Raamatud 2025: November ja Detsember

Ja siit tulevadki aasta viimased raamatud. Kõike muud oli liiga palju teha ja seega lugemiseks jäi aega veidi väheks. 

 

1. Toivo Tänavsuu "Kuidas dinosaurus arstiks õppis ja ellu jäi. Arstitudengipäevik" - Kuna ma ise tervishoiuvaldkonnas tegutsen, siis alati on selle valdkonna raamatuid huvitav lugeda. Eriti huvitav on siis kui keegi oma õpinguid kajastab. Eks ma isegi olen mõelnud, et võiks arstiks õppima minna ja seega lootsin raamatust veidi siseinfot koguda. Kahjuks pean tõdema, et kogu raamatu info on Tänavsuu oma postitustes avalikult Facebooki üles riputanud, seega midagi uut ja huvitavat raamatus polnud. Kohati tundus mulle isegi, et raamat veidi ärritas mind oma väga äärmuslike veendumuste pärast (Tänavsuud olla mitmel korral dekanaati aru andma kutsutud lausa tema veendunud väljaütlemiste pärast). Seega, keda huvitab, siis tasuta saab Facebookist sisuliselt kogu raamatu ära lugeda.

2. Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad" - Tegelikult tahtsin uuemaid Horowitzi raamatuid laenutada kuid need olid välja laenutatud ja nii ma siis selle võtsingi, sest see on mul veel lugemata. Sisuliselt on tegemist raamat raamatus looga. Alguses arvasingi, et loen raamatu toimetaja sissejuhatust, aga siis sain aru et see on ikka osa raamatust. Ehk siis raamat räägib toimetajast, kes saab uue krimiraamatu käsikirja ja asub seda lugema. Hiljem selgub, et käsikiri on poolik ja toimetaja asub pooliku käsikirja mõistatust lahendama. Selle käigus tuleb tal lahendada ka kirjaniku mõrv. Kohati oli natukene raske järgida sisuliine, aga muidu üsna huvitav lugemine. Kindlasti sobib neile, kellele meeldivad näiteks Midsomeri mõrvad.

3. Mart Kadastik "Naised, raha ja sõda" - Nägin seda raamatut kunagi raamatupoes ja sirvides tundus kuidagi huvitav. Aga raamatukogust oli see raamat kogu aeg välja laenutatud ja nii jõudsin lugemiseni alles nüüd. Nagu pealkirjast võib aru saada, siis räägib raamat Ukraina sõjast, rahast ja naistest. Õigemini Eesti meestest, kes tahavad Ukrainat aidata ja kelle jaoks tähendab Ukraina abistamine, et abistada tuleb just Ukraina noori naisi. Ja abistamiseks on raha vaja. Natukene räägitakse ka investeerimisest ja pensionile jäämisest ja suhetest oma naisega. Ühesõnaga raamat väga minu maitse ei olnud. Täielik müstika, et mis katkendit ma seal raamatupoes lugesin, et raamat nii huvitav tundus. 

4. Kristin Hannah "Naised" - Sain raamatu kolleegi käest ja kuna mitu teist kolleegi oli enne mind seda raamatut lugenud ja kiitnud, siis olid ootused kõrged. Raamat räägib naistest Vietnami sõjas. Ja kuna kõik väidavad, et Vietnamis naisi ei sõdinud, siis naised olid sõtta kaasatud meditsiiniõdedena. Täitsa huvitav oli lugeda kuidas noored tüdrukud sõjaõudustega kohanesid ja kuidas neil hiljem oli raske tavaeluga kohaneda. Kuigi raamat on ilukirjanduslik teos, siis saab raamatust päris hea selgituse, miks paljud veteranid hakkavad kahjulikke aineid tarvitama ning kuidas sõda neid inimestena mõjutab. Ühtlasi pakub raamat palju kõneainet sellest, miks mõned asjad on meestele lubatud ja naistele mitte. Kui mees läheb sõtta, siis selle üle ollakse uhked, aga kui naine läheb sõtta, siis see on häbiasi, mis tuleb maha vaikida. Soovitan igatahes kõigile, kelle närv need sõjakoleduste kirjeldused vastu peab. 

5. Annie Robertson "Minu MAMMA MIA suvi" - Nagu raamatu pealkirigi ütleb, siis räägib raamat Mamma Mia suvest. Raamatu peategelane on ABBA lauludest inspireeritud filmi "Mamma Mia" suur fänn ja kui tal pärast vanaema surma õnnestub samale saarele puhkama minna, kus tema lemmikfilm filmiti, siis sellest saab tema parim suvi. Igati lihtne ajaviitekirjandus. Selline klassikaline positiivne lugu, kus kõik tegelased on head ja positiivsed ja kus keegi kellesegi lõpuks ära armub. Tekitas minus ka Kreeka saarte külastamise soovi, sest mulle ka kõnealune film väga meeldis. 

6. Taylor Jenkins Reid "Carrie Soto on tagasi" - See raamat oli mulle internetis silma jäänud, et seda soovitatakse palju. Ühtlasi on see minu teine Taylor Jenkins Reidi raamat ja kuna esimene mulle täitsa meeldis, siis otsustasin sellega samuti proovida. Raamat räägib tennisemängijast Carrie Sotost, kes juba noore tüdrukuna tennisemaailmas edetabelites muudkui ülespoole pürgib. Kuni ühel hetkel peab ta vigastuse tõttu profikarjäärist loobuma. Seda hetkeni kuni auahnus ja võiduhimu temast taas võimust võtab ja ta otsustab uuesti profitennisesse naasta. Kindlasti on raamatut huvitav lugeda neil, kellele tennis meeldib ja kes mängust midagi aru ka saavad. Raamatus kirjeldatakse väga palju erinevaid lööke ja mängude kirjeldusi, mis minule kahjuks võhikuna mitte midagi ei öelnud. Samuti oli minu jaoks raamatus hispaaniakeelseid liiga palju, mis lugemist häiris. Muidu igati kaasahaarav ajaviitekirjandus, mida oli nauditav lugeda. Saan täitsa aru, miks kõik seda lugeda soovitasid. 

7. Jaan Aru "Aju vabadus" - Tegin selle raamatu endale jõulukingiks. Mulle tundus, et raamat jõudis minuni õigel hetkel, sest olen viimasel ajal palju tehisintellekti kasutamisest rääkinud ja mõelnud ning raamat üsna paljuski just sellele keskendub. Peamiselt on raamatu eesmärk küll lugejatele selgeks teha, millal on meie aju ja meie ise tõeliselt vabad ning kuidas erinevat mõttemullid meie käitumist juhivad. Ma küll tean, et sotsiaalmeedia kasutab algoritme, kuid ma pole kunagi sellele mõelnud, kuidas need algoritmid ja nende abil meile kuvatav info meie otsuseid mõjutab. Keda need tehisaru ja mõtlemisega seotud teemad huvitavad, siis nendel soovitan kindlasti lugeda. Kindlasti võiksid raamatut lugeda ka kõik pedagoogid ja lapsevanemad, et paremini laste ajusid osata mõtlemiseks ette valmistada.

Kuigi kahetsusväärselt pole ma teatrist kirjutada jõudnud, siis raamatupostitused loodetavasti jätkuvad ka uuel aastal. Sel aastal tuli kokku 62 loetud raamatut, mida on minu jaoks vähe ja loodetavasti jõuan järgmisel aastal ikka rohkem lugeda. Ehk leian ka selle energia jälle uuesti üles, et teatrist kirjutada.

Loe edasi

Raamatud: Oktoober 2025

Esimene kuu, kus mul pole puhkust, mis tähendab seda et lugemiseks pole väga palju aega. Teisalt muutuvad õhtud järjest rohkem pimedaks ja saab rohkem toas olla ja mõnusalt lugeda. Kahjuks minu puhul see väga ei toimi, sest pimedad õhtud on minu jaoks suurepärane aeg, kus juba kell 20 magama heita ja nii jääb tavaliselt lugemine unarusse. Aga eks kuu lõpus siis ole näha kaugele ma jõudsin.

