teisipäev, 18. juuni 2019

#eestiblogiauhinnad2019

Need, kes rohkem blogisid loevad, on lähipäevadel kindlasti sattunud blogiauhindadest rääkivate postituste tulva alla. Nüüd ma vabandan nende ees, kes siit ainult teatrist lugeda tahavad. Sel korral saate veidi muud juttu, sest ma ei saa mitte vaiki olla.
15. juunil jagati Vaba Laval (igati sobilik koht teatriblogija jaoks) Eesti Blogiauhindu. Sel aastal juba viiendat korda. Mina olen osalenud neljal korral. Esimest korda osaledes õnnestus kultuuriblogide võit koju tuua. Järgnevatel aastatel sain vastavalt neljanda ja teise koha. Sain sel aastal samuti kirja, mis käskis 15. juunil Vaba Lavale kohale tulla, sest ma olen esikolmikusse pääsenud. Ma salamisi lootsin kolmandat kohta, sest siis oleks kõik esikolmiku kohad esindatud olnud. Aga kuna eelmisel aastal sai ainult esimene koht tunnustuse, siis oli mu auhinnariiulil ka teise koha tunnustus puudu. Sel aastal sai viga parandatud. Nüüd ilutseb mul kodus üks kena kuldse raamiga tunnustus, mis teatab et Triinu teatriblogi on Eesti Blogiauhinnad 2019 kultuuriblogide II koht. Päris uhke.
Kui päris aus olla, siis ma polnud auhindade jagamisele mineku osas väga positiivselt meelestatud, sest teadmine, et seal on kaamerad ja ülekanne jne paneb riietuse osas mulle erilise hoobi. Ma nimelt olen enda riietuse ja väljanägemise osas päris kriitiline ja nii oli kostüümidraama päris suur ja pisaraterohke. Sellele ei aidanud väga dresscodeshine bright like a diamond ka kaasa. Sest esiteks pole ma eriti särav isiksus ja teiseks polnud mul ühtegi säravat riietuseset. Ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas kõik teised dresscode´st kinni peavad ja säravadki teemantidena. Oleks saanud ka ilma dresscode järgimata peole minna, aga kuna ma oma kolme kantavat (sõbrannade arvates on mul ilusaid kleite natukene rohkem, aga siin tuleb mängu jälle enesekriitilisus) kleiti olen viimasel ajal igal pool kandnud, tahtsin midagi uut. Peale mitut päeva otsinguid, leidsin sobiva (loe: sõbranna meelest väga hästi sobiva) seeliku tund enne ürituse algust Kristiinest. Südametunnistus küll veidi piinab, et ma sisuliselt ühekordseks kandmiseks nii sädeleva seeliku ostsin, sest ma väga ei poolda sellist tarbimisühiskonda. Mis tehtud, see tehtud ja äkki ma leian ikka mõne ürituse, kus veel särada.
Olin kursis, et paljud teised blogijad lähevad juuksuri ja jumestaja juurde, mis tegi mu veel ebakindlamaks, sest mul polnud kummagi juurde aega ja ma pole ka ise teab mis jumestaja. Juustega oli plaan lokid pähe teha. Väga ilusad lokid olid. Kuni need mõne minuti pärast välja vajusid. Nii ma siis oma sorakil juustega kohale läksingi. Lohutuseks kordasin endale, et kunstiinimesed ongi veidi boheemlaslikud. Ja teater on ju kunst ja teatriblogija võib end siis ka kunstiinimeseks nimetada.
Õnneks tuli mu kursuseõde Susan minuga kaasa. Ta sai oma lemmikblogijaga (see ei ole kusjuures mina) pilti teha ja natuke süüa-juua (mis meiesugustele vaestele tudengitele igati ära kulus). Tundus, et tema jäi üritusega rahule. Kui aus olla, siis jäin ka mina rahule. Natukene mõne asja kallal ma virisen, aga need on tõesti väga pisikesed asjad. Näiteks see, et auhinnakotid olid vägevad. Ma reaalselt oleksin väga õnnelik olnud ka ainult raamitud tunnustuse üle. Aga sellega kaasnes korralik auhinnakott, mis oli päris raske. Seetõttu oli seda ka veidi tüütu hiljem kaasas tirida. Midagi pole teha, et ma taksoga ei sõida ja jalgsi liigelda tahan. Kotis leidus nii toiduaineid kui looduskosmeetikat, T1 kinkekaart, mõned testrid, soodusflaierid jne. Päris uhke värk. Ma ausalt ka oleksin vähemaga leppinud 😀. Vähemalt olen nüüd täieõiguslik blogija, kes on tasuta firmadelt tooteid saanud (see lause on naljaga pooleks).
Kuna me jõudsime kohale siis kui meet&greet juba käis, haarasime endale natukene süüa ja juua ning otsisime istekoha. Ürituse tutvustusest sain aru, et meet&greet ongi mõeldud lugejate ja blogijate kohtumiseks. Kuna ma nn lava taga suurt rahvamassi ei näinud, siis jäigi mulle mulje, et meet&greet oli teistele mõeldud rohkem kuulamiseks kui vaatamiseks. Nagu ma ütlesin, siis see on ilmselt minu viga, sest ma jõudsin keset üritust kohale ja ei julgenud sinna lava taha väga ronida ka, sest suurt rahvamassi ma seal ei näinud ja paljud juba istusid saalis. Ehk oleks võinud selle meet&greet teha seal samas laval, kus hiljem auhindu kätte anti. Inimesed ju istusid saalis, oleks elav publik olnud, kes blogijate jutule reageerib. EDIT: lugesin, et plaan oli ikka lugejate ees meet&greet teha, kuid keegi ei julgenud lava taha seisma minna. ehk oleksid pidanud korraldajad inimesi suunama. Ühel aastal küll korraldajad kenasti tervitasid uksel ja juhatasid kus pool söök ja kuspool jook ja kuspool töötoad asuvad. Sel aastal selline tervitus mulle silma ei jäänud.
Positiivne oli see, et kedagi ei sunnitud mikrofoni rääkima pärast auhinna saamist. Blogijad teadupärast parem kirjutavad kui räägivad. Samas enamus ikka "Aitäh" ütlesid. Nagu blogija Maris Kurvits (me ei ole sugulased, vähemalt minu teada mitte) ütles, siis ta on õpetaja ja harjunud klassi ees rääkima, kuid auhindade jagamisel rääkida ei tahtnud. Mul on peaaegu sama probleem. Olen korduvalt klassi ees seisnud ja erinevaid koolitusi läbi viinud ning isegi välismaistel konverentsidel osalenud, kuid blogiauhindade jagamisel midagi suurt öelda, tundus ületamatu ettevõtmine. Ühe lause vist ikka ütlesin. Sõbranna vähemalt ütles, et hästi öeldud :) Hea, et Kirsti Timmer pikema kõne pidas. Sai natukene naerda ja läks asi pikemalt. Muidu saab üritus liiga kiiresti otsa. Minu jaoks tuli lõpp niigi ootamatult. Ja ühispilti mina ära oodata ei jõudnud. Ehk võiks mõni esineja üritusel ikkagi olla, kes näiteks auhindade jagamise vahel ja pärast esineb. Mulle vähemalt tundus, et rahvas tahtis pärast ka veel oma auhindadega pildistada ja suhelda. Jah, oli võimalus afterparty'le edasi minna, kuid vahetu melu toimus ikkagi Vaba Laval. Natuke naljakas oli pildistada, kui juba dekoratsioone hakati kokku korjama. Ma saan aru küll, et aeg on raha ja see on piiratud, aga mingid lõppsõnad ja väike vahepala lõppu oleksid nagu rusikas silmaauku sobinud. Nagu Eveliisi blogist lugeda võis, siis isegi Kärbsesse (mis on Vaba Lava kõrval) ei jõudnud inimesed edasi istuma, ehk siis võikski proovida mingit afterparty laadset asja või istumist järgmine kord samas kohas pidada. Äkki siis ei jookseks kõik laiali ka.  Praegu lõppes üritus mu jaoks kuidagi väga järsku ära. 
Ehk on selles veidi "süüdi" ka Meelise lõpukõne, milles ta rõhutas, et blogijad peaksid ühtne kogukond olema ja mitte draamasid üles keerutama. Ma olen sellega väga päri. Mulle ei hakanud isegi see osa vastu, et Marimellid ise teisi oma blogis kõvasti lahanud on. Ju ma siis pole nende blogi nii palju lugenud ja kõikide draamadega ma kursis ka ei ole. Aga ehk oleks see kõne algusesse paremini sobinud, kui seda kõnet vaja oli. Umbes stiilis, et jätame erimeelsused kõrvale ja keskendume sellele, mis meis kõigis ühist on - blogimine. Oleks see tume noot alguses ära olnud ja oleks pärast rõõmsalt saanud peoga edasi minna. Seda oleks saanud väga ilusti peoga siduda, et proovimegi tänast auhindade jagamist paremini teha ja ütleme üksteisele häid sõnu, mitte ei lähe auhindade jagamiselt koju ja ei hakka vinguma, et see oli halvasti ja too oli halvasti. Mulle jäi praegu veidi meh tunne, sest nii ilus ja tore pidu oli, aga siis selline mõtlemapanev ja veidi tumedaid varjusid tekitav lõpp. Ma saan väga hästi aru, mida Meelis selle kõnega öelda tahtis ja nagu ma ütlesin, siis mulle sisuliselt kõne meeldis. Ainult ajastus oli vale. Ma küll võtsin Meelise õpetust kuulda, sest postitus on üle päeva mustandites seisnud, kuid need veidi negatiivsemad mõtted EBA suhtes tahtsin ma ikkagi välja öelda. Ja need mõtted ongi tekkinud just nüüd, paar päeva hiljem. Sest vahetult peale üritust oli mul väga hea meeleolu, sest see oli vaieldamatult minu kõige huvitavam EBA gala.
Kui ma juba irisen, siis lasen täie raha eest. See on ehk ainult minu viga, aga ma oleksin EBA teemalist fotoseina Napsie omale eelistanud. Tahaks ikka uhkustada, et ma viibisin EBA-l. Kasvõi ühes nurgas viide üritusele, oleks piisav olnud. Natukene annaksin korraldajatele mõtlemisainet ka kategooriate kohta. Hetkel on elu välismaal ja reisiblogid samas kategoorias. Võitjateks osutusid sel aastal kõik elu välismaal blogid ja neist polnud kedagi kohal. Täiesti loogiline, et keegi ei hakka Kanadast kohale sõitma selleks. Aga minu jaoks pole elu välismaal ja reisiblogid päris sarnased, et neid samasse kategooriasse panna. Enamasti elu välismaal blogides kirjutatakse ikkagi pereelust. Seega ei tundu mu jaoks üldse sobilik neid reisiblogidega samasse patta panna. Reisiblogidest ma ikka ootaks nippe, soovitusi ja juhtniite reisimiseks. Elu välismaal võiks olla kas täiesti eraldi kategooria või peaksidki välismaal elavad blogijad end vastavalt blogi teemale nt pereblogide või eluliste blogide alla paigutama. Jällegi, ehk on viga ainult minus.
Muidu oli pidu tore. Kõige parem  EBA kus ma osalenud olen. Nii palju säravaid (sõna kõige otsesemas mõttes) ja ilusaid inimesi. Ma ei näinud mitte ühtegi koledat inimest. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Selline peabki üks üritus olema. 
Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid. Tänu teile ma selle teise koha saavutasin. Aitäh ka neile, kes julgustasid mind sel aastal ikkagi osalema, kuigi ma eelmisel aastal pühalikult vandusin, et rohkem enam ei osale. Hoolimata madalast enesehinnangust on mul ikkagi päris kõrge saavutusvajadus ja kuna viimasel ajal läheb kõik allamäge, oli tore vahelduseks positiivseid emotsioone saada. 
Aitäh ka Mari-Leenule ja kogu korraldustiimile! Kuigi ma veidi vingusin, siis üldjoontes oli tegemist väga vinge üritusega, kus oli tunda, et korraldajad on pingutanud nii et ninast veri väljas. Mul oli au sellest osa saada. Emotsioon oli nii laes, et öösel magamisest ei tulnud suurt midagi välja.


Pildi autor Susan Sooäär
Panen Teile lõpetuseks endast pildi ka. See on siiani kõige parem pilt minust. Ma pole teab mis fotogeeniline. Just nii "särav" ma blogiauhindade jagamisel olingi.

reede, 7. juuni 2019

Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel



Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.
Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.
Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.
Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.
Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.
Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.
Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.
Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.
Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.
Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.
Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.
Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.
Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).
Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helikujundaja: Ott Kartau
Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
Koreograaf: Egely Pruuli
Videokunstnik: Kärt Petser
Mängisid:
Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun
Jüri Vlassov – Aleksander Aun
Veikko Täär – Rektor; Lossman
Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl
Lauri Kink – Johannes
Merilin Kirbits – Paula Hermann
Mari Anton – Miina Hermann
Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth

neljapäev, 16. mai 2019

2019 suvelavastused lastele ja noortele


Olen nüüdseks juba paar aastat üritanud kokkuvõtvat suvelavastuste postitust teha. Viimasel ajal on suvelavastusi nii palju, et need postitused saavad päris pikad ja lõpuks on ikkagi pooled lavastused nimekirjast puudu. Et kogu suvelavastuste virr-varris oleks natukenegi lihtsam orienteeruda, tegin laste ja noortelavastuste kohta eraldi postituse. Ma loodan, et postitus aja jooksul veidi ikka pikeneb. Ehk aitab postitus mõnel perel leida selline lavastus, mis sobiks ka pere väiksemates liikmetes teatriarmastuse loomiseks. Samas soovitan ikkagi ka teisele postitusele pilgu peale visata, sest nt Emajõe Suveteatri lavastus “Kadri” on sealt kindlasti sobilik kogu perega vaatamiseks. Kogu ülevaate suvelavastustest leiab SIIT.

JUUNI
6.–7. juuni “Vingeim vaatemäng” Endla teatris
1.–2. juuni “Piip ja Tuut @ Clown´s Show” Tallinna Vanalinna Päevade raames Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumajas (Toom-Kooli 13, Tallinn)
27. juunil, 25. juulil ja 22. augustil muusikal “On igaüks meist leiutaja” Lottemaal
30. juunil “Eestlane ei igavle” Kirimäe Rahvamõisas Lääne-Nigula vallas

JUULI
12.–21. juuli “Meile tuli Jonn” Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal
15.–25. juulini erinevates paikades üle Eestimaa “Piip ja Tuut Lähevad kosja”
21.–31. juulini “Rasmus, Pontus ja Lontu” Iloni Imedemaa hoovis, Haapsalus

AUGUST
30.07.–02.08 “Petsoni ja Finduse rebasejaht” Viimis rannarahva muuseumis
06. – 26.08 “Me mängime armastust” Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumajas. NB! Tegemist on noortelavastusega (soovitatav vanus 16+)


* – Päisepilt on pärit Pinterestist

Mäluteater Eestis Merle Karusoo näitel



Blogis on väga pikka aega vaikus olnud. Pean häbiga tunnistama, et teatrisse pole tõesti väga palju jõudnud. Eks see rööprähklemine mitme töökoha ja täiskohaga päevaõppes õppimise ajal võtab päris palju aega ja energiat ära. Siiski üritan järgemööda oma mõtteid kirja panna. Enamus lavastusi, mida vaatamas käinud olen, on nii uued, et saate neid sügisel uuesti vaatama minna. Ehk avaldangi oma mustandid siis sügisel. Aga vahelduseks jagan sel korral hoopis oma referaati, mida nii mõnigi teatriteadust õppiv kursusekaaslane kiitis. Ehk saate Teiegi midagi uut teada.

Siit ta tuleb.

Teater on üks osa rahvuslikust kultuurimälust. Eriti oluliseks sai Eestis teater kultuurimälu ja rahvusliku ajaloo edasikandjana Nõukogude okupatsiooni ajal. Sel perioodil oli teater inimeste võimaluseks oma allasurutud pingete välja elamiseks ning võõrvõimu vastu protesti avaldamiseks. (Kruuspere 2017: 42) Piret Kruuspere (2017: 35) toob oma artiklis välja, et teatrit kui kultuurimälu meediumit on Eestis analüüsitud põgusalt.

Mäluteatri olemus
Mäluteatrit saab vaadelda kui dokumentaallavastuste ühte alaliiki. Oma doktoriväitekirjas defineerib Madli Pesti (2016: 82) dokumentaalteatrit kui lavastust, mille algmaterjaliks on kasutatud erinevaid arhiivimaterjale, intervjuusid, dokumente, kirju, statistikat, raadiosaateid, helifaile, filmikaadreid jms. Ajaloost on teada, kuidas dokumentaalteater on aidanud ajalugu lahti mõtestada, andes võimaluse rääkida näiteks nendest teemadest, millest varem peeti vajalikuks vaikida (Pesti 2016: 82).

Jeanette Malkin (1999: 21) nimetab mäluteatriks etenduskunsti, mis tegeleb rahvuslike minevikumälestustega, mida seni on tabuks peetud. Samas võib mäluteater olla publiku ja teatritegijate minevikumälu käivitavaks teguriks. Malkini definitsiooniga nõustub ka Anneli Saro (2008: 309–310), kes toob välja, et nii film kui teater on kollektiivse mäletamise olulised edasikandjad, ja et teater on üks mälu väljendusvahenditest. Teatrist rääkides on kõige olulisemate mälestuste edasiandjateks näidendid ja inimesed, kes neid näidendeid lavale toovad. Samas ei saa ära unustada teatrisaalis istuvat publikut, kes laval nähtud ja kuuldud lugudele oma eluloo juurde lisab ja sellega oma mäluteatri loob. (Saro 2008: 310) Siiski toob Piret Kruuspere (2010: 131) välja, et mäluteater on pigem kujundlik termin, mitte ei kätke väga täpselt piiritletud teadusterminit.

Eesti kultuurimälu ja teatri seoseid on võimalik analüüsida, kasutades rahvusklassika ja ajaloolise proosa lavatõlgendusi, ajaloolisest ainesest lähtuvat omadramaturgiat ning lähiajaloo traumaatiliste kogemuste dramatiseerimist. Merle Karusoo kasutab oma loomingus peamiselt viimati nimetatud analüüsiviisi. (Kruuspere 2017: 43)


Merle Karusoo mäluteater
Karusoo eluloolisi lavastusi 1980ndatel peetakse Eesti mäluteatri alguseks. Tema tehtavaid lavastusi võib nimetada ka teatriks, mis tegeleb teatud kindla eluvaldkonna uurimisega. (Pesti 2016: 109) Piret Kruuspere (2010: 140) ütleb, et Merle Karusoo lavastustes on tunda sotsiaalteaduslikku lähenemist, mida on mõjutanud Karusoo sotsioloogiaõpingud Tartu Ülikoolis. Sotsiaalteaduslikku lähenemist pooldab ka Merle Karusoo ise, (2000) nimetades enda lavastusi sotsiaaluuringuteks. Kunagistest õpingutest ja sotsioloogiahuvist annab märku tema lavastuste peamine eesmärk, milleks on võimendada sotsiaalseid probleeme teatri kaudu ning seeläbi selgitada välja ühiskonnas esinevad pingekolded (Pesti 2016: 109).  Sageli võib Karusoo lavastustest leida ühtseid teemasid või motiive ning mitmed lavastused on niiviisi mõtteliselt omavahel seotud. Näiteks oli mõlema 1982. aastal valminud X lennu diplomitöö („Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis…”) tuumaks (noorte) inimeste mure oma riigi, keele ja kultuuri pärast. (Kruuspere 2010: 132–133)

Aastatel 1987–1998 juhatas Merle Karusoo Pirgu Arendusseltsi mälusektorit, kus ta kogus koos oma trupi näitlejatega eesti inimeste elulugusid. Sama trupiga esitati lavastusi, mis rääkisid Eesti ajaloost alates 20. sajandi algusest kuni Saksa ja Vene okupatsioonideni. Pärast Nõukogude võimu aega on Merle Karusoo peaeesmärgiks mõtestada lavalauadel Eesti ajalugu. Eesmärgiks on olnud tuua avalikkuse ette inimeste isikliku elu pained, mille oli põhjustanud omaaegse Nõukogude süsteemi julmused. (Pesti 2016: 110) Dokumentaalteatri põhielemendiks on inimese elulugu ja Merle Karusoo rõhutab, et inimeselt ei saa tema elulugu ära võtta (Kruuspere 2010: 132). Karusoo on öelnud (2000): „Sotsioloogilise teatri eesmärk on tõstatada teatud teemasid, mille lahendamise järele on ühiskonnas juba karjuv vajadus“.

Karusoo lavastustele on iseloomulik, et kuigi algmaterjal on ühe inimese personaalne lugu, saab lavastustervikuna ühe inimese personaalsetest lugudest kogu rahva ühiskondlik ja poliitiline üldistus (Kruuspere 2010: 131; Pesti 2016: 111). Näiteks annab Karusoo teater vanema põlvkonna inimestele õiguse mäletada seda, millest Nõukogude okupatsioon neid vaikima sundis (Kruuspere 2010: 132). Karusoo (2000) ütleb, et tema jaoks on mäluteatri juures kõige olulisem teatri vabastav toime, sest mälestustest rääkimine lubab andestada endale ja neile, kes meile kannatusi on põhjustanud. Karusoole on teater kui väitlusareen, kus näitlejad saavad esitada ühe teema kohta nii poolt- kui ka vastuargumente, jäädes ise sealjuures neutraalseks (Pesti 2016: 112). Oma mäluteatri võtab Merle Karusoo (2000) kokku järgnevalt: „Ma olen sügavalt seda usku, et minevikku peab mäletama, ja just nimelt emotsionaalselt“.

Merle Karusoo mäluteatri lavastused saab jagada kaheks. Esiteks lavastused, mille lähtematerjal põhineb originaaldokumentidel, ning teiseks lavastused, mille tekst on saadud intervjuudest. Intervjuude põhjal valminud lavastused saab jagada omakorda kolmeks. Esiteks lavastused, kus inimesed, kes oma lugusid rääkisid, esitavad neid ka teatrilaval. Sellised lavastused on näiteks Lavakunstikooli X lennuga tehtud „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis”, kus näitlejad rääkisid ja esitasid iseenda elulugusid. Teiseks on lavastused, kus näitlejad on uuritavatega ise intervjuud teinud ning esitavad neid lugusid. Näiteks said lavastuse „Sügis 1944” puhul Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased ülesandeks intervjueerida 1944. aasta sügisel üle mere põgeneda soovinud inimesi ning seejärel nende lugusid laval ette kanda. Kolmandaks on lavastused, kus intervjuud on teinud lavastaja või näitlejad, kuid pole oluline, et teksti kannab laval ette konkreetselt see inimene, kes intervjuu tegi. Selliseks lavastuseks oli näiteks “Küüdipoisid”, mis käsitles küüditamist küüditajate vaatepunktist. (Pesti 2016: 110).

Kokkuvõtteks võib öelda, et mäluteatrit kui ühte dokumentaallavastuste alaliiki võib nimetada rahvusliku mälu edasikandjaks. Kuigi Eestis on teatrit kultuurimälu edasikandjana vähe käsitletud, on siiski hea meel tõdeda, et Merle Karusoo on oma lavastustega andnud suure panuse kultuurimälu edasi kandmiseks. Lisaks kultuurimälu edasi kandmisele on Merle Karusoo lavastused olnud laiemalt olulised Eesti ajaloo ja eesti inimeste elulugude mõtestamisel. Ajaloo autentseks mõtestamiseks on Karusoo oma lavastuste algmaterjaliks kasutanud nii originaaldokumente kui ka intervjuusid. Kuna Karusoo lavastused on emotsionaalsed, siis on kindel, et ükskõikseks ei jäta need kedagi.

Kasutatud allikad:
·  Karusoo, Merle 2000. Põhisuunda mittekuuluv – Teater. Muusika. Kino., 2, 15–27. http://ares.nlib.ee/TMK/2000/02/b13596755.html. Vaadatud 30.03.2019
·      Kruuspere, Piret 2010. Omaeluloolisus eesti teatris: Merle Karusoo lavastustest. – Methis, vol 4, 131–142.
·      Kruuspere, Piret 2017. Eesti näitekirjandus ja teater kultuurimälu meediumitena. – Philologia Estonica Tallinnensis, 2, 35–58.
·      Malkin, Jeanette R. 1999. Memory Theatre and Postmodern Drama. Michigan: The University of Michigan Press.
·      Pesti, Madli 2016. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Doktoriväitekiri. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
·   Saro, Anneli 2008. Stereotypes and cultural memory: adaptations of Oskar Luts’s Spring in theatre and film. – Trames, 309–318.

esmaspäev, 15. aprill 2019

Pean vist spordiblogijaks hakkama ehk ma tean, kes Te olete


Iga endast vähegi lugupidav blogija teab, palju tal umbkaudu jälgijaid on. Kõik küll ütlevad, et neid ei huvita üldse see, palju lugejaid või püsivaid jälgijaid on, kuid ometigi teavad kõik paljud nende üllitisi loevad. Ma olen seni oma Bloggeri platvormi poolt pakutaval lehe vaatamistel silma peal hoidnud. Kuigi ma tean, et see pole täpne info, sest see loeb iga eraldi tetud kliki uueks vaatamiseks. Enda vaatamised olen ma muidugi väja lülitanud, et veidigi tõetruumat infot saada, kui seda vaja peaks minema. 
Tutvusin nädal tagasi Eesti Blogiauhindade reeglitega. Sel aastal on nimelt eluliste blogide kateoorias vaja oma blogi siduda Google Analyticsiga, et vaadata, palju jälgijaid on. Nii kindlustatakse see, et ka väiksema jälgijaskonnaga bogijatel on võimalus esikolmikusse tulla. Nimelt on sel aastal kaks eluliste blogide arvestust - esiteks need, kellel on üle 5000 jälgija ja teiseks need, kellel on jälgijaid vähem. Kindlaks tehakse see blogija poolt saadetud Google Analyticsi väljavõtete põhjal.
Ma olen ammu kuulnud, et see Bloggeri enda pakutav jälgimissüsteem on veidi mööda ja pole täpne. Aga kuna minu jaoks pole konkreetne külastajate arv kunagi eesmärk omaette olnud, siis ma pole sellele väga tähelepanu pööranud. Siis, kui ühel päeval külastusi väga massiliselt on, eks siis ikka olen lähemalt uurinud, aga muidu mitte. Olen nüüd mõned päevad ka ise Google Analyticsiga oma blogi külastajaid jälginud. Ja see, mida ma teada olen saanud on päris üllatav.
Siit tuleb siis minu väike kokkuvõttev kirjeldus Teie kohta. Võite pärast mulle teada anda kui täppi Google Teie iseloomustamisega pani. Samas on veidi hirmuäratav ka, mis andmeid inimeste kohta teada võib saada.

Triinu teatriblogi külastajad (Google Analyticsi põhjal) on:
1) peamiselt elavad Eestis (93%)
2) umbes pooled lugejatest on Tallinnast (55%). Aga lugejaid leidub ka Tartust, Rakverest, Viljandist, Võrust, Pärnust, Põlvast. Peab vist rohkem hakkama Tallinnas teatris käima.
3) peamiseks internetibrauseriks on Chrome (62%), järgnevad Firefox (15%), Internet Explorer (10%), Safari (8%), Edge (4%)
4) enamus kasutavad Windowsi (80%) operatsioonisüsteemi
5) interneti teenusepakkujateks on Elisa (8%), Telia (3%), Starman (2%)
6) kõige rohkem on külastajaid 25–34 aastaste seas (34%) ja kõige vähem >65 aastaste seas (5%)
7) lugejate seas on meeste ülekaal veidi suurem (mehi 54% vs naisi 46%)

Peamised huvid, mille tõttu inimesed minu blogisse jõuavad on:
·      individuaalsport
·      jooksmine ja kõndimine
·      rattasõit
·      arvutid ja elektroonika
·      toit ja jook
·      reisimine ja vaatamisväärsused

Seega mulle tundub, et ma peaksin vist suunda muutma ja hoopis reisi- või spordiblogijaks hakkama. Kuigi märksõnu vaadates tahate te vist spordist kõige rohkem kuulda.

Aga nüüd käsi püsti, kes end ära tundis?


*postituse päisepilt on pärit internetist

pühapäev, 31. märts 2019

Eestlased peksavad mõisatallis ärkamisaja laulude taustal

26.märts 2019 Genialistide klubis




Eelmisel aastal räägiti väga palju eesti-ainelistest lavastustest. Eks ikka seoses EV 100 juubeliga. Tegelikult räägiti neist juba üle-eelmisel aastal, kui esimesed sellele teemale pühendatud lavastused etendusid. Nii esietendus 2017.aasta 24. veebruaril ka teater Musta Kasti lavastus "Peks mõisatallis". Kui lavastuse sisututvustust lugeda, siis peaks tegemist olema humoorika lavastusega, mis räägib eestlaste kannatustest. Seega tundub, et igati rahvuslik lavastus, mida peaksid kõik eestlased nägema. Kahe aasta jooksul, mil Must Kast on üksteist mõisatallis peksnud, on nende tegevus nii teatrivaatajatelt kui ka kriitikutelt palju kiita saanud. Mõned kriitikud on laitnud ka.
Meie käisime seda teatrikriitika praktikumi raames koos õppejõududega vaatamas ja kui ma õigesti aru sain, siis väga raputavalt positiivset elamust ei saanud meist keegi. Mina olin lausa see, kes julges välja öelda, et mulle lavastus pigem ei meeldinud. Õnneks jagas ka üks õppejõududest minu arvamust (või siis jagasin mina tema arvamust). Ja hiljem teiste õppejõududega rääkides, siis ega nemad ka väga vaimustuses nähtust ei olnud. Ehk me olime sihtgrupist väljas? Sest mulle tundus, et lavastus meeldis pigem 20ndate eluaastate alguses olevatele inimestele (ja siis vanematele teatrikritiikutele).
Teatrisse läksin väga hea emotsiooniga ja ootused olid kõrged. Kui igal pool kõik ainult kiidavad, siis peab ju tegemist olema hea lavastusega. Algus oli selles suhtes tõesti paljulubav, et saali lubati inimesi jao kaupa. Näitlejad juhatasid publiku kättpidi ise kohale. Ma arvan, et see oli mõeldud ühtsuse ja suure “meie tuned” loomiseks. Umbes, et kõnnime kõik üksteisel käest kinni hoides koos istuma ja hiljem istume nende samade inimestega külg-külje kõrval 75 minutit. Aga see võte ei töötanud, sest inimesed ikkagi jooksid kõrvalt ja näitlejad ei öelnud väga kõva häälega seda, et kõik peaksid üksteisel käest kinni võtma.
Saali jõudes oli kohe näha, et publik on paigutatud nelinurkselt igasse seina ja keset saali oli siis üks umbes 9m² suurune turbaga täidetud kast. Lavakujunduse eest võib kunstnik Illimar Vihmarile igati plusspunktid anda, sest kuigi pealtnäha oli tegemist ühe suure turbakastiga, siis tegelikult oli see "kast" vägagi funktsionaalne. Seal tehti nii kujundujumist, ehitati kalmuküngast ja muidugi peksti. Peksti nii käte kui ka keppidega, mis samuti olid turba sisse ära paigutatud. Ühesõnaga väljaspool turbakasti midagi ei toimunudki. Ka näitlejate tumedad kostüümid sobitusid pruuni turbaga väga hästi kokku. Suured laiad pluusid meenutasid vähemalt minu vaimusilmas olevaid kunagisi eestlase linasest riidest talurõivaid. Ilmselt nii tumedat ja musta elu elasidki meie esivanemad veel mõnisada aastat tagasi. Turba sees püherdamine muutis näitlejate riided ja keha määrdunuks, mida sai tõlgendada kui tahma, millega veel paarsada aastat tagasi madalates rehielamutes elavad eestlased koos olid. Selles osas on kujundus naelapea pihta tabanud. Minul tekkis küll saalis olles tunne, et nüüd siis hakkamegi eestlaste pidevat kannatuste rada vaatama.
Minu kahjuks pidin ma üsna kiiresti pettuma. Üldmulje etendusest on minu jaoks pigem kehva. Stseenide vahetus käis küll väga kiirelt, kuid mõned stseenid jäid venima. Näiteks stseen, kus Jaanika Tammaru üheksa korda järjest last sünnitab. Esimest korda oli seda tõesti üllatav vaadata, kuidas ta Kaarel Targo ja Kristjan Lüüsi sülle haaras ja neid siis "sünnitama hakkas", ise samal ajal poisse enda süles sünnitusasendisse visates. Aga kui sa pead seda stseeni korduvalt ja korduvalt vaatama, siis tahaks juba midagi muud vaadata. Mu kursusekaaslased pakkusid, et stseen oli nii pikk seepärast, et Jaanika Tammaru päriselt nõrkemiseni ära väsiks nendest sünnitustest kuni ta siis sureb. Isegi kui see nii oli, siis minu silmis ei olnud sellel motiivil sellisel kujul jõudu. Ma oleksin sellest ka siis aru saanud, et naised on sünnitusmasinad kui ta oleks sünnitanud 3-4 korda.
Veel jäi mulle eriliselt meelde ka Balti keti stseen, kus üks naljamees (Kaarel Targo) pidevalt allapoole vööd nalju tegi. Kahjuks jäi ka see stseen minu jaoks meelde just negatiivses võtmes. Kohati ei tundunud need naljad täiskasvanutele üldse sobilikena ja pigem jäi mulje et need naljad on sisse pandud, et ka lastel lõbus oleks. Samas on lavastus alla 16-aastastele keelatud. Täiskasvanud oleksid ehk veidi tõsisemat huumorit oodanud, kui mingisugused kakanaljad. Kõige kummalisem stseen oli aga see kui näitlejad rääkisid lavastuse valmimisest. A´la stiilis lavastaja on loll ja nende kostüümid on koledad ja üleüldse kui halvasti kõik selle konkreetse lavastusega on. See ei haakunud üldise teemaga kohe kuidagi. Ma ei tea, kas see pidi publikule kuidagi uudselt mõjuma, et nüüd näitlejad kogemata räägivad suuri saladusi ja omi mõtteid välja. Ma ei usu, et keegi sellisele mõttele üldse tuli ja inimesed ikka said aru, et tegemist on sisse kirjutatud tekstiga. Ainus idee, mis mul pähe tuli, oli see, et stseen pidi näitama kuidas eestlane koguaeg igal pool ainult kannatab ja vingub. Kui see nii mõeldud oli, siis see ei tulnud küll väga hästi välja. Ehk oleks selle stseeni mote paremini välja tulnud siis kui ta oleks kogu ülejäänud tervikuga seotud olnud.
Kui lavastuse pealkiri on "Peks mõisatallis", siis ma esiteks ootangi lavastusest ka peksmist mõisatallis. Üksteist küll peksti, kuid mõisatalli ei mainitud ja seda sai igaüks oma fantaasias lähtuvalt lavastuse pealkirjast ise juurde mõelda. Teine variant on see, et peks mõisatallis viitab meie ajaloo sellele tumedamale orjapõlvele, kuid siis ei ole loogiline telefonide kasutamine, skype ja e-valimiste ega "Õnne 13" mainimine. Midagi nagu on tervikus paigast ära.
Üleüldiselt ei tekitanud ka näitlejatöö minus mingeid emotsioone. Osad mu kursusekaaslased ütlesid lausa, et neile jäi mulje nagu tegemist oleks olnud kooliteatriga. Kooliteatriga just selles mõttes, et kasutati kõige üldlevinumaid stampvljendeid huumori tekitamiseks. Ma sellega päris ei nõustu, aga tõesti kutselistelt näitlejatelt tahaks veidi huvitavamaid rollisooritusi. Kui midagi positiivset näitlejatega seoses välja tuua, siis nende füüsiline vorm. Selle eest tasub neid tunnustada. Ma olin juba mitmel korral valmis neile esmaabi minema osutama, sest tundus et nad minestavad iga hetk kurnatusest ära. Ja see ei olnud osav näitlemine. Lihtsalt lavastus ongi nii füüsiline ja paneb näitlejate taluvuse proovile. Ehk see liigne väsimus oligi põhjus, miks üleüldine näitlejatöö kannatas.
Kui ma pärast etendust vaatasin tagasisidet lavastusele, siis jäi silma üks raadiosaade, milles muusikalise vahepalana kasutati lavastuses olevat räpipala "Poisid tulge ehale" Jaanika Tammaru esituses. Tundus, et tegijad ise on selle loo üle väga uhked, et seda niimoodi promotakse. Ma ei saanud saalis istudes küll aru, et tegemist oleks räpiga olnud. Pigem tundus mulle, et tegemist on mingi tavalise rääkimisega. Oleks siis kasvõi veidi rohkem räpilikku tümpsu taga olnud. Minu meelest taheti muusikaga väga palju eestlusele ja eestlaste olemusele rõhutada, aga praegune muusikavalik jäi veidi lahjaks.
Kui muusikalises kujunduses kasutada isamaalisi laule, siis see on minu meelest lihtsalt laiskus. Kuidas rõhutada eestlust, ah paneme "Eesti muld ja eesti süda" laulu mängima ja kõigil juba pisarad jooksevad ja kõik tunnevad end ühe suure ühise rahvana. Ma tahaks natukene uudsemaid lahendusi. Näiteks oli Tartu Uue Teatri lavastus "Praktiline Eesti ajalugu" just selles osas huvitav, et ajalugu räägiti läbi Kukerpillide laulude. Neid laule pole me harjunud ajaloonarratiivi kujutamisel kuulma, vaid pigem seostuvad need lõbusate pidudega. Midagi sarnaselt üllatavat oleksin ma ka Mustalt Kastilt oodanud. Lauludest ehk kõige efektsem oli Kaarel Targo lauldud "Kas tead" ja seda ka ainult sel põhjusel, et sel ajal kui tema ilusat armastuslaulu laulis, peksis Jaanika Tammaru Kristjan Lüüsi ning see tekitas mingi mõnusalt humoorika võõritusefekti. Muusikalisest kujundusest meeldis mulle kõige rohkem lõpus olnud laulude popurrii. Kuigi need laulud ei sobitunud jälle üldisesse konteksti kohe kuidagi, siis tõid need 90ndate hitid mulle minu noorusaja meelde. Samas nooremad inimesed jälle seda arvamust ei jaga.
Kui kogu lavastus kokku võtta, siis mulle tundus, et tegelikult tahtis trupp head lavastust teha, kuid neile sai saatuslikuks piiratud mõttemaailm. Nad üritasid nalja teha nende asjade üle, mille üle eestlased niigi iga päev nalja teevad ja osad naljadest olid väga halvasti välja kukkunud. Näiteks dopingu mainimine. Selle oleks saanud välja jätta. Võiks juba midagi uut välja mõelda, et mille kaudu eestlast identifitseerida. Skype ja e-riik on juba ära leierdatud mantra. Nagu üks mu õppejõududest ütles, et neil oli laval pruun Eesti turvas (mida võib kujutada ka musta Eesti mullana) ja nad tegelikult ei olnud seda üldse lavastuse tekstis ära kasutanud. Kasvõi see sama "Eesti muld ja eesti süda" räägib meie mustast mullast, mis tegelikult on meile rahvana oma olnud ja seda ei saa meilt keegi võtta. Aga sellest ei räägitud üldse. Ometigi oleks saanud just selle turba kaudu anda lavastusele laiema konteksti. Ehk oleks oma maa mullast rääkimine ka noorema publiku pannud mõtlema sellele, kuidas oma maad rohkem hoida (just keskkonnasäästlikkuse seisukohast), et must muld jääks meie omaks ka tulevikus.
Nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks päästsid etenduse just lõpulaulud. Kuigi paljude jaoks olid need üsna kehva lavastuse kõige kehvem osa. Kui päris aus olles, siis teatrist väljudes olin ma isegi positiivselt meelestatud ja mõtlesin, et võiks uuesti seda lavastust vaatama minna (eelkõige just lõpu pärast). Ja saunastseen meeldis mulle ka, sest see oli ainus koht, millega ma samastuda suutsin. Öeldakse et eestlane on saunarahvas ja siis sa lihtsalt pead saunas käima ja et teistele mitte alla jääda oled laval seni kuni ära minestama hakkad. Samas teiste kogemusest sain aru, et teistkordselt vaadatuna on lavastus palju igavam, sest kõik üllatused on juba teada. Ja nii kadus ka soov lavastust teistkordselt vaatama minna.
Ma kohe kindlasti ei saa öelda, et ärge jumala eest seda lavastust vaatama minge. Kuigi kui lavastuse fragmente eraldi vaadata, siis mõni detail on väga äge ja vaatamist väärt. Kindlasti leiab iga eestlane mõne situatsiooni, millega samastuda. Aga päris sellisel tasemel musta komöödiat ma ei tajunud, nagu Must Kast ise oma lavastust reklaamib. Kutselistelt näitlejatelt siiski ootaks rohkem uudsust ja mõtlemist. Hetkel jäi mulle mulje, et oli lihtsama vastupanuteed mindud ja selleks, et igas vanuses inimestele meeldida oli lavastusse igas vanuses inimestele meeldivaid detaile põimitud. Kahjuks jäid osad detailid omavahel sobimatuks ja ei hakanud lavastuse heaks koos tööle. 
Võib-olla pole ma ka päris õige inimene seda lavastust hindama, sest ma lihtsalt pole komöödia inimene. Kuigi mõned üksiku korra sain ka mina selle 75 minuti jooksul naerda. Sellist suurt ja pidevat naerupahvakat, et keegi kogu etenduse aja naernud oleks, ma meie nähtud etendusel küll ei täheldanud. Ju siis oli sel korral saalis rohkem komöödiat mitte armastavat publikut. Kindel on aga see, et lavastuse käigus saate te ülevaate kõikidest eestlase kannatustest (naisepeksmine, sooline diskrimineerimine, oma nokia puudumine jne).

Rohkem pilte ja lavastuse mänguaegasid saab vaadata Musta Kasti koduleheküljelt SIIN

* – postituse päisepilt on pärit Musta Kasti koduleheküljelt ja foto autoriks on Maris Savik