laupäev, 20. oktoober 2018

Põrgu Jaan



Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.
Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.
Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 
Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?
Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.
Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.
Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.
Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.
Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.
Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).
Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu. 

teisipäev, 16. oktoober 2018

Suluseis

14.oktoobril 2018 Sadamateatris


Alati kui ma omadega ummikusse jooksen, tekib mul tahtmine teatrisse minna midagi head vaatama. Tunnistan ausalt üles, et mu esimene plaan oli sel korral Ugalasse minna, aga minu üllatuseks ei olnud neil pühapäeval mitte midagi mängukavas. Siis oli plaan Eesti Draamateatrisse minna. Seal oli isegi mulle sobiv lavastus mängukavas, aga see kestab liiga kaua ja oleks eeldanud ööbimist Tallinnas, samas esmaspäeva hommikul oli vaja koolis olla. Vähemalt aitas mu vana hea „koduteater“ Vanemuine hädast välja. Nii ma siis käisingi Kristian Hallbergi „Suluseis“ vaatamas.
Tegelikult olen ma seda lavastust juba ammu vaatama tahtnud minna, sest mõned minu kolleegid, kellega mu teatrimaitse ühtib, soovitasid seda lavastust. Ilmselt on kõik, kes seda lavastust näinud on, samal arvamusel, et tegemist on hea lavastusega, sest peaaegu kaks aastat on etendused pidevalt välja müüdud olnud. Minu õnneks oli pühapäevasele etendusele veel pileteid, sest see oli eelviimane etendus. Ja ma tänan jumalat, et ma selle eelviimase etenduse kasuks otsustasin. Tegemist oli täiesti minu masti lavastusega. Seega soovitan kõikidel see jutt lõpuni lugeda ja 23.oktoobriks (millal on viimane etendus) teatripilet hankida. 
Kuigi mu kolleegid olid lavastust kiitnud ja ma tegin sel korral ka natukene eeltööd (lugesin täpselt ühe kiitva arvustuse läbi), läksin ma teatrisse ikkagi ilma eriliste ootusteta. Peaasi oli lihtsalt kodust välja saada ja natukene „teatriõhku“ hingata. Tagasi tulin aga hoopis teiste emotsioonidega. Ma oleksin küll nii mõndagi lavastuses ümber teinud, kuid siiski oli tegemist päris kümnesse mineva lavastusega. Eelkõige just seepärast, et päris palju sai kaasa mõelda. Eriti meeldis mulle lavastuse lõpp, kus valgele seinale näidati algselt tegelaste portreesid ja seejärel erinevaid hetki nende elust. Just neid hetki, mida tegelased eelmise tunni jooksul lahanud või läbi elanud olid. Lihtsalt see vahe oli, et pildil nägid need situatsioonid hoopis teistsugused välja, kui tegelased neid läbi mänginud olid. Eks meil ole elus sageli nii, et need, kes ainult pilte vaatavad, loovad piltide põhjal hoopis teistsuguse maailma, kui need inimesed, kes teavad ka lugu mis piltidega kaasa käib. Piltidel võib igaüks meist luua täpselt nii rõõmsa ja idüllilise elu endale, nagu ta seda soovib. Aga see, mis jääb nende piltide taha, reaalne maailm, võib olla sootuks tumedam. Just selle erinevuse pärast mulle need pildid meeldisidki. Piltidel olevad meeleolud olid pigem helged, kuigi pildid ise olid mustvalged, samas kui laval olnud tegelaskujude läbi elatud sündmused olid pigem sünged ja keskkond, milles neid etendati oli valge ja helge.
Siit jõuan loogiliselt lavakujunduse kiitmiseni. Tegelikult pole mingi ime, et lavakujundus nii hästi kogu lavastuse tervikule kaasa mängis, kui lavastaja Andres Noormets ise ka lavastuse kunstnik oli. Eks lavastaja ise teab kõige paremini oma terviknägemust lavastusest ja oskab sellele vastava keskkonna luua. Kuna lavastust mängiti nö mustas kastis, siis pääses valge sein väga hästi mõjule. Seda valget seina saab postituse päisepildilt näha. Kogu tegevus toimub selle valge seina ees ja vähesel määral ka seal akna taga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et lihtsuses peitub võlu. Sel korral aitas valge taust ja tegelaskujude heledates toonides riided esile tuua nende värvikirevust ja neid vaadata justkui ilma maskideta. See lubas igal saalisviibijal valge pildi täpselt enda soovide järgi ära värvida. See valge steriilsus, milles meile tegelasi näidati, polnud reaalsus, vaid vahend meie peades reaalsuse tekitamiseks. Nii kujutasin mina restoranistseenis hoopis värvilisemat pilti endale kogu loost ette, kui see hetk, mis sellel päisepildil tabatud on. Vähemalt mulle jäi selline mulje nagu inimesed oleksid minu ees ilma mingisuguse kaitsekilbita olnud. Eriti meeldis mulle see, et värvid olid kuni pisidetailideni läbi mõeldud. Isegi jalgpall ja telefonikaaned olid valged. Samas ilmselt mustad või punased telefonikaaned ja jalgpall oleksid väga kriiskavalt mõjunud ka selles steriilsuses. Vastukaaluks heledasse riietatud tegelastele oli Marika Barabanštšikova tegelane riietatud tumedasse, sest tema istus publiku seas ja seal oleks tema hele riietus ilmselt rohkem silma hakanud kui tume riietus. Visuaalselt mõjus tema tume riietus ka vastandina heledatele kostüümidele ja tegelikult vastandus Marika Barabanštšikova tegelane ka teksti poolest teistele tegelastele. Ma julgen isegi öelda, et tema tegelaskuju oli mõistuse- või südamehääl, mis tegelastele ette ütles, kuidas nad käituma peaksid või pani neid oma teguviise analüüsima.
Tegelikult mulle meeldis kogu lavastuse juures kõige rohkem ülesehitus. Ma pole veel varem sellist lavastust juhtunud nägema, kus üks tegelane (antud juhul siis Marika Barabanštšikova kehastatud tegelane) istub publiku seas saalis (enam-vähem saali keskel) ja suunab ning juhib lavastust. Kohati mõjus ta mulle kui lavastaja või inspitsient, kes on terve etenduse aja kohal ja vajadusel sekkub jalgpallivilet vilistades. Kuigi ma saan reaalselt väga hästi aru, et ükski lavastaja ega inspitsient ei paneks etendust niimoodi seisma. Aga proovides ikka. Selline lahendus jättis mulje, nagu tegemist oleks osaliselt pihikaameraga, kus tegelane astub ette ja selgitab mida ning miks ta just praegu tegi või mis nüüd juhtuma hakkab. Kuigi tegemist oli ikkagi dialoogiga kus Marika Barabanštšikova kehastatud tegelaskuju H küsis ja teised tegelaskujud siis vastasid. Kuni kõlas jälle jalgpallivile ja tavapärane tegevus laval jätkus. Selline etenduse juhtimine oli väga hea, sest see andis publikule infot lavastuse konteksti ja toimumise koha kohta. Samuti aitas paremini tegelaskujusid ning nende tausta mõista. Mind pani selline ülesehitus mõtlema, et äkki peaks kõik inimesed igapäevases elus vahel selliseid tegevuspause tegema ja natukene oma sisemist jalgpallivilega kohtunikku kuulama ning veidi mõtlema miks me midagi teeme.