1. RaeAnne Thayne "Jõuluturg" - Kui oktoobris tulevad jõulukaubad poodidesse müügile, siis võib lugeda ka jõuluteemalisi raamatuid. Eks ta jälle selline lihtne ja etteaimtav armastuslugu oli. Minu jaoks isegi seda jõuluhõngu oleks võinud rohkem olla. Kellele Hallmarki armastus- või jõulufilmid meeldivad, siis nendele soovitan lugeda

2. Bodo Schäfer "Tee finantsvabaduseni. Seitsme aastaga miljonäriks" - Kes meist ei tahaks miljonäriks saada. Ma ikka otsin ka seda imeväge, mille abil kiiresti rikkaks saada. Seitsme aastaga ma miljonäriks kohe kindlasti ei saa, sest ma pole nii agressiivse suhtumisega, et palju vajalikke muudatusi kohe teha. Kuigi ega seal mingit erilist tuumateadust ei ole. Tuleb riskida ja kõik oma oskused rahaks vahetada ja palju tööd teha ja õigete inimestega suhelda, ning siis oledki imeväel seitsme aasta pärast miljonär. See oli väga lühikene kokkuvõte raamatust. Kes täpsemalt tahab seda rikkuse teekonda teada, siis tasub raamatut ise lugeda. Raamatus on ka palju harjutusi, mille tegemine aitab rikkaks saamisele kaasa. Kellel selle teema vastu huvi on, siis võite lugeda, aga on olemas palju paremaid ja lihtsamaid õpikuid, mis samuti finantsvabaduse saavutamisest räägivad.

3. Babas "Kuidas kodustada inimest. Mida kassid arvavad inimesest ja tema elust" - Kuna mu emal on kass ja see kass on üsna isepäine, siis olen pikalt mõelnud, et huvitav mida see kass oma peas mõtleb. Vastuseks mu palvetele ongi sellest raamat kirjutatud. Mõistagi on see tegelikult inimese poolt kirjutatud, aga võtab väga hästi kokku kõik tähelepanekud mida kassid meie kohta teha võivad. Kuna raamat oli kassi silme läbi kirjutatud, siis oli harjumatu lugeda, et inimest käsitleti kolmandas isikus. Kõikidele kassiomanikele ja kasside austajatele humoorikas lugemine.

4. Elisabet Reinsalu "Kreenis suhete alge" - Kui pealkirja järgi võiks eeldada, et Elisabet Reinsalu on kirjutanud suhteõpiku, siis see on vägagi eksitav. Tegelikult räägib Reinsalu oma raamatus küll palju inimsuhetest, kuid pigem arutleb ja filosofeerib selle üle, miks me näiteks teineteist ei tereta või nii kurja pilguga tänaval vaatame. Lisaks ka muid tähelepanekuid elust. Eks näitlejate jaoks on see üks osa tööst, et erinevaid inimesi tähele panna ja analüüsida. Just need tähelepanekud ja mõtted ongi Reinsalu enda jaoks kirja pannud. Esmalt on tema mõtted ilmunud Edasi.org leheküljel, kuid nüüd on need mõtted üheks raamatuks kokku pandud. Mulle selline filosofeerimine väga ei istu ja seega raamat sügavat muljet ei avaldanud. Kuna mulle meeldib, kui asjad on kronoloogilises järjekorras, siis häiris veidi ka see, et ilmunud tekstid ei olnud raamatus kronoloogilises järjekorras (kuigi tõe huvides olgu öeldud, et ajaline järjestus tegelikult tekstide mõistmist ei takistanud).

5. Per Isdal "Aitamise hind. Sekundaarsest traumaatiliste stressist, kaastundeväsimusest ja läbipõlemisest terapeutide ning aitajate töös" - Et kogu lugemine väga lihtne ei oleks, siis lugesin vahele veidi tõsisemat ja teaduslikumat kirjandust ka. Alles ilmus WHO raport sellest kuidas Eesti tervishoiutöötajate seas on läbipõlemist palju. Raamat keskendubki läbipõlemisele, kaastundeväsimusele ja teistele sarnastele olukordadele, mis võivad tabada kõiki, kes tegelevad inimeste aitamisega. Raamatu autor on küll ise kõige rohkem seotud laste ja naistevastase vägivalla toimepanijate nõustamisega ning seetõttu on paljud tema näited ka üsna jõhkrad. Kellele see teema huvi pakub, siis soovitan lugeda, sest raamatus räägitakse sellest, miks läbipõlemine tekib ja kuidas seda ennetada. Eelkõige võiksid seda lugeda juhtivatel ametikohtadel olevad inimesed, kuna paljud meetodid läbipõlemise ennetamiseks oleks vaja töökohtades sisse viia just juhtide poolt. 

6. Agatha Christie "Halloweenipidu" - Oktoober on ikkagi Halloweeni kuu ja ei saa seda kuud lõpetada ilma ühe temaatilise raamatuta. Tegelikult olin planeerinud juba augustikuisest krimifestivalist alates, et võtan uuesti mõne Agatha Christie raamatu kätte ja võrdlen tema mõrvasid tänapäevaste krimiraamatu omadega. Et kas Christie raamatud siis tõesti on vähem verised ja rohkem muhedad. On küll. Aga minu jaoks jäi raamatust natuke pinget puudu. Kuigi lugedes igav ei olnud ja mõrvarit ma lõpuks ikkagi ära arvata ei osanud. 

Kokkuvõttes üsna keskmine tulemus. Kuigi peab tunnistama, et kasside raamatu lugesin ma läbi vähem kui tunniga, samas läbipõlemise temaatikat käsitlevale raamatule kulus peaaegu 1.5 nädalat, sest raamat lihtsalt ei tundunud piisavalt ahvatlev, et seda pärast väsitavat tööpäeva lugeda tahaks.

Ühtlasi sain oktoobris oma soovitud 52 raamatut läbi loetud ja kõik mis novembris ja detsembris loen, on ainult boonuseks. Loodetavasti ma siiski lugemise osas latti alla ei lase.

Loe edasi

Armastus ja arusaam

 23. oktoobril 2025 Temufi teatris

Foto: Kevin Kohjus

Neljapäeval oli mul töine päev: esmalt tuli hommikul Tartust Paidesse koosolekule sõita ja sealt edasi Viljandisse teatrisse. Nii tore oli kuulda, kuidas kõik, kes said teada, et ma Viljandisse teatrisse lähen, eeldasid automaatselt, et ma suundun Ugalasse. Tegelikult on juba aasta aega võimalik Viljandis käia ka Temufi teatris ja just sinna ma sel korral teel olingi. Kui juuksekarva päris lõhki ajada, siis on Temufi muidugi eksisteerinud kauem kui aasta, kuid päris oma statsionaarse teatrisaali on nad Tartu tänaval omanud alles aasta. Seega, kes sinna teatrisaali veel jõudnud ei ole, neil soovitan väga minna – mõnusalt väike ja hubane koht. Kuulsin küll mitme kaaskülastaja käest, et selle hubase teatri ainus miinus on see, et see asub teisel korrusel ja sinna viivad trepid on järsud, mistõttu on vanematel inimestel teatrisse jõudmine keerulisem.

Kui ma esimest korda „Armastus ja arusaam“ lavastuse reklaami nägin, olin kindel, et seda etendust pean ma nägema. Üks ja ainus põhjus selleks olid näitlejad. Agur Seim ja Ester Kuntu on mu ühed absoluutsed lemmikud ja kui neid õnnestub veel koos laval näha, siis seda võimalust ma kasutamata ei jäta. Seda enam, et mul pole lihtsalt juhust olnud neid kumbagi pikka aega teatrilaval näha. Nemad on küll mänginud, aga mina pole lihtsalt vaatama juhtunud. Ja mis seal salata – eks suhtedraama iseenesest oli ka üsna meelitav põhjus teatrisse minna. Just kirgliku suhtedraamana reklaamitaksegi Madis Kalmeti uut lavastust „Armastus ja arusaam“. Teatri kodulehel kirjutatakse, et inglise kirjaniku Joe Penhalli näidend on „helge ja valusnaljakas lugu määravate ümberhinnanguteni jõudmisest“. Kavalehelt lugesin enne etendust, et Penhalli loomingut on Inglismaal kirjeldatud kui lugusid skisodest, psühhidest ja veidrikest. Minu jaoks tundus, et sellest tuleb vägagi paljulubav teatriõhtu.

Nüüd, kui etendus on nähtud, võin öelda, et draamat, suhteid ning ka psühhe ja hulle jagus minu jaoks piisavalt, kuid midagi jäi täiuslikust teatriõhtust siiski puudu. Esiteks tundus mulle, et ma polnud ise 100% teatris kohal – vaimselt kurnav päev oli selja taga ja see ilmselt vähendas mu vastuvõtuvõimet, muutes lavastuse vähem nauditavaks. Teiseks oleks mulle vahepeal meeldinud, kui etenduse tempo oleks olnud veidi kiirem. Ja ma ei räägi siin stseenidevahelisest pausist, mil lava ümber tõsteti ja midagi justkui ei toimunud – see polnud probleem. Pigem jäid mõned stseenid ise minu jaoks veidi pikaks ja lohisevaks, mis viis tähelepanu eemale. Tegevust laval justkui oli, aga ma leidsin end mõttelt, et see, mida selle stseeniga öelda taheti, sai mulle juba ammu selgeks. Konkreetseid näiteid on siia raske tuua, sest mingitel hetkedel tundus mulle, et see tunne saatis mind peaaegu kogu etenduse vältel. Kuigi emotsioone ja draamat oli, oleksin ma tahtnud näha veel rohkem karjumist ja omavahelisi pingeid.

Kui minu põhiline soov teatrisse minekuks olid head näitlejad, siis see eeldus pidas paika – näitlejad olid suurepärased ja selles mõttes oli teatriõhtu igati nauditav. Kelle jaoks näitlejatöö on väga oluline, neil soovitan kindlasti vaatama minna, sest kõik rollisooritused on viimase peal. Agur Seimi kehastatud paheline Richie oli nii hästi mängitud, et teda oli väga kerge vihkama hakata. Miks just vihkama? Sest lisaks sellele, et Richie pidevalt jõi ja üritas end igal võimalikul moel narkootikumidega varustada, valetas ta pidevalt ning oli lihtsalt üks igavene tüütus, kes minu hinnangul tuli Neali ja Racheli elu rikkuma. Just selle tüütuse osa mängis Agur Seim väga hästi välja. Pidevalt purjus või narkouimas inimese mängimine polegi lihtne. Mul tekkis mitmel korral tahtmine Richie ise paika panna, sest tundus, et Rachel (Ester Kuntu) ja Neal (Ott Kartau) lubasid küll seda teha, aga lõpuks andsid alati alla ja lasid tal oma tahtmise saada.
Ester Kuntu mängitud Rachel tundus esmapilgul korralik ja malbe, kuid loo jooksul nägi publik ka tema erinevaid külgi, mida Kuntu väga peenelt välja mängis. Minu jaoks kõige igavam tegelane oligi Ott Kartau kehastatud Neal, keda ka teised tegelased mingitel hetkedel igavaks nimetasid. Mees, kes tahab alati kõike õigesti ja korralikult teha. Isegi tema ülikond oli hele, puhas ja korralik, mis rõhutas seda „igava tüübi“ olekut veelgi. Minu õnneks leidus siiski mõned hetked, kus Kartau laval karjuda sai – siis muutus Neal kohe põnevamaks, sest polnudki ta nii vaikne ja tasane, kui ma seni arvasin. Just neid karjumise ja täielikult endast välja minemise hetki oleksin ma kõikidelt tegelastelt rohkem näha tahtnud.

Sisu poolest pakkus lavastus mõtlemisainet kuhjaga. Nagu tutvustusest võib aru saada, räägib lavastus inimsuhetest. Suhtekolmnurgas on arstidest elukaaslased Neal ja Rachel, kelle elu lööb pea peale Neali lapsepõlvesõber Richie – korralike ja edasipüüdlike arstide täielik vastand, vabameelne maailmarändur. Ilmselt teame me kõik selliseid veidi boheemlasliku olekuga vabasid hingi, kellele reeglid justkui ei kehti. Kuidas mõjub nende saabumine meie ellu aga siis, kui meie enda elu on juba kriisis? Kas lõpuks võidab armastus või hoopis arusaam sellest, mida me oma elult tegelikult ootame? Kas see armastus ning kindel ja turvaline elu hüpoteeklaenuga ostetud kodus on ikka see tulevik, mida me tahame? Või pigem unistame hoopis sellest, et jätta töö ja osta üheotsapilet ümbermaailmareisile? See filosoofiline osa lavastusest mõjus mulle nagu rusikas silmaauku, sest just samal teelahkmel olen ka mina oma elus. Üks osa minust tahaks jätkata turvalise tööeluga haiglas, kuid teine osa ihkab kolida keset metsi ja laasi, kasvatada ise toitu ja mitte päevagi rohkem tööl käia. Seega oli väga huvitav näha, kuidas tegelased lavastuse jooksul muutusid ja kuidas seeläbi muutusid ka nende omavahelised suhted. Aga see venimise tunne jäi mind siiski veidi häirima – ma oleksin tahtnud rohkem pinget ja draamat. Praegu tundus mulle, justkui hakataks kummi pingule tõmbama, aga poole peal lastakse see ettevaatlikult lahti, et mitte liiga pingule tõmmata. Mina aga ootasin seda viimseni pingul kummi ja selle plahvatust.

Lavastuse kunstiline pool rõhutas minu jaoks „hea ja halva“ vastandumist. Ühelt poolt juba riietus: paheline Richie kandis ainult tumedaid riideid – must maika, must pusa ja mustad teksad ning tumeroheline jakk –, mis andsid üsna ühemõtteliselt publikule teada, et tegemist on „paha poisiga“. Seevastu Neal, kes on kogu elu kõik õigesti teinud ja on justkui „hea poisi“ musternäidis, kandis eeskujulikult heledat pintsakut ja viisakaid pükse. Ka lavakujundus toetas seda vastanduse ideed, sest lava oli justkui kaheks jagatud: eeslaval tumedast puidust kuubikud ja laud, mida sageli näidati hämaras valguses ning mis mõjusid ähvardavalt, samal ajal kui lava tagumine osa oli peidetud heledate ribakardinate taha. Kui kardinad avati, nägi publik heledalt valgustatud magamistuba, mis seostub turvalisuse ja mugavusega.
Tegelikult ei saa siiski öelda, et lavastus keskendub ainult hea ja halva vastandumisele. Näiteks Rachel on pidevalt nende kahe vahel, püüdes mõlemat meest mõista ja kuulata, näidates, et kõik ei ole ainult must ja valge – elus eksisteerib ka palju muid toone. Paljuski sõltub see meie enda arusaamast, milliseid värve me näeme ja kuidas neid oma elus tõlgendame. Nagu ka etenduse tõlgendamise puhul: mina näen seda ühtemoodi, kuid keegi teine, kes samal etendusel viibis, võttis sealt kaasa hoopis teised mõtted ja tunded.

Kuna mina vaatasin lavastuse ilmselt alles teist etendust, siis arvan, et iga järgmise mängukorraga muutuvad näitlejate rollid veelgi nüansirikkamaks ning pakuvad publikule rohkem tõlgendusi ja naudingut. Psühholoogiliselt on tegemist igati väärt vaatamisega ja just sellise lavastusega, mille üle on pärast mõnus arutleda. Ja nagu juba öeldud – mina oleksin lavastusse sekkuda tahtnud, ning minu meelest on see alati hea teatri tunnus, kui etendus tekitab vaatajas tugevaid emotsioone.
Soovitan siiralt kõigil vaatama minna.

---

Autor: Joe Penhall
Tõlkija: Peeter Raudsepp
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo

Osades:
Ester Kuntu – Rachel
Ott Kartau – Neal
Agur Seim – Richie

Esietendus: 17. oktoobril 2025 Teatris Temufi
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri kodulehelt.

Loe edasi

Raamatud: September 2025

Viimaste kuude jooksul olen lugenud mitmeid erinevaid raamatuid – nii krimi- kui ka armastusromaane, tõestisündinud lugusid kui ka muinasjutulisemaid teoseid. Mõned neist pakkusid mõnusat ajaviidet, teised jätsid mind üsna ükskõikseks, kuid iga raamat andis midagi – olgu see siis äratundmisrõõm, kerge pettumus või soov kunagi taas mõne koha või loo juurde tagasi pöörduda.

1. Claudia Carroll "Armastuse algoritm"
Väga kerge ajaviiteromaan, mis sobib eelkõige neile, kes on kunagi ise tutvumisportaalidest armastust otsinud. Raamatu peategelane tegelebki just sellega – ta püüab leida sobivat kaaslast tutvumisportaali kaudu. Kuna ideaalset partnerit pole seni leidnud, kuid kohtinguid on aastate jooksul kogunenud küllaga, otsustab ta luua rakenduse, mis põhineb armastuse algoritmil. Rakendus saab kiiresti populaarseks, samuti selle looja Iris, kes on seni olnud üksi nii armastuses kui ka muudes eluvaldkondades. Minu meelest oli see küllaltki keskpärane ja sisult üsna mittemidagiütlev raamat.

2. Annika Prangli "Minu Prangli"
Selle raamatu lugemiseks võiks juba ainuüksi piisav põhjus olla see, et teos räägib Prangli saarest ja autor kannab saarega sama perekonnanime – ju tal siis mingi seos Prangliga tõesti on. Kas ja kuidas on autori nimi saarega seotud, saab igaüks raamatust ise teada. Mina võtsin raamatu kätte, sest olen kunagi just selle blogi tõttu Pranglil käinud. Ei imestaks, kui see oli seesama autor, kes mind tookord saarele teatrietendusele kutsus. Enne etendust jõudsin saarel ka ringi vaadata, mistõttu oli nüüd huvitav raamatust selle koha kohta rohkem teada saada ning oma mälestusi taaselustada. Soovitan seda teost kõigile, kes on Pranglil käinud või hindavad teisi “Minu”-sarja raamatuid.

3. Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"
Mina pole Fredrik Backmani fenomenist siiani aru saanud – tema raamatud pole minus erilist muljet jätnud. Selle teose ostsin Varraku soodusmüügi ajal, lootes, et tuleb hea lugemine. Algus tundus veniv ja segane. Raamat räägib seitsmeaastasest tüdrukust, kes veedab palju aega oma vanaemaga. Vanaema ei paista just eriti mõistlik olevat – ta mõtleb koolikiusu all kannatavale lapselapsele välja igasuguseid seiklusi ja muinasjutte. Minu jaoks muutus raamat huvitavamaks alles siis, kui vanaema oli surnud ja tüdruk pidi suhtlema naabritega, et edastada neile vanaema kirjutatud vabandused. Mind häiris siiski see, et loos oli liiga palju väljamõeldisi. Näiteks oleksin tahtnud raamatu lõpus teada saada, kes või mis see Vorsk õigupoolest oli. Muinasjutulised osad olid minu jaoks liig keerulised. Mulle meeldivad pigem realistlikud lood, mitte sellised, kus korteris elab üksildane mutantkoer.

4. Anu Raud "Hea karjane"
Olen seda raamatut juba pikemat aega lugeda tahtnud, sest Anu Rauda ja tema vaipasid teavad ilmselt kõik käsitööhuvilised – ja võib-olla isegi need, kes käsitööga ei tegele. Ootasin, et raamat räägib tema käsitööteest ja maaelust, kuid peamiselt keskendub teos hoopis loomadele, kellega tal elu jooksul kokkupuuteid on olnud. Hea, kiire lugemine ning üsna helge ja südamlik raamat.

5. Ann Cleeves "Harbour Street"
Tahtsin vahelduseks lugeda mõnda kriminaalromaani. Vera Stanhope’i sarja raamatud meeldivad mulle, sest tänu telesarjale suudan tegelasi ja keskkonda paremini ette kujutada. See konkreetne teos ei erinenud oluliselt teistest sama sarja raamatutest – haarav ja kiire lugemine. Mõrvarit ei suutnud ma raamatu lõpuni ära arvata. Soovitan neile, kellele meeldivad muhedad krimilood, kus ei keskenduta liigselt vägivallale ega psühholoogilisele pimedusele.

6. Susan Mallery "Suvine raamatuklubi"
Romantiline romaan kahest sõbrannast, kes on mõlemad läbi elanud lahutuse ja kelle elus ei paista hetkel ühtki meest silmapiiril. Nad ei usu, et võiksid veel kunagi armuda – kuni nende ellu ilmuvad mehed, kes nende südame võidavad. Algab suvine armastuslugu. Tegemist on lihtsa ja tüüpilise armastusromaaniga, mida võib ajaviiteks lugeda. Kirjanduslikku elamust see siiski ei paku. Lisaks oli raamatusse sattunud üsna palju grammatikavigu, mis häirisid lugemiselamust.

7. Donna Ashcroft "Väike Cornwalli maja"
Valisin selle raamatu pealkirja põhjal. Viimasel ajal olen kuulnud palju jutte sellest, kuidas inimesed armuvad Cornwalli just raamatute kaudu – lootsin, et ka see teos suudab seda tunnet edasi anda. Paraku pidin pettuma. Tegu on tavalise armastusromaaniga, mille tegevus toimub väikeses Cornwalli külakeses. Nagu sellistes lugudes sageli, kolib peategelane – noor naine suurst linnast (seekord Londonist) – maale. Kuigi ta on otsustanud, et ei armu, leiab ta loomulikult oma elu armastuse. Loos ei puudu ka väikesed takistused, mis armastuse teele satuvad. Väga lihtne ja kerge ajaviitelugemine, ent erilist emotsiooni see raamat minus ei tekitanud.

Kui sul on mõne eelpool välja toodud raamatuga oma kogemus või tahad midagi soovitada, siis olen rõõmuga valmis mõtteid vahetama. Ja nagu ikka – head lugemist ja uusi avastusi järgmiste kaante vahel!

Loe edasi

Suvelugemine 2025

Sellest tuleb ilmselt üks väga pikk postitus, sest kuidagi on nii läinud et ma olen kolme suvekuu jooksul päris palju raamatuid suutnud ära lugeda. Eks ühelt poolt aitas see ka kaasa, et augusti keskel algas mul puhkus ja siis oli aega lugeda. Samas vaatasin, et 20-st suve jooksul loetud raamatust ainult 6 on loetud puhkuse ajal.

1. B. A. Paris "Vang" - Ostsin selle raamatu et see reisile kaasa võtta. Peamiselt ostsin raamatu seetõttu, et tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja seega pigem hea kerge ajaviitelugemine, et ei peaks lugedes väga oma pead vaevama. Raamatu lugemiseni konverentsil ma muidugi ei jõudnudki (tegelikult ei hakanud raamatut kaasa võtmagi, sest sain aru, et konverentsipäevad on pikad ja õhtul lugeda ilmselt ei viitsi). Kuna vahepealsete kuudega on lugemisharjumus unarusse vajunud, siis algus venis, sest lugemisele keskenduda oli üsna keeruline. Eks see raamatu sissejuhatus kippus ka venima. Umbes poole raamatu peal läks juba huvitavamaks ja lõpp kiskus nii huvitavaks, et kui raamat läbi sai, siis oleks tahtnud järge edasi lugeda. Minu hinnangul on tegemist väga hea põnevikuga, kus esmapilgul tunduvad sündmused täiesti ühte suunda minevat ja siis pööratakse kõik pea peale. Ning paari lehekülje pärast tuleb uus ja ettenägematu pööre ja nii kuni lõpuni välja. Kes veel lugenud ei ole, siis kõikidele põnevike austajatele soovitan. 

2. Jonas Jonasson "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas" - Kuigi esimesed Jonas Jonassoni raamatud mulle meeldisid, siis viimased raamatud enam nii palju meeldinud pole. Kuigi tegelased on erinevad, siis mingid sündmused ja lugude ülesehitus on ettearvatavad ja see võtab lugemiselt naudingu ära. Ometigi loen ma jälle tema uut raamatut. Sel korral ei toimu tegevus tänapäeval, vaid 19. sajandi Rootsis. Veidi on see sarnane sama ajastu olukorraga Eestis, kus mõisnikud talupoegi kurnasid. Sarnaselt eelmistele raamatutele, saavad siin juhuse tahtel kokku erinevad inimesed  - trükkal, tema tütar, seakasvataja poeg, vangis olnud inglane ja lõbutüdruk. Saatuse tahtel hakkavad nad koos elama ja toimetama ning nende teele satub erinevaid sekeldusi, mida nad lahendama asuvad. Sel korral siiski midagi väga üleloomulikku ei juhtu ja pigem on kõik otsused hästi kaalutletud ning seetõttu õnnestub vaesel seakasvataja pojal raamatu lõpuks rikkaks saada. Kuidas, seda saate siis teada, kui raamatut loete. Üsna mõnus ajaviitelugemine. Ja nagu pealkirjast näha võib, siis raamatus on palju samakaga tegemist. 

3. Liz Kelly "See raamat on odavam kui teraapia" - Eks ma olen aeg-ajalt mõelnud et peaks psühholoogi juurde teraapiasse minema (see pole tänapäeval üldse enam häbiasi ja kes teab, mis salajased probleemid ja mustrid mu käitumist juhtida võivad). Ometigi pole ma selleni veel jõudnud ja nüüd jäi raamatukogus käies selline raamat silma. Tundus peaaegu sama alternatiivina, peab tunnistama, et raamat päris terapeuti ei asenda. Küll aga saab raamatust hea ülevaate sellest, millega peaks vaimse tervise murede korral esmajärjekorras tegelema (nt kahjustavate mustrite ära tundmine ja neile piiride kehtestamine, kuidas luua häid suhteid, tulla toime leinaga jne). Ühesõnaga annab raamat lühikese ülevaate peamistest probleemidest, millega inimesed silmitsi seisavad ja ka esmased vaimse tervise esmaabi nipid saab raamatust kätte. Raamat oli mõnusalt humoorikas võtmes kirjutatud ka, seega oli seda niisama ajaviiteks ka mõnus lugeda. Kellel päris teraapiat vaja on, siis raamat kindlasti seda ei asenda.

4. B.A. Paris "Külaline" - Olen selle autori mitmeid teisi raamatuid ka lugenud ja mulle täitsa tema kirjutamisstiil meeldib. Raamat oli selliselt kirjutatud, et alguses tundus lugu täiesti süütu ja tavaline, aga mida rohkem raamat lõpu poole jõudis, seda kriminaalsemaks asi kiskus. Lõpp oli päris üllatav, vähemalt minu jaoks. Eks raamat oli selliselt kirjutatud, et järjest rohkem hakkas erinevate tegelaste vahel omavahelisi seoseid ja suhteid välja joonistuma ja see lubas peaaegu kõiki kuriteos kahtlustada (aga mitte päris mõrvarit). Põnevike austajatele kindlasti üsna lihtne ja mõnus ajaviitelugemine. 

5. Daniel Hurst "Puhkemaja" - Jätkuvalt ootan seda hetke, kuni raamatukogust saaksin selle autori raamatu "Arsti naine" laenutada. Seni siis tuleb selle autori kõiki teisi eesti keeles ilmunud teoseid lugeda. Sel korral toimub tegevus Šotimaal asuvas luksuslikus puhkemajas ja sündmused keeratakse raamatus ikka korralikult pea peale. Natukene jäi raamat minu jaoks igavaks ja kippus lugemine venima (isegi lõpp ei olnud nii kaasakiskuv, et oleks edasi lugema kutsunud). Minu hinnangul need seeriad, mida ma lugenud olen sellelt autorilt, on senini põnevamad tundunud kui käesolev raamat. Kuigi ega ma ei tea, äkki tuleb sellele raamatule ka järg, sest sündmused lõppesid küll selliselt, et vabalt annaks sinna teise osa mingist teisest perspektiivist juurde kirjutada. Kuna mulle raamat erilist lugemiselamust ei pakkunud, siis pigem teistele ka soovitada ei tahaks.

6. B. A. Paris "Dilemma" - See raamat meeldis mulle veelgi rohkem kui sama autori eelmine raamat, mida ma lugesin. Kohati läksin loosse nii sisse, et kuna ma olin ka ise äsja lendamas käinud, hakkasin raamatus toimunud sündmusi osaliselt tõelisteks pidama. Umbes nii, et keegi tuttavatest rääkis seda lugu, milles raamatus räägiti. Raamat selles mõttes päris klassikaline krimiraamat pole, et kedagi raamatus otseselt ära ei tapeta. Kuigi surm on raamatus esindatud. Pigem räägib raamat psühholoogilises võtmes, kuidas mees ja naine varjavad mõlemad teineteise eest saladust ja kuidas neil on dilemma, et kas ja millal teineteisele oma saladust jagada. Ütleme nii, et abielupaari suhted on viimaste hetkedeni veel üsna haprad. Aga vähemalt selles, kes surma saab, olin ma kogu raamatu jooksul üsna veendunud, kuigi autor on üritanud tekstiga nii palju keerutada, et lugejat valejälgedele juhtida. Põnevike fännidele julgen lugemiseks soovitada.

7. Aivar Kull "Lembit Eelmäe" - Vahelduseks põnevikele lootsin midagi tõsisemat lugeda. Küll aga jäi mul see kahe silma vahele, et tegemist oli põhimõtteliselt rolliportreedega. Ma haarasin raamatu kätte teadmises, et tegemist on näitleja Lembit Eelmäe elulooga. Natukene sain sellest raamatust näitleja kohta ka teada, aga pigem oli raamatu eesmärk ikka näidata millised oli Lembit Eelmäe kõige olulisemad rollid ja mida toonane kriitika tema kohta arvas. Mulle oleks klassikaline elulugu rohkem meeldinud, kus oleks näitleja elu kohta ka midagi teada saanud. 

8. Bob Proctor "Sündinud rikkaks" - Haarasin raamatu Selverist mingi soodusmüügi ajal kaasa. Alguses tundub, et raamat on täiesti tavaline rikkaks saamise õpik - räägitakse millise suhtumisega rikkaks saab ja kuidas raha peab liikumises olema kogu aeg jne. Tüüpiliselt sisaldab raamat ka harjutusi, mis igasugustele õpikutele ja käsiraamatutele iseloomulikud in. Autor lubab, et kui kõik harjutused korralikult kaasa teha, siis saavadki kõik lugejad rikkaks. Tundus liiga hea, et tõsi olla. Samas esimese paari peatüki teemad tundusid tõesti huvitavad ja loogilised ning üritasin harjutusi kaasa teha. Aga siis tulid minu jaoks veidi abstraktsemad peatükid, mis rääkisid umbes sellest, et kui sa jumalasse usud, siis jumal annab sulle piisavalt raha ja nii kaugele ma oma uskumisega ei suutnud minna ja raamatu tõsiseltvõetavus veidi vähenes minu jaoks. Seega seda raamatut klassikalise finantsvabaduse saavutamiseks ma lugeda pigem ei soovita.

9. Hando Sinisalu "Lühike õpetus B2B turundusest ja müügist" - Otsustasin lisaks ilukirjandusele veidi ka tarkust koguda. Mõtlesin, et raamat annab hea ja lühikese ülevaate turundusest ja müügist, ehk siis just täpselt see, mida mul vaja on. Iseenesest andiski, aga see oli mõeldud firmajuhtidele, et nad ka turundusest midagi teada saaksid. Ja B2B tähendab sellist turundust kus turundus toimub ühelt firmalt teisele (ehk siis teenuseid pakuvad ka firmad firmadele) ja mul väikese tegijana pole selles maailmas hetkel veel midagi teha. Seega jäi raamat veidi minu jaoks oma teemade poolest kaugeks. Kuigi internetimaailmas tuleb iga turundusoskus ainult kasuks ja tore oli tõdeda, et ma juba tean turnudusest päris palju. 

10. TJ Klune "Kusagil kaugel mere taga" - Kui ma esimese osa läbi lugesin, siis peale seda oli mul küll tunne, et ma seda seeriat enam edasi ei loe. Tundus, et selline fantaasiakirjandus pole ikka päris minu maitse. Aga nüüd käisin raamatukogus, raamat jäi silma ja nii ma ta kaasa haarasin. Olen lugenud arvamusi, et paljudele teine osa ei meeldi nii palju kui esimene. Ma ei tea, mul teise osa lugemine läks palju lihtsamalt. Kui sellest mööda vaadata, et tegelased on müütilised olendid (fööniks, lumeinimene, aiapäkapikk, metshaldjas jne), siis tegelikult nende varjus räägib autor ühiskondlikult valusatest teemadest. Eelkõige sellest kuidas ühiskond ja valitsus piiravad seksuaalvähemuste õigusi. Kuigi raamatus on ka seksuaalvähemused kajastatud, viidatakse siiski nende probleemidele sellega et müütilisi olendeid diskrimieneritakse. Ma võtsin selle osa teadmiseks, kuid lugesin raamatut ikka nagu fantaasiakirjandust. Kellele selline fantaasia asi meeldib, siis neile igati mõnus ajaviitekirjandus, kus natukene ühiskondlikke teemasid ka sisse peidetud.

11. Allan Dib "LEAN-turundus. Rohkem müügikontakte. Suurem kasum. Vähe turundust" - Otsustasin, et tahan end turunduse ja ärinduse vallas veidi harida. Kõige lihtsam teekond tundus raamatutest alustada. Kuigi raamat räägib turundusest, tundus see veidi nagu tavaline eneseabiõpik, milles räägitakse kuidas end inimesena paremini nähtavaks teha. Samas sai sealt päris häid nõuandeid turunduse kohta ka. Keda teema huvitab, siis alustuseks kindlasti hea lugemine. Päris alustuseks ehk tuleks siiski enne selgeks teha, mida see LEAN-turundus tähendab, sest seda väga otsesõnu raamatus lahti ei seletata ja ilma selle teadmiseta on ehk veidi keeruline raamatu sisu täielikult mõista.

12. David Epstein "Haare. Miks laiem haare spetsialiseerunud maailmas eelise annab" - Raamatu pealkirja järgi olid mul raamatule suured lootused ja ootused. Peamiselt lootsin, et raamat annab autori pilgu läbi praktilisi näpunäiteid kuidas enda haaret laiendada. Reaalsuses oli raamat väga paljude teadustööde koondtulemus, mida illustreerisid mitmed näited erinevatest valdkondadest. Põhiline, mille raamatut lugedes endale meelde jätsin, oli see et kunagi pole liiga hilja oma südant kuulata ja midagi uut õppida või teha. Isegi siis kui meile tundub, et oleme oma noortest kolleegidest või kaasõppuritest maha jäänud, annavad meie senised elukogemused meile laiemad oskused, mille abil probleemidele loovalt läheneda. Iseenesest põnev lugemine, aga kohati olid lõigud liiga pikad ja seega pidi palju süvenema. Mitte, et mul süvenemise vastu midagi oleks, aga pikki lõike teadusteksti lugeda on üsna kurnav. Kellel teema vastu huvi on ja selline poolteaduslik sisu meeldib, siis neile kindlasti soovitan.

13. Lilli Luuk "Ööema" - Ma enam ei mäleta, kui pikalt see raamat mul lugemise soovinimekirjas oli. Olin igalt poolt nii palju kiidusõnu kuulnud, et tahtsin kindlasti ise ka lugeda. Kui mulle öeldakse, et tegemist on romaaniga, siis ma üldiselt ootan midagi armastusega seotut ja midagi ilusat ning helget. Aga eestlaste jaoks on hea romaan selline, kus on võimalikult palju sügiseselt halli uttu mattunud sood ja porist metsateed kirjeldatud. Tegevustik toimub ka läbi mitmete aegade ja kohati jäid mulle mõned kohad selgusetuks, et kes kuidas ikka suri ja kuidas kõik asjad omavahel seotud. Tavaliselt mind need ajahüpped ei häiri, aga sel korral oli kuidagi raske terviklikku lugu kokku panna nende ajahüpete tõttu. Peamine tegevus toimub II Maailmasõja ajal ja ega sellest midagi ilusat kirjutada pole. Ikka eestlaste valu, vaev ja kannatused. Ma ausalt ootasin midagi helgemat. Lugemise ajal mõtlesin mitu korda, et see raamat on sama sünge nagu Kivirähki "Rehepapi" järgi tehtud film. Aga kuna raamatut kiidetakse, siis ilmselgelt meile eestlastele selline asi meeldibki.

14. Kristina Ohlsson "Pantvangid" – See peaks olema autori neljas romaan sarjast kus Fredrika Bergmann Rootsis kuritegusid lahendab. Mulle on kõik selle sarja eelnevad raamatud ka meeldinud. Kuigi mõrvu on palju ja need on sageli üsna võikad. Selles raamatus otseselt mõrvu nii palju ei olnudki, aga kaalul on sadade inimeste elud. Sel korral keskendub raamat terrorismile ja Rootsist New Yorki suunduv lennuk on terroristide käsutuses. Rootsi võimudel tuleb juhtum lahendada, et päästa lennukis olevate inimeste elu. Kaasatakse muidugi ka Ameerika valitsus ja FBI. Minu meelest on see raamat täpselt selline nagu mingid FBI tööd käsitlevad sarjad või filmid. Ma kujutan ette, et sellest raamatust saaks väga hea filmi teha. Mulle väga meeldis ja ma juba ootan järgmist raamatut sellest sarjast.

15. Kristi Suppi "Ettevõtlus. Õpik-käsiraamat" – See oli jälle üks nendest raamatutest, mille ma võtsin, et turunduse ja ettevõtluse kohta rohkem teada saada. Tegelikult kasutatakse õpikut koolides majandusõpetuse õpetamisel. Igati hea raamat, mis teeb puust ja punaseks mis vahe on deebetil ja kreeditil, mis on bruto ja mis on neto. Tahaks öelda, et kõik alustavad ettevõtjad võiksid seda raamatut lugeda, kuid minu meelest oli raamat mõneti päris hirmutav. Just selles osas, et kas see ettevõtlus ikka on nii lihtne nagu paljud seda üritavad näidata. Need pikad leheküljed raamatupidamisest tundusid veel ekstra keerulised.

16. Mattias Edvardsson "Head naabrid" – Tegemist on Rootsi põnevikuga. Kohe loo alguses satub raamatu peategelase naine rattaga liiklusõnnetusse. Edasine raamat kulgebki kahe paralleelina. Erinevad tegelased räägivad mis nendega juhtus enne õnnetust ja mis pärast õnnetust. Nii antakse lugejale ettekujutus sellest, mis ühes väikeses bullerbylikus elamurajoonis tegelikult toimub. Loo jutustamise jooksul viiakse lugeja mõteteni, et juhuslik autoavarii polnudki äkki lihtsalt õnnetus, vaid tegemist oli tahtliku otsasõiduga. Jääb ainult küsimus, kes tegelikult autot juhtis. Jällegi põnevike austajatele hea ajaviitelugemine, kuigi põnevust väga palju ei olnud.

17. Taylor Jenkins Reid "Evelyn Hugo seitse abikaasat" – Sellest raamatust olin jälle internetis väga palju kuulnud. Otseselt mul mingit soovi seda raamatut lugeda ei olnud, aga raamatukogus käies jäi see riiulil silma ja mõtlesin, et loen siis ka raamatu läbi. Minu hinnangul on see raamat kõige klassikalisem ajaviitekirjandus. Päris palju räägib armastusest. Aga kuna peategelane on kunagine Hollywoodi kuulsus, siis annab raamat ka väga hea ülevaate sellest, milline on kuulsuste elu. Kes veel lugenud ei ole ja lihtsat ajaviitekirjandust otsib, siis soovitan.

18. Christoffer Holst "Külmad valged talveööd" – Hästi lihtne krimilugu. Selles mõttes lihtne, et raamatu on väikes ja saab kiiresti läbi loetud. Mingit suurt mõrva ka ei toimunud, kuigi surmasid ikka on. Ma vist võtsin raamatu raamatukogust ainult seetõttu, et see rääkis talvest ja lumest ja jõuludest. No ja siis väike mõrvade põnevus ka veel sinna juurde. Nii palju oli siiski põnevust raamatus, et sündmuseid üritati keerutada ja esitada selliselt, et lugeja kohe tapjat ära ei tuvastaks. Ajaviiteks sobis lugeda, aga väga erilist lugemiselamust ma siiski ei saanud.

19. Ali McNamara "Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood" – Põnevike ja krimiraamatute vahele tahtsin ühte ilusat armastuslugu ka lugeda. Kuigi peamiselt valisin raamatukogust selle raamatu välja pealkirja järgi. Ja eks ilus pastelsetes toonides kaanepilt aitas ka kaasa. Selline ilus helesinine unistus. Käsitööpoest muidugi on tegevus üsna kaugel ja rohkem keskendub raamat üleloomulikele sündmustele, mis ühte käsitöö ja ühte kunstipoodi seovad. Natukene nagu loeks ka krimiraamatut, kus peategelased üritavad kunagist lugu ära lahendada. No ja armastust on ka. Minu hinnangul on tegemist kõige ehtsama armastusromaaniga. Kellele selline kirjandus meeldib, siis on see suurepärane ajaviite lugemine.

20. Mark Edwards "Nad tulid, et jääda" – See raamat on segu põnevikust ja klassikalisest inglise muhekrimist. Eelkõige on tegemist põnevikuga, kuid kui inglise muhekrimis kasutatakse mõrvades palju mürgitamist, siis see raamat näitab seda poolt kuidas mürgitamine täpselt toimub. Kuigi autor lubab, et mõned faktid on raamatus ära muudetud, et keegi ei saaks seda raamatut mürgitamise õpikuna kasutada. Põhimõtteliselt räägib raamat täiesti tavalisest Londoni noormehest, kes armub ja abiellub ning saab hiljem endale väga hullumeelse suguvõsa kaela. Raamatut lugedes oli üsna lihtne endal ka neid sugulasi vihkama hakata. Mõrvu on palju ja mida raamatu lõpu poole, seda ootamatumaks sündmused muutuvad. Algus minu jaoks ei tahtnud edeneda, aga lõpp läks väga põnevaks. Põnevike austajatele kindlasti hea ajaviitekirjandus.

Loe edasi

Jäljed meie vahel

 13. augustil 2025 Genialistide klubis

Foto: Rasmus Kull

Vahel ma mõtlen, miks ma ei suuda teatrilaval lihtsalt komöödiat nautida. Aga ei, ma pean ikka otsima masendavat psühholoogilist draamat ja mida süngem ning tõsielulisem see on, seda parem. Ja siis ma pärast kurdan, et oli nii raske pisaraid tagasi hoida. Võiksin ju vaadata komöödiaid ja hoida hoopis naerupisaraid tagasi! Minu suureks rõõmuks leidub siiski teatreid, kes teevad valusatel ja süngetel teemadel lavastusi, mida mina saan nautida.

Tundub, et ma olen oma eluga parajasti mingis mustas augus, et mind sellised sünged teemad kõnetavad, sest viimane kord, kui ma oktoobris Musta Kasti külastasin, vaatasin nende lavastust „Surm“ ja nüüd siis lavastust „Jäljed meie vahel“. Kui „Surm“ käsitles surma teemat kohati läbi huumoriprisma – surma ja suremisega seotud aspekte, näiteks urnide valimist, oli lavastuses nii üle vindi keeratud, et see muutus absurdselt naljakaks –, siis „Jäljed meie vahel“ käsitleb surma ja leina hoopis teistsugusest vaatenurgast. 

Valus teema, mis vajab rääkimist

Lavastus käsitleb leina ja ootamatu kaotuse teemat, keskendudes paari teekonnale, kes peab toime tulema ühiste unistuste purunemisega. Lugu on küll fiktiivne, kuid põhineb dokumentaalsel materjalil, mis teeb selle eriti liigutavaks. Konkreetselt räägib lavastus lapse kaotusest – teemast, mis on alati valus, olenemata lapse vanusest. Siiski keskendub lavastus just surnult sündinud lastele.

Kuidas tulla toime, kui oled üheksa kuud rõõmsalt uut ilmakodanikku oodanud, tema tulekuks valmistunud ja kõigile teada andnud, et te saate lapse, aga siis oled ühel hetkel sünnitusmajas, sünnitad, kuid tuled välja ilma lapseta? See on nii kurb ja õudne, et me ei taha sellele isegi mõelda. Ometi juhtub Eestis igal aastal umbes 30 perega just niimoodi.

Paljudel tekib kindlasti küsimus, miks on sellest vaja üldse teatrilavastust luua? Esiteks seetõttu, et see on üks nendest teemadest, millest me tegelikult avalikult rääkida ei taha, kuigi peaksime. See lavastus paneb mõtlema, kuidas mina ise sellises olukorras käituksin või mida ma sooviksin, et mulle sellises olukorras öeldaks. Kuigi lugu on välja mõeldud, põhineb see kaheksal intervjuul inimestega, kes on kas ise seda kogenud või kes on professionaalidena (ämmaemandad, leinanõustajad, günekoloogid) selle teemaga palju kokku puutunud.

Lootustandev armastuslugu

Jah, ma võitlesin pisaratega suurema osa etendusest. Aga ma sain ka naerda. Kuigi teema on valus, on dramaturg Siret Campbell ja lavastaja Taavi Tõnisson loonud lavastuse, millest õhkub kogu selle raskuse juures soojust ning mis saab õnneliku lõpu. Minu hinnangul on see õnnelik lõpp kõige olulisem, sest see annab meile kõigile lootuse, et alati on võimalik kõik raskused ületada, olgu see must auk kui sügav tahes.

See on ka minu meelest kõige ehtsam armastuslugu. Saame näha, kuidas Sandra (Silva Pijon) ja Jan (Rainer Elhi) teineteist kohtasid ja kuidas nende armastus kasvas. Loo jooksul näeme nende lapse kaotust, teineteisest eemaldumist ja lõpuks taasarmumist. Igati ilus ja liigutav teekond.

Näitlejatöö ja lavastuslikud detailid

Mustale Kastile omaselt, kuigi sel korral on lavastaja väljastpoolt teatrit, leiab lavastusest palju füüsilisust. Kuigi see ei tähenda, et näitlejad peavad inimvõimete piire kompama, on see füüsilisus sügavalt hooliv ja intiimne. Liikumisjuht Olga Privis on lavastusse sättinud mitu tantsu, mis mõjuvad väga intiimselt.

Näitlejad tegid laval ära tohutu töö. Tõsi, lavastuses ei ole palju teksti, aga Pijon ja Elhi täitsid lava oma mänguga suurepäraselt. Eriti hästi tuli neil välja lapse kaotuse valu edasiandmine, olgugi et kumbki neist ei ole ise lapsevanem. Kõige ehedam stseen oli see, kui Sandra teki sees olles südamevalust väänles ja karjus. Sama tugevalt jäi meelde Jani olek, kui ta pidi telefonile vastama ja selgitama, kuidas Sandra end tunneb. Ja need tema sõnad, et miks keegi ei küsi, kuidas tema end tunneb?

Musta Kasti lavastuste puhul on alati tänuväärne see, et etendustele järgnevad vestlusringid, kus saab laval nähtu üle koos tegijatega arutleda. Vestlusringis rõhutati, et sageli unustatakse sellistes olukordades mehed ära. Lapsel on ju olemas nii ema kui ka isa ning enamikul juhtudel oodatakse last koos, seega on see kaotus suur mõlemale. Kuna mehed ei oska oma tunnetest ehk nii avatult rääkida, peaksime neile sellistes olukordades rohkem tähelepanu pöörama.

• Autor: Siret Campbell
• Lavastaja: Taavi Tõnisson
• Kunstnik: Rosita Raud
• Helilooja ja muusikaline kujundaja: Vootele Ruusmaa
• Valguskujundaja: Mihkel Viinalass
• Videokujundaja: Rauno Polman
• Liikumisjuht: Olga Privis
• Osades: Silva Pijon (Sandra) ja Rainer Elhi (Jan)

Esietendus: Genialistide klubis 13. augustil 2025.

Rohkem infot lavastuse ning mänguaegade kohta leiab Musta Kasti kodulehelt.

Loe edasi

Seto Odüsseia

 29. juulil 2025 kontrolletendus Anželika mahetalus Luhamaal

Foto: Kalev lilleorg

Ma ei tea, kas see on geneetiline viga või mingi seletamatu sisemine tõmme, aga olen üsna kindel, et olen eelmises elus seto olnud. Kuidas muidu seletada mu vastupandamatut kiindumust Setomaa ja seto kultuuri vastu? Kuigi mu suguvõsa juured ei ulatu Setomaale, olen ma juba lapsest saati tundnud soovi setoks saada – ja see soov ei ole aja jooksul kahanenud. Kasutan iga võimalust, et sellest kultuurist osa saada. Seetõttu olin ma rohkem kui elevil, kui kuulsin, et sel suvel mängitakse Luhamaal setokeelset rokkmuusikali.

Isegi kui ma sel suvel ühtegi teist etendust ei näe, teadsin juba eos, et "Seto Odüsseiast" ma ilma jääda ei kavatse. Peamine tõmbenumber oli muidugi see, et juba pealkirjas seisis sõna "seto". Erinevaid rokkoopereid ja muusikale on suvel varemgi lavastatud, kuid just setokeelne käsitlus Homerosest – ja seda veel läbi seto kultuuriprisma – kõlas liiga huvitavalt, et vahele jätta.

Lavastuse üks autoritest, Kauksi Ülle, on öelnud, et kuigi lugu tugineb Homerose eeposele, räägib see lavastus siiski setodest. Ta isegi vihjab, et Homeros võiks vabalt olla setode leeloisa. See mõte annab tervele lavastusele sügava mitmekihilise tähenduse, milles põimuvad müüdid, ajalugu ja tänapäevane identiteedikriis.

 

Mängupaik: maagiline lava vee peal

Pean alustama lavastuspaiga kiitmisest. Anželika mahetalu lähedal asuv tiik on valitud geniaalselt. Vees asuvad väikesaared pakuvad varju ning lavastus, mis toimub vee kohal, annab väga tugeva visuaalse ja sümboolse mõõtme – meenutades Odysseuse rännakuid mööda merd. Lava ise meenutas pigem silda ning see tekitas minus aeg-ajalt isegi hirmu, et mis saab siis, kui keegi vette kukub. Õnneks näitlejad, tantsijad ja muusikud olid iga oma liigutuse professionaalselt paika lihvinud ning ühtegi apsu ei juhtunud. Eks vaatama minnes saate näha kas planeeritud vette kukkumisi ka oli, või mitte.

Publik paiknes kõrgemal mäenõlval – efekt, mis meenutas Vana-Kreeka amfiteatrit. Ka see visuaalne vihje sidus omavahel seto kultuuri ja antiikkreeka traagika mõõtme.

Hoolimata sellest, et kontrolletendus osutus nii menukaks, et rahvas pidi ka perve peal murul istuma, oli vaade suurepärane igast kohast. Julgen seda kinnitada, sest istusin ise samuti perve peal. Tõsi, “päris” etendustel on kõigil olemas nummerdatud istekohad ja heinamaale keegi istuma ei pea. Mul oli tegelikult isegi hea meel, et sain pervel istuda – see lõi lavastusele vabama õhustiku ning mulle tundus, et looduse keskel etendust nautides oli elamus vahetum kui täistuubitud pingil teiste vahel istudes.

Kui plaanite pileteid osta, siis soovitan liikumisraskustega inimestel eelistada kohti viimastes ridades. Kallak tundus üsna järsk ning oli näha, et vanematel külastajatel, kelle liikumine pole just parim, oli keeruline esiridade suunas alla liikuda. Aga nagu öeldud – vaade on hea kõikjalt ning viimaseid ridasid ei tasu peljata. Kui aga nägemine pole kõige teravam, siis tasub kindlasti kaasa võtta prillid või teatribinokkel.

 

Lavastuslikud kihid ja sisuline sõnum

"Seto Odüsseia" puhul on tegemist rokkmuusikaliga, kuid lavastus ei toetu olemasolevatele hittidele. Originaalmuusika (autor: Matis Leima) mõjub värskelt ja isikupäraselt. Eriliselt jäid meelde Homerose (Evar Riitsaar) igatsuslaul ning kosilaste stseen, kus Tarmo Tagametsa kehastatud Pang räpib oma kaaskosilase Volli (Tanel Saar) kiituseks. Viimane sisaldas ka väga otseseid vihjeid Venemaa agressioonile teiste riikide suhtes. Laulus kõlab, et Vollil (nimi, mis minu meelest viitab juba Vladimirile) on 170 miljonit hektarit maad, kuid sellest jääb talle ikka väheseks – tal on veel maad vaja. Andke talle kasvõi väike Ithaka saar, Trooja, Pribaltika või Ukraina – Volli tahab ikka rohkem. Kontrollisin järele: Venemaa pindala ongi umbes 170 miljonit hektarit, seega on tegu üsna otsese viitega.

Kuigi tegemist on Odysseuse looga, toimus tegevus justkui Setomaal. Kostüümid (paljuski linasest, rahvarõivastest inspireeritud) ning lava kujundus aitasid luua seoseid kohaliku kultuuriga. Siiski leidis kostüümidest ka viiteid antiikkreekale. Näiteks Penelope ja Odysseuse käte ümber olevad pikad käevõrud/-kaunistused. Lavakujundus – sildadest moodustuv A-täht – oli visuaalselt mõjuv. Kuigi mul tekkis hetkeks tunne, et P-täht (viide Pekole) oleks ehk sobilikum olnud.

 

Meeleolu, publik ja praktilised tähelepanekud

Kuigi olin kontroll-etendusel, kus publik istus kohati ka murul, oli vaade igast kohast suurepärane. Isegi istudes perve peal tundsin end mugavalt – looduse rüpes olles mõjus lavastus vahetumalt kui tavalisel pingireal.

Siiski selleks, et teatrielamused veidi sujuvamad oleksid, tasub paari asjaga arvestada. Esiteks parkla on asfaltkattega, aga asub etenduspaigast korraldajate sõnul u 500m kaugusel. Mulle tundus see maa umbes nagu 1km pikk. Seega varuge aega, et kohale jõuda. Ja kuna parkla on ääretult suur ja etendus lõpeb pimedas, siis soovitan mingigi maamärk meelde jätta, kuhu te enda auto parkisite. Ma suutsin oma auto ära kaotada, sest pimedas oli üsna keeruline paljude autode vahel orienteeruda ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kohe kindlasti mitte ainus, kes oma auto pimedas ära kaotas. Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks läbi porise metsaaluse kõndida. Kuiva ilmaga väga hull ei olnud, sest märjemad kohad olid saepuruga kaetud, aga kui rahvast rohkem üle käib või veidi vihma tuleb, siis on tee ehk veidi porisem. Seega kinnisema jalanõuga on natukene lihtsam liikuda. Lisaks soovitan sularaha rohkem kaasa võtta, sest kava ja plaati ning toitu saab sularaha eest osta. Toidu ja joogi pakkujaid oli mitmeid ja ehk sai kellegi juures ka kaardiga maksta, aga kindluse mõttes tasub sularaha varuda. Ja nagu eesti suvelavastustele ikka kohane, putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus ka kaasa ning mõnusat Seto Kuninglikku Teatrit nautima.

Kokkuvõte: teatriime Setomaal

Ma ei oska seda teatriimet sõnadesse panna, aga kui etendus algas ja esimesed näitlejad lavale tulid, oli mul näol laia naeratusega ainult üks mõte: "Issand, kui äge see kõik on." Lavastus haaras nii tugevasti kaasa, et unustasin isegi ära kes näitlejatest kaasa teevad. Nii tabasid mind mingi aja tagant üllatused, et ohhoo Nele-liis Vaiksoo on laval, ohhoo nüüd tuli Anne Veesaar ka veel jne. Ja see tunne ei kadunud hetkekski – isegi mitte siis, kui esimene vaatus kestis pea poolteist tundi ja mina olin öövalvest tulles eelnevatel päevadel vaevu maganud. Kuigi see võib tunduda üsna tühine asi, siis tegelikult on see päris suur probleem, sest sellist energiat, mis suudaks ühte 30+ tundi üleval olnud meedikut üleval hoida, pole lihtne toota. Ometigi Seto Odüsseia trupp sai sellega hakkama. 

See oli minu selle suve suurim teatrielamus ja kuulub kindlasti minu kogu teatriajaloo TOP10 lavastuste hulka.

Selleks et teatrielamus oleks sujuvam ja muretum, tasub mõne asjaga ette arvestada. Esiteks: parkla on asfaltkattega, kuid asub etenduspaigast korraldajate sõnul umbes 500 meetri kaugusel. Minu hinnangul oli see pigem ligi kilomeeter. Seega varuge piisavalt aega, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Kuna parkla on väga suur ja etendus lõpeb pimedas, soovitan kindlasti meelde jätta mingi maamärk või orientiir, kuhu auto parkisite. Mina suutsin enda auto ära kaotada, sest pimedas oli keeruline paljude sõidukite vahel orienteeruda – ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kindlasti ainus, kellel see juhtus.

Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks kõndida läbi metsaaluse, mis oli kohati porine. Kuiva ilmaga ei olnud olukord väga hull – märjemad kohad olid kaetud saepuruga –, aga kui rahvast rohkem läbi käib või vihma sajab, võib rada muutuda üsna mudaseks. Seega soovitan kanda kinnisemaid ja mugavaid jalanõusid.

Lisaks tasub kaasa võtta sularaha, sest kava, plaate ja toitu saab enamasti osta vaid sularaha eest. Toidu- ja joogimüüjaid oli küll mitmeid ning mõni neist võis kaardimakset võimaldada, kuid kindluse mõttes on sularaha hea varuks võtta.

Ja nagu Eesti suvelavastustele kohane: putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus võiksid samuti kaasas olla.

Mõnusat Seto Kuningliku Teatri elamust!

 

Autorid: Kauksi Ülle ja Matis Leima
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Kunstnik: Iir Hermeliin
Koreograaf: Piret Torm-Kriis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Graafiline disain: Kerstin “Kessu” Raidma
Ehitusmeister: Marvet Mäesaar
Hääleseadja: Karmen Puis
Helindajad: Kaarel Tamra ja Karl-Elias Teder
Valgustajad: Andres Sarv ja Kaspar Aus
Osades:
Ago Soots – Odysseus
Lauli Koppelmaa – Penelope
Tanel Saar – Volli; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Agur Seim – Aadu; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Tarmo Tagamets – Pang; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Nele-Liis Vaiksoo – Kalypso
Elo Rahman – Nausikaa
Anne Veesaar – Kirke
Evar Riitsaar – Homeros
Merle Jääger – Eurykleia; Odysseuse ema vaim
Siim Angerpikk – Eumaios; Poseidon
Karel Käos – Telemachos
Jekaterina Linnamäe – Athena
Priit Blum – sõttakutsuja; Sparta valvur
Mia-Marleen Kelder – ratsanik
Villu – hobune
 
Tantsutrupp “Modus”: Helerin Türk, Karoliine Hirmat, Laura Schifrin, Kaspar Kesküla, Kert Kartau, Martin Reitalu
Leelokoor “Helmekaala”: Ülle Hummal, Ene Künnapuu, Sirje Teppo, Lii Pedaja, Siiri Toomik, Mailis Teppo, Anu Koop, Lehti Koop, Anita Punamäe, Ivika Kaldmaa
Bänd: Ivo Laanelind (kitarrid), Liisa Allik (klahvpillid), Martin-Eero Kõressaar (basskitarr), Tõnis Kirspuu (trummid)

Loe edasi