teisipäev, 21. november 2017

Öökuninganna

17. novembril 2017 Karlova Teatris
Pilt pärit Karlova Teatri kodulehelt

Mõni aeg tagasi nägin, et Karlova Teatris on tulekul uus lavastus – „Öökuninganna“. Juba pealkiri tundus mulle huviäratav. Ilmselt samanimelise lille järgi, mis mõningate legendide järgi õitseb ainult ühel ööl aastas. Kui juba lill nii palju elevust tekitab, siis on lootust ka teatrist vähemalt sama palju emotsiooni leida. Nii ma end reede õhtul Karlova Teatrist leidsingi.
Etteruttavalt võin öelda, et oli üllatusi täis õhtu. Esiteks oli saal ringi tõstetud. Seal, kus vanasti oli lava, istusid sel korral pealtvaatajad ja endiste pingiridade asemele oli tekkinud lava. Ma pole päris kindel, kas tegemist on püsiva muudatusega või ainult selle lavastuse tarbeks tehtud ümberkorraldusega. Igatahes laval istudes oli palju parem tegevust jälgida, kuna pingiread ei olnud kõik samal tasapinnal nagu varem ja nii nägi ka tagumistest ridadest mida näitlejad parasjagu tegid. Teine tore üllatusi oli see, et endised puidust kirikupingid, mis olid kõvad ja ebamugavad olid asendunud pehmete ja ilusa kattega seljatoega toolidega. Tegemist pole küll mingi suure muudatusega, aga sageli on just pisiasjad need, mis õige meeleolu loovad. Mina olen vägagi seda meelt, et teatrisse minnes on õige meeleolu juba pool võitu.
Siiski pean tunnistama, et mingit ohhooo efekti ma sel korral teatrist ei saanud,  küll aga emotsioone. Esiteks juba see lavakujundus, mis lõi tõetruu pildi nö „laval toimunust“. Kui tegelastel oli vaja uksest tuppa tulla, siis reaalselt tuldigi teatrimaja uksest sisse. Lisaks oli kasutusel päris pliit, vesi ja elekter. Nii näiteks keedeti tee jaoks vett õige veekeetjaga ja kuigi meile pliiti ei näidatud, siis oli kuulda kuidas induktsioonpliit tööle ja pärast kinni pannakse. Eks pliidilt tulevad toidulõhnad tekitasid ka emotsiooni. Enamasti teatris lavakujunduses lõhna ei kasutata ning ka toit on sageli butafoorne, seega on reaalsete toiduainete kasutamine alati emotsioone tekitav. Ja muidugi suitsulõhn. Kuigi suitsetatakse paljudes lavastustes, siis pole ma varem märganud, et sigaretisuits nii halvasti lõhnab/haiseb. Sel korral tõmbas see suitsulõhn  mul lõõrid korralikult kinni ja mattis hinge. Ma ei kujuta ette, milles viga võis olla, kuid see suitsuhais on tõesti kogu lavastuse kõige negatiivsem asi. Kuigi ma ise ei suitseta, on suitsulõhn mulle alati meeldinud. Vaheajal kuuldud kommentaaride põhjal ei olnud ma ainus. Sellest on muidugi kahju, sest mina isiklikult mõtlesin küll iga kord kui Liina Tennosaar sigareti kätte võttis, et ära nüüd palun seda põlema pane. Selliste mõtete mõtlemine aga segas etendusele keskendumist.
Lavastus ise räägib 72-aastasest Ellist, kes on nooruses Berliinis tuntud ooperilaulja olnud. Praegu elab Elli aga Eestis ühes äärelinnas ja otsib endale hoolekandjat. Elli kuulutusele reageerib noor 20-ndates Jakob, kes on sotsiaaltöötaja ja seni ongi hooldanud surevaid eakaid. Esialgu tundub, et kogu sündmustik keerlebki ühe vana ratastoolis oleva naise ümber, keda noormees hooldama tuleb. Ka noormees on ilmselgelt arvamusel, et tema ülesandeks on eakat daami igapäevatoimingutes (pesemine, riietumine jne) abistada, nagu ta seda siiani teiste eakate abistamiseks teinud on. Siiski saab üsna pea selgeks, et Ellil on oma hoolekandjale hoopis teistsugused ja võib-olla isegi üllatavad ülesanded varuks. Peagi hakkavad publiku ees lahti hargnema lisaks põlvkondade vahelistele erinevustele ka keerdkäigud kahe peategelase elus ning päevavalgele tuuakse ka pikka aega kapis peidus olnud luukered. Muidugi ei puudu lavastusest ka erinevad tunded. Ma pean tunnistama, et sellist sündmuste käiku, mis laval aset leidis, ma poleks vist unes ka oodata osanud. Seetõttu ma siia midagi detailsemat ei kirjuta, et need kes teatrisse läheksid, samasuguse üllatuse saaksid.
Nüüd, tagantjärele mõeldes on Piret Jaaksi „Öökuninganna“ oma sisult sarnane Tom Ziegleri „Grace ja Glorie“-ga. Mõlema näidendi keskmes on eakas naine, kellele tuleb appi temast tunduvalt noorem hooldaja. Kuigi alguses on  põlvkondade vahel arusaamatusi ja usaldamatust, siis lõpuks ei kujuta kummagi põlvkonna esindaja oma elu ilma teiseta ette ja me näeme laval armastust, rõõmu, kurbust ja muret. Just siis kui sa arvad, et oled juba mõlemat tegelast tundma õppinud, sureb eakam ära ja lavastus ongi läbi. Lisaks sisulisele sarnasusele oli Helen Rekkori lavastatud „Öökuninganna“ sarnane Vilja Nyholm-Palmi lavastatud „Grace ja Glorie“-ga, sest mõlemad lavastused keskendusid reaalsetele tegevustele ja kasutasid võimalikult palju ära reaalset keskkonda, kus etendust mängiti. Näiteks Palmi lavastuses keedeti pliidil muna, Rekkori lavastuses tehti pannil kanapada jne. Ainus erinevus oli see, et „Grace ja Glorie“ puhul olid mõlemad tegelased naised, kuid „Öökuninganna“-s oli hooldajaks noormees ja seal tekkis lisaks juurde armastuse liin.
Lisaks sisulisele ja lavastuslikule sarnasusele „Öökuninganna“ ja „Grace ja Glorie“ vahel, oli sarnasuseks ka nauditav näitlejatöö. Kui „Grace ja Glorie“ puhul teadsin ma juba enne etenduse nägemist, et Ülle Kaljuste on suurepärane näitleja ja Hilje Murel tõusis veelgi enam minu lemmikute hulka, siis „Öökuninganna“ näitlejatest olin ma Liina Tennosaare nime kuulnud ja teda mõnes lavastuses ka näinud, kuid pigem mul tema suhtes mingeid ootusi ei olnud. Martin Tikk oli minu jaoks aga täiesti tundmatu nimi, seega ei osanud ma ka temast midagi oodata.
Guugeldades avastasin, et ma olen isegi Martin Tikku näinud suvelavastuses „Inemise igä“. Lugesin nüüd selle postituse üle, et vaadata, mida ma temast tol korral arvasin. Selgub, et väga midagi ei arvanud, seepärast ta mul ilmselt meeles ei olnudki. Ma pean tunnistama, et ka praegu jäi Jakob öökuninganna Elli kõrval kahvatuks. Lisaks tundus mulle, et Martin Tikk oli laval kohmetu ja ei tundnud end seal hästi. Tegelikult ma arvan, et Martin Tikk tabas Jakobi rolli suurepäraselt ära ja see oli Jakob, kelle ebamugavust ja kohmetust ma laval nägin, mitte Martin. Ega Elli suguse daami kõrval pole väga kerge ülesanne end vabalt ja mugavalt tunda. Selles suhtes plusspunktid Martinile, kuid mind ikkagi jäi veidi painama, et äkki ei olnud tegemist rolliga. Käisin ma ju teatris reedel ja esietendus oli neljapäeval, seega on täiesti võimalik, et Jakob ei olnud Martinile veel päris omaseks saanud. See võibki olla ainult minu tunne, aga mingi sisetunne ütles mulle, et Jakobi roll on veel pooleli ja kuidagi rabe.
Küll aga oli Elli omaseks saanud Liina Tennosaarele. Elli on parajalt riukaid täis ja minu meelest suutis Liina Tennosaar kõik Elli pahed ja voorused nähtavale tuua. Lugesin hiljuti Leida Rammo raamatut „Värvilised maailmad“, kus Leida Rammo rõhutab, et näitleja peab mõtlema nagu tema tegelaskuju ja see tagabki suurepärase rolli. Mulle tundub, et Liina Tennosaar mõtles nagu Elli ja seepärast tuli tal see roll suurepäraselt välja. Kõik need karjatused, grimassid, žestid jm olid nagu rusikas silmaauku. Ma ei oska mitte ühtegi negatiivset asja välja tuua Tennosaare rolli kehastamises. Küll aga nägin ma Liina Tennosaart korduvalt laval muigamas ja mind jäi see painama. Mulle tundus nagu oleks Tennosaar noort kaasnäitlejat proovile pannud ja seetõttu nii salakavalalt muianud. Minu silmis ei tundunud need muiged kuigi Ellilikud. Ehk need muiged olidki põhjuseks, miks Martin Tikk mulle laval nii kohmetu tundis. Seda ma võingi ainult oletama jääda.
Ma mõtlesin päris mitmel korral, et miks Liina Tennosaar pole mulle varem näitlejana silma jäänud, ometigi olen ma teda mitmes lavastuses näinud. Sel hetkel kui lavastuse sisu mulle väga palju pakkuda ei suutnud, vaatasin ma laval olevat Liina Tennosaart ja mõtlesin, et tasus teatrisse tulla, sest ma sain sellise elamuse, mida ma pole pikka aega saanud. Mul pole päris pikalt olnud ühtegi näitlejat laval nii huvitav jälgida olnud, kui sel korral. Kindlasti hoian ma nüüd rohkem nendel lavastustel silma peal kus Liina Tennosaart mängimas võib näha, sest ma tahan veenduda, kas ta ongi nii hea, või oli see ühekordne väga õnnestunud roll.
Professionaalse kretinismi vahemärkusena võin öelda, et Liina Tennosaar on vist esimene näitleja, keda ma olen teatrilaval näinud sidemerulli õiget pidi käes hoidmas (ja ausalt ka, seal on tegelikult päris suur vahe kumba pidi sidemerulli käes hoida). Ja selle eest annan ma alati väikese boonuspunkti. Kuigi sel korral ei läinud seda boonuspunkti üldse mitte vaja. Aga see ei puutu tegelikult üldse asjasse. Lisaks ei saa ma aru, miks pannud lavastaja Tennosaart laulma. Ma ei taha hästi uskuda, et üks kunagine ooperilaulja ei hakka oma unistuste aariat kuuldes kaasa laulma. Korduvalt rõhutati küll seda, et Ellil pole enam lauluhäält, aga omaette joriseda oleks ta ikka võinud. Seda enam, et Liina Tennosaar oskab laulda. Ma ei olekski päris aariat kuulda tahtnud, aga mingit jorinat oleks küll kuulata tahtnud.
Kuigi ma pean tunnistama, et sisututvustust lugedes ootasin ma veidi rohkem ooperimaailma tungivat lavastust, mitte niivõrd seebiseriaali süžeed meenutavat lavastust, on tegemist täiesti hea lavastusega. Esialgu panin lavastuse oma sel aastal nähtud lavastuste järjekorras enam-vähem keskele, kuid praegu seda postitust lõpetades on mul tunne, et tegelikult on „Öökuninganna“ veidi kõrgemat kohta väärt. Ma küll ei mäleta, et ma väga palju naerda oleksin saanud, kuid teised saalis naersid. Järelikult saab nalja ka ja päris morbiidse lavastusega tegemist ei ole. Kuna ma juba eespool võrdlesin „Öökuningannat“ ja „Grace ja Gloriet“, siis võtan endale julguse öelda, et „Öökuninganna“ on vaese mehe „Grace ja Glorie“. Ja kuna „Grace ja Gloriet“ hetkel ei mängita, siis asenduseks sobib „Öökuninganna“ suurepäraselt. Kellele need põhjused ei sobi, siis juba ainuüksi Liina Tennosaare pärast tasub teatrisse minna. Ma usun, et keegi ei kahetse. Kui ma siiani olen nähtud lavastuste edetabelit teinud, siis peaks vist hakkama näitlejate edetabelit ka tegema. Igatahes Liina Tennosaar juhib praegu seda tabelit sel aastal nähtud rollide põhjal.
Kuigi sarnasusi oli palju, siis minu jaoks jäi „Öökuninganna“ oma sisu poolest nõrgemaks kui seda on „Grace ja Glorie“. Võib-olla on asi selles, et „Öökuninganna“ tundus mulle isiklikult veidi liiga üle paisutatud ja kohati ebausutava süžeega. Kindlasti ongi olemas selliseid inimesi, kellega on elu jooksul nii palju uskumatuid sündmusi toimunud, kuid seda on veidi kummaline uskuda. Ometigi on see Eesti autori kirjutatud ja peaks mulle kui eestlasele seetõttu rohkem sobima. Siiski seal oli midagi, mis ei haaranud mind nii jäägitult endasse nagu seda suutsid Grace ja Glorie mitu aastat tagasi teha.

Lõpetuseks lisan siia Youtube lingi öökuninganna aariaga ooperist „Võluflööt“


Autor: Piret Jaaks
Lavastaja: Helen Rekkor
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helilooja: Ardo Ran Varres
Mängisid:
Liina Tennosaar - Elli
Martin Tikk - Jakob


Rohkem infot piletite ja lavastuse kohta Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN

teisipäev, 24. oktoober 2017

Beatrice

21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Karoliina Kase
(Kes üleliigset juttu lugeda ei taha, võivad lugemist alustada neljandast lõigust.)
Laupäev oli mul täiesti vaba päev ja ilma igasuguste teatriplaanideta. Mingi aeg nägin linnas jalutades reklaami, et 20. ja 21. oktoobril on Karlova teatris viimased „Koerapäevikud“ etendused. Siit-sealt olin lavastuse kohta lugenud ja tegemist tundus huvitava lavastusega, mida tahaksin näha. Kuigi seda on juba pikalt mängitud, ei olnud mina seda vaatama veel jõudnud. Mõtlesin, et käin 20.oktoobril ja vaatan etenduse ära ning järgmisel päeval siis lähen Vanemuisesse "Beatrice" vaatama. Juhtus aga nii, et 20. oktoober olin haigeks jäänud kolleegi eest tööl ja järgmisel päeval ärgates tundus hea idee ainus vaba päev voodis vedeledes mööda saata.
Ma isegi ei mäletanud, et Vanemuises on „Beatrice“ esietendus samal õhtul. See sama kolleeg, kes haigeks jäi, kirjutas mulle hommikul ja ütles, et nägi Facebookis "Beatrice" esietenduse reklaami ja küsis kas ma olen sinna minemas. Sel hetkel olin jätkuvalt kindel, et ma ei lähe ühtegi etendust õhtul vaatama ja logelen niisama. Aga see küsimus pani mingi mõttepojakese idanema, sest juba mõne minuti möödudes oli mul telefonis Vanemuise koduleht lahti ja uurisin õhtuse etenduse vabade piletite seisu. Lisaks avastasin, et kuna on laupäev, siis saab enne etendust ka etenduse-eelsele ekskursioonile minna. Piletid ostsin siiski alles kella 16 ajal ja juba 17.15 algas ekskursioon. Selle eelloo panin nii pikalt kirja lihtsalt seepärast, et mu lugejad mõistaksid kui kiirelt mul võib tekkida soov  teatrisse minna või miks ma ei osta pileteid pikalt ette.
Teatrisse läksin kerge eelarvamusega. Esiteks polnud ma kindel kui hästi need noored (kes nüüd enam nii noored ja rohelised tegelikult ei olegi) näitlejad hakkama saavad. Ma pole siiani neid veel väga heades rollides näinud ja nii ma siis olen veidi skeptiline nende osas. Nagu pärast selgus, siis ma polegi selles osas ainus inimene. Teiseks pole ma kunagi olnud ka eriline ulmefilmide armastaja. Samas sain ma Vanemuise kodulehel olevast lavastuse sisututvustusest aru, et tegemist on parajas koguses ulmet sisaldava lavastusega. Tegelikult viitab sellele ka lavastuse žanriline määratlus – tulevikuromanss. Kõik see, mis toimub tulevikus, on enamasti meie jaoks praegu ulme valdkonda liigituv. Kindlasti tekib paljudel nüüd küsimus, et miks ma siis üldse teatrisse läksin kui mulle sisuline pool ja näitlejad ei meeldi? Enamasti on sisu ja näitlejad ju põhiline, mille pärast etendust vaatama minnakse. Vastus on väga lihtne. Nimelt olen ma aru saanud, et Ain Mäeots on nö „minu lavastaja“, mulle lihtsalt tundub, et tema lavastajakäekiri sobib mulle kui teatrivaatajale ja nii üritan ma võimalikult palju tema lavastusi ära vaadata. Enamasti on Mäeotsa lavastused minu jaoks positiivse emotsiooniga (välja arvatud "Arkaadia", millest saab SIIT lugeda). Veel olin kuulnud „Beatrice“ kohta kiidusõnu ka Vanemuise hooaja avaüritusel, kuigi pean siinkohal tunnistama, et ega ma tänaseks enam ei mäleta, miks nad tol korral just „Beatrice“ kiitsid. Samuti on kõik Vanemuise töötajad, kellega ma olen kokku puutunud just "Beatrice" eriliselt kiitnud. Järelikult peab tegemist olema hea lavastusega.
Aga põhjust kiitmiseks oli ja on ka praegu. Ning nüüd ühinen ka mina kiidukooriga. Ma pole teatrisse mineku otsusega mitu aastat enam nii rahul olnud, kui sel korral. Ma tahaks lihtsalt öelda: „WELL DONE, VANEMUINE!“ (tlk: Hästi tehtud, Vanemuine!). Sellega võikski kogu postituse lõpetada. Siiski tunnen ma, et pean vist veidi oma kiitust põhjendama.
Mis mulle siis nii meeletult etenduse juures meeldis? Kindlasti lugu ise. Kui ma algselt kartsin liiga ulmeliseks kiskuvat armastuslugu, kuhu on võib-olla kaasatud ka robotid (sest valdavalt eeldatakse, et tulevikus elavadki ainult robotid), siis tegelikkuses oli tegemist täiesti tavaliste ja reaalsete inimestega. Noored, kes on lõpuks lapseootele jäänud. Loost oli aru saada, et see laps on väga kaua oodatud ja planeeritud. Tundub, et nüüd saab elu ainult ilusamaks minna ja suuremat õnne ei saagi olla, sest paari kauaaegne soov ja unistus, saada lapsevanemateks, täitub peagi. Kuni ühel päeval saab Kristi autoõnnetuses surma. Arstidel õnnestub nende väike laps päästa ja nii jääb Tom oma vastsündinud tütrega kahekesi. Neile tõttab muidugi appi Tomi ema Tamara, kuid Tom sooviks Kristit enda kõrvale tagasi. Tänu oma tehnikafännist sõbrale Yock´le leiabki Tom võimaluse, kuidas Kristi enda kõrvale tagasi saada. Nimelt oli Kristi raseduse jälgimiseks pannud endale kiibi, sest nii eipidanud ta ise iga päev end haiglas näitamas käima, vaid kõik tema tervisenäitjaad jooksid kiibi kaudu haiglaserveritesse. See kiip salvestas lisaks Kristi terviseandmetele ka tema teadvust. Nii oli Tomil võimalus peale naise surma tema teadvusega suhelda. Aga hääl pole ikka sama, mis reaalne inimene. Nii avastab Tom peagi, et firma kes tegeles teadvuse digiteerimisega pakub ka surrogaatkehade teenust. Surrogaatkehad on inimeste poolt enne nende surma annetatud kehad, kuhu saab siis hiljem teise inimese teadvuse kiibiga sisse panna ja nii on Tomil võimalik Kristi tagasi saada. Küll veidi teistsuguse väljanägemise ja olemusega, aga vähemalt on tal nüüd olemas see, keda ta vahepeal kõige enam igatses - armastatud abikaasa, kellega ta saab oma lapse üles kasvatada.
Nii tundubki, et esmapilgul lihtsana näiva moodusena on võimalik elada justkui igavesti. Kuid kas see on tegelikult see, mida need inimesed tahtsid? Kas surrogaatkeha kui selline mõjutab inimese teadvust? Kuidas muutuvad peale surrogaatkeha kasutusele võtmist abikaasade omavahelised suhted? Kuidas suhtuvad nende lähedased ja sõbrad nende otsustesse? Millised on inimeste suhted tehnikaimedesse? Seda kõike etendus uuribki. Kuigi see minu poolt kirjeldatud sisututvustus tundub paljudele võib-olla ulmelisena (ka mulle endaletundub see täieliku ulmena), siis ma soovitan ikkagi teatrisse minna, sest saalis istudes ei tundunud see asi pooltki nii ulmelisena kui praegu siin neid ridasid kirjutades/lugedes. Saalis istudes elasin mina tegelastele nii kaasa, et kogu teadvuse digiteerimine tundus loogilise sammuna (kui mina oleksin selles olukorras ja teadus oleks nii kaugele arenenud). Surrogaatkehade kasutusele võtmine tundus siiski veidi ulmelise liialdusena (ufoloogilisena, nagu mu kolleeg ütles). Kuigi meil võib olla kiip, mis säilitab teadvust, kuid me ei saa piltlikult öeldes laibale kiipi sisse panna ja siis eeldada, et tegemist on nüüd elava inimesega. See nö surnukeha on ju mingil konkreetsel põhjusel elamast lakanud, kuidas nüüd siis järsku teadvus saab kogu keha elama panna.  Teadvus ei ole aju ja süda, mida on organismil töötamiseks vaja. 
Loole kaasa elamist soodustas kindlasti kõige enam lavakujundus. Enne etendust (ekskursiooni ajal) ilma igasuguse valguskujunduseta saalis jalutades nägin laval ühte heledat diivanit ja erinevaid lavatasapindasid. Sel hetkel kasvas mu eelarvamus veelgi rohkem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kogu lavakujundus tehakse ära etenduse ajal videolahendusi kasutades. Kohati oli mul tunne nagu ma istuks Vanemuise suures majas ja vaataks kinolinalt filmi, mitte ei vaata reaalajas toimuvat teatrietendust. Kui tegelased olid pargis, siis kuvati nende selja taha park. Kui tegevus toimus haiglas, siis oli näha haigla. Siiski polnud tegemist tühja videopildiga, vaid lava erinevates nurkades oli taustal erinevaid kujundusi võimalik näha. Näiteks selles samas haiglastseenis oli ühes nurgas näha haigla välisuks ja fuajee (milles mina tuvastasin ära Tartu Ülikooli Kliinikumi uue peaukse ja fuajee), lava keskel oli näha vaade haiglapalati aknast ja teises nurgas oli taustaks hoopis monitoril jooksvad elulised näitajad. Ühe hetkega oli võimalik edasi anda nii palju: kuidas mees siseneb haiglasse, kuidas samal ajal tema naise elu eest võitleb ja kuidas haigla akna taga samal ajal läheb elu edasi. Minu meelest sobiks „Beatrice“ lavakujundust kirjeldada sõnapaariga „tehnoloogiline ime“. Juba ainuüksi selle „ime“ pärast tasub seda lavastust vaatama minna. Üks lavastus ja te näete kõik Vanemuise suure maja uue lava tehnilised võimalused ära. Lisaks helisüsteem on nii hea, et mitte midagi tekstist ei lähe kaduma ka rõdul istudes.
Tavaliselt mind jubedalt häirib kui videoinstallatsioone liiga palju lavastustes kasutatakse. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis tavaliselt vist pole nendes installatsioonides väga inimesi  või konkreetseid objekte kujutatud. Pigem on seal mingid abstraktsed kujundid (nt Maarjamaa rännakutes olid taustaks lilled, mis kasvasid ja kahanesid), mis konkreetse situatsiooni kohta annavad harva ettekujutust. Sel korral näidati sageli videos ka inimesi või oligi tegemist konkreetse kohaga, kus laval toimuvad sündmused aset leidsid (nt park, surnuaed, autotee jne). Sellisel moel kasutatuna on videokujundus väga oluline osa lavastusest. Mul on äärmiselt hea meel, et Ain Mäeots otsustas „Beatrice“ lavastada ja et ta oskas ühes lavastuses ära kasutada kõik uued tehnilised võimalused, mida Vanemuise suur lava pakub. Võib-olla on ka etenduses kasutatud tehnilised võimalused üheks põhjuseks, miks etenduses räägitav lugu minu jaoks liialt ulmeline ei tundunud. Kui teatrisaalis on võimalik teatrit teha nii, et lisaks näitlejatele laval, on võimalik samal ajal näidata reaalajas ka näitlejaid lava taga või lava all või teises lava nurgas suurelt ekraanilt, siis ei ole ebareaalne võimalus, et kunagi on võimalik inimese teadvust digiteerida. Kogu selle tehnikajutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et sellised tehnilised lahendused sobisid „Beatrice“ lavastusse nagu rusikas silmaauku ja mul on hea meel, et Ain Mäeots leidis kirjaniku, kes kirjutas näidendi mis võimaldas ühe korraga demonstreerida uut tehnoloogilist teatrit. See on peaaegu nagu uus teatriuuendus. 
Kui ma enne ütlesin, et üks põhjus, miks ma eelarvamusega teatrisse läksin olid näitlejad, siis ma sel korral ei saa nende kohta mitte midagi halba öelda. Mind küll veidi häiris, et Kristi tegelaskuju mängisid kaks erinevat näitlejat (Kärt Tammjärv ja Marian Heinat). Ma saan aru, et surrogaatkeha oligi täiesti teine inimene ja siis on loogiline, et ka teine näitleja mängib. Aga millest ma aru ei saanud oli see, et kui Kärt Tammjärv Kristit mängis surrogaatkehana, siis miks teine Kristi ka aeg-ajalt laval ringi kõndis. Minu loogika ütleb, et kummitus ta ei saanud olla, sest teadvus oli ju samal ajal surrogaatkehas. Või oli ta siis Tomi soovunelm, et ta tahaks ikkagi Kristit tagasi sellisena nagu ta teda ka füüsilise välimuse järgi mäletas? See küll ei sõltu näitlejatest, vaid lavastajast, kuid ikkagi oli see kuidagi häiriv. Sel korral ei häirinud mind näitlejatöö osas miski. Sõnadest sain aru ja näitlejate rollid ei meenutanud ka nende varasemaid rolle. Ju ma siis olen nende samade eelarvamuste tõttu liiga vähe neid näitlejaid laval näinud ja pole kõikide nende maneeridega kursis veel. Üks kolleeg, kes ka samal etendusel viibis mainis küll järgmisel päeval, et talle Kärt Tammjärv ei meeldinud, sest ta pidi igas lavastuses samasugune välja nägema. Minu meelest on Kärt Tammjärvel lihtsalt selline huvitav nägu, mis jääb kuidagi silma ja võib-olla see mõjutab mõningate inimeste jaoks tema rolle. Mulle on ta ka alati sellise malbe ja heasüdamliku tüdruku mulje jätnud oma välimuse tõttu ja eks see kandub tema rollidesse ka üle. Siiski sel korral mina seda head tüdrukut nii palju ei näinud. Pigem oli tegemist ühe ehmunud naisega, kes ei saa ise ka aru, mis temaga päris täpselt toimub. Seega ma ei saaks öelda, et ta väga sarnase rolli tegi. Mulle ta küll meeldis. 
Üldiselt mulle tundus, et sel korral mängisid kõik näitlejad ühtse meeskonnana. Võib-olla oli see tingitud veidi ka sellest, et Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Marian Heinat ja Veiko Porkanen on kõik ühelt kursuselt Vanemuisesse tulnud ja nad oskavadki koos mängida. Priit Strandberg on neist ka ainult veid vanem (eelmise kursuse lõpetanud) ja kuna tegemist on ühe põlvkonna inimestega, siis ongi laval ansamblimäng kergem tulema. Vähemalt mina jäin nende mängu ja rollidega väga rahule. Võib-olla Linda Kolde kehastatud Laura karjatas vahel liiga dramaatiliselt, kuid see võis olla ka esietenduse närvist tingitud ülemängimine olla. Seda enam meeldis mulle Liina Tennossaar Tamara rollis. Esiteks on ta teistest tunduvalt vanem (loogiline ju, kui ta Tomi ema mängib) ja teiseks ei ole ta Vanemuise trupis püsinäitleja. Minus tekitas see kohe selle tunde, et ongi „võõrkeha“ sisse toodud, kes tahaks noori aidata kuid kes ikkagi päris kõigest noorte hinge- ja mõttemaailmas aru ei saa. Vähemalt minus tekitas selline kooslus väikese kuid mõnusat nüanssi lisava kontrasti.
Veel jäi mulle silma Kaisa Riivald (kes tegelikult on antud lavastuse inspitsient), kes kehastas medõde. See on nüüd professionaalne kretinism, aga tänapäeval pole enam medõdesid. Meil on ainult õed. Lugupeetud Vanemuine võiks selle kavalehel ära muuta. Tehke siis õest vähemalt arst, sest reaalses maailmas ikkagi annab arst lähedastele sellist informatsiooni, nagu õde etenduses Tomile andis. Samas kui meil kõik arstid välismaale tööle lähevad, siis äkki tulevikus ongi õed meil nii hinnatud spetsialistid, et haiglasse sattudes on just õde see autoriteet, kes dokumentidele allkirju võtab ja elulisi otsuseid vastu võtab. Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et see õe roll oli veidi jäik. Aga kuna tegemist pole kutselise näitlejaga, siis anname andeks. Kui ma juba oma professionaalse kretinismiga lavastust vaatama hakkasin, siis topeltpunktid tulevad täisfunktsionaalse haiglavoodi kasutamise eest. Kuna see voodi maksab nii palju, et isegi haiglates pole selliseid voodeid palju, siis tekkis mul lihtsalt huvi, et kuidas Vanemuine selle voodi endale sai. See ilmselt on üks teatriimedest.
Nagu ma alguses ütlesin, siis sel korral midagi väga negatiivset välja tuua ei olegi. Mõned pisidetailid vist ikkagi said kirja, mis positiivsusest ei pakatanud, kuid need on väikesed vihmapiisad suures meres. Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada lühike ja tabav kiidukiri, siis tuli jälle pikk ja lohisev ja laialivalguv tekst. Ma siiski loodan, et ma oma tekstiga kedagi ära ei hirmutanud. Tegelikult on tegemist väga hea lavastusega, mida ma soovitan vist küll kõikidel vaatama minna. Mina näiteks planeerin seda uuesti vaatama minna. Mitu korda vaatan ma tõesti ainult neid lavastusi, mis mulle väga-väga meeldivad. Küll aga olen ma järgmisel korral targem ja varun paki taskurätte kaasa. Nimelt meeldis mulle etendus ikka nii palju, et pisarad tulid silma ja ma nägin kurja vaeva, et oma värisevat alalõuga ohjata. Kuna pisarad minu silmis on märk heast etendusest, siis värisev alalõug on juba midagi uut. Vihjates oma alalõuale julgen öelda, et tegemist on suurepärase etendusega. Nüüd kui ma olen oma kirjutisega lõppu jõudnud, tundub mulle, et ma ikka ei suutnud kogu seda vägevat emotsiooni mitte grammigi edasi anda. Seega peate ise lihtsalt teatrisse minema ja seda emotsiooni kogema.

Ma ei oskagi muud öelda, kui HÄSTI TEHTUD, VANEMUINE! 

Autor: Siret Campbell
Lavastaja: Ain Mäeots
Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor: Emer Värk
Originaalmuusika ja helikujunduse autor: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Meelis Lusmägi
Liikumisjuht: Britt Kõrsmaa
Mängisid:
Priit Strandberg - Tom
Kärt Tammjärv - Naine haiglas, Kristi surrogaatkeha
Marian Heinat - Kristi
Veiko Porkanen - Yock
Linda Kolde - Laura
Liina Tennossaar - Tamara (Tomi ema)
Karol Kuntsel - Theodor 
Silver Kaljula - Mängujuht; Pixie
Nora Ann Lunge - Roosi
Kaisa Riivald - õde

Rohkem informatsiooni, pilte, artikleid jms ning pileteid etendustele saab osta SIIT


PS! Kuna tegemist on William Gibsoni raamatu "Neuromant" dramatiseeringuga, siis on ilmselge, et ma kavatsen ka raamatu läbi lugeda. Kui keegi on seda raamatut lugema juhtunud, siis võiks teada anda, mis mõtteid ja emotsioone see raamat tekitas.

reede, 13. oktoober 2017

Teatriarmastus on meil veres


Eelmisel nädalavahetusel olin vanaema juures ja otsustasime onunaisega vanaemal ühe tagatoa korda teha. Põhiliselt on seal toas raamatud ja kangad ja lõngad ja kõik muu, mis mulle huvi pakub. Seepärast olin ka nõus koristama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ühest sahtlist, kus olid lasteraamatud leidsin ma ühel hetkel mõned kolletunud lehed, millelt vaatas mulle suurelt vastu Vanemuise nimi. Otse loomulikult pidin ma koristamise hetkeks pooleli jätma ja asja lähemalt uurima hakkama. Mõned lehed olid käsitsi kirjutatud ja mõnedele olid kleebitud ajaleheväljalõiked. Aga need kõik lehed rääkisid teatrist või täpsemalt Vanemuisest. Ühesõnaga oli kohe näha, et need on keegi ise kokku meisterdanud.
Kahjuks ei olnud lehtedel kirjas, kes need koostanud on ja mis aastal. Lugedes sain aru, et artiklid pärinevad 1979. aastast, ilmselt on siis kogu see asi samal aastal kokku pandud. Ema ütles, et tema seda kohe kindlasti teinud ei ole ja arvas, et ehk on see mu tädi tehtud. Nimelt olla mu tädi lapsena ballettitantsija karjäärist unistanud. Ühesõnaga mu tädi oli sel ajal siis umbes 12 või 13-aastane (eeldusel, et see nö referaat on tehtud aastal 1979). Tänapäeval vist ei teeks ükski selles vanuses laps sellist asja. Aga siis olid teised ajad. Ma isegi ei tea, kas see oli tädil enda suurest huvist balletti ja teatri vastu tehtud, või oli tegemist kooli kohustusliku referaadiga. Igatahes oli seda omal ajal nii oluliseks peetud, et raamatute vahele ära panna, mitte ahjus ära põletada.
Ilmselt paljude jaoks tundub sellistee lehtede leidmine üsna mõttetuna. Ma olen päris kindel, et kui mina poleks neid lehti leidnud, siis oleks keegi teine need leidnud ja ära põletanud. Mina vedasin need endaga koju ja skännisin arvutisse. Kuigi seal pole väga palju teksti, siis see on ikkagi ajalugu ja võib-olla pakuvad need mõned read ühel päeval (kasvõi praegu) kellelegi huvitavat lugemist. Ma isegi mõtlesin korraks need skännitud paberid Vanemuisesse saata, et äkki neile pakuks selline asi huvi. Igatahes ma veel mõtlen sellele.

Nüüd lasen piltidel enda eest ise rääkida.
Ärge küsige, miks keskmise veeru lõpp tagurpidi on kleebitud. Aga kellel huvi on, saab vast selle väikese lõigu ikka loetud

neljapäev, 12. oktoober 2017

Tulleminek

11.oktoobril 2017 Sadamateatris

Foto autor: Maris Savik
Sirvin aeg-ajalt (nii kord päevas või üle päeva) Vanemuise mängukava just eelkõige selle mõttega, et äkki just täna mängitakse midagi sellist, mida ma näinud pole ja mida tahaks vaatama minna. Ütlen etteruttavalt ära, et ostan pileteid seepärast nii hilja, et oma ISIC kaardiga saan veel tudengisoodustust kasutada ja Vanemuises on tund enne etendust tudengitele piletid väga heade hindadega. Või siis selleks, et näha mis külalisetendusi Vanemuises mängitakse. Nii jäävad paratamatult silma ka need lavastused, mis mind esialgu pole kõnetanud ja mille osas olen ma üpris kindel, et seda lavastust ei taha ma küll näha. Nii oli ka seekordse lavastusega.
Esialgu tundus "Tulleminek" midagi sellist, mis mind kohe kuidagi ei kõneta. Esiteks on tegemist ooperiga ja teiseks Eesti autori (Märt-Matis Lill) ooperiga. Mitte, et ma ooperist ja Eesti autoritest midagi halvasti arvaks, aga ütleme nii, et mul on nendega seoses omad kõhklused. Mu kolleeg, kes kuulis, et ma lähen Sadamateatrisse Eesti ooperit vaatama, oli isegi veel skeptilisem. Kuigi ta mulle seda välja ei öelnud, jäi mulle mulje, et ega ta mind päris adekvaatseks inimeseks ei pidanud, et ma sellist asja vaatama lähen. Siiski pean ma endale tunnistama, et siiani pole mul ühtegi halba ooperikogemust olnud ja igal korral hakkan ma järjest rohkem ooperit armastama. Seega mind teiste arvamus väga ei kõiguta. Nii ma siis hakkasin järjest rohkem mängukavas "Tullemineku" nimele klõpsama ja sobivaid kuupäevi vaatama. Mida rohkem ma seal lehel käisin, seda rohkem kasvas ka huvi.
Ma ausalt öeldes ei suutnud lihtsalt ette kujutada, kuidas näeb välja ooper Sadamateatris. Samas võib Sadamateatri blackbox-tüüpi saal ja ooperi sõjatemaatika kooslus väga huvitav ning nauditav olla. Ja see on peamine põhjus, miks ma teatrisse minna tahtsin. Boonusena veel reaalsete inimeste mälestused Esimesest maailmasõjast (mis tähendab, et lool on tõepõhi all ja kõik pole välja mõeldud) kombineerituna Trooja sõja (selles osas olen ma veidi skeptiline) ja Eesti rahvalauludega. Eriti meeldib mulle mõte rahvalaulude esitamisest ooperisolistide esituses. Ega kodulehel olevad pildid ka teatriisu ei vähendanud, hoopis vastupidi. Eriti meeldis mulle see pilt, mis antud postituse päises on. Ma loodan, et ma nüüd oma ootusi väga üles ei kerinud...
Sadamateatrisse jõudes algas üsna pinev ootamine,  et saali pääseda. Mulle tundus, et sel korral tuli kohe eriti kaua oodata, enne kui saaliuksed avanesid. Samas sai oodates sümfooniaorkestri pillide häälestamist kuulata. Ja seda suurem oli üllatus, kui saali minnes juba näitlejad ees ootasid. Kuigi, kui ma järgi mõtlen, siis minu üllatus oli suurem pitsist seina üle (mida on ka postituse päisepildil võimalik näha), kui saalis tegutsevate näitlejate üle. Teine üllatus oli orkester, keda ma saali sisenedes üldse ei näinud, kuid ooperi puhul on orkestri olemasolu hädavajalik. Orkester oli lihtsalt rõdule pandud ja jäi saalis istuvast publikust paremale poole ning kuna ma oma pead paremale poole väga pöörata ei saa, siis ei näinudki ma esimese hooga orkestrit. Selles suhtes kehva asetus, et kui tahaks orkestrit või dirigenti vaadata, siis peab jube palju rabelema, et midagi näha. Teisalt jälle geniaalne lahendus, et inimeste fookus laval toimuval hoida ja orkestrilt eemale juhtida. Jälle tuli mulle mu kolleeg meelde, kes ooperis muusikat kuulab ja dirigenti jälgib, kui laval toimuv pinget ei paku. Muusikat oleks ta kuulata saanud, aga dirigendi jälgimisega oleks keerulisemad lood olnud. Võib-olla viimases reas istudes oleks orkestrit ja dirigenti paremini näinud, kuid see polnud minu eesmärk. Ilmselt pole ka teiste külastajate eesmärk.
Vaheajal kuulsin siit-sealt, et nii mitmedki külastajad olid tulnud just selle mõttega, et muusikat kuulata, kuid pidid tunnistama, et laval toimuv oli nii kaasahaarav, et muusika kuulamiseks neil aega ei olnudki. Ma pole siiani kindel, kas minu jaoks oli tegevus kaasahaarav sisu või väikese saali poolest. Etenduse alguses tundus mulle, et ma ei saa mitte midagi aru, mis toimub. Lihtsalt laulusõnadest oli raske aru saada (nagu ilmselt ooperi ja opereti puhul sageli võib juhtuda) ja ma ei saanud ka väga pihta sellele, mida nüüd tegelased laval tänapäevase Postimehe lugemisega öelda tahavad. Õnneks hakkas mõne hetke pärast ka suurem tegevus pihta ja siis läks asi huvitavaks. Ma ei saanud ise arugi kui haaratud ma etendusest olen, enne kui üks tugevam trummipõrin mind võpatama pani. Ja neid võpatusi, mis mind Esimesest maailmasõjast aastasse 2017 tagasi tõid, oli palju. Siiski kõige hirmutavamad olid minu jaoks need kohad, kus relvad publiku poole suunati. Ma pole kunagi arvanud, et ma relvi kardaksin ja olen korduvalt unistanud lasketiiru külastamisest. Isegi riigikaitselaagris olles polnud hirmus, kui keegi klassikaaslastest päris relva kogemata minu poole suunas. Sel korral oli aga väga hirmutav, kui lavalt relv publikusse suunati. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et ma olin end loosse pühendanud ja seetõttu mulle tunduski, et sõdurid sihivad konkreetselt mind ja ma pean oma elu eest nüüd palvetama hakkama. Või oli see lihtsalt illusioon, sest sõdurid olid minuga samas ruumis ja meie vahel puudus suur ja turvaline lava. Kõik, mis laval toimus, toimus nüüd – siin ja praegu ja kõik ruumis viibijad olid selles osalised. Mis iganes see ka ei olnud, siis päris huvitav ja kohati hirmus kogemus oli. 
Nüüd oleks vist viimane aeg kirjutada sellest, mis ooperi süžeeks on. Kindlasti on kõik aru saanud, et ooper räägib sõjast. Mina võrdleksin ooperit isegi „Nimed marmortahvlil“ raamatu/filmiga, kus noored koolipoisid lähevad sõtta. Eks „Nimed marmortahvlil“ ongi ju tõestisündinud lugude põhjal kirjutatud ja sellest võib-olla on ka kahe teose omavaheline sarnasus tingitud. Eriti tugevalt lõi sarnasus minu silmis välja sel hetkel, kui noored poisid laval rääkisid et nad on alles 17-aastased ja neil on terve elu veel ees, kuid nüüd peavad nad sõtta minema. Kogu etenduse jooksul näemegi kuidas need samad koolipoisid kasvavad kõike näinud meesteks/sõduriteks.
Kõikide erinevate emotsioonide edasi andmiseks kasutatakse „Tullemineku“ puhul nii draama- kui muusikalavastuse elemente. Ooperilaul vaheldub draamatekstiga ja vastupidi. Minu meelest oli nii hea, et draamanäitleja (Jaanus Tepomees) oli kandvasse rolli pandud ja ta ei laulnud mitte sõnagi. Kohati aitas tema rääkimine ka laulusõnadest paremini aru saada ja nii oli alguses lihtsam järjele saada. Täiesti teise dimensiooni andis lavastusele Kärt Tammjärv oma monoloogidega. Enamasti luges ta sõdurite poolt koju saadetud kirju või mälestusi, mis aitasid veelgi enam mõista sõjas olevate noorte meeste hingeseisundit ning avada sõja koledust selle täies hiilguses. Draamanäitlejate kaasamine ooperisse oli kindlasti õigustatud ja andis loole sügavama tähenduse, kui seda oleks suudetud klassikalise ooperiga saavutada. Siiski usun ma, et sümbioos ooperist ja draamast on just see, mis teeb „Tulleminekust“ nii paljutähendusliku ja mitmeid tahke ning kihte avava loo, mis kisub publiku jäägitult endasse. Näiteks etenduse lõpuks olin ma nii süvenenud, et kui Jaanus Tepomees praktiliselt minu kõrval oma surnud võitluskaaslasega rääkis, siis see oli nii liigutav, et ma pidin pisaraid tagasi hoidma. Sest ma olin ju viimase paari tunni jooksul näinud, kuidas nad kokku kasvasid ja kuidas see sõdur teise sõduri kätel suri. Ja seda pole juba tükk aega juhtunud, et ma loosse nii sisse elan, et ma kurbusest nutma tahan hakata.
Mind kiskus mingil hetkel see pitsist sein ka jäägitult endasse. Lihtsalt nii mõnus oli vaadata, kus jooksevad erinevate linikute/kardinate/motiivide piirjooned ja milliseid mustreid nende motiivide heegeldamiseks kasutatud on. Ja kuigi hämaras saalis tundusid kõik linikud/motiivid esialgu valgena, siis ajapikku hakkas silm eristama ka valge erinevaid toone ja beežikamaid varjundeid. Sama on ka sõduritega. Mundris võivad nad kõik väga sarnased tunduda, kuid tegelikult on nad mingi nüansi poolest teineteisest erinevad. Väga paeluv igatahes. Ma isegi mõtlesin, et kuna Kärt Tammjärve tegelaskuju heegeldab kogu etenduse jooksul, siis oleks huvitav, kui see nö „sein“ peale igat etendust täieneks. Siiski suutsin ma peale lühiajalist pitsi nautimist endale meelde tuletada, et ma tulin teatrisse ja erinevatesse pitsmotiividesse võin ma kodus oma käsitööraamatuid uurides süveneda.
Kuna see pits on minu arvates läbiv element kogu lavastuse kujunduses (ka kodulehel on lavastuse lehel päise pildiks pitsi motiiv), siis ilmselgelt pean ma lavakujundust kiitma. Eriti hästi mõjusid minu meelest Andromache heleda ja õrna kleidi ja valge pitsseina ning ooperisolistide ja –koori tumedate ja maskuliinsete kostüümide ja määrdunud univormide ja nägudega sõdurite vahel valitsev kontrast. Hele sümboliseerimas sõdurite helget poolt – süütust, lootust ja usku paremasse homsesse, samal ajal tume sümboliseerimas ette tulevaid raskusi, võitlusi ja heitlusi. Lavakujunduse osas oli uskumatu ka see, et nii väiksesse ruumi suudeti nii palju inimesi (koor, solistid, orkester, näitlejad ja publik) ära mahutada. Ma arvan, et just see intiimne õhkkond ja lihtne kuid samas paeluv lavakujundus olid need, mis panid mind ja nii mõndagi teist külastajat lavastusse süvenema. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lõpus oleks kogu lava mattunud valgesse uttu (mis praegu kattis ainult põrandat) ja läbi udu oleks kostnud ainult Andromache laul.
Siiski pean ma väikese kurbusega tunnistama, et kõik nii positiivne ei olnud. Kuigi ma teadsin, et etenduses kasutatakse strobovalgust (see on isegi kodulehel välja toodud), siis olin ma ikkagi üllatunud. Nimelt ei uskunud ma, et see strobovalgus nii pikalt vilgub. Siit loo moraal – epilepsiaga ja migreeniga inimesed, ärge minge seda lavastust vaatama, kui te just ei soovi enda terviseseisundi võimalikku halvenemist. (See on vist küll asi, millele suudabainult neuroloogias töötav inimene mõelda.) Minule igatahes piisas sellest paarist minutist, et korralik migreenihoog saada ja ometigi ma panin silmad kinni ja üritasin mujale vaadata kui otse vilkuvasse valgusesse. Teine asi, mis mind etenduse jooksul korduvalt häiris, oli see kui koor või solistid vaikselt taustaks laulsid ja siis keegi neile peale rääkis. Ma oleksin ikka tahtnud mõlemat kuulata, aga kord oli rääkimine laulust üle ja kord laul rääkimisest üle. See aga hakkis minu jaoks nii teksti kui tervikut ja võib-olla oligi see üheks põhjuseks, miks ma vahepeal hästi aru ei saanud, mis nüüd laval toimus. Segaseks jäi minu jaoks ka Trooja sõja elementide kasutamine. Ma usun, et ilma nende elementideta oleks lavastus sama hea olnud. Ja Andromache müstilise kuju asemel oleks võinud täiesti vabalt olla mõni valgesse riietatud Eesti talutüdruk. Siiski ma leian, et need negatiivsed tähelepanekud on nii väikesed, et neile pole olulist tähelepanu vaja pöörata. 
Hoolimata minu (ja mu kolleegi) skeptilisusest lavastuse suhtes, pean ma tõdema, et tegemist oli väga mitmetahulise ja nauditava etendusega. Eriti üllatav on see, et ma jäin teatrikülastusega sedavõrd rahule, kuigi ma olin enne teatrisse minekut lavastuse suhtes skeptiline. Kui ma tavaliselt skeptiline olen, siis skeptiliseks ma ka jään, kui just tegemist pole millegi väga heaga, mis suudab mu skeptilisuse ületada. Müts maha lavastaja Taago Tubina ees, kes sellise lavastuse kokku suutis meisterdada. Sisu poolest pole see küll mingisugune „La traviata“ ega „Carmen“, kuid sõjad on inimkonda alati huvitanud, miks ei võiks siis sõjast rääkiv ooper laia maailma kõnetada? Mind (ja ma usun, et nii mõndagi teist saalis viibinut) see teema kõnetas. Siiski mulle tundub, et mina nautisin käesoleval hetkel lavastuslikku poolt rohkem, kui muusikalist poolt. Lihtsalt mingitel hetkedel jäi laulude sisu liiga igapäevaseks. Ma olen harjunud, et ooperis lauldakse suursuguseid aariaid ja ooperitekstid ei käsitle endas sõnu „perse“, „pori“ jne. Kohati jäi mõnede tekstide puhul tunne nagu keegi prooviks igapäevast teksti lauldes esitada. Kohe meenus mulle mu lapsepõlv, kus me vennaga kujutasime ette, et me oleme ooperisolistid ja laulsime igapäevastest tegevustest ooperilaulja moodi. Nii siis pole ime, et selline esitus professionaalses teatris ei jätnud mulle väga professionaalse ooperi muljet. Aga võib-olla on see lihtsalt minu eripära, et mind see häiris. Näiteks need rahvalaulud olid ooperivõtmes jälle väga head.
Kuigi seda kriitikat tuli nüüd ka ikka natukene, siis tegelikult soovitaksin ma seda lavastust ikkagi vaatama minna. Eelkõige seepärast, et tegemist pole nö „klassikalise ooperiga“, kus ainult lauldakse ja ka sisu on üsna üheselt ja kergesti mõistetav, ning peaks sobima kõigile. Võib-olla saab nii mõnigi ooperit mitte armastav inimene endale seda lavastust vaadates väikese ooperipisiku külge. Lisaks ei tasuks mitte kuidagi karta seda, et EEsti ooper on Itaalia ooperist kuidagi kehvem. Mina igatahes mõtlesin õhtul koju jalutades, et Vanemuine võikski keskenduda ainult muusikalavastustele. Minu meelest tulevad neil muusikalavastused draamalavastustest paremini välja. Igatahes mina plaanin nüüd küll rohkem muusikalavastusi vaatama hakata.


Aitäh Vanemuisele nende emotsioonide eest! Mu usk sellesse, et Vanemuisest võib tõelist teatrielamust saada taastus pärast eilset.

Autor: Märt-Matis Lill
Libretist: Jan Kaus
Muusikajuht: Paul Mägi
Dirigent: Taavi Kull
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Elektroonika: Tammo Sumera
Koreograafia: Janek Savolainen
Osades:
Nekrutid - Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaanus Tepomees, Karl-Edgar Tammi
Rooduülem - Jaan Willem Sibul
Ülemjuhataja - Märt Jakobson
Naised ja oraaklid - Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis
Andromache - Kadi Jürgens
Tüdruk - Kärt Tammjärv
Vanemuise ooperikoor
Vanemuise sümfooniaorkester

Rohkem infot ja pileteid saab Vanemuise kodulehelt SIIN

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Hollywoodi filmitähed

3.oktoobril 2017 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses
Pilt pärit internetist
See oli kunagi kevadel, kui ma märkasin, et Komöödiateater toob Katrin Karisma 70. juubeliks välja lavastuse "Hollywoodi filmitähed". Viimasel ajal Komöödiateater mulle ei istu, kuid kui Katrin Karisma ja Helgi Sallo mängivad, siis nende pärast võiks ju isegi teatrisse minna. Kuna ma kevadel teatrisse ei jõudnud, kui lavastus oma mängukorraga Lõuna-Eestis oli, siis tuli nüüd see viga parandada ja teatrisse minna. Ma tean ise ka, et ma olen veidi noor, et lihtsalt Helgi Sallo ja Katrin Karisma pärast teatrisse minna, kuid lisaks neile tundus ka kahe diiva omavaheline rivaalitsemine piisavalt intrigeeriv teema olema, et etendust vaatama minna. Idee tuli üsna viimasel minutil, nagu alati. Kuna ma arvasin, et emale võiksid Katrin Karisma ja Helgi Sallo meeldida, kutsusin ema ka kaasa.
Nii nagu lavastuse pealkirigi juba reedab, räägib lugu kahest Hollywoodi filmitähest, kelle "parim enne" aeg on juba möödas. Tegemist on ka vanade konkurentidega, kes sel korral sattuvad koos ühte filmi õdesid mängima. Kuna mõlemal on raha hädasti vaja, siis üritatakse omavahelisest konkurentsist hoolimata head nägu teha ja koos mängida. Siiski pole kahe diiva omavahelised suhted nii soojad ja sõbralikud, nagu avalikkusele näidata üritatakse. Kogu sündmustik keerlebki sisuliselt üksteisele "ära panemise" ja enda paremana näitamise ümber.
Selline süžee võiks minu silmis eeldada klassikalist komöödiat ja hulgaliselt naeru, kuid käesolevas etenduses seda polnud. Katrin Karisma kehastatud Bette Davis küll ropendas etenduse jooksul korduvalt, kuid nagu mu ema ütles, siis tänapäeval ei aja „perse“ ja „kurat“ enam kedagi naerma. Ja nii ongi. Lisaks olid mõned sellised väljendid või fraasid, mis ajasid muigama, kuid see oli ka kõik. Mõnel korral publik isegi naeris saalis, aga seda oli ikka häbiväärselt vähe. Koos vaheajaga kestis etendus kokku kaks tundi ja ma arvan, et need naerupahvakud, mis selle aja jooksul saalis kostusid, saab vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda, kui mitte isegi ühe käe sõrmedel. Igatahes sellist naeru kohta etenduses küll ei olnud kus terve saal oleks üksmeeles naernud. Isegi mina, kes ma pole väga komöödia inimene oleksin rohkem nalja ja naeru oodanud. Sest sisututvustuse põhjal ma just seda eeldasin ja tegelikult selle mõttega ma teatrisse läksingi. On ju Eesti meedias ka pikalt räägitud Karisma ja Sallo omavahelisest rivaalitsemisest ja nii tundus huvitav näha, kuidas nad selle teema lahti mängivad.
Ema arvas, et etendus oli muidu hea, aga teksti oleks võinud eestindada. Väga palju kasutati välismaisete näitlejate ja filmikompaniide nimesid, mis mu ema sõnul talle midagi ei öelnud. Kui need nimed oleks näiteks teada-tuntud Eesti näitlejate nimedega asendatud oleks tema sõnul olnud lugu huvitavam. Ma ise arvan, et võib-olla oleks selline Eesti nimede kasutamine ka aidanud nalja teha. Sest paratamatult ikkagi teatakse EEsti näitlejaid rohkem ja selline omavaheline suhete lahkamine võib nalja pakkuda. Kuna ma olin üks nooremaid inimesi saalis, siis minu jaoks olid muidugi ka kõik nimed (peale Marilyn Monroe ja filmikompaniide nimede) võõrad, aga mina panin selle enda vanuse arvele. Äkki on mu ema ka selle lavastuse jaoks veel liiga noor ja seepärast olid talle ka need nimed võõrad. Sest saalis istuvate inimeste põhjal oli keskmine teatrikülastajate vanus 60-aastate ringis. Võib-olla selles vanuses inimestele ütlesid need omaaegsed kuulsuste nimed palju. Samuti oleks mu ema soovinud rohkem naerda saada. Sellega ma olen nõus, sest Komöödiateatri nimi juba eeldab, et peaks nalja saama. Veel olen ma kindel selles, et tegemist ei olnud draamaga ja seetõttu oleks nalja pidanud saama. Kontrollisin praegu spetsiaalselt üle ja tegemist on tragikomöödiaga. Kahju, et selles tragikomöödias komöödiat nii vähe oli.
Üsna kindel olen ma ka selles, et Helgi Sallo ja Katrin Karisma oskavad nalja teha ja nad oleksid nalja väga hästi välja mänginud, juhul kui näidend ja eelkõige lavastaja nalja eeldavad. Näiteks naeris pool saali etenduse lõpus ainuüksi seda kui Helgi Sallo kummardamiseks lavale hüples nagu noor tütarlaps. Miks siis ei antud näitlejatele võimalust nalja teha? Või oligi teiste külastajate puhul ka süüdi võõrapärased nimed. Võib-olla Inglismaal, kus lavastus 2011 aastal esietendus, oli see tõesti väga humoorikas just selle tõttu, et nemad said aru, kes olid näitlejate eksmehed jne. Ma olen üsna kindel, et enamus publikust tuli etendust vaatama just seetõttu, et 1) näha Katrin Karismad ja Helgi Sallot laval ja 2) saada nalja. Nagu ma kirjutasin, siis nalja publik ilmselt nii palju ei saanud, kui nad lootnud oleksid, küll aga said nad see-eest nautida Katrin Karismad ja Helgi Sallot. Ega midagi pole öelda, nii Karisma kui Sallo on hoolimata oma vanusest jätkuvalt väga heas vormis (k.a. füüsilises vormis) ja teevad kohati enda noorematele kolleegidele silmad ette. Eriti meeldis mulle Katrin Karisma Baby Jane kostüümis. Kui ma kavalehel nägin pilti, kus Katrin Karisma on sokkides ja blondis parukas, siis mu esimene mõte oli küll, et kuidas saab nii kole olla. Etenduse ajal mõtlesin, aga hoopis vastupidi - mõni teater võiks sellisest lapstähest (nagu Karisma etenduse keskmes olevas filmis kehastas) eraldi lavastuse teha ja panna sinna Katrin Karisma mängima selles samas kostüümis. Minu meelest oli see lehvidega kostüüm üks etenduse toredamaid kohti. Ja kui Katrin Karisma selles kostüümis lavale tuli, siis sai publik kõige rohkem naerda ka.
Kui ma nüüd võrdlen seda Komöödiateatri etendust oma viimase Komöödiateatri etenduse (Elagu eurotoetused) kogemusega, siis ma olin sel korral ka palju hullemaks etenduseks valmis. Sest nö "tootja" on neil kahel lavastusel sama ja ma julgen väita, et Komöödiateater pigem keskendubki suvalise komöödia tegemisele. Tegelikult olen ma üsna kindel, et sel korral päästsidki etenduse näitlejad. Ja võib-olla mingil määral ka mulle rohkem huvipakkuv tekst. Sest filminduse ja teatriga seotud tekst on ikka huvitavam kui eurotoetustest pajatav tekst. Lisaks tundus käesoleva lavastuse tekst veidi tõetruum ja usutavam, kui eurotoetuste tekst, mis oli nii üle võlli keeratud, et lausa halb hakkas. Näiteks rääkis Bette, keda kehastas Katrin Karisma, kuidas naisnäitlejatele maksti omal ajal Hollywoodis vähem palka kui meestele. Palga teema on aktuaalne ka praegu Hollywoodis (kui meediaväljaandeid uskuda) ja ka Eesti teatri näitlejate hulgas.
Kuna „Elagu eurotoetused“ oli vaieldamatult minu selle aasta ja tegelikult vist kogu minu teatriajaloo kõige kehvem teatrikogemus, siis pole ilmselt raske arvata kuidas ma reageerisin, kui Komöödiateatri juht Hannes Villemson enne eilset etendust lavale tuli ja kasutas võimalust järgmist etendust reklaamida. Nii kui ma kuulsin, et järgmine Komöödiateatri etendus, mis Põlvasse tuleb on „Elagu eurotoetused“, tekkis mul tahtmine samuti lavale joosta ja öelda: „Palun ärge minge seda vaatama! Teil on rahaga palju paremat teha, kui seda saasta vaadata. Minge kasvõi Vanemuisesse.“ Õnneks paljud ütlesid vaheajal ise ka, et nii kui nad kuulsid, et järgmises lavastuses mängib Hannes Võrno, siis nende isu lavastuse vastu kadus. Jumal tänatud selle eest!
Nii uskumatu kui see mulle endale ka ei tundu, siis mul polegi sel korral väga rohkem midagi etenduse kohta öelda. Sel aastal nähtud lavastuste edetabelis läks ta küll eelviimasele kohale, kuid ma pean lisama, et viimasest kohast lahutab teda ikka väga-väga pikk vahemaa. Lihtsalt teised nähtud etendused on ikkagi paremad olnud ja pannud mind laval nähtu üle kaasa mõtlema või mingi emotsiooni tekitanud. Sel korral ma lihtsalt istusin saalis ja võib öelda, et täiesti ilma igasuguste emotsioonideta. Ma isegi ei vaevunud teksti üle kaasa mõtlema. Samas ikka jälgisin mida näitlejad teevad ja kuidas nad laval on. Päris mahavisatud aeg ikka ei olnud, aga ütleme nii et minu ootused olid suuremad.
Mulle tundub, et kas vanasti olin mina teatri suhtes ükskõiksem (mis on ilmselt tõsi) või olid siis Komöödiateatri lavastused paremad, sest siis ma nautisin neid rohkem. Praegu jääb mulle järjest rohkem mulje, et võetakse lihtsalt mingi materjal ja siis pannakse sinna tuntud nimed juurde, et publikut vaatama meelitada ja nii aetaksegi raha kokku. Ma saan aru, et kui tegemist on ringreisi lavastusega, siis ongi parem kui lavakujundus on lihtne, et seda saaks kiiresti kokku pakkida ja ühest kohast teise sõita, aga mulle jättis isegi selle etenduse lavakujundus haltuura mulje. Siiski ma lohutan end sellega, et isegi mu ema, kes käib väga harva teatris ja kellele meeldib rohkem lihtsaid komöödiaid vaadata (ja seetõttu oleks tema pidanud selle etenduse sihtgrupp olema) ei hõisanud peale etendust suurest rõõmust. Järelikult pole ikkagi viga minus, vaid etenduses ja seetõttu soovitan ma inimestel mõelda, mis kaalutlustel nad etendust vaatama tahavad minna. Kui tahate Katrin Karismad ja Helgi Sallot koos laval näha, siis on see lavastus just teile. Samas, äkki keegi teeb Karisma ja Salloga ka mõne nauditavama lavastuse. Näiteks sellise, kus nad saavad oma lauluoskust ka näidata. Kui te aga ootate tõelist rivaalitsemist ja sellele üles ehitatud peenetundelist komöödiat (mida mina naiivselt ootasin), siis soovitan pigem raha kokkuhoiu mõttes seda lavastust mitte vaadata.

Autor: Anton Burge
Lavastaja: Erki Aule
Kujundaja: Riina Vanhanen
Mängisid:
Katrin Karisma – Bette Davis
Helgi Sallo – Joan Crawford

Väga hea ülevaate etendusest koos väikese videomaterjaliga leiab SIIT

esmaspäev, 2. oktoober 2017

SAJANDI LUGU: Rännakud. Maarjamaa laulud

29.septembril Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt

Aastal 2014 kuulutas Eesti Etendusasutuste Liit, et nemad teevad Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kingituseks teatrisarja „Sajandi lugu“. Ma hakkasin juba siis seda juubeliaastat ootama, sest esiteks tundus huvitav kuidas pealt näha nii eriilmelised teatrid (näiteks kooslus Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus) ühise lavastuse loovad. Teiseks on teatrisarja idee tutvustada Eesti ajalugu läbi selle saja aasta ja mulle on alati meeldinud Eesti ajalooga tutvuda nii teatri kui raamatute vahendusel. Seega tõotas huvitav projekt tulla. Korraks oli idee kõik lavastused ära vaadata, et siis kogu ajaloost täielik ülevaade saada, kuid selles olen ma juba ebaõnnestunud.
Nimelt on teatrisarja esimene ühislavastus juba esietendunud (Teater NO99 lavastus „Revolutsioon“ esietendus augustis) ja ma pole seda näinud. Septembrisse oli määratud Teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse (edaspidi kasutan lühendit STÜ) ühislavastuse esietendus. Vanemuine ja STÜ otsustasid aga ühise pealkirja „Rännakud“ all lavale tuua kaks erinevat lavastust – kumbki teater oma nägemuse 1920.-1930. aastatest. Rohkem infot teatrisarja „Sajandi lugu“ ja selle raames toimuvate lavastuste kohta leiab SIIT. Septembri alguses esietendus STÜ lavastus „Rännakud. Tõotatud maa“ ja 29.septembriks oli planeeritud Vanemuise „Rännakud. Maarjamaa laulud“ esietendus.
Vanemuise hooaja avaüritusel tutvustati ka teatrisarjale pühendatud lavastust „Rännakud. Maarjamaa laulud“ ja seal ei tekkinud mul mingit erilist emotsiooni lavastusega seoses. Juhuste kokkulangemise tõttu sain aga 29.septembri töölt vabaks ja mõtlesin, et kui pileteid on pakkuda ja mul on vaba õhtu ning EV 100 projekti raames tehtav lavastus toimub praktiliselt minu tagahoovis, siis oleks patt teatrisse minemata jätta. Tegelikult toimus samal päeval Sadamateatris ka STÜ versiooni etendus. Ma korraks isegi mõtlesin, et külastaks mõlemat etendust ja vaataks siis terviklikult etenduse ära. Siiski viimasel minutil otsustasin ainult Vanemuise lavastusele pileti osta ja mõtlesin, et kui Vanemuise nägemus peaks tekitama isu teist nägemust ka näha, siis on võimalus järgmisel päeval STÜ nägemust vaatama minna. Etteruttavalt võin ära öelda, et STÜ nägemust ma peale Vanemuise nägemust näha ei taha. Aga miks, sellest saate aru edasi lugedes.
Kui nüüd aga etenduse juurde tulla, siis Vanemuise kodulehelt sisututvustust lugedes jäi mulle mulje, et põhirõhk on eesti keele tekkimisel. Ma olin üsna kindel, et laval saab näha nö klassikalist etendust, kus pidevalt midagi toimub. Et tulebki mees nimega Johannes Voldemar Veski ja hakkab siis eestlastele foneetikast rääkima ja seda õiget ja korrektset eesti keelt looma. Tegelikkuses rääkis lavastus keelest ja sellest kuidas saab keelt erinevalt mõista. Näiteks kuidas saab ühel sõnal olla mitu erinevat tähendust või miks me tähistame näiteks sõnaga „ema“ just ema? See osa mulle meeletult meeldis, sest need mõtted on ka minul pidevalt peas olnud. Just see osa, et kuidas me teame et puu on just puu ja mitte põõsas. Miks anti neile sellised nimed. Samas sain etendusest endale veel palju uut mõtlemisainet keele teemal juurde. Ma julgeks isegi öelda, et lavastus ei kujuta mitte niivõrd eesti keele kujunemist, kui pigem laiemat filosofeerimist eesti keele üle. Lisaks aitab lavastus mõista kui oluline on tegelikult meile oma keele omamine ja säilitamine.
Selleks, et keele tekkimisest aimu saada tulevad esmalt lavale kaks meest, kes annavad mõista, et üks nendest (keda hakatakse paljutähenduslikult Veskiks kutsuma) tuleb eestlaste vaikimist lõpetama ja annab neile keele, teist meest nimetatakse kavalehel meheks, kes pole kaotanud usku jumalasse. Seejärel mehed lahkuvad lavalt ja ükshaaval hakkavad lavale tulema näitlejad. Esimesena tulevad Külliki Saldre ja Jaanus Tepomees, kes kehastavad ema ja poega. Ema vaikib, poeg räägib ja räägib pikalt sellest, kuidas emadel on oma keel – emakeel ja et emad sageli vaikivad. Veel räägib poeg sellest kui suur jõud on sõnal. Ja ema ikka vaikib. Ema vaikib ka siis, kui ta koos pojaga lavalt lahkub ja lavale tuleb Marika Barabanštšikova, kes räägib armastusest. Kuidas ühed ja samad sõnad: „Ma armastan sind kõige rohkem maailmas“ võivad kõlada nii erinevalt ja tekitada erinevaid tundeid erinevates inimestes. Või ka samas inimeses kuid erinevatel aegadel. Seejärel tuleb lavale Merle Jääger, kes räägib oma ema keeles – võro keeles ja siis oma isamaa keeles – eesti keeles. Kui Merle Jääger lahkub, tuleb lavale Piret Laurimaa, kes hakkab jutustama pilti vanast talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekure pesaga. Praeguseks on see maja ammu maha jäetud ja põlenud, kuid see pilt talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekurgedega püsib. Mistõttu on oluline, et kõik detailid oleks pildil olemas ja õigete sõnadega kirjeldatud. Vahel peab naine laval pildi kirjeldust alustama otsast peale, sest ta unustab detaile. Aga midagi ei tohi unustada, sest muidu tulevik ei tunne seda pilti sellisena nagu see minevikus oli. Seejärel tuleb lavale Margus Jaanovits, kes tundis lihtsalt hästi sõnu ja teadis kuidas neid kasutada. Lõpuks tulid jälle lavale ema ja poeg ning ema ikka vaikis. Kuni lõpuks ütles üsna vaikselt miks ta vaikib. Ja läinud nad olidki. Kui ema ja poeg peale ema rääkima hakkamist lavalt lahkusid tulid lavale tantsijad. Ülejäänud lavastuse nägimegi laval ainult tantsijaid. Nagu Vanemuine lavastuse tutvustuses ütleb, siis tantsiti eesti keeles.
Kõik eelpool mainitud lood olid väga huvitavad ja neid oli nauditav vaadata. Kuid mulle oleks meeldinud, kui tegemist oleks ühtse tervikuga olnud. Kõikide tegelaste lood oleks võinud omavahel kuidagi seotud olla. Hetkel oli kõiki ühendavaks lüliks eesti keel ja sõnade olulisus, kuid erinevatel teemadel rääkimine killustas lavastust. Kui iga tegelane oleks kasvõi ühe sõna õhku paisanud, millest siis järgmine tegelane kinni haarab ja edasi räägib, siis oleks lavastus palju loogilisem ja sügavam olnud. Lisaks jäi lugu lahtiseks. Kui lavastus algab sellega, et üks mees saadab teise eestlastele keelt õpetama, siis oleks üsna loogiline, et lõpuks näidatakse ka seda, kuidas ülesanne täidetud sai. Vähemalt minu jaoks oleks see loogiline olnud, kui need kaks meest oleksid kasvõi selle sama lambipirni all lõpus jälle kokku saanud ja kasvõi ühe lausega kogu asja kokku võtnud. Võib-olla oleks see üks lause kogu lavastuse ka praegusel kujul terviklikumaks muutnud. Veelgi rohkem tekitas minu jaoks killustatust tantsijate lavale tulek. Ma ootasin kogu aeg, et millal see tantsijate vahepala läbi saab ja näitlejad taas lavale tulevad. Selgus, et näitlejad tulevad lõpus alles kummardama ja nüüd oligi tantsijate kord laval särada.
Ma ei taha tantsijate kohta ühtegi halba sõna öelda. Nad tantsisid vägagi hästi ja nii mõnelgi korral tegid üsna verdtarretama panevaid trikke. Siiski minu kogenematu silma ja meele jaoks jäi tantsijate selline kaasamine arusaamatuks. Miks oli vaja lavastust veelgi rohkem killustada, tuues esimeses pooles lavale sõnateatri ja teises pooles tantsuteatri? Minu silmis oleks tantsijate kaasamine olnud õigustatud, kui tantsijad illustreerivad näitlejate juttu, aga praegu ei suutnud ma tantsijate tantsust mitte ühtegi lugu välja lugeda. Veel vähem siis seda, et nad eesti keeles tantsisid. Kõige suurem segadus oli minu jaoks aga see, et miks Vanemuine ja STÜ siis ühtset lavastust teha ei võinud, kui Vanemuise lavastuses sisuliselt oli tantsuelement ka olemas? Seda enam, et Vanemuise lavastuses olnud koreograafia ei olnud klassikaline tants, vaid just modernne tants, mida viljeleb ka STÜ (vähemalt nii palju kui mina olen aru saanud). Oleks koreograafias olnud mõni klassikaline eesti rahvatantsu element, siis oleks ma võib-olla veel vihjest aru saanud. Hetkel jäi küll kogu tantsimine segaseks. Seda enam, et tantsijaid oli korraga laval palju ja vahel tegi igaüks eri nurgas erinevaid liigutusi ja nii oli raske neid kõiki korraga jälgida. Tegelikult on mul sellest väga kahjus, sest nagu ma ütlesin, siis tantsud olid ägedad ja kohati uskumatult hulljulgete elementidega ja ma oleksin tahtnud neid nautida. Aga ma ei saanud neid nautida, sest nad ei sobitunud minu meelest konteksti ja ma mõtlesin pidevalt, et millal nüüd need draamanäitlejad lavale tulevad ja mingit selgust toovad, et millest need tantsijad nüüdjutustasid. See on küll ainult minu arvamus, aga lavastuse draama pool ei läinud üldse selle tantsulise poolega kokku ja minu meelest rikkus see tantsijate kaasamine sellisel kujul nagu seda praegu tehti, hea lavastuse ära. Oleks siis kusagil mõni vihje selle kohta olnud, et lavastus on kahes osas: esimene osa draama ja teine tants. Või oleks siis mõista antud, et nüüd esitatakse sõnadega esitatud etenduse osa tantsides vms. Aga seda ei olnud ja nii juhtuski, et kaks eraldi seisvalt suurepärast etteastet olid üheks etteasteks kokku sobitatud vormil, mis minu meelest ei sobitunud oma vahel absoluutselt.
Ma arvan, et ainult draamanäitlejate laval olek, oleks palju sügavamalt mõjunud. Eriti kui oleks erinevate lugude vahele see üks ühendav lüli ka lisatud. See, mis näitaks ära milles need rännakud siis seisnevad. Käesolevas lavastuses pandi näitlejad lihtsalt lavale igaüks erinevat lugu jutustama ja kui päris aus olla, siis mina ei saanud eriti hästi küll aru, kuidas need jutud rännakutega seotud olid. Olgu, Piret Laurimaa ja Merle Jäägeri jutud olid küll rännakud, kuid teised? Ja kus on 1920.-1930. aastad? Minu meelest oli teatrisarja fookuseks Eesti ajaloo kajastamine ja ma olen kindel, et sel ajal toimus Eestis muud ka peale keele loomise. Oleks neid sündmusi siis kasvõi põgusalt puudutatud. Või jäi mul midagi märkamata?
Näitlejad olid kõik heas vormis ja minu meelest said oma rollidega kõik sel korral hästi hakkama. Või oli asi selles, et kõigil oli enam-vähem võrdne roll ja kuna näitlejad olid valdavalt üksinda laval, siis oli kõigil ka võimalus särada. Igatahes nii selgesõnalist ja puhta diktsiooniga lavastust, kus ma igast sõnast perfektselt aru saan, pole ma üheski teatris kaua aega näinud. Juba see oli elamus omaette. Samas lavastuse puhul, mis räägib keelest ja foneetikast oleks lausa patt kui lavastust poleks rajatud näitlejate keelelisele võimekusele.
Kindlasti aitas etendusse süveneda ka olematu lavakujundus ja detailide puudumine. Näiteks õunaga lavale jalutanud Merle Jääger tekitas täpselt sellise tunde, nagu ma kuulaksingi mõnda võro keelt rääkivat mutikest kusagil Võrumaa metsade ja orgude vahel. Samuti olen ma üsna kindel, et kõik kes saalis istusid kujutasid ette seda vana talumaja koos põldude, metsa, järve jms, millest Piret Laurimaa meile rääkis. Teinekord peitub lihtsuses kogu võlu. Eelkõige selle lihtsuse pärast oleks minu arvates võinud ka graafiline lavakujundus olemata olla. Ma küll nägin, et ema ja poja laval oleku ajal tekkis nende selja taha puu kujutis, kuid mina ei näinud sellel puul ema ja pojaga mingit seost. Oleks nad oma perest rääkinud, siis oleks veel võinud mõelda, et tegemist on nende sugupuuga. Kõige rohkem jäi mind aga häirima moonidega pildi graafika. Eriti siis kui Merle Jääger kohanimesid ette luges. Selles stseenis oleks võinud graafiliselt need kohanimed seinale kujutada. Minu jaoks siiski oli kõige efektsem moment kohe etenduse alguses, kui saal ja lava olid pimedad ja siis läks üks pirn laval põlema. Pirnivalgusesse ilmusid kaks meest. Minu meelest oli selles stseenis piisavalt emotsiooni, müstikat, draamat kui ka naeru. Muusikalise kujunduse osas oli kavalehel välja toodud, et on kasutatud Vanemuise ooperilauljate Simo Breede, Karmen Puisi ja Pirjo Jonase vokaali. Ma pole nüüd kindel, kas ma ei süvenenud kogu etenduse jooksul (enda meelest ikka vaatasin üsna süvenenult), aga seda vokaali kuulsin ma võrdlemisi vähe. Oleks siis tantsimise ajalgi pidevalt vokaal taustaks olnud, võib-olla oleks ma sealt suutnud tantsule mõtte leida.
Igatahes kogu selle pika jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mulle tegelikult see etendus väga meeldis. Aga lihtsalt esimestel minutitel olid minu ootused juba nii kõrgele keritud, et see tantsijate osalemine sellisel moel, oli veidi kõrge kukkumine. Kes tahab aga modernset tantsu ja näitlejate sõnameisterlikkust nautida, siis see lavastus on 100% teile. Eriti kui te olete näiteks selle blogipostituse läbi lugenud ja oskate juba aimata, et tants ja draama pole seotud. Äkki keegi leiab seose, siis võiks mulle ka öelda. Selles mõttes on see minu meelest Vanemuise parim lavastus, et näitlejad on laval nö „alasti“. Ei, mitte sõna otseses mõttes, aga neil pole väga suuri kostüüme ja neil pole karakterrolle. Kõik saavadki laval näidata, mida nad suudavad ilma aksessuaarideta lihtsalt oma keele abil korda saata. Ja see on minu meelest imetlusväärne. Miks ei võiks rohkem selliseid lavastusi olla? Ilma suurte lavakujunduste ja kostüümideta? Lihtsalt näitleja, lava ja tekst.
Kogu selle pika jutu lõpetuseks leidsin ma rännaku ka üles. Kes ütles, et rännak peab olema laval silmaga nähtav? See ongi rännak, kui meie, kes me saalis (ja ka laval) oleme ja hakkame veidi rohkem oma igapäevasele keelele ja keele kasutamisele mõtlema. Rännak tagasi 1920.-1930. aastatesse, kus hakati seda keelt selliseks vormima, nagu meie seda praeguseks tunneme.
Siiski ma ei julge kõnealust lavastust kõikidele soovitada. Kui te ikka olete komöödia inimene ja laval seisev näitleja on teie jaoks igavuse tipp, siis parem säästke end ja teisi ning ärge minge lavastust vaatama. Kuna lavastus on ühes vaatuses, siis ei saa ka vahepeal ära minna ja peategi igavusest saalis ringi vaatama. Minu kõrval oli üks naine, kes pidevalt ringi vaatas ja see võib kummaline tunduda, kuid mind jubedalt häiris kui ta minu kõrval lage vahtis samal ajal kui minu meelest toimus laval nii palju huvitavat. Pigem sobib see lavastus keskmisest suurematele teatrihuvilistele või keelehuvilistele. Muidugi kui keegi minu etenduse kirjelduse põhjal hakkas lavastusest huvituma, siis ma arvan et nendel võib seda ka huvitav vaadata olla.

Mina igatahes kiidan Vanemuiset suurepärase teatrielamuse eest! Aitäh, et süstisite minusse usku näitlejapõhisesse teatrisse, mis ei vaja liigseid dekoratsioone.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu
Helilooja: Kara-Lis Coverdale
Koreograaf: Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg: Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik: Mare Tommingas
Lavakujunduse autor: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Carmen Seljamaa
Helimeister: Feliks Kütt
Mängisid:
Külliki Saldre - ema
Marika Barabanštšikova - naine, kes igatses armastust
Merle Jääger - saja-aastane naine
Piret Laurimaa - naine, kes kannab endas pilti
Tiit Palu - mees, kes on otsustanud vaikida
Margus Jaanovits - mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu
Jaanus Tepomees - poeg
Reimo Sagor - mees, kes pole kaotanud usku jumalasse
Tantsijad:
Endro Roosimäe
Alain Divoux
Matteo Tonolo
Archie Sladen
Walter Isaacson
Brandon Alexander
Maria Engel
Tarasina Masi
Yukiko Yanagi
Sayaka Nagahiro
Mirell Sork

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab osta Vanemuise kodulehelt SIIN

Vanemuine avas suure maja

Publik hakkab vaikselt saali kogunema etendust jälgima
Laupäeval, 30.septembril avas teater Vanemuine pidulikult oma värskelt renoveeritud suure maja. Tegelikult toimus maja pidulik avamine 28.septembril, kui maja avamisele olid kutsutud erinevad ametnikud. Tavakülastajatele avati maja 30. septembril. Vanemuise suurt maja nimetatakse peale renoveerimist Baltikumi kõige moodsamaks teatrimajaks. Nii pole ka midagi imestada, et Vanemuine oma maja uhkelt avada soovis ja mitu avamispidu korraldas.
Kuigi ma pole ametnikele mõeldud avamispeol käinud, julgen ma siiski väita, et linnarahvale mõeldud pidu ei jäänud kõrgete ametnike peole alla. Aga mida siis peol teha sai? Kõige suuremalt oli välja kuulutatud ekskursioonid lavale, mis pidid toimuma iga 15 minuti järel kolmel korral enne etendust ja kahel korral peale etendust. Ekskursioone korraldati nii vähe sel põhjusel, et õhtul oli seal samas laval vaja mängida "Mamma Mia!" etendust ja nii pidid lavamehed hakkama hiljemalt kell 15.05 lava sättima, et õhtul kella 19-ks etenduse ajaks kõik paika sättida. Ikka uskumatult kaua aega võtab see lava kokku panek. Pole vist väga mõeldav, et lavamehed sätivad lava ja samal ajal on vähemalt 30 inimest veel niisama laval uudistamas ja asju näppimas. Mul poleks muidugi midagi selle vastu ka olnud, kui lava oleks näidatud koos "Mamma Mia!" dekoratsioonidega. Samas siis poleks nendest dekoratsioonidest midagi alles jäänud. See oli lausa uskumatu, mis toimus, et inimesed lavale saaksid. Ega laval olek väga palju viisakam ei olnud. Ma ei saa aru, miks on inimestel kõike vaja oma kätega puutuda. Mind on küll õpetatud, et silmadega vaadatakse. 
Esialgselt oli plaanis lavale lasta inimesi 30 inimese kaupa. Ma ei tea kui suured esimesed grupid olid, kuid lõpuks tehti grupid küll suuremad, et kõik ikka lavale pääseksid, kes seda soovivad. Ja soovijaid oli palju. Mina sain ka eelviimase grupiga lavale ja mul oli lõpuks isegi veidi piinlik. Enda ümber veidi ringi vaadates nägin ma seal reeglina soliidseid vanemaid daame. Mõned nooremad inimesed olid ka ja siis mõned perekonnad. Kui giid ukse juures seistes ütles, et veel mõne minuti peab ootama, siis tundsin, kuidas inimesed mulle järjest enam selga tulid. Lõpuks ei saanud enam end liigutadagi, sest kogu rahvasumm oli üheks puntraks kogunenud. Lihtsalt korralik trügimine toimus. Ja kui need uksed lõpuks lahti tehti, et saali minna ja sealt lavale, siis ma ei pidanud ise absoluutselt kõndima. Inimvool lihtsalt lükkas mu uksest sisse. Sekka paar küünarnuki hoopi siit- ja paar jalgadel tallamist sealtpoolt. Ma ei osanud muud teha kui naerda. Kuidagi koomiline oli, et soliidsetes riietes (valdavalt) prouad nüüd sellist trügimist korraldavad. Kas teatrisõpradele on Vanemuise suurele lavale pääsemine sama oluline, kui mõnele inimesele Hulludel Päevadel esimesena parema kauba krabamine? Oleks seal laval siis midagi esimestele jagatud, et seepärast peab kiirustama ja trügima. Isegi teatrijuht ei hakanud enne rääkima, kui kõik lavale olid ohutult jõudnud. Lisaks rõhutati veel sedagi, et kõik kes soovivad, saavad lavale. Seega polnud seda hirmu ka, et laval käimata jääks. Ja minu jaoks jäi selline trügimine arusaamatuks. 
Igatahes minul oli häbi sellise karjaga sinna lavale trügida. Tuleb ikka raha eest see etenduse-eelse ekskursiooni pilet osta ja siis saab lisaks laval käimisele ka lava taga ja võib-olla ka lava all ja erinevates töökodades ringi uudistada. Veel olen ma üsna kindel, et siis ei ürita keegi mind laiaks litsuda, ega minust üle sõita, vaid mul on aega rahus kuulata ja uudistada kust kuhu me kõnnime ja mis emotsioone see tekitab. Kõik need, kes on Vanemuise suures majas saalis istunud ja mõelnud, et see saal on ikka jube suur, siis lava on veel 3x suurem, kui saal, kui mitte veel suurem. Laval seistes oli selline tunne, et saalis on ainult mõned üksikud istekohad ja isegi minusugune jänespüks võiks seal esinemisega hakkama saada. Ühesõnaga võimas oli see lava küll. Ma ei tea, kas asi oli selles, et me olime laval nii lühikest aega või milleski muus, aga laval käimine minus erilist emotsiooni ei tekitanud. Täiesti vabalt poleks mitte midagi juhtunud, kui ma sinna lavale saanud poleks. Ma mäletan, et väikese maja ekskursiooni ajal oli küll elamus omaette, kui sai lavale minna. Ilmselt see ümbritsev seltskond oma käitumisega veidi mõjutas mind.
Lisaks lavaekskursioonidele oli Vanemuine välja kuulutanud ka avamisetenduse, mis pidi tutvustama kõiki lava uusi tehnilisi võimalusi. Kohe majja sisenedes loeti sõnad peale, et täpselt kell 14 peab saalis olema, sest siis algab etendus pihta. Kell oli 14.08 ja etendus polnud ikka alanud. Lõpuks tuli teatrijuht Toomas Peterson ja pidas väikese avakõne. Nagu Peterson ise ütles, siis kõne oli kahes jaos. Esimene osa oli see, mida ta oli planeerinud rääkida ja teine osa see, mida ta ei planeerinud rääkida, aga mida ta peab rääkima. Viimane osa siis tähendas seda, et etendus ei toimu päris nii nagu vaja, sest lava ei tööta nii nagu planeeritud oli. Nii jäid meil nägemata trikid, mis eeldasid tõstukite ja vajukite (ehk siis need asjad, millega ühe osa lavast saab kõrgemaks või madalamaks lasta) kasutamist. See on ainus osa, mille poolest oli linnarahva pidu ametnike omast kehvem (ametnikele ilmselt pakuti koogi kõrvale vahuveini ka). Sest ametnike peol kõik mehhanismid veel töötasid ja ametnikud nägid rohkem trikke. 
Katkendit etendusest näeb Reporteri uudisteklipis SIIN (seal on mõned trikid näha ka, millega publikut üllatati). Muidugi oleks tore olnud näha, mis imetrikke siis nende tõstukite ja vajukitega korda saadetakse, kuid see peaaegu 30 minutiline etendus tegi minu meelest silmad ette paljudele teistele Eesti teatrites püsirepertaaris olevatele lavastustele ka ilma nende eriefektideta. Ma arvan, et olulist rolli mängis ka saalis olev uus helisüsteem, sest tavaliselt ei saa ma pooltest laulusõnnadest aru. Sel korral olid kõik sõnad kristallselged. Laval olid nii balletiartistid, ooperikoor, draamanäitlejad ja ooperilauljad. Etendus, mis kandis nime "Olla või mitte olla", oli kokku pandud sellistest Vanemuise hittlavastustest nagu "Mary Poppins", "Hamlet", "Carmen", "Ooperifantoom" jne. Ja uskumatu kui suurel hulgal inimesi selle väikese etenduse jaoks kokku oli toodud. Ma olen siiralt õnnelik, et Vanemuises on nii toredad näitlejad, lauljad ja tantsijad kes on nõus sellistes projektides osalema. Sest see etendus oli ikkagi keset päeva ja tulla mõneks minutiks lavale on teine asi, kui õhtul täispikale etendusele tulla.
Peale etendust said kõik kooki nautida
Lisaks avaetendusele ja lavaekskursioonidele olid ürituse reklaamis välja kuulutatud üllatused. Ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen et üllatusi oli palju. Alates sellest, et avamispäeva puhul oli nii mitmelegi Vanemuise lavastusele võimalik pileteid osta ainult 10 euroga. Kahjuks oli tegemist mõne konkreetse etendusega ja see etendus, mida mina näha oleksin tahtnud (Lapsepõlvebänd) oli sellise kuupäevaga kus mina tööl pean olema. Nii jäigi soodushinnaga pilet ostmata. Veel oli fuajees kassa juures võimalik viktoriinist osa võtta, mille vastajate vahel loositakse välja pileteid Vanemuise lavastustele. Tuleb nüüd fortuuna peale lootma jääda :) Ja kõige suurem üllatus oli see, et sealsamas kassa kõrval oli loosiratas, millel peal erinevate etenduste nimed ja hulgaliselt ka tühje sektoreid. Mina naiivselt uskusin, et loosiratast keerutades saab endale mingi soodustuse välja tõmmata, millega siis sellele etendusele soodsamalt pileteid saab osta. Selgus aga, et loosirattaga sai endale täiesti tasuta teatripileteid tõmmata. Mul oli küll tahtmine seda ratast keerutama jääda, kuid viisaka inimesena otsustasin ainult ühe korra kasuks. Seni kuni ma nägin, et inimesed keerutavad perekondade kaupa massiliselt loosiratast. Siis tegin ka teise tiiru peale. Aga rohkem ei julgenud. Kuidagi häbi hakkas. Selline tunne tekkis, et Vanemuine võiks siis juba niisama pileteid tasuta ära kinkida, kui kõik muudkui seda ratast keerutavad. Kui Vanemuine peaks tahtma kellelegi pileteid niisama ära anda/kinkida, siis mulle võib neid ikka kinkida. Lisaks nendele üllatustele pakuti veel kooki ka. Piletijärjekorras seisjatele anti elus püsimiseks kommi, sest järjekord oli ikka väga pikk. Teise pileti välja lunastamiseks pidin ma 25 minutit järjekorras seisma. Lõpuks said kommid otsa ja kusagilt toodi õunakorv välja. Ma ei taha nüüd küll kuidagi õelalt kõlada, aga ma olen kindel, et inimesed oleksid ilma nende õunte ja kommideta ka selle järjekorra ära seisnud. Aga kena žest Vanemuise poolt, kuigi mulle tundus, et inimestel kadus igasugune mõõdutunne ära nende pakkumistega. Või olen mina liiga tagasihoidlik. Igatahes kui ma ühe kommi ära olin võtnud ja teisel korral kommi ei soovinud, siis tuli kommi pakkunud naine suure ehmatusega minu juurde tagasi, et ma ei võtnudki kommi, et ta väga vabandab et niimoodi korviga minu nina alt minema läks ja mulle kommi ei pakkunud. Kui ma oleks tahtnud, siis oleks ma kommi ka niisama võtta saanud, selleks ei pea mulle personaalselt kommikorviga nina alla tulema. Veel vähem vabandama. Aga mõned inimesed olid küll pahased, et miks nende nina alla korv ei tulnud. Ja kui kommid otsa said, toodi õunakorv välja. Ma sain aru, et õunad polnud esialgu jagamiseks, aga kuna rahvas seisis järjekorras ja kommid said otsa, otsustati käigu pealt õunad laiali jagada. Siis tuli küll siit-sealt virinat, et kas midagi muud ei ole, et praegu on kõikidel kodus õunu niigi. Mina võtsin õuna igatahes parema meelega, kui kommi. Vähemalt on tervislik ja annab rohkem vitamiine kui komm. Ühesõnaga nii palju, kui Vanemuine andis, siis niipalju inimesed ka võtsid ja ikka polnud rahul. Isegi ühel korral suutsin kuulda kahe proua vestlust, et kus need lubatud üllatused siis jäid? Kook polnud üllatus? Soodushinnaga teatripiletid polnud üllatus? Võimalus loteriiga tasuta pileteid võita ei olnud üllatus? Kui jah, siis ma tõesti ei tea, mis üllatus on.
Mina jäin üritusega igatahes väga rahule. Kuidagi väga positiivseid emotsioone tekitas kogu see Vanemuise õhkkond. Ega igapäevaselt teatrisse minnes vist kinnine eestlane garderoobitöötaja või publikuteenindajaga rääkima ei hakka. Mina igatahes küll ei hakka. Aga laupäeval oli küll tunne, et nii külastajad kui töötajad on üks suur pere. Nii näiteks sain ma piletijärjekorras, laval kui ka igal pool mujal suhelda isegi teatri juhiga nagu enda vana sõbraga. Teistest töötajatest rääkimata. Kõik käisid naerulsui ringi ja ei lasknud end häirida sellest, et keegi kusagil nurises, et miks järjekord nii pikk on ja miks kassad ei tööta nii kiiresti ja miks kommi nii vähe on ja miks laval kauem olla ei saa jne. Veidi pettunud olen ma külastajates. Teile korraldatakse nii uhke pidu ja enamus inimesi on ilmselt oma vabast ajast (sest laupäev pole ju ametnikel tööpäev ja ometigi olid ka need inimesed tulnud avapidu korraldama, kes tavaliselt teatritööd kabinettidest juhivad) tulnud tööle, et teile elamust pakkuda ja siis te ka vingute. Olge rahul sellega mida teile pakutakse ja nautige seda. Mina poleks ausalt nii suurejoonelist pidu oodata. Ma eeldasin, et laval on heal juhul ainult teatri juht ja mõned lavamehed, kes lava võimalusi demonstreerivad. Aga olid hoopis näitlejad, lauljad ja tantsijad. Igavesti hästi korraldatud üritus ja minul on siiani sellest laupäevast meel rõõmus (ja täna on juba esmaspäev). Mu kõige suurem küsimus oli see, et palju Vanemuine selle toreda ürituse peale raha kulutas, kuid sellele küsimusele ei hakanud keegi muidugi vastama.
Lõpetuseks tahaksin tänada Vanemuiset selle toreda päeva eest ja loodan, et sellised linnarahvale mõeldud üritused hakkavad regulaarselt toimuma (igal üritusel pole nii suures koguses üllatusi vaja teha).
Alljärgnevalt jagan illustreerimiseks mõned fotod ka ürituses. Kõik fotod on tehtud Aivo Põlluääre poolt ja võetud Vanemuise teatri Facebooki lehelt. 

Eelviimane grupp ootab ekskursioonile minekut. Suurem osa soovijatest jääb kaadrist paremale poole
Õnneratas, millega oli võimalik endale tasuta pileteid keerutada
Ekskursioonigrupp laval
Lisaaks suure maja avamisele avati maja publikualas ka kunstinäitus