esmaspäev, 3. aprill 2017

Piletilevi, Piletimaailm ja teatripiletite ostmine internetist


Kindlasti on paljud inimesed interneti vahendusel teatripileteid ostnud. Ma mõtlen siinkohal just spetsiaalset piletimüügi keskkonda (nt Piletilevi ja Piletimaailm) kasutades pileti ostmist. Tundub ju äärmiselt tore tegevus. Näed reklaami või soovitab sõbranna mõnda head etendust, lööd interneti lahti valid sobiva kuupäeva, etenduse ja ostad piletid ära. Kas te ka teadsite, et tegelikult ei pruugi asi üldse nii lihtsalt minna? Võib-olla on paljud teist isegi olnud olukorras, kus internetist pileteid ostes vaatad, et vabad kohad on ainult rõdu viimastes ridades ja mujal on piletid välja müüdud. Kui siis teatrimajja kohale jõuad, selgub aga et nii rõdu esimestes ridades on piisavalt kohti, kui ka põrandal on mitu rida vabasid kohtasid. Kuidas see võimalik on?
Käisin märtsi alguses Vanemuises vaatamas Rahvusooper Estonia külalisetendust "Kratt". Kuna ma ei teadnud päris kindlalt, kas ma ikka saan minna või mitte, jätsin pileti ostmise viimasele minutile. Nii ei olnud ma üldse üllatunud, et põrandal olid viimased vabad kohad viimastes ridades. Rõdul oli õnneks olukord parem. Sain endale pileti rõdu kolmanda rea ühte äärde. Kohale jõudes selgus aga, et põrandal oli rohkem vabasid kohtasid, kui Piletilevi keskkond näitas ja ka rõdul oli põhimõtteliselt kolmas rida viimane rida, kus inimesed istusid, kuigi internetis näitas, et vähemalt neljas ja viies rida on ka hõivatud. Mina ei olnud pahane, ma olin pigem üllatunud, et kuidas siis nii saab olla. Minu taga istusid kaks vanemat prouat, kes olid ka üllatunud, et saal polegi nii täis, nagu internet näitas. Nemad olid aga väga häiritud sellest, et kuidas saab nii olla ja üks neist lubas isegi pärast etendust (tegu oli päevase etendusega) minna kassasse aru pärima. Tol korral unustasin ma selle olukorra üsna kiirelt ära. Kui mõni päev hiljem sattusinühe tuttavaga samal teemal rääkima. Tema oli Pärnus teatris käinud ja olukord oli täpselt sama: internetis näitab, et pileteid on ainult viimastesse ridadesse saada ja kohale minnes selgub, et pool saali on tühi. Nii ma siis mõtlesingi, et uurin seda teemat veidi ja valgustan teisi ka.
Tegelikult ma tean, et teatud üritustele ja etendustele müüvad pileteid nii Piletilevi kui ka Piletimaailm korraga ja siis on neil saal ära jaotatud. Piletilevi müüb ühte osa saalist ja Piletimaailm teist osa. Kui üks näitab, et piletid on välja müüdud, siis ma ikka kontrollin ka teist keskkonda ja nii mitmelgi korral olen pileti ikkagi saanud. Samas mulle tundub, et päris kõikide etenduse puhul pole siiski võimalik nii toimida. Ilmselt paljud inimesed ka ei tea seda, et erinevad keskkonnad müüvad erinevatesse saali paikadesse pileteid. Nii juhtubki, et kui sa oled näiteks oma koduteatris, siis sa juba tead, et esimene osa saalist on teatri kassa käsutuses ja teine pool näiteks Piletilevi käsutuses. Siis oskad vastavalt sellele tegutseda. Kui sa juhuslikult lähed võõrasse linna ja pole sealse süsteemiga kursis, siis võibki tekkida olukord, et ostad piletid viimasesse ritta ja kohale minnes avastad, et vabasid kohtasid on ka esimestes ridades. Tegelikult pole see saali jagamise konseptsioon minu arvates kuigi perspektiivikas. Inimene vaatab internetist, et saal on nii täis ja otsustab, et ta ei taha etendust viimasest reast vaadata ja ei osta piletit. Samas võivad saalis esimestes ridades kohad vabad olla, aga see piletimüügi keskkond lihtsalt ei näita seda. Olgu, kui tegemist on kodulinnaga, valib inimene teise kuupäeva  kui tal on võimalik sobivam istekoht leida ja läheb ikka teatrisse. aga ku itegemist ei ole kodulinnaga või kui inimesel on spontaanne tuju teatrisse minna ja ta ei leia sobivat kohta, siis tegelikult kaotab sellest ju teater. Miks ei võiks siis kõik piletimüügi keskkonnad ühte ja sama saaliplaani kasutada ja võrdselt pileteid müüa? Ma ei usu, et see tekitaks olukorra, kus ühele kohale on mitu piletit müüdud. Samamoodi võin ma ju internetis ühest keskkonnast ostes samal ajal kellegi teisega sama istekohta soovida. Proovida ju võiks. Oleks inimestel vähemalt hea ja lihtne ülevaade sellest kuhu pileteid saada on ja ei teki mingeid üllatusi.
Selleks, et paremini aru saada kuidas piletimüük internetis korraldatud on küsisin selle kohta kommentaari ka Piletilevilt ja Piletimaailmalt. Piletimaailma juhataja Helve Täht kommenteeris teemat järgmiselt:
"Piletimaailm ning Piletilevi on kaks erinevat firmat, mis kahjuks ei oma tehniliselt ühist platvormi, mille kaudu oleks piletimüük reaalajas sama. Piletimaailmal on oma müügiprogramm, mis on orienteeritud teatritele ja kontserdimajadele, võimaldades kasutada mugavat broneerimissüsteemi kassadel ning samuti kiiret ja teenustasuta piletiostu klientidel internetipoes. Suurem osa Eesti teatritest kasutab töövahendina piletimüügi tarbeks Piletimaailma programmi ning teatrid ise otsustavad, kas ja kui palju kohti Piletilevisse müüki läheb.
Seega, hetkel käib kohtade jagamine käsitsi, vastavalt ürituse korraldaja soovile/reageeringule.
Selleks, et samad istekohad oleksid müügil mõlemas piletiostu teenust pakkuvas firmas, on vaja luua programmidele tehniline platvorm ehk valmisolek sellist teenust pakkuda ning saavutada ka ärilised kokkulepped.
Hetkel kahjuks ei oska me veel öelda, kas ja millal selline platvorm luuakse ning kokkulepped saavutatakse, kuid loodame, et tulevikus on meil võimalik klientidele veelgi paremat teenust pakkuda."
Kuigi Piletimaailm andis teema kohta üsna lühikese kommentaari, siis minu meelest on seal päris kenasti ära öeldud, et suurem osa Eesti teatritest kasutab ikkagi Piletimaailma. Ma pean tunnistama, et ma pole siiani väga tähelepanu pööranud sellele, kust ma oma pileteid ostan. Enamasti kasutan piletite ostmiseks ikkagi teatri kodulehel olevat "Osta" nuppu ja olenevalt teatrist see siis suunab mind kas Piletilevi või Piletimaailma lehele edasi. Vanemuine müüb vist küll oma pileteid ainult Piletilevis ja seega ma Piletilevist peamiselt ostangi Vanemuise pileteid. Tegelikult olen suvelavastustele ka Pieltilevist pileteid ostnud. Siiski olen Piletilevi siiani kasutanud ainult seetõttu, et oma esimesed internetist ostetud pieltid ostsin sealt ja nii olen jäänud seda vanast harjumusest kasutama. Tegelikult olen ma ka Piletimaailmast pileteid ostnud. Põhiliselt külastan ma Piletimaailma siis kui Eesti Draamateatrisse pileteid ostan. Piletimaailma kasutan ma õigustamatult vähe, kuna see Piletilevi on lihtsalt nii sisse harjunud mulle. Samas peale Helve Tähe kommentaari hakkan ma ilmselt edaspidi Piletimaailma rohkem kasutama. Lihtsalt seetõttu, et esiteks mulle sümpatiseeris see kommentaar rohkem kui Piletilevi oma, teiseks ei võta Piletimaailma hetkel internetist piletite ostmisel teenustasu (Piletilevil on ka internetist pieltite ostmisel teenustasu 50 senti) ja kolmandaks olen ma aru saanud, et teatrite osas on Piletimaailmal suurem valik. Miks ma nii arvan? Esiteks see sama kommentaar, kus on kirjas et Piletimaailma platvormi kasutab suurem osa Eesti teatritest ja teiseks olen ma otsinud suvelavastuste kohta infot ja ma pean ütlema, et Piletimaailmas on hulga rohkem lavastusi välja toodud kui Piletilevis, järelikult teatrite osas on tõesti Piletimaailmas suurem valik. Piletilevi on ilmselgelt kultuurile laiemalt orienteeritud. kui Te tahate näiteks Laulu- ja tantsupeole pileteid osta, siis seda saab tõesti ainult Piletilevist teha. Ja mis mulle Piletilevi puhul veel meeldib on see ,et neil on telefoniäpp. Tänapäeval on see suur pluss, kui ma ei pea oma piletit välja printima, vaid saan lihtsalt telefoniga kohale minna. Aga et mitte nüüd Piletilevile liiga teha, siis lisan siia ka Piletilevi juhataja Jaanus Beilmann kommentaari antud teema kohta: 
"Täna teid huvitava küsimuse eest ja püüan vastata parimal võimalikul viisil. 
Teie küsimus on, et  miks ei võiks kõik Eesti teatrite piletid asuda ühes tünnis ja sõltumata kraanist, mille klient valib oleks pakutav sisu ikkagi sama. Eksisteeriks ideaalne maailm, kus mitmed, mitte ainult kaks, piletiettevõtet saaksid oma pileteid pakkuda parimatel konkureerivatel tingimustel.
Reaalses maailmas on turul palju erinevaid piletimüügiettevõtteid, kes kõik võistlevad oma pakutavate teenustega korraldajate, sealhulgas ka teatrite pärast. Igal piletivahendajal on oma tugevused ja auditoorium. Teenuse headuse määravad selle teiste hulgas funktsionaalsused, hinnakujunduse võimalused ja kasutaja mugavus. Kindlasti on piletimüügi edule määrava tähtsusega piletikeskkonna külastatavus, näiteks Piletilevi kodulehte külastab igapäevaselt keskmiselt 24 000 inimest. Korralduslikult oleks teatritel kõige lihtsam müüa oma pileteid ühe kanali kaudu. Põhjused, miks teatrid kasutavad mitut piletivahendajat võivad olla nii majanduslikud kui ka poliitilised meie saame sel teemal ainult spekuleerida.
 Idee ühest suurest tünnist, millel on mitu kraani, ei ole iseenesest utoopia. Sellise lahenduse elluviimiseks on tarvis investeeringuid funktsionaalsuste arendamiseks. Täna on Eestis oma tarkvara ja äristruktuuriga domineerimas kaks piletimüügiettevõtet. Selleks, et nende piletid satuks ühisesse tünni peaksid mõlemad tegema tarkvara investeeringuid ja avama oma loogikaid teistele ettevõtetele. Samamoodi peavad piletite vahetamiseks mõlemad oma tarkvara ühendama teise, reeglina konkureeriva ettevõtte omaga. Kui räägime vaid piletist, siis oleks ju asi lihtne. Küll aga kuulub ühe pileti juurde erinevaid omadusi ja funktsionaalsusi, mille kohta on vaja infot vahetada:
- hind: soodus, täis, pensionär, pere, grupisoodustus (kus ostetava pileti hind sõltub ostukorvi pandud piletite arvust) jne;
- dünaamiline hinnastus - perioodilised sooduskampaaniad, kus soodustused peavad toimima kõigi võimalike hinnagruppide puhul;
- ühes ja samas saalis erinevate hinnaklassidega istekohad/read, sektorid - saaliplaanide korrektne kuvamine jne. 
Seega antud lahenduse puhul on tegemist keeruka ja kalli arendusega. Kes oleksid valmis investeerima? Kas selline rahapaigutus üldse ennast ära tasub? Nendele küsimustele hetkel vastuseid ei ole ning senikaua annavad korraldajad/teatrid endast parima, et olla igal pool nähtavad ja  müüa võimalikult palju pileteid.
 Eraettevõttena on Piletilevi suutnud oma 20 tegutsemisaasta jooksul olla aktiivne ja kliendisõbralik, mistõttu on müügikanalina saavutatud tugev ja usaldusväärne positsioon, mida hindab väga suur osa Eesti kultuuritarbijatest. Soodsate vahendustasude ja mõjuka müügikanalina on Piletilevi oma partneritel aidanud kokku hoida turunduskuludelt ja toonud koostöö tulemusena hulgaliselt lisaväärtust.
Eesti päritolu ettevõte on 20 aastaga jõudsalt kasvanud, hoiab oma servereid kodumaal ja pakub teenuseid Batlic Ticket Holdings AS kaudu ka Lätis, Leedus ja Valgevenes. Möödunud aastal müüdi Eestis 2 miljonit piletit, kõigi BalticTicket Holdingsi tütarettevõtete peale kokku 5,5 miljonit piletit - see on aus märk meie töö kvaliteedist.
Kui Te nüüd olete nii Piletimaailma kui ka Piletilevi kommentaarid ära viitsinud lugeda, siis öelge, kumba Teie nüüd teatripiletite ostmiseks edaspidi kasutaksite? Ma ei tea, kas viga on minus või mitte, aga Piletilevi kommentaar on kuidagi liiga pikk ja lohisev (nagu minu postitused tavaliselt), kuid samas ka mittemidagi ütlev. Suurem rõhk on minu meelest enda kiitmisel. Lisaks tundub see kommentaar kuidagi üleolev (nagu ma ütlesin, võib asi vabalt ka minu ettekujutuses olla).  Samas Piletimaailma kommentaar on lühike ja ma saan kohe aru miks on teatripiletite müük internetis korraldatud nii nagu ta hetkel korraldatud on. Võib-olla see ongi põhjus, miks Piletilevi kommentaar tundub kuidagi üleolev ja ennast kiitev. Sest enamiks teatritest on eelistanud põhiplatvormina kasutada Piletimaailma ja iga teater siis ise otsustab, kas ja kui palju piletitest ta Piletilevisse müüki paneb. No kui mu konkurente minule eelistatakse, siis ma üritaksin ka end igast küljest võimalikult palju kiita.
Ma loodan, et kui keegi satub seda teemat lugema näiteks guugeldades, siis ta leiab oma küsimusele vastuse, miks eelkõige teatripiletite müük on hetkel Eestis nii korraldatud. Samuti ma loodan, et inimesed on edaspidi teatris teadlikumad ja ei hakka vaeseid kassapidajaid või publikuteenindajaid sõimama, et miks neil pool saali tegelikult tühi on, kuigi internet väidab et saal on välja müüdud. Ja mina vist kolin võimaluse korral oma piletite ostmise Piletimaailma ümber.

Kas Te olete ka sattunud tunnistajaks olukorrale, kus saal on tühi, aga internetist piletit ostes näitab, et saal on välja müüdud? Kust Teie tavaliselt oma teatripileteid ostate?

neljapäev, 30. märts 2017

Meie oma tõde, meie oma õigus

28.märtsil 2017 Sadamateatris

Foto: Maris Savik
Enamasti olen just mina see, kes inimesi endaga teatrisse kutsub. Sel korral läks vastupidi. Sõbranna sai oma sõbrannalt kaks piletit ja kutsus mind kaasa. Ma ei pidanud väga pikalt mõtlema, kas minna või mitte, sest Vanemuise "Meie oma tõde, meie oma õigus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud. Lihtsalt see lavastus on alati välja müüdud, kui minul tuleb idee pileteid ostma hakata. Aga asjad, mis meieni jõudma peavad, jõuavad meieni alati. 
Üritasin siis välja mõelda, et miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ja ainus põhjus oligi see, et tegemist on A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus I" dramatiseeringuga. Kui ma gümnaasiumis käisin, siis me saime suvevaheajaks alati järgmise õppeaasta kohustusliku kirjanduse programmi teada. Ma arvan, et see oli 12. klassis kui mingiks ajaks tuli "Tõde ja õigus I" läbi lugeda. Kuna mulle on alati lugemine meeldinud, siis ma otsustasin suvel esimese osa läbi ära lugeda. Häda oli selles, et see esimene osa oli minu jaoks nii põnev, et ma lugesin veel teise, kolmanda ja neljanda osagi läbi. Viies osa jäi poolikuks, sest kool tuli peale. Ja praeguseks on see viies osa poolik olnud juba peaaegu kümme aastat. Teatris käies avastasin, et ma ei mäleta tõest ja õigusest enam midagi ja peaks vist raamatud uuesti läbi lugema. Prooviks sel korral kõik viis osa ikka lõpuni läbi saada. Aga see selleks. Teine põhjus, miks mind kõnealune lavastus huvitas oli autor. Olen Urmas Lennuki mõnda lavastust näinud ja need on mulle väga meeldinud. Samuti on teised tema töid kiitnud. Ma isegi olen mõelnud Ugalasse minna tema "Vai-vai vaene Vargamäe" lavastust vaatama, olgugi et tegemist on lastele suunatud lavastusega. Kui ma tavaliselt valin lavastusi välja sisu ja näitlejate järgi, siis sel korral oli just sisu põhiline argument teatrisse minekuks. Ma nimelt olen see kiiksuga inimene, et kui mulle mõni näitleja mingil põhjusel ei meeldi, siis ta mulle lihtsalt ei meeldi ja kõik. Kahjuks meeldis mulle praegusest lavastusest ainult Aivar Tommingas ja mingil määral ka Maria Annus. Teiste suhtes olin veidi skeptiline. Eelkõige noorte osas. Miks ma siis ikka peaksin lavastust vaatama minema, kui seal mängivad näitlejad, kes mulle väga ei sümpatiseeri. Siinkohal pean nüüd silmad häbiga maha suruma ja tunnistama, et ma eksisin ja eksisin rängalt.
Eriti positiivselt üllatas mind Jaanika Arum. Olen teda küll Vanemuises varem näinud, kuid ilmselt mingit vaimustavat vau efekti olnud ei ole. Lisaks ei meeldinud mulle film "Polaarpoiss" ka üldse, kus ta mängis (mitte tema mängimise pärast, vaid lihtsalt mulle ei läinud see film kuidagi peale) ja nii on kuidagi läinud, et ta minu lemmikute hulka ei kuulu. Ma ei oska öelda, kas ta peale "Meie oma tõde, meie oma õigus" nägemist just mu lemmikute hulka tõusis, aga suurepärase rolli tegi ta küll. Eriti meeldis mulle Saunatädi heledalt kriiskav hääl. Selline tüüpiline käre tädike, kes oma vanameest pidevalt kamandab ja vabal ajal keelt lõksutab. Samas kõrtsipreili oli parajalt nipsakas ja meenutas mulle kohati tänapäevaseid ärinaisi. See on ilmselt juba minu viga. Korraks kui ma seda Kõrtsipreilit esimest korda nägin, siis tekkiski tunne, et Lennuk on kunagised Tõe ja õiguse tegelased toonud tänapäeva. Aga siiski mitte. Kuigi ma arvan, et selline ajaränne oleks ka päris huvitav tõlgendus. Vaadata, kuidas Pearu ja Andres oma tõe ja õiguse ning armastuse otsimise tõdedega tänapäeval hakkama saaksid. Saunatädi rolliga tuli mul paratamatult meelde ka Jim Ashilevi raamatus "Armastuskirju teatrile" kirjutatud lõiguke sellest, kui kehva kvaliteediga on Vanemuise parukad. Raamatus on juttu sellest kuidas Arkaadia etenduse ajal Sten Karpovil lihtsalt parukas peast ära lendab. Kusjuures mul on tunne, et ma vist olin just sel etendusel saalis. Vähemalt mul nagu on selline mälupilt olemas. Aga see lugu tuli mulle meelde seetõttu, et Saunatädile olid kleebitud hallid kulmud pähe ja iga kord kui saunatädi tuli, mõtlesin mina, et kas nüüd kukuvad kulmud eest või mitte. Tagasi näitlejate juurde tulles, siis pole ilmselt mingi üllatus, et kui Tommingas selles lavastuses mu ainus lemmik oli, siis meeldis mulle ka tema tehtud vana Andrese roll. Võib-olla oli just vana Andrese elutarkus see, mis mulle meeldis. Kes meist siis ei oleks seda kogenud, et teed mingi otsuse ja siis aastate pärast mõtled, et oleks võinud ikka teisiti omal ajal otsustada või teha. Nii meeldisidki mulle kõige rohkem need stseenid kus laval oli noor Andres ja siis järsku ilmus vana Andres välja ja keelas noort, et see nii ei teeks. Minu meelest on Aivar Tommingas üldse üks väga andekas näitleja ja ma arvan, et ma lihtsalt ei ole tema suhtes enam ammu objektiivne ja minu pärast võiks ta laval ka lihtsalt niisama istuda ja ma oleksin sellega ka rahul. Siiski tundus mulle, et Aivar Tommingas kui trupi kõige vanem näitleja sobis nagu rusikas silmaauku ja jälgis kogu truppi. Ma raamatust ei mäleta, et Andrese ja Pearu vahel oleks nii suur vanusevahe olnud, nagu lavastuses alguses oli, kui Tommingas mängis Andrest ja Karol Kuntsel Pearut. Aivar Tommingas oligi täpselt nagu isa, kes vaatas kõrgelt mida tema lapsed (nooremad näitlejad) teevad ja vajadusel õpetas neid. Selles suhtes oli lavastaja näitlejad ikka jube hästi valinud. Riho Kütsari Sauna-Madis meeldis mulle ka. Eriti alguses. Mulle tundus, et etenduse lõpuks ei olnud Sauna-Madis enam nii energiat täis, kui ta seda oli etenduse alguses. Ma ei tea, kas see oligi taotluslik, et Sauna-Madis ka väsib aastate jooksul, või väsis lihtsalt Kütsar etenduse käigus ise ja ei suutnud enam nii palju energiat Madisesse panna. Kütsari teised rollid (kõrtsmik ja kirkuõpetaja) nii meeldejäävad minu jaoks ei olnud. Siiski olid kõik tema tegelaskujud vist need, kes kõige kahemõttelisemat juttu ajasid ja kelle peale publik saalis kõige rohkem naeris. Maria Annuse Mari oli ka minu meelest väga hästi mängitud. Selline lihtne ja töökas, kes samal ajal ei öelnud ka väikesest naljast ära. Ma mäletan, et raamatut lugedes ei hakanud mulle vastu see, et ta Andresega abiellus, aga nüüd lavastuses kaotas Mari selle teoga küll minu poolehoiu. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et tol ajal olin ma liiga noor ja vaated elule olid teised, või mängis Maria Mari mulle peale Andresega abiellumist nii vastikuks?  Kärt Tammjärv sobis Krõõda rolli ka superhästi. Eriti meeldis ta mulle siis, kui ta kusagil kaugemal või kõrgemal oli, nii et ta päris valguse keskel ei olnud. Siis oli ta täpselt selline heledahäälne ja heledajuukseline Krõõt, nagu üks ehtne Krõõt olema peab. Lisaks veel kahvatu jume ja üsna lapseliku näoga. Kuigi need on küll näitleja välimusest tingitud eripärad, aga mul on tunne, et välimus andis rollile nii palju juurde, et Kärt ei pidanudki Krõõda mängimiseks rohkem väga palju enam pingutama. Mõnes kohas lihtsalt oli vaja veidi dramaatilisem nägu teha ja natuke ahastavalt karjuda ja oligi Krõõt valmis. Priit Stranberg Jussina, Karol Kuntsel Pearuna ja Veiko Porkanen noore Andresena olid ka väga head ja ehedad, kuid minu silmis jäid nad rohkem teiste varju. Üleüldse tundub mulle, et tegelikult jäid selles lavastuses kõik mehed naiste varju. Mehed küll arvavad, et nemad on perekonnapead ja nemad otsustavad kõike, kuid tegelikult toimub ikka kõik nii nagu naised tahavad.
Kui osad ütlevad, et "Tõde ja õigus" on väga masendav, siis mina näen seal ikkagi ka suurt armastuse lugu. Tegelikult võiksime meie tänapäeval ju väga paljuski Andresest ja Pearust ning nende elust eeskuju võtta. Kas meil ikka on vaja nii palju tööd teha, et õnnelikud olla? Mingil põhjusel arvame ka meie praegu, et tee tööd ja näe vaeva ning siis tuleb ka armastus. Tänapäeval on siiski armastus taandatud raha peale. Sest raha eest saab peaaegu kõike. Äkki peaks ka lihtsalt aja maha võtma ja minema laande ning kuulama, kuidas laas vastu kajab, kui seal hõigata, nagu seda tegi Krõõt oma lapsepõlves. Mina igatahes elasin laval toimuvale nii tuliselt kaasa, et kui vahepeal püssipaugud kõlasid, ma lausa hüppasin ehmatusest toolil. Pisaraid tuli päris palju siis, kui Krõõt ära suri ja ka siis kui Juss end üles poos. Mingil põhjusel tõid Krõõda ja Jussi surm lavastuses meelde ka viimasel ajal meie seast lahkunud näitlejad. Ma küll hetkel ei suuda peale teatri ühtegi muud seost leida, kuid ühel hetkel avastasin, et ma enam ei süvene üldse sellesse, mis laval toimub, vaid meenutan hoopis teisi näitlejaid. Siiski oli laval toimuv nii haarav, et kiskus mu mõtted kohe tõe ja õiguse juurde tagasi. Kindlasti tegi lavastuse haaravaks ka Urmas Lennuki tekst, mis kohati oligi nii kahemõtteline kui veel annab olla. Mõni nali oli ikka päris vasakule. Ja siis rõkkas publik saalis nii, et ilmselt ka Sadamateatri kõrval olev Emajõgi lainetas. Nagu tavaliselt mind enamasti need naljakohad kaasa ei haaranud. Siiski sain ka mina ikka vahel mõne naeruturtsatuse teha. Mulle tundub, et tekst oligi nii kahemõtteliseks tehtud sel põhjusel, et inimesed saaksid kurva ja morbiidse loo juures veidigi rõõmu tunda. Kuna mina ei vaadanud seda etendust kui äärmiselt masendavat etendust, vaid kui ühte armastuslugu ja lugu tõelisest eestlasest, siis ilmselt polnud mulle neid naerukohti ka vaja, et end lõbustada. 
Kui ma nüüd midagi ette tahan heita, siis loo alguse oleks võinud kuidagi teisiti lavastada. Nimelt algab etendus vana Andrese ja tema poja Andrese vestlusega sellest, miks Andres peaks ikka isakodu tagasi tulema. Andrese vastustest isale jäi mulle mulje, et teda on kusagil mujal ootamas armastus. Järgmisel hetkel räägib vana Andres oma surnud naise Krõõdaga. Ja siis kaob vana Andres, ning välja ilmub poeg Andres, kes läheb Krõõda juurde ja näitab talle Vargamäed. Mul läks alguses ikka päris tükk aega, enne kui ma sain aru et nüüd mängib Veiko Porkanen juba Andrest noorena, mitte vana Andrese poega Andrest. Alguses ma arvasin, et Kärt Tammjärv kehastab lisaks Krõõdale ka poeg Andrese armastatut. Siis kui nad hakkasid aga Vargamäele jõudmisest rääkima, sain alles aru, et nüüd mängib Porkanen juba poja asemel isa noorena. Sellele arusaamisele aitas muidugi kaasa ka kava, kus olid näitlejate nimede taga rollid välja toodud. Kuidagi väga segane tundus algus minu jaoks. Samas kui ma praegu seda kirja panen, siis ma mõtlen, et tegelikult oli see geniaalne algus. Seda võiski võtta kui sissejuhatust, kus vana Andres saadab poja kodust ära ja siis üksi jäädes hakkab oma elatud elu üle järele mõtlema. Kindlasti mõtles Andres sellele, et kui ta oleks oma elus midagi teistmoodi teinud, kas siis oleks Vargamäe praeguseks teine olnud ja kas siis oleks ehk poeg koju jäänud. Nagu Urmas Lennuk kavalehel kirjutas, siis võiksime me kõik proovida oma elu läbi vana Andrese silmade vaadata. Mina sellise ajugümnastikaga ilmselt hakkama ei saa, kuid ma proovin edaspidi oma seni elatud elule tagasi mõelda ja selle põhjal ehk tulevikus mõned otsused teisiti vastu võtta. 
Aga et nüüd mitte nii sünges meeleolus lõpetada, siis tahaksin veel kiita lavastuse muusikalist kujundust. Eriti meeldis mulle üks misantseen, kus muusika oli taustal veidi jõulisem ja näitlejad sel ajal laval lihtsalt tegutsesid. Kui muusika vait jäi, olid ka näitlejad paigal ja kui muusika mängima hakkas, tegutsesid ka näitlejad edasi. Samal ajal ei öelnud keegi ühtegi sõna. Ma võiks sellist hoogsa liikumise ja muusikaga ilma sõnadeta lavastust hea meelega vaadata. See oleks peaaegu nagu ballett, ainult selle vahega, et näitlejad lihtsalt liiguksid ja teeksid igapäevaseid asju, mitte ei tantsiks laval. Üles poodud Jussi laul, mida ta enda poomise ja ka Mari ning Andrese abiellumise ajal laulis, meeldis mulle ka väga. Lavakujunduses olevad kõrkjad mulle meeldisid, nendes oleks võinud rohkem tegevust toimuda. Eriti kui arvestada seda, et Vargamäed ümbritsesid sood. 
Mina igatahes olen rahul, et ma otsustasin seda lavastust vaatama minna. Tekitas jälle selle tunde, et tuleb see Tõde ja õigust täis maailm endale uuesti meelde tuletada. Kindlasti soovitan lavastust kõikidele neile, kes "Tõde ja õigust" lugenud on ja ilmselt meeldib see rohkem neile, kellele ka raamat meeldinud on. Rahul olen ma ka seepärast, et sain endale paar noort näitlejat nimekirja, kelle töödega tahaksin tulevikus veel kokku puutuda. Kindlasti ei soovita ma aga kõnealust lavastust nendele, kes tahaksid pigem kiiresti teatrist ära saada ja kellele meeldib pigem komöödia. Jah, ka selles lavastuses on nalja, kuid kindlasti mitte nii palju kui tavalistes komöödiates ning neile kes rohkem on komöödiate fännid võib see pidev tõest ja õigusest rääkimine lõpuks tüütavaks muutuda. Kui siiski 100% aus olla, siis ma ootasin lavastuselt veidi rohkem, eriti just nende kiitvate arvustuste pärast. Ju ma siis ei ole ikka päris seda kriitikute masti inimene, et mulle kõik asjad peale läheksid, mida kriitikud taevani kiidavad. Ma ei ütle, et see lavastus jama oli, sest nagu ma kirjutasin, siis ma jäin enamasti rahule ja kõik tunduski tore olevat, aga nüüd kui ma kogu oma postituse ja mõtted läbi olin lugenud, sain aru, et minule jäi midagi puudu. Kui ma nüüd ainult teaksin, mis puudu jäi. 

Sel korral tahaksin lõpetada vana Andrese sõnadega: "Kirikusse ja kõrtsi ei pea sa igakord minema, aga isakoju pead." Minu meelest võtab see lause kogu "Tõe ja õiguse" filosoofia väga hästi kokku ja tegelikult mulle see filosoofia päris meeldib.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristina Lõuk
Muusika: Priit Strandberg
Mängisid:
Veiko Porkanen - noor Andres; poeg Andres
Karol Kuntsel - Pearu
Kärt Tammjärv - Krõõt
Jaanika Arum - Saunatädi; Kõrtsipreili; Lambasihver
Maria Annus - Mari
Riho Kütsar - Sauna-Madis; Kirikuõpetaja; Kõrtsmik; Kõrtsiline
Priit Strandberg - Juss
Aivar Tommingas - vana Andres

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

kolmapäev, 22. märts 2017

Mis toimub?

Pilt internetist

Ausalt ka, ma ei saa aru mis toimub. Miks kõik head ja tunnustatud näitlejad riburada pidi meie seast lahkuvad? Jah, ma töötan haiglas õena ja ma tean, et me kõik sureme kunagi. Ometigi on mul tunne, et on inimesi, kes ei tohiks kunagi surra. Nagu näiteks Kalju Komissarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak. Olgu, neid nimesid võiksin ma siia veel terve hulga loetleda, kuid need on viimase aja näited. Samas ei taha ma elavate kirjas olevaid nimesid siia igaks juhuks üles loetleda. Ma loodan, et Surm jätab meid nüüd mõneks ajaks rahule.
Ma pean tunnistama, et kui ma kuulsin Koma surmast, olin ma veidi ehmunud. Jah, ma teadsin, et ta oli haige ja mis seal salata, olin teda korduvalt ka haiglas jalutamas näinud. Just nimelt jalutamas. Minu jaoks on vastuvõetamatu kui oma jalal liikuvad inimesed surevad. Ma olen ka sellest täiesti teadlik, et siiski võivad ka täiesti näiliselt terved inimesed ühel hetkel ära surra. Kuid mingi imeliku tunde tekitas see uudis ikkagi. Veidi kurb tunne, et ma ühtegi tema lavastust näinud pole ja nüüd pole enam võimalust näha kah. Siiski suutsin ma end lohutada sellega, et ju siis oli tema aeg käes ja haigus tegi oma töö. No ja siis läheb mõni päev mööda ja ma loen et Tõnu Mikiver on surnud. Teate, mis mu esimene mõte oli seda uudist lugedes? Ma ausalt mõtlesin, et kes järgmine on? No ja siis teatab täna mu kolleeg, et Lembit Ulfsak on surnud. Ei ole võimalik. Ma reaalselt ei uskunud seda seni kuni kõik lehed sellest kirjutasid. Tegelikult ei usu ma seda siiani. Kuidas saab nii olla, et alles vabariigi aastapäeval sai Ulfsak presidendilt tunnustuse ja kultuuri elutööpreemia ja nüüd teda enam ei ole? Ega see elutöö preemia saamine ei tähendanud seda, et nüüd on kõik, et võib meie seast lahkuda. Ausalt ka, ma oleks uskunud, et ükskõik kes teine võib surra, aga mitte Lembit Ulfsak. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel lihtsalt oli tema surm see, mis mulle kunagi pähe pole tulnud. Ehk seepärast, et ma siiski mäletan teda noore ja krtuskeid täid Rebase-Reinuna.
Kindlasti on neid, kes mõtlevad, et miks ma võõraste inimeste surma nii südamesse võtan. No näed, midagi teha pole kui sellise hella hingega olen. Ma arvan, et oma roll on ka selles, et ma ikkagi mingil määral olen nende kolme mehega seotud olnud. Mitte otseselt, aga siiski. Näiteks Mikiveri hääl on minu jaoks vaieldamatu "Kodus ja võõrsil" hääl. Lisaks mängis ta ka minu lapsepõlve lemmikseriaalis "V.E.R.I." ja oli juba lapsena mu lemmiknäitleja just oma hääle poolest. Ulfsak mängis selles samas seriaalis. No ja kui sa oled kedagi juba umbes 5. eluaastast austanud, siis paratamatult mõjutab nende surm ka sind. Lembit Ulfsakit nägin kahjuks laval reaalselt oma silmaga alles paar aastat tagasi Draamateatri lavastuses "Augustikuu". See oli mu lemmiklavastus üle pika aja ja kuidagi kurb oli vaadata kuidas kogu situatsioon keerles pereisa (Lembit Ulfsak) surma ümber. Ma olin kindel, et ma lähen seda lavastust veel kord vaatama. Nüüd vist jääb ära, sest ma ilmselt vaataksin seda täiesti teises valguses. Ma ei kujuta ettegi, kuidas teised näitlejad seda lavastust mängida suudavad. Samas nemad ehk teadsid Lembitu haigusest. Minule oli see täna paras shokk. Mul ei tule väga meelde, et Draamateater oleks etendusi väga palju näitleja haigestumise tõttu ära jätnud. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis paar teadet nagu tuleb hilisemast ajast meelde. Ma isegi võrdlesin neid etendusi, et kes seal mängivad, et kes haige võiks olla. Siiski ei mäleta ma, kas Lembit Ulfsak nendes lavastustes mängis või mitte. Ja kui mängis, siis kohe kindlasti ei olnud tema nimi see, kes mulle pähe oleks karanud. Mingil seletamatul põhjusel on tema minu jaoks kindla ja rahuliku kaljuna tundunud. Umbes nagu Mandariinide või Vehkleja filmis, kus ta kõikide katsumuste kiuste rahulikult ja kaalutletult toimetas ning ikka ellu jäi. Nüüd lugesin Rein Oja intervjuud Ringvaatele ja tuleb välja, et Ulfsak pole juba aasta Draamateatris laval käinud. See seletab nii mõndagi. Nagu ma eespool mainisin, siis Koma olen korduvalt haiglas ringi liiklemas näinud ja see on ikka vedi ehmatav, et näed ringi jalutamas ja varsti tuleb selline uudis. Ikka paneb mõtlema. Päris kõvasti paneb mõtlema. Uskuge mind, ma mõtlen sellele teemale ilmselt sisimas rohkem, kui ma siin sõnades suudan väljendada. Kui ma ei mõtleks, siis poleks ma vajalikuks pidanud seda postitust ka teha. Nagu Rein Oja oma intervjuus mainis, siis mõni näitleja lihtsalt leiab tee rahva südamesse ja rahvas hakkab teda armastama, teised jätavad inimesed ükskõikseks. Nii palju kui ma täna inimestega suhelnud olen, on kõik Lembit Ulfsaki surmast šokeeritud. Järelikult temas oli see x-faktor olemas. Ma vist ei pea mainima, et minu jaoks oli kõigi kolme (Komissarov, Mikiver ja Ulfsak) puhul see x-faktor olemas. Kellel suurem, kellel väiksem, kuid olemas ta oli.
Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma olen alati mingil kummalisel põhjusel vanemaid inimesi pooldanud. Nii ka teatris. Mu lemmikud kuuluvad ikka sinna vanemasse põlvkonda reeglina ja natukene kurb on mõelda, et mu lemmikuid ei pruugi enam varsti meie hulgas olla. Ilmselt on tõesti aeg põlvkondade vahetuseks, kuid andke inimestele aega. Mina ei ei ole selleks veel valmis ja ma usun, et selliseid inimesi on veel teisigi. Äkki saaks kuidagi nii, et kõik andekad inimesed ei lahku korraga meie seast. Veel enam tahaksin ma küsida, et miks kutsub kõige võimsam taevaisa teatri suurkujusid enda juurde just teatrikuul? Kas ta tõesti tahab seal vikerkaarel istudes teatrikuud tähistada? Tal niigi Voldemar Panso, Ants Eskola, Urmas Kibuspuu, Jüri Kriukov, Herta Elviste, Helend Peep jt väga auväärt ja suurepärased teatritegelased seal olemas. Ma küsiks veel kord, et miks peab ta kõik korraga enda juurde kutsuma? Ja miks just nüüd? Ma tahan lihtsalt öelda, et mitmetele teatri- ja kultuuriinimestele on see märts 2017 olnud äärmiselt kurb kuu. Ma lähedastest ja peredest parem ei räägigi.

Jääge jumalaga teatrilegendid! Meie siin jääme Teid igatsema ja mäletama.

neljapäev, 9. märts 2017

Suvelavastused 2017

Minu meelest läheb iga aastaga Eestis suvelavastuste pilt järjest kirjumaks. Või on asi selles, et ma muutun ise järjest teadlikumaks teatri suhtes ja pööran rohkem tähelepanu erinevatele suvelavastustele. Igatahes tundub mulle, et neid lavastusi on nii palju, et lausa raske on orienteeruda. Nii ma siis otsustasin teha ühe kokkuvõtliku postituse, kuhu koondan kõik suvelavastused kokku, mida ma vähegi leida suudan. Selles suhtes pole see klassikaline suvelavastuste postitus, et siit leiab ka repertuaariteatrite lavastusi, mida mängitakse suvekuudel (nt Ugala "Gogoli disko") teatrimajas ja mida (vähemalt minu andmetel) pole ekstra teatri suvelavastuseks tituleeritud. Nimekirjast leiab nii lastelavastusi kui ka mitte kutseliste teatrite lavastusi. Seega peaksid kõik eestlased Vastseliinast Paldiskini ja igas vanuses endale midagi sobivat leidma. Kindlasti pole nimekiri lõplik ja täieneb pidevalt.

Viiuldaja katusel (Rahvusooper Estonia). Mängitakse 15. - 31.august 2017 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn).
Kõrboja perenaine (Ugala teater). Mängitakse 10. - 26.august 2017 A.H.Tammsaare muuseumis Vargamäel (Vetepere küla, Albu vald, Järvamaa). 
Julie ja tähed (Vanemuine). Mängitakse 11. - 19.august 2017 Tartus vana tähetorni õuel (Lossi 40, Tartu). 
Aleksei Karenin (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 11.juuli - 2.august 2017 Tapa Raudteejaamas (Jaama pst 12, Tapa). 
Roosi nimi (Vanemuine). Mängitakse 13. - 23.juuli 2017 Tartu toomkiriku varemetes (Lossi 25, Tartu). 
Grace ja Glorie (Sundown Entertainment). Mängitakse 28.juuni - 11. juuli 2017 Rehe Küünis (Üksnurme küla, Saku vald, Harjumaa).
Tom Sawyeri seiklused (MTÜ Temufi). Mängitakse  10. - 27.august 2017 Tartu Seikluspargis (Narva mnt 126D, Tartu)
Viimane võllamees (Rakvere Teater). Mängitakse 15. juuni - 9.juuli 2017 Loodi kuivatis (Loobu küla, Lääne-Virumaal
Kellavärgiga apelsin (Rakvere Teater). Mängitakse 8. juuni - 2.juuli 2017 Nortsu tee tööstuslinnakus Rakveres
SÄÄRANE MULK ehk Sada vakka tangusoola (Endla Teater). Mängitakse 30.juuni - 30.augustini Pärnus Koidula muuseumi aias (Jannseni 37, Pärnu).
Kadunud Jõmmu (MTÜ Teatribuss). Mängitakse 10.juunist - 28.juulini Tartus Lodjakojas (Ujula 98, Tartu)
Suveöö unenägu (Tallinna Linnateater). Mängitakse 27. maist - 20.juunini Tallinna Linnateatri Lavaaugus (Lai 23, Tallinn). NB! Kõik etendused on välja müüdud!
Pettsoni ja Finduse rebasejaht (MTÜ Teatribuss). Mängitakse 3. – 18. august 2017 Teatri Kodu sisehoovis (Lutsu 2, Tartu)
Becket ehk Jumala au (Eesti Draamateater). Mängitakse 7. – 18. juuni ja 15. – 30. august Katariina kirikus (Vene tn 12/14, Tallinn)
Armunud Shakespeare (Eesti Draamateater). Mängitakse 24. mai – 21. juuni ja 2. – 26. august Eesti Draamateatris (Pärnu mnt 5, Tallinn)
Aadama õunad (Kinoteater). Mängitakse Naissaarel Omari küünis 6. – 23. juuli.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka… (Luke mõis). Mängitakse 26. juuli – 3. august Luke mõisas (Nõu vald, Tartumaa).
Gogoli disko (Ugala teater). Mängitakse 2. – 21. juuni Ugala teatri suures saalis (Vaksali 7, Viljandi)
Kardemoni linna rahvas ja röövlid (Alle-Saija Teatristuudi). Mängitakse 8.-16. juuli Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Viikingitütar Ragna (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 22.juulist kuni 13.augustini Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Minu kohus (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 20.augustil 2017  Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa)
Mees, kes ei teinud mitte midagi (NUKU teater). Mängitakse 2.juulist kuni 30.augustini NUKU teatri Ferdinandi saalis (Lai tn 1, Tallinn)
Surnud hinged (Alle-Saija Teatristuudio). Mängitakse 28.juulist kuni 19.augustini Alle-Saija Teatritalus (Kaagna küla, Kanepi vald, Põlvamaa).

Vanapagan (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 17.-25. juulini Kernu mõisa küünis (Kernu mõis, Harjumaa)
Praegu pole aeg armastamiseks (MTÜ R.A.A.A.M.). Mängitakse 5. – 15.juulini Kolga mõisas (Kuusalu vald, Harjumaa)

Hullumeelse päevik (MTÜ R.A.A.A.M). Mängitakse 4., 7. ja 8. mail Köismäe tornis (Tallinnas), 9.mail ERM-i Hurda saalis (Tartus) ja 10.mail Kostivere kultuurimõisas
Üle linna Vinski (Emajõe Suveteater). Mängitakse 12. – 20. augustini Tartu Laulupeomuuseumi siseõues (Jaama 14, Tartu).
PERPLEX (Polygon teater). Mängitakse 27. – 29. aprill, 3., 4., 20. mai ja 6.-8. ja 20.-21. juuni Noblessneri kvartalis Polygoni Teatrisadamas (Tööstuse 34/Peetri 12 Tallinn).
Kraaniga hunt Bangkokist (Küla Villa OÜ). Mängitakse 4. ja 18. juuni ning 9. ja 16.juuli Küla Villas (Kajamaa küla, Saku vald, Harjumaa).
Tagahoovish (Emajõe Suveteater). Mängitakse 21.juulist kuni 2.augustini 2017 Tartus Lina 7/Aleksandri 34 hoovis.
Saaks veel Eestissegi (MTÜ Müüdud Naer). Mängitakse 20.juulist kuni 30.juulini  2017 Stedingu majas (Kreutzwaldi tn 15, Võru). 
Kaksismaa/Kaksoismaa (Teater Must Kast). Mängitakse 21., 27., 28. ja 30. juuni ning 1. ja 2. juuli. 2017 Eesti Rahva Muuseumi Viinaköögis (Muuseumi tee 2, Tartu).
Eluhingus (Eesti Draamateater). Mängitakse 13.juunist kuni 21. juunini ja 2.augustist kuni 24.augustini 2017 Laitse Graniitvillas (Laitse küla, Kernu vald, Harjumaa).
Elu on parim meelelahutus (Andrus Vaariku monolavastus). Suvel mängitakse 15.juuni kell 19.00 Luke mõisapargis Tartumaal; 16. juuni kell 19.00 Alatskivi lossi kastellis Tartumaal; 17.juuni kell 19.00 Paide vallimäel Järvamaal; 18. juunil kell 19.00 Padisel Kallaste talus.
Provintsitraagikud (Kukruse polaarmõis). Mängitakse 19.-30. juuni 2017 Ontika mõisas Ida-Virumaal.
Kui seda metsa ees ei oleks (Kukruse polaarmõis). Mängitakse 10.juulist kuni 20.juulini 2017 Saku mõisas (Juubelitammede tee 4, Saku, Harjumaa).
Mamma lood ehk hiiu eluvilosoohvia (MTÜ Hiiu Öko). Mängitakse 12.juulist kuni 2.augustini 2017 Suuremõisa lossihoovis Hiiumaal. NB! Kõik etendused on välja müüdud!
SÜMFOONIA ÜHELE. Allegro con moto. (Tartu Uus Teater). Mängitakse 3.augustist kuni 13.augustini Saueaugu teatritalus (Martna vald, Läänemaa).
Täiesti salajane (Lutsu Teater). Mängitakse 16. - 22. juuni Lutsu külas Põlvamaal.

Omade vahel (Kell Kümme MTÜ). Mängitakse 13. – 28. juulil, 1. – 9. augustil ja 25. – 26. augustil Ohtu mõisa tallisaalis (Ohtu küla, Keila vald, Harjumaa).
Madu oma rinnal (Kuressaare Linnateater). Mängitakse 29. juulist – 10. augustini Kuressaare Sadamaaidas (Veski tn 9, Kuressaare, Saare maakond).
Tõde ehk Valetamise Meistriklass (Kell Kümme MTÜ). Mängitakse 29. juulist – 6. augustini Ohtu mõisa tallisaalis (Ohtu küla, Keila vald, Harjumaa)
Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu. (Misanzen MTÜ). Mängitakse 10. – 13. ja 22. – 27. augustil Villikese teatritalus (Urvaste vald, Võrumaa). 
LEMBITU – kuningas ilma kuningriigita. (TEMUFI MTÜ). Mängitakse 17. – 20. augustil Lõhavere linnamäel (Suure-Jaani vald, Viljandimaa)
Tõeajastu lõpp (Tõstamaa suveteater). Mängitakse 4.augustist kuni 19.augustini Tõstamaa mõisas (Kalli mnt 13, Tõstamaa vald, Pärnumaa).
SÜNNISÕNAD (Von Krahli Teater). Mängitakse 2. – 8. augustini Noblessneri Valukojas (Tööstuse 48, Tallinn). 
Karlsonson (Tõstamaa suveteater). Mängitakse 20. – 25. juulini Tõstamaa mõisas (Kalli mnt 13, Tõstamaa vald, Pärnumaa)

neljapäev, 2. märts 2017

Kratt

Eesti Rahvusballeti külalisetendus Vanemuises 1.märtsil 2017

Pilt pärit Rahvusooper Estonia kodulehelt
Autor: Eduard Tubin
Dirigent: Kaspar Mänd
Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Tantsijad:
Oliver Jahelka - Peremees
Jevgeni Grib - Kurat
John Rhys Halliwell - Kratt
Sergei Upkin - Sulane
Marta Navasardyan - peretütar
Oksana Saar, Alexandre Konarev, Nanae Maruyama, Zachary Rogers, Elisabetta Formento, Aili Urata - kuradi käsilased
Heidi Kopti, Svetlana Danilova, Carlos Garcia, Adaam Ashcroft - Sulase sõbrad
Lisaks Eesti Rahvusballett ja Rahvusooper Estonia naiskoor

Uskumatu, et ma pole lausa kaks kuud teatrisse saanud. Ilmselt seepärast ma pileteid pikalt ette ei ostagi, sest ma ei tea miselu toob ja kas ma saan/tahan teatrisse minna. Samas ilmselt kui piletid oleksid olemas, oleks ma võib-olla ka teatrisse läinud. Hoolimata sellest, et mul on detsembri lõpust kaaslaseks olnud piinav köha, kurguvalu ja aeg-ajalt tekkiv palavik. Päris terve pole ma siiani, aga kuna ma enam nii kõvasti ei köhi, kui alguses ja mu köha ei ole nakkav, siis otsustasin, et tuleb see teatripaast lõpetada. Haiguslehe lõpetasin ka ära ja nüüd võib teatrisse minna. Siiski pean tunnistama, et see kahe tunnine teatrisaalis istumine väsitas mu korralikult ära. Ometigi käisin päevasel etendusel. Lootus oli, et õhtuks on blogipostitus valmis. Aga tegelikkus oli see, et tulin koju, valutasin veidi oma luid ja pead, võtsin paratsetamooli sisse ja üritasin kirjutada seni kuni silmad arvutiekraani ei suutnud enam vaadata ja peavalu väljakannatamatuks muutus. Selle ajaga olin suutnud täpselt postituse pealkirja ja tegelaste nimed ära kirjutada. Tundub, et pole see olek midagi niihea, kui ma ise arvata tahan.  Aga see selleks.
Eilsega algas ikkagi teatrikuu ka ja nii tuli see teatripaast lõpetada. Mida muud teatrikuu alguse ja teatripaastu lõpetamise puhul ikka vaadata, kui balletti. Ma pole nii ammu enam ühtegi balletti vaadanud, et natukene õudne on isegi. Aususe pärast peaks üles tunnistama, et ma olen oma elus vist tegelikult üldse ainult kahte balletti varem näinud. Üks neist oli „Pähklipureja“ ja teine „Casanova“. Ja mõlemat balletti kutsusid mind vaatama sõbrannad, seega ei tulnud algatus minult. Tegelikult ma olen vist ikka veidi rohkem sõna(muusika)teatri inimene, kui tantsuteatri inimene. Lihtsalt olen Krati kohta nii palju kiidusõnu kuulnud, et juba pikemat aega on soov seda näha. Kõige esimest korda lugesin Krati kohta Jete-Maria blogist (SIIN). Kuna Jete-Maria kiitis taevani, siis tekkis endal ka tahtmine see imeasi ära vaadata. Siiski pean tunnistama, et niigi palju olin balleti suhtes skeptiline, et Tallinnasse Rahvusooperisse kohe piletit ostma ei tormanud. Ei tundnud tookord vajadust balleti pärast Tallinnasse sõita. Ootamine tasus end ära. Nüüd toodi Kratt lausa koju kätte. No ja kui Kratt lausa koju kätte tuuakse, siis võib ju väikese palaviku, köha ja nõrkusega ikka teatrisse minna.
Kuna ma tean balletist praktiliselt mitte midagi (mitte, et ma teatrist üldiselt rohkem teaksin), siis ma sel korral ei oska isegi midagi analüüsida. Et kas tantsijatel tulid kõik liigutused perfektselt välja või mitte ja kas nad tantsisid muusikasse või mitte. Ma lihtsalt istusin Vanemuise rõdul ja vaatasin silmad pärani seda, mis laval toimus. Vaheaja saabudes ehmusin, et issand kui kiiresti aeg läinud on. Teine vaatus läks veel kiiremini. Seal nii palju ennast unustada ei saanud, sest vahepeal käis üks kõva pauk, mis mind balleti lummusest välja kiskus. Ma poleks eluski uskunud, et mina suudan ühte balleti nii ammulisui vaadata. Ja vaadata oli seal palju. Esiteks ilusad lihastes tantsijad. Ausalt ka ma tavaliselt ei vaata inimesi selle pilguga, aga kunagi üks sõbranna mainis, et balletiartistidel on nii võimsad lihased. Nii ma siis nüüd vahtisin ka neid lihaseid. Niipalju, kui neid kostüümist näha oli. Kostüümid ise olid muidugi ka vaatamist väärt. Kui enamasti kangastub inimestele balletiartisti kostüümina mehed sukkpükstes ja naised tutudes (balletiseelikutes), siis sel korral olid kostüümid hoopis teistsugused. Mehed olid ikka linastes talupojariietes ja naised kandsid ilusaid triibulisi rahvariideseelikuid. Kostüümikunstnik Gerly Tinn sooviski teha võimalikult autentseid kostüüme, kuid selliseid, milles siiski balletiartistidel oleks võimalik ka tantsida. Minu meelest on tulemus suurepärane. Mina vähemalt vaatasin neid rahvariideid väikese kadedusega. Endalgi võiks selline triibuline seelik olla, mis ei ole päris villasest riidest, vaid on mõnusalt õhuline ja kerge. Lisaks Kuradi ja tema käsilaste kostüümid olid ka väga efektsed. Lisaks kostüümidele oli ka lavakujundus väga efektne. Ma küll ei saanud päris hästi aru, miks vahepeal laest mingid puu siluetid alla rippusid, kuid see selleks. Tegelikult pole ma üldse kindel, kas need olid puud. Korraks tabasin end mõttelt, et need kujutised meenutavad seda uut eesti brändi „rändrahn“. Aga Estonia lavastus on enne esietendunud kui see rändrahnu asi välja tuli, seega ilmselt polnud tegu ikka brändinguga. Tagalaval olnud suur ja abstraktne kujutis oli minu meelest äge. Ma küll ei oska teda muudmoodi nimetada kui abstraktne kujutis, kuid see oli nii lahe, kuidas Kratt sealt seest ilmus ja kuidas Kuradi käsilased seal vahel tantsisid. Kõige ägedam oli lavastuse juures videokujundus. Küll põlesid taga taustal korralikud leegid, küll oli seal ilus pilvine taevas, millest paistis päikeseloojangu kuma jne. Kui taustaks oli sinakas kuma, mille ees rahvariietes tantsiti, siis mulle kangastus kohe pilt mere ääres toimuvast korralikust Eesti jaanitulest. Inimesed tantsivad tuljakut ja kaerajaani kuni koiduni välja. Vot selline Eesti teemaline ballett oli.
Eestlasele südamelähedaseks tegi lisaks kaerajaani ja tuljaku liigutustele, rahvariietele ka sauna stseen. Lavale toodigi päris saunalava, kus mehed end vihtlesid ja kerisele vett visates tekkis korralik aurupilv. Täpselt nii nagu päris saunas. Veidi häirisid mind meestel käes olevad klaasist õllepudelid. Mitte, et ma nüüd otseselt alkoholitarbimise vastane oleksin, aga mu meelest need klaaspudelid ei sobinud sinna. Pigem oleks võinud olla näiteks puust õllekapad. Kuigi ma saan aru, et lavastaja keskendus ikkagi rohkem tänapäevasele inimesele. Kuidas muidu seletada kasiinot. Ja mingis stseenis tundus mulle, et peremehel oli käes nutitelefon. Aga samas võis see olla minu enda fantaasia. Siiski jäi mind veidi häirima, et miks ei oleks võinud tantsijad siis kanda nö tänapäevaseid riideid. Minu jaoks lõid paratamatult rahvariided ja videotaust ettekujutuse, et tegemist on sajandi algusaastatega. Kui isegi mitte veel varasema ajaga. Võib-olla on see tingitud ka sellest, et ma viimasel ajal olen sattunud jälle lugema raamatuid Eesti talupoegadest ja see tekitas sellise ettekujutuse. Ilmselt seepärast mind ka need klaasist õllepudelid häirisid. Samas tänapäeval on täiesti tavaline, et minnakse õllepudeliga sauna. Natukene häiris mind ka naiskoori kasutamine. Ma ausalt ei saanud jälle sõnagi aru, mida nad laulsid. Ja üleüldse tundus kuidagi kohatu see laulmine seal. Aga noh, see on minu probleem ilmselt. Samas oli see ka üks üllatusmomentidest. Laval tantsitakse ja järsku hakkab keegi laulma ja siis järgneb solistile veel terve koor.
Rohkem ei oska ma millegi kallal norida. Võib-olla ongi nii nagu Jete-Maria oma blogis kirjutas, et tegemist on koduse balletiga ja seepärast see meeldibki meile, eestlastele. Sest saalist lahkudes kuulsin ma teistelt külastajatelt ainult kiidusõnu. Muidugi need kaks bussitäit põhikooliõpilasi välja arvatud. Nende hulgas oli kuulda rohkem pahameelt, et miks orkester vahepeal kõvemini mängis ja miks vahepeal paugud käisid, et need äratasid nad üles. Mina igatahes olen siiralt üllatunud, et ma käisin balletti vaatamas täiesti enda soovil ja nii, et ma isegi ootasin balleti nägemist. Veelgi üllatavam oli minu jaoks see, et ma vaatasin seda ennastunustavalt ja pärani suurte silmadega. Seega julgen kõikidele soovitada, kes vähegi eestluse vastu huvi tunnevad. Uskuge mind, mingisugust suurt balletiarmastust pole selle balleti vaatamiseks vaja. Siiski päris väikesed lapsed võib koju jätta, sest neid võib-olla tõesti ehmatavad need paugud.
Ma avastasin alles nüüd postituse lõpus, et ma olen terve postituse ainult kiidulaulu kirjutanud ja mitte sõnagi sellest, millest ballett räägib. Laias laastus on balletil kaks sisuliini. Peamine sisuliin räägibki peremehest, kes pole oma firmaga rahul ja nii ta palub Kuradilt endale Kratti. Kratt hakkab peremehele raha tootma ja selle rahaga on nii nagu ikka. Raha on alati vähe, olgu seda kui palju tahes. See saabki peremehele saatuslikuks. Teine sisuliin räägib peretütre ja sulase (kellel veel tänapäeval sulased on?) vahelisest armastusest. Seega hallile argipäevale ja raha teenimisele vahele ka ilus armastuslugu. Mulle tundub, et armastuslugu on balleti kohustuslik element. Seda armastusloo liini vaadates tekkis mul paaril korral tunne, et balletis on armastuslood alati kuidagi dramaatilisemad ja efektsemad. Et miks ei võiks draamatükis näitlejad nii dramaatilisi liigutusi teha. Mu meelest oleks üldse huvitav kui keegi teeks ballettdraama. Et tantsitakse balletti ja samas on seal ka rekvisiidid, mida kasutatakse ja sõnaline osa. Samas pole seda vist võimalik teha, sest draamanäitlejaid balletti tantsima ilmselt ei õpeta ja balletiartistid jälle ei saaks ilmselt selle sõnalise poolega hakkama. Aga minu meelest oleks see nii huvitav vaadata.

Igatahes ma soovitan kõikidel, kellel vähegi võimalust on, minna Kratti vaatama. Kasvõi Tallinnasse. Ma usun, et te ei kahetse. 
Pildi autor: Reet Sau
Sellised nägid välja Kurat ja tema käsilased

Pildi autor: Reet Sau
See on see tagalaval olnud abstraktne kujutis. Suudab keegi seda kuidagi paremini nimetada?

Pildi autor: Reet Sau
Need on need ilusad seelikud, mis mulle meeldisid. Pildi põhjal küll ei ütleks, et tegemist on balletiga.

Pildi autor: Reet Sau
Üleval on näha need puusiluetid, mis mulle rändrahnu meenutavad. Jällegi pilt, mida vaadates ei ütles, et tegu on balletiga.


Rohkem infot balleti kohta saab Rahvusooper Estonia koduleheküljelt SIIN

laupäev, 31. detsember 2016

Kurbus ja rõõm teatriblogija aastas 2016

Pole vist mingi üllatus, et kõik inimesed teevad aasta lõpus möödunud aastast kokkuvõtteid. Need kes peavad blogi, teevad seda sageli oma blogis. Nii ka mina. Siiski ei hakka ma päris kogu oma möödunud aastat siin lahkama. Panen kirja ainult olulisemad sündmused teatri või selle blogiga seonduvalt. 
Möödunud aastal vaatasin 26 erinevat lavastust. Aastal 2015 vaatasin 25 erinevat lavastust ja mõnda lavastust mitu korda ning lisaks mõned harrastusteatrite lavastused. Seega kokkuvõttes olen aastal 2016 käinud teatris vähem kui aastal 2015. Nõnda jäi 2015 aasta lõpus avaldatud lootus, et järgmine aasta on edukam püstitamata. Kui ma aga mõtlen laiemalt, siis eelkõige selel blogi mõttes on aasta 2016 olnud vägagi edukas. Siiski olen suutnud seda joont järgida, et vähemalt kord kuus käin teatris. Jah, mul on möödunud aasta jooksul olnud korduvalt identiteedikriise. Vahepeal kolisin blogi aadressi mujale, kuid ma nägin, et selle paari kuu jooksul ei leidnud inimesed mind üles. Seega kolisin blogi vanale aadressile tagasi. Lisaks muutsin mitmeidkordi blogi kujundust, sest ükski kujundus ei tundudnud piisavalt hea. Praeguseks olen käesoleva kujundusega rahul. Peast käis läbi ka mõte blogi üldse kinni panna. Nüüd aastale 2016 tagasi mõeldes, on mul hea meel, et ma seda siiski ei teinud.
Aasta kokkuvõtet on sobilik alustada aasta 2016 jooksul nähtud lavastuste järjestamisega. Meeldimise järgi on teatrikülastused alljärgnevad:
10.              Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus
11.              Täiesti salajane
12.              Reigi õpetaja
13.              Armastus ei hüüa tulles 
14.              Erakordselt heatahtlik mees
15.              Inemise igä
16.              Ooperifantoom 
17.              Valgustaja
18.              all tomorrow´s parties
19.              BASKIN ehk Nalja põhivormid
21.              Ma olen Ivo Linna
22.              Gunn, Gunn,vana...
23.              Romeo vs Julia
24.              Arkaadia
25.              5 grammi sisemist rahu
26.              Ürgmees
Positiivsena tooksin möödunud aastast välja selle, et teatrid on mind märganud. Pean tunnistama, et tõesti pole ma veel saanud kutset Vanemuisest, Eesti Draamateatrist, Tallinna Linnateatrist vms, kuid see polegi tähtis. Ma olen õnnelik selle üle, et mind on teatrisse kutsunud just väiksemad ja võib-olla üldsusele tundmatumad teatrid (projektiteatrid). Nii näiteks sain ma aastal 2016 käia teatris ilma piletiraha maksmata lausa neljal korral. Tegelikult oli pakkumisi veelgi, aga kõikjale ma oma põhitöö kõrvalt lihtsalt ei jõudnud. Jah, ma olin alguses skeptiline kui mulle mais esimesena Sõltumatu Tantsu Lava kirjutas ja uuris, et kas ma oleksin huvitatud nende lavastuse „all tomorrow´s parties“ vaatamisest ja oma blogis kajastamisest. Esiteks kartsin ma seda, et äkki pole seda sorti lavastus üldse minu maitse ja kuidas ma seda siis oma blogis maha teen, kui mind kutsuti seda vaatama. Võtsin julguse kokku ja läksin ikkagi vaatama. Ja ma ei kahetse. Kahetsen ainult seda, et ma kõiki pakkumisi vastu ei võtnud, sest äkki jäin nüüd mõnest ägedast kogemusest ilma. Ma olen siiralt õnnelik, et mul on selline blogi ja mulle pakutakse seetõttu võimalust külastada erinevaid etendusi. Näiteks ilma selle blogita poleks ma kohe kuidagi sattunud Raadi lennuangaari „Südamepeitjate planeet“i vaatama, mis oli vaieldamatult mu eelmise aasta nr 1 teatriemotsioon. Jah, nimekirjas on ta küll teisel kohal,kuid tegelikult meeldis ta mulle sel aastal rohkem kui „Grace ja Glorie“. Grace ja Glorie said esikoha endale suuresti positiivsete emotsioonide pärast, mida nad mulle eelmisel aastal pakkusid. Mitte, et sel aastal oleks etendus kehvem olnud, seda mitte. Lihtsalt eelmisel aastal oli kogu päev täis häid emotsioone, kuid sel korral eelnesid positiivsele teatrikülastusele mõned negatiivsed seigad. See selleks. Mu loo mõte on ikkagi selles, et ma olen tänulik oma blogile ja eelkõige iseendale, et ma selle blogi tegin ja käima lükkasin.
Jah, enamuste inimeste jaoks on ehk Malluka või Marimelli blogi huvitavama lugeda, sest nad ei postita paar korda kuus (nagu mina), vaid tihedamini. Ausalt öeldes ei võrdlegi ma end nendega või üldse teiste blogijatega, sest minu lugejaskond on ikka üsna väike. Olgu, ta väike või mitte, aga ma tean, et keegi vähemalt tunneb mu tegemiste ja arvamuste vastu huvi. Ma arvan, et mu blogi on just aasta 2016 jooksul endale veel rohkem lugejaid juurde saanud, sest viimase aasta jooksul on blogi külastatud 30 000 korda. Ma tean, et see on megaväike number ja ma ei peaks selle üle ilmselt uhkust tundma. Siiski olen ma selel numbri üle uhke. Esiteks seepärast, et mu blogi on loodud aastal 2013 ja kuni aastani 2016 oli seda vaadatud vaid umbes 10 000 korda. Ja nüüd on aastaga see number kolmekordistunud. Päris hea tulemus minu meelest, kui arvestada seda, et ma postitan vahel kord kuus, vahel paar korda kuus ja mu postituste sisuks on teater, mis paljudele huvi ei paku. Samas ei ole mu meel seepärast üldse kurb, et mind ei jälgi tuhandeid inimesi ja mu terve aasta külastatavus on sama suur, kui mõnel ühe päeva külastatus. Eelkõige pean ma blogi endale, et hiljem oma teatris saadud emotsioone meenutada. See on lihtsalt lisaboonus, kui keegi teine saab/tahab mu arvamust lugeda. Äärmiselt positiivne blogi juures on see, et kui keegi kuuleb, et ma teatris käisin ja tahab teada, kuidas teater oli, siis ma ei pea pikalt rääkima, vaid annan blogi lingi  ja ongi kõik. Samas näen ma ka seda, et blogisse satub järjest rohkem inimesi Google otsingumootori kaudu. Aastal 2016 sattuti mu blogisse kõige rohkem järgmiste otsingusõnade järgi:
  • etendus üks mees kaks bossi
  • augustikuu
  • üks mees kaks bossi
  • erakordselt heatahtlik
  • mamma mia
  • mamma mia muusikal
  • kahe isanda teener
  • ingrid isotamm
Positiivse asjana pean kindlasti tooma välja ka Eesti Blogiauhindade esikoha saavutamise kultuuriblogide kategoorias. Ma ausalt olin esialgu ikka siiralt hämmeldunud ja kodus auhindade jagamiselt ülekannet vaadates võttis ikka jala värisema. Aastal 2017 tuleb kindlasti jälle kandideerida, sest oma tiitlit tuleb ju kaitsta. Sel korral olen targem ja võtan töölt selleks ajaks vabaks ja laekun auhindade jagamisele ka kohale. Auhinna saamine polnud 100% meeldiv. Kuna auhindadest kirjutati ka ajalehtedes, siis oli Perekooli foorumisse ka sellekohane teema tehtud. See on vist esimene kord, kui mind blogijana on Perekoolis sõimatud, et ma ei tea asjast midagi. Ma ei teagi teatrist midagi. Ma pole mingiteatrikriitik. Blogi ongi puhtalt minu arvamus ja minu  mõtted, mitte minu teatrikriitiku karjäär.
Minu blogiauhindade tänukiri. Veel toredam oleks, kui minu blogi nimi ka peal kirjas oleks. 
Vaatasin just, et mida ma aastal 2015 kokkuvõtteks kirjutasin. Seal oli mõttena kirjas see, et teatriinimestega oli väljaspool teatrit tore suhelda. Seda joont olen ma ka sel aastal hoidnud. Ma olen lausa paaril korral kuulnud sellist lauset: „Väga hea, et sa kirjutasid, millest sa aru ei saanud. Me proovime seda kohta järgmisel korral muuta, et etendus kõigile arusaadav oleks.“ Vot, kui keegi sulle nii ütleb/kirjutab, siis tekib küll korraks tunne, nagu ma oleks mingi suuremat sorti tegija selles teatrivaldkonnas. See viimane lause oli naljaga pooleks. Pole ma  mingi suur tegija ja tänaval saan ka õnneks rahus liikuda. Kuigi peab tunnistama, et olen endale ka paar fänni saanud, kes Facebookis mind sõbraks lisada tahavad ja siis mulle nii Facebookis kui ka meilile kirju saadavad. Ma pole nende kirjade peale üldse pahane, olgugi et enamus kirju on sisuga, et ma kirja saatjale mõne näitleja autogrammi saadaksin. Jah, mul on küll enda pubeka ajast kodus väike autogrammikollektsioon olemas, kuid see on ka kõik.
Lisaks sellele, et mina olen kirju saanud, olen ma ise ka päris mitu kirja laiali saatnud. Näiteks oli mul vahepeal idee teha siia blogisse küsimuste rubriik, kus iga kuu postitaksin ühe näitleja vastused minu poolt esitatud kümnele küsimusele. Seda rubriiki pole te aga blogist leidnud, sest enamus minu poolt saadetud kirju jäid vastuseta või need, kes kirjale vastasid ja lubasid küsimustele vastata, pole mulle oma vastuseid saatnud. Päris aus  olles, siis tuli mul see idee üsna äkki ja kuna tööl olid ka kiired ajad, siis ei jõudnud ma 100% sellesse ideesse panustada ja ehk see on ka üks põhjus, miks see idee teoks ei saanud. Ehk kunagi saab see idee või selle idee edasiarendus ka teoks. Aga need kirjad ei olnud ainsad, mille ma laiali saatsin. Nimelt otsustasin ma juulis, et teen Ülle Kaljustele ja Hilje Murelile „Grace ja Glorie“ etenduseks kingitused. Lihtsalt hommikul tuli idee, et tegemist on nii hea etendusega, et kui õhtul teatrisse lähen, võiks väikese kingituse teha. Ma pean tunnistama, et mul on mingi kiiks juures. Kui teised inimesed viivad näitlejatele lilli, siis mina seda ei tee. Ma tegin ikka korralikud kingitused. Tegin mõlemale näitlejannale etenduse teemalised käevõrud ja kuna käevõru tundus natukene liiga väike kingitus olevat, tuli sinna juurde umbes liitrine purk, mis oli erinevate pähklite ja kuivatatud puuviljadega täidetud. Lisaks siis väike tänukiri ka. Minu meelest täiesti tavaline kingitus, mida näitlejatele teha J. Peale etendust tagasi Tartu poole sõites sain ma ise sama hea üllatuse osaliseks. Ühel hetkel nägin, et mulle on messengeris kiri. Kirjutajaks ei keegi muukui Ülle Kaljuste. Ülle kiri oli selline: „Tänan südamest selle imeilusa kingituse eest..võttis pisara silma.https://www.facebook.com/images/emoji.php/v6/f57/1/16/1f609.png😉Ohh,milline närv oli täna sees..ei mäletagi sellist tunnet.Soovin ilusat suve jätku ja uusi,meeldivaid teatri elamusi!Head!Üllehttps://www.facebook.com/images/emoji.php/v6/f7f/1/16/1f60a.png.““ Vahel on selliseid pisiasju vaja, et tuju heaks teha. Mul onjälle siiralt hea meel selle üle, et ma seda seika meenutama hakkasin aasta lõpus, sest see tegi tuju jälle heaks. Teistel on ilmselt täiesti ükskõik sellest kirjutisest, aga mulle tuleb esiteks meelde see etendus ja teiseks see emotsioon, mis mind seda kirja lugedes valdas.
Ma sain just aru, et teatrist ma palju ei olegi kirjutanud. Mõneti üllatav oli vaadata, et ma möödunud aastal nii vähe Vanemuise lavastusi vaatasin. Koduteater ikkagi ju. Aga ma arvan et aastal 2017 on Vanemuise külastamist jälle rohkem. Vähemalt aasta esimesel poole, kui ma peaksin oma magistritöö kirjutamisega tegelema ja siis pole nii palju aega mööda Eestit ringi rännata. Jah, ma kasutan sõna rändama koos sõnaga teater. Paljude jaoks on see kummaline, et teatri pärast teise Eesti otsa sõidetakse. Ilmselt oleks see minu jaoks ka kummaline, kui mulle teater nii palju ei meeldiks. Või kui 100% aus olla, siis kui mul seda blogi ei oleks. Eks mugav on ikka ainult enda kodukandis üritustel käia. Samas saan ma aru, et ehk on Eestis teisi inimesi ka, kellel võivad minuga sarnased huvid olla. Nii ma olengi selle blogi tõttu proovinud veidi  kaugemal ka teatris käia, et siia satuksid lugema ka näiteks Põhja-Eestis elavad inimesed. Lisaks teatris käimisele saan samas mina ise samal ajal ka mööda Eestit ringi rännata. Igati kasulik ettevõtmine mu meelest.
See blogi on siin ikkagi mu hobi ja ei too mulle raha sisse (need mõned kutsed terve aasta peale on praktiliselt olematu kokkuhoid). Kuid ma olen õnnelik selle üle, et mul on selline hobi, mis sunnib mind aeg-ajalt end pingutama. Esiteks on mul vahel need mõtted, et ma ei viitsi/ei taha teatrisse minna. Just nendel hetkedel on blogi see, mis mind sunnib seda tegema. Ma tunnen, et mul on mingi kohustus vähemalt kord kuus teatris käia. Samas saan ma väga hästi aru, et keegi ei sunni mind reaalselt teatrisse minema ja blogi ei pea ma ka kirjutama. Tavaliselt on mul peale teatrit aga kordades parem enesetunne ja ma saan teatris kasvõi paariks tunniks oma argimured unustada. Seega pean ma olema blogile tänulik, et ta mind sunnib vähemalt kord kuus lõõgastuma. Teine suur pluss sellel blogil on see, et ma mõtlen natuke rohkem sellele mida ja kuidas kirjutada. Ühel heal päeval ehk on mu kirjutisi juba päris mõnus lugeda.

Lühidalt võtan ma oma teatriblogiga seotud aasta 2016 kokku järgmiselt: igati edukas ja positiivne aasta oli.

Aasta lõpuks ongi üks teatriblogija selles seisus, et peab teatritrepil nukra näoga annetusi koguma :)


HEAD VANA AASTA LÕPPU JA EDUKAT UUT AASTAT!