatuse lõpus olnud laul, mis oli omajagu üllatav, sest mina olin arvestanud draamalavastusega. Laul andis kohe uue hingamise ja rütmi kogu lavastusele ja nii ootasin ma üsna kannatamatult mis teises vaatuses toimuma hakkab. Teises vaatuses oli mingi hetk laule nii palju, et kohati oleksin ma lauludest juba pausi tahtnud. Aga siis tuli Tõnu Kark, lehvitas laval sinimustvalget lippu ja laulis ja mul tekkis saalis ehtsa vaba eestlase tunne. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Üheaegselt nii vabastavalt kui hingematvalt mõjus see stseen. Peale etenduse lõppu kuulsin nii mõneltki teatrikülastajalt selle sama stseeni kohta kiidusõnu. See, et need kaks stseeni mulle meeldisid, ei tähenda, et ülejäänud lavastus mulle meeldinud poleks. Otse vastupidi. Kogu lavastus oli väga hea ja ühtne tervik ja need kaks eraldi välja toodud stseeni olid teistest veidi erilisemad.
Midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, ei oskagi ma sel korral välja tuua. Alguses ei saanud ma küll aru, mida teised inimesed saalis naeravad. No ei suutnud lihtsalt mina midagi nii naljakat seal laval leida. Kuni ühel hetkel hakkasin ma naerma ühe mehe naermise peale ja siis oli ka mul naeru raske pidama saada. Mingi aeg hakkasid kõik tegelaskujud nii tuttavatena näima, et meenusid kohe enda sugulased/tuttavad, kes oma samasuguste hoiakute või maneeridega ja see tegi nalja. Teises vaatuses hakkasid kõige rohkem nalja tegema sõnamängud või siis naiste püüd oma Vabadussõja muusikalis noori poisse kehastada. Ikka on naljakas küll, kui Maria Klenskaja ilmub lavale vuntsidega ja üritab poisi moodi rääkida. Või siis Ester Pajusoo ja Viire Valdma. See on jälle see, mida ei saa kirjeldada inimesele, kes pole seda situatsiooni ise näinud. Ma tean, et ma ei suuda seda emotsiooni ja tunnet õigesti edasi anda, kuid kogu see õhkkond mis seal saarel enne ja pärast ning ka etenduse ajal valitses, on täiesti omamoodi ja seda ongi raske sõnades edasi anda.
Lisaks lavastajale ja näitlejatele on ka kunstnikud hea töö ära teinud. Ma kujutan ette, et tegelaskujud poleks ilma oma äärmiselt tabavate kostüümideta pooltki nii meeldejäävad olnud. Olgugi, et tegevus toimus viimase aastakümne jooksul, siis tegelaskujude riided olid pigem sellised, mis viitasid mõnele kaugemale ajale. Aga eks väiksemates kohtades ei käigi elanikud viimase kiirmoe järgi riides. Ja kindlasti ongi mõnes väikeses rahvamajas kombeks ruumi sisenedes välisjalanõud toasusside vastu vahetada. Kuna kogu lavastuse sisu toimus kohalikus kultuurimajas, siis lavakujundus koosnes sel korral mitmest toolist ja ühte nurka püstitatud wc-st mis siis pidevalt katki oli. See on täpselt see koht, kus saab öelda, et lihtsuses peitub võlu.
Kui natukene siiski millegi kallal norida, siis ma noriksin sel korral muusika kallal. Lavastuses lauldakse ja näitlejatega on selles osas suurt tööd tehtud. Kõik laulsid väga hästi ja ühtegi ebakõla minu ebamusikaalne kõrv ei tabanud. Mulle meeldis ka Ülle Kaljuste klaverimäng, kuigi ma ei saanud siiski päris kindlalt aru, kas ta ikka mängis ise või tuli klaveriheli lindilt. Tegelikult polegi see tähtis, sest klaver sobis lavastusse väga hästi. Küll aga ei saa ma aru, miks muusikalist kujundust nii vähe oli, kui tegemist oli koostöölavastusega. Kuna Kivirähk kirjutas näidendi spetsiaalselt selleks puhuks, siis oleks võinud seal näiteks Nargenfestivali orkestriga ka arvestada. Samas Omari küün Naissaarel on piisavalt väike ja ma ei tea, kuhu see orkester ära oleks mahutatud. Aga ma ootasin sellelt teatripaarilt natukene muusikalisemat lavastust. Tõsi küll, draamalavastust, kuid sellist kuhu on veel rohkem originaalmuusikat sisse peidetud.
Igatahes jäin ma sel korral etendusega väga rahule. Ja nagu ma oma teatrikaaslase põhjal julgen öelda, siis „Isamaa pääsukesed“ on lavastus, mis pakub teatrinaudingut nii suuremale teatrisõbrale kui ka neile, kes ehk nii tihti teatrisse ei satu. Kahjuks on sel aastal kõik etendused välja müüdud, aga äkki nad mängivad järgmisel suvel ka seda lavastust, sest see on küll selline lavastus, mida minu meelest võiks iga eestlane näha. Vähemalt need eestlased, kes tahaksid iseenda üle naerda. Või siis teiste üle ja teadupärast on ju eestlase parim söök teine eestlane. Seega võiks see lavastus küll absoluutselt igale eestlasele mokka mööda olla.
Lõpetuseks suur kummardus ja tänu kogu Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali perele, kes antud lavastusega seotud on. Tänu Teile on mul esimest korda peale teatrit tunne, et see ime, mis toimus ei olnud reaalsus, vaid hoopis unenägu. See on midagi hoopis teistsugust, samas tahaks ma seda tunnet veel ja veel kogeda. Ja muidugi, aitäh, Andrus Kivirähk, kes sellele teatrimaagiale sõnad lõi.

Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundus: Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits
Mängisid:
Ülle Kaljuste – Pilvi
Marta Laan – Merike
Viire Valdma – Helgi
Maria Klenskaja – Sveta
Ester Pajusoo – Anu
Teele Pärn – Birgit
Tiit Sukk – Valdek
Christopher Rajaveer – Jaagup
Tõnu Oja – Otu
Taavi Teplenkov – Toivo
Tõnu Kark – Kaarel Mäger
Karmo Nigula – Jass

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN.

* – Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

esmaspäev, 6. august 2018

Pagulased

4.augustil 2018 Eesti Maanteemuuseumi sisehoovis Varbusel



Kuidagi on juhtunud, et sel aastal olen teatrisse kolm korda kuus jõudnud. Ka augustiks on mul kolmele erinevale lavastusele piletid, kuid ikka tuli veel lisaks ühte lavastust vaatamas käia. Ja ma pole päris kindel, äkki tuleb neid lisasid veel. Igatahes ei saanud ma jätta teatrisse minemata, kui sisuliselt minu lapsepõlve kodumaja taga Eesti Maanteemuuseumis toimub lavastus „Pagulased“. Ma väikest viisi lubasin endale, et kõik kodulähedased lavastused vaatan ära. Siiski läks plaan juba vett vedama, sest „Mowglit“ ma ajapuudusel vaatama ei jõudnudki…
Kuigi sellel õhtul kui mina teatrisse läksin, mängiti lavastust alles teist korda, siis siit-sealt oli juba minuni info jõudnud, et tegemist on hea lavastusega. Seega tasus üsna spontaanselt vaatama minna. Veel oli samaks õhtuks valikus Ohtu mõisatallis toimuv „Omade vahel“. Siiski mingi sisetunne ütles, et võiks vist ikkagi Maanteemuuseumisse minna. Kodule lähemal ja minu jaoks nii mõnigi hea näitleja. Eelkõige kõnetasid mind Margus Jaanovitsi, Kaia Skoblovi ja Ene Järvise nimed. Ja kui ma mängupaigas kohal olin, siis juhtusin ka mitme teise inimese vestlust pealt kuulma, et neilegi on seda lavastust kiidetud ja selles mängukohas on alati kõik lavastused head olnud. Seega lootust oli.
Kui nüüd kohe alustuseks näitlejatest rääkida, siis ma tõesti ei pidanud Margus Jaanovitsis ja Ene Järvises pettuma. Kaia Skoblov siiski valmistas sel korral minu jaoks kerge pettumuse. Ma olen teda varem Vanemuise „Obinitsas“ näinud ja sealne seto keelne Kati oli igati suurepärane roll. Kirjutan seda ainuüksi seepärast, et vabandada mõtet, et äkki tema roll oli võro keele pärast veidi igav. Ma usun, et see roll oli ikka muudel põhjustel igav, kui keeleline põhjus. Rohkem tundub mulle Kaia Skoblovi üsna märkamatu roll pigem näidendi autori möödapanekuna. Kuidagi liiga tavaline ja märkamatu oli Margit võrreldes teiste tegelaskujudega. Nii väheemalt mulle tundus ja nii ei saanud ka Kaia Skoblovil olla väga midagi, millest kinni haarata, et Margiti roll huvitavaks teha. See-eest Ene Järvise Luule, kes oli veidi nupust nikastanud külamammi, pani praktiliselt iga oma ilmumisega publiku naerust rõkkama. Samuti mõjus publikule Margus Jaanovitsi kehastatud Mehka. Seda olen ma alati teadnud, et Margus Jaanovits on hea karakternäitleja ja see oli ka õks põhjuseid, miks ma tema rolli nautisin. Siiski ainult tehnikaga tegelev tunkedes töömees, kes veidi imelikku juttu ajab on nii Margus Jaanovitsi masti tegelane (vähemalt minu arvates), et teda oleks huvitav olnud mõnes teistsuguses rollis näha. Aga see selleks. Igatahes need žestid, miimika, grimassid, liigutused ja kõik olid Ene Järvisel ja Margus Jaanovitsil nii paigas, et nad lihtsalt panid publiku naerma. Eks need tegelased olid ka kõige rohkem äratundmist pakkuvad tegelaskujud. Eks me kõik oleme näinud õliste näppudega töötunkesid kandvat ja suurt kaheliitrist õllepudelit käes hoidvat automehaanikut. Või siis natukene lihtsameelne kuid alati uudishimulikku eakat naabriprouat, keda tuleb eemale peletada. Ja ilmselt just see oligi see põhjus, miks enamus publikust naeris.
Mulle tundus, et teised näitlejad, ja kui päris aus olla, siis ka näidendi tekst jäid nendele kahele näitlejale kõvasti alla. Olgu, tekstis olid mõned üksikud sõnamängud, mis publiku naerma panid, kuid pigem naerdi ikkagi nende kahe näitleja karakterit. Tekst oli mõeldud küll praeguste olulisemate teemade pilamiseks, kuid minu jaoks jäi selline sisu nõrgaks. Lavastuse tutvustuses oli kirjas, et sisu keerleb selle ümber, kuidas saadakse eluga hakkama kui ootamatult kaob kogu maailmast elekter. Selline fantaasiamäng mulle meeldis. Mulle seostub elektri kadumine kohe pimedusega. Ja ma mõtlesin, et sellist lavastust oleks huvitav näha, kuidas saavad inimesed hakkama, kui ilma elektrita ei saa süüa teha, autoga sõita (elektriautod), vett ei ole ja kõik olulised süsteemid jäävad seisma, asutused pannakse kinni jne. Tundub ehtne kaos olevat. Lisaks lasi lavastuse pealkiri eeldada, et kogu sellele kaosele tulevad lisaks veel ka pagulased. Ja nii ma siis ootasin üsna tumedates värvides lavastust ja ehk isegi tumedaid kostüüme ja lavakujundust. Sest ilma elektrita poel valgust ja kogu maailm on pime. Tõotas huvitav tulla.
