Tsikaadide aeg

 30. oktoobril 2024 Rakvere Teatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Mul on kombeks teha ennatlikke järeldusi ja nendest lähtudes sageli hakkan tegelikkust võrdlema sellega, mis ettekujutus mu peas sellest tegelikkusest tekkinud on. Kahjuks kehtib see ka teatri puhul. Kui ma nägin, et Rakvere Teatris esietendub oktoobris lavastus „Tsikaadide aeg“, siis teadsin juba ainuüksi pealkirja järgi, et ma tahan seda vaadata. Sest mul tekkis seos sõnaga tsikaadid. Olin seda varem teatris kuulnud ja aju lõi alateadliku seose kahe erineva lavastuse vahel. Kuid kui ma hakkasin Rakvere Teatri lavastuse süžeed uurima, selgus et need lavastused, mille ma oma peas endamisi samasse punti olen liitnud, räägivad ka samal teemal. Mõlemad räägivad ühe perekonna loo pärast seda kui isa surm on lapsed kokku toonud ja päevavalgele ilmuvad mitmedki seni varjul olnud saladused. Seega oli minu jaoks täiesti loomulik valik, et ma lähen Rakvere Teatri uut lavastust vaatama.

Kindlasti tahate te teada, mis see teine lavastus oli, millega mu aju võrdluse lõi? Ehk on keegi veel samasuguse ajuga nagu minul ja on juba oma peas selle teise lavastuse välja mõelnud. Kui tahate, võite kommentaaridesse jätta millise lavastuse peale teie mõtlesite. Aga minu aju lõi kohe seosed 2010. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastusega „Augustikuu“, kus Ita Ever kohe etenduse alguses lausub „August, minu kuu. Tsikaadid siristavad ja suvevalgusest saab suveraev“. Ka see lavastus räägib perekonna suhetest, aga selle erinevusega et seal läheb isa alguses kaduma ja siis selgub et ta tegi enesetapu ning kõik sugulased tulevad matusteks kokku ja hakkavad omavahelisi probleeme lahendama. Kuna mulle Draamateatri lavastus väga meeldis, siis kandsin need positiivsed emotsioonid sarnasuste põhjal kohe ka Rakvere lavastusele üle ja hakkasin lavastust väga ootama.

Suures õhinas jäi mul tähelepanuta pisike tõsiasi, et „Tsikaadide aeg“ on tragikomöödia, mitte perekonnadraama. Teadupärast mulle perekonnadraamad meeldivad, tragikomöödiad mitte nii väga. Kuigi õnneks avastasin ma selle alles peale etenduse nägemist, et tegemist on tragikomöödiaga ja seega see teadmine mu teatrielamust ei kahandanud. Ise ma veel etenduse ajal mõtlesin, et küll mul on ikka imelik huumorisoon, et ma perekonnadraama ajal nii palju naerda saan. Selgub, et tegelikult naersin ma ikka komöödia üle. Samas pean tunnistama, et eks minu mõistes klassikalise perekonnadraama jaoks oli lavastuses draamat ikka väga vähe ja see häiris mind isegi etenduse ajal. Mõttes lausa kirusin teatrit, et nad ei oska korralikku perekonnadraamat ka teha. Nüüd selgub, et nali oli minu kulul ja ma peaksin ise rohkem süvenema, mida ma vaatama lähen. Esimene vaatus oli selline, et vaatame mis suunas lugu üldse edasi minema hakkab, aga lootust millekski huvitavaks oli. Teine vaatus justkui ketras seda sama teemat ja mingit erilist sisulist arengut ei olnud, samas mõned uued tahud ikka välja toodi, mis seda põnevust minu jaoks veidi üleval hoidsid. Seega lootsin veel teisel vaheajal, et kolmas vaatus tuleb kõva pauguga kus nö „potil kaas pealt ära lendab“ ja kõik saladused tuuakse päevavalgele ja lahendatakse ära. Kahjuks minu loodetud finaal jäi tulemata ja kui lõpuaplaus kõlas, jäin mõtlema, et ega ma tegelikult perekonna saladustele jälile ei saanudki, millest on tõsiselt kahju. Aga eks see ongi tragikomöödia osa, et kõiki saladusi ei pea suurte draamade saatel ära lahendama.

Teemad, millele vihjati olid muidugi tõsised, alates rassismist ja antisemitismist kuni pedofiiliani välja. Ma oleks tahtnud ikkagi teada saada, et kelle oma ja miks see fotoalbum oli, sest sellele seletust lõpuks ei tulnudki. Ja miks Rainer Elhi kehastatud Rhys end nende fotode vaatamise järgselt rahuldama hakkas. Võib-olla olen ma liiga rumal ja lihtsalt ei saanud ilmselgele pihta, aga mind jäi kummitama, et mis nende surnud mustanahaliste inimeste piltidega siis lõpuks toimus. Sest kogu tegevus keerles nende ümber. Teised asjad ikka räägiti lõpuks välja, et kes on lahutanud ja kes on tööd kaotamas ja kes on narkosõltlane ja alaealisega lubamatus seksuaalsuhtes olnud, aga kogu fotode lugu jäigi lahtiseks. Kuigi teemad olid üsna keerulised, siis jäi minu jaoks kõlama see, et me ei tohiks teha ennatlikke järeldusi ja peaksime alati ka teise poole ära kuulama, enne kui kedagi sildistama ja endast eemale lükkama hakkame. Tegelikult ei tea me kunagi mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta niimoodi käitus, isegi siis kui see teine inimene on meie lähisugulane ja me arvame teadvat mida ja miks ta tegi.

Üldiselt mulle siiski tundus, et kuna tegemist on tragikomöödiaga, siis nendele tunnete ja draamade välja mängimisele väga palju lavastus ei keskendugi. Või oli asi lihtsalt selles, et tegemist oli alles teise etendusega ja seega pole lavastus näitlejatele veel nii omaseks saanud, et kõik nüansid publikusse edasi kanduksid. Kindlasti tegi minu nähtud etenduse keeruliseks ka see, et tegemist oli külalisetendusega ja kuna etendus oli alles viis päeva varem esietendunud, siis oli näitlejatel kindlasti uues kohas keerulisem nii värsket lavastust mängida. See asjaolu ilmselt tingis ka selle et etendus oli veidi rabedam ja ei haaranud publikut kogu täiega kaasa. Ilmselt ehmatas mõningaid inimesi ka etenduse pikk kestus, aga nii mitmedki inimesed otsustasid vaheaegadel saalist lahkuda, sest nende sõnul ei liigu etendus edasi ja kaua nad seda ühe teema ümber soigumist ikka vaatavad. Tõesti, ka mulle tundus kohati, et pidevalt käiatakse samasid teemasid ja lavastuses pole mingit kaasahaaravat rütmi, mis paneks mind ennastunustavalt laval toimuvale kaasa elama. Ühesõnaga mingi energia oli puudu ja draamat oli minu jaoks liiga vähe.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on etendusest muidugi juba üle nädala möödas, aga vahetult etenduse vaheajal ja pärast etendust kirja pandud märkmetest ei leia ma, et muusika oleks näiteks minus mingit emotsiooni tekitanud. Tahaks küsida, et kas lavastuses üldse oli muusikaline kujundus, aga kuna kavalehel on muusikaline kujundaja välja toodud, siis ilmselgelt oli mingi muusika olemas, aga minu jaoks muusika sel korral lavastusele mingit lisaväärtust ei loonud. Lavakujundust ma siiski mäletan, aga seda ka suuresti seetõttu, et mingid paralleelid tekkisid mul ka lavakujunduse osas „Augustikuu“ lavastusega. Nimelt trepp teisele korrusele, mida mööda pidevalt üles-alla liiguti ning esimesel korrusel olevad uksed, mis viisid õue ja kööki. Tegelikult päris tavaline lavakujundus, kui on vaja maja kujutada, seega jälle mitte midagi erilist. Samas lavakujundust ma siiski mäletan, sest see oli minu hinnangul rohkem etendusse kaasatud kui muusika. Kuna sel korral toimus tegevus siiski pool aastat tühjana seisnud majas, siis andsid igasugused kastid ja majas valitsev segadus lavastusele teatud salapärase kihistuse juurde. Kuigi selle segaduse ja kastihunniku seest oleks võinud rohkem saladusi välja tulla kui ainult üks fotoalbum.