Nii nagu ma postituse alguses ütlesin, siis ma oleksin natukene lavastust muuta tahtnud ja tegemist oleks minu silmis ideaalse lavastusega. Ma nimelt oleksin kogu lavastuse nii-öelda pihikaamera rollis teinud. See vorm oli minu jaoks palju rohkem pinget pakkuvam ja pani rohkem kaasa mõtlema, kui tavapärane lavaline tegevus. Tavaline tegevus ajas mind isegi kohati marru (eks see oligi antud lavastuse eesmärk ja seega läks teatriskäik asja ette), samal ajal kui dialoogid tegelaste ja nii-öelda etenduse juhi vahel ajasid mind kõige rohkem muigama ning tõid samas ka kõige sagedamini pisarad silma. Ma olen kindel, et mulle meeldis selline lähenemine oma uudsuse poolest. Kindlasti oli oluline ka see, et ma pidin ise natukene mõtlema, sest tegelased ei teinud nendes stseenides väga muudkui lihtsalt seisid ja rääkisid teineteisega. See pakkus aga publikule just suurepärast võimalust kaasa mõelda ja seeläbi tõmmata paralleele oma eluga. Ehk sai nii mõnigi teatrivaataja tänu lavastuses käsitletud teemadele nii mõnegi asja oma pereelus korda. Või vähemalt mõned mõtted selgemaks või mõne teadmise, kuidas mingis olukorras mitte käituda. Mina küll sain.
Kui ma näitlejatest juba nii palju olen rääkinud, siis vist oleks aeg lemmikud ka välja tuua. Selles mõttes on see natukene raske, kuna mulle meeldisid kõik näitlejad. Mitte kellegi kohta ei oska ühtegi märkust välja tuua. Kõige vähem meeldis mulle Margus Jaanovitsi kehastatud tegelane K. Aga sellel mittemeeldimisel pole mingit pistmist Margus Jaanovitsi halva mänguga. Lihtsalt tegelaskuju oli oma maailmavaatega mulle vastuvõetamatu. Ma ei kannata selliseid inimesi, kes arvavad, et nad on ise ideaalsed ja kogu maailm keerleb ainult nende ümber. Ja nemad pole mitte kunagi milleski süüdi, sest nemad on ju nii head. Ma oleks korduvalt tahtnud, et keegi selle K paika paneks. Üleüldse oli mul tahtmine K psühhiaatri juurde viia ja vanemlikud õigused oleksin ma temalt ka ära võtnud. Aga järelikult mängis Margus Jaanovits seda K rolli nii hästi, kui mul sellised mõtted peas ringi käisid. Ma olen siiani Margus Jaanovitsi ainult selliseid natukene lihtsameelseid või koomilisi tegelasi mängimas näinud, seetõttu oli see praegune roll vägagi nauditav.
Veel jäi mulle eriliselt silma Kärt Tammjärv, kes sai 6-aastase Lee kehastamisega väga hästi hakkama. Minu meelest on 27-aastaselt 6-aastast ikka päris raske kehastada. Ja ma ei mõtle siin pikkust ja välimust, vaid üleüldist olemust. Kõik grimassid ja hüplemised ja lollitamised olid Kärt Tammjärvel täpselt nagu 6-aastasel tüdrukul. Eriti meeldisid mulle need keele vastu klaasi panemised ja sealt klaasi vahelt piilumised. Kui ma enne ütlesin, et ma ei taha ühtegi halba sõna öelda, siis natukene ikkagi tuleb ka negatiivset. Kui käitumise poolest oli Lee igati 6-aastane, siis sõnaline osa oli minu jaoks natukene liiga täiskasvanulik. Ja ma ei pea silmas Kärt Tammjärve intonatsiooni, vaid just autori poolt kirjutatud dialoogi. Seega see kivi läheb autori kapsaaeda. Eriti meeldis Kärt Tammjärv mulle nendes stseenides, kus ta teisel pool seda valget seina akna taga hüples ja kargles. Siis oli ta täpselt nagu üks pallimerre mängima pääsenud laps, kuigi ma olen kindel, et seal oli tavaline põrand ja Kärt Tammjärv suutis lihtsalt meisterlikult oma keha niimoodi kontrollida, nagu ta hüppaks mõnusalt pehmes pallimeres, mitte kõval põrandal.
Muidugi oli huvitav ka Leila Säälikut laval näha. Mina pole teda varem teatrilaval näinud. Ega teleris ka väga pole näinud, sest mul sisuliselt pole televiisorit kodus. See ongi see põhjus, miks ma nii tihti teatris käin, mingisugust meelelahutust on inimesel ju vaja. Aga tore oli teda nii-öelda oma silmaga näha. Sellist vanaema tahaks ma endale küll. Maria Annuse osas pole ma ilmselt objektiivne, sest tegemist on minu vana lemmikuga. Seega pole ilmselt üllatav, et ka tema mulle meeldis. Kuigi otseselt midagi üllatavat tema rollis minu jaoks ei olnud. Ja siis oli seal Marika Barabanštšikova, keda ma vist olen sel korral kõige rohkem maininud. Tavaliselt pole ta minu lemmikute hulgas. Need, kes mu blogi on lugenud pikemalt, ilmselt teavad, et mul on näitlejad kes on mu lemmikud ja on need kes mulle ei meeldi, kuid neid on käputäis. Suurem enamus näitlejatest kuulub sinna keskele, kes minus mingit emotsiooni ei tekita. Just sellesse rühma kuulus kuni tänaseni ka Marika Barabanštšikova. Aga kohe kui ta lavale tuli, tundsin ma täna temaga mingit sidet. Seda ei saa kirjeldada. Ometigi ma nägin teda ainult mõne minuti jooksul etenduse alguses ja siis lõpus kummardama tulles. Ülejäänud aja kuulsin ma tema häält oma selja tagant. Aga äkki see oligi see õlg-õla kõrval tunne, mis ta täna mulle nii omaseks tegi, just see, et ta istus meie hulgas ja juhtis sealt teiste elu. Tekitades sellega ka publikus tunde, et me saame tegelikult midagi muuta, kui me julgeme ainult õigel ajal vilistada ja sekkuda.
Nüüd oleks lõpetuseks vist viimane aeg ära mainida, millest lavastus räägib. Kogu loo keskmes on üks rootslane K (Margus Jaanovits), kes on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta üritab ka oma last kasvatada samas usus, kuid 6-aastasele on nii mõndagi asja raske selgeks teha. Eriti kui sa üritad ise kõiki asju poliitiliselt väga korrektselt öelda. Lõpuks juhtub ikka nii, et kuigi isa püüab paaniliselt oma elu parimast küljest välja näidata, siis tema 6-aastane tütar Lee (Kärt Tammjärv) ütleb kõik otse välja. Kohati jäi mulle mulje, et tegelikult olid need isa enda mõtted, mida ta püüdis kogu elu eest enda ja ka ülejäänud maailma eest varjata, mida tema tütar siis maailmale teatavaks tegi. Selles kõiges oli muidugi süüdi mehe ema (Leila Säälik), kes elas väikeses linnas ja kellel polnud nii head haridust. See muutiski ema poja silmis temast madalamaks ja tekitas probleeme nende vahelises suhtluses. Eks selliseid situatsioone on meil kõigil elus ette tulnud, kus me pole mingi etapiga oma elus rahul ja üritame end siis igast küljest parematena näidata ning vaatame viltu kõikide nende peale, kellega me sel eluperioodil lähedased olime.
Lisaks vanemate ja laste vahelistele suhetele käsitletakse lavastuses ka hulgaliselt muid teemasid. Näiteks meeste ja naiste võrdõiguslikkust, pagulasteemat, lastekasvatust, terrorismi, taimetoitlust jne. Ühesõnaga kõik aktuaalsed ja olulised suured teemad on vaatluse all. Lisaks natukene arutelusid jalgpallist. Ma sain näiteks peaaegu selgeks selle, mida tähendab suluseis jalgpallis. Ma usun et peaaegu iga inimene peaks sellest lavastusest mõne endale olulise mõtte leidma. Kindlasti on lavastus hea ideede genereerija, kuidas tänapäevases maailmas hakkama saada. Näiteks kuidas pagulastega hakkama saada ja kuidas praeguses muutunud maailmas oma lapsi kasvatada ning vanematega suhelda. Need teemad võivad tunduda täiesti poliitilised ja meile võib tunduda, et teatrist tahaks midagi lõbusamat saada, kui päevapoliitikat. Samas ongi selles lavastuses päevapoliitikat käsitletud väikese huumoriprisma läbi ning teisest vaatenurgast, pannes meid oluliste teemade üle mõtlema.
Ja kuigi lavastus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ning 15 minutit, siis aeg läks väga kiiresti ja kahju oli saalist lahkuda. Minul ei läinud mõte mitte kordagi uitama, isegi mitte sekundiks. Ja seda pole vist sel aastal veel kordagi juhtunud. Lihtsalt kogu sündmustik oli nii kaasahaarav. Mulle tundus, et näitlejatele meeldis endale ka seda etendust mängida, vähemalt mina tajusin etenduse lõpus mingisugust suurt sünergiat lava ja saali vahel, mida ma pole enam ka väga-väga ammu tundnud. Ilmselt oligi hea publik, kes kaasa mõtles ja kellele käsitletud teemad olulised olid. Seega, kellel huvi tekkis, siis viimane võimalus on lavastust näha 23. oktoobril.