See hetk, kui lavastuses lõpuks elekter ära läks ja külaelanikud paanikas olid, mulle isegi meeldis. Kuidas mehed jooma hakkasid ja naised pidid tööd tegema hakkama. Sest selleks, et talvel süüa oleks, tuli toitu kasvatama hakata. Ja see tähendas taimede kastmist ja kitkumist jms, sest uued ultramoodasd arvutite poolt juhitavad elektroonilised kastmissüsteemid enam ei töötanud. Minu kahjuks tuli elektri kadumise hetk alles teises vaatuses. Ja kui kogu etendus kestis koos vaheajaga kokku kaks tundi, siis seda teist vaatust oli vist veidi üle poole tunni. Minu jaoks ilmselgelt oli seda liiga vähe, et kogu seda põhisüžeed, läbi mille lavastust tutvustati, nautida.
Ehk siis mulle sisu poolest meeldis teine vaatus rohkem, kui esimene, kuid sellele teisele vaatusele oleks ma ka natukene rohkem seda maailmalõpu hirmu juurde pannud. Ja kuidagi süngemates toonides kogu seda olustikku näidanud. Õnneks loodus aitas kaasa, sest vaheajal läks pilve ja ma terve teise vaatuse lootsin, et ma ei peaks äikese ja paduvihma käes lageda taeva all teatrit vaatama. Aga need sünged äikesepilved sobisid minu ettekujutusega hästi kokku.
Esimene vaatus oli minu jaoks täiesti mitte midagi ütlev. Ma pean ütlema, et ma ei saanud väga palju aru, et mis külaga seal tegemist oli ja mis seal kellegi funktsioon oli. Kogu lugu keerles ühe pere ümber, kus olid ema, isa ja laps. Ja siis oli seal veel see natukene nupust nikastunud naabrinaine ja mingi naine, kes tegi süüa ja siis mees, kes igasuguseid tehnikavidinaid meisterdas. Aga kuidas see naine ja mees selle perega seotud olid, jäi mulle arusaamatuks. Ja need naine ja mees ei olnud ka teineteise abikaasad. Lihtsalt ühe küla elanikud, kes sõid ühiselt kõik koos ühe laua taga. Väga ühtehoidev kogukond, kuid omavahelised suhted olid segased ja ma ei saanud suhetest ka etenduse lõpuks aru.
Ma arvan, et tegelikult poleks mind see tegelaste omavaheliste seoste selgusetus üldse häirinud, kui lavastusel oleks olnud mingi mind kõnetav lugu. See, et kusagil metsa sees on üks küla, kus inimesed elavad hästi erinevate eurotoetuste ja muude rahaliste meedete abil, mind ei kõnetanud. Ja see, et sinna oli pagulasi oodata, on ka juba nii eilne päev. Mingid musta riietatud tantsutüdrukud käisid ka paaril korral tantsimas, kuid minu jaoks nad küll pagulasi ei kujutanud. See, et nad nende kottidega tulid, ja natukene mingeid liigutusi tegid ei andnud lavastusele midagi juurde. Oleks siis tantsud väga efektsed olnud, siis veel. Hetkel oli kogu lavastuse kõige efektsem tantsunumber minu jaoks see, kui Inga Lunge kehastatud Aigi tegelane kogukonnale ühisvõimlemist tegi.
Lisaks tantsutüdrukutele, oli minu jaoks seosetu ka pillimeeste funktsioon. Kohati ei saanud ma üldse aru, mis muusika see on, või milleks seda taustaks vaja on. Sest kõik efektsemad muusikalised heliefektid tulid ikkagi makilindilt. Mõnest laulust sain ma isegi aru, mida nad laulavad, kuid need head võro keelsed laulud nagu „Tulõ aga tulõ“, „Haanja miis“ jne kõlasid küll hästi, aga jäid nõrgaks. Ma oleks veel võimsamalt neid tahtnud kuulata. Kui juba, siis juba. Ja need vähesed laulud, kus kaasa lauldi, siis ma ei saanud sõnadest väga aru ja üldse tundus mulle, et heli jõudis mikrofonist igale poole mujale, kui publikusse. Katse oli küll hea, tutvustada publikule võro keelseid laule ja kohalikke pillimehi, kuid minu silmis ei andnud elav muusika sellele lavastusele midagi olulist juurde.
Kokkuvõttes ei saanudki ma tegelikult aru, kas mul on teatri osas liiga kõrged standardid, sest ma vist naersin kogu selle kahe tunni jooksul ainult ühel korral ja seda ka muigamisi. Samas teised inimesed ikka naersid pidevalt, järelikult midagi pidi lavastuses head olema, mida mina ei tabanud. Võib-olla tavaline Eesti inimene tahabki suveõhtul teatris mingisugust absurdset komejanti vaadata. Ma ei tahaks ka suvel väga sügavamõttelist ja mitmete varjatud tähendustega lavastusi vaadata ja lahti mõtestada, aga mulle ikkagi meeldib, et ma tulen teatrist ära ja ma saan sealt mingi mõtte kaasa. Sel korral oli peale teatrit minus täielik tühjus. Ehk isegi pettumus. Ma ei saa seda suvelavastust täielikuks haltuuraks nimetada, kuid kogu see kompott ei sobinud kokku ja jäi lahjaks, Ja selle kõige põhjuseks oli minu meelest veidi liiga lihtne ja ebahuvitav näidend.
Kuna minu teatristandardid ei ühti paljude inimeste arvamusega, siis annan soovituse, et kui teile sisetunde järgi ikkagi tundub, et „Pagulased“ on hea lavastus ja te tahaksite seda näha, siis minge vaatama. Sisetunne on ikka kõige parem otsustaja. Tõsisematele teatriarmastajatele ma siiski seda lavastust ei soovitaks.

