reede, 27. september 2019

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

26. septembril 2019 Ugalas



Kujutage korraks ette, et te olete just saja-aastaseks saanud. Hooldekodul, kus te juhuse tõttu elate on arvamus, et sajandat sünnipäeva tuleb suurelt tähistada - koos ajakirjanike, linnapea ja uhke tordiga. Teie hing aga ihkab vabadust, seda et ei peaks iga hommik kell 6.30 ärkama ja kell 7.15 kaerahelbeputru sööma. Mida teie teeksite? Allan Karlsson, kes Ugala 100. hooajale pühendatud lavastuses samasuguse küsimusega vastamisi seisab, otsustab aknast alla hüpata ja kaduda.
Kui ma kuulsin, et Ugala toob oma juubelihooaja avalavastusena välja Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ dramatiseeringu, olin ma õnnelik. Lihtsalt seepärast, et ma olen seda raamatut lugenud ja kuigi tegemist oli kohati ajuvaba süžeega, siis oli raamat ikkagi väga kaasahaarav ja tempokas. Oleks ju tore neid seiklusi teatrilaval näha. Ma natukene lootsin sellist tempokust, rütmi ja veidi utoopilist süžeed leida ka Vanemuise lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“. Mulle tundus, et nende kahe pealkirjad on veidi sarnased ja ehk on sisuline ülesehitus ka sarnane. Seega pole mingi ime, et ma Vanemuises käies Hasses pettusin. Võib öelda, et kahe lavastuse ainus ühisosa on peategelase perekonnanimi Karlsson. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui ma Ugala mängukavas seda teist Karlssonit kohtasin.
Pärast mõningast järele mõtlemist tundus igati loogiline, et Ugala tähistab oma sajandat sünnipäeva lavastusega mehest, kes sai just saja-aastaseks. Mind pani ainult veidi muretsema, et kas Ugala tahab samuti oma sünnipäeval Allan Karlssoni kombel ära kaduda. Nüüd kui ma olen lavastust näinud, võin südamerahuga öelda, et sellist plaani Ugalal vist ei ole. Minu meelest on nad üldse tuhast tõusnud. Kui ma mingi aeg mõnda nende lavastust vaatasin, siis ei meeldinud neist ükski mulle eriti. Sel korral suutis Ugala mind nii positiivselt üllatada, et mulle tundub, et nad hoopis üritavad ära kadumise asemel teatrimaastikul esile tõusta.
Igatahes mulle tundub küll, et saja-aastane Ugala on endale täpselt õige lavastuse leidnud, millega suurt sünnipäeva tähistada. Kuigi saalist ära minnes kuulsin ma kuidas ühed teatrikülastajad arutasid, et tegemist oli väga lihtsakoelise lavastusega, mis justkui polegi midagi väärt, tahaksin mina neile külastajatele vastu vaielda. Tõesti lavastuses polnud mitmekihilist filosoofiat peidus ja leidus palju komöödiale iseloomulikke tunnuseid, kuid mingit mõtlemisainet lavastus ikkagi pakub. Näiteks kui lihtne võib olla kogu maailma ajalugu muuta, kasvõi kogemata. Kuigi see kõik on fantaasia, siis võiksime ka meie saalis istudes fantaseerida, kuidas võiksime meie ühe väikese teoga maailma muuta.
Kõige rohkem pakub minu meelest lavastus siiski positiivsust. Ja seda on meil tänapäeval väga vaja. Eriti siis kui sa avad uudisteportaali ja loed sealt kuidas maailmas on sõjad, terrorism, tavalisi inimesi tapetakse jne. Uskuge mind, siis see peaaegu kolm tundi Allan Karlssoni seltsis kulub teile vägagi ära. Äkki suudab Allan Karlsson teid ka veidi mõtlema panna sellele, mis saab siis kui kõik ausalt südamelt ära rääkida. Kas valetamine ja varjamine on kunagi midagi head toonud? Vist mitte. Võtkem siis Allan Karlssonilt eeskuju ja proovigem elada tema elu moto: „On, mis on ja tuleb, mis tuleb“ järgi.
Kuigi mulle komöödiad ei meeldi, siis sel korral oli lavastus tervikuna nii hea, et komöödiaelemendid mind ei häirinud. Kõik need, kellele meeldib näha teatris kuidas pudeleid vastu pead puruks lüüakse ja kuidas naised lakkamatult ropendavad, peaksid sel korral õnnega koos olema. Lisaks on lavastaja Ringo Ramul koostöös kunstnik Annika Lindemanniga lavale toonud elevandi ja sõiduautod. Ja kuna loo peategelasele Allan Karlssonile meeldivad lõhkeained, siis näeb laval ka ohtralt plahvatusi. Ehk kogu kolm tundi on täis kärtsu ja mürtsu ja igav ei hakka sekundikski.
Põnevust aitab üleval hoida ka lavatehnika. Viimati nägin vist nii ohtrat lava tehniliste võimaluste kasutamist Vanemuise lavastuses „Beatrice“ ja see oli ka vahetult peale uue lava valmimist. Nii näeb ka nüüd Ugalas korduvalt eeslava alla vajumist ja lava pöörlemist. Kuigi pöördlavad on teatrites tavalised, siis mina polnud veel näinud, et pöördlavast ainult üks välimine ring pöörleb ja ringi sisemine osa püsib paigal. Õhtu üllatajaks võib hoopis valgusparki pidada. Pole minu silmad veel varem näinud, et valgusstanged langeksid alla lavale ja moodustaksid valgustatud puuri.
Kuna suurem rõhk on pandud tehnilisele poolele, on üldine lavakujundus pigem tagasihoidlik. Lavale on ehitatud kahekorruseline konstruktsioon, mille kummalgi korrusel on mõlemas nurgas sirmidega eraldatud ruumid. Ja seda konstruktsiooni saab siis vastavalt vajadusele ümber pöörata. Vajadusel saab sirmi tõmmata ka ruumi ette, võimaldades nii näitlejatel või lavameestel järgmiseks stseeniks peaaegu märkamatult valmistuda. Samas on õige valgustusega sirmid piisavalt läbi nähtavad, et varjude abil lugusid jutustada. Pigem loob lavastus siiski koos oma pürotehniliste ja tehniliste lahenduste, elevandi, autode ja muusika kasutamisega võimsa produktsiooni, milles varjudel on väga väike osakaal.
Pürotehnika kõrval võikski järgmiseks meeleolu loojaks olla muusika. Lauri Lüdimois ja Arno Tamm on suurepärase muusikalise kujunduse teinud. Kasutatud on selliseid muusikapalasid, millele ükski (tuim) eestlane ei suuda ükskõikseks jääda. Tõelisele eestlasele läheb ilmselt kõige rohkem südamesse laul „Jää vabaks Eesti meri“, mida publik saab kõval häälel kaasa laulda. Veel võib kuulda lavastuses selliseid laule või meloodiaid nagu „Himaalaja“, „Palmisaarel“, „Et saja aasta kestel“ jne. Lisaks kuuleb ka ooperist „Carmen“ tuttavat toreadoori laulu eestikeelsete sõnadega. Muidugi ei puudu muusika kõrvalt ka Oleg Titovi koreograafia. Mul on ainult natukene kahju, et tantsude põhirõhk oli Kadri Lepal ja Laura Kallel. Mehed oleksid võinud ka mõne tantsunumbriga hakkama saada. Hetkel tundus mulle, et muusikale oli rohkem rõhku pandud ja seetõttu jäi lavastuse koreograafiline pool veidi tahaplaanile.
Kui näitlejate peale mõelda, siis tundus nagu laval oleks väga palju erinevaid näitlejaid. Tegelikult oli laval üheksa näitlejat, kellest Aarne Soro ja Luule Komissarov mängisid ainult ühte rolli. Kõikidel teistel oli mitmeid erinevaid rolle ja seepärast tundus nagu oleks laval kogu aeg väga palju rahvast. Mõnes üksikus stseenis olid laval ka inspitsient ja lavatehnik. Kõige rohkem jäi muidugi silma saja-aastast kehastanud Aarne Soro. Kui ei teaks, siis arvaks, et tegemist ongi eaka näitlejaga. Kogu tema liikumine oli väga hästi tabatud. Ja need näoilmed, neid peab lihtsalt ise nägema. Sellist headuse kehastust pole ma ammu näinud. Kuigi Allan Karlssonile meeldis plahvatusi korraldada, siis oma olemuselt oli ta heatahtlik ja see kiirgus Aarne Soro loodud tegelaskujust igati välja. Eriti kiiduväärt olid need ülikiired muutused, kus Allan meenutas oma nooruspõlve, tantsides energiliselt ja järgmisel hetkel oli ta jälle see sama vaevaliselt liikuv saja-aastane. Kuna Sorol oli lavastuses üks roll täita, siis eks tal oli selle võrra veidi lihtsam ülesanne kui tema kolleegidel ja ta sai pühenduda perfektse Allan Karlssoni loomisele.
Martin Milli kehastatud tegelaskujud olid muidugi omaette vaatamisväärsused. Kõik nad olid väga erinevate karakterite ja välimustega ning ta mängis nad kõik filigraanselt välja. Veidi tohmani võitu rullnokk-narkoärikast kuni Hispaania kindral Frankoni. Samas ei olnud Frankos mitte grammigi rullnokka ega rullnokas mitte grammigi Herbert Einsteini. Kõik olid erinevad isiksused oma erinevate kiiksudega. Maani kummarduse teen Martin Milli ees aga suurepärase sügavkülmikusse kukkumise eest. Selleks stseeniks harjutamine võis küll juba tippspordiga võrreldav olla.
Kõige positiivsemalt üllatas mind meestest sel korral hoopis Janek Vadi. Ma olen teda küll korduvalt Ugala lavastustes näinud, kuid mitte kunagi nii mitmekülgse ja võimeka näitlejana. Kõige enam meeldis mulle tema kehastatud hullumaja elanik Karl Silm. Nii kui tema tegelase nimi teatavaks tehti, mõtlesin ma, et see on küll hea kokkusattumus. Mulle on nimelt Janek Vadi silmad alati kõige enam silma jäänud. Neis lihtsalt on mingi salapärane kurbus. Vähemalt minu meelest. Seega Karl Silma perekonnanimi ajas mind kergelt muigama mu peas tekkinud situatsioonikoomika tõttu. Sel korral olid need ehtsa hullumeelse veidi ehmunud ja samal ajal äärmiselt valvel olevad silmad. Ka Vadil oli mitmeid rolle eakast kuni president Trumanini välja, kuid minu lemmikhetkeks jäi siiski see hullu pilk. Aga mulle tundus, et Vadi oleks nagu uue hingamise saanud suvega. Või siis vaatasin ma teda ise kuidagi teise pilguga, sest sel korral hakkasid kõik tema tegelaskujud mulle silma, mida varasemalt pole väga tihti juhtunud.
Naistest tooksin ma eraldi välja Laura Kalle. Ma teadsin küll, et ta laulab hästi, aga kui ta Larissa Aleksandrovna Popovana Bizet´ laulis, siis mul tuli kananahk ihule. Tal on lihtsalt nii võimas hääl, mida muidugi veidi võimendati. Päris saatusliku naise kujuna ta oma punases satiinkleidis minu jaoks siiski ei mõjunud, aga ega palju puudu ka ei olnud. Samas Kalle kehastatud nooruke Kim Jong Il oli paras komöödia. Mulle meenutas ta oma punase tõukerattaga pigem rohkem Tommit „Pipi Pikksukast“ kui kurja Põhja-Korea valitseja poega, kellele meeldib vaadata kuidas giljotiiniga inimestel päid maha raiutakse.
Kindlasti pakkus minust vanematele inimestele mõnusat nostalgiat ka Laura Kalle ja Kadri Lepa pioneeritüdrukute Klara  ja Vera tantsunumber. Kui keegi küsiks mult, et mis mul seostub Kadri Lepaga selles lavastuses, siis kindlasti just see tantsunumber. Kohe tuleb silme ette ka valget kübarat ja ülikonda kandev ameeriklane Ryan Hutton oma veidi arusaamatu läbi hammaste surutud diktsiooniga. Terje Pennie üllatas kõige rohkem sellega, et ropendada on võimalik nii, et see ei tundu labasena. Pennie lihtsalt paneb iga oma sõna (ka roppused) kõlama kuidagi eriti meloodiliselt.
Luule Komissarovi kehastatud endine keemiaõpetaja Ilona Raatma on autoriteet, keda väikeses Viljandis teavad kõik. Mulle tundub, et dramatiseeringu teinud Priit Põldma on Ilona Raatma osa kirjutades mõelnud just Komissarovile. Eks Luule Komissarov ole Viljandis ja kaugemalgi näitlejana samasugune autoriteet kui Ilona Raatma keemiaõpetajana. Ma arvan, et Komissarov isegi ei pea seda autoriteetsust mängima. Ta lihtsalt on autoriteet. Tarvo Vridolini ja Andres Tabuni mitmetest rollidest jäid kõige eredamalt meelde vastavalt Kim Il Sung ja Mao Tse Tung. Kõik nende kehastatud rollid olid stabiilselt head, kuid selles stseenis olid mõlemad laval pikkades punastes karvastes mantlites ja mõlemal tumedad kulmud ja soengud peas. Nad ei meenutanud mulle küll mitte kuidagi asiaate, aga seda koomilisem see stseen oli.
Kuigi ma olen Jonas Jonassoni raamatut lugenud ja teadsin laias laastus, mis üllatusi lool varuks on, siis ei hakanud mul ikkagi kordagi igav. Esiteks andis dramatiseering ja Allan Karlssoni toomine Rootsist Eestisse loole uue vaatenurga. Kindlasti Viljandi inimestel oli veelgi põnevam jälgida kuidas Allan Karlsson nende kandis ringi toimetab. Teiseks oli laval kogu aeg nii palju elu, et lihtsalt ei jõudnud igav hakata. Ja kui tõesti juhtus, et laval polnud midagi väga põnevat vaadata, siis sain mõttes just lõppenud tehniliselt filigraanse stseeni üle pead murda. Olles looga tuttav, saingi sel korral rohkem jälgida lavastuse tehnilist poolt. Ja ma nüüd ei teagi kas mulle pakkusid suurema elamuse näitlejate suurepärased rollisooritused (ma ei näinud mitte ühtegi nõrka näitlejatööd) või olen ma veel kogu selle tehnika meelevallas. Kindel on see, et ma sain elamuse ja kindlasti tahan seda elamust veel kogeda.
Igatahes selles olen ma küll täiesti kindel, et Ringo Ramul on koos meeskonnaga suurepärast tööd teinud ja Ugala juubelihooaja avalavastus pakub elamusi nii teatriteadlasele kes käib liiga palju teatris kui ka sellele inimesele, kes tunneb et võiks nüüd üle pikkade aastate jälle teatrisse minna. Ja mis peamine, siis lavastus sobib nii noortele kui ka eakatele. Nii meestele kui naistele. Koristajast poliitikuteni. Ehk, siis Ugala on valmis saanud täiesti universaalse lavastusega, mis tasub vaatamist. 

