Uhkus ja eelarvamus (justkui)

 16. mail 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Elena Loit

Juhtub pigem harva, et inimesed mulle teatrilavastusi soovitavad – peamiselt seetõttu, et arvatakse, et olen juba kõike näinud. Siiski mainis üks sõbranna, et ta käis koos oma sõbrannaga vaatamas Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ ning see oli tema sõnul nii naljakas ja hea, et tal olid juba olemas piletid, et seda koos oma mehega uuesti vaadata. Pidin siis minagi kohe vaatama minema, et ise kogeda, kas tõesti on tegemist nii hea lavastusega.

Mulle tundub, et kui minusugune teatrifriik ühte lavastust mitu korda vaatab, siis see ei ole enam mingi eriline näitaja. Aga kui inimene, kes enda sõnul pole mitu aastat teatrisse sattunud, läheb sama lavastust uuesti vaatama, siis on see juba tugev kvaliteedimärk.

Nagu pealkiri vihjab, räägib lavastus Jane Austeni kuulsa romaani „Uhkus ja eelarvamus“ loost – aga mitte päris. Tegemist on šoti kirjaniku Isobel McArthuri kirjutatud looga Austeni ainetel. Sündmuste põhiraamistik on küll sama mis originaalteoses (kuigi ma ise pole veel raamatut lugenud, seega ei oska otseselt võrrelda). Nagu kavalehel öeldakse, saavad lavaloos kokku komöödia, Briti 20. sajandi popmuusika, Austeni romantiline armastuslugu ja ainult naisnäitlejad. Miks ainult naised, kui tegelaste seas on ka mehi? Nimelt jutustavad Austeni tuntud armastusloo teenijad, kes kehastuvad kõigisse rollidesse.

Üks peamisi põhjuseid, miks lavastus mulle meeldis, oligi see, et laval oli vaid viis naisnäitlejat, kes kehastasid kokku 16 erinevat tegelast – lisaks nendele teenijatele, kelle rollis nad lugu jutustasid. Mõned ümberkehastumised toimusid väga kiiresti: hetk tagasi oli teenija, juba järgmisel sekundil seisis laval pidukleidis rikas neiu või mundris mees. Ja see pole mõeldud solvanguna, aga miks nägi Adeele Jaago Fitzwilliam Darcyna ehk mehena parem välja kui proua Bennetina? Üldse oli äge vaadata, kuidas naised mehi nii veenvalt mängisid – ja muidugi ka erinevat tüüpi naisi ja tüdrukuid.

Lisaks sellele, et lavastus oli väga naljakas, tasub seda kindlasti vaatama minna ka näitlejameisterlikkuse pärast. Ma ei väsi kordamast: komöödia toimib siis, kui näitlejad selle hästi välja mängivad.

Lavastuses pakkusid nalja ka ootamatud kombinatsioonid: 19. sajandil toimuv tegevus koos Pringelsi krõpsupaki, suure prügikonteineri, 20. sajandi pophittide ja ropendavate naistega. Lugedes sellist loetelu, oleksin ma ilmselt olnud skeptiline, aga laval toimis see suurepäraselt. Nautisin kogu õhtut, naersin südamest ja tahan seda lavastust veel näha. Nautisin õhtut juba enne etenduse algust – laval oli suur pruun nahktugitool ja raamaturiiul, mis tuletas mulle meelde šoti mõisaid ja tekitas tunde, nagu oleksin ise tahtnud elada mõisas 19. sajandil.

Kui aga mõelda selle loo sügavamale sisule, siis polnud 19. sajandi naiste elu kuigi roosiline. Kogu see ebaõiglus – et naised ei saanud vanemate varandust pärida ja pidid abielluma vähemalt samast seisusest mehega, veel parem kui klass kõrgemalt – mõjub tagantjärele ikka üsna karmilt. Olen rõõmus, et elan vabal maal ja vabal ajal, kus naistel on rohkem õigusi ja kus nad saavad ka teatrilaval vabalt lustida ja maailma üle nalja visata.

Natuke tunduski, et see lavastus on tehtud naistelt naistele – kogu saal naeris kogu aeg ja mitmes kohas (mitte ainult laulude ajal) teeniti spontaanne aplaus. Samal ajal tundusid saalis istuvad mehed (vähemalt need, kes mu vaatevälja sattusid) kohati üsna unised – peaaegu neli tundi kestev etendus pani mõned neist tukkuma. Aga mine tea, võib-olla nad lihtsalt ei tundnud huvi teatri ega viisakate riiete vastu.

Võrreldes võrreldamatut, meenutas lavastus mulle natuke Eesti Draamateatri „Cafe Theatral’i“, peamiselt seetõttu, et ka seal kasutati tuntud poplugudele kirjutatud uusi eestikeelseid tekste, mis haakusid lavastuse sisuga. Kui Draamateatri kavalehel olid kõik laulutekstid olemas, siis Ugala lavastus oli välja toonud vaid ühe. Oleksin väga tahtnud kõiki sõnu lugeda – laulud olid nii kaasahaaravad, et oleks tore olnud neid koduski kavalehelt üle vaadata. Ja kuna ma pole suur muusikaekspert, oleks olnud abiks ka nimekiri originaallauludest – meloodiad olid tihti tuttavad, aga ei suutnud alati meenutada, kes neid algselt esitas ja mis pealkirjaga need olid.

