esmaspäev, 4. september 2017

Hedda Gabler

2.septembril Vanemuise väikeses majas
Pilt: Tõnis Järs
Kõik, kõik on uus septembrikuus. Nii algas 2.septembril ka Vanemuise teatri uus hooaeg, mis kannab juba järjekorranumbrit 148. Hooaja avaürituseks oli valitud lavastus "Hedda Gabler". Kuigi lavastuse esietendus oli juba mais, siis on siiski tegemist võrdlemisi uue lavastusega. Mina igatahes mais teatrisse seda vaatama ei jõudnud ja nii oligi eile suurepärane võimalus kaua oodatud etendust näha ja ühtlasi saada aimu sellest, mis uuel hooajal teatrisõpru Vanemuises ees ootamas on. Igati tore õhtu oli. Samuti võin öelda, et Vanemuise uus hooaeg tuleb põnev, vähemalt sõnalavastuste osas.
Kuna kevadel olin ma oma magistriõpingute lõpetamisega nii hõivatud, siis ma konkreetset põhjust ei mäletagi, miks antud lavastus mulle huvipakkuvaks osutus. Küll aga teadsin ma uue hooaja mängukava nähes kohe, et just "Hedda Gabler" on üks nendest Vanemuise lavastustest, mida ma näha tahan. Sisututvustust üle lugedes ei tundnud ma aga mingit ohhoo momenti, mida ma tavaliselt olen tundnud nende lavastuse korral, mis mulle tohutult meeldinud on (nt "Augustikuu", "Grace ja Glorie", "Magamistubades", "Obinitsa" jne). Nii ma siis mõtlesin, et kui kevadel oli suur soov teatrisse minna seda lavastust vaatama, et ju mulle siis midagi ikka huvi pakkus. Sest seda ma mäletasin, et see tunne, mis mind teatrisse käskis minna, oli see sama tunne, mis mind on mu seniseid lemmiklavastusi käskinud vaatama minna. Lisaks sai minu jaoks määravaks näitlejate ansambel ning mulle piisas täielikult sellest kuklas olevast tundest, et ma lihtsalt tahan seda lavastust näha.
Hoolimata sellest, et Henrik Ibsen on "Hedda Gableri" kirjutanud 1890. aastal, on lavastuses käsitletavad teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Mõni teema on lihtsalt aegumatu. Usutavasti kirjutas Henrik Ibsen "Hedda Gableri" lakkamatust huvist naise hingeelu vastu. Mulle tundus, et lavastaja Mehis Pihla on oma lavastuses Ibseni huvi naise vastu veel eriti püüdnud rõhutada, sest paratamatult olid naiste rollid huvitavamalt lahendatud, kui meeste rollid. Muidugi ei saa jõulist naispeaosa ainult lavastaja teeneks pidada, kuid sobivate näitlejate ja misantseenide jms leidmine on ikkagi ainult lavastaja töö. Olgu kuidas on, aga nii mitmekihilist naistegelast pole ma üsna pikka aega üheski lavastuses kohanud. Kohati oli Hedda tegelaskuju nii huvitav, et teisi tegelasi poleks vaja olnudki. Ma olen üsna kindel, et kui tegemist oleks monolavastusega, oleks saanud selle loo samamoodi jutustada, kuid siis oleks lihtsalt näitlejal keerulisem ülesanne olnud Heddat kehastada. Ja lavastus oleks siis pidanud lühem olema. Kui ma nüüd selle mõttega fantaseerin, et Hedda Gablerit monolavastusena teha, siis päris huvitav oleks Piret Laurimaad näha sellises rollis. Kuna tegemist oleks aga väga mahuka ja kohati keerulise lavastusega (et kõike need suhete keerdkäigud üksinda edasi anda), siis ma pole kindel, et keegi oleks nõus psühholoogiliselt nii rasket teemat üksinda mängima. Lisaks tuleks teksti oluliselt kärpida ja sellisel juhul võib halva dramaturgia puhul lavastuse idee ja sügavam sisu kaotsi minna.
Ma ei taha küll väga palju sisu reeta, sest minu meelest on see täpselt üks nendest lavastustest, mida on huvitav vaadata kui sa ette ei tea, mis täpselt toimuma hakkab. Laias laastus on lavastuse keskmeks üks vägagi võimukas naine, kelle tahtmise järgi kõik teised tegelased siis vähemal või suuremal määral tegutsevad. Läbivateks teemadeks on ka armukolmnurgad, peresuhted, ja naiste soovid ning unelmad. Lisaks võib leida mõningaid viiteid ka koolivägivallale, mis on tänapäeval järjest suuremat kõlapinda leidev teema. Kohati tundus mulle, et lavastuse keskmeks on üks ära hellitatud 21. sajandi moodne naine, kes istub kodus ja tellib endale IKEA-st Skandinaavia mööblit ning nõuab mehelt aina rohkem raha, et endale järjest kulukamaid hobisid otsida ning järjest moodsamalt kodu sisustada. Vähemalt selline võiks olla 21.sajandi Hedda Gabler minu silmis. Sellest võiks nüüd ka päris hea uuslavastuse saada (ma ei saa aru, mis putukas mind hammustanud on, et nii palju erinevaid fantaasiaid ühe lavastuse dramatiseerimiseks ja lavastamiseks tekib). Siiski kes tahab täpsemalt teada, millest lavastus räägib, neile kopeerin siia Vanemuise kodulehel oleva lavastuse sisutuvustuse: 
"Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…". 
Ma arvan, et see info on piisav, et otsustada, kas minna teatrisse või mitte. Kuigi sisututvustuse viimane lause juba reedab rohkem kui küll lavastuse huvitava sisu kohta.
Siiski ei saa ma enda arvamust kirjutamata jätta. Nagu ma juba eespool mainisin, siis mingi "vägi" lihtsalt sundis mind seda lavastust vaatama minema. Kohest "vau-efekti" ei olnud. Mingil hetkel hakkasin isegi mõtlema, et ma vist pole ikka päris maailmaklassika tüüpi inimene ja kuidagi raskeks jäävad need lavastused minu jaoks. Näiteks Vanemuise "Arkaadia" oli minu jaoks veidi igav. Mitte et ma end nüüd mingiks suureks teatriasjatundjaks peaksin, kuid siiani olen siiski arvanud, et minu teatri eelistus on veidi kõrgemal tasemel kui sigina-saginaga komöödiad, mida paljud lihtsa meelelahutuse otsijad armastavad vaadata. Sel korral ei jäänud tekst raskeks, ega sisu keeruliseks, kuid alguses lihtsalt tundus et no pole ikka minu jaoks see lavastus. Alguses tundusid näitlejad veidi igavad ja mulle tundus, et mingit korralikku lugu ka laval ei räägita, mida vaadata. Siiski, mida edasi aeg läks, seda rohkem ma etenduse lummuses olin ja 2h ning 45 minutit möödus nagu linnulennul. Ma lohutan end mõttega, et äkki ei saanud näitlejad alguses lihtsalt hoogu üles ja seepärast tundus asi igava võitu. Või ei olnud Ibsenil lugu kirjutades veel päris kõik ideed lõpuni selged ja seetõttu on algus veidi igavam. Või siis ei olnud mina ikkagi lavastuse alguseks päris 100% kohal veel. Kindlasti mängis olulist rolli ka see, et ma istusin parteri eelviimases reas ja sealt polnud vaade just kõige parem. Kõik võib olla, aga mida edasi aeg (ja etendus) läks, seda rohkem hakkas mulle laval toimuv meeldima.
Mida rohkem ma etendusse süvenesin, seda rohkem hakkas meeldima tekst. Ma pole kindel, kas see tekst, mis lavale jõudis on originaaltekst või on seda lisaks eesti keelde tõlkimisele ka lavastaja või dramaturgi poolt veidi kaasajastatud. See mõte tekkis eelkõige teksti aktuaalsuse tõttu. Natuke kummastav on mõelda, et juba 1890. aastatel olid naistel samad probleemid, mis aastal 2017. Tekst ei olnud selles osas huvitav, et mingeid tsitaate või käibefraase ma sealt ei saanud. See on minu kiiks, et ma pean näiteks raamatut lugedes ka tsitaate välja kirjutama ja nii üritan ma ka teatris käies häid lauseid meelde jätta või vaheajal lausa üles kirjutada. Vaid mingil hetkel hakkasin ma lihtsalt huviga kuulama, mida tegelased räägivad ja leidsin end juba kaasa mõtlemast, ning päris mitmel korral tundsin end nagu selgeltnägija, kes juba aimas kohe ette, mida tegelased järgmiseks ütlevad. Eelkõige Hedda. Eks kõik naised suutsid end mingis aspektis Heddaga samastada ja seega polnud ime, et ma teksti aimasin. Kohati tekkis mul mõte, et sama hästi võiksin mina see teistega manipuleeriv naine olla.
Mis seal salata, kõige rohkem üllatas mind ikkagi peaosalist Hedda Gablerit kehastanud Piret Laurimaa. Ma olen teda nüüd järjest rohkem Vanemuise lavastustes näinud ja järjest rohkem hakkab ta mulle meeldima. Terve etenduse aja sellise kõrgi ja üleoleva näoga ringi käia pole ilmselt kõige lihtsam. Peale etenduse lõppu kuulsin lausa mitut inimest rääkimas, et neile see Piret Laurimaa kohe üldse ei meeldi, sest ta on nii kõrgi olekuga ja naise kohta kamandab liiga palju. Ma küll teda isiklikult ei tea, kuid minu meelest oli see ikkagi roll, mitte Piret Laurimaa ise. Kohati meenutas Hedda mulle omaaegse kultusfilmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" ülbet raadiosekretäri, kes ei oska munagi praadida ja kes endale rikast meest tahab (keda samuti kehastas Piret Laurimaa). Ma tean, et need rollid pole võrreldavad, kuid mingi sarnane joon nendes kahes naises olemas oli. Siiski oli väga huvitav ja nauditav vaadata, kuidas ühel hetkel oli laval kõrk ja nipsakas daam, kes kohtles halvasti nii enda mehe tädi kui teenijat ning teisel hetkel oli laval naine, kes oma armastavalt palus oma meest, et see talle viimase peo detaile räägiks. Salakavalast meeste ja naiste enda ümber sõrme keeravast naisest ma parem ei räägigi. Esmapilgul poleks ma osanud oodatagi, et Hedda Gableris on nii palju üllatusi ja erinevaid tahke peidus. Lausa lust oli vaadata, kuidas Piret Laurimaa selle keerulise ja nõudliku rolliga hakkama sai, sest tegelane laval vaheldus praktiliselt sama kiiresti kui vahelduvad naiste tujud (mis teadupärast vahelduvad väga kiiresti). Ma vist olen endale jälle ühe uue näitlejanna leidnud, kelle rolle on nauditav vaadata.
Kui ma kirjutasin, et üheks teatrisse mineku põhjuseks olid näitlejad, siis ma tõesti lootsin pigem laval nautida selliseid näitlejaid nagu Jüri Lumiste, Karol Kuntsel, Külliki Saldre, Maria Annus ja Ene Järvis. Seega oli mul kerge pettumus, et eelmainitud näitlejate rollid ei erinenud väga palju nende varasematest rollidest. Ene Järvis oli ainus, keda ma nägin sel korral tõsisemas rollis, sest siiani olen teda ainult erinevates komöödiates näinud. Siiski teenijanna roll pole päris see roll, mida ma oodanud oleksin. Ärge nüüd arvake, et ma lootsin Ene Järvist peaosas näha, kuid ma ikka lootsin mingit veidi sügavamat rolli. Ma olen üsna kindel, et lihtsa teenija rolli stiilis: "Härra, teile on kiri", annab ka huvitavalt lahendada. Ma ei taha kellelegi ülekohut teha, kuid minu meelest (vähemalt nendes lavastustes, mida mina näinud olen) mängib Jüri Lumiste iga kord mingit härrasmeest või naistemeest ja seda on veidi igav juba vaadata. Samuti on minu meelest Külliki Saldre rollid üsna samasugused. Võib-olla on tõesti asi selles, et nende vanuses juba saabki ainult härrasmehi ja daame mängida, kuid mina tahaks ikkagi midagi huvitavamat vaadata. Näiteks meeldis Külliki Saldre meeletult mulle "Maetud laps" lavastuses, kus ta veidi napsitavat ameerika sünge saladusega pereema mängis või "Gorgo kingitus", kus ta vaheldumisi kehastas noort üliõpilast ja äsja oma mehe kaotanud naist. Need olid huvitavad rollid ja seal sai Külliki Saldre end erinevast küljest näidata. Samamoodi meeldis Jüri Lumistee mulle kõige rohkem "Paplid tuules", kus ta kehastas ühte vanadekodu elanikku, kes küll oli ka mingil määral härrasmees (kui teistega võrrelda), kuid siiski polnud tegemist nö klassikalise härrasmehe rolliga ja seal oli tal rohkem mänguruumi ja võimalust end näidata.
Karol Kuntsel ja Maria Annus mängisid minu meelest täpselt nii hästi, nagu nad alati mängivad. Ma ei pidanud nende mängus pettuma, kuid samas ei suutnud nad mind otseselt millegagi üllatada ka. Ilmselt on selles osalt süüdi ka see, et ma olen neid (ja tegelikult ka Jüri Lumistet ja Külliki Saldret) näinud, et nad ei suuda mind väga millegagi üllatada. Eks rohkem ikka üllatavad need, keda pole nii palju laval näinud, või kes pannakse mõnda täiesti ootamatusse rolli. Näiteks Margus Prangelit pole ma varem mitte kordagi laval näinud (vähemalt mul ei tule hetkel küll meelde, et ma oleksin näinud) ja tema lavale tulekut ootasin ma huviga. Lihtsalt seepärast, et pole teda kunagi näinud ja oleks huvitav näha, mida ta siis teatris suudab. Siiski ei pakkunud ta mulle mingit elamust. Korraks, kui ta purjus inimest mängis oli naljakas, aga see oli vist rohkem selline refleksist tulnud naer. Teate küll, see naer, mis tuleb siis kui sa midagi ootamatut näed. Kuigi mulle tundus küll, et see purjus inimese mängimine ei tulnud Prangelil väga hästi välja. Alguses oli nagu purjus, siis kui pikemat teksti oli vaja öelda, siis tuli tekst täitsa kaine inimese moodi välja. Tundus, et ta sai ise ka aru, et peaks vist rohkem purjus inimese moodi olema ja siis natukene nagu tuli juba sellist pehme keelega rääkimist, aga see vajus jälle üsna kiiresti ära. Muus osas ei tekkinud mul tema näitlemist vaadates mingeid emotsioone. Tegelikult olen ma üsna kindel, et ma olin lihtsalt Piret Laurimaa rollist nii lummatud, et tema kõrval tundusid teised näitlejad üleliigsed. Mis teha, kui lavastuse kõige mitmetahulisem tegelane teised enda varju jätab. Ja üleüldse olid naiste rollid paremad ja andsid veidi rohkem võimalusi näitlejatel end näidata. Eriti Thea Elvstedi ja Hedda Gableri roll. Piret Laurimaa ees tahaks küll mütsi maha võtta ja talle annaks ma Hedda Gableri eest aasta naispeaosa tiitli. 
Lava- ja valguskujunduse kohta ei oska ma sel korral midagi öelda. Kindlasti oli hea, et osa lavast oli nö klaasist seina taga, sest siis nägi paralleelselt, mida tegelased eestoas ja samal ajal mujal tegid. Samas mingit erilist emotsiooni lavakujundus ei tekitanud. Kõige rohkem meeldis mulle see dramaatiline hetk kui lava oli pime ja ainsaks valgusallikaks olid laual põlevad küünlad. Taustaks veidi dramaatilisust lisavat muusikat ja ma juba mõtlesin, et ma võiks ilma näitlejateta (või vähemalt ilma sõnadeta) teatrit ka vaadata. Kui nüüd üks negatiivne asi ka välja tuua, siis pürotehnikaga eriefekte oleks võinud rohkem olla. Nimelt on Vanemuise kodulehel välja toodud, et pürotehniliste lahenduste eest hoolitseb Tulekild Ilutulestikud OÜ. Ma pole varem väga märganud, et sellised märkused eraldi välja on toodud, kui lavastuses veidi rohkem pauku või suitsu on kasutatud. Seega ma lootsin, et tuleb ikka mingi suurem pürotehnika kasutamine, mitte kaks püssipauku. Kuigi need mõlemad paugud olid päris efektsed ja tulid ootamatult.


Kogu eelneva jutu kokkuvõtteks soovitan kindlasti kõigil neil teaatrisse minna, kellele Piret Laurimaa meeldib. Samas ka need, kellele ta ei meeldi võivad minna ja äkki hakkab peale seda rolli ta teile meeldima. Siiski soovitan rohkem seda lavastust keskmisest veidi suuremale teatrihuvilisele. Nendele, kes kord aastas tahavad teatrist meelelahutust saada, võib käesolev lavastus igava maailmaklassikana mõjuda. Aga eks igaüks otsustab ise. Mina jäin rahule ja tegemist on järjekordselt minu selle aasta nähtud etenduste esikolmikus oleva lavastusega.

Autor: Henrik Ibsen
Tõlkija: Krista Kaer
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Lavastaja: Mehis Pihla
Mängisid: 
Piret Laurimaa - Hedda Gabler
Karol Kuntsel - Jörgen Tesman (Hedda abikaasa, kultuuriajaloo doktor)
Margus Prangel - Eilert Lövborg (kirjanik ja sotsioloog)
Külliki Saldre - Juliana Tesman (Jörgeni tädi)
Maria Annus - Thea Elvsted (rahukohtuniku naine)
Jüri Lumiste - Assessor Brack
Ene Järvis - Berthe (Tesmanite teenijanna)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

pühapäev, 20. august 2017

Tõeajastu lõpp

18.augustil 2017 Tõstamaa mõisas
Pilt pärit Tõstamaa Suveteatri Facebookist. Pildi autor Toomas Mitt
Viimase aja positiivsed teatrielamused on jälle tekitanud isu teatris käia. Kunagi oli mul soov Tõstamaa Suveteatri lavastust "Karlsonson" näha, kuid sinna ma ei jõudnud. Siis tuli sõbrannal idee, et võiks minna Tõstamaale "Tõeajastu lõpp" vaatama. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest uutes ja huvitavates kohtades on alati tore teatris käia. Saab ühendada nii teatri kui reisimise. Tõstamaa suveteatri Facebooki lehelt nägin ka lavastuse kohta kiidusõnu ja väidetavalt pidi sealne mõisa õhkkond ja kohvik ka väga tasemel olema. Peale viimast kogemust suurepärase kohvikuga Ohtu mõisa tallisaalis (LINK), ei saanud ma ometi jätta juhust kasutamata.
Samas juhtusin Postimehe kultuuriküljelt lugema arvustust, mida lugedes tekkis mul tõeliselt kahtlus selle etenduse suhtes (LINK). Liiga sürreaalne tundus kõik. Aga piletid olid ostetud ja ma mõtlesin kohale minna. Avatud meeltega. Kuigi ega ma päris täpselt ei teadnudki, mida oodata. Seda ma siiski teadsin, et päris klassikalise teatrilooga tegemist ei ole.
Kui keegi on veel juhtunud lavastuse sisututvustust lugema ja ikka aru ei saa, millest jutt käis, siis neile teen arusaadava lühikokkuvõtte. Liivimaal on üks vana maja, mille on kohalike külaelanike arvates hõivanud kodutud. Tegelikkuses elavad selles majas aga vampiiriks muutunud kunagine Itaalia ooperilaulja Farinelli, libahundi Tiina ja muistne viljakusjumal tõnn. Nende juurde satub juhuse läbi täiesti tavaline punkgooti stiili viljelev mässumeelne noor ajakirjanik Violett. Violett on otsustanud nendest veidrikest kohalikku ajalehte loo kirjutada ja tahab teada nende lugu. Kui ta aga kuuleb et üks veidrikest on eestlaste viljakusjumal, teine peab end Farinelliks ja kolmas libahundiks, siis ta otse loomulikult ei usu seda. Nii hakkavad tegelased talle ja tegelikult ka üksteisele tõestama, et nad on tõelised ja igavesed. Sisuliselt selle tõestamise ümber kogu lugu käibki. Saab näha nii armastust, kurbust, vihkamist kui ka rõõmu.
Tõstamaa Suveteater ise tutvustab lavastust nii: "Tõeajastu lõpp" räägib sellest, et tänu vanade hoonete ülesvuntsimisele ja neile uue kasutuse leidmisele võivad saada kahjustada mõnegi ohustatud liigi püsielupaigad. Antud juhul on kaalukausil kolme müütilise tegelase edasine saatus.
Iga surelik tahaks elada kauem - kõige parem, kui igavesti. Ent see, kel on igavene elu, unistab hoopis elu ajalikkusest.
Surelikku kummitab vananemise hirm. Aga mis oleks, kui vaadata seda teiselt poolt? Mõelda, millest vananemine vabastab ja mida ta kingib.  Ja millest unistavad surematud - need, kel on igavene elu, nagu inimestel absoluutne kuulmine või mõni muu anne?
See näidend räägib noorusekultuse halastamatusest: pole võimalik olla õnnelik 50-selt, kui suudad end võrrelda ainult 25-se iseendaga.
Loo laiem taust loole on hetkel aktuaalne “tõeajastu lõpp”. 2016. aasta sõna Oxford Dictionary's on post-truth. Aga millal see tõeajastu siis oli? Kuidas see niimoodi mööda läks, et me ei pannud tähelegi?
Avaliku arvamuse kujundamisel on emotsioonid muutunud olulisemaks kui faktid. Pole võimalik teha vahet tõe ja metsikutes kogustes reprodutseeritud vale vahel, mis näib tõena. Mis usutakse tõeks.
Meie usume tõeks, et selles loos kohtuvad inimene, vampiir, libahunt ja tõnn.
Kui üdini aus olla, siis ma ei oodanud sellelt lavastuselt kuigi palju. Läksin pigem huvist, et mida need näitlejad teha suudavad, sest peale Veikko Tääri teisi näitlejaid (Kersti Tombak, Triin Tenso ja Märt Koik) pole ma kunagi teatris mängimas näinud. Kindlasti mängis rolli ka see, et varasemate Tõstamaa Suveteatri lavastuste kohta olen ainult kiidusõnu kuulnud. Nüüd olen siis käinud ja näinud ja võin vist kiidukooriga ühineda. See kindlasti ei olnud selle suve parim lavastus, mida ma näinud olen, aga üle keskmise kindlasti. Ja ma olen üsna valiv lavastuste suhtes. Kuna selleks suveks on aga mängukorrad läbi selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, siis ma ei saa soovitada teil sel aastal seda vaatama minna. Aga kindlasti mängitakse seda järgmisel suvel ka. Siis soovitan küll see lavastus varakult oma plaani võtta.
Nagu ma eespool juba mainisin, läksin teatrisse sel korral avatud meeltega ja ilmselt seepärast mulle lavastus ka meeldis. Olgu, mõnele ilmselt tundub sisututvustuse põhjal et tegemist on täiesti ajuvaba lavastusega ja miks keegi seda vaatama peaks. Ma ütleks selle peale, et jõuluvana on ka väljamõeldud tegelane ja ometigi usub temasse terve maailm. Miks ei võiks siis vaadata väikest fantaasialugu libahundist, vampiirist ja jumalast? Tegelikult on ju enamus lavastusi fantaasial põhinevad ja see ei paista kedagi häirivat. Hoolimata sellest, et sisu polnud väga "klassikaline", oli lugu täitsa põnev ja kaasahaarav. Minul näiteks ei tulnud kordagi ühtegi etendusevälist mõtet pähe (tavaliselt ma ikka mõtlen omi mõtteid, kui laval näidatav mu meeli ei köida), seega selle mõõdupuu järgi võttes, on tegu igati väärt lavastusega.
Näitlejad olid ka head. Ma isegi ei oska öelda, et kes neist mulle kõige rohkem meeldis. Ilmselt Veikko Täär, sest tema roll oli kõige mitmekülgsem. Lisaks näitlemisele sai teda etenduse jooksul näha karmoškat mängimas ja laulmas. Ilmselt pole laulev näitleja enam mingi üllatus, kuid nii kõrgelt laulda on kunst omaette. SIIT saate vaadata, kuidas Veikko Täär Farinelli kuulsat "Ave Maria" laulab (peate seal Tõstamaa Suveteatri Facebooki lehel seni alla kerima kuni videot näete, ma ei oska otse Facebooki video linki siia panna). Samal ajal Triin Tenso kehastatud Violett tundus sama uudishimulik, nagu on Sonja "Õnne 13" ja tõnn oli sama muhe ja koomiline nagu me oleme harjunud kokapoisse nägema seriaalis "KÖÖK". Tõnni koomikat oli muidugi huvitav vaadata ja see andis etendusele palju juurde, aga ma oleks veidi tahtnud Märt Koiki ka mõnest uuest vaatenurgast näha. Kersti Tombak oleks võinud libahunti mängides ka veidi rohkem näiteks hambaid näidata. Minu jaoks jäi hundilikkusest veidi puudu. Hetkel tundus ta nagu tavaline pereema. Samas minu kiitus Kersti Tombakule selle eest, et ta nii kiirelt tuletõrjetreppi pidi korduvalt edasi-tagasi ronis. Pole see näitleja elukutse nii lihtne midagi. 
Aga tegelastest meeldis mulle ikkagi kõige rohkem tõnn. Või kui aus olla, siis see kuidas kõik kohad tema saepuru täis olid. Ja ma mõtlen sõna otseses mõttes kõik kohad ning mitte ainult mängupaigas, vaid ka kaugemal. Eks need, kes käinud on, teavad ja need kes veel pole käinud vaatamas, saavad aru, mida ma mõtlen, siis kui nad teatrisse lähevad. Külmkapp meeldis mulle ka, kuigi see pole otseselt tegelane. Ilmselt poleks kellegil selle vastu midagi, kui külmkapp ise ukse lahti teeb, kui talle "uks" öelda. Söök võiks kapist välja ka tulla, oleks veel parem. Lisaks olid kostüümid ka huvitavad. Mulle meeldib see, et nö "projektiteatrid" pööravad suurt tähelepanu kujundusele ja kostüümidele. Mingil põhjusel arvatakse tavaliselt, et suvelavastused (mis valdavalt on projektiteatrite tehtud) on haltuura ja sealt ei tasu sisu ega välimust oodata. "Tõeajastu lõpp" kummutab aga need müüdid, sest sisu on olemas (olgugi fantaasia valdkonda kuuluv) ja ka kujundus ning kostüümid on põnevad ja pakuvad vaatajale tervikliku elamuse.
Midagi negatiivset etenduse kohta ma otseselt välja tuua ei oskagi. Päris 100% suurepärane kõik muidugi ei olnud, kuid selliseid detaile ma ei oska välja tuua, mis mind väga häirinud oleksid. Mina kui tervishoiutöötaja võiksin muidugi selle vereülekande stseeni üle norida, aga ma annan endale aru, et see on teater ja teater ei peagi 100% reaalne olema. Eriti sellise fantaasialavastuse puhul.
Lisaks soovitan teatrisse varem minna ning enne külastada Tõstamaa mõisa, kus hetkel asub kool. Praktiliselt terve maja on avatud ja seal saab nii õpilaste töid näha, kui ka kohalike käsitöömeistrite toodangut kaasa osta. Kohvik on ka avatud, kus väidetavalt pakutakse head kooki (ei oska kommenteerida, sest ise ei proovinud) ja kohalikku koduõlut (mis muuseas on väga hea). Autoroolis olijad ei pea muretsema, õlut müüakse pudelitega kenasti kaasa ka. Menüü on muidugi laiem kui üks kook, seega saab nii soolast kui magusat. Kohvi, teed ja vett pakutakse ka söögi kõrvale. Ma vähemalt loodan, et järgmisel suvel mängitakse lavastust uuesti ja siis kohvik umbes sarnast menüüd pakub.

Kõik kes nö "klassikalisele teatrile" vaheldust soovivad, kuid päris alternatiivteatrit vaatama minna ei julge, soovitan alustada "Tõeajastu lõpp" vaatamisega. Lavastuses on olemas kõik klassikalise lavastuse elemendid, kuid ometigi on tegemist millegi uudsega, mis pole nagu "päris tavaline teater". Kui keegi aga selle postituse põhjal mõtleb, et seda lavastust ta kohe kindlasti vaatama ei lähe ja keegi juhtub teid kaasa kutsuma, siis tasuks järele mõelda. Inimeste arvamused on lihtsalt liiga erinevad. Mina näiteks olin Postimehes ilmunud arvustust lugedes ka üsna kindel, et selline "jama" ei saa mulle meeldida, kuid peale etenduse esimese vaatuse ära nägemist olin ma juba teisel arvamusel ja ootasin kannatamatult, millal teine vaatus tuleb. Seega oma silm ja kõrv on kuningad.

Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets
Helilooja: Markus Robam
Mängisid:
Kersti Tombak - Tiina (libahunt)
Veikko Täär - Farinelli (vampiir)
Triin Tenso - Violett (inimene)
Märt Koik - Tõnis (muistne viljakusjumal tõnn)

teisipäev, 15. august 2017

Magamistubades

14.augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis
Pilt pärit Piletimaailma kodulehelt
See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia inimene. 
Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)
Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks. Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin, siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu. 
Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.
Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll, et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.
Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe), keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos). Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see, kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.
Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära. Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.
Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.
No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle, et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.
Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline. Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu. Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.
Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate, kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla. Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas, keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.
Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad oma asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju tegemist...
Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik etenduste läbi viimiseks. 
Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega. Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.

Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige teatrit. Triinu garantii on tagatud :)

Autor: Alan Ayckburn
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Anu Lensment
Mängisid:
Kersti Kreismann - Delia
Andrus Eelmäe - Ernest
Hilje Murel - Kate
Tõnu Kilgas - Malcolm
Nele-Liis Vaiksoo - Jana
Roland Laos - Nick
Piret Krumm - Susannah
Karl Kalmet - Trevor

PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.

laupäev, 12. august 2017

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris
Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.
Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 
Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.
Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.
Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 
Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 
Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.
Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.
Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.
Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.
Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.
Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

esmaspäev, 31. juuli 2017

Teatrijutud: Eesti teatri tekkimine

Pilt pärit Google otsingust
Ma ei tea kui palju inimesi satub siia blogisse eelkõige teatrietendusi otsides või kui paljud loevad seda blogi regulaarselt, sest neile meeldib teater. Igatahes on mul peas juba pikka aega küpsenud idee blogisse lisaks "arvustustele" kirjutada ka muud teatrijuttu. Mõned sellelaadsed katsetused olen juba blogisse kirja pannud, kuid suurem osa ideedest seisavad hetkel veel mustandite kaustas ja ootavad päris oma aega. Kõik need postitused, mis ei puuduta otseselt minu arvamusi etendustest on leitavad blogi avalehe paremas veerus olevas alajaotuses "Vali, mida tahad lugeda". Rubriigist "teatrisündmus" saab lugeda üritustest, mida teatrid oma majas (või maja ümbruses) korraldavad, kuid mis otseselt ei ole etendustega seotud. Näiteks ekskursioonid, laadad, kohtumisõhtud jne. Uuest rubriigist "teatrijutud" saab lugeda aga kõigest muust, mis on teatriga seotud. Näiteks leiab sealt rubriigist postituse sellest, kuidas toimub teatripiletite müük internetis. 
Idee teatrist laiemalt kirjutada tekkis mul erinevaid teatrialaseid raamatuid lugedes. Need raamatud tundusid nii põnevad ja kuna ma olen kindel, et suurem hulk inimestest ei viitsi neid raamatuid lugeda, otsustasin mõned faktid/punktid kirja panna, mida võiksid kõik inimesed teada. Näiteks kuidas üldse tekkis Eesti teater või millele pöörata tähelepanu mäne konkreetse lavastaja lavastustes. Ahjaa, siiski ei tasu ära unustada väikest tõsiasja, et ma pole teatriteadust ega midagi õppinud ja seega ei pruugi kogu terminoloogia, mida ma kasutan korrektne olla. 
Alustan sel korral päris algusest ehk siis sellest kuidas Eestis üldse teater tekkis. Kuni tänapäevani on Eesti teatriloos päris palju juhtunud ja nii lõpetan selle postituse ajateljel koos II maailmasõja lõpuga. Lihtsalt sel põhjusel, et muidu läheks postitus väga pikaks ja teiseks oli II maailmasõja ajaks Eesti teater tekkinud ning teatrimajade pommitamisega sõja lõpus võib lugeda ühe etapi Eesti teatrimaastikul lõppenuks. 
  • Eesti teatri eelkäijaks võib nimetada erinevaid rahvuslikke rituaale ja lõbustusi (nt mardipäeval mardisantideks maskeerumine)
  • Teater kui kunstiliik on Eestisse toodud saksa kultuuri kaudu
  • Tavaliselt loetakse Eesti teatri algusajaks 1870. aastat (24.juuni), kui esietendus "Saaremaa onupoeg", mis oli esimene konkreetselt eestlastele suunatud lavastus. Siiski teatrit tehti Eestis juba tunduvalt varem
  • Esimene etendus toimus Eestis 1529. aastal, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlapäeval ladina keelse komöödia "Androslanna"
  • 17.sajandil tulid Eestisse esimesed välismaised rändtrupid. Samal ajal kohandati Tallinnas ka esimene barakitaoline hoone teatrietendusteks ja seda nimetati "Theatrumiks"
  • 1770-1780 alustas Tallinnas kolm korda nädalas tegevust Hundeburgi trupp, millega kujunes välja järjepidev teatritraditsioon. Lisaks sõnalavastustele hakati esitama ka oopereid ja ballette.
  • 1780. aastatel hakkasid Eestisse tekkima mitmed harrastusteatrid
  • Tallinnasse suunati 18.sajandi lõpul tööle Euroopas tol ajal väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue, kes asutas koos kohalike mõttekaaslastega 1784. aastal Tallinna asjaarmastajate teatri.
  • 1789. aastal toodi välja Kotzebue ühe vaatusega saksakeelne muusikaga rahvatükk "Isalik ootus", mis kujutas ühe Eestimaa mõisnikku. Selles lavastuses toodi esimest korda lavale eesti keel ja eestlane
  • 1795. aastal asutati Eesti esimene pidevalt töötav kutseline teater, mis kandis nime Tallinna saksa teater ja avati 1809. aastal. Esialgselt asus teater Laial tänaval, kuid 1910 valmis teatri uus maja Pärnu maanteel. Teater lõpetas II maailmasõja tõttu tegevuse 1939. aastal ja maja müüdi Eesti Draamateatrile
  • Esimene ainult eesti keelne etendus anti 1819. aastal Tallinna saksa teatris ja selleks oli Peter Andreas Johann Steinsbergi teos „Häbbi sellel, kes petta tahhab“
  • 1781. aastal muudeti Tartus teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, kuhu mahtus umbes 200 pealtvaatajat
  • 1812.–1867. aastal takistas Tartus teatritegevust Vene keisri Paul I kehtestatud teatrikeeld, kuna Tartu Ülikooli juhtkond kartis teatri halba mõju üliõpilaste moraalile
  • 1870. aastal (kolma päeva enne Eesti rahvusliku teatri sündi) avati Tartus praeguse Vanemuise teatri väikese maja kõrval asuvas pargis Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater, mis tegutses I maailmasõjani
  • Saksa seltside eeskujul hakati 1860.–1870. aastatel asutama ka Eesti seltse. Esimesteks seltsideks olid 1865. aastal asutatud Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas
  • Esialgu oli Vanemuise seltsi peamiseks tegevusalaks meeskoorilaul ja korraldati  iga kuu kuuõhtuid, kus lauldi, tantsiti, söödi-joodi ja peeti kõnesid. Rahva juurde meelitamiseks otsustati kuuõhtute programmi lisada ka näitemänge
  • Koos „Saaremaa onupoeg“ etendusega avati Tartus Jaama tänavas ka Vanemuise seltsi uus maja
  • „Saaremaa onupoeg“ on Lydia Koidula mugandus saksa kirjaniku Theodor Körneri ühevaatuselisest värsskomöödiast „Onupoeg Breemenist“.
  • Järjepidev eestikeelne teatritegevus sai alguse 1880. aastatel, kui August Wiera Vanemuise seltsi teatritrupi juhtimise enda kanda võttis. August Wierat võib pidada esimeseks eestlasest elukutseliseks teatrijuhiks
  • 1883. aastal esietendus Vanemuise seltsis Maria von Weberi ooper „Preziosa“, mis püsis laval 20 aastat. „Preziosa“ edust innustatuna, hakkasid Vanemuise repertuaaris domineerima muusikalavastused
  • 1880. aastate lõpus tekkis järjepidev teatrikriitika traditsioon
  • 1890. aastatel ilmusid mängukavva eksootilisi maid ja seiklusi kujutavate romaanide dramatiseeringud ehk ilunäitlused, kuhu lisati huumorit, muusikat ja teatritrikke. Sellised ilunäitlused kestsid tavaliselt 5–6 tundi ja neil olid pikad vaheajad, mille tõttu lõppesid nad tavaliselt öösel kella 1–2 ajal
  • 20. sajandi alguseks oli teatriharrastus talupojakultuuri loomulik osa. Üle kogu Eesti oli umbes 200 näitemänguga tegelevat gruppi. Näitegrupid kasvatasid nii potensiaalseid teatritegijaid kui teatripublikut, mis lõi vajaduse teatri kui kunstiliigi järele ning võimaluse kutselise teatri asutamiseks
  • 20.saj alguses hakati Vanemuisele ehitama uut teatrimaja ja asutati kutseline teater. Teatrijuhiks sai Karl Menning, kes läks peale seda Berliini teatrikunsti õppima
  • Karl Menningu teatripõhimõtted olid: 1) rahva harimine, 2) psühholoogiline realism, 3) ansambliteater ja 4) lavastuslik tervik
  • 13. augustil 1906 avati Eesti esimene kutseline teater (Vanemuine)Karl Menningu lavastusega „Tuulte pöörises“
  • 1911. aastal avati Eesti kolmas kutseline teater (Endla) August Kitzbergi lavastusega „Libahunt“
  • 1914. aastal lahkus Karl Menning Vanemuisest konflikti tõttu Vanemuise seltsi juhatuse liikme Jaan Tõnissoniga. Menningu lahkumisega sattus Vanemuine paariks järgnevaks aastakümneks kunstilisse kriisi
  • 1890. aastal pandi Tallinna teatritegevusele alus Estonia seltsis näitetrupi loomisega
  • Kutseline teater Estonia avati 3. septembril 1906 Mait Metsanurga näidendiga „Päikese tõusul“
  • Estonia repertuaarist poole moodustasid operetid ja laulumängud, millest menukaimaks kujunes Leo Falli operett „Lõbus talupoeg“, mida mängiti 10 aastat
  • 1913. aastal avati Estonia uus maja Shakespeare näidendiga „Hamlet“ ja esmakordselt Eesti teatriajaloos oli näidendi tekst tõlgitud originaalkeelest
  • 1916. aastal lahkus loomingulistel põhjustel Vanemuisest grupp näitlejaid, kes asutasid Tallinnas uue teatri, mida lõpuks hakati nimetama Draamateatriks
  • 1918. aastal sai Draamateatri päris oma koduks Tallinna saksa teater, mida jagati esialgu saksa ja vene trupiga
  • 1924. aastal lõpetas Draamateater oma tegevuse, kuna majanduslangus ning tõsine ja uuenduslik repertuaar viisid publiku vähenemiseni, mille tõttu oli Draamateater sunnitud liituma Vanemuisega
  • 1921.–1924. aastal tegutses Tallinnas Hommikteater, mis koones noortest asjaarmastajatest näitlejatest, kelle eesmärgiks oli leida teatrile uut ühiskondlikku funktsiooni. Teatri looming oli kollektiivne ning kõrvalistele inimestele anonüümne (kavalehtedel ei olnud ühtegi osaleja nime välja toodud). Enamasti oli nende jaoks prooviperiood olulisem, kui etendused ja nii antigi nelja tegutsemisaasta jooksul välja ainult 4 etendust. Tegutseti hommikuti Estonia või Draamateatri laval kui seal etendusi ei olnud ja seetõttu võetigi nimeks Hommikteater
  • 1925. aastal võeti vastu Eesti Kultuurkapitali seadus, mille järgi hakati alkoholi ja tubaka aktsiisist ning lõbustusasutuste maksust saadud rahaga toetama kultuuriasutusi ja -tegelasi
  • 1924. aastal lõpetas Eesti esimese teatrikooli, Draamastuudio I lend. Selle lennu lõpetajad asutasid Draamastuudio Teatri, mis aastast 1937 kannab nime Eesti Draamateater
  • Draamastuudio tegutses 1921.–1933. aastal, ning selle lõpetas 51 inimest.
  • 1938. aastal avati Riiklik Lavakunstikool
  • II maailmasõja ajal pommitati rusudeks Estonia, Vanemuise ja Endla teatrimajad
Kuidas Eesti teater arenes edasi peale II maailmasõja lõppu, saab lugeda juba järgmisest postitusest.

Allikas: L. Epner, M. Läänesaar, A. Saro. (2006). Eesti teatrilugu. Kirjastus ILO.