Autor: Jan Rahman
Lavastaja: Kristo Toots
Kunstnik: Anne Prangel
Kostüümikunstnik: Piret Sootla
Muusikaline kujundus: Toomas Lunge
Mängisid:
Inga Lunge – Aigi
Ene Järvis – Luule
Kaia Skoblov – Margit
Andres Vago – pillimees
Marko Mäesaar – Taavi
Margus Jaanovits – Mehka
Kadri Laube – pillimees
Silva Pijon – Sonja-Liis
Veiko Porkanen – Kristjan

Rohkem infot lavastuse kohta saab lavastuse ürituse leheküljelt Facebookis.

* – Päisepilt on pärit suvelavastus "Pagulased" Facebooki leheküljelt.

kolmapäev, 18. juuli 2018

Mehed

15.juulil 2018 Lutsu külas Põlvamaal



See oli kunagi sügisel, kui ma esimest korda kuulsin, et Tallinnas tuleb Apollo kinos esitlusele näidend nimega "Mehed", milles kolm näitlejat - Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel mängivad iseend ja paljastavad üksteise kohta nii mõnegi isikliku saladuse. Muidugi ma tahtsin seda vaatama minna, sest Tiit Sukk on TV-st teada-tuntud naljamees ja Veikko Tääri vaatamisega on mind mu sõbranna nakatanud. Ja Margus Prangelit ma vist polegi oma silmaga laval näinud, seega tahtsin tema ka ära näha. Ja näitlejate saladusi on ju ka tore teada saada. Tallinnas jäi kahjuks käimata, aga suur oli minu rõõm, et mehed tulevad kevadel ka Tartu Apollosse etendusi andma. Muidugi ei jõudnud ma ka sinna, sest pilet tundus üle mõistuse kallis ja siit-sealt kuulsin, et tegelikult pole tegemist väga hea lavastusega. Nii ei hakanud ma üldse väga seda mõtet edasi arendama, et võiks kinno minna teatrit vaatama. Küll, aga ei saanud ma jätta võimalust kasutamata, kui nägin, et mehed annavad ühe ja ainsa etenduse Põlvamaal Lutsu külas vabas õhus. Kuna ma olin sel ajal täpselt maal ja mul oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis tundus see lausa ideaalse sünnipäevakingitusena. Seda enam, et pilet oli ka veidi soodsam, kui suurtes linnades toimunud etendustel.
Esimesed emotsioonid etendusest nii positiivsed ei olnud, kuna näitlejate mikrofonid hakkisid vahel ja nii oli teksti veidi keerulisem kuulata. Ja alguses ei saanud dialoogid ka minu meelest väga hästi vedama. Ilmselt polnud näitlejad ka veel päris hästi uue mängupaigaga kohanenud, sest mulle tundus, et esimestel minutitel olid dialoogid väga pingutatud, et nalja teha. Selline tavaline komöödia, kus kõik naljad olid enam-vähem kindla peale minek. Palju tögati üksteist, tehti allapoole vööd nalju jne. Ma ei saa küll öelda, et ma mingisuguseid suuri ja paljastavaid saladusi osatäitjate kohta teada oleksin saanud. Pigem olen ma kõige suhtes skeptiline ja arvan, et need nö isiklikumad jutud olid ka lavastajal ette kirjutatud, millele siis näitlejad kohapeal juurde improviseerisid. Mulle tundub, et esimeses vaatuses oli näitlejatel ja ilmselt ka lavastajal veidi rohkem fantaasiat, sest siis sai tunduvalt rohkem naerda. Teine vaatus oli minu jaoks igavam ja oli tunda, et naljad läksid järjest rohkem allapoole vööd ning labasemaks.
Kuigi mulle tundus, et teine vaatus vajus ära, siis esimeses vaatuses sai ikka korralikult naerda. Ja nagu mehed ise ütlesid, siis see polegi mingi sügavamõtteline lavastus, mida analüüsida. Nii sai rahus istuda ja lihtsalt olla ja naerda. Ma arvan, et neid kogu südamest naervaid inimesi võis päris huvitav vaadata olla. Ja kuna täpselt samal ajal oli jalgpalli MM finaalmäng, siis Veikko Täär improviseeris ja andis etenduse ajal ka jooksvalt mängu seisust publikule teada. Ma küll arvan, et teda ennast huvitas see seis rohkem, kui publikut. Sest publikuks oli nii umbes 70% ulatuses ainult naised. Aga seda oli huvitav vaadata, kuidas näitlejad sellised asjad kohe käiku lasid ja kuidas need asjakohased laused teksti improviseeriti. Ja see ilmselt tegi ka esimese vaatuse huvitavamaks. Vähemalt minu jaoks. Teine vaatus oli juba „vana rasva peal liu laskmine“ ja siis ma hakkasin küll vaikselt mõtlema, et millal see asi läbi saab. Või on siis tõesti minu naljasoon umbes, sest teised inimesed naersid ka teise vaatuse ajal meeletult. Ja lõpus tõusid püsti. Mul polnud küll mingit tahtmist püsti tõusta, aga kuidagi näotu oleks enam-vähem üksinda ka istuma jääda.
Ma julgen väita, et kõnealune lavastus on kinosaalides ilmselt rohkem stand-up kui klassikaline teatrilavastus. Seega sel korral ma näitlejatest pikalt ei kirjuta. Polnud neil kellelgi rolli, mida mängida. Mängisid kõik ju nö iseennast. Ma arvan, et see on selline lavastus, et kui sulle muidu meeldivad Tiit Sukk, Veikko Täär ja Margus Prangel, siis meeldivad nad sulle ka siin. Aga kui keegi neist kolmest sulle ei meeldi, siis siin lavastuses nad kohe kindlasti ei tee sellist rolli, mis paneks sind meelt muutma. Mulle tundus kohati, et need nö „paljastused“ (eriti need labased paljastused), tegid neid minu jaoks hoopis veidi ebameeldivamaks. Pole ju vaja igasugustest naisepetmistest teada. Samas saan ma aru, et see kõik oli ikkagi teater ja ma ei võta kogu kuuldud juttu tõena. 
Ma küll ei tea kui palju seda teksti oli improvisatsiooniga Lutsu küla jaoks sobivamaks muudetud, aga ma saan aru, et põhiidee on ikkagi sellel, et kolm näitlejat lähevad matkama ja siis hakkavad seal üksteisele oma südant puistama. Selles osas sobis lavastus nagu rusikas silmaauku Lutsu külla vabasse loodusesse. Ma näiteks ei kujuta väga ette kuidas seal kinosaalis need matkatoolid mõjuksid. Ilmselt kunstlikult. Aga nüüd sobisid need kitarrid, matkatoolid, telk, õnged jm varustus suurepäraselt vana Prantso talu hoovi. Ka algus oli ägedalt korraldatud, et Veikko ja Tiit sõidavad autoga Margusele hoovi. Ja sealt edasi oli kogu see vabas looduses telkimise asi täiesti loomulik. Kohati oligi täpselt selline tunne, et ma olen üks väike sääsk, kes vaatab pealt kuidas näitlejad vabal ajal puhkavad ja mis mõtted neil väljaspool teatrit peas on.
Lisaks sobivale keskkonnale meeldis mulle ka meeste pillimängu- ja lauluoskus. Nad oleksid võinud isegi veel rohkem laulda või niisama joriseda. Sest üks õige eestlane ikka joriseb matkal olles. Mu ema ütles selle kohta, et oli kontsert ja teater kaks ühes. Ja nii oligi. Kinos jällegi ilmselt kõlavad need laulud paremini kui vabas õhus.
Aga ma rohkem midagi head välja tuua ei oskagi. Või midagi halba. Siiski üldine arvamus on mul, et teist korda ma seda vaatama ei läheks. Eriti veel kinnisesse kinosaali. Vabas õhus oli aga päris vaadatav etendus. Kui igavaks läks, sai kasvõi päikeseloojangut imetleda. Kinos jällegi on mugavamad toolid istumiseks. Ega ma ei tea, kas mehed sügisel jälle oma mõtteid kinodes jagamas käivad või mitte, kuid ma loodan, et nad pigem suunavad oma energia nö „päris teatrile“, kus publik saaks nende rolle nautida, mitte ei peaks vaatama kuidas näitlejad üksteise võidu laval naerda pugistavad. Ilmselt olidki naljad sellised, et neid ennast ajas jubedalt naerma, sest mina nendel hetkedel küll midagi naljakat tekstis tuvastada ei suutnud. Või oligi naer siis kattevarjuks, et publikule tekitada illusioon meeletult heast naljast, nii et isegi näitlejad ise ei suuda naeru tagasi hoida…

Mina sain vähemalt veidi rohkem kui kaks tundi õues ilusat suveilma ja päikeseloojangut nautida. Naerda sain ka ühe õhtu jooksul rohkem, kui keskmiselt terve päeva jooksul ja ehk hakkasin ma meeste mõttemaailma ka veidi paremini mõistma. Selline enam-vähem tore suve ajaveetmisvõimalus, aga teatrimaailmas pigem mittemidagi ütlev üritus.

Lavastaja: Gerda Kordemets
Kunstnik: Eugen Tamberg
Helilooja: Markus Robam
Mängisid: 
Tiit Sukk
Veikko Täär
Margus Prangel

* – päisepilt on pärit „Mehed“ lavastuse Facebooki leheküljelt.