Näitlejatest kedagi eraldi esile tõsta oleks ebaaus, sest kõik viis naist olid uskumatult andekad – nad laulsid, tantsisid ja mängisid kõik oma rollid suurepäraselt. Minu isiklikud lemmikud olid sel korral Adeele Jaago ja Jaana Kena, kes mängisid enim meesrolle ja kelle lavaloleku ajal ma kõige rohkem naersin. Eriti Jaana Kena kehastatud õde-venda Bingleyd olid nii humoorikad, et juba ainuüksi teda vaadates ajas naerma. Tegelikult tunduski, et ta laval improviseeris rohkem kui lavastaja ette nägi, ajades vahepeal isegi oma kolleege naerma. Näha, kuidas Adeele Jaago laval naerukrampidega võitles ja püüdis rollis püsida, oli vaieldamatult koomiline vaatepilt.

Selle suure nalja, naeru ja laulu kõrval ei jäänudki meelde süveneda lavastuse sügavamasse sõnumisse – võib-olla teinekord, sest olen üsna kindel, et lähen seda veel vaatama. Just sellist humoorikat teatriõhtut mul oligi vaja, eriti peale viimase aja teatrikülastusi, kus laval nähtud etendused pole eriti minu maitse olnud. Sain nüüd taas usu teatrisse tagasi ja selle tundega on hea suvelavastustele vastu minna.

Kes juba sügiseks teatriplaane peab, siis soovitan Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ soojalt. See on kindlasti üks neist lavastustest, mis muudab pimedad ja vihmased sügisõhtud märksa helgemaks.

 

Autor: Isobel McArthur
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Osades:
Adeele Jaago – teenija; proua Bennet; Fitzwilliam Darcy
Jaana Kena – teenija; Lillie; Charlotte Lucas; Charles Bingley; preili Caroline Bingley
Lauren Grinberg – teenija; Jane Bennet; George Wickham; leedi Catherine de Bourgh
Margaret Sarv – teenija; Elizabeth Bennet
Klaudia Tiitsmaa – teenija; Mary Bennet; Lydia Bennet; härra Collins; proua Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala teatri kodulehelt.

Loe edasi

Kivid sinu taskutes

 5. mail 2025 Kuressaare Teatri etendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Mari-Liis Nellis

Seda postitust on paslik alustada tsitaadiga lavastusest: “Elu on niigi raske. Inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater.” See tsitaat andis mulle ootamatult vastuse küsimusele, mis on mind viimastel aegadel painanud: miks ma teatrist sageli pigem keskpärase tundega väljun ja rõõmu asemel jääb püsima kerge pettumus? Kino kohta öeldakse, et sinna minnakse lootust ja unistusi otsima – teater seevastu pakub tihti just eluraskuste peegeldust.

Lavastus "Kivid sinu taskutes" räägibki filmimaailmast – täpsemalt sellest, kuidas Iirimaa väikesesse külakesse saabub Hollywoodi võttemeeskond. Kohalikud külaelanikud osalevad filmis ekstratena, mis mõjutab kogu kogukonna elu. Olles ise kunagi ühes filmis statist olnud, oli see teema mulle huvitav ja äratundmishetki jagus. Samas käsitleb lavastus laiemalt ka elu raskusi maal ning seda, kui valusalt võivad mõjuda purunenud unistused. Paljud, kes on maalt pärit, tunnevad end nendes lugudes ära – soovist pääseda kuskile suuremasse maailma ja unistusest midagi suurt saavutada.

Minu jaoks kõlasid need teemad väga tuttavalt ja olulistena. Ometi ei suutnud lavastus mind lõpuni kaasa haarata. Mõnel hetkel leidsin end isegi mõtlemast, millal etendus läbi saab – ja nüüd, kümme päeva hiljem, ei suuda ma enam täpselt öelda, miks see mulle ei meeldinud. Teemad olid mulle sobivad, näitlejatööd suurepärased – kas siis on asi minus? Kas olen vaimselt väsinud või oli lavastuses siiski mingi sisuline tühjus, mis mind ei kõnetanud?

Näitlejatööd olid tõesti nauditavad. Lavale astusid vaid kaks näitlejat – Markus Habakukk ja Tanel Jonas –, kuid kokku kehastati 15 erinevat tegelast. Habakukk mängis seitset ja Jonas kaheksat rolli. Vahel vahetusid tegelased lausa iga lause järel – ilma täiskostüümideta, kasutades vaid aksessuaare ja kehakeelt. See nõudis näitlejatelt erakordset meisterlikkust, mida nad ka kahtlemata demonstreerisid. Eriti meeldis mulle Markus Habakuke kehastatud vana mees Mickey – tema rollivahetus oli muljetavaldav ning hetkeks unustasin, et laval on noor mees.

Lavakujundus oli minimalistlik, kuid leidlik: kaks stanget kostüümidega ja mõned suured kastid, mis meenutasid filmitehnika kohvreid. See lihtsus lasi näitlejatel rohkem esile tõusta ega matnud neid dekoratsioonide alla. Just selline mobiilne kujundus sobib hästi rändlavastuseks.

