pühapäev, 17. juuni 2018

Eesti Blogiauhinnad - kas aeg on muutusteks?


16.06.2018 jagati välja järjekordsed Eesti Blogiauhinnad. Blogi püsilugejate ja jälgijate jaoks pole kindlasti mingi uudis, et ka mina osalesin. Põhjus oli tegelikult väga lihtne. Nii nagu enamus blogijaid, soovisin ka mina tunnustatud saada. Etteruttavalt võib öelda, et ega järgmisel aastal mind osalemas ilmselt ei näe. Sõbranna ütles, et seda sama olin ma ka eelmine aasta öelnud. Aga mulle tundub, et sel korral on mul rohkem tõsi taga, sest mulle isiklikult tundub, et see üritus on oma uudsuse kaotanud ja hakkab kuidagi "ära vajuma". Või siis on mulle selline mulje jäänud ainult seetõttu, et järjest rohkem hakkavad suuremad (ja ühtlasi ka tuntumad) blogijad üritust ignoreerima ja seetõttu jääb kajastust vähemaks.
Tegelikult tulin ma rääkima ikkagi viimastest blogiauhindadest. Kuna ma olin otsustanud osaleda, siis tuli ka kohale minna (see oli registreerimise tingimustes kirjas). Viimasel paaril nädalal süvenes minus aga tunne, et ma kohe mitte kuidagi ei taha sinna üritusele kohale minna. Tundsin, et see üritus pole ikka üldse minu jaoks. Eks osaliselt tekitab seda tunnet ka teadmine, et ma blogin teatrist ja olgem ausad, see on teema, mida ilmselt paljud inimesed lugeda ei viitsi/taha. Ja mida ma seal üritusel siis üksinda teen, kui mul pole teemat, millest teistega rääkida? Sest enamus spordiblogijaid või arvamusblogijaid jne ikka teavad üksteist ja suhtlevad omavahel aktiivselt, ja nii ongi neil tore auhindade jagamisel kokku saada ja muljetada. Jah, ma tean, et alati on võimalik endale uusi tutvusi leida, aga natuke imelik on teiste seltskonda imbuda ja öelda, et teate ma olen ka blogija ja ma tegelikult olen teie nimesid ja nägusid internetis näinud. Kuna ma ise teiste blogisid regulaarselt ei loe, siis ei oskaks ma nendega väga kaasa rääkida ka.
Blogiauhindade korraldajad aga "otsustasid" minu eest selle minemise probleemi ära. Nimelt sain ma juuni alguses sellise kirja:

Kui ikka auhinda lubatakse, siis tuleb ju kohale minna. Varasematel aastatel on esikolmik kõik auhinnad saanud ja seetõttu pidanud lavale minema. Teades, et ürituse meediapartner on Õhtuleht, siis hakkasin paratamatult mõtlema, et peab vist veidi rohkem end sättima, kuna auhinna saamisega seoses on suurem võimalus pildile jääda. Sättimine tähendas minu puhul siis seda, et ma lasin oma väljakasvanud juuksed ära värvida ja lõigata. Sõbranna tegi hommikul lokid ka pähe. Ennast valmis sätitud, võiski teekond Tallinnasse Telliskivi loomelinnakusse alata. Maakas, nagu ma olen, olin Telliskivis ainult kaks korda varem käinud. Seega meeldis mulle, et blogiauhindade ürituse lehel oli loomelinnaku skeem, kus oli ära näidatud kuhu täpselt tulema peab. Võib-olla oleks mõni suunaviit võinud loomelinnakus ka olla. Aga ma leidsin mõned tuttavad näod (need, kelle nägusid ma olen kõige rohkem Facebookis blogikommuunides figureerimas näinud), kelle järgi sain sujuvalt õigesse kohta kõnnitud.
Vaba Laval oli vastuvõtt väga hästi korraldatud. Otse ukselt juhatati, kus asuvad töötoad, kus saab süüa, kus juua ja kus on fotosein. Fotosein oli otse sissepääsu vastas ja nii oli võimatu fotoseinast mööduda nii, et sa pildile ei jää. Kõik oli täpselt nii, nagu minu ettekujutluses suurtel ja uhketel vastuvõttudel olema peab. Sööki ja jooki oli piisavalt, arvestades, et põhirõhk on ikkagi auhindade jagamisel, mitte toidul ja joogil. Mina isiklikult oleksin eelistanud laual näha rohkem puu-ja juurvilju, mitte nii palju erinevaid Subway võileibu. Ma küll olen kõigesööja, aga tänapäeval on nii palju neid, kes erinevaid asju ei söö. See on siiski pisidetail, sest nagu ma juba ütlesin, siis põhirõhk pole söögil ja joogil. 
Igatahes siiani tundus üritus igati äge olevat. Ka nö lava oli olemas ja sai istuda. Kuigi mulle tundus, et toole on vähevõitu, sest varasemalt on minu meelest rahvast päris palju olnud. Korraldajad küll kuulutasid enne ürituse algust sotsiaalmeedias, et toole on piisavalt ja naised võivad kontsadega tulla. Nii vedasin ka mina kontsakingad kaasa (kaasa võtsin seepärast, et ma ei tahtnud autos mitu tundi kontsadega istuda). Nähes aga blogijaid loomelinnakusse sisenemas tenniste ja baleriinadega, otsustasin enda kontsad ka autosse jätta ja madalate kingadega minna. Ütleme nii, et see oli üsna õige otsus. 
Töötubades sai istuda kott-toolidel. Ja ma väga ei kujuta ette, kuidas ma seal põrandal oma kontsadega end mugavalt istuma oleksin sättinud. Selles osas oli päris huvitav vaadata, kuidas naised end istuma sättisid ja sealt pärast viisakalt üles üritasid tulla. Valida oli kahe töötoa vahel. Esimene oli Promoty töötuba "Sisuloome kui elukutse" ja teine oli Samsungi töötuba "Pane oma telefon enda kasuks tööle". Ma loomulikult valisin teise töötoa, sest ma teen siiani pilte oma suurte kaameratega ja tundus huvitav õppida kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Seda enam, et mul on hetkel ka Samsungi telefon. Ja arvestades, et ma blogin teatrist, siis ma ei kujutanud väga ette, kuidas teatriblogis sellist siuloomet teha, et sellest saaks elukutse. Äkki oleks pidanud selle Promoty töötoa kasuks ikka otsustama? Enamus otsustas Promoty kasuks. Samsungi töötoas oli vist max 10 inimest. Ja ma pean tunnistama, et ma mõtlesin päris mitmel korral töötoa ajal töötuba vahetada. Ilmselgelt on viga minus, aga ma eeldasin pealkirja järgi, et fotograaf õpetab meid kuidas telefoniga mingeid ägedaid pilte teha. Võib-olla annab mõne salanipi või nii. Töötoa põhiidee oli aga see, et Samsung S9 on nii võimsa kaameraga telefon ja sellel kaameral on kõik uhked võimalused filtrite ja ma ei tea millega profipiltide muljet jätta. Fotograaf isegi arvas, et talle meeldiks kui ta saaks näiteks pulma minna telefoniga pildistama. Ma olen ikka nii vanamoodne, et minu jaoks on vahe kas pildistada telefoni või kaameraga. Ja peale seda fotograafi öeldud lauset olin ma aina negatiivsem kogu selle töötoa suhtes. Ega fotograaf meiega seal töötoas midagi teha ka ei osanud. Näitas mõned funktsioonid ära ja lasi meil telefoni näppida ja kell 20 oli enam-vähem töötuba läbi. Töötuba, mis oli plaanitud kestma tund aega, kestis suurte pingutuste ja venitamistega pool tundi. 
Samas oli hea, et meie töötuba varem lõppes, sai endale mõnusasti istekoha valida. Esmalt ronisin ma kusagile kõrgustesse, aga siis öeldi, et nominendid võiksid esimestesse ridadesse istuda, et nad saaksid kiiresti auhindadele järgi tulla. Nii ma siis ka tegin. Kogu aja ootasin ärevalt, et kes sel aastal õhtujuht on. Tavaliselt on ikka varem kuulutatud kes esineb ja kes õhtujuht on. Sel aastal oli täielik vaikus. 
Üllatusesinejaks oli sel aastal õpilasfirmast välja kasvanud firma nimega "Kolm Põrsakest" (kolmporsakest.ee), kes tegid teadusteatrit. Mulle kui teatriblogijale igati sobiv üllatus. Samas olen ma Ahhaaa teadusteatrit nii palju näinud, et kõik need trikid olid mulle teada ja seega jäi minul suurem vau efekt ära. Samas meeldis selline üllatus mulle rohkem kui mõnda alustavat popstaari kuulata. Peatselt selgus ka õhtujuht, kelleks oli Anu Saagim. Kõik ju teavad milline Anu Saagim on ja seega mind tema edvistamine ei häirinud. Kuna Saagim tegi Õhtulehte otseülekannet, siis oli ta niikuinii üritusel kohal ja oleks ehk intervjuusid võitjatega teinud, seega oli see igati mõistlik valik.
Kiitust tahaksin avaldada selle üle, et nominendid ja kategooriad tulid lindilt. Täpselt nii nagu uhketel auhinnagaladel. Kui nominendid kuulatud, teatas Saagim võitja, kes siis pidi Saagimi juurde diivanile minema juttu ajama ja auhinda vastu võtma. See oli kuidagi läbi mõtlemata osa minu meelest. Osad läksid otse Saagimi juurde, osad võtsid enne auhinnad vastu. Aga see auhindade vastu võtmine käis minu meelest kuidagi nii muuseas, et ah võta oma auhinnahunnik ja mine. Vähemalt ma ei näinud sellist viisakat käesurumist ja õnne soovimist enamustel juhtudel (aga ma võin vabalt ka pime olla). Ja see, mis seal diivanil toimus, oli minu meelest täiesti mage. Eks ma seepärast ei võitnudki, et ma olen liiga igav inimene (see oli nüüd nali). Vähemalt mulle jäi mulje, et enamuste võitjate puhul olid nende suurimad blogiskandaalid välja otsitud ja neid siis Saagim seal uuris ja puuris. Minu jaoks jäi täpselt selline mulje, et mingit kõmu ja intriige on vaja toota, et rohkem meediakajastust saada. Ma ikka eeldasin klassikalisi küsimusi stiilis kuidas sinust sai blogija ja mis on sinu blogi edu saladus jms. Eks neid küsiti ka, aga vähe. Üleüldse on selline ristküsitlus veidi sobimatu, arvestades seda et blogijad on inimesed, kes kirjutavad. Ilmselgelt meile, blogijatele meeldib rohkem kirjutada kui avalikkuse ees esineda. Seda enam lähevad inimesed lukku, kui neile hakkab Anu Saagim oma kurrnjäu häälega mingit soppa meelde tuletama, mida sa võib-olla parema meelega tahaksid ära unustada.
Mis mind jäi aga kogu õhtu juures kõige rohkem häirima, oli see, et auhinna sai ainult esikoht. Ma julgen käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole kade. Küll aga pettunud. Kui ma saan kirja, milles on selgelt kirjas, et ma olen nii kõrgele jõudnud, et kui ma tulla ei saa peab keegi minu eest minema ja mu auhinna ära võtma, siis ma eeldan ka auhinda saada. Oleks see kiri siis kasvõi kuidagi teisiti sõnastatud, näiteks et ma olen üheks nominendiks valitud ja ma pean peole tulema, et teada saada, kas ma ka võitsin. Siis oleks asi hoopis teisiti olnud. Siis ma poleks sinna läinud nende ootustega, et ma saan mingi auhinna. Ma pean tunnistama, et ega ma täpselt ei tea mis kultuuriblogide kategoorias nendes auhinna kottides peale kingade veel olid. Kingad oleksid mulle ka väikesed olnud ja ma ei oleks viitsinud nende ümber vahetamisega niikuinii tegeleda. Igasuguseid flaiereid ja sooduskoode ma väga ka ei kasuta ja ehteid teen ma ise, seega poleks ma sellest kinkekotist väga rõõmu tundnud. Aga kui varasematel aastatel on esikolmik saanud diplomi/aukirja (nimetage seda kuidas tahate), siis oleks kasvõi sel aastal teisele ja kolmandale kohale aukirjad anda. Või siis varakult öelda, et sel aastal on igas kategoorias ainult üks võitja ja selle kirja teisiti sõnastada. Ma poleks siis nii suurte ootuste ja kindla veendumusega sinna auhindade jagamisele läinud. Aga eks see on suuresti juba minu viga, et ma oma ootused nii suureks kütsin. Hetkel on küll tunne nagu ma oleks laps, kellele on uut mänguasja lubatud ja siis on laps sellest mänguasjast ilma jäetud.
Ürituselt ära tulles kuulsin ka teisi blogijaid sel samal teemal arutlemas, et kui kirjas on lubatud auhind, siis miks ei saanud kõik need auhinda, kellele seda lubati. Ma usun, et keegi poleks selle auhinnast ilma jäämise peale pahane, kui see kiri oleks teisiti sõnastatud. Sest enamasti saabki auhinnagaladel ainult parim auhinna. Lihtsalt blogijad on harjunud, et varasematel aastatel on esikolmik tunnustatud saanud ja eks see kiri lubas ka seda sel aastal oletada. Tulin just mõttele, et äkki otsustati sel aastal ainult esikohta autasustada, kuna see on promomise seisukohalt kasulik. Kuna mitmed tuntud blogijad sel aastal ei osalenud, oli nii mõneski kategoorias väga palju tundmatumaid blogijaid. Kui see tundmatu blogija näiteks saab teise või kolmanda koha, siis sellest pole ürituse korraldajatele mingit kasu, sest ta on tundmatu. Aga kui kogu esikolmik on tunnustatud blogijad, siis on nende avalikustamine oluliselt kulutõhusam korraldajatele, sest paratamatult toovad tuntumad nimed endaga rohkem kajastust kaasa. Aga see on lihtalt üks uitmõte, mis mul hetke ajel pähe kargas. Muidu pean tunnistama, et selline korraldus mulle meeldis. Eks teatriblogijale meeldibki teatrisaalis istuda ja seega ma pole ehk kõige objektiivsem selles osas. Oligi selline tunne nagu oleks päris uhketel auhindade jagamisel. Ainult need paar tilka tõrva rikkusid minu jaoks selle asja täielikult ära. 
Seepärast ma arvangi, et blogiauhinnad vajaksid mingit suuremat sorti muutust. Ma täpselt ei tea veel, mis muudatused need olema peaksid, kuid mulle tundub et praegusel moel hakkab üritus end ammendama ja järjest enam blogijaid hoiab üritusest eemale. Mis omakorda tähendab seda, et korraldajad peavad iga hinna eest furoori tekitama, et üritusest ikkagi mingisugune kajastus oleks ja nad sponsoreid saaksid hoida. 
Kui näiteks Kroonika korraldab meelelahutusauhindasid, kas siis näiteks ei võiks blogiauhindade korraldamist praeguselt tiimilt ära võtta ja anda seda Õhtulehele korraldada. Neil on oma trükikoda, kus nende lehti trükitakse, seal saaks ilmselt tänukirjad/diplomid trükkida lasta ja fotograafid on neil samuti olemas, kes üritust kajastaksid. Pole väga palju suuri sponsoreid vaja. Õhtuleht sobiks mu meelest lihtsalt seepärast, et nad on praegu niikuinii meediapartnerina auhindade jagamisega seotud. Iseasi on muidugi see, kui palju seda intriigide loomist Õhtulehe korraldatavatel auhindadel vähem oleks. Ilmselt mitte oluliselt.
Ma küll ei tea, võib-olla mõni blogija blogibki ainult asjade pärast ja on väga rõõmus kui ta saab miljon erinevat auhinnakotikest. Enamus siiski oleksid ka väiksema tähelepanu ja näiteks mõne kujukese või tänukirja üle õnnelikud. Ma tean, et tasuta lõunaid pole olemas, kuid see liigne asjade promomine hakkab tänapäeval juba inimestele vastu. Võib-olla nõukogude ajal kui midagi saada polnud, oleks selline asjade kuhjamine ja promomine rahvale peale läinud, kuid praegu enam mitte. Seega ma leian, et nüüd võiks kas aasta vahele jätta auhindade jagamises või jätta ära selle liigse asjade hulluse ja inimeste kaasamise, kes ei taha kaasatud olla. Mulle hakkab isegi tunduma, et see kiri oli teadlikult nii sõnastatud, et rohkem inimesi (ja see läbi rohkem kajastust) üritusele saada. Igatahes, kui nii, siis minu poolt on linnuke kirjas, rääkisin ka oma suu puhtaks.
Igatahes nüüd ma olen end välja elanud. 
Suured tänud kõikidele nendele, kes minu poolt hääletasid!

Päisepildi autoriks on Anton Klink.

teisipäev, 5. juuni 2018

Üks väike tuba

4.juunil 2018 Tartu Waldorf Teatri etendus Tartu Uues Teatris



Sel korral tahan ma kirjutada veidi teistsugusest teatrist. Nimelt kooliteatrist. Võib-olla on osad minu lugejatest juba kuulnud sellisest teatrist nagu Tartu Waldorf Teater? Ühesõnaga on tegemist Tartu Waldorfgümnaasiumis tegutseva teatriga. 2018.aastal sai Tartu Waldorf Teatri gümnaasiumirühma lavastus „Üks väike tuba“ kooliteatri festivalil gümnaasiumi osas Grand Prix´. Lavastus osutus aga nii menukaks, et seda on mitmeid kordi mängitud nii Tartus kui Tallinnas ja kõik need etendused on läinud täissaalidele. Seega julgen ma väita, et tegemist ei ole klassikalise kooliteatriga.
Mina sattusin seda lavastust nägema tänu oma töökaaslasele, kes oli samuti juhtunud lavastust poolkogemata nägema ja kellele see väga meeldis, ja kes seejärel mulle seda lavastust soovitas. Mu kolleeg ütles, et „Üks väike tuba“ teeb silmad ette nii mõnelegi suurele kutselisele teatrile. Seda ma uskusin, sest sel perioodil olin ma juhtunud enda jaoks üsna mitut kehva lavastust nägema ja usk heasse teatrisse oli kadumas. Kuid ma ei olnud selleks valmis, et see mida ma teatris näen nii äge võib olla.
„Üks väike tuba“ on Tartu Waldorfkooli kingitus Eesti Vabariigile 100.juubeliks. Etendus kestab 100 minutit ning selle 100 minuti jooksul võetakse kokku meie ajaloo 100 aastat. Tegemist ei ole mingi näidendi paroodiaga, vaid Külli Ehastu originaalse loominguga. Siiski peab ütlema, et päris mustvalgelt ajalugu kirja pole pandud, vaid kõik olulisemad sündmused on peidetud ridade vahele. Nii nagu eestlastele ikka raskel ajal on kombeks olnud sõnumeid ridade vahele peita. Seega tuleb etenduse nautimisel kasuks Eesti ajaloo tundmine. Ma pean ütlema, et mõnes kohas oli isegi minul probleeme detailidest aru saamisega. Näiteks ei saanud ma kohe aru, kes need Johannesed olid, kes keele teemadel arutlesid. Lõpuks selgus, et üks oli Johannes Aavik ja teine Johannes Veski. Ja kindlasti tuleb kasuks endise NSV liidu juhtide nägude tundmine. Et milline oli Stalin, milline Hruštšov, milline Brežnev, milline Gorbatšov. Kes aga ajalugu tunneb, see saab ilmselt ka ilma nägude tundmiseta hakkama. Koolilastele sobiks see lavastus väga hästi ajaloo eksamiks.
Eks meile kõigile võib tunduda, et kui raske siis on ajaloost aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis Külli Ehastu on väga suurepärast tööd teinud näidendi kirjutamisel. Nii ei pruugi esimesel silmapilgul üldse arugi saada, et kuidas saab näidendi pealkiri „Üks väike tuba“ Eesti 100 aastat kokku võtta. Kogu sündustik toimubki ühes väikeses toas, kus elab perekond. Läbi erinevate aegade soovivad seda tuba enda valdusesse saada teised naabrid sellest ühiselamust, kus see väike tuba asub. Lisaks toa enda saamisele käib ka perel omavaheline võitlus, kes saab kõrgemale diivanile istuma ja kes peab põrandal istuma. Toas on ka kaks akent. Üks neist avaneb lääne- ja teine idasuunda. Lääne suunas asuv aken pannakse teatud ajaks ühiselamu komandandi poolt aga lukku. Sest seal elavad halvad naabrid. Vot selliselt ongi ridade vahele kogu meie ajalugu peidetud.
Ja mõned sündmused on väga geniaalselt lahendatud. Näiteks Nõukogude võimu poolt loomade sundnatsionaliseerimine. See oli lahendatud mänguna, kus pere hakkas käpiknukkudega (kelleks olid lehmad ja lambad) mängima ja mõte oli see, et ei tohi öelda, et see on minu põrsas, vaid peab ütlema, et see on meie põrsas. Veel meeldis mulle olümpimängude lahendamine ja 1980. aasta purjeregatt, kus pandi väikesed paberlaevukesed veekaussi ujuma. Näiteks stseen, kus perenaised pesu pesid ja riided nöörile kuivama panid, tundus alguses täiesti tavaline olema. Kuni nööril kuivavad pluusid pesunäppidega käiseid pidi kokku pandi. Ühel hetkel oli niisiis pesunööril rippumas ühendatud kätega sinine, must, valge, punane, valge, punane, kollane, roheline ja punane pluus mis kujutasid Balti ketti. Kas saab veel geniaalsemalt seda kujutada? Või praegusest kaasaegsest maailmast sotsiaalmeedia kajastamine. Kõik olid ninapidi oma märkmepaberites ja kirjutasid sinna lühikesi lauseid, mis siis hiljem seinale kleebiti. Kuigi keegi ei kasutanud nutitelefoni laval, siis oli ikkagi väga hästi aru saada, et just sellele vihjataksegi. Tegelikult võiks ma neid lahendusi üles loetlema jäädagi. Targem oleks huvilistel ise teatrisse etendusi vaatama minna, aga ma pole kindel, kas seda lavastust enam kusagil näha õnnestub. Tallinnas küll on üks etendus (07.06) jäänud, aga see on ka minu teada välja müüdud. Äkki jääb loota, et Waldorfkool teeb veel mõne lisaetenduse, sest on näha, et rahval on huvi sellise lavastuse vastu. Ja miks ei peakski publikule lavastus meeldima, kui see on humoorikas, sündmusterohke, laseb meil iseenda üle naerda ja samas pole sisult väga keeruline.
Ma saan aru küll, et see lavastus polnud ehk päris klassikaline kooliteater sest sinna oli ikkagi kaasatud igapäevaselt teatriga kokku puutuvaid spetsialiste. Näiteks lavavõitluse stseeni (jah, kooliteatris oli täiesti heal tasemel lavavõitlusega stseen) oli neil aidanud teha Tanel Saar VAT Teatrist. Lisaks olid neil veel abiks koreograaf ja valgustaja. Aga kes ütleb, et teised kooliteatrid ei tohi enda näidendite lavastamisprotsessi selliseid abilisi võtta? Olgu abilised kui suured professionaalid tahes, nemad ei tee head lavastust, kui näitlejad, ehk siis sel korral õpilased, pole tasemel. Kuna ma ei tea ühegi osaleja nime, või õigemini nimesid tean, aga ma ei vii nimesid ja nägusid kokku, siis kedagi eriliselt kiita ma ei saa. Kuigi mõni nendest 25-st noorest jäi veidi rohkem silma kui teised. Aga andekad on nad kõik. Ma olen päris kindel, et isegi näitlejaõppe läbinud näitlejatel oleks sellist lavastust keeruline teha. Laulda nii südantlõhestavalt ilusasti Tõnis Mägi „Koit“-u (mul hakkasid silmad iseenesest vett jooksma selle laulu ajal), tantsida jne. Ja ma ei näinud, et keegi neist oleks kartnud laval esineda või midagi oleks „punnitatud“, nagu seda kooliteatrites (või üldse harrastusteatrites) sageli näha võib. Kõik oli harmooniline ja nauditav. Publikul ei olnudki muud varianti kui etenduse ajal kaasa plaksutada või „Braavo!“ hüüda. Ja täiesti loomulik oli see, et etenduse lõppedes otsustas publik noortele püsti seistes aplodeerida. See on ka nähtus, mida ei näe isegi kutselistes teatrites väga sageli, seega need noored olid tõesti eriliselt tublid. Kui mõni nendest noortest mõtleb tulevikus näitleja ametile, siis on Eesti teater palju võitnud.
Ma ainult loodan, et mul õnnestub neid samasid noori veel kuskil näha. Ja kindlasti üritan ma nüüd Tartu Waldordkooli teatrialastel tegemistel rohkem silma peal hoida. Julgen ka kõikidele enda blogi lugejatele soovitada teine kord oma meeled teatri suhtes avatuna hoida ja midagi uut vaatamas käia.

Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Külli Ehastu
Koreograaf: Leanika Mändma
Võitlus-stseeni koreograaf: Tanel Saar
Valgustaja: Taavi Toom
Mängisid:
Anni Sikk, Anni Maria Pearson, Brigita Joosing, Helo Sööt, Johanna Kadanik, Karmel Teder, Kelin Malkki, Kelly Cassandra Mägi, Liisa-Sofia Zamošnikova, Mirjam Aavakivi, Merili Miku, Pamela Ebber, VihmaPisar Zobel, Daniel Teder, Henri Oru, Joosep Peetsalu, Johannes Moppel, Kail Timusk, Kert William Reinaste, Martin Metsanurk, Robert Erich Einlo, Saamel Sonn, Toomas Samuel Silbaum, Ats Aavakivi

* – Postituse päisepilt on pärit Tartu Waldorfgümnaasiumi Facebooki lehelt.

esmaspäev, 4. juuni 2018

Sweeney Todd

2.juunil 2018 Vanemuise suures majas


Võib öelda, et sel korral sattusin jälle pooljuhuslikult teatrisse. Juhuslikult selles mõttes, et ise ma poleks ilmselt „Sweeney Toddi“ muusikalile piletit valima hakanud. Küll aga räägiti mulle juba sellest muusikalist ammu ja nii ma siis mõtlesingi, et võiks selle muusikali ära vaadata. Teades, et Vanemuise muusikalide piletid ostetakse üsna kiiresti ära, ostsin ka enda pileti juba mitu kuud varem valmis. Selle inimese käest, kes mulle muusikalist rääkis, sain teada, et Sweeney Toddist on film ka tehtud ja et tegemist on üsnagi õudse looga.
Mida lähemale hakkas esietenduse kuupäev saabuma, seda tihedamaks läks Vanemuise teatri reklaamikampaania Sweeney Toddi muusikalile. Ma eeldan, et eestlaste jaoks pole see muusikal sama populaarne nagu seda on „Mamma mia!“, „Hüljatud“, „Helisev muusika“ jt ning seetõttu pidi Vanemuine rohkem reklaami tegema. Vähemalt mulle tundus, et reklaami oli rohkem ja nii nägin ma igal sammul Facebookis ja Instagramis postitusi, kuidas trupi liikmed käisid Kliinikumis verd andmas (viitega, et seda kulub lavastuses palju) või käisid Werneris pr Lovetti lihapirukaid söömas. Nii ma siis teadsingi enne etendust täpselt seda, et tegemist on õuduslooga, seal on palju verd ja seal on keegi proua Lovett, kes teeb inimlihast pirukaid.
Teatrisse sättisin end pigem negatiivse hoiakuga. Sest esiteks ei teadnud ma ju süžeest midagi (see on minu viga, et ma eeltööd teha ei viitsinud) ja teiseks tundus mulle, et seal pole kedagi sellist osalemas ka, kelle pärast tasuks ekstra teatrisse minna. Aga äkki ma selle negatiivse hoiaku tõttu just saingi positiivse üllatuse osaliseks. Kuna ma käisin esietendusel, siis oli juba sellest tingituna õhkkond kuidagi eriline. Siiski pean ütlema, et nii palju lilli pole ma vist kunagi teatris näinud, kui sel korral näitlejatele toodud oli. Õhus oli midagi erilist ja nii hakkas enne etendust minu negatiivne hoiak tasapisi hajuma.
Sel hetkel, kui etenduse alguseni oli mõni napp minut jäänud hakkas üks härrasmees (Simo Breede) saalis äärmistel kohtadel istuvate inimeste käest küsima, kas nad ikka on valmis selleks mis tuleb ja ega nad ometi ei karda. Etteruttavalt võib öelda, et enne teist vaatust käis ka publikuteenindaja inimestelt küsimas, et ega neil väga hirmus ei olnud. Sel hetkel hakkas negatiivsus minus juba ootusärevusega asenduma, sest ma tahtsin näha milline siis see õudusmuusikal välja näeb. Ja seda, et asi on õudne lubas aimata juba see, et tegelased niimoodi eeltööd tegemas käivad. Esimesed hääled orkestriaugust olid paljulubavalt ähvardavad. Umbes nagu kõuekõmin. Üks väike laps hakkas selle peale kõrvulukustavalt nutma ja nii pidi üks vanematest temaga saalist välja minema. Ma ei kujuta muidugi üldse ette miks peaks keegi sellist muusikali väikese lapsega vaatama tulema. Ma ei soovitaks alla 14. aastaseid kohe kindlasti viia „Sweeney Toddi“ vaatama. Ja ilmselt mitte ka vanemaid nõrganärvilisi. Seal on lõpu poole üks püstoliga stseen. Kui ma kogu etenduse aja ei võpatanud ega midagi õudset etenduses ei näinud, siis selle püstolipaugu peale ehmatasin ma ikka korralikult.
Minu jaoks siiski etendus nii õudne ei olnud, kui arvata oleks võinud. Pigem oli minu jaoks kõik see, mida ma laval nägin naljakas. Eks ma olen võib-olla musta huumorisoonega ka. Ütleme nii, et kui ma enne jõuluaega haiglas inimestelt verd võtan rohkem kui 2 katsutit, siis käib sinna juurde ka enamasti nali, et jõulud on ju tulekul ja mul on verivorsti jaoks verd vaja. Miks mind siis need inimlihast pirukad häirima oleksid pidanud? Siiski võin teid lohutada, et ma päris kõikidele ikka seda verivorsti nalja ei tee. Mõnele ütlen, et ma olen vampiir ka ja mul läks lihtsalt kõht tühjaks, seepärast on verd vaja võtta. Aga enamasti teen selliseid musti nalju ikka nendele patsientidele, kes ise ka sellise musta huumorisoonega on. Ehk, et sel hetkel kui Sweeney Todd oma ohvritel kõrisid läbi lõikas ja proua Lovett neid samal ajal läbi hakklihamasina ajas, tuli minul pigem naer peale. Õnneks oli esietendusel vist palju minusuguseid koos, sest saal naeris pidevalt. Minu jaoks oli ainus ebameeldiv koht see, kus Proua Lovett rääkis, et proua Mooney teeb kassilihast pirukaid. See tundus veidi rõvedana. Vot selline imelik inimene olengi, et kassilihast (ja ka koeralihast) pirukad on rõvedad, aga inimlihast mitte. Aga isegi need juuksekarvad ja küüned, mida Tobias hiljem lihapirukate seest leidis, ei olnud rõvedad. Minu jaoks vähemalt mitte. Aga üldiselt on see muusikal hea põhjendus, miks taimetoitlaseks või veganiks hakata. Mul tekkis just vastupidiselt huvi, et tahaks seda Wernerist saadavat proua Lovetti lihapirukat maitsta. Te kõik võite taimetoitlaseks hakata, jääbki mulle neid pirukaid rohkem, sest need pidid imemaitsvad olema.
Kui millegi kallal norida, siis ma norin jälle selle sama asja kallal, mille kallal ma iga jumala kord Vanemuises muusikalavastusi vaadates norin. Nimelt selle kallal, et ma ei saa sõnadest aru. Ma olen üsna kindel, et viga pole minus. Nimelt ei saanud ma kohe päris alguses laval olnud kolme härrasmehe jutust väga palju aru. Ja kui siis veel kooriliikmed lavale tulid, siis ei saanud ma enam midagi aru. Äkki mu kõrv ei olnud veel alguses harjunud sõnu eristama muusika taustalt (siis see ikkagi on minu probleem). Sest nii kui Rasmus Kull lavale tuli, siis tema sõnadest sain ma kohe aru. Ja teistest solistidest ka. Aga sel korral polnud see sõnadest aru saamise probleem väga suur, sest võrreldes varasemate kordadega, siis ma sain ikkagi 99% sõnadest aru ja üldmõte jõudis ka kohale ja ma ei pidanudki inglise keelseid subtiitreid lugema, et aru saada, millest nad seal laval eesti keeles räägivad. Lõpuks sain laulusõnadest liigagi hästi aru. Praegu on juba esmaspäev (teatris käisin laupäeval) ja mind ikka veel kummitavad laulusõnad: "Sweeney Todd, see Fleeti tänava saatan." Ma hetkel ei mäletagi, millal mõne muusikali laulusõnad mind nii pikalt saatnud on. Aga midagi muud mulle negatiivset silma ei jäänudki. Näitlejad paaris kohas koperdasid tekstiga, aga see pole midagi väga hullu, sest eks see esietenduse pinge teeb oma töö.
Kõik muu mulle meeldis. Mulle meeldis lavakujundus. Mulle meeldisid kostüümid. Mulle meeldis koreograafia. Mulle meeldisid näitlejad ja mulle meeldis muusika. Lavakujundus jäi muidugi mulle kohe silma. Eriti nende esimeste ähvardavate orkestrihelide ajal. Sest siis tundus kogu lava ikka eriti sünge olevat. Kogu kujunduse juures meeldisid mulle kõige rohkem lava tagumises servas olevad suured ümarad aknad, mis mulle meenutasid näiteks mingisuguste suurte raudteejaamade aknaid. Aga sel korral jätsid need mulje mahajäetud raudteejaamast kus kogu see tapatöö toimuda sai. Ja minu meelest oli Sweeney Toddi tapatool ka päris hästi lahendatud. Ma sain aru, et filmis kukkusid need laibad kuidagi toolist alla. Aga lavastuses oli tool, mille küljel oli kang. Peale seda kui Sweeney oli oma ohvritel kõri läbi lõiganud, siis ta lihtsalt vajutas kangi ja tool muutus osaks liumäest, mida mööda siis laibad alla keldrisse libisesid. Ma pean tunnistama, et ma näitlejana oleks küll seda kohta kartnud, kui sul tool nö „alt ära vajub“ ja sa lihtsalt lendad mööda liumäge alla. Ma pole nimelt kunagi eriline liumägede austaja olnud, seega on see ilmselt ainult minu foobia. Veel meeldis mulle suur ahi, mis proua Lovetti küpsetuskojas oli ja hakklihamasin. Ja see meeldis ka, kuidas tegelased said mööda lavale ehitatud konstruktsiooni üles-alla ronida.
Koreograafia poolelt jäi mulle kõige rohkem meremehe teemalistes kostüümides olnud tants meelde. Kohe, kui ma neid tantsijaid nendes kleitides ja vihmavarjudega lavale tulemas nägin, kerkisid mulle vaimusilmas ette mingid 1920ndate romantilised filmid, kus meremehed oma tütarlapsi rannas kohtavad. Koreograafia oli küll tänapäevasem, kuid aitas kostüümidel mõjule pääseda ja minul tekkis selle tantsu ajal küll tahtmine seal rannas olla ja päikesevarjuga ringi jalutada või veepalli mängida. Kui nüüd aus olla, siis ilmselt ilma nende kostüümideta poleks mul sellest koreograafiast ka midagi meelde jäänud. Tegelikult olid kõik teised kostüümid ka väga ägedad. Eriliselt jäi muidugi silma Valter Soosalu kehastatud Adolfo Pirelli kõige säravam ja edevam kostüüm. Veel jäi mulle veel silma, et kui teistel meestel olid kas pikad püksid või põlvikud jalas, siis Lauri Liivi kehastatud kohtuteener Beadle Bamford oli ainsana paljaste säärtega. Seda oli veidi kummaline vaadata. Kohtuteener ei tohiks ju nii vaene ametipost olla, et peab paljaste säärtega käima, kui isegi vaesemad inimesed, keda ooperikoor kehastas, ei olnud paljaste säärtega.
Ma ei tea, kas see oli ajastu või mis, aga mulle meenutas "Sweeney Todd" oma kostüümide ja olustiku poolest Rahvusooper Estonia "Minu veetlevat leedit". Kuigi „Minu veetlevas leedis“ ei tapetud kedagi ära, siis mingi õhustikuline sarnasus neis oli. Mulle tundus isegi, et kostüümid (eriti naiste kleidid) olid väga sarnased ja ma nägin isegi mingisugust sarnasust Eliza Doolittle ja proua Lovetti vahel. Ja kuna mulle Estonias nähtud "Minu veetlev leedi" väga-väga meeldis, sest see oli minu meelest hoopis teisest puust muusikal kui need, mida ma Vanemuises näinud olin, siis olin ma sel korral väga üllatunud, et see sama Vanemuine suutis mulle täpselt seda sama Estonia emotsiooni tekitada. Kui mitte veelgi paremat emotsiooni. "Sweeney Todd" on mu kõige parem muusikalielamus Vanemuisest. Ma pole küll kindlasti kõiki muusikale näinud, aga nendest mida ma näinud olen, siis raudselt parim. Võib-olla on asi selles, et ma olen rohkem kriminulli austaja kui üdini armastusest nõretava loo austaja. Kuigi Sweeneys on ka armastusliin sees, siis see on veidi teistmoodi. Ma ei saa öelda, et ta jääb selle kriminaalse osa varju, kuid see ei ole nii imal (vabandust väljenduse pärast) armastuslugu. Sest olgem ausad, kõik need jõledused mida Sweeney korda saadab, on ainult armastuse pärast. Aga nii õudne kui see ka tunduda võib, siis laipu ma etenduse jooksul kokku lugeda ei suutnud. Neid ikka jagus. Aga nendel laipadel oli mingi inimlikkus või headus juures. Ma arvan, et selleks, et mu mõttekäiku mõista, peab ise teatrisse minema. Aga laias laastus tahan ma öelda seda, et kuigi seal tapeti päris palju ja kuigi enamasti põhjust tapmiseks ei olnud, siis minu jaoks ei olnud seal seda sarimõrvari koledust juures. Seda mentaliteeti, et Sweeney lihtsalt lõikab nalja viluks inimestel kõrisid läbi, või seepärast, et talle see meeldib. Kuna seda suhtumist ei rõhutatud, siis see asjaolu tegigi minu jaoks kogu loo veidi rõõmsamavärvilisemaks. Issand, ma hakkan iseendale ka kõlama nagu sadist. Aga tegelikult arvan ma, et lavastaja Tanel Jonas on selle pealtnäha jubeda loo suutnud lavastada, rõhutades tegelaste inimlikumat poolt ja nii jääb see kurjus tahaplaanile.
Minu meelest olid ka näitlejad Tanel Jonasel väga hästi valitud. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olin enamusi näitlejaid/lauljaid varem laval näinud/kuulnud, siis suurema osa suhtes neist puudus mul igasugune emotsioon. Seega olin ma peale etendust väga üllatunud, et mul ei ole mitte kellelegi mitte ühtegi etteheidet osatäitmise kohta. Kõik said oma rollidega väga hästi hakkama. Nii näiteks olin ma veidi skeptiline kohtunik Turpini rollis üles astuva Lauri Saatpalu osas. Kuid ma pean tunnistama, et ilmselt sobis tema sellesse rolli paremini kui Sepo Seeman (kellega kahe peale nad seda rolli dubleerivad). Ma arvan nii ainult seepärast, et Sepo Seeman on tuntud kui naljamees ja ma arvan, et mina ei suudaks teda selle rolli jaoks piisavalt tõsiselt võtta. 
Kuigi kõik osalised olid minu meelest sel korral suurepärased ja moodustasid laval ühtse terviku, siis Maria Annus proua Lovetti rollis meeldis mulle kõige rohkem. Ma pole ilmselt selles osas ka väga erapooletu, sest mulle on ta sellest ajast meeldinud, kui ta lavakas veel õppis. Aga see polnud ainus põhjus, miks ta mulle meeldis. Peamiselt meeldis ta mulle seetõttu, et ta pani kõige rohkem publikut naerma. Üleüldse oli ta oma kibestunud armastuses veidi omamoodi kuju. Aga see energia ja sära, mis Maria silmist välja lõi, see oli kuidagi eredam kui teistel. Vähemalt mulle nii näis. Ja Priit Strandberg hakkab mulle ka järjest rohkem meeldima. Eks siin on jälle oma roll lavastajal. Nimelt on Tanel Jonas, Priit Strandberg ja Maria Annus koos Vanemuise kontsertmeistri Ele Sonniga mitmeid lavastusi koos teinud ja eks Tanel Jonas teab ja tunneb Mariat ja Priitu ehk seetõttu rohkem ja oskas neid eriliselt särama panna laval. Veel meeldis mulle kerjusnaist mänginud Laura Kalle. Just oma hääletämbri ja meisterlikult küüraka kehahoiaku eest. Mul hakkas selg juba ainuüksi selle küüraka kerjuse vaatamisest valutama. Ilmselt ei saa ära unustada ka Valter Soosalu kehastatud Pirellit. See vist on Valteril esimene suurem näitlejatöö, kui ma ei eksi. Ja eks tal ole kõige raskem roll selles mõttes, et ta peab itaalia aktsenti järgi tegema. Võib-olla oli see aktsent veidi liiga üle paisutatud, aga äkki lavastaja just nii tahtiski? Igatahes saab Valter minult boonuspunktid kõige selgema diktsiooni eest. Aga nagu ma ütlesin, siis sel korral meeldis mulle kogu trupp. Ja kui ma nüüd oma lemmikute loetlemist jätkan, siis sinna kuulusid veel ka Rasmus Kull, Kalle Sepp, Lauri Liiv ja Pirjo Jonas. Sisuliselt saigi kogu trupp ära nimetatud. Kui ma juba kiitusega lahkeks läksin, siis kiidan ooperikoori mehi ka, kes poolpaljalt (ma tean, et neil olid särgid seljas) oma lihakehasid demonstreerisid.
Kuigi Vanemuine reklaamis, et tegemist on verise muusikaliga, siis mina oleks asja veelgi verisemaks teinud. Kõri lõikamise stseenides oleks võinud verd ikka rohkem pritsida. Kuidagi liiga puhas oli kogu see lugu. Võib-olla see, et verd oli liiga vähe, oli ka see põhjus, miks minu jaoks kogu laval nähtu nii õudsena ei tundunud. Samas ma ikka eeldan, et lavastaja on kogu lavastuse niimoodi sättinud, et pole vahet, kas sa istud parteri esimeses reas või rõdu viimases reas, lavastus mõjub ikka samasuguselt. Oleneb ainult sellest, kes kuidas laval nähtut tõlgendab ja millise sõnumi endaga sealt kaasa võtab. Mina igatahes võtsin seda, kui õpetust headusest ja armastusest. Sest olgem ausad, kogu lugu keerles ainult armastuse ümber. See, et seal mõned kõrid läbi lõigati ja mõned inimesed lihapirukateks said, polnud peamine. See oli ohverdamine armastuse nimel (ohverdamine on ju eestlaste muistne komme). Sest Sweeney tappis armastusest oma tütre ja abikaasa Lucy vastu. Proua Lovett tegi kõike ainult armastusest Sweeney vastu. Tobias töötas proua Lovetti juures armastusest. Anthonyt tegutsema ajav jõud oli armastus. Samuti vangistas kohtunik Turpin oma kasutütre armastuse pärast. Olgugi, et kõikide teod olid erinevad ja mõned neist käitusid lausa õõvastavalt, siis kõikide käivitavaks jõuks oli armastus.
Ja täpselt nii on meil ka igapäevases elus. Me ei tea tegelikult mitte kunagi miks meie kaasinimesed teevad seda, mida nad teevad just nii nagu nad teevad. Me võime näida teistele maailma suurima südamega inimestena, kuid tegelikult võime me samal ajal varjata kõige süngemaid saladusi. Või vastupidi – me võime maailma silmis paista kõige suurema sadistina, kuid seda põhjust, mis meid selle pealtnäha sadismini tõukas, teame ainult meie ise. Ma arvan, et praeguses maailmas kus järjest rohkem on näha ja kuulda erinevat vägivalda, peaksime me sellele veidi rohkem mõtlema. Kas asjad on ikka alati nii nagu nad näivad? Milleks me armastuse nimel oleme suutelised? Lõpetuseks tuletan meelde, et elu on ka näitemäng ja seega tasub alati kõigesse, mida te näete ja kuulete veidi umbusklikult suhtuda. Nagu elu on näidanud, tuleb umbusklikult ka lihapirukatesse suhtuda. 

Kes päris üdini roosamannat täis muusikali vaadata ei taha, siis soovitan kiirustada ja "Sweeney Toddi" vaatama minna. 

Helilooja ja laulusõnade autor: Stephen Sondheim
Näidendi autor: Patrick Quentin
Lavastaja: Tanel Jonas
Muusikajuht ja dirigent: Martin Sildos
Kunstnik: Iir Hermeliin
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Taavi Varm
Koreograaf: Janek Savolainen
Osades:
Rasmus Kull – Sweeney Todd
Maria Annus – Pr Lovett
Lauri Saatpalu – Kohtunik Turpin
Kalle Sepp – Anthony
Pirjo Jonas – Johanna
Lauri Liiv – Beadle Bamford
Valter Soosalu – Adolfo Pirelli
Priit Strandberg – Tobias Ragg
Laura Kalle – Kerjusnaine
Simo Breede – Härrasmees
Artur Nagel – Härrasmees
Oliver Timmusk – Härrasmees
Risto Orav – Linnumüüja
Vanemuise ooperikoor
Vanemuise balletirühm

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri kodulehelt SIIN

* – Päisefoto autor on Maris Savik.

kolmapäev, 30. mai 2018

Metsa forte

29.mail 2018 Eesti Draamateatri suures saalis


Olen viimastel nädalatel järjest rohkem pannud tähele meedias ilmunud artikleid Eesti metsanduse kohta. Umbes samal ajal jõudis mulle kohale, et Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali koostöös sündinud lavastus „Metsa forte“ räägib sellel samal teemal. Kuigi esimest korda (see oli äkki märtsis) „Metsa forte“ kohta lugedes, ei teekitanud see minus miingeid emotsioone. Kui siis ainult selle mõtte, et seda lavastust ma vaatama ei lähe. Ka esimese proovinädala lõpus tehtud video, milles osalised räägivad lavastusest, ainult kinnitas mu arvamust igavast lavastusest. Siiski viimaste nädalatega hakkas lavastuse vastu huvi kasvama. Pean siiski ausalt tunnistama, et ega see huvi väga suureks ei kasvanud ja nii läksin ma teatrisse üsna eelarvamuste vabalt. Tegelikult meelitas mind vist teatrisse rohkem lavakujundus (millest olin Instagramis pilte näinud), kui sisuline pool. Olin üsna kindel, et sellise lavakujundusega (postituse päisepildilt saate lavakujundusest veidi aimu) peab tulema huvitav lavastus. Ja veel oli võimalus esimest korda palju kiidetud Nargenfestivaliga tutvust teha.
Enne teatrisse minekut ootasingi vist kõige rohkem seda lavakujundust. Et kas see näeb reaalselt ka nii äge välja, kui piltidel. Võib öelda, et nägi küll. Vahepeal tekkis täiesti tunne nagu oleks metsas. Lisaks ootasin ma seda, kuidas on Nargenfestivali orkester ja koor Draamateatri lavale paigutatud. Minu meelest on Draamateatri lava võrdlemisi väike ja seal puudub orkestri jaoks spetsiaalne orkestriauk. Seega tundus üsna põnev, et kuidas orkester paigutatud on.
Pean tõdema, et sellist orkestri paigutust ma oodata poleks osanud. Nimelt oli orkester paigutatud tagalavale tekitatud kõrgendusele ja publik nägi orkestrit ning koori ainult läbi võrkseina. Kuna enamuse ajast olid võrkseinale loodud puude kujutised, siis polnud orkestrit praktiliselt nähagi. Dirigent Tõnu Kaljustet suutsin mina näiteks näha alles kummardamise ajal, kui seinalt kujundus ära kadus ja lavale rohkem valgust peale pandi. Ma täitsa imestan, kuidas lauljad niimoodi laulda said kui dirigent nende selja taga oli. Ilmselt olid ekraanid siis nii hästi ära peidetud, millelt nad dirigenti näha said, sest ma ei tuvastanud ühtegi ekraani ka, mis dirigenti näidanud oleks. Või siis polnudki lauljatel sel korral dirigenti vaja, sest laule oli tegelikult võrdlemisi vähe.
Kui nüüd lõpuks näidendi sisuni jõuda, siis näidend räägib ühest perekonnast, kes tulevad vabariigi aastapäeva tähistamiseks kokku. Nagu Eesti perele kohane, on laud kaetud ja üheskoos vaadatakse aastapäeva kontserti. Kuni jõutakse kogemata välja selleni, et rase lapselaps Liisa plaanib metsas lageraiet tegema hakata. See mets on aga vanaema Helgi vanaisa poolt isiklikult istutatud ja nii pole vanaema sugugi nõus, et lapselaps nende metsa maha võtab. Lapselaps leiab aga, et ta ei taha enam oma eluga lihtsalt hakkama saada, vaid tahab elada ja kuna ta on viimast kuud lapseootel, siis on neil tulevikus seda metsast saadavat raha väga vaja. Sellest kasvavad omakorda välja tülid, kuna praktiliselt igal inimesel on metsa ja selle raiumise kohta oma arvamus, mida on vaja välja öelda. Lisaks perekonnale avaldavad oma arvamust Eesti metsanduse teemal ka mitmed oma ala spetsialistid.
Ma pean tunnistama, et lõpuks ma ei saanudki aru, kas lapselaps ja vanaema jäidki metsa pärast tülli või ütles Liisa ikkagi lõpuks, et ta ei tee metsas lageraiet. Mulle tundus, et ma nagu kuulsin teda ütlemas, et ta ei võta metsa maha. Samas vaadates, kuidas vanaema ja vanaisa selle lause peale lavalt ära kadusid tundus mulle, et äkki ta ikka ei öelnud nii ja see vanavanemate ära kadumine lavalt näitaski seda, et perekond oli lõhutud. Või surid vanavanemad üldse ära nagu Liisa soovis? Igatahes mina lõpust aru ei saanud. Ma saan aru, et kõik need episoodilised puukallistajad, ametnikud, ökoloogid jne, keda laval näha oli, lihtsalt esindasid neid seisukohti, millega üks või teine pool perekonnast üritas oma arvamust metsa kohta avaldada. Siiski jäi selline käsitlus minu jaoks veidi segaseks. Ma oleks kas veidi rohkem rõhku tahtnud perekonnaloole ja seeläbi jutustatud erinevatele vaadetele metsa osas, või siis ainult debatti erinevate metsandusaktivistide vahel. Praegune lahendus jäi minu jaoks veidi killustunuks ja mulle tundus, et see ei kandnud tervikut välja.
Seetõttu peangi tunnistama, et see on vist sel aastal minu kõige kehvem elamus Eesti Draamateatrist. Samas teised inimesed mu selja taga ikka naersid päris korralikult ja kõvasti. Mul oli paaril korral juba tahtmine enda selja taga istuvale mehele öelda, et ta on teatris mitte metsas ja viisakas oleks veidi vaiksemalt naerda, mitte üle saali möirata. Ilmselgelt oli minu jaoks asi igavam, sest ma pole väga suur teleri vaataja ja nii ei tundnud ma neid prodeeritavaid metsanduseksperte ära. Võib-olla kui ma oleksin nad ära tundnud, oleks mul ka naljakam olnud. Näiteks kollases jopes Tartu linnapea ilmumine ajas mind küll muigama. Sest Tartu linnapea Urmas Klaas on reformierakondlane ja ma olen teda üsna sageli selle erakonna kollase jopega esinemas näinud. Puukallistajad oma hõlstides olid ka tuttavad, sest ma olen Delfist paari klippi näinud, kuidas nad Haaberstis seda hõberemmelgat kaitsesid.
Seega võib-olla kui ma oleksin ka neid teisi tegelasi tundnud, oleks ma osanud ka näitlejate parodeerimise kohta midagi öelda. Praegu jäi minu jaoks kõik veidi segaseks. Osaliselt ka seetõttu, et mitmed osapooled rääkisid läbisegi (mis on debattide puhul tavaline), kuid seetõttu jäi mulle tekst arusaamatuks. Iseasi, kas ma sellest tekstist pidingi aru saama. Sest see oli ju teada, et ühed on metsa kasvama jäämise ja teised selle maha võtmise poolt. Polegi neid detaile vaja teada. Kui ma peaksin lemmiku valima, siis sel korral meeldis mulle Kersti Heinloo kõige rohkem. Kuigi ta tegi ainult episoodilisi rolle, jäid tema ruuporiga protestijad mulle kõige rohkem meelde. Äkki just selle ruupori tõttu, sest tänu sellele oli tema häält kõige rohkem kuulda. 
Kui mõelda sellele, et sisututvustuses kasutati lavastuse kohta ka väljendit tõsine operett, siis ma eeldasin veidi rohkem laulu ja muusikat. Eriti kui põhirollides olid kunagised Estonia solistid. Kõige rohkem lauliski Voldemar Kuslap, kuid paaris üksikus kohas ei saanud ma ka tema sõnadest aru. Siiski tema hääletämber oli parajalt meeldiv ja laulmise osas meeldis tema mulle kõige rohkem. Teised vist ei olekski meeldida saanud, sest Hans Miilberg ja Helgi Sallo praktiliselt ei saanudki laulmiseks suud lahti teha. Helgi Sallo sai vähemalt sõnaliselt rohkem rääkida, kuid Hans Miilberg istus enamuse ajast lihtsalt laua taga ja oli vait. Helgi Sallo kiituseks peab tema krapsakat olekut mainima. Kui ma peaksin valima laval olnud kõige energilisemat inimest, siis see oleks kindlasti Helgi Sallo. Üleüldse oleks mulle meeldinud, kui laule oleks rohkem olnud ja lavastusse oleks võinud sisse põimida ka mõne rahva seas tuntud metsateemalise laulu (nt „Mets mühiseb“, „Metsa seenele“ jne). 
Siiski ühe laulu ma leidsin, mis mulle meeldis. See oli praktiliselt etenduse lõpulaul kus kõik tegelased olid järsku laval valgete kohtunikuparukatega. Aga selles laulus oli mingi energia, mis naelutas pilgu lavale, ja millist energiat polnud ma kogu lavastuse jooksul laval varem tundnud. Võib-olla see, et seda laulu laulis ka koor kaasa, tegigi sellest hoogsama ja veidi meeldejäävama laulu. Kuigi sõnad mulle otseselt meelde ei jäänud, sest laulu sisuks oli vanaema ja lapselapse vaheline tüli. Kohati öeldi laulus üksteisele ikka väga inetuid asju. Aga ehk see oligi nii mõeldud, et laul veidi ilustab neid koledaid sõnu. Tegelikult oli see laul vist esimene kord ka kui koor lavale ilmus. Minu jaoks oli see ka veidi kummaline, et koor tuleb ainult mõne üksiku laulu jaoks lavale.
Samas oli lavastus nii lühike (1h ja 15 min), et selle aja jooksul ei jõudnudki väga palju laule esitada ja iga laulu puhul polnud koori vaja. Ilmselt oli asi selles, et mind need paroodia etteasted väga ei kõnetanud ja nii tundus mulle kohati, et see tund ja 15 minutit oli pigem nagu kolm tundi. Tagumine osa kippus istumisest valusaks jääma ja mõte tahtis ka rändama minna. Positiivne on siiski see, et kui ka mõte rändama läks, siis püsis ta ikkagi metsanduse juures. Nii näiteks kerkisid mulle silme ette need metsatukad, kus ma kunagi teadsin metsa olevat ja kus nüüd on lageraiet teostatud. Või siis mõtlesin ma sellest, et jumal tänatud, et mul metsa pole. Vähemalt ei saa ma selle pärast oma sugulastega tülitsema hakata. 
Kui nüüd midagi eriliselt kiita, siis ma tahaksin kunstnikku kiita. Esiteks lavakujundus oli äge. Ma parem ei taha teada, kui vaevarikas selle saepuru kokku koristamine kunagi on, aga lavastusliku elemendina mulle see saepuru meeldis. Eks veidi oli kummaline, et metsas puude all ei ole mitte sammal, vaid on saepuru. Samas, kui metsades tehakse pidevalt lageraiet või hooldusraiet, siis võivadki meie metsaalused ühel päeval sambla asemel saepuruga kaetud olla. Erilised plusspunktid annan aga kostüümide eest. Kohe kui ilmuvad laigulistes ja neoonoranžides kostüümides mehed, on teada, et tegemist on kas jahi- või metsameestega. Ja seda kollast Tartu linnapea jopet ma juba mainisin. Eriline kirss tordil oleks muidugi sinine Reformierakonna logo seal jopel olnud. Ja kõik need kummikud, vihmajoped, saunamütsid jne. Kõik see on just see, mis mulle sümboliseerib eestlaseks olemist ja mõnusat vaba elu maal. Et päeval paned oma kummikud jalga ja lähed metsa seenele või niisama jalutama. Ja õhtul naudid oma keset metsa asuvas saunas ainult käterätiku väel külma õlut ja metsast kostuvat linnulaulu. Muidugi päris kaskedest tehtud saunaviht käib ka selle idüllilise maaelu juurde. 
Lõpetuseks pean ütlema, et kuigi mulle tavaliselt Draamateatri lavastused meeldivad, siis sel korral olin veidi pettunud. Oleksin vist pidanud oma esialgset vaistu kuulama ja seda lavastust ignoreerima. Lavastuses käsitletav teema on muidugi oluline ja seepärast ma seda ka vaatama läksin. Ma leian, et iga õige eestlane võiks veidi oma metsa peale mõelda ja kui muidu seda ei suuda, siis kasvõi väikese teatripoolse abiga. Ma olen kindel, et peale eilset teatriskäiku mõtlen ma metsale ja vaatan metsa peale hoopis teise pilguga, kui varem. Aga lavastusliku poole pealt jäi lugu minu jaoks lahtiseks. Ma saan aru, et keegi ei taha metsa tuleviku osas ühte kindlat seisukohta võtta, kuid mingi konkreetsus oleks võinud lavastuse lõpus ikkagi tulla. Teater oleks võinud selle vastutuse enda kanda võtta ja oma arvamuse välja öelda.

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste
Muusika ning seaded: Tõnu ja Tõnis Kõrvits
Kunstnik: Kristjan Suits
Mängisid:
Helgi Sallo – Helgi
Voldemar Kuslap – Voldemar
Hans Miilberg – Hans
Liisa Saaremäel – Liisa
Jüri Tiidus – Jüri; lisaks episoodilised rollid
Uku Uusberg – Uku
Kersti Heinloo – episoodilised rollid
Markus Luik – Markus; lisaks episoodilised rollid
Hendrik Toompere jr – episoodilistes rollides
Mehis Pihla – Lendorav; episoodilised rollid
Nargenfestivali koor ja orkester

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

* - postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

neljapäev, 24. mai 2018

Gogoli disko

23.mail 2018 Ugala Teatri suures saalis


Olge valmis, sel korral tuleb negatiivsusest läbi imbunud postitus. Ma võin julgelt öelda, et ma ei läinud sel korral negatiivsete tunnetega teatrisse. Vastupidi, ma olin seda teatrikülastust pikalt oodanud. Juba eelmisel suvel, kui „Gogoli disko“ esietendus, tahtsin seda vaatama minna. Aga pieltid said väga kiirelt otsa ja see süvendas mu veendumust, et tegemist on hea lavastusega. Seega võite arvata kui hea meel mul oli, kui ma nägin et sel aastal seda uuesti mängitakse. Ootused olid ka saali jõudes veel väga kõrged. Esimestel minutitel, kui etendus pihta hakkas, oli mu suul lausa naerumuie, sest ees ootav teatriõhtu tõotas tulla fantastiline. Kahjuks kadus mu positiivsus peale esimest viit minutit ära ja iga järgneva minutiga muutusin ma järjest negatiivsemaks. Mis siis ometigi juhtus?
Ilmselt ei olnud see lavastus lihtsalt minu maitsele. Samas kuulsin ma ka mitmelt teiselt teatrikülastajalt, et nad ei saa üldse aru mis laval toimub ja nad tahaksid minna suitsu tegema, et närve rahustada. Paljud olid pahased, et etendusel on kaks vaatust, kuid seejärel avaldasid lootust, et teine vaatus on äkki vaadatavam. Siiski mõned inimesed otsustasid, et parem on vaheajal lahkuda. Ma suuutsin siiski lõpuni vaadata, kuna mul on lihtsalt põhimõte, et ma ei lahku poole pealt. Samas pean tunnistama, et teise vaatuse lõpus olin ma rohkem süvenenud inspitsiendipuldi, töörõdude ja valgusstangede vaatlemisele kui laval toimuva mõtestamisele.
Minu jaoks puudus lool igasugune sisu. Seal olid küll mingid lõngused ja hipid ja antikvariaadi omanik ja mingid surnud tegelased, kuid mis selle loo idee oli, jäi mulle arusaamatuks. Tegelased sattusid kokku surnud klassiku Gogoliga, keda nad siis mingil kummalisel põhjusel pidid restoranis valvama hakkama kuni otsustasid ta lõpuks muuseumisse viia. Ma isegi ei saa öelda, et lugu oli nii üles ehitatud, et see fantaasia oleks jabur olnud. Minu jaoks lihtsalt puudus sellel sisu ja mõte (ka jabural asjal on sisu ja mõte). Samuti ei saanud ma aru, mida tähendas pealkiri „Gogoli disko“. Jah, lavastus keerles küll surnud kirjaniku Gogoli ümber, kuid diskost oli asi kaugel. Etenduse lõpus tööle pandud diskokera ei teinud veel nähtud etendusest diskot.
Sel korral ei saa ma ka näitlejaid kiita. Nimelt ei saanud ma väga mitmes kohas tekstist aru. Kohati tundus, nagu näitlejad pobiseksid seda teksti endale nina alla. Vähe sellest, et ma ei kuulnud mida näitlejad laval rääkisid, ma ei saanud mitmes kohas ka sõnadest aru. Polnud minu jaoks selget diktsiooni. Ma pole nüüd küll väga kindel, kas peaksin mina kõrvaarsti juurde minema oma kuulmist parandama, või oli asi siiski pigem keskkonnast tingitud. Näiteks sellest, et kogu tegevus toimus laval ja ka publik oli lava. Ma ikkagi eeldan, et teatrimajad on nii konstrueeritud, et saalis on paremini kuulda, mida laval räägitakse. Nüüd, kus publik oli pöördlaval ja näitlejad pöördlava ümber või igasugustes taga- ja külglava soppides, äkki ei pidanudki kõike nii selgesti kuulda olema. Samas mõnel korral (siiski minu jaoks olid need üksikud korrad) kostis tekst selgelt ja arusaadavalt.
Kui nüüd vahelduseks ka midagi positiivset mainida, siis selleks oli kindlasti publiku asukoht. Kuigi ma olen Vanemuise lavadel paaril korral saanud ringi uidata, siis alati on äge ka teiste teatrite lavadel olla. Ja ega pöördlavaga ei saa ka iga päev sõita. Esimene kord, kui pöördlava hakkas liikuma (ja publik ka), siis oli küll wow tunne. Kohe tul iDelfi artikkel meelde, et Ugala pöördlava pidi väga kõva müra tekitama liikudes. Ma selle kallal norida ei saa, sest iga kord, kui lava liikus, mängis muusika ja mingit suurt müra kuulda ei olnud. Äkki see muusika oligi seepärast lava liikumise ajaks pandud, et müra vähem kuulda oleks? Igatahes peab ütlema, et ülesehituslikust poolest oli etendus huvitav. Just see, et lava liikudes sai erinevates nurkades näha erinevaid tegevusi ja tegevuskohti. Samas oleks mulle ikkagi meeldinud, kui sisuline pool oleks seda ülesehitust veelgi toetanud.
Esimese lava liikumise ajal tundus mulle küll, et kõik on väga äge. Keegi mu selja taga istujatest ka kommenteeris, et saab teatrietenduse ja kontserdi kaks ühes. Nimelt esimese lava pöörlemise ajal sai peale muusika kuulda ka Margus Vaherit laulmas. Ei, see pole see laulja Margus Vaher, vaid Ugala teatri näitleja Margus Vaher, kes muuseas on väga hea madala häälega laulja. Mul on ainult kahju, et tal nii vähe laulda lasti. Seega, see kontsert mis paljudele meeldis, jäi väga üürikeseks. Vahel laulsid ka teised näitlejad (Andres Noormets ja Rait Õunapuu), kuid mulle sümpatiseeris ikkagi Margus Vaheri laul (eelkõige oma madala ja käriseva tämbri poolest) kõige rohkem.
Andres Noormets oma hipilikes alt laienevates pükstes meenutas mulle mõnes stseenis natukene „Armastus kolme apelsini vastu“ olnud printsi. Eks see kostüüm veidi mängis kaasa, aga mõned liigutused olid lihtsalt nii printsilikud. Aga ilmselt oli see minu soovmõtlemine. Esimene stseen kus ta oma hipiriietuses lavale ilmus, tuletas mulle meelde viimase nähtud Ugala etenduse „Hipide revolutsioon“ ja mulle tundus korraks, et „Gogoli disko“ on rohkem hipide teemas sees, kui seda oli „Hipide revolutsioon“. Aga need olid kõik välkmõtted.
Mida rohkem etendus edenes, seda vähemaks jäid minu mõtted ja ma leidsin end järjest rohkem inspitsiendipulti või töörõdusid vaatamas. Kuigi enamuse ajast ma lihtsalt olin seal saalis. Kohati tekkis minus lausa viha ja trots, et miks mulle laval toimuv huvi ei paku. Siis sain aru, et ma tegelikult ei mõtle omi mõtteid, mida ma teen tavaliselt siis kui ma ei viitsi/suuda laval toimuvaga kaasa mõelda. Sel korral ma nagu süvenesin etendusse ja mõtlesin kaasa, kuid loo mõte ja sisu jäid mulle ikkagi kättesaamatuks. Kuna varasemalt olen inimesi kuulnud seda lavastust kiitmas, siis tegin järelduse, et järelikult polnud selline lahendus ja teema minu jaoks sobilik. Teatri seisukohast on muidugi kahju, et ma polnud ainus, kes nii tundis. Kui inimene pole ammu teatris käinud ja tuleb nüüd sealt sarnaste emotsioonidega ära, siis juhtub, et ta ei tahagi enam teatrisse minna. Mina vähemalt tean, et kõik lavastused ei ole sellised ja enamasti saab ikka teatris midagi toredat näha.
Sel korral sai ka toredaid asju näha. Näiteks nagu Ugala laval kõndida ja sealset tehnikat imetleda. Siiski olen ma üsna kindel, et kui Ugala teater mulle selle pileti andis, siis nende eesmärk oli veidi teine.

Autor: Paavo Matsin
Lavastaja: Ott Aardam
Dramatiseerija ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Kunstnik: Ott Kangur
Kostüümikunstnik: Pille Küngas
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Videokunstnik: Katre Sulane
Mängisid:
Janek Vadi – Gogol
Andres Tabun – Opiatovitš
Andres Noormets – Vasja
Rait Õunapuu – Arkaša
Peeter Jürgens – Eeri; Leonhard
Tarvo Vridolin – Mansett
Aarne Soro – Gukš
Vilma Luik – Ljuba
Kadri Lepp – Katerina
Triinu Meriste – Murka
Margus Vaher – Papi
Aili Nohrin – Geiša
Muusikutena astusid üles Üllo Kaur, Margus Vaher, Tarmo Suvisild

* – päisepilt on pärit Ugala Teatri koduleheküljelt.