Kuna tegemist on ikkagi tragikomöödiaga, oli minu kõige lemmikum stseen kogu etenduse jooksul see kui kogu perekond üksteisele kallale läks ja teineteist rusikatega löödi ja teise toanurka visati. Siis tundus mulle, et nüüd hakkab asi kusagile arenema, aga kahjuks läks peale seda kaklusstseeni kõik sama rada edasi. Ainsaks nauditavaks stseeniks kogu lavastuse jooksul jäigi minu jaoks humoorikas ja veidi üle võlli kaklusstseen, millest pääsesid ainult lapsed. Kaklusstseen oli kohati nii üle võlli nagu vaataks mõnda šketsi või Benny Hilli komöödiat. Lisaks sellele ühele nauditavale stseenile olid siiski ka mõned nauditavad osatäitmised. Mulle meeldis kõige rohkem Riverit kehastanud Laura Niils, kes oma välimuse ja jutu poolest tundus olevat vabameelne hipi, kuid sügaval sisimas oli tema see, kes perekonda julgustas oma probleemidega tegelema ning neid probleeme ka teistega jagama. Parajalt mitmekülgne roll, kus Niils sai oma näitlejaandeid suurepäraselt demonstreerida. Minu jaoks positiivse üllatusena mõjus ka Ülle Lichtfeldt, keda ma olen Rakvere Teatri lavastustes palju näinud, kuid mingil hetkel tundus mulle, et kõik tema rollisooritused on kuidagi sarnased, aga sel korral nägin ma tema kehastatud Tonis midagi sellist, mida ma varem näinud ei olnud ja mul oli Lichtfeldti mängu huvitav vaadata. Teised otseselt ka halvasti ei mänginud, aga seda ekstra erilist nüanssi teiste mängus mulle sellel õhtul silma ei jäänud. Seda pisikest miskit, mis paneb sind ootama, et näitleja uuesti lavale tuleks, et näha millega ta järgmine hetk sind üllatab. Kuigi kooliõpetajalikult võiks öelda, et tubli rollisooritusega said kõik hakkama.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga rahule, kuigi veel rohkem oleks mulle teatriõhtu siis meeldinud kui lavastus oleks olnud korralik Ameerika perekonnadraama, mitte ainult Ameerika perekonnadraamadest inspiratsiooni saanud. Hetkel polnud lavastus nagu üks ega teine, ei perekonnadraama ega tragikomöödia. Ehk muutub ajapikku lavastus ka tegijatele rohkem omaseks ja tuleb seeläbi ehk mõni huvitav alatoon sinna juurde, mis vaatemängu pakub. Kuigi hetkel lavastuse kohta mul otseselt midagi halba öelda ei ole, jäi mingi steriilsus siiski lavastuses kajama, mis ei lubanud mul lavastust täielikult nautida ja ajas mind pingesse. Lavastust soovitan vaatama minna nendel, kes on tõsisemad teatrihuvilised, sest teiste jaoks võib 3 tundi ja 25 minutit ületamatult pika ajana tunduda. Ilmselt sobib lavastus rohkem neile kes perekonnadraamadest ja rohkem kaasa mõtlemist vajavatest lavastustest lugu peavad. Kuigi naerda saab ja musta huumorit tehakse, pole lavastus siiski nii lihtne ja lõbus, et lihtsalt ajaviiteks teatrisse minna kui sa pole teatris väga pikka aega käinud ja tahaksid kergemat meelelahutust.

 

Autor: Branden Jacobs-Jenkins
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Tõlkijad: Anne Lange ja Lauri Saaber
Kunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Malle Maltis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Osades:
Ülle Lichtfeldt – Antoinette (Toni) Lafayette
Tarvo Sõmer – Beauregarde (Bo) Lafayette
Margus Grosnõi – François (Franz, Frank) Lafayette
Natali Väli – Rachael Kramer-Lafayette
Laura Niils – River Rayner
Rainer Elhi – Rhys Thurston
Marion Tammet – Cassidy (Cassie) Kramer-Lafayette
Petra Liisa Pilv või Viktoria Väli – Annabel Kramer-Lafayette

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2024: oktoober

Endale tundus, et oktoober oli lugemise mõttes tagasihoidlik kuu ja tegelikult oleks tahtnud palju rohkem lugeda, aga aega ei olnud. Peamiselt polnud aega seetõttu, et töö juures hakkas kõndimise väljakutse ja kogu see aeg, mille ma muidu veetsin diivanil raamatut tulgedes, tuli nüüd õues kõndides mööda saata. Siiski viis raamatut on pigem hea tulemus, eriti kui arvestada seda, et teatrisse sattusin ka sel kuul täpselt viis korda, mis on ka päris arvestatav tulemus. Põhiliselt lugesin see kuu põnevikke ja krimkasid, ning lõpetuseks sattus üks peaaegu reisiraamat ka sekka. Eks Oktoober olegi selline õuduste kuu, kus põnevikud ja krimkad igati asjakohane lugemine on.

1. Kristen Perrin "Kuidas lahendada omaenda mõrva?" - See raamat sattus mulle pooljuhuslikult maal ema pool olles näppu. Kuigi valikus oli ka teisi krimipõnevikke, otsustasin selle raamatu valida just pealkirja tõttu. Tegelikult ma ei kahetse seda valikut üldse, sest raamatu lugemine edenes kiiresti ja sain raamatu ühe päevaga läbi loetud. Raamat räägib vanaprouast, kes 17-aastasena saab ennustuse, et ühel päeval ta mõrvatakse ja kuna tol hetkel noor neiu võtab seda ennustust väga tõsiselt, kahtlustab ta kogu oma elu jooksul oma mõrvas kõiki. Kuni ühel hetkel ongi proua mõrvatud ja tema surma hakkab lahendama tema vennatütre tütar. Minu jaoks oli raamatus piisavalt põnevust, kuid samas oli raamat kirjutatud ladusalt ja kohati humoorikalt. Nagu selliste raamatute puhul alati, proovisin ka sel korral mõrvarit ära arvata, aga mõned süžee keerdkäigud olid nii ettearvamatud, et mõrvarit mina arvata ei suutnud. Soovitan lugeda kõikidel neil, kellele sellised lihtsamad krimiraamatud meeldivad. Kõhedusjudinaid raamatut lugedes peale ei tule, aga minu meelest täiesti nauditava lugemiselamuse saab küll.

2. Anthony Horowitz "Lause on surm" - Tegemist on teise osaga Horowitzi krimiraamatute sarjast, kus peategelaseks tema ise koos detektiiv Hawthornega. Kui esimene osa mulle täitsa meeldis, siis selle raamatu lugemine venis kohe väga. Minu jaoks ei edenenud raamatu algus kohe kuidagi ja sundisin end lugema. Lõpp läks juba veidi huvitavamaks, aga ikka mitte nii huvitavaks, et raamatut käest ei suudaks panna. Kui  väga aus olla, siis minu meelest kipuvad Midsomeri mõrvad ka venima ja eks ole nendegi süžee Horowitzi kirjutatud. Ju pole tema stiil lihtsalt minu maitse. Kuigi seda peab küll tunnistama, et ta suudab päris korralikult jälgi segada ja mõrvari ära arvamine pole üldse lihtne. Lisaks pakub selle seeria puhul lõbu ka ära arvamine, et kui palju raamatust on tegelikkus ja kui palju fantaasia, sest kuna Horowitz on ennast tegelaseks kirjutanud, siis võib eeldada et teatud faktid ja tegelased tema päris elust on ka siia raamatusse jõudnud. 

3. Daniel Hurst "The Perfect Nurse" - See vist on täiesti esimene ingliskeelne juturaamat, mille ma olen ühe hooga läbi lugenud. Tellisin raamatu suvel, sest mõtlesin et täitsa huvitav oleks lugeda põnevikku, milles tegelaseks õde. Kui seni on kõik minu ingliskeelsete juturaamatute lugemise katsetused luhtunud, sest aju lihtsalt ei suuda piisavalt palju keskenduda, läks sel korral raamatu lugemine ludinal. Kohati tundus alguses, et kus see põnevus on, aga siis hakkas juhtuma. Lõpuks juhtus nii palju, et kõik sündmused, mis alguses tundusid täiesti normaalsed, keerati üllatuslikult ümber. Ja siis hakkas ikka juhtuma nii palju, et lugu võttis peaaegu igal leheküljel uued ootamatud pöörded. Kuna selle autori arsti seeria raamatuid on eesti keelde tõlgitud, loodan ma et ühel päeval saab ka õe seeria raamatuid eesti keeles lugeda. Kes inglise keelt valdab, siis soovitan lugeda.

4. Daniel Hurst "The Nurse's Lie" - See raamat oli mul tegelikult Šotimaa reisil kaasas, aga õnneks või kahjuks oli reisil nii palju tegemist, et raamatu lugemiseni ma ei jõudnudki. Õnneks seetõttu, et eelmine raamat "The Perfect Nurse" on tegelikult sarja esimene raamat ja nüüd oli teist raamatut palju parem lugeda, kui eellugu teada oli. Tehniliselt oleks seda raamatut saanud ka ilma esimese osata lugeda, sest kõige olulisem osa eelmises raamatus juhtunust, tuuakse siin ka välja, aga tervikpildi mõttes oli praegune järjestus parem. Kuigi raamatu tutvustuses lubati üllatuslikku sisupööret, siis mina sellest raamatust seda ei leidnud. Esimeses osas oli neid ootamatuid sisupöördeid ikka rohkem. Siin polnud minu meelest ka nii palju põnevust, sest suuresti tegeleti esimeses osas toimunud kuritegude varjamisega ja kogu põnevus oli nendega seotud. Natukene oli uut sisuliini ka sees, aga see oli üsna etteaimatav. Seega mulle meeldis esimene osa rohkem.

5. Laura-Liisa Klaas "Mugavuspagulase päevaraamat" - Raamat jäi mulle Apollo sooduskampaania ajal silma ja ostsin selle ära. Tegemist on päeviku vormis raamatuga, milles Eestist Ühendkuningriiki kolinud Laura enda elust ja olust kirjutab. Mulle meeldis raamat peamiselt seetõttu, et kuigi algselt reisis Laura koos oma kaksikõega Suurbritanniasse, siis raamatus kajastab ta oma edasist teekonda Suurpritanniast Iirimaale ja sealt Šotimaale. Eriti meeldisis mulle need Šotimaa osad kõige rohkem sest huvitav oli lugeda mida kohalik inimene (kui inimene on juba pikka aega samas riigis elanud, siis võib juba teda kohalikuks nimetada küll) arvab nendest turistilõksudest, mida ma alles hiljuti vaatamas käisin ja mis mulle suure elamuse pakkusid. Tegelikult raamatu lugemine tekitas veelgi suurema soovi omal käel Šotimaale minna, et saaks kõik need ägedad kohad ka ära vaadata kuhu ehk nii palju turiste ei satu. Tegemist pole siiski päris reisiraamatuga, seega ilmselt sobib lugemiseks neile, kes tahavad ühe välismaale elama kolinud eestlanna mõtteid lähemalt tundma saada.

Loe edasi

Kolm musketäri

 23. Oktoobril 2024 Komöödiateatri lavastus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Lelumees

Tänu sellele või selle tõttu, et ma olen Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses vabatahtlik, saan osa mitmetest sellistest kultuurisündmustest, millest ma muidu ilmselt osa ei saaks. Peamiselt seetõttu, et vabatahtlikuna saan ilma piletit ostmata kontserte ja etendusi külastada. Kirjutan seda ainult seetõttu, et te paremini mõistaksite miks ma sel korral käisin vaatamas lavastust, mille puhul olin ma juba ette skeptiline, kuigi ma üritasin siiski oma negatiivseid mõtteid eemale peletada, sest äkki sel korral Komöödiateater suudab mind üllatada. Ei suutnud.

Olen aastate jooksul ikka päris mitut Komöödiateatri lavastust näinud ja kui esimene kokkupuude oli väga positiivne, sest siis ei teadnud ma teatrist veel midagi ja eks varateismelisena vaatadki asju teistmoodi. Igatahes Ray Cooney komöödiad „Ei või olla“ ja „Ei või olla 2“, mis praegu kannavad vastavalt nimetusi „Oi Johnny“ ja „Võrku püütud“, olid naljakad ja jätsid Komöödiateatrist positiivse mulje. Aastad möödusid ja ma sain täiskasvanuks ja hakkasin teatri vastu rohkem huvi tundma. Kuna Komöödiateatri suur pluss on see, et nad sõidavad oma suvetuuridel ka väiksematesse Eesti maakohtadesse, siis sattusin ikka aeg-ajalt nende lavastusi vaatama. Kahjuks siis kogemused enam nii positiivsed ei olnud. Lavastustel oli haltuuramaik juures, sest tundus nagu kostüümide ja lavakujunduse peale on minimaalselt raha kulutatud (kui sedagi), et ikka rohkem tasu saaks endale jätta. Lisaks polnud ka tekst ja lavastajatöö eriti positiivsed ning seetõttu oli vahel näitlejaid laval lausa piinlik vaadata. Ometigi leian ma nüüd jälle end Komöödiateatri etendust vaatamast.

Etteruttavalt ütlen ära, et see siin on ainult minu arvamus ja minu mõtted. Kuigi ma ei jäänud etendusega väga rahule, kuulsin peale etendust garderoobis siiski päris mitut inimest, kes kiitsid et nii hea etendus oli, sest argimuredele ei pidanud mõtlema ja väga palju sai naerda. Jah tõesti, mõned inimesed naersid väga palju, samas kui arvestada seda palju inimesi saalis oli, siis julgen väita, et kogu saal pigem ikka nii palju ei naernud. Kuna tekst pole välismaa autori poolt kirjutatud ja siis kohandatud, vaid ongi kirjutatud Ivo Parbuse poolt spetsiaalselt selle lavastuse jaoks, siis leiavad teemade hulgas kajastamist mitmed Eesti olulised töö ja rahaga seotud probleemid. Iseenesest peaks see tähendama seda, et kõik saavad naljadest aru ja leiavad midagi mille üle naerda. Jah, ma pean tõdema, et ka mina sain paaril korral naerda, aga mulle oleks lavastus ühe tervikuna rohkem meeldinud. Nagu lavastuse plakatil lubatakse, siis näeb laval 24 erinevat rolli kolme erineva näitleja esituses ja kaheksat erinevat lugu.

Võib ju tunduda, et kaheksa erinevat lugu on parem kui üks teatrilavastus, aga kuigi mulle Tujurikkuja meeldis ja olen internetiavarustest ka vanema aja šketsisaateid vaadanud (eelkõige Ita Everiga eesotsas), siis nende praeguste šketside puhul jäi midagi minu jaoks siiski naljast puudu. Enda meelest jõudis mulle kohale ka püant, mida šketsidega edasi anda taheti, aga see polnud naljakas. Minu jaoks kõige naljakam oligi esimene škets kus heideti nalja Eesti Filmi üle, et selleks raha pole ja tuleb odavalt läbi ajada. Peamiselt pakkus see mulle nalja seetõttu, et mu enda peas tekkis paralleel Komöödiateatriga, kes ilmselgelt üritab võimalikult odavalt ja väheste vahenditega teatrit teha. Kõik need „lugege mu huultelt“ ja „raha ei ole ega tule“ naljad läksid minust aga mööda, sest neid on nii palju juba igal pool korrutatud, et see ei tundunud minu jaoks enam naljakana. Tõe huvides siiski toon välja selle, et saalis viibis ka neid kes nende lausete peale lausa aplodeerima hakkasid.

Nagu mu kaasvabatatlik ütles, siis tema jaoks jäi pealkiri „Kolm musketäri“ arusaamatuks, sest musketäridest räägiti ainult esimeses ja viimases šketsis. Pigem oleks võinud tema sõnul lavastuse pealkiri olla „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Õnneks või kahjuks tundus mulle, et tema mõte oli ka see, et pealkiri oleks võinud ka publiku kohta käia, kes etendust vaatama tuli, sest tema ühines selle mõttega, et niisama ja piletiga ta etendust vaatama poleks kindlasti tulnud, kui ta poleks vabatahtlikuna tööd teinud. Seega pigem midagi väga nauditavat selles teatriõhtus ei olnud.

Kõige enam ehk nautisin mõnda üksikut šketsi kus Marika Korolev ja Marika Barabanštšikova siiski tõeliselt head rollid tegid. Kõige enam meeldis mulle stseen kus Korolev kehastas vana meest, kes koolitas noori poliitikuid. Selles stseenis oleks Korolevi isegi raske olnud ära tunda, kui ei oleks teadnud, et see tema on. Ka Barabanštšikova erinevaid rolle oli huvitav vaadata, sest iga karakter oli veidi erineva olemisega. Kolmandana oli laval Henrik Norman, kes minu jaoks oli näitlejatest kõige üheplaanilisem ja kui naised vahetasid etenduse jooksul korduvalt kostüüme, siis Normani kõik erinevad tegelaskujud vahetasid ainult pluuse ja parukaid ning iga rolli tegi ta dressipükste ja crocsidega. Eks neid kostüümivalikuid, millest ma päris lõpuni aru ei saanud, oli veel teisigi, kuid ilmselt on viga minus.

Üldiselt mina naerda ei saanud ja kuigi lavastus polnud sel korral minu jaoks nii suure haltuuramaiguga kui mõni varasem Komöödiateatri lavastus, siis mina pigem soovitaksin siiski inimestele midagi muud vaatama minna. Samas kui see on kogu aasta või poolaasta jooksul ainus etendus, mis otse koju kätte tuuakse ja teil teatri osas väga kõrgeid ootusi pole, siis võib see etendus isegi päris hea meelelahutus olla.

 

Autor: Ivo Parbus
Kunstnik: Riina Vanhanen
Osades: Henrik Norman, Marika Korolev, Marika BarabanStšikova

Loe edasi

Vend Antigone, ema Oidipus

 10. Oktoobril 2024 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Eesti Draamateater

Alustan seda postitust suure häbiga, sest esiteks pole suur teatrikriitik, nagu paljud mind kutsuvad, varem näinud vist mitte ühtegi Tiit Ojasoo lavastust ning ega ma suurem antiiktragöödiate ekspert ka pole. Kuigi teatriajalugu õppinuna võiks antiiktragöödiad mulle selged olla ja Tiit Ojasoo nimi on selline, et tema peaks iga teatrikriitiku huviorbiidis olema. Ehk siis see on ehe näide sellest, et ma polegi nii suur teatriekspert kui ehk arvatakse. Õnneks või kahjuks sai nüüd kaks kärbest ühe hooga löödud ja nägin ära Tiit Ojasoo lavastatud “Vend Antigone, ema Oidipus”, mis on Mati Undi töötlus erinevatest antiiktragöödiatest. Tehniliselt võttes peaks juba kooslust Unt/Ojasoo olema iga teatriarmastaja jaoks piisav põhjus, miks teatrisse minna. Aga minu jaoks polnud see väga oluline põhjus enne kui ma sattusin lugema ainult kiitvaid arvamusi/arvustusi. Tuli siis ka endal sammud Draamateatri poole vedada, et see paljukiidetud lavastus ära vaadata.

Õnneks kestab lavastus peaaegu 5 tundi (koos kahe vaheajaga on kestvuseks 4 tundi ja 35 minutit), mis tundub, et peletab paljud teatrihuvilised eemale, sest erinevalt paljudest teistest Draamateatri lavastustest, on sellele veel pileteid täitsa saada. Eks paljud minu tuttavadki vaatasid mind veidi imestusest pikaks vajunud näoga, kui kuulsid millest lavastus räägib ja kui kaua see kestab. Tundub nagu ükski täie mõistuse juures olev inimene ei lähe teatrisse vaatama lavastust, mis kestab peaaegu viis! tundi ja mille tegevus toimub Antiik-Kreekas. Kui seda postitust peaks keegi sama suure skepsisega inimene lugema juhtuma, siis ma võin kinnitada, et kaks vaheaega on täpselt paras ja tänu nendele ei saa arugi, et etendus nii kaua kestab. Lisaks on etendus ise muidugi ka omaette vaatemäng ja tasub juba seetõttu teatrisse minna. Minuga samal etendusel oli väga palju koolinoori ja nad kõik suutsid täiesti okeilt kogu etenduse aja vastu pidada. Keegi ei teinud keset etendust lolle nalju ega passinud telefonis, kõik kuulasid ja vaatasid ja reageerisid igati adekvaatselt laval nähtule. Ma ilmselt oleksin ka gümnaasiumis olnud nõus teatris “Kuningas Oidipust” vaatama selle asemel, et seda raamatust lugeda.

Minu kooliajast on muidugi pikk aeg möödas ja ega ma väga ei mäletanud enam, millest “Kuningas Oidipus” rääkis, välja arvatud see oma emaga abiellumise ja magamise teema. Kuigi kõik kolm vaatust keskenduvad erinevatele teemadele ja Mati Undi sõnade järgi on tegemist nn “Teeba tsükliga”, pole lavastuses kasutatud ainult Antiik-Kreeka tekste. Etendust vaadates sain aru, et lavastuses on palju kasutatud eesti rahvalaule, aga kavalehte süvenedes nägin, et lisaks on kasutatud ka mitmeid tänapäeva Eesti luuletajate tekste ning muuhulgas ka katkendeid Aleksander Puškini teosest “Pidu katku ajal”. Seega peaksid kõik huvilised midagi enda maitsele leidma.

Peab siiski tunnistama, et proosa tekst on siiski suuresti antiigist pärit ja seega räägib läbi erinevate antiiktekstide sellest mis ja kuidas Teeba linnas juhtus. Just laulusõnad on need, mis tuginevad teistele tekstidele. Aga muusikalist osa ja laule on lavastuses nii palju, et kohati tekkis mul tunne nagu vaataks muusikali. Ehk on see ka üks peamistest põhjustest, miks lavastus kaasahaaravana mõjus, sest kogu antiiktragöödiate raskus kadus muusika ja hoopis teise sisuga laulude vahele ära. Mulle meeldisid eriti rahvalaulude töötlused, kus kohati olid originaalsõnad asendatud antiikteostest või siis teiste hilisemate autorite teostest tuttavate sõnadega, aga laulu esituse järgi oli ikka aru saada, et tegemist on itkulauluga. Minu eriline sümpaatia kuulus muidugi näiliselt lõppematule “Mehetapja Maie” laulule, mis lavastusele mõnusalt hoogsa avapaugu pani. Kohati tundus mulle, et Hilje Murel jääbki seda laulma, sest tüüpilisele eesti rahvalaulule omaselt ei tahtnud laul kuidagi otsa saada. Igatahes piisas esimesest viiest minutist kogu etenduse jooksul, et aru saada miks Murelit just selle laulu esitamise eest eelmise teatriaasta lõpus nii ohtralt kiideti. Ma võtaksingi lavastuse kokku lausega: „Antiiktragöödiad ja Antiik-Kreeka mütoloogiad Eesti rahvalaulus“. Kellele meeldivad rahvalaulud ja antiikkirjandus, siis ilmselt tasuks lavastust vaatama minna, kui seda veel näinud ei ole.

Kuigi siin on jällegi oht, et Mati Undi tekst ja Tiit Ojasoo lavastus on konservatiivsemale publikule veidi liiga ekstravagantne ja see võib teatrielamust rikkuda. Kellele ikka meeldiks teatrilaval verega pritsimist vaadata, isegi siis kui tegelikult oli tegemist punase värviga, oli midagi selles värvi pritsimises sellist, mis oleks mind häirima hakanud, kui mu igapäeva töö poleks nii tugevalt vere ja teiste kehavedelike nägemisega seotud. Seega tahan öelda, et äkki nõrganärvilistele see lavastus siiski pigem ei sobi. Eriti kui mõelda ka nende teemade peale, mida antiikkirjanduses meeleldi käsitletakse. Teine stseen, mis mind veidi häiris oli see, kui Hilje Mureli kehastatud Agaue tapab suures peouimas oma poja kuningas Pentheuse (Gert Raudsep), pidades teda lõviks ja tuleb teistele bakhandidele lõvi pead näitama. Kuna pea oli tehtud Raudsepa näo järgi, nägi Pentheuse pea välja täpselt nagu Gert Raudsepa oma ja sellist sarnasust oli veidi häiriv vaadata. Nagu kannaks Murel reaalselt Raudsepa pead oma kätel. Keda sellised asjad häirivad, siis soovitan mõne teise lavastuse vaatamiseks valida. Keda sellised stseenid ei häiri, siis tasub kindlasti vaatama minna.

Ma ei tea, mis seos Ojasool Adidase firmamärgiga on. Olen teda näinud erinevatel auhinnagaladel üleni Adidase dressides poseerimas ja nüüd oli ta Adidase dressid pannud Oidipusele selga. On selge, et Antiik-Kreekas ei teadnud keegi, mis asi Adidas on ja sel ajal selliseid riideid ei kantudki. Palju loogilisem oleks olnud Nike dress, sest pärineb ju Nike nimi Kreeka võidujumalalt Nikelt. Ega teised tegelased ka päris toogasid ei kandnud, aga nende kostüümid olid veidi rohkem ajastule omased, või vähemalt meenutasid seda, mida tänapäeva inimene arvab et antiikajal kanti. Siinkohal tuleb muidugi kolmanda vaatuse vennad ja õed välja tuua, kus Oidipuse pojad Polyneikes (Ursel Tilk) ja Eteokles (Lauri Kaldoja) kandsid liibuvaid maadluskostüüme ja pehmeid kiivreid ning Oidipuse tütred tulid lavale tänapäevastes liibuvates spordiretuusides ja sportrinnahoidja väel. Kohati oli selline rõivastus ajastut arvestades nii jabur, et ajas naerma. Eks naerma ajasid ka need joogapoosid ja maadlusvõtted, mida Oidipuse lapsed laval esitasid. Kohati tekitas see minus tunde justkui laval tehakse nalja selle üle, et tänapäeval kõik joogat teevad ja sportlikud on, kuigi ma usun, et tegelikult oli asi hoopis milleski muus.

Kõiki huvitavaid ja üllatavaid lahendusi ma ette ära reeta ei taha, sest muidu pole teistel huvitav teatrisse minna. Aga minu jaoks oli üllatav kui palju näitlejad lavalt publikusse tulid ja mööda toole turnisid. Ega see tooli käetugedel edasi liikumine nii väga lihtne polegi. Kui esimene näitleja publiku hulka tuli ja tooli käetugesid mööda saali tagumisse otsa liikuma hakkas, siis see oli naljakas, kui aga mitmed tegelased sama rada läksid, hakkas see juba veidi minu jaoks igavaks muutuma, sest seda lahendust oli juba nähtud ja oleks võinud midagi uut olla. Kuigi koolinoored oleksid sellist liikumist rohkem näha, et saaks ka näitlejale käe ulatada ja teda toetada, kui ta tooli käetugedel navigeerides tasakaalu üritab säilitada. Seevastu oli alati huvitav vaadata Tiit Suka kehastatud pikajuukselist Dionysost. Uskumatu kui hästi Sukale pikad kergelt laines juuksed sobivad. Ja kogu tema laulev kõneviis ja veidi flirtiv hoiak olid lihtsalt nii naljakad, et teda võiski vaatama jääda. Sukk oli kindlasti minu selle lavastuse lemmik number üks.

Kogu lavastuse suurim kontrast oli minu hinnangul lüüriline harfi muusika, mida esitas Lisanne Rull, kes on ka lavastuse üks muusikalistest kujundajatest. Eks ole harf ju üks peamiseid antiikaja pille ja seetõttu sobis see õrn muusika temaatikaga väga hästi kokku. Vastuolud tekkisid minu jaoks peamiselt sellest, et lavastuse teemad olid pigem süngemat laadi ja see meloodiline ning õrn harfimuusika justkui ei harmoneerunud teemadega. Samas selline segapuder tänapäevastest riietest, õrnalt lüürilisest harfist, antiikaja tekstidest ja eesti rahvalauludest ilmselt ongi selle lavastuse menu põhjus. Minu jaoks möödus kogu etendus nagu linnutiivul ja ma oleksin võinud isegi veel kauem seda lavastust vaadata. Kõik oli lihtsalt kaasahaarav. Kohati olin nii laval toimuvasse haaratud, et ma ei mõelnud isegi ühtegi mõtet sellest, mida laval nähtu  tähendada võiks ja kuidas see meie praeguse ühiskonnaga kokku läheb. Eks meil ole praegu ka seda vägivalda palju ja inimesed üritavad teisi petta, et enda tahtmist saada, aga ma nendele teemadele etenduse ajal siiski väga ei mõelnud ja nautisin peamiselt laval olevat vaatemängu. Mulle tundus, et antud lavastuse puhul oli kõik paigas, kuid siiski kogu antiikkultuuri teema mind nii palju ei köitnud, et ma lavastust uuesti vaatama minna tahaksin. 

Sel korral julgeksingi lavastust soovitada näiteks õpetajatele, kes antiikkirjandust koolides käsitlevad, sest selline lähenemine on kindlasti õpilastele huvitavam kui igav teooria õppimine. Kindlasti sobib lavastus ka keskmisest suuremale teatrihuvilisele, kes tahab laval midagi modernsemat näha kui klassikaline igav teater.

 
Autor: Mati Unt
Lavastaja ja kunstnik: Tiit Ojasoo
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Muusikalised kujundajad: Anne Türnpu, Tiit Ojasoo, Lisanne Rull
Valguskujundaja: Kaido Mikk
Osades:
Tiit Sukk – Dionysos
Guido Kangur – Teiresias
Raimo Pass – Kadmos; karjus; valvur
Gert Raudsep – Pentheus; Korinthose saadik; mees
Hilje Murel – Agaue; bakhand; naine
Hanna Jaanovits – bakhand; naine; Ismene
Mirtel Pohla – bakhand; Iokaste; naine
Teele Pärn – bakhand; naine; Antigone
Inga Salurand – bakhand; naine; Eurydike
Taavi Teplenkov – ametnik; Kreon
Karmo Nigula – ametnik; kodanik; Haimon
Lauri Kaldoja – karjus; kodanik; Eteokles
Priit Võigemast – karjus; Oidipus
Ursel Tilk – kodanik; Polyneikes
Lisanne Rull – muusa
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt

Loe edasi

Coolmeister. Järelaitamistund muusikas

 18. oktoobril 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Kalev Lilleorg

Üldiselt pole ma väga suur stand-up etenduste austaja, aga mõnda olen siiski vaatama juhtunud ja need on mulle täitsa meeldinud. Kuigi tõe huvides peab vist ütlema, et Mihkel Tikerpalu, Madis Kreevani ja Mihkel Seederi lavastus “Coolmeister. Järelaitamistund muusikas”, pole klassikaline stand-up, vaid pigem ühe mehe monolavastus ja seega ma seda teiste stand-up lavastustega võrrelda pigem ei saa. Minu parima arusaamise kohaselt räägivad stand-up koomikud naljakaid seikasid oma enda elust. Selles lavastuses kehastab Mihkel Tikerpalu aga noort muusikaõpetajat, kes õpetaja ameti võlust ja valust räägib, tegemist on välja mõeldud looga ja laval on rekvisiidid ning tegelane, keda näitleja keshastab ja seega on minu silmis tegemist täiesti klassikalise ühemehe monolavastusega.

Kuna ma olen veidi kõrgkoolis õpetaja ametit maitsnud ja lisaks on minu tutvusringkonnas mitmeid õpetajaid, siis ootasin lavastust huviga, sest eks ma enda meelest natukene sellest õpetaja raskest tööst tean ja on huvitav vaadata, et mida sellest siis komöödiasse põimitud on. Eks me oleme kõik kursis sellega, et õpetajad saavad vähe palka, nende töö on raske ja õpetajaks ei taha keegi õppida. Ja kui lavastuse tutvustus lubab eeldada, et etenduse lõpuks on õpetaja amet lahti mõtestatud ja seda veel koos nalja ja muusikaga, siis tuleb ju teatrisse minna. Piletilevi lehel oli selline lavastuse tutvustus: “Meil on hetkel puudus noortest meesõpetajatest! Ei, tegelikult on meil suur puudus noortest õpetajatest üldiselt!! Ei-ei, tegelikult on meil tohutusuur puudus õpetajatest üleüldse!!! Miks see nii on? Miks ei taha iga värskelt keskkooli lõpetanu hakata ise õpetajaks? Pidada ametit, mis on üllaim, põnevaim, loomingulisim ja vaheldusrikkaim kõigist ameteist?

Õpetaja on ju põhimõtteliselt nagu näitleja – ta seisab pidevalt uue publiku ees, kannab ette pähe õpitud teksti ja püüab seejuures olla meelelahutuslik ja sisendusjõuline. Hea õpetaja on omamoodi pop-staar. Ja tema tegudel on päriselt pikaajaline mõju.

Dünaamiline trio, Mihkel Tikerpalu, Madis Kreevan ja Mihkel Seeder on üheskoos mõtestanud laste kasvatamist (DAD-talk „Isal on plaan”) ja naiste olulisust (muusikaline austusavaldus „Jah, ilma naisteta!”). Nüüd astutakse üheskoos õpetaja kingadesse. Aeg on küps, et muuta eepiliseks tunniplaanis ebaõiglaselt vähe elevust tekitav muusikatund!

NB! Järelaitamine ei lähtu riiklikust õppekavast

NBNB! Tunnis kedagi laulma ei panda ega hindeid ei jagata

NBNBNB! Loomulikult pole me unustanud ka vahetundi.”

Eriti elevil olin ma seetõttu, et lavastus pidi olema muusikaline komöödia, mis pani mind lootma, et saab naerda ja muusikat on lavastuses rohkesti. Etteruttavalt ütlen ära, et muusikat oli lavastuses tõesti palju, sest tegemist on ikkagi muusikatunniga, aga see komöödi pool jäi minu jaoks lahjaks. Kusagil minu pimedas ajusopis on teadmine, et Mihkel Tikerpalu laulab hästi ja seega ootasin seda muusikalist vahepala huviga. Tõesti, Tikerpalu lauluhääl ei petnud minu ootusi ja laulab ta tõesti hästi. Kahjuks olid enamus laule selle lavastuse jaoks loodud oma sõnadega ja paljuski mulle tundmatu viisiga, seega polnud lavastus selles mõttes üldse nii kaasahaarav kui ma lootsin. Kui Tikerpalu vanu tuntud laule laulis, siis see oli minu jaoks palju nauditavam, sest aju tundis meloodia ja sõnad ära ja kohe tekkis suurem huvi selle vastu, mis laval toimub. Kahjuks laulis ta tuntud laule ainult mõned üksikud read, aga uued laulud olid pikad ja neid esitas ta täies pikkuses. Tundus, et laulusõnad polnud Tikerpalul täielikult peas, sest kohati vaatas ta enda ees olevalt ekraanilt laulusõnu päris tihti ja mind see veidi häiris. Kuigi tõe huvides olgu mainitud, et ekraan oli tegelikult päris hästi ära peidetud ja kõik ei pruukinud seda üldsegi märgata, et mingi ekraan olemas oli ja Tikerpalu sealt sõnu spikerdas.

Mulle tundus, et lisaks laulusõnadele vaatas Tikerpalu niisama ka aeg-ajalt ekraanilt teksti märksõnu ja see häiris mind veel rohkem kui laulusõnade vaatamine, sest kutselise näitleja puhul eeldan ma, et tal on ikkagi oma tekst peas. See teksti maha lugemine tekitas minus veidi seda haltuura maiku, et tahetakse lihtsa vaevaga kiiresti raha teenida ja just nagu ei peaks väga palju pingutama. Kindlasti oli laulusõnade ümber tegemine ja kogu teksti kokku panemine suur töö, aga ilma ekraani abita oleks minu jaoks etendus veidi paremini mõjunud (eelkõige just professionaalsema mulje loomise aspektist). Tõesti, kui kõik sõnad meelde ei jää, siis oleks nn “spikerdamiseks” ka teisi mooduseid leidnud (nt need samad grafoprojektori kiled, kuhu tegelikult olid ka osad laulusõnad peale kirjutatud).

Kõik need, kes ise õpetajad on, ilmselt tundsid väga mitmeid tuttavaid olukordi etendusest siiski ära. Vähemalt mulle tundus, et inimesed vahepeal ikka naersid ja said naljadele pihta. Minu jaoks jäi lavastus veidi igavaks ja nii palju nalja nagu ma lootsin, etendus mulle pakkuda ei suutnud. Võib-olla pole ma siiski selle päris õpetaja hingeeluga nii kursis nagu ma arvasin ja seetõttu jäi etendus minu jaoks kaugeks. Igatahes kui võrrelda sarnasel teemal nähtud lavastusi, siis kunagi kodukohvikus nähtud Ülle Sillamäe monolavastus “Õpetaja Instagramist” meeldis mulle rohkem ja sel käsitletavate teemadega suhestusin ma veidi rohkem.

Iseenesest on Tikerpalu hea näitleja ja ma oleksin veidi rohkem erinevaid karaktereid näha tahtnud. Praegu oli laval justkui ainult kaks tegevust, laulev õpetaja ja rääkiv õpetaja, kusjuures emotsioone natukene nagu oli, aga ikka oli minu jaoks igav. Oleks võinud mõne päris õpetaja (ilma näitlejahariduseta) lavale rääkima ja laulma panna ning tulemus oleks ilmselt sama olnud. Lisaks Tikerpalule on laval ka muusik Madis Kreevan, kes aeg-ajalt justkui Tikerpalu tegevust kommenteerib või midagi vahele ütleb, aga sageli oli taustamuusika nii vali, et Kreevani lauseid mina ei kuulnud. Seega jäi Kreevan minu silmis rohkem muusiku rolli ja ehk kõige efektsem oli ta kohe etenduse alguses, kui tema kehastas nö õpetajat ja õpilane Mihkel kogu aeg vastamiseks käe tõstis. 

Lavakujundus tõi kindlasti igale saalis viibinud õpetajale vähemalt hetkeks meelde oma klassiruumi ja kõikidele teistele nii mõnegi mälestuse oma kooliajast. Minul tekkis küll korraks tunne nagu oleksin tagasi oma põhikooli aega sattunud. Eelkõige oli selle põhjuseks vana ühekohaline koolipink, mille peal see juba mainitud grafoprojektor. Ma ei tea, kas tänapäeval enam keegi üldse grafoprojektorit kasutab, sest kõiki asju saab arvutist powerpoint ettekandega näidata, kuigi ma usun, et tegelikult on see powerpoint ka juba tänapäeva koolides pigem kaduma hakkav lahendus. Mulle oleks meeldinud kui seda koolipinki oleks kasutatud ka näiteks selle taga istumiseks või kirjutamiseks. Praegu oli laua ainus otstarve kanda grafoprojektorit ja osaliselt varjata lauajalgadele toetatud ekraani, millelt Tikerpalu laulusõnu ja teksti märksõnu luges. Seega tundus mulle, et lavakujundus oli ka veidi läbimõtlemata, sest rohkem kasutas Tikerpalu asjade hoiustamiseks ja toetamiseks kõrget pukklauda, kui koolipinki. Lavastuse temaatikast lähtudes oleks võinud siis kooliga seotud rekvisiite rohkem kasutada.

Kokkuvõttes pean tunnistama, et mina pettusin sel korral korralikult. Kaks tundi kestnud (koos vaheajaga) lavastuse jooksul sain mõned üksikud korrad veidi muiata ja midagi sellist, mis mind tõsiselt naerma oleks ajanud, ma ei leidnud. Lisaks tundus mulle, et tekst oli üsna üheülbaliselt edasi antud (kui laulmine välja jätta) ja lavale oli palju asju toodud, kuid tegelikkuses neid väga palju ei kasutatudki. Kui tegemist on muusikatunniga, siis oleks võinud kasvõi  nt triangel laval kusagil olemas olla ja keegi seda ka mängida, sest minu meelest käivad triangel ja muusikatund kokku nagu sukk ja saabas. Ma siiski tahan arvata, et viga oli minus, mitte lavastuses. Mulle vähemalt tundus, et pedagoogid, kes saalis olid (ja neid oli suurem enamus publikust) jäid lavastusega rohkem rahule kui mina, ilmselt seetõttu, et neile pakkus lavastus rohkem äratundmisrõõmu ja seega said nad rohkem nautida. Kuigi ma ei tahaks lavastust kellelegi soovitada, siis julgen öelda, et kui keegi tahab vaatama minna, siis soovitan seda teha ainult õpetajatel. 

Autorid: Mihkel Tikerpalu, Mihkel Seeder ja Madis Kreevan

Muusik: Madis Kreevan

Näitleja ja artist: Mihkel Tikerpalu

Rohkem mänguaegasid leiab Piletilevi lehelt.

Loe edasi

Surm

 1. oktoobril 2024 Genialistide klubis

Foto: Gabriela Urm

Eesti ühiskonnas on päris palju tabuteemasid, näiteks seks, raha ja surm, millest isegi pereringis ei räägita, avalikust arutelust rääkimata. Rahast rääkimisega on praegusel investeerimissajandil minu meelest juba päris hästi. Seksi ja seksuaalsuse teemadele pööratakse ka järjest rohkem tähelepanu ja julgustatakse inimesi sellest rääkima. Üle jääb ainult surm, millest keegi kõva häälega jaavalikult väga rääkida ei taha. Ometigi oleme me kõik surmaga seotud, sest tahame me seda või ei, siis surm ootab meid kõiki ees ja seetõttu peaks sellest rääkima. Kui ma eelmises postituses ütlesin, et kõik haiguste, vanaduse ja surmaga seotud teemad mulle teatris meeldivad, siis on täiesti loogiline, et ma läksin vaatama lavastust, mis räägib surmast. Kuigi pean tõdema, et ega ma ka nende hulka ei kuulu, kes surmast vabalt ja avalikult räägivad, kuigi võiks. Tegemist on Musta Kasti eelmise aasta detsembris esietendunud uurimusliku sisuga lavastusega, mis käsitleb peaaegu kõike surmaga seonduvat, alates sellest miks ja kuidas inimesed surevad ning lõpetades sellega kuhu keegi maetud tahab saada või milliseid riideid kirstus kanda.

Paljudele võib see tunduda õõvastavana, et miks sellist asja teatris teha ja miks seda keegi üldse vaatama peaks minema. Tegelikult on surm elu osa ja on hea need teemad lähedastega juba varakult läbi arutada. Nagu ma ütlesin, siis pole keegi meist surma eest kaitstud ja kuigi me võime ilmselt vaielda selle üle, kas inimese hing elab pärast surma edasi või mitte, siis oleks kõigil ju palju parem olla, kui me teaksime et ka noore inimese matused said sellised nagu tema seda tahtis. Sest olgem ausad, vanemate inimestega räägitakse surmast palju rohkem ja sageli me teame täpselt millises kapinurgas on vanaema või vanaisa kirsturaha ja kus aastakümneid tagasi ostetud uued riided, mis mõeldud just kirstu selga panekuks.

Etendusele järgnenud vestlusringis käis läbi mõte, et tegelikult on vähihaiged suremise seisukohast eelistatud olukorras, sest diagnoos on selline, et paneb inimese ja tema lähedased surma peale mõtlema ning selle tõttu saavad kõik olulised asjad läbi räägitud. Pean tunnistama, et igapäevaselt haiglas töötades ja nähes ka ootamatut surma, pole ma ise selle peale mõelnud, et enda lähedastele elu lihtsamaks teha, kui minuga peaks ootamatult midagi juhtuma. Kasvõi näiteks see, kus on minu panga PIN-koodid või kontode paroolid, et lähedased saaksid näiteks minu kontod sulgeda või vajadusel minu rahaga toimetada. Rääkimata sellest, et mida teha minu asjadega ja milliseid matuseid ma endale tahaksin. See võib tunduda vastik, sest kes ikka tahaks oma surmale mõelda, kuid lähedastel on palju lihtsam kui nad teavad, et ma olen ise ära otsustanud, et ma näiteks tahan tuhastamist ja hiljem tuha merre viskamist ning keda matustele kutsuda ja kus teha peielaud ning milline muusika võiks matustel mängida. Iseenesest oleks viisakas, et mul oleks kõikide oma erisoovide jaoks kontol piisavalt raha ka, et lähedased ei peaks selle peale samuti mõtlema. Selguse huvides ütlen, et kõik eelnimetatud soovid olid väljamõeldis, sest ma pole selle teema peale mõelnud ja ma ei tea millist matust ma tahan ja kuhu ma tahan end mind maetaks, teistest aspektidest rääkimata.

Kui eelnev jutt väga morbiidseks kiskus, siis mul pole veel kavas ära surra ja ma loodan, et ma selle jutuga surma ligi ka ei tõmba. Aga need on elulised teemad, millele Musta Kasti lavastus tähelepanu tõmbab ja millest me peaksime omavahel rääkima. Kõikide skeptikute rahustuseks ütlen juba ette ära, et tegemist on Mustale Kastile omase huumoriga vürtsitatud lavastusega ja rohkem saab naerda kui nutta. Tegelikult nutmiseks tuleb endal kõvasti pingutada, sest minul on silmad väga märja koha peal ja mul ei tulnud kordagi isegi mõtet, et nutta tahaks. Naerda saab siiski korralikult ja on oht, et ainsad pisarad mis pooleteise tunni jooksul tekivad, on naerupisarad. Eriti kui sa oled tervishoiutöötaja, kes armastab musta huumorit, sest lavastus on musta huumorit pilgeni täis. Ma igaks juhuks ühtegi nalja ära ei räägi, sest muidu pole nendel võib-olla huvitav, kes alles planeerivad teatrisse minna. Mina igatahes soovitan kõikidel (aga eriti tervishoiutöötajatel) lavastust vaatama minna.

Eks mulle jäi lavastus eelkõige kodulehel oleva tutvustuse järgi silma, kus lubatakse, et tegemist on uurimusega surmast. Eritit meeldis mulle lause „Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt.“, sest see kõlab täpselt nii nagu tegemist oleks tervishoiutöötajatele mõeldud kohustusliku lavastusega. Ja see tähendas ainult seda, et ma pidin seda vaatama minema. Kõikide teadustöö ja uurimuste hirmus elavate inimeste rahustuseks võin öelda, et uurimus on tehtud ka Musta Kasti vaatenurgast ja seega väga palju tõsiseid fakte surma kohta lavastuses ei esitata. Mõned üksikud faktid on, aga neid on pigem siiski vähe. Pigem oli lavastuse loomisprotsess tegijate endi jaoks uurimus, sest laval räägitakse peamiselt enda või enda tuttavate lugusid ja mõtteid surmaga seoses. Et need mõtted saaksid paremini tekkida külastas trupp enne proove nii krematooriumit kui ka hospiitsi ja tutvus nende igapäevase tööga ja rääkis töötajatega surmas. Just täpselt neid mõtteid ja kogemusi meile lavastusega edasi antakse. Lisaks mõned tegijate isiklikud lood ka. Kuigi kõik kolm näitlejat on laval oma nimedega ja räägivad iseenda lugusid, siis ei tähenda see, et kõik see, mida nad laval ütlevad ka päriselt nende kohta tõsi on. Vestlusringis tuli välja, et kunstilisuse huvides on mõned lood ja nende rääkijad ära vahetatud.

Üldiselt vahelduvad lood humoorikate vahepaladega nii orgaaniliselt et vahel on raske aru saada, et üks lugu lõpeb ja nüüd juba tuleb uus. Algab kõik sellega, et keset saali on valge surilina all üks surnukeha kellest on näha ainult tema jalatallad. Kuna laval on ainult kolm näitlejat ja Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo on publiku saali lubamise hetkeks samuti laval ja võtavad justkui teisi külalisi vastu, saab teha järelduse, et lina all on Laura Niils. Etenduse algus tundub justkui veidi kummaline, sest Lüüs ja Targo räägivad omavahel kui ajuvaba mõte on teha lavastust surmas ja kas keegi seda üldse vaatama tuleb, kuigi samal ajal on saal täiesti täis. Ühel hetkel hakatakse arutlema selle üle miks surmast ei räägita ja miks sellest rääkima peaks. Lõpuks jõuab arutelu nii kaugele, et Niils tuleb lina alt välja ja vaja on uut „surnut“. Etenduse jooksul saavad kõik rohkem või vähem surnut mängida ja see, kes parajasti poodiumil pikali on, vahetub vahel päris kiiresti.

Muuhulgas arutletakse lavastuses selliste teemade üle, kes ja millal peaks otsustama seda kas ajusurmas haigel hingamisaparaat seinast välja tõmmata; kuhu keegi tahaks, et teda maetaks; kas matused peaksid olema kurvad või rõõmsad; kui palju matused üldse maksavad jne. Lisaks antakse üsna koomiline ülevaade sellest kuidas surnut pestakse ja riietatakse. Seda riietamise osa oli mul tervishoiutöötajana kõige raskem vaadata, sest ma tean, et päriselt keegi niimoodi seda inimest ei väntsutaks. Aga olgem ausad, see väntsutamine oli kunstilises mõttes kordades naljakam kui oleks korrektne tegevus olnud. Kindlasti on lavastus väga mitmeski erinevas mõttes silmiavav. Näiteks neile, kes pole lähedase matmisega kokku puutunud, võivad silmiavavaks teguriks olla matuste hinnad. Minu jaoks oli põnev fakt, et urne saab teha sisuliselt kõigest, ka näiteks meriadrust.

Mis muidugi lavastuse kõige enam meeldejäävaks tegi, olid kolm näitlejat. Ainsa naisena pidi Laura Niils kõige rohkem surnut kehastama, sest naisena on ta meestest väiksem ja seega oli teda erinevate stseenides näiteks lihtsam riietada. Kaarel Targo jäi kõige enam silma oma suurepärase laulmisega (mitte, et see minu jaoks uudis oleks, et ta hästi laulab), esitades Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam ei ole“. Laul ilma igasuguse taustahelita mõjus lihtsalt selliselt, et tõi kananaha ihule. Ma julgeks öelda, et ainuüksi selle laulu pärast tasub teatrisse minna. Ja siis muidugi Kristjan Lüüs, kes vist jäi kõige rohkem oma naljadega meelde. Kohati on raske igaühe kohta eraldi midagi välja tuua, sest kõik koos ühtse triona mõjusid nad kõige paremini. Mul on natukene ainult sellest kahju, et kui tavaliselt on Musta Kasti lavastused üsna palju inimese füüsilisi võimeid proovile panevad, siis sel korral see füüsiline pool jäi minu jaoks nõrgaks. Aga kõik muu oli nii nagu Musta Kasti lavastuste puhul ikka.

Seega kokkuvõtteks julgen kõikidele soovitada. Kahjuks mängitakse lavastust harva ja Genialistide klubi saal on pigem väike, seega kellel huvi on, tasub piletid varakult valmis varuda. Mina tõesti julgen kõikidele soovitada. Eilsel etendusel oli väga palju koolinoori ja tundus, et teema kõnetas neidki ja peale naerupahvakate polnud kogu etenduse aja saalist ühtegi lobisemist ega telefoniekraani valguskuma, mis oleks teisi seganud. Seega ilmselt polnud mina ainus, kes etendust nautis. Kolleegidele tervishoiusektorist julgen öelda, et tegemist on lausa kohustusliku lavastusega. Mina hakkasin küll peale etendust ja vestlusringi paljudele surmaga seotud töösituatsioonidele teisiti mõtlema. Olen korduvalt vestlusringi maininud. Ma saan aru, et vestlusringid toimuvad pärast iga etendust ja soovitan kõigil see aeg varuda ning jääda ka vestlusringi kuulama ja kaasa mõtlema. Vestlusring on sama silmaringi avardav kui kogu etendus.

 

Autor: trupitöö
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja: Sander Rebane (Endla teater)
Osades:
Laura Niils (Rakvere Teater)
Kaarel Targo
Kristjan Lüüs
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Musta Kasti koduleheküljelt

Loe edasi

Bertod ja Agnes

 25. septembril 2024 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Foto: Heikki Leis

Mulle on Priit Pedajase lavastused alati meeldinud. Ilmselt seepärast, et minus on peidus väike vanainimene ja seega mulle meeldib see vana ja traditsiooniline teater rohkem kui tänapäevased uusi ja huvitavaid lahendusi otsivad lavastused. Kuna oma igapäevaelus töötan peamiselt eakatega, siis kõnetavad mind eakate probleemid ka rohkem ja seega vaatan ma väga hea meelega teatris neid lavastusi, mis räägivad vanadekodudest, vanusega seotud muredest, haigustest, surmast jne. Kuigi haigused ja surm pole ainult eakatega seotud, aga ilmselt jõudis mu mõte teile siiski kohale. Tegelikult võivad suure näitlejate hulgaga lavastused ka väga huvitavad ja kaasahaaravad olla, aga kui lavastuses on ainult kolm tegelast, siis on tõenäoliselt tegemist väikese saali lavastusega ja seetõttu on lavastus intiimsem ning kõnetab publikut rohkem.

Seega kõike eelnevat arvesse võttes tundus mulle, et Priit Pedajase lavastus „Bertod ja Agnes“ võiks täpselt minu tüüpi lavastus olla. Esiteks mängitakse seda Eesti Draamateatri väikeses saalis. Teiseks on seal ainult kolm näitlejat. Kolmandaks on peategelasteks vana abielupaar, kellest ühel on mäluprobleemid. Kõige küsitavam kogu lavastuse juures oli minu jaoks tegevuskoht ja -aeg, nimelt toimub tegevus juudi peres juudi uusaasta õhtul. Ma ei tea juutidest ja nende kommetest väga midagi, seega kartsin, et äkki mu teadmiste puudujääk hakkab lavastust segama. Otsustasin siiski end sellest mitte häirida lasta ja ostsin juuni alguses teatripileti ära. Kuigi siis juhtusin septembri keskel nägema Facebookis Danzumehe postitust Eesti Draamateatri piletidraama kohta, kus ta soovitas millistele lavastustele pileteid osta. Ja ta soovitas sellele lavastusele mitte kellelgi piletit osta, sest see on selline vanainimeste teater, et isegi vanainimestele ei soovita. Siis ma muutusin veidi skeptiliseks, aga kuna ajalugu on näidanud, et meie teatrimaitsed Danzumehega ei ühti, siis veidi rahunesin.

Jah tõesti polnud tegemist sellise lavastusega, mis minu selle aasta teatrilavastuste tippu tõuseks, aga nii hull ka ei olnud, et ma poole pealt ära tahaksin tulla. Ja kuna ma nende teemadega igapäevaselt tööl kokku puutun, siis oli äratundmishetki palju ja naerda sain ka. Ja argimured sai ka etenduse ajaks ära unustada, mis on minu meelest juba päris suur boonus. Eks vanemad inimesed (keda oli suurem hulk saalis) naersid rohkem nende pika abielu ja armastusega seotud äratundmishetkede üle. Mina jälle naersin rohkem dementsuse ja ravimite võtmisega seotud äratundmishetkede üle. Kuigi lugu räägib vanast juudi abielupaarist ja nende armastusest läbi vanusega kaasnevate terviseprobleemide, siis mina keskendusin just peamiselt nendele mälu halvenemisega seotud terviseprobleemidele. Minu vaieldamatu lemmikhetk oli see, kus Martin Veinmanni kehastatud Bertod hakkas nähtamatute ravimitega žongleerima ja luges ette mis ravimeid Agnes võtab ja miks. Üheltpoolt oli see naljakas just seetõttu, et ravimid nagu Memantiin ja Cerucal ja Prozac olid tuttavad nimed ja ma teadsin milleks neid võetakse. Teisalt oli see luuletuse ülesehitus naljakas, sest ühe ravimi tarvitamine põhjustas sümptomeid, mis tekitasid vajaduse võtta järgmist ravimit jne. Kuigi kui patsiendi seisukohast võtta, siis see pole üldse naljakas, et ühe ravimi tarvitamine tekitab sellise ahela, millesse lõpuks kuulub 10 erinevat ravimit lihtsalt selleks, et inimene saaks end enam-vähem normaalselt tunda. Aga eks see on see meedikute must huumor, sest ma vist olin ainus, kes selle stseeni üle naeris. Samas teised naersid sageli just mehe ja naise omavaheliste suhete üle. Seega mulle tundus et kõik saalis viibijad said ikka veidi naerda ka. Ega ma siis ka ainult ravimite ja dementsuse üle ei naernud, ikka muud oli ka, aga mulle tundus, et see vana abielupaari omavaheline nääklemine ilmselt pakkus vanadele abielupaaridele rohkem nalja kui mulle.

Tegelikult räägitakse lavastuses päris palju sellest mida inimene armastusega seoses ohverdab või mida ta oma kaaslasele ei ütle. Näiteks kuidas Agnes ostis kõik Bertodi raamatud ära, selleks et Bertod saaks kirjanikuna uhkust tunda, et ta nii hästi müüv autor on. Samas tulevad paljud saladused ilmsiks just siis kui inimesel on mäluhäired ja ta unustab ära, et ta pidi midagi kaaslase eest varjama. Veidi on see sarnane nagu väikeste lastega, kes alati kõik ausalt ja tõde ilustamata välja ütlevad. Tõeline armastus jääb siiski püsima ka siis kui armastatud inimene võib oma tegude ja sõnadega sulle haiget teha. Sest mis muu see ikka on kui tõeline armastus kui sa elad koos mäluhäirega inimesega, kes sind ära ei tunne ja sissetungijaks peab ning üritab sind oma kodust välja ajada. Lihtsam ja mugavam oleks see inimene näiteks hooldekodusse saata, mitte mõelda välja kavalusi selleks, et sind kui võõrast inimest oldaks nõus uuesti tuppa lubama.

Siinkohal kiidusõnad Laine Mägile, kes dementsuse all kannatavat Agnest mängis. See, kuidas ta ühel hetkel oli armastav abikaasa ja sekundi pealt muutus hirmunud naiseks, kelle elamises on võõras mees, kes teda ära tahab vägistada, oli lausa imeline. Nendele, kes teemaga kursis ei ole, võib see kummaline tunduda, aga kahjuks mäluhäired niimoodi töötavadki, et emotsioonid võivad poole lause pealt muutuda. Igatahes mina nautisin Laine Mägi mängu sel korral kõige rohkem ja võib-olla see oli ka põhjus, miks lavastus mulle meeldis. Martin Veinmanni kehastada oli Agnese abikaasa Bertodi roll, millega ta sai hästi hakkama kuid minu jaoks oli Bertod veidi liiga igav ja asjalik. Kuigi mõne üksiku hetke jooksul tekkis mul küll tunne, et kumb neist nüüd siis tegelikult mäluhäirete all kannatab või hallutsineerib. Kuigi teksti järgi oli kindlasti Agnes see, kes haige oli, ei julge ma väita, et ka Bertod täitsa terve oli. Midagi Veinmanni mängus ja ka autori poolt kirjutatud tekstis jättis selle võimaluse õhku. Viimase näitlejana tegi kaasa Hilje Murel, kes kehastas abielupaari tütart. Kuna Mureli roll oli pigem põgus, siis selle kohta väga palju öelda ei oskagi. Tundus justkui poleks ta sellesse pilti sobitunud, aga miks, seda ma täpselt sõnadesse panna ei oskagi. Tekkis ainult küsimus, et mis peres nii valesti on läinud, et tütar ei teadnud ema diagnoosist ja polnud mingeid mälu halvenemise märke varem tähelegi pannud.

Ühesõnaga üsna keskmine lavastus, mis mulle meeldis peamiselt näitlejatöö ja osalt ka mäluhäirete temaatika poolest. Kuna lavastus on ilma vaheajata, siis pole võimalik saalist lahkuda isegi siis kui see soov tekkima peaks. Samas 1.5 tundi pole minu hinnangul nii pikk aeg, et selle kannatab ära ka siis kui lavastus kohe üldse ei meeldi. Soovitada vist julgen ainult nendele, kes veidi mäluhäirete temaatika vastu huvi tunnevad, või kes tundsid et vanainimeste lavastus neile huvi võiks pakkuda. Ilmselgelt päris noortel hakkab saalis igav, aga keskealised ilmselt juba oskaksid lavastusest midagi nauditavat leida. Meedikutele mõned stseenid meeldivad kindlasti. Aga kas tasub kallist piletiraha ainult nende mõne stseeni ja hea näitlejatöö peale kulutada, kui samal ajal on väga palju väga häid lavastusi mängukavades, mis suurema emotsiooni pakuvad, on juba omaette küsimus.

 

Autor: Noa Lazar-Keinan
Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Martin Veinmann – Bertod
Laine Mägi – Agnes
Hilje Murel – Šira (Bertodi ja Agnese tütar)
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2024: September

Kui tavaliselt on september selline kuu, kus ma jõuan rohkem lugeda, sest mul on puhkus ja ilmad on täpselt sellised, et raamatuga saab mõnusalt puhkust sisustada, siis sel korral jäi raamatute lugemine tagaplaanile. Nimelt tegin septembri alguses teoks oma kauaaegse unistuse Šotimaa reisist ja seega kogu puhkuse aeg läks kas viimasteks reisiettevalmistusteks või reisil olekuks. Mul oli küll raamat reisil kaasas, aga ma ei võtnud seda isegi mitte kordagi lahti. Ja nagu allpool olevast postitusest on näha, siis lugemisnimekiri sai reisist üsna tugeva mõjutuse.

1. Ingrid Eomois "Minu Malta" - Hakkasin seda raamatut lugema lihtsalt sel põhjusel, et käisin Šotimaal reisil koos selle raamatu autori pojaga ja kuna PJ rääkis, et ta on kuulus ja temast on raamatus terve peatükk, siis tahtsin seda lugeda. Iseenesest pole mul kunagi olnud huvi Maltale minna, aga peale raamatu läbi lugemist see huvi tekkis. Minu meelest on raamat igati huvitavalt kirjutatud. Lisaks enda elulistele seikadele räägib Ingrid Eomois giidile kohaselt ka väga palju Malta ajalugu, mis mulle praegu isegi huvitav tundus (arvestades seda, et ma pole kunagi eriline ajaloo huviline olnud). Eks muidugi oli omajagu tore ka oma väikese reisikaaslase PJ elu kohta rohkem teada saada, aga see polnud põhiline. Soovitan kindlasti raamatut reisihuvilistele ja nendele, kes Maltat külastada tahavad.

2. Marion Jõepera "Minu Šotimaa. Süda seljakotis" - Ma pean tunnistama, et mul isegi ei tulnud enne Šotimaa reisi mõtessegi, et vaadata kas "minu" sarjas on vastav raamat olemas või mitte. Küll aga teadsid teisel reisil viibijad rääkida, et selline raamat on olemas ja nii ma peale reisi selle raamatu endale lugemiseks laenutasingi. Pean siiski tõdema et minu Šotimaa on Marion Jõepera omast veidi erinev, sest tema rääkis peamiselt mägedes matkamisest ja viski joomisest. Kohati oli neid looduskirjeldusi keeruline lugeda, kuigi olles ise Šotimaal käinud ja mõndasid raamatus mainitud paikasid külastanud, sain siiski aru, millest räägitakse, aga ikkagi oli keeruline. Üldiselt oleks mulle rohkem meeldinud üleüldist Šotimaa eluolu kirjeldust lugeda. Kes mägedes matkamise huvilised on, siis nendele võiks see raamat suurepärane lugemine olla. Eks ma muidugi sain ka mõningaid mõtteid, kuhu edaspidi veel minna, aga üleüldiselt lootsin ma sellest raamatust vist rohkem kui raamat mulle pakkuda suutis. Tundub, et kõige enam häiris mind autori kirjastiil, sest raamatut oli kohati raske lugeda ja minu jaoks ei tekkinud raamatu lugemisega samasuguseid „ohhooo, sinna tahaks minna ja seda tahaks kogeda“ elamusi nagu teiste reisiraamatute puhul.

3. Ester Laansalu "Minu Kreeka" - Tundub, et ma olen reisiraamatute lugemise tuhinas. Vaatasin veidi Kreeka kultuurireise ja kuna paljud kultuurireisid külastavad ka teatriajaloost olulisi kohti, siis hakkasin veidi rohkem Kreeka vastu huvi tundma. Kuna Kreeka on soe riik ja mina pigem soojust ei armasta, siis pole Kreeka kunagi minu unistuste reisisihtkoht olnud, aga tundub et nüüd on see muutunud. Ester Laansalu on üks Germalo reiside giididest ja kirjutab oma raamatus lisaks Kreeka elule ka veidi sellast mis temaga reisidel juhtunud on, sest eks giidid näevad reisidel kordades rohkem ka ebameeldivaid asju, kui tavareisijad. Ma ei oskagi öelda, kas mulle meeldis Kreeka või Laansalu juhtumised, aga temaga tahaks Kreekasse minna küll. Peab tõdema, et ta oskab väga hästi kirjutada ka ja ma ahmisin raamatu sisuliselt korraga endale sisse. Oleks kohe läinud lennupileteid hankima, kui töö ja elu seda võimaldaksid. Kindlasti tuleb raamat reisile minnes kaasa võtta, kuna raamatus on sisuliselt klassikalise Kreeka toidukoha menüü eesti keelde tõlgitud ja sellega on reisil hea vaadata, mida tellida. Igatahes, kes head reisiraamatut tahab, siis seda raamatut soovitan küll lugeda.

4. Gerda Kordemets "Nagu võilill tuules. Jüri Vlassovi kuldne elu trioga ja triota" - Reisiraamatutele vahelduseks sattus mõni eluloo raamat ka kätte. Ma ei pea end suureks Jüri Vlassovi või Kuldse Trio fänniks, kuid eks mõned Kuldse Trio laulud on mulle teatud ajal nalja pakkunud ja päris meele järgi olnud. Seega mõtlesin, et oleks huvitav Jüri Vlassovi elu kohta rohkem teada saada. Mulle meeldis see, et kui tavaliselt räägivad eluloo raamatutes teised inimesed raamatu peakangelasest, siis selle raamatu puhul oli Jüri Vlassovi enda jutt kõige suuremas kirjas ja nö juhtpositsioonil. Teiste kirjeldused ning ajakirjandusest välja võetud info oli palju väiksemas kirjas. Nagu pealkirigi ütleb, siis raamat jagunes kaheks osaks  - esimeses osas räägitakse Vlassovi elust enne Kuldse Trio aega ja teises juba Kuldse Trio aegadest. Iseenesest oli raamat huvitav, sest minu jaoks oli nt üllatus see, et Vlassov ja Smeljanski nii väga hästi läbi ei saanudki. No ja kuna ma tegelikult Jüri Vlassovi elust (ja ka Kuldse Trio elust) midagi väga ei teadnud, siis sai silmaringi avardada küll ja veel. Samas eks nende elulooraamatutega on alati see mure, et saad inimeste kohta teada ka võib-olla neid fakte, mida enda iidoli (mitte, et Vlassov mu iidol oleks, aga nii üleüldises mõttes) kohta parema meelega teada ei tahaks. 

5. Lasse Lønnebotin "Vendade vägi" - Ma seda raamatut päris elulooks ei nimetaks, aga veidi sinna suunda läheb ta küll. Raamatus räägivad Norra laskesuusatajad, vennad Bø-d sellest kuidas nad laskesuusatamiseni jõudsid ja milline on nende teekond medaliteni olnud. Kui teleriekraanilt võib tunduda, et medalid tulevad lihtsalt, siis sageli on ka pealtnäha lihtsate võitude taga palju tööd ja keerulised taktikamängud. Raamat keskendub peamiselt spordile kuid veidi antakse ülevaadet ka sellest milline on vendade päritolupere ja kuidas nad oma praeguste kaaslastega kokku said. Loomulikult ei puudu raamatust ka vendade omavahelised suhted ja kuidas nad sellega rahul on, et tegelevad sama spordialaga ning on teineteise konkurendid. Mulle selles mõttes raamat meeldis, et kui teleri vahendusel laskesuusatamist vaadata, siis võib tunduda, et tegemist on ülbete sportlastega, aga raamat lubab lugejal ka nende inimlikumat poolt näha. Kindlasti kõikidel laskesuusahuvilistel on raamatut enne uut hooaega huvitav lugeda. Mina igatahes ootan nüüd erilise huviga uut hooaega, et võistlusi hoopis teise pilguga vaadata.

Loe edasi