kolmapäev, 19. veebruar 2020

Suvelavastused 2020


Käes on minu kõige lemmikum osa teatriaastast. Suvelavastuste otsimine ja planeerimine. Nagu juba traditsiooniks on saanud, teen jällegi nimekirja suvelavastustest, mida Eestis mängitakse. Mulle on alati meeldinud vaadata, milliseid lavastusi mängitakse ja millises Eestimaa nurgas. Ühtlasi saab juba varakult hakata plaani paika panema, et mida kindlasti tahaks vaatama minna ja mida võib siis vaadata, kui pileteid suvel veel saada on.
Tavaliselt olen hakanud seda nimekirja koostama märtsis või aprillis. Sel aastal vaatasin, et kõik teatrid juba avaldavad oma suvelavastusi, järelikult on viimane aeg koondpostitus teha. Praegu on veel kõikidele mainitud lavastustele pileteid saada, kuigi ilmselt mitte kauaks. Ja nagu juba tavaks on saanud, siis postitus täieneb jooksvalt (vastavalt sellele, kuidas suvelavastuste infot avalikustatakse).

Egas muud midagi, kui hakake pileteid ostma (mul on juba esimene pilet ostetud) ja suveplaane tegema. Äkki muutub ilm ka ilusamaks, kui me kõik juba mõtetega suves oleme.

JUUNI
·      Miks Jeppe joob? (Rakvere Teater) Kolgaküla rahvamajas 4. kuni 28. juunini
·      „Kajakas“ (Vene Teater) Vihula mõisas alates 4. kuni 20. juunini
·      „Põgenik“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 9.-17. juunini Rootsi-Kallavere Küla muuseumis
·      „West Side Story“ (Rahvusooper Estonia) 11. kuni 21. juunini
·      „Kadri“ (Emajõe Suveteater) 12. kuni 28. juunini Staadioni tänav 48, Tartu
·      „Lollidemaa“ (Indrek Taalmaa monolavastus) 12. juunil Kirimäe Rahvamõisas Lääne-Nigula vallas
·      „Põrgupõhja uus Wanapagan“ (Endla Teater) 19. kuni 28. juunini ja 2. kuni 11. juulini Fortumi katlamajas Pärnus (Ringi 56, Pärnu)
·      „Kummituste suvi“ (NUKU Teater) 20. juunist kuni 12. juulini ja 22. kuni 28. augustini Kernu mõisa küünis
·      „Katkuhaud“ (Ugala Teater) 27. juunist kuni 4. juulini ja 14. kuni 16. augustini Koidu seltsimajas (Jakobsoni 18) Viljandis

JUULI
·      „Etturid“ (Ugala Teater) 2. kuni 5. juulini ja 19. augustist 23. augustini Kukenoosi küünis Albu vallas Järvamaal
·      „Kirvetüü“ (Teater Vanemuine) 3. kuni 12. juulini Kammivabriku sündmuskeskuses (Teguri 28A, Tartu)
·      „Metsas ei kuule su karjumist keegi“ alates 7. kuni 14. juulini Laulasmaa Spa õues
·      „Õnnelik tund“ (Jäneda Mõis OÜ) 9. kuni19. juulini Jäneda Pulli tallis
·      „Kasuema“ (Emajõe Suveteater) 18. juulist Tartus
·      „Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu (Thors Films OÜ) 31. juulist kuni 8. augustini Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

AUGUST
·      „Serafima ja Bogdan“ (Tartu Uus teater) 1. kuni 16. augustini Kolkja küla vabaõhulaval
·      „Põrgupõhja uus vanapagan (Teater Vanemuine) 19. kuni 23. augustini Vanemuise väikeses majas

P* – Päisepildil on seto lauluema kuju Obinitsas. Minu meelest annab see pilt suveootust väga hästi edasi. Foto autor on Triinu Kurvits ehk mina.

teisipäev, 11. veebruar 2020

Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis


Mina: "Neuroloogia osakond, tere."
Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."
Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)
Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.
Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.
Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.
Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.
Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.
Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.
Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.
Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.
Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.
Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.
Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.
Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.
Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.
Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.
Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.
Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.
Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi
Lavastaja: Ingmar Jõela
Kunstnik: Nele Sooväli
Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja
Mängisid:
Steffi Pähn - Emili Kraepelin
Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus
Johan Elm - Dr. Diving
Markus Truup - Joonatan Diving
Jane Napp - uuem uurija
Jaanus Nuutre - vanem uurija
Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli

laupäev, 8. veebruar 2020

Talve


Kas Eestimaal on olemas inimest, kes poleks mitte midagi kuulnud Oskar Lutsust ja tema Paunvere lugudest? Vaevalt küll. Ilmselt teavad ka kõik eestlased tema raamatute põhjal tehtud filme. Ma pean häbiga tunnistama, et ma olen kõiki kolme filmi vist ainult osaliselt näinud. Kõige paremini tean ma muidugi “Kevade” sisu, sest seda sunniti meid juba põhikoolis kohustuslikus korras vaatama. Seega tegelastest ma ikka natukene tean. Kuigi sellest, mis neist pärast kooli edasi sai, ma suurt midagi ei tea. Välja arvatud see, et Teele abiellus Tootsiga. Nii „Suvi“ kui „Sügis“ jätsid mind omal ajal filmidena täiesti ükskõikseks. Nüüd peaks vist need filmid ka ära vaatama, et oskaks paremini „Talve“ tõlgendada.
Tegelikult oleks võinud seda enne kinno minekut teha. Nagu minu puhul traditsiooniks saanud, siis sattusin ka sel korral peaaegu täiesti poolkogemata töölt otse kinno. Seega eeltööks polnud aega. Nii tulevad alljärgnevad emotsioonid üsna puhtalt lehelt. Raamatuid ma pole ka lugenud, seega ei oska ma ka öelda, kui palju filmi stsenaariumis on Lutsu raamatuga arvestatud. Kuigi väidetakse, et „Talve“ on nii teises stiilis kirjutatud, et äkki see polegi enam üldse Oskar Lutsu kirjutatud. Mistõttu võib märgilisena võtta ka seda, et „Talve“ film ei ole enam tehtud Arvo Kruusemendi poolt, vaid selle autorid on Martin Algus ja Ergo Kuld. Aga raamatud peaks vist ikka proovima ka läbi lugeda. Kuigi öeldakse, et need raamatud ei pidavat üldse nii head olema.
Eks ma natukene ikka lootsin, et „Talvest“ tuleb midagi huvitavat ja sellist, millest võiks saada samasugune Eesti kinoklassika nagu seda oli „Kevade“. Tundub, et „Kevade“ vastu ei saa ikka ükski teine film. Seega need ootused võite kohe maha matta. Aga eks nii üht kui teist „Kevadest“ tuttavat on ka „Talvest“ võimalik üles leida. Kindlasti poleks see film nii tähenduslik ilma tegelasteta, kes kõikides varasemates filmides kaasa on löönud. Nö vanadest tegijatest näidatakse kõige rohkem Teelet (Riina Hein) ja Jorh Aadniel Kiirt (Margus Lepa), aga lisaks neile teevad filmis kaasa ka Lesta (Tõnu Alveus) ja Imelik (Rein Aedma). Nende kaudu on üritatud ka varasematest filmidest kõigile teada-tuntud nalju sisse tuua. Näiteks koht, kus kaupmees Ollep tutvub Imelikuga, tehakse jälle seda „nimi on Imelik“ nalja, mida vist kõik eestlased teavad. Samuti pole ei vana ega noor Kiir vabanenud parasiitsõnast „Igatahes“.
Muidu on minu meelest tegemist hoopis täiesti uue filmiga, mida kohati tundub raske eelmistega võrrelda. Filmi keskseteks tegelasteks on kunagiste lemmikute lapsed. Nii tuleb Arno Tali poeg Arnold Tali (Franz Malmsten) Austriast tagasi Eestisse ja hakkab oma isa lapsepõlvemaadel toimetama. Kui omal ajal jooksid Tali ja Toots mõlemad Teele sabas, siis nüüd jooksevad noor Tali ja noor Toots mõlemad hoopis Maie (Henessi Schmidt)  järele, kes on Tartu linnast maale elama sattunud peale seda kui tema vanemad surid. Eks armastuse eest võitlemises tuleb ka varasematest filmidest tuttavaid keerdkäike ette. Näiteks teeb Oskar Toots (Karl Robert Saaremäe) oma isa Joosep Tootsi moodi koerustükke, et Arnold Talit kehvemas valguses näidata. Samuti on poeg pärinud isa lokid ja kavala naeratuse. Kuigi mulle tundub, et poeg on veidi rohkem koerustükke täis, kui seda oli isa. Neid sarnasusi leiab veelgi, aga selleks, et teistel ka huvitav oleks kinos filmi vaadata, ei hakka ma kõike üles lugema.
Kuigi ma olen juba siit-sealt kuulnud, et film pole suurem asi, siis mulle film meeldis. Ja ma pole teab mis suur Eesti filmide austaja. Vähemalt mulle tundus, et filmil oli mingi mõte olemas ja lugu polnud ajuvaba (mida sageli Eesti filmide puhul juhtub). Eks Oscaritele film kandideerima ei hakka, aga ma usun, et rahvale võiks ikka meeldida. Vanad head tuttavad tegelased ning arusaadav lugu. Lisaks ei kesta film ka ülemäära kaua ja saab ilusat suvist loodust nautida. Kui üldiselt Eesti filme võrrelda, siis tegemist on rõõmsa ja värvilistes toonides filmiga. Sageli on Eesti filmid kõik väga tumedates toonides või halli värvigammaga ja tekitavad kinost lahkudes masendust. Ma kujutan ette, et „Talve“ on samasugune hea tuju looja nagu seda oli „Kevade“ omal ajal. Isegi need mõned kurvad hetked, mis filmis on, ei tekita kurbust vaid ikka tekib mingisugune helge tunne südamesse.
Eks alati saab midagi paremini teha, aga üldmulje oli hea. Mul oli ainult natukene kahju sellest, et tegelaskujud olid vananedes veidi üksluisemaks muutunud. Näiteks ei olnud Kiir vananedes enam nii koomiline, kui varasemalt. Samas tegi Fritz Kiir (Märt Koik) kõik selle tagasi, mis isal puudu jäi. Natukene oli ka näha, et need kes igapäevaselt näitlemisega ei tegele, olid veidi roostes. Mul oli isegi kahju, et Riina Heina kehastatud Teele kohati nii tuim oli ja väga pingutatult rääkis. Veidi rohkem oleks võinud olla ka endise Teele lõbusust. Natukene häiris mind ka see, et Harri Kõrvitsa kehastatud kaupmees Ollep meenutas liiga palju Esna vallavanem Pavel Koosarit. Just oma kasuahnuse tõttu. Aga see polnud siiski üleliia häiriv.
Nagu ma juba ütlesin, siis Oskar Toots oli nagu isa koopia ja kui kunagised Joosep Tootsi tembud meeldisid, siis ilmselt meeldivad ka tema poja Oskari tembud. Seega naerda saab korralikult. Kõige rohkem vist paneb aga publikut naerma hoopis kaupmees Ollepi tütar Selma (Saara Nüganen). Selma on väga konkreetne ja iseteadlik, kellel on lisaks enda elule ka isa elu ja ärid ära planeeritud. Kohati on lausa uskumatu vaadata, kuidas 1942. aastal üks tütarlaps niimoodi käituda sai ja kuidas tal lubati seda teha. Juba ainuüksi Selma tegelaskuju pärast tasub kinno minna. Ma usun, et ka kõige tuimem inimene saab natukene naerda.
Enne filmi algust ütles Riina Hein, et „Talve“ on tema lemmikfilm Lutsu lugude sarjast peale „Kevadet“. Lisaks hoiatas Hein, et film võib nutma ajada. Kuna ma pole „Suve“ ja „Sügist“ algusest lõpuni näinud, siis esimese väite osas ma nõustuda ei oska. Küll aga julgen öelda, et kui „Talve“ vaadata kui eraldiseisvat filmi, siis on tegemist kindlasti väga hea filmiga. Eriti kui arvestada seda, et film on filmitud ainult kuu ajaga ja piiratud rahaliste vahenditega. Siiski usun ma, et ka tõsised Lutsu austajad peaksid filmist endale meelepäraseid kohti leidma. Arvestada tuleb lihtsalt sellega, et filmi ei saa vaadata rangelt ainult eelmiste Lutsu lugudel põhinevate filmide järjena. Ja nutma ei aja film kohe kindlasti mitte. Sest mina olen teada-tuntud pisardaja ja mul ei tulnud kordagi pisarat silma.
Mulle igatahes film meeldis ja ma võiksin iga kell seda uuesti vaatama minna. Kusjuures neid Eesti filme pole väga palju, mida ma kinos oleksin olnud valmis korduvalt vaatama. Tegemist on mõnusa meelelahutusega, mis pakub argiõhtuteks lõõgastust, toob meie ette armastatud tegelased, kuid samas ei lange labasustesse ega lahka liiga sügavaid teemasid. Ilus Eestimaa suvi ja tärkav armastus põimitud humoorikate seikadega, peaks igale igas vanuses inimestele meeldima.
  
* - Postituse päisepilt on pärit Apollo Kino koduleheküljelt.

Kuidas minust sai HARKOMAH

04. veebruaril 2020 Ugala teatri külalisetenduses Vanemuise väikeses majas


Seda võib tänapäeval olla imelik kuulda, kuid narkootikumide teema on minust kuidagi mööda läinud. Ma mäletan, et kui ma Tartusse elama tulin ja mu kursuseõde rääkis, kuidas tal kodulähedases pargis narkomaanid kokku saavad, siis mina mõtlesin, et tahaks ka sinna parki jõuda, sest narkomaani oleks huvitav näha. Kusjuures sinna parki pole ma tänaseni jõudnud. Ja korralikult uimas narkomaani ma ka näinud ei ole. Siiski peab tunnistama, et mõnda inimest, kes narkootikume proovinud on ja neid ka aeg-ajalt tarvitab, olen näinud küll. Ega peale vaadates ei saaks arugi, et nii korralik inimene narkootikume tarbib.
Eks tänapäeval on noorte seas see narkootikumide tarvitamine populaarsem, kui minu nooruses. Seega on väga tänuväärne, et teatrid sellel teemal lavastusi teevad ja hiljem ka vestlusringe korraldavad, et noorte silmaringi avardada. Lisaks praegusele Ugala lavastusele “Kuidas minust sai HARKOMAH”, olen näinud ka Musta Kasti lavastust “5 grammi sisemist rahu”. Minu meelest olid mõlemad lavastused sisu mõttes veidi sarnased, kuid kuna ma pole sihtgrupp, siis võib see tunne petlik olla. Ugala lavastus oli muidugi suurejoonelisem, sest seal oli näitlejaid ja möllu veidi rohkem. Musta Kasti lavastust mängiti reeglina üsna väikesele saalile ja see tegi loo võib-olla intiimsemaks. Ja seal ikkagi räägiti ühe narkomaani lugu. Ugala “Kuidas minust sai HARKOMAH” keskendub rohkem erinevate inimeste lugudele.
Kuigi mulle tundus, et ma pole otseselt lavastuse sihtgrupp, siis igav mul selle pooleteise tunni jooksul ei hakanud ja vaadata oli huvitav. Peale etendust keerlesid mõtted peas ringi ja ega midagi nähtud etenduse kohta kohe nagu öelda ei osanudki. Natukene tundsin end saalis üleliigsena enne etenduse algust. Nimelt eelnes etendusele intro, kus näitlejad liiguvad nii saalis publiku vahel ringi, kui ka tantsivad laval korraliku klubimuusika taustal. Siis oli mul küll saalis istudes tunne nagu ühel ehtsal peopiduril, kes tuimalt ühel kohal istub, samal ajal kui teised lõbutsevad ja tantsivad. Samas mulle see intro iseenesest meeldis. Aitas olukorda paremini sisse elada. Kindlasti aitas see ka saalis viibivatel noortel end näitlejatega rohkem samastada. Nimelt käisid noored näitlejad ka saalis ringi jooke pakkumas ning publikuga rääkimas samal ajal. Minu meelest lõi see tunde, et saalis viibiv publik ja laval viibivad näitlejad on justkui üks ja puudus nn „neljas sein“ lava ja publiku vahel. Kui mõelda, et lavastus peaks olema õpetliku sisuga ja noori narkootikumide üle mõtlema panema, siis on neljanda seina puudumine hädavajalik.
Tundus, et noortele lavastus sobis. Suurem osa publikust olid kooliõpilased. Ja kui tavaliselt juhtub ikka, et klassiga teatrisse tulnud lastel hakkab keset etendust igav, ja nad võtavad telefoni välja või hakkavad niisama sosistama ja kihelema, siis sel korral oli saal täiesti vaikne. Paaril korral oli kuulda mõnda üksikut naeruturtsatust, kuid see oli ka kõik. Lõpus oli isegi tunnustavat vilistamist kuulda. Järelikult sihtgrupile lavastus meeldis. Ka etendusele järgnenud vestlusringiks jäi saali väga palju noori ja nii mõnigi neist kasutas juhust ja julges saalist otse küsimusi esitada. See näitab ka, et sellised lavastused ja vestlusringid on noortele vajalikud ja nende vastu tuntakse tegelikult huvi.
Ma ei oskagi välja tuua ühtegi põhjust, miks mulle poleks lavastus meeldima pidanud. Nagu ma juba ütlesin, siis mõtted pani nähtu peas keerlema küll. Ja kui näitlejad ei distantseeri end publikust, vaid vastupidi, käivad publikus ringi ja ütlevad et neil on meeldiv inimesi kohata ning neile jooke pakuvad, siis luuakse automaatselt kontakt saali ja lava vahel. Eks paljud õpilased ole koolis kuulnud neid ekspertide loenguid sellest kui kahjulikud ja halvad on narkootikumid. Just täpselt seda sama ekspertide loengut tehakse ka lavastuse alguses maha. See aitab noortel veelgi rohkem näitlejaid ja nende juttu usaldada, sest nad ei räägi ju seda sama juttu, mida koolides räägitakse, ja seega peaks neil justkui õigus olema.
Ometigi ei pea keegi nüüd kartma, et lavastus narkootikume ja nende tarbimist propageeriks. Ma ise ei ole küll nihilist.fm postitusi lugenud, millel “Kuidas minust sai HARKOMAH” raamat põhineb (ja millel omakorda põhineb antud lavastus), ja seega ei oska ma öelda kui täpselt lugusid edasi antakse. Kursuseõde, kellega ma koos teatris käisin, ütles, et lood oli raamatust ja nihilist.fm-st otse võetud, ainult kompaktsemaks muudetud. Aga põhiliselt räägitakse ikkagi reaalsete inimeste lugusid. Eks see on ka üks põhjustest, miks lavastus ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Need inimesed ja nende lood on meie kõigi ümber.
Mind pani eriti mõtlema lavastuse lõpus olnud intervjuu endise narkomaaniga, kes ütles, et tegelikult võib meie kõrval saalis istuv korralik teatrikülastaja ka narkomaan olla. Just nagu ma postituse alguses mainisin, et mõndadest minu tuttavatest ei oskaks peale vaadates öeldagi, et nad on narkootikume teinud, või teevad aegajalt mõnedel üritustel regulaarselt narkootikume. Eks enamasti seostub meile narkomaaniga elu hammasrataste vahele jäänud poolkodutu ja eemalepeletava välimusega inimene. Aga, et edukas ja korralikult riides olev inimene, kellel on hea töökoht või kes omandab ülikoolis korralikku haridust, võib samuti narkomaan olla, tundub meile tihti utoopilise mõttena. Nii näiteks on ka lavastuses võimalik näha, kuidas narkootikumide küüsi langevad ka lisaks meie ettekujutuses narkootikume tarbivatele Kopli ja Lasnamäe noortele ka eduka infotehnoloogia ettevõtte töötaja ning ülikoolis õppiv tudeng.
Eriti meeldis mulle lavastuse juures see, et narkootikume ja nende tarbimist näidati igast küljest. Näidati nii levinud müüte ja seda, kuidas narkootikumid elu muudavad. Etappide kaupa toodigi välja kogu muutumise protsess. Mis tunne on alguses narkootikume tarbima hakates ja kuidas esialgne meeldiv tunne asendub tungi ja vajadusega ning miks inimesed ikkagi ei suuda narkootikumide tarvitamisest loobuda. Kuigi mulle kohati tundus, et kogu temaatika oli võrdlemisi turvaliseks tehtud, et noori mitte väga ära hirmutada. Räägiti küll mida narkootikumid inimestega teevad, kuid kuidagi jäi ikkagi domineerima see, et kuidagi on võimalik sellest kõigest välja tulla. Eks see mõnes mõttes ongi kasulikum, et inimestele anda lootust ja usku. Sest igasuguse sõltuvuse puhul ongi lootus, usk ja kaaslaste toetus suuresti see, mis inimesed välja aitab.
Samas ei olnud kogu lavastust ikkagi väga ilustatud. Nii näidati päris mitme tegelase üledoosist tingitud surma või sekeldusi politseiga. Mulle isiklikult tundub, et nendele teemadele oleks ehk võinud veidi rohkem siiski tähelepanu pöörata. Praegu oli surma konstanteerimine ainult üks mööda minnes tehtud tegevus. Samas, eks narkomaanide jaoks ongi see üks väga väike killuke ja korraks võib küll halb tunne olla, kui kaaslane üledoosi tõttu sureb, kuid peagi saab vajadus uue doosi järgi kõige tähtsamaks osaks narkomaani elust.
Kuigi seda kõige mustemat stsenaariumi näidati põgusalt, lahkusin ma teatrist ikkagi üsna negatiivsete emotsioonidega. Seepärast ma ehk midagi väga öelda ka ei oska. Teema lihtsalt on nii rõhuv. Lavastus ise oli suurepäraselt tehtud. Kui tavaliselt tekitab vilkuv valgus minus peavalu, siis sel korral ei pannud ma seda vilkuvat valgust väga tähelegi. Ometigi on lavastuse kodulehel vastavasisuline hoiatus olemas. Ja kuigi ma natukene olin skeptiline sells osas, et kui hästi suudavad alles koolis näitlejaks õppivad noored reaalselt laval toime tulla, siis kedagi teist ma lavastuses mängimas ette ei kujutaks. Ma usun, et praegu mõjuski lavastus nii tõetruu ja loomulikuna just verinoorte näitlejate tõttu, kellega oli lihtne temaatikat samastada. Kuigi narkomaane võib ju igas vanuses olla, siis laval juba teatud- tuntud näitlejat narkomaani mängimas näha oleks ikkagi kunstlikult mõjunud.
Eks suuremat rõhku oligi pööratud sõnumi edasi andmisele ja seetõttu olid ka kostüümid ja lavakujundus võrdlemisi tagasihoidlikud. Nagu sellest tekstist siin juba aru saada on, siis sõnum jõudis väga hästi kohale. Kuigi ma olin teatrisse minnes väsinud ja väga ei viitsinud teatrisse minna, siis ei läinud mu mõte kogu etenduse ajal mitte kordagi rändama. Tavaliselt on see märk kaasahaaravast ja heast lavastusest. Mis sest, et ma polnud otseselt sihtgrupp, siis nagu näha, mõtteid tekkis ohtramalt. Ilmselt pole ma veel praeguseks kõiki emotsioone ja mõtteid täielikult suutnud läbi analüüsida, mis mind tabasid. Igatahes ma loodan, et noortele mõjus nähtud etendus samuti.
Seda, et huvi lavastuse vastu on, näitab juba see, et suuresti kõik etendused on välja müüdud. Kui keegi veel piletit ei oma, siis soovitan Ugala mängukaval pilk peal hoida ja võimalusel endale pilet soetada. Ilmselt on tegemist rohkem noortele suunatud lavastusega, aga kõik teised, kes narkootikumide temaatikast huvitatud on, saavad ka kindlasti hea elamuse. Kui te aga otsite lavastust, mida hea tuju tekitamiseks teatrisse vaatama minna, siis võite küll mõne teise lavastuse välja valida. „Kuidas minust sai HARKOMAH“ on minu meelest väga suurepäraselt tehtud lavastus, ja ta tekitab palju mõtlemisainet (mida üks korralik lavastus tegema peakski), kuid valdavalt on need mõtted ikkagi süngemad ning seepärast lõbusaks meelelahutuseks antud lavastust ei soovita.

Dramaturg: Jim Ashilevi
Lavastaja: Vallo Kirs
Kunstnik: Nele Sooväli
Mängisid TÜ VKA teatrikunsti 13 lennu tudengid:
Rainer Elhi - HARKOMAH
Mihkel Kuusk - Erik, Rodik, Pauli töökaaslane, Pauli klassivend, Vadimi sõber, mees bussipeatuses
Ruuben-Joosua Palu - Paul, Vadim, Gennadi, Sanja
Miika Pihlak - Risto, kiirabiarst, Pauli töökaaslane, autoomanik, Vadimi sõber, Sergei, politseinik
Karmel Naudre - Oksana, peotšikk, Anja, Pauli töökaaslane, klient, klassikaaslane
Maria Paiste - Sõle tšikk, Annika, kiirabiarst, grupijuht, klient, politseinik
Marion Tammet - Sõle tšikk, peotšikk, Sveta, Pauli töökaaslane, registratuuritöötaja, klient, klassiõde

Rohem infot leiab lavastuse kohta Ugala koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Maris Savik

kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas



Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.
Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.
Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.
Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.
Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.
Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.
Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.
Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.
Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.
Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.
Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.
Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.
Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.
Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?
Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?
Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.
Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Maret Tamme
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Mängisid: 
Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar
Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann
Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)
Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald
Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss
Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja
Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen
Piret Laurimaa - daam
Linda Kolde - maaneiu
Kärt Tammjärv - maaneiu
Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

teisipäev, 31. detsember 2019

2019 loetud raamatud




1. Juhan Liiv "Vari" - juba uue aasta esimesel päeval sai selle aasta esimene raamat läbi loetud. Mis sa hädaga ära teed, kui koolis on vaja 4. jaanuariks essee kirjutada ja selleks on vaja 6-7 raamatut läbi lugeda. Olenemata sellest, et tegemist on koolitööga, mulle see raamat meeldis. Tegelikult meeldivad mulle kõik raamatud, mis räägivad 19.sajandi talupoegade elust. Kuigi kohati tekib mulje, et kõik need raamatud on sama sisuga. Selle konkreetse raamatu puhul tundus, nagu tegemist oleks Eduard Vilde "Mahtra sõda" teise variandiga. Küll ilma sõjata, aga see sisuliin, et noor mõisahärra tahab talupoegade eluolu kergendada ja vana mõisahärra on sellele vastu, oli mõlemas raamatus sama. Ehk see siis põhineb lihtsalt samadel päriselulistel sündmustel. Ahjaa, mõned inimesed on arvamusel, et raamatu peategelase Villu prototüüp on Juhan Liiv ise ja raamatus saab Liivi enda eluga paralleele tõmmata. Kasvõi näiteks Peipsi ääres elamine. Kes tahab Liivi tundma õppida, võib raamatut lugeda.
2. Eda Kalmre "Tüdruk veiniplekiga kleidis" - Selle raamatuni sattusin samuti tänu koolile. Folkloristika tunnis räägiti meile kaasaja folkloorist ja mainiti seda raamatut. Natukene guugeldades selgus, et tegemist ei olegi mingi vana arhiivikogumikuga, vaid päris kaasaegse raamatuga ja nii ma selle raamatu endale Raamatuvahetusest tellisin. Tegemist on nimelt hirmu- ja õudusjuttude kogumikuga. Mõnus ühe õhtu lugemine. Esimesed lood olid sellised, et neid ma väga tõsiselt ei võtnud. Edasi läks mõni lugu juba veidi kõhedaks. Eriti kui arvestada seda, et ma lugesin raamatut õhtul enne magama minekut. Siiski ma arvan, et ma olen sihtgrupi east väljas. Sellele noorele minule, kes koos tädi- ja onutütrega vaime välja kutsus, oleks see raamat kindlasti rohkem meeldinud.
3. Valdur Mikita "Kukeseene kuulamise kunst" - Olin selle raamatu kohta pikalt igalt poolt ainult kiidusõnu kuulnud. Aga kuidagi ei raatsinud seda endale osta ja raamatukogus käes polnud meeles seda raamatut laenutada. Siinkohal olen tänulik, et ma koolis käin ja me ühel folkloori kogumise aktsioonil osalema pidime. Sain sealt tänutäheks Valdur Mikita autogrammiga raamatu. Semester sai läbi ja eksamid tehtud, siis on aega lugeda. Ja oi kui hästi see raamat kogu mu esimese semestri kokku võttis. Seal on nii folkloristikat, semiootikat, keeleteadust, eesti kirjanduse ajalugu jne. Seega sain ma raamatut lugeda natukene teise nurga alt, kui ma seda ilmselt muidu lugenud oleksin. Kohati ei saanud ma aru, kas Mikita mõtleb reaalselt nii, või oli ta lihtsalt irooniline. Tegelikult vahet pole, sest huvitav oli lugeda. Ja äratundmist jagub ilmselt kõigile. Mina olen küll see ugrilane, kes läheb seenemetsa nii, et ühes käes on telefon (ja vahel ka fotokaamera) ja teises siis seenenuga ja ämber. Äratundmist jagus peaaegu igale leheküljele. Seega soovitan lugeda. Aga hoiatan ette, et raamatut lugedes tekib vastupandamatu soov metsa minna. Minu õnnetuseks on praegu talv (ja mets on väga ilus) ning ma olen haige ja seega saan ainult metsast unistada. Ja kusjuures mina tundsin raamatut lugedes päris ehtsat metsa ja kukeseene lõhna (ja mul ei põlenud sel hetkel ükski lõhnaküünal).
4. Liina Vagula "Keegi teine" - Raamat, mis võitis 2017.aastal Tänapäeva kirjastuse noortejutuvõistlusel teise koha. Mulle jäi raamat raamatukogus juhuslikult näppu. Ja kui ma nägin, et autoriks on kohaliku kooli õpetaja, keda ma ka nägupidi tean, siis pidin raamatu kaasa võtma. Ma olen küll sihtgrupist väljas, aga mulle raamat meeldis. Hea ajaviitekirjandus. Ainult, et taskurätte kulus jube palju, sest enamus raamatust ajas mind nutma. Algus oli põnev, et mis siis ikkagi juhtus ja mis edasi saab. Umbes raamatu keskel hakkasid sündmused juba etteaimatavateks muutuma. Kuigi vahel tekkis siiski küsimus, mis siis kui Eliise oma ema saatust nii palju muudab, et teda ei saagi sündida ja nii ta koomast välja ei tulegi. Õnneks oli lõpp ikkagi ilus.
5. Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" - Raamat jäi jälle täiesti juhuslikult raamatukogus käies silma. Midagi nagu koitis kusagil ajukäärude vahel, et tegemist on hea raamatuga. Oleksin nagu kusagilt midagi selle kohta kuulnud. Samas, minu maitse pole see raamat kohe üldse. Alguses ei saanud üldse aru, kas tegemist on reaalsuse või väljamõeldisega, sest inimeste nimed kattusid reaalsusega ja sisu oli ka selline, et võis vabalt reaalsusel põhineda. Edasi lugedes siiski sain aru, et tegemist on puhta fantaasiaga. Võiks vist igale eestlasele oluline teos olla, aga minu jaoks jäi see eestluse mõte tabamatuks, kuigi tagakaanel seda kiideti. Ausalt ootasin lugedes, et millal raamat läbi saab. Minu jaoks puudus seal huumor ja koomilisus, aga seevastu oli seal rohkesti ajuvabadust ja seda ma ei kannata.
6. Eduard Bornhöhe "Tasuja" - kohe näha, et kool on jälle pihta hakanud. Kuigi kunagi põhikoolis sai "Tasujat" loetud, siis ega ma sellest midagi ei mäletanud. Mulle need musta ja sünge talupoja-elust pajatava sisuga raamatud meeldivad, siis "Tasuja" jäi minu jaoks lahjaks. Eks rahvuslust ja oma isamaa ja rahvuse eest võitlemist Bornhöhe küll kajastab, aga muu sisu jäi minu jaoks nõrgaks. Natukene oli ka armastusliini sees, aga see jäi ka väga pealiskaudseks. Tundub, et see raamat vist muuks ei kõlbagi, kui kooli kohustuslikuks kirjanduseks. Vähemalt mulle lugemisnaudingut ei pakkunud.
7. Martin Veinmann "Vajadus olla mõistetav" - tegemist on EMTA Lavakunstikoolis kasutatava lavakõne õpikuga. Ei, ma ei ole lavakasse õppima asunud. Lavakõnet pole ma ka õppima asunud, kuigi vist võiks. Siiski saab siit raamatust väga palju kasulikku infot, kuidas paremini avalikkuse ees esineda. Kuigi raamat on näitlejatele (tudengitele) mõeldud, siis ütleb Martin Veinmann ka ise raamatus, et seda võivad kasutada kõik, kes avalikult esinema peavad. Lisaks kuivale teoreetilisele õpetusele on raamatus ka üle 100 praktilise harjutuse, mille abil oma kõne mõistetavamaks muuta. Raamat annab ka aimu sellest, kuidas lavakas õppimine välja näeb ja milliseid harjutusi lavakas teha tuleb. Igatahes lähevad leheküljed kiiresti ja tegemist on huvitava lugemisega. Ja tõesti võiks kõik õppejõud ja koolitajad seda samuti lugeda.
8. Juhan Smuul "Kihnu Jõnn" - Ma lihtsalt niisama pole veel näidendeid lugema hakanud. Ikka kooli pärast. Teatris lavastusena, võiksin ma isegi Jõnni vaadata, aga lugedes küll erilist emotsiooni ei tekitanud. Eks seal oli selliseid kohti küll, mis natukene muigama või vihale ajasid, kuid väga suurt lugemisnaudingut sellest raamatust oodata pole mõtet. Nii igav raamat siiski ei olnud, et oleksin end lugema sundima pidanud.
9. Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumäng" - Asi hakkab juba veidi hirmsaks minema, sest ma loen ainult kooli jaoks kohustuslikku materjali. Kuna ma siia panen kirja ainult need raamatud, mille ma kaanest kaaneni olen läbi lugenud, siis on hulk väike. Tegelikkuses olen ikka hulganisti näidendeid juba läbi lugenud. Ma saan aru, et ma olen liiga kaasegne inimene, sest mina ei taju mis selles "Tuhkatriinuängus" omal ajal nii erilist oli. Minu jaoks on tegemist veidi kummalise ja isegi ilma lõputa looga. Liiga palju sümboleid ja vihjamisi asjadest rääkimist. Samas on vaatenurk tuntud tuhkatriinu muinasjutule väga huvitav ja uudne.
10. Veronica Henry "Kuidas leida armastus raamatupoes" - tunnistan ausalt, et tellisin raamatu enale ainult pealkirja pärast. Tundub ju iga vallalise raamatusõbra unelmate pealkiri olevat. Samas andsin endale täielikult aru, et tegemist on ikkagi armastusromaaniga, mitte eneseabiõpikuga. Parajalt mõnus ajaviitelugemine. Hellik nagu ma olen, sain ikka mõne koha peal pisaraid vesistada. Ja mõnes kohas läksin veidi närvi, kui need tegelased, kes oleksid ilmselgelt pidanud kokku saama, kokku ei saanud. Mulle oleks isegi meeldinud, kui raamatus oleks veidi rohkem romantikat kirjeldatud. Päris Barbara Cartland minu meelest see raamat siiski ei olnud. Kuigi ma pole ühtegi Cartlandi raamatut lugenud aga ma olen tema raamatute põhjal tehtud filme näinud. Neile, kes sügavama mõttega lugemist otsivad, ma seda raamatut siiski ei soovita. Kuigi raamatut sirvides võib mitmes kohas erinevate teemade kaupa välja toodud top 10 raamatusoovitusi leida. Paljud nendest raamatutest on kindlasti suurtel lugemissõpradel juba ammu loetud, kuid ehk leiab sealt ka midagi uut.
11. Katrin Aedma "Avalik esinemine. Kuidas osalejaid kaasata?" - selle raamatu sain kingituseks paar aastat tagasi. Siiani polnud ma veel pidanud vajalikuks raamatut lugeda. Kuigi esinemisi on ikka üksjagu olnud. Nüüd oli seose avaliku esinemise õppeainega ka vaja vastavasisulist kirjandust lugeda ja nii ma raamatu oma riiulilt üles otsisingi. Raamat on mõeldud rohkem töövihikuna kasutamiseks ja nii on sinna jäetud päris mitu tühja valget lehte märkmete tegemiseks. Minu ainus emotsioon raamatut lugedes oli, et see on totaalne jama, mida ma loen. Õnneks läks raamatu lugemine väga kiiresti tänu nendele tühjadele lehtedele ja suurele kirjale. Võib-olla olen mina liiga kinnine inimene ja asi on ainult minus, kuid ma läheks täielikult lukku, kui ma peaksin sellise esineja koolitustel pidevalt käima. Jah, ma möönan, et need harjutused võivad mingisugustes loomekollektiivides väga hästi töötada, kuid ma ei kujuta ette, et mõni ülikooli õppejõud, konverentsi esineja, poliitik, firmajuht jne neid tehnikaid igapäevases praktikas kasutaks. Või liigun ma liiga vales seltskonnas ja minu tuttavate jaoks on lihtsalt kummaline, kui sa pead näiteks nn jää sulatamiseks hakkama teistele huvitavaid nalju rääkima. Kuigi ma ka ise ei kirjuta 100% kirjavigadeta, siis häirisid mind raamatu juures kõige rohkem kirjavead või ebaloogiliselt sõnastatud laused. Mõnda lauset lugedes oli mul tunne, justkui loeks kiiruga üliõpilase poolt esitatud tööd, kus lause (või ka sõna) algus on ühes ajavormis ja lõpp teises. Ja oleks siis üks selline viga sisse lipsanud, sellest saaks ma veel aru. Aga, et selliseid sõnastus- või kirjavigu leidus peaaegu üle ühe, siis jättis raamat mulle üsnagi suure haltuura maigu.
12. Jane Paberit "#ükskilihaseiliigu" - Ilmselt pole praeguseks olemas eestlast, kes poleks kuulnud Jane Paberiti nime. Kuna ma töötan haiglas täiesti õiges osakonnas, siis ALS pole minu jaoks mitte mingi tundmatu teema. Kohe, kui ma kuulsin, et Jane Paberit on raamatu kirjutanud, teadsin ma, et seda raamatut ma tahan endale. Suuresti koosneb raamat Jane blogipostitustest. Sekka ka tema lähedaste arvamusi temast ja mõned ajaleheväljavõtted. Kuna mina pole Jane Paberiti blogi lugenud, oli raamat väga huvitav. Mis seal salata, ka äärmiselt kurb. Ma üritasin raamatut rongis lugeda ja peale seda oskan ma ehk oma pisaraid veidi paremini kaaskodanike eest varjata. Minu soe soovitus on seda raamatut lugeda üksinda kodus olles ja kindlasti tasub endale kõrvale varuda rohkelt taskurätikuid. Aga muidu on raamat väga hea. Parajalt musta huumorit, mis mulle meeldib ja samas ka piisavalt tõsine, et panna inimesi ALS-teemadel kaasa mõtlema. Mina igatahes soovitan lugeda.
13. Jennifer Worth "Parandusmaja varjud" - Kaudselt jõudsin selle raamatu juurde ka kooli kaudu. Kuna enamasti hakkasid mul koolis tunnid 10.15, siis oli hommikuti aega esimest korda elus enne kooli televiisorit vaadata. Häda on ainult selles, et ma näen tasuta kanaleid. Nii ma siis avastasingi ETV pealt sarja "Kutsuge ämmaemand", mis jooksis juba mitmendat tiiru. Sain teada, et sari põhineb Jennifer Worthi tõsielusündmuste põhjal kirjutatud raamatutel. Siis tuli meelde küll, et ma olin Apollos seda raamatut müügil näinud. Tuleb välja, et "Kutsuge ämmaemand" raamat on nii populaarne, et see on igalt poolt välja müüdud. Nii ma siis ostsin endale raamatu järje. Olles sarja näinud, siis oli veidi igav raamatut lugeda, sest ma teadsin ette, mis laias laastus lõpuks juhtub. Samas, on raamatus ikkagi veidi rohkem sündmuste tasuta lahti kirjutatud. Näiteks ma sarjast ei mäleta, et parandusmajade tekkelugu oleks räägitud. Kindlasti soovitan nii sarja kui raamatut neile, kes tunnevad 50ndate Inglismaa eluolu vastu huvi. Ja ka meditsiinile ja just selle inimlikule aspektile paneb see teise nurga alt vaatama.
14. Paulo Coelho "Hipi" - Paulo Coelho on vist üks väheseid autoreid, kelle kõik eesti keeles ilmunud raamatud olen ma läbi lugenud. Kunagi tervishoiu kõrgkoolis õppides, keegi vist rääkis tema "Veronika otsustab surra" raamatust ja mul tekkis ka selle raamatu vastu huvi. Ma endale küll ei tunnista, et mind alkeemia ja paralleeluniversumid huvitaksid, kuid miski Coelho raamatutes mind siiski kõnetab. Seega oli loomulik, et ma tema viimase raamatu ka läbi loen. Sel korral on tegu tõestisündinud lugudega kirjaniku enda elust. Kuigi raamatu esimesed leheküljed tundusid igavad ja ma suutsin lausa raamatut lugedes magama jääda, siis edasi läks raamat nii huvitavaks, et ma ei suutnud seda enne käest ära panna, kui raamat läbi oli. Raamat räägib sellest kuidas Paulo Coelho 1970ndatel hipina Euroopast Aasiasse reisis. Lisaks üldsuse poolt levitatud hipi stereotüüpidele annab raamat ülevaate ka sellest mida nn hipid ise maailmast arvasid ning miks nad selle liikumisega ühinesid. Need, kes pole varem Coelho raamatuid lugenud, ilmselt selle raamatu võlu ei mõista. Minu meelest on Coelho raamatud üldse aastate jooksul veidi kehvemaks muutunud. Või on tema kirjastiil ja mõttemaailm minu jaoks lihtsalt oma uudsuse kaotanud.
15. Ave-Marleen Rei "Rästiku pihtimus. Marje Metsur" - Nagu nimestki võib aru saada, on tegemist Marje Metsuri elulooraamatuga. Raamat ilmus juba aastal 2016 ja sellest ajast alates olen ma seda raamatupoodides näppimas käinud. Sest, et tegemist on ikkagi näitleja elulooraamatuga. Ja Marje Metsur mulle näitlejana meeldib (kuigi pean tunnistama, et ma olen teda ainult kolmes Vanemuise lavastuses näinud). Igatahes ostsin nüüd endale suurte soodushindade ajal selle raamatu Apollost ära. Ja lugema hakates tundus tekst kuidagi tuttv. Siis tuli meelde, et mul vist õnnestus see raamat ükskord raamatukogust laenutada ja läbi lugeda. Aga see oli enne minu teatriõpinguid. Seega oli nüüd palju huvitavam hoopis teise pilgu alt nt Noorsooteatri loomise kohta lugeda. Minu meelest annavad teatriinimeste elulooraamatud teatriajaloole hoopis teise ja huvitavama vaatenurga. Ja kuna näitlejate elulooraamatutes tavaliselt kajastatakse ka nende kohta kirjutatud arvustusi, siis on sellised raamatud tulevasele teatriteadlasele suurepäraseks varasalveks, et näha kuidas kunagi teatriarvustusi kirjutatud on. Veel üks pluss on see, et raamatus oli palju pilte ja nii läheb raamatu lugemine veidi kiireini. Ja loomulikult saab teatrilaval või telekraanil nähtud näitleja kohta palju uut informatsiooni.
16. Valdur Mikita "Eesti loodus kannatuste aastad" - Kui mulle Mikita "Kukeseene kuulamise kunst" meeldis, sest ma suutsin sellega samastuda ja raamat tundus uudne, siis käesolev raamat mulle ei sümpatiseerinud. Kohe mitte kuidagi. Ainus positiivne asi oli, et raamat oli väikeseformaadiline ja õhuke. Sai kiiresti läbi loetud. Ju ma siis ikka pole nii põline soomeugrilane või olen ma nii suur looduse vaenlane, et minu jaoks tundus see raamat lihtsalt ühe soigumisena. Jah, mulle meeldib metsas seenel käia ja jalutada. Ei, mulle ei meeldi, et kõikjal lageraiet tehakse. Samas pole ma kindel kas sellest peaks nüüd eraldi raamatu kirjutama. Või õigemini mitu raamatut, sest ka "Kukeseene kuulamise kunst" rääkis sisuliselt samast probleemist. Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda. Ma pigem loen romaane ja elulooraamatuid. Ilmselt jääb see viimaseks Mikita raamatuks, mida ma loen. Vähemalt seni, kuni ta metsandusest kirjutab. Mis teha, et ma nii moodsa kirjandusega haakuda ei suuda.
17. Mihkel Mutt "Kõik on hästi/Mõtteid II" - Raamat sattus minuni läbi Rahva Raamatu raamatuklubi. Kuna ma olin lugemistuhinas, võtsin raamatu juulis käsile. Esmamulje peale "Eesti looduse kannatuste aastaid" oli positiivne. Raamat koosneb Mihkel Muti erinevatest arvamusavaldustest. Olenevalt teemast on arvamused mõnest reast kuni paari leheküljeni. Niisama ajaviitekirjanduseks päris ei soovita. Küll aga soovitaksin kõikidele kirjandusinimestele oma maailma avardamiseks. Raamat võiks kohustuslik olla ka gümnaasiumiõpilaste seas, sest Mihkel Mutt avaldab raamatus mitme olulise ühiskonna valupunkti osas oma arvamust. Ja need arutlused võivad olla suurepärased ideede generaatorid neile, kellel on samuti vaja mõne ühiskondliku teema osas sõna võtta. Positiivne on ka see, et raamat saab kiiresti läbi loetud ja paneb mõtlema. Neile, kes tahavad ajaviitekirjandust, raamat ei sobi. Selle üle, aga mis ajaviitekirjandus on, saab raamatust pikemalt arvamust lugeda.
18. Barbara Delinsky "Magussoolane õhk" - Selle raamatu lugemist soovitas mulle kunagi üks õde teisest haiglast, sest see räägib Sclerosis Multiplex´ga patsiendist. Oma töös puutun SM patsientidega päris palju kokku ja seega tundus raamat huvipakkuv. Siiski on tegemist väljamõeldisega, aga haigust puudutav oli väga tõetruu. Ometigi sobib raamat kõikidele teistele ka lugemiseks, sest minu meelest oli tegemist väga kaasahaarava romaaniga. 422 lehekülge möödusid minul väga kiiresti. Kohati oli raamat nii kaasahaarav, et ma ei suutnud raamatut käest panna. Mingi tõsise raamatuga tegemist pole, aga minu hinnangul on see täpselt selline ajaviiteromaan, mida kõik naised huviga loevad. Vähemalt need, kes romantilisi komöödiaid armastavad.
19. Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" - Nii nagu "Parandusmaja varjude" juures kirjutasin, tekkis selle raamatu vastu huvi samanimelist seriaali vaadates. Kui "Parandusmaja varjud" jäi mulle vahepeal lugedes igavaks, siis "Kutsuge ämmaemand" oli kordades parem. Ainsa tõrvatilgana häiris mind raamatu lõpus olev kokni grammatika, häälduse ja slängi kirjeldus. Ja raamatu alguses tundus mulle arusaamatu, miks ääremärkusena on välja toodud kontraktsioonid, preeklamsia jne tähendused. Meditsiinis töötava inimesena olid need terminid mulle igati arusaadavad, aga ma unustasin ära, et tegemist pole õpikuga ja seda loevad ka meditsiinikauged inimesed. Raamat ise on huvitav nendele, kes tunnevad huvi ajaloo, meditsiini, ämmaemandatöö või Inglismaa vastu. Päris niisama öökapiraamatuna ma seda vist ette ei kujuta, kui inimesel ühtegi eelpoolmainitud huvi pole.
20. Reelika Lootus "Jälitatav" - Jälle on tegemist raamatga, mis juhuslikult minuni jõudis. Nimelt sain selle Apollo raamatupoest kingituseks peale seda kui olin müüjale roosi kinkinud. Sisututvustuse järgi tundus üsna mittemidagi ütlev raamat olevat. Lugema hakkasin, sest raamaturiiulis olevate lugemata raamatute hulk on väikseks kahanenud. Ja ma teadsin, et mingit eneseabiõpikut ma lugeda ei taha. Ilmselt olen ma omal ajal liiga palju action-seriaale vaadanud, sest kogu raamatus toimuvat jälitamist, luuramist ja kaklemist kujutasin ma endale seriaalina ette. Tänu sellele, et mulle sellised seriaalid meeldivad, meeldis ka raamat. Lugesin selle vähem kui ühe tööpäevaga läbi. Või olen ma siis jälle saavutanud selle oskuse raamatuid lugeda. Igatahes on see tore.
21. Betty Neels "Abiellumine Maryga" - mingi aeg avastasin, et vahelduseks on väga tore romaane lugeda. Kuigi romantilised komöödiad pole väga minu maitsele. Peale tööpäeva on aga romaanide lugemine mõnus ajaviide. Ei nõua ajude pingutamist. Nii jõudiski minuni järjekordne romaan. Kuna viimati loetud romaanides oli väga romantiline sisu ja mõnda kohta oleks võinud isegi erootiliseks kirjanduseks nimetada, siis see raamat tundus üsna igav. Mees vihkas naist ja naine vihkas meest ja nii terve raamatu. Ja ma ootasin terve raamatu, et millal see suudlus siis lõpuks tuleb. Õnneks ikka tuli. Mingit erilist lugemiselamust raamat ei pakkunud. Aga see-eest sobib raamat suurepäraselt öökapiraamatuks, mis süvenemist ei nõua ja mille tegevus kiirelt edasi läheb.
22. Raivo Pikner "Kilde Eesti Telefilmi päevilt" - Sellised raamatud jõuavad minuni, kui ma lähen raamatukokku ilma igasuguse teadmiseta, mis raamatut järgmiseks laenutada. Nii vaatasin uusi raamatuid ja mõtlesin, et oleks huvitav omaaegsete menufilmide kohta huvitavaid kilde lugeda. Ainult, et ma unustasin ära, et filme tootis Tallinfilm, mitte Telefilm. Seega, raamatus käsitletud filmid olid mulle enamasti tundmatud. Samas mingi ettekujutuse Eesti filmi maastikul toimuvast aastatel 1973-1990 sain ma ikkagi. Üldiselt soovitaksin raamatut ainult filmihuvilistele. Teistele jääb raamat ilmselt igavaks. Vähemalt mina lugesin raamatu läbi ainult kohusetundest, et raamatut pooleli ei jätaks.
23. Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan" - Raamat on sel aastal raamatukogude laenutuste edetabelis ja mu ema ütles, et mingis telesaates oli ka seda raamatut kiidetud. Üks mu kolleeg ka kiitis, et hea raamat on. Nii ma seda siis kooli kõrvalt lugeda üritasin, aga ei tulnud midagi välja. Võtsin nüüd siis uuesti raamatu päris algusest käsile. Algus mulle väga ei meeldinud, kuidagi veniv tundus kogu lugu. Edasi siiski lugu liikus ja päris huvitav oli vanausuliste eluolu ja kommete kohta lugeda. Iseasi kui palu tõtt raamatus oli. Samuti oli huvitav Nõukogude korra kohta lugeda. Kuna ma viimasel ajal olen naiskirjanike romaane palju lugenud, siis oli huvitav ka võrrelda kuidas mehed ja naised seksistseene kirjeldavad. Ütleme nii, et mulle meeldib naiste lähenemine rohkem. Sellest, miks raamatul selline pealkiri on, ei saanud ma alguses üldse aru. Tundus täiesti ebaloogiline. Lõpu poole siiski sain aru, miks pealkiri selline on. Umbes siis kui asi "käest ära hakkas minema". Mõned stseenid olid nii jaburad, et ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teema selle tangi ja Serafima surnud vendadega oli. Kui keegi minult lugemissoovitust küsiks, siis seda raamatut ma vist ei soovitaks. Mulle vähemalt mingit elamust ei pakkunud. Kuigi edasi läks kiirelt, lugesin praktiliselt kahe päevaga läbi need 550 lehekülge.
24. Barbara Delinsky "Ähvardused ja lubadused" - Peale seda, kui olin Delinsky eelmise raamatuga lõpetanud, teadsin, et loen veel tema teisi raamatuid ka. Nii võtsin raamatukogust esimese ettejuhtuva Delinsky raamatu. Mulle see nii palju ei meeldinud, kui "Magussoolane õhk", kuid Barbara Cartlandi stiilis romaanide austajatele ilmselt meeldiks ka see. Sisu poolest meenutas see mulle veidi hiljuti loetud Reelika Lootuse "Jälitatav" raamatut. Siin oli ka mees, kes naisel kurikaelte vastu aitas võidelda ja koos pandigi kurikaelad vangi. Põnevuse tekitamiseks oli klassikaline inimeste äravahetamise motiiv ka sisse põimitud.
25. Atul Gawande "Surelikkus" - Üks minu kolleegidest kirjutas kunagi Facebookis, et seda raamatut peaks iga arst lugema. Ma otsustasin, et mina kui õde võiksin ka selle läbi lugeda. Praegu tahaksin hoopis öelda, et selle raamatu peaksid läbi lugema kõik raske haigusega inimesed ning nende lähedased, sotsiaaltöötajad, hooldekodude töötajad, sotsiaalpoliitika eest vastutavad inimesed ja muidugi kõik arstid ning õed. See raamat võib nii mõndagi inimest šokeerida kuid mulle meeldiks, kui me hakkaksime surmast ja sellega seonduvast rohkem mõtlema ning rääkima. Alati ei pea viimseni uusi ravimeetodeid rakendama, mõni kord on loobumine kasulikum. Just sellistest olukordadest see raamat räägibki.
26. Barbara Delinsky "Õrn hoolitsus" - Tundub, nagu ma oleks plaaninud kõik Delinsky raamatud läbi lugeda. Aga mis teha, et tema "Magussoolane õhk" mulle väga meeldis. Siiski teised raamatud pole enam nii kaasahaaravad olnud. Siiski ei pea muretsema, et raamat igav oleks. Vastupidi, aeg läheb lugedes kiiresti ja teksti pole raske jälgida. Raamat räägib ühest meesarstist, kes juhuse tahtel satub ravima oma vanaemale autoga otsa sõitnud kunstiajaloo tudengit. Raamatus näeme kuidas vihkamisest saab kõikehõlmav armastus.
27. Andrus Kivirähk, Mihkel Mutt, Meelis Firedenthal jt "Eesti novell 2018" - Käisin raamatukogus hoopis teisi raamatuid otsimas, kui raamatukoguhoidja mulle seda raamatut ka soovitas. Sirvisin ja tundus huvitav. Kahjuks eessõna lugedes raamat nii huvitav ei tundunud. Ma ei tea miks ma eriline novelli sõber pole. Samas peaks just tore olema, et lugu saab kiiresti läbi. Siin raamatus mõni üksik novell oli enam-vähem, kuid enamus mulle ei meeldinud. Ma saan aru, et romaanid on ka väljamõeldis, aga seal pole vähemalt rääkivaid lõvisid. Samas sain jälle targemaks, sest ma varem ei teadnud et mulle novelle lugeda ei meeldi.
28. Barbara Delinsky "Usaldus" - Võtsin nõuks kõik kättejuhtuvad Delinsky raamatud ikka ära lugeda. Varsti vist loobun sellest, sest uudsus hakkab kaduma. Ajaviite mõttes on raamatud head, aga ma tahaks mingit emotsiooni ka saada.
29. Barbara Delinsky "Kui mu õde magab" - See on vist siiani kõige parem Delinsky raamat, mida ma lugenud olen. Esiteks see räägib haiglast läbi perekonna silmade, kelle lähedane lebab ajusurmaga intensiivravis aparaatide all. Teiseks on seal väga palju erinevaid pereprobleeme lahatud. Kolmandaks, see oli nii südamlik, et ajas mind lihtsalt nutma. Tegemist pole klassikalise armastusromaaniga, seega kõik romaanide vihkajad saavad seda ka lugeda. Ainsaks miinuseks ehk see, et raamatus esinesid mitmed meditsiinilised ebatäpsused. Kui ma peaksin ühte raamatut soovitama, siis ma soovitaksin seda.
30. Barbara Delinsky "Meie saladus" - Raamatu esikaas lubab, et tegemist on armastusromaaniga, kuid minu meelest oli tegemist lihtsalt romaaniga. Pigem võiks seda käsitleda jällegi pereprobleemide õpikuna. Kuidas ühest saladusest muudkui rulluvad edasi järgmised saladused ja mida selline salatsemine inimestega teeb. Hea kiire lugemine.
31. Siegfried von Vegesack "Balti tragöödia" - Niisama vabatahtlikult ma seda raamatut ilmselt lugenud ei oleks. Koolis oli vaja. Ma tean, et mitmed mu kursusekaaslased ei suutnud seda raamatut lugeda. Osad ütlesid, et see on nagu baltisakslaste "Tõde ja õigus". Ma vist olen nii kummalise lugemismaitsega, et mulle raamat päris meeldis. Välja arvatud sõjakirjeldused. Mõni neist oli päris jube. Üldiselt oli huvitav lugeda, millisena nägid baltisakslased, kes praeguse Läti territooriumil elasid I Maailmasõda ja Vene revolutsiooni.
32. Eliise Tähe "Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda" - Kui keegi kirjutab raamatu, mis on minu tööga seotud ja see pole teaduskirjandus, siis ilmselgelt tahan ma seda lugeda. Seda raamatut taga ajades olid mu ootused väga suured, sest oleks ju tore teada mida tunneb patsient intensiivravis aparaatide all lamades. Kahjuks ei täitnud raamat mu ootusi. Ma isegi ei tea, kas ma olen liiga oma erialas kinni, või milles asi on, kuid mind ajas raamat närvi. Tundus täpselt nagu mingi väikese ära hellitatud lapse vingumine. Võib-olla ma teen autorile liiga, kuid ma oleks tahtnud peaaegu iga tema sõna ja väite kohta kümme sõna ja väidet vastu öelda. Seega mulle tundus, et raamatus oli rohkem vingumist ja etteheiteid, kui reaalset kogemust (mida ma ootasin).
33. Moliére "Naiste kool" - siin pole midagi imestada, et ka seda raamatut lugesin kooli tarbeks. Kuigi esmalt olin ma värssidest häiritud, siis lõpuks oli juba päris tore lugeda. Eriti siis, kui ma raamatut teist ja kolmandat korda lugesin. Kuigi ega niisama vabast ajast lugemiseks seda raamatut siiski kätte ei võtaks.
34. Paulo Coelho "Veronika otsustab surra" - Olen seda raamatut tegelikult kunagi umbes 9 aastat tagasi lugenud. Siis jättis raamat mulle nii suure mulje, et hakkasin järjest teisi Coelho raamatuid lugema. Praeguseks olen kõik eesti keeles ilmunud Coelho raamatud läbi lugenud. Huvitav oli näha, kuidas ma ise vahepealse ajaga kasvanud olen ja kuidas raamat pakkus hoopis teistsuguseid elamusi. Muidugi vaatasin täiesti teise pilguga haigla kirjeldusi. Aga sellist kurbust enam ei olnud, mis mind esimest korda raamatut lugedes endasse haaras. Kõikidele, kes pole veel seda raamatut lugenud, julgeksin soovitada. Ma arvan, et igaüks võiks vahel mõelda, mis on selles maailmas normaalset ja mis hullumeelest. Ja miks hullumeelsed asjad tunduvad meile just hullumeelsetena.
35. Valdo Jahilo "112. Häda abi naljad" - ma pole päris kindel, kas anekdoodiraamat läheb "päris" raamatuna kirja. Aga kuna mul oli uurimistöö jaoks raamatukogust raamatuid vaja ja ma täiesti juhuslikult sattusin ühel riiulil nägema raamatut, millel ilutsesid numbrid 112, siis pidin ma raamatu endaga kaasa võtma. Ilmselgelt mingit suurt tarkust siit raamatust ei tulnud. Ega naerda ka väga palju ei saanud. Ma olen vist tööl levinud musta huumoriga juba nii ära harjunud, et anekdoodid ei tunud üldse naljakad.
36. Jon Ronson "Psühhopaadi test" - Nagu tavaliselt, jäi see raamat mulle lihtsalt raamatupoes näppu. Ma arvan, et huvi selle teema vastu tekkis mul seoses psühholoogia õppimisega. Igatahes ei saanud ma raamatut alustades väga pikalt aru, kas tegemist on fiktsionaalse või reaalse sisuga. Kohati tundus kogu lugu liiga uskumatu, et reaalsus olla. Samas olid kõik hindamiseks mõeldud testid ja muud teaduslikud kirjeldused väga tõetruud. Raamatut edasi lugedes sain aru, et tegemist on ikkagi reaalsete inimeste ja siuatsioonidega. Pisikeses Eestis sooja teki all oli väga turvaline lugeda, millega psühhopaadid laias maailmas hakkama on saanud. Kohati hakkasin ka endas psühhopaadile omaseid jooni leidma. Õnneks sain raamaut lugedes siiski aru, et see kui sa kahtled, kas sa oled psühhopaat või mitte, viitab sellele, et sa ei ole psühhopaat. Või sotsiopaat. Sest sotsiopaat ja psühhopaat on selle raamatu põhjal üks ja sama. Soovitan kõikidele nendele, kes selle teema kohta rohkem teada tahaksid saada.