kolmapäev, 14. november 2018

Südames sündinud

7.novembril 2018 Võru Kultuurimajas Kannel



Sel korral tahan natukene tõsisemal teemal kirjutada. Nimelt lapsendamisest. Aga ikka teatri võtmes. Nimelt käisin ma vaatamas Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaania raames tehtud dokumentaallavastust „Südames sündinud“. Kui keegi nüüd kardab, et tegemist on propagandaga (sest tegemist on kampaaniaga), siis seda ei pea kartma. Ainus, mis natukene propagandat meenutas, olid mõned üksikud lapsendamise ja perepõhise hoolduse teemalised infovoldikud, mida sai enne saali sisenemist kavaga koos tasuta lugemiseks võtta. Muus osas oli tegemist ikka täiesti klassikalise dokumentaallavastusega.
Mina tundsin lavastuse vastu huvi eelkõige seetõttu, et psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Natukene küll tegi sõna „dokumentaallavastus“ mind ettevaatlikuks, sest ma olen see inimene, kes kipub arvama, et ilma kunstilise liialduseta puhas dokumentaal on natukene liiga igav. Samas pole ma ise varem mitte ühtegi dokumentaallavastust näinud. Küll aga olen kahetsenud, et sel ajal kui Merle Karusoo oma ajaloolisi dokumentaallavastusi tegi, polnud mind veel olemaski. Sest need tundusid küll põnevad lavastused olema. Sel korral sai lavastuse aluseks olnud lugu minust võitu ja huvi oli suur. Eelkõige seetõttu, et inimeste mõtted ja tunded on mind alati huvitanud. Eriti teatris. Väga põnev on vaadata, kuidas näitlejad nende tunnete ja mõtete usutava edastamisega hakkama saavad.
Võib nii öelda, et ma olen selle lapsendamise/lastekodude teemaga päris lähedalt seotud olnud. Ilmselt oli ka see üks põhjustest, miks ma ikkagi just seda lavastust näha tahtsin.  Kunagi töötas mu ema lastekodus ja nii ma olen seda lastekodu elu päris palju kõrvalt näinud. Sealt kaudu tean ka nii mõndagi last, kes on lapsendatud. Samas nende laste ega neid lapsendanud vanemate isiklikest lugudest ei tea ma midagi. Seega oli kõnealune lavastus väga hea sisevaade sellesse, mida mõlemad osapooled – nii vanemad, kes lapsendavad, kui lapsed, keda lapsendatud on, tunnevad ja mõtlevad. Seega motivatsiooni teatrisse minna oli kuhjaga. Ja kui päris aus olla, siis lavastuse reklaamklipp puges mulle ka südamesse. Etteruttavalt võin öelda, et mul oli isegi kahju, et seda reklaamklipis olnud stseeni lavastuses sees ei olnud.
Näidendi autoriks on Andra Teede, kes minule seostub praktiliselt ikkagi Õnne 13-ga. Kui ma ei eks, olen vist varasemalt mingeid tema poolt kirjutatud näidendite põhjal valminud lavastusi vaatamas käinud, kuid erilist muljet need mulle jätnud pole. Seega olin ka sel korral natukene autori osas skeptiline. Aga nagu juba mainitud, siis loo isiklik seos sai sel korral määravaks. Ja mis seal salata, ma ikka lootsin, et lavastus heidab natukene valgust kogu lapsendamise maailmale. Mine sa tea, millal endal neid teadmisi vaja võib minna.
Kui nüüd konkreetsemalt lavastuse juurde minna, siis on lavastus just ringreisiks loodud. Mingit suurt lavakujundust lavastaja Maria Peterson koos kunstnik Laura Pählapuuga teinud ei olnud. Keset lava olid kolm tooli ja lava tagaseinas suur valge ekraan, millel jooksid videod. Seega ei saa sel korral väga suurest lavalisest tegevusest rääkida. Enamasti tulid näitlejad (Külli Teetamm, Hele Kõrve ja Tõnn Lamp) ükshaaval lavale, vaatasid natukene ekraanil olnud videopilti ja kas istusid toolile või seisid tooli ligiduses ja hakkasid rääkima lugu sellest miks ja kuidas nad lapsendasid. Selleks, et näitlejate poolt räägitud juttu ka teisest vaatevinklist ilmestada, sai iga loo keskel ja lõpus ka lastekodust pärit laste mõtteid oma bioloogiliste vanemate, lapsendamise ja lastekodu elu kohta kuulda. Kusjuures välja oli toodud see, et laste lood ei ole seotud näitlejate poolt räägitud lugudega. Kuigi teksti oli niimoodi sätitud ja lõigatud, et ilma seda klauslit teadmata oleks võinud küll arvata, et sellest samast loost pärit laps räägibki oma kogemusest.
Sel korral oligi lavastuse keskne tegur sõna. Just sõnad on need, mille abil luuakse meile pilt nendest lastest ning sellest keskkonnast kust nad tulid ja ka sellest, kuhu nad sattusid. Ma isiklikult arvan, et kui laval oleks samal ajal väga palju tegevust toimunud, oleks sõnade väärtus kahanenud ja kõikide sõnade mõte poleks inimestele kohale jõudnud. Aga, et kogu lavastus siiski väga steriilse ja igava monoloogina ei tunduks, näidati lava tagaseinas oleval ekraanil erinevaid klippe kodusest elust. Küll näidati seal oranži kassi või elutuba või kööki. Samas tekitas selline lahendus visuaalselt tunde nagu inimene, kes hetkel oma lugu räägib, viibiks omaenda köögis või elutoas. See andis kogu lavastusele intiimsust ja ühtekuuluvuse tunnet juurde, sest näiliselt olime me kõik selles samas elutoas või köögis koos.
Ja oi kuidas see intiimne pihtimus ja sõna jõud mõjus. Ma ei hakka salgama, et see oli selle kalendriaasta jooksul vaieldamatult number üks lavastus, kui pisarate arvu järgi vaadata. Ma olin siiski nii tubli, et päris nutma ei hakanud, aga pisarad vist voolasid suurema osa etenduse ajast. Kui tavaliselt tulevad mul pisarad üsna kergesti välja, siis sel korral polnud ma ainus. Uskuge või mitte, aga ma lugesin ära, et mu ees istuval naisel kulus kogu etenduse jooksul täpselt viis taskurätti. Ka mitut meest nägin salamisi taskurätiga silmanurka pühkimas. Seeg, kes planeerivad seda lavastust vaatama minna, siis pange ikka rohkem kui üks taskurätt enda ridiküli või pintsakutaskusse.
See võib küll kummalisena tunduda, kuid mul on hea meel, et rahvas nuttis. See näitab, et eestlane tegelikult ei ole nii õel ja kuri, nagu me arvame. Tegelikult on meil süda õige koha peal ja inimestele pakuvad sotsiaalsed teemad huvi. Ma loodan, et lavastuse sotsiaalne kampaania avaldas samuti mõju ja ehk leiab nii mõnigi laps, kes muidu oleks lastekodusse jäänud, endale armastava perekonna. Või vähemalt mõne tugiisiku, kelle poole ta saab pöörduda. Veelgi rohkem loodan ma aga seda, et käesolev lavastus avas lisaks meie südametele ka meie silmad ja me näeme neid abivajavaid lapsi, kes küll elavad oma bioloogiliste vanemate juures, kuid neil ei ole seal kindlasti mitte kõige turvalisem elada. Ja et me julgeme sekkuda ja nendele lastele oma abikätt pakkuda.
Kui lavastuse juurde tagasi tulla, siis näitlejatest meeldis mulle sel korral Hele Kõrve kõige rohkem. Ma ei teagi, kas tema räägitud lood olid kõige südamlikumalt kirja pandud, või esitas ta neid lihtsalt nii südantlõhestavalt, aga tema lugude ajal ma ainult nutsin. Viimase loo rääkimise ajal võttis Hele Kõrve ka ise laval endale taskuräti ligi. Kas see oli taotluslik või mitte, seda ma ei tea, aga väga kõnekas oli see küll. Ka näitleja on inimene ja näha oli, et see teema puudutas teda isiklikult. Tõnn Lampi ma vist ei olnud varem laval näinud ja seetõttu oli ta mulle üllatav. Eriti meeldis mulle tema entusiasm ja sära silmis, kui ta oma esimest lugu rääkis. Üleüldse oli väga tore näha, et ka mehed on oma lugusid julgenud rääkida, sest lapsendamine pole ainult naiste teema. Ja Tõnn Lamp sai meesenergia sisse toomisega väga hästi hakkama. Kui Hele Kõrve oli pigem nn „pisarakiskuja“, siis Tõnn Lamp oli see, kelle jutu peale sai jälle kõige rohkem naerda. Külli Teetamm meeldis mulle sel korral neist kolmest kõige vähem. Aga seda ainult seetõttu, et ta tuli algselt lavale üsna karmi hoiakuga õppealajuhatajana. Minu isiklik arvamus on see, et selline karm tüpaaž pole Külli Teetammele sobilik ja seega tekkis mul mingi blokk ka tema järgmiste tegelaskujude ees. Samas sai tema tegelaskujude laval viibimise ajal samuti päris palju naerda.
Kuna valdavalt on lavastus siiski nukra ja võib isegi öelda, kurva tooniga, kulus üllatav ja positiivne lõpp igati ära. Lavastuse lõpus näidatakse meile videoekraanilt ühte laulvat vanaprouat, kes peab oma 100-juubelit. Ühtlasi on see märgiline, sest peab ju ka Eesti riik praegu seda sama sünnipäeva. Samas oli selle naise rõõmus naer ja jutt kaasahaaravalt naljakas. Minule (ja äkki ka mõnele teisele teatriaustajale) tekitas eriti sooja tunde see laul, mida vanaproua laulis. Seda sama laulu on kõik teatrihuvilised kuulnud kunagises Ugala lavastuses „Armastus kolme apelsini vastu“ kus prints laulis hällist, mille ema kesa peale viis ja mida siis suvilind kiigutama hakkas. Tuleb tuttav ette? Kui ei tule, siis äkki sõnad alleaa ja alleaa kõlavad tuttavamalt? Minul igatahes tuli kohe silme ette segu kunagisest Andres Noormetsa kehastatud printsist ja sellest ekraanil olevast vanaprouast. Ja järsku olin ma mingi positiivse energiaga laetud ja ma tundsin, et mu süda on suurem. Tegelikult oleksin ma seda positiivsust tundnud ka ilma lauluseoseta, kuid see pani kõik naljakad seosed peas ringi liikuma, mis mul tekivad, kui miski mulle "Armastus kolme apelsini vastu" lavastust meenutab. Justkui oleksin ma ise sel hetkel südames sündinud.
Igatahes läks teatriõhtu sel korral täie rahaga asja ette. Sai nii naerda kui nutta (seda viimast küll proportsionaalselt kordades rohkem), kuid samas need erinevad emotsioonid aitasid vähemalt minul paremini enda sisse vaadata. Kui varasemalt olen ma valdavalt selle lastekodulaste negatiivsema poolega (vägivald, teistega mitte arvestamine, pahanduste tegemine jne) kokku puutunud, siis nüüd nägin ma ka medali teist poolt ja hakkasin neid lapsi ja nende negatiivset käitumist mõistma. Eelkõige avas lavastus mu silmad selles osas, kuidas headus võib maailma päästa. Ja ma ei mõtle mitte ainult lapsendades, vaid üleüldse. Kui me kõik vaataksime oma südamega ja laseksime headusel oma südames sündida, oleks see maailma kordades parem paik. Ma tean, et muutused on rasked tulema ja ka mina ei muutu peale ühte teatriõhtut paremaks inimeseks, aga juba mõte paremaks inimeseks muutumisest pani mind maailma palju natukene helgemates toonides nägema. 

Dramaturg: Andra Teede
Lavastaja: Maria Peterson
Kunstnik: Laura Pählapuu
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Markus Robam
Mängisid:
Hele Kõrve
Külli Teetamm
Tõnn Lamp

Rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki leheküljelt SIIN

Postituse päisepilt on pärit ürituse Facebooki lehelt.

pühapäev, 4. november 2018

Öö lõpp

31.oktoobril 2018 Vaba Laval



Kuigi käes on juba november, pole ma veel oma viimast oktoobrikuist teatrikülastust kirja pannud. Juhtus see täitsa viimasel oktoobrikuu päeval, siis kui teised inimesed Halloweeni tähistasid. See teatrikülastus tuli vägagi ootamatult, sest Vaba Lava kutsus mind nende kuraatorprogrammi kuuluvat Rainer Sarneti lavastust „Öö lõpp“ vaatama. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et mind vahel kutsutakse vaatama neid lavastusi, mida ma muidu ise vaatama ei läheks. Ma nimelt olen natukene arg selles osas, et igasuguseid uusi teatrielamusi katsetada. Ikka suured riigiteatrid on kindla peale minek. Kuigi seal olen ma juba praktiliselt kõikide näitlejate žestide ja kõnemaneeride ja tüpaažidega nii ära harjunud, et vahel on teatris lausa igav olla. Iga kord kui ma satun midagi uut ja huvitavat vaatama, olen ma positiivselt üllatunud, kuid siiski nii julge ma veel pole, et näiteks visuaal-, tehnoloogilist- või füüsilist teatrit pidevalt vaatama läheksin. Samas luban ma endale iga kord, et järgmisel korral kui teatrikülastust planeerin, vaatan ka neid minu jaoks alternatiivseid lavastusi pakkuvaid teatreid. Ometigi ei saa see lubadus väga tihti tõeks.
Selle uue teatri suuna (kui sellised teatripraktikad on levinud Eestis alates 1990ndatest, siis vist ei saa rääkida uuest suunast?) nimeks on postdramaatiline teater ja tähendabki see seda, et lisaks draamatekstile on lavastuses järjest olulisemad ka valgus- ja helikujundus ning liikumine. Mina olen pärit aga kiviajast ja armastan eelkõige draamat, kus sõna mõjule pääseb. Ometigi sain sel korral jälle tõestust, et teistsugune teater ei ole tingimata halb. Kuigi ma kõhklesin enne pakkumise vastu võtmist ikka korralikult. Mul on lihtsalt selline eelarvamus, et Vaba Laval tehakse eksperimentaalteatrit (palun vabandust, kui ma selle väljendiga kedagi solvan, see on lihtsalt minu tühine arusaam) ja igasugune eksperimenteerimine pole väga minu meele järgi. Tahaks ikka klassikalist teatrisaali, kus on lava, uhked lavadekoratsioonid, kostüümid ja jäljendatakse reaalset elu, mitte et ma pean mustas saalis lihtsalt näitlejate teksti põhjal kogu seda keskkonda ise endale ette kujutama. Aga vahel on hea oma harjumuste rutiini murda ja avastada, et see uus ja tundmatu polegi nii hirmutav ja võib vägagi nauditav olla.
Sel korral võtsin ma pakkumise vastu peamiselt seetõttu, et enamus näitlejatest (Linda Kolde, Maria Peterson ja Karl Robert Saaremäe) olid minu jaoks tuttavad nimed. Kui juba näitlejad on tuttavad, siis see annab mingi kindlustunde (vähemalt mulle). Veel mõjus mulle lavastust tutvustav tekst, mis on järgmine: „Nobeli preemia laureaat François Mauriac kirjutas romaani “Öö lõpp” 1935. aastal. Väljend Post-Truth polnud veel käibele tulnud, kuid ka Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Kas on võimalik tabada tõde, rääkida tõde? Thérèse Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes. Kaunis mürgitaja Thérèse Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Thérèsest endast? Esiteks sain ma selle teksti põhjal aru, et tegemist on ilmselgelt psühholoogiliste sugemetega lavastusega ja seda arvamust aitasid kinnitada ka lavastuse kohta ilmunud kajastused. Nendest kajastustest sain aru, et tegelased ikkagi räägivad laval, seega ei tundunud lavastus pooltki nii hirmutav, kui ma alguses ette kujutasin. Mul on mingi foobia ilma sõnadeta lavastuste suhtes, sest mulle meeldib, kui tegelased räägivad ja annavad oma jutuga mulle mingisuguse juhtlõnga kätte, kuidas ma peaksin laval näidatavasse suhtuma.


Igatahes oli see minu kolmas lavastus, mida ma olen Telliskivi loomelinnakus vaatamas käinud. Kuid esimene lavastus Vaba Laval. Seega eelnes etendusele uue koha ootusärevus. Ja ma olin positiivselt üllatunud. Eriti meeldis mulle teatrikeskuse koridoris olev KÄRBES KITCHEN&BAR restoran. Lihtsalt vahepalaks olgu öeldud, et sealne juustukook oli parim, mida ma viimasel ajal söönud olen. Vaba Lavale teatrisse minnes tasub aega varuda, et restorani atmosfääri nautida. Ja seal on mida nautida. Vähemalt minusugusele maakale, kes Tartust Telliskivisse eriti sageli ei satu. See eriline emotsioon annab ka vaadatavale etendusele omamoodi emotsiooni juurde ja muudab kogu nähtud etenduse tõlgendamist.
Kui meid lõpuks saali lasti, siis nägin ukse vahel suitsu. Esimene mõte oli, et kas ma pean tõesti 1,5h suitsuses ruumis viibima. Sellisel juhul ei suudaks ma ilma köhimata olla. Kuigi lavastuse kodulehel mainitakse ära, et etenduses kasutatakse suitsu, siis mina seda tähele ei pannud. Minu astma ka mitte, seega ilmselt suitsu ruumis ikkagi väga palju polnud. Küll aga tundus saal pimedam, kui ma tavaliselt harjunud olen. Igas neljas nurgas olid toolid ja keset ruumi oli umbes 2,5x2,5m mõõtudega ruudukujuline poodium, mille keskel ringikujuline süvend. Seda nn lava on natukene ka postituse päisepildilt näha. Ma panen postituse lõppu lavastust tutvustava video ka, sealt on seda lava ülesehitust natukene paremini näha. Eeskätt on sealt aga valguskujundusest natukene parem aru saada.
Sel korral meeldiski mulle kõige rohkem just valgus- ja heli. Kui ma kirjutasin, et lava oli neljakandiline, siis igas selle nö lava ääres olid lambid, mis põlema süttides moodustasid nn valgusseinad lava ümber. Muidugi tehti valgusega ka muid trikke. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Maria Petersoni kehastatud Thérése oli lava keskel olevas süvendis ja mõni teine tegelane oli üleval lava äärel ja Thérése teisi tegelasi läbi peegli valgustas. Sisuliselt näidati tegelasele valgust peegliga peegeldamise abil. See väike kirjeldus võiks teile aimu anda, kuidas saab valgust ära kasutada huvitava etenduse loomiseks.  Kõik meist teavad, et peegli või klaasiga saab valgust peegeldada, aga kui paljud meist on selle peale tulnud, et seda näiteks teatrilavastuses valguskujundusena kasutada. Ilmselt mitte väga paljud. Heliefektidest meeldis mulle kõige rohkem näitlejate hääle moonutamine. Esialgu ei saanud ma aru, et miks nii väikeses ruumis näitlejad mikrofone kasutavad. Aga ilma mikrofonita oleks nende häält olnud võimatu moonutada. Tegelikult on moonutamine vale sõna, sest hääled olid ikka täiesti äratuntavad. Lihtsalt vahel pandi häälele natukene dramaatilisust või kaja või värinat juurde. Minu puhul selline võte töötas. Palju huvitavam oli näitlejaid kuulata.
Kuna ma siiski olen „sõna-inimene“, siis konkreetselt selle lavastuse puhul jäi see sama sõnaline pool mind kõige rohkem häirima. Paaris üksikus kohas näitlejad koperdasid tekstiga, kuid see mind ei häirinud. Pigem mind häiris just see, et sõnad ei pääsenud mõjule ja kohati oli kogu selle valgus- ja heliefektide maailmas teksti väga raske jälgida. Kindlasti ei teinud minu jaoks asja lihtsamaks ka etendusele eelnenud magamata öö ja koolipäev. Keskendumisvõime kindlasti oligi madalam, kui tavaliselt. Aga ka täiesti puhanuna teatrisse minnes oleksin ma end korralikult pingutama pidanud, et aru saada milles see tegelaste põhiprobleem siis ikkagi seisneb. Võib-olla kui tegu oleks olnud klassikalise draamalavastusega, kus tegelased toimetavadki reaalses maailmas ringi ja suurem rõhk on sõnal, siis oleks ka tekst paremini mõjule pääsenud. Hetkel oli sõnaline pool kindlasti kogu lavastuse kõige nõrgem lüli. Vähemalt minu jaoks. Ja ma ometigi lootsin sealt saada kuhjaga ainest psühholoogilisteks mõtisklusteks. Ma tulin teatrist sama tühjana välja, kui enne, sest mitte millegi üle polnud juurelda. Psühholoogilisest aspektist vaadatuna. Teisest küljest olin ma täis emotsioone ja vau-efekti, mida võib liikumise, heli ja valgusega korda saata.
Lihtsalt heli, valgus ja liikumine (peamiselt ikkagi valgus) hakkisid teksti nii tükkideks, et terviku tunnetus teksti osas kadus. Kui ma peaksin lühidalt ümber jutustama, millest lavastus räägib, siis ma jääksin sellega suuresti hätta. Oskaksin ainult seda öelda, et loo keskmes on ema ja tütar, kes lõpuks armuvad ühte ja samasse noormehesse. Õigemini tütar on sellesse noormehesse armunud, kuid tunneb et tema ja selle noormehe õnne vahel seisab tema ema. Tuleb välja, et minevikus on ema nii mõnedki koletud teod teinud ja seetõttu on ta kõrgseltskonnast välja visatud. Siis tuleb vahel tükk tühja maad sellest osast, millest ma suurt midagi aru ei saanud. Ehk kas see ema siis päriselt armus tütre noormehesse või ta ainult lollitas poisiga? Kuidas poisi sõber asjasse segatud oli? Kas ema siis tegelikult ka mürgitas selle poisi? Lõpus tõi tütar ema ikkagi enda juurde elama, sest ta pidas ema raskelt haigeks. Minu meelest polnud see ema nii haige midagi, lihtsalt tütar ei tahtnud uskuda, et ema jutud politseist ja ülestunnistusest on tõsi, ja arvas, et ema sonib. Just täpselt nii segaselt ma sellest sündmustikust seal aru saingi. Või õigem oleks vist öelda, et aru ei saanud. Seepärast ma kujutan ette, et tavalise draamalavastusena pakuks see materjal mulle rohkem pinget, sest tegelikult on seal süžeeliine küll, millega mängida ja mis publikut mõtlema saaks panna.
Praegu jäi tekst, ja sellega seoses ka tegevuse järjepidevus katkendlikuks, kuna tegelased ilmusid järsku ja pimedusest ning iga uue tegelase ilmumisega alustati teksti uuelt kohalt. Sageli ei viidud ka eelmise stseeni mõtet lõpuni, seega kõik oligi raskesti arusaadav. Vähemalt minu jaoks. Ehk need, kes rohkem seda sorti teatrit on vaatamas käinud, olid sellise ülesehitusega väga rahul. Minu jaoks aga tapsid liikumine, heli ja valgus sõna täielikult. Pigem oleks siis võinud jutt juba täielikult lindilt tulla ja näitlejad lihtsalt vaikida. Sest nii oleks ka tegelaste tekst olnud osa helikujundusest. 
Veel jäid mind natukene häirima naistegelaste pikad kleidid, millel olid pikad salli moodi ribad küljes. Natukene meenutasid need kleidid mulle kreeklaste toogasid. Ja selle kujutluspildi tõttu ei sobinud minu vaimusilmas need kleidid kõrgete kontsadega eriti kokku. Üleüldse tundub minu jaoks, miks sellise liikumist võimaldava lavastuse jaoks kunstnik nii pikad kleidid otsustas valida. Kleidid olid küll üsnagi ligi ja lasid naiste keha võludel mõjuda (kuigi ma pole kindel, kas see oli eesmärk omaette), kuid liikumis stseenides jäid pikad liibuvad kleidid mind häirima. Ma oleksin pigem pükskostüüme eelistanud. Ja näiteks ühes tonaalsuses. Kui poiste riided olid pruunides toonides ja ema Thérése teenijanna Anna (Linda Kolde) oli mustas kleidis, siis Thérése kandis rohelist kleiti ja tema tütar Marie beeži kleiti, mis minu jaoks mõjusid üsna kontrastsetena kogu selles pimedas saalis. Samas, äkki see oligi kunstniku idee, et ema ja tütart ülejäänud seltskonnale vastandada. Tekstist ma sellele ideele aga kinnitust ei saanud. Pigem oleksin ma ema kõikidele teistele vastandanud. Eriti hästi oleks minu meelest emale hoopis punane kleit sobinud. Aga äkki oleks selline nö klassikaline lähenemine jälle liiga igav olnud. Kui kostüüme hinnata, siis mulle meeldis kõige rohkem Sander Roosimägi kehastatud salapärane mees mustas. Selle eest tulevad boonuspunktid.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin end alateadlikult ette valmistanud teistsuguseks teatriks, või milles, aga ma oleks valmis ainult selle valguskujunduse pärast tagasi minema. Lisaks valgusele ja helile meeldis mulle ka liikumine. Kõik detailideni läbi mõeldud poosid ja liigutused olid väga huvitavad vaadata. Näitlejatele see-eest aga kordades raskemad mängida, kui tavaline normaalne liikumine lava. Eriti meeldis mulle natukene pantomiimi poole kalduv tegevus, kus ema võttis juukseharja ja kammis tütre juukseid, ilma neid puudutamata. See, aga on ainult üks väike osa nendest pantomiimi meenutavatest liigutustest. Enamus liigutusi ja stseene toimusid ilma teist näitlejat puudutamata.
Ühesõnaga on mul natukene kahju, et teised lavastuse dimensioonid sõna ära varjutasid, sest ma olen ikkagi sõnateatri inimene. Ja ma lootsin tekstist väga psühholoogilist lavastust. Kui sõnaline pool välja jätta, oli kunstiline pool ilusa tervikuna lavastatud. Selliseid valguse- ja helilahendusi juba igapäevaselt teatris ei näe. Samas annavad need aimu sellest, kui palju on võimalik valguse ja heliga lavastuses ära teha. Nendele, kelle jaoks pikad dialoogid tunduvad väga igavad ja tüütud, võib selline teater heaks alternatiiviks olla. Sest igav ei hakka seda lavastust vaadates küll mitte kellelgi. Isegi mul, kes ma saan tavaliselt vilkuva valguse peale kenakese migreenihoo, ei hakanud halb, sest ma olin süvenenud. Ja see on väga hea näitaja, kui ma peale öövalvet ja koolipäeva olen õhtul suuteline teatrile keskenduma, mitte ei nihele rahutult istmel.


Autor: François Mauriac
Lavastaja: Rainer Sarnet
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Ann Reimann
Liikumisjuht: Tiina Mölder
Osades:
Maria Peterson - Thérése Desqueyroux
Maria Koff - Marie Desqueyroux
Karl Robert Saaremäe - Georg
Linda Kolde
Sander Roosimägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vaba Lava kodulehelt SIIN

* – Postituse päisefoto autor on Gabriela Liivamägi.

PS! Kes arvab, et ta tahaks ka teistmoodi lavastust näha, siis järgmine (ja ilmselt ka viimane) võimalus selleks on 9.novembril.

laupäev, 20. oktoober 2018

Põrgu Jaan



Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.
Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.
Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 
Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?
Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.
Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.
Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.
Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.
Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.
Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).
Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu. 

teisipäev, 16. oktoober 2018

Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris


Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.
Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 
Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.
Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.
Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.
Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.
Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.
Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.
Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.
Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.
Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg
Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor
Mängisid:
Leila Säälik – ema
Margus Jaanovits – K
Kärt Tammjärv – Lee
Maria Annus – Jana; Rašhidi ema
Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

reede, 28. september 2018

Tagasitulek isa juurde

20.septembril 2018 Tallinna Linnateatri Taevalaval


Sel korral on kohe kuidagi väga raske postitust kirjutada. Esiteks on nähtud etendusest juba üle nädala möödas. Teiseks hakkan ma järjest rohkem mõtlema sellele, kuidas ja mida ma kirjutan ning see teeb kirjutamise raskemaks. Ühelt poolt tahaks ikka asjalikku juttu ka kirjutada, aga kui ma hakkan kirjutama nii nagu kutselised teatrikriitikud kirjutavad, siis läheks see lugemine ilmselt paljudele igavaks. Kunagi seda blogi tehes oli mul ikkagi idee lihtsalt ühe tavalise teatrikülastaja mõtted ja arvamused kirja panna. Nii ilmselt ka jääb.
Kindlasti tegi sel korral postituse kirjutamise natukene keerulisemaks ka see, et ma mõtlesin juba etenduse ajal erinevate teatrietenduse analüüsimise aspektidele. Näiteks, kuidas valguskujundus, kostüümid jne omavahel suhestuvad ja millist lisainfot nad annavad. Ma olen päris kindel, et enamus teatrikülastajaid sellistele aspektidele ei mõtle. Samas on see mingis mõttes ikkagi ka huvitav, sest võib sind panna etendust hoopis teisest vaatenurgast vaatama.
Igatahes oli see etendus minu jaoks märgilise tähendusega. Kuigi mul on seda häbi tunnistada, siis oli see minu elu päris esimene külaskäik Tallinna Linnateatrisse. Tallinna Linnateatri lavastusi olen varem paari näinud, aga neid külalisetendustena mujal vaatamas käinud. Teiseks olen ma unistanud sellest, et ma lähen „Tagasitulek isa juurde“ vaatama juba sellest ajast alates kui nad seda 2015. aastal mängima hakkasid. Seega oli seekordne etendus nagu ime, sest mul õnnestus see pilet saada. Ilmselt suuremad teatrisõbrad juba teavad, kui keeruline Tallinna Linnateatrisse piletit saada on. Lohutuseks kõigile, võin öelda, et ma ei ostnud seda piletit mitte kuu esimesel päeval kell 11, kui piletid müüki tulevad, vaid mõni päev hiljem. Ja sain pileti esiritta (küll veidi piiratud nähtavusega kohta, aga mind see ei häirinud). Seega tasub aeg-ajalt ikka Tallinna Linnateatri kodulehel silma peal hoida, kellel huvi on.
Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, on tegemist ühe umbes 60-aastase mehega, kes satub tagasi oma lapsepõlvekoju. Seal kerkib tema ette kogu tema nooruspõlv. Vennaga mängimised, isaga koos veedetud aeg, isa lahkumine kodust jne. Kohati on minevik ja tänapäev omavahel põimunud, nii näiteks küsib tagasitulija isalt, kas ta peaks selle elamise üürima. Selline mineviku ja oleviku omavahel segamine on Madis Kõivu näidendites üsna levinud nähtus. Ilmselt on see ka üks nendest põhjustest, miks Madis Kõivu näidendeid reeglina rasketeks peetakse.
Ma reeglina väga raske sisuga näidendeid/lavastusi ei armasta, aga see lavastus kõnetas mind algusest peale. Mul on ainult sellest jube kahju, et ma tagasitulija osas Lembit Ulfsaki näha ei saanud. Esimesed viis minutit olin ma teatris muidugi sellest natukene häiritud. Sest kui Raivo Trass tagasitulijana lavale tuli, siis hakkasin ma paratamatult ette kujutama, kuidas Lembit Ulfsak selles osas oleks. Aga neid mõtteid jagus mulle tõesti ainult esimesteks minutiteks, kui laval väga midagi ei toimunud. Ehk siis nendel hetkedel, kui korteri omanik, keda kehastas Rain Simmul tagasitulijale korterit tutvustas. Edasi läks huvitavamaks, sest tegelasi tuli lavale juurde ja isegi kui tegelasi palju polnud, siis hakkas juba mingisugune süžee jooksma.
Minu jaoks oligi kõige igavam kogu loosse sisse elamine. Kui ma tean, et lavastuses mängib rohkem näitlejaid, aga laval on kaheksast näitlejast ainult 2, siis tundus see minu jaoks ülekohtune. Sest ma ikka tahtsin rohkem näitlejaid nö „oma silmaga“ näha, et kas nad siis tõesti on nii head, kui räägitakse. Ja tõesti olid. Kusjuures mulle meeldisid kõrvalosades olnud näitlejad sel korral rohkem. Raivo Trassi tagasitulijana ei saanud ma päris objektiivselt hinnata, sest aeg-ajalt tiksus mul kuklas see mõte, et kuidas Lembit Ulfsak oleks selles osas olnud... Sellele ei aidanud ilmselt kaasa ka Tallinna Linnateatri kodulehel olnud pildid lavastusest. Kuigi ma pean tõdema, et Raivo Trass tegi ka väga hea rolli. Eriti meeldisid mulle tema kurvad silmad, mis andsid minevikumälestustele hoopis teistsuguse tähenduse. Sest kes meist poleks täiskasvanuna oma rõõmsale lapsepõlvele tagasi mõeldes veidi nukrana tundnud ja mõelnud, et tahaks jälle väike laps olla ning elumurede eest ära põgeneda? Just seda igatsust ma Raivo Trassi silmades nägingi. Ja seda rõõmu, kui ta sai jälle oma perega koos olla.
Kõige rohkem meeldisid mulle aga Piret Kalda naabritüdruk Anna rollis ja Külli Teetamm teenijanna Hermine rollis. Mõlemad tegelaskujud olid sellised, kes oma jutu ja käitumisega panid saali naerma. Nende liikumine ja kehahoiak on mul siiani silme ees. Muidugi kõige suurem kiitus läheb Piret Kaldale. Ühel hetkel oli ta noor ja elurõõmus Anna, kes tähistas just oma 17-aasta sünnipäeva. Lavale tagasi tulles oli heledasse riietatud noorest neiust saanud tumedasse riietatud eakas väeti naine, kes kõndis küürus seljaga ja jalga longates. Nii meisterlikku eaka inimese kujutamist pole ma tükk aega näinud. Kõik need, kes on Kanal 2 saadet „Suur komöödiaõhtu“ näinud, võivad sealset Wilhelmine Vibut ette kujutada. Just selle meisterliku ja väga kiire ümberkehastumise pärast oligi mul etenduse lõppedes natukene kahju, et Piret Kalda üsna etenduse lõpus lavale tuli ja ma tema laval olekut nii vähe nautida sain.
Külli Teetamm Herminena oli natukene pikemalt laval, kui Piret Kalda, seega sai etenduse jooksul ikka nii mitugi korda korralikult naerda. Nii nagu Piret Kaldagi puhul, meeldis mulle ka Külli Teetamme puhul eelkõige tema lavaline liikumine. See oli ühteaegu koomiline, kuid samas ei jätnud liigutused muljet mingisugusest lihtsast koomilisest elemendist, vaid kõik oli hoolega paika sätitud. Lisaks liikumisele pakkus Hermine oma jutuga ka kõige rohkem koomikat. Mulle tundus, et Hermine oli peast veidi lihtsake ja seetõttu oli tema jutt teistest ehk veidi rohkem naerma ajav. Mitte, et ma pooldaksin veidi lihtsameelsete inimeste üle naermist, aga selles konkreetses situatsioonis, mis laval toimus mõjus lihtsameelne inimene koomilisemalt.
Tallinna Linnateater on nii tugeva trupiga, et sel korral ei oska ma mitte ühegi näitleja kohta mitte midagi etteheitvat öelda. Mulle meeldis viimne kui üks näitleja ja nende tehtud roll. Lihtsalt eelpool mainitud jäid natukene rohkem meelde ja olid nö „kirsiks tordil“. Sellist terviku tunnetust või ühtset ansamblimängu tunnetust pole ma teatris väga pikka aega tundnud. Ma olen küll tundnud seda, kuidas kõik näitlejad teevad häid rolle, kuid paratamatult on keegi teistest mingil põhjusel eristunud. Sel korral oli kogu trupp väga ühtne ja keegi ei mänginud kedagi üle. Kuigi ma tean, et tegelikult oli peaosaline ikkagi tagasitulija, siis oleks võinud selleks praktiliselt ükskõik kes teine ka olla. Siis oleks lihtsalt kogu lugu natukene teise vaatepunkti saanud.
Ma olen siiani ainult kuulnud lavastaja Adolf Šapiro legendaarsetest lavastustest, mida inimesed veel aastakümneid hiljemgi meenutavad. Ma küll ei tea, kas „Tagasitulek isa juurde“ on just see etendus, mis peaks mulle aastakümneteks meelde jääma, kuid mingi eriline õhkkond selle nähtud etenduse juures siiski valitses. Kogu lavaruum ja näitlejad ja valgus ja heli harmoneerusid ja see on kindlasti lavastaja teene. Ilmselt oli ka see suurepärane näitlejate kooslus ja omavaheline kooskõla paljuski lavastaja teene.
Lisaks sõltub lavastajast ju ka see, kelle ta enda meeskonda võtab valguskujundajaks, kostüümikunstnikuks, kunstnikuks jne. Näiteks meeldisis mulle sel korral kõige rohkem kostüümid. Need ei olnud küll teab mis uhked, aga mingitel hetkedel kandsid kõik tegelased peale tagasitulija valdavalt heledates toonides riideid. Minu silmis lõi see kohe mingisuguse teatud unenäolise maailma, andes mõista, et tagasitulija on tänases reaalsuses siin ja praegu ja kõik teised on kusagil kauges minevikus. Umbes nii, et tänapäev on sünge ja tume ja kõle ning minevik on hele, rõõmus, helge ja soe. Ja sellele helgusele ja soojale minevikumeenutusele aitas ka heledates toonides lavakujundus kaasa. Kuigi ma päris täpselt siiski ei mõistnud, miks neid paate nii palju kujunduses kasutatud oli.
Aga klaasist topeltseinad olid huvitav nüanss. Tegelane on nagu laval, aga samas on ta ikkagi teatavas kauguses ja sa ei saa teda käega katsuda. Lisaks sai nendele seintele erinevat videograafikat projitseerida, mis andis kogu lavastusele veel ühe huvitava nüansi ja uue ruumimõõtme juurde. Kui kunstnikutööd hinnata, siis minu vaieldamatult lemmikuim hetk seoses kunstnikutööga oli see, kui laia valget lund sadama hakkas. Kuidagi nii ilus, puhas ja helge oli kogu see stseen. Peale seda ma vist hakkasingi kogu etendust hoopis teise ja puhtama pilguga vaatama. Nagu oleks see lumi avanud mu silmad ja ma sain aru, mida Kõiv ja Šapiro öelda tahavad. See viimane lõik on juba väga mitte-minulikuks muutunud, kuid seal saalis istudes tekkis mul täpselt see tunne, et ma olen õiges kohas ja ma ei vaata lihtsalt teatrietendust, vaid ma suudan selles näha mingisugust autori ja lavastaja käekirja ja kõrgemat ideed. Kahjuks ei oska ma seda ideed väga välja tuua.
Ja kui ma juba siin oma lemmikhetki välja toon, siis mainin lõpetuseks ühe koomilise seiga ka ära. Nimelt oli ühes stseenis korteri peremeest kehastanud Rain Simmulil vaja esimese rea ühe istme alt mingit rekvisiiti võtta. Seal kohal istuval naisel oli aga vist käekott põrandale maha pandud ja nii võttis Rain Simmul selle võrdlemisi suure koti (ilmselt seepärast see kott oligi põrandale toetatud) ja viskas endale õlale ning toimetas laval edasi. Ma juba hakkasin mõtlema, et ju ma sain valesti aru ja see naiste käekott oli ka üks rekvisiitidest. Kuni Simmul stseeni lõpus lavalt lahkudes kotiga selle naise juurde läks ja küsis: „Kas te tahate seda tagasi?“. Nüüd ei tundu see nii naljakas, aga seal sellel hetkel oli see piisavalt naljakas, et pikalt naerda. Ja kuna näitlejad kõndisid minust ka ikka mõnekümne cm kauguselt mööda, siis vilksatas mu peast ka ikka mitmel korral mõte läbi, et äkki nüüd võetakse minu kott. Sest ma olin otse koolist läinud ja mu käekott oli ikka väga suur. Õnneks mu kott kellelegi ette ei jäänud.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et mul on tegelikult väga hea meel, et ma seda etendust ikkagi nägema juhtusin. Kuna mu eelmised kaks kokkupuudet Tallinna Linnateatriga ei olnud nii positiivsed, siis oli mul natukene raske aru saada, et mis imeasi see on, mis inimesi koguaeg sinna Tallinna Linnateatri poole tõmbab. Ma nimelt olin arvamusel, et pole see nende tehtav teater midagi nii palju erilisem, et kõik sinna minna tahaksid. Nüüd saan iseendale vastu vaielda ja teistele kuulutada, et hakkan ka iga kuu esimesel kuupäeval kell 11 Tallinna Linnateatri piletite peale võidu jooksma.
Kui keegi selle postituse vaevus lõpuni lugema, siis Teile võin lavastuse vaatama minekut soovitada. Ma olen üsna kindel, et postitust ei loe paljud lõpuni ja seda veel eriti sel korral, kui jutt paljuski keeruline ja hakitud ja ühel kohal tammuv sai. Seega, kui te lõpuni lugesite, siis järelikult on Teil suurem huvi teatri vastu (või olete te lihtsalt minu suured fännid ). „Tagasitulek isa juurde“ on oma olemuselt siiski parajalt keeruline lavastus ja nõuab natukene rohkem kaasa mõtlemist ja kohalolu, mistõttu ma ei julgeks seda soovitada inimesele, kes ehk kord aastas teatrisse satub. Mulle igatahes meeldis, sest loo lõpp ei olnud etteaimatav, päris palju pidi ise kaasa mõtlema ja seoseid looma ning sai nii nutta kui naerda.

Autor: Madis Kõiv
Lavastaja: Adolf Šapiro
Kunstnik ja videokunstnik: Vladimir Anšon
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Valguskujundaja: Emil Kallas
Muusikaline kujundaja: Riina Roose
Mängisid:
Raivo Trass – Tagasitulija
Elmo Nüganen – Isa
Anne Reemann – Ema
Epp Eespäev – Proua Klaudi  
Kalju Orro – Vend
Rain Simmul – Peremees
Külli Teetamm – Hermine
Piret Kalda – Anna

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt SIIN


*Postituse päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.