Ürgmees

29.juunil Vanemuise kontserdimajas Tartus

Pilt pärit internetist

Autor: Rob Becker
Lavastaja: Rein Pakk
Mängis: Jan Uuspõld

Ma olen siin blogis ka maininud, et kunagi oli "Ürgmees" mu lemmiketendus. Praeguses mõistes ei saa ma vist küll öelda, et tegemist oli lemmikuga, aga kuna ma siis käisin võrdlemisi vähe teatris ja ei osanud paremat tahta. Ma mäletan tookordsest etendusest, mida ma käisin vaatamas Võru Kultuurikeskuses "Kannel", et ma vaatasin reaalselt terve selle etenduse kõht kõveras ära. Lihtsalt nii naljakas oli, et naermisest jäi vahepeal hing kinni. Siis oli aasta 2004. Nüüd on aasta 2016 ja ürgmees lasti jälle lahti. Kui ma kuulsin, et "Ürgmees" tuleb uuesti, siis ma teadsin, et seda ma tahan näha. No vahel lihtsalt kulub korralik naermine ära. Nii ma siis ostsingi endale kohe pileti, kui avastasin, et Tartus etendus toimub. Pilet ostetud, hakkasin mõtlema, et äkki ei olnud see ikka hea mõte, sest viimasel ajal pole mulle Jan Uuspõllu monoetendused meeldinud. Oleks vist pidanud seda kõhutunnet ikkagi kuulama.

Ühesõnaga lavastuse mõte on rääkida, kui erinevad on mehed ja naised. Selleks võrreldakse nii mehi kui ka naisi erinevates situatsioonides ning vahel tuleb võrdlusesse appi salapärane ürgmees. Ma korraks mõtlesin etenduse ajal, et seda etendust oleks hea vaadata abielunõustamise olukorras. Et kuidas mehed ja naised ühest asjast võivad erinevalt aru saada, ning miks mees ja naine ühele samale sündmusele erinevalt reageerivad. Et kui seda lavastust vaadata, siis äkki mehed mõistavad naisi veidi paremini ja naised mehi. Sest need näited, mida lavastuses tuuakse on ikka päris tõesed. Eks see on tingitud sellest, et Rob Becker kirjutas näidendit kolm aastat ning selle aja jooksul uuris ta antropoloogiat, psühholoogiat, sotsioloogiat, mütoloogiat ja eelajalugu. Kuna lavastus jõudis esimest korda lavale 1991.aastal, siis on praeguseks juba 25 aastat möödunud ja aeg on muutunud. Tegelikult on palju vett merre voolanud ka sellest ajast, kui 2004 aastal lavastust Eestis mängima hakata. Kuigi praegusteks mängukordadeks on lavastust veidi kaasajastatud, siis mina ilmselt ei olnud selle lavastuse jaoks valmis. Jah, ma tunnen, et 26 aastaselt ei ole ma etenduse jaoks valmis, kuid 15 aastaselt ma olin valmis. Kummaline. 

Eks etenduses oli tõesti ka neid kohti, mida mina ära tundsin, et oh täpselt nii ongi ja korraks võttis muigama. Samas sellist kõht kõveras naermist ei toimunud. Vahel oli isegi kummaline tuima näoga saalis istuda kui kõik teised naerust rõkkasid. Minu jaoks oli "Ürgmees" väga pikalt monoetenduste võrdkuju. Ma arvasingi, et kõik monoetendused peavad sellised olema. Kuna viimasel ajal on neid monoetendusi ja stand up comedy´t tulnud nagu seeni peale vihma, siis mina tahaksin näha ühte korralikku psühholoogilist monoetendust. Vot see oleks tase. Minu peal lihtsalt enam ei tööta need naljad, et näitleja ütleb laval mõned roppused või imiteerib suguakti või teeb muud allapoolevööd nalja ja siis kogu saal rõkkab naerust. Jah, ma saan aru, et pubekana võib see tõesti naljakas olla, kuid et täiskasvanud iniemsed ka sellise asja peale naeravad. No natukene labane nali minu jaoks. Aga inimesi on erinevaid. 

Ma seekord ei saa Jan Uuspõllule otseselt midagi ette heita, sest ega tema teksti autor ei olnud. Ja ma saan temast ka aru, et kui inimesed kogu aeg nõuavad, et kuule tee nalja ja tee ürgmeest, siis ei jäägi lõpuks muud üle, kui teha. Minu ainsad naerukohad vist olidki siis, kui Uuspõld nalja tegi. Ses suhtes, et kui ta ise midagi tegi. Näiteks selles stseenis kus naised lähevad koos kartulikrõpse tooma. See tants oli väga tore. Kuigi rohkem meeldis mulle vist see taustamuusika koos selle tantsuga. Tõele näkku vaadates, siis Uuspõld on andekas ja see on hämmastav, kuidas ta poole sekundiga suudab mehest naiseks muutuda. Mul on siiski kahju sellest, et rahvale seostub ta naljaga, sest tegelikult on ta ju diplomeeritud draamanäitleja ja tal tuleb draamas mängimine ka väga hästi välja. Mind isiklikult jäid segama ka viimase aja telerollid. Kuidagi raske on ürgmeest vaadata, kui sa samal ajal näed enda ees Aleksandr Koshkinit. Või siis järgmisel hetkel on silme ees Jan Uuspõlluks maskeerunud Juss Haasma. Aga nagu ma ütlesin, siis see on juba minu probleem.

Ega ma pikemalt midagi öelda ei oskagi. Ma reaalselt olin etenduses pettunud, sest ma lootsin palju rohkemat. Saalis ringi vaadates, siis naeru oli küll kuulda, kuid minusuguseid tuimade nägudega inimesi oli veelgi. Samas oli minu ees üks vanem paarike, kus naine koguaeg mehele küünarnukiga ribidesse tagus, et kuule see on ju täpselt sinu moodi. Mu esimene mõte oli, et ma tõesti olen liiga noor ja vallaline, et seepärast ei tee etendus mulle nalja, sest mullihtsalt puuduvad kogemused. Samas meessoost inimestega olen kokku puutunud ja nagu ma juba mainisin, siis oli ka tuttavaid situatsioone. Nüüd jõudsin järeldusele, et kuigi etenduses väidetakse, et kõik mehed on sitapead ja mehed ning naised ongi täiesti erinevatest maailmadest ja käituvad täiesti erinevalt, siis päris nii see ikka pole. Ma tahan väita seda, et kõik asjad pole päris nii mustad ja valged nagu lavastuses räägitakse. Ehk siis need, kes saalis naersid, olidki need inimesed, kes end ära tundsid. Ja need kes koguaeg ei naernud olid siis need inimesed, kellele küll mõni situatsioon tuli tuttav ette, kuid kogu kupatus kiskus absurdseks. Ma ei taha kedagi otseselt solvata, aga mulle on mulje jäänud, et selliseid allapoole vööd komöödiaid käivadki vaatamas need inimesed, kes muidu teatrisse ei satu ja et saaks ka öelda, et ma käisin teatris ja olen kultuurne, siis nad lähevadki sellist allapoolevööd meelelahutust otsima.

Ma tahaksin siia ausalt kirjutada, et ärge te jumala pärast seda lavastust vaatama minge, et pärast kahetsete. Mina reaalselt istusin seal saalis ja mõtlesin, et millal see etendus nüüd ükskord ära lõpeb. Mina, kellele meeldib teatris käia, mõtlen et saaks juba teatrist minema. Samas oli mul just eelmisest õhtust väga hea teatrikogemus meeles, seega ehk oli asi selles. Aga kui keegi tunneb, et talle on Jan Uuspõllu senised monoetendused meeldinud, siis neile ilmselt meeldib ka "Ürgmees". Seega eks igaüks teeb oma otsused ja valikud ise, kuid mina võin öelda, et ma isegi kahetsen, et ma "Ürgmeest" vaatamas käisin. Nüüd on see ilus mälestus rikutud.

Loe edasi

Ekskursioon Vanemuise väikses majas

Pilt pärit internetist

Seekord kirjutan vahelduseks jälle natukene teistmoodi teatrijuttu. Nimelt oli mul harukordne võimalus käia ekskursioonil Vanemuise teatri väikeses majas. Harukordne on see seepärast, et teater korraldab ekskursioone ainult Vanemuise suurde majja. Enamasti käivad seal ekskursioonidel inimesed gruppidega. Seega sellist võimalust väga ei ole, et mina lihtsalt tahan ekskursioonile minna ja lähen. Keegi ei hakka ju ühele inimesele ekskursiooni tegema. Mul on aga infot, et uuest hooajast (september 2016) alates on Vanemuise suures majas võimalik kõikidel ekskursioonil käia. Neil hakkavad laupäeviti enne etendusi toimuma ekskursioonid, kuhu on võimalik piletit osta. Kas pole mitte tore? Saad enne etenduse algust majaga tutvuda, näha kuidas lava konkreetseks etenduseks valmis seatakse, ehk näed sedagi, kuidas näitlejad majja tulevad ja kuidas neile grimmi ja soenguid tehakse. Pärast lähed saali ja hakkad etendust nautima. Mina igatahes kavatsen küll endale selle ekskursioonipileti hankida. No sest mulle on alati meeldinud teater ja ma ei leia, et kui ma tean mis lava taga toimub, see kuidagi seda teatrimaagia sündi segab. Vastupidi. Minu meelest, kui sa tead, mis lava taga toimub, siis see aitab paremini etendusse süveneda ja sa märkad rohkem detaile. Vähemalt minu puhul on see nii. Mitte, et ma väga palju lava taha oleksin sattunud, aga tänu kunagisele töövarjupäevale, sain päeva koos veeta näitleja Marika Koroleviga, ning seega olen ka natukene lavatagust elu näinud. 

Seekord sain siis külastada Vanemuise teatri väikest maja. Ilmselt enamikele inimestest ei paku see huvi, kuid kuna mulle meeldib teater, siis on ju jube tore teada, milline näeb teater välja teiseltpoolt lava. Publikutsoon on juba väga läbi käidud ala. Kui jalutuskoridoris jalutada, siis ühel hetkel  tulevad ette uksed, mille kõrval ilutseb silt "Ametiruumid". No mina olen küll mitu korda mõelnud, et tore oleks näha, millised need ametiruumid on. Nüüd ma siis tean. Mina igatahes soovitan huvilistel silma peal hoida 29.juunil 2017 Tartus toimuvatel üritustel. Nimelt on just sel kuupäeval Tartu linna päev, mille raames mul ekskursioonil käia õnnestus. Ma küll ei tea 100% kas järgmisel aastal ka see ekskursioon toimub või mitte, aga eelmisel aastal oli ja sel aastal jälle. Aga miks peaks sinna ekskursioonile üldse minema?

Esiteks saab rohkem teada Vanemuise teatri ajaloo kohta. Ilmselt seda teavad kõik, et Vanemuine on Eesti vanim teater. Kes ajaloo vastu huvi ei tunne, võiks ka ekskursioonile minna, sest ilmselt selle 10min ajaloo tutvustust kannatavad kõik ära. Meie kogunesime Ovaalsaali (see saal, kus teatrikohvik asub), seal kuulasime väikest ajalootutvustust ja edasi liikusime saali. Seal sain näiteks teada, et Vanemuise väikse maja saal on oma akustika poolest Eesti top3 saalide hulgas. Kuna seal on nii hea akustika, siis on laval toimuv saali väga lihtsasti kuulda ning seal peab väga täpselt rääkima ja laulma, sest lihtsalt kõik mustad noodid ja ebatäpsused on väga kergesti kuuldavad. Sama hästi on kuulda ka publikut lavale ja isegi lava taha. Näiteks pidid näitlejad enne etenduse algust akside vahel kuulamas käima, mis meeleolus publik saalis on. Ja kui etenduse ajal kõik on vaikne, siis on lavale väga hästi kuulda mida publik saalis teeb. Seega ei tasu väikses majas kommi süüa, naabriga sosistada, niheleda ega muud kõrvalist teha, sest näitlejad lihtsalt kuulevad selle väga hästi lavale ära. Selleks, et me ikka usuksime tehti meile katse. Üks ekskursiooni juhtidest võttis küpsisepaki ja läks sellega üles rõdule kõige tagumisse ritta ja üritas võimalikult vaikselt küpsisepakki avada. Ma pean tunnistama, et mulle tundus nagu oleks seda küpsisepakki otse minu kõrva ääres avatud. Seega jätke meelde, et väikses majas pole etenduse ajal kõrvalistele tegevustele kohta. 

Lastele pakuti võimalust lavale minna ja siis tõmmati kardinad ette ning avati uuesti. Lapsed said saalis istuvatele täiskasvanutele ühe tõelise etenduselõpu kummarduse teha. Marulise aplausi saatel muidugi. Seejärel lubati ka täiskasvanud lavale. Ma pean tunnistama, et olgugi, et saal oli tühi, siis laval seista oli väga eriline tunne. Ja see saal ei tundunud lavalt vaadates üldse nii hirmus ja suur, kui arvata võiks. Lava oli ise ka tegelikult väga väike. Saalist dekoratsioonidega lava vaadates on mulle ikka jäänud mulje, et lava on suurem. Kusjuures huvitav fakt on see, et Vanemuise väikese maja lava on praktiliselt sama suur kui Rahvusooper Estonia lava. Lavalt liikusime edasi lava taha. Nägime nö etenduse ooteruumi, kus näitlejad saavad oma etteastet oodata. Kuna teater on hetkel majast välja kolinud, siis olid ruumid tühjad, kuid meile räägiti et etenduste ajal on seal ruumis ikka paras segadus ning laual vedelevad kabe, male ja ajalehed. No nii nagu legendides räägitakse, kuidas kõik suured näitlejad enne etendust kabet ja malet mängivad. Ja ka see on õige, et näitlejatel on lava taga telekas, mis näitab seda, mis laval toimub. Edasi liikusime juba veidi kõrgemale. Saime piiluda lavale nö töörõdult, ehk siis seal kohas, kus valgusmeistrid oma prožektoreid sätivad. Siis saime piiluda proovisaali ja garderoobidesse ning grimmituppa. Ma pean mainima, et see grimmituba oli kuidagi mannetu, sest see oli asjadest tühjaks tehtud. Aga kuna ma olen suures majas grimmitoas paaril korral käinud, siis ma lihtsalt tean milline üks õige grimmituba välja näeb, kui seal elu sees on. Eks tegelikult oligi kogu see maja hetkel välja surnud, aga huvitav oli ikkagi.

Huvitav oli juba seepärast, et sai ringi kolada kohtades, kuhu iga inimene ei satu ning sai ka uusi teadmisi. No seda ma teadsin, kes on inspitsient ja mis on tema ülesanne. Seda teadsin ka, miks lavamehed mustades riietes ringi käivad. Aga see oli küll üllatav, et laval nii palju töölisi on. Mina tavaliselt olen näinud umbes 5-6 mustades riietes inimest. Aga meile toodi näide, et kui Ooperifantoomis on laval umbes 30 artisti, siis tegelikult on inimesi laval kokku 220! Te kujutate ette, palju neid musta riietatud inimesi seal laval siis tegutseb? Ulmeline mu meelest. Veel anti soovitusi, millistesse kohtadesse tasub pileteid osta, et teatrielamusest maksimumi võtta. Ma võin vihjeks öelda, et mitte alati ei ole kõige kallimad piletid kõige paremad. Ja lõpetuseks jagan mõningaid pilte ka. Siiski enamus pilte on internetiavarustest leitud, sest mu telefon ei suuda hämaras väga häid pilte teha ja ma päris igal pool ei julgenud pilti teha ka, sest mine sa tea, kui palju sellest lavatagusest maailmast jagada võib. 

Ovaalsaal. See on ilmselt kõikidele teatrikülastajatele veel tuttav paik. Aga kas te teadsite, et need ornamendid, mis seal üleval on, on originaaljooniste järgi tehtud. Need kavandati maja ehitades, kuid tol ajal neid ornamente ei kasutatud kaunistamisena. Need ehivad Ovaalsaali alles viimasest remondist, mis oli paar aastat tagasi.

Publiku vaade saalist lavale. Ka ilmselt tuttav kõigile.

Vaade lavalt saali. Sellist vaadet juba ilmselt iga tavakülastaja ei näe. Kõige üleval rõdul on valguspult. See saal näeb siin pildil ikka väga suur välja. Te kujutage nüüd ette, et sealt rõdu tagumisest reast on siia lavale väga hästi kõik kuulda. Saali esimestest ridadest siis rääkimata.

Ega siis ei saa jätta kasutamata võimalust ja endast laval pilti lasta teha.

See on siis see nö etenduse ootetuba. Asub see praktiliselt otse lava kõrval. Ja siit on näha ka see TV, mis näitab laval toimuvat.

Natukene informatsiooni Vanemuise teatri kohta nende kodulehelt (LINK)
Väikese maja ajaloo kohta leiab infot ka Wikipeediast (LINK)

Loe edasi

Vannutatud neitsid

28. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis

Pildi autor Jaanus Laagriküll

Autor: Oleg Mihailov
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Teuta
Lii Tedre - Eideke
Riina Maidre - Liri
Inga Salurand - Rozafa
Külli Reinumägi - Edona
Kaie Mihkelson - Onu Keki

Kui kunagi tegin postitust sellest, milliseid lavastusi tahan näha, siis "Vannutatud neitsid" oli üsna kindlalt seal kirjas. Etendusest kuulsin esimest korda aasta tagasi kui Ülle Kaljuste seda mainis oma intervjuus Postimehele (LINK). Kuna Ülle Kaljuste seda teksti kiitis, siis tekkis mul kohe tahtmine seda lavastust näha. Kusjuures selles kirjelduses oli midagi, mis mind kõnetas, sest ma pole üldiselt selline inimene kes kõiki asju vaatama läheb, mida teised soovitavad. Nii ma siis sügisel avastasingi, et MTÜ R.A.A.A.M toob selle lavastuse välja. Muidugi ei vaevunud ma endale varakult piletit ostma. Mõte oli küll esietendusele minna, aga kuna see oli täpselt 11.juuni ja siis olid blogiauhinnad ja järgmine hommik oli vara vaja Tartus tööl olla, siis jäid mõlemad üritused minu jaoks ära. Järgnevatel mängukordadel olin tööl ja juba mõtlesin korraks, et kas nüüd jääbki etendus nägemata. Siis vaatasin, et mul kuu lõpus mitu vaba päeva ja mängitakse ka nendel päevadel ja pileteid on ka. Pileti ostsin esmaspäeval, kui Piletimaailm näitas et teisipäevane etendus on välja müüdud ja Piletilevi andmetel oli saada üks pilet. Nii ma siis selle viimase pileti teisipäevasele etendusele ostsin. Üsna viimasel minutil, nagu mulle omane.

Lavastust tutvustatakse järgmiselt: "Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana, kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism."

Seda eelpool olevat teksti lugedes ei saa ilmselt keegi aru, miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ma pean tunnistama, et see konkreetne tutvustus poleks ka mind teatrisse ajanud. Rohkem läksingi selle Ülle Kaljuste jutu peale. Eks oma osa mängisid ka head näitlejad. Ülle Kaljuste on mu ammune lemmik ja viimasel ajal on Inga Salurand ka järjest rohkem meeldima hakanud. Rääkimata siis suurepärastest Kaie Mihkelsonist ja Lii Tedrest. Lisaks mängis seal ka Külli Reinumägi, keda ma polegi vist kunagi varem teatrilaval näinud, ometigi on tema nimi ja nägu mulle vägagi tuttavad (eelkõige TV-st). Ainus, kelle nime ma varem kuulnud ei olnud, oli Riina Maidre. Samas oli Riina Maidre kehastatud Liri mu lemmiktegelane. Siiski on mul hea meel, et mingi vägi sundis mind seda lavastust vaatama minema, sest see oli seda väärt. Korraks hakkasin ka ise kahtlema, et kas oli selle pileti ostmine õige tegu. Hommikul ütles üks kolleeg ka mulle, et ma ei ole normaalne, et lähen Tallinnasse teatrisse ja ei jäägi Tallinnasse ööseks, vaid tulen viimase bussiga tagasi koju (viimane buss Tartusse väljub 23.00 ja jõuab Tartusse 1.45). Seda enam, et ma lähen täiesti üksinda teatrisse. Selliseid asju ongi vist teistel raske mõista, kuid mulle siiski meeldib mõelda, et selliseid "hulle" on veel. Minu silmis oli see käik aga igati õigustatud.

Lugu räägib ühest perekonnast ja nende omavahelistest suhetest. Tegemist on Albaania perega, kes elab Kanuni järgi. Siinkohal oleks sobilik veidi lahti kirjutada mis see Kanun õigupoolest on. Wikipedia andmetel on Kanun Albaania traditsiooniliste seaduste kogum, mida on aegade algusest peale suuliselt edasi antud. Esimene Kanun pandi kirja alles 20.sajandil. Kanun koosneb 12-st erinevast raamatust:

1. Kirik
2. Pere
3. Abielu
4. Majapidamine, loomad ja varandus
5. Töö
6. Varanduse jagamine (laenamine ja kinkimine)
7. Sõnade kasutamine
8. Au
9. Kahjud
10. Seadused kuritegude jaoks
11. Eakate Kanun
12. Erandid

Nagu näha, siis Kanun määrab kogu elu ära. Kanuni järgi polnud naistel mitte mingisugust õigust varandusele, naised ei tohtinud teha kõiki töid, naistel ei tohtinud olla kella, telefoni ega muid tehnikavidinaid, naised ei tohtinud juhtida majapidamist, hääletada, teatud hoonetesse siseneda jne. Kanun sätestas 15. sajandil ka vannutatud neitsite traditsiooni. Kuna naistel puudusid igasugused õigused, siis juhtus ka neid olukordasid, kus perekonnapea surma sai (sageli juhtus seda näiteks veritasu tõttu) ja oli vaja uut perekonnapead. Kui aga majas ühtegi meest ei olnud, siis pidi keegi naistest andma hõimuvanemate juuresolekul tsölibaadivande ning hakkama meheks. Selliselt vannutatud naised pidid kandma edaspidi ainult meeste riideid ning nad said endale kõik meestega võrdsed õigused. Tõotust tagasi võtta pole võimalik. Kusjuures vande andja vanus pole oluline, seda võib teha igas eas. 

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis tegemist on vannutatud neitsi(te) looga. Kui ma sain teada, et Kaie Mihkelson mängib meest, siis minu esimene mõte oli, et tüüpiline naiste lugu ja seepärast ongi naine pandud ka mehe rolli mängima. Et tegemist on sellise naistelt naistele looga. Siiski sain etenduse käigus aru, et Kaie Mihkelsoni mängitud onu Keki oli vannutatud neitsi. Tal ei jäänud omal ajal muud üle, kui anda vanne, et päästa oma perekond ja perekonna vara ning nii saigi naisest mees.
Kaie Mihkelson mängis meest väga hästi. Ma soovitaks Draamateatril teda mõnikord mehe rollides kasutada. Kui aeg-ajalt leiame teatris mehi naisi mägimas, siis miks ei võiks ka naised mehi mängida. Meil on ju ikkagi võrdõiguslikkus. Ma korraks kujutasin ka Peeter Volkonskit onu Keki rollis. See oli siiski etenduse selles etapis, kus ma ei teadnud et onu Keki on vannutatud neitsi. Aga lihtsalt Volkonski oma habeme ja olekuga oleks sellist meest väga hästi mängima sobinud. Siiski vannutatud neitsite kontekstis oleks ta täiesti sobimatu olnud. Praegune lavastaja nägemus näitlejatest oli suurepärane ning näitlejannade koosmäng oli harmoneeruv ning pakkus naudingut. 

Pildi autor: Jaanus Laagriküll. / Äkki saate aru, miks minu arvates Peeter Volkonski siia rolli sobinud oleks?

Mulle pakkus muidugi naudingut ka loo psühholoogilisus. Ma julgen öelda, et kohati oli temaatika veidi morbiidne ja väga valus, just eelkõige mulle kui naisele. Lihtsalt see mõte, et kusagil suhtutakse naistesse nii jõhkralt, et sa ei saa enda armastuga koos olla, vaid sind lihtsalt antakse mingile mehele naiseks ja siis sunnitakse sind temaga iga öö magama, kus põhimõtteliselt su enda abikaasa sind igal öösel vägistab. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis võetakse sult ära kogu su varandus, sest naisel ei tohi varandust olla ning ka dokumendid võtab sinu uue perekonnapea endale. Sinu ainus ülesanne on laps sünnitada ning laps peab olema poiss, sest perekonnale on ju uut järeltulijat vaja, kes varanduse päriks ja majapidamise juhtimise oma õlule võtaks. Kusjuures ma rõhutan, et tegemist ei ole looga kusagilt 17.sajandist, vaid kogu lavastuse tegevus toimub tänapäeval. Tänapäevasuse hõngu andis etenduses Rozafa (Inga Salurand), kes oli perekonda pruudiks võetud. Tema näitas, et maailmas on ka muud moodi võimalik elada. Et see on täiesti normaalne, et naised kasutavad telefone ja armuvad meestesse kelle nad ise on endale välja valinud ja kannavad pükse jne. Siiski tuli välja see, et üksi mitme vastu ei saa ning sageli on traditsioonid püsivamad, eelkõige just vanemate inimeste seas. Ma siiski detailselt ei hakka kogu lavastuse sisu ära rääkima, jääb midagi saladuseks ka. Niigi see info, et onu Keki on vanntatud neitsi paneb kogu tegevustikku teise nurga alt nägema. 

Kui mulle sellised psühholoogilised lavastused meeldivad, siis ilmselt suuremale osale inimestest need ei meeldi. Lihtsalt seepärast, et sa ei saa koguaeg naerda ning pead hoolega vaatama/kuulama ning kaasa mõtlema, et sisu taibata. Ilmselt on piletimüügikohtades kajastuv lavastuse sisututvustus oma töö teinud ja teatrisse jõuavadki ainult need, kes tunnevad selle temaatika vastu huvi, või oskavad hinnata psühholoogilisemat teatrit. Sest eile valitses saalis haudvaikus. Paaril korral siiski turtsatas publik naerma ning ühel korral helises kellelgi publiku hulgast telefon. Kusjuures see telefonihelin oli nii õigel hetkel. Just käis laval jutt sellest, kuidas naisel ei tohi telefoni olla. Ma korraks lootsin, et äkki keegi näitlejatest teeb sellest helinast välja ja poetab mõne repliigi, lihtsalt seetõttu, et see sobis konteksti. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt ei pannud näitlejad laval seda helinat tähele, sest telefoniomanik jõudis üsna kärmelt reageerida ning näitlejate mäng oli kogu etenduse ajal väga intensiivne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma loen praegu Pille-Riin Purje raamatut "Lemmikute raamat" ja seal on ta välja toonud mitmeid seikasid, kus näitlejad üksteisele etenduse ajal veidi vimkasid viskavad ja see on minu fantaasia tööle pannud. Või olid need väikesed vimkad lavastaja poolt sisse lavastatud, aga mulle nad meeldisid. Näiteks stseen, kus Keki Edonalt kommid käest võtab ja need maha viskab. Hetk hiljem käseb Liri Rozafal need kommid üles korjata ja kui Rosaza ühte kommi ei näe, ütleb Liri talle: "Näe, siin on veel üks." Või kui Teuta võtab poeriiulilt just selle õllepurgi, mida Liri eelnevalt oli raputanud. Sellised pisiasjad, mis sobiksid väga hästi väikeseks vimkaks, et vaadata kuidas lavapartner ootamatuste korral reageerib. Samas võis see täitsa vabalt olla sisse lavastatud, eriti see õllepurgi osa. 

Kuna ma olen nüüd sujuvalt jõudnud näitlejate juurde, siis kirjutangi natukene sellest, kes kui hästi minu arvates oma rolliga hakkama sai. Nagu eespool juba mainisin, siis Kaie Mihkelson onu Keki rollis oli igati suurepärane. Mul tuli paratamatult meelde "Augustikuu" Draamateatris, kus ma teda viimati laval nägin (ma satun kahjuks väga harva Draamateatrisse). Seal tundus tema kehastatud Ivy Weston ka üsnagi meheliku naisena. Kui nüüd võrrelda Ivy´t ja onu Kekit, siis Ivy oli ikka üdini naiselik. Lausa uskumatu, et üks naine suudab nii hästi meest mängida. Kusjuures tegelikult polnud tal mehe mängimiseks ju mingeid aksessuaare (vuntsid ja habe) ja asi toimis. See ilmselt ei tule ka üllatusena, et Ülle Kaljuste mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta mulle meeldib või ta lihtsalt ongi nii andekas, aga mina pole tema rollides kunagi pettuma pidanud. Teutat oli huvitav vaadata. Alguses tundus, et tavaline majaperenaine, kes on lihtsalt mehe ori (Kusjuures Teuta on Keki õde). Siiski etenduse käigus sain nähe Ülle Kaljuste mängus erinevaid nüansse. Küll oli seal näha armastavat ema oma tütrele, järgmisel hetkel oma tütart vihkavat ema, siis uudishimulikku naist, surnud poega igatsevat naist, oma õde vihkamat naist, ühiskonna peale vihast naist ja järgmisel hetkel seda ühiskonda soosivat naist. Tegelikult oli neid nüansse seal nii palju, et kui ma kõik kirja paneksin, siis ilmselt see postitus muudkui veniks ja veniks. Siiski mingitel südamlikematel hetkedel meenutas Teuta mulle Grace´i (lavastusest "Grace ja Glorie") ning kui Teuta oma ravimeid jagas, siis tekkisid mul paratamatult seosed "Augustikuu" etendusega, kus Ülle Kaljuste mängitud Barbara üritas oma emale Violetilt (Ita Ever) ravimeid kätte saada. Märkimisväärne oli ka Kaie Mihkelsoni ja Ülle Kaljuste omavaheline duett. Minu meelest nad täiendasid teineteist ja nende mängu oli suurepärane vaadata. Kõige rohkem mulle meeldis aga Riina Maidre, kes kehastas ratastoolis olevat Lirit. Esiteks oli märkimisväärne juba see, kuidas ta ratastoolis istudes suutis nii erinevaid nüansse välja mängida. Ratastoolis istudes on ju keha kasutamine piiratud, ning seda rohkem tuleb panna mängu oma häält ja miimikat. Ilmselt meeldis mulle Riina Maidre ka seetõttu, et ta oli minu jaoks uus avastus ning ma polnud teda varem näinud. Sümpaatiat tekitas ka tegelaskuju Liri, kes üritas sellest vanast maailmast välja rebida ning traditsioone murda. Kuna ma ise olen noor, siis ilmselt tekkis selline samastumise hetk. Sest eks noortel ikka on neid perioode, kus vanemate arvamused ja põhimõtted tunduvad olevat iidne ajalugu ning noored julgevad rohkem uusi asju katsetada. Minu arvates oleks võinud lavastuse nende kolme näitlejaga ära teha ja oleks kõik ka väga hästi olnud. Lii Tedre mängis ka väga hästi, kuid tema eidekese roll oli kuidagi väike minu jaoks. See eideke ei andnud etendusele minu mõistes väga palju juurde, kui tõi ainult nii muuseas mõned saladused päevavalgele, aga need oleksid hiljem ka teiste tegelaste lugudest välja tulnud. Külli Reinumägi vaikiv Edona oli ka selline roll, mis oleks loo mõttes minu arvates võinud olemata olla. Tema põhiline ülesanne oli olla vaikiv kannataja ning perekonna traagika edasikandja. Samas seda traagikat jätkus ka teistesse tegelastesse piisavalt. Ja siis oli seal Inga Salurand, kes kehastas pruut Rozafat. Tema tegelikult oli oluline, sest tema oli see, kes näitas kuidas kaasaegses maailmas elatakse ning tegi Lirile selgeks, et ka naine on inimene. Et igal pool ei kohelda naist kui orja. Ma hakkasin etenduse ajal mingi hetk selle üle mõtlema, et kuigi Rozafa roll on tõsine, siis õhkus Inga Salurannast plikalikkust, siirust ja noore inimese nõtkust (mitte et ma nüüd ütleksin, et ta on vana), mis samas ei olnud nagu kuidagi kooskõlas selle kurja ja vihkamist täis maailmaga, kuhu ta sattunud oli. Ilmselt oli see ehe näide sellest, mida armastus inimesega teha võib.

Lavastuse plakatit ja kavalehe esikaant vaadates on kohe näha, et tegemist on tumedates toonides lavastusega. Näiteks Lii Tedre, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste on üleni tumedas, justkui sümboliseerimas seda vana ja õudsat traditsiooni. Samas olid nende tegelased ka minu meelest üksteise vastu kõige õelamad ja kurjemad. Riina Maidre kannab pildil tumedat seelikut ja heledamat pluusi, mis minu meelest viitab sellele, et ta on pärit õelast perekonnast, kuid samas see hele ülemine osa viitaks nagu sellele, et ta on valmis muutusteks. Minu mäletamist mööda oli tema see, kes lavastuses ütles oma ema ja onu kohta, et nad vihkavad kõiki. Külli Reinumägi ja Inga Salurand on aga heledates riietes, sest nemad ei ole siia perekonda sündinud, vaid neid on abielu sellesse perekonda toonud ja nemad ei kanna selle perekonna taaka nii raskelt enda õlul. Nemad on seda meelt, et ühiskond võib ka muutuda ja kõik ei pea nii kuri ja halb olema. Siiski käis mul etenduse ajal paaril korral peast läbi mõte, et tegemist on tõelise naiste lavastusega. Ütleb ju vanarahvaski, et kõik naised on ussid. Siin lavastuses oli lihtsalt seda naistevahelist kadedust ja vihkamist ja kurjust nii palju, et ma juba hakkasingi mõtlema, et kas kõik naised ongi oma loomupoolest nii õelad.

Et mitte nii negatiivsete nootidega lõpetada, siis kiidan R.A.A.A.M.-i mängukoha valikut. Endine tööstushoone? oli väga usutav Albaania kivimaja ning igatahes oli seal etendust huvitavam jälgida, kui mõnes igavas teatrisaalis. Etenduses oli ka neid kohti, kus sai naerda, aga seda ainult sellisel juhul, kui sa kaasa mõtlesid, sest siis said naljast aru. Kindlasti oli huvitav ka teiste kultuuridega tuttavaks saada, ning mõelda: "Jumal tänatud, et ma Eestis elan ja meil selliseid traditsioone pole."

Jumal tänatud, et ma eile selle teatri teekonna ette võtsin. Minu igatahes tuli üle väga pika aja see nii mõnus teatriärevus sisse. Mul on siiralt hea meel selle üle, et ka suvelavastusena tehakse psühholoogilist teatrit, mis mulle meeldib. Ma loodan, et äkki mängitakse seda lavastust ka hiljem edasi, sest see on selline lavastus, mida ma võiksin vist veel vaadata. Just seepärast, et kui tundub, et endal on kõik pahasti ja halvasti, ning näed nende naiste kannatusi ja katsumusi, ning tuled peale kahte tundi teatrist välja ja mõtled, et küll mu elu on alles ilus.

Kui keegi peaks veel huvi tundma lavastuse vastu, siis seda mängitakse veel täna ja homme (29. ja 30. juuni) õhtul Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.

Loe edasi

suvelavastus "Täiesti salajane"

16.juunil 2016 Lutsu külaplatsil, Lutsu külas Põlvamaal

Pilt pärit Lutsu Teatri facebooki lehelt.

Autor: Heiki Vilep

Lavastaja: Jaan Willem Sibul

Mängisid:

Veikko Täär - James Bond

Uno Nagelmaa - Uno

Peeter Sibul - Vassili Ivanovitš Stirliz

Liili Saar - Eva

Merly Teder - Brigita

Aveli Asber - Pille

Manivald Paulson - Manivald

Eduard Paulson - Fedja, Nutipoiss

Kaido Arulepp - Kaido

German Javier Gholami Torres-Pardo - Jose Maria Gonzales Torres

Helle Leis - Nutitüdruk

Kuldar Leis - Külavanem Kuldar

Tiit Mähar - Autojuht Tiit

Joonas Priit Sibul - Turvamees Seinas Kapis

Virge Mastik - Anne Veski

Valdis Kurg - Kalevipoeg

Neidude ansambel: Evely Ostrov, Evelin Arulepp, Kristin Semm, Karily Klaus

Kaitseväelased: Lauri Puusepp, Janek Männiste, Reigo koosapoeg, Andry Aust

Suvelavastuste hooaeg sai avatud Rahvusooper Estonia "Viiuldaja katusel" lavastusega. Täna sai algus tehtud ka vabaõhulavastustega. Ära sai nähtud Lutsu Teatri suvelavastus "Täiesti salajane". Kuna mulle nende eelmise suve (tegelikult oli see üle-eelmise suve lavastus, aga mina nägin seda eelmisel suvel esimest korda) lavastus "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad" meeldis, siis ootasin põnevusega ka kõnealust lavastust. Hoolimata sellest, et tegemist on mitte kutseliste näitlejatega, on siiani lavastused head olnud. No ja mis seal salata, ka see, et Veikko Täär peaosas oli, mängis minu jaoks suurt rolli. Ilmselt on Eestis neid naisi üsna palju, kes Veikko peale õhkavad. Ma siiski päris õhkama ei hakka, aga ilusaid mehi on alati tore vaadata. Lisaks on mulle kriminaalsed lood alati meeldinud. Kui tegemist on juba James Bondiga, siis peab lugu kriminaalne olema. Seega saigi otsus tehtud, et seda lavastust peab nägema.

Kahjuks või õnneks mängib Lutsu Teater kõnealust lavastust mõned üksikud korrad. Esietendusel (11.juuni) sadas nii kõvasti vihma, et ma ei olnud valmis selle külma kätte istuma minema. Siis vahepealsed etendused olid sellistel aegadel, kus ma pidin tööl olema (ja ega tegelikult ka siis ilm kiita ei olnud). Tänane ilm oli tõesti jackpot. Lõuna paiku sadas viimati ja mida lähemale jõudis etenduse algusaeg, seda ilusamaks ilm läks. Lõpuks oli ilm lausa nii ilus, et inimesed hakkasid silma paistva päikese üle kurtma. Tüüpilised eestlased, pole kunagi rahul.

Lutsu Teater tutvustab lavastust "Täiesti salajane" nii: "E-riigina kuulsust koguval Eestimaal sarnaneb elu üha enam seebiseriaaliga. Ammustest aegadest tunnustatud püsiväärtused on keeratud pea peale, noorsugu elab virtuaalmaailmas ja lihtsat külameest kisub jooma. Nii võibki juhtuda, et ühel heal päeval ei tee mõni inimene enam vahet, kas ta elab päris maailmas või filmis. Kuna kino tehakse kuni valitsuse tasemeni välja, siis ei ole mingi eriline üllatus, kui sinu ellu ilmub korraga luust ja lihast James Bond või vene luuraja Stirlitz, kes e-ajastule kohaselt ajavad taga kohvrit, millesse keegi lätlasest geenius on klahvide alla kokku viinud võimalused valitseda maailma. Jant ümber kohvri käib Nuti-Lutsu külas, kus agent 007 täidab oma järjekordset missiooni. Loomulikult vahele jätmata ilusaid naisi ja Vodka-Martinit (raputatult, mitte segatult)."

Ma ilmselt ei pea kellelegi kirjeldama, millised on tavaliselt detektiivilood. Põhimõtteliselt on ka siin lavastuses nö "head" ja "halvad" tegelased, kes siis omavahel mõõtu võtavad. Nagu ikka selliste lugude puhul, on ka siin maailma saatus mängus. Kuigi ma pean tunnistama, et hoolimata sellest et mulle spioonifilmid väga meeldivad, siis spioonilavastuste osas olen ma veidi skeptiline. Teadupärast on filmides jube palju eriefekte: küll lendab midagi õhku, keegi hüppab kusagilt kõrgustest alla või ripub niisama pilvelõhkuja või helikopteri küljes jne. Kuidas sa neid samu efekte aga teatrilaval teed? Sest kindel on see, et efektid peavad olema, sest muidu ei ole tegemist õige spioonikaga. Selles suhtes pean küll Lutsu Teatri ees mütsi maha võtma, et nad julgesid sellist lavastust teha ja lavastusest ei puudunud eriefektid. Palju te olete näinud selliseid lavastusi, kus lendab reaalne lennuk pea kohal ja järgmisel hetkel sa näed, kuidas sealt keegi alla lendab? Või palju te olete näinud lavastusi, kus käib pauk ja mürts ning järgmisel hetkel ongi ehitise asemel alles suits ja lauajupid? Eriefekte ikka etendusse jagus. Lisaks eelpoolmainitutele oli korduvalt näha/kuulda püssipaukumisi, sädemeid ja ei puudunud ka võitlusstseenid. Siiski, minule oleks meeldinud kui neid võitlusstseene oleks rohkem olnud, sest Bond tavaliselt niisama juttu ei räägi. Ma peaaegu oleksin unustanud, et spetsiaalsed spioonividinad olid ka täiesti olemas. Tundub, nagu et kõik oleks paigas?

Kui üdini aus olla, siis minu jaoks jäi midagi siiski puudu. Ma saan täitsa aru, et harrastajatega suvelavastust teha on täiesti teine tera, kui teha mitmemiljardilise eelarvega filmi ja ma ei mõtlegi, et midagi selles suhtes teisiti oleks võinud teha. Aga minu jaoks jäid paljud asjad segaseks ja see jäi veidi häirima. Näiteks jäi minu jaoks arusaamatuks, kuidas James Bond sinna Lutsu külla tuli. Teda ei kukutatud lennukist alla, ning samuti ei tulnud ta ujudes kohale nagu teised spioonid. Ühtegi uhket autot polnud ka näha, millega Bond tavaliselt sõidab. Siis Lutsu Teatri Facebookis postitusi lugedes sain aru, et hispaanlane Jose oli Hispaania spioon, samas etenduses ei tulnud see kuidagi välja. Kui teised mässasid kohvriga ja võitlesid üksteisega, siis hispaanlase ainus tegevus oli ooperiaariaid laulda ja Eesti naiste ilu ülistada. Kes ta siis lõpuks ikkagi oli? Ma saan aru, et see on täiesti loomulik, et kui külla tuleb tähtis isik (seekord siis Läti küberkaitse spetsialist), siis korraldatakse pidulik üritus koos esinejatega ja puha. Samas mind jäi see esinemise osa kohati häirima. Kuna eelmise aasta etenduses ("Rummu Jüri ehk tamasseri rauad") oli samuti kontserdi osa sees (laulsid samuti lapsed ja Jaan Willem Sibul ise), siis paratamatult tekkis tunne, et kui kahel järjestikusel etendusel kasutatakse laululapsi, siis nagu pannakse need lapsed lavale laulma lihtsalt selleks, et näidata kui suurepärased laululapsed meil on. Võib-olla võimendas seda tunnet ka üks laulutüdrukutest, kes silmnähtavalt teistest üle laulis. See paratamatult tekitas minus tunde nagu see tütarlaps tahaks öelda: "Vaadake nüüd kõik mind, mina olen siin laval ja olen kõikidest teistest parem." See ei pruukinud nii üldse olla ja ma vabandan, kui ma kedagi solvan, kuid minule jäi kuidagi halb mulje sellest laulmisest. Samas usun ma, et mitte igal külal pole selliseid laululapsi, kes mitmel õhtul järjest tahaksid/viitsiksid etenduses osaleda ja laulda. Lisaks veel tantsijad. Kui Aveli Asberi tantsimisoskused pole mulle võõrad, siis Merly Teder, kes Brigitat mängis, oli minule täiesti tundmatu. Seega selline sensuaalsem tants oli midagi uut. Mulle isiklikult tundus aga, et see lava jäi Merly jaoks väikeseks, sest kohati jäi mulje nagu ta tahaks oma hüppeid kõrgemalt teha, kuid lava seda ei võimaldanud. Üldse on minu meelest Lutsu Teatri puhul tore see, et nad leiavad oma lavastustesse andekad inimesed oma kodukohast. Keda siis veel kiita ja väärtustada, kui mitte oma kandi inimesi. Ma nüüd ei tea, kas see on pigem reegel või erand, et Lutsu Teater kasutab oma lavastustes lisaks sõnateatrile ka teisi teatrivorme (tants ja laul). "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad", vähemalt oli samuti, et seal oli nii laulu kui ka tantsu. Seal kuulsime ooperilaulu Jaan Willem Sibula enda suust, kuid sel korral oli Sibul Vanemuisest kohale toonud hispaanlasest laulja German Javier Gholami Torres-Pardo. Päris tore oli kuulda vahelduseks ooperiaariaid või laulu "It´s time to say goodbay". Minu jaoks oli ohhooo element ka see, kui Veikko Täär laulma hakkas. Ma vist ei olegi teda varem laulmas kuulnud. 

Kui nüüd laulu teemadel edasi minna, siis peab ka selle ära mainima, et isegi Anne Veski väisas eile õhtul Lutsu küla. Tegelikult väisab ta ka järgmistel etendustel. Öelge mulle nüüd palju on Eestis neid teatreid, kes saavad Anne Veski endale lavastusse kutsuda? Ma ei tea küll, et ta kusagil lavastuses kaasa oleks teinud. Seega on Lutsu Teater ikka kõva tegija. Au tuleb neile anda ka selle eest, et nad toovad talendid tagasi Eestisse. Nii juhtub lausa igal etendusel, et üks ehtne Eesti Kalevipoeg tuleb lauakoormaga Soomest tagasi koju endale maja ehitama. Nii on Eesti maapiirkonnad varsti jälle asustatud. Kahju ainult, et neid etendusi nii vähe on. Minu poolt lähevad plusspunktid kirja ka selle eest, et komöödia tegemiseks on valitud mehed ülikondades ja mustade päikeseprillidega ning mundris mehed. Komöödiat saab ka stiilseks jäädes teha.

Kui nüüd negatiivse poole pealt rääkida, siis minu jaoks jäi lugu veidi lahjaks (nagu ma ka eespool mainisin). Üks põhjus võib olla see, et ma lihtsalt pole komöödia inimene. Mind lihtsalt ei aja need suured jauhked komöödiad naerma, kus ülejäänud 200-300 inimest meeletult naeravad. Mina naeran sellistel etendustel, kus ma võingi üksi saalis istuda, sest keegi teine sellise raske ja dramaatilise sisuga lavastust vaatama ei tule. Siiski sain ka mina eile naerda, kuid ikkagi tundus mulle, et "Rummu Jüri ehk tamasseri rauad" oli naljakam. Või on põhjus siis selles, et eelmisel aastal mul puudusid eelarvamused, et tegemist on jube naljaka etendusega. Sel aastal oli mul eelmise aasta kogemuse põhjal juba eelaimdus, et tegemist on jälle millegi sellisega, kus koguaeg saab naerda. Seda enam, et teksti autor on Heiki Vilep, kelle lasteraamatud on sellise huumoriga kirjutatud, et neid saabki ainult naerdes lugeda. Teinekord võivad püksid ka märjad olla peale lugemist. Niisiis olid mul eriti kõrged lootused nalja osas. Selles mõttes ma ei kurda, et lugu oli naljakas ja naerda sai päris palju, kuid ma oleksin veel rohkem naerda tahtnud. Samas oli lavastuses ka selliseid nalju, mis arusaadavad ainult kohalikele. Näiteks kui raadio mängima pandi ja sealt kostis kohaliku raadiojaama "Marta" signatuur ning uudiseid hakkas lugema kohaliku raadio tegija Jaak Madismäe. See lihtsalt oli naljakas, kuid ilmselt mitte-kohalikele see naljakas ei ole. Ehk oli seal veel selliseid nalju sees, mida mina lihtsalt ära ei tabanud.
Enamasti käisid naljad aga poliitiliste teemade kohta, mis kõigile ilmselt tuttavad. Samas mind ajab see veidi vihale ka juba. Ma saan aru, et tehakse mingeid ümbernurga nalju, kuid siin oli väga otseselt räägitud Läti küberkaitse spetsialistist, kes tuleb Eestisse loengut pidama. Ja mis te arvate, mis selle tegelase nimi oli? Alguses oli Eva, aga kuna Eesti on e-riik, siis sai Läti küberkaitse spetsialist oma nimele eesliite "i-" ja kokku tuli I-Eva, kes oli veel mingil arusaamatul põhjusel ka õnnistatud seisuses. Mitte, et ma mingi suur Ieva Ilvese fänn või kaitsja oleksin, kuid lihtsalt mul on sellest villand, et igal pool tema kõigil hambus on. Nii keerles mu viimane Improteatri külastus (tõsi küll, see oli märtsis) ka suuresti Läti, Ieva Ilvese ja Vespa ümber. Ma leian, et nalja on võimalik ka teiste inimeste ümber ja teisiti teha. Midagi võiks vaatajate enda fantaasiaks ka jääda, kõike ei pea nii üksühele välja tooma. 

Näitlejate kohta ma ei oska ma midagi halvasti öelda. Ei saagi ju öelda, kui nii mitu enda tuttavat mängivad. Olgu, päris nii see ka ei ole, kui ma tahaksin midagi öelda, siis ütleksin, isegi enda tuttavate kohta. Minu meelest on see üllatav, kuidas lavastuse kesksed tegelased on ikkagi harrastusnäitlejate mängida ja hoolimata sellest ei vaju etendus ära. Näiteks Manivald Paulson, kes mängis Manivaldi, tegi väga ilmekaid nägusid ja kohati tõin mina oma peas paralleele Aivar Tommingasega, kes mulle meeldib just samuti oma eriilmeliste ja äärmiselt väljendusrikaste grimmasside poolest. Üldse olid nad Uno Nagelmaaga päris ehtsad ja usutavad külajoodikud. Tõsi, Uno oleks võinud traksidega teksapükste asemel mingeid kottis väljaveninud põlvedega viigipükse kanda. Ning kaarte mängima ja õlut jooma oleksid nad pidanud kusagil poe ees või taga mitte Pille pubis. Samuti oli minu meelest väga nauditav vaadata Peeter Sibula spioon Stirlitzi hiilimisi. Mul tulid kohe hiilivad multikakangelased meelde. Kohati oligi Stirlitz minu meelest selline koomiline kuju, kes on spiooniks saanud kuidagi juhuse tahtel. Selline pooleldi lihtsameelne või nii. Palun nüüd mitte solvuda. Ajuti tundus mulle, nagu Peeter Sibula asemel oleks laval Elmo Nüganeni poolt kuulsaks mängitud Pantalone (lavastusest "Armastus kolme apelsini vastu"). Ma isegi ei oska öelda, miks mul selline tunne tekkis, kuid kogu see kehahoiak ja hääl ja olemus olid sellised koomilised. Veikko Tääri kohta ei oska ma midagi öelda. Ilus mees, kes tuli, nägi ja võttis. Minu meelest ei olnud tema rollis midagi keerulist. Ma isegi julgeksin väita, et ta sai olla praktiliselt tema ise. Vähemalt meedia on talle sellise naistemehe imago kujundanud. Ning just selline naistemees ta ka lavastuses oli. Nii kui naised teda nägid, siis kohe olid ka tema käte vahel. Seepärast olekski ma tahtnud, et ka Veikko millegagi üllataks. Selleks oleks ka sobinud näiteks langevarjuga maandumine või muud sarnast. 

Nüüd ma olen juba lavastuse kohta päris palju ära rääkinud. Aitab küll. Muidu pole teistel huvitav, kes alles planeerivad etendust vaatama minna. Kuigi minu jutust võib jääda mulje, et kõik oli väga nõme ja halvasti, siis tegelikult nii see ei olnud. Nagu ma ütlesin, siis palju on neid lavastusi, kes Anne Veskit suudavad kaasata või talente Soomest koju tuua? Üllatavaid momente on lavastuses veelgi. Näiteks soovitan ma pilku samaaegselt hoida laval, taevas kui ka põõsastes, sest igal pool toimub midagi. Olen kuulnud ka seda, et osad inimesed ei taha seda lavastust vaatama minna, sest seal on ainult üks paugutamine ja mis sa sellest ikka vaatad. Eriefekte ja pürotehnikat kasutatakse tõesti, kuid mind see ei häirinud. Minul läksid hoopis silmad sel ajal peas põlema, sest ma tundsin, et ma olen ka selle möllu keskel. Ühesõnaga ma sain ka ühes tõelises spionaažis kaasa lüüa. Kes tahaks samuti tõeliste sipoonidega missioonil osaleda, siis soovitan kiirustada, sest ainult kolm etendust on jäänud. Viimased etendused 17., 18. ja 19. juunil Lutsu külas Põlvamaal.

Kuna ma etenduse ajal väga palju pilte ei teinud (hoolimata sellest et oli luba pildistada ja filmida), siis jagan teile Põlva Fotoäri galeriid etendusest ja Toomas Nigola pilte. Ja ma ei tea, kui teil neid pilte vaadates ja minu juttu lugedes ei teki soovi seda vaatama minna. Mina läheksin küll iga kell uuesti. Aga seekord peab vist siis vihmakindlad riided selga panema.

Aitäh, Lutsu teatrile, kes tõestas järjekordselt, et ka teatrilaval on võimalik korralikku actionit teha.

Loe edasi

Triinu teatriblogi on Eesti Blogiauhinnad 2016 kultuuriblogide kategooria võitja

Ma ei tea, palju on neid inimesi, kes pole kuulnud midagi Eesti Blogiauhindadest. Igatahes eile (s.o. 11.juuni 2016) jagati need auhinnad kätte Tallinnas kohvikus Wabadus. Mingi hetkeemotsiooni ajel otsustasin ka mina sel aastal esmakordselt kandideerida blogiauhindadele. Esimene hirm oli see, et mu kandidatuur lükatakse tagasi, sest ainult minu pärast ei hakka keegi eraldi kategooriat tegema. Sest teatrist või kultuurist küll blogitakse, kuid need blogijad on mu meelest sellised teistmoodi. Nad kirjutavad küll nähtud lavastustest ja filmidest ja loetud raamatutest jne kuid see ongi kogu nende (ja ka minu) blogi sisu. Sellised blogijad pole väga populaarsed. Samuti tundub mulle, et need blogijad ei kuulu erinevatesse blogipostituste reklaamimise gruppi ja üleüldse nad ei otsi endale eraldi tähelepanu. Seda suurem oli minu üllatus, kui ma avastasin blogiauhindade teises voorus, et Eesti Blogiauhindadele kandideerib kultuuriblogide kategoorias lausa 8 blogi (uskuge mind, neid on tegelikult rohkem). Kandidaatide hulgas ei olnud minule aga ühtegi tuttavat blogi, kuigi ma enda meelest jälgin päris mitmeid kultuuriblogisid. Kuigi kaheksa blogi pole teab kui suur arv, aga ikkagi olin ma kindel, et teistel on suuremad šansid võitmiseks, kui minul. Ma nimelt kirjutan seda blogi valdavalt iseendale. Jah, blogi statistika näitab, et päevas eksib ikka nii mõnigi inimene siia lehele ära, kuid valdavalt on need minu enda tuttavad (ma vähemalt arvan nii). Seega arvasingi ma, et oleks tore niisama kandideerida ja ehk minna vaadata, mismoodi see blogiauhindade jagamine välja näeb. Isegi 11. juuni võtsin töölt vabaks. Keegi oleks siis võinud mulle öelda, et võta järgmine päev ka vabaks (see on see graafikuga tööl käimine). Nii oligi tore näha, et ma olen 12. juuni tööl. Eriti tore, kui sa töötad Tartu Ülikooli Kliinikumis ja sa pead kell 7.30 hommikul adekvaatsena tööl olema (me tõesti ei maga tööl, vastupidiselt mõningate inimeste arvamusele). Nii ma siis üritasin oma valvet ära vahetada, aga kuna kõigil on puhkus, siis ei õnnestunud see kuidagi. Mingil hetkel juba vaatasin erinevaid busse, millega Tartusse tagasi sõita. Viimane buss tuleb Tallinnast 23.00. See tundus kuidagi liiga varajane, sest mina oma naiivsuses arvasin, et selle aja peale pole auhinnad veel jagatud. Ma ikka tahtsin näha, kes auhinnad saavad. Samas pühapäeval esimene buss väljub küll 5.40, kuid Tartusse jõuab siis, kui ma peaks tööl olema. Lisaks rääkisid kõik teised, kuidas neil on juba ammu juuksurite ja kosmeetikute juurde ajad kinni pandud. Mul oleks lihtsalt olnud plaanis natukene ripsmeid ja huuli värvida ja ehk kõik. Seega rääkis kõik selle kasuks, et mina Tallinnasse kohvikusse Wabadus ei lähe. Seda enam, et samal ajal oli mitu suvelavastuse esietendust (kuhu ma ka halva ilma tõttu ei jõudnud).

Kui ma kuulsin, et elu24.ee teeb auhindade jagamisest otseülekande, siis ma olin seda meelt, et ma vaatan kodus diivanil peesitades auhindade jagamist. Sest, ega mina ikka auhinda ei saa. Okei, sisimas oli mingi väikene lootus, et kui väga hästi läheb, siis äkki selle kolmanda koha ikka võiks saada. Nii ma siis siin diivanil kössitasin ja toimetasin muid asju, samal ajal elu24 portaalist otseülekannet kuulates. Noorukiteblogid mind väga ei huvitanud. Kui teatati, et tulevad kultuuriblogid, siis hakkas süda sees ootusärevalt põksuma. Ja teatati, et kultuuriblogide kolmas koht läheb laiapea.eu-le, siis ma panin elu24 akna alla ja toimetasin edasi. Oligi liiga hea, et seda kolmandat kohta lootsin. Ja siis järsku kuulsin, et mainiti Triinut ja kultuuri. Klõpsasin kähku akna lahti. Keegi auhinda vastu võtma ei lähe. Esimene mõte oli ,et mis seal just toimus? Mis kohast jutt käis? Samal ajal kirjutas sõbranna Facebookis mu seinale järgneva postituse: "Suured õnnesoovid blogiauhinna võitmise puhul!". Siis sain aru, et ma vist võitsin. Aga ikkagi, kas teise või esimese koha? Esimest kohta ei hõigatud, järelikult olin mina siis tõesti esimene. Oi kus ma läksin näost punaseks ja süda hakkas meeletult taguma. Ilmselt kohal olles poleks ma suuteline olnud sinna lava ette kõndima suurest erutusest. Pole lihtsalt võimalik! Mina ja võitsin. Samas ilmus kohe jooksvalt blogiauhindade Facebooki lehele ka info võitjate kohta. Niisiis oli asi kindel. Triinu teatriblogi pani oma kategoorias Eesti Blogiauhinnad 2016 kinni. Ja kell oli 21.20. Ma oleks jumala vabalt 23.00 bussile jõudnud. Isegi siis, kui ma kõik teised auhindade jagamised oleksin ära vaadanud, sest see käis nii kiirelt. Sel hetkel oli küll kahju, et miks ma ei läinud. Järgmine mõte oli, et mida nüüd minust arvatakse. Ise kandideerib ja siis ei pea heaks kohalegi tulla. Ma vannun, et kui ma oleksin siiralt uskunud, et ma auhinna saan, siis oleks ma kohale läinud. Praegu on endal ka kuidagi selline halb tunne sees. Umbes, nagu oleksin kedagi alt vedanud. Samas ilmselt need, kes minu poolt hääletasid niikuinii auhindade jagamisel kohal ei olnud ja ei vaadanud seda ka internetist. Ning need, kes kohapeal olid, neile ilmselt mingi wannabe kultuuriblogija, kellest keegi midagi kuulnudki pole, tulemata jätmine mingit emotsiooni ei tekitanud. 

Korraldajate ees tahaksin siiski vabandada. Lihtsalt seepärast, et Te olete nii suure asja organiseerinud ja vaeva näinud selle nimel ja siis keegi lihtsalt jätab kohale tulemata. VABANDUST! Korraldaja marimell.eu (Mari-Leen) avaldas oma blogis ka numbrid. Näitan siis teile ka mitu häält ma sain ja paljuga teist kohta edestasin. Numbrid pole küll teab mis suured, kuid ikkagi.

Nagu numbritest näha, siis tegelikult enamik inimesi jättis selles kategoorias hääletamata. Järelikult ei tunta kultuuriblogide vastu huvi. Samas jätavad ilmselt kogu blogiauhindadega seonduvad teemad inimesi ükskõikseks. Jah, ka mina ei arva, et see on võrdväärne näiteks meelelahutus- või muusikaauhindade jagamisega. Samas mine sa tea, võib-olla ühel päeval on ka Eesti Blogiauhinnad aasta tippsündmus. Mina igatahes olen väga uhke oma saavutuse üle ja jään nüüd huviga oma auhinda ootama. Ma enam-vähem tean, mis ma auhinnaks saan, kuid sellest räägin täpsemalt siis, kui auhind käes on. Kuigi mulle oleks isiklikult rohkem meeldinud näiteks Piletilevi 100 eurone kinkekaart. Ja ühel päeval oleks diplomite asemel tore kujukesi saada. Nüüd ma läksin vist oma unistamisega juba liiga puhevile. 

Ühesõnaga, ma tänan Teid kõiki, kes Te minu poolt hääletasite. Ilma Teieta poleks seda juhtunud. Ma küll ei saa lubada, et see tiitel minust paremat blogijat teeb, sest ma siiski kirjutan eelkõige endale. Teiseks ei soovi ma, et minu konkreetne teatriblogi väga laialivalguvaks muutuks ja sellest siin midagi elublogi laadset saaks. See blogiauhindade postitus siin on lihtsalt väike erand. Lihtsalt selleks, et avalikkuse ees vabandada, et ma isiklikult auhinda vastuvõtmas ei olnud ja et ma tegelikult olen auhinna üle siiralt õnnelik (kui Te oleksite näinud, kuidas ma eile õhtul diivanil hüppasin).

SUUR AITÄH!

Loe edasi

muusikal "Viiuldaja katusel"

05. juunil 2016 Rahvusooperis Estonia

Pilt pärit Rahvusooper Estonia koduleheküljelt

Lavastaja: Georg Malvius
Dirigent: Jüri Alperten
Mängisid:
Mait Malmsten - Tevye (piimamees)
Evelin Võigemast - Golde (Tevye naine)
Helgi Sallo - Yente (küla kosjamoor)
Rene Soom - Lazar Wolf (rikas lihunik)
Mati Vaikmaa - Avram (raamatukaupmees)
Kadri Kipper - Tzeitel (Tevye ja Golde tütar)
Anett Schneider - Hodel (Tevye ja Golde tütar)
Kaia Oidekivi - Chava (Tevye ja Golde tütar)
Reigo Tamm - Motel Kamzoil (rätsep)
Norman Salumäe - Perchik (üliõpilane ja bolševikust revolutsionäär)
Karl-Erik Tamme - Fedka (noor kristlane)
Georg Gurjev - Rabi
Jaak Jõekallas - Mendel (rabi poeg)
Mart Madiste - Mordcha (kõrtsmik)
Mart Laur - Urjadnik
Pille-Riin Rajavee - Shandel (Moteli ema)
Loviise Võigemast - Shprintze (Tevye ja Golde tütar)
Mirel Sissel Kolk - Bielke (Tevye ja Golde tütar)
Lembit Tolga - Nachum (kerjus)
Airike Kolk - Vanaema Tzeitel (Golde surnud vanaema vaim)

Vjacheslav Rezhichenko - Fruma-Sarah (Lazar Wolfi surnud naise vaim); I venelane
Aare Kodasma - Yussel (mütsitegija)
Oleksandr Bražnik - Saša (Yusseli sõber)
Henno Soode - Viiuldaja katusel
Evert Rästas - Väike külapoiss
Kari Rästas - Väike külapoiss
Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester

Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Andres Kask, Henri Liiv

Tantsijad: Ivar Eensoo, Sergei Kondrašev, Simo Kruusement, Kardo Kukk, Sergei Kuznetsov, Argo Liik, Paul Reinolt, Endro Roosimäe, Johhan Rosenberg, Mehis Saaber, Ilja Simpson, Pavel Vjunenko

Nii, nüüd on see siis lõpuks tehtud. "Viiuldaja katusel" on nähtud. Järjekordselt. Ei, ma ei ole 27 aastat tagasi Rahvusooper Estonias etendunud muusikali näinud. Ma olen hoopis näinud Vanemuise versiooni. Kahjuks ei suutnud ma Vanemuise koduleheküljelt nii vana lavastuse kohta infot leida. Aga aasta siis oli umbes 2003 või 2004. Ma isegi ei mäleta, kes tookord mängisid. Ehk olid seal Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Külliki Saldre? Ma nagu suudaks neid kuidagi ähmaselt mäletada. Igatahes me käisime seda lavastust tookord klassiga vaatamas ja ma võin öelda, et sellest Vanemuise külastusest, tekkiski minu suurem huvi teatri vastu. Seega võin ma öelda, et praegune Estonia "Viiuldaja katusel" oli minu jaoks märgilise tähendusega. Nii, kui ma kuulsin, et Estonia teeb suvelavastust ning selleks on "Viiuldaja katusel", oli kindel, et seda ma lihtsalt pean nägema. Nii saigi pilet vist juba novembris valmis ostetud. Siis tundus küll see 5. juuni 2016 nii kaugel olevat, aga ära ma ta jõudsin oodata. Läbi ta ongi.

Ma pean siiski tunnistama, et minu ootused olid järjekordselt kõrgemad, kui reaalsus. Võib-olla oli asi selles, et inimese mälu kipub asju paremini mäletama, kui sündmused tegelikult olid. Sest kui ma loogiliselt mõtlen, siis ei saanud tolleaegne Vanemuise "Viiuldaja katusel" parem olla. Rahvusooper on ikkagi rahvusooper ja siinsed näitlejad, lauljad ja ooperisolistid ongi harjunud tegema oopereid, operette ja muusikale, mis minu jaoks lubab eeldada, et Tallinnas on tase parem. Vabandust, kui see tundub kuidagi klišeena. Igal inimesel on oma arvamus ja see on minu arvamus. Seega ma arvan, et täna nähtu oli kordades parem, kui see mida ma mitmed-mitmed aastad tagasi Vanemuises nägin. Lihtsalt tol ajal mul puudus võrdlusmoment ja ma olin lihtsalt eufoorias kui tore asi on teater. Ja olgem ausad, maatüdrukuna oli minu jaoks juba Vanemuisesse teatrisse minek suur sündmus. Ja kuna ma tookord sain supertoreda kogemuse, siis ilmselt lisasin oma mälusopis olevale kogemusele veel natuke eufooriat ja roosamannat juurde ning sain ulmelise kompositsiooni, mida ootasin ka täna. 

Ulmelist kompositsiooni ma täna küll ei saanud, kuid see ei tähenda, et ma poleks etendusega rahule jäänud. Enne kui ma oma arvamusest räägin, teen lühidalt ülevaate sellest, millest lavastus räägib. 

Lavastuse keskmeks on vana piimamees Tevye, kes elab väikeses Anatevka külas koos oma naise ja viie tütrega. Anatevka on juudi küla, kus on omad traditsioonid, millest peetakse kinni ja keegi pole tulnud mõttelegi, neid traditsioone muuta. Nii näiteks on kombeks, et noorele tüdrukule otsib peigmehe kosjamoor. Sageli juhtuvad tulevased peigmehed aga pruutidest kordades vanemad olema. Peaasi, et kasuliku partii saaks teha. Sama lugu on ka Tevye peres, kelle vanimale tütrele on kosjamoor kaasaks valinud rikka lihuniku. Sellise väimehega on rahul nii Golde, kui ka Tevye. Tzeitel aga armastab vaest rätseppa. Kuna Tevye on väga heasüdamlik ja tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud, annab ta tütre soovile järgi. Varsti on ka vanuselt järgmine tütar kodust läinud, kui tema armsam, vaene üliõpilane on Kiievis vangi pandud. Ka kolmas tütar ei lähe mehele kosjamoori poolt valitud mehele, vaid valest usust külapoisile. Nii ütleb Tevye oma ühest tütrest üldse lahti. Hoolimata sellest, et Anatevka külas on traditsioonid kõrgel au sees ja Tevye pere on mitmeidki traditsioone murdnud,austatakse teda külas ikkagi. Nii saab ta läbi kohaliku Vene sõjaväelasega, kes teda Vene võimude eest hoiatab. Lõpuks käseb Vene võim kogu külal Anatevkast kolme päeva jooksul lahkuda. See, kuhu nad lähevad, või mida edasi teevad ei huvita mitte kedagi. Külarahvas lubab küll sõjaväele vastu hakata, kuid lõpuks siiski pakitakse oma kompsud kokku ja asutakse minekule. Igaüks läheb täpselt nii kaugele, kui palju neil raha on või kus sugulasi on. Pered lüüakse lahku ja üldse on igasugust õudust. Selle õudusega tegelikult lugu lõpebki. Nende sündmustee vahele jääb veel ohtralt vähem dramaatilisi sündmuseid.

Sattusin etenduse vaheajal kavalehte lugema ja seal meenutas Helgi Sallo 27 aasta taguseid prooviaegasid. Kuidas inimesed ei suutnud peaproovis olla, sest see oli täpselt märtsiküüditamise aastapäev ja inimestel oli kogu see märtsiküüditamine liiga selgelt meeles. Täna kuulsin aga publiku hulgast sellist mõttetera, et mida need juudid üldse hädaldasid. Neile anti kolm päeva aega asju kokku pakkida ja külast lahkuda. Said ise koha valida, kuhu elama asuda. Vot kus meil ikka omal ajal oli raske, paari tunniga pidi kraam koos olema ja keegi ei andnud valida. Kõik läksid vagunitesse ja Siberisse. Minu meelest päris nii ka ei saa mõelda. Aga see on tüüpiline eestlane, temal peab alati kõik kõige halvem olema, kui vingumiseks juba läks. Või kui kiitlemiseks läks, siis on eestlane ikka see kõige targem, kavalam ja parem. Mina leian, et Eesti ajalugu on selline, et kõik, kes saalis viibisid, tundsid mingit seost. Olgu, võib-olla need väikesed lapsed, kes on alla 15-aasta vanad ja väga Eesti ajaloost midagi ei tea, ei näinud seost, aga teised küll. Samasugust seost oleksid kindlasti näinud ka lätlased, leedukad, juudid, ukrainlased ja mitmed rahvad veel, kes kunagi on Nõukogude võimu tunda saanud. Või mõnda teist võõrvõimu. Sest tegelikult pole vahet, mis rahvusest olen mina või sina. Me kõik oleme inimesed. Samas arvavad ühed inimesed, et nemad on tähtsamad ja võimsamad, ning võivad teisi oma võimu alla allutada ning sundida sind tegema seda, mida tema tahab. Mu jutu mõte on see, et kindlasti kõnetas "Viiuldaja katusel" eestlasi väga tugevalt 27 aastat tagasi, kõnetab aastal 2016 ja kõnetab ka 27 aasta pärast. Jah, siis ei ole võib-olla piimamees see, keda need probleemid vaevavad. Võib-olla on see mõni IT-mees, aga fakt on see, et probleemid ja suhted on inimestel ikkagi ajast aega samasugused. Ning ilmselt see ongi põhjus, miks mõnda lavastust saab mängida sajandeid ja seda tuleb publik ikka vaatama, samas kui mõnda lavastust käiakse vaatamas ja võib-olla juba mõne minuti pärast enam ei mäletatagi, mida parasjagu vaadatakse.

Et see jutt siin nüüd väga süngeks ja morbiidseks ei läheks, kirjutan natuke positiivsemas võtmes edasi. Kuigi eelmisestest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist on ühe perekonnatragöödiaga ja miks peaksid inimesed seda vaatama, siis päris nii see ei ole. Tevye on igati lõbus tegelane, kelle ütlemiste üle saab korralikult naerda. Samas on lavastuses ka üsna palju tänapäevast situatsioonikomöödiat ning kohati tundub, et tegelaste dialoogid on siit samast meie kõrvalt tänavalt üles korjatud. Seega ajatu lugu igas mõttes. Kui selline termin nagu komöödiamuusikal olemas on, siis ma nimetaksin "Viiuldaja katusel" selle nimega. Või siis muusikaline komöödia. Sest naerda sai ikka väga palju. Olgu siin kohal öeldud, et ma sain nutta ka päris palju. Aga see on minu viga. Lisaks humoorikatele dialoogidele, oli lavastuses palju selliseid efekte, mis pakkusid igas mõttes positiviseid emotsioone. Näiteks meeldis mulle väga see viiuldaja katusel, kes reaalselt istuski katusel lava kohal. Ma mäletan ähmaselt, et Vanemuise lavastuses istus viiuldaja ühe maja katusel, mis oli lavale ehitatud. Siin oligi ainult katus, mis rippus lava kohal trosside najal ja seal siis see viiuldaja istus ja mängis. Siis oli vanaema Tzeiteli vaim, kes tärkas nagu lava seest ja hõljus siis samuti lava kohal. Selles hõljumises pole midagi uut ja huvitavat, aga see valge kleit seal üleval lava kohal hõljumas, oli lihtsalt liiga efektne. Mitme meetri kõrgusest Fruma-Sarah vaimust ma ei hakka rääkimagi. Ja siis need tantsijad, kes seda ehtsat (vähemalt minu võhiku silmale tundus see ehtne) vene rahvatantsu tantsisid. Mulle lihtsalt meeldib see temperamentne tants, ükskõik kus ma seda ka ei näeks. Need samad tantsijad tegelikult tantsisid veel ühe tantsu nii, et neil olid pudelid peas. Ma alguses mõtlesin, et pudelid on kübara külge liimitud, sest muidu pole võimalik nii tantsida. Aga siis tuli tantsijaid juurde ja ma nägin, kuidas nad neid pudeleid kaabude peale panid. Aeg-ajalt ikka mõni pudel kukkus ära ka. Sellest hoolimata, oli elamus äge. 

Ja siis on need näitlejad. Ma ikka aeg-ajalt üllatun, milleks Eesti näitlejad võimelised on. Okei, ma tean jah, et Mait Malmsten oskab laulda. Mingit moodi. Siiski pean tunnistama, et ma olin veidi skeptiline, kui kuulsin et tema peaosalist mängib. Skeptiline olin ma veel tänase etenduse esimestel minutitelgi. Siis kui Tevye oma piimavankrit vedas ja om kurba elu kurtis, tekkis mul aga järsku meelemuutus. Ühel hetkel tuli selle vankriga Mait Malmsten, aga järgmisel hetkel oli seal samas kohas piimamees Tevye rollis ei keegi muu kui Jüri Krjukov isiklikult. Ma olen nii noor inimene, et mina pole oma ihusilmaga Jüri Krjukovit laval näinud. Küll aga mitmeid videosid ja telelavastusi, kus ta mänginud on. Ja siis oli ta minu ees, Estonia laval. Jüri Krjukov isiklikult. Mängimas seda sama rolli, mida ta 27 aastat tagasi mängis. Te arvate nüüd, et ma olen hulluks läinud. Ma võin kinnitada, et ei ole. Aga see muutumine, mis Mait Malmstenis toimus, oli minu meelest imeline. Ja seda Jüri Krjukovit oli laval kuni etenduse lõpuni. Ma pole vist ühtegi Malmsteni rolli varem nii palju nautinud kui seekord. Evelin Võigemasti olen Vanemuise "Evita"-s näinud, kuid neid rolle ei anna võrrelda. Minu meelest igati hea roll. Mul vist oli täna mingisugune deja-vu päev, sest kohati nägin ma ka Goldena Helgi Sallot, mitte Evelin Võigemasti. Siiski oli Võigemasti rohkem. Ilmselt oli see tingitud sellest, et Sallo oli Yentena pidevalt olemas. Võib-olla oleks lavastaja võinud Goldeks mõne natukene vanema näitleja võtta, sest kohati mind jäi häirima Golde ja tema tütarde vaheline olematu vanusevahe. Ma saan aru, et tol ajal saadigi lapsi noorelt, aga mitte päris nii noorelt, et ema ja tütred üheealised oleksid. Mulle isiklikult oleks meeldinud kui juudi pereema oleks ka natukene suurema kondiga olnud. Lihtsalt selleks, et ta jõuaks ikka maatööd teha. No ja siis oli laval veel kuulus ja armastatud Helgi Sallo. Mul käis ausalt mingi soe jutt seest läbi, kui Helgi Sallot laval nägin. Jah, ma olen siiani elanud nii, et pole teda laval näinud. Minu jaoks on ta siiani igal laupäevaõhtul Alma Peterson teleseriaalist "Õnne 13". Nüüd enam mitte. Tegelikult ma tundisn, kuidas tervest saalist mingi laine üle käis, kui Sallo lavale tuli. Kui Draamateatri grand old lady on Ita Ever, siis ma julgen väita, et Helgi Sallo on Rahvusooper Estonia grand old lady. Keda rahvas lihtsalt alati armastab. Ma siiski kahtlustan, et enamik on teda ka varem laval näinud ja lihtsalt teavad kui suurepärane laulja ta on. Ma tean ka, et ta on suurepärane laulja, kuid niimoodi otse teda laulmas oma ihusilmaga ma polnud näinud. Aga ikkagi Sallot laval laulmas näha ja kuulda oli minu jaoks elamus omaette. Peale tänast on mul lausa tunne, nagu ma oleks lisaks kosjamoor Yentele näinud laval ka omaaegset Pipi Pikksukka. Lausa lust oli vaadata, kuidas üks inimene nii särasilmil oma tööd teeb ja naudib. Kohati tundus, et ta oli oma rolli veidi üle võlli keeranud, aga see oligi see Pipi moodi väike vigur. Sallo osatäitmist vaadates tuli mul kohe meelde sügisene Estonia hooaja avaüritus, kus tehti "Savoy balli" näidisproovi ja seal oli Sallo nö lavastajana. Nüüd jooksis mul kohe paralleel selle vahel, mida Sallo tookord näitlejatele ütles ja mida ta nüüd ise laval tegi. Ma olen siiralt õnnelik, et mul õnnestus seda kõike täna laval näha ja kogeda. Ilmselt olid ka teised saalisviibijad sama õnnelikud, sest Helgi Sallo sai etenduse lõppedes tormilise aplausi osaks. Minugi poolt suur kummardus ja kniks talle.

Nagu ma alguses ütlesin, siis ma nii head elamust ei saanud, kui ma lootsin. Ma pean siiski tunnistama, et ma ei tea ise ka mida ma siis lõpuks ootasin. Sest tegelikult oli etendus SUUREPÄRANE. Näitlejad olid tasemel, lavakujundus oli vinge, oli nii tantsu, laulu, nalja ja naeru. Nagu ma varasemalt olen öelnud, siis kui minul silm märjaks läheb, siis on asi hea. Ma võin liialdamata öelda, et ma pole kunagi varem nii märgade ja punaste silmadega teatrisaalis istunud. Õnneks on saalis pime. Ja ma olin täiesti erapooletu. Kui Kiievi teema välja jätta. Ses suhtes, et lavastuses oli Kiiev üsna läbiv teema. Ka minul on oma teema Kiieviga, mis isegi mingis mõttes sarnaneb Perchiku olukorraga. Ma siiski vangi minekust pääsesin. Kuigi ega vist palju puudu ei jäänud. Aga mitte see ei ajanud mind nutma, see pigem tegi nalja. Lihtsalt seepärast, et mul tekkisid omad seosed ja mälestused. Ja ka see on minu puhul hea lavastuse tunnuseks, kui ma leian lavastusest midagi, mida oma isikliku eluga seostada. Seega kui on seosed oma eluga või silmad märjad, siis on tegemist hea etendusega. Seekord olid lausa mõlemad esindatud. Lisaks need flashback hetked aegadesse, kus mind ei olnud olemaski veel. Ja siis need külmavärinad, mis tekkisid siis kui koor esimest korda laulma hakkas. Järelikult oli tegemist väga väärt asjaga ja mul on tõsiselt hea meel, et ma tookord hetke emotsiooni ajel endale selle pileti hankisin. Ja et ma praktiliselt poole aastaga ära ei unustanud, et ma teatrisse pean minema ja piletit ära ei kaotanud jne. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Rahvusooperist Estonia saab kõrgetasemelisi elamusi, mida mujalt ei saa. Ilmselt on juba maja aura selline. Ahjaa, see tore teatritunne oli ka täna olemas. See tunne, kus tahaks ise selles majas olla ja töötada. Kasvõi saaliteenindajana. Kuigi laval oleks toredam olla. Aga kuna mulle on elevant mõlema kõrva peale astunud ja jalgade asemel on mul kaks puust karku, siis ilmselgelt Estonia lavale mul asja pole. Kuigi jah, saaliteenindaja saab ju ka laval käia lilli viimas :)

Vot selliste mõtete ja emotsioonidega ma seekord lõpetan. Soovitan kõikidel, kellel veel pileteid pole Rahvusooper Estoniasse minna. Juuni etenduste piletid on küll välja müüdud, aga Augustis toimuvatele lisaetendustele on veel pileteid saada.

Rohkem infot leiab ikka Rahvusooper Estonia kodulehelt

SUVISEID TEATRIELAMUSI!

Loe edasi