Jäljed meie vahel

 13. augustil 2025 Genialistide klubis

Foto: Rasmus Kull

Vahel ma mõtlen, miks ma ei suuda teatrilaval lihtsalt komöödiat nautida. Aga ei, ma pean ikka otsima masendavat psühholoogilist draamat ja mida süngem ning tõsielulisem see on, seda parem. Ja siis ma pärast kurdan, et oli nii raske pisaraid tagasi hoida. Võiksin ju vaadata komöödiaid ja hoida hoopis naerupisaraid tagasi! Minu suureks rõõmuks leidub siiski teatreid, kes teevad valusatel ja süngetel teemadel lavastusi, mida mina saan nautida.

Tundub, et ma olen oma eluga parajasti mingis mustas augus, et mind sellised sünged teemad kõnetavad, sest viimane kord, kui ma oktoobris Musta Kasti külastasin, vaatasin nende lavastust „Surm“ ja nüüd siis lavastust „Jäljed meie vahel“. Kui „Surm“ käsitles surma teemat kohati läbi huumoriprisma – surma ja suremisega seotud aspekte, näiteks urnide valimist, oli lavastuses nii üle vindi keeratud, et see muutus absurdselt naljakaks –, siis „Jäljed meie vahel“ käsitleb surma ja leina hoopis teistsugusest vaatenurgast. 

Valus teema, mis vajab rääkimist

Lavastus käsitleb leina ja ootamatu kaotuse teemat, keskendudes paari teekonnale, kes peab toime tulema ühiste unistuste purunemisega. Lugu on küll fiktiivne, kuid põhineb dokumentaalsel materjalil, mis teeb selle eriti liigutavaks. Konkreetselt räägib lavastus lapse kaotusest – teemast, mis on alati valus, olenemata lapse vanusest. Siiski keskendub lavastus just surnult sündinud lastele.

Kuidas tulla toime, kui oled üheksa kuud rõõmsalt uut ilmakodanikku oodanud, tema tulekuks valmistunud ja kõigile teada andnud, et te saate lapse, aga siis oled ühel hetkel sünnitusmajas, sünnitad, kuid tuled välja ilma lapseta? See on nii kurb ja õudne, et me ei taha sellele isegi mõelda. Ometi juhtub Eestis igal aastal umbes 30 perega just niimoodi.

Paljudel tekib kindlasti küsimus, miks on sellest vaja üldse teatrilavastust luua? Esiteks seetõttu, et see on üks nendest teemadest, millest me tegelikult avalikult rääkida ei taha, kuigi peaksime. See lavastus paneb mõtlema, kuidas mina ise sellises olukorras käituksin või mida ma sooviksin, et mulle sellises olukorras öeldaks. Kuigi lugu on välja mõeldud, põhineb see kaheksal intervjuul inimestega, kes on kas ise seda kogenud või kes on professionaalidena (ämmaemandad, leinanõustajad, günekoloogid) selle teemaga palju kokku puutunud.

Lootustandev armastuslugu

Jah, ma võitlesin pisaratega suurema osa etendusest. Aga ma sain ka naerda. Kuigi teema on valus, on dramaturg Siret Campbell ja lavastaja Taavi Tõnisson loonud lavastuse, millest õhkub kogu selle raskuse juures soojust ning mis saab õnneliku lõpu. Minu hinnangul on see õnnelik lõpp kõige olulisem, sest see annab meile kõigile lootuse, et alati on võimalik kõik raskused ületada, olgu see must auk kui sügav tahes.

See on ka minu meelest kõige ehtsam armastuslugu. Saame näha, kuidas Sandra (Silva Pijon) ja Jan (Rainer Elhi) teineteist kohtasid ja kuidas nende armastus kasvas. Loo jooksul näeme nende lapse kaotust, teineteisest eemaldumist ja lõpuks taasarmumist. Igati ilus ja liigutav teekond.

Näitlejatöö ja lavastuslikud detailid

Mustale Kastile omaselt, kuigi sel korral on lavastaja väljastpoolt teatrit, leiab lavastusest palju füüsilisust. Kuigi see ei tähenda, et näitlejad peavad inimvõimete piire kompama, on see füüsilisus sügavalt hooliv ja intiimne. Liikumisjuht Olga Privis on lavastusse sättinud mitu tantsu, mis mõjuvad väga intiimselt.

Näitlejad tegid laval ära tohutu töö. Tõsi, lavastuses ei ole palju teksti, aga Pijon ja Elhi täitsid lava oma mänguga suurepäraselt. Eriti hästi tuli neil välja lapse kaotuse valu edasiandmine, olgugi et kumbki neist ei ole ise lapsevanem. Kõige ehedam stseen oli see, kui Sandra teki sees olles südamevalust väänles ja karjus. Sama tugevalt jäi meelde Jani olek, kui ta pidi telefonile vastama ja selgitama, kuidas Sandra end tunneb. Ja need tema sõnad, et miks keegi ei küsi, kuidas tema end tunneb?

Musta Kasti lavastuste puhul on alati tänuväärne see, et etendustele järgnevad vestlusringid, kus saab laval nähtu üle koos tegijatega arutleda. Vestlusringis rõhutati, et sageli unustatakse sellistes olukordades mehed ära. Lapsel on ju olemas nii ema kui ka isa ning enamikul juhtudel oodatakse last koos, seega on see kaotus suur mõlemale. Kuna mehed ei oska oma tunnetest ehk nii avatult rääkida, peaksime neile sellistes olukordades rohkem tähelepanu pöörama.

• Autor: Siret Campbell
• Lavastaja: Taavi Tõnisson
• Kunstnik: Rosita Raud
• Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
• Valguskujundaja: Mihkel Viinalass
• Videokujundaja: Rauno Polman
• Liikumisjuht: Olga Privis
• Osades: Silva Pijon (Sandra) ja Rainer Elhi (Jan)

Esietendus: Genialistide klubis 13. augustil 2025.

Rohkem infot lavastuse ning mänguaegade kohta leiab Musta Kasti kodulehelt.

Loe edasi

Seto Odüsseia

 29. juulil 2025 kontrolletendus Anželika mahetalus Luhamaal

Foto: Kalev lilleorg

Ma ei tea, kas see on geneetiline viga või mingi seletamatu sisemine tõmme, aga olen üsna kindel, et olen eelmises elus seto olnud. Kuidas muidu seletada mu vastupandamatut kiindumust Setomaa ja seto kultuuri vastu? Kuigi mu suguvõsa juured ei ulatu Setomaale, olen ma juba lapsest saati tundnud soovi setoks saada – ja see soov ei ole aja jooksul kahanenud. Kasutan iga võimalust, et sellest kultuurist osa saada. Seetõttu olin ma rohkem kui elevil, kui kuulsin, et sel suvel mängitakse Luhamaal setokeelset rokkmuusikali.

Isegi kui ma sel suvel ühtegi teist etendust ei näe, teadsin juba eos, et "Seto Odüsseiast" ma ilma jääda ei kavatse. Peamine tõmbenumber oli muidugi see, et juba pealkirjas seisis sõna "seto". Erinevaid rokkoopereid ja muusikale on suvel varemgi lavastatud, kuid just setokeelne käsitlus Homerosest – ja seda veel läbi seto kultuuriprisma – kõlas liiga huvitavalt, et vahele jätta.

Lavastuse üks autoritest, Kauksi Ülle, on öelnud, et kuigi lugu tugineb Homerose eeposele, räägib see lavastus siiski setodest. Ta isegi vihjab, et Homeros võiks vabalt olla setode leeloisa. See mõte annab tervele lavastusele sügava mitmekihilise tähenduse, milles põimuvad müüdid, ajalugu ja tänapäevane identiteedikriis.

 

Mängupaik: maagiline lava vee peal

Pean alustama lavastuspaiga kiitmisest. Anželika mahetalu lähedal asuv tiik on valitud geniaalselt. Vees asuvad väikesaared pakuvad varju ning lavastus, mis toimub vee kohal, annab väga tugeva visuaalse ja sümboolse mõõtme – meenutades Odysseuse rännakuid mööda merd. Lava ise meenutas pigem silda ning see tekitas minus aeg-ajalt isegi hirmu, et mis saab siis, kui keegi vette kukub. Õnneks näitlejad, tantsijad ja muusikud olid iga oma liigutuse professionaalselt paika lihvinud ning ühtegi apsu ei juhtunud. Eks vaatama minnes saate näha kas planeeritud vette kukkumisi ka oli, või mitte.

Publik paiknes kõrgemal mäenõlval – efekt, mis meenutas Vana-Kreeka amfiteatrit. Ka see visuaalne vihje sidus omavahel seto kultuuri ja antiikkreeka traagika mõõtme.

Hoolimata sellest, et kontrolletendus osutus nii menukaks, et rahvas pidi ka perve peal murul istuma, oli vaade suurepärane igast kohast. Julgen seda kinnitada, sest istusin ise samuti perve peal. Tõsi, “päris” etendustel on kõigil olemas nummerdatud istekohad ja heinamaale keegi istuma ei pea. Mul oli tegelikult isegi hea meel, et sain pervel istuda – see lõi lavastusele vabama õhustiku ning mulle tundus, et looduse keskel etendust nautides oli elamus vahetum kui täistuubitud pingil teiste vahel istudes.

Kui plaanite pileteid osta, siis soovitan liikumisraskustega inimestel eelistada kohti viimastes ridades. Kallak tundus üsna järsk ning oli näha, et vanematel külastajatel, kelle liikumine pole just parim, oli keeruline esiridade suunas alla liikuda. Aga nagu öeldud – vaade on hea kõikjalt ning viimaseid ridasid ei tasu peljata. Kui aga nägemine pole kõige teravam, siis tasub kindlasti kaasa võtta prillid või teatribinokkel.

 

Lavastuslikud kihid ja sisuline sõnum

"Seto Odüsseia" puhul on tegemist rokkmuusikaliga, kuid lavastus ei toetu olemasolevatele hittidele. Originaalmuusika (autor: Matis Leima) mõjub värskelt ja isikupäraselt. Eriliselt jäid meelde Homerose (Evar Riitsaar) igatsuslaul ning kosilaste stseen, kus Tarmo Tagametsa kehastatud Pang räpib oma kaaskosilase Volli (Tanel Saar) kiituseks. Viimane sisaldas ka väga otseseid vihjeid Venemaa agressioonile teiste riikide suhtes. Laulus kõlab, et Vollil (nimi, mis minu meelest viitab juba Vladimirile) on 170 miljonit hektarit maad, kuid sellest jääb talle ikka väheseks – tal on veel maad vaja. Andke talle kasvõi väike Ithaka saar, Trooja, Pribaltika või Ukraina – Volli tahab ikka rohkem. Kontrollisin järele: Venemaa pindala ongi umbes 170 miljonit hektarit, seega on tegu üsna otsese viitega.

Kuigi tegemist on Odysseuse looga, toimus tegevus justkui Setomaal. Kostüümid (paljuski linasest, rahvarõivastest inspireeritud) ning lava kujundus aitasid luua seoseid kohaliku kultuuriga. Siiski leidis kostüümidest ka viiteid antiikkreekale. Näiteks Penelope ja Odysseuse käte ümber olevad pikad käevõrud/-kaunistused. Lavakujundus – sildadest moodustuv A-täht – oli visuaalselt mõjuv. Kuigi mul tekkis hetkeks tunne, et P-täht (viide Pekole) oleks ehk sobilikum olnud.

 

Meeleolu, publik ja praktilised tähelepanekud

Kuigi olin kontroll-etendusel, kus publik istus kohati ka murul, oli vaade igast kohast suurepärane. Isegi istudes perve peal tundsin end mugavalt – looduse rüpes olles mõjus lavastus vahetumalt kui tavalisel pingireal.

Siiski selleks, et teatrielamused veidi sujuvamad oleksid, tasub paari asjaga arvestada. Esiteks parkla on asfaltkattega, aga asub etenduspaigast korraldajate sõnul u 500m kaugusel. Mulle tundus see maa umbes nagu 1km pikk. Seega varuge aega, et kohale jõuda. Ja kuna parkla on ääretult suur ja etendus lõpeb pimedas, siis soovitan mingigi maamärk meelde jätta, kuhu te enda auto parkisite. Ma suutsin oma auto ära kaotada, sest pimedas oli üsna keeruline paljude autode vahel orienteeruda ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kohe kindlasti mitte ainus, kes oma auto pimedas ära kaotas. Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks läbi porise metsaaluse kõndida. Kuiva ilmaga väga hull ei olnud, sest märjemad kohad olid saepuruga kaetud, aga kui rahvast rohkem üle käib või veidi vihma tuleb, siis on tee ehk veidi porisem. Seega kinnisema jalanõuga on natukene lihtsam liikuda. Lisaks soovitan sularaha rohkem kaasa võtta, sest kava ja plaati ning toitu saab sularaha eest osta. Toidu ja joogi pakkujaid oli mitmeid ja ehk sai kellegi juures ka kaardiga maksta, aga kindluse mõttes tasub sularaha varuda. Ja nagu eesti suvelavastustele ikka kohane, putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus ka kaasa ning mõnusat Seto Kuninglikku Teatrit nautima.

Kokkuvõte: teatriime Setomaal

Ma ei oska seda teatriimet sõnadesse panna, aga kui etendus algas ja esimesed näitlejad lavale tulid, oli mul näol laia naeratusega ainult üks mõte: "Issand, kui äge see kõik on." Lavastus haaras nii tugevasti kaasa, et unustasin isegi ära kes näitlejatest kaasa teevad. Nii tabasid mind mingi aja tagant üllatused, et ohhoo Nele-liis Vaiksoo on laval, ohhoo nüüd tuli Anne Veesaar ka veel jne. Ja see tunne ei kadunud hetkekski – isegi mitte siis, kui esimene vaatus kestis pea poolteist tundi ja mina olin öövalvest tulles eelnevatel päevadel vaevu maganud. Kuigi see võib tunduda üsna tühine asi, siis tegelikult on see päris suur probleem, sest sellist energiat, mis suudaks ühte 30+ tundi üleval olnud meedikut üleval hoida, pole lihtne toota. Ometigi Seto Odüsseia trupp sai sellega hakkama. 

See oli minu selle suve suurim teatrielamus ja kuulub kindlasti minu kogu teatriajaloo TOP10 lavastuste hulka.