pühapäev, 15. juuli 2018

Luke Venus

12.juulil 2018 Luke mõisa pargis



Viimasel ajal olen siin blogis väga palju negatiivse alatooniga postitusi kirjutanud. Sel korral tahan hoopis positiivsemas võtmes postituse kirjutada. Kahjuks pole selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, enam seda lavastust võimalik vaadata. Aga äkki järgmisel suvel mängitakse seda jälle. Ma igatahes väga loodan seda, sest „Luke Venus“ on täpselt selline suvelavastus, nagu üks suvelavastus olema peab ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kui selleks võimalus avaneb. Eriti soovitan vaatama minna romantiku hingega inimestel.
Kui ma suurt suvelavastuste ülevaate postitust tegin, olin kindel, et kui Luke mõisas jälle suvelavastust tehakse, siis ma lähen seda vaatama. Lihtsalt seepärast, et mulle meeldis see lavastus, mida seal eelmisel suvel mängiti. Kui ma aga avastasin, et Lukel mängitakse lavastust nimega „Luke Venus“, siis sisututvustus minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Näitlejad olid ka enamasti tundmatud, vähemalt minu jaoks. Ele Millistferi nime olin kuulnud ja teda olen korra ka Vanemuise „Mamma Mia“ lavastuses näinud. Teistest näitlejatest teadsin Ülle Sillamäed, kes oli põhikoolis minu eesti keele õpetaja. Eks ma olin veidi skeptiline ka seetõttu, et neljast näitlejast kolm olid harrastusnäitlejad. Ärge saage minust valesti aru, ma tegelikult ei alahinda harrastusnäitlejaid, aga kui on nii mitme lavastuse vahel valida (ja juulis on lavastuste valik päris hea), siis mina eelistan valida selle lavastuse, kus mängivad need näitlejad kes mulle meeldivad ja kelle mängus ma kindel võin olla. Samas nagu ma ütlesin, siis sel korral olid pooled näitlejatest täiesti võõrad ja seega ei osanud ma midagi arvata. Ja siiski oli selle lavastuse sisututvustuses ja reklaamis midagi, mis mind Luke poole meelitas.
Ometigi pean nüüd tunnistama, et näitlejad olid sel korral lausa suurepärased. Ma olin skeptiline vist ainult mõned esimesed minutid kui Ele Millistfer kaugemal oleva kiigu peal istus ja laulis. Kuna mikrofonid ei olnud näitlejate küljes, vaid olid mitmel pool maas, siis kiigu juures oli mikrofon, aga kui Ele Millistfer sealt kiigu juurest kaugemale läks, siis polnud alguses tema häält väga hästi kuulda. Ja see muutis mind veidi skeptiliseks. Kui lisaks Ele Millistferile tuli lavale ka Karl Bussov, siis läks asi natukene huvitavamaks. Siiski ei saanud ma alguses aru, et kuidas ühe naise ja mehe omavaheline suhtlus peaks avama Luke pargis asuva Venuse kuju lugu. Sest sisututvustusest sain ma täpselt nii aru, et lugu räägib (ja ka lavastuse pealkiri lubab seda eeldada) sellest kuidas Luke pargis olev Venuse kuju sündis.
Lavastuse tutvustus Luke mõisa koduleheküljel on selline: „Lavastaja Janno Puusepp: “Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Ma arvan, et oleks huvitav jutustada selle kuju lugu.”
See on hoogne ja humoorikas etendus Luke mõisa Venuse kuju päritolust. Muidu unises Luke mõisas on uued tuuled, kui ilmub salapärane skulptor, kes otsib oma uue töö jaoks modelli ja inspiratsiooni. Muidugi tahavad kogu ümbruskonna naised olla jumalannadena igavesti ilusad. Kuid inspiratsiooni saab anda ainult üks…
See on meie EV 100 kingitus teile!“
Sellise sisututvustuse järgi ootasin ma hoopis teistsugust lavastust. Ma arvasin, et räägitakse kuidas see Venus Lukele sattus ja miks ta näiteks just sellesse konkreetsesse kohta mõisapargis paigutati jne. Aga tegelikkuses oli lavastus hoopis armastuslugu. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis mingis mõttes lavastus ikkagi rääkis sellest kuidas skulptor tahtis Venuse kuju teha ja kuidas kõik naised tahtsid skulptorile muusaks olla. Lihtsalt asjadest ei räägitud nii otse. Näiteks mina ei pannud üldse tähele, et kordagi oleks mainitud seda, et skulptori plaanitav Venuse kuju tuleb Lukele (mida ma sisututvustuse põhjal eeldasin). Lugu rääkis lihtsalt ühest skulptorist, kes leidis endale Venuse kuju muusaks kolm naist – ema ja tema kaks tütart. Kuid rohkem, kui Venuse kuju loomisele, keskendus lavastus armastusele ja tema erinevatel vormidele. Üks tütardest arvas, et ta on nii iseseisev, et talle pole meest vaja. Teine tütardest uskus raamatust loetud romantilisse ja ilusasse armastusse. Ja siis oli seal nende tütarde ema – Mamma, kes ütles, et tema tahab ka noore poisi suust ilusaid sõnu kuulda (ja ilmselt end jälle noore ja armastusväärsena tunda).
Minu meelest oligi see kogu etenduse võlu, et sai näha kuidas erineva elukogemusega inimesed mõistavad ühte ja sama asja – armastust, erinevalt. Nii nagu ilmselt iga vaataja tõlgendas (ja tõlgendab) tegelaste mõtteid ja emotsioone veel omakorda erinevalt. Mina näiteks suutsin end mõlema tütrega samastada. Kuna mulle meeldib palju raamatuid lugeda, siis olen mina samuti Helena (Anne-Mai Tevahi) moodi ilusast armastusest unistanud, mida ma raamatutest lugenud olen. Samas arvan ma jälle Maria (Ele Millistfer) moodi, et ma olen piisavalt iseseisev ja mulle pole pidevalt mingit meest kõrvale vaja. Ja mu ema meenutab mulle selles mõttes Mammat (Ülle Sillamäe), et kui mu emal oleks aed, siis ta arvaks ilmselt ka, et lapselapsed oleksid aia värvimiseks just sobivas pikkuses. Üleüldse tundus mulle, et Mamma ja mu ema maailmavaated selles osas millal peaks tütarlaps pere looma ja miks on ikka meest enda kõrvale vaja, kattusid väga palju. Ma oleks kohati nagu enda elu kõrvalt vaadanud.