Kõik, kes pole veel raamatut lugenud, võiksid seda ka teha. Uskuge mind, te ei kahetse.

Autor: Jonas Jonasson
Dramatiseerija: Priit Põldma
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Koreograaf: Oleg Titov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Mängisid:
Aarne Soro – saja-aastane Allan Karlsson
Andres Tabun – Einar; Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung
Tarvo Vridolin – Viljandi linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung
Terje Pennie – bussijaama piletimüüja; politseikapten; Kaunitar
Janek Vadi – Lembit; komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov
Kadri Lepp – Alice; Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera
Laura Kalle – Sakala reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein
Luule Komissarov – Ilona Raatma
Martin Mill – Polt; Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein
Aili Nohrin – Leeni
Oleg Titov – Raivo; bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov
Siim Tubli - mesinik
Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljelt SIIN

* – Päisefoto autor on Siim Vahur

teisipäev, 24. september 2019

JAIK

15. septembril 2019 Eesti Rahva Muuseumis (Draama 2019 raames)



Ma arvan, et praegu on teatriringkondades kõige rohkem kõneainet pakkunud Von Krahli teatri lavastus “Jaik”. Nii ei saa minagi sellest vaikida. Kuigi ma saan aru, et ma pole selle lavastuse kohta arvamuse avaldamiseks piisavalt pädev inimene. Nimelt oli see mu esimene kokkupuude Von Krahli teatriga üldse.
Olen kuulnud, et mõnedki kriitikud on “Jaiki” nimetanud Von Krahli fännikaks. Just seetõttu, et lavastuses jookseb läbi kogu Krahli ajalugu. Etendust vaadates, tekkis mul endal ka selline kahtlus, et ilmselt on siin viiteid varasematele lavastustele, kuid kuna ma olen ainult mõne lavastuse salvestusest katkendeid näinud, siis ei saanud ma seda päris kindlalt väita. Nüüd saan, sest olen endast targematelt sellele mõttele kinnitust saanud. Järelikult ma ei saanud pooltest viidetest lavastuses aru.
Üleüldse käisin mina etendust vaatamas ERM-s, mida ei saa väga Krahliga võrrelda. Olles jälle kuulnud siit-sealt milline nägi etendus Krahlis välja, tekib mul vägisi tahtmine ka Krahli minna, et tõelist etendust näha. Nimelt on kogu Von Krahli teatrimaja pandud lavastuse jaoks tööle, mis lisab nähtule hoopis teise dimensiooni. ERM-s jäi see kiht tähendusest puudu. Näiteks tean ma, et Von Krahli majas võtab inimesed vastu nende legendaarne publikuteenindaja, keda ERM-s ei olnud. Kuigi kuna ma pole kordagi Krahlis käinud, oleks minu pärast võinud see teenindaja ka ERM-s olemas olla, ma poleks ikka aru saanud, et see mingi teistsuguse õhkkonna loob. Oleks tegemist Draamateatriga, siis küll, sest sealseid teenindajajd ma tean nägupidi. Ma tahaks lihtsalt teada, mida kogu Krahli maja ja sealsed inimesed sellele lavastusele juurde annaksid. Sest ma olen kindel, et „Jaik“ on lavastus, millest inimesed veel pikalt räägivad. Oleks siis ju tore ise ka veidi asjast midagi teada.
Umbes nii nagu omal ajal räägiti NO99 lavastustest. Ma arvasin, et ma olen ainus, kes NO99-ga paralleele tõmbas, kuid tänaseks tean, et ka teistel tekkisid sarnased seosed. Üheks põhjuseks sellise paralleeli tõmbamisel oli kindlasti erinevus traditsioonilisest teatrietendusest, millega inimesed on harjunud. Ma vabandan nüüd ette ära, kui ma kellegi jaoks kogu elevuse ära rikun. Sest suurim üllatusmoment ongi vist see, et näitlejaid füüsiliselt laval ei näe vaid kogu etendus tuleb videolt. Kuigi tehnoloogilisi lavastusi on ka varem tehtud, siis ma ei tea, et varem oleks tehtud lavastust, mida näidatakse ainult ekraani vahendusel nagu filmi. Samas nimetavad tegijad seda ikkagi teatrilavastuseks, mitte kinofilmiks. Aga kui te teatrisse lähete, siis olge valmis selleks, et te lähete vaatama viis tundi kestvat filmi. Kuna mina vaatasin etendust ERM-s, siis mina võin isegi öelda, et ma käisin kinos, sest mul puudub teadmine Krahli majast mis muudaks kogemuse teatriks. Samas, kui sa ikkagi lähed juba teatrimajja füüsiliselt sisse ja istud saali, kus sa oled harjunud etendusi vaatama, siis lavastuse filmilikkus kindlasti sinu jaoks väheneb.
Süžee ise räägib tulevikust ja sellest milline võiks olla meie tulevik liitreaalsuses ja kuidas liitreaalsus meid mõjutaks. Liitreaalsus on reaalse ja virtuaalse keskkonna ristamine. Lavastuses näeb see välja nii, et inimesed saavad teatud äppide abil reaalses maailmas enda välimust muuta. Umbes nii, et valid endale mingisuguse profiilipildi ja sellisena siis käidki reaalses maailmas ringi. Näiteks Donald Trumpi või Anne Veskina. Aga te kujutage nüüd ette mis maailmas juhtuks, kui me oma enda isikupära ära kaotaksime ja me kõik Donald Trumpide või Anne Veskitena kogu aeg ringi liiguksime.
Kuigi teema võib tunduda ulmeline, siis ei tea keegi, mis meid mõnekümne aasta pärast ees ootab. Paarkümmend aastat tagasi tundus täieliku ulmena ka see, et sa saad igale poole helistada ja telefonil pole isegi mitte nuppe vaja helistamiseks. Praegu räägitakse lihtsalt sotsiaalmeedia sõltuvusest, kuid ehk ongi tulevikus võimalik end liitreaalsuse abil ka reaalses maailmas näidata selle inimesena, kellena me sotsiaalmeedias esineme. Liitreaalsusmängud on juba praegu järjest arenev valdkond, miks ei või siis sotsiaalmeedia liitreaalsuseks areneda?
Teisalt räägiti lavastuses looduse invasioonist ja sellest kuidas seened lõpuks maailma üle võtavad. Eks igasugused kliimaprobleemid on praegu väga aktuaalne teema. Ja me võime küll ennustada, mis aastakümnete pärast meie looduses juhtub, kuid ilmselt ei tea keegi päris täpselt milline see loodus näiteks kahekümne aasta pärast on. Äkki tõesti vohavadki seened igal pool ja võtavad maailma juhtimise üle. Looduse kätes on maailm ja võime meid sotsiaalmeediast välja tõmmata. Paratamatult tuli mul selle paralleeliga meelde Valdur Mikita ja tema soome-ugrilastest kui viimasest metsarahvast rääkivad raamatud.
Kõige selle taustal näidati miitinguid, mis kehtiva liitreaalsuse vastu võitlesid. Eks tänapäevalgi korraldatakse miitinguid igasuguste asjade vastu ja poolt. Lavastuses mindi liitreaalsuse vastu võitlemises lausa nii kaugele, et korraldati plahvatusi ja inimrööve. Eks neidki tuleb tänapäeval väga palju ette. Kuigi tundub, et reaalsuses on röövijad ja pommipanijad ikkagi kavalamad, kui nad seda lavastuses olid.
Veel võib lavastusest leida tehisintellekti liini. Kuidas teha vahet tehisintellektil ja päris inimesel. Kas tõesti on võimalik, et tehisintellekt on lõpuks nii inimese sarnaseks disainitud, et teda eristab inimesest ainult see, et ta pole suuteline arvutis tegema linnukest kasti: „ma ei ole robot“ või trükkima vastavaid tähe ja numbri kombinatsioone, mis tõestavad, et tegu pole robotiga? Kas tõesti võib ka tehisintellekt tunda armastust ja soovida kellegi hulka kuuluda? Tehisintellektid Eva ja Andres võivad viidata ka Piiblist tuntud Aadamale ja Eevale (on ju nende nimedki sarnased) ja esimeste inimeste (tehisintellektide) armastusele. Sellisel juhul oleks tehisintellektid loonud Marko ja Jaak justkui Jumala staatuses. Selline Piiblist lähtuv lähenemine annaks aga kogu loole hoopis teise lähtepunkti.
Nagu juba eespool sai mainitud saab lavastust ka puhtalt Von Krahli teatri ajaloojutustusena käsitleda. Keerleb kogu tegevus ikkagi Sigismund Von Krahli üles otsimise ümber. Ehk siis võib piltlikult öelda, et läbi ajaloomeenutuste otsitakse Von Krahli teatri hinge ja südant. Kindlasti on Krahli tulihingelistel fännidel saalis huvitav istuda ja kunagisi parimaid teatrielamusi uuesti meenutada. „Jaik“ võiks olla Von Krahli enda Kalevipoeg, kes muistseid vägitegusid teeb. 
Nagu näha siis mõtlemisainet jagub küllaga. Kindlasti on siin välja pakutud teemad minu piiratud mõttetegevuse vili ja keegi teine tõlgendaks lavastust hoopis teisiti. Mu mõte on hoopis selles, et ühte asja võib tõlgendada väga erinevalt ja nii võiks igaüks endale mõne meelepärase teema leida, mis lavastuse talle omasemaks ja huvitavaks muudab. Fakt on see, et lavastus meeldib meile siis, kui me suudame sellega samastuda. "Jaiki" puhul pigem on see oht, et need teemad on nii sügavale ära peidetud, et inimesed ei pruugi neid esmapilgul üles leida ja lasevad end hirmutada etenduse pikkusest ja sellest, et kogu tegevus toimub ainult ekraani vahendusel. Kes see ikka tahaks 25, 35 või 45 eurot maksta kinopileti eest. Ja mõelge vaid, kui palju asju saaks kodus 5 tunniga tehtud. Äkki keegi teist saab siit mõne niidiotsa, millele teatris olles toetuda.
Kaasa teeb kogu Krahli trupp ja veel palju näitlejaid teistest teatritest. Lisaks veel mitmed tuntud näod teistelt erialadelt. Selles mõttes on seda lavastust kindlasti aastakümnete pärast hea vaadata ja meenutada, kes tuntud inimestest meil praeguses Eestis tegijad olid. Teisest küljest pakub tuntud saatejuhtide, dirigentide, poliitikute ja muusikute kasutamine ka teatavat võõritusefekti ning paneb publiku korraks muigama, sest oleme harjunud neid inimesi hoopis teisel elualal ja teises keskkonnas tegutsemas nägema. Mulle tundub, et siin on Krahl eeskuju võtnud mõne aasta tagusest Kinoteatri aastavahetusprogrammist ERR-s, milles tegid muuhulgas kaasa Kaja Kallas ja Rein Lang.
Kui seda vaadata lihtsalt kui ühte lavastust ja mitte väga mõelda mida lavastusega öelda tahetakse, siis võib lavastus tõesti igav tunduda. Eriti kui sa pole ulmekate fänn. Või kui sa arvad, et tulid mitmemiljonilise eelarvega kassahitti vaatama kinno. Sest mitmed monteerimised on sellised, et ega nad väga tõetruult tehtud pole. Plahvatus on näiteks sama koomiline nagu kunagises ERR-i sarjas „Mustad lesed“ (see plahvatus, mida kunagi ka „Tujurikkuja“ ära mainis). Seega võivad need asjad häirima hakata. Mina ikkagi olin selle teadmisega saalis, et tegemist on teatriga ja mind need monteerimised ei häirinud. Pigem võtsid just muigama ja panid mõtlema, et huvitav paljud saalisolijatest sellise montaaži peale hambaid kiristavad. Või mõtlesin sellele, et kuidas meie tehnoloogia on arenenud, et teatris saab sellist montaaži pakkuda ja enam ei pea kõike paberile joonistama.
Kuigi ma pole kohe mitte üldse ulmekate fänn, siis „Jaik“ mulle huvitaval kombel isegi meeldis. Ja ma ei teadnud sellest mitte mingit eellugu. Nüüd olen kindlasti targem ja vaataksin teise pilguga. Äkki meeldiks veel rohkem. Aga hoolimata sellest, et ma pole kunagi Krahlis käinud ja ma ei saanud aru, et kogu tegevus toimuski Krahli majas, siis midagi mulle selles lavastuses meeldis. Ma ei tundnud selle 5 tunni jooksul kordagi igavust ja nii mõnelgi korral oli lausa kahju, et vaheaeg tuli, sest oleks tahtnud kohe edasi vaadata. Nutta ma ei saanud, aga naerda sain küll päris palju. Eks need, kellel oli rohkem äratundmist, naersid veel rohkem ja häälekamalt. Igasugused mõtted hakkasid küll peas ringi jooksma. Eelkõige need probleemid, mida lavastusest võimalik leida on.
Ma ei tea, kuidas ERM-s toimunud etenduste piletitega oli, aga Krahli enda majas toimuvatele etendustele on võimalik osta pilet nii toitlustusega kui ilma. Vaadates kui palju sööke alles jäi, siis ilmselt paljud ei teadnud seda, et vaheajal oli söök ka ette nähtud. Söök pidi ka lavastusega kokku käima, kuid siinkohal pean ma küll oma rumalust tunnistama ja ütlema, et mina ei saanud küll aru, mis erinüansi see toit oleks andma pidanud. Äkki ma magasin selle koha lavastuses maha. Ma ei näinud ühtegi viidet toidule. Oleks seeni pakutud, siis ma oleks seosest aru saanud. Kes selle söögi osas targemad on, võivad mind ka informeerida.
Igatahes ühel õigel teatrihuvilisel soovitan teekonna Von Krahli teatrisse ette võtta. Ma arvan, et midagi sellist pole te veel varem näinud ja ma ei tea, kas tulevikus veel näete ka. Kõik need, kes NO99-st puudust tundsid, peaksid kindlasti rõõmustama. Äkki Von Krahl võtab NO99-st jäänud tühimiku üle. Eks seda näitab aeg.

Autor ja lavastaja: Peeter Jalakas
Kunstnik: Kristel Saan
Videokunstnik: Emer Värk
Monteerijad: Moonika Põdersalu, Jette Keedus
Eriefektid: Sander Tuvikene
Mängisid: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Ingmar Jõela, Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Steffi Pähn, Ivo Reinok, Raivo E. Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak

Kuna lavastuse valmimises on kaasa löönud väga palju tehnilise meeskonna liikmeid ja ka näitlejaid on tegelikult rohkem, siis ülejäänud inimeste nimesid, kes lavastuses kaasa lõid näeb teatri koduleheküljelt SIIN.

* – postituse päisepilt on pärit Von Krahli facebooki lehelt

Väike prints

13. septembril 2019 Tartu Elektriteatris (Festivali Draama 2019 raames)



Kunagi, kui ma veel gümnaasiumis õppisin ja vaikselt näitlejaametist unistasin, teadsin ma vist kõiki üliõpilasi, kes Lavakas näitlejaks õpivad. Mõned aastad hiljem olin ma samuti sealsete nimedega kursis ja kui üliõpilastest said diplomeeritud näitlejad, ei olnud nende nimed ja näod mulle teatris enam võõrad. Viimastel aastatel on juhtunud, et ma kohtan noori, äsja Lavaka lõpetanud näitlejaid siis kui nad on juba teatrisse tööle asunud ja mõtlen, et miks ma neist varem midagi kuulnud pole. Enda viga, ma tean. Aga nüüd õnnestus see viga mul parandada. Sattusin Draama 2019 festivali ajal vaatama Lavaka 29. lennu diplomilavastust (lavastajaks Elmo Nüganen) „Väike prints“, kus sain kõigi selle lennu üliõpilastest põgusa ülevaate.
Hetkel on veel kõiki nimesid ja nägusid raske kokku viia, kuna saalis on etenduse ajal ikkagi pime ja neil olid kõigil samasugused riided seljas. Lisaks tüdrukutel veel sarnased soengud ka. Vähemalt oma kahe tekkinud lemmiku näo ja nime suutsin ma kokku panna. Nimelt meeldis mulle kõige rohkem väikest printsi kehastanud Maarja Johanna Mägi. Aususe mõttes peab tõdema, et väikest printsi mängisid mitmed teisid veel, kuid Maarja Johanna Mägi oli nn see „põhiprints“, kes loo alustas ja lõpetas. Tema suutis minu jaoks printsi kõige kaasahaaravamaks mängida. Kohati oli mul isegi printsist kahju. Eks sellele aitas kaasa see, et Mägi mängis printsi mingi seletamatu lapseliku uudishimu ja soojusega. Kuigi „Väike prints“ pole kunagi mu lemmikraamat olnud, siis just sellisena ma raamatu põhjal väikest printsi ette kujutasingi.
Sel korral jäid teised printside kehastamised minu jaoks veidi parodeerimiseks või nalja tegemiseks. Ma saan aru, et kursusel on üliõpilasi rohkem, kui lavastuses osasid ja Elmo Nüganen oli tegelikult selle probleemi oskuslikult lahendanud. Nii mängisid mitmed poisid vaheldumisi alla kukkunud lendurit ja teised printsi. Iga näitleja andis kas printsile või lendurile oma uue kihi, mida siis avastada. Kuigi põhilise näo ja teo andsid lendurile ja printsile ikka põhinäitlejad. Näiteks printsi puhul tundus mulle, et teised osatäitjad pidid muidu pigem melanhoolsele printsile naljakamaid varjundeid andma ja tegid printsi koomilisemaks, kui ma raamatust mäletasin.
Nagu ma ennist mainisin, siis eriliselt jäid silma kaks inimest. Kui üks oli Maarja Johanna Mägi, siis ka teine silmapaistev inimene oli tütarlaps, nimelt Kristiin Räägel. Eriti geniaalne oli tema rebase osatäitmine. Kuigi ta oli samasugustes pruunides sõjaväeriideid meenutavates riietes, kui teised, siis kogu tema miimika ja liikumine oli rebane mis rebane. Sellise rebase lõksu langeksin minagi ja hakkaksin rebasega sõbraks. Kui ma ei eksi, siis oli Räägel ka see neiu, kes väga võluvalt laulis. Ja kui ma siiski eksin, siis palun vabandust, sest tänu samasugustele riietele nägid kõik nii sarnased välja.
Poiste nimesid ja nägusid ma kokku viia ei suutnud. Kuigi kavalehel on kõikide pildid koos nimedega välja toodud, siis etenduse ajal ma nina pidi kavas ei istunud ja nii jäidki poiste nimed ja näod kokku viimata. Vabandan ennast sellega, et poisse oli veidi rohkem ka. Seetõttu ei oskagi ma ühegi poisi kohta personaalselt midagi eraldi välja tuua. Aga kõige enam meeldisid mulle need poisid, kes staare mängisid ja nõudsid, et prints neid jumaldaks. Minu jaoks oli see kogu lavastuse kõige energilisem stseen. Mikrofonid ja taustamuusika andsid kogu stseenile erilise energia. Kuigi ma pole filmi „Maailma suurim showmees“ näinud, olen selle treilerit näinud. Ja minu jaoks tundus staaride stseen sama energiaga ja kuulsusejanuga, mis läbib „Maailma suurim showmees“ filmi.
Kuna ma läksin jälle ettevalmistamata teatrisse, siis üllatas mind eelkõige lavakujundus. Ma saan aru, et Elektriteatris mängiti lavastust umbes kümme korda suuremale publikuhulgale, kui seda Tallinna Linnateatri Stuudios tehakse, kuid ometigi ei kaotanud lavastus oma intiimsust. Kuna näitlejad ja publik istusid läbisegi poodiumi ümber, siis ei teadnud sa kunagi kes järgmiseks püsti tõuseb ja mida ta parasjagu tegema hakkab. Osaliselt lõi selline paigutus suurema ühtsustunde, kuid samas oli tunda, et mõni inimene oli liigselt krampis sellest, et näitlejad nii lähedal on. Ma kujutan ette, et paljud mõtlesid sellele, kuidas õige oleks reageerida ja mida näitlejad neist arvavad, kui nad mingile situatsioonile kuidagi reageerivad.
Ehk siis keset saali oli kõrge poodium, mis pealt oli liivaga kaetud ja mille ümber olid toolid. Näitlejad toimetasid peamiselt poodiumil, kuid ka poodiumi ümber ja publiku vahel. Poodiumi ühes otsas oli väike poodium millel oli laud igasuguste mutrite ja mingi aparaadiga. Selle laua taga istus lendus ja parandas oma lennukit. Kogu ülejäänud tegevus toimus teise poodiumi ümbruses. Erinevaid planeete aitasid luua valgusefektid, poodiumil olev liiv ja taskulambid. Lavakujunduse poolest igati lihtne lahendus. Aga nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu.
Sel korral pääseski just tänu lihtsale lavakujundusele ja lihtsatele kostüümidele esile näitlejate mänguoskus. Ja see ongi diplomilavastuse puhul ilmselt kõige olulisem. Lihtsa lavakujunduse all pean silmas seda, et lava polnud erinevate rekvisiitidega üle koormatud. Samuti ei tea ma seda, kas kostüümid olid õmblejatel lihtsad või keerulsied õmmelda, aga nad oli selles mõttes lihtsad, et kõik olid samasugused ja ühte tooni. Nii ei väsinud silm liigselt kirjudel kostüümidel ja samuti ei hakanud ükski kostüüm domineerima. Nii poodium, laud koos seal olevate masinatega kui kostüümid olid toon-toonis ja täiendasid teineteist. Minus tekkis paratamatult tunne justkui ma vaataks lugu, mis räägib maailma algusest või selle loomisest ja elust enne värvide tekkimist. Natuke ikka oli juba maailma värve loodud ka, sest väikeseks kirsik tordil olid tütarlaste punased huuled.
Nagu ma juba mainisin, siis mina pole eriline „Väikse printsi“ austaja kunagi olnud. Seega olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline. Aga kui võimalus avaneb, siis tuleb lavastus ära vaadata. Ma natukene kartsin liigset muinasjutulikkust ja heledapäist lokkis juustega printsi ja helgeid värve. Reaalsus oli aga hoopis minu ettekujutusele vastupidine. Ja see pani mind huviga vaatama. Tekstile ma kahjuks küll väga ei süvenenud, aga mulle meeldis just vaadata lavastuse füüsilisemat ja tehnilist poolt. Näiteks lennuki alla kukkumine ja hiljem õhku tõusmine jättis väga kustumatu elamuse. Ja need valguse ja varjude mängud, mida taskulampidega loodi, olid samuti äärmiselt nauditavad.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et Elmo Nüganen lavastuse otsustas ilma liigse „vahuta“ üles ehitada. On ju 29. lennu juhendajaks lisaks Elmo Nüganenile ka Anu Lamp, kes mõlemad on suurepärased näitlejad ja lavastajad, kellel on palju õpetada. Praegu said üliõpilased suurepäraselt demonstreerida oma näitlejameisterlikkust ja rolli loomiseks vajalikku tehnilist oskust.
Kuigi tegemist on muinasjutuga, siis lastele ma ikkagi lavastust ei soovitaks. Neil võib nii tumedas keskkonnast lihtsalt igav hakata.

