neljapäev, 22. veebruar 2018

Pärast proovi

21. veebruaril 2018 MTÜ Pikk Mari külalisetendus Tartu Uues Teatris



See oli eelmise aasta (2017) suvel, kui ma kuulsin, et Anne Veesaar tähistab oma 60. aasta juubelit Ingmar Bergmani lavastusega „Pärast proovi“ peagi avatavas Filmimuuseumis. Juba siis kõnetas mind see salapärane miski, mis tekitas soovi kõnealust lavastust vaatama minna. Mis see miski oli, ma tegelikult ei teagi täpselt.
Ehk oli see kuulus Ingmar Bergmani nimi? Kuigi ma ei tea, et ma oleksin ühtegi tema filmi või näidendit varem näinud. Tema temaatika on mulle alati mingil põhjusel veidi sünge ja raskesti mõistetav tundunud. Siiski hakkas miski Ingmar Bergmanis mulle huvi pakkuma. Võib-olla oli see tõsiasi, et üks tema paljudest abikaasadest oli Eesti juurtega Käbi Laretei (tüüpilised eestlased otsivad ju alati igal pool seoseid Eestiga). Või hoopis tõsiasi, et minul ja Ingmar Bergmanil on samal päeval sünnipäev, lihtsalt 71 aastase vahega. Või oli see lihtsalt tõsiasi, et ma pole ühtegi Ingmar Bergmani teost näinud ja oleks viimane aeg see viga parandada.
Või meelitasid mind tol korral teatri poole hoopis näitlejad? Ei Anne Veesaar, Guido Kangur ega Riina Maidre kuulu küll minu absoluutsete lemmiknäitlejate hulka, mis võiks mind teatrisse meelitada. Siiski pean tunnistama, et Anne Veesaart ja Riina Maidret olen teatrilaval ainult korra näinud ja mõlemad näitlejad on mulle huvi hakanud pakkuma. Guido Kangurit olen vist natuke rohkem teatrilaval näinud, kuid siiski piisavalt vähe, et temast midagi arvata. Seega on täiesti võimalik, et mind huvitasid rohkem näitlejad kui Ingmar Bergman.
Aga kas mind huvitasid rohkem näitlejad või konkreetne Ingmar Bergmani tekst, mis tutvustuse järgi räägib teatrist, teatriproovist ja inimestest, kes on pühendunud teatri tegemisele? Kui üdini aus olla, siis ilmselt lavastuse sisututvustus oli see, mis pani i-le punkti ja otsuse küpseks muutis. Otsuse sünnile aitasid lihtsalt kaasa teksti autori maailmakuulus nimi ja minu jaoks huvitavad näitlejad.
Siiski jäi mul suvel lavastus nägemata, kuigi väga mitmel korral olin valmis Tallinnasse sõitma, kuid alati tuli midagi vahele. Nüüd peaaegu pool aastat hiljem avastasin täiesti juhuslikult Facebookis, et „Pärast proovi“ lavastusega tullakse kaheks päevaks Tartusse. Piletit ma muidugi kohe ära ei ostnud. Esimesel õhtul ei olnud mingit teatriisu, kuid ma olin täiesti kindel, et homme lähen teatrisse. Kui järgmine õhtu kätte jõudis, oli samuti igasugune teatriisu kadunud. Kuni umbes  kell 17.40 tuli see isu nagu välk selgest taevast tagasi. Nii ma siis lõpuks teatris lõpetasingi.
Lugu ise räägib noorest näitlejannast Annast (Riina Maidre), kes satub pärast proovi tühjale lavale, kus naudib üksindust vana lavastaja Henrik (Guido Kangur). Kahekesi hakkavad nad arutama noore näitleja tulevikust, vana lavastaja minevikust, näitlejast kui nähtusest ning teatrist üldiselt. Teemaks tulevad ka Anna vanemad, näitlejast ema Rahel (Anne Veesaar) ja lavastajast isa Miikael, kellest üks oli Henriku armuke ja teine parim sõber. Muidugi ei pääse tegelased mööda ka armastusest.
Esialgu on laval Anna ja Henrik, kes räägivad rohkem teatrist ja Anna tulevikust ning Henriku minevikust. Samuti tuleb jutuks Anna suhe oma emaga, keda ta vihkab. Seejärel Anna lahkub ja Henrik jääb tukastama. Samal ajal ilmub lavale Rahel, kes tahab kõigest hoolimata teatris mängida või kui seda ei saa, siis seksida. Raheliga tuleb Henrikul armastus rohkem jutuks kui Annaga. Kui aga Henrik unenäost ärkab ja Rahel kaob, ilmub uuesti välja Anna, kellega sel korral räägitakse armastusest. Võib isegi öelda, et viimastes stseenides on õhk armastusest paks.
Ma pean tunnistama, et ma ootasin veidi rohkem teatrit ja vähem inimsuhteid. Jah, mulle meeldivad inimsuhted ka ja tegelikult eelistan ma laval igasuguseid inimsuhteid vaadata, kuid sel korral olin ma midagi teistsugust oodanud. Ma nimelt kujutasingi ette, et lavastuses lihtsalt räägitakse teatrist ja näidatakse mingit lavastuse proovi ja seda, mis proovis toimub. Samas on see veidi naiivne lootus, sest isegi pealkiri ju ütleb, et räägitakse sellest, mis toimub pärast proovi. Aga eks nii mõnigi teatriaustaja on mõelnud sellest, et mis toimub enne lavastuse välja tulekut proovides ja kui huvitav oleks seda protsessi näha. Mina küll olen nii mõelnud ja seetõttu mul ka need lootused olid.
Ilmselt osalt nende lootuste tõttu ja osalt ka väikese väsimuse tõttu tundus mulle etenduse algus üsna mittemidagiütlevana. Vägisi tulid teised mõtted pähe ja ei suutnud ma end kuidagi teatrilainele lülitada. Ma arvan, et sellises seisus olin ma peaaegu pool etendust. Tuleb välja, et ma vist pole ikka nii sügavamõttelise ja tunnetele keskenduva teatri austaja kui ma ise arvan. Ma ei saa öelda, et kogu etendus oli üks täielik jama ja ma kahetsen, et ma üldse teatrisse läksin. Sest teise poole etendusest vaatasin ma nii ära, et alguses peale tulnud väsimus oli nagu peoga pühitud ja ma mõtlesin, et meil on ikka nii ägedaid näitlejaid Eestis. Samas ei saa ma öelda, et mul oleks peale etendust mingi suur vaimustus peal olnud. Astusin teatrimaja uksest välja ja oligi etendus peast pühitud. Siiski ei taha ma öelda, et tegemist oli maha visatud aja ja rahaga.
Sest tegelikult oli etendusel väga sügavamõtteline sisu, ma ainult kardan, et mina pole nii sügavaks sisuks valmis. Lisaks oli väga nauditav näitlejaid vaadata. Ma olen üsna kindel, et näitlejad ei olnud ainuüksi seetõttu huvitavad, et ma neid vähe laval näinud olen, vaid nad ongi nendesse rollidesse nagu rusikas silmaauku sobivad. Kõige rohkem meeldis mulle Anne Veesaar Raheli rollis ja seda sellest hetkest alates, kui ta lavale tuli. Spordijalatsid ja hõbedane kleit ainult täiendasid pooleldi või täielikult hullu Rahelit. Mu esimene mõte oli, et Anne Veesaar on enne etendust väikese klaasikese midagi kangemat võtnud. Mõne hetke pärast selgus, et see on lihtsalt roll, mida Veesaar nii oivaliselt mängis. Ma ei ole küll ühtegi närvivapustust saanud esinäitlejat kohanud, kuid see, mida Anne Veesaar laval tegi oli uskumatu täpsusega kehastatud hullumeelne naine. Ja neid olen ma ikka näinud. Anne Veesaare Raheli roll oli lausa nii hästi mängitud, et stseenis kus Rahel üritab Henrikut endaga seksima meelitada, näidates talle esialgu oma reit ja hiljem rindu, tekkis mul eriline tülgastus ja vastikustunne selle hullumeelse naise vastu.  Kas tõesti on naised valmis nii madalale langema? Mul on siiralt kahju sellest, et Rahelit nii lühikeseks ajaks lavale lasti. Ma oleks tahtnud veel näha, mis selles naises peidus on. Hullumeelsus, ehe armastus, ehe vihkamine, kuid kurbust oleks ma ka näha tahtnud. Võib-olla see oli seal olemas sellel ajal, kui ma oma mõtetega tegelesin.
Riina Maidre Annana mulle esialgu väga pinget ei pakkunud. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem infokilde publikule jagati, seda rohkem hakkas mulle ka Riina Maidre Anna meeldima. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta oma armastust Henriku vastu väljendas, enne kui nende kahe omavaheline armastus nö kõval häälel välja oli öeldud. Igast Anna liigutusest ja olemusest oli näha, et Henrik ei ole talle mitte ainult tema vanemate kuangine sõber, ega praegune lavastaja vaid midagi palju enamat. Üleüldse tundub mulle, et Riina Maidre Anna on väga orgaaniline ja loomulik. Mitte midagi üle pingutatud või kunstlikult dramaatiliseks tehtut ja ülemängitut. Siiski noor Anna jäi oma emale kõvasti alla ja seetõttu meeldis mulle ikkagi Anne Veesaar rohkem kui Riina Maidre. Lihtsalt Raheli tegelaskuju oli Bergmanil huvitavamalt kirjutatud. Küll aga leidsin ma end Anna ja Henriku stseene kõrvalt jälgides mitmel korral mõtlemast sellisele teemale nagu seda on ahistamine. Oli Henriku käitumine Anna suhtes kohati vägagi ahistav. Aga ehk tuli see ka ainult armastusest?
Esialgu tundus ka Guido Kanguri kehastatud Henrik täiesti tuima ja tavalise vanema mehena. Aga seda ta tegelikult oligi. Olgu, tuim ehk polnud, aga ta pidi oma armastust siiski varjama ja kõige parem meetod selleks oligi halli vanamehe kehastamine. Guido Kangur oli sõna otseses mõttes hall vanamees. Isegi tema riided olid erinevates halli toonides. Mõnes üksikus kohas ta vist tõstis veidi häält, aga muidu igati selline rahulik mees. Kellesse siis kõik naised ära armusid. Guido Kanguriga meeldis mulle kõige rohkem lõpus stseen, kus Henrik fantaseeris, et kui ta oleks kümme aastat noorem, milline oleks siis tema ja Anna armastus. Tegelikult meeldis mulle ka see, et Guido Kangur oli kogu aja laval. Ja isegi siis, kui ta laval ainult istus ja mitte midagi ei teinud, oli teda huvitav vaadata. Eks sellele aitasid valgus ja helikujundus ka omalt poolt väga  palju kaasa.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma teatrisse läksin, sest sain jälle mõnda näitlejat uue nurga alt vaadata. Ma olen enam kui kindel, et enamus Eesti inimesi kujutavad Anne Veesaart ainult Mare Petersonina ette. Nüüd sain teda hoopis teisest küljest näha ja see oli väga huvitav. Riina Maidre on ka huvitav näitleja, kuid paljude jaoks on tema nimi ehk tundmatu ja seega ehk ei meelita inimesi ligi. Siiski julgen ma soovitada, et kui Riina Maidre nime kusagil osalejate nimekirjas näete, siis tasub piletid hankida ja vähemalt ühte näitlejat on teil siis laval huvitav jälgida.
Samuti on mul hea meel, et ma suvel Tallinnasse ei sõitnud seda lavastust vaatama. Kuigi võib-olla oleks lavastus Filmimuuseumis (kuhu ta ikkagi mõeldud on) paremini mõjunud, kui nüüd Tartu Uues Teatris ja ma oleksid hoopis teistsuguse elamuse saanud. Seda ma vist ei saagi teada. Aga selles olen ma küll kindel, et mina ei ole Ingmar Bergmani teoste sihtgrupp. Vähemalt sain sellest nüüd teada. Või peaks tema teoseid  minema puhanud peaga vaatama. Sest päris jamaks ma nähtud etendust ikkagi nimetada ei saa. Mingi hetk suutsin ma end täiesti ära kaotada ja unustada, et mul on teised inimesed saalis kõrval. Täiesti vaadatav etendus, aga mitte midagi sellist, mida tahaks veel ja veel vaadata või millest tahaks järgmised nädal aega järjest kõikidele kolleegidele ja tuttavatele jutustada. 

Autor: Ingmar Bergman

Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Ivi Piho
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Mängisid:
Riina Maidre – Anna
Guido Kangur – Henrik
Anne Veesaar – Rahel

Päise pilt on võetud  Google pildiotsingust.

kolmapäev, 14. veebruar 2018

Kriidiaed

11.veebruaril 2018 Eesti Draamateatris



NB! Lavastust mitte segi ajada Anton Tšehhovi tragikomöödiaga „Kirsiaed“!!!
Alustan postitust sel korral seepärast suure punase hoiatusega, sest nii kui inimesed kuulsid, et ma lähen „Kriidiaeda“ teatrisse vaatama, hakkasid kõik mind parandama, öeldes: „See on kirsiaed, mitte kriidiaed“. Et siis kohe alguses oleks ikka selge, et ma ei ajanud hajameelsusest lavastuse pealkirja segi, vaid tegemist ongi kahe täiesti erineva lavastusega.
Kui kõik nüüd päris ausalt ära rääkida, siis esimese hooga lavastuse pealkirja nähes olin ka mina täiesti kindel, et „Kirsiaed“ ja „Kriidiaed“ on omavahel seotud. Minu mõte liikus selles suunas, et „Kriidiaed“ on Tšehhovi tragikomöödia „Kirsiaed“ paroodia või uusversioon, mille nime muudetud on. See mõte tekkis mul siiski puhtalt lavastuste pealkirjade järgi ja sisututvustust lugedes sain aru, et tegemist on ikka kahe täiesti teineteisest sõltumatu lavastusega.
Kui lavastuse sisututvustus lubab, et lavastuse keskmes on pururikas ja ekstsentriline perenaine, kelle majas on kõik – hambaorkidest põrandakateteni – puhtast kullast, siis see oli juba üks põhjus, miks teatrisse minna. Nimelt ei suutnud ma nii kuldset lava ja lavakujundust endale ette kujutada. Teine põhjus olid muidugi näitlejad. Ma arvan, et sellised nimed nagu Ita Ever, Tõnu Kark, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Viire Valdma, Mait Malmsten, Harriet Toompere ja Ester Kuntu meelitavad nii mõnegi inimese teatrisse. Tõele au andes, piisaks vist ainult Ita Everist ka. Vähemalt vaheajal inimesi rääkimas kuulates, jäi mulle mulje, et pool saali oli ainult Ita Everi pärast kohale tulnud. Nii ka mina.
Tegelikult meelitasid mind veel sellised nimed nagu Ülle Kaljuste ja Tõnu Kark. Kõige enam aga tahtsin laval näha noorukest (ma vist ei tohiks öelda nooruke, sest teoreetiliselt ta nii väga noor ei ole, aga teistest näitlejatest ikka noorem, seega ehk ma ikka sel korral võin teda nii nimetada) Ester Kuntut. Seda sel lihtsalt põhjusel, et olen teda ühe korra teatris näinud ja siis tundus, et selles näitlejas on midagi, mida tasub edaspidi tähele panna. Sama meelt on ka teised inimesed, sest Ester Kuntu suunas olen kiitusi mitmelt poolt kuulnud. Ka Draamateatri kolleegid on teda eelmise aasta lõpul parima naispeaosalise kolleegipreemiaga tunnustanud. Kes pole aga Ester Kuntu nime varem kuulnud ja tema nime mõne lavastuse osalejate nimekirjas näeb, siis soovitan julgelt lavastust vaatama minna.
Ma arvan, et Tõnu Kark ja Ita Ever ei vaja põhjendamist. Kuna ajalugu on kahjuks näidanud, et meie suured näitlejad võivad üsna ootamatult meie seast lahkuda, siis tuleb igast võimalusest kinni haarata. Kuigi ma siiralt loodan, et neid jätkub lavale veel mõneks ajaks. Näiteks peaaegu 87-aastase Ita Everi puhul ei viita miski sellele, et ta tervis üles hakkaks ütlema (vähemalt välja see ei paista). Oma energilisusega laval teeb ta nii mõnelegi endast nooremale kolleegile silmad ette. Lisaks tema selge diktsioon ja ilma igasuguste koperdamisteta edasi antud tekst. Ja kui sageli hakatakse vanemas eas näitlejatele andma väiksemat pingutust nõudvaid rolle või mängitakse rollilahendus ümber selliselt, et näitleja saab rohkem istuda või lamada, siis Ita Everi puhul selliseid muudatusi pole vaja. Minu jaoks on Ita Ever täielik müstika. Et ta ära ei väsi ja teatritööst ei loobu. Samas teatrikülastajad on talle selle eest tänulikud ja käivadki sageli ainult teda teatris vaatamas.
Ka sel korral tasub kasvõi Ita Everi pärast teatrisse minna. Roosa paruka ja uhkete käevõrude  ning sõrmustega ekstsentriline proua on täielik vaatamisväärsus omaette. Mõni võib arvata, et roosa parukas on sellises eas näitleja kohta kohatu, kuid kui teatrisse minna ja näha, millise iseloomuga Ita Everi kehastatud proua St. Maugham on, siis on selge et see roosa parukas on ainuõige valik. Ütleks isegi, et kirss tordil. Ma ei hakka neid ekstravagantsusi siin välja tooma, sest selles on juba pool võlu peidus. Jätan avastamise nende hooleks, kes teatrisse lähevad.
Kui Ita Ever oli nii hea, nagu oodata oli, siis Tõnu Kark valmistas mulle väikese pettumuse. Filmides on Tõnu Kark minu meelest alati nii head rollid teinud. Kasvõi alles hiljuti kinodes jooksnud „Rohelised kassid“. Aga teatrilaval oli mul seekord kohati raske tema sõnadest aru saada. Ta rääkis kuidagi vaikselt ja ebaselgelt. Lõpuks läks jutt küll arusaadavamaks, kuid kuulata oli ikkagi halb. Kuidagi monotoonne tundus see jutt. Ma ei taha uskuda, et kohtunik oma olemuselt nii tuim tegelane oli. Sest kohtuniku ja proua St. Maughami kohtumise stseen oli väga elav ja üks mu lemmikstseene kogu etendusest. Ma ei usu hästi, et Tõnu Kark ainult filminäitleja on, et nii kui kaamerad käima lähevad, hakkab tema mängima ja teatris ei saa ta hakkama. Lihtsalt sel korral jäi tema roll minu silmis üheplaaniliseks. Mulle jäi mulje nagu kohtunikul puuduks iseloom ja olemus. Mingi sügavus oli rollist puudu ja mind jäi see väga häirima.
Nendele, kes mind paremini tunnevad või on mu blogi varem lugenud, pole kindlasti uudiseks, et Ülle Kaljuste on üks minu lemmiknäitlejaid. Peaaegu alati leian ma teda teatris vaadates mingi uue ja huvitava nüansi, mida jälgida. Siiski olen ma teda viimasel ajal vist teatris liiga palju näinud ja seetõttu on tema rollid hakanud mulle üksteist meenutama ja neid huvitavaid nüansse on järjest raskem leida. Ma tegelikult olen kindel, et see mulje on ekslik ja on tingitud lihtsalt sellest, et ma olen teda näinud ainult võimukate naiste rollides ja nii polegi midagi imestada, et kõik rollid mulle sarnased tunduvad. Seda huvitavam oli minu jaoks näha sel korral Ülle Kaljustet vaikse ja tagasihoidliku preili Madrigali rollis. Ma ei hakka salgama, et ma vist nautisingi kõige rohkem preili Madrigali laval toimetamist. Minu meelest oli nii huvitav vaadata kuidas üks pealtnäha nii vaikne ja endassetõmbunud naine kõigile sobivat nõu oskab anda ja kõikide plaane ja salamõtteid läbi näeb. Ometigi sa näed seda pealtnäha ontlikku naist ja taipad, et temas on midagi müstilist või on seal mingi saladus peidus. Just selliseid saladustega või müstiliste naiste rolle võiksid lavastajad Ülle Kaljustele rohkem pakkuda. Kuigi ega väga vahet vist ei ole, mis rolli talle anda, ta saab kõigega hästi hakkama.
Meestest meeldis mulle Mait Malmsten. Sest tegelikult oligi ainult kaks meest lavastuses. Tõnu Kark ja Mait Malmsten. Mait Malmsteni kehastatud kammerteener Maitland oli vist publikul sama suur lemmik kui Ita Ever. Lihtsalt tema tegelaskuju žestid, kõnemaneer, käitumine jms oli pööraselt naljakas ja igaüks võis nendest endale meelepäraseid vihjeid välja lugeda. Eks paljuski oli nali peidetud publiku enda seoste leidmisele. Vähemalt mulle tundus nii. Ma ei oskagi muud öelda, kui ei äärmiselt nauditav roll. Isegi mina, kes ma naeran teatris väga vähe, sain Maitlandi tegelaskuju läbi kõige rohkem naerda. Kindlasti pole Maitlandi tegelaskuju ainueesmärk publikut naerutada. Ka mitmete sisuliste keerdkäikude edasi andmisel on tal oluline roll.
Ester Kuntut kiitsin juba eespool. Need, kes teda varasemalt näinud, võivad kindlad olla, et ka sel korral teeb ta väärt rolli. Mina olin ainult veidi hämmingus, et tema kehastatud Laurel oli  16-aastane. Käitumise poolest oleks ma pigem pakkunud vanuseks 10 aastat (See tegelikult ei puutu üldse näitlejatöösse, vaid pigem läheb kivi näitekirjaniku kapsaaeda). Minu meelest on Ester Kuntu täpselt selline näitleja, kes peaaegu 30-aastaselt võiks vabalt ja täiesti usutavalt ka 3-aastast mängida. Seda juba iga näitleja ei suuda. Võib-olla seepärast tunduski mulle, et pigem on tegemist noore tüdruku kui teismelise tüdrukuga. Selles osas oli ka Ester Kuntu kehastatud Laurel hästi tabatud, et ta ei olnud ülekäte läinud ja ekstsentrilise vanaema poolt kasvatatud lapselapse mängimisel midagi üle võlli keeranud. Kuigi seda oleks vägagi andnud teha. Samas oli Laureli hingeelu ja mõtteid üsna huvitav ja kaasahaarav jälgida. Laurel ja Madrigal koos moodustasid mu lemmikduo. Üks rahulik ja teine energiline, tagasihoidlik vs uudishimulik, nooruse rumalus vs elukogemus jne.
Kui ma alguses ütlesin, et lavastuses mängivad kõik nimekad näitlejad, siis seda mõtet edasi  arendades jäi mulle kohati rollide jaotus selgusetuks. Jah, ma saan aru, et keegi peab ka väikseid nö sutsakaid tegema, kuid ikkagi ei mahu mulle pähe, miks oli vaja selliseid suuri näitlejaid nagu Viire Valdma ja Maria Klenskaja panna lavale umbes viieks minutiks. Võib-olla olid näitlejad ise sellega nõus, aga mina oleks neid veel laval näha tahtnud. Ma ootasin terve etenduse, et millal nüüd uuesti need ülejäänud kaks koduõpetaja kandidaati mängu tulevad. Kuni etendus oli läbi ja ma sain aru, et neid rohkem ei tulegi. Samas etenduse seisukohast oleks võinud selle kandidaatide stseeni lahendada ka teisiti. Ilma eraldi näitlejaid kasutamata. Näiteks teistest kandidaatidest rääkides, ja nende suust kõlanud teksti oleks saanud läbi kammerteener Maitlandi edasi anda. Minu jaoks tundus see lihtsalt näitlejate raiskamisena. Samas kui etenduse juht Anneli Roosi mängis põetajat, kelle roll oli minu meelest kaalukam kui koduõpetaja kandidaatide rollid. Aga see on minu arvamus. Ilmselt lavastaja ja näitlejad arvasid teisiti.
Sel korral on postitus tagurpidi. Alustasin näitlejatest ja kuigi ka eespool oli põgusalt juttu lavastuse siust, siis veidi pikem ülevaade sisust tuleb nüüd. Kogu tegevus toimub proua St. Maughami elamises, kus koos temaga elab tema tütretütar Laurel, kammerteener Maitland ja ülemisel korrusel elab proua endine ülemteener koos oma põetajaga. Ülemteenrit meile ei näidata, kuid tema põetaja käib üsna sageli teise korruse elanikust märku andmas. Seda enam teeb see pahameelt Maitlandile, kellele ei meeldi, et proua St. Maugham endise ülemteenri arvamust nii oluliseks peab ja selle arvamuse järgi tegutseda tahab. Kuna proua lapselaps Laurel on üsnagi isepäine ja võib öelda, et üle käte kasvanud, siis otsib proua talle koduõpetajat, kes lapselapsega tegeleks. Nii satubki majja preili Madrigal, kes hakkab peagi kogu maja elanike elu ümber korraldama. Siiski selgub, et preili Madrigal ei ole nii süütu, kui ta paista laseb. Sellest saab esimesena aru Laurel, kes üritab preili saladusele jälile jõuda. Ilmselt sellist saladust, mis lõpuks päevavalgele tuleb, ei oska ka kõige pöörasema fantaasiaga Laurel endale ette kujutada. Siiski ei mõjuta kohutava saladuse ilmsiks tulek lavastuse õnnelikku lõppu. Nii nagu Roman Baskin lavastust tutvustades ütles, siis tegemist on krimipõhjaga naistelavastusega. Siiski ei tasu karta. Päris Agatha Christie krimiteostega lavastust võrrelda ei saa.
Näiteks Kinoteatri uus töötaja (see, kes teeatris käimise eest palka saab), pidas „Kriidiaeda“ igavaks lavastuseks ja hakkas etenduse ajal joonistama. Mina käisin temaga täpselt sama etendust vaatamas ja mina ei saa öelda, et etendus oleks igav olnud. Samas sisu midagi väga erilist ka ei olnud. Selles mõttes erilist, et ma nüüd tekstist väga vaimustuses oleksin olnud. Siiski preili Madrigal pani nii mõneski kohas elu üle järgi mõtlema. Eriti siis, kui ta Laureli´le õpetussõnu jagas. Paaris kohas oli isegi päris häid mõtteterasid, kuid need ei jäänud mulle muidugi mõista meelde. Aga selles mõttes ei olnud tekst raske, et peaks väga pingsalt pingutama ja hoolega kaasa mõtlema, et lavastuse sisust aru saada. Mina aiandusest ja lilledest väga palju ei tea, aga nendest räägiti ka päris palju. Ehk mõni aiandushuviline saab selle kohta ka õpetussõnu, kuidas mõningaid taimi paremini kasvatada. Seega ma ei ütleks, et täiesti igav lavastus on ja ma midagi muud teha oleksin tahtnud samal ajal. Eriti kui arvestada seda, et ma olin hommikul öövalve lõpetanud ja päeval bussiga Tallinna poole sõites ainult mõned tunnid maganud. Tavaliselt ma sellises olukorras oleksin kohe magama jäänud, kuid sel korral ei tulnud isegi haigutus peale, sest laval toimuv oli minu jaoks piisavalt põnev.   
Võib-olla oli asi selles, et minu jaoks olid näitlejad tuttavad ja ma nautisingi näitlejate mängimist ja ma seetõttu ei tundnud suurt igavust. Eeldades, et Kinoteatri töötaja on kuni jaanuariniolnud teatrikauge ja ta ei tea näitlejaid ning ei käi teatris näitlejaid vaatamas. Samas eks inimeste maitsed on ka erinevad. Mina sain ainult paaril korral naerda, kuid päris paljud inimesed naersid ikka pidevalt kogu südamest. Ma arvan, et kui nendelt inimestelt lavastuse kohta küsida, siis nemad on väga rahul ja kiidavad taevani. Ma ütleks ka, et viimasel ajal nähtud Draamateatri lavastustest („Viimasel minutil“, „Vanad ajad“, „Kolm talve“) meeldis „Kriidiaed“ mulle enim. Ma tahaks siin kohal nüüd põhjendada, miks ta mulle kõige rohkem meeldis, aga ma ei oska seda meeldivat tunnet, mis mul saalis istudes tekkis jamis mind veel järgmiselgi päeval valdas sõnadesse panna. Selline hea lavastus, milles saab naerda, on piisavalt põnevust, sügavamaid mõtteid, huvitavaid tegelaskujusid ja huvitav lavakujundus.
Lavakujunduse kallal tahaksin ma siiski veidi norida. Nimelt ei saa ma sellest aru, kuhu see üleni kullast elamine kadunud oli? Ma lootsin palju sädelevat ja helkivat kulda näha, kuid selle asemel nägin läbipaistvaid toole ja mõningaid kohati pruunikat värvi meenutavaid skulptuure. Hetkel jäi minu jaoks lavakujundus veidi liiga tumedaks. Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis toon positiivse üllatusena välja lavastuse lõpu, mis on lahendatud videokujundust kasutades. Nimelt näidatakse lõpus kuidas proua St. Maugham ja preili Madrigal koos aias taimedega tegelevad. Laval pole ühtegi päris rohelist taime, kuid see (ilmselt botaanikaaias) roheluse keskel filmitud lõpp annab lavastusele nagu mingi uue reaalsuse ja teistsuguse mõõtme. See reaalsuse loomine on Roman Baskini lavastustele hästi iseloomulik, kuid sellist lahendust ma poleks oodanud. Siiski ma olen seda meelt, et neid videolahendusi tasub pigem ettevaatlikult kasutada. Video jaoks on ikkagi kino ja teatris mängigu näitlejad ikka ise laval. Aga selline väike huvitav nüanss, kus video pakub ootamatu üllatuse, on alati tervitatav. Vähemalt seni kuni kaalukauss ikka teatrilava, mitte videoekraani poole kaldu on.
Kuidagi pikk ja lohisev postitus tuli sel korral. Samas on mul tunne, et midagi väga konkreetset kirja ei saanudki. Ma lihtsalt ei oska tunnet, mis mind tol päeval valitses korralikult kirja panna. Igatahes mulle lavastus meeldis ja midagi kahetseda ei ole.
Jätsin selle mainimata, et Roman Baskin on üks minu lemmiklavastajatest. Ja ma väga-väga loodan, et ma saan tema lavastusi ka tulevikus nautida. 

Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnikud: Ivi Piho, Juss Piho
Valguskujundaja: Raido Talvend
Videokujundaja: Tauno Makke
Mängisid:
Ita Ever - Proua St. Maugham
Ülle Kaljuste - Preili Madrigal
Mait Malmsten - kammerteener Maitland
Viire Valdma- Teine kandidaat
Ester Kuntu - Laurel, proua St. Maughami tütretütar
Maria Klenskaja - Kolmas kandidaat
Harriet Toompere - Olivia, proua St.Maughami tütar
Tõnu Kark - Kohtunik
Anneli Roosi - Põetaja

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - postituse päises olev pilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

pühapäev, 4. veebruar 2018

Medeia

03. veebruaril 2018 Sadamateatris


Ma olen alati olnud realistlik inimene. Vähemalt enda arvates. Nii pole müüdid mulle kunagi väga huvi pakkunud. Eriti Kreeka mütoloogia, mis enamasti tundub mulle täiesti utoopilise ja kaugena. Seal pole ühtegi seost ja kohati on teksti raske jälgida. Vähmalt nii mulle näib. Ometigi otsustasin ma Vanemuise uut lavastust „Medeia“ vaatama minna. Vana-Kreeka mütoloogia alusel on Euripides Medeia ja Iasoni legendist kirjutanud tragöödia, mis on tänapäeval teatrites üks enimlavastatud antiiknäidendeid. Kui ilmas leidub veel müütide kaugeid inimesi (nagu mina), siis olgu neile lühidalt öeldud, et Medeia on Kolchise kuninga nõiavõimetega tütar, kes on abielus argonautide juhi Iasoniga. Korintose kuningas Kreon pakub Iasonile naiseks oma tütart ja nii jätab Iason Medeia koos nende kahe pojaga maha. Medeia otsustab enda hülgamise eest kätte maksta nii Iasonile, kuningas Kreonile kui ka tema tütrele. Euripidese tragöödia keskendubki Medeia kättemaksule Iasonile.
Mina teadsin teatrisse minnes täpselt sama palju, kui siin blogis hetkel kirjas on. Etteruttavalt võin öelda, et kavas on kogu müüdist pikemalt juttu ja nii aitab kava lugemine enne etendust paremini laval toimuvat mõista. Ometigi otsustasin ma teatrisse minna, kuigi mulle antiiknäidendid üldiselt ei meeldi. Ju ma pole piisavalt kultuurne. Miks ma siis üldse teatrisse läksin? Nagu alati, oli mul mingi sisetunne, mis arvas, et tegemist on hea lavastusega, mida tasuks näha. Lootust andis ka kunagine Vanemuise lavastus „Gorgo kingitus“, mis küll ei keskendunud ainult müütidele, kuid lavastuses oli ikkagi müütidel suur osa. „Gorgo kingitus“ oli pikka aega üks mu lemmiklavastusi, seega see andis mulle lootust, et ka „Medeia“ on hea. Olgugi, et lavastaja on teine ja tegelikult on kõik teisiti. Aga mingit põhjendust on inimesel ju endale vaja, miks järjekordselt teatrisse minna.
Mulle tundub, et tegemist on kõige parema black-box tüüpi lavastusega, mida ma näinud olen. Laval oli ainult üks valge ring põrandale maha asetatud ja selle ringi keskele rippus laest alla sõlmedega nöör. Laes olid mõned torud, mida sai selle rippuva nööriga helisema tõmmata (umbes nagu vanasti kirikukellasid helisema pandi). Kogu lavakujundus. Näitlejad olid kõik samuti mustades või väga tumedat tooni kostüümides. Ma kujutan ette, et kõrgelt  (nt Sadamateatri lae alt) oleks olnud lavastust väga huvitav jälgida. Valge ring keset musta ruumi ja väikesed mustad täpid liikumas mööda ringi. Mina aga vaatasin etendust esimesest reast ja kohati olid näitlejad minust vähem kui meetri kaugusel. Näitlejate selline lähedus ja üleliigse vahu (loe: dekoratsioonide) puudumine lasi sõnal ja kehakeelel võimust võtta, ning lõi täiesti uudse teatrikogemuse.
Minu jaoks oli ka see uudne, et naised mängivad mehi. Ma tean, et idee kui selline pole uudne. Olen lugenud, et kunagi mängis Ita Ever Draamateatri lavastuses „Kuningas Lear“ kuningas Leari, kuid ma olen aru saanud, et siis ta mängis ikkagi meest. Samuti mängis Merle Jääger Vanemuise lavastuses „Vaim masinas“ meest. "Vaim masinas" üht etendust olen näinud, seega ei saa ma tegelikult väita, et selline lähenemine on mulle uudne. Sel korral mängisid Merle Jääger ja Külliki Saldre meesterolle, kuid nad ei mänginud meest, vaid inimest. Kui Külliki Saldre mängis kuningas Kreoni, siis tema poole pöörduti küll kui kuninga poole, kuid tegemist ei olnud rolliga kus naine kannab meeste riideid ja proovib mehe häälega rääkida, et näida mehena. Seda on raske seletada, kuid ma soovitan ise teatrisse vaatama minna. Päris huvitav on vaadata, kuidas kõik pöörduvad kuninga, mitte kuninganna poole, kuid samal ajal on tegemist kuningaga, kes kannab kontsakingi ja kelle naiselikud kehakumerused on rõhutatud. Samuti argonautide juht, kes peaks olema justkui mees, kuid kes kannab maani seelikut, mida kaunistavad volangid. Põhiline on inimene ja tegelikult pole üldse vahet, kas see inimene on mees või naine. Peaasi, et inimene iseendaks jääb.
Ja mulle tundus, et sel korral olid lavastaja ja kunstnik lubanud näitlejannadel iseendaks jääda. Vähemalt mingis osas. Näiteks minu silmis seostub (ärge küsige miks) Merle Jääger igapäevaelus ka tanksaabaste ja pika volangidega seelikuga. Külliki Saldre vastupidi seostub mulle soliidse ja naiseliku olekuga, mida rõhutas avara dekolteega kostüüm, kõrged kontsakingad, pikad pitskindad. Maria Annust olen ka näinud pikkade kleitide ja kõrge säärega nöörsaabastega. Kärt Tammjärv on näitlejatest kõige noorem ja mulle tundus, et tema noorust rõhutati kostüümiga, mis tema kõhtu paljastas. On ju noortel selline mood. Samuti seostusid tema kontsaga saapad mulle kõige enam tänapäevase moe ja noorusega. Aga eks igaüks tõlgendab asju erinevalt. Selline oli minu tunne ja arvamus, minu ettekujutusest lähtuvalt. Ma arvan, et ma ei oska seda nii hästi seletada, aga mulle lihtsalt tundus, et iga näitlejanna kostüümis oli midagi talle omast. See aga rõhutas veel rohkem seda, et pole vahet kes sa oled või milline sa oled, sa võid ikkagi olla ükskõik kes. Kasvõi kuningas kontsakingades. Kõik inimesed ongi erinevad.
Lisaks nendele nö näitlejannadele omastele nüanssidele kostüümide juures olid kostüümid üleüldse jube ägedad. Kohati tundusid täiesti ajuvabad kostüümid olema ja selliseid kostüüme ei seostaks ma kohe kuidagi Vana-Kreekaga. Pigem midagi ulme või fantaasiamaailmast. Kui Kärt Tammjärv lavale tuli, siis ma vist tema algusmonoloogi väga ei kuulanudki, sest ma süvenesin tema kostüümi. Ka hiljem, kui teised näitlejannad lavale tulid, vaatasin ma ammulisui nende kostüüme. Sellist asja pole minuga vist varem teatris juhtunudki, et ma nii põhjalikult kostüümide kõik kihid läbi uurin. Esimeses reas istumise võlud. Muidugi ei saa ma ka grimmi kiitmata jätta. Vanemuise kodulehelt lavastuse pilte vaadates olin meigi üle samuti hämmingus. Kõige rohkem meeldis mulle Kärt Tammjärve grimm, eriti need huuled. Kahju ainult, et laval oli piisavalt pime ja grimm ei pääsenud kogu hiilguses mõjule.
See on minu jaoks veidi kummaline, et ma sel korral nii suurt tähelepanu pöörasin grimmile ja kostüümidele. Aga see ei olnud üldse halb kogemus. Lisaks kostüümidele oli mul aega keskenduda näitlejale. Kuna ma istusin esimeses reas ja nii olid näitlejad mulle väga lähedal, võtsin seda kui näitlejamesterlikkuse koolitust. Kõik neli näitlejat on erinevas vanuses ja õppinud lavakas erineval ajal. Kõigil on erinevad õppejõud olnud ja eks nende kõigi õpetus on seetõttu olnud veidi erinevam. Ja minu meelest oli seda laval väga huvitav vaadata. Kuidas sa annad oma tegelaskuju edasi ainult iseennast, oma keha ja häält kasutades. Ma ei tea, kas teistele ka see nii põnev tundus, aga ma oleks veel ja veel tahtnud seal saalis istuda. See poolteist tundi ilma vaheajata möödus liiga kiiresti. Selliste hetkede nimel ma teatris käingi. Näiliselt sain ma veidi targemaks ühe Vana-Kreeka müüdi osas, kuid see, mis sel ajal minu sees toimus on palju võimsam. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid see oli võimas ja meeldiv. Ma arvan, et seda peab ise kogema.
Kui nüüd näitlejatest veidi rääkida, siis suur kummardus Tiit Palule. Lihtsalt seetõttu, et ta nii head näitlejad valis ja, et ta nii suurepärase lavastuse lavastas. Minu suureks lemmikuks selles etenduses sai Kärt Tammjärv, kes mulle siiani väga sümpatiseerinud ei ole. Nüüd oli mul aga tunne, justkui oleks Kärt mind  mingisugusesse hüpnoosi või transsi viinud. Midagi müstilist oli temas ja tema hääl, liigutused ning lavaline olek viisid mind Korintosele. Tänu temale olin mina üks nendest, kes Medeia kättemaksu Korintosel nägid. Külliki Saldre meeldis mulle ka (nagu alati), tema kuningas oli parajalt mõjuvõimas ja autoriteetse kehahoiakuga. Ja kui väike ja löödud ta hiljem oli, kui ta tuli ilma paruka ja kingadeta lavale. Öelgu keegi veel, et pisiasjad ei mängi rolli. Mängivad ja kuidas veel. Mind ainult häiris see, et Külliki Saldre koperdas tekstiga päris mitmes kohas. Ma loodan, et see oli ajutine nähtus ja edaspidi tal seda enam ei juhtu. Samas ei olnud see koperdamine nii hull, et oleks väga dramaatiline olnud. Aga märkamata ka ei jäänud. Maria Annus ja Merle Jääger olid sama head, nagu alati. Siiski ma tean, et nad on rohkemaks suutelised ja nii oleksin ma neilt midagi rohkem oodanud. Ma isegi ei tea mida. Merle Jäägerilt ehk veidi rohkem sõjakust. Et maja väriseb, kui tema räägib. Tal on selline hea kärisev hääl, et sellega oleks mängida andnud küll ja veel. Aga see on ainult minu arvamus. Äärmiselt positiivne oli ka see, et keegi neist neljast ei domineerinud teistest üle. Kõik olid võrdsed partnerid ja said vist enamvähem võrdselt laval olla. Samuti said kõik laval üksi monolooge esitada ja kogu tähelepanu nautida. Samas seetõttu oli muidugi vastutus ka kordades suurem.
Kui ma nüüd kogu elamuse kokku võtan, siis minu üle pika aja huvitavamaid teatrikülastusi. Lihtsalt seepärast, et ma sain näitlejate tööd nautida. Puhtad monoloogid ja dialoogid,  miimika, kehakeel, kostüümid jne. Laval polnud palju näitlejaid korraga ja pidevalt ei käinud mingit tegevust, mis tähelepanu endale haarab. Kuigi mulle tundus, et ma ei jälginud absoluutselt teksti, siis tegelikult süvenedes sellesse, mida laval räägiti ja tehti, süvenesin ma ka sõnade taga olevasse teksti. Lihtsalt selle vahega, et ma ei olnud pealtvaataja, vaid ma olin osaline. Paaris kohas ajas tekst isegi muigama, kuid päris südamest naerda ma ei rõkanud. Siiski üks noormees tegi ka seda ja päris varjamatult. Eks tal olid omad seosed. Küll aga oli etenduse lõpus tunne, et tahaks püsti seista, lihtsalt siirast tänutundest. Aga ma kahjuks ei ole nii julge, et ma oleksin esimese (ja ehk ainsana) julgenud tõusta püsti ja siis esireast näitlejatele meetri kaugusel otse silma vaadata. Minu tänu ja kiitus läheb nende poole teele nende ridade kaudu siin (kui keegi neist seda lugema juhtub). Igatahes minu jaoks on teatriime sündinud.
Ahjaa, kui keegi veel paaniliselt müüte kardab, siis tegelikult oli seal täiesti tänapäevaseid teemasid ka. Näiteks võõrasse riiki kolimine ja sealse keele omandamine. Kuidas sind võõras riigis omaks võetakse või ei võeta. Samuti pettumused, kannatused ja petmised on tänapäeval aktuaalne teema. Kui hästi kuulata/vaadata, võib isegi ahistamisskandaali ja liigse alkohlilembuse lavastusest üles leida. Rääkimata siis sellest, kuidas nendega toime tulla. Kõik oleneb lihtsalt sellest kuidas etendust vaadata ja mida me seal näha tahame. Kui tahamegi ainult antiiktragöödiat näha, siis seda me ka näeme. Kui me aga tahame näha laiemat pilti, siis me näemegi laiemat pilti. Kõik on valikute küsimus. 
Teater ei pea olema see, kus on palju dekoratsioone, mitukümmend näitlejat ja palju eriefekte. Teater on see, kui üks inimene mängib kedagi teist ja kasvõi üks inimene vaatab kuidas esimene inimene kedagi teist mängib. Just sellist teatrit pakubki Vanemuise lavastus „Medeia“. Ma arvan, et tänapäeval, kus kõike on saada lademetes ja järjest rohkem saab lavastustes ära kasutada arvutiimet, on otse näitlejalt publikule loodud lavastus veelgi suurem ime. Me peame selle ime ainult enda jaoks üles leidma.

Lavastaja, teksti autor, muusikaline kujundaja: Tiit Palu
Kunstnik: Eugen Tamberg
Valguskunstnik: Karmen Tellisaar
Mängisid:
Maria Annus - Medeia
Külliki Saldre - Kreon
Merle Jääger - Iason
Kärt Tammjärv - Korintose naiste koor

Rohkem infot mänguaegade ja lavastuse kohta saab Vanemuise kodulehelt SIIN


* postituse päises  olev pilt on pärit Vanemuise kodulehelt ja autoriks Gabriela Liivamägi

laupäev, 27. jaanuar 2018

Viimasel minutil

26.jaanuaril 2018 Eesti Draamateatris

Pilt: Eesti Draamateater
Mäletan, et Vanemuise lavastus „Paplid tuules“ (minu arvamust nähtud etenduse kohta saab lugeda SIIT) oli pikka aega üks minu lemmiklavastustest. Kindlasti nii näitlejatööde kui ka sisu poolest. Vanemuise lavastuse peategelasteks olid kolm meest, kes on vanadekodus. Mingi aeg nägin, et Eesti Draamateatris mängitakse lavastust „Viimasel minutil“, mille peategelasteks on kolm 80. eluaastates naist. Naised küll ei elanud vanadekodus, kuid miski minu sees ütles, et tegemist on lavastuse „Paplid tuules“ naiste versiooniga.
Vaatasin just järgi, et kahe etenduse vahe on peaaegu viis aastat. Seega mingit võrdlust kahe etenduse vahel ei tule. Tuleb välja, et viis aastat on piisavalt pikk aeg, sest isegi teatris istudes ei hakanud mul peas paralleelid jooksma. Või on tegemist nii erinevate lavastustega, et neid ei saagi võrrelda. Üks oli draama, milles ma sain naerda rohkem kui komöödias. Teine oli kirjade järgi komöödia, kuid sisulise poole pealt meenutas rohkem draamat. Siiski oli mõlema lavastuse puhul ühine teema eakate inimeste probleemid. Kuna see haakub minu igapäevase tööga, siis olen ma üsna kindel, et ma sain seetõttu mõlema etenduse puhul naerda sellistes kohtades, kus keegi teine ei naernud. Mu kolleegid oleksid kindlasti ka naernud, kui nad oleksid minuga koos teatris olnud. Näiteks postitasin vaheajal oma facebooki ühe dialoogi, mille peale mina naerust vappusin (ülejäänud saal seda naljakaks ei pidanud) ja juba mu kolleeg uuris, et mis lavastusega tegu on, et temal tekkis huvi.
Kui ma juba paralleelidest rääkisin, siis kõige enam tekitaski „Viimasel minutil“ minu peas paralleele oma igapäevase tööga. Kohati jäi mulle mulje nagu ma vaataksin kuidas minu patsiendid väljaspool haiglat elavad. Eriti meeldis mulle Marianne mõte, et ta paneb ööseks ukse lukku seepärast, et ta ise öösel ära kaduda ei saaks. Paratamatult vedasin paralleele ka „Grace ja Glorie“ lavastusega, kus Ülle Kaljuste mängis vana ja haiget Grace´i, kes ei tahtnud Glorie abi vastu võtta, kuid hiljem said kahest naisest head sõbrad. „Viimasel minutil“ lavastuses mängib Ülle Kaljuste Mariannet, kes on küll Grace´st umbes kümme aastat noorem, kuid täpselt sama jäärapäine oma abistajate suhtes. Lisaks meenutas Marianne salatikauss mulle supitirinat, mida Glorie Grace´i jaoks siibrina kasutas.
Aga aitab seostest ja paralleelidest. Nagu ma juba eespool mainisin, siis lugu räägib kolmest eakast naisest. Üks neist on oma mehe 20 aastat tagasi maha matnud, teine on vanatüdruk ja kolmas elab oma abikaasaga koos, kuid tunneb, et abikaasa piirab tema vabadust. Daamid mängivad igal esmaspäeval bridži, joovad punaveini, söövat lõunat ja neil on kombeks kutsuda üllatuskülalisi. Ühel esmaspäeval satub nende juurde üllatuskülaliseks Annlouise´i (Maria Klenskaja) nõbu Per (Raimo Pass), kes on pool aastat tagasi leseks jäänud. Vanatüdruk Solveig (Kaie Mihkelson) näeb selles oma võimalust ja hakkab juba planeerima oma edasist vanaduspõlve koos Per´ga. Lõpuks selgub, et Per´il on hoopis üllatavamad plaanid ja tunded. Esmaspäevased lõunad ja bridži mängimine toimuvad Marianne (Ülle Kaljuste) juures, kes on kolmest daamist kõige põduram. Marianne abikaasa suri 20 aastat tagasi ja sellest ajast saadik on Marianne üksinda suures keskklassi korteris elanud. Marianne koduabiline proua Alm on oma töösuhte lõpetanud ja mehega Hispaaniasse kolinud vanduspõlve nautima. Nii peavad sõbrannad Mariannele süüa tooma, sest Marianne tehtud toit ei kõlba enam süüa. Lisaks võtab külalisi alati vastu segamini kodu, kus vedelevad prügikotid ja punaveini ning šerri pudelid ning diivanit või selle patju kõvemini puudutades täidab ruumi suur tolmupilv.
Ühel päeval satub Marianne juurde meistrimees Staffan (Markus Luik), kelle Marianne esialgu välja viskab, sest tema on iseseisev ja ei vaja, et keegi tema eest hoolitseks. Staffani tehtud turvakontrollist selgub, et Marianne kodu on eakale daamile väga ohtlik ja nii leiab Staffan end järjest tihedamini Marianne juurest. Esialgu tuleb Staffan küll Mariannele vastumeelselt, kuid loo arenedes leiab Marianne järjest rohkem põhjuseid Staffanile helistada. Marianne ütleb isegi välja, et Staffan on ainus sõber, kes tal olnud on. Vahepeal käib Marianne juurest läbi ka tema tütar Kristina (Harriet Toompere), kes üritab ema maksmata arveid tasuda ning emale selgeks teha, et tal pole üksinda nii suures korteris mõistlik elada. Korteri mure saab aga etenduse lõpuks lahenduse, kui Solveig ja Annlouise Marianne juurde elama tulevad ning Marianne teine tütar Sara (keda kehastab samuti Harriet Toompere) on samuti ajutiselt ema juurde elama tulnud. Etenduse lõpuks istuvadki kolm pada viimasel minutil Marianne juures ja teevad, mida ise tahavad. Sest nemad on nii vanad, et võivad teha viimasel minutil seda mida ise tahavad.
Kuigi näidendi peategelasteks olid kolm pada (nagu nad ise end kutsusid), oli minu meelest Ülle Kaljuste see, kes sai kõige rohkem laval olla. Samuti oli Ülle Kaljustel kõige rohkem dialooge, tema vist oli ainus tegelane, kes kõigi ülejäänutega sai kahekesi laval olla. Siiski ei saa ma Mariannet Ülle Kaljuste parimaks rolliks nimetada, mida ma näinud olen. Mul on tema Grace liiga hästi veel silme ees. Ülle Kaljuste kehastatud Marianne oli natukene liiga krapsakas ühe 80-aastase vanaproua kohta, kes unustab asju ja ei korista kodu. Jutu järgi oli Marianne üsna hädine, kuid tema liigutustes ei reetnud seda mitte miski. Natukene küürakas olek ja ühe jala lonkamine ei andnud seda olemust edasi. Ma tean väga hästi, et mõni 80-aastane võibki nooruslikum olla, aga siis on kogu tema olemus nooruslikum. Praegu oli minu jaoks Mariannes liiga palju Ülle Kaljustet (ma isegi ütleksin, et liiga palju nooruslikku Ülle Kaljustet, sest Ülle Kaljuste on minu silmis nooruslikum kui mõni teine tema eakaaslane), millest on mul ülimalt kahju. Ma oleks tahtnud nii väga näha hädist ja ehk vanema hoiakuga Mariannet. Kõige rohkem meeldis mulle naistest Maria Klenskaja. Tema Annlouise oli oma vanuse kohta parajalt hakkaja, kuid samas oli tema olekus olemas see vanusele omane hoiak, mis Mariannest puudus. Ta ei kiirustanud, vaid liikus mõõdetud sammul, nagu eakad liiguvad. Tema hääl oli tasakaalukas ja sealt kumas läbi elutarkust ja nooruse igatsust. Lisaks on Maria Klenskaja väga hea karakternäitleja ja Annlouise oli vist üks nendest, kes publikut kõige rohkem naerutas just eelkõige oma žestide ja olemusega. Kõige rohkem meeldis mulle aga Raimo Pass, kes kehastas Per´i. Eriti huvitav oli näha tema muutumist korralikust ja tagasihoidlikust soliidses eas härrasmehest nooruslikuks gay meheks. Ja see armunud inimese naeratus. Selle eest saab Raimo Pass minult veel boonuspunktid. Kaie Mihkelson, Markus Luik ja Harriet Toompere oma osatäitmistega mind ei üllatanud. Minu jaoks jäid nad kogu aeg teiste varju. Markus Luik paistis silma ühes stseenis kus ta Marianne riideid imetledes tantsis. Kõige suurem reaktsioon, mille ma Kaie Mihkelsoni vaadates sain, oli üsna lavastuse lõpus kui ta ilmus lavale lillas kostüümis ja lillades saabastes ning võttis diivanil lamades väljakutsuva poosi sisse. Muus osas mul nende kolme näitlejaga emotsioonid puuduvad.
Sisulise poole pealt meeldis mulle esimene vaatus veidi rohkem. Aga see vist on tingitud temaatikast, sest seal kasutati rohkesti selliseid väljendeid nagu afaasia, dementsus, neurokirurg, palpeerima, insult jne, mis on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Seega pakkus nende sõnade kuulmine mulle erilist naeru, sest ma teadsin, mida need sõnad tähendavad ja nägin seda konteksti, milles neid laval kasutati. Enamasti kasutati neid sõnu kontekstiväliselt, mis muutiski situatsiooni minu jaoks naljakaks. Esimene vaatus oli ka seetõttu huvitavam, et seal põrkus  eaka Marianne maailm rohkem teiste maailmadega, mida oli huvitav jälgida. Eriti huvitav oli vaadata kuidas Marianne Per´i vastu sõdis. Mulle see kooslus, sõjakas naine ja vagur mees sobis. Samas, ega teises vaatuses midagi halvasti ei olnud  ja see läks liiga kiirelt. Ilmselt häiris mind teises vaatuses see, et Marianne oli oma saatusega leppinud ja ei sõdinud enam kõigele vastu. Siiski oli teine vaatus minu meelest komöödiale rohkem omane. Näiteks see Per´i uus armastus. Või täitsa lõpus punase poisipea parukaga lavale ilmunud Maria Klenskaja (kusjuures parukas oli pähe tõmmatud nagu müts ja Klenskaja enda hallid juuksed paistsid sealt alt täiesti ilusasti). Teises vaatuses oli võimalik näha ka klassikalist üksteise vääriti mõistmist, mis on igas komöödias kohustuslik naljaelement. Üleni valgesse riietatud Per oli ka vaatamisväärsus omaette. Ja kui ma juba riietusest räägin, siis esimese vaatuse lõpu poole ajas Marianne endale pruuni karusnahast kasuka selga ja musta kübara pähe ning läks linna. Ilmselt on viga minus, aga halli parukaga Ülle Kaljuste nägi selles kostüümis välja Ita Everi täpne koopia „Igihaljas vaatemäng“ sellest sketšist kus Ita Everi kehastatud ema oma pojale linna külla sõidab.
Olen ma ainus, kes sarnasust märkab? Ma ikka olen seda meelt, et Ülle Kaljuste on uus Ita Ever
Lavakujunduses meeldisid mulle lisaks nendele mainitud kostüümidele veel mõned pisidetailid. Näiteks Marianne sinisevalgekirju lillevaas ja salatikauss, koridoris rippuv lühter, kommikauss. Kusjuures eriti tore oli see nüansse, et tütar Kristina võttis emal külas käies kausist kommi. Ma teen vanaema pool käies alati seda sama, isegi siis kui kausis on kommid, mis mulle väga ei meeldi. See vist on ka üks eakatele iseloomulik omadus, et kui neil midagi muud süüa ei ole, siis kommikauss on neil alati kommi täis. Lisaks panin ma tähele, et Marianne pakkus mingeid rohelise paberiga komme. Minu vaimusilmas olid need kohe piparmündikaramellid, sest minu 80-aastane vanaema sööb ainult piparmündikaramelle. Tegelikult olen ma tööl ka päris palju eakaid inimesi kohanud, kellele meeldivad piparmündikaramellid. Seega plusspunktid lavastajale või kunstnikule detailide eest (lootuses, et need ikka olid piparmündikommid). Kõige suurem kiitus nendele tolmupilvedele, mis diivanit patsutades või patju kloppides lava täitsid. Tõeline üllatusmoment (mille ma nüüd kindlasti paljude jaoks ära rikkusin).
Üldiselt ma komöödiate peale väga naerma ei hakka, sest enamasti on komöödiad üks suur äparduste või sekelduste jada. See komöödia oli aga selline, et saalis istudes polnud ma enam üldse kindel, et tegemist on komöödia, mitte draamaga. Ja kui välja jätta need naeruturtsatused, mida ma tegin enda vaatenurgast lähtuvalt (neuroloogiaga seotud terminite kasutamine), sain ma väga palju naerda ka. Paaril korral oli mul isegi piinlik, et ma naersin vist liiga kõvasti. Samas ei olnud ma ainus. Päris kõhulihaseid valusaks naerda ei saanud, aga hea tuju oli garanteeritud küll.
Mul oli ainult sellest kahju, et minu taga istusid mingid naised, kes pidasid vajalikuks üksteisele kõva häälega laval toimuvat kommenteerida. Nagu üks neist oleks pime, et teine peab kogu aeg talle ütlema, mis kellegil seljas või käes on. Veel häirisid mind mingid vene rahvusest inimesed, kes istusid minu ees, kõrval  ja taga. Ma pole kindel, kas nad ei saanud etenduse tekstist aru või milles asi oli, aga nii mõnigi neist istus keset etendust telefoniga messengeris ja kirjutas kirju. Pole üldse välistatud, et nad kirjutasid üksteisele. Või kui nad ei kirjutanud, siis toetusid nad oma küünarnukkidega eesistuja tooli seljatoele, et eesistujatel ikka võimalikult ebamugav istuda oleks. Minu õnneks oli neid peale vaheaega saalis vähemaks jäänud. Ma oleks täiskasvanud inimestelt veidi rohkem viisakust eeldanud.
Õnneks oli laval toimuv minu jaoks nii huvitav, et mõned ebaviisakad teatrikülastajad ei suutnud minu elamust rikkuda. Kui ma nüüd oma selle kuu tearikülastusi võrdlen, siis on tegemist nähtud neljast lavastusest parima lavastusega. Ma isegi mõtlesin korraks oma kolleegidele ühiskülastuse korraldada sellele lavastusele. Kuna inimeste maitse on väga erinev, siis see et ma tahan ühiskülastust korraldada, näitab, et minu silmis on tegemist väärt lavastusega, mida ma julgen teistele ka soovitada. Aga probleemiks saab ilmselt Tallinnasse sõitmine, seega ühiskülastus sellele lavastusele jääb ära. Etenduse pikkust ei ole ka vaja karta. Need peaaegu kolm tundi mööduvad kui linnutiivul. Ilmselt päris lastega ei soovitaks siis teatrisse minna, sest neil võib selle kolme tunni jooksul natukene igav hakata. Teistele on aga mõnusat huumorit täis õhtu garanteeritud.

Autor: Carin Mannheimer
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Krista Tool
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundaja: Lauri-Dag Tüür
Mängisid:
Kaie Mihkelson - Solveig
Maria Klenskaja - Annlouise
Ülle Kaljuste - Marianne
Markus Luik - Staffan
Raimo Pass - Per

Harriet Toompere - Kristina; Sara

Rohkem infot lavastuse kohta Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

Põlenud mägi

23.jaanuaril 2018 Sadamateatris

Pilt: Andres Keil
Kuigi tegemist on juba poolteist aastat Vanemuise mängukavas olnud etendusega, jõudsin mina alles nüüd seda vaatama. Mis on iseenesest veidi kummaline, kuna mulle meeldib raamatuid lugeda ja teatris käia. Teatrilavastus „Põlenud mägi“ aga just raamatute lugemisest räägibki. Seega on kaks minu lemmikut ühendatud, mistõttu võiks eeldada, et ma jooksin kohe teatrisse kui lavastust mängima hakati. Üritasin nüüd mõelda, et miks ma seda lavastust siis varem vaatama pole läinud. Ja ma ei suutnudki välja mõelda.
Lisaks mind kütkestavale teemale, tõmbas mind selle lavastuse poole ka palju kiidetud Ester Kuntu. Sel ajal kui lavastus esietendus, olin ma Ester Kuntust väga vähe kuulnud ja pigem ei meelitanud tema nimi mind teatrisse (mitte, et see oleks põhjus olnud, miks ma tol ajal lavastust vaatama ei läinud, ma lihtsalt ei osanud arvata, et tema annab ekstra põhjuse teatrisse minna). Nüüd olen järjest rohkem näinud arvamusi ja arvustusi, kus Ester Kuntut kiidetakse. Ja kui Ester Kuntu tuleb minu kodulinna, siis tuleb ju teatrisse teda vaatama minna. Igatahes nüüd ma tahan kindlasti seda Eesti Draamateatri palju kiidetud „Sarabandi“ ka vaadata, kus Ester Kuntu mängib.
Tulles nüüd aga konkreetse etenduse juurde tagasi, siis algus oli paljulubav. Eriti saali kujundus. Suurema osa saalist moodustasidki raamatud. Lisaks lavakujundusele leidus raamatuid ka igal publikutoolil. Nii olid inimesed sunnitud raamatu istumise ajaks sülle võtma või kui kõrval juhtus olema tühi tool, siis sellele tõstma. Aga raamatu puudutamisest ei pääsenud keegi. Paljud inimesed isegi sirvisid enne etendust raamatut. Minu meelest on see väga hea meetod inimesi lugema panna. Või vähemalt luua kontakt inimese ja raamatu vahel. Ka kavalehel oli kirjas, et kui etendus huvi ei paku, saab raamatu kätte võtta ja seda lehitseda (mis pimeda saali tõttu on ilmselt üsna mõttetu tegevus). Lavakujundus nägi välja nagu ühe raamatufänni unistuste tuba. Isegi voodi all, peal ja kõrval olid raamatud. Jäi mulje nagu voodi oleks üks veidi suurem riiul raamaturiiulis.
Kui nüüd lavastuse sisu juurde jõuda, siis lugu räägib loomaarst Marist, kes pärast vanaonu surma tuleb tema korterisse ühte raamatut otsima. Nimelt oli vanaonu palunud Maril leida üles oma põlenud mägi. Mari kohtub vanaonu korteris igasuguste inimestega ning talle saab selgeks, et oma põlenud mäe leidmiseks peab ta selle põlenud mäe vanaonu raamatutest üles leidma. Häda on aga selles, et vanaonul on umbes 10 000 raamatut, mille koju viimise vastu on Mari mees Indrek. Indrek arvutab välja, et kui Mari loeks üksinda kõik need raamatud läbi, kuluks tal selleks umbes 36 aastat. See on aga maha visatud aeg, kui see raamatute lugemisele kulutada. Indrek on moodne inimene, selline kelle sõrmed ei oska enam raamatulehekülgi pöörata, vaid ekraani vajutada. Indreku meelest võiks need raamatud kohe otse prügimäele saata, aga Mari soovib neid ikkagi lugeeda. Et lugemisega kiiremini ühele poole saada, organiseerib Indrek lugemisklubi, kus inimesed loevad raamatuid ja annavad päeva lõpuks Indrekule aru, kes mitu lehekülge luges ja kas seal räägiti midagi põlenud mäest.
Lugema tuleb väga erinevaid inimesi ja etenduse jooksul õpime me neid kõiki veidi tundma. Seal on professor (Aivar Tommingas), kes on palju lugenud ja kellel on samuti kodus samasugune raamatukogu nagu Mari vanaonul. Vahemärkusena olgu öeldud, et sellised raamatukogud on ilmselt paljudel kodus või vanemate (vanavanemate) juures olemas. Professor on harjunud lugema ja talle see tegevus meeldib. Samuti oskab just tema teistele lugejatele (miks mitte ka teatrivaatajatele) nende soovide kohaselt sobivaid raamatuid pakkuda või mõne huvitava loo rääkida mõnest raamatust. Tundub, et professor on kõik maailma raamatud läbi lugenud. Järgmisena ühineb lugemisklubiga endine kapten (Riho Kütsar), kes on erru läinud ja otsib nüüd endale tegevust. Ta pole kunagi varem lugemisega tegelenud, kuid nüüd soovib ta lugeda. Siiski ei saa ta sageli aru, miks raamatutes on asjad ühte moodi kirjas, kui päris elus käivad asjad hoopis teisiti. Nii peab ta pidevalt oma arvamust kõval häälel avaldama. Kapten on täpselt see inimene, kes hakkab just siis rääkima, kui teine inimene on mõnusasti raamatu lugemisse süvenenud. See olukord on ilmselt kõikidele tuttav, kes vähegi on raamatuid lugenud.
Veel liituvad lugemisklubiga Isabella (Kärt Tammjärv) ja Flavio (Reimo Sagor), kes igatsevad teineteist kui nad lahus on ja kui kokku saavad, hakkavad kohe tülitsema. Nemad on kaks noort inimest, kes armastavad lugeda (sellele vihjavad prillid, mida mõlemad kannavad) ja nii nad tülitsevad teineteisega tsiteerides erinevate raamatute tekste. Nemad on ka need, kes käivad Mari vanaonu kodus peitust mängimas, sest Isabella käis Mari vanaonule raamatuid ette lugemas ja nii on tal vanaonu korteri võti. Veel on lugemisklubis üks vana mees (Raivo Adlas), aga kuna tema ei räägi, vaid ainult istub ja loeb, siis ei oska ma tema kohta midagi öelda. 
Etenduse algus oli minu meelest huvitavam, kui lõpp. Ma ei suuda hetkel isegi enam meenutada, kas Mari leidis lõpuks oma põlenud mäe üles. Vist mitte. Või kui leidis, siis ei tehtud sellest nii suurt numbrit kui selle põlenud mäe otsimisest. Tegelikult on mul tunne, et ta ei leidnud oma põlenud mäge üles, aga ta tegi selle lugemisprojekti lõpuks mingi muu  olulise järelduse oma elu kohta (aga mis see oli, seda ma väga kahjuks enam ei mäleta). Mul vist on tõesti keskendumisraskused, kui mul on etenduse lõpp meelest ära läinud. Või oli see lõpp tõesti nii kehva, et ma ei süvenenud. Eriti meeldis mulle etenduse alguses see vastasseis Mari ja Indreku vahel. Kuidas Indrek tahtis kohe raamatutest vabaneda, sest põlenud mäe otsimine on ainult tänase päeva projekt ja rohkem neil selle projektiga tegelemiseks aega ei ole. Mari oli valmis kõik need 10 000 raamatut endale koju võtma, sest Mari oli kunagi vanaonuga koos lugema õppinud ja tema pidas raamatutest lugu. Kohati oli see nagu vana ja uue põrkumine, sest vanasti lugesid inimesed ajaviiteks raamatuid, nüüd sõrmitsetakse ajaviiteks telefoni. Kuna ma olen ise selle muutuse läbi teinud, et raamatute lugemisest saab telefoni sõrmitsemine, siis oli seda kõrval veidi kole vaadata. Nagu istuksid mingis teraapias ja näeksid end kõrvalt.
Siiski mingil hetkel tundus mulle, et etendus „vajus ära“. Kohati oli Flavio ja Isabella omavahelisi dialooge raske jälgida. Ilmselt olen ma veel vähe raamatuid lugenud, sest ma ei suutnud kõiki raamatuid ära tuvastada, mida nad tsiteerisid. Üks tsiteerib ühte ja teine teist raamatut. Kohati oli selliselt üles ehitatud teksti veidi keeruline jälgida. Eriti kuna ma ei saanud süsteemile pihta, et nad kasutavad tuntud raamatute tekste. Lisaks oli Isabella ja Flavio tekst vahel nii emotsioonidest tulvil, et sõnadest oli raske aru saada. Kui ülejäänud tegelased olid oma olekult üsna „maised“, siis Flavio ja Isabella mängisid mingisugust peitusemängu, tsiteerisid raamatuid ja ka nende riided meenutasid veidi muinasjuttu. Flavio näiteks kandis punaseid tenniseid, purpurpunaseid sametist põlvpükse ja puhvis varrukatega valget pluusi, ning nii meenutas ta mulle lastelavastustest tuttavaid printse (tõsi küll, printsid ei kanna teniseid). Mind see liigne muinasjutulikkus häiris.
Kõige rohkem meeldis mulle ikkagi professor, kes rääkis raamatuinimestest igasuguseid lugusid. Kuidas üks mees alati palgapäeval raamatupoodi läks ja kogu palga raamatute peale raiskas. Täpselt nagu mina. Ainult, et ma ostan lisaks raamatutele ka teatripileteid. Või kuidas vanemad pärandasid ühele pojale maja ja teine sai viis köidet Lenini õpetusi, mis pidi varandust väärt olema. Poeg oli vanemate peale nii vihane, et ei tundnud raamatute vastu 20 aastat huvi. 20 aasta pärast avastas ta, et raamatud olid seest tühjad ja sinna oli peidetud suures koguses vene rublasid, mis kunagi olid väärt terve varanduse. 20 aasta pärast oli see aga peenraha. Eks need lood olid päris elust võetud. Ma kujutan ette, et raamatukoguhoidjad oskaksid väga palju põnevaid lugusid rääkida sarnastel teemadel.
Näitlejatest meeldisid mulle kõige rohkem Ester Kuntu, Jaanus Tepomees ja Aivar Tommingas. Jaanus Tepomees on minu meelest hea karakternäitleja. Umbes nagu Aivar Tommingas. Nad annavad oma kehakeele ja miimikaga rollile nii palju juurde, et toimugu laval mis tahes, siis neid on alati huvitav jälgida. Lisaks on nad minu meelest mõlemad väga hea diktsiooniga. Saalist vaadates tundub mulle, et nad on ka sellised näitlejad, kes oskavad partneriga laval arvestada ja nad ei mängi partnerit üle, nagu vahel mõni teine näitleja seda tegema kipub. Ester Kuntut oli huvitav jälgida, sest ma polnud teda varem näinud ja nii tundus kõik, mida ta tegi väga huvitavana. Minu meelest oli tema Mari väga loomulik.  Eriti meeldis mulle see, kuidas Mari kogu aeg laval naeris. Ma ei saanudki aru, kas Aivar Tommingas ja Riho Kütsar ajasid teda meelega naerma, et näha kuidas ta reageerib, või oli see ikkagi etendusse sisse kirjutatud. Näitlejaid vaadates jäi küll mulje, et see oli spontaanne naer, mida seal olema poleks pidanud, sest kõik asjapooled olid väga muigavate nägudega ja jäi mulje nagu neil oleks raske naeru tagasi hoida. Igatahes oli seda väga huvitav vaadata. Siiski tahaksin ma Ester Kuntut ka teistes rollides näha, et teda teisest küljest ka näha. Loodetavasti ma kohtun temaga teatris veel.
Ma arvan, et „Põlenud mägi“ on kõikidele raamatusõpradele kohustuslik teatrilavastus. Kindlasti leiavad kõik raamatusõbrad end mõttelt, et laval nagu räägitakse minust. Mina igatahes soovitan kõigile soojalt. Äkki saab mõni lugemist mitte armastav inimene professorit vaadates ja vaheajal raamatut puudutades ka endale lugemispisiku külge. Tasub proovida.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu
Kunstnik: Eugen Tamberg
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskunstnik: Andres Sarv
Mängisid:
Kärt Tammjärv - Isabella
Ester Kuntu - Mari
Aivar Tommingas - Professor
Riho Kütsar - Kapten
Reimo Sagor - Flavio
Jaanus Tepomees - Indrek

Raivo Adlas - Vana mees

Rohkem infot saab lavastuse kohta Vanemuise koduleheküljelt SIIN

reede, 26. jaanuar 2018

Rohelised kassid

Pilt: Forum Cinemas
Sel korral kirjutan jälle kinost. Nagu pealkirjast aru saada, vaatasin ära järgmise Eesti filmi. Kui "Pilvede all. Neljas õde" kohta olin enne kinno minekut juba arvamusi lugenud, siis selle filmi kohta ma nii palju ei teadnud. Teadsin seda, et osad filmikriitikud on seda filmi samuti igavaks pidanud. Natuke teadsin sisu ka.
Sisu poolest teadsin ainult nii palju, et filmi peategelasteks on kaks vanglast vabanenud eakamat meest. Ühes Kanal 2 saates "Roaldi nädal" näitas natukene selle filmi tegemist ja nii ma teadsin, et seal on mustanahalistega ka stseene. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nendel mustanahalistel on suurem või kandvam roll filmis täita. Ilmselt jäi selle Kanal 2 saate põhjal selline mulje. Sellest võiks nüüd järeldada, et mõne sekundilise stseeni põhjal ei saa filmi kohta kuigi palju üldistusi teha. Kuigi ega see sisu polnud üldse peamine põhjus, miks ma kinno läksin. Peamine põhjus oli ikkagi vaadata, kuidas vanameister Tõnu Kark mängib. Ma pole 100% kindel, aga ma vist ei olegi teda suurel kinoekraanil näinud (kõik filmid olen kodus TV-st näinud). Või kui olen, siis ma lihtsalt ei mäleta seda.
Ega minu ootused väga kõrged ei olnud. Esiteks "Pilvede all" oli üsna suur pettumus minu jaoks (kuigi ma seda ka ei läinud ootustega vaatama) ja Eesti filmidest on üldse vähesed suutnud mulle emotsiooni pakkuda. Seega olin valmis selliseks tüüpiliseks Eesti keskmiseks filmiks, kus nagu midagi toimub, aga samas ei toimu ka ja siis lõppeb film liiga järsku poole tegevuse pealt ära. Kui ma nüüd võrdlen "Pilvede all" ja "Rohelised kassid", siis teine film meeldis mulle kordades rohkem. Saalis istuva publiku järgi võib kahjuks aga ristivastupidise järelduse teha. Nimelt "Pilvede all" filmi saalid on täis ja paljudes kohtades lausa väljagi müüdud. "Rohelised kassid" film äratas teisipäeval 23.01.2018 Tartus huvi ainult kaheksas inimeses (kellest üks olin mina). 
Minu silmis pole tegemist kindlasti mitte väärtfilmiga, kuid mõtlemisainet peaks filmist küll leidma. Näiteks sel teemal, kuidas me vanglas olevatesse või sealt vabanenud inimestesse suhtume. Paratamatult me eeldame, et vanglas on ainult pätid ja kaabakad (ja enamasti ongi), kuid sageli ei näe me nende kuriteo taga inimlikku motiivi (mida seal alati ei pruugigi olla). Kes igatseb oma kunagise armastatu juurde ja ei suuda leppida mõttega, et tema armastatu on surnud ja kes igatseb oma tütre ja tütrepoja juurde kuid kes ei ole nende juurde oodatud. Samuti oli minu jaoks mõttekoht tõsiasi, et kui sa arvad, et sind oodatakse ja sul on koht kuhu minna, siis tegelikult ei oota sind keegi ja sa leiad end tänavalt. Samas kui sul pole kohta kuhu minna ja pead sotsiaalmajaga leppima, siis nagu iseenesest asjad laabuvad. Filmi lõpp on muidugi kurb. Mõlemad peategelased saavad surma, millest oli mul ikka veidi kahju. Hoolimata sellest, et tegemist oli vangidega, olid nad minu jaoks sümpaatsed. 
Või on näitlejad lihtsalt sellise sarmiga, et nad ei suuda enda tegelaskuju vastikuks mängida. Kuigi kohati nägi Tõnu Kark filmi algusstseenis ikka päris paras rets välja. Ja see kuratlik naeratus koos kavala sädemega tema silmis oli nii nauditav. Mul on hea meel, et meil Eestis veel selliseid näitlejaid on, keda kaamera niimoodi armastab. Juba puhtalt Tõnu Kark´i pärast tasub filmi vaatama minna. Muidugi meeldisid mulle ka Vene näitlejad Sergei Makovetskiy ja Kirill Käro, eriti Sergei Makovetskiy. Siiski oli teda vaadates minu läbivaks mõtteks, et miks nii heasüdamliku inimese välimusega mees valiti vangi mängima? See polnud eriti usutav. Ja see pani mind veel rohkem tema tegelaskujule Eduardile kaasa elama. Peale nende nagu teistele näitlejatele pilk pidama ei jäänudki. Kuigi filmis tegi kaasa terve hulk tuntud Eesti näitlejaid: Mait Malmsten, Harriet Toompere, Eduard Toman, Ülle Kaljuste, Anti Reinthal, Egon Nuter jne. Mind tabas aga täieliku reaalsuskontrollina Ülle Kaljuste nägu suures plaanis. Millal ta nii vanaks on jäänud? Ja Kaljuste hääl oli samuti väga võõras (ehk mingi Cinamoni helisüsteemi trikk?). 
Kui nüüd aga filmi sisu juurde tagasi tulla, siis väga paljud asjad jäid minu jaoks kas lahtiseks või lausa seosetuks. Näiteks, kas Tõnu Kark´i kehastatud Markus oli kunagi hullumajas olnud? Kui jah, siis kas peale oma poksijakarjääri lõpetamist või lõpetaski ta hoopis seetõttu oma poksija karjääri, et sattus hullumajja? Või on hoopis kolmas variant õige? Kas Eduard oli dementne? Kui jah, siis see seletaks miks ta oma armastatut Mariat käis hooldekodus mitu korda otsimas. Kuid kui ta mõistus ja mälu olid korras, siis miks ta käis mitu korda hooldekodus Maria järele küsimas? Siis lisaks veel need poestseenid. Kuidas keegi aru ei saanud ega kahtlustanud midagi kui need vanamehed täiesti süüdimatult avalikult poodidest asju varastasid? Kas see Ülle Kaljuste kehastatud poemüüja Marta töötas varem psühhiaatriahaiglas? Ma alguses arvasin, et nad lähevad kedagi külastama, aga järgmises stseenis jõid (Marta ja Markus) nad koos personaliga kohvi. Ühesõnaga, neid segaseid episoode seal ikka jagus, aga ma rohkem ei esita siin oma küsimusi. Muidu need, kes filmi pole näinud saavad siit liiga palju infot filmi kohta. 
Ma ei teagi, kas see on selle filmi pluss või miinus, aga mõned stseenid olid seal väga reaalsete sündmuste sarnased. Näiteks stseen, kus üks Eesti poiste kamp sõimab vene keelset noormeest sibulaks ja nad selle mehe tema väikese poja silme all läbi peksavad. Või siis stseen, kus ühe erakonna esimees tulihingeliselt mustanahaliste sõjapõgenike vastu võitleb. Kui ma neid stseene kinolinal nägin, siis oli mu ainus mõte, et sellisest situatsioonist oleksin ma nagu juba kuulnud. Huvitav oleks nüüd teada, kas need stseenid filmiti enne kui reaalses elus need sündmused toimusid ja tegemist on autori fantaasiaga või on autor tõsielusündmustest inspiratsiooni allutanud?

Olgu kuidas on, mina igatahes ei kahetse, et ma kinno läksin. Minu meelest on tegemist igati huvitava filmiga. Kui tegelased lõpus surid (või kas ikka surid?), siis oli tahtmine üks väike pisar poetada. Ja kui osad filmikriitikud kurtsid, et neil oli filmi ajal igav, siis minul polnud kordagi igav. Minu meelest sai film lausa liigagi kiiresti otsa. Kui nüüd väga aus olla, siis on tegemist sellise tüüpilise "Eesti asjaga", mis alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. 

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Praktiline Eesti ajalugu

17.jaanuaril 2018 Tartu Uues Teatris

Pilt pärit Tartu Uue Teatri kodulehelt
Ma pole eriti usin Tartu Uue Teatri fänn. Eelkõige selles mõttes, et ma ei jookse esimese asjana nende mängukava vaatama, kui mul teatriisu peale tuleb. Kuigi kõik nende etendused, mida ma näinud olen, on mulle meeldinud ja iga kord olen ma endale lubanud, et ma külastan neid rohkem. Siiski on paljud inimesed minust tublimad ja ostavad aegsasti piletid Tartu Uue Teatri etendustele ära. Nii juhtuski, et kui mina peaaegu aasta tagasi tahtsin „Praktiline Eesti ajalugu“ vaatama minna olid kõik piletid välja müüdud. Nii ma selle etenduse vaikselt ära unustasin.
Kuni ühel päeval üks kolleeg uuris, kas ma olen seda etendust näinud. Pidin tunnistama, et ei ole, kuid oli plaanis minna aga pileteid ma ka veel ära ostnud ei ole. Nii möödusid jälle kuud kuni teine kolleeg mainis, et see esimene kolleeg oli talle ka seda etendust soovitanud ja me võiksime teatrisse minna. Jaanuariks pidi pileteid  veel saada olema. Ka see jäi tol korral ainult mõtteks. Kuni käes oli detsember ja oli viimane aeg jõulukingitusi osta. Ma veel imestasin, et detsembri keskpaigas oli jaanuari etendustele pileteid saada. Nii ma siis suhteliselt viimasel minutil oma kolleegist sõbranna kingituse sisse need teatripiletid pistsin. Loomulikult võttis ta viisaka inimesena mind endaga kaasa.
Mis seal salata, lootused olid mul teatrisse minnes suured. Esiteks on Tartu Uus Teater mind siiani üllatada suutnud ja alati on  huvitav mõelda, et mille huvitavaga nad nüüd lagedale tulevad. Kindlasti mängis suurt rolli ka teadmine, et etenduses kasutatakse Kukerpillide muusikat, mis mulle meeldib (kuigi ma ilmselt olen veidi liiga noor, et sellise lausega avalikkuse ette tulla) ja minu arvates tuju alati heaks teeb. Vähem tähtsam ei olnud ka minu kolleegi kiitus antud lavastuse kohta, kuna seniste kogemuste põhjal on meil üsna sarnaneteatrimaitse. Ootusärevus kasvas aga õige suureks siis kui ma etenduspäeva hommikul jaanuarikuisest „Teater.Muusika.Kino“ ajakirjast lugesin, et mitu teatrikriitikut ka soovitavad seda lavastust.
Kõike eelnevat arvesse võttes on täiesti mõistetav, miks mu ootused üsna kõrgele olid kruvitud. Tegelikult pole need ootused vist enam tükk aega nii kõrgele kruvitud olnudki. Ma ausalt öeldes lootsin sellest etendusest sajandi teatrisündmust. Kahjuks nii palju Tartu Uus Teater mind siiski rabada ei suutnud ja seega on sajandi teatrisündmuse koht minu südames hetkel veel vaba. Küll aga meeldis etendus minu sõbrannale väga ja ta arvas, et ma lihtsalt olen veel veidi noor selle lavastuse jaoks. Tema sõnade kohaselt oli ridade vahel päris head teksti, mis käsitles kunagist nõukogude aega. Sellest ajast ei tea ma tõesti väga midagi, sündisin ma ju siis kui see impeerium lagunemas oli. Eks ma üht-teist sellest impeeriumist ja tema eripäradest ikka tean ka, kuid kuna ma läksin teatrisse otse töölt, siis oli juba väike väsimus sees ja nii ma kaotasin oma viimsegi ridade vahelt lugemise oskuse.
Teatrisse minnes arvasin ma, et lavastus räägib loo Eesti ajaloost viimase saja aasta jooksul, ehk siis alates Eesti iseseisvumisest. Nii ei kujutanud ma väga hästi ette kuidas need Kukerpillide laulud sinna konteksti sobituvad. Toidu osas oli mul aga hoopis kindlam visioon – nimelt arvasin ma, et kokk Ann Ideon teeb igale ajastule kohaseid toite. Või õigemini ka kujutasin ette, et ta serveerib lihtsalt neid toite laval. Sest pole ju mõeldav, et peaaegu kahe tunni jooksul keegi laval päris toitu hakkab ahjus või pliidil valmistama. Tegelikkuses oli kõik aga hoopis teistmoodi.
Ajalootund oli praktiline ja algas ikka aegade algusest, ehk siis sellest kui kogu maailma kattis ainult vesi. Sealt siis liikus ajalugu edasi kuni tänapäeva. Alguses olid vees ainult kalad, kuid veidi hiljem hakkasid tekkima olendid, kes liikusid maismaal ja mõne aja pärast olid juba tekkinud imetajad jne, Kogu seda protsessi ilmestasid Kukerpillide laulud, mis olid väga oskuslikult lavastusse põimitud ja mõnel hetkel oli tunne, et laval kasutataksegi ainult Kukerpillide laulusõnu. Siiski oli seal muud teksti ka vahel ja ainult laulusõnades terve etenduse jooksul ei räägitud. Toidud, mida Ann Ideon laval valmistas iseloomustasid seda aega, millest parasjagu räägiti (nagu ma eeldasin), kuid kogu see toitude esitlemine toimus Tartu Uuele Teatrile omases kastmes. Selles mõttes oli tõesti tegemist praktilise ajalooga, et lisaks sündmuste kajastamisele sai praktiliselt näha ka erinevate ajastute eluolu, toitu ja inimeste mõtteid.
Nagu ma juba eespool kirjutasin, vaheldus tekst laulusõnadega. Kõiki laule laulsid näitlejad ise. Saatepille mängisid samuti näitlejad ise. Enamasti mängisid näitlejad ukulelet, kuid vahel ka klaverit. Erandina tuleb välja tuua Maarja Mitt, kes mängis viiulit (muuseas mitte üldsegi halvasti) ja Robert Annus, kes mängis akordionit (mis polnud minu jaoks üllatus). Vahepeal tagusid Robert Annus ja Tambet Seling ka trummi. Neid toetasid pillimehed Rando Kruus ja Oliver Vare bändist Odd Hugo, kes mängisid kontrabassi, klaverit, suupilli, ukulelet jne. Kõige rohkem üllatas mind aga teatri kunstnik-rekvisiitor Epp Peedumäe, kes mängis väga hästi viiulit. Teistele ei jäänud alla ka viis teatri vabatahtlikku noort (ma tegelikult ei ole enam kindel, kas nad on vvabatahtlikud või nüüd juba päris teatri töötajad, aga kooliõpilased on nad vist küll veel kõik), kes moodustasid ukulele orkestri.
Kõige rohkem üllatas mind aga Ann Ideon. Jah, ma polnud temast varem kuulnud ja seega on mind lihtne üllatada. Ma eeldasin (Ma olen juba ammu aru saanud, et ma peaks vähem eeldama. „Eeldused on kõigi p****eminekute alus“, nagu ütleb minu vend.) et kokk on laval lihtsalt selleks, et seal söögiga tegeleda. Aga seda, et kokk kogu etenduse kandev roll, poleks ma osanud küll ette kujutada. Veel vähem oleks ma osanud ette kujutada, et üks kokk nii hästi laulab ja nii hästi karakterrolli teeb. On see kindel, et Ann Ideon on ikka ainult kokk, mitte näitleja? Mul ei andnud see küsimus rahu ja tegin väikese otsingu, millest sain teada, et Ann Ideon on terve elu laulnud ja geograafi haridusega. Multitalent ühesõnaga. Igatahes minu täielik lemmik selles etenduses.
Veel meeldis mulle Tambet Seling, sest temast ma ka ei teadnud varem suurt midagi. Olin küll kuulnud sellisest näitlejast, kuid teatris näinud ei olnud. Seega oli teda laval huvitav vaadata. Eriti meeldis mulle tema kehastatud Lembitu. Kui ma juba meeldimistest räägin, siis Robert Annus meeldis mulle ka. See on veidi huvitav, sest mingil Vanemuise ajal ei sümpatiseerinud ta mulle üldse. Olen teda Draamateatris paaril korral laval näinud ja nüüd siis Tartu Uues Teatris ning tegemist on hoopis teise näitlejaga. Ma ei tea, kas tema enda elus on midagi muutunud, et ta teeb huvitavamaid osalahendusi või on ta sattunud nüüd paremate lavastajate käe alla, kes oskavad tema huvitavaid tahkusid ära kasutada.
Üleüldse leidsin ma end teatris mõttelt, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu suudavad lisaks igasuguste uute nüansside lavale toomisele ka näitlejad panna ennast ületama ja end uuest küljest näitama. Võib-olla see ongi see, mis mulle selle teatri juures meeldib, et sa kunagi ei tea mida lavastuselt ja näitlejatelt oodata. Sel korral oligi minu jaoks üllatusmomendiks laulvad ja pilli mängivad näitlejad. Loomulikult kogu toidukunst ka. Ma poleks iialgi osanud arvata, et ma kunagi teatrisaalis näen kuidas ehtsast taignast kukleid laval otse publiku silme all küpsetatakse. Või liha praetakse. Ja vahvlite küpsetamisest ma parem ei räägi. Igatahes soovitan ma enne teatrisse minekut kõht korralikult täis süüa, sest muidu võtab see värskelt ahjust tulnud kuklite, praetud liha ja küpsetatud vahvlite lõhn teil lihtsalt igasuguse keskendumisvõime ära ja te ei saa etendusest midagi aru.
Võib-olla see ongi üks põhjus, miks ma etendusest nii suuresti vaimustatud ei olnud, nagu ma lootsin. Mul oli kõht veidi tühi ja nende toitude nägemine ja lõhna tundmine viis lihtsalt fookuse paigast. Mis seal salata, kuna Ann Ideon tundus minu jaoks kõige huvitavam tegelane laval, siis ma jälgisin teda ka kõige rohkem. Laval toimus aga kogu aeg igas nurgas nii palju tegevusi, et ma lihtsalt ei suutnud kõike korraga jälgida. Ehk seepärast läks mul ka osa teksti ridade vahelt kaduma. Kuigi mulle oleks meeldinud, kui laval oleks korraga veidi vähem toimunud ja inimene oleks saanud rahulikult süveneda. Kohati jättis see liigne tegevus minu jaoks etendust hakitud mulje ja minu jaoks eo tekkinud kõikide ajastute või üleminekute vahel tervikut. Minu jaoks keskenduti liiga palju tegevusele ja liiga vähe sõnale. Kogu sõnaline osa käis pidevalt tegevuse (mida oli liiga palju korraga, nagu juba öeldud) ja pillimängu saatel, mistõttu läksid minul vahepeal need vähesedki sõnad kaotsi. Laulud olid toredad ja kaasakiskuvad ning hästi etendusse seatud, kuid kohati tundus mulle, et isegi muusikalides ja operettides on rohkem sõnalist osa, kui käesolevas lavastuses.  
Võib-olla see ongi põhjus, miks ma lavastuses pettusin. Ma olen ikka arvanud, et mulle meeldivad muusikalid ja operetid, sest seal on kaasahaaravat muusikat ja pole ohtu liigselt venivate dialoogide tekkimiseks. Kui mulle nüüd aga anti teatris palju muusikat, laulu ja tegevust ning vähe dialoogi, siis olen ma pettunud. Ma vist ootan teatrilt seda tasakaalu muusika ja sõna vahel. Tartu Uus Teater oli minu jaoks seda kaalukaussi liigselt muusika poole kallutanud. Aga see on ainult minu arvamus. Minu kolleegidele ja mitmetele kriitikutele ju meeldis väga. Ma pole lihtsalt nii parktiline inimene ja oleksin veidi rohkem teoreetilist ajalugu oodanud. Aga inimesed ja nende maitsed ongi erinevad. Küll aga hoiatan ma selle eest, et laulud võivad kummitama jääda. Hetkel on pühapäev ja ma käisin teatris neljapäeva õhtul, aga Kukerpillide „Oi külad, oi kõrtsid“ kõlab konstantselt minu peas. Siiki mitte Kukerpillide, vaid Tambet Selingu ja Robert Annuse esituses.
Päris maha visatud aeg see siiski ei olnud. Sest nagu ma juba ütlesin, siis Kukerpillide laulud teevad minu meelest tuju alati heaks. Ja minusugune andetu kokk õppis nüüd ka ära kuidas on õige liha praadida. Tegelikult sai ikka nalja ja naerda ka ning imestada kui andekas oskab üks lavastaja olla, et näitlejatelt kõik need oskused välja pigistab. Oleks lavastuse pealkiri olnud „Praktiline Eesti toiduajalugu“, oleksin ma väga rahul ja kiidaksin taevani. Pealkirja järgi ma eeldasin rohkem ajaloo (eelkõige lähiajaloo) sündmuste rääkimist. Tegelikult oli etenduses isegi Balti kett ja nii saksa kui vene võimu all olek välja toodud, kuid ma mingil põhjusel arvasin, et nendest räägitakse pikemalt. Samas eks nendest sündmustest teame me kõik.
Kes aga tahab praktilist Eesti ajalugu näha läbi praktilise toiduvalmistamise õpetuse, siis märtsi lõpust on ajalootund Tartu Uue Teatri tunniplaanis jälle olemas.

Autor-lavastaja: Ivar Põllu
Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare
Toidukunstnik: Ann Ideon
Laval olid:
Ann Ideon
Maarja Mitt
Maarja Jakobson
Robert Annus
Tambet Seling
Rando Kruus
Oliver Vare
Epp Peedumäe
Uue Teatri ukuleleorkester

Keda huvitab, siis lavastuse kohta saab rohkem informatsiooni teatri kodulehelt SIIN. Hetkel küll polnud aprilli mängukava väljas, aga märtsi lõpus, aprilli alguses tulevad uued etendused.