Autor: Kristian Hallberg
Lavastaja, muusikaline kujundaja, kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Andres Noormets, Jaanus Moor
Mängisid:
Leila Säälik – ema
Margus Jaanovits – K
Kärt Tammjärv – Lee
Maria Annus – Jana; Rašhidi ema
Marika Barabanštšikova – H

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – Postituse päisepildi autor on Maris Savik.

reede, 28. september 2018

Tagasitulek isa juurde

20.septembril 2018 Tallinna Linnateatri Taevalaval


Sel korral on kohe kuidagi väga raske postitust kirjutada. Esiteks on nähtud etendusest juba üle nädala möödas. Teiseks hakkan ma järjest rohkem mõtlema sellele, kuidas ja mida ma kirjutan ning see teeb kirjutamise raskemaks. Ühelt poolt tahaks ikka asjalikku juttu ka kirjutada, aga kui ma hakkan kirjutama nii nagu kutselised teatrikriitikud kirjutavad, siis läheks see lugemine ilmselt paljudele igavaks. Kunagi seda blogi tehes oli mul ikkagi idee lihtsalt ühe tavalise teatrikülastaja mõtted ja arvamused kirja panna. Nii ilmselt ka jääb.
Kindlasti tegi sel korral postituse kirjutamise natukene keerulisemaks ka see, et ma mõtlesin juba etenduse ajal erinevate teatrietenduse analüüsimise aspektidele. Näiteks, kuidas valguskujundus, kostüümid jne omavahel suhestuvad ja millist lisainfot nad annavad. Ma olen päris kindel, et enamus teatrikülastajaid sellistele aspektidele ei mõtle. Samas on see mingis mõttes ikkagi ka huvitav, sest võib sind panna etendust hoopis teisest vaatenurgast vaatama.
Igatahes oli see etendus minu jaoks märgilise tähendusega. Kuigi mul on seda häbi tunnistada, siis oli see minu elu päris esimene külaskäik Tallinna Linnateatrisse. Tallinna Linnateatri lavastusi olen varem paari näinud, aga neid külalisetendustena mujal vaatamas käinud. Teiseks olen ma unistanud sellest, et ma lähen „Tagasitulek isa juurde“ vaatama juba sellest ajast alates kui nad seda 2015. aastal mängima hakkasid. Seega oli seekordne etendus nagu ime, sest mul õnnestus see pilet saada. Ilmselt suuremad teatrisõbrad juba teavad, kui keeruline Tallinna Linnateatrisse piletit saada on. Lohutuseks kõigile, võin öelda, et ma ei ostnud seda piletit mitte kuu esimesel päeval kell 11, kui piletid müüki tulevad, vaid mõni päev hiljem. Ja sain pileti esiritta (küll veidi piiratud nähtavusega kohta, aga mind see ei häirinud). Seega tasub aeg-ajalt ikka Tallinna Linnateatri kodulehel silma peal hoida, kellel huvi on.
Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, on tegemist ühe umbes 60-aastase mehega, kes satub tagasi oma lapsepõlvekoju. Seal kerkib tema ette kogu tema nooruspõlv. Vennaga mängimised, isaga koos veedetud aeg, isa lahkumine kodust jne. Kohati on minevik ja tänapäev omavahel põimunud, nii näiteks küsib tagasitulija isalt, kas ta peaks selle elamise üürima. Selline mineviku ja oleviku omavahel segamine on Madis Kõivu näidendites üsna levinud nähtus. Ilmselt on see ka üks nendest põhjustest, miks Madis Kõivu näidendeid reeglina rasketeks peetakse.
Ma reeglina väga raske sisuga näidendeid/lavastusi ei armasta, aga see lavastus kõnetas mind algusest peale. Mul on ainult sellest jube kahju, et ma tagasitulija osas Lembit Ulfsaki näha ei saanud. Esimesed viis minutit olin ma teatris muidugi sellest natukene häiritud. Sest kui Raivo Trass tagasitulijana lavale tuli, siis hakkasin ma paratamatult ette kujutama, kuidas Lembit Ulfsak selles osas oleks. Aga neid mõtteid jagus mulle tõesti ainult esimesteks minutiteks, kui laval väga midagi ei toimunud. Ehk siis nendel hetkedel, kui korteri omanik, keda kehastas Rain Simmul tagasitulijale korterit tutvustas. Edasi läks huvitavamaks, sest tegelasi tuli lavale juurde ja isegi kui tegelasi palju polnud, siis hakkas juba mingisugune süžee jooksma.
Minu jaoks oligi kõige igavam kogu loosse sisse elamine. Kui ma tean, et lavastuses mängib rohkem näitlejaid, aga laval on kaheksast näitlejast ainult 2, siis tundus see minu jaoks ülekohtune. Sest ma ikka tahtsin rohkem näitlejaid nö „oma silmaga“ näha, et kas nad siis tõesti on nii head, kui räägitakse. Ja tõesti olid. Kusjuures mulle meeldisid kõrvalosades olnud näitlejad sel korral rohkem. Raivo Trassi tagasitulijana ei saanud ma päris objektiivselt hinnata, sest aeg-ajalt tiksus mul kuklas see mõte, et kuidas Lembit Ulfsak oleks selles osas olnud... Sellele ei aidanud ilmselt kaasa ka Tallinna Linnateatri kodulehel olnud pildid lavastusest. Kuigi ma pean tõdema, et Raivo Trass tegi ka väga hea rolli. Eriti meeldisid mulle tema kurvad silmad, mis andsid minevikumälestustele hoopis teistsuguse tähenduse. Sest kes meist poleks täiskasvanuna oma rõõmsale lapsepõlvele tagasi mõeldes veidi nukrana tundnud ja mõelnud, et tahaks jälle väike laps olla ning elumurede eest ära põgeneda? Just seda igatsust ma Raivo Trassi silmades nägingi. Ja seda rõõmu, kui ta sai jälle oma perega koos olla.
Kõige rohkem meeldisid mulle aga Piret Kalda naabritüdruk Anna rollis ja Külli Teetamm teenijanna Hermine rollis. Mõlemad tegelaskujud olid sellised, kes oma jutu ja käitumisega panid saali naerma. Nende liikumine ja kehahoiak on mul siiani silme ees. Muidugi kõige suurem kiitus läheb Piret Kaldale. Ühel hetkel oli ta noor ja elurõõmus Anna, kes tähistas just oma 17-aasta sünnipäeva. Lavale tagasi tulles oli heledasse riietatud noorest neiust saanud tumedasse riietatud eakas väeti naine, kes kõndis küürus seljaga ja jalga longates. Nii meisterlikku eaka inimese kujutamist pole ma tükk aega näinud. Kõik need, kes on Kanal 2 saadet „Suur komöödiaõhtu“ näinud, võivad sealset Wilhelmine Vibut ette kujutada. Just selle meisterliku ja väga kiire ümberkehastumise pärast oligi mul etenduse lõppedes natukene kahju, et Piret Kalda üsna etenduse lõpus lavale tuli ja ma tema laval olekut nii vähe nautida sain.
Külli Teetamm Herminena oli natukene pikemalt laval, kui Piret Kalda, seega sai etenduse jooksul ikka nii mitugi korda korralikult naerda. Nii nagu Piret Kaldagi puhul, meeldis mulle ka Külli Teetamme puhul eelkõige tema lavaline liikumine. See oli ühteaegu koomiline, kuid samas ei jätnud liigutused muljet mingisugusest lihtsast koomilisest elemendist, vaid kõik oli hoolega paika sätitud. Lisaks liikumisele pakkus Hermine oma jutuga ka kõige rohkem koomikat. Mulle tundus, et Hermine oli peast veidi lihtsake ja seetõttu oli tema jutt teistest ehk veidi rohkem naerma ajav. Mitte, et ma pooldaksin veidi lihtsameelsete inimeste üle naermist, aga selles konkreetses situatsioonis, mis laval toimus mõjus lihtsameelne inimene koomilisemalt.
Tallinna Linnateater on nii tugeva trupiga, et sel korral ei oska ma mitte ühegi näitleja kohta mitte midagi etteheitvat öelda. Mulle meeldis viimne kui üks näitleja ja nende tehtud roll. Lihtsalt eelpool mainitud jäid natukene rohkem meelde ja olid nö „kirsiks tordil“. Sellist terviku tunnetust või ühtset ansamblimängu tunnetust pole ma teatris väga pikka aega tundnud. Ma olen küll tundnud seda, kuidas kõik näitlejad teevad häid rolle, kuid paratamatult on keegi teistest mingil põhjusel eristunud. Sel korral oli kogu trupp väga ühtne ja keegi ei mänginud kedagi üle. Kuigi ma tean, et tegelikult oli peaosaline ikkagi tagasitulija, siis oleks võinud selleks praktiliselt ükskõik kes teine ka olla. Siis oleks lihtsalt kogu lugu natukene teise vaatepunkti saanud.
Ma olen siiani ainult kuulnud lavastaja Adolf Šapiro legendaarsetest lavastustest, mida inimesed veel aastakümneid hiljemgi meenutavad. Ma küll ei tea, kas „Tagasitulek isa juurde“ on just see etendus, mis peaks mulle aastakümneteks meelde jääma, kuid mingi eriline õhkkond selle nähtud etenduse juures siiski valitses. Kogu lavaruum ja näitlejad ja valgus ja heli harmoneerusid ja see on kindlasti lavastaja teene. Ilmselt oli ka see suurepärane näitlejate kooslus ja omavaheline kooskõla paljuski lavastaja teene.
Lisaks sõltub lavastajast ju ka see, kelle ta enda meeskonda võtab valguskujundajaks, kostüümikunstnikuks, kunstnikuks jne. Näiteks meeldisis mulle sel korral kõige rohkem kostüümid. Need ei olnud küll teab mis uhked, aga mingitel hetkedel kandsid kõik tegelased peale tagasitulija valdavalt heledates toonides riideid. Minu silmis lõi see kohe mingisuguse teatud unenäolise maailma, andes mõista, et tagasitulija on tänases reaalsuses siin ja praegu ja kõik teised on kusagil kauges minevikus. Umbes nii, et tänapäev on sünge ja tume ja kõle ning minevik on hele, rõõmus, helge ja soe. Ja sellele helgusele ja soojale minevikumeenutusele aitas ka heledates toonides lavakujundus kaasa. Kuigi ma päris täpselt siiski ei mõistnud, miks neid paate nii palju kujunduses kasutatud oli.
Aga klaasist topeltseinad olid huvitav nüanss. Tegelane on nagu laval, aga samas on ta ikkagi teatavas kauguses ja sa ei saa teda käega katsuda. Lisaks sai nendele seintele erinevat videograafikat projitseerida, mis andis kogu lavastusele veel ühe huvitava nüansi ja uue ruumimõõtme juurde. Kui kunstnikutööd hinnata, siis minu vaieldamatult lemmikuim hetk seoses kunstnikutööga oli see, kui laia valget lund sadama hakkas. Kuidagi nii ilus, puhas ja helge oli kogu see stseen. Peale seda ma vist hakkasingi kogu etendust hoopis teise ja puhtama pilguga vaatama. Nagu oleks see lumi avanud mu silmad ja ma sain aru, mida Kõiv ja Šapiro öelda tahavad. See viimane lõik on juba väga mitte-minulikuks muutunud, kuid seal saalis istudes tekkis mul täpselt see tunne, et ma olen õiges kohas ja ma ei vaata lihtsalt teatrietendust, vaid ma suudan selles näha mingisugust autori ja lavastaja käekirja ja kõrgemat ideed. Kahjuks ei oska ma seda ideed väga välja tuua.
Ja kui ma juba siin oma lemmikhetki välja toon, siis mainin lõpetuseks ühe koomilise seiga ka ära. Nimelt oli ühes stseenis korteri peremeest kehastanud Rain Simmulil vaja esimese rea ühe istme alt mingit rekvisiiti võtta. Seal kohal istuval naisel oli aga vist käekott põrandale maha pandud ja nii võttis Rain Simmul selle võrdlemisi suure koti (ilmselt seepärast see kott oligi põrandale toetatud) ja viskas endale õlale ning toimetas laval edasi. Ma juba hakkasin mõtlema, et ju ma sain valesti aru ja see naiste käekott oli ka üks rekvisiitidest. Kuni Simmul stseeni lõpus lavalt lahkudes kotiga selle naise juurde läks ja küsis: „Kas te tahate seda tagasi?“. Nüüd ei tundu see nii naljakas, aga seal sellel hetkel oli see piisavalt naljakas, et pikalt naerda. Ja kuna näitlejad kõndisid minust ka ikka mõnekümne cm kauguselt mööda, siis vilksatas mu peast ka ikka mitmel korral mõte läbi, et äkki nüüd võetakse minu kott. Sest ma olin otse koolist läinud ja mu käekott oli ikka väga suur. Õnneks mu kott kellelegi ette ei jäänud.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et mul on tegelikult väga hea meel, et ma seda etendust ikkagi nägema juhtusin. Kuna mu eelmised kaks kokkupuudet Tallinna Linnateatriga ei olnud nii positiivsed, siis oli mul natukene raske aru saada, et mis imeasi see on, mis inimesi koguaeg sinna Tallinna Linnateatri poole tõmbab. Ma nimelt olin arvamusel, et pole see nende tehtav teater midagi nii palju erilisem, et kõik sinna minna tahaksid. Nüüd saan iseendale vastu vaielda ja teistele kuulutada, et hakkan ka iga kuu esimesel kuupäeval kell 11 Tallinna Linnateatri piletite peale võidu jooksma.
Kui keegi selle postituse vaevus lõpuni lugema, siis Teile võin lavastuse vaatama minekut soovitada. Ma olen üsna kindel, et postitust ei loe paljud lõpuni ja seda veel eriti sel korral, kui jutt paljuski keeruline ja hakitud ja ühel kohal tammuv sai. Seega, kui te lõpuni lugesite, siis järelikult on Teil suurem huvi teatri vastu (või olete te lihtsalt minu suured fännid ). „Tagasitulek isa juurde“ on oma olemuselt siiski parajalt keeruline lavastus ja nõuab natukene rohkem kaasa mõtlemist ja kohalolu, mistõttu ma ei julgeks seda soovitada inimesele, kes ehk kord aastas teatrisse satub. Mulle igatahes meeldis, sest loo lõpp ei olnud etteaimatav, päris palju pidi ise kaasa mõtlema ja seoseid looma ning sai nii nutta kui naerda.

Autor: Madis Kõiv
Lavastaja: Adolf Šapiro
Kunstnik ja videokunstnik: Vladimir Anšon
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Valguskujundaja: Emil Kallas
Muusikaline kujundaja: Riina Roose
Mängisid:
Raivo Trass – Tagasitulija
Elmo Nüganen – Isa
Anne Reemann – Ema
Epp Eespäev – Proua Klaudi  
Kalju Orro – Vend
Rain Simmul – Peremees
Külli Teetamm – Hermine
Piret Kalda – Anna

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt SIIN


*Postituse päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

reede, 14. september 2018

Võta või jäta


Nüüdseks on blogis juba mõnda aega vaikus olnud. Kuigi kui ma järele kontrollisin, siis käisin teatris viimati 25.august. Täna on 13.september. Seega enamiku inimeste jaoks ilmselt ei tundugi see vahe nii üüratu pikk. Kuid sel korral ei kirjuta ma teatrist, vaid hoopis filmist. Seega teatripaus kestab veel.
Kui ma endale aasta alguses väikese lubaduse andsin, et vaatan ära kõik kinodesse jõudvad Eesti filmid, siis olin selles osas üsna skeptiline, sest ma olen tegelikult väga väike kinokülastaja. Heal juhul jõuan korra või paar aasta jooksul kinno. Vastupidiselt ilmselt enamikule inimestest, kes käivad enamasti kinos, mitte teatris. Aga see oli lihtsalt väikene vahelepõige. Kõiki Eesti filme ma sel aastal vist siiski näinud ei ole. Vähemalt on mul tunne, et midagi on vahele jäänud, sest film ei tundunud minu jaoks piisavalt huvitavana.
Seepärast ma tegelikult ei olegi kindel, kas ma jõudsin sel korral uut Eesti filmi „Võta või jäta“ vaatama eelkõige seepärast, et see on uus Eesti film ja ma lihtsalt pidin oma lubaduse pärast seda vaatama minema. Või läksin ma seda hoopis seepärast vaatama, et film on valitud Eestit esindama parima võõrkeelse Oscari auhinnale. Või läksin ma sinna hoopis näitlejate pärast. Või oli see hoopis mingi neljas põhjus. Kui päris aus olla, siis ma ei ole ise ka kindel, miks ma täpselt seda filmi vaadata tahtsin. Ma nimelt pole viimasel ajal ühtegi väga sügavat muljet jätnud Eesti filmi näinud. Samas, äkki see oligi põhjus, väike salajane lootus, et sel korral ma näen kinos midagi jalustrabavat...
Nendele, kes minult juba filmi kohta küsinud on, olen kohe vastanud, et mulle ei meeldinud filmi lõpp. Minu jaoks jäi lõpp kuidagi lahtiseks. Ma ei taha väga ette ära rääkida, mis filmis täpselt juhtus, kuid mulle oleks meeldinud, kui film oleks kohtuotsusega lõppenud. Hetkel lõppes film ära enne, kui kohtu mingisuguse otsuse tegi ja see jättis minu jaoks asjad lahtiseks. Samas lahtised otsad lasevad alati filmile järje teha. Kuigi see pole päris selline film, millele järge teha. Mingil põhjusel mulle tundub, et Eesti filmid vajuvad alati kõik lõpuks ära. Isegi siis kui sisu ja mõte on olemas (mida minu silmis pole paljudel Eesti filmidel) ja filmi vaatamise ajal on tunne, et sel korral on eestlased päris hea asjaga hakkama saanud, siis enamasti viimaste lõpukaadritega rikutakse see elamus ära. Mu sõbranna ütles ka „Võta või jäta“ lõpus, et lõpeb nii nagu Eesti filmid ikka lõpevad.
Muidu sisult oli film täitsa hea. Jah, ma suutsin ühes kohas isegi silmad märjaks saada (aga see võis olla ka sellest, et ma vaatasin natukene liiga lähedalt filmi ja mul hakkas sellest pea meeletult ringi käima ja ma võitlesin endaga, et mitte keset kinosaali oksendama hakata). Tegemist oli igati asjaliku filmiga, sest pidevalt räägitakse üksikemadest, aga selline nähtus nagu üksikisad on ka täiesti olemas. Ja seda maailma oli huvitav näha, kuidas üks tüüpiline pidusid armastav noor mees (minu jaoks on 30-aastane veel päris noor, kuigi ma pole kindel, kas 30-aastane peaks enam nii pidude ja alkoholi lembene olema) pidi järsku nö „täiskasvanuks“ saama ja õppima nii enda kui oma lapse eest vastutama. Kuigi eks filmis oli natukene kunstilisi liialdusi ka.
Vähemalt minu silmis on tegemist üsnagi sotsiaalse filmiga, mis keskendub päris paljuski enamlevinud sotsiaalsetele probleemidele Eestis, millele me sageli igapäevaelus tähelepanu ei pööra. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on üsna levinud nähtused ja nendest ka räägitakse avalikult. Aga vanemate ja laste suhted, üksikvanemana hakkama saamine jne jäävad sageli avalikkuse poolt tähelepanuta. Ma julgeks isegi öelda, et film on kui läbilõige Eesti inimeste igapäevaelust. Mehed, kes pidevalt (see on ilmselt minu poolne liialdus) naudivad õllepurgi taga jalgpalli; vanemad, kes kipuvad lapsi õpetama ja tahavad laste elu kontrollida ka siis kui lapsed on täiskasvanud jne. Lisaks annab film ülevaate ka noorte muutunud hoiakutest. Näiteks tõi  filmi peakangelase Eriku (keda kehastas Reimo Sagor) endine tüdruksõber Moonika (Liis Lass) välja, et tema ei tahtnud seda last, sest tal oli kool pooleli ja ta tahtis enne endale „jalad alla saada“ kui ta on lapse kasvatamiseks valmis. See seisukoht peegeldab üsna hästi minu meelest seda, miks tänapäeval naised järjest hilisemas vanuses lapsi soovivad saada, võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus naine võiski koolitee perekonna loomise pärast pooleli jätta. Iseasi on muidugi see, et kui laps on juba olemas, kas siis temast kohe loobuma peab, nagu selles filmis.
Ma soovitaksin seda filmi tulevikus koolides noortele näidata sotsiaalkampaaniana, kuidas lapse saamine (soovitud või soovimatu) nende elu mõjutama hakkab. Alguses oli see väike beebi tõesti ilus ja armas, kuid kui sa näed, kuidas ta pidevalt nutab ja millisesse seisundisse see vaene üksikisa viidud oli, siis äkki see paneb kedagi mõtlema, millal on õige aeg lapsi saada. Igatahes mind pani küll natukene mõtlema, et kuidas nii väikese lapsega üksinda hakkama saada. Kuna ma pole maailma kõige rahulikum inimene, vaid vahel võin ikka päris tühja koha pealt ärrituda, siis pani film mind mõtlema, et sellist elu mina endale ei tahaks. Juhutööd, lagunev ja räämas elamine, pidevalt karjuv laps ja ise oled masenduse äärel ja sul pole seda koormat kellegagi jagada. Ainus võimalus pääsemiseks ongi imik üksinda koju magama jätta (sest ta ju niikuinii ainult magab kogu aja) ja sõbraga kluppi pidutsema minna. Tänan, ei.
Kui ma nüüd seda teksti kirjutan, siis ma tegelikult vist saan aru, et film oli natukene rohkem, kui ma esmapilgul arvasin. Kunstilises mõttes jäi elamus saamata, aga sisimas tekitas igasuguseid mõtteid ja emotsioone. Ja kui film juba Oscarile kandideerima esitatakse, siis vist tasub seda ikka vaadata. Kuigi ma usun, et keskmisele eestlasele see film just selle pealtnäha mittemidagiütlevuse pärast ei meeldi ja ilmselt film mingisuguseid kassarekordeid ei püüa. Aga see on minu arvamus. Vahelduseks igasugustele komöödiatele (nt „Klassikokkutulek“) ja abstraktse sisuga filmidele (nt „Tuliliilia“) igati korralik Eesti film. Mulle isegi ei jäänud väga palju reklaami filmis silma. Mõned ebatäpsused siiski olid, kuid eks neid ole igas filmis ja need ei takistanud filmi kui terviku mõjule pääsemist.

Kõikidele nendele, kes filmist midagi kuulnud ei ole, kopeerin siia filmi tutvustuse. Sest minu heietusest ei saa ka väga palju aru, millest film siis ikkagi täpsemalt räägib. Kinodes tutvustatakse filmi alljärgnevalt: Mida teeksid sina, kui ühel päeval pandaks su kätele vastsündinud laps ja öeldaks: võta või jäta! 
Ühel unisel laupäevahommikul saab 30-aastane ehitaja Erik jalustrabava uudise: endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinudki, on just lapse sünnitanud. Tüdruku. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheb tüdrukuke lapsendamisele. Võta või jäta!
"Võta või jäta" on lugu Eriku pikast, keerulisest ja kohati koomilisest isaks kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus tavalisest eesti mehest saab igapäevaelu kangelane, Superman, kes on oma isaduse eest valmis küünte ja hammastega võitlema. Mis teeb isast isa?
Film valmib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

*Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas lehelt. 

teisipäev, 28. august 2018

Eestirand. Lootuse kursil

25.augustil 2018 Prangli saare sadamakuuris



Ma tegelikult ei teagi, kas sel korral kirjutan ma rohkem teatri- või reisiblogi. Ilmselt tulevad mõlemad läbisegi, aga ma loodan, et teatriaustajad annavad selle andeks. Sest kui sa lähed teise Eesti otsa, mida Prangli saar kahtlemata on, teatrisse, siis on päris kindel, et teater tuleb ka väikese saareekskursiooniga ühendada. Ja kuna kogu eelnev päev saarel (ja reis saarele ning tagasi mandrile) mõjutas tugevalt minu emotsioone, siis jagangi sel korral blogis ka veidi reisimuljeid.
Kõige õigem on vist alustada sellest, et kui ma kunagi kevadel või suve alguses suvelavastuste ülevaadet tegin, siis jäi „Eestirand. Lootuse kursil“ lavastus mulle kohe oma plakatiga silma. Ilus roosades ja sinistes toonides päikeseloojang merel. Ja ma tundsin kohe, et seda lavastust tahaksin ma näha. Kui see ainult nii kaugel ei toimuks. Pean tunnistama, et ega ma tol korral plakati vaatamisest väga kaugemale ei jõudnud. Sisuga vist tutvusin nii palju, et sain aru, et lavastus on pühendatud EV 100 tähtpäevale ja on mingit moodi ikkagi merega seotud. Seega võis isegi vaatama minekule mõelda. Aga sellest asja ikkagi ei saanud.
See on plakatil olnud ilus loojangupilt, mis mind lavastuse poole meelitas. Pilt on pärit Prangli Reiside lehelt.
Suvi läks aga nii kiiresti, mõtlemisest kaugemale ma ei jõudnudki. Kuni mulle kirjutasid Prangli Reisid, kes pakkusid võimalust sõita Pranglile teatrisse. Mis mul selle võimaluse vastu olla sai? Eriti kui arvestada seda, et sain neilt ka väikesed soovitused, kuidas enne teatrit saarel vaba aega veeta. Kuigi mul on teatriblogi, siis soovitan täiesti julgelt Prangli Reiside poole pöörduda, kui Te soovite näiteks Prangli saarega tutvuma minna. Kui keegi arvab, et see postitus on nende poolt kinni makstud, siis ütlen kohe ära, et nende poolt sain tasuta ainult teatripileti. Transport saarele ja tagasi ning kõik muud kulud katsin omast taskust. Seega põhinevad kõik soovitused täiesti minu enda vabast tahtest. Kõik need Prangli Reiside töötajad, kellega mina saarel (ja ka mandril) kokku puutusin olid igati toredad naised ja väga minu tüüpi inimesed. Just sellised, kellega ma julgeksin luurele minna, vähemalt Prangli saarele kindlasti. Just seepärast ma neid ka soovitan. 
Kuna 25.august oli Pranglile minekuks väga populaarne päev (ilmselt mängis siin rolli lisaks etendusele ka muinastulede öö), siis sain piletid lisalaevale Stefani, mis pidi hommikul kell 9.00 Leppneeme sadamast väljuma. Selgus, aga et põhipraamil Wrangö on tehniline rike ja nii pidid väiksemad alused kõik Wrangö reisijad ka saarele ja sealt tagasi toimetama. Seega nihkus Stefani väljumine 8.30 peale. Ma pean tunnistama, et ma polnud selle üle kuigi rõõmus, sest ma teadsin, et mul on vaja pikk maa maha sõita, et Leppneemele jõuda. Tartust oleks ka päris pikk maa olnud, aga ma asusin sel korral teele Läänemaalt Dirhamist. See tähendas, aga hommikul kell 5 ärkamist ja juba enne kella 6 olin ma autoroolis, et Dirhamist Leppneemele jõuda. Umbes 2h autosõitu ja olingi kohal. Stefani väljumine venis natukene ja nii asusimegi umbes kell 8.45 Prangli poole teele. Veidi rohkem kui tunnikene meresõitu ja peale mõningaid laineid, olimegi Pranglil. Kindlasti oli väikese Stefaniga merereis oluliselt meeleolukam, kui suure Wrangöga. Eks alguses tegid lained (mis järgnevate päevade lainetusega võrreldes olid, väga väikesed) ikka natukene seest õõnsaks, aga üldiselt sain kinnitust, et merehaigust mul kohe kindlasti pole. Ja tahaks aina veel ja veel merele minna. Muuseas Prangli saarelt saab spetsiaalset merehaiguse vastast jooki - kuldjuureviina ka osta.
Laev Stefani, mis meid Pranglile viis.
Võib öelda, et ma olin kergelt elevil, sest see oli minu esimene kokkupuude Prangliga. Eks ma veidi kartsin küll, et tegemist on väikese saarega ja teatrini on umbes neli tundi aega ja kuidas ma selle aja ära sisustan. Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja etteruttavalt võib öelda, et aeg läks päris kiiresti. Esmalt tegime kohe sadamakohvikus väikese hommikusöögi (sest ärkamisest oli juba 5h möödas ja me polnud veel midagi söönud). Seejärel laenutasime rattad ja läksime saarega tutvuma. Tuleb välja, et saare osaliselt vägagi liivaste rannateede tõttu polnud see rattaga kulgemine pooltki nii kerge, nagu ma lootsin. Aga saare väiksust arvestades saime päris hea 12km pikkuse ringi ratastel tehtud. Ilmselt oleks saanud veelgi rohkem kilomeetreid koguda, aga natukene hakkas sellest liivas rattaga vänderdamisest isu täis saama. Vaatamisväärsustest jäid nii mõnedki asjad vaatamata, sest kõik viidad ei olnud täpsed ja nii me jõudsime väikse ekslemise järel peaaegu alati sinna, kuhu me ei planeerinud jõuda. Sellest on muidugi kahju, sest ma oleksin tahtnud ikkagi selle "Eestirand" laeva mälestusmärgi ära näha. Ehk kunagi õnnestub Pranglile uuesti matkama minna ja need vaatamisväärsused ära näha, mis end sel korral minu eest peita otsustasid.
Peale kahe tunnist ratta sõitu tutvusime turismiinfos kohaliku käsitööga ja ostsime mõned meened ka koju kaasa. Kuigi etenduse alguseni oli veel peaaegu 2 tundi aega, läks aeg siiski meeleolukalt. Kohati nii meeleolukalt, et hakkasin end juba päris kohalikuna tundma. Isegi saarel olevad koerad käitusid kõikide turistidega nii nagu me oleksime omad inimesed. Mis koertesse puutub, siis neid oli saarel palju ja kõik jooksid vabalt ringi. Kohati jäi mulje nagu koerad oleksid kogu saare omad, sest tihti võis neid koos erinevate majapidamiste juures näha. Polnud sellist asja nagu mandril, kus keegi vaatab kõõrdi kui su koer natukene sinust eemal ringi liigub. Ja need koerad olid sõbralikud, täpselt nagu ülejäänud saare rahvas. Või vähemalt need, kellega mina kokku puutusin. Kes arvab, et tahaks saarele minna, aga rattaga nii palju sõita ei taha, siis on võimalik saarega ka veoauto kastis ekskusiooni teha ja jalgsi saarel liigelda. Lisaks sadamas olevale kohvikule on saarel veel pood, saare-resto ja mõned väiksemad kodukohvikud, mis pakuvad turistidele kiirtoitu. Tegevust peaks seega jaguma.
Pilt, mida osad on ilmselt Instagramis või Facebookis juba näinud. Aga täpselt nii me saarel aega veetsimegi - kohalike alkohoolseid jooke turistidele reklaamides ja pildistades. Taamal paistabki see paadikuur, kus etendus toimus.
 Natukene langes mu tuju siis, kui ma kuulsin, et etendus hakkab pool tundi hiljem (ilmselt selle sama Wrangö rikke tõttu, sest väiksed laevad ei jõua õigeks ajaks kõiki inimesi saarele tuua). Mitte, et mul oleks saarel oleku vastu midagi olnud, aga ma olin arvestanud sellega, et Stefani läheb kell 17 tagasi mandrile ja ma olen umbes kell 18 mandril. Nimelt oli mul vaja kell 20.30 jälle Dirhamis olla. Kui siis teatrisaalis olles selgus, et etendus ei hakka ka kell 15, sest üks laev on veel vaja ära oodata, siis muutusin ma veidi ärevaks. Sellest oli aga kahju, sest see pidev mõtlemine, et mis kell nüüd laev väljub ja mis kell ta mandrile jõuab ja kas ma siis jõuan õigeks ajaks sihtpunkti, segas etenduse nautimist. Ja ma ei olnud ainus. Mitmed teisedki inimesed hakkasid arvestama, et kui laev väljub kell 17, et siis peavad nad poole etenduse pealt lahkuma. Ma siiski sain ikka aru, et laevad ootavad kõik ära ja ma sellele ei mõelnud, et ma nüüd saarele pean ööbima jääma. Samas ei süüdista ma mitte kedagi ja ma saan täiesti aru, et laeva tehniline rike pole mitte kellegi süü ja kõik osapooled andsid endast selles olukorras parima. Pigem on see kivi minu enda kapsaaeda, et ühele päevale ei tohi nii palju asju broneerida. 
Siiski võin etteruttavalt öelda, et lõpuks lahenes õhtu minu jaoks päris ilusasti. Jäin küll Dirhamisse umbes 15 minutit hiljaks, aga sellest ei olnud väga hullu midagi, sain seal siiski mõnusat päikeseloojangut, head toitu ja muinastulede ööd nautida. Minu eelis oli see, et ma sain ise autoga oma aega planeerida (ei, see ei tähenda kiiruse ületamist). Mitmed teised inimesed käisid küll laevas viibides kaasreisijatelt uurimas, et millega nad linna (Viimsisse või Tallinnasse) lähevad, sest nende planeeritud transport oli lahkunud. Tahan lihtsalt seda öelda, et saarele minnes tuleb sellisteks ootamatusteks valmis olla. Me jõudsime mandrile tagasi vist umbes tund hiljem, kui oleksime pidanud jõudma.
Lõpetan nüüd lõpuks reisiblogi pidamise ära ja alustan ajaloo blogi pidamisega. Lavastus „Eestirand. Lootuse kursil“ põhineb tõsielul ja räägib loo 1941. aastal toimunud pommitamisest ja selle käigus viga saanud Eesti tollel ajal suurima laeva „Eestirand“ pääsemisest ja päästmisest. Paljuski antakse lavastusega vastused küsimustele mis sai laevalt pääsenutest ja mis sai laevast endast edasi? Kui keegi ei tea, siis „Eestirand“ oli omal ajal suurim Eesti kauba-ja kalalaev, mis II Maailmasõja ajal Punaarmee poolt natsionaliseeriti ja sellega hakati Eesti noormehi Punaarmeesse mobiliseerima. Laev sai 1941. aasta augustis pommirünnakutes viga, kuid oli siiski suuteline vaikselt edasi liikuma. Kroonlinna (kuhu laev pidi mobiliseeritud Eesti mehed viima) sõitmise asemel otsustas kapten punavõimule vastu hakata ja laeva Prangli saare suunas juhtida. Laev jäi madalikule kinni umbes 300m kaugusel Prangli saarest. Nii said punavõimu poolt mobiliseeritud mehed (ja ka hukkunud) saarele. Mõne aja pärast ajasid laevalt pääsenud peaaegu 3000 meest punaväelased saarelt minema ja heiskasid kõrge männi otsa sinimustvalge lipu. Nii nagu kogu Eestis, said lõpuks ka Pranglil võimule sakslased. Kes täpsemalt tahab „Eestiranna“ ja tema tragöödia kohta lugeda, siis Vikipeedias on see päris hästi kirja pandud. Või teine võimalus on 2019. aasta suvel teatrisse minna, sest sisuliselt kogu see jutt räägitakse ka lavastuses ära. Muidugi omapoolsete lisanditega Prangli elanike mälestustest ja legendidest.
Ma pean tunnistama, et ma olin natukene siiski skeptiline, kui ma avastasin, et suurema osa lavastusest mängivad ära kooliõpilased. Nad on küll kõik kas praegused või endised Tallinnas 32. Keskkooli teatrisuuna õpilased, kuid siiski on nad õpilased. Kui ma pole isegi päris kutseliste näitlejate poolt tehtava teatriga rahul, siis õpilaste puhul olin ma ekstra skeptiline. Kuigi kuulutuses lubati, et peaosades on Egon Nuter ja Külli Reinumägi, siis ma julgen väita, et pigem olid nemad kõrvalosades ja õpilased peaosades. Seega jäi mulle paratamatult lavastusest mulje pigem kui kooliteatrist, mitte kui kutselisest teatrist. Samas olen ma näinud ka sellist kooliteatrit, mis teeb kutselistele teatritele pika puuga ära, seega ei ole kooliteater veel mingi näitaja. Ka sel korral ei mõtle ma nähtud lavastuse nimetamist kooliteatriks kuidagi halvas tähenduses.
Eks seda kooliteatri tunnet süvendas veidi ka kogu lavastuse kujundus ja mängukoht. Kui lavastust mängitakse vanas paadikuuris, mille seintes olevatest pragudest on võimalik välja näha, siis paratamatult jääb mulje nagu lavastus oleks pooljuhuslikult kokku klopsitud. Ka lavakujunduses ei olnud väga suuri rekvisiite kasutuses, nagu seda sageli suured teatrid armastavad teha. Mulle isiklikult meeldib, kui on vähem kujundust ja igasuguseid elemente, sest see eeldab näitlejalt ja publikult rohkem tööd ja kaasa mõtlemist. Tegelikult ma isegi ei tea, kuidas see lavakujundus mulle kooliteatri tunnet tekitas, sest tegelikult toimuski kogu sündmus Prangli saarel ja vana paadikuur sobis mängupaigaks väga hästi. Uhkesse teatrimajja ei sobiks lavastus mitte kuidagi. Seal mõjuks kogu trupp ja näidendi tekst eriti võõristavalt. Paadikuuri juures meeldis mulle eriti see, et ära kasutati nii paadikuuri kõik nurgad, pööning kui ka õu paadikuuri ümbruses. Lisaks anti erinevaid hääli edasi väga lihtsate vahenditega ja puudusid ka uhked kostüümid. Mulle isiklikult meeldib loominguline lähenemine, kus proovitakse erinevate käepäraste vahenditega heliefekte teha, mitte ei tule kõik sõjahelid arvutist. Kõik toimis ja midagi otseselt häirima ei jäänud. Ehk süvendaski just minimalistlik lavakujundus minus seda kooliteatri tunnet, sest suured teatrid teevad enamasti uhked ja suured lavakujundused, sel korral oli lavakujundus aga käepärastest vahenditest tehtud.
Küll aga ei saa näitlejate kohta öelda, et nad oleksid kooliteatrile omaselt mänginud. Enamasti olen ma kooliteatris harjunud nägema väga ülemängitud rolle ja väga püüdlikku näitlemist. Praegu olid nii noored kui ka kutselised näitlejad täiesti loomulikud ja oli näha, et kõik nautisid oma rollide tegemist. Kohati tundus mulle, et õpilased mängisid loomulikumalt kui kutselised näitlejad. Samas, eks neil oli sisuliselt vaja iseennast mängida ja see pole nii väga keeruline. Kuigi etenduse lõpuks uskusin ma juba ka seda, et Egon Nuter ja Külli Reinumägi mängivad iseennast ja nad ongi Prangli saare elanikud. Ka muusikaline kujundus sobis keskkonda hästi, eriti üllatas mind Hanna-Ly Aaviku ja Ingrid Noodla laul. Kohati jäid nende hääled küll suures paadikuuris liiga vaikseks ja nii jäid mulle mõningad laulusõnad tabamatuks. Sellest oli aga kahju, sest selles laulus oli päris hea sõnum.Pigem oligi kogu muusikaline kujundus vaikne ja mitte väga üle paisutatud. Aga see-eest tugeva sõnumiga.
Kui kogu trupp kokku võtta, siis sündis kahe kogenud näitleja ja viie õpilase koostööst vägagi hea sünergiaga lugu. Iseenesest pole mul mitte midagi halba tegijatele ette heita ja päris huvitav oli noori inimesi laval vaadata, kellel pole veel tüüpliigutusi tekkinud. Publikusse oli tunda, kuidas kutselised näitlejad (ehk siis lavastuses saarel elavad inimesed) võtsid noored enda tiiva alla ja hakkasid neid aitama ja juhendama. Seda nii lavastuse valmimise protsessi jooksul kui ka lavastuse tegelaskujudena. Oli näha, et lõpus oli saare elanikel raske noortest lahti lasta. Need noored olid Prangli ja kogu Eesti lootus. Tegelikult oleme meie, noored ka mandril Eesti tuleviku lootuseks, kuid sageli ei mõista me seda.
Mõnes kurvemas kohas (see oli vist siis, kui perepoeg tuli saarele saabunud laipade matmiselt koju) läksid mul ikkagi silmad märjaks, mis näitab seda, et asi läks mulle hinge ja oli nauditav. Naerda sai ka päris palju. Kohati oli seal nii situatsioonikomöödiat kui ka lihtsalt väga tabavalt öeldud lauseid, mis lihtsalt ajasid naerma. Ja näitlejad mängisid selle koomika väga hästi välja. Seega päris kurb lavastus ikkagi ei olnud. Aga paratamatult, kui sa viibid Prangli saarel (eriti siis kui sa oled enne selle laeva mälestusmärgi ka saarelt üles leidnud) nende inimeste keskel, siis see lugu puudutab sind eriliselt ja läheb otse südamesse. Ma olen üsna kindel, et kui lavastust mängida keset maismaad, ilma mere läheduseta, siis pole see emotsioon pooltki ligilähedane sellele, kui seda mängida mere vahetus läheduses. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab igaüks ise kogema.
Kahjuks siiski ei saa ma lavastust väga kõrgelt hinnata, sest kogu hiljem algamise ja õigeks ajaks mandrile saamise virrvarr keerles mul korralikult peas ja ei lasknud etendust täielikult nautida. See on ehe näide sellest, kuidas üks väike tõrvatilk võib terve meepoti ära rikkuda. Sellest tulenevalt on ilmselt ka emotsioonid veidi negatiivsemad. Ja kuna ma pole eriline ajaloo huviline, siis natukene liiga palju oli kogu lavastuses ajalugu minu jaoks. Ma olen täiesti seda meelt, et oma rahva ajalugu peab teadma, ja teater on teadmiste jagamiseks suurepärane koht, aga mingil hetkel sai neid nimesid ja kuupäevasid liiga palju ja ma enam ei jõudnud järgida, mis millal juhtus. Ajaloohuvilistele on kindlasti see aga huvitav. 
Kuna ma polnud varem laevast „Eestirand“ midagi kuulnud, oli teater lisaks hingekosutusele ka hariva eesmärgiga. Selles osas oli väikene ajalootund muidugi igati kasulik. Kindlasti on Piret Saul-Gorodilov näidendit kirjutades väga head tööd teinud, sest üsnagi traagilisest ja pigem negatiivsest sündmusest on ta kirjutanud lavastuse, mis laseb rahval siiski loota ja loob helge tunde südamesse. Muidugi oli elamus omaette kogu Pranglil viibitud aeg ja sinna ning sealt tagasi saamine. Seega soovitan kõikidele vahelduse mõttes ka mõnes huvitavamas kohas teatris käia. Alati pole turvaline teatrimaja parim valik. Siiski võib ka teatrimajas olles ootamatusi ette tulla (näiteks meenub mulle kohe talvel Eesti Draamateatris olnud tuletõrjehäire, mis lavastuse umbes pooleks tunniks seisma pani), kuid ebatavalisemates mängupaikades tuleb nendeks rohkem valmis.
Kui kogu pikk jutt kokku võtta, siis ma vist tegelikult soovitaksin lavastust vaatama minna. Nüüd, kui nägemisest on paar päeva möödus, on tegelikult kogu saarel viibimisest ainult positiivsed emotsioonid. Minus igatahes sütitas lavastus lootust, et Eestlased on tugev ja ühtehoidev rahvas ning me saame igasugustest raskustest üheskoos võitu. 

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Eva Kalbus
Muusika: Silver Sepp
Kunstnik: Riin Maide
Heli ja valgus: Janar Männistu
Osades:
Hanna-Ly Aavik – Kaisa
Ingrid Noodla – Jaanika
Reemus Tõniste – Marko
Miika Pihlak – Sten
Mattias Nurga – Reimo
Külli Reinumägi – Vilma
Egon Nuter – Jakob

Kuna selleks aastaks on kõik etendused mängitud, siis peavad kõik huvilised hakkama järgmist suve ootama. Ma usun, et Prangli Reisid korraldavad ka järgmisel aastal teatrireise, seega tasub nende kodulehel silma peal hoida SIIN.