Etenduses leidus ka mõned tantsunumbrid, mis mulle väga meeldisid. Mingil põhjusel on mind alati tõmmanud Iirimaa ja Šotimaa poole – juba lapsena vaatasin imetlusega Riverdance’i esinemisi. Kui Tanel Jonas ja Markus Habakukk laval iiri tantsu samme tegid, olin ma müüdud. Kahju vaid, et neid hetki nii vähe oli – rohkem tantsu ja muusikat oleks ehk kogu elamust tasakaalustanud. Muusikaline kujundus, mille autoriks on Veiko Tubin, oli hästi läbi mõeldud. Eriti jäi meelde lavastuse algus, kus kõlas efektne suurfilmidele omane tunnusmuusika – see lõi koheselt elevuse üles. Kahjuks see tunne etenduse jooksul tasapisi hääbus.

Teatri kodulehelt avastasin, et lavastusega kaasneb ka õppematerjal koolinoortele. See on kiiduväärt ettevõtmine – tööleht aitab etendust paremini mõtestada ja noortel teadlikumaks teatrivaatajaks kujuneda. Mul on isegi kahju, et minu kooliajal selliseid võimalusi ei olnud või vähemalt polnud need maapiirkonnas kättesaadavad.

Kokkuvõttes – puhtalt näitlejameisterlikkuse pärast soovitan lavastust vaatama minna. Kui lavastus osadeks lahti võtta, siis iga üksik komponent – teema, näitlejatöö, lavakujundus, muusika – on tugev. Aga miskipärast ei sündinud neist tervikut, mis mind tõeliselt puudutaks. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et "inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater."

 

Autor: Marie Jones
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Helikujundaja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tantsunumbrid seadnud: Juhan Kanemägi
Osades:
Markus Habakukk – Jake Quinn; Aisling; Mickey; Sean; John; Dave; reporter
Tanel Jonas – Charlie Conlon; Caroline Giovanni; Jock Campbell; Clem; Simon; Fin; vend Gerard; papa Harkin

Rohkem infot lavastuse ja mängukavade kohta leiab: kuressaareteater.ee

Loe edasi

Norman vallutaja

 15. mail 2025 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Urm

Kuigi mulle tavaliselt komöödiad väga ei meeldi, ootasin seekord huviga Endla teatri lavastust “Norman vallutaja”. Tundsin, et mul on vaja midagi kergemat ja humoorikat, mis aitaks igapäevamuredest korraks välja astuda. Komöödiat peab aga oskama teha – ainult siis on see tõeliselt nauditav.

Ma ei ole kindel, kas olen varem mõnda inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni näidendit Eesti lavadel näinud, aga kuskil mälusopis justkui on tunne, et midagi tuttavat olen varem näinud ja see meeldis. Ka tuttavatelt olin kuulnud selle konkreetse lavastuse kohta pigem positiivset tagasisidet, mis tekitas huvi. Tõenäoliselt mängis huvi tekkimisel rolli ka see, et Normanit kehastab Jan Uuspõld – nimi, mis paljude jaoks seostub naljaga.

Etenduse kohta ilmunud arvustusi lugedes jäi mulje, et tegu pole pelgalt komöödiaga. Lubati ka sügavamaid teemasid, nagu armastuse puudumine ja üksildus. Minu jaoks jäid need siiski tahaplaanile ning süvitsi nendesse ei mindud. Samas ei saa öelda, et lavastus oleks olnud kõrvulukustavalt naljakas – mõnes kohas sai küll muheleda, aga sellist pidevat, südamest tulevat naeru ei tekkinud. Isiklikult tundusid naljad kohati kulunud, ja oli hetki, kus publik justkui naeris seepärast, et "selles kohas peabki naerma", kuigi nali ise ei olnud eriti naljakas.

Mõned stseenid, eriti Jan Uuspõllu esituses, mõjusid mulle isegi tüütult – tema monoloogid kõlasid pigem tuimalt kui naljakalt. Tekitas küsimuse, kas tema puhul eeldatakse, et nimi üksinda toob nalja, olenemata sellest, mida laval tehakse või öeldakse. Minul see kahjuks ei toiminud.

Kõige rohkem pakkusid mulle nalja Regi (Priit Loog) aeglane ja kohmakas liikumine ning veterinaar Tomi (Nils Mattias Steinberg) lihtsameelsus. Kuigi ka need naljad hakkasid ühel hetkel end kordama – näiteks Loogi tagumiku liialdatud rõhutamine või Tomi rumalusele üles ehitatud naljad väsitasid lõpuks. Oli üks konkreetne stseen, kus mõtlesin, et siit võiks hea nalja saada – aga see jäi kuidagi realiseerimata. Ja ausalt öeldes, ilmselt ei mäleta ma sellest lavastusest varsti enam suurt midagi.

Kui lavakujundus avanes, märkis mu kaaslane, et ta on seda lavastust juba varem näinud, kuid ainus, mis talle meelde oli jäänud, oli see, et Uuspõllu tegelane hakkab kõigile naistele ligi ajama. Ilmselt ei olnud tegemist väga meeldejääva etendusega.

