kolmapäev, 27. november 2019

Leivi

20. novembril 2019 Elutuba Lava Taga (Tartu Aparaaditehases)


Kui lavastus on mitmeid auhindu võitnud, siis kindlasti on tegemist väärt lavastusega. Ka “Leivi” on mitmeid auhindu võitnud ja seda täiesti õigustatult. Kahjuks on tegemist harrastustrupiga ja nii ei leia suur osa teatripublikust head lavastust ülesse. Aga ärge muretsege, ma aitan teil Leivi ja Ukuga tuttavaks saada. Ja see on selline tutvus, mida ei pea hiljem kahetsema.
Kui Janno Puusepp mind teatrisse kutsus, siis olin ma kohe nõus, sest kes ei tahaks tasuta teatrisse minna. Mis seal salata, ma olin enne teatrisse minekut veidi närvis ka. Mis siis, kui mulle ei meeldi see, mida ma laval näen? Kutselised teatridki, kellel on raha ja võimalusi veidi rohkem ei suuda mulle emotsiooni pakkuda, mida ma siis veel harrastustrupilt lootma pean? Koolis on ka nii palju vaja teha ja igasuguseid teatriteksti ja etenduse analüüse ja esseesid kirjutada, et aega pole väga raisata. Õnneks olen ma seda blogi pidades õppinud, et kui sulle võimalus antakse, siis tuleb seda kasutada, sest iial ei tea, mis sind teatris oodata võib.
Siiski ei läinud ma negatiivsete ootustega teatrisse. Pigem läksin täitsa ilma igasuguste lootuste/ootusteta. Toimumiskoht – Elutuba Lava Taga, oli mulle ka täiesti võõras koht. Seega ei teadnud ma üldse, mida oodata. Ega ma enne etendust guugeldama ka ei hakanud, et äkki tuleb midagi välja. Äkki oleksin pidanud, oleksin vähemalt näinud, et “Leivi” on mitmeid auhindu saanud ja järelikult on väärt lavastus. Sel korral piisas mulle täielikult teadmisest, et lavastuses mängib nimitegelast Anne-Mai Tevahi, keda ma olin varem suvelavastuses „Luke Venus“ näinud ja kes mulle seal sügava mulje jättis.
Igatahes minu kahtlused hakkasid juba siis hajuma, kui ma Aparaaditehase sisehoovi jõudsin. Kõik need tulukesed ja atmosfäär oli lihtsalt nii lummav. Aga kui ma etenduspaika jõudsin, siis oli mu esimene mõte, et miks ma sellest kohast varem kuulnud ei olnud. See oleks ideaalne koht olnud, kus oma sünnipäeva suvel pidada. Täpselt nii hubane ja mõnusalt valgustatud. Kuigi ilmselt see hubasus sobis praegusesse kõledasse sügisesse paremini kui sooja suvesse (mitte, et mu sünnipäeva ajal oleks väga soe ja ilus ilm olnud). Veelgi kodusemaks tegi olemise võimalus teed või vett endale võtta ja niimoodi mõnusalt etendust jälgida.
Lavastuse esimestel minutitel pannakse vaatajate fantaasia kohe tööle. Ma küll kella pealt aega ei võtnud, aga esimesed paar minutit toimus tegevus ukse taga koridoris ja me saime ainult kuulda, mida Uku ja Leivi omavahel rääkisid. Tundus täiesti tavaline vestlus olevat ja siis ei osanud ma lavastusest veel väga midagi suurt arvata. Aga kohe kui näitlejad lavale jõudsid, olin ma müüdud. Esimene mõte oli küll see, et Anne-Mai Tevahi kehastatud Leivi on samasugune, kui Helena, keda ta „Luke Venuses“ kehastas. Kuna ta mulle seal meeldis, siis olin ma selle mõttega rahul. Samas mõtlesn, et tahaks teda ikka natukene teistsugustes rollides ka näha. Minu õnneks ikka nägin teistsugust osatäitmist ja sain veenduda, et Anne-Mai Tevahi ongi väga andekas.
Janno Puuseppa polnud ma varem näitlemas näinud, seega tema osas mul nii palju emotsioone ei olnud. Teadsin temast ainult seda, et ta kirjutab ise väga palju näidendeid ja lavastab palju Kuna ta ise oli ka selle lavastuse lavastaja ja autor, siis eks tal oli kindel visioon, milline Uku tegelaskuju olema peaks. Selle võrra oli tal ilmselt raskem Ukut mängida, sest kui sul on visioon silem ees, siis on natuke raske perfektset sooritus teha. Mitte, et ma väidaksin, et Puusepa kehastatud Uku kehv oleks olnud. Mitte seda, aga võib-olla oli seal natukene tunda seda, et lavastaja tahaks natukene veel paremat Ukut saada.
Igatahes poleks ma osanud oodata, et Tevahi ja Puusepp omavahel laval nii hästi kokku sobivad. Eks öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja nii juhtus ka lavastuses. Kuigi Leivi oli pealtnäha veidi lihtsameelne, aga see-eest äärmiselt energiline ning Uku arukas ja vaikne noormees, sobisid nad omavahel suurepäraselt. Kuigi ma kumbagi neist reaalses elus ei tunne, siis jäi mulle mulje, et nad sobivad ka väljaspool teatrilava omavahel suurepäraselt ja see oligi nende suurepärase lavalise klapi põhjuseks. Erinevad natuurid tegid lavastuse sündmustiku jälgimise nauditavaks ja rõhutasid ehk nii mõndagi nüanssi, mida muidu poleks märganud.
Kuna lavastust tutvustati kui siira armastuse lugu, siis ma olin valmis nägema mingit klassikalist armastuslugu. Umbes midagi sarnast, nagu Mehhiko (tänapäeval vist rohkem Türgi) seriaalides näha võib. See, millest tegelikult lugu rääkis, oli päris ootamatu. Kogu lugu käis armastuse ümber, aga üsna ootamatu vaatenurga alt. Jah, natukene oli seda seebikatele omast tulin-nägin-armusin asja ka, aga seda oli vähe ja see kadus kogu laiema teema sisse ära.
Mõned kohad olid naljakad. Tegelikult ei olnud naljakad, aga mul tekkisid lihtsalt teatud assotsiatsioonid, mis olid naljakad ja ajasid mu naerma. Aga mõni koht oli küll selline, et ma võitlesin vägisi pisaratega ja siis keegi kusagil kõrval naerab. Tegelikult ei olnud lavastuses mitte midagi naljakat. Ma isegi arvan, et see naer oli pigem iniemste kaitserefleks, et tõsised teemasid endale mitte ligi lasta. Kui mõtlema hakata, et kuidas saab üks mees oma naisele nii palju haiget teha, et naine arvab täiesti siiralt, et ta on rumal, siis see on väga kurb. Isegi mitte kurb, vaid mind ajab selline asi vihale. Või, et see on täiesti normaalne, et mees hoiab avalikult kodus teise naise pilti ja kingib talle lilli, aga oma naisele lilli ei kingi. Või kui külalised tulevad, on naise koht põrandal vaiba peal. Ja naine on sellega nii harjunud, et isegi kui kedagi teist ei ole, istub ta tooli asemel põrandale vaiba peale. Siit saaks psühholoog väga head materjali tingitud ja tingimatute reflekside kirjeldamiseks.
Kuigi mul oli Leivist kahju, siis teisest küljest imetlen ma teda ka väga. Eriti tema oskust, kõiki asju positiivselt võtta. Näiteks, kui kodus teed ei ole, siis joome keedetud vett suhkruga ja kujutame ette, et joome teed. Või kui veinipokaale kodus pole, siis joome veini tassidest ja kujutame ette, et need ongi pokaalid. Selline positiivsus on kadestamist väärt. Samas kahtlustan ma, et see fantaasiamaailm ongi Leivil just selle tõttu nii hästi arenenud, et reaalne maailm pole tema vastu nii tore ning fantaasia ongi see, kus ta saab oma mehe eest peitu minna. Ja see on kurb. Isegi väga kurb. Ja see mind nutma ajaski. Tegelikult esimest korda hakkasid vist pisarad mul jooksma siis, kui Leivi rääkis, kuidas ta oma lapse kaotas. Samas tundsin natukene ka kergendust ja seda tüüpilisele eestlasele omast tänutunnet, et minu elu nii hull ei ole. Naudin oma üksiku elu edasi ja loodan, et ühel päeval tuleb minu ukse taha ka keegi Uku sarnane.
Siiski ei pea keegi kartma, et kogu lugu nii sünge on. Nagu ma juba mainisin, siis mõned inimesed said ikka naerda ka. Ja ma ei usu, et kõik inimesed minusugused on ja iga pisema kurva tekstiosa peale nutta lahistavad. Seda võin ma teile küll öelda, et minu teatris nutmine on justkui kvaliteedimärk. Kui mina nutma hakkan, siis järelikult on tegemist hea lavastusega, mis mulle on nii südamesse suutnud pugeda, et ma hakkan tegelastele nii palju kaasa elama, et pisar tuleb silma.
Päris tragöödiaks ma lavastust siiski ei nimeta, sest Leivil on võimalus sellest jubedast elust välja murda ja oma tõeline mina nähtavale tuua. See, kas ta seda ka teeb, jääb lõpuks küll iga vaataja enda otsustada. Uku talle selle võimaluse pakub ja näitab, milline võib üks siiras armastus olla. Aga eks oma harjumuspärasest keskkonnast on väga raske välja murda ka siis, kui see keskkond meile ebameeldiv tundub.
Mulle tundub, et „Leivi“ etendus on nii intiimne, et seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, mis seal täpselt toimub ja mis tundeid nähtu sinus tekitab. Sa lihtsalt istud saalis ja vaatad, mis sinu ees toimub ning mõnel hetkel hoiad isegi hinge kinni, et mitte emotsiooni rikkuda. Sa ei saa kohe arugi, kuidas nähtu ja kuuldu sind mõjutas, kuid paratamatult oled sa loo mõju all veel pikalt. Sa saad aru, et „Leivi“ on midagi sinus muutnud, kuid sa pole ilmselt ise ka veel päris kindel, mida. Äkki on ta sind pannud rohkem headusse uskuma ja lootma siirasse armastusse. Või ilusatesse helesinistesse unistustesse. Sellesse, et olgu elu kui halb tahes, siis kusagil on keegi, kes võib meid sellest halvast elust ära päästa.
„Leivist“ ei saa kohe kindlasti mitte kunagi suure saali lavastust. Lihtsalt see teema pole selline, mida mängida suurtele publikuhordidele. See poleks enam see sama südamlik ja puudutav lavastus. Just seepärast soovitangi ma „Leivi“ üles otsida ja minna teda vaatama. Uskuge, te olete pärast paremad inimesed. Nagu ma Facebookist ühe postituse alt nägin, siis Leivit on tahetud isegi koju lastele sussi sisse viia. Ma saan isegi sellest aru. Teemad on nii valusad ja Anne-Mai Tevahi mängib Leivi nii hapraks, et saalis istudes lihtsalt tekib soov teda kaitsta selle kurja maailma eest. Õnneks on tal Uku. Ma loodan, et kõik inimesed võiksid leida oma Uku, kes aitab neil seda maailma paremini näha ja mõista. Ning on valmis neid alati kaitsma.
Ma tean, et see jutt võib täiega imal tunduda. Aga täpselt nii ma tundsin ja tunnen ka praegu, nädal hiljem. Igatahes praegu on „Leivi“ minu selle aasta nähtud teatrilavastuste esikolmikus. Kuigi ma õpin teatriteadust ja peaksin iga nähtud etenduse väikesteks aatomiteks lahti arutama ja kõik asjad läbi analüüsima, siis ma pean ikkagi oluliseks emotsiooni. Eks üks hubane teeõhtu ole alati emtsioone täis. Nii ka sel korral. Seega soovitan kõigil teistel ka Leivi elutuppa piiluda, kui võimalus avaneb.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Mängisid:
Anne-Mai Tevahi – Leivi
Janno Puusepp – Uku

* – Päisefoto autor Karl Lepp

reede, 25. oktoober 2019

Serjoža

21. oktoobril 2019 Rahvusooperis Estonia festivali "Kuldne Mask Eestis" raames



Kas teil on kunagi nii juhtunud, et te olete nii elevil, et ei suuda oma mõtteid ja tundeid korralikult väljendada? Minul on praegu just selline olukord. Käisin teatrifestivalil “Kuldne Mask Eestis” ja vaatasin Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri lavastust “Serjoža” ja see oli lihtsalt S U U R E P Ä R A N E. Ma tahaks ainult nähtud etendusest rääkida, kuid samas tunnen, et ma ei oska kõiki oma emotsioone piisavalt täpselt väljendada. Kui vaadata teatriteadlase vaatenurgast, siis “Serjoža” on iga teatriteadlase unistus. Ilmselt ka teiste teatrit armastavate inimeste unistus. Ja nii polegi midagi imestada, et ma tahaks kõikidele ainult oma teatrielamusest rääkida.
Laval kohtusid omavahel nukuteater, füüsiline teater, klassikaline Vene teater, Stanislavski teater, Brechti võõritusefekt, postmodernistlik teater ja intermediaalne teater. Kindlasti unustasin ma mõne teatriliigi ära, kuid eelnev nimekiri peaks väga hästi ilmestama, miks lavastus iga teatriinimese unistus on. Ma ei arvagi, et kõik teatrit armastavad inimesed peaksid teadma mida tähendab Brechti võõritusefekt või postmodernistlik teater. Küll aga arvan ma, et ka need inimesed, kes pole eelnevatest mõistetest kuulnud, leiavad et “Serjoža” on midagi erilist. Ja ma ei kirjutanud eelmist lauset juhuslikult. Inimestele lavastus meeldis, sest sellist aplausitormi ja nii häälekaid “braavo” hüüdeid pole mina veel oma teatris käimiste jooksul kuulnud. Ja ma olen ikka natukene teatris käinud ja erinevat teatripublikut näinud.
„Serjoža“ põhineb Lev Tolstoi romaanil „Anna Karenina“ ja selle on lavastanud kuulus Vene lavastaja Dmitri Krõmov (kes muide on veelgi kuulsama Vene lavastaja Anatoli Efrose poeg). Lisaks Tolstoi romaanile on lavastuses kasutatud ka tekstilõiku Vassili Grossmani raamatust „Elu ja saatus“. Laval on näha küll Anna Kareninat, Kareninit, Vronskit, Vronski ema ja Serjožat, kuid need on hoopis teised tegelased kui need, kellega me oleme Tolstoi romaani vahendusel tuttavaks saanud. Sisuliselt võib küll öelda, et "Serjoža" on valminud Tolstoi romaani põhjal, aga peale peategelaste nimede kahel teosel muid sarnasusi väga ei ole. Seda suuresti seetõttu, et tekst on valminud lavastuse prooviperioodis, mitte pole üks-ühele romaani dramatiseering. Nii näiteks peab Anna (Maria Smolnikova) etenduse alguses maha üsna pika monoloogi, mille lõppedes teatab ta, et see kõik oli tema enda tekst ja nüüd ütleb ta alles esimese Tolstoi lause.
Lisaks tekstile polnud ka lavakujundus klassikaline. Nimelt oli Estonia lavale ehitatud ettepoole kaldu olev lava. Enne etenduse algust hõõrusid lavatöölised lavalaudu harjadega, ja kui näitlejad lavale tulid ja libisesid, siis sain ma aru, miks need lavatöölised enne etendust laudu hõõrusid. Vähemalt tundus nagu oleksid nad lava libedaks hõõrunud. Kas nad seda ka tegelikult tegid, või jätsid näitlejad lihtsalt mulje, et lava on äärmiselt libe, teab trupp ise. Eeslaval oli lava keskele tehtud väike avaus, mis oli kaetud kupliga. Kupli alla oli peitunud etteütleja, kelle kätt sai publik aeg-ajalt näha ning kes jagas näitlejatele tekstiga pabereid. Kõik see oli muidugi lavastuse osa ja keegi etteütlejat päriselt ei vajanud. Kohe päris lavastuse alguses üritas auk Anna Kareninat endasse neelata, kuid see ei õnnestunud. Lava külgedel ja tagaseinas oli näha Estonia valgusparki ja akse. Orkestriaugus istusid samuti mõned inimesed ja ma ei saanudki aru, kas see oli ka publik, või oli see osa Kunstiteatri enda meeskonnast.
Näitlejatest tahaksin eraldi välja tuua Anna Kareninat kehastanud Maria Smolnikova, kes oli peaaegu kogu etenduse laval. Kuna ma kuulasin kõrvaklappidest sünkroontõlget, siis tema hääle kohta ma väga palju midagi öelda ei oska, aga see-eest jäi mulle silma tema füüsiline pool. Esiteks tema miimika, mis tekitas minus tunde, et ma võiksin kasvõi pantomiimi vaadata ja mul oleks ikka väga huvitav. Sellist elavust eesti näitlejate miimikas väga tihti ei näe. No ja teiseks tema liikumine, mis kohati meenutas akrobaatikat. Mitmes stseenis vaatasin ma lihtsalt ammulisui ning hinge kinni hoides, mis imevigureid ta tegi. Näiteks kui ta üritas ventilaatorit tööle panna ja selleks, et ventilaatorini ulatada pidi ta ühele lavameestest kukile minema. Ning kolm lavameest võtsid omakorda selle lavamehe koos Smolnikovaga kukil enda õlule seisma. Veidi aja pärast tegi Smolnikova justkui hakkaks ta tasakaalu kaotama ja oleks kukkumas ning libistas end pea ees mööda lavamehi alla. Smolnikova keha plastilisust demonstreerivaid stseene oli muidugi rohkem, aga see konkreetne stseen pani mind kõige rohkem hinge kinni hoidma. Aga kui päris aus olla, hoidsin ma hinge päris mitmes kohas veel kinni. 
Sarnaseid liikumisi, mis panid imestusest ahhetama oli ka teistel näitlejatel. Näiteks kui Vronskit kehastanud Viktor Horinjak kaldlaval käte peal kõndis. Või siis kui Viktor Horinjak ja tema ema kehastanud Olga Voronina jäid lavale seisma kui kivikujud. Hetke pärast tulid kaks lavameest ja viisid kaks kuju teineteise järel horisontaalasendisse keerates lavalt minema. Nii, et üks lavameestest hoidis jalgu ja teine keha. Ahhetama pani see, et näitlejad püsisid terve aja täpselt samas asendis nagu kujud. Head kehalist vormi eeldas ka elusuuruses nukk Serjožaga liikumine. Kõige keerulisem oli selle poisi osa, kes pidi kükkis kõndima, et Serjoža jalgu liigutada. Need on need kõige eredamad hetked, mis mul nüüd, mitmed päevad hiljem ka väga selgelt meeles seisavad. Kuigi näitlejatele füüsiliselt raskeid stseene oli minu meelest lavastus pungil täis.
Päisepildilt võite näha ülejäänd kahte näitlejat, kes Serjožat püsti ning liikumas hoidsid. Ega see polnud kergete killast ülesanne, sest Serjoža liikus nagu päris inimene, mitte nagu nukk. Näiteks selle sama palli, mis Serjozal pildil käes on, viskas ta publikkusse ja oli valmis seda ka uuesti kinni püüdma, kuid publik ei olnud nii täpse käega. Või kuidas Serjoža kriidiga tahvlile prantsuse keelseid sõnu kirjutas. Üldiselt oli Serjoža üks väga ulakas poiss, kes tahtis palju vigureid teha ja kõik tema liigutused olid väga täpsed ning reaalsed. Ma arvan, et tagumistes ridades istudes poleks ma arugi saanud, et tegemist on nukuga. Kõik nuku liikumised olid väga elutruud ja ma usun, et sellega oli väga pikalt tööd tehtud. Igatahes minul läksid silmad veidi märjaks, et üks nukk nii elutruu olla saab.
Lisaks füüsilisele poolele ei saa ära unustada ka näitlejate kõnet. Kuna mina kuulasin terve etenduse aja kõrvaklappidest eesti keelset sünkroontõlget, läks mul enamus originaaltekstist kaduma. Päris mitmes kohas kuulsin ma, et publik naerab, kuid ma ei saanud väga naljast aru. Siis mõistsin, et nalja moodustas ilmselt vene keelne sõnademäng, mida sünkroontõlge edasi anda ei suutnud. Või tegelaste omavaheline kiire vaidlemine laval, mida sünkroontõlge edasi anda ei suutnud. Kindlasti oli vene keeles humoorikam kuulata stseeni, kus Anna Karenina ja Vronski ema oma poegadest üksteise võidu räägivad. Te kujutage ette seda Vene temperamenti kui kaks naist üritavad teineteisest üle olla ja mõlemad oma poega kiidavad. Seda lihtsalt ei ole võimalik eesti keelde tõlkida. Õnneks ei kasutatud lavastuses väga palju pikki monolooge ja keelekasutus oli üsna lihtne, nii et ma sain ka vene keelsest jutust päris hästi aru, kui ma lõpuks sünkroontõlke heli maha keerasin. See aitas emotsiooni veidi rohkem suurendada. Üldiselt soovitaksin ma, et kui teil on vähegi võimalik, siis vältige sünkroontõlget. Minu meelest see tuim tekst, mis klappidest tuleb, rikub väga palju ära. Lisaks on sünkroontõlke puhul keeruline aru saada, kelle teksti parasjagu öeldakse, kui ei mainita ühtegi nime ja tõlgib üks inimene korraga. Kõige halvemal juhul tõlgitakse mitme eri tegelase teksti läbisegi ja nii läheb pool juttu kaduma.
Kõige rohkem haaras mind kaasa aga lavastuse tervik. Eriti igasugused huvitavad lahendused. Kes näiteks tuleks selle peale et Anna Karenina lavastuses võib näha laval drooni lendamas. Samuti ei tuleks ma selle peale, et Anna Karenina ja mustkunst omavahel kokku sobiksid. Tuleb välja, et sobivad. Eriti kui Vronski pani tooli mõõga abil tagumistele jalgadele toetuma ning ladus seejärel tooli seljatoele asjadest torni. Väga huvitavalt oli lahendatud ka rongiga sõitmise stseen. Nimelt tulid lavale lavapoisid kes seisid umbes meetriste vahedega ja hoidsid enda ees valgeid lõuendeid. Projektoriga kuvati lõuendile pilte, mis tekitas lõpuks efekti nagu tegemist olekski liikuva rongiga. Sarnase efektiga loodi ka Serjoža tuba. Lavamehed hoidsid  valgeid lõuendeid eri kohtades ja liigutasid neid vastavalt vajadusele, ning nii nägime me terve Serjoža toa sisustuse video vahendusel ära. Isegi kassi näidati. Samuti näidati valgele taustale Brechti võõritusteatrile iseloomulikke silte. Näiteks, et see mis nüüd laval toimub põhineb Lev Tolstoi „Anna Karenina“ peatükkidel 2-27.
Ühesõnaga ma läksin teatrisse lootusega midagi huvitavat näha ja seda ma ka sain. Kui päris aus olla, siis nii kaasaegset lavastust ma küll ei oodanud. Ma seostasin ikka Kunstiteatrit klassikaliste lavastustega. Samas pole ma kindel, et ma päris klassikalist „Anna Kareninat“ vaadata oleksin jõudnud. Eks moodsa ja klassika omavaheline harmooniline ühendamine oli ka üks põhjustest, miks nähtud etendus mulle nii sügava mulje jättis. Kunagi ei teadnud, mida järgmiseks oodata. Ilmselt aitas minu puhul kaasa ka see, et ma polnud varem ühtegi Krõmovi lavastust näinud ja seega polnud mul aimugi, milline tema lavastajakäekiri on. Raamatu lugemisest on ka väga palju aega möödas, nii olingi ma teatris justkui puhas leht ja lasin sündmustel mind kaasa vedada. Nüüd tahaks küll Tolstoi romaani ka uuesti lugeda, et vaadata mida peale tegelaste nimede lavastusel ja romaanil veel ühist on.
Ma tahaks kõigile teatrihuvilistele soovitada, et see on lavastus, mida te peaksite nägema. Igatahes nüüd te teate, et kui te peaksite näiteks Moskvasse sattuma, siis võiks üks teatrikülastus küll kohustuslikku programmi kuuluda. Mina tahaks küll lavastust veel vaatama minna. Sest laval toimus nii palju, et esimese korraga vaatasin ma lihtsalt suu ammuli ja tänasin kõiki taevajumalaid, et mul õnnestu saalis seda teatriimet näha. Sellele, mida mulle lavastusega öelda tahetakse, ei jõudnudki ma väga pikalt keskenduda. Kui nüüd teist korda vaatama satuks, siis oskaksin ilmselt rohkem ka erinevaid tähendusi lavastusele omistada.
Laias laastus võib öelda, et eks ta armastusest räägib. Lihtsalt mitte niisuguses vormis kui seda Tolstoi omal ajal romaani kujul rahvale tutvustas. Kuigi lavastuse pealkiri on „Serjoža“, keskendub lavastus siiski Annale ja just sellisele Annale, kes võiks tänapäeval meie kõrval eksisteerida. Naine, kellel on väga hea mees, aga kes tunneb et tahaks ikkagi teistsugust armastust tunda kui tema mees talle pakub. Eks iga ema teab, mida tema teeks olukorras kus valida on lapse ja armastuse vahel. Igatahes peab ütlema, et praegune Anna on tugevam kui Tolstoi Anna, sest see Anna ei astu rongirööbastele, vaid küsib kuhu see rong sõitis ja milleks üldse see kõik vajalik on.
Need küsimused panid vähemalt mind mõtlema elu tühisuse peale. Kui vähe me tegelikult teame ja mäletame. Eriti tänapäevases maailmas, kus telefonid teevad meie eest suurema mõtlemise ära kuni meil endal puudub igasugune mälu ja mõtlemisvõime. Seni kuni me muutume justkui Serjoža sarnasteks nukkudeks, keda juhib keegi teine. Ja milleks see kõik vajalik on? Kui kogu lavastus oli pigem rõõmus ja helge (vastupidiselt romaanile) meelelahutus, siis lõpp tõi mind muinasjutumaalt tagasi reaalsusesse. Ja see kõik oli nukker. Ilmselt olin ma nukker ka seetõttu, et etendus sai läbi ja ma teadsin, et seda muinasjuttu ei saa ma enam näha.
Aga minu jaoks oli see just tõesti muinasjutt. Esiteks nii intensiivset näitlejatööd pole ma ammu näinud. Seda, kuidas laval pole palju rekvisiite ja näitlejad panevad kogu oma ihu ja hinge sellesse rolli. Sa lihtsalt näed kuidas iga väike keharakk on rolli haaratud. Lisaks veel uhked kostüümid, kaasahaarav muusika ja igasugused üllatused mustkunsti või liikumise kujul. Kui ma ise poleks näinud, siis ma ei usuks, et kõik see võib ühes lavastuses koos eksisteerida ja see ei jäta suvaliselt kokkupandud või ülepakutud lavastuse muljet.
Minu jaoks muidugi oli kõige muinasjutulisem see, et nägin Brechti võõritusefekti kõige ehedamal kujul. Lisaks veel teadmine, et laval toimuv on otseselt seotud Stanislavski ja Anatoli Efrosega. Mul oli tõesti tunne nagu ma oleks ajas tagasi rännanud ja saanud ise teatri sünni juures olla. Ilmselt oligi see tingitud sellest, et lavastuses oli mitmeid eri teatriviise kasutatud ja kuna näitlejad olid mulle samuti tundmatud, saingi kõrvalpilguga igat pisidetaili nautida.
Ma olen enam kui kindel, et sellist teatrielamust, mille ma sel korral sain, ei löö lähiajal ükski teine lavastus üle. Ma armastan teatrit! Eriti siis, kui nähtu paneb mul saalis istudes südame kiiremini põksuma ja teatrisaalist väljudes tahaksin ma ainult nähtud etendusest rääkida. Ma usun, et selleks ongi teater loodud. Lihtsalt ma olen nii palju meie eesti teatrit näinud, et mul oli keskkonna muutust vaja, et uuesti mõista miks ma teatrit armastan. Nüüd ma mõistan, et teatril pole piire. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma armusin Vene teatrisse ära.

Lavastaja: Dmtiri Krõmov
Kunstnik: Maria Tregubova
Kunstnik-nukumeister: Viktor Platonov
Valguskunstnik: Ivan Vinogradov
Videokunstnik: Ilja Starilov
Helilooja: Kuzma Bodrov
Koreograaf: Oleg Gluškov
Koreograaf-repetiitor: Natalja Šurganova
Tšellopartii: Vassili Stepanov
Mustkunstiefektid: Mihhail Tsitelašvili
Osades:
Maria Smolnikova – Anna Karenina
Anatoli Belõi – Karenin
Viktor Horinjak – Vronski
Olga Voronina – Vronski ema
Niina Guseva, Nadežda Žarõtševa, Anton Jefremov, Vladimir Kuznetsov, Kuzma Kotreljov, Nikita Karpinski, Anton Loban, Marusja Pestunova, Maria Sokolskaja, Dmitri Sumin, Daniil Feofanov, Valeri Zazulin, Jegor Zotov, Uljana Kravets, Veronika Timofejeva

* – Päisefoto autor Ekaterina Tsvetkova

Panen siia lõppu Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri kodulehekülje ka (SIIN). Saate sealt lavastuse pilte vaadata ja üritada ette kujutada, miks ma nii elevil olen. Või, kellel huvi on, saab sealt pileteid ka osta.

laupäev, 19. oktoober 2019

Naiste kool



Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi eriline Moliére austaja olnud. Esiteks värsskõne tõttu, sest värsskõnes näidendite lugemine gümnaasiumis tundus päris õudne. Värsskõne on alati mind lugedes mingisse kindlasse rütmi haaranud ja siis ma takerdun nii rütmi, et mõte kaob üldse ära ja nii ei saa ma enamasti aru, millest üldse kirjutatakse. Miks ma siis peaksin vabatahtlikult värsskõnet teatrisse vaatama minema. Teiseks on Moliére mulle liiga kauge autorina tundunud. Kes see tänapäeval ikka 17. sajandi tegevusega suhestuda oskab? Nii olin ma kindel, et Vanemuises mängitav Moliére “Naiste kool” pole mitte kuskilt otsast minu maitse. Näitlejad olid ka pigem sellised, et ekstra nende pärast teatrisse minema ei hakka.
Niisiis olin ma üsna pettunud, kui sain teda, et me peame koolis analüüsima just Moliére “Naiste kooli”. Samas, peale seda kui ma olen nüüd kaks korda seda lavastust näinud, peab tõdema, et tegelikult tuleb tänulik olla. Sest nagu ma just eespool kirjutasin, siis ise poleks ma seda lavastust kuidagi vaatama läinud. Olles nüüd sunnitud seda vaatama, olen saanud selliseid emotsioone, mis lubavad väita, et tegemist on Vanemuise ühe parima lavastusega viimasel ajal (ütleb väga Vanemuise kriitiline inimene).
Kuigi enne teatrisse minekut olin ma näidendi läbi lugenud (sest õppejõud käskis), siis näidendi põhjal jäin ma pigem oma esialgsetele veendumustele kindlaks. Skeptilisust suurendas ka valitud mängupaik. Minu ettekujutuses oleks 17. sajandi suursugused riided sobinud pigem Vanemuise juugendstiilis ehitatud väikesesse majja, mitte Sadamateatrisse.  See on aga lausa ime, mida näitlejad suudavad laval teha. Eelkõige peab sel korral ime eest vastutavaks pidama lavastaja Priit Strandbergi, kes sellised näitlejad kokku on toonud.
Kõige suurem kiitus läheb muidugi peaosalist Arnolphe kehastavale Karol Kuntselile, kes kogu etendust koos hoiab. Ma olen veel selle põlvkonna inimene, kes tutvus Karol Kuntseliga ETV ekraani vahendusel. Kuigi ma ei olnud siis enam päris laps, vaid pigem varateismeline, siis tol ajal oldi kauem lapsed ja nii ma veel põhikooliski käies vaatasin lastesaateid. Artemon on praeguseks küll ammu ununenud, sest ma olen Kuntselit nii palju teistes rollides näinud, aga siiski jääb ta minu esmatutvuseks Karol Kuntseliga ja kusagil ajusoppide vahel see teadmine ikka pesitseb. Mingil perioodil tundus mulle lausa, et Karol Kuntsel on igas Vanemuise lavastuses. Seega ma ikka olen teda aastate jooksul laval näinud ja julgen väita, et see on üks tema suurepärasemaid rolle. Ma siin salamisi loodan, et ta saab teatri aastaauhindadel meespeaosa auhinna. Hakkasin just mõtlema, et praeguse lavastuse kostüüm (sinine saterkuub ja põlvpüksid ning valged põlvikud) meenutavad just kunagist Artemoni kostüümi. Ainult selle erinevusega, et praegune kostüüm on uhkem ja aristokraatlikum. Jõukust sümboliseerivad ka jalutuskepp, mida Arnolphe kaasas kannab ja klotser, mis tema sõrme ehib. Kindel on see, et kui nüüd keegi mulle Karol Kuntseli nime mainib, siis seostub tema nimega mulle kohe kindlasti Arnolphe.
Ka teiste kostüümid olid väga suursugused. Kui ainult kostüüme vaadata, siis tundus mulle nagu oleksin ma sattunud tagasi lapsepõlve. Nimelt seostuvad mulle lapsepõlvega samuti ETV ekraanilt näidatud Härra Lapsti lasteteatri lavastused, milles printsessidel ja printsidel ning kuningannadel ning kuningatel olid alati samasugused uhked kleidid ja saterkuued koos põlvpükste ja kontsakigadega. Kostüümikunstnik Gerly Tinn on head tööd teinud. Eks kostüümikunstnikule on ka lavastaja sekundeerinud. No see jalgade asend oli täpselt nagu kõrgetel aadlikel. Ma arvan, et kui lavastus oleks veel väikese maja laval toimunud, siis oleksin ma küll arvanud, et ma olen keset muinasjuttu sattunud.
Sisuliselt võiks ju Moliére „Naiste kool“ ka muinasjutt olla. Kui seda näiteks noore Agnési vaatenurgast vaadata. Agnés on orb, kui üks võõras mees ta enda kasvatada võtab ning paneb ta kloostrisse, et tüdruk head kombed saaks. Kui tüdrukust on kena noor naine sirgunud toob mees tüdruku Pariisi ja hoiab teda eralduses, et naist mitte ära rikkuda. Ühel päeval rõdul istudes kohtub Agnés noore võluva Horacega ja noored armuvad. Reisilt saabub tagasi Agnési kasvataja Arnolphe, kellele noorte armulugu ei meeldi, kuna ta on nõuks võtnud ise Agnésiga abielluda. Järgneb terve rida kannatusi, mis tipnevad sellega, et Horace isa on samuti linna saabunud ja tahab Horace panna ühe tundmatu tüdrukuga abielluma. Nagu muinasjuttudele kohane, selgub lõpuks siiski, et Agnes ongi see tundmatu neiu, kellega Horace abielluma peaks. Noored on õnnelikud ja elavad kuni elupäevade lõpuni õnnelikult.
Umbes selline oleks „Naiste kool“ muinasjutuna. Sisu on lavastusel küll sama, aga lugu vaadatakse pigem Arnolphe vaatevinklist. Kuna suur rõhk on naistel ja nende iseseisvusel (või siis selle puudumisel), siis sobib lavastus ka suurepäraselt tänapäevasesse päeva kus järjest enam räägitakse võrdõiguslikkusest ja teistest naistega seotud teemadest. Hoolikas teatrivaataja leiab kindlasti ka teisi märke ja viiteid, mis tänapäeval aktuaalsed on. Mulle isiklikult meeldis väga Tanel Jonase kehastatud teener Alain, kelle iga liigutus oli selline justkui ta esitaks moodsat mõminaräppi. Kui aga peategelastele keskenduda, siis ei suutnud ma mööda vaadata Horace ja Arnolphe pikkuse vahekorrast. Ma ei tea, kas see oli juhuslik, et näitlejatel selline pikkuse vahe oli, aga minu mõtted pani see igatahes tööle ja ma võtsin seda kui märki tegelaste vastandumisest. Mingil määral aitas vastandumisele kaasa ka väikene vanusevahe näitlejate vahel, mis aitas suurendada tunnet, et Arnolphe on 40-aastane ja Horace võiks olla vanuselt umbes tema poeg.
Lugu kui selline mulle väga elamust ei pakkunudki. Ehk seepärast, et ma olen näidendit lugenud vähemalt kaks korda ja seda juba korduvalt igati tükkideks arutanud ning analüüsinud. Samuti mitte lavakujundus. Lavakujundus on minu meelest selle lavastuse kõige nõrgem osa. Ma saan aru, et seintel oleva 21 maali ja Agnési vahel on seos. Aga ma ei ole veel ära mõistatanud milline see seos täpselt on. Siiani on muude asjade jälgimisega nii palju tegemist olnud, et maalidele pole jõudnud erilist tähelepanu pöörata. Ma eriti ei näe, et nad lavastusele midagi juurde annaksid. Küll aga meeldis mulle roosa uks. Sellega tekkis jälle paratamatult mõte, et kas on viidatud kuulsale Hanna-Liina Võsa muusikakooli roosale uksele. Kuigi ma ei näe ka sellega erilist seost. Aga lihtsalt sellised mõtted tekivad.
Ma poleks vist kunagi uskunud, et ka väikesed rekvisiidid mängivad üliolulist rolli lavastuses. Nii näiteks on „Naiste kooli“ alguses kohe stseen, kus Karol Kuntseli kehastatud Arnolphe läheb piknikukorvist šampust ja viinamarju võtma. Esimesel etendusel olid viinamarjad tumedad ja need sobisid väga suurepäraselt arsitokraatliku õhustikuga. Aga järgmisel etendusel olid viinamarjad rohelised ja need kriipisid ikka väga korralikult silma. Need ei sobinud kohe mitte kuidagi üldise õhkkonnaga kokku. Aga eks see on minu taju probleem, et ma seostan tumedaid viinamarju aristokraatlusega ja rohelised viinamarjad on lihtsalt rohelised viinamarjad, mis justkui kuuluksid ainult tänapäeva. Ma usun, et enamasti ei pane me selliseid väikseid detaile tähelegi, aga nüüd sain ma õppetunni, et ka väikesed detailid on üliolulised.
Valgustusest ja muusikast pole väga midagi kirjutada. Muusikalise kujunduse jaoks kasutati Hispaania folliaid, mis on sellised muusikapalad milles üks ja sama motiiv kordub kogu aeg. Nagu lavastaja Priit Strandberg ütles, siis need sobivad lavastusse just korduse motiivi pärast, sest ka lavastuses on palju korduvaid tegevusi. Pigem oli siiski muusikat vähe ja mulle ei jäänud muusika eriti meelde. Vahel tajusin ma, et muusikat oli alles siis, kui muusika lõppes, ja ma ei saanud üldse aru, et millal see muusika alanud oli. Veel kehvem seis oli valguskujundusega. Minu meelest valguskujundus praktiliselt puudus. Enamuse ajast oli lava ühtlaselt valge ning valgus muutus kogu lavastuse jooksul ainult mõnes üksikus stseenis hämaramaks. Seda ka enamasti stseeni lõppedes. Ainus valgusmuudatus, mida minu silm registreeris, oli stseenis kus oli öö ja Arnolphe küünla põlema pani. Kindlasti oleks valgusega saanud veel nii mõndagi teha.
Nagu juba öeldud, siis kogu lavastuse panevad elama näitlejad ja nende tegevus laval. Kuna tegemist on komöödiaga, siis mina leidsin seal väga mitmeid commedia dell´arte motiive. Näiteks teenijad, kes aitasid intriigi üleval hoida ning ei avaldanud saladust. Kuigi tüüpiliselt on commedia dell´arte-s kaks noorte armastajate paari, siis siin on üks noorte armastajate paar, mille ümber kogu tegevus toimub. Kõige koomilisem oli siiski näitlejate liikumine. Kui te peaksite kunagi minema lavastust vaatama, siis pöörake tähelepanu stseenile kus Arnolphe jalgu peseb või kuidas ta pärast ootab, et Agnés talle kingad jalga aitaks. Tegelikult on seal nii palju naljakaid stseene, et kui ma need kõik üles loetleksin, siis poleks enam mitte kellelgi huvitav lugeda ega teatrisse minna. Ütleme nii, et situatsiooni- ja ka sõnakoomikat jätkub rohkem kui ma ühelt Moliére näidendi põhjal valminud lavastusest oodata oleksin osanud.
Kõige koomilisemad on aga need hetked, kus kaotatakse nn „neljas sein“ ja Arnolphe publikuga suhtlema hakkab, või lausa nende sekka liigub. Kõikidele, kes sellistes stseenides osaleda ei taha, soovitan rõdule istuda. Seal olete kindlalt kaitstud, aga samas saate suurepärase ülevaate sellest, mis all toimub. Okei, võib-olla teile situatsioon nii naljakas ei tundu, kui te ainult ühe korra vaatamas käite. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen seni kaks korda vaatamas käinud. Esimene kord oli publik veidi noorem ja läks Arnolphega hea meelega kaasa. Teisel korral oli publik veidi vanem ja võib-öelda, et paaniliselt kartis seda, et Arnolphe neid kaasab. Seega ajas mind juba see kontrast naerma, aga ma olen ka see, kellele meeldibki publiku reaktsiooni vaadata.
Igatahes kindel on see, et kui plaksutamise aeg kätte jõudis, siis Karol Kuntsel sai mõlemal korral kõige tugevama aplodeerimise osaliseks. Ja ta on selle auga välja teeninud. See on lausa uskumatu kui kiiresti suudab ta oma hääle tämbrit ja kõrgust muuta. Samuti oma miimikat. Tsiteerides ühte oma kunagistest õppejõududest tervishoiu kõrgkooli päevilt: „Ta teeb sada nägu minutis“. Kuna Karol Kuntsel teeb kogu aeg midagi huvitavat ja ta on terve etenduse aja laval, siis pole ime, et mul igav ei hakanud. Mulle tundub, et sel korral suutis Kuntsel isegi kõndida nii, et seda oli huvitav vaadata. Kõikidest muudest roomamistest, söömistest ja teiste tegelastega suhtlemisest rääkimata.
Kuigi ükski teine näitleja ei saa sel korral Karol Kuntselile ligilähedalegi, pakuvad nautimist nii mõnedki teised näitlejad. Eriliselt jääb kindlasti meelde Karl Laumets, kes kehastab Horace. Eriti tema efektselt pikk ja energiline samm ning pidev tuka viskamine. Üldiselt on Horace tegelane, kes on kõige rohkem üle võlli keeratud ja kelle liigutused tunduvad kõige järsemad (ja seetõttu ka koomilised). Karl Laumetsa Horace on ehtne õpikunäide karakterkoomikast. Ta ei pea isegi mitte midagi ütlema ja juba on naljakas. Aga kuna teda näeme me laval vähem ja tema tegelaskuju siiski kordab oma teatud naljakaid liigutusi, siis jääb Karol Kuntsel minu lemmikuks.
Kõik teised rollid olid pigem episoodilisemad ja nendest midagi väga erilist meelde ei jäänud. Tanel Jonase kehastatud teener Alain´i mõminaräpi liigutusi mainisin ma juba eespool. Tanel Jonase teine roll oli Horace isa Oronte, mis oli teenrile vastupidine roll. Orontest jääb mulle kõige eredamalt meelde tema veidi naiselik hääletämber ja peenutsev kätehoiak. Jaanus Tepomehe kehastatud notarist mäletan ainult vehklemist meenutavat liikumist, kus ta mõõgana kasutas kirjasulge. Hea leid oli muidugi ka hetkel Eestis elav Viktor Lukawski, kes kehastab Agnési isa Enrique. Tema aktsendiga eesti keel ja ehe ameerika inglise keel andsid Enrique´le täpselt selle nüansi, millega ilmselt poleks ükski eestlasest näitleja hakkama saanud. Naiste rollid tundusid sel korral meestele alla jäävat. Kuid ilmselt on asi ka selles, et Moliére ajal polnud naistel sellist ühiskondlikku positsiooni ja nende rollid polegi suurteks kirjutatud.
Kui ma teatrisse minnes kartsin kõige rohkem just värsskõnet, siis teatris olles pakkus värsskõne mulle just kõige suuremaid üllatusi, lisaks näitlejatele. August Sang on Moliére´le väga nauditava tõlke teinud. Koos näitlejate poolt antud erinevate häälevarjundite ning intonatsiooniga muutusid rõhuasetused hoopis teiseks, kui mina neid lugedes olin ette kujutanud ja see andis tekstile teise dimensiooni. Lõpuks oli tekst nii kaasahaarav, et teatrist väljudes, oleks ise ka tahtnud värsskõnes rääkima hakata.
Mis seal salata, kuna ma olen koolis sunnitud seda lavastust veel mõned korrad vaatamas käima, siis ma juba ootan järgmist korda. „Naiste kool“ on tõesti selline lavastus, et sa lähed lihtsalt teatrisse (kui sa pole juhuslikult teatriteaduse tudeng, kes peab terve etenduse aja pingsalt kõike jälgima ja konspekteerima), vaatad neid koomilisi tegelaskujusid laval ning unustad oma argimured. Kui eriti hästi läheb, tulevad minevikust mitmed meeldivad emotsioonid ka veel meelde.
Olgu see postitus mulle õpetuseks, et ma ei tohi nii palju eelarvamustesse kinni jääda ja pean teatri (ja tegelikult kogu elu suhtes üldiselt) osas veidi rohkem avatud meeltega ringi käima.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Strandberg
Stsenograaf: Maarja Meeru
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Mängisid:
Karol Kuntsel – Arnolphe
Linda Kolde – Agnés
Karl Laumets – Horace
Tanel Jonas – Alain; Oronte
Marian Heinat – Georgette
Jaanus Tepomees – Chrysalde; Notar
Viktor Lukawski – Enrique

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – päisefoto autor on Maris Savik

reede, 27. september 2019

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

26. septembril 2019 Ugalas



Kujutage korraks ette, et te olete just saja-aastaseks saanud. Hooldekodul, kus te juhuse tõttu elate on arvamus, et sajandat sünnipäeva tuleb suurelt tähistada - koos ajakirjanike, linnapea ja uhke tordiga. Teie hing aga ihkab vabadust, seda et ei peaks iga hommik kell 6.30 ärkama ja kell 7.15 kaerahelbeputru sööma. Mida teie teeksite? Allan Karlsson, kes Ugala 100. hooajale pühendatud lavastuses samasuguse küsimusega vastamisi seisab, otsustab aknast alla hüpata ja kaduda.
Kui ma kuulsin, et Ugala toob oma juubelihooaja avalavastusena välja Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ dramatiseeringu, olin ma õnnelik. Lihtsalt seepärast, et ma olen seda raamatut lugenud ja kuigi tegemist oli kohati ajuvaba süžeega, siis oli raamat ikkagi väga kaasahaarav ja tempokas. Oleks ju tore neid seiklusi teatrilaval näha. Ma natukene lootsin sellist tempokust, rütmi ja veidi utoopilist süžeed leida ka Vanemuise lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“. Mulle tundus, et nende kahe pealkirjad on veidi sarnased ja ehk on sisuline ülesehitus ka sarnane. Seega pole mingi ime, et ma Vanemuises käies Hasses pettusin. Võib öelda, et kahe lavastuse ainus ühisosa on peategelase perekonnanimi Karlsson. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui ma Ugala mängukavas seda teist Karlssonit kohtasin.
Pärast mõningast järele mõtlemist tundus igati loogiline, et Ugala tähistab oma sajandat sünnipäeva lavastusega mehest, kes sai just saja-aastaseks. Mind pani ainult veidi muretsema, et kas Ugala tahab samuti oma sünnipäeval Allan Karlssoni kombel ära kaduda. Nüüd kui ma olen lavastust näinud, võin südamerahuga öelda, et sellist plaani Ugalal vist ei ole. Minu meelest on nad üldse tuhast tõusnud. Kui ma mingi aeg mõnda nende lavastust vaatasin, siis ei meeldinud neist ükski mulle eriti. Sel korral suutis Ugala mind nii positiivselt üllatada, et mulle tundub, et nad hoopis üritavad ära kadumise asemel teatrimaastikul esile tõusta.
Igatahes mulle tundub küll, et saja-aastane Ugala on endale täpselt õige lavastuse leidnud, millega suurt sünnipäeva tähistada. Kuigi saalist ära minnes kuulsin ma kuidas ühed teatrikülastajad arutasid, et tegemist oli väga lihtsakoelise lavastusega, mis justkui polegi midagi väärt, tahaksin mina neile külastajatele vastu vaielda. Tõesti lavastuses polnud mitmekihilist filosoofiat peidus ja leidus palju komöödiale iseloomulikke tunnuseid, kuid mingit mõtlemisainet lavastus ikkagi pakub. Näiteks kui lihtne võib olla kogu maailma ajalugu muuta, kasvõi kogemata. Kuigi see kõik on fantaasia, siis võiksime ka meie saalis istudes fantaseerida, kuidas võiksime meie ühe väikese teoga maailma muuta.
Kõige rohkem pakub minu meelest lavastus siiski positiivsust. Ja seda on meil tänapäeval väga vaja. Eriti siis kui sa avad uudisteportaali ja loed sealt kuidas maailmas on sõjad, terrorism, tavalisi inimesi tapetakse jne. Uskuge mind, siis see peaaegu kolm tundi Allan Karlssoni seltsis kulub teile vägagi ära. Äkki suudab Allan Karlsson teid ka veidi mõtlema panna sellele, mis saab siis kui kõik ausalt südamelt ära rääkida. Kas valetamine ja varjamine on kunagi midagi head toonud? Vist mitte. Võtkem siis Allan Karlssonilt eeskuju ja proovigem elada tema elu moto: „On, mis on ja tuleb, mis tuleb“ järgi.
Kuigi mulle komöödiad ei meeldi, siis sel korral oli lavastus tervikuna nii hea, et komöödiaelemendid mind ei häirinud. Kõik need, kellele meeldib näha teatris kuidas pudeleid vastu pead puruks lüüakse ja kuidas naised lakkamatult ropendavad, peaksid sel korral õnnega koos olema. Lisaks on lavastaja Ringo Ramul koostöös kunstnik Annika Lindemanniga lavale toonud elevandi ja sõiduautod. Ja kuna loo peategelasele Allan Karlssonile meeldivad lõhkeained, siis näeb laval ka ohtralt plahvatusi. Ehk kogu kolm tundi on täis kärtsu ja mürtsu ja igav ei hakka sekundikski.
Põnevust aitab üleval hoida ka lavatehnika. Viimati nägin vist nii ohtrat lava tehniliste võimaluste kasutamist Vanemuise lavastuses „Beatrice“ ja see oli ka vahetult peale uue lava valmimist. Nii näeb ka nüüd Ugalas korduvalt eeslava alla vajumist ja lava pöörlemist. Kuigi pöördlavad on teatrites tavalised, siis mina polnud veel näinud, et pöördlavast ainult üks välimine ring pöörleb ja ringi sisemine osa püsib paigal. Õhtu üllatajaks võib hoopis valgusparki pidada. Pole minu silmad veel varem näinud, et valgusstanged langeksid alla lavale ja moodustaksid valgustatud puuri.
Kuna suurem rõhk on pandud tehnilisele poolele, on üldine lavakujundus pigem tagasihoidlik. Lavale on ehitatud kahekorruseline konstruktsioon, mille kummalgi korrusel on mõlemas nurgas sirmidega eraldatud ruumid. Ja seda konstruktsiooni saab siis vastavalt vajadusele ümber pöörata. Vajadusel saab sirmi tõmmata ka ruumi ette, võimaldades nii näitlejatel või lavameestel järgmiseks stseeniks peaaegu märkamatult valmistuda. Samas on õige valgustusega sirmid piisavalt läbi nähtavad, et varjude abil lugusid jutustada. Pigem loob lavastus siiski koos oma pürotehniliste ja tehniliste lahenduste, elevandi, autode ja muusika kasutamisega võimsa produktsiooni, milles varjudel on väga väike osakaal.
Pürotehnika kõrval võikski järgmiseks meeleolu loojaks olla muusika. Lauri Lüdimois ja Arno Tamm on suurepärase muusikalise kujunduse teinud. Kasutatud on selliseid muusikapalasid, millele ükski (tuim) eestlane ei suuda ükskõikseks jääda. Tõelisele eestlasele läheb ilmselt kõige rohkem südamesse laul „Jää vabaks Eesti meri“, mida publik saab kõval häälel kaasa laulda. Veel võib kuulda lavastuses selliseid laule või meloodiaid nagu „Himaalaja“, „Palmisaarel“, „Et saja aasta kestel“ jne. Lisaks kuuleb ka ooperist „Carmen“ tuttavat toreadoori laulu eestikeelsete sõnadega. Muidugi ei puudu muusika kõrvalt ka Oleg Titovi koreograafia. Mul on ainult natukene kahju, et tantsude põhirõhk oli Kadri Lepal ja Laura Kallel. Mehed oleksid võinud ka mõne tantsunumbriga hakkama saada. Hetkel tundus mulle, et muusikale oli rohkem rõhku pandud ja seetõttu jäi lavastuse koreograafiline pool veidi tahaplaanile.
Kui näitlejate peale mõelda, siis tundus nagu laval oleks väga palju erinevaid näitlejaid. Tegelikult oli laval üheksa näitlejat, kellest Aarne Soro ja Luule Komissarov mängisid ainult ühte rolli. Kõikidel teistel oli mitmeid erinevaid rolle ja seepärast tundus nagu oleks laval kogu aeg väga palju rahvast. Mõnes üksikus stseenis olid laval ka inspitsient ja lavatehnik. Kõige rohkem jäi muidugi silma saja-aastast kehastanud Aarne Soro. Kui ei teaks, siis arvaks, et tegemist ongi eaka näitlejaga. Kogu tema liikumine oli väga hästi tabatud. Ja need näoilmed, neid peab lihtsalt ise nägema. Sellist headuse kehastust pole ma ammu näinud. Kuigi Allan Karlssonile meeldis plahvatusi korraldada, siis oma olemuselt oli ta heatahtlik ja see kiirgus Aarne Soro loodud tegelaskujust igati välja. Eriti kiiduväärt olid need ülikiired muutused, kus Allan meenutas oma nooruspõlve, tantsides energiliselt ja järgmisel hetkel oli ta jälle see sama vaevaliselt liikuv saja-aastane. Kuna Sorol oli lavastuses üks roll täita, siis eks tal oli selle võrra veidi lihtsam ülesanne kui tema kolleegidel ja ta sai pühenduda perfektse Allan Karlssoni loomisele.
Martin Milli kehastatud tegelaskujud olid muidugi omaette vaatamisväärsused. Kõik nad olid väga erinevate karakterite ja välimustega ning ta mängis nad kõik filigraanselt välja. Veidi tohmani võitu rullnokk-narkoärikast kuni Hispaania kindral Frankoni. Samas ei olnud Frankos mitte grammigi rullnokka ega rullnokas mitte grammigi Herbert Einsteini. Kõik olid erinevad isiksused oma erinevate kiiksudega. Maani kummarduse teen Martin Milli ees aga suurepärase sügavkülmikusse kukkumise eest. Selleks stseeniks harjutamine võis küll juba tippspordiga võrreldav olla.
Kõige positiivsemalt üllatas mind meestest sel korral hoopis Janek Vadi. Ma olen teda küll korduvalt Ugala lavastustes näinud, kuid mitte kunagi nii mitmekülgse ja võimeka näitlejana. Kõige enam meeldis mulle tema kehastatud hullumaja elanik Karl Silm. Nii kui tema tegelase nimi teatavaks tehti, mõtlesin ma, et see on küll hea kokkusattumus. Mulle on nimelt Janek Vadi silmad alati kõige enam silma jäänud. Neis lihtsalt on mingi salapärane kurbus. Vähemalt minu meelest. Seega Karl Silma perekonnanimi ajas mind kergelt muigama mu peas tekkinud situatsioonikoomika tõttu. Sel korral olid need ehtsa hullumeelse veidi ehmunud ja samal ajal äärmiselt valvel olevad silmad. Ka Vadil oli mitmeid rolle eakast kuni president Trumanini välja, kuid minu lemmikhetkeks jäi siiski see hullu pilk. Aga mulle tundus, et Vadi oleks nagu uue hingamise saanud suvega. Või siis vaatasin ma teda ise kuidagi teise pilguga, sest sel korral hakkasid kõik tema tegelaskujud mulle silma, mida varasemalt pole väga tihti juhtunud.
Naistest tooksin ma eraldi välja Laura Kalle. Ma teadsin küll, et ta laulab hästi, aga kui ta Larissa Aleksandrovna Popovana Bizet´ laulis, siis mul tuli kananahk ihule. Tal on lihtsalt nii võimas hääl, mida muidugi veidi võimendati. Päris saatusliku naise kujuna ta oma punases satiinkleidis minu jaoks siiski ei mõjunud, aga ega palju puudu ka ei olnud. Samas Kalle kehastatud nooruke Kim Jong Il oli paras komöödia. Mulle meenutas ta oma punase tõukerattaga pigem rohkem Tommit „Pipi Pikksukast“ kui kurja Põhja-Korea valitseja poega, kellele meeldib vaadata kuidas giljotiiniga inimestel päid maha raiutakse.
Kindlasti pakkus minust vanematele inimestele mõnusat nostalgiat ka Laura Kalle ja Kadri Lepa pioneeritüdrukute Klara  ja Vera tantsunumber. Kui keegi küsiks mult, et mis mul seostub Kadri Lepaga selles lavastuses, siis kindlasti just see tantsunumber. Kohe tuleb silme ette ka valget kübarat ja ülikonda kandev ameeriklane Ryan Hutton oma veidi arusaamatu läbi hammaste surutud diktsiooniga. Terje Pennie üllatas kõige rohkem sellega, et ropendada on võimalik nii, et see ei tundu labasena. Pennie lihtsalt paneb iga oma sõna (ka roppused) kõlama kuidagi eriti meloodiliselt.
Luule Komissarovi kehastatud endine keemiaõpetaja Ilona Raatma on autoriteet, keda väikeses Viljandis teavad kõik. Mulle tundub, et dramatiseeringu teinud Priit Põldma on Ilona Raatma osa kirjutades mõelnud just Komissarovile. Eks Luule Komissarov ole Viljandis ja kaugemalgi näitlejana samasugune autoriteet kui Ilona Raatma keemiaõpetajana. Ma arvan, et Komissarov isegi ei pea seda autoriteetsust mängima. Ta lihtsalt on autoriteet. Tarvo Vridolini ja Andres Tabuni mitmetest rollidest jäid kõige eredamalt meelde vastavalt Kim Il Sung ja Mao Tse Tung. Kõik nende kehastatud rollid olid stabiilselt head, kuid selles stseenis olid mõlemad laval pikkades punastes karvastes mantlites ja mõlemal tumedad kulmud ja soengud peas. Nad ei meenutanud mulle küll mitte kuidagi asiaate, aga seda koomilisem see stseen oli.
Kuigi ma olen Jonas Jonassoni raamatut lugenud ja teadsin laias laastus, mis üllatusi lool varuks on, siis ei hakanud mul ikkagi kordagi igav. Esiteks andis dramatiseering ja Allan Karlssoni toomine Rootsist Eestisse loole uue vaatenurga. Kindlasti Viljandi inimestel oli veelgi põnevam jälgida kuidas Allan Karlsson nende kandis ringi toimetab. Teiseks oli laval kogu aeg nii palju elu, et lihtsalt ei jõudnud igav hakata. Ja kui tõesti juhtus, et laval polnud midagi väga põnevat vaadata, siis sain mõttes just lõppenud tehniliselt filigraanse stseeni üle pead murda. Olles looga tuttav, saingi sel korral rohkem jälgida lavastuse tehnilist poolt. Ja ma nüüd ei teagi kas mulle pakkusid suurema elamuse näitlejate suurepärased rollisooritused (ma ei näinud mitte ühtegi nõrka näitlejatööd) või olen ma veel kogu selle tehnika meelevallas. Kindel on see, et ma sain elamuse ja kindlasti tahan seda elamust veel kogeda.
Igatahes selles olen ma küll täiesti kindel, et Ringo Ramul on koos meeskonnaga suurepärast tööd teinud ja Ugala juubelihooaja avalavastus pakub elamusi nii teatriteadlasele kes käib liiga palju teatris kui ka sellele inimesele, kes tunneb et võiks nüüd üle pikkade aastate jälle teatrisse minna. Ja mis peamine, siis lavastus sobib nii noortele kui ka eakatele. Nii meestele kui naistele. Koristajast poliitikuteni. Ehk, siis Ugala on valmis saanud täiesti universaalse lavastusega, mis tasub vaatamist. 

Kõik, kes pole veel raamatut lugenud, võiksid seda ka teha. Uskuge mind, te ei kahetse.

Autor: Jonas Jonasson
Dramatiseerija: Priit Põldma
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Koreograaf: Oleg Titov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Mängisid:
Aarne Soro – saja-aastane Allan Karlsson
Andres Tabun – Einar; Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung
Tarvo Vridolin – Viljandi linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung
Terje Pennie – bussijaama piletimüüja; politseikapten; Kaunitar
Janek Vadi – Lembit; komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov
Kadri Lepp – Alice; Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera
Laura Kalle – Sakala reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein
Luule Komissarov – Ilona Raatma
Martin Mill – Polt; Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein
Aili Nohrin – Leeni
Oleg Titov – Raivo; bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov
Siim Tubli - mesinik
Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljelt SIIN

* – Päisefoto autor on Siim Vahur

teisipäev, 24. september 2019

JAIK

15. septembril 2019 Eesti Rahva Muuseumis (Draama 2019 raames)



Ma arvan, et praegu on teatriringkondades kõige rohkem kõneainet pakkunud Von Krahli teatri lavastus “Jaik”. Nii ei saa minagi sellest vaikida. Kuigi ma saan aru, et ma pole selle lavastuse kohta arvamuse avaldamiseks piisavalt pädev inimene. Nimelt oli see mu esimene kokkupuude Von Krahli teatriga üldse.
Olen kuulnud, et mõnedki kriitikud on “Jaiki” nimetanud Von Krahli fännikaks. Just seetõttu, et lavastuses jookseb läbi kogu Krahli ajalugu. Etendust vaadates, tekkis mul endal ka selline kahtlus, et ilmselt on siin viiteid varasematele lavastustele, kuid kuna ma olen ainult mõne lavastuse salvestusest katkendeid näinud, siis ei saanud ma seda päris kindlalt väita. Nüüd saan, sest olen endast targematelt sellele mõttele kinnitust saanud. Järelikult ma ei saanud pooltest viidetest lavastuses aru.
Üleüldse käisin mina etendust vaatamas ERM-s, mida ei saa väga Krahliga võrrelda. Olles jälle kuulnud siit-sealt milline nägi etendus Krahlis välja, tekib mul vägisi tahtmine ka Krahli minna, et tõelist etendust näha. Nimelt on kogu Von Krahli teatrimaja pandud lavastuse jaoks tööle, mis lisab nähtule hoopis teise dimensiooni. ERM-s jäi see kiht tähendusest puudu. Näiteks tean ma, et Von Krahli majas võtab inimesed vastu nende legendaarne publikuteenindaja, keda ERM-s ei olnud. Kuigi kuna ma pole kordagi Krahlis käinud, oleks minu pärast võinud see teenindaja ka ERM-s olemas olla, ma poleks ikka aru saanud, et see mingi teistsuguse õhkkonna loob. Oleks tegemist Draamateatriga, siis küll, sest sealseid teenindajajd ma tean nägupidi. Ma tahaks lihtsalt teada, mida kogu Krahli maja ja sealsed inimesed sellele lavastusele juurde annaksid. Sest ma olen kindel, et „Jaik“ on lavastus, millest inimesed veel pikalt räägivad. Oleks siis ju tore ise ka veidi asjast midagi teada.
Umbes nii nagu omal ajal räägiti NO99 lavastustest. Ma arvasin, et ma olen ainus, kes NO99-ga paralleele tõmbas, kuid tänaseks tean, et ka teistel tekkisid sarnased seosed. Üheks põhjuseks sellise paralleeli tõmbamisel oli kindlasti erinevus traditsioonilisest teatrietendusest, millega inimesed on harjunud. Ma vabandan nüüd ette ära, kui ma kellegi jaoks kogu elevuse ära rikun. Sest suurim üllatusmoment ongi vist see, et näitlejaid füüsiliselt laval ei näe vaid kogu etendus tuleb videolt. Kuigi tehnoloogilisi lavastusi on ka varem tehtud, siis ma ei tea, et varem oleks tehtud lavastust, mida näidatakse ainult ekraani vahendusel nagu filmi. Samas nimetavad tegijad seda ikkagi teatrilavastuseks, mitte kinofilmiks. Aga kui te teatrisse lähete, siis olge valmis selleks, et te lähete vaatama viis tundi kestvat filmi. Kuna mina vaatasin etendust ERM-s, siis mina võin isegi öelda, et ma käisin kinos, sest mul puudub teadmine Krahli majast mis muudaks kogemuse teatriks. Samas, kui sa ikkagi lähed juba teatrimajja füüsiliselt sisse ja istud saali, kus sa oled harjunud etendusi vaatama, siis lavastuse filmilikkus kindlasti sinu jaoks väheneb.
Süžee ise räägib tulevikust ja sellest milline võiks olla meie tulevik liitreaalsuses ja kuidas liitreaalsus meid mõjutaks. Liitreaalsus on reaalse ja virtuaalse keskkonna ristamine. Lavastuses näeb see välja nii, et inimesed saavad teatud äppide abil reaalses maailmas enda välimust muuta. Umbes nii, et valid endale mingisuguse profiilipildi ja sellisena siis käidki reaalses maailmas ringi. Näiteks Donald Trumpi või Anne Veskina. Aga te kujutage nüüd ette mis maailmas juhtuks, kui me oma enda isikupära ära kaotaksime ja me kõik Donald Trumpide või Anne Veskitena kogu aeg ringi liiguksime.
Kuigi teema võib tunduda ulmeline, siis ei tea keegi, mis meid mõnekümne aasta pärast ees ootab. Paarkümmend aastat tagasi tundus täieliku ulmena ka see, et sa saad igale poole helistada ja telefonil pole isegi mitte nuppe vaja helistamiseks. Praegu räägitakse lihtsalt sotsiaalmeedia sõltuvusest, kuid ehk ongi tulevikus võimalik end liitreaalsuse abil ka reaalses maailmas näidata selle inimesena, kellena me sotsiaalmeedias esineme. Liitreaalsusmängud on juba praegu järjest arenev valdkond, miks ei või siis sotsiaalmeedia liitreaalsuseks areneda?
Teisalt räägiti lavastuses looduse invasioonist ja sellest kuidas seened lõpuks maailma üle võtavad. Eks igasugused kliimaprobleemid on praegu väga aktuaalne teema. Ja me võime küll ennustada, mis aastakümnete pärast meie looduses juhtub, kuid ilmselt ei tea keegi päris täpselt milline see loodus näiteks kahekümne aasta pärast on. Äkki tõesti vohavadki seened igal pool ja võtavad maailma juhtimise üle. Looduse kätes on maailm ja võime meid sotsiaalmeediast välja tõmmata. Paratamatult tuli mul selle paralleeliga meelde Valdur Mikita ja tema soome-ugrilastest kui viimasest metsarahvast rääkivad raamatud.
Kõige selle taustal näidati miitinguid, mis kehtiva liitreaalsuse vastu võitlesid. Eks tänapäevalgi korraldatakse miitinguid igasuguste asjade vastu ja poolt. Lavastuses mindi liitreaalsuse vastu võitlemises lausa nii kaugele, et korraldati plahvatusi ja inimrööve. Eks neidki tuleb tänapäeval väga palju ette. Kuigi tundub, et reaalsuses on röövijad ja pommipanijad ikkagi kavalamad, kui nad seda lavastuses olid.
Veel võib lavastusest leida tehisintellekti liini. Kuidas teha vahet tehisintellektil ja päris inimesel. Kas tõesti on võimalik, et tehisintellekt on lõpuks nii inimese sarnaseks disainitud, et teda eristab inimesest ainult see, et ta pole suuteline arvutis tegema linnukest kasti: „ma ei ole robot“ või trükkima vastavaid tähe ja numbri kombinatsioone, mis tõestavad, et tegu pole robotiga? Kas tõesti võib ka tehisintellekt tunda armastust ja soovida kellegi hulka kuuluda? Tehisintellektid Eva ja Andres võivad viidata ka Piiblist tuntud Aadamale ja Eevale (on ju nende nimedki sarnased) ja esimeste inimeste (tehisintellektide) armastusele. Sellisel juhul oleks tehisintellektid loonud Marko ja Jaak justkui Jumala staatuses. Selline Piiblist lähtuv lähenemine annaks aga kogu loole hoopis teise lähtepunkti.
Nagu juba eespool sai mainitud saab lavastust ka puhtalt Von Krahli teatri ajaloojutustusena käsitleda. Keerleb kogu tegevus ikkagi Sigismund Von Krahli üles otsimise ümber. Ehk siis võib piltlikult öelda, et läbi ajaloomeenutuste otsitakse Von Krahli teatri hinge ja südant. Kindlasti on Krahli tulihingelistel fännidel saalis huvitav istuda ja kunagisi parimaid teatrielamusi uuesti meenutada. „Jaik“ võiks olla Von Krahli enda Kalevipoeg, kes muistseid vägitegusid teeb. 
Nagu näha siis mõtlemisainet jagub küllaga. Kindlasti on siin välja pakutud teemad minu piiratud mõttetegevuse vili ja keegi teine tõlgendaks lavastust hoopis teisiti. Mu mõte on hoopis selles, et ühte asja võib tõlgendada väga erinevalt ja nii võiks igaüks endale mõne meelepärase teema leida, mis lavastuse talle omasemaks ja huvitavaks muudab. Fakt on see, et lavastus meeldib meile siis, kui me suudame sellega samastuda. "Jaiki" puhul pigem on see oht, et need teemad on nii sügavale ära peidetud, et inimesed ei pruugi neid esmapilgul üles leida ja lasevad end hirmutada etenduse pikkusest ja sellest, et kogu tegevus toimub ainult ekraani vahendusel. Kes see ikka tahaks 25, 35 või 45 eurot maksta kinopileti eest. Ja mõelge vaid, kui palju asju saaks kodus 5 tunniga tehtud. Äkki keegi teist saab siit mõne niidiotsa, millele teatris olles toetuda.
Kaasa teeb kogu Krahli trupp ja veel palju näitlejaid teistest teatritest. Lisaks veel mitmed tuntud näod teistelt erialadelt. Selles mõttes on seda lavastust kindlasti aastakümnete pärast hea vaadata ja meenutada, kes tuntud inimestest meil praeguses Eestis tegijad olid. Teisest küljest pakub tuntud saatejuhtide, dirigentide, poliitikute ja muusikute kasutamine ka teatavat võõritusefekti ning paneb publiku korraks muigama, sest oleme harjunud neid inimesi hoopis teisel elualal ja teises keskkonnas tegutsemas nägema. Mulle tundub, et siin on Krahl eeskuju võtnud mõne aasta tagusest Kinoteatri aastavahetusprogrammist ERR-s, milles tegid muuhulgas kaasa Kaja Kallas ja Rein Lang.
Kui seda vaadata lihtsalt kui ühte lavastust ja mitte väga mõelda mida lavastusega öelda tahetakse, siis võib lavastus tõesti igav tunduda. Eriti kui sa pole ulmekate fänn. Või kui sa arvad, et tulid mitmemiljonilise eelarvega kassahitti vaatama kinno. Sest mitmed monteerimised on sellised, et ega nad väga tõetruult tehtud pole. Plahvatus on näiteks sama koomiline nagu kunagises ERR-i sarjas „Mustad lesed“ (see plahvatus, mida kunagi ka „Tujurikkuja“ ära mainis). Seega võivad need asjad häirima hakata. Mina ikkagi olin selle teadmisega saalis, et tegemist on teatriga ja mind need monteerimised ei häirinud. Pigem võtsid just muigama ja panid mõtlema, et huvitav paljud saalisolijatest sellise montaaži peale hambaid kiristavad. Või mõtlesin sellele, et kuidas meie tehnoloogia on arenenud, et teatris saab sellist montaaži pakkuda ja enam ei pea kõike paberile joonistama.
Kuigi ma pole kohe mitte üldse ulmekate fänn, siis „Jaik“ mulle huvitaval kombel isegi meeldis. Ja ma ei teadnud sellest mitte mingit eellugu. Nüüd olen kindlasti targem ja vaataksin teise pilguga. Äkki meeldiks veel rohkem. Aga hoolimata sellest, et ma pole kunagi Krahlis käinud ja ma ei saanud aru, et kogu tegevus toimuski Krahli majas, siis midagi mulle selles lavastuses meeldis. Ma ei tundnud selle 5 tunni jooksul kordagi igavust ja nii mõnelgi korral oli lausa kahju, et vaheaeg tuli, sest oleks tahtnud kohe edasi vaadata. Nutta ma ei saanud, aga naerda sain küll päris palju. Eks need, kellel oli rohkem äratundmist, naersid veel rohkem ja häälekamalt. Igasugused mõtted hakkasid küll peas ringi jooksma. Eelkõige need probleemid, mida lavastusest võimalik leida on.
Ma ei tea, kuidas ERM-s toimunud etenduste piletitega oli, aga Krahli enda majas toimuvatele etendustele on võimalik osta pilet nii toitlustusega kui ilma. Vaadates kui palju sööke alles jäi, siis ilmselt paljud ei teadnud seda, et vaheajal oli söök ka ette nähtud. Söök pidi ka lavastusega kokku käima, kuid siinkohal pean ma küll oma rumalust tunnistama ja ütlema, et mina ei saanud küll aru, mis erinüansi see toit oleks andma pidanud. Äkki ma magasin selle koha lavastuses maha. Ma ei näinud ühtegi viidet toidule. Oleks seeni pakutud, siis ma oleks seosest aru saanud. Kes selle söögi osas targemad on, võivad mind ka informeerida.
Igatahes ühel õigel teatrihuvilisel soovitan teekonna Von Krahli teatrisse ette võtta. Ma arvan, et midagi sellist pole te veel varem näinud ja ma ei tea, kas tulevikus veel näete ka. Kõik need, kes NO99-st puudust tundsid, peaksid kindlasti rõõmustama. Äkki Von Krahl võtab NO99-st jäänud tühimiku üle. Eks seda näitab aeg.

Autor ja lavastaja: Peeter Jalakas
Kunstnik: Kristel Saan
Videokunstnik: Emer Värk
Monteerijad: Moonika Põdersalu, Jette Keedus
Eriefektid: Sander Tuvikene
Mängisid: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas, Ingmar Jõela, Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Tõnis Niinemets, Steffi Pähn, Ivo Reinok, Raivo E. Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Juhan Ulfsak

Kuna lavastuse valmimises on kaasa löönud väga palju tehnilise meeskonna liikmeid ja ka näitlejaid on tegelikult rohkem, siis ülejäänud inimeste nimesid, kes lavastuses kaasa lõid näeb teatri koduleheküljelt SIIN.

* – postituse päisepilt on pärit Von Krahli facebooki lehelt