pühapäev, 23. juuli 2017

Kadunud Jõmmu

22.juuli 2017 Lodjakojas

Pilt pärit Google pildiotsinugst
Ma ei ole väga pikka aega ühtegi koguperelavastust vaadanud. Viimati oli selleks vist Helisev muusika (LINK). Kuna mul lapsi ei ole, siis on vist üsnagi loogiline, et ma niinimetatud koguperelavastusi väga sageli vaatama ei satu. Veidi imelik vist oleks, või noh mulle endale vähemalt jääba lati mulje nagu ma oleks mingi lapseahistaja, kui ma üksinda sellistel üritustel käin. Või siis arvatakse, et ma olen väga suure alaarenguga. Enda meelest ma kumbagi pole ja seepärast ma neid koguperelavastusi ka väldin. No ja olgem ausad, need pole juba oma sisu poolest ka päris minu maitsele. 
Kui ma kunagi kevadel suvelavastuste koondpostitust tegema hakkasin, jäi "Kadunud Jõmmu" lavastus mulle silma. Nimelt on mulle siiani Mika Keräneni kirjutatud lood väga meeldinud, kuigi ma pole otseselt nende sihgrupp. Mitte, et ma väga palju Keräneni loominguga kursis oleksin, aga tema kirjutatud teksti põhjal tehtud filmi "Supilinna salaselts" olen näinud ja see mulle meeldis. Samuti meeldis mulle tema kirjutatud "Väikelinna detektiivid", mida ma veebruaris haiguslehel olles ERR järelvaatamisest vaatasin. Kusjuures korduvalt. Seega tundus ka "Kadunud Jõmmu" huvitav. Seda enam, et lavastust reklaamiti kui koguperelavastust, mitte kui lastelavastust. Ja kes on öelnud, et koguperelavastust peab ainult koos lastega vaatama? 
Nagu öeldud, siis juba autor tekitas minus huvi, kuid kui ma sisutuvustust nägin, siis huvi ainult kasvas. Sisututvustus lavastuse kodulehelt on järgmine:
Miks peaks keegi lodja ära varastama?

Äkki on Jõmmu hoopis veepõhja uppunud?
Üks on aga kindel, et ühel hetkel on laev jõe pealt kadunud ning asja hakkavad uurima nii politsei kui Supilinna Ramps.

Mika Keräneni poolt loodud armastatud tegelased on esimest korda teatrilaval oma kodulinnas, Tartus.

Teatribussi kogupere suvelavastus rullub lahti Emajõe ääres Lodjakojas, kus on vihma eest kaitstud publikuala.
Muusikaline lavastus „Kadunud Jõmmu!” pakub seiklust ja põnevust nii pisematele kui suurematele teatrisõpradele.

No minu jaoks tundus lihtsalt veidi utoopiline, et kuidas nad selle Jõmmu seal Emajõel ära kaotada kavatsevad. Ja seda tahtsin ma näha. No ja kui päris aus olla, siis etenduse reklaamklipid Teatribussi Facebooki lehel (LINK) tundusid ka piisavalt huvitavad. Ma ei tea, võib-olla olen ma lapsemeelne, aga mind see teema kõnetas. Seega sel korral saavad blogis soovitusi kõik lapsemeelsed, lapsevanemad ja lapsed (kui keegi neist peaks minu blogi lugema juhtuma).
Igatahes, kuigi lugu tundus huvitav, olin ma etendust vaatama minnes veidi skeptiline. Esiteks seepärast, et äkki on tegemist ikka liiga lapsiku lavastusega ja mul hakkab seal igav. Samas viimase teatrikülastusega, milleks oli lavastus „Elagu eurotoetused“ võrreldes ei oleks see asi saanud kõige hullem lavastus olla. Lisaks muutis mind skeptiliseks see, et Mika Keräneni lood on alati hästi tempokad ja tegevus toimub korraga mitmes erinevas kohas. Kuidas see kõik teatrilaval lahendatud saab?
Ütleme nii, et skeptilisuseks põhjust ei olnud. Jah, sisu oli minu meelest ikkagi valdavalt lastele suunatud, kuid ütlen kohe ära, et tegemist ei ole sellise lavastusega, kus vanemad lapsed teatrisse viivad ja siis ise kusagil nurga taga ootavad, et millal etendus läbi saab. Ka vanematel on huvitav kuulata/vaadata ja kaasa elada. Mõned naljad on kohati sellised, et ongi ainult vanematele suunatud, sest lapsed ei saa nendest aru. Aga millised need naljad on, peavad kõik ise välja uurima. Igatahes mina sain selle peaaegu kahe tunni jooksul ikka päris mitu korda oma kõhu kõveraks naerda (ja kes seda blogi pole palju lugenud, siis neile infoks, et mind on ikka väga keeruline teatris naerma ajada). Seega sisu üle nuriseda ei saa.
Olgu valetan, tegelikult ikka saab veidi norida küll. Mind isiklikult veidi jäi häirima see, et Keräneni kirjutatud lood on kõik väga sarnased. Alati juhtub mingi jama ja siis on üks lastest sellega kuidagi isiklikult seotud ja siis hakkab lastekamp seda kuritegu lahendama ja nad suudavad selle alati enne politseid ära lahendada. Selles suhtes on see väga tore, et mind lapsena meelitaks selline sisu kohe kindlasti rohkem õues viibima ja ka mingeid kuritegusid lahendama. Aga teisest küljest võivad need samad lapsed kunagi palju pettuda, kui neil ei õnnestu kuritegu selliselt lahendada, sest päriselus ikkagi lastel selliseid võimalusi pole ja ma tahaks loota, et päriselus on ikkagi politsei lastekambast nutikam. Võib-olla on see ka minu teadmatus (sest ma pole väga palju Keräneni loominguga kokku puutunud), et mulle tundub, et kõik tema jutud on sarnase sisuga.
Kui sisu kordumine võrreldes teiste Keräneni teostega välja jätta, siis tegelikult oli tegemist väga hea lavastusega. Vahepeal juhtus laval nii palju asju korraga, et ma ei jõudnud kõike jälgidagi. Tegevus toimub nii Jõmmu kui ka väikese aerupaadi peal, lisaks Emajões, Emajõe kaldal, vanas laevavrakis kui ka mitmetel teistel sõidukitel. Kohati vaatasin ma igat Emajõel liikuvat sõidukit sellise pilguga, et kas nüüd sealt tuleb mõni järjekordne tegelane või mis nüüd saama hakkab. Siiski paljud inimesed tegid lihtsalt oma alustega lõbusõitu ja ei olnud kuidagi lavastusega seotud. Aga mõned alused ikka olid seotud ka. Seega ei tea kunagi kas Emajõge pidi lähenev alus on juhuslik möödasõitja või mõni üllatav nüanss lavastusest.
Lisaks tegevusele olid lavastuses ka väga head näitlejad. Ma vist olen nendest näitlejatest ainult Inga Lunget kunagi aastaid tagasi laval näinud. Teised kõik olid minu jaoks teatrilaval tundmatud tegijad. Jah, mõningaid olen küll teleri vahendusel näinud, kuid teatrit ja telerit ma omavahel ikkagi ei võrdle. Valdavas osas olid näitlejad siiski minu jaoks tundmatud ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks mulle näitlejatöö meeldis. Ma lihtsalt ei ole näitleja maneeridega harjunud ja ei oska iga näitleja liigutust ette aimata. Rohkem olen ma ikkagi seda meelt, et näitlejad olidki oma osades väga head. Eriti meeldisid mulle salaseltsi liikmed. Hoolimata sellest, et tegemist on täiskasvanutega, suutsid nad täiesti usutavalt lapsi mängida. Ja minu meelest on ühe ehtsa lapse mängimine täiskasvanu jaoks kõige keerulisem ülesanne. Veel meeldis mulle Inga Lunge. Tema mängitud proua pani endale kohe kaasa elama. Lisaks selliste kontsakingadega paadisillal ukerdamine on ikka eriline jaburus, kuid seda jaburust oli nauditav vaadata. Inga Lunge kehastatud teine tegelaskuju Pipi, kes lodjakojas töötas, oli nii ehtne „meremees“ kui üks lodjaga seotud inimene olema peaks. Kohe oli näha Inga suhe Emajõe ja paatidega.
Lisaks huvitavale sisule ja väga headele näitlejatele oli veel üks äärmiselt meeldiv nüanss. Ja selleks oli muusika. Muusikat tegi bänd Äge Brass, mis minu andmetel peaks olema üks osa kollektiivist Eller Brass. See sama Eller Brass mängis Vanemuise lavastuses Obinitsa ja juba seal nad meeldisid mulle hullupööra. Ka selles lavastuses olid nad väga olulisel kohal. Kuna tegemist oli ikkagi muusikalise lavastusega, siis lisaks bändile ei puudunud lavastusest ka laulud. Ma arvan, et laulud on selle lavastuse kõige kaasahaarvam osa. Eelkõige seepärast, et laulude viis on nii kaasakiskuv, et seda ümised juba etenduse lõpuks ise mõnuga kaasa. Kõikidest laulusõnadest ma vahepeaal küll aru ei saanud, sest enne etendust oli vihma sadanud ja tehnika veidi juperdas ja vahepeal kadusid mikrofonid ära, kuid niipalju kui ma aru sain, siis olid sõnad ka sellised, mis kutsusid Emajõele seiklema ja suve nautima. Jube kahju on ainult sellest, et meil sel aastal pole seda mõnusat suve olnud, kus tahaks jalgu Emajões plädistada.
Pika jutu kokkuvõtteks soovitan eelkõige lastega peredel seda lavastust vaatama minna. Esiteks ei ole tegu mingi lihtlabase lastelavastusega, kus tegelased eriti ninnunännu häälega laval räägivad, vaid tegu on ikka tõsiseltvõetava teatriga, kus juhtub nii mõndagi. Teiseks olen ma kindel, et lapsed jäävad selle lavastusega väga rahule ja ilmselt ei pea ka kaasasoelvad vanemad pettuma. Ja ka see pole veel kõik. Et õhtu eriti unustamatuks teha, on ainult 5 euro eest etendusepileti ettenäitamisel kohe peale etendust selle sama kadunud Jõmmuga sõitma minna. Nagu ütleb tuntud telereklaam, siis ka see pole veel kõik. Kõik, kes ostavad etenduse kava (maksab 2 eurot), saavad kava ettenäitamisel Tartu V Spas De Lux paketi hinna tavapileti hinnaga (kui ma nüüd V Spa hinnakirja õigesti vaatasin, teeb see lausa 12 eurot võitu). Pakkumine kehtib augusti lõpuni. Seega lisaks väga heale etendusele on ka teised hüved sees.

PS! Ainult mõned üksikud etendused on jäänud! Seega tasub huvilistel kiirustada. Rohkem infot mänguaegade kohta leiate Piletilevist


PPS! Vanematel tasub suur rahakott kaasa võtta, sest mängupaigas müüakse kõikide laste lemmikuid (popcorni, pulgakooke, küüslauguleivakesi jne).

PPS! Kuigi vihma eest on kaitse olemas, siis tasuks igaks juhuks vihmasema ilma korral vihmakeep kaasa võtta. Nimelt kaitseb vari otse ülevalt tuleva vhima eest, aga kui te juhtute näiteks külgedel või täitsa viimases reas istuma, siis võite ilma vihmakeebita ikka natukene märjaks saada.
Autor: Mika Keränen/Loone Ots
Lavastaja: Marko Mäesaar
Kunstnik: Marge Martin
Helilooja: Allan Vainola
Mängisid:
Veikko Täär
Inga Lunge
Marin Mägi-Efert
Meelis Sarv
Kärt Reemann
Katrin Kalma
Kristjan Lüüs
Taavi Lepik
Evelin Kivi
Enor Niinemägi
Tartu Waldorfkooli õpilased Mirjam Aavakivi, Kaius Põder, Henri Oru, Toomas Samuel Silbaum

Muusikat tegi: bänd Äge Brass koosseisus Karl Laanekask, Alar Piispea, Tanel Aavakivi

pühapäev, 16. juuli 2017

Elagu eurotoetused

15.juulil 2017 Räpina laululaval

Pilt: AM Fotod (amfotoblogi.blogspot.com)

Minu ühed esimesed teatrimälestused on seotud Komöödiateatri ringreisidega mööda Eestit. Noorena sai emaga vist iga suvi käidud Komöödiateatri lavastusi vaatamas ja ma olen üsna kindel, et mingisuguse teatrihuvi ma just nende lavastuste vaatamisest endale külge ka sain. Nüüd olen tunduvalt kogenum kogu selles teatrimaailmas ja saan suurepäraselt aru, et tegemist ei ole kõrgeklassilise teatriga, vaid kõige lihtsama meelelahutusega. Ometigi tahtsin ma seda lavastust vaatama minna, teades suurepäraselt, et mingit ohhooo elamust ma sealt ei saa, sest ma pole väga komöödiate austaja. Aga et ma sellise emotsiooni sellest lavastusest saan, ei osanud ma küll kohe kuidagi oodata.
Ma olen ikka täiesti üllatunud. Ma poleks eluski osanud oodata, et ma sellist jura (vabandage väljendust) nägema pean. Esiteks ei olnud sellel lool isegi mitte mingisugust absurdikomöödiale viitavat sisu. Jah, midagi nagu toimus kogu etenduse aja ja seal oli nagu mingi lugu, aga see kõik oli kuidagi kaootiline ja ilma igasuguse mõtteta. Ma nagu mäletan  lapsepõlvest, et nendel suvetuuri etendustel oli ikka ka mingi püant lõpuks ja seal sai ikka nalja. Või olen ma tõesti nii arusaamatu, et mulle ei jõudnud sel korral lihtsalt see püant kohale. Mul tekkis etenduse jooksul korduvalt idee, et äkki peaks ise ka proovima mõne suvalise teksti kusagilt välismaalt võtta, siis selle Google translate abil eesti keelde tõlkima, sõnastust veidi korrigeerima ja lavale tooma. Ma arvan, et kõige keerulisem selle protsessi juures oleks minul näitlejaid leida. Lihtsalt seetõttu, et ma olen tundumatu tegija ja ükski näitleja loodetavasti uisapäisa sellise tundmatu tegelasega punti ei lööks. Kõik muu tundub üsnagi teostatav. Helitehnik ja tehnika tuleb ka kusagilt hankida ja kõik. Isegi telki ja lauda pole vaja. Ma vahepeal vahtisin etenduse ajal ringi ja ma olin tõelises hämmingus, et helipult oli helitehnika kohvrite otsas. Ja teatri produtsent müüs ise väravas pileteid mingis suvalises pleekinud ja väljaveninud t-särgis. Ilmselt poleks mind need detailid üldse häirinud, kui etendusel oleks mingi nägu ja tegu olnud. Hetkel jäi küll mulle selline tunne, et raha teenimise eesmärgil on midagi kokku klopsitud ja mitte just kõige professionaalsemalt. Aga see on ainult minu arvamus.
Mõned inimesed ikka olid väga vaimustuses ja kiitsid peale etenduse lõppu, et nad pole väga pikalt nii palju naerda saanud, kui etendust vaadates. Ma olen nüüd kahevahel, et kas minu huumorisoon on veidi mööda, või siis on nende teiste inimeste huumorisoon veidi mööda. Ma ei salgagi, et ma naersin mõnes kohas ka kaasa, aga sellist kõht kõveras ja pisarad silmis naeru ei tulnud minult kordagi. Samas kuulsin ma enda kõrval korduvalt kuidas mõni naeru kätte ära pidi lämbuma. Ma vist naersin järjekordselt rohkem seda, kuidas teised inimesed minu ümber naersid. Paaril korral sai muidugi ka Anne Paluveri ja Raivo Metsa esituste peale naerda. 
Üleüldse olidki Paluver ja Mets vist üsna ainus põhjus, miks ma peale vaheaega minema ei läinud. Nende mängimist oli vähemalt huvitav vaadata, sest nende rollid olid üsnagi karakterrollid. Ja ma ei saa aru, mida nemad selles lavastuses leidsid, et nad olid nõus kaasa tegema. Minu jaoks oli see täiesti müstika, et mõni endast lugupidav näitleja on nõus sellist lavastust tegema. Aga kuna ma pole ka näitleja, siis ma ei peagi kõigest aru saama. Hannes Võrno pole mulle kunagi väga meeldinud, kuid Kreisiraadiot nähes tundus mulle vähemalt, et ta ikka oskab midagi teha. See oskus on vist aastatega kadunud. Nii palju soperdamist pole ma tükk aega kuulnud ja näitlemisest oli ka asi kaugel. Kohati jäi mulle Võrnot vaadates mulje, et ta on jube uhke seal laval oleku üle ja ta on enda meelest kõige parem näitleja üldse ja kõik peaksidki ainult teda vaatama. Ka Peeter Kaljumäe lihtsalt ütles teksti laval ja polnud sellel tema kehastatud Euroopa ametnikul mingisugust karakterit. Täiesti ebahuvitavad tegelaskujud koos Võrnoga.
Ma pean tunnistama, et kui ma varem olen mõne lavastuse kallal norinud, et nii igav oli ja naerda ei saanud, siis need on ikka selle palagani kõrval täielikud meistriteosed olnud. Ma pole vist kunagi teatris sellist emotsiooni saanud, et keegi julgeb nii mõttetu asjaga avalikkuse ette tulla ja selle eest veel raha ka küsida. Ma igatahes ei soovita küll seda lavastust mitte kellelegi. Kui keegi siiski tahab 15 eurost vaesemaks jääda, siis selleks on hulga kasulikumaid viise. Kui keegi mulle miljoni annaks, et ma ilmtingimata pean lavastust soovitama, siis ma soovitaksin ainult Anne Paluveri ja Raivo Metsa pärast seda vaatama minna. Kuid ka see põle piisav põhjus, et maksta 15 eurot ja jääda kahest tunnist oma elus ilma. Ilmselt leiab neid ka mõnest teisest lavastusest, kus on lisaks nendele näitlejatele ka midagi muud vaadata.

Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse. Ja kui keegi ikka tunneb lavastuse sisukokkuvõtet lugedes, et ta ilmtingimata tahab seda vaatama minna, siis laske käia. Mina vähemalt olen teid hoiatanud. 

Autor: Jean Dell, Gerald Sibleyras
Lavastaja: rühmatöö
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängisid: 
Raivo Mets
Anne Paluver
Peeter Kaljumäe
Hannes Võrno


esmaspäev, 12. juuni 2017

Blogiauhindadest - kaotaja pilgu läbi*

Ma arvan, et just minu arvamused ja mõtted tänavuse Eesti Blogiauhindade galaga seoses on siit maailmast veel puudu. Seega täidan kohe selle tühimiku.
Neile, kes teemaga kursis pole (ma kahtlustan, et päris suur hulk mu lugejatest) mainin ära, et blogiauhindu jagati sel aastal juba kolmandat korda. Mina osalesin teist aastat ning esimest korda käisin üritusel kohal. Just sellepärast, et ma kohal käisin, oskangi arvamust avaldada.
Enda väikese mittefunktsioneeriva aju tõttu jõudsin üritusele umbes tund liiga vara. Ma ei tea, kuidas ma nii valesti aru sain, et auhindu hakatakse jagama kell 20 (mõistus pole ikka oma teha) ja nii ma siis mõtlesin, et hea kui 19.30 kohale jõuaks. Et siis saan kenasti endale ühe mõnusa nurgakese otsida, kus segamatult auhindade jagamist vaadata ja ongi kõik hästi. Reaalsuses jõudsin kohale umbes 19.15 ja siis sain aru, et auhindu hakatakse alles kell 21 jagama. Esimene mõte oli, et mida ma see kaks tundi siin teen. Inimesi küll oli, kuid no mitte ühtegi tuttavat nägu, kellega suhelda võiks. Võõrastega suhtlema ei kippunud, sest kõik paistsid oma seltskonnaga olevat ja veidi imelik oleks end seltskonda sisse süüa. Kinnine eestlan, ma ütlen. Õnneks aitab telefon hädast välja ja tegelikult läks aeg päris kiiresti. Eriti siis, kui mängud pihta hakkasid. Üritasin ka endale samsungi FullHD telerit või Rubyrenti bussirenti võita. Sel korral ei näkanud, kuid mul on siiralt hea meel, et Ele bussirendi endale sai. Ikkagi ühe linna inimesed ja ta on üks vähestest blogijatest, keda ma reaalselt teadsin juba enne kui ta blogima hakkas.
Auhindade jagamise osa ma väga pikalt kommenteerida ei viitsi. Lihtsalt sel põhjusel, et mind jätsid paljud kategooraid suhteliselt külmaks. Küll aga on mul hea meel, et pere- ja beebiblogides sai Lilli esikolmikusse, sest tal on nii äge blogi. Okei, see on reaalselt ka ainus beebiblogi, mida mina lastetu ja peretu inimene loen. Fotoblogides olin Aili poolt. Ma isegi ei tea miks, võib-olla seetõttu, et ta tegutseb Elvas ja on mulle seetõttu lähedal. Või on põhjus selles, et tema tavaline blogi meeldib mulle ka ja üleüldse tundub Aili selline inimene, kellega ma võiks isegi suhelda. Videoblogides olin Liisa poolt, kes ka võitis. Tema poolt hääletasin ainult sel lihtsal põhjusel, et ta oli ainus nimi, keda ma valikust teadsin. Mu vend on youtuuberitega veidi rohkem kursis ja tema kõrvalt olen ma isegi mõnda Liisa vlogi näinud. Seega tundus loogiline tema poolt olla. Aasta uustulija osas ma ikka korraks lootsin, et äkki Ele võidab selle tiitli ära. Sest tal on tegelikult ka suur jälgijaskond ja vaadates seda kui aktiivne ta on, siis poleks tema puhul ilmselt olnud väga üllatav tiitel ära napsata. Vähemalt minu jaoks. Aga Kadrily sai oma blogile Marimellilt väga head reklaami ja see mõjub. Nagu oli näha ka fotoblogide võitjast Fotoraadist, keda Mallukas pidevalt reklaamib. Mina olen see vaikselt isenokitseja ja seega ma respekteerin rohkem neid, kes on end ise üles töötanud. Aga see on puhtalt minu kiiks ja ei tähenda, et mul midagi otseselt Fotoraadi või Kadrily vastu oleks. No ja otse loomulikult olin ma meesteblogide osas Henry poolt. Ma küsiks, et kes üldse tema poolt ei olnud? Nii ägeda jutuga inimene ja ikkagi jälle samast kandist, kust minagi.
Aga sellega mu arvamus võitjatest ei lõpe. Nüüd tuleb see põhipoint. Kultuuriblogid, kus ka mina kandideerisin ja mis vastupidiselt minule enamiku inimesi ükskõikseks jätavad. Eelmisel aastal olin ma kultuuriblogide võitja, kuid sel aastal ma esikolmikusse ei jõudnud. Nagu nüüd tulemusi vaadates selgus, siis jäi mul kolmandast kohast ainult 3 häält puudu. See on nüüd see koht, kus kõik need, kes minu poolt ei hääletanud ja siin blogis lugemas käivad peaksid süümepiinu tundma. Olgu, see viimane lause oli kehva nali. Ausalt ka, ma pole oma neljanda koha üle pettunud. Ma võin teile ka öelda miks.
Esiteks on kõik esikolmikusse tulnud võitjad minust pikema blogistaažiga ja kirjutavad sagedamini kui mina. Lisaks on nende sihtgrupp laiem ja teemad puudutavad inimesi rohkem kui minu keskpunktis olev teater. Teiseks olid Mutukamoos ja Rabarberipulvar eelmisel aastal samuti oma kategooriate võitjad ja järelikult ongi nad lihtsalt nii head. Kuna sel aastal kategooriaid muudeti, siis näiteks võitis kultuurikategooria sel aastal haridusblogi ja kolmanda koha sai raamatublogi. Teise koha saanud Manjana blogist ma isegi ei saa täpselt aru, mis valdkonda ta kõige rohkem esindab. Minu jaoks on ta vist rohkem arvamusblogi (mis kategoorias ta ka eelmine aasta kandideeris). Samas on mu enda blogi ka arvamusblogi, aga lihtsalt minu arvamus käib teatri kohta. Kuid ikka kandideerin kultuuriblogide valdkonnas. Aga fakt on see, et kõik blogid kes kultuuriblogides esikolmikusse tulid kirjutavad väga hästi. Paremini kui mina. Seega on loogiline, et nad said parema koha, kui mina. Kolmandaks, ma  leian et tegelikult neljas koht 19 kultuuriblogija hulgas saada on väga hea tulemus. Seda enam, et kultuur on nii lai mõiste ja konkreetselt teatrist kirjutajatest olen ma selle seisu järgi parim blogi. Okei, see pole päris objektiivne, sest kõik blogid pole end auhindade jagamisele kirja pannud, kuid see on nende otsus. Mina otsustasin kandideerida ja võin nüüd ka kuulutada oma head kohta.
Nüüd ma muudan plaati ja kirjutan veidi ka oma arvamusest ürituse korralduse osas. Marimelli blogis olevatele küsimustele vastasin ka ära, et järgmisel korral asi ikka parem oleks. Seega arvan, et võin sõna võtta küll. Mitte vingumise pärast, vaid ma reaalselt ka tahan et see üritus muutuks paremaks ja üldsus teadlikumaks. Lihtsalt seepärast, et tegelikult on väga tore kui sellist üritust korraldatakse. Võib-olla tõesti peaks nüüd ürituse korraldamise keegi teine üle võtma, et objektiivsust suurendada. Paratamatult jääb inimestele ette see, et üritust korraldab blogija ja veel hullem, kui see sama blogija nüüd ise mõne auhinna saab. Kui keegi sõltumatu korraldaks, saaks Marimell ka ise osaleda ja võib-olla osaleks rohkem blogisid, sest siis kaoks see nö „vihkamise“, „boikoteerimise“ vms teema ära. Mina vähemalt arvan, et mida rohkem blogisid osaleks, seda ihaldusväärsem oleks esikolmikusse pääseda ja seda kõvem näitaja see oleks. Näiteks sain ma esimesel kiirel lugemisel kokku u 20 blogi, mis kirjutavad ainult teatrist. Sel aastal nägin kandideerimas koos endaga ainult kahte nendest 20-st. Te nüüd kujutage ette, kui palju võib veel teistes valdkondades blogisid olla, kes hetkel mingitel erinevatel põhjustel ei osale ja kui huvitavalt kirju see blogimaastik tegelikult on.
Nii mõnestki blogist ja ka Marimelli küsimustikust käis läbi mõte, et auhindu võiks jagada nö teatrisaalis. Mina, kui teatriblogija olen kahe käe ja kahe jalaga selle idee poolt. Tegelikult oleks teatrisaal ka selles suhtes hea valik, et auhinnasaajad on kenasti lavalt kõigile nähtavad ja kõik saalis viibijad kuulevad, mida õhtujuht laval räägib. Ma sain aru, et sel aastal polnud teisele korrusele väga midagi kuulda. Ja alati on nähtavus probleemiks olnud. Sel aastal tundus mulle, et esimesel korrusel viibisid niikuinii kõik ainult oma paari tuttava seltskonnas ja mingit suurt läbikäimist blogijate vahel polnud. Seega sellist väikese grupi juttu saab ka teatrisaalis ajada. Ja reeglina on teatrimajad nii suured, et enne saali minekut saab fuajeesse täiesti arvestatava fotoseina püsti panna, mille ees pilte teha. Samuti saab snäkid ja tervitusjoogid panna fuajeesse. Selle tunnikese, millal auhindu jagatakse, vast elavad inimesed ilma söögi ja joogita üle küll. Pärast auhindade jagamist võiks ju näiteks tunnike olla siis seda aega, kus inimesed saavad fuajees omavahel suhelda ja ringi liikuda ja näiteks söögi joogiga võitu tähistada. Ja enne auhindade jagamist saab väga edukalt ka fuajees omavahel suhelda. Võib-olla see isegi veidi motiveerib inimesi suhtlema, sest sa tead, et punkt see kell jagatakse auhindu ja sa pead saali minema. Et enne saali minekut tuleb rohkem ringi käia ja suhelda, kui tahad oma lemmikutega kokku saada. Samuti kaoks teatrisaalis ära see vingumine, et ainult kiiremad või vipid saavad istuma. Istuda saaksid täpselt kõik need, kes saali mahuvad. Suuremasse teatrisaali ikka need mõnisada inimest ära mahuvad, kes blogiauhindade jagamisel kohal käivad. 
Ma tean, et ürituse nimeks on Eesti Blogiauhindade Gala lihtsalt seepärast, et gala tundus kõige paremini sobivat. Aga äkki prooviks siis tõesti üks kord teatrisaalis tõelist galat korraldada. Et inimesed oleksid veidi pidulikumas riietuses, kui igapäevaselt tänaval käies. Sellisel puhul saaksin ma ka aru nendest „oh mis ma selga ja jalga panen, ning kus ma soengu ja meigi teen“ draamadest aru. Et lähedki ikkagi viisakasse kohta galale ja sätid end. Minu jaoks on veidi vastuvõetamatu õhtukleidiga ööklubisse minna (ma ei taha ausalt kedagi kritiseerida, kes käisid pikkade õhtukleitidega EBA-l, te olite väga ilusad, eriti Helena oma lillelises kleidis). Ma saan aru küll, et auhindade jagamine ja tehakse ülekannet ja fotograafid pildistavad ja peab ilus olema, aga kas mitte tavapäraselt ööklubis käies ka seal fotograafid ei pildista? Kas iga kord, kui te ööklubisse lähete käite juuksuris ja kosmeetiku juures? Lihtsalt minu jaoks on see veidi imelik kontrast. Et ööklubi ja uhked kleidid, soengud, meigid ei sobi kokku, vaid uhke kleit, soeng, meik sobiks veidi nö pidulikumale üritusele. Sellisele, kus õhtujuht ka viisakalt riides oleks ja veidi viisakamat juttu ajaks. Ühe korra võiks ju proovida. Ja kui korraldajad ja osalejad ikka leiavad, et see stiil ei kõlba kohe kuidagi, siis edaspidi ei tee enam nii.
Kõige rohkem vist sai kriitikat sel aastal õhtujuht Ženja Fokin. Mulle pole ta mingil põhjusel kunagi väga sümpatiseerinud. Samas klubi õhkkonda sellist vabas stiilis üritust läbi viima ta minu meelest sobis. Okei, tõesti need tite naljad võib-olla polnud päris adekvaatsed, aga mina olin vist siis üks vähestest, kes tema naljade üle ikka vahel korralikult naeris. Mulle ta täitsa meeldis. Ainus, mis mind häiris oli see, et ta videotele vahele rääkis. Niigi oli halvasti kuulda ja kui ta mulises, siis ei kuulnud veel sedagi vähest. Okei, teksti oleks ta võinud ka enne endale selgeks teha, sest neid soperdamisi tuli tõesti nii mõneski kohas ette. Kuigi mõned soperdamised olid minu meelest tingitud sellest, et tekst mis talle ette oli kirjutatud, oligi kummalise ülesehitusega kirjutatud. Näiteks ei saanud paljud arvamusblogide osas aru, et kuidas Nullkulu sai teise koha, kui Ženja ütles, et Ebapärlikarp tegi Eveliisile ära. Et Eveliis ei ole ju Nullkulu blogi autor. Ei olegi. Ma arvan, et teksti kirjutajad mõtlesid selle all seda, et kõige rohkem spekuleeriti Eveliisi ja Ebapärlikarbi rivaalitsemise üle. No ja nüüd Ebapärlikarp võitis ja Eveliis ei mahtunud esikolmikusse. Mina ei ütleks, et see oli Ženja soperdamine, vaid tekstikirjutaja mööda panek. Seega ma ei ütleks, et õhtujuht kehva oli. Minu meelest üritas ta igati tuju üleval hoida, kuid võib-olla tahtis ta oma imelike kommentaaridega veidi end tähtsamana näidata. Või on tal mingi eelarvamus teatud inimrühma (nt blogijad) suhtes ja ta  otsustas nüüd seda välja näidata. Ma ei tea ja ei taha rohkem oletada ka. Lihtsalt järgmine kord võiks olla õhtujuht keegi selline, kes on sama vaba suhtleja kui Ženja Fokin, kuid kes suudaks oma suuvärki ka kontrollida. Mulle meeldiks täitsa Märt Avandi. Oskab mu meelest nalja visata ja tuju üleval hoida, kuid ei muutu labaseks.
Igatahes minu eesmärk sai täidetud. Käisin auhindade jagamisel kohal ja olin üsna märkamatu. Selles suhtes oli ka neljas koht hea, et ei pidanud mingitele imelikele küsimustele vastama ja ei pidanud kaamerate ees käima. Kuna ma põhiliselt kirjutan teatrist, siis ma siia endast väga pilte ei lisa (varsti saab see viga parandatud) ja nii ma väga võõrastele poseerida ei oska (tegelikult ei oska ma endale ka poseerida). Üleüldse arvan ma, et ma pole väga fotogeeniline ja tundub, et nii arvasid ka ürituse fotograafid. Ma leidsin kõikidest galeriidest umbes ainult 2 pilti, kus oli veidi mu põlvi ja natuke kleiti näha. Seega jäin üsna märkamatuks.
Täpselt nii palju mind pildile jäigi. Tegelikult oli pildil ikka rohkem inimesi, kuid ma lõikasin selle väikese nurgakese välja, kus ma peale olin jäänud. Foto autor Kalev Lilleorg
Märkamatuks aitas jääda ka see, et tegelikult all korrusel väga mingit suurt suhtlust ei toimunud. Vähemalt minu meelest suhtlesid kõik ainult nende inimestega, kellega nad koos peole tulnud olid. Vahel sattus ülevalt korruselt mõni „vip“ alla, kellega siis suheldi, kuid muidu tundus mulle küll, et alumine korrus oli väga vaikne. Seepärast oligi mul veidi kahju, et kõik need, kellega ma võib-olla oleks suhelda tahtnud üleval olid. Ma loodan, et järgmisel aastal sellist eraldamist enam ei toimu ja kõik saavad kõigiga suhelda.
Nüüd küll aitab sellest pikast heietamisest. Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid, kes mulle 351 häält andsid. Eelmise aastaga võrreldes oli see lausa 100 häält enam. Vähemalt ei pea piinlikkust tundma, et häälte arv vähenenud oleks ja järgmisel aastal saab ainult veel paremini minna. 
* see "kaotaja" on naljaga pooleks mõeldud. Jäin küll auhinnast ja diplomist ilma, kuid tegelikult sisimas võitsin rohkem, kui kaotasin.

esmaspäev, 5. juuni 2017

Märksõnad, millega siia blogisse jõutakse


Olen mõnda aega kirja pannud, mis märksõnadega inimesed siia blogisse jõuavad. Enamus on minu õnneks ikkagi teatritega seotud. Päris imeasju minu blogist otsitud ei ole. Toon alljärgnevalt välja kõik märksõnad, millega selle aasta esimese nelja kuu jooksul inimesed siia blogisse jõudnud on. Lisaks lingin ära otsinugsõnadega seotud postitused, kui mul on mida sel kohal linkida.
  • Soovitage Vanemuise etendusi - hetkel mängukavas olevatest lavastustest soovitan "Mamma Mia!" ja "Meie oma tõde, meie oma õigus"
  • Hea põhjatuule vastu Vanemuine - oma arvamuse olen blogis kirja pannud aastal 2013. Leiab selle SIIT
  • 5 grammi sisemist rahu - mina käisin konkreetset lavastust vaatamas jaanuaris 2016. Ma pole enam kindel, kas seda ka praegu mängitakse. Aga kui otsitakse, siis äkki ka mängitakse. Minu mõtteid saab lugeda SIIT
  • Alena Shkatula - pean häbiga tunnistama, et ma polnud sellisest inimesest varem kuulnudki. Kasutasin siis ka kõikvõimsa Google abi ja sain teada, et tegemist on Rahvusooper Estonia baleriiniga. Nii palju kui mina guugeldasin, siis ma küll ei näinud, kuidas seda nime otsides minu blogisse on võimalik jõuda. Enda teada pole ma Alena Shkatula nime blogis varasemalt kajastanud ka. Sain ise vähemalt targemaks.
  • Arkaadia Vanemuises - minu meelest oli tegemist pika ja üsna igava etendusega. Soojalt ei soovita. Aga kui keegi ikkagi väga tõsine teatriklassika austaja on,siis, neile ehk meeldib. Minu tookordset arvamust saab lugeda SIIT
  • teater Arkaadia - vaata eelmist punkti
  • Augustikuu - siiani vist minu üks kõige lemmikumaid lavastusi üldse, Draamateatris nähtud lavastustest raudselt lemmikuim. Kahju, et ma seda rohkem vaatama ei jõudnud. Praeguseks on lavastus mängukavast maas, aga minu kunagist arvamust saab lugeda SIIT
  • Viiuldaja katusel 2017 - jah, lavastust mängitakse ka augustis 2017 uuesti Estonias. Hetkel veel on Piletilevi andmetel kõikidele etendustele pileteid saada. Minu arvamust saab lugeda SIIT
  • Kristel Pärtna - tegemist on Rahvusooper Estonia ooperilauljaga. Oma blogis ma temast vist küll midagi kajastanud ei ole. Väikese otsimise käigus selgus, et ühes Estonia teatrilaada postituses olen tema nime siiski osalejate hulgas ära maininud. See on ka kõik. Kes rohkem infot Kristeli kohta teada tahab, siis soovitan guugeldada.
  • Savoy ball - minu meelest väga lõbus ja hoogne operett. Soovitan kõikidele neile, kes tahaksid ooperimaailmaga tutvust teha, kuid päris ooperit ei julge veel vaatama minna. Lisaks hea soovitus ka kõikidele huumorisõpradele, kuna seal on võimalik ka Märt Avandit näha. Minu mõtteid Savoy balli kohta saab lugeda SIIT
  • Zarah arvustus - väga tore, et minu blogisse jõutakse märksõnaga "arvustus". Ma ise ikka panen rohkem enda arvamust kirja, kui arvustusi kirjutan. Ma leian, et arvustuste kirjutamiseks peaks mingi vastavasisuline haridus olema, mis lubaks mul tööd arvustada. Kuna mul seda pole, siis leiab siit blogist ainult minu arvamusi ja mõtteid. Karlova teatri Zarah Leanderi lugu käisin vaatamas ja  panin oma mõtted kirja SIIN
  • Aabitsa kukk - olen lugenud nii samanimelist raamatut kui näinud lavastust. Julgen mõlemaat soovitada. Tegelikult on DVD-l olemas lavastusest kuuldemäng. Vähemalt mina kunagi lootsin, et saan etendust DVD-lt vaadata ja siis selgus, et tegemist on kuuldemänguga. Kunagi on ETV lavastust ka telerist näidanud. Äkki on see isegi internetist arhiivist võimalik üles otsida. Minu arvamuse nähtud etenduse kohta leiab aga SIIT
  • Minu veetlev leedi - tegemist on järjekordse Rahvusooper Estonia muusikaliga. Ma mäletan, et kunagi juhtusin nägema Hannes Kaljujärve ja Aivar Tomminga laulu Vanemuise samanimelisest muusikalist. Kui ma siis avastasin, et Rahvusooperis on võimalik seda muusikali näha, siis ma teadsin, et ma pean seda nägema. Täditütar oli ka vaimustuses sellest mõttest ja nii me siis koos Tallinnasse rändasime. Mõlemad jäime väga rahule. Seega kõikidele, kes pole antud muusikali veel näinud, julgen soojalt soovitada. Minu tookordse arvamuse leiab SIIT
  • köhaga teatrisse - kõige naljakam otsing üldse, millega mu blogisse on jõutud. Naljakas oli see sellepärast, et see juhtus täpselt siis, kui mina kodus oma bronhiidiga võitlesin ja köhisin nagu hobune ja mõtlesin, et tahaks teatrisse minna. Aga kui keegi nüüd selle otsinguga siia blogisse satub, siis ma ütlen teile ainult üht: ÄRGE PALUN MINGE KÖHAGA TEATRISSE!
  • Helisev muusika - kui keegi soovib Vanemuise teatri Heliseva muusika kohta informatsiooni, siis seda ma võin pakkuda, Selle kohta leiab arvamuse SIIT. Filmi on vast peaaegu kõik näinud ja selle kohta võin ma öelda ainult seda, et esimesed paar korda on täitsa okei vaadata. Edasi läheb juba igavaks. Siiski peab mainima, et ega muusikal filmist ei erine. Ainus erinevus on see, et lauldakse eesti keeles ja rollides on meie enda inimesed.
  • Mamma mia etendus - täpselt nagu film. Ma küll lootsin veidi teistsugusemat lavastust, kuid hea oli siiski. Täpsema arvamuse leiab SIIT
  • Ooperifantoom - ka seda olen Vanemuise laval näinud. Peab ütlema, et päris äge oli, kuigi ma usun et suurtel välismaa lavadel oleks see veel võimsam. Pikemalt saab minu arvamuse kohta lugeda SIIT
  • sõnad Leelo Tungal - esimese hooga ei suutnud ma midagi välja mõelda, miks Leelo Tungla nimi minu blogisse peaks tooma. Ainus mis mul pähe tuli oli Leelo Tungla lapsepõlve ainetel tehtav film "Seltsimees laps". Nimelt käisin ma ka selle filmi castingul, aga kuna ma ei saanud mõlemal võttepäeval osaleda, siis mind ei valitud. Muidu oli mul plaan veidi filmitegemisest ka siin blogis kajastada. Nüüd tegin blogis väikese otsingu ja selgub, et Leelo Tungla nime võib "Mamma Mia" postituses näha. Nimelt on Leelo Tungal muusikalis kõlavate eesti keelsete laulusõnade autor.
  • Triinu blogi Eesti laul - sellise otsinguga võib tõesti minu blogisse jõuda ainult seetõttu, et kirjas on Triinu blogi. Kuigi ma olen jumala kindel, et ilmselt on mitu teist Triinut veel, kes blogivad. Ilmselt mõni nendest Triinudest on ka Eesti laulust oma blogis pajatanud. Mina ei ole ja ei kavatse seda teha ka. Lihtsalt sel põhjusel, et ma ei vaata Eesti laulu ja Eurovisiooni.
  • triinujakultuur.blogspot.com - seda otsingusõna näha oli paras üllatus. Lihtsalt seetõttu, et tavaliselt satutakse mu blogisse mõne lingi kaudu. Tore on mõelda, et keegi teab et mul selline blogi olemas on ja oskab seda kohe niimoodi Googlest otsida. 
  • Pildilt kukkujad arvustus - jällegi olen sellest lavastusest kirjutanud oma arvamuse. Tore, et Google mu arvamusi ka arvustuste pähe inimestele pakub. Loodetavasti need, kes seda otsinud on, on targemaks saanud. Aga kokkuvõttes leiab minu mõtted selle lavastuse kohta SIIT
  • Meie oma tõde meie oma õigus Triinu blogi - sellel ajal, kui see märksõna mu blogi statistikasse ilmus, ei olnud ma antud lavastust veel näinud. Ma tahaks teada, et kas mõni teine Triinu on veel, kes sellistel teemadel blogib? Või on tõesti inimesi, kes ekstra minu arvamust teada tahavad? Kui nii, siis ma olen igatahes väga meelitatud. Kohe väga meelitatud. Ja kõikide nende meeleheaks, kes seda lavastust mu blogist otsinud on, siis arvamuse leiate SIIT
  • ooper Rehepapp - Eesti enda ooperi kohta polnud nagu väga vigagi. Ainus, mis häiris oli liigne ropendamine. Samas Õuna-Endel on mul siiani meeles. Ma ei tea ainult, kas Vanemuine seda sügisest veel mängib. Äkki ikka mängivad. Igatahes minu arvamuse leiab SIIT
  • suvelavastused 2017 - see on ilmselt kõige uuem märksõna, millega siia satutakse. Ja arvestades seda, et suvi tuleb iga päevaga järjest lähemale, siis ka kõige sagedasem märksõna. Ma ikka üritan jõudumööda suvelavastuste infot vastava postituse all täiendada. Postituse kõikide Eestis mängitavate suvelavastustega leiab SIIT
  • Lembit Ulfsak haigus - sel ajal, kui see märksõna siia blogisse ilmus, ma ei teadnud, mis haigus Lembit Ulfsaki tabas. Tema lahkumine oli minu jaoks šokk. Nüüdseks olen erinevate meediaväljaannete kaudu teada saanud, et tal oli vähk. See on kõik. Need, kes tahtsid, said nüüd oma otsingusõnale vastuse. Rohkem me seda teemat ei puuduta.
  • kes kirjutas ürgmehe teatri - Ürgmehe lavastuse kirjutas Rob Becker. Ma loodan, et sellega sai ka see küsimus vastatud.
  • kahe isanda treener - ma ei taha ülbe olla, kuid sel teemal ei tea ma midagi. Ma ei tea kuidas on olla kahe isanda treener. Küll aga olen näinud lavastust "Kahe isanda teener" Ugala teatris. Sellist komöödiat pole ma veel varem näinud. Tol ajal ma seda väga heaks lavastuseks ei pidanud, kuid nüüd läheks küll uuesti vaatama. Kahjuks Ugala enam ei mängi seda lavastust. Kunagise arvamuse leiab SIIT

teisipäev, 23. mai 2017

Saage tuttavaks - Köster

17.mail 2017 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses
Pilt pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt
Puhkus on ikka nii tore aeg. Muudkui saab teatris käia. Ma teen nüüd selle mai kuuga vist oma terve senise viie kuu teatrikülastused tagasi. Nagu ma eelmises postituses (SIIN) kirjutasin, siis viimasel ajal lõpeb mängukavade vaatamine teatrikülastusega. Nii ma siis avastasingi, et kõikvõimas Tallinna Linnateater tuleb Põlvasse külalisetendust andma. Ja nii uskumatu, kui see ka polnud, siis piletid olid täitsa saadaval. Mis siis muud, kui tuli pilet ära osta, autole hääled sisse panna ja Põlvasse teatrisse sõita. Nii siis juhtuski, et mais vaatasin järjest kolme lavastust, mis rääkisid ajaloolistest inimestest. Kes neist siis olid vähem ja kes rohkem tuntud. Ma ikkagi loen Köstri ka ajalooliseks isikuks, sest vaevalt, et Eestimaal on mõnda inimest, kes pole midagi kuulnud Oskar Lutsu raamatust "Kevade" (või filmist) ja ei teaks sealset Köstrit. Olgugi, et Köster on kirjanduslik tegelane, siis ikkagi Eestis on ta omamoodi ajalooline kuju.
Mina konkreetselt otsustasingi lavastust ainult sel põhjusel vaatama minna, et tegemist on Tallinna Linnateatri lavastusega. Ilmselt kõik vähem või rohkem teatrihuvilised on kuulnud kui võimatu on Tallinna Linnateatrisse pileteid saada ja kui häid lavastusi seal tehakse. Mu kõrval istuvad naised olid lausa arvamusel, et Tallinna Linnateatril on oma maffia, kes iga kord kõik piletid ära ostab ja seega pole tavalistel inimestel mingit võimalustki sinna pileteid saada. Ma siiski mingit maffia olemasolu ei usu. Aga ära tahtsin näha, et mida head see Tallinna Linnateater siis pakub. Seda enam, et teater tuuakse põhiliselt koju kätte.
Ma teadsin küll, et Danzumees on oma blogis (SIIN) sellest lavastusest kirjutanud, kuid mitte ei mäletanud, kas ta kiitis või laitis. No ja nii laisk olen ma ka, et ei viitsinud üle ka lugema minna, mida ta siis tol korral täpsemalt kirjutas. Nüüd kui olen lavastust näinud, julgesin üle vaadata, et kas siis kiitis või laitis. Pigem talle ei meeldinud, kuigi ma ei saanud aru, kas ei meeldinud selle häiriva piiksu pärast, mis segas etenduse nautimist, või oli seal veel midagi. Igatahes on see huvitav, sest tavaliselt kui mulle lavastus ei meeldi, siis talle on need lavastused ikka meeldinud. Aga seekord ei meeldinud mulle ka.
Kohe algusest peale ei suutnud ma mingil põhjusel etendusele keskenduda. Juba esimese paari repliigi järel sain aru, et tegemist on igava monoloogiga, kus köster ainult sõimab ja räägib, miks ta neid lapsi vihkab, keda ta õpetama peab. Igatahes täpselt sellise mulje mulle alguses etendus jättis. Eriti ebameeldiv oli kuulata, kuidas Köster soovis lastele auk pähe puurida, et nende rumalused siis sealt kaudu välja saaksid voolata. Või kui Arno Tali ja Raja-Teele läbi jää kukkusid, siis soovis Köster, et nad oleksid sinna ära külmunud. Või edasisest haigusest mitte eluga välja tulla. Vot sellised õudused tegid teksti minu jaoks vastuvõetamatuks. Eriti häiris see, kuidas Köster absoluutselt kõiki vihkas. Siiski oli seal paar head lauset ka. Näiteks: "Ma ei ole tegelikult paks. Lihtsalt see rätsepmeister Kiir ei oska riideid õmmelda. See Kiir on lihtsalt loll." 
Ma tegelikult ei teagi, kas põhjuseks, miks mulle etendus ei meeldinud, oligi eelkõige see, et üks inimene nii kuri on. Ma mõtlesin päris mitu korda, et nii kurja inimest ei saa olemas olla. Eriti ei saanud ma aru, et miks nii kuri inimene siis köstriks, ehk jumalasulaseks pidi hakkama. Või ei meeldinud etendus mulle seepärast, et see "Kevade" teema on juba nii ära leierdatud ja kõikidel inimestel on juba kooliajast saadik sellest küllastumus. Samas, kui kõik küllastunud oleksid, siis ei oleks inimesed vist seda teatris vaatamas. Minu jaoks võis etendus tegelikult igavaks jääda ka ainuüksi seetõttu, et tegemist oli monotükiga. Ma pole monolavastusi küll väga palju näinud, kuid need kipuvad sageli olema minu jaoks igavamad, kuna laval on ainult üks näitleja. Mingil hetkel muutub selle ühe näitleja vaatamine üksluiseks. Ma leian, et hea monitüki suudab välja mängida ainult väga suurepärane näitleja. 
Tegelikult pean ma nüüd iseendale vastu rääkima ja tunnistama, et Peeter Tammearu on väga hea näitleja ja tema mängimist oli tore vaadata. Ainus etteheide, mis mul lavastajale näitleja valikul oleks, on see, et köstrit oleks võinud keegi vanem mängida. Filmist mäletame me kõik ju köstrit kiilakana ja peaaegu valgeks kulunud juustega. Tammearu veel nii kiilakas ei ole ja juuksed olid tal ka tumedad. Aga see on puhtalt minu enda viga, et mina oleks kedagi vanemat köstrina näha tahtnud. Muus osas mul näitleja suhtes kriitikanooli pole. Tegelikult ma arvan, et Peeter Tammearu sai rolliga nii hästi hakkama, et see ongi põhjus miks mulle etendus ei meeldinud. Tammearu lihtsalt oli alguses nii vihane ja kuri, et ma tõsimeeli hakkasin teda vihkama (tegelikult ikka hakkasin vihkama Köstrit, mitte Peeter Tammearut). Kui alguses tundus mulle, et meile näidatakse ainult kurja köstrit ja nii polegi Tammearul midagi näidata (kogu etenduse ajal ainult karjuda pole väga eriline andekus), siis tegelikkuses oli monolavastus ikka nii osavalt ja hästi seatud, et Peeter Tammearu sai oma näitlejavõimeid väga mitmekülgselt demonstreerida. Lisaks kurjale laste(inimese)vihkajast köstrile sai näha köstri kurja moori, noorukest teenijatüdrukut ja isegi köstrit ennast väikese poisikesena. Ja seda kõik ühe inimese esituses. Vahepeal vahetusid registrid ja tunded lausa sekunditega, mis näitas ikka väga hästi Peeter Tammearu andekust.
Tegelikult loo lõpp oli minu jaoks üllatav ja kuigi ma korraks mingil hetkel kahtlustasin, et äkki Köster vihkab lapsi seetõttu, et ta on ise kunagi samasuguste lapsevihkajatega koos pidanud olema, siis ma päris sellist lõppu oodata ei osanud. Ma ei tahaks lõppu detailselt ette ära rääkida, aga ütleme nii, et mulle meeldis lõpp rohkem, kui algus. Etenduse lõpuks sain ma aru, et isegi Köster on lihtsalt inimene ja ta vihkab lapsi põhjusega. Kui tegelikult vihkab. Samuti sai õhtu lõpuks selgeks see, et tegelikult ei ole see päris klassikaline vihkamine, vaid pigem kadedus selle üle, mida Köster ise enam tunda ei saa. Või pigem valu, mida põhjustab kunagiste unistuste purunemine. Ja alati jääb oht või hirm, et kui minu elu läks nässu, siis mis siis, kui teistel ei lähe ja neil läheb paremini.
Ma isegi ei tea, kellele ma seda lavastust soovitaksin. Kui Teile "Kevade" film meeldib, siis võib-olla teile meeldib see lavastus ka. Samas, kuna me oleme filmis harjunud lastele kaasa elama ja pigem Köstrit kurjaks pidama, siis ei pruugi kõnealune lavastus meile meeldida. Ma arvan, et eelkõige kõik need, kes armastavad/naudivad Peeter Tammearu näitlemist, võiksid seda lavastust küll vaatama minna. Või need, kes üldse igasugust monolavastust naudivad. Saate tund ja 35 minutit puhast talenti nautida. Aga sellest, miks see Tallinna Linnateater nii populaarne on, ma selle lavastuse kontekstis küll aru ei saa. Polnud minu meelest nii väga eriline lavastus. Samas saalis mõned inimesed ikka naersid pidevalt. Mõni mees ikka naeris kõvasti ja üle saali. Äkki tundsid nad Köstris iseenda ära? Kes seda teab. Mina igatahes etenduse lõpuks teatrisse minekut nii palju ei kahetsenud kui alguses, aga pean siiski tunnistama, et lootsin Tallinna Linnateatrilt ja Andrus Kivirähkilt kordades rohkem, kui ma seda selle ühe tunni ja 35 minuti jooksul sain.

Autor ja lavastaja: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Kalju Karl Kivi
Valguskujundaja: Neeme Jõe
Mängib: Peeter Tammearu


Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

kolmapäev, 17. mai 2017

Paljasjalgne Debora

16.mail 2017 Kuressaare Linnateatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas
Foto: Fotoliis
Ma ei mäletagi enam, millal mul selline tunne oli, et nii kui mängukava lahti võtan, siis muudkui tahakski ainult teatris käia. Praegu igatahes on jälle see periood peal. Nii ma siis avastasingi, et Kuressaare Linnateater tuleb oma lavastusega "Paljasjalgne Debora" Tartusse. Ma pole ühtegi Kuressaare Linnateatri lavastust kunagi varem näinud. Mingeid kiidusõnu vist olen siit-sealt kuulnud nende kohta. Ometigi teadsin ma kohe, et seda lavastust tahan ma vaadata. Ja nii sündiski.
Etteruttavalt võin juba ära öelda, et igati tore õhtu oli. Ma ei tea, kus ma vahepeal käinud olen (ilmselt igal pool mujal, kui Vanemuise väikeses majas), aga nii tore oli jälle üle pika aja neid tuttavaid publikuteenindajaid näha. Ma ilmselgelt käin liiga palju väikeses majas, kui ma ainult sealseid töötajaid kõige paremini ära tunnen. Tegelikult tunnen mõned teised ka ära, aga väikeses majas on mu meelest kõige sõbralikumad teenindajad. Lisaks sattusid mulle saalis mõlemale poole kõrvale istuma soliidsed vanemad prouad, kes mulle kõrvale istudes viisakalt "Tere õhtust" ütlesid ja pärast lahkudes "Head õhtut" soovisid. Ma olen teatris palju käinud, kuid sellist võhivõõraste viisakust pole ma varem kohanud. Aga see oli nii tore. Olgu, ma alguses olin ikka natukene ehmunud ka, et ma ju ei tunnegiseda inimest ja miks ta mind teretab. Ma peaks seda järgmine kord teatrisse minnes katsetama. Kaks võimalust: ma kas teen ka teistel tuju heaks või vaatavad nad mind nagu napakat, et miks ma neid teretan, kuigi me ei tunnegi teineteist. 
Ja siis oli see aeg käes, kus saal läks pimedaks ning sai etendust nautima hakata. Nii kui vana Debora (Piret Rauk) lavale tuli, mõtlesin ma, et mida põrgut ma siia teatrisse tulin. Kas ma siis ei mõelnud sellele, et kui Debora Vaarandi oli luuletaja, et siis on kogu lavastus luulevormis. Jah, ma olen selline imelik, kes väga ei armasta värssvormis rääkimist, sest see nõuab mul pingutust, et jutust aru saada. Mitte, et mul selle pingutuse vastu otseselt midagi oleks, aga mu meelest värrsvormis lavastuse vaatamine nõuab endalt mingit eelhäälestust, nagu balletti vaatamine. Ja selleks ma eile valmistunud ei olnud.
Õnneks ikkagi räägiti lavastuses normaalselt. Vahele siiski loeti luuletusi ka, aga see mind sel hetkel enam ei häirinud. Ma arvan, et etendus oli mingi 5 minutit kestnud, kui ma juba mõtlesin, et jumal tänatud, et ma end teatrisse ajasin. Nii head lavastust ei ole ma tükk aega näinud. Ma ei oska isegi ühtegi konkreetset asja välja tuua, miks mulle see lavastus meeldis. Kogu komplekt kokku oli aga lihtsalt suurepärane ja muutis mu toredalt alanud õhtu veelgi toredamaks. Ilmselt olid üheks põhjuseks näitlejad. Kui ma hoolega mõtlen, siis olin nendest viiest laval varem improteatri etenduses näinud ainult Merilin Kirbitsat. No ja improteater ja klassikaline teater on ikka midagi täiesti erinevat. Teised olid minu jaoks jumala tume maa. Andres Raag ja Piret Rauk olid küll telerist tuttavad (mul isegi ei tule ühtegi konkreetset tegelast meelde, keda nad telekas mänginud on), kuid teler ja teater pole minu jaoks võrreldavad. Seega olid näitlejad oma karakteritega huvitavad vaadata. Ei olnud minu jaoks seda igavaks muutuvat "teeme igas lavastuses samu liigutusi ja kasutame sama intonatsiooni". Üks asi oli kindlasti see, et näitlejad olid minu jaoks avastamata, kuid päris kindlalt julgen ma väita, et näitlejad olid ka niisama igati tasemel. 
Ma isegi julgeksin väita, et Andres Raag tegi Juhan Smuuli mängides korraliku karakterrolli. Kohati meenutas Smuul mulle oma prillide ja barettiga kunagise kanal 2 hittsaate Zorrot. Ja see inisev hääl ja rõõmus ning muretu hoiak olid väga kaasahaaravad. Samas Aadu Hint (Arvi Mägi) tundus vastupidiselt Smuulile hästi korralik ja kohati igav mees. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et kas Arvi Mägi üldse näidelda oskab, et see Hint on nii igav. Siis ma sain aru, et ilmselt Aadu Hint oligi selline korralikult igav/igavalt korralik mees. Nende kahe väga erineva mehe omavahelist suhtelmist ja isegi duelli oli väga põnev jälgida. Lisaks kahele eriilmelisele mehele oli laval ka kaks eriilmelist Deborat. Üks noor 24 aastane Debora, kes oli parajalt lapsik ja naiivne, kuid siiski oma põhimõtetele kindlaks jääv. Teine juba vana ja kogenud ning elutarkust täis Debora, kes oma elule tagasi vaatas. Nii nagu oli kahe mehe vestlusi väga huvitav jälgida, oli ka kahe Debora omavahelist vestlust ja kohati siseheitlusi huvitav vaadata. Lisaks käis lavalt läbi ka Aarne Mägi, kes kehastas Anton Vaarandit ja Alo Hoidret. Kuna nende meeste roll Debora elus ei olnud nii suur kui Smuulil ja Hindil, siis oli neid laval näha ainult vilksamisi. Seega need tegelased ja ühtlasi ka neid kehastanud Aarne Mägi jätsid mu üsna külmaks. Oleks ka ilma nendeta hakkama saanud, kuigi ajaloo või kirjandusloo vaatepunktist oli neid ilmselt vajalik käsitleda.
Lisaks äärmiselt kaasahaaravatele tegelaskujudele oli Urmas Lennuki poolt kirjutatud tekst äämiselt nauditav. Lennukile iseloomulikult oli ajalooliste sündmustega läbisegi kajastatud ka tänapäevaseid sündmusi ning ei puudunud ka huumor. Järjekordselt ei ole mul kõik need naljad meeles, aga neid oli nii palju ka, et kõiki poleks ma meelde suutnud ikka jätta. Põhimõtteliselt oligi lugu nii üles ehitatud, et oma 100 aasta sünniaastapäevaks kutsus Debora enda juurde talle tema eluajal olulised olnud mehed. Nii nad seal siis meenutasid oma elatud elu. Nende meenutuste käigus saigi publik kiire ülevaate Debora Vaarandi elust ja mingil määral ka Aadu Hindi ja Juhan Smuuli elust. Kes nüüd kardab, et lavastus liiga kirjanduslikuks muutub, siis seda kartma ei pea. Nagu ma juba kirjutasin, siis on ajaloolised meenutused sageli läbi huumoriprisma meenutatud ja ei puudu ka tänapäevased sündmused. Igatahes ühel hetkel võisin ma saalis istuda hiirvaikselt ja mõelda pingsalt lavalt kostvate luuleridade või tegelase elusaatuse peale ja järgmisel hetkel vappusin ma koos ülejäänud saaliga naerukrampides. Ja nii praktiliselt kogu kaks tundi, mis etendus kestis.
Igatahes oli lisaks väga heale tekstile ja näitlejatööle suurepärast tööd teinud ka lavastaja Raivo Trass. Ega näitlejatöö ju ilma lavastajata ei tule. Ma küll ei ole ühtegi lavastuses käsitletud kirjanikust oma silmaga näinud, kuid kui vaadata neid pilte, mis etenduse ajal taustaks jooksid, siis oli lavastaja suutnud üsna sarnased näitlejad valida. Või olid grimmeerijad/juuksurid nad lihtsalt nii sarnaseks teinud. Kuigi mingi loomulik sarnasus paistis ka ikka olemas olevat. Lisaks oli etenduse tempo päris korralik. Esimene vaatus sai läbi nagu linnulennult. Siiski teine vaatus jäi minu meelest veidi toppama ja ei olnud sündmused enam nii hoogsad kui esimeses vaatuses. Samas kas see oli kogemata või oligi see taotluslik, kuna ajalises mõttes oli Debora teises vaatuses vanem ja ehk ei tormanud nii palju ringi, kui nooruses. Seda teab ainult lavastaja. Igatahes oli lavastus nii hästi lavastatud, et vaheajal oli teatri koridoris näha ainult rõõmsaid ja naerusuiseid külastajaid. Kui ma tavaliselt ikka kuulen vaheajal või peale etenduse lõppu mõnda kriitikanoolt nähtud lavastuse kohta, siis sel korral seda ei juhtunud. Järelikult pole ma ainus, kes etendusega rahule jäi. 
Kui ma enne etenduse algust kuulsin siit-sealt, et täna on teatrisse tulnud ainult kirjandushuvilised, siis ma hakkasin tõesti veidi kartma, et äkki mul on liiga igav teatris. Kartsin, et juhtub nii nagu viimane kord "Vaim masinas" etenduse ajal, kus ma tõesti tundsin, et tegemist on ajalooliselt liiga raske etendusega minu jaoks. Seekord seda siiski ei juhtunud. Ma sain hoopis enda lugemisnimekirja paar raamatut juurde. Kindlasti tahan ma kõik need raamatud läbi lugeda, mida lavastuses kõige rohkem käsitleti. Aga kas selline huvi raamatute vastu näitab seda, et ma olen ka kirjandushuviline? Äkki mul seepärast ei olnudki igav, et ma olen ka kirjandushuviline? Siiski julgen ma nendele küsimsutele vastata eitavalt ja soovitada etendust ka nendele, kes erilised kirjandushuvilised ei ole. Nende jaoks aga, kellele kirjandus ja teater meeldivad, peaks see lavastus aga lausa kohustuslik olema. Seega kes Saaremaale satuvad, siis hoidke Kuressaare Linnateatri mängukaval silm peal. Mängukaval tasub niisama ka silma peal hoida, sest äkki satuvad nad just teie kodukanti külalisetendust andma.

Autor: Urmas Lennuk
Lavastaja: Raivo Trass
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Feliks Kütt
Mängisid:
Merilin Kirbits - noor Debora
Piret Rauk - vana Debora
Andres Raag - Juhan Smuul
Arvi Mägi - Aadu Hint
Aarne Mägi - Anton Vaarandi; Alo Hoidre

Rohkem infot Kuressaare Linnateatri kodulehelt SIIN

laupäev, 13. mai 2017

Anatoomiline teater - midagi teatrihuvilisele tervishoiutöötajale?

10.mai.2017 Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis
Foto: Heiki Leis
Oh jeerum, kui kaua ma pole teatris käinud. Tegelikult pole ma sel aastal üldse mitte väga usinalt teatrisse sattunud. Teadupärast olla loll see, kes vabandusi ei leia, seega las see jääda niisama, miks ma teatris käinud pole. Siiski kui aus olla, siis lisaks miljonile erinevale vabandusele, polnud nagu erilist isu ka.
Blogiauhindadele kandideerimine natukene pani end kehvasti tundma, sest mida ma kandideerin, kui ei suuda sisugi toota. Jällegi võiksin siia miljon vabandust kirja panna, miks ma midagi kirjutanud ei ole. Samas panin end auhindadele juba nii ammu kirja, et tol ajal selle kirjutamisega väga probleemi ei olnud. Aga see selleks. Igatahes tuleb siit nüüd uus postitus.
Täna lihtsalt tundsin hommikul, et mul pole suuri kohustusi ja võiks teatrisse minna ja siis natuke blogida ka. See täna oli teisipäeva 09.05 hommikul. Kõik ettekanded/abstraktid/magistritööd, mille kallal pidin töötama, on peaaegu valmis ja ma võin endale ühe vaba päeva lubada. Suure hurraaga lõin Vanemuise kodulehe lahti ja nägin, et täna on seal Rakvere Teatri külalisetendus (See kõik on tema), mida mul soovitati vaadata ja mida ma ka näha oleks tahtnud. Muidugi olid kõik piletid välja müüdud. Siis nägin, et vanas anatoomikumis mängitakse ajaloolist anatoomilist teatrit ja ma olin müüdud.
Ma ei teagi, mis see täpselt oli, mis minus huvi äratas. Nimelt pole ma eriti suur Merle Jäägeri fänn (v.a. siis, kui ta mõnes seto lavastuses mängib) ja ajaloo huviline pole ma ka kunagi eriti olnud. Kas tõesti piisas mulle, kui tervishoiutöötajale sõnast "anatoomiline", et lavastust mulle maha müüa? Tõde saabub peagi.
Fun fact on see, et ma olin teatrist nii elevil, et ostsin 9.mail piletid ja arvasin, et etendus on sama päeva õhtul ja ronisin teatrisse kohale. Enne seitset logistasime sõbrannaga vana anatoomikumi uksi, aga mingil ime põhjusel uksed ei avanenudki. Selgus, et etendus on alles 10.mai. Aga tõelised fännid pididki varem kohale minema. Sel korral siis lausa 24h varem. Õnneks oli mul ikka järgmine õhtu ka vaba ja sain kenasti teatris ära käia.
Enne etendust oli võimalik giidiga vanas anatoomikumis ekskursioonil käia. Seda võimalust me ka kasutasime. Ma pean tunnistama, et ma arvasin, et meile näidatakse tervet vana anatoomikumi. Kahjuks piirdus ekskursioon maja ees väikese jutuga sellest, kes see Parrot oli. Edasi liikusime majja, kus veidi räägiti sellest kuidas anatoomikum vanasti töötas ja kuidas laipu enne lahkamist hoiti jne. Seejärel läksime üles ringauditooriumi, kus etendus toimus ja seal rääkis ka giid veidi ning seejärel algas etendus pihta. Õnneks olen ma vanas anatoomikumis päris mitu korda käinud veel sel ajal, kui seal see suur meditsiinikollektsioon asus, mis praegu Ahhaaas on. Kuna praegu on vanas anatoomikumis Tartu Ülikooli õppehooned, siis vist päris igale poole ei oleks meid mõteet olnud lasta ka. Kes ei tea, milline ringauditoorium välja näeb, siis allolevalt pildilt on võimalik seda näha. Ühtlasi saate aimu sellest, kui intiimses ruumis lavastust mängitakse ja kui lähedal te näitlejale olla saate.
Pildi autor Heiki Leis. 
Ma õnneks sattusin heasse kohta istuma, nägin kuidas Merle Jääger uksest sisenes ja seega nägin ka seda osa, mis paljudele etenduse algusest nähtamatuks ehk jäi. Lisaks oli mul hea koht ka seetõttu, et ma istusin keskel ja nii ei saanud Merle Jääger otse minu kõrval kõvemat häält teha või minu nina all lauale taguda või minule mõne teema kohta arvamust avaldada. Samas oli mul suurepärane vaade kõikidele nurkadele, kus midagi toimus. Ja prille ka polnud vaja. Kahju oli ainult sellest, et viimases reas ei saanud selga toetada. Ja kuna see ringauditoorium on väga väike, kartsin ma alguses, et ma ei mahu sinna istmetele istuma. Tegelikult oleks õigem kirjutada, et nende istmete vahed on liiga kitsad. Ruum on ka võrreldes teatrisaaliga väike, kuid siiski oli mul rohkem hirm nende kitsaste istmevahede pärast (mis üleval oleval pildil ei tundu üldse nii kitsad olevat). Õnneks seda probleemi siiski ei olnud. Ka päris tursked mehed mahtusid sinna istuma ja isegi mõned kepiga vanaprouad said ronimisega hakkama, seega pole vaja seda ringauditooriumi karta.
Kui ma ekskursiooni ajal juba Kliinikumist paari tuttavat nägu nägin, sain aru, et ma pole ilmselt ainus, kes sõnade „anatoomiline teater“ peale teatrisse läks. Ülejäänud inimesed tundusid minu oskamatule silmale olevat lihtsalt ajaloo huvilised või Tartu Ülikooli muuseumi enda töötajad. Vähemalt ekskursiooni ajal oskasid nii mitmedki külastajad giidi parandada. Tegelikult ka enne etendust teatasid paar inimest, et teatrikavas on mingi ülikooli puudutav viga sees ja mainisid, et Merle Jääger näeb väga Parrot sarnane välja. Eks nad siis teadsid, milline Parrot välja näeb, sest ma polnud varem sellisest inimesest kuulnudki.
Etenduse käigus selgus, et ma vist ikka ei  olnud päris ainus, kes teemast mitte midagi ei teadnud. Nimelt oli auditooriumis ikka päris mitu inimest, kes konkreetselt keset etendust magasid. Nende hulgas ka paar mulle tuttavat nägu tervishoiutöötajate seast. See lubab mul arvata, et tegemist ei olnud päris sellise lavastusega nagu inimesed ette kujutasid, Nii mõnigi ärkas ainult selle peale üles, kui Parrot otse nende ees rusikaga vastu lauda lõi. Täpselt nagu õppejõud loengus magama jäänud üliõpilasi üles äratab. Ma pean tunnistama, et ka minul tekkis päris mitmel korral haigutus peale, kuid ma ikka suutsin seda tagasi hoida. Võib-olla mingitele füüsika või ajaloo huvilistele oli teema huvitav, kuid minusuguse keskmise inimese jaoks jäi teema kohati ikka väga igavaks. Aru ma ei saa, kus see välja reklaamitud anatoomiline teater oli? Kas tõesti laip laval, pidi kohe teatri anatoomiliseks muutma? Ma ikka lootsin, et seda laipa kasutatakse veidi rohkem etenduses ära. Või räägitakse natukene rohkem anatoomiast. Aga see on puhtalt minu viga ilmselt. Tegelikult ei räägitud füüsikast ka seal nii väga palju. Rohkem oli ikka tegemist Parroti elulooga. 
Samas tahaks ma suure aplausi Merle Jäägerile teha mehe rolli eest. Minu meelest oli kogu Merle Jäägeri kehahoiak ja olemus täpselt selline nagu ühel kunagisel ülikooli professoril olema peab. Ma ikka päris mitmel korral avastasin end säravate silmadega ammulisui Mercat vaatamas. Kuidas saab keegi nii andekas olla? Tänaseks on juba mitu päeva möödas ja ma väga konkreetselt enam ei mäleta, mis mulle tema mängus meeldis. Küll aga mäletan ma seda, et mulle meeldis see, kuidas Merca vahepeal ägestus ja ta mängis selle vihastumise nii hästi välja. Või need hetked, kus ta täiesti siiralt mõne külastaja juurde liikus ja sellelt mõne teema kohta arvamust küsis. Samuti ei valmistanud talle probleemi väikesed viperused. See hetk, kui ta veinipudelilt korki maha ei saanud ja korgi lihtsalt vanaaegse sirkliga sisse lõi oli nii hea. Ütles lihtsalt nagu vana rahu ise: „Hea, kui on tehnilist taipu.“ Võib-olla meeldis mulle Parrot seepärast ka, et see oli Merle Jäägeril teistsugune roll ja seega pakkus see mulle üllatusi. Selles mõttes teistsugune roll, et mina olen teda ikka kõige rohkem näinud seto naisi või mingi kõva karakteriga naisi mängimas. Jah, ma tean, et ta on vist 30 aastat tagasi lavakat lõpetades Hamletit mänginud, kuid siis polnud mind veel olemas ja seega oli Parrot minu jaoks tema esimene mehe roll. Ja see oli suurepärane. Lausa nii suurepärane, et kui ülejäänud lavastus mulle ei meeldinud, siis päris mitmel korral tekkis huvi, et milline inimene see Parrot tegelikult oli ja mõtlesin, et tahaks seda tema raamatut lugeda, mis pidi füüsika ka kodustele naistele arusaadavalt selgeks tegema. Igatahes Merca päästis mu teatriõhtu.
Okei, laip meeldis mulle ka. Kui täpsem olla, meeldis mulle see, kuidas laip end Parrot hääle suunas keeras ja vahepeal liigutas. Vahepeal tekkis mul küll tahtmine, et laip võiks nalja pärast, või nii Parroti küsimustele ka vastata, kui ta end juba liigutab. Aga seda siiski ei juhtunud. Minu meelest oleks see päris hea must huumor olnud. Siiski päris ilma musta huumorita ma ei jäänud. Ilmselt ei mõelnud paljud teatrikülastajad sellele, et Parroti saia söömine ja veini joomine keset lahkamisruumi laiba juuresolekul on midagi naljakat. Minu meelest on see täpselt seda tüüpi must huumor, mida mõistavadki need inimesed, kes ise sellises olukorras olnud on. 
Ärge nüüd arvake, et ma laipade juures söömas käin, aga haiglas töötades ei tundu see kuidagi rõve või vastik. Mind ajas see isegi muigama, kuigi peab tunnistama, et ma olin vist ainuke, kes sel hetkel naeris. Nagu ma enne kirjutasin, siis ilmselt ei saanud inimesed sellest huumorist aru. Kuna tegemist oli vana ruumiga, kus põlesid küünlad ja seal oli suur tahvel, siis ilmselt ei seostunud see publikule lahkamisruumiga. Ma olen kindel, et kui Parrot oleks tänapäevases lahkamisruumis oma veini joonud ja saia söönud, oleks see rohkem reaktsioone esile kutsunud. Või oli asi siis selles, et pooled inimesed magasid ja pooled süvenesid ajaloolisse teksti ja keegi lihtsalt ei lähenenud asjale sellise nurga alt. Kuigi jah, see oli vist ka üks väheseid ja ainsaid momente, kus ma naersin. Tegelikult naersin siis ka, kui Parrot teatrit maha tegi. Seal oli ükspäris hea lause, mida ma püüdlikult meelde üritasin jätta, aga tänaseks on see ikkagi meelest läinud. Tegelikult oli seal veel päris mitu ead tsitaati. Oleks pidanud ikka need keset etendust üles kirjutama. Oli mul ikkagi esimest korda võimalus teatris laua taga istuda.
Lõpetuseks pean siiski tunnistama, et ma olin etenduses ikka pettunud ja ei uskunud, et sisu nii igav on. Seega ma ei julge etendust isegi mitte tervishoiutöötajatele soovitada. Ärge laske end petta sõnast „anatoomiline“ – see on lihtsalt Vanemuise lõks publiku meelitamiseks. Ma arvan, et see lavastus võibki meeldida eelkõige ajaloo või füüsika huvilistele. Aga kes mind ei usu, võib ikka teatrisse minna.

Lavastuse autor: Meelis Friedenthal
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Maarja Meeru
Videokunstnik: Janek Savolainen
Valguskunstnik: Kaspar Aus
Muusik: Heiki Palm
Mängisid: 
Merle Jääger – Parrot
Siim Sareal – laip


Rohkem infot piletite ja muu lavastusega seonduva kohta saab SIIT

teisipäev, 2. mai 2017

Eesti Blogiauhinnad 2017 ja auhinnaloos


Kõik need, kes blogimaailmaga vähegi kursis on, teavad et alates 1.maist on käimas järjekordne Eesti Blogiauhindade (edaspidi EBA) hääletus. Minu Facebook eile igatahes kihas erinevate blogijate palvetest nende poolt hääletada. Ma ei teadnudki, et mu tutvusringkonnas nii palju blogijaid on. Õnneks on kõik eri kategooriates, sain vabalt kõigi poolt hääletada. Aga see selleks. Minu praeguse postituse mõte on rohkem selles, et kõik, kes vähegi siia blogisse satuvad, ka minu poolt hääletaksid.
Ah, et miks just minu poolt peaks hääletama? Esiteks sel põhjusel, et kui Teile teater meeldib, siis võiks minu poolt hääletada. Ma kandideerin küll kultuuriblogide kategoorias, kuid 20-st blogist ainult kaks on teatrile keskendunud. Teised kirjutavad põhiliselt filmist ja raamatutest. Kui see põhjus pole piisav, siis võiksite lihtsalt sel põhjusel minu poolt hääletada, et ma saaksin oma eelmise aasta esikohta kaitsta :) Ja kui ka see põhjus pole piisav, siis kõikide nende vahel, kes minu blogi poolt hääletavad ja mulle sellest teada annavad (ükskõik kas siin postituse all kommentaarides, blogi fb postituse all  või minu isikliku fb konto vastava postituse all), loosin välja ühe 20 eurose Piletilevi kinkepileti. Siis saab igaüks minna kas teatrisse, kontserdile või jumal teab kuhu Piletilevi veel pileteid müüb. Seega minu meelest igati hea pakkumine. Teete ainult paar hiireklõpsu ja võite endale 20 euro eest elamusi võita. Seda uudist võib jagada ka, et keegi sellest heast pakkumisest ilma ei jääks. Jagamise eest (nt kui jagate fb-s postitust) saate hääletamisel ühe lisahääle lisaks. Ma tean ise ka, et ma alles eelmises postituses tegin Piletilevi maatasa ja nüüd siis loosin nende kinkepiletit. Põhjus on nimelt ainult selles, et Piletilevil on minu meelest laiem ürituste valik, kuhu saab pileteid osta. Näiteks ma pole veel näinud, et Piletimaailm Weekendile või mõnele teisele suurele üritusele või kontserdile pileteid müüks. Selle loosiga mõtlen ikka ainult oma lugejatele, et Teil oleks võimalikult lai valik oma auhinna realiseerimiseks.

Kindlasti leidub neid, kes arvavad, et minu poolt pole mõtet hääletada, sest see blogi seisab. Mulle vähemalt endale tundub, et blogi on sel aastal üsna vaikne olnud. Imelik mõelda, et ma olen ainult kaks korda teatrisse jõudnud. Ma mingil määral siiski süüdistan oma pikale veninud ja mitmeid komplikatsioone kaasa toonud viirushaigust, mille tõttu ma sisuliselt terve jaanuari ja veebruari kodust väljas ei käinud. Teatrisse minek oli sel ajal viimane asi, mis pähe tuli. Ja kui tuligi, siis köhaga teatrisse minnes oleks ülejäänud saalisviibijad mu sealt kohe minema ajanud. Nii ma siis end märtsis teatrisse ajasingi. Ja aprill läks väga kiirelt mööda. Igasugused tähtajad olid, millal oli vaja magistritööd kirjutada ja esitada ja tööl oli kiire ning kuidagi läkski kuu nii mööda, et teatrisse ei jõudnud. Seepärast ongi siin vaikus olnud. Selleks, et päris tühjust ei oleks, olen ikka mõnel teatriga seonduval teemal kirjutanud, mis mul hingel ja südamel on olnud ja mis pole eeldanud teatris käimist. Seega ma loodan, et annate mulle need vaikusekuud andeks. Tegelikult on vaikus ka hea põhjus minu poolt hääletamiseks. Nimelt kui Te minu poolt hääletate, siis hakkab mul südametunnistus tööle ja ma näen, et tegelikult inimesi huvitab mida ma kirjutan. Nii motiveerite mind rohkem teatris käima ja ehk isegi vaatama neid lavastusi, mida ma ise väga heal meelel vaatama ei läheks.

Ja nüüd kõik ruttu hääletama. Kõige lihtsam viis hääletamiseks on vajutada blogi paremas servas  või postituse päises olevale EBA sümboolikaga pildile (pildi juures on ka vastav tekst olemas).