Lavastuse tegevus toimub, kuigi see ei ole otseselt välja öeldud, Inglismaa väikelinnas. Annie (Fatme Helge Leevald) hooldab oma voodihaiget ema, samal ajal kui tema õde ja vend on oma elu elama läinud. Annie igapäevaseks kaaslaseks on vaid kohalik veterinaar Tom ja mõned koduloomad. Ta igatseb armastust ja puhkust, kuid tundub, et tema ja Tomi vahele midagi ei teki. Jõulude ajal tekib Annie’l aga suhe oma õemehe Normaniga (Jan Uuspõld) ning ta plaanib temaga nädalavahetuse veeta. Selleks peavad Annie vend Reg ja tema naine Sarah (Kleer Maibaum) tulema ema eest hoolitsema. Kui Sarah saab teada Annie ja Normani suhtest, algab peredraama. Loomulikult ilmub kohale ka Normani abikaasa Ruth (Karin Tammaru), mis lisab segadust ja toob lavale uusi naljakaid hetki.

Näitlejatest jättis kõige sügavama mulje Kleer Maibaum, kelle Sarah oli närviline, ärritunud, aga samas tundlik ja tähelepanunäljas naine. Tema rollis oli sügavust ja sisu. Ka Fatme Helge Leevaldi Annie oli huvitavalt mitmetahuline – esialgu tagasihoidlik maatüdruk, hiljem enesekindlam ja otsusekindel naine. Karin Tammaru oleks võinud laval rohkemgi olla – tema kehastatud Ruth oli karismaatiline ja tugev karakter, kellelt ootasin rohkem.

Meestest mõjus kõige nõrgemana kahjuks Jan Uuspõld – tema lavaline kohalolu oli seekord nõrk ja kohati igav. Samas pakkusid Loogi ja Steinbergi karakterid oma lihtsuses ja koomilisuses siiski mõningaid naerukohti. Mõlemad oleksid võinud karakteritega veelgi sügavamale minna, aga juba praegune töö oli märkimisväärne ja näitas nende näitlejameisterlikkust.

Pean tunnistama, et etendus ei olnud nii igav, et keegi vaheajal lahkunud oleks – publik oli kohal ja saal täis. Ju see tähendab, et publikule lavastus meeldib. Võib-olla on minu „teatrisoolikas“ lihtsalt veidi rikutud ja rahulolematum. Samas märkasin ennast hoopis kostüümidele keskendumas – eriti meeldisid mulle Annie ja Tomi mahedates beežides toonides riided ja kummikud, mis lõid selge viite Briti maaelu kujutamisele filmides ja seriaalides. Samuti väärib mainimist Sarah’ naiselik ja maitsekas garderoob.

Kokkuvõtteks – ma ei saa öelda, et lavastus oli halb. Samas ei olnud see minu jaoks ka midagi erilist. Kui keegi tunneb, et selline kergem komöödia võiks meele järgi olla, siis minge kindlasti vaatama. Maitsed on erinevad ja kindlasti leidub vaatajaid, kellele see lavastus pakub rohkem kui mulle.

 

Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades:
Priit Loog – Reg
Kleer Maibaum – Sarah, Regi naine
Karin Tammaru – Ruth, Regi õde
Jan Uuspõld – Norman, Ruthi mees
Fatme Helge Leevald – Annie, Regi ja Ruthi noorem õde
Nils Mattias Steinberg – Tom

 

Rohkem infot leiab Endla teatri kodulehelt

Loe edasi

Uus tüdruk

 3. aprillil 2025 Ugala teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Järvet

Vabatahtlik töö on täiesti geniaalne asi, sest tänu sellele saab tasuta kogeda igasuguseid uusi asju. Või hoida raha kokku ürituste ja tegevuste pealt, kuhu te muidu niikuinii läheksite, aga nüüd saate lisaks elamusele veel telgitaguseid näha ja ise ühiskonda panustada. Regulaarsed blogi lugejad ilmselt teavad, et ma olen Põlva Kultuurikeskuses vabatahtlik ja nii mõnedki on minuga garderoobis jutustama tulnud, sest enamasti võib mind leida just garderoobist, harvem ka uksel pileteid kontrollimast. Suure teatrihuvilisena üritan end võimalikult paljude etenduste ajal graafikusse sättida, et siis saaksin ise pärast minna teatrit nautima. Et te ei arvaks, et ma ainult teatri pärast vabatahlik olen, siis olgu aususe huvides öeldud, et muidugi käin vahel ka kontserte nautimas. Mulle tundub, et meil on kuidagi kujunenud välja inimesed, kes tahavad rohkem kontserte nautida ja siis end graafikusse panevad ja siis mõned minusugused, kes rohkem teatrist vaimustuvad. Ja siis on mõned inimesed, kellel väga vahet ei ole.

Alustasin selle vabatahtliku töö jutuga seepärast, et ilma vabatahlikuks olemiseta poleks ma Ugala lavastust „Uus tüdruk“ ilmselt vaatama läinud. Kuigi üks kolleeg veebruaris pakkus mulle pileteid, kuna ta ise oli haigeks jäänud. Minu õnneks oli mul auto katki ja muud kolimisjärgsed toimetused vajasid sel õhtul toimetamist, et ma ei saanud raha eest tol korral teatrisse minna. Just arutasime oma kaasvabatahtlikuga, et kui me oleks oma raha eest piletid ostnud, siis oleks meil mõlemal rahast veidi kahju olnud. Iseenesest on see kummaline, sest me oleme mõlemad Põlvaga seotud ja peaksime seda väikese koha võimaluste puudust tundma, millest lavastus suuresti rääkis. Lavastuse tegevus toimub 80ndate lõpul või 90ndate alguses, kui midagi saada ei olnud ja inimeste ainus elevus oligi kellegi poolt välismaalt toodud uus ja põnev asi või siis igal õhtul telerist jooksvad seebikad. Nii ilmubki kogu külarahvas ühiselt teleri ette vaatama seebikat, kuni ühel hetkel lööb äike telekasse sisse. Pärast pauku ja suitsu hajumist leiavad külainimesed, et nende tuppa on sattunud seebikast tuttav Luisa Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Kuidagi tuleb selle uue olukorra ja uue tüdrukuga harjuda. Natukene utoopiline lugu minu jaoks ja ilmselt seetõttu ei haakunud ma ka teemaga nii palju, kui oleks võinud.

Kuigi see osa oleks võinud mulle tuttav olla, et tahaks maalt ära linna, sest maal pole mitte midagi. Kõik asutused on kinni pandud ja kohalike poolt juba ära lammutatud, alles on jäänud ainult vanad või rumalad inimesed, sest teised on kõik linna ära läinud jne. Ma arvan, et ma olen praegu juba selles vanuses, kus ma saan aru et tegelikult palju sellest mis maal toimub, on inimeste endi teha ja sageli inimesed, kes vinguvad et midagi pole väikelinnas või külas teha, ei tunne ise eriti mingite asjade vastu huvi. Näiteks olen kuulnud kuidas paljud kurdavad, et Põlva on täielik pommiauk ja seal pole midagi teha. Kõik poed pannakse kinni, riigiasutused kolivad minema jne. Jah, eks see ühelt poolt on tõsi, aga samas raamatukogus toimub kord kuus raamatuklubi, lisaks muud üritused. Kultuurikeskuses on vähemalt kord kuus teater ja mõni kontsert ning kino. Muusikakoolis toimuvad kontserdid, mängutubades korraldatakse üritusi nii lastele kui täiskasvanutele. Noortekeskuses toimuvad üritused. Spordivõistlused toimuvad jne. Ole ainult mees ja võta üritustest osa.

Seebikaid ma muidugi mäletan ka ja eks sai isegi seal 90ndate teises pooles andunult seebikaid vaadatud. Tegelikult vist vaatasin esimeses pooles ka, aga seda ma ise ei mäleta. Juttude järgi olevat mul isegi nukkude nimed olnud seebikatest võetud, stiilis see nukk on Prosta Maria ja see on Lihtsalt Maria. Ühesõnaga oleks võinud teema mulle veidigi kaasahaarav olla, aga ilmselt ma olingi 90ndatel veel liiga väike ja laval nähtuga mul seetõttu seosed puudusid. Mu kolleeg on seevastu minust mitukümmend aastat vanem ja tema kindlasti mäletab milline oli eluolu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, aga ka tema ei leidnud, et lavastus väga kõnekas oleks olnud. Vaadates mis inimesed publikusse tulid, siis võiks arvata et rohkem oligi lavastus mõeldud noortele inimestele. Kohati oli tunne nagu oleks mingi noortelavastus alanud, sest noori tuli minu meelest klasside kaupa teatrisse. Vähemalt rohkem oli neid küll kui tavaliselt. Seevastu vanemad inimesed läksid mitmed vaheajal ära, öeldes, et see lavastus pole päris nende maitsele.

Ühelt poolt ma mõistan, miks neil selline tunne tekkis. Lavastus põhineb Vaiko Epliku muusikal ja ega mina ka tema muusika eriline fänn pole. Ilmselt polnud ka need vanemad inimesed suured Epliku muusika fännid, või siis ärritasid neid laulusõnad, mis isegi minu üsna vabameelset kõrva häirima hakkasid. Kohati olid mõned laulud sellised, et mitu minutit järjest laulsid kõik tegelased laval lihtsalt „Mine munni“. Polnud just tõesti väga meeldiv kuulamine ja uskuge mind, ma tarvitan autoroolis olles väga palju vägisõnu ja seega see sõna „munn“ minu jaoks iseenesest väga häiriv ei ole. Aga kui ikka seda järjest korratakse, siis natukene muutub tülgastavaks. Kuigi laule saatev koreograafia oli isegi parem kui see ja mitmed teised laulud. Siiski tundus lavalugu minu jaoks veidi katkendlik ja muusikalised laulu- ning tantsunumbrid veidi kontekstist välja rebitud. Mulle oleks meeldinud, kui asi oleks rohkem terviklikum olnud. Praegu tundus libreto olevat ühtne tervik, aga vahele põimitud laulud rebisid terviku katki ja olid minu jaoks ikkagi eraldiseisvad esitused, mitte osa suurest tervikust.

Seega jäi minu jaoks etenduse sügavam mõte tabamatuks. Ometigi saan ma aru, et Laura ja Priit Võigemastil oli teksti kirjutades väga kindel visioon, et materjal on kõnekas ja tekst on dramaturgiliselt suurepärane. Ilmselt pean ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma ei taba suurt kunsti ära. Ma kujutan ette, et suurtele seebikafännidele (jah, ma tean et neid inimesi Eestimaal leidub) ja Vaiko Epliku muusika austajatele oleks etendus rohkem meeldinud kui mulle. Kuigi tegemist polnud kõige halvema lavastusega, mida ma näinud olen, sest mõned nauditavad asjad ma ikka leidsin, siis enda raha ma selle pileti ostmiseks kulutada poleks tahtnud ja pigem ei soovita seda ka teistel teha.

Nagu juba mainitud sai, siis koreograafia oli päris äge ja mõned kaklusstseenid olid ka humoorikalt naljakad, mitte vägivaldsed. Omamoodi tore oli ka see, kui seebika alguses kõik tunnusmeloodiat kaasa laulsid, sest eks see omal ajal niimoodi oligi. Võin ilmselt siiani mingit osa „Rosa Salvaje“ („Metsik roos“) tunnusmeloodiast oma sõnadega kaasa laulda, sest see lihtsalt kulus vaatamise jooksul pähe. Kui näitlejatest keegi ekstra välja tuua, siis meeldis mulle kõige enam vanainimene Liisat kehastanud Maarja Mõts. Tema vanarahvatarkused ja küürakil vaevatud olekuga kõndiv vanainimene, kes tantsustseenides kergejalgselt kaasa tantsis, oli lihtsalt kõige nauditavam rollisooritus. Mingi hetk vist jäi mul osa loost arusaamatuks seepärast, et ma ei pannud tähele mis lava teises nurgas toimub kuna ma vaatasin mida Liisa teeb. Seega midagi nauditavat ma ikka leidsin.

Kokkuvõttes mina lavastust enda tuttavatele ei soovitaks, aga kes tunneb et ta tahab kangesti Epliku muusikat nautida, siis teie võite riskeerida. Võite siis mulle pärast teada anda, kuidas teile lavastus meeldis.

 

Lavastajad ja autorid: Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika: Vaiko Eplik
Kunstnik: Kristjan Suits
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Muusikajuht ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Bändijuht: Kristjan-Robert Rebane
Bänd: Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk, Tobias Tammearu
Osades:
Tarvo Vridolin – Illar
Martin Mill – Kämmal
Terje Pennie – Lembi
Maarja Mõts – Liisa
Lauren Grinberg – Maria Luisa
Margaret Sarv – Monsa
Alden Kirss – Ragnar
Jass Kalev Mäe – Silver
Adeele Jaago – Triinu
Riho Ktsar – Velts

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Macbeth

 25. jaanuaril 2025 Estonia kontserdisaalis

Foto: Eesti Draamateater

Elu oskab vahel tõeliselt üllatada. Ja minu jaoks on alati meeldiv üllatus, kui mul õnnestub teatripileteid võita (kahjuks juhtub seda väga harva). Vahel on meeldivad üllatused lausa nii ootamatud, et tunduvad uskumatud. Ma isegi ei mäletanud enam, et ma Instagramis ühe mehe loosimängus osalesin, seni kuni ta mulle kirjutas ja teatas, et ma olen selle sama loosimängu võitnud ja ta tahaks nüüd mu meiliaadressi teada, et võidetud piletid mulle meilile saata. Kuna võit tundus ebareaalne, sest näiliselt polnud tegemist tuntud inimesega, loosis osalejaid oli vähe ja võit väga magus, olin muidugi kahtleval seiuskohal. Piletite saabudes olin kindel, et tegemist on pettusega ja nii lasin Piletimaailmal üle kontrollida, et tegemist on ehtsate piletitega. Piletite ehtsus kinnitatud, jäi ikka kahtluseuss närima, et äkki on neid samu pileteid teistele veel jagatud ja ma ei pääse nendega saali. Postituse pealkiri muidugi reedab, mis lavastuse piletid ma võitsin ja miks ma ehk nii kahtlustav olin.

See tundus lihtsalt liiga uskumatu, et ma võitsin suvalisest ja mitte eriti populaarsest (see ilmselt oligi minu võidu saladus) loosimängust KAKS piletit „Macbeth´i“ etendusele. Ma julgen väita, et Eesti Draamateatri ja ERSO koostöölavastus „Macbeth“ on üks populaarsemaid lavastusi, millele on raske pileteid saada ja kui need piletid saada õnnestub, siis on nendega väga hea võimalus äri teha, sest nende järgi on suur nõudlus. Seega tundus see liiga hea, et ma võitsin täiesti tasuta kaks piletit sellele etendusele. Ma usun, et kõik teised oleksid ka minu asemel sama kahtlevad olnud. Õnneks läks kõik suurepäraselt ja piletitega mingit pettust ei olnud. Kuigi eks minu jaoks oli pisikeseks pettumuseks see, et kohad asusid 20. reas, mis tähendas, et me olime peaaegu saali kõige tagumises nurgas. Õnneks saali jõudes selgus, et esialgne pettumus asendus üsna kiiresti võidujoovastusega. Nimelt ei toimu tegevus laval, sest seal on orkester, vaid publikutoolide kohale ehitatud platvormidel. Et paremini aimu anda sellest platvormist, siis kujutaga ette moelavasid, mille ääres publik istub. Tegemist oli umbes millegi sarnasega ja meie istekohad olid täpselt selle keskele ehitatud poodiumi ääres. Hea tahtmise korral oleksin ma saanud käe välja sirutada ja näitlejaid puudutada.

Et asi veelgi märgilisema tähendusega oleks, siis võidetud piletitel ei saanud võitja ise endale sobivat kuupäeva valida, vaid kuupäev oli juba ettemääratud. Etenduse kuupäevaks oli 25. jaanuar 2025. Miks see kuupäev siis märgiline oli? Nimelt tähistatakse Šotimaal 25. jaanuaril Robert Burnsi päeva ja Macbethi tegevus toimub Šotimaal. Robert Burns oli Šoti rahvuspoeet ja ühtlasi on ta ilmselt tänapäevani kõige tuntum Šoti luuletaja. Burnsi päeva tähistatakse tema sünnipäeva järgi (Burns sündis 25. jaanuaril 1759).

Kuna tegemist on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusega, mis on 2024. aastal võinud Eesti Teatriauhinna lavastaja auhinna, siis on juba ette teada, et sellest tuleb teistsugune teatrielamus kui ehk klassikaline lugu jutustav teatrietendus, millega enamus inimesi harjunud on. Minu hinnangul lihtsalt on Ojasoo ja Semperi lavastajakäekiri nii teistsugune, et igaüks seda ei naudi ja ei mõista. Kuigi mul on bakalaureusekraad teatriteaduses, siis ma ei hinda end eriti suureks teatrieksperdiks ja eks ma etenduse jooksul ja ka pärast etendust pidin tõdema, et ma pole piisavalt haritud või laia silmaringiga, et kõigest laval toimuvast aru saada. Siiski ei vähendanud see minu jaoks etendusest saadud emotsiooni. Ühelt poolt on Lepo Sumera muusika iseenesest juba nii võimas, et pakub elamuse, mida on raske unustada. Teisalt on Ojasoo ja Semper valinud lavastusse näitlejad, kes nende stiiliga sobituvad ja mängivad kõik väiksemadki nüansid perfektselt välja. Eriti tahaksin sel korral välja tuua leedi Macbethi kehastanud Mirtel Pohla, kes võttis rolli üle emapuhkusele suundunud Helena Lotmanilt. Toon Pohla siin just seetõttu välja, et tal pole olnud võimalust kogu trupiga ühiselt pikas prooviprotsessis osaleda ja seega on tema truppi sulandumine ja võimas rollisooritus seda enam tähelepanuväärsed, sest need on saavutatud lühikese aja jooksul.

Macbethi lugu vist ümber jutustada pole vaja, sest ilmselt kõik suuremad teatrihuvilised on sellega kursis ja ehk isegi mõnda teist Macbethi lavastust Eesti teatri lavalaudadel näinud. Iseenesest on hea, et lugu tuttav on, sest mulle meeldib loo kõikidest nüanssidest aru saada ja ilma tausta teadmata oleks mul veidi keeruline olnud laval toimuvat jälgida, sest kogu Macbethi sündmustik antakse edasi vägagi kunstilises võtmes ja üsna suuresti jutustavas stiilis. Jah, mõned näitlejad küll vahetavad laval rolle või maske ja mõned tegevusi kujutavad stseenid laval siiski toimuvad, kuid seda on vähe ja minu hinnangul pigem tegelased räägivad sellest, mis toimus kui tegevust välja näitavad. Kõige rohkem saabki laval toimuvast aimu kaamerate vahendusel, sest näitlejad ja operaatorid liiguvad nendel poodiumitel nii, et vahel on näitleja seljaga publikusse ja publik näeb teda ainult kaamera vahendusel suures plaanis ekraanilt. Ühelt poolt on selline ekraanide kasutamise lahendus hea, sest siis näevad ka tagumised read näitlejate näoilmeid paremini, kuid teisalt hakkab see lahendus mind isiklikult ära tüütama, sest seda on viimasel ajal teatris liiga palju ja tahaks juba midagi uudset näha.

Kostüüme iseloomustasid šoti ruudulised kangad. Lisaks oli väga šotilik see, et mehed kandsid ruudulisest kangast tehtud seelikuid (ma ei saa neid päris klitideks nimetada, sest need olid ikkagi ainult šotiruudulisest kangast seelikud, mitte šoti kildid). Pigem olid kostüümid tumedates toonides ja sageli kanti lisaks ruudulisele musta ning paljud tegelased liikusid laval ringi pikkades keepides. Kuigi pean tunnistam, et ma sel korral väga palju kostüümide jälgimisega ei tegelenud. Seelikud jäid ainult seetõttu silma, et näitlejad möödusid kõrgel poodiumil minust nii lähedalt, et pilku tõstes nägin seelikute alla. Seega üritasin rohkem hoida pilgu operaatoritel ja kaamerapildil.

Kui asi lühidalt kokku võtta, siis üldiselt mulle lavastus meeldis, kuigi enda hinnangul pole ma päris seda tüüpi teatri austaja. Suuresti päästiski minu jaoks etenduse võimas Lepo Sumera muusika, mida oleks juba ilma etenduseta niisama olnud nauditav kuulata. Mõtlesin, et peaksin hakkama rohkem sümfooniaorkestri kontserditel käima, et selles valdkonnas end ka veidi rohkem harida. Teiseks meeldisid mulle absoluutselt kõik näitlejad. Minu meelest oli näitlejate mäng lihtsalt nauditav ja tegelikult läheksin näitlejate pärast juba ainuüksi veel sama lavastust vaatama, kui pileteid õnnestuks saada. Eriti meeldis mulle Priit Võigemast nõia rollis, sest punase peast-maani keebi tõttu ei olnud näitlejat üldse näha ja kogu rolli andis Võigemast edasi ainult oma liigutuste ja häälega. Et sellise kostüümi all nii head rolli teha, peab lihtsalt suurepärane näitleja olema.

Kõige vähem meeldis mulle lavastuse lõpp, millest ma ühtlasi ka kõige vähem aru sain. Nimelt sai Macbethi lugu justkui läbi ja näitlejad hakkasid laval kostüüme eemaldama. Ühelt poolt tundus ka see alguses äge, et näidatakse näitlejat kostüümi all ja see muutis näitlejad minu silmis kuidagi haavatavamaks. Mingil hetkel sain aru, et see pole lihtsalt näitlejate haavatavuse näitamine, vaid näitlejad võtavad laval sisse erinevaid poose. Selline pooside näitamine kestis ikka väga kaua ja ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et ma peaksin ilmselt need poosid ära tundma ja siis läks veel veidi aega mööda kuni ma sain aru, et need vist on mingid kuulsad maalide poosid. Mis maalidest poosid pärit on ja miks need lavastuse lõpus olema pidid, jäi mulle aga lõpuni arusaamatuks. Kuna see arusaamatus kestis minu jaoks päris kaua (arvan, et vähemalt 15 minutit, kui mitte kauem), siis see lõpp tõmbas minu jaoks varasemat positiivset emotsiooni alla ja kuna etendus oli niisama ka üsna pikk, siis tekkis mingi tülgastus. Aga muidu soovitan vaatama minna, kui õnnestub piletid saada.

 

Autor: William Shakespeare
Tõlkijad: Jaan Kross ja Kulno Süvalep
Helilooja: Lepo Sumera
Nõia tekstid: Hasso Krull
Lavastajad, video- ja lavakujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova, Fidelia Regina Randmäe
Video live-mix: Elisa Avik
Helirežissöör: Raido Linkmann
Osades:
Mait Malmsten – Macbeth
Mirtel Pohla – leedi Macbeth
Priit Võigemast – Nõid
Gert Raudsep – kuningas Duncan; I mõrvar
Ursel Tilk – Malcolm (kuningas Duncani poeg)
Rasmus Kaljujärv – Macduff
Hanna Jaanovits – leedi Macduff
Tobias Kaljujärv – väike Macduff
Tambet Tuisk – Banquo; III mõrvar
Hugo Leo Toom – Fleance (Banquo poeg)
Jaak Prints – Ross; II mõrvar
Kaie Mihkelson – Aadlidaam
Triin Brigitta Heidov – Nõid
Elss Raidmets – Nõid
Oliver-Marcus Reimann – Nõid
Robi Varul – Charon
 

ERSO

I viiul: Triin Ruubel, Dalia Dedinskaite, Marge Uus, Kristiina Aimla, Fred Heinoja, Kätlin Ivask, Nina Kawaguchi, Kirti-Kai Loorand, Astrid Muhel, Hanna-Liis Nahkur, Tõnis Pajupuu, Piret Sandberg, Danae Taamal, Kaiu Talve, Andrus Tork, Tarmo Truuväärt, Liis-Helena Väljamäe, Triin Veissmann

II viiul: Kaido Välja, Kadi Vilu, Toomas Hendrik Ellervee, Kristel Kiik, Triin Krigul, Miina Laanesaar, Egert Leinsaar, Maiu Mägi, Kristjan Nõlvak, Mari-Katrina Suss, Marlis Timpmann, Maaren Vihermäe, AnnelizeVlasenko, Madleen Kristen Alasi, Triin Alender

Vioola: Rain Vilu, Liina Sakkos, Helena Altmanis, Mall Help, Kaja Kiho, Sandra Klimaité, Mairit Mitt-Bronikowska, Martti Mägi, Juhan Palm-Peipman, Liisi Rusnak, Jūlia Širokova, Kristiina Välja, Karin Sarv

Tšello: Theodor Sink, Indrek Leivategija, Seulki Lee, Riina Erin, Tõnu Jõesaar, Levi-Danel Mägila, Katrin Oja, Lauri Toom, Margus Uus, Maris Vallsalu, Villu Vihermäe

Kontrabass: Regina Udod, Mati Lukk, Janel Alroff, Imre Eenma, Madis Jürgens, Xiaonan Nie, Indrek Pajus, Ants Õnnis, Mika Sameli Nikkanen

Harf: Sara Siria D´Amico, Eda Peäske

Flööt: Mihkel Peäske, Mari-Liis Vind, Linda Vood, Janika Lentsius

Oboe: Guido Gualandi, Aleksander Hännikaäinen, Heli Ernits, Tõnis Traksmann

Klarnet: Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro, Meelis Vind

Fagott: Peeter Sarapuu, Jakob Peäske, Kristjan Kungla, Francesco Pio Russo, Kaido Suss

Metsasarv: Ye Pan, Mattias Vihmann, Zhaohang Hu, Kalle Koppel, Nikita Matsuk, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni

Trompet: Indrek Vau, Laur Keller, Mart Kivi, Erki Möller, Ivar Tillemann

Tromboon: Andres Kontus, Peeter Margus, Väino Põllu, Johannes Kiik

Tuuba: Madis Vilgats

Timpanid: Maarja Nuut, Adam Jeffrey

Löökpillid: Kaspar Eisel, Vambola Krigul, Lauri Metsvahi, Terje Terasmaa

Tšelesta: Kärt Ruubel, Marrit Gerretz-Traksmann

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi