teisipäev, 13. august 2019

Minu Eesti vanaema

12. aprillil 2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses



Sel korral tahan kirjutada sellisest lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M., Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps” venelannast koolidirektorit.
Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt, identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.
Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks, miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks, et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?
Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus, kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama. Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.
Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja. Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja nauditava terviku.
Lavastus algab sellega, et lavale tulevad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele. Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava, mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt, kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.
Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad igapäevaelus tähistavad.
Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.
Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas. Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil määral sisse mängitud olla.
Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist) kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil. Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.
Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama, et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas rollis end uuest küljest näidata.
Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem. Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.
Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus, kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?
Mina igatahes soovitan soojalt lavastust vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel, et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.

Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Polina Grechko
Videokujundaja: Laura Romanova
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Mängisid:
Mirtel Pohla - külaline
Ülle Kaljuste - vanaema
Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine
Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1
Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer

* – Päisefoto autor Siim Vahur

Julm mõrvar Hasse Karlson...



Külm, karge talv. Hiline aeg. Kõrvaline koht Rootsi sisemaal. Katki läinud buss ja üks mälestustesse takerdunud mees, kes üle kahekümne kuue aasta jälle kodukanti satub. Uue bussi ootamine näib venivat ja nii rändab Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) mõte tagasi aega, mil ta oli veel kolmeteistkümne aastane poisike. Aega, mil ta kohtus uue metsaülema poja, Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muutis Hasse elu kardinaalselt. Kõik sündmused meenuvad Hassele lagunenud raudteesilda nähes.
Nagu Vanemuise teatri lavastuse pealkiri (“Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”) juba reedab, hakkab Hasse meenutama seda, kuidas üks naine raudteesillal surnuks külmus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga lihtsakoelise krimilavastusega, kus keegi naine saab lavastuse lõpus surma. Küsimus on ainult selles, kas surma saab Hasse ema Berta (Maria Annus), hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), ilma ninata tromboonimängija Janine (Liisa Pulk) või usulahu liige Aurelia (samuti Liisa Pulga kehastuses). Kindlasti on oluline ka näidendi autor Henning Mankell, kes eestlastele on tuttav eelkõige oma krimilugude poolest. Sel korral on aga küsimusest, kes saab surma või kes oli mõrvar, hoopis olulisem küsimus milline on inimese psüühika ja sisemaailm.
Publik näeb kogu lugu läbi Hasse silmade ja maailmavaate ning peategelaseks tõuseb seetõttu just Hasse. Väga olulisteks tegelasteks nii lavastuse kui ka Hasse eluloo kujunemise seisukohalt on Pääsuke ja Hasse ema. Võib isegi arvata, justkui oleks Pääsuke kõige positiivse ja ema kõige negatiivse sümboliks Hasse elus. Kuna Pääsuke muudab Hasse maailma, siis on üsna ilmselge, et teda on Hasse oma meenutustes idealiseerinud ja ehk näidanud veidi heledamates toonides. Ema meenutab Hasse aga pigem tumedaid toone kasutades. Siiski pole kõik nii mustvalge ja Hasse näeb ka Pääsukeses tumedamat külge ning emas heledamat külge.
Seetõttu on kogu lavastuse jooksul huvitav näha kuidas noored poisid Troonikiviks kutsutud kivi juures esimest korda kohtuvad ning hiljem terve talve jooksul sisuliselt lahutamatuteks sõpradeks saavad. Ühel hetkel tuleb valida, kas minna sõbraga raudteesillale külainimesi hirmutama, teha kodus koolitükke või minna ema valmistatud rotilõkse müüma. Nii nagu sellises vanuses poistele kohane, näeme ka Hasse puhul, kuidas sõber muutub olulisemaks kui ema, ja kuidas see poisi edasist elu mõjutab. Mis on see, mis sunnib Hasset näiteks Janine kööki sipelgaid panema, kuigi poiss seda väga ei tahaks. Või mis paneb Hasset ema unistust lõhkuma ja tema raske tööga kogutud säästusid varastama. Seega võib iga teatrivaataja küll saalist lahkudes teada kindlalt, kes oli naine, kes külmus surnuks raudteesillal. Kuid kindlasti toob lavastus kõigis esile erinevad emotsioonid ja mälestused, mõjudes justkui terapeutilise psühholoogi külastusena.
Kindlasti on ema osa Mankelli näidendis märgilise tähendusega, kuna Mankelli ema jättis nende pere maha, kui Mankell oli kõigest ühe aastane. Seetõttu on eeldatud, et näidend võib olla teatud osades autobiograafiline. Nii võib ainult oletada, kas Berta osa on Mankelli teadlik unistus emast või hoopis ilma emata kasvamise viha välja elamine. Mina kaldun viimase variandi poole, kuid eks iga vaataja leiab omaenda tõe. Kindel on aga see, et tulemuseks on väga huvitavalt kirja pandud ema osa näidendis. Tanel Jonase lavastuses teeb ema osast väga hea rolli Maria Annus.
Minu meelest lõi Maria Annus Bertast just sellise ema, kes näeb väsinud ja kurnatud välja ning oleks justkui kibestunud kogu oma elu üle, kuid sisimas on tegemist hooliva ja armastava emaga, kes ehk seetõttu ongi kibestunud ja kurnatud, et oma perele parimat pakkuda. Kui selle parima pakkumine käib üle jõu, sest sa oled ainus, kes perekonna toimimise nimel pingutama peab, siis ongi tulemuseks kibestumus ja väsimus. Annus mängib endast kordades vanema ja haigema ema rolli suurepäraselt välja. Esmapilgul võib tunduda, et pole seal midagi väga erilist. Selg küüru, hallisegune parukas pähe, mõned kehakumerused juurde ja ongi noorest Maria Annusest saanud vana ja haige Berta. Samas pole Annusest tehtud täielikku vanainimest, mis tänapäevaseid grimmeerimistehnikaid arvestades pole kuigi keeruline ettevõtmine. Sel korral on hoopis oluline tinglikkus ja sõnadeta kokkulepe, et kui Annusel on hall parukas peas, siis ta on vanemaealisem. Isegi, kui talle pole kortsusid näkku joonistatud ja näha on noore naise sile näonahk.