Minu eluga oli ainult see erinevus, et mul pole sellist romantilist keskkonda ümber, nagu Luke mõisapargis oli. Minu meelest juba sõnaühend mõisapark loob mingisuguse romantilise aura. Nii palju kui ma inimestele mainisin, et ma käisin Lukel teatris, ütlesid kõik mulle, et seal on ju nii ilus. Seega kohalik loodus juba tegi pool lavakujundust ära. Mingit jubedat mõrvalugu oleks ilmselt seal väga keeruline suurepäraselt mängida. Aga sel korral andis kohalik loodus lavastusele palju juurde. Lisaks need lilled ja valge mööbel. Kuigi seda mööblit polnud palju, aga täpselt parasjagu, et õiget atmosfääri luua. Eriti meeldis mulle kaugemal õunapuude all olev kiik. Minu meelest sellised suured istumisosaga kiiged, mis ripuvad kusagil aias puu külje, on ehtne romantika võrdkuju. Eriti kui sellel kiigul istub valgesse riietatud naine. Ja sel korral olid kõik naised üleni valges. Ehtne puhas ja puutumata armastus. Selles mõttes olid Mamma punased huuled ja violetsed kontsakingad ägedad, et need reetsid, et kuigi Mamma üritab võõra poisi jaoks end nooremaks ja puutumatuks teha, siis värvilised huuled ja kingad andsid aimu sellest, et tegelikkuses Mamma nii puhas pole, kui ta näidata püüab.
Mammat reetsid vahel ka tema hääletoonid. Eriti meeldis mulle see stseen, kui ta läks eriti malbe ja heleda häälega Markust otsima. Kui tema hüüetele aga ei vastatud, hüüdis ta poissi südamepõhjast tuleva nõudva häälega, mis enam nii leebe polnud. Selles osas olin ma oma endise eesti keele õpetaja Ülle Sillamäe osa täitmisest tõsiselt üllatunud. Ma olen teda vist ainult ühel korral Kagu-Eesti maateatrite päeval nö laval näinud ja tol korral tema näitlemine mulle väga muljet ei avaldanud. Sel korral oli tema tegelaskuju minu jaoks kõige huvitavam. Just eelkõige oma mitmekülgsuse tõttu. Ja Ülle sai Mamma rolliga suurepäraselt hakkama. Ma julgen väita, et isegi paljusid kutselisi näitlejaid pole ma nii head karakterrolli tegemas näinud. Ülle võiks Mamma rolliga täiesti vabalt monolavastuse teha. Veel olin (ja jätkuvalt olen) vaimustuses Helenat kehastanud Anne-Mai Tevahist. Ma polnud küll temast varem midagi kuulnud, aga enne teatrisse minekut tegin kiire guugeldamise ja selgus, et seda noort naist kiidavad vist kõik. Nüüd on üks kiitja juures. Tema imetabasust ei saa kirja panna, sest mul lihtsalt pole sõnu tema mängu kirjeldamiseks. Aga mulle tundus, et ta oli kogu oma hingega Helena rolli juures ja nii nagu Ülle puhul, võis ka Anne-Mai puhul lihtsalt tema nägu vaadata ja seal olid kõik Helena emotsioonid ja mõtted näha. Ma ei tea miks, aga eriti meeldis mulle tema jooksmine. See oli samaaegselt nii graatsiline kui ka koomiline. Igatahes jätan ma Anne-Mai Tevahi nime meelde ja tahan teda veel näha. Ele Millistfer oli täpselt nii hea, nagu ma arvasin, et ta on. Kuigi ma ei saa üldse aru, kuidas ma tema headuses sain kindel olla, kui ma olen teda ainult ühe korra näinud. Aga mulle ta meeldib ja ilmselgelt peab ta mulle palju meeldima, kui ma olin põhimõtteliselt ainuüksi tema pärast valmis teatrisse minema (sest teised nimed olid tundmatud). Kui ma nüüd veidi ülekohtune olen ja välimuse põhjal otsustan, siis välimuse järgi oleks Ele minu meelest oma heleda peaga rohkem sobinud romantilise unistaja rolli. Samas, olles Anne-Maist vanem sobis ta vanema ja ratsionaalsema õe rolli suurepäraselt. Ja millised lauluseaded ta teinud oli. Muidugi suurepärastele Anne-Mai poolt kirjutatud laulusõnadele. Tore, et meie väikeses Eestis on nii mitmekülgselt andekaid inimesi. Mis puudutab aga seltskonna ainsat meesnäitlejat Karl Bussovit, siis mulle tundus, et tema jäi võimsatele naistele alla. Jah, ilma temata poleks lavastus olnud päris see, mis ta oli, aga ma usun, et naised oleksid ka ilma meheta ühe hea lavastuse teinud.
Lavastaja on lihtsalt nii suurepärased ja võimsa naisenergiaga laetud naised leidnud, et kõik mehed jäävad nende kõrval varju. Vähemalt laval. Sest publiku hulgas naersid nii mehed kui naised kogu etenduse aja võrdselt. Kuigi mehed, vist naersid veidi jõulisemalt. Ju neile siis tegi nalja, näha kuidas kolm naist ühe mehe pärast võistlevad. Eks selline käitumine tõstab iga mehe enesehinnangut. Samas kui naised pigem samastasid end mõne tegelaskujuga. Igatahes au ja kiitus ka lavastajale, kes suutis nii kutselised kui harrastusnäitlejad ühtseks tervikuks liita ja nii suurepärase lavastuse valmis meisterdada. Seda enam, et minu teada pole Janno Puusepp ka päris kutseline lavastaja, kuigi teeb silmad ette nii mitmelegi kutselisele lavastajale.
Kui ma nüüd selle pika jutu hästi lühidalt kokku võtan, siis suurepärased näitlejad, suurepärase teksti ja mängukohaga saavadki kokku anda ainult ühe suurepärase teatrielamuse. Isegi vihm, mis otsustas üsna etenduse alguses ei tea kust alla sadada, ei suutnud seda suurepärast elamust rikkuda. Ma veendun iga korraga, kui ma harrastusnäitlejaid laval näen, et nende lavastused on palju põnevamad ja kaasa haaravamad kui päris kutseliste teatrite looming. See ei kehti küll alati, aga üsna sageli. Soovitan teistelgi võimalust kasutada ja külastada tundmatuid kollektiive või ebaharilikke mängupaiku. Uskuge mind, te võite saada väga üllatavaid emotsioone. Näiteks avastada, et harrastusnäitlejad teevad kutselistele näitlejatele silmad ette.
Luke mõisa suvelavastust soovitan aga eriti soojalt lisaks imekaunile loodusele ja sellele tundele, mille kogu tervik teis peale etendust loob. Seda muidugi juhul, kui teil üldse avaneb veel sellest erakordsest teatriimest osa saada.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik ja laulutekstid: Anne-Mai Tevahi
Muusikaline kujundaja: Ele Millistfer
Kitarril: Jaagup Jürgel
Mängisid:
Ele Millistfer – Maria
Anne-Mai Tevahi – Helena
Ülle Sillamäe – Mamma
Karl Bussov – Markus