Selleks et teatrielamus oleks sujuvam ja muretum, tasub mõne asjaga ette arvestada. Esiteks: parkla on asfaltkattega, kuid asub etenduspaigast korraldajate sõnul umbes 500 meetri kaugusel. Minu hinnangul oli see pigem ligi kilomeeter. Seega varuge piisavalt aega, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Kuna parkla on väga suur ja etendus lõpeb pimedas, soovitan kindlasti meelde jätta mingi maamärk või orientiir, kuhu auto parkisite. Mina suutsin enda auto ära kaotada, sest pimedas oli keeruline paljude sõidukite vahel orienteeruda – ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kindlasti ainus, kellel see juhtus.

Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks kõndida läbi metsaaluse, mis oli kohati porine. Kuiva ilmaga ei olnud olukord väga hull – märjemad kohad olid kaetud saepuruga –, aga kui rahvast rohkem läbi käib või vihma sajab, võib rada muutuda üsna mudaseks. Seega soovitan kanda kinnisemaid ja mugavaid jalanõusid.

Lisaks tasub kaasa võtta sularaha, sest kava, plaate ja toitu saab enamasti osta vaid sularaha eest. Toidu- ja joogimüüjaid oli küll mitmeid ning mõni neist võis kaardimakset võimaldada, kuid kindluse mõttes on sularaha hea varuks võtta.

Ja nagu Eesti suvelavastustele kohane: putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus võiksid samuti kaasas olla.

Mõnusat Seto Kuningliku Teatri elamust!

 

Autorid: Kauksi Ülle ja Matis Leima
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Kunstnik: Iir Hermeliin
Koreograaf: Piret Torm-Kriis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Graafiline disain: Kerstin “Kessu” Raidma
Ehitusmeister: Marvet Mäesaar
Hääleseadja: Karmen Puis
Helindajad: Kaarel Tamra ja Karl-Elias Teder
Valgustajad: Andres Sarv ja Kaspar Aus
Osades:
Ago Soots – Odysseus
Lauli Koppelmaa – Penelope
Tanel Saar – Volli; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Agur Seim – Aadu; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Tarmo Tagamets – Pang; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Nele-Liis Vaiksoo – Kalypso
Elo Rahman – Nausikaa
Anne Veesaar – Kirke
Evar Riitsaar – Homeros
Merle Jääger – Eurykleia; Odysseuse ema vaim
Siim Angerpikk – Eumaios; Poseidon
Karel Käos – Telemachos
Jekaterina Linnamäe – Athena
Priit Blum – sõttakutsuja; Sparta valvur
Mia-Marleen Kelder – ratsanik
Villu – hobune
 
Tantsutrupp “Modus”: Helerin Türk, Karoliine Hirmat, Laura Schifrin, Kaspar Kesküla, Kert Kartau, Martin Reitalu
Leelokoor “Helmekaala”: Ülle Hummal, Ene Künnapuu, Sirje Teppo, Lii Pedaja, Siiri Toomik, Mailis Teppo, Anu Koop, Lehti Koop, Anita Punamäe, Ivika Kaldmaa
Bänd: Ivo Laanelind (kitarrid), Liisa Allik (klahvpillid), Martin-Eero Kõressaar (basskitarr), Tõnis Kirspuu (trummid)

Loe edasi

Raamatud 2025: märts, aprill ja mai

See raamatupostitus on nüüd küll täielik häbi. Vähemalt minu jaoks, sest kolme kuuga sai läbi loetud viis raamatut (tavaliselt oleks see vähemalt ühe kuu raamatute kogus).

1. Daniel Hurst "Arsti lesk" - Ma tean, et tegemist on triloogia teise osaga, kuid kuna esimene osa on igalt poolt välja laenutatud, siis otsustasin, et mitte midagi ei juhtu kui ma alustan teisest osast. Eks nüüd ole selle võrra lihtsalt esimest osa igavam lugeda, sest paljud keerdkäigud on teises raamatus juba lahti seletatud, mis muidu oleks ilmselt esimest raamatut lugedes üllatusena tulnud. Kannatas lugeda, aga mul jäi juba see raamat venima ja kuidagi ei tahtnud lugemine edeneda, sest raamat lihtsalt ei haaranud kaasa. Ehk olen liiga palju Daniel Hursti raamatuid juba lugenud, et tema stiil ei üllata enam. Kuigi raamatu lõpp läks juba huvitavaks ja mõtlesin, et nüüd on vaja kolmas osa ka kohe läbi lugeda. 

2. Gabrielle Zevin "Homme, homme, homme" - Juhtusin selle raamatu kohta kiidusõnu nägema internetis ja otsustasin ise ka lugeda. Kuidagi jäi mulle meelde, et raamat räägib muusika loomisest. Tegelikult rääkis arvutimängude loomisest. Ja ma tean väga vähe arvutimängudest, seega paljud nimed ja terminid olid mulle võõrad ning seetõttu raamat minu jaoks väga kaasahaarav ei olnud. Kuigi lugu sellest kuidas erinevasse majanduslikku klassi kuuluvad poiss ja tüdruk läbi elu sõbrad on ja ehk isegi teineteist armastavad (aga seda teineteisele tunnistada ei taha), oli päris nauditav. Kellele arvutimängud ja kogu see maailm huvi pakuvad, siis kindlasti neile meeldib see raamat rohkem kui mulle.

3. Ülo Russak "Andrus Ansip. Lastelastele" - Ammu polnud ühtegi elulugu lugenud. Ja kuigi see on ehk ebapopulaarne arvamus, siis omal ajal oli Andrus Ansip vaieldamatult mu lemmikpoliitik. Tegelikult oleks vist praegu ka, aga ta pole enam ise poliitikas nii aktiivne (selelst on muidugi kahju, sest nüüd saaksin lõpuks tartlasena ka tema poolt hääletada). Seega teadsin, et tahan tema raamatut lugeda. See pole päris klassikaline elulugu, vaid pigem lood lastelastele, kus Ansip kirjeldab mida ta elus teinud on ja arutleb erinevate sündmuste mõju üle Eesti poliitikas. Kuigi mulle meeldis see osa raamatust rohkem, kus ta kirjeldas oma elu enne poliitikuks saamist, siis oli huvitav lugeda ka seda, miks ta mingid poliitilised otsused omal ajal vastu võttis ja millised olid tagajärjed. Lisaks rääkis Ansip ka oma perest ja enda spordiharjumustest. Isegi kui keegi tema poliitilist karjääri millekski ei pea, siis raamatut võiks ikka lugeda, saab parema ülevaate sellest, miks ta nii mõnedki ebapopulaarsed otsused vastu võttis. Ühtlasi on muljetavaldav kui hea sportlane ta on juba nooruspõlvest alates olnud.

4. Daniel Hurst "Arsti armuke" - Kui juba teine osa sai loetud, ja emal juhtus kolmas osa olema raamatukogust laenutatud, siis tuli see ka mul läbi lugeda. Ma pean tunnistama, et see raamat edenes väga kiiresti, aga pigem sundisin end lugema. Kuigi sündmused olid teised, siis esimene pool kordas väga palju teise raamatu sündmusi ja selliseid üllatavaid keerdkäike väga ei olnud. Lõpus neid muidugi tuli, aga need olid minu jaoks pigem etteaimatavad ja seetõttu polnud raamat eriti huvitav lugemine. 

5. Veevi Hõrak "Haigla väikelinnas" - Sain selle raamatu kingituseks. Raamatus räägib Võrus asuva Lõuna-Eesti Haigla pikaaegne õde Veevi Hõrak sellest kuidas ta õeks sai ja milline kogu see haiglaelu nõukogude aja lõpust kuni tänapäevani on olnud. Kuna raamat on õhuke, siis lugesin selle läbi enam-vähem tunniga. Aga teades Veevit, siis raamat oli mulle huvitav. Peamiselt seetõttu, et paljuski mainiti raamatus ka mulle tuttavaid nimesid (naersin kolleegidele, et ma olen ka nii vana, et tean neid arste kes töötamist alustasid 80ndatel). Lisaks oli hämmastav lugeda, kui tubli üks inimene olnud on ja kui palju vaeva näinud, et end välismaal koolitada. Praegu on see iseenesest mõistetav, et võtad interneti lahti ja õpid mida iganes või suhtled kellega iganes. Aga kuidas Veevi nt soome keele ära õppis, et minna soome õppima diabeedihaige käsitlust. Müts maha. Ilmselt pakubki raamat huvi ainult väiksele sihtgrupile, kelleks on õed ja ilmselt rohkem Lõuna-Eesti õed.

Loe edasi

Ma armastasin sakslast

28. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis TEMUFI etendus

Foto: Kevin Kohjus

Temufi selle suve uuslavastus „Ma armastasin sakslast“ (lavastaja Peep Maasik) on kahtlemata üks suve populaarsemaid, sest piletid olid välja müüdud juba ammu enne esietendust. Võin vaid oletada, miks see nii on. Ühelt poolt on põhjuseks kindlasti A. H. Tammsaare samanimeline romaan, mis on paljudele tuttav ja juba iseenesest piisav põhjus teatrisse tulekuks. Minagi läksin vaatama just seetõttu, et nooruspõlves loetud romaan puudutas mind sügavalt ja olin väga huvitatud, kuidas see ilus armastuslugu teatrilaval välja näeb.

Mulle tundub, et armastuslugu tasub vaadata mitte ainult selle ilu pärast, vaid ka selle psühholoogilise sügavuse tõttu – see, kuidas armastus mõjutab inimest. Sügavad tunded ja see, kuidas näitlejad neid laval edasi annavad, ongi peamine põhjus, miks ma teatris käin.

Teisalt on lavastuse populaarsuse taga kindlasti ka tuntud näitlejad. Vähemalt mulle tundub nii. Kuna Saara Pius võitis sel kevadel saate „Maskis laulja“, siis on ta praegu eriti nähtav ja inimeste teadvuses. Ka Franz Malmsten võitis sama saate kolmanda hooaja 2022. aastal, seega on ta samuti televaatajatele tuttav. Võin eksida, aga mulle tundub, et kui näitlejad (või teised avaliku elu tegelased) on hiljuti teles silma paistnud, muutuvad nad rahva seas kohe populaarsemaks. Mis iganes põhjused selle edu taga ka poleks, mul on väga hea meel, et mul õnnestus üldse viimasele juunikuu etendusele pilet saada.

Kõik ei lähe aga alati täiuslikult. Mind tabas vahetult enne etendust väike viirus, mis röövis suure osa energiast ja seetõttu ei saanud ma etendust täielikult nautida. Mainin seda vaid selleks, et põhjendada, miks see postitus ilmub hilja, on lühem kui tavaliselt ja võib-olla ei anna edasi kogu lavastuse võlu. Aga minu isiklik "kvaliteedimärk" – see, et etenduse lõpus (või ka selle jooksul) tulevad pisarad silma – oli igatahes olemas. Teise vaatuse lõpp möödus väga märgade silmadega. Ja kuigi olin raamatut varem lugenud, ei mäletanud ma kõike täpselt, mistõttu püsis minus väike lootus, et äkki saab see lugu siiski ilusa lõpu. Kuigi Elmo Nüganen oli dramatiseeringus teinud romaanis mitmeid muudatusi, jäi lõpp siiski kurvaks – ja sain ausalt pisaraid valada.

Kui keegi mõtleb, miks üldse vaadata peaaegu 100 (tegelikult 90) aastat tagasi kirjutatud lugu, siis võin kinnitada, et puutepunkte tänapäevaga oli rohkesti. Ehkki tänapäeval ei jaga meid enam rangelt klassid nagu aadlikud ja talupojad, eksisteerivad siiski teatud „klassid“ – olgu see siis majanduslik või hariduslik taust. Samuti on tänases avatud maailmas aina tavalisem, et armastus leitakse teise rahvuse seast, ent ka seda ei vaadata alati heakskiiduga. Seega oli äratundmist ka tänasesse päeva, ja mul oli kahju, et mu enesetunne ei võimaldanud rohkem paralleele tõmmata.

Hoolimata sellest, et lugu lõpeb õnnetult, oli see minu jaoks ikkagi südantsoojendav. Eriti jäi kõlama mõte sellest, kui palju me end ise piirame, kuna ei jaga oma tundeid ja mõtteid õigel ajal. Näiteks etenduse lõpus selgus, et Erica ja Oskar oleksid võinud koos põgeneda – paruni luba selleks oli tegelikult olemas. Kuid kuna Erica ei saanud sellest Oskarile rääkida, otsustas Oskar aumehena mitte põgeneda. Nii juhtuski, et Erica abiellus kauge sugulasega ja mõlemad jäid elama oma armastuse kaotuse varju.

Esialgu tundus mulle kummaline, et lavastuses oli vaid kolm tegelast, sest romaanis on neid rohkem. Kuid kolmekesi mängimine väikeses küünis lõi hoopis intiimsema ja sügavama õhustiku. Lavakujunduses kasutatud elusad puud lisasid loole salapära. Minu peas tekkisid paralleelid justkui salajase võlumetsaga, kus Erica ja Oskar pimeduses kohtusid. Lava ise oli tagasihoidlik – puud, mõned poodiumid, üks diivan, tool ja laud. Just see lihtsus jättis vaatajale ruumi oma kujutlusvõimele. Näiteks stseen, kus Erica ja Oskar talvel hüvasti jätsid – laval polnud muutunud midagi peale nende mantlite, kuid dialoog ja näitlejatöö lõid nii tugeva atmosfääri, et ma nägin seda värsket lund ja tundsin külma, mida tegelased sel hetkel kogesid.

Ja loomulikult näitlejad. Lauri Saatpalut olin teatrilaval varem näinud paaril korral, Saara Piusi vist korra. Franz Malmsteniga oli see mu esimene teatrikogemus. Ma ei osanud neilt midagi väga konkreetset oodata, kuigi mul oli salajane lootus, et kuna kõik kolm on laulmisega seotud, äkki on lavastuses ka mõni muusikaline number. Spoiler: ei olnud. Kõik kolm meeldisid mulle oma orgaanilisuse poolest – nad olid laval usutavad ja huvitavad jälgida. Eriti paistis silma Saara Pius Erica rollis, kuna tema rääkis kogu etenduse saksa aktsendiga eesti keelt, mis tegi tema rolli keerulisemaks. Minu, saksa keelt mitteoskava vaataja jaoks, kõlas tema aktsent väga veenvalt. Kuulasin tähelepanelikult ja ei tabanud kogu etenduse jooksul ühtegi valesti hääldatud eestikeelset sõna – ja uskuge, ma otsisin neid!

Kokkuvõttes julgen lavastust kindlasti soovitada. Minu meelest on see täpselt selline, nagu üks suvelavastus olema peaks – mitte lihtsalt kerge meelelahutus, vaid ka sisuline elamus, mis paneb kaasa mõtlema. Samas ei jäta see lõpus vaatajat masendusse ega segadusse – pigem jääb hinge soe ja positiivne tunne (olgu, võib-olla mõjutas ka mu kerge palavik). Lisapunktid mängupaigale – Olustvere mõisa küün on paik, kuhu paljud ehk niisama ei satuks. Ja boonusena – lavastus toimub varjus, mis tähendab, et ka Eesti heitlik suveilm ei sega teatrielamust.

 

Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramaturg: Elmo Nüganen
Lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo

Osades:
Franz Malmsten – Oskar
Saara Pius – Erica
Lauri Saatpalu – Parun

Esietendus: 13. juunil 2025 Olustvere mõisa küünis, Viljandimaal.

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab TEMUFI kodulehelt.

Loe edasi

Uhkus ja eelarvamus (justkui)

 16. mail 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Elena Loit

Juhtub pigem harva, et inimesed mulle teatrilavastusi soovitavad – peamiselt seetõttu, et arvatakse, et olen juba kõike näinud. Siiski mainis üks sõbranna, et ta käis koos oma sõbrannaga vaatamas Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ ning see oli tema sõnul nii naljakas ja hea, et tal olid juba olemas piletid, et seda koos oma mehega uuesti vaadata. Pidin siis minagi kohe vaatama minema, et ise kogeda, kas tõesti on tegemist nii hea lavastusega.

Mulle tundub, et kui minusugune teatrifriik ühte lavastust mitu korda vaatab, siis see ei ole enam mingi eriline näitaja. Aga kui inimene, kes enda sõnul pole mitu aastat teatrisse sattunud, läheb sama lavastust uuesti vaatama, siis on see juba tugev kvaliteedimärk.

Nagu pealkiri vihjab, räägib lavastus Jane Austeni kuulsa romaani „Uhkus ja eelarvamus“ loost – aga mitte päris. Tegemist on šoti kirjaniku Isobel McArthuri kirjutatud looga Austeni ainetel. Sündmuste põhiraamistik on küll sama mis originaalteoses (kuigi ma ise pole veel raamatut lugenud, seega ei oska otseselt võrrelda). Nagu kavalehel öeldakse, saavad lavaloos kokku komöödia, Briti 20. sajandi popmuusika, Austeni romantiline armastuslugu ja ainult naisnäitlejad. Miks ainult naised, kui tegelaste seas on ka mehi? Nimelt jutustavad Austeni tuntud armastusloo teenijad, kes kehastuvad kõigisse rollidesse.

Üks peamisi põhjuseid, miks lavastus mulle meeldis, oligi see, et laval oli vaid viis naisnäitlejat, kes kehastasid kokku 16 erinevat tegelast – lisaks nendele teenijatele, kelle rollis nad lugu jutustasid. Mõned ümberkehastumised toimusid väga kiiresti: hetk tagasi oli teenija, juba järgmisel sekundil seisis laval pidukleidis rikas neiu või mundris mees. Ja see pole mõeldud solvanguna, aga miks nägi Adeele Jaago Fitzwilliam Darcyna ehk mehena parem välja kui proua Bennetina? Üldse oli äge vaadata, kuidas naised mehi nii veenvalt mängisid – ja muidugi ka erinevat tüüpi naisi ja tüdrukuid.

Lisaks sellele, et lavastus oli väga naljakas, tasub seda kindlasti vaatama minna ka näitlejameisterlikkuse pärast. Ma ei väsi kordamast: komöödia toimib siis, kui näitlejad selle hästi välja mängivad.

Lavastuses pakkusid nalja ka ootamatud kombinatsioonid: 19. sajandil toimuv tegevus koos Pringelsi krõpsupaki, suure prügikonteineri, 20. sajandi pophittide ja ropendavate naistega. Lugedes sellist loetelu, oleksin ma ilmselt olnud skeptiline, aga laval toimis see suurepäraselt. Nautisin kogu õhtut, naersin südamest ja tahan seda lavastust veel näha. Nautisin õhtut juba enne etenduse algust – laval oli suur pruun nahktugitool ja raamaturiiul, mis tuletas mulle meelde šoti mõisaid ja tekitas tunde, nagu oleksin ise tahtnud elada mõisas 19. sajandil.

Kui aga mõelda selle loo sügavamale sisule, siis polnud 19. sajandi naiste elu kuigi roosiline. Kogu see ebaõiglus – et naised ei saanud vanemate varandust pärida ja pidid abielluma vähemalt samast seisusest mehega, veel parem kui klass kõrgemalt – mõjub tagantjärele ikka üsna karmilt. Olen rõõmus, et elan vabal maal ja vabal ajal, kus naistel on rohkem õigusi ja kus nad saavad ka teatrilaval vabalt lustida ja maailma üle nalja visata.

Natuke tunduski, et see lavastus on tehtud naistelt naistele – kogu saal naeris kogu aeg ja mitmes kohas (mitte ainult laulude ajal) teeniti spontaanne aplaus. Samal ajal tundusid saalis istuvad mehed (vähemalt need, kes mu vaatevälja sattusid) kohati üsna unised – peaaegu neli tundi kestev etendus pani mõned neist tukkuma. Aga mine tea, võib-olla nad lihtsalt ei tundnud huvi teatri ega viisakate riiete vastu.

Võrreldes võrreldamatut, meenutas lavastus mulle natuke Eesti Draamateatri „Cafe Theatral’i“, peamiselt seetõttu, et ka seal kasutati tuntud poplugudele kirjutatud uusi eestikeelseid tekste, mis haakusid lavastuse sisuga. Kui Draamateatri kavalehel olid kõik laulutekstid olemas, siis Ugala lavastus oli välja toonud vaid ühe. Oleksin väga tahtnud kõiki sõnu lugeda – laulud olid nii kaasahaaravad, et oleks tore olnud neid koduski kavalehelt üle vaadata. Ja kuna ma pole suur muusikaekspert, oleks olnud abiks ka nimekiri originaallauludest – meloodiad olid tihti tuttavad, aga ei suutnud alati meenutada, kes neid algselt esitas ja mis pealkirjaga need olid.

Näitlejatest kedagi eraldi esile tõsta oleks ebaaus, sest kõik viis naist olid uskumatult andekad – nad laulsid, tantsisid ja mängisid kõik oma rollid suurepäraselt. Minu isiklikud lemmikud olid sel korral Adeele Jaago ja Jaana Kena, kes mängisid enim meesrolle ja kelle lavaloleku ajal ma kõige rohkem naersin. Eriti Jaana Kena kehastatud õde-venda Bingleyd olid nii humoorikad, et juba ainuüksi teda vaadates ajas naerma. Tegelikult tunduski, et ta laval improviseeris rohkem kui lavastaja ette nägi, ajades vahepeal isegi oma kolleege naerma. Näha, kuidas Adeele Jaago laval naerukrampidega võitles ja püüdis rollis püsida, oli vaieldamatult koomiline vaatepilt.

Selle suure nalja, naeru ja laulu kõrval ei jäänudki meelde süveneda lavastuse sügavamasse sõnumisse – võib-olla teinekord, sest olen üsna kindel, et lähen seda veel vaatama. Just sellist humoorikat teatriõhtut mul oligi vaja, eriti peale viimase aja teatrikülastusi, kus laval nähtud etendused pole eriti minu maitse olnud. Sain nüüd taas usu teatrisse tagasi ja selle tundega on hea suvelavastustele vastu minna.

Kes juba sügiseks teatriplaane peab, siis soovitan Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ soojalt. See on kindlasti üks neist lavastustest, mis muudab pimedad ja vihmased sügisõhtud märksa helgemaks.

 

Autor: Isobel McArthur
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Osades:
Adeele Jaago – teenija; proua Bennet; Fitzwilliam Darcy
Jaana Kena – teenija; Lillie; Charlotte Lucas; Charles Bingley; preili Caroline Bingley
Lauren Grinberg – teenija; Jane Bennet; George Wickham; leedi Catherine de Bourgh
Margaret Sarv – teenija; Elizabeth Bennet
Klaudia Tiitsmaa – teenija; Mary Bennet; Lydia Bennet; härra Collins; proua Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala teatri kodulehelt.

Loe edasi

Kivid sinu taskutes

 5. mail 2025 Kuressaare Teatri etendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Mari-Liis Nellis

Seda postitust on paslik alustada tsitaadiga lavastusest: “Elu on niigi raske. Inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater.” See tsitaat andis mulle ootamatult vastuse küsimusele, mis on mind viimastel aegadel painanud: miks ma teatrist sageli pigem keskpärase tundega väljun ja rõõmu asemel jääb püsima kerge pettumus? Kino kohta öeldakse, et sinna minnakse lootust ja unistusi otsima – teater seevastu pakub tihti just eluraskuste peegeldust.

Lavastus "Kivid sinu taskutes" räägibki filmimaailmast – täpsemalt sellest, kuidas Iirimaa väikesesse külakesse saabub Hollywoodi võttemeeskond. Kohalikud külaelanikud osalevad filmis ekstratena, mis mõjutab kogu kogukonna elu. Olles ise kunagi ühes filmis statist olnud, oli see teema mulle huvitav ja äratundmishetki jagus. Samas käsitleb lavastus laiemalt ka elu raskusi maal ning seda, kui valusalt võivad mõjuda purunenud unistused. Paljud, kes on maalt pärit, tunnevad end nendes lugudes ära – soovist pääseda kuskile suuremasse maailma ja unistusest midagi suurt saavutada.

Minu jaoks kõlasid need teemad väga tuttavalt ja olulistena. Ometi ei suutnud lavastus mind lõpuni kaasa haarata. Mõnel hetkel leidsin end isegi mõtlemast, millal etendus läbi saab – ja nüüd, kümme päeva hiljem, ei suuda ma enam täpselt öelda, miks see mulle ei meeldinud. Teemad olid mulle sobivad, näitlejatööd suurepärased – kas siis on asi minus? Kas olen vaimselt väsinud või oli lavastuses siiski mingi sisuline tühjus, mis mind ei kõnetanud?

Näitlejatööd olid tõesti nauditavad. Lavale astusid vaid kaks näitlejat – Markus Habakukk ja Tanel Jonas –, kuid kokku kehastati 15 erinevat tegelast. Habakukk mängis seitset ja Jonas kaheksat rolli. Vahel vahetusid tegelased lausa iga lause järel – ilma täiskostüümideta, kasutades vaid aksessuaare ja kehakeelt. See nõudis näitlejatelt erakordset meisterlikkust, mida nad ka kahtlemata demonstreerisid. Eriti meeldis mulle Markus Habakuke kehastatud vana mees Mickey – tema rollivahetus oli muljetavaldav ning hetkeks unustasin, et laval on noor mees.

Lavakujundus oli minimalistlik, kuid leidlik: kaks stanget kostüümidega ja mõned suured kastid, mis meenutasid filmitehnika kohvreid. See lihtsus lasi näitlejatel rohkem esile tõusta ega matnud neid dekoratsioonide alla. Just selline mobiilne kujundus sobib hästi rändlavastuseks.

Etenduses leidus ka mõned tantsunumbrid, mis mulle väga meeldisid. Mingil põhjusel on mind alati tõmmanud Iirimaa ja Šotimaa poole – juba lapsena vaatasin imetlusega Riverdance’i esinemisi. Kui Tanel Jonas ja Markus Habakukk laval iiri tantsu samme tegid, olin ma müüdud. Kahju vaid, et neid hetki nii vähe oli – rohkem tantsu ja muusikat oleks ehk kogu elamust tasakaalustanud. Muusikaline kujundus, mille autoriks on Veiko Tubin, oli hästi läbi mõeldud. Eriti jäi meelde lavastuse algus, kus kõlas efektne suurfilmidele omane tunnusmuusika – see lõi koheselt elevuse üles. Kahjuks see tunne etenduse jooksul tasapisi hääbus.

Teatri kodulehelt avastasin, et lavastusega kaasneb ka õppematerjal koolinoortele. See on kiiduväärt ettevõtmine – tööleht aitab etendust paremini mõtestada ja noortel teadlikumaks teatrivaatajaks kujuneda. Mul on isegi kahju, et minu kooliajal selliseid võimalusi ei olnud või vähemalt polnud need maapiirkonnas kättesaadavad.

Kokkuvõttes – puhtalt näitlejameisterlikkuse pärast soovitan lavastust vaatama minna. Kui lavastus osadeks lahti võtta, siis iga üksik komponent – teema, näitlejatöö, lavakujundus, muusika – on tugev. Aga miskipärast ei sündinud neist tervikut, mis mind tõeliselt puudutaks. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et "inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater."

 

Autor: Marie Jones
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Helikujundaja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tantsunumbrid seadnud: Juhan Kanemägi
Osades:
Markus Habakukk – Jake Quinn; Aisling; Mickey; Sean; John; Dave; reporter
Tanel Jonas – Charlie Conlon; Caroline Giovanni; Jock Campbell; Clem; Simon; Fin; vend Gerard; papa Harkin

Rohkem infot lavastuse ja mängukavade kohta leiab: kuressaareteater.ee

Loe edasi

Norman vallutaja

 15. mail 2025 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Urm

Kuigi mulle tavaliselt komöödiad väga ei meeldi, ootasin seekord huviga Endla teatri lavastust “Norman vallutaja”. Tundsin, et mul on vaja midagi kergemat ja humoorikat, mis aitaks igapäevamuredest korraks välja astuda. Komöödiat peab aga oskama teha – ainult siis on see tõeliselt nauditav.

Ma ei ole kindel, kas olen varem mõnda inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni näidendit Eesti lavadel näinud, aga kuskil mälusopis justkui on tunne, et midagi tuttavat olen varem näinud ja see meeldis. Ka tuttavatelt olin kuulnud selle konkreetse lavastuse kohta pigem positiivset tagasisidet, mis tekitas huvi. Tõenäoliselt mängis huvi tekkimisel rolli ka see, et Normanit kehastab Jan Uuspõld – nimi, mis paljude jaoks seostub naljaga.

Etenduse kohta ilmunud arvustusi lugedes jäi mulje, et tegu pole pelgalt komöödiaga. Lubati ka sügavamaid teemasid, nagu armastuse puudumine ja üksildus. Minu jaoks jäid need siiski tahaplaanile ning süvitsi nendesse ei mindud. Samas ei saa öelda, et lavastus oleks olnud kõrvulukustavalt naljakas – mõnes kohas sai küll muheleda, aga sellist pidevat, südamest tulevat naeru ei tekkinud. Isiklikult tundusid naljad kohati kulunud, ja oli hetki, kus publik justkui naeris seepärast, et "selles kohas peabki naerma", kuigi nali ise ei olnud eriti naljakas.

Mõned stseenid, eriti Jan Uuspõllu esituses, mõjusid mulle isegi tüütult – tema monoloogid kõlasid pigem tuimalt kui naljakalt. Tekitas küsimuse, kas tema puhul eeldatakse, et nimi üksinda toob nalja, olenemata sellest, mida laval tehakse või öeldakse. Minul see kahjuks ei toiminud.

Kõige rohkem pakkusid mulle nalja Regi (Priit Loog) aeglane ja kohmakas liikumine ning veterinaar Tomi (Nils Mattias Steinberg) lihtsameelsus. Kuigi ka need naljad hakkasid ühel hetkel end kordama – näiteks Loogi tagumiku liialdatud rõhutamine või Tomi rumalusele üles ehitatud naljad väsitasid lõpuks. Oli üks konkreetne stseen, kus mõtlesin, et siit võiks hea nalja saada – aga see jäi kuidagi realiseerimata. Ja ausalt öeldes, ilmselt ei mäleta ma sellest lavastusest varsti enam suurt midagi.

Kui lavakujundus avanes, märkis mu kaaslane, et ta on seda lavastust juba varem näinud, kuid ainus, mis talle meelde oli jäänud, oli see, et Uuspõllu tegelane hakkab kõigile naistele ligi ajama. Ilmselt ei olnud tegemist väga meeldejääva etendusega.

Lavastuse tegevus toimub, kuigi see ei ole otseselt välja öeldud, Inglismaa väikelinnas. Annie (Fatme Helge Leevald) hooldab oma voodihaiget ema, samal ajal kui tema õde ja vend on oma elu elama läinud. Annie igapäevaseks kaaslaseks on vaid kohalik veterinaar Tom ja mõned koduloomad. Ta igatseb armastust ja puhkust, kuid tundub, et tema ja Tomi vahele midagi ei teki. Jõulude ajal tekib Annie’l aga suhe oma õemehe Normaniga (Jan Uuspõld) ning ta plaanib temaga nädalavahetuse veeta. Selleks peavad Annie vend Reg ja tema naine Sarah (Kleer Maibaum) tulema ema eest hoolitsema. Kui Sarah saab teada Annie ja Normani suhtest, algab peredraama. Loomulikult ilmub kohale ka Normani abikaasa Ruth (Karin Tammaru), mis lisab segadust ja toob lavale uusi naljakaid hetki.

Näitlejatest jättis kõige sügavama mulje Kleer Maibaum, kelle Sarah oli närviline, ärritunud, aga samas tundlik ja tähelepanunäljas naine. Tema rollis oli sügavust ja sisu. Ka Fatme Helge Leevaldi Annie oli huvitavalt mitmetahuline – esialgu tagasihoidlik maatüdruk, hiljem enesekindlam ja otsusekindel naine. Karin Tammaru oleks võinud laval rohkemgi olla – tema kehastatud Ruth oli karismaatiline ja tugev karakter, kellelt ootasin rohkem.

Meestest mõjus kõige nõrgemana kahjuks Jan Uuspõld – tema lavaline kohalolu oli seekord nõrk ja kohati igav. Samas pakkusid Loogi ja Steinbergi karakterid oma lihtsuses ja koomilisuses siiski mõningaid naerukohti. Mõlemad oleksid võinud karakteritega veelgi sügavamale minna, aga juba praegune töö oli märkimisväärne ja näitas nende näitlejameisterlikkust.

Pean tunnistama, et etendus ei olnud nii igav, et keegi vaheajal lahkunud oleks – publik oli kohal ja saal täis. Ju see tähendab, et publikule lavastus meeldib. Võib-olla on minu „teatrisoolikas“ lihtsalt veidi rikutud ja rahulolematum. Samas märkasin ennast hoopis kostüümidele keskendumas – eriti meeldisid mulle Annie ja Tomi mahedates beežides toonides riided ja kummikud, mis lõid selge viite Briti maaelu kujutamisele filmides ja seriaalides. Samuti väärib mainimist Sarah’ naiselik ja maitsekas garderoob.

Kokkuvõtteks – ma ei saa öelda, et lavastus oli halb. Samas ei olnud see minu jaoks ka midagi erilist. Kui keegi tunneb, et selline kergem komöödia võiks meele järgi olla, siis minge kindlasti vaatama. Maitsed on erinevad ja kindlasti leidub vaatajaid, kellele see lavastus pakub rohkem kui mulle.

 

Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades:
Priit Loog – Reg
Kleer Maibaum – Sarah, Regi naine
Karin Tammaru – Ruth, Regi õde
Jan Uuspõld – Norman, Ruthi mees
Fatme Helge Leevald – Annie, Regi ja Ruthi noorem õde
Nils Mattias Steinberg – Tom

 

Rohkem infot leiab Endla teatri kodulehelt

Loe edasi

Uus tüdruk

 3. aprillil 2025 Ugala teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Järvet

Vabatahtlik töö on täiesti geniaalne asi, sest tänu sellele saab tasuta kogeda igasuguseid uusi asju. Või hoida raha kokku ürituste ja tegevuste pealt, kuhu te muidu niikuinii läheksite, aga nüüd saate lisaks elamusele veel telgitaguseid näha ja ise ühiskonda panustada. Regulaarsed blogi lugejad ilmselt teavad, et ma olen Põlva Kultuurikeskuses vabatahtlik ja nii mõnedki on minuga garderoobis jutustama tulnud, sest enamasti võib mind leida just garderoobist, harvem ka uksel pileteid kontrollimast. Suure teatrihuvilisena üritan end võimalikult paljude etenduste ajal graafikusse sättida, et siis saaksin ise pärast minna teatrit nautima. Et te ei arvaks, et ma ainult teatri pärast vabatahlik olen, siis olgu aususe huvides öeldud, et muidugi käin vahel ka kontserte nautimas. Mulle tundub, et meil on kuidagi kujunenud välja inimesed, kes tahavad rohkem kontserte nautida ja siis end graafikusse panevad ja siis mõned minusugused, kes rohkem teatrist vaimustuvad. Ja siis on mõned inimesed, kellel väga vahet ei ole.

Alustasin selle vabatahtliku töö jutuga seepärast, et ilma vabatahlikuks olemiseta poleks ma Ugala lavastust „Uus tüdruk“ ilmselt vaatama läinud. Kuigi üks kolleeg veebruaris pakkus mulle pileteid, kuna ta ise oli haigeks jäänud. Minu õnneks oli mul auto katki ja muud kolimisjärgsed toimetused vajasid sel õhtul toimetamist, et ma ei saanud raha eest tol korral teatrisse minna. Just arutasime oma kaasvabatahtlikuga, et kui me oleks oma raha eest piletid ostnud, siis oleks meil mõlemal rahast veidi kahju olnud. Iseenesest on see kummaline, sest me oleme mõlemad Põlvaga seotud ja peaksime seda väikese koha võimaluste puudust tundma, millest lavastus suuresti rääkis. Lavastuse tegevus toimub 80ndate lõpul või 90ndate alguses, kui midagi saada ei olnud ja inimeste ainus elevus oligi kellegi poolt välismaalt toodud uus ja põnev asi või siis igal õhtul telerist jooksvad seebikad. Nii ilmubki kogu külarahvas ühiselt teleri ette vaatama seebikat, kuni ühel hetkel lööb äike telekasse sisse. Pärast pauku ja suitsu hajumist leiavad külainimesed, et nende tuppa on sattunud seebikast tuttav Luisa Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Kuidagi tuleb selle uue olukorra ja uue tüdrukuga harjuda. Natukene utoopiline lugu minu jaoks ja ilmselt seetõttu ei haakunud ma ka teemaga nii palju, kui oleks võinud.

Kuigi see osa oleks võinud mulle tuttav olla, et tahaks maalt ära linna, sest maal pole mitte midagi. Kõik asutused on kinni pandud ja kohalike poolt juba ära lammutatud, alles on jäänud ainult vanad või rumalad inimesed, sest teised on kõik linna ära läinud jne. Ma arvan, et ma olen praegu juba selles vanuses, kus ma saan aru et tegelikult palju sellest mis maal toimub, on inimeste endi teha ja sageli inimesed, kes vinguvad et midagi pole väikelinnas või külas teha, ei tunne ise eriti mingite asjade vastu huvi. Näiteks olen kuulnud kuidas paljud kurdavad, et Põlva on täielik pommiauk ja seal pole midagi teha. Kõik poed pannakse kinni, riigiasutused kolivad minema jne. Jah, eks see ühelt poolt on tõsi, aga samas raamatukogus toimub kord kuus raamatuklubi, lisaks muud üritused. Kultuurikeskuses on vähemalt kord kuus teater ja mõni kontsert ning kino. Muusikakoolis toimuvad kontserdid, mängutubades korraldatakse üritusi nii lastele kui täiskasvanutele. Noortekeskuses toimuvad üritused. Spordivõistlused toimuvad jne. Ole ainult mees ja võta üritustest osa.

Seebikaid ma muidugi mäletan ka ja eks sai isegi seal 90ndate teises pooles andunult seebikaid vaadatud. Tegelikult vist vaatasin esimeses pooles ka, aga seda ma ise ei mäleta. Juttude järgi olevat mul isegi nukkude nimed olnud seebikatest võetud, stiilis see nukk on Prosta Maria ja see on Lihtsalt Maria. Ühesõnaga oleks võinud teema mulle veidigi kaasahaarav olla, aga ilmselt ma olingi 90ndatel veel liiga väike ja laval nähtuga mul seetõttu seosed puudusid. Mu kolleeg on seevastu minust mitukümmend aastat vanem ja tema kindlasti mäletab milline oli eluolu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, aga ka tema ei leidnud, et lavastus väga kõnekas oleks olnud. Vaadates mis inimesed publikusse tulid, siis võiks arvata et rohkem oligi lavastus mõeldud noortele inimestele. Kohati oli tunne nagu oleks mingi noortelavastus alanud, sest noori tuli minu meelest klasside kaupa teatrisse. Vähemalt rohkem oli neid küll kui tavaliselt. Seevastu vanemad inimesed läksid mitmed vaheajal ära, öeldes, et see lavastus pole päris nende maitsele.

Ühelt poolt ma mõistan, miks neil selline tunne tekkis. Lavastus põhineb Vaiko Epliku muusikal ja ega mina ka tema muusika eriline fänn pole. Ilmselt polnud ka need vanemad inimesed suured Epliku muusika fännid, või siis ärritasid neid laulusõnad, mis isegi minu üsna vabameelset kõrva häirima hakkasid. Kohati olid mõned laulud sellised, et mitu minutit järjest laulsid kõik tegelased laval lihtsalt „Mine munni“. Polnud just tõesti väga meeldiv kuulamine ja uskuge mind, ma tarvitan autoroolis olles väga palju vägisõnu ja seega see sõna „munn“ minu jaoks iseenesest väga häiriv ei ole. Aga kui ikka seda järjest korratakse, siis natukene muutub tülgastavaks. Kuigi laule saatev koreograafia oli isegi parem kui see ja mitmed teised laulud. Siiski tundus lavalugu minu jaoks veidi katkendlik ja muusikalised laulu- ning tantsunumbrid veidi kontekstist välja rebitud. Mulle oleks meeldinud, kui asi oleks rohkem terviklikum olnud. Praegu tundus libreto olevat ühtne tervik, aga vahele põimitud laulud rebisid terviku katki ja olid minu jaoks ikkagi eraldiseisvad esitused, mitte osa suurest tervikust.

Seega jäi minu jaoks etenduse sügavam mõte tabamatuks. Ometigi saan ma aru, et Laura ja Priit Võigemastil oli teksti kirjutades väga kindel visioon, et materjal on kõnekas ja tekst on dramaturgiliselt suurepärane. Ilmselt pean ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma ei taba suurt kunsti ära. Ma kujutan ette, et suurtele seebikafännidele (jah, ma tean et neid inimesi Eestimaal leidub) ja Vaiko Epliku muusika austajatele oleks etendus rohkem meeldinud kui mulle. Kuigi tegemist polnud kõige halvema lavastusega, mida ma näinud olen, sest mõned nauditavad asjad ma ikka leidsin, siis enda raha ma selle pileti ostmiseks kulutada poleks tahtnud ja pigem ei soovita seda ka teistel teha.

Nagu juba mainitud sai, siis koreograafia oli päris äge ja mõned kaklusstseenid olid ka humoorikalt naljakad, mitte vägivaldsed. Omamoodi tore oli ka see, kui seebika alguses kõik tunnusmeloodiat kaasa laulsid, sest eks see omal ajal niimoodi oligi. Võin ilmselt siiani mingit osa „Rosa Salvaje“ („Metsik roos“) tunnusmeloodiast oma sõnadega kaasa laulda, sest see lihtsalt kulus vaatamise jooksul pähe. Kui näitlejatest keegi ekstra välja tuua, siis meeldis mulle kõige enam vanainimene Liisat kehastanud Maarja Mõts. Tema vanarahvatarkused ja küürakil vaevatud olekuga kõndiv vanainimene, kes tantsustseenides kergejalgselt kaasa tantsis, oli lihtsalt kõige nauditavam rollisooritus. Mingi hetk vist jäi mul osa loost arusaamatuks seepärast, et ma ei pannud tähele mis lava teises nurgas toimub kuna ma vaatasin mida Liisa teeb. Seega midagi nauditavat ma ikka leidsin.

Kokkuvõttes mina lavastust enda tuttavatele ei soovitaks, aga kes tunneb et ta tahab kangesti Epliku muusikat nautida, siis teie võite riskeerida. Võite siis mulle pärast teada anda, kuidas teile lavastus meeldis.

 

Lavastajad ja autorid: Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika: Vaiko Eplik
Kunstnik: Kristjan Suits
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Muusikajuht ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Bändijuht: Kristjan-Robert Rebane
Bänd: Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk, Tobias Tammearu
Osades:
Tarvo Vridolin – Illar
Martin Mill – Kämmal
Terje Pennie – Lembi
Maarja Mõts – Liisa
Lauren Grinberg – Maria Luisa
Margaret Sarv – Monsa
Alden Kirss – Ragnar
Jass Kalev Mäe – Silver
Adeele Jaago – Triinu
Riho Ktsar – Velts

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi