teisipäev, 23. mai 2017

Saage tuttavaks - Köster

17.mail 2017 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses
Pilt pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt
Puhkus on ikka nii tore aeg. Muudkui saab teatris käia. Ma teen nüüd selle mai kuuga vist oma terve senise viie kuu teatrikülastused tagasi. Nagu ma eelmises postituses (SIIN) kirjutasin, siis viimasel ajal lõpeb mängukavade vaatamine teatrikülastusega. Nii ma siis avastasingi, et kõikvõimas Tallinna Linnateater tuleb Põlvasse külalisetendust andma. Ja nii uskumatu, kui see ka polnud, siis piletid olid täitsa saadaval. Mis siis muud, kui tuli pilet ära osta, autole hääled sisse panna ja Põlvasse teatrisse sõita. Nii siis juhtuski, et mais vaatasin järjest kolme lavastust, mis rääkisid ajaloolistest inimestest. Kes neist siis olid vähem ja kes rohkem tuntud. Ma ikkagi loen Köstri ka ajalooliseks isikuks, sest vaevalt, et Eestimaal on mõnda inimest, kes pole midagi kuulnud Oskar Lutsu raamatust "Kevade" (või filmist) ja ei teaks sealset Köstrit. Olgugi, et Köster on kirjanduslik tegelane, siis ikkagi Eestis on ta omamoodi ajalooline kuju.
Mina konkreetselt otsustasingi lavastust ainult sel põhjusel vaatama minna, et tegemist on Tallinna Linnateatri lavastusega. Ilmselt kõik vähem või rohkem teatrihuvilised on kuulnud kui võimatu on Tallinna Linnateatrisse pileteid saada ja kui häid lavastusi seal tehakse. Mu kõrval istuvad naised olid lausa arvamusel, et Tallinna Linnateatril on oma maffia, kes iga kord kõik piletid ära ostab ja seega pole tavalistel inimestel mingit võimalustki sinna pileteid saada. Ma siiski mingit maffia olemasolu ei usu. Aga ära tahtsin näha, et mida head see Tallinna Linnateater siis pakub. Seda enam, et teater tuuakse põhiliselt koju kätte.
Ma teadsin küll, et Danzumees on oma blogis (SIIN) sellest lavastusest kirjutanud, kuid mitte ei mäletanud, kas ta kiitis või laitis. No ja nii laisk olen ma ka, et ei viitsinud üle ka lugema minna, mida ta siis tol korral täpsemalt kirjutas. Nüüd kui olen lavastust näinud, julgesin üle vaadata, et kas siis kiitis või laitis. Pigem talle ei meeldinud, kuigi ma ei saanud aru, kas ei meeldinud selle häiriva piiksu pärast, mis segas etenduse nautimist, või oli seal veel midagi. Igatahes on see huvitav, sest tavaliselt kui mulle lavastus ei meeldi, siis talle on need lavastused ikka meeldinud. Aga seekord ei meeldinud mulle ka.
Kohe algusest peale ei suutnud ma mingil põhjusel etendusele keskenduda. Juba esimese paari repliigi järel sain aru, et tegemist on igava monoloogiga, kus köster ainult sõimab ja räägib, miks ta neid lapsi vihkab, keda ta õpetama peab. Igatahes täpselt sellise mulje mulle alguses etendus jättis. Eriti ebameeldiv oli kuulata, kuidas Köster soovis lastele auk pähe puurida, et nende rumalused siis sealt kaudu välja saaksid voolata. Või kui Arno Tali ja Raja-Teele läbi jää kukkusid, siis soovis Köster, et nad oleksid sinna ära külmunud. Või edasisest haigusest mitte eluga välja tulla. Vot sellised õudused tegid teksti minu jaoks vastuvõetamatuks. Eriti häiris see, kuidas Köster absoluutselt kõiki vihkas. Siiski oli seal paar head lauset ka. Näiteks: "Ma ei ole tegelikult paks. Lihtsalt see rätsepmeister Kiir ei oska riideid õmmelda. See Kiir on lihtsalt loll." 
Ma tegelikult ei teagi, kas põhjuseks, miks mulle etendus ei meeldinud, oligi eelkõige see, et üks inimene nii kuri on. Ma mõtlesin päris mitu korda, et nii kurja inimest ei saa olemas olla. Eriti ei saanud ma aru, et miks nii kuri inimene siis köstriks, ehk jumalasulaseks pidi hakkama. Või ei meeldinud etendus mulle seepärast, et see "Kevade" teema on juba nii ära leierdatud ja kõikidel inimestel on juba kooliajast saadik sellest küllastumus. Samas, kui kõik küllastunud oleksid, siis ei oleks inimesed vist seda teatris vaatamas. Minu jaoks võis etendus tegelikult igavaks jääda ka ainuüksi seetõttu, et tegemist oli monotükiga. Ma pole monolavastusi küll väga palju näinud, kuid need kipuvad sageli olema minu jaoks igavamad, kuna laval on ainult üks näitleja. Mingil hetkel muutub selle ühe näitleja vaatamine üksluiseks. Ma leian, et hea monitüki suudab välja mängida ainult väga suurepärane näitleja. 
Tegelikult pean ma nüüd iseendale vastu rääkima ja tunnistama, et Peeter Tammearu on väga hea näitleja ja tema mängimist oli tore vaadata. Ainus etteheide, mis mul lavastajale näitleja valikul oleks, on see, et köstrit oleks võinud keegi vanem mängida. Filmist mäletame me kõik ju köstrit kiilakana ja peaaegu valgeks kulunud juustega. Tammearu veel nii kiilakas ei ole ja juuksed olid tal ka tumedad. Aga see on puhtalt minu enda viga, et mina oleks kedagi vanemat köstrina näha tahtnud. Muus osas mul näitleja suhtes kriitikanooli pole. Tegelikult ma arvan, et Peeter Tammearu sai rolliga nii hästi hakkama, et see ongi põhjus miks mulle etendus ei meeldinud. Tammearu lihtsalt oli alguses nii vihane ja kuri, et ma tõsimeeli hakkasin teda vihkama (tegelikult ikka hakkasin vihkama Köstrit, mitte Peeter Tammearut). Kui alguses tundus mulle, et meile näidatakse ainult kurja köstrit ja nii polegi Tammearul midagi näidata (kogu etenduse ajal ainult karjuda pole väga eriline andekus), siis tegelikkuses oli monolavastus ikka nii osavalt ja hästi seatud, et Peeter Tammearu sai oma näitlejavõimeid väga mitmekülgselt demonstreerida. Lisaks kurjale laste(inimese)vihkajast köstrile sai näha köstri kurja moori, noorukest teenijatüdrukut ja isegi köstrit ennast väikese poisikesena. Ja seda kõik ühe inimese esituses. Vahepeal vahetusid registrid ja tunded lausa sekunditega, mis näitas ikka väga hästi Peeter Tammearu andekust.
Tegelikult loo lõpp oli minu jaoks üllatav ja kuigi ma korraks mingil hetkel kahtlustasin, et äkki Köster vihkab lapsi seetõttu, et ta on ise kunagi samasuguste lapsevihkajatega koos pidanud olema, siis ma päris sellist lõppu oodata ei osanud. Ma ei tahaks lõppu detailselt ette ära rääkida, aga ütleme nii, et mulle meeldis lõpp rohkem, kui algus. Etenduse lõpuks sain ma aru, et isegi Köster on lihtsalt inimene ja ta vihkab lapsi põhjusega. Kui tegelikult vihkab. Samuti sai õhtu lõpuks selgeks see, et tegelikult ei ole see päris klassikaline vihkamine, vaid pigem kadedus selle üle, mida Köster ise enam tunda ei saa. Või pigem valu, mida põhjustab kunagiste unistuste purunemine. Ja alati jääb oht või hirm, et kui minu elu läks nässu, siis mis siis, kui teistel ei lähe ja neil läheb paremini.
Ma isegi ei tea, kellele ma seda lavastust soovitaksin. Kui Teile "Kevade" film meeldib, siis võib-olla teile meeldib see lavastus ka. Samas, kuna me oleme filmis harjunud lastele kaasa elama ja pigem Köstrit kurjaks pidama, siis ei pruugi kõnealune lavastus meile meeldida. Ma arvan, et eelkõige kõik need, kes armastavad/naudivad Peeter Tammearu näitlemist, võiksid seda lavastust küll vaatama minna. Või need, kes üldse igasugust monolavastust naudivad. Saate tund ja 35 minutit puhast talenti nautida. Aga sellest, miks see Tallinna Linnateater nii populaarne on, ma selle lavastuse kontekstis küll aru ei saa. Polnud minu meelest nii väga eriline lavastus. Samas saalis mõned inimesed ikka naersid pidevalt. Mõni mees ikka naeris kõvasti ja üle saali. Äkki tundsid nad Köstris iseenda ära? Kes seda teab. Mina igatahes etenduse lõpuks teatrisse minekut nii palju ei kahetsenud kui alguses, aga pean siiski tunnistama, et lootsin Tallinna Linnateatrilt ja Andrus Kivirähkilt kordades rohkem, kui ma seda selle ühe tunni ja 35 minuti jooksul sain.

Autor ja lavastaja: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Valguskujundaja: Neeme Jõe
Mängib: Peeter Tammearu


Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

kolmapäev, 17. mai 2017

Paljasjalgne Debora

16.mail 2017 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas
Foto: Fotoliis
Ma ei mäletagi enam, millal mul selline tunne oli, et nii kui mängukava lahti võtan, siis muudkui tahakski ainult teatris käia. Praegu igatahes on jälle see periood peal. Nii ma siis avastasingi, et Kuressaare Linnateater tuleb oma lavastusega "Paljasjalgne Debora" Tartusse. Ma pole ühtegi Kuressaare Linnateatri lavastust kunagi varem näinud. Mingeid kiidusõnu vist olen siit-sealt kuulnud nende kohta. Ometigi teadsin ma kohe, et seda lavastust tahan ma vaadata. Ja nii sündiski.
Etteruttavalt võin juba ära öelda, et igati tore õhtu oli. Ma ei tea, kus ma vahepeal käinud olen (ilmselt igal pool mujal, kui Vanemuise väikeses majas), aga nii tore oli jälle üle pika aja neid tuttavaid publikuteenindajaid näha. Ma ilmselgelt käin liiga palju väikeses majas, kui ma ainult sealseid töötajaid kõige paremini ära tunnen. Tegelikult tunnen mõned teised ka ära, aga väikeses majas on mu meelest kõige sõbralikumad teenindajad. Lisaks sattusid mulle saalis mõlemale poole kõrvale istuma soliidsed vanemad prouad, kes mulle kõrvale istudes viisakalt "Tere õhtust" ütlesid ja pärast lahkudes "Head õhtut" soovisid. Ma olen teatris palju käinud, kuid sellist võhivõõraste viisakust pole ma varem kohanud. Aga see oli nii tore. Olgu, ma alguses olin ikka natukene ehmunud ka, et ma ju ei tunnegiseda inimest ja miks ta mind teretab. Ma peaks seda järgmine kord teatrisse minnes katsetama. Kaks võimalust: ma kas teen ka teistel tuju heaks või vaatavad nad mind nagu napakat, et miks ma neid teretan, kuigi me ei tunnegi teineteist. 
Ja siis oli see aeg käes, kus saal läks pimedaks ning sai etendust nautima hakata. Nii kui vana Debora (Piret Rauk) lavale tuli, mõtlesin ma, et mida põrgut ma siia teatrisse tulin. Kas ma siis ei mõelnud sellele, et kui Debora Vaarandi oli luuletaja, et siis on kogu lavastus luulevormis. Jah, ma olen selline imelik, kes väga ei armasta värssvormis rääkimist, sest see nõuab mul pingutust, et jutust aru saada. Mitte, et mul selle pingutuse vastu otseselt midagi oleks, aga mu meelest värrsvormis lavastuse vaatamine nõuab endalt mingit eelhäälestust, nagu balletti vaatamine. Ja selleks ma eile valmistunud ei olnud.
Õnneks ikkagi räägiti lavastuses normaalselt. Vahele siiski loeti luuletusi ka, aga see mind sel hetkel enam ei häirinud. Ma arvan, et etendus oli mingi 5 minutit kestnud, kui ma juba mõtlesin, et jumal tänatud, et ma end teatrisse ajasin. Nii head lavastust ei ole ma tükk aega näinud. Ma ei oska isegi ühtegi konkreetset asja välja tuua, miks mulle see lavastus meeldis. Kogu komplekt kokku oli aga lihtsalt suurepärane ja muutis mu toredalt alanud õhtu veelgi toredamaks. Ilmselt olid üheks põhjuseks näitlejad. Kui ma hoolega mõtlen, siis olin nendest viiest laval varem improteatri etenduses näinud ainult Merilin Kirbitsat. No ja improteater ja klassikaline teater on ikka midagi täiesti erinevat. Teised olid minu jaoks jumala tume maa. Andres Raag ja Piret Rauk olid küll telerist tuttavad (mul isegi ei tule ühtegi konkreetset tegelast meelde, keda nad telekas mänginud on), kuid teler ja teater pole minu jaoks võrreldavad. Seega olid näitlejad oma karakteritega huvitavad vaadata. Ei olnud minu jaoks seda igavaks muutuvat "teeme igas lavastuses samu liigutusi ja kasutame sama intonatsiooni". Üks asi oli kindlasti see, et näitlejad olid minu jaoks avastamata, kuid päris kindlalt julgen ma väita, et näitlejad olid ka niisama igati tasemel. 
Ma isegi julgeksin väita, et Andres Raag tegi Juhan Smuuli mängides korraliku karakterrolli. Kohati meenutas Smuul mulle oma prillide ja barettiga kunagise kanal 2 hittsaate Zorrot. Ja see inisev hääl ja rõõmus ning muretu hoiak olid väga kaasahaaravad. Samas Aadu Hint (Arvi Mägi) tundus vastupidiselt Smuulile hästi korralik ja kohati igav mees. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et kas Arvi Mägi üldse näidelda oskab, et see Hint on nii igav. Siis ma sain aru, et ilmselt Aadu Hint oligi selline korralikult igav/igavalt korralik mees. Nende kahe väga erineva mehe omavahelist suhtelmist ja isegi duelli oli väga põnev jälgida. Lisaks kahele eriilmelisele mehele oli laval ka kaks eriilmelist Deborat. Üks noor 24 aastane Debora, kes oli parajalt lapsik ja naiivne, kuid siiski oma põhimõtetele kindlaks jääv. Teine juba vana ja kogenud ning elutarkust täis Debora, kes oma elule tagasi vaatas. Nii nagu oli kahe mehe vestlusi väga huvitav jälgida, oli ka kahe Debora omavahelist vestlust ja kohati siseheitlusi huvitav vaadata. Lisaks käis lavalt läbi ka Aarne Mägi, kes kehastas Anton Vaarandit ja Alo Hoidret. Kuna nende meeste roll Debora elus ei olnud nii suur kui Smuulil ja Hindil, siis oli neid laval näha ainult vilksamisi. Seega need tegelased ja ühtlasi ka neid kehastanud Aarne Mägi jätsid mu üsna külmaks. Oleks ka ilma nendeta hakkama saanud, kuigi ajaloo või kirjandusloo vaatepunktist oli neid ilmselt vajalik käsitleda.
Lisaks äärmiselt kaasahaaravatele tegelaskujudele oli Urmas Lennuki poolt kirjutatud tekst äämiselt nauditav. Lennukile iseloomulikult oli ajalooliste sündmustega läbisegi kajastatud ka tänapäevaseid sündmusi ning ei puudunud ka huumor. Järjekordselt ei ole mul kõik need naljad meeles, aga neid oli nii palju ka, et kõiki poleks ma meelde suutnud ikka jätta. Põhimõtteliselt oligi lugu nii üles ehitatud, et oma 100 aasta sünniaastapäevaks kutsus Debora enda juurde talle tema eluajal olulised olnud mehed. Nii nad seal siis meenutasid oma elatud elu. Nende meenutuste käigus saigi publik kiire ülevaate Debora Vaarandi elust ja mingil määral ka Aadu Hindi ja Juhan Smuuli elust. Kes nüüd kardab, et lavastus liiga kirjanduslikuks muutub, siis seda kartma ei pea. Nagu ma juba kirjutasin, siis on ajaloolised meenutused sageli läbi huumoriprisma meenutatud ja ei puudu ka tänapäevased sündmused. Igatahes ühel hetkel võisin ma saalis istuda hiirvaikselt ja mõelda pingsalt lavalt kostvate luuleridade või tegelase elusaatuse peale ja järgmisel hetkel vappusin ma koos ülejäänud saaliga naerukrampides. Ja nii praktiliselt kogu kaks tundi, mis etendus kestis.
Igatahes oli lisaks väga heale tekstile ja näitlejatööle suurepärast tööd teinud ka lavastaja Raivo Trass. Ega näitlejatöö ju ilma lavastajata ei tule. Ma küll ei ole ühtegi lavastuses käsitletud kirjanikust oma silmaga näinud, kuid kui vaadata neid pilte, mis etenduse ajal taustaks jooksid, siis oli lavastaja suutnud üsna sarnased näitlejad valida. Või olid grimmeerijad/juuksurid nad lihtsalt nii sarnaseks teinud. Kuigi mingi loomulik sarnasus paistis ka ikka olemas olevat. Lisaks oli etenduse tempo päris korralik. Esimene vaatus sai läbi nagu linnulennult. Siiski teine vaatus jäi minu meelest veidi toppama ja ei olnud sündmused enam nii hoogsad kui esimeses vaatuses. Samas kas see oli kogemata või oligi see taotluslik, kuna ajalises mõttes oli Debora teises vaatuses vanem ja ehk ei tormanud nii palju ringi, kui nooruses. Seda teab ainult lavastaja. Igatahes oli lavastus nii hästi lavastatud, et vaheajal oli teatri koridoris näha ainult rõõmsaid ja naerusuiseid külastajaid. Kui ma tavaliselt ikka kuulen vaheajal või peale etenduse lõppu mõnda kriitikanoolt nähtud lavastuse kohta, siis sel korral seda ei juhtunud. Järelikult pole ma ainus, kes etendusega rahule jäi. 
Kui ma enne etenduse algust kuulsin siit-sealt, et täna on teatrisse tulnud ainult kirjandushuvilised, siis ma hakkasin tõesti veidi kartma, et äkki mul on liiga igav teatris. Kartsin, et juhtub nii nagu viimane kord "Vaim masinas" etenduse ajal, kus ma tõesti tundsin, et tegemist on ajalooliselt liiga raske etendusega minu jaoks. Seekord seda siiski ei juhtunud. Ma sain hoopis enda lugemisnimekirja paar raamatut juurde. Kindlasti tahan ma kõik need raamatud läbi lugeda, mida lavastuses kõige rohkem käsitleti. Aga kas selline huvi raamatute vastu näitab seda, et ma olen ka kirjandushuviline? Äkki mul seepärast ei olnudki igav, et ma olen ka kirjandushuviline? Siiski julgen ma nendele küsimsutele vastata eitavalt ja soovitada etendust ka nendele, kes erilised kirjandushuvilised ei ole. Nende jaoks aga, kellele kirjandus ja teater meeldivad, peaks see lavastus aga lausa kohustuslik olema. Seega kes Saaremaale satuvad, siis hoidke Kuressaare Linnateatri mängukaval silm peal. Mängukaval tasub niisama ka silma peal hoida, sest äkki satuvad nad just teie kodukanti külalisetendust andma.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Raivo Trass
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt
Mängisid:
Merilin Kirbits - noor Debora
Piret Rauk - vana Debora
Andres Raag - Juhan Smuul
Arvi Mägi - Aadu Hint
Aarne Mägi - Anton Vaarandi; Alo Hoidre

Rohkem infot Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN

laupäev, 13. mai 2017

Anatoomiline teater - midagi teatrihuvilisele tervishoiutöötajale?

10.mai.2017 Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis
Foto: Heiki Leis
Oh jeerum, kui kaua ma pole teatris käinud. Tegelikult pole ma sel aastal üldse mitte väga usinalt teatrisse sattunud. Teadupärast olla loll see, kes vabandusi ei leia, seega las see jääda niisama, miks ma teatris käinud pole. Siiski kui aus olla, siis lisaks miljonile erinevale vabandusele, polnud nagu erilist isu ka.
Blogiauhindadele kandideerimine natukene pani end kehvasti tundma, sest mida ma kandideerin, kui ei suuda sisugi toota. Jällegi võiksin siia miljon vabandust kirja panna, miks ma midagi kirjutanud ei ole. Samas panin end auhindadele juba nii ammu kirja, et tol ajal selle kirjutamisega väga probleemi ei olnud. Aga see selleks. Igatahes tuleb siit nüüd uus postitus.
Täna lihtsalt tundsin hommikul, et mul pole suuri kohustusi ja võiks teatrisse minna ja siis natuke blogida ka. See täna oli teisipäeva 09.05 hommikul. Kõik ettekanded/abstraktid/magistritööd, mille kallal pidin töötama, on peaaegu valmis ja ma võin endale ühe vaba päeva lubada. Suure hurraaga lõin Vanemuise kodulehe lahti ja nägin, et täna on seal Rakvere Teatri külalisetendus (See kõik on tema), mida mul soovitati vaadata ja mida ma ka näha oleks tahtnud. Muidugi olid kõik piletid välja müüdud. Siis nägin, et vanas anatoomikumis mängitakse ajaloolist anatoomilist teatrit ja ma olin müüdud.
Ma ei teagi, mis see täpselt oli, mis minus huvi äratas. Nimelt pole ma eriti suur Merle Jäägeri fänn (v.a. siis, kui ta mõnes seto lavastuses mängib) ja ajaloo huviline pole ma ka kunagi eriti olnud. Kas tõesti piisas mulle, kui tervishoiutöötajale sõnast "anatoomiline", et lavastust mulle maha müüa? Tõde saabub peagi.
Fun fact on see, et ma olin teatrist nii elevil, et ostsin 9.mail piletid ja arvasin, et etendus on sama päeva õhtul ja ronisin teatrisse kohale. Enne seitset logistasime sõbrannaga vana anatoomikumi uksi, aga mingil ime põhjusel uksed ei avanenudki. Selgus, et etendus on alles 10.mai. Aga tõelised fännid pididki varem kohale minema. Sel korral siis lausa 24h varem. Õnneks oli mul ikka järgmine õhtu ka vaba ja sain kenasti teatris ära käia.
Enne etendust oli võimalik giidiga vanas anatoomikumis ekskursioonil käia. Seda võimalust me ka kasutasime. Ma pean tunnistama, et ma arvasin, et meile näidatakse tervet vana anatoomikumi. Kahjuks piirdus ekskursioon maja ees väikese jutuga sellest, kes see Parrot oli. Edasi liikusime majja, kus veidi räägiti sellest kuidas anatoomikum vanasti töötas ja kuidas laipu enne lahkamist hoiti jne. Seejärel läksime üles ringauditooriumi, kus etendus toimus ja seal rääkis ka giid veidi ning seejärel algas etendus pihta. Õnneks olen ma vanas anatoomikumis päris mitu korda käinud veel sel ajal, kui seal see suur meditsiinikollektsioon asus, mis praegu Ahhaaas on. Kuna praegu on vanas anatoomikumis Tartu Ülikooli õppehooned, siis vist päris igale poole ei oleks meid mõteet olnud lasta ka. Kes ei tea, milline ringauditoorium välja näeb, siis allolevalt pildilt on võimalik seda näha. Ühtlasi saate aimu sellest, kui intiimses ruumis lavastust mängitakse ja kui lähedal te näitlejale olla saate.
Pildi autor Heiki Leis. 
Ma õnneks sattusin heasse kohta istuma, nägin kuidas Merle Jääger uksest sisenes ja seega nägin ka seda osa, mis paljudele etenduse algusest nähtamatuks ehk jäi. Lisaks oli mul hea koht ka seetõttu, et ma istusin keskel ja nii ei saanud Merle Jääger otse minu kõrval kõvemat häält teha või minu nina all lauale taguda või minule mõne teema kohta arvamust avaldada. Samas oli mul suurepärane vaade kõikidele nurkadele, kus midagi toimus. Ja prille ka polnud vaja. Kahju oli ainult sellest, et viimases reas ei saanud selga toetada. Ja kuna see ringauditoorium on väga väike, kartsin ma alguses, et ma ei mahu sinna istmetele istuma. Tegelikult oleks õigem kirjutada, et nende istmete vahed on liiga kitsad. Ruum on ka võrreldes teatrisaaliga väike, kuid siiski oli mul rohkem hirm nende kitsaste istmevahede pärast (mis üleval oleval pildil ei tundu üldse nii kitsad olevat). Õnneks seda probleemi siiski ei olnud. Ka päris tursked mehed mahtusid sinna istuma ja isegi mõned kepiga vanaprouad said ronimisega hakkama, seega pole vaja seda ringauditooriumi karta.
Kui ma ekskursiooni ajal juba Kliinikumist paari tuttavat nägu nägin, sain aru, et ma pole ilmselt ainus, kes sõnade „anatoomiline teater“ peale teatrisse läks. Ülejäänud inimesed tundusid minu oskamatule silmale olevat lihtsalt ajaloo huvilised või Tartu Ülikooli muuseumi enda töötajad. Vähemalt ekskursiooni ajal oskasid nii mitmedki külastajad giidi parandada. Tegelikult ka enne etendust teatasid paar inimest, et teatrikavas on mingi ülikooli puudutav viga sees ja mainisid, et Merle Jääger näeb väga Parrot sarnane välja. Eks nad siis teadsid, milline Parrot välja näeb, sest ma polnud varem sellisest inimesest kuulnudki.
Etenduse käigus selgus, et ma vist ikka ei  olnud päris ainus, kes teemast mitte midagi ei teadnud. Nimelt oli auditooriumis ikka päris mitu inimest, kes konkreetselt keset etendust magasid. Nende hulgas ka paar mulle tuttavat nägu tervishoiutöötajate seast. See lubab mul arvata, et tegemist ei olnud päris sellise lavastusega nagu inimesed ette kujutasid, Nii mõnigi ärkas ainult selle peale üles, kui Parrot otse nende ees rusikaga vastu lauda lõi. Täpselt nagu õppejõud loengus magama jäänud üliõpilasi üles äratab. Ma pean tunnistama, et ka minul tekkis päris mitmel korral haigutus peale, kuid ma ikka suutsin seda tagasi hoida. Võib-olla mingitele füüsika või ajaloo huvilistele oli teema huvitav, kuid minusuguse keskmise inimese jaoks jäi teema kohati ikka väga igavaks. Aru ma ei saa, kus see välja reklaamitud anatoomiline teater oli? Kas tõesti laip laval, pidi kohe teatri anatoomiliseks muutma? Ma ikka lootsin, et seda laipa kasutatakse veidi rohkem etenduses ära. Või räägitakse natukene rohkem anatoomiast. Aga see on puhtalt minu viga ilmselt. Tegelikult ei räägitud füüsikast ka seal nii väga palju. Rohkem oli ikka tegemist Parroti elulooga. 
Samas tahaks ma suure aplausi Merle Jäägerile teha mehe rolli eest. Minu meelest oli kogu Merle Jäägeri kehahoiak ja olemus täpselt selline nagu ühel kunagisel ülikooli professoril olema peab. Ma ikka päris mitmel korral avastasin end säravate silmadega ammulisui Mercat vaatamas. Kuidas saab keegi nii andekas olla? Tänaseks on juba mitu päeva möödas ja ma väga konkreetselt enam ei mäleta, mis mulle tema mängus meeldis. Küll aga mäletan ma seda, et mulle meeldis see, kuidas Merca vahepeal ägestus ja ta mängis selle vihastumise nii hästi välja. Või need hetked, kus ta täiesti siiralt mõne külastaja juurde liikus ja sellelt mõne teema kohta arvamust küsis. Samuti ei valmistanud talle probleemi väikesed viperused. See hetk, kui ta veinipudelilt korki maha ei saanud ja korgi lihtsalt vanaaegse sirkliga sisse lõi oli nii hea. Ütles lihtsalt nagu vana rahu ise: „Hea, kui on tehnilist taipu.“ Võib-olla meeldis mulle Parrot seepärast ka, et see oli Merle Jäägeril teistsugune roll ja seega pakkus see mulle üllatusi. Selles mõttes teistsugune roll, et mina olen teda ikka kõige rohkem näinud seto naisi või mingi kõva karakteriga naisi mängimas. Jah, ma tean, et ta on vist 30 aastat tagasi lavakat lõpetades Hamletit mänginud, kuid siis polnud mind veel olemas ja seega oli Parrot minu jaoks tema esimene mehe roll. Ja see oli suurepärane. Lausa nii suurepärane, et kui ülejäänud lavastus mulle ei meeldinud, siis päris mitmel korral tekkis huvi, et milline inimene see Parrot tegelikult oli ja mõtlesin, et tahaks seda tema raamatut lugeda, mis pidi füüsika ka kodustele naistele arusaadavalt selgeks tegema. Igatahes Merca päästis mu teatriõhtu.
Okei, laip meeldis mulle ka. Kui täpsem olla, meeldis mulle see, kuidas laip end Parrot hääle suunas keeras ja vahepeal liigutas. Vahepeal tekkis mul küll tahtmine, et laip võiks nalja pärast, või nii Parroti küsimustele ka vastata, kui ta end juba liigutab. Aga seda siiski ei juhtunud. Minu meelest oleks see päris hea must huumor olnud. Siiski päris ilma musta huumorita ma ei jäänud. Ilmselt ei mõelnud paljud teatrikülastajad sellele, et Parroti saia söömine ja veini joomine keset lahkamisruumi laiba juuresolekul on midagi naljakat. Minu meelest on see täpselt seda tüüpi must huumor, mida mõistavadki need inimesed, kes ise sellises olukorras olnud on. 
Ärge nüüd arvake, et ma laipade juures söömas käin, aga haiglas töötades ei tundu see kuidagi rõve või vastik. Mind ajas see isegi muigama, kuigi peab tunnistama, et ma olin vist ainuke, kes sel hetkel naeris. Nagu ma enne kirjutasin, siis ilmselt ei saanud inimesed sellest huumorist aru. Kuna tegemist oli vana ruumiga, kus põlesid küünlad ja seal oli suur tahvel, siis ilmselt ei seostunud see publikule lahkamisruumiga. Ma olen kindel, et kui Parrot oleks tänapäevases lahkamisruumis oma veini joonud ja saia söönud, oleks see rohkem reaktsioone esile kutsunud. Või oli asi siis selles, et pooled inimesed magasid ja pooled süvenesid ajaloolisse teksti ja keegi lihtsalt ei lähenenud asjale sellise nurga alt. Kuigi jah, see oli vist ka üks väheseid ja ainsaid momente, kus ma naersin. Tegelikult naersin siis ka, kui Parrot teatrit maha tegi. Seal oli ükspäris hea lause, mida ma püüdlikult meelde üritasin jätta, aga tänaseks on see ikkagi meelest läinud. Tegelikult oli seal veel päris mitu ead tsitaati. Oleks pidanud ikka need keset etendust üles kirjutama. Oli mul ikkagi esimest korda võimalus teatris laua taga istuda.
Lõpetuseks pean siiski tunnistama, et ma olin etenduses ikka pettunud ja ei uskunud, et sisu nii igav on. Seega ma ei julge etendust isegi mitte tervishoiutöötajatele soovitada. Ärge laske end petta sõnast „anatoomiline“ – see on lihtsalt Vanemuise lõks publiku meelitamiseks. Ma arvan, et see lavastus võibki meeldida eelkõige ajaloo või füüsika huvilistele. Aga kes mind ei usu, võib ikka teatrisse minna.

Lavastuse autor: Meelis Friedenthal
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Maarja Meeru
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskunstnik: Kaspar Aus
Muusik: Heiki Palm
Mängisid: 
Merle Jääger – Parrot
Siim Sareal – laip


Rohkem infot piletite ja muu lavastusega seonduva kohta saab SIIT

teisipäev, 2. mai 2017

Eesti Blogiauhinnad 2017 ja auhinnaloos


Kõik need, kes blogimaailmaga vähegi kursis on, teavad et alates 1.maist on käimas järjekordne Eesti Blogiauhindade (edaspidi EBA) hääletus. Minu Facebook eile igatahes kihas erinevate blogijate palvetest nende poolt hääletada. Ma ei teadnudki, et mu tutvusringkonnas nii palju blogijaid on. Õnneks on kõik eri kategooriates, sain vabalt kõigi poolt hääletada. Aga see selleks. Minu praeguse postituse mõte on rohkem selles, et kõik, kes vähegi siia blogisse satuvad, ka minu poolt hääletaksid.
Ah, et miks just minu poolt peaks hääletama? Esiteks sel põhjusel, et kui Teile teater meeldib, siis võiks minu poolt hääletada. Ma kandideerin küll kultuuriblogide kategoorias, kuid 20-st blogist ainult kaks on teatrile keskendunud. Teised kirjutavad põhiliselt filmist ja raamatutest. Kui see põhjus pole piisav, siis võiksite lihtsalt sel põhjusel minu poolt hääletada, et ma saaksin oma eelmise aasta esikohta kaitsta :) Ja kui ka see põhjus pole piisav, siis kõikide nende vahel, kes minu blogi poolt hääletavad ja mulle sellest teada annavad (ükskõik kas siin postituse all kommentaarides, blogi fb postituse all  või minu isikliku fb konto vastava postituse all), loosin välja ühe 20 eurose Piletilevi kinkepileti. Siis saab igaüks minna kas teatrisse, kontserdile või jumal teab kuhu Piletilevi veel pileteid müüb. Seega minu meelest igati hea pakkumine. Teete ainult paar hiireklõpsu ja võite endale 20 euro eest elamusi võita. Seda uudist võib jagada ka, et keegi sellest heast pakkumisest ilma ei jääks. Jagamise eest (nt kui jagate fb-s postitust) saate hääletamisel ühe lisahääle lisaks. Ma tean ise ka, et ma alles eelmises postituses tegin Piletilevi maatasa ja nüüd siis loosin nende kinkepiletit. Põhjus on nimelt ainult selles, et Piletilevil on minu meelest laiem ürituste valik, kuhu saab pileteid osta. Näiteks ma pole veel näinud, et Piletimaailm Weekendile või mõnele teisele suurele üritusele või kontserdile pileteid müüks. Selle loosiga mõtlen ikka ainult oma lugejatele, et Teil oleks võimalikult lai valik oma auhinna realiseerimiseks.

Kindlasti leidub neid, kes arvavad, et minu poolt pole mõtet hääletada, sest see blogi seisab. Mulle vähemalt endale tundub, et blogi on sel aastal üsna vaikne olnud. Imelik mõelda, et ma olen ainult kaks korda teatrisse jõudnud. Ma mingil määral siiski süüdistan oma pikale veninud ja mitmeid komplikatsioone kaasa toonud viirushaigust, mille tõttu ma sisuliselt terve jaanuari ja veebruari kodust väljas ei käinud. Teatrisse minek oli sel ajal viimane asi, mis pähe tuli. Ja kui tuligi, siis köhaga teatrisse minnes oleks ülejäänud saalisviibijad mu sealt kohe minema ajanud. Nii ma siis end märtsis teatrisse ajasingi. Ja aprill läks väga kiirelt mööda. Igasugused tähtajad olid, millal oli vaja magistritööd kirjutada ja esitada ja tööl oli kiire ning kuidagi läkski kuu nii mööda, et teatrisse ei jõudnud. Seepärast ongi siin vaikus olnud. Selleks, et päris tühjust ei oleks, olen ikka mõnel teatriga seonduval teemal kirjutanud, mis mul hingel ja südamel on olnud ja mis pole eeldanud teatris käimist. Seega ma loodan, et annate mulle need vaikusekuud andeks. Tegelikult on vaikus ka hea põhjus minu poolt hääletamiseks. Nimelt kui Te minu poolt hääletate, siis hakkab mul südametunnistus tööle ja ma näen, et tegelikult inimesi huvitab mida ma kirjutan. Nii motiveerite mind rohkem teatris käima ja ehk isegi vaatama neid lavastusi, mida ma ise väga heal meelel vaatama ei läheks.

Ja nüüd kõik ruttu hääletama. Kõige lihtsam viis hääletamiseks on vajutada blogi paremas servas  või postituse päises olevale EBA sümboolikaga pildile (pildi juures on ka vastav tekst olemas).

esmaspäev, 3. aprill 2017

Piletilevi, Piletimaailm ja teatripiletite ostmine internetist


Kindlasti on paljud inimesed interneti vahendusel teatripileteid ostnud. Ma mõtlen siinkohal just spetsiaalset piletimüügi keskkonda (nt Piletilevi ja Piletimaailm) kasutades pileti ostmist. Tundub ju äärmiselt tore tegevus. Näed reklaami või soovitab sõbranna mõnda head etendust, lööd interneti lahti valid sobiva kuupäeva, etenduse ja ostad piletid ära. Kas te ka teadsite, et tegelikult ei pruugi asi üldse nii lihtsalt minna? Võib-olla on paljud teist isegi olnud olukorras, kus internetist pileteid ostes vaatad, et vabad kohad on ainult rõdu viimastes ridades ja mujal on piletid välja müüdud. Kui siis teatrimajja kohale jõuad, selgub aga et nii rõdu esimestes ridades on piisavalt kohti, kui ka põrandal on mitu rida vabasid kohtasid. Kuidas see võimalik on?
Käisin märtsi alguses Vanemuises vaatamas Rahvusooper Estonia külalisetendust "Kratt". Kuna ma ei teadnud päris kindlalt, kas ma ikka saan minna või mitte, jätsin pileti ostmise viimasele minutile. Nii ei olnud ma üldse üllatunud, et põrandal olid viimased vabad kohad viimastes ridades. Rõdul oli õnneks olukord parem. Sain endale pileti rõdu kolmanda rea ühte äärde. Kohale jõudes selgus aga, et põrandal oli rohkem vabasid kohtasid, kui Piletilevi keskkond näitas ja ka rõdul oli põhimõtteliselt kolmas rida viimane rida, kus inimesed istusid, kuigi internetis näitas, et vähemalt neljas ja viies rida on ka hõivatud. Mina ei olnud pahane, ma olin pigem üllatunud, et kuidas siis nii saab olla. Minu taga istusid kaks vanemat prouat, kes olid ka üllatunud, et saal polegi nii täis, nagu internet näitas. Nemad olid aga väga häiritud sellest, et kuidas saab nii olla ja üks neist lubas isegi pärast etendust (tegu oli päevase etendusega) minna kassasse aru pärima. Tol korral unustasin ma selle olukorra üsna kiirelt ära. Kui mõni päev hiljem sattusinühe tuttavaga samal teemal rääkima. Tema oli Pärnus teatris käinud ja olukord oli täpselt sama: internetis näitab, et pileteid on ainult viimastesse ridadesse saada ja kohale minnes selgub, et pool saali on tühi. Nii ma siis mõtlesingi, et uurin seda teemat veidi ja valgustan teisi ka.
Tegelikult ma tean, et teatud üritustele ja etendustele müüvad pileteid nii Piletilevi kui ka Piletimaailm korraga ja siis on neil saal ära jaotatud. Piletilevi müüb ühte osa saalist ja Piletimaailm teist osa. Kui üks näitab, et piletid on välja müüdud, siis ma ikka kontrollin ka teist keskkonda ja nii mitmelgi korral olen pileti ikkagi saanud. Samas mulle tundub, et päris kõikide etenduse puhul pole siiski võimalik nii toimida. Ilmselt paljud inimesed ka ei tea seda, et erinevad keskkonnad müüvad erinevatesse saali paikadesse pileteid. Nii juhtubki, et kui sa oled näiteks oma koduteatris, siis sa juba tead, et esimene osa saalist on teatri kassa käsutuses ja teine pool näiteks Piletilevi käsutuses. Siis oskad vastavalt sellele tegutseda. Kui sa juhuslikult lähed võõrasse linna ja pole sealse süsteemiga kursis, siis võibki tekkida olukord, et ostad piletid viimasesse ritta ja kohale minnes avastad, et vabasid kohtasid on ka esimestes ridades. Tegelikult pole see saali jagamise konseptsioon minu arvates kuigi perspektiivikas. Inimene vaatab internetist, et saal on nii täis ja otsustab, et ta ei taha etendust viimasest reast vaadata ja ei osta piletit. Samas võivad saalis esimestes ridades kohad vabad olla, aga see piletimüügi keskkond lihtsalt ei näita seda. Olgu, kui tegemist on kodulinnaga, valib inimene teise kuupäeva  kui tal on võimalik sobivam istekoht leida ja läheb ikka teatrisse. aga ku itegemist ei ole kodulinnaga või kui inimesel on spontaanne tuju teatrisse minna ja ta ei leia sobivat kohta, siis tegelikult kaotab sellest ju teater. Miks ei võiks siis kõik piletimüügi keskkonnad ühte ja sama saaliplaani kasutada ja võrdselt pileteid müüa? Ma ei usu, et see tekitaks olukorra, kus ühele kohale on mitu piletit müüdud. Samamoodi võin ma ju internetis ühest keskkonnast ostes samal ajal kellegi teisega sama istekohta soovida. Proovida ju võiks. Oleks inimestel vähemalt hea ja lihtne ülevaade sellest kuhu pileteid saada on ja ei teki mingeid üllatusi.
Selleks, et paremini aru saada kuidas piletimüük internetis korraldatud on küsisin selle kohta kommentaari ka Piletilevilt ja Piletimaailmalt. Piletimaailma juhataja Helve Täht kommenteeris teemat järgmiselt:
"Piletimaailm ning Piletilevi on kaks erinevat firmat, mis kahjuks ei oma tehniliselt ühist platvormi, mille kaudu oleks piletimüük reaalajas sama. Piletimaailmal on oma müügiprogramm, mis on orienteeritud teatritele ja kontserdimajadele, võimaldades kasutada mugavat broneerimissüsteemi kassadel ning samuti kiiret ja teenustasuta piletiostu klientidel internetipoes. Suurem osa Eesti teatritest kasutab töövahendina piletimüügi tarbeks Piletimaailma programmi ning teatrid ise otsustavad, kas ja kui palju kohti Piletilevisse müüki läheb.
Seega, hetkel käib kohtade jagamine käsitsi, vastavalt ürituse korraldaja soovile/reageeringule.
Selleks, et samad istekohad oleksid müügil mõlemas piletiostu teenust pakkuvas firmas, on vaja luua programmidele tehniline platvorm ehk valmisolek sellist teenust pakkuda ning saavutada ka ärilised kokkulepped.
Hetkel kahjuks ei oska me veel öelda, kas ja millal selline platvorm luuakse ning kokkulepped saavutatakse, kuid loodame, et tulevikus on meil võimalik klientidele veelgi paremat teenust pakkuda."
Kuigi Piletimaailm andis teema kohta üsna lühikese kommentaari, siis minu meelest on seal päris kenasti ära öeldud, et suurem osa Eesti teatritest kasutab ikkagi Piletimaailma. Ma pean tunnistama, et ma pole siiani väga tähelepanu pööranud sellele, kust ma oma pileteid ostan. Enamasti kasutan piletite ostmiseks ikkagi teatri kodulehel olevat "Osta" nuppu ja olenevalt teatrist see siis suunab mind kas Piletilevi või Piletimaailma lehele edasi. Vanemuine müüb vist küll oma pileteid ainult Piletilevis ja seega ma Piletilevist peamiselt ostangi Vanemuise pileteid. Tegelikult olen suvelavastustele ka Pieltilevist pileteid ostnud. Siiski olen Piletilevi siiani kasutanud ainult seetõttu, et oma esimesed internetist ostetud pieltid ostsin sealt ja nii olen jäänud seda vanast harjumusest kasutama. Tegelikult olen ma ka Piletimaailmast pileteid ostnud. Põhiliselt külastan ma Piletimaailma siis kui Eesti Draamateatrisse pileteid ostan. Piletimaailma kasutan ma õigustamatult vähe, kuna see Piletilevi on lihtsalt nii sisse harjunud mulle. Samas peale Helve Tähe kommentaari hakkan ma ilmselt edaspidi Piletimaailma rohkem kasutama. Lihtsalt seetõttu, et esiteks mulle sümpatiseeris see kommentaar rohkem kui Piletilevi oma, teiseks ei võta Piletimaailma hetkel internetist piletite ostmisel teenustasu (Piletilevil on ka internetist pieltite ostmisel teenustasu 50 senti) ja kolmandaks olen ma aru saanud, et teatrite osas on Piletimaailmal suurem valik. Miks ma nii arvan? Esiteks see sama kommentaar, kus on kirjas et Piletimaailma platvormi kasutab suurem osa Eesti teatritest ja teiseks olen ma otsinud suvelavastuste kohta infot ja ma pean ütlema, et Piletimaailmas on hulga rohkem lavastusi välja toodud kui Piletilevis, järelikult teatrite osas on tõesti Piletimaailmas suurem valik. Piletilevi on ilmselgelt kultuurile laiemalt orienteeritud. kui Te tahate näiteks Laulu- ja tantsupeole pileteid osta, siis seda saab tõesti ainult Piletilevist teha. Ja mis mulle Piletilevi puhul veel meeldib on see ,et neil on telefoniäpp. Tänapäeval on see suur pluss, kui ma ei pea oma piletit välja printima, vaid saan lihtsalt telefoniga kohale minna. Aga et mitte nüüd Piletilevile liiga teha, siis lisan siia ka Piletilevi juhataja Jaanus Beilmann kommentaari antud teema kohta: 
"Täna teid huvitava küsimuse eest ja püüan vastata parimal võimalikul viisil. 
Teie küsimus on, et  miks ei võiks kõik Eesti teatrite piletid asuda ühes tünnis ja sõltumata kraanist, mille klient valib oleks pakutav sisu ikkagi sama. Eksisteeriks ideaalne maailm, kus mitmed, mitte ainult kaks, piletiettevõtet saaksid oma pileteid pakkuda parimatel konkureerivatel tingimustel.
Reaalses maailmas on turul palju erinevaid piletimüügiettevõtteid, kes kõik võistlevad oma pakutavate teenustega korraldajate, sealhulgas ka teatrite pärast. Igal piletivahendajal on oma tugevused ja auditoorium. Teenuse headuse määravad selle teiste hulgas funktsionaalsused, hinnakujunduse võimalused ja kasutaja mugavus. Kindlasti on piletimüügi edule määrava tähtsusega piletikeskkonna külastatavus, näiteks Piletilevi kodulehte külastab igapäevaselt keskmiselt 24 000 inimest. Korralduslikult oleks teatritel kõige lihtsam müüa oma pileteid ühe kanali kaudu. Põhjused, miks teatrid kasutavad mitut piletivahendajat võivad olla nii majanduslikud kui ka poliitilised meie saame sel teemal ainult spekuleerida.
 Idee ühest suurest tünnist, millel on mitu kraani, ei ole iseenesest utoopia. Sellise lahenduse elluviimiseks on tarvis investeeringuid funktsionaalsuste arendamiseks. Täna on Eestis oma tarkvara ja äristruktuuriga domineerimas kaks piletimüügiettevõtet. Selleks, et nende piletid satuks ühisesse tünni peaksid mõlemad tegema tarkvara investeeringuid ja avama oma loogikaid teistele ettevõtetele. Samamoodi peavad piletite vahetamiseks mõlemad oma tarkvara ühendama teise, reeglina konkureeriva ettevõtte omaga. Kui räägime vaid piletist, siis oleks ju asi lihtne. Küll aga kuulub ühe pileti juurde erinevaid omadusi ja funktsionaalsusi, mille kohta on vaja infot vahetada:
- hind: soodus, täis, pensionär, pere, grupisoodustus (kus ostetava pileti hind sõltub ostukorvi pandud piletite arvust) jne;
- dünaamiline hinnastus - perioodilised sooduskampaaniad, kus soodustused peavad toimima kõigi võimalike hinnagruppide puhul;
- ühes ja samas saalis erinevate hinnaklassidega istekohad/read, sektorid - saaliplaanide korrektne kuvamine jne. 
Seega antud lahenduse puhul on tegemist keeruka ja kalli arendusega. Kes oleksid valmis investeerima? Kas selline rahapaigutus üldse ennast ära tasub? Nendele küsimustele hetkel vastuseid ei ole ning senikaua annavad korraldajad/teatrid endast parima, et olla igal pool nähtavad ja  müüa võimalikult palju pileteid.
 Eraettevõttena on Piletilevi suutnud oma 20 tegutsemisaasta jooksul olla aktiivne ja kliendisõbralik, mistõttu on müügikanalina saavutatud tugev ja usaldusväärne positsioon, mida hindab väga suur osa Eesti kultuuritarbijatest. Soodsate vahendustasude ja mõjuka müügikanalina on Piletilevi oma partneritel aidanud kokku hoida turunduskuludelt ja toonud koostöö tulemusena hulgaliselt lisaväärtust.
Eesti päritolu ettevõte on 20 aastaga jõudsalt kasvanud, hoiab oma servereid kodumaal ja pakub teenuseid Batlic Ticket Holdings AS kaudu ka Lätis, Leedus ja Valgevenes. Möödunud aastal müüdi Eestis 2 miljonit piletit, kõigi BalticTicket Holdingsi tütarettevõtete peale kokku 5,5 miljonit piletit - see on aus märk meie töö kvaliteedist.
Kui Te nüüd olete nii Piletimaailma kui ka Piletilevi kommentaarid ära viitsinud lugeda, siis öelge, kumba Teie nüüd teatripiletite ostmiseks edaspidi kasutaksite? Ma ei tea, kas viga on minus või mitte, aga Piletilevi kommentaar on kuidagi liiga pikk ja lohisev (nagu minu postitused tavaliselt), kuid samas ka mittemidagi ütlev. Suurem rõhk on minu meelest enda kiitmisel. Lisaks tundub see kommentaar kuidagi üleolev (nagu ma ütlesin, võib asi vabalt ka minu ettekujutuses olla).  Samas Piletimaailma kommentaar on lühike ja ma saan kohe aru miks on teatripiletite müük internetis korraldatud nii nagu ta hetkel korraldatud on. Võib-olla see ongi põhjus, miks Piletilevi kommentaar tundub kuidagi üleolev ja ennast kiitev. Sest enamiks teatritest on eelistanud põhiplatvormina kasutada Piletimaailma ja iga teater siis ise otsustab, kas ja kui palju piletitest ta Piletilevisse müüki paneb. No kui mu konkurente minule eelistatakse, siis ma üritaksin ka end igast küljest võimalikult palju kiita.
Ma loodan, et kui keegi satub seda teemat lugema näiteks guugeldades, siis ta leiab oma küsimusele vastuse, miks eelkõige teatripiletite müük on hetkel Eestis nii korraldatud. Samuti ma loodan, et inimesed on edaspidi teatris teadlikumad ja ei hakka vaeseid kassapidajaid või publikuteenindajaid sõimama, et miks neil pool saali tegelikult tühi on, kuigi internet väidab et saal on välja müüdud. Ja mina vist kolin võimaluse korral oma piletite ostmise Piletimaailma ümber.

Kas Te olete ka sattunud tunnistajaks olukorrale, kus saal on tühi, aga internetist piletit ostes näitab, et saal on välja müüdud? Kust Teie tavaliselt oma teatripileteid ostate?

neljapäev, 30. märts 2017

Meie oma tõde, meie oma õigus

28.märtsil 2017 Sadamateatris

Foto: Maris Savik
Enamasti olen just mina see, kes inimesi endaga teatrisse kutsub. Sel korral läks vastupidi. Sõbranna sai oma sõbrannalt kaks piletit ja kutsus mind kaasa. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest Vanemuise "Meie oma tõde, meie oma õigus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud. Lihtsalt see lavastus on alati välja müüdud, kui minul tuleb idee pileteid ostma hakata. Aga asjad, mis meieni jõudma peavad, jõuavad meieni alati. 
Üritasin siis välja mõelda, et miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ja ainus põhjus oligi see, et tegemist on A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus I" dramatiseeringuga. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis me saime suvevaheajaks alati järgmise õppeaasta kohustusliku kirjanduse programmi teada. Ma arvan, et see oli 12. klassis kui mingiks ajaks tuli "Tõde ja õigus I" läbi lugeda. Kuna mulle on alati lugemine meeldinud, siis ma otsustasin suvel esimese osa läbi ära lugeda. Häda oli selles, et see esimene osa oli minu jaoks nii põnev, et ma lugesin veel teise, kolmanda ja neljanda osagi läbi. Viies osa jäi poolikuks, sest kool tuli peale. Ja praeguseks on see viies osa poolik olnud juba peaaegu kümme aastat. Teatris käies avastasin, et ma ei mäleta tõest ja õigusest enam midagi ja peaks vist raamatud uuesti läbi lugema. Prooviks sel korral kõik viis osa ikka lõpuni läbi saada. Aga see selleks. Teine põhjus, miks mind kõnealune lavastus huvitas oli autor. Olen Urmas Lennuki mõnda lavastust näinud ja need on mulle väga meeldinud. Samuti on teised tema töid kiitnud. Ma isegi olen mõelnud Ugalasse minna tema "Vai-vai vaene Vargamäe" lavastust vaatama, olgugi et tegemist on lastele suunatud lavastusega. Kui ma tavaliselt valin lavastusi välja sisu ja näitlejate järgi, siis sel korral oli just sisu põhiline argument teatrisse minekuks. Ma nimelt olen see kiiksuga inimene, et kui mulle mõni näitleja mingil põhjusel ei meeldi, siis ta mulle lihtsalt ei meeldi ja kõik. Kahjuks meeldis mulle praegusest lavastusest ainult Aivar Tommingas ja mingil määral ka Maria Annus. Teiste suhtes olin veidi skeptiline. Eelkõige noorte osas. Miks ma siis ikka peaksin lavastust vaatama minema, kui seal mängivad näitlejad, kes mulle väga ei sümpatiseeri. Siinkohal pean nüüd silmad häbiga maha suruma ja tunnistama, et ma eksisin ja eksisin rängalt.
Eriti positiivselt üllatas mind Jaanika Arum. Olen teda küll Vanemuises varem näinud, kuid ilmselt mingit vaimustavat vau efekti olnud ei ole. Lisaks ei meeldinud mulle film "Polaarpoiss" ka üldse, kus ta mängis (mitte tema mängimise pärast, vaid lihtsalt mulle ei läinud see film kuidagi peale) ja nii on kuidagi läinud, et ta minu lemmikute hulka ei kuulu. Ma ei oska öelda, kas ta peale "Meie oma tõde, meie oma õigus" nägemist just mu lemmikute hulka tõusis, aga suurepärase rolli tegi ta küll. Eriti meeldis mulle Saunatädi heledalt kriiskav hääl. Selline tüüpiline käre tädike, kes oma vanameest pidevalt kamandab ja vabal ajal keelt lõksutab. Samas kõrtsipreili oli parajalt nipsakas ja meenutas mulle kohati tänapäevaseid ärinaisi. See on ilmselt juba minu viga. Korraks kui ma seda Kõrtsipreilit esimest korda nägin, siis tekkiski tunne, et Lennuk on kunagised Tõe ja õiguse tegelased toonud tänapäeva. Aga siiski mitte. Kuigi ma arvan, et selline ajaränne oleks ka päris huvitav tõlgendus. Vaadata, kuidas Pearu ja Andres oma tõe ja õiguse ning armastuse otsimise tõdedega tänapäeval hakkama saaksid. Saunatädi rolliga tuli mul paratamatult meelde ka Jim Ashilevi raamatus "Armastuskirju teatrile" kirjutatud lõiguke sellest, kui kehva kvaliteediga on Vanemuise parukad. Raamatus on juttu sellest kuidas Arkaadia etenduse ajal Sten Karpovil lihtsalt parukas peast ära lendab. Kusjuures mul on tunne, et ma vist olin just sel etendusel saalis. Vähemalt mul nagu on selline mälupilt olemas. Aga see lugu tuli mulle meelde seetõttu, et Saunatädile olid kleebitud hallid kulmud pähe ja iga kord kui saunatädi tuli, mõtlesin mina, et kas nüüd kukuvad kulmud eest või mitte. Tagasi näitlejate juurde tulles, siis pole ilmselt mingi üllatus, et kui Tommingas selles lavastuses mu ainus lemmik oli, siis meeldis mulle ka tema tehtud vana Andrese roll. Võib-olla oli just vana Andrese elutarkus see, mis mulle meeldis. Kes meist siis ei oleks seda kogenud, et teed mingi otsuse ja siis aastate pärast mõtled, et oleks võinud ikka teisiti omal ajal otsustada või teha. Nii meeldisidki mulle kõige rohkem need stseenid kus laval oli noor Andres ja siis järsku ilmus vana Andres välja ja keelas noort, et see nii ei teeks. Minu meelest on Aivar Tommingas üldse üks väga andekas näitleja ja ma arvan, et ma lihtsalt ei ole tema suhtes enam ammu objektiivne ja minu pärast võiks ta laval ka lihtsalt niisama istuda ja ma oleksin sellega ka rahul. Siiski tundus mulle, et Aivar Tommingas kui trupi kõige vanem näitleja sobis nagu rusikas silmaauku ja jälgis kogu truppi. Ma raamatust ei mäleta, et Andrese ja Pearu vahel oleks nii suur vanusevahe olnud, nagu lavastuses alguses oli, kui Tommingas mängis Andrest ja Karol Kuntsel Pearut. Aivar Tommingas oligi täpselt nagu isa, kes vaatas kõrgelt mida tema lapsed (nooremad näitlejad) teevad ja vajadusel õpetas neid. Selles suhtes oli lavastaja näitlejad ikka jube hästi valinud. Riho Kütsari Sauna-Madis meeldis mulle ka. Eriti alguses. Mulle tundus, et etenduse lõpuks ei olnud Sauna-Madis enam nii energiat täis, kui ta seda oli etenduse alguses. Ma ei tea, kas see oligi taotluslik, et Sauna-Madis ka väsib aastate jooksul, või väsis lihtsalt Kütsar etenduse käigus ise ja ei suutnud enam nii palju energiat Madisesse panna. Kütsari teised rollid (kõrtsmik ja kirkuõpetaja) nii meeldejäävad minu jaoks ei olnud. Siiski olid kõik tema tegelaskujud vist need, kes kõige kahemõttelisemat juttu ajasid ja kelle peale publik saalis kõige rohkem naeris. Maria Annuse Mari oli ka minu meelest väga hästi mängitud. Selline lihtne ja töökas, kes samal ajal ei öelnud ka väikesest naljast ära. Ma mäletan, et raamatut lugedes ei hakanud mulle vastu see, et ta Andresega abiellus, aga nüüd lavastuses kaotas Mari selle teoga küll minu poolehoiu. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et tol ajal olin ma liiga noor ja vaated elule olid teised, või mängis Maria Mari mulle peale Andresega abiellumist nii vastikuks?  Kärt Tammjärv sobis Krõõda rolli ka superhästi. Eriti meeldis ta mulle siis, kui ta kusagil kaugemal või kõrgemal oli, nii et ta päris valguse keskel ei olnud. Siis oli ta täpselt selline heledahäälne ja heledajuukseline Krõõt, nagu üks ehtne Krõõt olema peab. Lisaks veel kahvatu jume ja üsna lapseliku näoga. Kuigi need on küll näitleja välimusest tingitud eripärad, aga mul on tunne, et välimus andis rollile nii palju juurde, et Kärt ei pidanudki Krõõda mängimiseks rohkem väga palju enam pingutama. Mõnes kohas lihtsalt oli vaja veidi dramaatilisem nägu teha ja natuke ahastavalt karjuda ja oligi Krõõt valmis. Priit Stranberg Jussina, Karol Kuntsel Pearuna ja Veiko Porkanen noore Andresena olid ka väga head ja ehedad, kuid minu silmis jäid nad rohkem teiste varju. Üleüldse tundub mulle, et tegelikult jäid selles lavastuses kõik mehed naiste varju. Mehed küll arvavad, et nemad on perekonnapead ja nemad otsustavad kõike, kuid tegelikult toimub ikka kõik nii nagu naised tahavad.
Kui osad ütlevad, et "Tõde ja õigus" on väga masendav, siis mina näen seal ikkagi ka suurt armastuse lugu. Tegelikult võiksime meie tänapäeval ju väga paljuski Andresest ja Pearust ning nende elust eeskuju võtta. Kas meil ikka on vaja nii palju tööd teha, et õnnelikud olla? Mingil põhjusel arvame ka meie praegu, et tee tööd ja näe vaeva ning siis tuleb ka armastus. Tänapäeval on siiski armastus taandatud raha peale. Sest raha eest saab peaaegu kõike. Äkki peaks ka lihtsalt aja maha võtma ja minema laande ning kuulama, kuidas laas vastu kajab, kui seal hõigata, nagu seda tegi Krõõt oma lapsepõlves. Mina igatahes elasin laval toimuvale nii tuliselt kaasa, et kui vahepeal püssipaugud kõlasid, ma lausa hüppasin ehmatusest toolil. Pisaraid tuli päris palju siis, kui Krõõt ära suri ja ka siis kui Juss end üles poos. Mingil põhjusel tõid Krõõda ja Jussi surm lavastuses meelde ka viimasel ajal meie seast lahkunud näitlejad. Ma küll hetkel ei suuda peale teatri ühtegi muud seost leida, kuid ühel hetkel avastasin, et ma enam ei süvene üldse sellesse, mis laval toimub, vaid meenutan hoopis teisi näitlejaid. Siiski oli laval toimuv nii haarav, et kiskus mu mõtted kohe tõe ja õiguse juurde tagasi. Kindlasti tegi lavastuse haaravaks ka Urmas Lennuki tekst, mis kohati oligi nii kahemõtteline kui veel annab olla. Mõni nali oli ikka päris vasakule. Ja siis rõkkas publik saalis nii, et ilmselt ka Sadamateatri kõrval olev Emajõgi lainetas. Nagu tavaliselt mind enamasti need naljakohad kaasa ei haaranud. Siiski sain ka mina ikka vahel mõne naeruturtsatuse teha. Mulle tundub, et tekst oligi nii kahemõtteliseks tehtud sel põhjusel, et inimesed saaksid kurva ja morbiidse loo juures veidigi rõõmu tunda. Kuna mina ei vaadanud seda etendust kui äärmiselt masendavat etendust, vaid kui ühte armastuslugu ja lugu tõelisest eestlasest, siis ilmselt polnud mulle neid naerukohti ka vaja, et end lõbustada. 
Kui ma nüüd midagi ette tahan heita, siis loo alguse oleks võinud kuidagi teisiti lavastada. Nimelt algab etendus vana Andrese ja tema poja Andrese vestlusega sellest, miks Andres peaks ikka isakodu tagasi tulema. Andrese vastustest isale jäi mulle mulje, et teda on kusagil mujal ootamas armastus. Järgmisel hetkel räägib vana Andres oma surnud naise Krõõdaga. Ja siis kaob vana Andres, ning välja ilmub poeg Andres, kes läheb Krõõda juurde ja näitab talle Vargamäed. Mul läks alguses ikka päris tükk aega, enne kui ma sain aru et nüüd mängib Veiko Porkanen juba Andrest noorena, mitte vana Andrese poega Andrest. Alguses ma arvasin, et Kärt Tammjärv kehastab lisaks Krõõdale ka poeg Andrese armastatut. Siis kui nad hakkasid aga Vargamäele jõudmisest rääkima, sain alles aru, et nüüd mängib Porkanen juba poja asemel isa noorena. Sellele arusaamisele aitas muidugi kaasa ka kava, kus olid näitlejate nimede taga rollid välja toodud. Kuidagi väga segane tundus algus minu jaoks. Samas kui ma praegu seda kirja panen, siis ma mõtlen, et tegelikult oli see geniaalne algus. Seda võiski võtta kui sissejuhatust, kus vana Andres saadab poja kodust ära ja siis üksi jäädes hakkab oma elatud elu üle järele mõtlema. Kindlasti mõtles Andres sellele, et kui ta oleks oma elus midagi teistmoodi teinud, kas siis oleks Vargamäe praeguseks teine olnud ja kas siis oleks ehk poeg koju jäänud. Nagu Urmas Lennuk kavalehel kirjutas, siis võiksime me kõik proovida oma elu läbi vana Andrese silmade vaadata. Mina sellise ajugümnastikaga ilmselt hakkama ei saa, kuid ma proovin edaspidi oma seni elatud elule tagasi mõelda ja selle põhjal ehk tulevikus mõned otsused teisiti vastu võtta. 
Aga et nüüd mitte nii sünges meeleolus lõpetada, siis tahaksin veel kiita lavastuse muusikalist kujundust. Eriti meeldis mulle üks misantseen, kus muusika oli taustal veidi jõulisem ja näitlejad sel ajal laval lihtsalt tegutsesid. Kui muusika vait jäi, olid ka näitlejad paigal ja kui muusika mängima hakkas, tegutsesid ka näitlejad edasi. Samal ajal ei öelnud keegi ühtegi sõna. Ma võiks sellist hoogsa liikumise ja muusikaga ilma sõnadeta lavastust hea meelega vaadata. See oleks peaaegu nagu ballett, ainult selle vahega, et näitlejad lihtsalt liiguksid ja teeksid igapäevaseid asju, mitte ei tantsiks laval. Üles poodud Jussi laul, mida ta enda poomise ja ka Mari ning Andrese abiellumise ajal laulis, meeldis mulle ka väga. Lavakujunduses olevad kõrkjad mulle meeldisid, nendes oleks võinud rohkem tegevust toimuda. Eriti kui arvestada seda, et Vargamäed ümbritsesid sood. 
Mina igatahes olen rahul, et ma otsustasin seda lavastust vaatama minna. Tekitas jälle selle tunde, et tuleb see Tõde ja õigust täis maailm endale uuesti meelde tuletada. Kindlasti soovitan lavastust kõikidele neile, kes "Tõde ja õigust" lugenud on ja ilmselt meeldib see rohkem neile, kellele ka raamat meeldinud on. Rahul olen ma ka seepärast, et sain endale paar noort näitlejat nimekirja, kelle töödega tahaksin tulevikus veel kokku puutuda. Kindlasti ei soovita ma aga kõnealust lavastust nendele, kes tahaksid pigem kiiresti teatrist ära saada ja kellele meeldib pigem komöödia. Jah, ka selles lavastuses on nalja, kuid kindlasti mitte nii palju kui tavalistes komöödiates ning neile kes rohkem on komöödiate fännid võib see pidev tõest ja õigusest rääkimine lõpuks tüütavaks muutuda. Kui siiski 100% aus olla, siis ma ootasin lavastuselt veidi rohkem, eriti just nende kiitvate arvustuste pärast. Ju ma siis ei ole ikka päris seda kriitikute masti inimene, et mulle kõik asjad peale läheksid, mida kriitikud taevani kiidavad. Ma ei ütle, et see lavastus jama oli, sest nagu ma kirjutasin, siis ma jäin enamasti rahule ja kõik tunduski tore olevat, aga nüüd kui ma kogu oma postituse ja mõtted läbi olin lugenud, sain aru, et minule jäi midagi puudu. Kui ma nüüd ainult teaksin, mis puudu jäi. 

Sel korral tahaksin lõpetada vana Andrese sõnadega: "Kirikusse ja kõrtsi ei pea sa igakord minema, aga isakoju pead." Minu meelest võtab see lause kogu "Tõe ja õiguse" filosoofia väga hästi kokku ja tegelikult mulle see filosoofia päris meeldib.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristina Lõuk
Muusika: Priit Strandberg
Mängisid:
Veiko Porkanen - noor Andres; poeg Andres
Karol Kuntsel - Pearu
Kärt Tammjärv - Krõõt
Jaanika Arum - Saunatädi; Kõrtsipreili; Lambasihver
Maria Annus - Mari
Riho Kütsar - Sauna-Madis; Kirikuõpetaja; Kõrtsmik; Kõrtsiline
Priit Strandberg - Juss
Aivar Tommingas - vana Andres

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

kolmapäev, 22. märts 2017

Mis toimub?

Pilt internetist

Ausalt ka, ma ei saa aru mis toimub. Miks kõik head ja tunnustatud näitlejad riburada pidi meie seast lahkuvad? Jah, ma töötan haiglas õena ja ma tean, et me kõik sureme kunagi. Ometigi on mul tunne, et on inimesi, kes ei tohiks kunagi surra. Nagu näiteks Kalju Komissarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak. Olgu, neid nimesid võiksin ma siia veel terve hulga loetleda, kuid need on viimase aja näited. Samas ei taha ma elavate kirjas olevaid nimesid siia igaks juhuks üles loetleda. Ma loodan, et Surm jätab meid nüüd mõneks ajaks rahule.
Ma pean tunnistama, et kui ma kuulsin Koma surmast, olin ma veidi ehmunud. Jah, ma teadsin, et ta oli haige ja mis seal salata, olin teda korduvalt ka haiglas jalutamas näinud. Just nimelt jalutamas. Minu jaoks on vastuvõetamatu kui oma jalal liikuvad inimesed surevad. Ma olen ka sellest täiesti teadlik, et siiski võivad ka täiesti näiliselt terved inimesed ühel hetkel ära surra. Kuid mingi imeliku tunde tekitas see uudis ikkagi. Veidi kurb tunne, et ma ühtegi tema lavastust näinud pole ja nüüd pole enam võimalust näha kah. Siiski suutsin ma end lohutada sellega, et ju siis oli tema aeg käes ja haigus tegi oma töö. No ja siis läheb mõni päev mööda ja ma loen et Tõnu Mikiver on surnud. Teate, mis mu esimene mõte oli seda uudist lugedes? Ma ausalt mõtlesin, et kes järgmine on? No ja siis teatab täna mu kolleeg, et Lembit Ulfsak on surnud. Ei ole võimalik. Ma reaalselt ei uskunud seda seni kuni kõik lehed sellest kirjutasid. Tegelikult ei usu ma seda siiani. Kuidas saab nii olla, et alles vabariigi aastapäeval sai Ulfsak presidendilt tunnustuse ja kultuuri elutööpreemia ja nüüd teda enam ei ole? Ega see elutöö preemia saamine ei tähendanud seda, et nüüd on kõik, et võib meie seast lahkuda. Ausalt ka, ma oleks uskunud, et ükskõik kes teine võib surra, aga mitte Lembit Ulfsak. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel lihtsalt oli tema surm see, mis mulle kunagi pähe pole tulnud. Ehk seepärast, et ma siiski mäletan teda noore ja krtuskeid täid Rebase-Reinuna.
Kindlasti on neid, kes mõtlevad, et miks ma võõraste inimeste surma nii südamesse võtan. No näed, midagi teha pole kui sellise hella hingega olen. Ma arvan, et oma roll on ka selles, et ma ikkagi mingil määral olen nende kolme mehega seotud olnud. Mitte otseselt, aga siiski. Näiteks Mikiveri hääl on minu jaoks vaieldamatu "Kodus ja võõrsil" hääl. Lisaks mängis ta ka minu lapsepõlve lemmikseriaalis "V.E.R.I." ja oli juba lapsena mu lemmiknäitleja just oma hääle poolest. Ulfsak mängis selles samas seriaalis. No ja kui sa oled kedagi juba umbes 5. eluaastast austanud, siis paratamatult mõjutab nende surm ka sind. Lembit Ulfsakit nägin kahjuks laval reaalselt oma silmaga alles paar aastat tagasi Draamateatri lavastuses "Augustikuu". See oli mu lemmiklavastus üle pika aja ja kuidagi kurb oli vaadata kuidas kogu situatsioon keerles pereisa (Lembit Ulfsak) surma ümber. Ma olin kindel, et ma lähen seda lavastust veel kord vaatama. Nüüd vist jääb ära, sest ma ilmselt vaataksin seda täiesti teises valguses. Ma ei kujuta ettegi, kuidas teised näitlejad seda lavastust mängida suudavad. Samas nemad ehk teadsid Lembitu haigusest. Minule oli see täna paras shokk. Mul ei tule väga meelde, et Draamateater oleks etendusi väga palju näitleja haigestumise tõttu ära jätnud. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis paar teadet nagu tuleb hilisemast ajast meelde. Ma isegi võrdlesin neid etendusi, et kes seal mängivad, et kes haige võiks olla. Siiski ei mäleta ma, kas Lembit Ulfsak nendes lavastustes mängis või mitte. Ja kui mängis, siis kohe kindlasti ei olnud tema nimi see, kes mulle pähe oleks karanud. Mingil seletamatul põhjusel on tema minu jaoks kindla ja rahuliku kaljuna tundunud. Umbes nagu Mandariinide või Vehkleja filmis, kus ta kõikide katsumuste kiuste rahulikult ja kaalutletult toimetas ning ikka ellu jäi. Nüüd lugesin Rein Oja intervjuud Ringvaatele ja tuleb välja, et Ulfsak pole juba aasta Draamateatris laval käinud. See seletab nii mõndagi. Nagu ma eespool mainisin, siis Koma olen korduvalt haiglas ringi liiklemas näinud ja see on ikka vedi ehmatav, et näed ringi jalutamas ja varsti tuleb selline uudis. Ikka paneb mõtlema. Päris kõvasti paneb mõtlema. Uskuge mind, ma mõtlen sellele teemale ilmselt sisimas rohkem, kui ma siin sõnades suudan väljendada. Kui ma ei mõtleks, siis poleks ma vajalikuks pidanud seda postitust ka teha. Nagu Rein Oja oma intervjuus mainis, siis mõni näitleja lihtsalt leiab tee rahva südamesse ja rahvas hakkab teda armastama, teised jätavad inimesed ükskõikseks. Nii palju kui ma täna inimestega suhelnud olen, on kõik Lembit Ulfsaki surmast šokeeritud. Järelikult temas oli see x-faktor olemas. Ma vist ei pea mainima, et minu jaoks oli kõigi kolme (Komissarov, Mikiver ja Ulfsak) puhul see x-faktor olemas. Kellel suurem, kellel väiksem, kuid olemas ta oli.
Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma olen alati mingil kummalisel põhjusel vanemaid inimesi pooldanud. Nii ka teatris. Mu lemmikud kuuluvad ikka sinna vanemasse põlvkonda reeglina ja natukene kurb on mõelda, et mu lemmikuid ei pruugi enam varsti meie hulgas olla. Ilmselt on tõesti aeg põlvkondade vahetuseks, kuid andke inimestele aega. Mina ei ei ole selleks veel valmis ja ma usun, et selliseid inimesi on veel teisigi. Äkki saaks kuidagi nii, et kõik andekad inimesed ei lahku korraga meie seast. Veel enam tahaksin ma küsida, et miks kutsub kõige võimsam taevaisa teatri suurkujusid enda juurde just teatrikuul? Kas ta tõesti tahab seal vikerkaarel istudes teatrikuud tähistada? Tal niigi Voldemar Panso, Ants Eskola, Urmas Kibuspuu, Jüri Kriukov, Herta Elviste, Helend Peep jt väga auväärt ja suurepärased teatritegelased seal olemas. Ma küsiks veel kord, et miks peab ta kõik korraga enda juurde kutsuma? Ja miks just nüüd? Ma tahan lihtsalt öelda, et mitmetele teatri- ja kultuuriinimestele on see märts 2017 olnud äärmiselt kurb kuu. Ma lähedastest ja peredest parem ei räägigi.

Jääge jumalaga teatrilegendid! Meie siin jääme Teid igatsema ja mäletama.

neljapäev, 9. märts 2017

Suvelavastused 2017

Minu meelest läheb iga aastaga Eestis suvelavastuste pilt järjest kirjumaks. Või on asi selles, et ma muutun ise järjest teadlikumaks teatri suhtes ja pööran rohkem tähelepanu erinevatele suvelavastustele. Igatahes tundub mulle, et neid lavastusi on nii palju, et lausa raske on orienteeruda. Nii ma siis otsustasin teha ühe kokkuvõtliku postituse, kuhu koondan kõik suvelavastused kokku, mida ma vähegi leida suudan. Selles suhtes pole see klassikaline suvelavastuste postitus, et siit leiab ka repertuaariteatrite lavastusi, mida mängitakse suvekuudel (nt Ugala "Gogoli disko") teatrimajas ja mida (vähemalt minu andmetel) pole ekstra teatri suvelavastuseks tituleeritud. Nimekirjast leiab nii lastelavastusi kui ka mitte kutseliste teatrite lavastusi. Seega peaksid kõik eestlased Vastseliinast Paldiskini ja igas vanuses endale midagi sobivat leidma. Kindlasti pole nimekiri lõplik ja täieneb pidevalt.

Viiuldaja katusel (Rahvusooper Estonia). Mängitakse 15. - 31.august 2017 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn).
Kõrboja perenaine (Ugala teater). Mängitakse 10. - 26.august 2017 A.H.Tammsaare muuseumis Vargamäel (Vetepere küla, Albu vald, Järvamaa). 
Julie ja tähed (Vanemuine). Mängitakse 11. - 19.august 2017 Tartus vana tähetorni õuel (Lossi 40, Tartu). 
Aleksei Karenin (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 11.juuli - 2.august 2017 Tapa Raudteejaamas (Jaama pst 12, Tapa). 
Roosi nimi (Vanemuine). Mängitakse 13. - 23.juuli 2017 Tartu toomkiriku varemetes (Lossi 25, Tartu). 
Grace ja Glorie (Sundown Entertainment). Mängitakse 28.juuni - 11. juuli 2017 Rehe Küünis (Üksnurme küla, Saku vald, Harjumaa).
Tom Sawyeri seiklused (MTÜ Temufi). Mängitakse  10. - 27.august 2017 Tartu Seikluspargis (Narva mnt 126D, Tartu)
Viimane võllamees (Rakvere Teater). Mängitakse 15. juuni - 9.juuli 2017 Loodi kuivatis (Loobu küla, Lääne-Virumaal
Kellavärgiga apelsin (Rakvere Teater). Mängitakse 8. juuni - 2.juuli 2017 Nortsu tee tööstuslinnakus Rakveres
SÄÄRANE MULK ehk Sada vakka tangusoola (Endla Teater). Mängitakse 30.juuni - 30.augustini Pärnus Koidula muuseumi aias (Jannseni 37, Pärnu).
Kadunud Jõmmu (MTÜ Teatribuss). Mängitakse 10.juunist - 28.juulini Tartus Lodjakojas (Ujula 98, Tartu)
Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater). Mängitakse 27. maist - 20.juunini Tallinna Linnateatri Lavaaugus (Lai 23, Tallinn). NB! Kõik etendused on välja müüdud!
Pettsoni ja Finduse rebasejaht (MTÜ Teatribuss). Mängitakse 3. – 18. august 2017 Teatri Kodu sisehoovis (Lutsu 2, Tartu)
Becket ehk Jumala au (Eesti Draamateater). Mängitakse 7. – 18. juuni ja 15. – 30. august Katariina kirikus (Vene tn 12/14, Tallinn)
Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater). Mängitakse 24. mai – 21. juuni ja 2. – 26. august Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5, Tallinn)
Aadama õunad (Kinoteater). Mängitakse Naissaarel Omari küünis 6. – 23. juuli.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka… (Luke mõis). Mängitakse 26. juuli – 3. august Luke mõisas (Nõu vald, Tartumaa).
Gogoli disko (Ugala teater). Mängitakse 2. – 21. juuni Ugala teatri suures saalis (Vaksali 7, Viljandi)
Kardemoni linna rahvas ja röövlid (Alle-Saija Teatristuudi). Mängitakse 8.-16. juuli Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Viikingitütar Ragna (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 22.juulist kuni 13.augustini Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Minu kohus (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 20.augustil 2017  Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Mees, kes ei teinud mitte midagi (NUKU teater). Mängitakse 2.juulist kuni 30.augustini NUKU teatri Ferdinandi saalis (Lai tn 1, Tallinn)
Surnud hinged (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 28.juulist kuni 19.augustini Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa).

Vanapagan (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 17.-25. juulini Kernu mõisa küünis (Kernu mõis, Harjumaa)
Praegu pole aeg armastamiseks (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 5. – 15.juulini Kolga mõisas (Kuusalu vald, Harjumaa)

Hullumeelse päevik (MTÜ R.A.A.A.M). Mängitakse 4., 7. ja 8. mail Köismäe tornis (Tallinnas), 9.mail ERM-i Hurda saalis (Tartus) ja 10.mail Kostivere kultuurimõisas
Üle linna Vinski (Emajõe Suveteater). Mängitakse 12. – 20. augustini Tartu Laulupeomuuseumi siseõues (Jaama 14, Tartu).
PERPLEX (Polygon teater). Mängitakse 27. – 29. aprill, 3., 4., 20. mai ja 6.-8. ja 20.-21. juuni Noblessneri kvartalis Polygoni Teatrisadamas (Tööstuse 34/Peetri 12 Tallinn).
Kraaniga hunt Bangkokist (Küla Villa OÜ). Mängitakse 4. ja 18. juuni ning 9. ja 16.juuli Küla Villas (Kajamaa küla, Saku vald, Harjumaa).
Tagahoovish (Emajõe Suveteater). Mängitakse 21.juulist kuni 2.augustini 2017 Tartus Lina 7/Aleksandri 34 hoovis.
Saaks veel Eestissegi (MTÜ Müüdud Naer). Mängitakse 20.juulist kuni 30.juulini  2017 Stedingu majas (Kreutzwaldi tn 15, Võru). 
Kaksismaa/Kaksoismaa (Teater Must Kast). Mängitakse 21., 27., 28. ja 30. juuni ning 1. ja 2. juuli. 2017 Eesti Rahva Muuseumi Viinaköögis (Muuseumi tee 2, Tartu).
Eluhingus (Eesti Draamateater). Mängitakse 13.juunist kuni 21. juunini ja 2.augustist kuni 24.augustini 2017 Laitse Graniitvillas (Laitse küla, Kernu vald, Harjumaa).
Elu on parim meelelahutus (Andrus Vaariku monolavastus). Suvel mängitakse 15.juuni kell 19.00 Luke mõisapargis Tartumaal; 16. juuni kell 19.00 Alatskivi lossi kastellis Tartumaal; 17.juuni kell 19.00 Paide vallimäel Järvamaal; 18. juunil kell 19.00 Padisel Kallaste talus.
Provintsitraagikud (Kukruse polaarmõis). Mängitakse 19.-30. juuni 2017 Ontika mõisas Ida-Virumaal.
Kui seda metsa ees ei oleks (Kukruse polaarmõis). Mängitakse 10.juulist kuni 20.juulini 2017 Saku mõisas (Juubelitammede tee 4, Saku, Harjumaa).
Mamma lood ehk hiiu eluvilosoohvia (MTÜ Hiiu Öko). Mängitakse 12.juulist kuni 2.augustini 2017 Suuremõisa lossihoovis Hiiumaal. NB! Kõik etendused on välja müüdud!
SÜMFOONIA ÜHELE. Allegro con moto. (Tartu Uus Teater). Mängitakse 3.augustist kuni 13.augustini Saueaugu teatritalus (Martna vald, Läänemaa).
Täiesti salajane (Lutsu Teater). Mängitakse 16. - 22. juuni Lutsu külas Põlvamaal.
Omade vahel (Kell Kümme MTÜ). Mängitakse 13. – 28. juulil, 1. – 9. augustil ja 25. – 26. augustil Ohtu mõisa tallisaalis (Ohtu küla, Keila vald, Harjumaa).
Madu oma rinnal (Kuressaare Linnateater). Mängitakse 29. juulist – 10. augustini Kuressaare Sadamaaidas (Veski tn 9, Kuressaare, Saare maakond).
Tõde ehk Valetamise Meistriklass (Kell Kümme MTÜ). Mängitakse 29. juulist – 6. augustini Ohtu mõisa tallisaalis (Ohtu küla, Keila vald, Harjumaa)
Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu. (Misanzen MTÜ). Mängitakse 10. – 13. ja 22. – 27. augustil Villikese teatritalus (Urvaste vald, Võrumaa). 
LEMBITU – kuningas ilma kuningriigita. (TEMUFI MTÜ). Mängitakse 17. – 20. augustil Lõhavere linnamäel (Suure-Jaani vald, Viljandimaa)
Tõeajastu lõpp (Tõstamaa suveteater). Mängitakse 4.augustist kuni 19.augustini Tõstamaa mõisas (Kalli mnt 13, Tõstamaa vald, Pärnumaa).
SÜNNISÕNAD (Von Krahli Teater). Mängitakse 2. – 8. augustini Noblessneri Valukojas (Tööstuse 48, Tallinn). 
Karlsonson (Tõstamaa suveteater). Mängitakse 20. – 25. juulini Tõstamaa mõisas (Kalli mnt 13, Tõstamaa vald, Pärnumaa)
Joobnud (Theatrum). Mängitakse Viimsi Black Box Stuudios (Rohuneeme tee 1/7) 28. ja 30. mai ning 11. ja 12. juunil.
Misantroop (Theatrum). Mängitakse 4. ja 5. juulil Suuremõisa lossis Hiiumaal.
On alles perekond. Mängitakse 10. juulist kuni 7.augustini erinevates kohtades üle kogu Eesti.
See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära) (Vana Baskini Teater). Mängitakse 1.augustist kuni 31.augustini erinevates kohtades üle kogu Eesti.
Saabastega kass (Miksteater). Mängitakse Iloni imedemaa hoovis (Kooli tn 5 Haapsalu) 5. - 23. juulini.
Klarissa kirjad (Pärnu Suveteater). Mängitakse Pärnu Jahtklubi purjekakuuris (Lootsi tn 6, Pärnu) 5. - 23. juulini ja 2. - 6. augustini.
Kaera Jaan ja kadunud lambad (SA Virumaa Muuseumid). Mängitakse Palmse mõisas 22.maist kuni 6. juunini.
Alastusest enam - more than naked (SA Vaba Lava). Mängitakse Vabal laval (Telliskivi 60A, Tallinn) 7. - 9. juunini.
Kogudus (Von Krahli Teater). Mängitakse Von Krahli Teatris (Rataskaevu 16, Tallinn) 26. maist kuni 9.juunini.
Kapiukse kollid (Lutsu Teatri Selts). Mängitakse Lutsu külaplatsil Põlvamaal 1. - 9. juulini.
Murru 422/2 (Kinoteater). Mängitakse endises Murru vanglas Murru alevikus 3. - 16. juulini.
Midagi on viltu (Kammerteater OÜ). Mängitakse C.R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal 27. juuli kuni 20.august
Pärast proovi (Eesti Filmimuuseum). Mängitakse 4. juulist - 23. juulini Filmimuuseumis (Maarjamäe lossis Tallinnas).
Elagu eurotoetused (Komöödiateater). Mängitakse 20. juunist kuni 21. juulini erinevatel vabaõhulavadel üle Eesti.
Oranžid tropid kõrvas (Kammerteater). Mängitakse 4. juulist - 16.augustini erinevatel välilavadel üle Eesti.
Piimamees Tevje (Jõgeva Linna Teater). Mängitakse 27.juulist - 10.augustini Pedja meiereis (Jõgeva vald)
Magamistubades (Kell Kümme MTÜ). Mängitakse 10.augustist - 28.augustini Ohtu mõisa tallisaalis.