* – Päisepilt on pärit ürituse Facebooki leheküljelt.

PS! Minu meelest on juba see pilt väga romantiline ja annab suurepäraselt seda õhkkonda edasi, mis Lukel etenduse ajal valitseb.

kolmapäev, 11. juuli 2018

Viimsepäävä läüge

8.juulil 2018 Lutsu külaplatsil Põlvamaal



Sel korral kirjutan ühest päris "õigest" suvelavastusest. Selles mõttes "õigest" lavastusest, mis toimub lageda taeva all ja arvestades Eesti loodust, siis ei või kunagi kindel olla, millise etendusega õhtu lõpeb. Kas saab nautida vihma või päikese poolt kaunistatud lavakujundust. Kui päris aus olla, siis olin kahevahel, kas minna seda lavastust vaatama või mitte. Üks osa minust tahtis seda vaatama minna, sest olgugi, et Lutsu Teater kasutab 99% ulatuses harrastusnäitlejaid, on nende varasemad suvelavastused mulle meeldinud. Samas teine osa minust oli sel aastal kõhkleval seisukohal, sest teema kohe kuidagi ei kõnetanud mind (kuigi mulle tundub, et neil on igal aastal üsna sarnase sisuga hetke probleeme käsitlev lavastus).
Siis arvas mu ema, et me võiks reedel minna etendust vaatama kuna selgus, et mu tädimees ja nende koer teevad lavastuses samuti kaasa. Reedel olin aga tööl ja nii langes see päev ära ja ma midagi väga kindlat emale ei lubanud. Peale esietendust lugesin ka siit-sealt külastajate tagasisidet, mis oli vaieldamatult positiivne ja ma julgen öelda, et isegi ülivõrdes. Minus hakkas kõige selle peale juba väike lootus tekkima, et äkki ma hindasin sisututvustust valesti ja tegemist on ikkagi väga hea lavastusega, samas mingi pessimismi alge oli minus ikka veel üsna tugevalt sees. Algselt oli plaan laupäeval teatrisse minna, aga kuna mu ema mõtles ümber ja ei tahtnud sel päeval minna, siis see sama väike pessimism lavastuse osas, hoidis mind ka üksi minemast tagasi.
Lõpuks läksin pühapäeval etendust vaatama ainult seetõttu, et mu sõbrannal tuli geniaalne idee peale Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratoni Põlvamaale teatrisse minna. Idee tundus piisavalt hullumeelne, et see teoks teha. Nii oli meil rajal mingi motivaator miks need mäed kiiresti ületada ja õhtuks teise Eesti otsa jõuda. Aga ega siis nii lihtne see asi ei olnud. Ja ehk just need teatriteele ette veeretatud takistused mõjutasid ka kogu minu emotsiooni veidi negatiivses suunas. Nimelt polnud meil teatripileteid ette ostetud ja plaanisime piletid lähimast Selveri infoletist osta. Google Maps näitas Lahemaalt ära tulles saabumisajaks 18.04, seega tundus, et meil on aega maa ja ilm kiire piletiostu peatus teha. Lähim Selver oli Google Maps-i andmetel Jõgeval, kuhu me siis rõõmsalt sisse sõitsime. Aga Jõgeva Selveris polnud infoletti, kus pileteid müüdaks. Ega midagi, tuli kiirelt plaanid ümber teha ja lähimasse Circle K tanklasse sõita. Lähimaks meie teekonnal osutus Tartu Kvissentali Circle K. Õnneks teatasid sealsed müüjad, et nad müüvad küll Piletilevi pileteid. Küsisin siis õhtusele etendusele "Viimsepäävä läüge" ühe pileti. Müüja otsis ja otsis, kuid etendust ei leidnud. Soovitasin siis Lutsu Teatri järgi otsida, sest ma olin jumala kindel, et ta kirjutas pealkirja valesti ja ega mina ka seda täpselt tähthaaval talle ette poleks osanud hääldada. Ikka oli tulemuseks null. Ka kuupäeva järgi otsides ei andnud Piletilevi sellist lavastust välja. Nii need müüjad seal pusisid vist oma 20 (või rohkemgi) minutit, enne kui me piletid ostetud saime. Selleks ajaks näitas Google Maps sihtpunkti saabumise ajaks 18.54. Lootust oli.
Jõudsime kenasti Lutsu külaplatsile kohale ja meiega koos tuli nii mõnigi auto, mis säilitas minus lootuse, et me polegi päris viimased. Kui Piletilevi veel pileteid müüs, siis minu loogika järgi oleks kohti pidanud saadaval olema, sest müüki ei panna tavaliselt rohkem pileteid kui inimeste jaoks kohti on. Ja korraldajad ju näevad palju eelmüügist pileteid on ostetud ja teavad selle järgi arvestada, palju nad koha peal saavad pileteid juurde müüa. Jooksime kiiresti autost välja, nii et kaasas ainult piletid ja telefonid. Ülejäänud asjadele (eelkõige paksematele riietele) lubasime vaheajal autosse järgi minna. Tuli välja, et kõnealusele etendusele oli nii suur tung, et nö "väravas" uuriti meilt, kas me mõni teine õhtu ei tahaks teatrisse tulla, kuna neil on hetkel ainult seisukohti pakkuda ja nad müüvad isegi pileteid koha peal poole hinnaga. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes? Ma olen Piletilevist eelmüügist pileti ära ostnud (küll viimasel minutil, aga siiski eelmüügist) ja ma ei saa sellega soovitud ajal soovitud etendusele. Miks nad siis üldse koha peal pileteid edasi müüsid, kui kohti enam ei olnud? Siiski otsustasin ma, et kui ma olen läbi Eesti reisinud ja Circle K teenindajatega jagelenud, siis mina lähen etendust vaatama. Olin valmis kasvõi murul istuma. Seisma ega murul istuma ma siiski ei pidanud, kuna rahvale toodi igast võimalikust kohast lisaks toole ja pinke ja kõik mahtusid istuma. Küll aga oli mul piiratud nähtavusega koht, kuna istusin küljel ja teises reas. Kui tribüünidel läheb iga järgmine rida kõrgemaks, et üle inimeste peade näha oleks, siis mulle tundus, et meie pink oli lohus ja me istusime isegi madalamal kui esimene rida. Nii nägin ma väga piiratud osa lavastusest. Panin selle pika eelloo kirja ainult seepärast, et te saaksite paremini mõista, mis minu seekordse negatiivse emotsiooni taga peidus on. Ja ma olen kindel, et kui ma oleksin etendust parema koha pealt jälgida saanud, siis oleks ka kõnealune postitus veidi positiivsemas võtmes (äkki oleks sisu parema tähenduse saanud, kui ma ka näitlejaid näen). Aga ega mul väga kedagi teist peale iseenda süüdistada pole, et ma nii viimasel minutil teatrisse jõudsin. Siit soovitus teistele, et minge ikka piisava ajavaruga teatrisse, kui kohad on nummerdamata ja soovite head vaadet nautida.
Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis lootused kuigi suured ei olnud. Sõbrannaga veel naersime, et kui varasemalt on Lutsu Teatri suvelavastustes kasutusel olnud lennukid, hulganisti erinevaid autosid, hobune jne, et millega nad siis sel aastal üllatavad. See oli natukene põnevam moment, mida tasus oodata. Veel ootasin oma tädi koera Ruffeli etteastet, sest ma ei kujutanud ette, mis rollis koer on. Peab ütlema, et minu jaoks polnud väga vahet kas koer oli või mitte. Ma usun, et paljud lisakohtadel istujad isegi ei näinud mingit koera. Mu sõbranna (kes istus täpselt minu kõrval) ei saanud üldse aru mis koerast ma räägin, sest tema ei näinud mingit koera. Ja masinad ka sel aastal ei üllatanud. Kui siis ainult töötavad muruniidukid - see oli midagi uut. Aga vana buss küll väga palju elevust ei tekitanud. Mulle isiklikult tundus, et eelmise suve lavastus oma lennukiga oli minu ootused juba nii kõrgele viinud, et sel korral oleks huvitav olnud näiteks laeva näha. Tegelikult muruniidukid sobisid ka laeva asemele suurepäraselt, sest seda ma tegelikult ei osanud  samuti oodata.
Tavaliselt on mulle Lutsu Teatris ka harrastusnäitlejad meeldinud, kuid sel korral tundus mulle nagu oleks neil prooviaega väheks jäänud. Jaapani naisi 001 ja 002 kehastanud Liili Saar ja Aveli Asber rääkisid minu jaoks kohati liiga punnitatult ja ometigi olid nemad ainsad, kes praktiliselt pool etendust said eesti, mitte võro keeles rääkida. Seda enam oleks neilt paremat esitust oodanud, sest ma ikkagi eeldan, et eesti keeles on lihtsam rääkida kui võro keeles, kui su kodune keel just võro keel pole (ma eeldan, et neil on peamine keel ikkagi eesti keel). Ka Janno Rüütle, kes kehastas volikogu esimeest (vähemalt nii nägin ma kõrvalistuja kavast lugeda) kippus tekstiga päris mitmes kohas soperdama. Ma olen varem ka väikseid tekstiga komistamisi kuulnud, kuid sel korral oli tekst veel veidi kange ja nii hakkasid need soperdamised mulle eriti kõrvu. Ega ma ei väidagi, et võro keeles rääkida lihtne on. Seega suur respekt kogu trupile, et nad olid nõus sellises näitemängus osalema.
Näitlejatest meeldis mulle sel korral ainult Kärt Tammjärv, kes oli ka ainus kutseline näitleja. Kärt Tammjärv üllatas mind eelkõige oma hea võro keele poolest. Ma pigem kartsin, et tema on see kes võro keelt kangelt räägib ja harrastusnäitlejad räägivad vabamalt, sest nad on rohkem selles keelekeskkonnas olnud. Kui Kärt esimest korda poeaknast oma pea välja pistis ja suu lahti tegi, olin ma kindel, et lavastaja Merle Jääger ise mängib seda rolli. Nii ehtne Merca tämber oli Kärdil sel hetkel. Ja ise veel Tallinna tüdruk. Kohe näha, et oma ala professionaal. Kogu tema liikumine oli palju kaasahaaravam, kui ülejäänud trupil ja teda oli huvitav vaadata. Kuigi ma pean ütlema, et mulle meeldis Kärt Tammjärve Liisu lohku tõmmatud poemüüjana rohkem kui hiljem peigmeest ootava korraliku tütarlapsena. Mulle tundus, et Kärt ise nautis ka poe-Liisu osa veidi rohkem ja see oli ka põhjus, miks teda sel hetkel huvitavam vaadata oli. Ma tean, et ma võrdlen võrreldamatut, harrastusnäitleja ja elukutseline näitleja, kuid kui need kaks ühte lavastusse kokku panna, siis on selge, et neid hakatakse võrdlema.
Harrastusnäitlejatest meeldisid mulle Ülo Needo ja Helje Põvvat. Nende rollid tundusid minu jaoks kuidagi loomulikud ja mitte nii pingutatud, kui teistel. Ma ei tea, ehk on nad võro keeles veidi rohkem vabamad suhtlejad ja seetõttu oli neil kergem neid rolle teha. Igatahes olid nemad vist ka ainsad tegelaskujud, kelle teksti ja kohaloleku üle ma naersin. Julgen väita, et Ülo Needo ja Helje Põvvat on kohaliku harrastusteatri jaoks suurepärased karakternäitlejad, kes tegelikult ei jää kutselistele näitlejatele väga palju alla.
Kui nüüd lavastusest üldisemalt rääkida, siis mulle oleks huvitavam sisu meeldinud. Varasematel aastatel on minu meelest mingi sügavam sisu ka olnud lavastustel. Sel aastal jäi kuidagi Jaapani naiste projekti korras Eestisse toomine veidi lahjaks. Või olin ma siis kogu päevast nii väsinud, et ma lihtsalt ei tabanud seda varjatud sõnumit seal sõnade taga. Mitte, et ma tahaks nüüd kogu lavastuse sisu paljastada, aga paljuski käis sisu ühe väikese ääremaa tulevikust. Kuidas Eesti naised ära lähevad ja mehed enamuse ajast Lätis alkoholipoe juures odavat alkoholi tarbivad. Lisaks ka veidi ahistamist, soolist võrdõiguslikkust sünnitusmajade sulgemist, Eesti iibe vähenemist, tööpuudust, e-riiki ja projekti kirjutamist. Läti alkokaubandust ja ahistamistemaatikat on juba igal pool nii palju kajastatud, et see ei paku mulle enam pinget. Pigem oleks võinud nendele asjadele ümber nurga vihjata ja keskse sisu hoopis mujale viia. Nii, et inimesed saaksid ka kaasa mõelda ja ehk seeläbi oma tuleviku heaks ise midagi ära teha. Hetkel jäi mulle üsna mittemidagi ütlev tunne ja mulle tundus, et teistele ka. Ainus idee, mis mulle meeldis, oli e-perearsti idee. Aga see tuleneb ka puhtalt minu isiklikust ideest, et ma võiks saada om perearstiga ka interneti vahendusel kõik asjad ära aetud. Ma loodan, et teised inimesed leidsid sama huvitavaid ideid, kuigi ma pole kindel, kas ühe huvitava idee pärast tasub teatrisse minna.
Samas ei saa ma öelda, et tegemist päris igava asjaga oli, sest naerda ma sain. Küll mitte kogu südamest, kuid rohkem kui mõne odava komöödia puhul. Oleks parem istekoht olnud, oleks äkki tegevust ka rohkem näinud ja seetõttu ehk veel rohkem naerda saanud. Kuna hetkel nautisin ma poolikut kuuldemängu, sest ma julgen väita, et ma nägin umbes poolt lavastusest ja teise poole pidin teksti põhjal ise ette kujutama. Samas kippusid paaris kohas mikrofonid streikima ja nii kadus mul tekst ära. Või kui näitleja oli eeldatavasti nii kõva häälega, et talle mikrofoni ei antud, siis paaril korral ei kuulnud ma ka väga midagi, sest ma olin ümbritsetud väikestest lastest, kes üsna palju nutsid. Pigem tundus mulle, et selle aastases lavastuses oli rohkem neid kohti, mis panid lihtsalt muigama, aga sellist naeru, et mul on järgmisel päeval kõhulihased valusad, ma pigem ei saanud. Ometigi on varasemalt see kogemus mul Lutsu Teatrist olemas. Mulle tundus, et sel korral ei olnud lavastus ühtne tervik. Mulle isiklikult tundus, et selleaastane suvelavastus oli kiiruga üles ehitatud, et rahvast kohale meelitada, sest varasematel aastatel on Lutsu Teater publikule häid elamusi pakkunud.
Kas asi on selles, et sel korral oli lavastajaks Merle Jääger, mitte Jaan Willem Sibul? Äkki Jaan Willem Sibul tundis Lutsu küla inimesi veidi rohkem ja oskas neid rohkem avada? Mul puudub sellele küsimusele vastus ja ma võin ainult oma peas oletusi teha. Või oli kirjanikul teksti kirjutamiseks aega vähe, sest mulle tundus kogu tekst ja lavastus väga pealiskaudse ja kiiruga valmis punnitatuna. Pean raske südamega ütlema, et mulle selle aastane Lutsu Teatri suvelavastus ei meeldinud, millest on kahju, sest varasemalt olen ma nende lavastustest kergelt öeldes vaimustuses olnud ja neid oma tuttavatele soovitanud. Sel korral tahaks tuttavaid pigem hoiatada, et ärge parem minge. Ja asi ei olnud väsimuses ega kõiges selles negatiivses, mis etendusele eelnes, kuigi jah, eks see jättis kogu asjale rohkem negatiivsust külge küll.
Samas pean mainima, et ehk tavalisele X küla inimesele, kes satubki kord või paar aastas teatrisse võib see päris tore vaatamine olla. Samas kui see inimene on otsustanud oma raha teatrile kulutada, võiks ta vaadata midagi sellist, mis suuremat elamust pakub. Kuigi jah, kui teater koduõuele kätte tuleb, siis on lausa patt jätta lavastus vaatamata. Lihtsalt mina olen sel aastal isegi enda kohta liiga palju teatris käinud ja väga palju häid lavastusi näinud, mis minu ootused kõrgele tõstavad. Ja veel pean ära mainima, et Lutsu Teater tegi ikkagi oma lavastusega minu silmis nii mõnelegi paljukiidetud repertuaariteatri lavastusele pika puuga ära. Jään nüüd lootma Lutsu Teatri järgmist lavastust, mis loodetavasti taastab minu usu neisse.

Autor: Olavi Ruitlane
Lavastaja: Merle Jääger
Kunstnik: Anu Tuisk
Mängisid:
Kärt Tammjärv, Aveli Asber, Liili Saar, Helje Põvvat, Janno Rüütle, Ülo Needo, Lembit Rätsep, Jaan Konks, Eduard Paulson, Jan-Mattias Kottise, Peeter Sibul jt. (Näitlejate nimekiri pole täielik, sest mul polnud aega enne etendust kava osta ja vaheajal nad enam kava ei müünud. Seega kirjutasin ainult need nimed, mis lavastuse plakatil olid.)

Pileteid saab osta Piletilevist SIIN ja lavastuse kohta saab rohkem infot Lutsu Teatri facebooki leheküljelt SIIN

* – Postituse päisepilt on võetud Lutsu Teatri Facebooki leheküljelt.