Aga Annuse mängus on olemas sügavam mõõde mis koos halli paruka ja väikese küüruga panebki meid tõsimeeli uskuma, et Berta on vana ja väsinud, mitte noor ja energiline. Näiteks stseenis kus ta tuleb kõrtsist töölt ja palub Hassel endal kingad jalast aidata. Palves on tunda kogu selle vana naise kibestumist ja väsimust, samas näitab Annus meile Berta silmis sel hetkel armastusesädet oma poja vastu. Just sellist sädet, mis on emal silmas siis, kui sa tead, et peale väsitavat tööpäeva ootab sind kodus armastav pere.
Mulle tundub, et põhjuseks võib olla hea koostöö lavastaja Tanel Jonase ja Maria Annuse vahel. Olles näinud varasemalt mitmeid Jonase lavastusi („Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Sweeney Todd“), milles Annus samuti mänginud on, julgen tõdeda, et Jonase lavastustes tõuseb Annus jõuliselt esile. Kuigi ta pole üheski eelmainitud lavastuses peategelane olnud, on just tema tegelased olnud need, keda on huvitav jälgida ja kes annavad lavastusele uue mõõtme. Nii Bertat, proua Lovett´it kui ka Vargamäe Marit iseloomustab tugevus ja kindlameelsus. Nad kõik on naised, kes haaravad ohjad, kui vaja ja lisavad sellega lavastusse nii ootamatust kui põnevust. Olles näinud Annust ja Jonast lavapartneritena, pole ma nendes lavastustes märganud Annuse oskust märkamatult, kuid sihikindlalt esile tõusta ja panna kogu publik oma tegelasele kaasa elama. Samas on kõikides eelpool nimetatud Jonase lavastustes olnud selgelt näha, kuidas Annuse tegelased asuvad alguses kõrvaltegelastena lavale ja etendse lõpuks on nad saavutanud kindla ja väärika naispeaosa. Ilmselt ongi põhjuseks Annuse ja Jonase pikaaegne lavapartnerlus, mistõttu oskab Jonas oma lavastustes Annuse näitlejatugevused esile tuua.
Mankell on oma näidendi kirjutanud vägagi psühholoogiliselt. Teadlik vaataja võib sealt võib leida isegi viiteid psühhoanalüütik Carl Gustav Jungi teooriatele justkui sümboliseeriks meri terviklikkust ja alateadvust. Me ei saa kunagi teada, kas Mankell seda ka ise just päris nii tõlgendas, kuid lavastusest on võimalik välja lugeda erinevaid unistusi ja alateadlikke soove, mis Jungi teooriale viitavad. Ja neid antakse just mere sümbolit kasutades edasi. Jungi teooriale tuginedes, tundus mulle, et meri ja mere äärde pääsemine oli Berta jaoks miski, mille nimel unistada ja mille poole püüelda. Midagi, mis aitas taluda igapäevast rasket elu ja muret perekonna pärast. Sest Berta ütles ise, et ilma unistusteta pole mitte midagi ning ilma unistusteta elu on justkui märg puuhalg, mis ei põle. Just unistused olid need, millest rääkides tõi Maria Annus Berta tõelise olemuse esile. Midagi, mis aitas pääseda eemale kahetoalisest majast, milles pere elas ja mida Hasse silmnähtavalt põlgas ja häbenes.
Psühholoogiliselt täpsest rollisooritusest annavad aimu ka Berta unistuse või mineviku meenutuse stseenid. Enamasti kasvab Berta unistamine või mineviku meenutamine välja argisest ja tema jaoks pigem ebameeldivast tegevusest. Näiteks stseenis kus Hasse ja ema olid isa raudtee äärest koju toonud, oli ema isa pärast mures ja kurb isa teguviisi üle. Sel hetkel oli näha Berta valu ja ahastust, mida Annus andis edasi veidi hääletooni ja kõnemaneeri muutes, kuid oli aru saada, et ise Annus sarnast olukorda läbi elanud ei ole. Kogu ahastuse tekitatud pinge hakkas aga silmapilkselt leevenduma, kui Berta võttis välja laevamudeli nimega „Celeste“ ja hakkas Hassele rääkima oma unistusest sõita Rotterdami. Seda oli väga huvitav jälgida, kuidas Annuse sõnavalik järjest pingevabamaks ja rõõmsamaks muutus ning stseeni lõpuks oli vanast Bertast saanud justkui väike süütu laps, kes unistab, et maailmas on kõik võimalik. See, mis sel hetkel laval toimus oli näitleja ära õpitud liigutused, miimika ja hääletooni muutmine, kuid need tingimused olid piisavad, et saavutada kokkulepitud tulemust – näidata ema emotsioonide muutumist.
Kui kogu lavastuse atmosfäär oli pigem sünge, siis ainsad heledad hetked saabusid lavale koos Aurelia või Janine´ga ning siis kui Berta tõi välja valge laevamudeli „Celeste“. Näiteks usulahku kuuluv Aurelia ja ilma ninata Janine näitasid, et kuigi sa oled teistest erinev, siis ei tähenda see autoamatselt seda, et sa pead õnnetu ja kurb olema. Nii stseen, kus Aurelia Jumalale kohvi pakub, kui ka stseen kus Janine hingestatult trombooni mängib näitasid neid ühest küljest kui külaveidrikke, kuid teisest küljest näitasid nad Hassele inimeste helgemat külge ja mõjusid ka publikule kui lumelt vastu sätendav päikesekiir sombuses talvepäevas. Kui Hasse jaoks oli eelkõige Janine ja tema puhas süütus headuse ja õnne võrdkuju, siis tema ema jaoks oli selleks „Celeste“. Maria Annus andis saalis istujaile väga selgelt mõista, et tegemist ei ole täiesti tavalise laevamudeliga, vaid ta andis mudelile elu. Justkui võiks tõesti Sadamateatrist kasvõi kohe peale etenduse lõppu laeva pardale astuda ja helesiniste unistuste poole sõitma hakata.
Ei tasu siiski ära unustada, et kogu lugu on meenutus läbi Hasse silmade. Püüdlus mõista, mis ikkagi juhtus, et nad emaga riidu läksid. Emaga, kes tegelikult oli Hasse jaoks kallis ning kelle jaoks oli Hasse ilmselt kõige olulisem. Sellele, et ema ja Hasse olid teineteise jaoks kõige olulisemad, viitab ema lause, et Hasse on tema meri. Ning Hassele meeldis see ema, kes meenutas oma toredaid seiku merelt. Tegelikult oli neis mõlemas ilmselt olemas vabaduseiha ja see muutis nad sarnasemaks, kuid ema ja poeg seda teineteisele ehk tunnistada oleksid tahtnud. Kuigi poeg häbenes ema, vaatas ta teda siiski uhkuse ja imetlusega kui ema endal hammast välja üritas tõmmata. See Karol Kuntseli poolt välja näidatud imetlus, tõstis Maria Annuse veelgi rohkem esile ja seda oli hea vaadata, kuidas näitlejad teineteist toetasid.
Lavastuse lõpustseenis on Hasse jälle tagasi tänapäevas, ning seisab peale ema matuseid selle sama silla juures, kus kakskümmend kuus aastat tagasi kõik juhtus. Lavale ilmub Berta. Vaikivana. Maria Annuse näolt võib välja lugeda nii pettumust kui kurbust, kuid need emotsioonid on vaevumärgatavad. Ja järgmisel hetkel on kõik. Berta lahkub. See, kas ema andestas pojale, jääb juba igaühe enda otsustada. Nagu ka see, mis sai Hassest edasi. Igatahes on kindel, et teatrisaalist lahkudes ei saa mõtted veel pikka aega asu ja pole midagi imestada, kui mõne hetke möödudes tekib tunne, justkui oleksid sa ise väljunud psühholoogi kabinetist. Justkui oleksid just sina see, kelle meenutused rahva palge ette toodi.

Autor: Henning Mankell
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja: Priit Strandberg
Mängisid:
Karol Kuntsel – Hasse Karlsson
Priit Strandberg – Pääsuke
Maria Annus – Hasse ema
Külliki Saldre – hobuseparisniku lesk
Liisa Pulk – Janine; Aurelia

* – päisepildi autor Heikki Leis (pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt)

Sel korral on postitus veidi teises võtmes kirjutatud kuna tegemist on minu ühe koolitööga. Rolliportree aines „Teatrikriitika praktikum“

Õpetaja Instagramist

10. augustil 2019 Vanaküla raamatukogu õuel



Käes on august. Tsikaadid siristavad ja suvepalsamist saab suveraev. Hinges pitsitab väikene kahjutunne, et suvi ongi selleks korraks läbi. Väikesed koolijütsid hakkavad juba kooli minekut ootama. Õpetajad kindlasti saabuva sügise ees nii elevil ei ole. Seega on praegu just paras aeg heita pilk ühe tänapäevase õpetaja hingeellu.
Nädalavahetusel toimusid II Põlva kodukohvikute päevad, mille raames oli mul Vanaküla raamatukogus võimalik kohtuda Ulla Kutiga, õpetajaga Instagramist. Ulla on igati julge ja hakkaja naine. Tema olekust kiirgub kindlameelsust ja kindlasti on see üks põhjustest, miks tema õpilased teda armastavad. Ja seda, et õpilased teda armastavad, on näha nende tegudest. Kuna tegemist on monolavastusega, siis õpilasi me laval ei näe, kuid me kuuleme kuidas õpilased aitavad õpetajal arvutit viirustest puhastada või sinna uusimat viirusetõrjet paigaldada. Vähemalt, mina loen nendest tegudest välja, et õpilased austasid oma õpetajat. Praktika on näidanud, et austatakse neid, kes on eneskindlad ja teavad väga täpselt, mida ja miks nad õpilastelt ootavad.
Lisaks õpilastega seotud lugudele kuuleme huvitavaid seikasid Ulla Kuti igapäevaelust nii koolis kui ka väljaspool kooli. Kuigi ma ei tahaks kõike ette rääkida, siis võin vaid vihjeks öelda, et puutumata ei jää ka poliitika, mehed ja telefonimüüjad. Nii nagu lavastuse pealkirigi viitab, on tegemist erinevate piltidega õpetaja igapäevaelust. On ju Instagram koht, kus saab piltide kaudu välismaailmale enda kohta erinevaid infokillukesi edastada.
Seega tundub mulle, et äratundmist peaks jaguma kõikidele. Siiski ütleksin ma, et põhiliseks sihtgrupiks on õpetajad. Ma usun, et Ulla Kuti asemel võiks ükskõik milline teine õpetaja olla ja need situatsioonid ja lood oleksid ikka samasugused. Hoolimata sellest, et mul on võrdlemisi väike õpetamiskogemus, siis nii mõnigi situatsioon tuli ka mulle tuttav ette. Ja mis seal salata, nüüd sain ma jälle väikese meeldetuletuse sellest, milline õpetaja/õppejõud ma tahaksin olla ja milline ma kohe kindlasti olla ei tahaks. Selliseid värskendavaid meeldetuletusi on aeg-ajalt vaja saada.
Selle äärmiselt toreda monolavastuse on spetsiaalselt Ülle Sillamäe jaoks kirja pannud Signe Heiberg ning lavastanud Janno Puusepp. Seda on kohe tunda, et tekst on spetsiaalselt näitleja jaoks kirjutatud, sest Ülle Sillamäe on laval lihtsalt tema ise. Võib-olla tegi minu jaoks nähtud etenduse huvitavamaks ka see, et Ulla Kutti mängiv Ülle Sillamäe on minu põhikooliaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kuigi arvamust etendusest see siiski ei mõjuta (ja ma julgen oma arvamuse kirja panna, kuigi koolis õpetatakse meile, et see pole hea tava, kui sa enda tuttavate lavastustest kirjutad). Ja eks enda kunagist õpetajat on ikka tore vaadata õpetajat mängimas, sest kohe on võrdlus olemas, et milline õpetaja nö “päris elus” on. Pean siiski tunnistama, et põhikoolist on juba üle 15 aasta möödas ja mu mälu võib mind petta. Aga umbes nii toreda õpetajana ma Üllet mäletangi. Nüüd siis sain teada, mida õpetaja mõtleb siis, kui korteriuks tema selja taga sulgunud on. Olgu ääremärkusena öeldud, et õpetaja Ulla Kutt on siiski täiesti iseseisev tegelane ja ei peegelda kuidagi sajaprotsendiliselt reaalselt eksisteerivat õpetaja Ülle Sillamäed. Nende ainus ühine puutepunkt on tüütud telefonimüüjad, sarnane välimus ning tõsiasi et nad mõlemad on eesti keele ja kirjanduse õpetajad.
Kui päris aus olla, siis ma olin seda lavastust juba ammu näha tahtnud. Sisututvustus lihtsalt tundus põnev ja mul oli tunne, et lavastus võiks mulle meeldida. Kindlasti mäletavad kõik kooliajast seda tunnet, et õpetaja poleks nagu päris tavaline inimene. Ja kui nüüd pakutakse võimalust näha pildikesi õpetaja igapäevaelust, siis tuleb ju like või follow panna ja asuda õpetaja mõttemaailma jälgima. Sest mis see Instagramgi muud on kui meie igapäevane vajadus rahuldada oma uudishimu ja ennast eksponeerida.
Nagu ikka, siis inimene plaanib ja Jumal juhib. Nii juhtus, et iga kord olin ma kas tööl või lähetusel, kui lavastust mängiti. Nüüd sain lõpuks siis etenduse ära vaadata. Ja taaskord sain kinnitust, et kui mulle sisututvustus meeldib ja seal midagi klikib, siis on tegemist hea lavastusega. Osad stseenid olid nii naljakad, et ajasid naerma (mitte, et teised stseenid poleks naljakad olnud, aga mul päris kõigega ei tekkinud äratundmisrõõmu). Ja mind on ausalt väga raske teatris naerma ajada. Seega, kõik need, kelle teatrimaitse minu omaga ühtib, võivad julge südamega minna teatrisse seda lavastust vaatama. Emotsioon on garanteeritud.
Mulle monolavastused meeldivad eelkõige seetõttu, et näitleja on nende puhul raskemas situatsioonis ja nii tulevad kõik näitleja tugevused ja nõrkused väga hästi välja. On ju näitleja üksinda laval ja sageli peab ta erinevaid tegelaskujusid kehastama. Seekord tundus mulle etenduse alguses, et äkki etendus hakkab venima, sest alguses oli pikk ilma tekstita stseen. Mu emale just see pikk vaikiv algus meeldis, sest see lasi tegelase maailma sisse elada. Aga pärast etendust mis kestis veidi alla tunni, olime me emaga mõlemad ühel nõul, et kogu etenduse kõige kaasahaaravam osa oli lõpp. Kui vahel on mul mõne lavastuse puhul olnud tunne, et lavastus on liigselt venitatud ja lõpp oleks poole efektsem olnud mõned stseenid tagasi, siis sel korral oli lõpp minu jaoks veidi ootamatu kuid vägagi kaasahaarav. Ja tagantjärgi vaadates ei olnud see algus üldse nii pikk ja lohisev, nagu mulle esmapilgul tundus.
Ma ei tea, kas asi ongi selles, et ma pole pikalt teatris käinud (minu puhul on kaks kuud teatrivaba perioodi äärmiselt pikk aeg) või siis oligi tegemist suurepärase lavastusega. Ainus asi, mida ma ette oskan heita on see, et etendused on sageli kinnised ja neid ei mängita avalikult. Nii puudub inimestel ligipääs suurepärasele lavastusele. Kindlasti aga soovitan kõigil, eelkõige õpetajatel lavastuse “Õpetaja Instagramist” nimi meelde jätta ja seda vaatama minna, kui kusagil reklaami näete. Või peaks lavastust hoopis õpilastele soovitama, et nad hakkaksid mõistma, et õpetaja on ka kõigest lihast ja luust inimene. Igatahes on selle lavastuse puhul kõik tasakaalus. On väga hea lugu, mis paneb kaasa mõtlema; väga hea näitleja, kes lavastuse elama paneb ja lavakujundus milles on iga pisemgi detail paigas. Eriti meeldis mulle punane pastakas, sest minu meelest ei ole ükski õpetaja tõsiselt võetav, kui tal pole kotis punast pastakat.

Autor: Signe Heiberg
Lavastaja: Janno Puusepp
Mängis: Ülle Sillamäe

*Postituse päisepilt on pärit teatritrupi Bona Verbumi koduleheküljelt.

Kuigi ma olin kindel, et ma ei kirjuta sellest lavastusest, sest viimasel ajal pole mul mitte mingisugust kirjasoolikat, siis mida rohkem ma nähtud etendust peast läbi lasin, seda rohkem tundsin, et pean oma emotsioonid kirja panema. Arvestades, et praegu on kell 3 öösel ja ma olen teist ööd järjest tööl, siis ei pruugi see tekst kõige ladusam olla, aga ma loodan et oma mõtte suutsin ma siiski edasi anda.
Sel korral võtan selle julguse ja tänan eraldi Üllet (minu õpetajat Facebookist), tänu kellele ma üldse sellest lavastusest kuulsin ja kellega rääkimine aitas mul mõista, miks ma seda blogi pean.

Tänan, Ülle et mu päeva(d) rõõmsamaks tegid!

teisipäev, 18. juuni 2019

Kuidas minust teatriteadlane sai

Täieõiguslik TÜ tudeng vande andmisel

Need, kes minu blogisse sagedamini satuvad on kindlasti märganud, et siin on viimasel ajal vaiksemaks jäänud. Ja samas olen ma siin-seal järjest rohkem kooli maininud. Nüüd oleks vist aeg südamelt ära rääkida, et mis koolist ma räägin. Praeguse seisuga olen edukalt lõpetanud esimese kursuse Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kirjandus ja kultuuriteaduste õpingutes. Täpsemalt teatriteaduse erialal. Mõni inimene kohe ei oska ilma õppimata olla.
Aga miks just teatriteadus, kui see pole minu elukutsega kuidagi seotud? Haiglas töötades pole teatriteadusest eriti mingit kasu. Ja karjääri ma veel nii kardnaalselt ka muuta ei kavatse. Võõrastele ja ka veidi tuttavatele inimestele tuleb see uudis alati väikese šokina. Isegi nendele, kes teavad, et teater mulle meeldib. Küll aga ei tea paljud seda, et teater ja meditsiin on minu jaoks päris tihedalt seotud.
Suurema teatripisiku sain just Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides külge, kuna siis oli teater mulle piisavalt lähedal ja piletid soodsad, sest Vanemuine pakub tudengitele kella kuue piletit. Kella kuue pilet tähendab seda, et kui sa oled tudeng ja etendusele on vabu kohti, siis alates kella uuest saab etendusele osta soodushinnaga (krooni ajal ei ületanud pileti hind 100 krooni ja nüüd vist 8 eurot) pileti. Eks teater oli mind ka varem huvitanud, sest ega ma muidu poleks Lavakunstikateedrisse katsetele läinud ja Marika Korolevi töövarjuks olnud. Maal ilma autota elades polnud aga võimalust eriti tihti teatrisse sattuda. Tartusse kooli asudes oli teater lähedal, vaba aega ja rahanatukest ka oli. Kõige tähtsam on see, et mu ümber olid inimesed, kes olid minuga nõus teatris käima. Sest siis ma polnud veel nii julge, et üksinda teatris käia. Ja teistega koos käimine tekitas ka selle harjumuse, et pärast laval nähtut omavahel lahti mõtestada. Tervishoiukõrgkool on märgiline ka selle poolest, et seal õppides oli minu rühmas tüdruk, kes oli Tartu Ülikoolis õppinud kirjandus-ja teatriteadust ning selle õenduse vastu välja vahetanud. Mul polnud enne seda aimu ka, et selline eriala üldse eksisteerib. Samas ei saanud ma tol ajal aru, miks peaks keegi teatri õenduse vastu vahetama. Tänaseks on enda kogemus näidanud, et neid inimesi on väga palju, kes sellisest erialast kuulnud ei ole.
Teatriteaduse erialaga puutusin veidi lähemalt kokku 2016. aastal kui ma Tartu Ülikoolis õendusteaduse magistriõppes õppisin. Otsustasin siis vabaaineteks midagi teatriga seotut võtta ja nii sattusin teatriteaduse valikainesse "Eesti lavastajad". Kuna ma ei olnud ühtegi teatriajaloo tundi sel ajal saanud, oli aine minu jaoks veidi keeruline, kuid samas väga huvitav. Vaikselt hakkas huvi teatriteaduse vastu idanema, sest tahtsin ka teatri ajaloost rohkem teada saada. Ja kui te veel teaksite, palju ma sellest ajast endale teatri teemalisi raamatuid kokku olen ostnud. Päris TÜ raamatukogu teatriteaduse ainepaketti veel raamatutest kokku panna ei saa, aga põhiraamatuid ma raamatukogust veel laenutama pole pidanud.
Igatahes hakkasin ma 2018. aasta suvel veidi põhjalikumalt Tartu Ülikooli humanitaarteaduste valdkonda sisse astumise kohta uurima. Olin ma selleks ajaks tervelt aasta aega ilma koolis käimata olnud ja tundus õige aeg olevat midagi uut õppida. Selgus, et kirjandus- ja teatriteaduste erialale õppima asumiseks on vaja ainult gümnaasiumi eesti keele eksami tulemust. Nii see uuesti ülikooli õppima minemise mõte mulle aina meeldima hakkas. Samas olin ma kindel, et ma oma kümme aastat tagasi kirjutatud kirjandi tulemusega sisse ei saa. Aga nalja pärast kandideerida võis ikka. Miks ma alati ära unustan, et kui ma naljaga pooleks midagi ette võtan, siis see nali kipub täide minema?
Nii ka sel korral. Ühel hetkel avastasin eelmisel aastal keset juulit, et ma olen Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteaduste erialale sisse saanud. Ma ei hakka salgama, et õnn oli päris suur. Sest nüüd saab teatrit lähemalt õppida ja ma olen kohustatud palju teatris käima. Eks tõuke õppima minekuks andis ka see blogi. Sageli olen tundnud, et tahaks kasutada korrektseid termineid lavastuse kirjeldamiseks, kuid teadmistest jääks nagu puudu. Seega tundus õppima minek väga perspektiivika ettevõtmisena. Samas oli palju hirme ka. Mis saab minu täiskohaga tööst, kui tegemist on täiskoormusega päevase õppega? Kui ma töölt ära tulen, kuidas ma rahaliselt hakkama saan, sest olen ma ju harjunud päris head palka saama (jah, tervishoiutöötajate palgad on nende vastutuse ja koormusega võrreldes nigelad, kuid õe palgaga on võimalik päris edukalt hakkama saada, kui oskuslikult rahaga ümber käia). Kui ma tööle edasi jään, siis mis koormusega ja kuidas ma kogu selle rööprähklemise korraldan? Kuidas mu uued kursusekaaslased mu vastu võtavad, sest olen ma neist täpselt kümme aastat vanem (ehk siis värskelt gümnaasiumi lõpetanute jaoks ilmselgelt täielik eelajalooline elukas)? Kas mul on seda teatriteaduse eriala üldse vaja? Eks neid küsimusi, kahklusi ja kõhklusi oli hulgim. Siiski otsustasin ma härjal sarvist haarata ja proovida.
Nüüd, kus esimene kursus on edukalt lõpetatud, võib öelda et vähemalt rööprähklemise olen ma suurepäraselt selgeks saanud. Otsustasin kliinikumis jätkata 0,75 koormusega, mis sisuliselt tähendab seda et enamuse oma nädalavahetustest veedan ma haiglas ja mõned ööd ka nädala sees. Humanitaarvaldkonnas on vähemalt see hea, et asjad on vabamad kui näiteks meditsiini õppides. Seega pole hullu, kui ma peale öövalvet mõnes loengus ainult füüsiliselt kohal olen ja sisimas magan. Kuigi peab ütlema, et enamasti ma ikkagi suudan end loengu ajaks kokku võtta ja kuulata. Aga, et asi veel lõbusam oleks, andsin ma nõusoleku Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ise tulevasi õdesid õpetada. Nii lisandus minu rööprähklemise marsruudile uus sihtpunkt. Üsna tavaline nähtus oli see, et hommikul ärgates alustasin näiteks Nooruse tänaval tervishoiukõrgkoolis, seal lõpetades oli pool tundi aega, et kesklinna ülikooli jõuda (kusjuures ühistranspordiga) ja parimatel päevadel tuli peale ülikooli uuesti 15 minutiga Nooruse tänavale tagasi jõuda ja siis ööseks veel kliinikumi.
Nagu näha, siis ma suutsin selle esimese aastakese sellise rööprähklemise all üle elada. Eks sellele aitas natukene kaasa ka see, et ülikoolis pole tunniplaan kooli poolt valmis koostatud, vaid igaüks saab endale sobivad ained ise valida. Nii näiteks on mul reeded ka vaba, mis tähendab seda, et ma sain terve ühe nädalapäeva juurde millal saab kas kliinikumis tööl olla või tervishoiukõrgkoolis tunde anda. See tähendas aga seda, et ma ikka sain mõni nädal ühe vaba päeva ka. Kirja otsustasin selle loo panna, et natukene selgitada miks ma enam nii sageli ei blogi. Esiteks pole väga aega teatris käia, või kui selle aja leiangi, siis kirjutamiseks aega ei jätku. Teiseks, peab koolis päris palju kirjutama ja ka etendusi analüüsima, seega väga vabal ajal seda teha ei taha. Ja natukene on teatrist ka küllastus tulnud, kuigi see on imelik, sest tegelikult pole mul teatrispetsiifilisi aineid väga palju olnud. Siit ka minu soovitus, kui te tahate teatrist küllastust saada, siis minge teatriteadust õppima.
Kõikidele neile, kes ei tea, mida teatriteadus endast kujutab annan nüüd väikese ülevaate. Enamasti arvatakse, et teatriteadus tähendabki näitlejaks õppimist ja inimesed on väga üllatunud kui kuulevad, et ma Tartus õpin. Sest kõik teavad, et näitlejaks saab Tallinnas ja (häda pärast) ka Viljandis õppida. Teatriteadlased on hoopis teatri taustajõud. Näiteks saab teatriteadlane minna tööle teatrite kirjandustuppa, ehk siis inimeseks, kes lavastustele kavalehti koostab ja repertuaari aitab välja valida. Veel võivad teatriteadlased näiteks ajalehtede kultuuritoimetustes töötada või hoopis vabakutselistena ajalehtedele teatriarvustusi kirjutada. Kusjuures teatriteadlane ei ole teatrikriitik (sellist ametit pole võimalik üldse õppida). Ei ole ka võimatu, et teatriteadlastest saavad teatrijuhid, dramaturgid, teatri projekti- või turundusinimesed jne. Kuna õppekava on kirjandus- ja kultuuriteadused, siis võib teatriteadlane endale näiteks kõrvalerialaks võtta kirjanduse ja minna hoopis kooli õpetajaks. Seega tööpõld on tulevikus lai.
Kuna paljudel erialadel on võimalik Tartu Ülikoolis valida nii pea- kui kõrvaleriala, siis mina valisin kõrvalerialaks psühholoogia. Tundus hea idee olevat, kuna ma arvasin, et bakalaureusetöö tahaksin psühholoogilisest teatrist teha. Samas kulub psühholoogia minu igapäevases töös mulle ka väga ära. Ometigi ma siiamaani olen psühholoogia-alaseid koolitusi vältinud, sest mulle ei meeldi kui keegi mu psüühikat avab. Aga nüüd tuleb nalja koht – nimelt valisin ma selle paketi, millega saab edasi minna psühholoogia magistriõppesse. Ühest magistrikraadist on ilmselgelt veel vähe.
Kogu esimene kursus on mulle väga keeruline olnud. Kui sa oled sisuliselt kümme aastat meditsiini õppinud, kus kõik asjad on väga täpselt ja kindlalt paigas, siis on suhtumine, et igaühel on oma tõde veidi harjumatu. Ehk ma nüüd mõistan veidi paremini miks mu kursuseõde omal ajal teatriteaduse pooleli jättis ja tuli õeks õppima ning oli selle otsusega väga rahul. Minu jaoks oli harjumatu ka see, et ained võib läbida endale sobival kursusel, mitte ei ole kindlaks määratud millised ained tuleks esimesel, millised teisel ning millised kolmandal kursusel läbida. See tähendab ka seda, et kogu kursus on väga laiali paisatud ja ühtset kursusevaimu minu meelest meil tekkinud ei ole. Kokku võeti meid vastu vist 38. Aga kirjandus- ja kultuuriteadused hõlmavad endas nelja eriala – teatriteadus, eesti kirjandus, folkloristika ja etnoloogia. Eks mingid alusained on kõigil ühised, kuid enamasti igaüks nokitseb omaette. Ma siiani olengi üritanud seda rida hoida, et teen kohustuslikud alusained (näiteks keeleteadus, folkloristika, etnoloogia, poeetika, akadeemiline eesti keel jne) esmajärjekorras ära, et siis hiljem saaksin rahus tegeleda teatriteaduse ainetega.
Kahjuks neid teatriteaduse aineid nii palju pole, kui ma lootsin. Minu ettekujutuses sisaldab teatriteadus kolm aastat ainult teatrialaseid õppeaineid. Või valdavalt teatrit käsitlevaid aineid ja sekka mõned üldisi teadmisi andvad ained. Hetkesisuga on mul ka sügise tunniplaan ära koostatud ja seal pole ka teatrialaseid aineid väga palju (ja ometigi ma enda meelest valisin kõik teatrialased ained, mida sügiseks pakuti). Õnneks on teatrialast haridust pakkuvad kõrgkoolid võtnud nõuks oma jõud ühendada ja nii on lootust, et Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengid saavad ühel päeval ka näitlejaks ning lavastajaks õppivate tudengitega koos tundides käia. Ma ainult ei tea, kas mina selle aja ülikoolis ära jõuan oodata. Samas oleks huvitav näha, mida näitlejaõpe endast kujutab ja kindlasti aitaks see ka tulevikus paremini lavastusi ja näitlejate pingutusi mõista.
Kui keegi küsib, kuidas mul koolis läheb, siis enamasti ma ikka arvan, et hästi. Kui päris aus olla, siis kõige rohkem mind häiribki see, et sageli pole kindlaid nõudmisi ja igaüks teeb tööd nii nagu ise heaks arvab. Või siis see, et kuigi tähtajad on olemas, siis ei juhtu inimesega midagi, kui ta seda tähtaega üle kuu aja ületab. Õnneks psühholoogias ollakse tähtaegadega väga jäigad ja see paneb rohkem pingutama. Olen ma ju kümme aastat harjunud, et iga töö jaoks on vähemalt 3-4 lk pikkune juhend, kus on täpselt välja toodud vormistusnõuded ja muu oluline. Eks rööprähklemine on ka oma jälje jätnud, sest hinded nii head ei ole nagu siis, kui ma õeks õppisin. Samas ma lohutan end sellega, et mul ilmselt pole plaanis teatriteadlasena tööle minna ja käin ülikoolis lihtsalt enda hobiks.
Eks vahel tuleb ka neid mõtteid pähe, et mul on haridus ja töö olemas, milleks mul on seda õppimist vaja. Samas olen järgmisel hetkel väga elevil, kui me mõne teatriga seotud ülesande saame. Te võite arvata, kas ma olin õnnelik, kui nägin et ühe aine ainekavas oli kirjas, et aine läbimiseks peab üliõpilane palju teatris käima. Siiski selgus, et palju teatris käima tähendas vähemalt kolme erineva lavastuse vaatamist. Kuidas võtta, mõne jaoks kolm korda nelja kuu jooksul teatris käia ongi palju, samas minu jaoks on see umbes ühe kuu norm.
Üldiselt olen ma oma otsusega rahul ja uusi teadmisi olen teatrist palju saanud. Kindlasti vaatan nüüd ka teatrit ja kogu teatri tegemisega seonduvat (reklaamikampaania, kohavalik, inimesed jne) hoopis teise nurga alt. Teise nurga alt olen hakanud vaatama ka enda kirjutisi. Sest koolis räägitakse meile, kuidas ei tohiks kirjutada (ja see on peaaegu täpselt nii nagu ma siin blogis kirjutan). Samas ma kardan, et kui ma hakkan kirjutama nii nagu me koolis räägime, siis mõjuksin ma kuiva ja igava teatriarvustajana, kelle arvustusi ehk tavaline inimene „Sirbist“ lugeda ei tahaks. Mulle meeldiks ideaalis olla selline blogija, kelle arvamusest leiavad endale midagi nii tõsisemad teatriarmastajad kui ka need, kes ehk kord mõne aasta jooksul teatrisse satuvad ja ei ole teatriarvuststega väga kursis. Eks see blogimine teeb ka kooli jaoks kirjutamise raskemaks, sest mul on aastatega, mil ma bloginud olen juba oma käekiri tekkinud ja sellest on veidi raske vabaneda.
Siiski pean tunnistama, et kuigi Tartu Tervishoiu Kõrgkool on rakenduskõrgkool ja TÜ on eesti rahvusülikool, siis ma pean tervishoiukõrgkoolis õppimist palju raskemaks, kui praegu ülikoolis veedetud aastat. Seega ma ei taha kuidagi nõustuda sellega, et ülikoolis on kõige raskem ja need, kes ülikoolis pole käinud on kuidagi rumalamad. Eks ma olen praegu ka seda suhtumist enda tutvusringkonnas tajunud kui minult küsitakse, et mis tunne nüüd siis ülikoolis õppida on. Või tundub ülikool tõesti selle võrra lihtsam, et mul on nii palju õppimiskogemust.
Vähemalt sain nüüd südamelt ära kirjutada selle, miks blogis viimasel ajal vaikus on. Ja ühtlasi tahan ma julgustada kõiki oma unistusi täide viima. Mina nimelt olen kaks aastat rääkinud sellest, et äkki peaks teatriteadust õppma minema, aga ega keegi mind tõsiselt ei võtnud. Nüüd näete ise, mis sellest välja tuli.