Autor: Antoine de Saint-Exupéry
Dramatiseerija ja lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helikujundaja: Arbo Maran
Mängisid:
Jan Erik Ehrenberg
Ekke Hekles
Simo Andre Kadastu
Martin Kork
Maria Liive
Lena Barbara Luhse
Maris Lüüs
Märten Metsaviir
Maarja Johanna Mägi
Kaarel Pogga
Oskar Punga
Ken Rüütel
Kristiin Räägel
Oskar Seeman
Andreas Aadel
Markus Helmut Ilves
Mihkel Kohava
Elise Metsanurk

* – Päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt

laupäev, 14. september 2019

Ernesto küülikud

12. septembril 2019 Saksa Kultuuri Instituudis (Draama 2019 raames)



Kes arvab, et tsirkus on äge? Ma mõtlen ikka sellist päris õiget tsirkusetelgis toimuvat tsirkust. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi eriline tsirkusefänn olnud. Aga tänu Musta Kasti lavastusele Ernesto küülikud võin ma isegi ümber mõelda. Tegemist ei ole küll päris tsirkusega, aga lavastus toimub tsirkusetelgis ja räägib sellest mis saab siis kui ühel päeval on tsirkuseartistidel vaja endale väljaspool tsirkust uus töö leida. Jah, te arvate õigesti, et tegemist on lastelavastusega. Õigem oleks öelda, et koguperelavastusega (teater soovitab lavastust vanusele 5+). Mina igatahes soovitan täiskasvanutel ka seda vaatama minna. Tegemist on vaieldamatult minu parima teatrielamusega viimaste aastate jooksul. Ma ei oska mitte ühtegi halba asja välja tuua. Ehk ainult seda, et tsirkusetelk on võrdlemisi väike ja seepärast mahub publikut ühte etendust korraga vähe vaatama. Aga see on ka tõesti ainus negatiivne asi.
Ma pole siiani eriline Musta Kasti fänn olnud, kuid nüüd ma lubasin neid fännama hakata. Eriti seda füüsilist teatrit. Ilmselt sellepärast mulle nähtud etendus meeldiski, et see on füüsiliselt huvitav vaadata. Ka kõige väiksemad liikumised on lahendatud huvitavate hüpetega või muu üllatusliku liikumisviisiga. Sa ei tea kunagi mida oodata ja pole ohtu, et mõne näitleja žestid igavaks muutuksid. Näitlejatele on muidugi selline füüsiline teater raskem mängida. Eriti kahju hakkas mul peaosalist Ernestot kehastanud Agur Seimist, kes väikeses telgis kogu 70 minutit järjepanu olema pidi ja kes pärast etenduse lõppu tilkus higist nagu oleks ta just maratoni jooksnud. Aga see ongi Musta Kasti eripära, et nad panevad näitlejate võimed proovile. Mitte, et mulle meeldiks näitlejate kannatusi vaadata, aga selline proovile panek on just üllatusmomendi tõttu kiiduväärne. Sest sellist vaatepilti te naljalt ühestki teisest Eesti teatrist ei leia.
Huvitavaks tegi lavastuse ka ootamatute rekvisiitide kasutamine. Näiteks kasutati telefonina köit, mille ühes otsas oli üks ja teises otsas teine inimene. Või mingi ebamäärane trapetsikujuline kast, mis ühel hetkel täitis laua ja järgmisel hetkel mootorratta funktsiooni. Need on ainult mõned näited. Ma ei hakka kogu üllatusmomenti teilt ära võtma. Eks lastel on lihtsam sellise lavakujundusega leppida, sest nemad on harjunud fantaseerima. Kuna mulle lavastus väga-väga meeldis siis ilmselt on minus ka piisavalt lapselikkust säilinud, sest mitte miski ei tundunud lapsik. Isegi mitte jänesed, mis liikusid ilmselgelt siis kui näitleja mängujäneseid liigutas. Vahel mind häirib selline labaselt lihtne mänguasjade kasutamine, kuid sel korral ei pööranud ma sellele absoluutselt mitte mingit tähelepanu.
Ma saan aru, et ma olen vist kogu lavastusest nii lummatud, et ma ei oska isegi näitlejate kohta mitte midagi öelda. Ja seda pole minu blogiajaloos veel juhtunud, et ma nii pahviks oleksin löödud, et kohe mitte midagi öelda ei oska. Vahetult peale etendust küsis Karl Edgar Tammi ka minult, mida ta oleks võinud teisiti teha ja ütles, et ma võin julgelt kriitiline olla. Ma oskasin talle ainult öelda, et ta oli maru äge. Lisasin juurde ka, et ma olen tegelikult väga kriitiline ja kui ma ütlen, et maru äge oli ja mul midagi kritiseerida pole, siis see on minu poolt suurim kiitus. Paistis, et ta jäi selle vastusega väga meelsasti rahule. Eriti meeldis mulle, et Siim Angerpikk, Jaanika Tammaru ja Karl Edgar Tammi mängisid kõik väga erinevaid rolle ning igal rollil oli täiesti erinev karakter. Kõik karakterid olid väga efektsed. Eks see ongi lastelavastusele iseloomulik, et kõiki liigutusi tehakse veidi suuremalt ja nö "mängitakse natuke üle". Ma pean ütlema, et ma pole sellist "üle mängimist" väga paljude lastelavastuste juures sobivaks pidanud, aga sel korral oli see nagu rusikas silmaauku. Minu jaoks oleks lavastus võinud täiesti vabalt ka pantomiimietendus olla ja see oleks ikka sama efektne olnud.
Eks oma osa oli suurepärase lavaterviku loomisel ka muusikal ja kostüümidel. Kui ma esimest korda muusikat kuulsin, oleksin ma tantsida tahtnud (ja mulle tegelikult ei meeldi tantsida). Muusika lihtsalt oli nii energiline ja kaasahaarav ja lõi täpselt selle tunde nagu kõnniksid sa Ernestoga kogu teekonda kaasa. Selles suhtes ma ei imesta, et näitlejad nii energiliselt ja graatsiliselt liikusid. Muusika lihtsalt oli juba selline, et selle järgi tekkis tahtmine näiteks hüpata või keksida, mitte kõndida. Ja muidugi värvikirevad kostüümid, mis lastelavastuse puhul on pigem tavaline nähtus, lõid ka muidugi palju rõõmsama meeleolu. Aga vahelduseks oli tore vaadata ka värvilisi kostüüme. Täiskasvanutele suunatud lavastustes kipuvad kostüümid enamasti ikka ühtlaselt ühesugustes toonides olema. Ja valdavalt on need toonid üksluiselt igavad. Erilised kiidusõnad tahaksin muidugi edastada eri kõrguses pinkide eest. Esimeses reas olid pingid kõige madalamad ja viimases reas oli pink nii kõrge, et ma pidin lausa sinna istuma saamiseks hüppama. Nii ma kogu etenduse aja seal jalgu kõlgutades istusin, sest jalad maha ei ulatunud. Ühtlasi oli niimoodi kõigile tagatud hea vaade ja lapsed said ette madalamatele ja täiskasvanud vastavalt pikkusele taha kõrgematele pinkidele istuda.
Kuna lugu põhineb ikkagi Piret Raua muinasjutul Ernesto küülikutest, siis ma veidi pelgasin teksti. Aga tekst oli täpselt nii huvitavaks tehtud, et lapsed said naerda ja vanemad said ka naerda. Kuigi mulle tundus, et sel korral oli vanemate naerutamisele veidi rohkem tähelepanu pööratud. Ma pole küll Piret Raua muinasjuttu lugenud ja seetõttu ma ei tea, kas originaalvariandis on ka päevapoliitilised sündmused kirjas või mitte. Näiteks kuidas mets on kallis ja muidugi räägiti ka sellest kui lihtne on laenu saada. Ilmselt mulle pakkuski kõige rohkem nalja Karl Edgar Tammi kehastatud pankur, kes üritas igal võimalusel laenu anda. Täpselt nagu need müügimehed on, kes üritavad iga hinna eest oma kaupa möödujatele pähe määrida. Kuigi ma pole Nõukogude ajal elanud ,tuli mul paratamatult pähe võrdlusmoment, kuidas Nõukogude ajal lastelavastustesse päevapoliitilisi sündmusi põimiti. Kohati tekkis mul „Ernesto küülikuid“ vaadates tunne, et lapsed näevad ühte lugu ja nende vanemad hoopis mingit teist, metatasandil toimuvat lugu mis räägib meie ühiskonna valupunktidest.
Niisiis ma rõhutan veel kord, et tegemist on tõsiselt hea lavastusega, mida minu meelest peaksid kõik lapsed nägema. Sama soojalt soovitan ma lavastust ka ilma lasteta vaatama minna, sest positiivne emotsioon on kõikidele garanteeritud. Kindlasti peaksid teatrisse minema need, kes arvavad, et teater on end ammendanud ja pakub ainult tehnoloogiaga põimitud virr-varri. Must Kast pakub helgetes toonides ja selge sõnumiga lavastust, mille üle saab mõtteid mõlgutada veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Ühtlasi olen ma kindel, et ka lapsed küsivad mitu päeva hiljemgi vanematelt millal nad uuesti teatrisse minna saavad.

Kellel nüüd huvi tekkis, siis pange tähele, sest lavastust näeb:
1. Novembril kahel korral Tallinnas Vaba Laval toimuval festivalil Naks!
8. Novembril kahel korral Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
19. - 21. Novembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
29. Novembril kahel korral Koeru Kultuurimajas
9. - 11. Detsembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus

Rohkem infot saab teatri koduleheküljelt SIIN
Autor: Piret Raud
Lavastaja-dramaturg: Kaija M Kalvet
Kunstnik: Inga Vares
Valguskujundaja: Karl Marken
Helilooja: Ardo Ran Varres
Mängisid:
Agur Seim - Ernesto
Jaanika Tammaru - erinevad rollid
Karl Edgar Tammi - erinevad rollid
Siim Angerpikk - erinevad rollid

päisepildi autor on Gabriela Liivamägi

reede, 13. september 2019

Mineku eel

11. septembril 2019 Sadamateatris (Draama 2019 raames)



Me arutasime just koolis, et Tallinna Linnateatri nimi mõjub inimestele kuidagi eriliselt. Nende väikeste saalide tõttu on pileteid vähe saada ja kui midagi on defitsiitset, siis seda just inimesed tahavadki. Kuigi ma olen kindel, et Tallinna Linnateatris käiakse ikkagi rohkem selle pärast, et seal on äärmiselt head näitlejad, lavastajad, kunstnikud jne ning neil on väga hea repertuaar, mitte selle pärast et sinna on raske pileteid saada. Seda erilisem on see tunne, kui sa lõpuks saad jälle mõnda Tallinna Linnateatri lavastust näha. Ma pean tunnistama, et nendel vähestel kordadel kui ma olen Tallinna Linnateatri lavastusi näinud, on mul väike võidurõõm sees olnud. Isegi siis, kui lavastus pole mulle päris meeltmööda olnud. Seega midagi erilist seal Tallinna Linnateatris ikkagi toimub.
Sel korral läksin aga veidi suurema elevusega etendust vaatama kui varem. Nimelt mängib selles lavastuses Elisabet Reinsalu, kelle suur fänn ma kunagi nooruses olin. Siiani polnud mul õnnestunud teda teatrilaval näha, seega nüüd on ka see kunagine unistus täidetud. Lisaks kuulsin vahetult enne etenduse algust lavastuse kohta ülivõrdes kiidusõnu. Pole siis imestada, et mu ootused olid väga kõrged. Ma usun, et kui saalis oleks valge olnud, oleksid mu kõrval istuvad inimesed mind kummaliselt vaadanud. Kui ma väga elevil olen, siis on mul alati mingi kummaline muie näos. Ja just selle muigega ma sel korral seal Sadamateatri saalis istusingi.
Oodates etenduse algust sain veidi rohkem lavakujundusse süveneda. Tundub, et sel korral jäigi mind kõige rohkem lavakujundus häirima. Kui eeslavale oli püsti sätitud täiesti tavaline tuba, millest pääses aeda, siis just see aed oligi see mis mind häiris. Aia ja toa vahel oli ka kitsastest klaasribadest sein, mis oli mõnest kohast ilma klaasideta. See sein tegi minu jaoks tausta liiga kirjuks. Silmad väsisid veidi sellest kirjususest ära. Samas andis see sein jälle edasi veidi ajale jalgu jäänud maja sisemuse hõngu. Seda viimast ilmselt oligi kunstnik taotlenud.
Seevastu vihm, mis reaalselt aeda sadas oli väga huvitav. Tavaliselt antakse vihmasadu ikka ainult heliefektidega edasi, mitte ei saja teatrisaalis laest päriselt vihma. Sel korral vist oli tegemist küll mingite graanulitega, kuid kaugelt vaadates oli ikka väga vee tunne. Peale seda vihmasadu läks etendus juba täie hooga lahti ja imekombel ei häirinud sein mind enam üldsegi. Ma elasin loosse nii sisse, et ei oska isegi täpselt kirjeldada mis videod tagataustaks jooksid. Ma mäletan, et seal olid mingid lilled või rohuaas, aga mis täpsemalt, seda ei mäleta. Küll aga paistis ühes lavanurgas olev must sein näitlejaid häirivat. Oli aru saada, et lava oli väljasõiduetenduse jaoks veidi kohendatud, sest ühel korral koperdas Sandra Uusberg seina vastu ja lõpus kõndis Priit Pius peaaegu täie hooga vastu seda musta seina.
Kui ma juba põgusalt näitlejaid mainisin, siis tuleks vist kohe ka veidi rollidest rääkida. Loo keskmes on leseks jäänud mäluhäirega endine menukirjanik André (Andrus Vaarik), kelle harjumuspärast elu tulevad seletamatul põhjusel sättima tema tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg). Kohati tundus mulle nagu Andrus Vaarik oleks André rolli kergekäeliselt suhtunud. Puudus igasugune emotsioon ja tekst oli monotoonne. Seevastu André monoloog kus ta küsib: „kus mu koht on?“ oli hingematvalt emotsionaalne. Alles siis sain aru, et tegelikult oligi monotoonne tekst Vaariku ülimalt täpse rollisoorituse osa. Peaksin ma ju oma kokkupuudete põhjal teadma, et mäluhäirega inimestel sageli ei olegi võimalik emotsioone näost välja lugeda ning mõningate haiguste puhul võib ka nende kõne monotoonseks muutuda. Ja mida edasi lugu läks, seda kaasahaaravamalt André segasusseisundid mind endasse haarasid. Kuid kõige lemmikumateks jäid siiski tema eksistenstsiaalse sisuga väljaütlemised.
Kohati oli lausa raske aru saada, mida André mälupiltidest peaks uskuma ja mida mitte. Kogu lavastuse põhiküsimuseks ongi inimese mälu ja selle vingerpussid. Kuidas muidu on võimalik et ema (Anne Reemann), kelle matused olid alles hiljuti olnud, on nii tõeliselt meie ees, et kohati hakkab tunduma justkui oleks hoopis André see, keda hiljuti maeti. Loo teevad keeruliseks ka tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg), kes ühel hetkel räägivad isaga just siin ja praegu ning järgmisel hetkel teevad nad seda sama emaga. Katsu siis aru saada, kas tegemist on praeguse hetke või minevikumeenutusega.
Sellest, et aegruum nihkub kogu loo jooksul omasoodu, sain aru stseenis kui André kohtus oma armukesega (Ursula Ratasepp). Armuke saabub koos pojaga (Priit Pius) ja hakkab meenutama, kuidas ta Andréga kohtus. Järgmisel hetkel istub tugitoolis selle sama eaka daami asemel noor siresäärne neiu ja teeb äärmiselt võrgutavaid liigutusi. Lahkudes vajab eakas armuke liikumiseks kepi tuge, mis vaevalist ja ebakindlat sammu veidigi toetaks. Selle ülinauditava muutumise tõttu sai Ursula Ratasepp minu lemmikuks sel korral. Kõik need liigutused, kehahoiak ja hääl olid lihtsalt kirsiks tordil. Kohati oli mul tunne justkui tegemist oleks mingi nõiaga, kes su oma häälega lihtsalt ära hüpnotiseerib. Ja neid graatsilisi liigutusi ei ole võimalik kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema.
André armuke mõjus ka Madeleine´le (Anne Reemann) väga huvitavalt. Nimelt seda liikumist, mida Anne Reemann tegi sel hetkel kui selgus, et turul kohatud daam on André armuke, ei ole samuti võimalik sõnadega kirjeldada. Sirbis ilmunud arvustuses nimetas Meelis Oidsalu seda liikumist meeldejäävaimaks numbriks nüüdistantsu ajaloos. Ühteaegu võttis see vaatepilt mind õhku ahmima kuid teisest küljest oli see nii naljakas, et raske oli pisaratest märgi silmi piisavalt fokuseerida, et toimuvale keskenduda. Kogu ülejäänud roll oli Anne Reemannil samuti väga detailselt läbi mõeldud. Ma nautsin iga tema liigutust ja kui vähegi võimalik, üritasin oma pilku ainult temal hoida. Südamepõhjani liigutas mind ka Reemanni ja Reinsalu laulu ümisemine. Mulle igatahes tundus, et tegemist oli Edith Piaf „Non je ne regrette rien“ looga. Ja see lugu paneb mind alati end kuidagi eriti melanhoolselt tundma.
Seega pole mingi ime, et Priit Piusi, Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusbergi rollides ma midagi nii kaasahaaravat ei leidnud (kui see Reinsalu laulmine koos Remmanniga välja jätta). Mul lihtsalt ei jätkunud nende jaoks silmi. Ometigi ei tähenda see, et nad oleksid oma rollid halvasti teinud. Mulle lihtsalt tundub, et lavastaja või autor ei pidanud nende kehastatud tegelasi loo seisukohast nii olulisteks. Nii teevad nad kõik väga head rollid, kuid mitte midagi sellist, mida ma ka aastate pärast mäletaksin. Nemad on pigem need, kelle najale kogu lavastustervik toetub. Just nemad üritavad publikut sellest mälestuste virr-varrist läbi juhtida, libisedes aeg-ajalt ka ise mälestustesse. Nemad on publiku jaoks justkui üksik selgusehetk, millele saab alati kindel olla, kuid mis ei paku sulle kustumatuid mälestusi.
Just selle suurepärase ja tugeva trupi pärast soovitaksin lavastust vaatama minna. Kindlasti sobib lavastus neile, kes soovivad teatris kaasa mõelda ja ei karda väikest mentaalset segadust. Sest ma olen üsna kindel, et mingil hetkel ajab laval toimuv iga teatrivaataja segadusse ja mõtlema selle üle, et mis seal just toimus. Ja kuna lavakujundus on tumedates toonides, siis kõlama jääb pigem lavastuse süngem pool. Kes helget ja rõõmsat lavastust soovib, siis neile ma seda lavastust ei soovitaks.
Lõpetuseks annaksin soovituse teatrisse minna täis kõhuga, kuna laval tehakse süüa. Olgugi, et söögiks on toored paprikad, porgandid, sibulad, seened, petersell jne, siis tühja kõhuga mõjub juba sibula ja sidruni lõhn äärmiselt isuäratavalt. Ja kui te veel näete kui vihaselt Anne Reemann porgandeid koorib või kui kirglikult Elisabet Reinsalu peterselli hakib, siis teil lihtsalt läheb kõht tühjaks.
„Mineku eel“ on siiani minu meelest kõige parem lavastus, mida ma Tallinna Linnateatris näinud olen. Aga mul on mingi eriline tõmme perekonnalugude poole, eriti kui need pole päris otse jutustatud ja sa pead enda fantaasiat ja halle ajurakke kasutama, et laval toimuvast aru saada.

Autor: Florian Zeller
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Mängisid:
Andrus Vaarik – André
Elisabet Reinsalu – Anne
Anne Reemann – Madeleine
Sandra Uusberg – Élise
Ursula Ratasepp – Naine
Priit Pius – Mees

* – päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt