Medeia

03. veebruaril 2018 Sadamateatris

Ma olen alati olnud realistlik inimene. Vähemalt enda arvates. Nii pole müüdid mulle kunagi väga huvi pakkunud. Eriti Kreeka mütoloogia, mis enamasti tundub mulle täiesti utoopilise ja kaugena. Seal pole ühtegi seost ja kohati on teksti raske jälgida. Vähmalt nii mulle näib. Ometigi otsustasin ma Vanemuise uut lavastust „Medeia“ vaatama minna. Vana-Kreeka mütoloogia alusel on Euripides Medeia ja Iasoni legendist kirjutanud tragöödia, mis on tänapäeval teatrites üks enimlavastatud antiiknäidendeid. Kui ilmas leidub veel müütide kaugeid inimesi (nagu mina), siis olgu neile lühidalt öeldud, et Medeia on Kolchise kuninga nõiavõimetega tütar, kes on abielus argonautide juhi Iasoniga. Korintose kuningas Kreon pakub Iasonile naiseks oma tütart ja nii jätab Iason Medeia koos nende kahe pojaga maha. Medeia otsustab enda hülgamise eest kätte maksta nii Iasonile, kuningas Kreonile kui ka tema tütrele. Euripidese tragöödia keskendubki Medeia kättemaksule Iasonile.

Mina teadsin teatrisse minnes täpselt sama palju, kui siin blogis hetkel kirjas on. Etteruttavalt võin öelda, et kavas on kogu müüdist pikemalt juttu ja nii aitab kava lugemine enne etendust paremini laval toimuvat mõista. Ometigi otsustasin ma teatrisse minna, kuigi mulle antiiknäidendid üldiselt ei meeldi. Ju ma pole piisavalt kultuurne. Miks ma siis üldse teatrisse läksin? Nagu alati, oli mul mingi sisetunne, mis arvas, et tegemist on hea lavastusega, mida tasuks näha. Lootust andis ka kunagine Vanemuise lavastus „Gorgo kingitus“, mis küll ei keskendunud ainult müütidele, kuid lavastuses oli ikkagi müütidel suur osa. „Gorgo kingitus“ oli pikka aega üks mu lemmiklavastusi, seega see andis mulle lootust, et ka „Medeia“ on hea. Olgugi, et lavastaja on teine ja tegelikult on kõik teisiti. Aga mingit põhjendust on inimesel ju endale vaja, miks järjekordselt teatrisse minna.

Mulle tundub, et tegemist on kõige parema black-box tüüpi lavastusega, mida ma näinud olen. Laval oli ainult üks valge ring põrandale maha asetatud ja selle ringi keskele rippus laest alla sõlmedega nöör. Laes olid mõned torud, mida sai selle rippuva nööriga helisema tõmmata (umbes nagu vanasti kirikukellasid helisema pandi). Kogu lavakujundus. Näitlejad olid kõik samuti mustades või väga tumedat tooni kostüümides. Ma kujutan ette, et kõrgelt  (nt Sadamateatri lae alt) oleks olnud lavastust väga huvitav jälgida. Valge ring keset musta ruumi ja väikesed mustad täpid liikumas mööda ringi. Mina aga vaatasin etendust esimesest reast ja kohati olid näitlejad minust vähem kui meetri kaugusel. Näitlejate selline lähedus ja üleliigse vahu (loe: dekoratsioonide) puudumine lasi sõnal ja kehakeelel võimust võtta, ning lõi täiesti uudse teatrikogemuse.

Minu jaoks oli ka see uudne, et naised mängivad mehi. Ma tean, et idee kui selline pole uudne. Olen lugenud, et kunagi mängis Ita Ever Draamateatri lavastuses „Kuningas Lear“ kuningas Leari, kuid ma olen aru saanud, et siis ta mängis ikkagi meest. Samuti mängis Merle Jääger Vanemuise lavastuses „Vaim masinas“ meest. "Vaim masinas" üht etendust olen näinud, seega ei saa ma tegelikult väita, et selline lähenemine on mulle uudne. Sel korral mängisid Merle Jääger ja Külliki Saldre meesterolle, kuid nad ei mänginud meest, vaid inimest. Kui Külliki Saldre mängis kuningas Kreoni, siis tema poole pöörduti küll kui kuninga poole, kuid tegemist ei olnud rolliga kus naine kannab meeste riideid ja proovib mehe häälega rääkida, et näida mehena. Seda on raske seletada, kuid ma soovitan ise teatrisse vaatama minna. Päris huvitav on vaadata, kuidas kõik pöörduvad kuninga, mitte kuninganna poole, kuid samal ajal on tegemist kuningaga, kes kannab kontsakingi ja kelle naiselikud kehakumerused on rõhutatud. Samuti argonautide juht, kes peaks olema justkui mees, kuid kes kannab maani seelikut, mida kaunistavad volangid. Põhiline on inimene ja tegelikult pole üldse vahet, kas see inimene on mees või naine. Peaasi, et inimene iseendaks jääb.

Ja mulle tundus, et sel korral olid lavastaja ja kunstnik lubanud näitlejannadel iseendaks jääda. Vähemalt mingis osas. Näiteks minu silmis seostub (ärge küsige miks) Merle Jääger igapäevaelus ka tanksaabaste ja pika volangidega seelikuga. Külliki Saldre vastupidi seostub mulle soliidse ja naiseliku olekuga, mida rõhutas avara dekolteega kostüüm, kõrged kontsakingad, pikad pitskindad. Maria Annust olen ka näinud pikkade kleitide ja kõrge säärega nöörsaabastega. Kärt Tammjärv on näitlejatest kõige noorem ja mulle tundus, et tema noorust rõhutati kostüümiga, mis tema kõhtu paljastas. On ju noortel selline mood. Samuti seostusid tema kontsaga saapad mulle kõige enam tänapäevase moe ja noorusega. Aga eks igaüks tõlgendab asju erinevalt. Selline oli minu tunne ja arvamus, minu ettekujutusest lähtuvalt. Ma arvan, et ma ei oska seda nii hästi seletada, aga mulle lihtsalt tundus, et iga näitlejanna kostüümis oli midagi talle omast. See aga rõhutas veel rohkem seda, et pole vahet kes sa oled või milline sa oled, sa võid ikkagi olla ükskõik kes. Kasvõi kuningas kontsakingades. Kõik inimesed ongi erinevad.

Lisaks nendele nö näitlejannadele omastele nüanssidele kostüümide juures olid kostüümid üleüldse jube ägedad. Kohati tundusid täiesti ajuvabad kostüümid olema ja selliseid kostüüme ei seostaks ma kohe kuidagi Vana-Kreekaga. Pigem midagi ulme või fantaasiamaailmast. Kui Kärt Tammjärv lavale tuli, siis ma vist tema algusmonoloogi väga ei kuulanudki, sest ma süvenesin tema kostüümi. Ka hiljem, kui teised näitlejannad lavale tulid, vaatasin ma ammulisui nende kostüüme. Sellist asja pole minuga vist varem teatris juhtunudki, et ma nii põhjalikult kostüümide kõik kihid läbi uurin. Esimeses reas istumise võlud. Muidugi ei saa ma ka grimmi kiitmata jätta. Vanemuise kodulehelt lavastuse pilte vaadates olin meigi üle samuti hämmingus. Kõige rohkem meeldis mulle Kärt Tammjärve grimm, eriti need huuled. Kahju ainult, et laval oli piisavalt pime ja grimm ei pääsenud kogu hiilguses mõjule.

See on minu jaoks veidi kummaline, et ma sel korral nii suurt tähelepanu pöörasin grimmile ja kostüümidele. Aga see ei olnud üldse halb kogemus. Lisaks kostüümidele oli mul aega keskenduda näitlejale. Kuna ma istusin esimeses reas ja nii olid näitlejad mulle väga lähedal, võtsin seda kui näitlejamesterlikkuse koolitust. Kõik neli näitlejat on erinevas vanuses ja õppinud lavakas erineval ajal. Kõigil on erinevad õppejõud olnud ja eks nende kõigi õpetus on seetõttu olnud veidi erinevam. Ja minu meelest oli seda laval väga huvitav vaadata. Kuidas sa annad oma tegelaskuju edasi ainult iseennast, oma keha ja häält kasutades. Ma ei tea, kas teistele ka see nii põnev tundus, aga ma oleks veel ja veel tahtnud seal saalis istuda. See poolteist tundi ilma vaheajata möödus liiga kiiresti. Selliste hetkede nimel ma teatris käingi. Näiliselt sain ma veidi targemaks ühe Vana-Kreeka müüdi osas, kuid see, mis sel ajal minu sees toimus on palju võimsam. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid see oli võimas ja meeldiv. Ma arvan, et seda peab ise kogema.

Kui nüüd näitlejatest veidi rääkida, siis suur kummardus Tiit Palule. Lihtsalt seetõttu, et ta nii head näitlejad valis ja, et ta nii suurepärase lavastuse lavastas. Minu suureks lemmikuks selles etenduses sai Kärt Tammjärv, kes mulle siiani väga sümpatiseerinud ei ole. Nüüd oli mul aga tunne, justkui oleks Kärt mind  mingisugusesse hüpnoosi või transsi viinud. Midagi müstilist oli temas ja tema hääl, liigutused ning lavaline olek viisid mind Korintosele. Tänu temale olin mina üks nendest, kes Medeia kättemaksu Korintosel nägid. Külliki Saldre meeldis mulle ka (nagu alati), tema kuningas oli parajalt mõjuvõimas ja autoriteetse kehahoiakuga. Ja kui väike ja löödud ta hiljem oli, kui ta tuli ilma paruka ja kingadeta lavale. Öelgu keegi veel, et pisiasjad ei mängi rolli. Mängivad ja kuidas veel. Mind ainult häiris see, et Külliki Saldre koperdas tekstiga päris mitmes kohas. Ma loodan, et see oli ajutine nähtus ja edaspidi tal seda enam ei juhtu. Samas ei olnud see koperdamine nii hull, et oleks väga dramaatiline olnud. Aga märkamata ka ei jäänud. Maria Annus ja Merle Jääger olid sama head, nagu alati. Siiski ma tean, et nad on rohkemaks suutelised ja nii oleksin ma neilt midagi rohkem oodanud. Ma isegi ei tea mida. Merle Jäägerilt ehk veidi rohkem sõjakust. Et maja väriseb, kui tema räägib. Tal on selline hea kärisev hääl, et sellega oleks mängida andnud küll ja veel. Aga see on ainult minu arvamus. Äärmiselt positiivne oli ka see, et keegi neist neljast ei domineerinud teistest üle. Kõik olid võrdsed partnerid ja said vist enamvähem võrdselt laval olla. Samuti said kõik laval üksi monolooge esitada ja kogu tähelepanu nautida. Samas seetõttu oli muidugi vastutus ka kordades suurem.

Kui ma nüüd kogu elamuse kokku võtan, siis minu üle pika aja huvitavamaid teatrikülastusi. Lihtsalt seepärast, et ma sain näitlejate tööd nautida. Puhtad monoloogid ja dialoogid,  miimika, kehakeel, kostüümid jne. Laval polnud palju näitlejaid korraga ja pidevalt ei käinud mingit tegevust, mis tähelepanu endale haarab. Kuigi mulle tundus, et ma ei jälginud absoluutselt teksti, siis tegelikult süvenedes sellesse, mida laval räägiti ja tehti, süvenesin ma ka sõnade taga olevasse teksti. Lihtsalt selle vahega, et ma ei olnud pealtvaataja, vaid ma olin osaline. Paaris kohas ajas tekst isegi muigama, kuid päris südamest naerda ma ei rõkanud. Siiski üks noormees tegi ka seda ja päris varjamatult. Eks tal olid omad seosed. Küll aga oli etenduse lõpus tunne, et tahaks püsti seista, lihtsalt siirast tänutundest. Aga ma kahjuks ei ole nii julge, et ma oleksin esimese (ja ehk ainsana) julgenud tõusta püsti ja siis esireast näitlejatele meetri kaugusel otse silma vaadata. Minu tänu ja kiitus läheb nende poole teele nende ridade kaudu siin (kui keegi neist seda lugema juhtub). Igatahes minu jaoks on teatriime sündinud.

Ahjaa, kui keegi veel paaniliselt müüte kardab, siis tegelikult oli seal täiesti tänapäevaseid teemasid ka. Näiteks võõrasse riiki kolimine ja sealse keele omandamine. Kuidas sind võõras riigis omaks võetakse või ei võeta. Samuti pettumused, kannatused ja petmised on tänapäeval aktuaalne teema. Kui hästi kuulata/vaadata, võib isegi ahistamisskandaali ja liigse alkohlilembuse lavastusest üles leida. Rääkimata siis sellest, kuidas nendega toime tulla. Kõik oleneb lihtsalt sellest kuidas etendust vaadata ja mida me seal näha tahame. Kui tahamegi ainult antiiktragöödiat näha, siis seda me ka näeme. Kui me aga tahame näha laiemat pilti, siis me näemegi laiemat pilti. Kõik on valikute küsimus. 

Teater ei pea olema see, kus on palju dekoratsioone, mitukümmend näitlejat ja palju eriefekte. Teater on see, kui üks inimene mängib kedagi teist ja kasvõi üks inimene vaatab kuidas esimene inimene kedagi teist mängib. Just sellist teatrit pakubki Vanemuise lavastus „Medeia“. Ma arvan, et tänapäeval, kus kõike on saada lademetes ja järjest rohkem saab lavastustes ära kasutada arvutiimet, on otse näitlejalt publikule loodud lavastus veelgi suurem ime. Me peame selle ime ainult enda jaoks üles leidma.

Lavastaja, teksti autor, muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Eugen Tamberg

Valguskunstnik: Karmen Tellisaar

Mängisid:

Maria Annus - Medeia

Külliki Saldre - Kreon

Merle Jääger - Iason

Kärt Tammjärv - Korintose naiste koor

Rohkem infot mänguaegade ja lavastuse kohta saab Vanemuise kodulehelt SIIN

* postituse päises  olev pilt on pärit Vanemuise kodulehelt ja autoriks Gabriela Liivamägi