#eestiblogiauhinnad2019

Need, kes rohkem blogisid loevad, on lähipäevadel kindlasti sattunud blogiauhindadest rääkivate postituste tulva alla. Nüüd ma vabandan nende ees, kes siit ainult teatrist lugeda tahavad. Sel korral saate veidi muud juttu, sest ma ei saa mitte vaiki olla.
15. juunil jagati Vaba Laval (igati sobilik koht teatriblogija jaoks) Eesti Blogiauhindu. Sel aastal juba viiendat korda. Mina olen osalenud neljal korral. Esimest korda osaledes õnnestus kultuuriblogide võit koju tuua. Järgnevatel aastatel sain vastavalt neljanda ja teise koha. Sain sel aastal samuti kirja, mis käskis 15. juunil Vaba Lavale kohale tulla, sest ma olen esikolmikusse pääsenud. Ma salamisi lootsin kolmandat kohta, sest siis oleks kõik esikolmiku kohad esindatud olnud. Aga kuna eelmisel aastal sai ainult esimene koht tunnustuse, siis oli mu auhinnariiulil ka teise koha tunnustus puudu. Sel aastal sai viga parandatud. Nüüd ilutseb mul kodus üks kena kuldse raamiga tunnustus, mis teatab et Triinu teatriblogi on Eesti Blogiauhinnad 2019 kultuuriblogide II koht. Päris uhke.
Kui päris aus olla, siis ma polnud auhindade jagamisele mineku osas väga positiivselt meelestatud, sest teadmine, et seal on kaamerad ja ülekanne jne paneb riietuse osas mulle erilise hoobi. Ma nimelt olen enda riietuse ja väljanägemise osas päris kriitiline ja nii oli kostüümidraama päris suur ja pisaraterohke. Sellele ei aidanud väga dresscodeshine bright like a diamond ka kaasa. Sest esiteks pole ma eriti särav isiksus ja teiseks polnud mul ühtegi säravat riietuseset. Ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas kõik teised dresscode´st kinni peavad ja säravadki teemantidena. Oleks saanud ka ilma dresscode järgimata peole minna, aga kuna ma oma kolme kantavat (sõbrannade arvates on mul ilusaid kleite natukene rohkem, aga siin tuleb mängu jälle enesekriitilisus) kleiti olen viimasel ajal igal pool kandnud, tahtsin midagi uut. Peale mitut päeva otsinguid, leidsin sobiva (loe: sõbranna meelest väga hästi sobiva) seeliku tund enne ürituse algust Kristiinest. Südametunnistus küll veidi piinab, et ma sisuliselt ühekordseks kandmiseks nii sädeleva seeliku ostsin, sest ma väga ei poolda sellist tarbimisühiskonda. Mis tehtud, see tehtud ja äkki ma leian ikka mõne ürituse, kus veel särada.
Olin kursis, et paljud teised blogijad lähevad juuksuri ja jumestaja juurde, mis tegi mu veel ebakindlamaks, sest mul polnud kummagi juurde aega ja ma pole ka ise teab mis jumestaja. Juustega oli plaan lokid pähe teha. Väga ilusad lokid olid. Kuni need mõne minuti pärast välja vajusid. Nii ma siis oma sorakil juustega kohale läksingi. Lohutuseks kordasin endale, et kunstiinimesed ongi veidi boheemlaslikud. Ja teater on ju kunst ja teatriblogija võib end siis ka kunstiinimeseks nimetada.
Õnneks tuli mu kursuseõde Susan minuga kaasa. Ta sai oma lemmikblogijaga (see ei ole kusjuures mina) pilti teha ja natuke süüa-juua (mis meiesugustele vaestele tudengitele igati ära kulus). Tundus, et tema jäi üritusega rahule. Kui aus olla, siis jäin ka mina rahule. Natukene mõne asja kallal ma virisen, aga need on tõesti väga pisikesed asjad. Näiteks see, et auhinnakotid olid vägevad. Ma reaalselt oleksin väga õnnelik olnud ka ainult raamitud tunnustuse üle. Aga sellega kaasnes korralik auhinnakott, mis oli päris raske. Seetõttu oli seda ka veidi tüütu hiljem kaasas tirida. Midagi pole teha, et ma taksoga ei sõida ja jalgsi liigelda tahan. Kotis leidus nii toiduaineid kui looduskosmeetikat, T1 kinkekaart, mõned testrid, soodusflaierid jne. Päris uhke värk. Ma ausalt ka oleksin vähemaga leppinud 😀. Vähemalt olen nüüd täieõiguslik blogija, kes on tasuta firmadelt tooteid saanud (see lause on naljaga pooleks).
Kuna me jõudsime kohale siis kui meet&greet juba käis, haarasime endale natukene süüa ja juua ning otsisime istekoha. Ürituse tutvustusest sain aru, et meet&greet ongi mõeldud lugejate ja blogijate kohtumiseks. Kuna ma nn lava taga suurt rahvamassi ei näinud, siis jäigi mulle mulje, et meet&greet oli teistele mõeldud rohkem kuulamiseks kui vaatamiseks. Nagu ma ütlesin, siis see on ilmselt minu viga, sest ma jõudsin keset üritust kohale ja ei julgenud sinna lava taha väga ronida ka, sest suurt rahvamassi ma seal ei näinud ja paljud juba istusid saalis. Ehk oleks võinud selle meet&greet teha seal samas laval, kus hiljem auhindu kätte anti. Inimesed ju istusid saalis, oleks elav publik olnud, kes blogijate jutule reageerib. EDIT: lugesin, et plaan oli ikka lugejate ees meet&greet teha, kuid keegi ei julgenud lava taha seisma minna. ehk oleksid pidanud korraldajad inimesi suunama. Ühel aastal küll korraldajad kenasti tervitasid uksel ja juhatasid kus pool söök ja kuspool jook ja kuspool töötoad asuvad. Sel aastal selline tervitus mulle silma ei jäänud.
Positiivne oli see, et kedagi ei sunnitud mikrofoni rääkima pärast auhinna saamist. Blogijad teadupärast parem kirjutavad kui räägivad. Samas enamus ikka "Aitäh" ütlesid. Nagu blogija Maris Kurvits (me ei ole sugulased, vähemalt minu teada mitte) ütles, siis ta on õpetaja ja harjunud klassi ees rääkima, kuid auhindade jagamisel rääkida ei tahtnud. Mul on peaaegu sama probleem. Olen korduvalt klassi ees seisnud ja erinevaid koolitusi läbi viinud ning isegi välismaistel konverentsidel osalenud, kuid blogiauhindade jagamisel midagi suurt öelda, tundus ületamatu ettevõtmine. Ühe lause vist ikka ütlesin. Sõbranna vähemalt ütles, et hästi öeldud :) Hea, et Kirsti Timmer pikema kõne pidas. Sai natukene naerda ja läks asi pikemalt. Muidu saab üritus liiga kiiresti otsa. Minu jaoks tuli lõpp niigi ootamatult. Ja ühispilti mina ära oodata ei jõudnud. Ehk võiks mõni esineja üritusel ikkagi olla, kes näiteks auhindade jagamise vahel ja pärast esineb. Mulle vähemalt tundus, et rahvas tahtis pärast ka veel oma auhindadega pildistada ja suhelda. Jah, oli võimalus afterparty'le edasi minna, kuid vahetu melu toimus ikkagi Vaba Laval. Natuke naljakas oli pildistada, kui juba dekoratsioone hakati kokku korjama. Ma saan aru küll, et aeg on raha ja see on piiratud, aga mingid lõppsõnad ja väike vahepala lõppu oleksid nagu rusikas silmaauku sobinud. Nagu Eveliisi blogist lugeda võis, siis isegi Kärbsesse (mis on Vaba Lava kõrval) ei jõudnud inimesed edasi istuma, ehk siis võikski proovida mingit afterparty laadset asja või istumist järgmine kord samas kohas pidada. Äkki siis ei jookseks kõik laiali ka.  Praegu lõppes üritus mu jaoks kuidagi väga järsku ära. 
Ehk on selles veidi "süüdi" ka Meelise lõpukõne, milles ta rõhutas, et blogijad peaksid ühtne kogukond olema ja mitte draamasid üles keerutama. Ma olen sellega väga päri. Mulle ei hakanud isegi see osa vastu, et Marimellid ise teisi oma blogis kõvasti lahanud on. Ju ma siis pole nende blogi nii palju lugenud ja kõikide draamadega ma kursis ka ei ole. Aga ehk oleks see kõne algusesse paremini sobinud, kui seda kõnet vaja oli. Umbes stiilis, et jätame erimeelsused kõrvale ja keskendume sellele, mis meis kõigis ühist on - blogimine. Oleks see tume noot alguses ära olnud ja oleks pärast rõõmsalt saanud peoga edasi minna. Seda oleks saanud väga ilusti peoga siduda, et proovimegi tänast auhindade jagamist paremini teha ja ütleme üksteisele häid sõnu, mitte ei lähe auhindade jagamiselt koju ja ei hakka vinguma, et see oli halvasti ja too oli halvasti. Mulle jäi praegu veidi meh tunne, sest nii ilus ja tore pidu oli, aga siis selline mõtlemapanev ja veidi tumedaid varjusid tekitav lõpp. Ma saan väga hästi aru, mida Meelis selle kõnega öelda tahtis ja nagu ma ütlesin, siis mulle sisuliselt kõne meeldis. Ainult ajastus oli vale. Ma küll võtsin Meelise õpetust kuulda, sest postitus on üle päeva mustandites seisnud, kuid need veidi negatiivsemad mõtted EBA suhtes tahtsin ma ikkagi välja öelda. Ja need mõtted ongi tekkinud just nüüd, paar päeva hiljem. Sest vahetult peale üritust oli mul väga hea meeleolu, sest see oli vaieldamatult minu kõige huvitavam EBA gala.
Kui ma juba irisen, siis lasen täie raha eest. See on ehk ainult minu viga, aga ma oleksin EBA teemalist fotoseina Napsie omale eelistanud. Tahaks ikka uhkustada, et ma viibisin EBA-l. Kasvõi ühes nurgas viide üritusele, oleks piisav olnud. Natukene annaksin korraldajatele mõtlemisainet ka kategooriate kohta. Hetkel on elu välismaal ja reisiblogid samas kategoorias. Võitjateks osutusid sel aastal kõik elu välismaal blogid ja neist polnud kedagi kohal. Täiesti loogiline, et keegi ei hakka Kanadast kohale sõitma selleks. Aga minu jaoks pole elu välismaal ja reisiblogid päris sarnased, et neid samasse kategooriasse panna. Enamasti elu välismaal blogides kirjutatakse ikkagi pereelust. Seega ei tundu mu jaoks üldse sobilik neid reisiblogidega samasse patta panna. Reisiblogidest ma ikka ootaks nippe, soovitusi ja juhtniite reisimiseks. Elu välismaal võiks olla kas täiesti eraldi kategooria või peaksidki välismaal elavad blogijad end vastavalt blogi teemale nt pereblogide või eluliste blogide alla paigutama. Jällegi, ehk on viga ainult minus.
Muidu oli pidu tore. Kõige parem  EBA kus ma osalenud olen. Nii palju säravaid (sõna kõige otsesemas mõttes) ja ilusaid inimesi. Ma ei näinud mitte ühtegi koledat inimest. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Selline peabki üks üritus olema. 
Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid. Tänu teile ma selle teise koha saavutasin. Aitäh ka neile, kes julgustasid mind sel aastal ikkagi osalema, kuigi ma eelmisel aastal pühalikult vandusin, et rohkem enam ei osale. Hoolimata madalast enesehinnangust on mul ikkagi päris kõrge saavutusvajadus ja kuna viimasel ajal läheb kõik allamäge, oli tore vahelduseks positiivseid emotsioone saada. 
Aitäh ka Mari-Leenule ja kogu korraldustiimile! Kuigi ma veidi vingusin, siis üldjoontes oli tegemist väga vinge üritusega, kus oli tunda, et korraldajad on pingutanud nii et ninast veri väljas. Mul oli au sellest osa saada. Emotsioon oli nii laes, et öösel magamisest ei tulnud suurt midagi välja.


Pildi autor Susan Sooäär
Panen Teile lõpetuseks endast pildi ka. See on siiani kõige parem pilt minust. Ma pole teab mis fotogeeniline. Just nii "särav" ma blogiauhindade jagamisel olingi.

reede, 7. juuni 2019

Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel



Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.
Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.
Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.
Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.
Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.
Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.
Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.
Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.
Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.
Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.
Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.
Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.
Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).
Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helikujundaja: Ott Kartau
Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
Koreograaf: Egely Pruuli
Videokunstnik: Kärt Petser
Mängisid:
Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun
Jüri Vlassov – Aleksander Aun
Veikko Täär – Rektor; Lossman
Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl
Lauri Kink – Johannes
Merilin Kirbits – Paula Hermann
Mari Anton – Miina Hermann
Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth